Mina olin ju valmis – mina ju püüdsin – mina ju oleksin – kui ainult ... - kui ainult teine oleks võtnud käe vastu, leidnud aja, soovinud kohtuda, istuda maha, et kuulata ja rääkida ning jõuda tulemuseni – sellise suhteni, milles mõlemal on hea olla – paigas on piirid – ei pea oletama ega ootama ega ette kujutama ega äkiliste tundereaktsioonidega kohtuma ega vaikuse piina taluma ning suletud ust jääma vaatama.
Olin olnud valmis tegudeks ja andsin oma parima, kuid teine läks ära ega andnud infot, et meie tee läheb ühes edasi. Oh ei, seda ta ei teinud – kuid selle asemel, enne ühenduse lõpetamist, luges ta üles, mida olin ise valesti teinud – ma ei olnud ennast korda ega õigeks teinud – olin oma elu, tema vaatenurgast vaadates, valesti elanud – tema ei saavat enam jääda ega edasi ühes astuda – ta oli küll tahtnud või isegi tahaks, kuid see ei olevat võimalik – põhjus leidus kõiges selles, mida enam ei saanud ära muuta ega üldsegi puudutanud meie vahelist teemat.
Soovisin teada piire, milles saab suhelda – lahendusi, kuidas saab – kuid neid ei öeldud ega näidatud välja. Teine ei öelnud, et vaatab enese sisse ja näeb enese osa teekonnal ja olevas ning otsib võimalusi, kuidas ja mil moel saab edasi. Teine lõpetas ühenduse ega vastanud sõnumitele. Selles kohas selgus, et mitte midagi ei olnud, millest hoida kinni ja näha jätkumist.
Enese ära päästmine ja lohutamine – kui oleksin püüdnud ja teistmoodi olnud, siis oleks teisiti saanud olema. Ei saanud – ei olnud teisiti. Ma ei ole nõus võtma kogu vastutust enesele – mina ei olnud kõndinud üksinda ega enesega rääkinud ning paaris tantsides solistina jalga keerutanud – mina ei olnud see, kes ära läks ja ukse sulges – mina olin jäänud kohale ja olin üksinda – sellest kohast algas minu teekond üksinda, sest suhe oli läbi saanud – selline oli tegelikkus.
Maailm ei ole selge, kui vesi – inimesed teevad vee sogaseks ja jätvad prügi maha, kui jätavad varju oma motiivid ja keelduvad koristamast enese järel – kuidas sel juhul valida edasi – kuidas sel hetkel olla edasi. Olen see, kellel enam ei ole – kui teist enam ei ole, siis on alguses tunne nagu ei oleks ka ennast enam olemas – seda ennast, sellest ajast, mil olime koos. Möödunud teekonda on keeruline vaadata eraldi sel moel, et valida jätta teine välja – ainult mina ja ainult minu tee – kuid teine ju oli – meie olime Meie. Olime, kuid tolle aja Meie ei kehti enam tänases. Olevas astun kõik oma sammud ilma teiseta – ei tea mina temast ega tea tema minust – meie ei jaga ennast teisega.
Alguses on harjumus mõelda teine kaasa ja kohale. Jagada temaga oma hetki – näha teda laua taga istumas ja kõrval kõndimas. Igatsemas teda kohale olulisse, vajamas teda kuulama enese sõnu ja tundeid või naermas ja ühiselt tegutsemas – soov kogeda kindluse tunnet, et teine on alles ja tuleb järgmises hetkes tagasi. Selline on ülemineku periood – elavad mälestused tuhmuvad ja vajadused leiavad teise voolusängi ning aeg märgib üha pikeneva vahe eilse ja üha järgmise tänase vahele.
Kui teine läks ja valis enam mitte olla, siis ta ei kadunud Maailma seest ära – ta jäi alles. Temast oli vahel midagi kuulda – keegi kandis edasi sõnu ja jagas muljeid – keegi sai temaga kokku ja jagas temaga oma elu - nende vaheline side oli elus ja kõndis ajas kaasa. Loomulikult see tegi vahel kurvaks ja vahel vihaseks – minul ei ole – miks teisel on – mis on temas paremat/ õigemat/ olulisemat, kui minus. See keegi ei olnud kusagilt võõrsilt ega uus, vaid keegi meie ühisest süsteemist – keegi, kellega olin seismas kõrvu aegade teel ja ka too oli varem Meiega ühes olnud.
Eelnev tekst võib kõlada eleegiliselt ja paatoslikult – kuid elu on ehe ja huvitav. Olles ühe süsteemi osad tuleb ette kohtumisi, milles tuleb olla koos ühes ja samas. Kohtumisi leiab aset ka nö juhuslikult, kuid tegelikkuses eksami tegemiseks ja ka üles äratamise eesmärgil. Kui siis teine on samas ja naeratab või lihtsalt astub vastu - kuidas siis olla – kuidas siis silma vaadata ja mida öelda/ vastata – millisena olla – millises rollis olevana kohal olla ja selles hetkes suhelda või lihtsalt mööduda.
Tuleb tõdeda, et erineval moel olen olnud – rõõmsalt vastu naeratanud ja tervitanud, kuid siis kohanud agressorit, kes ennast tühjendas. Olen asjalik olnud ja viisakalt vestluses osalenud, kuid ka siis kohanud tõkkamisi – teise poolt heidetud sõnu ja arvustavaid pilke – see oli agressor tagaplaanil vilksamas. Olen olnud ärevuses ja öelnud välja, ainult asjakohase ja mitte isikliku, miinimumi – ka sel juhul agressor aktiveerus väljenduma ja vähendama.
Ma ei tundnud ennast hästi – mitte üks neist, teise, reaktsioonidest ei olnud õigustatud ega lähtunud selle hetke kohtumise paigast, eesmärgist ega viisakate inimeste varasalvest, kuid ta valis seda teha. Ma ei mõistnud, miks olid kohtumised olulised – minu piiride välja selgitamiseks ja avaldumiseks – mida ja kuidas tahtsin mina ning selle teisele teatavaks tegemine. Oli aeg selgeks mõelda, milline ja kus olen mina - enese piirides – iseendana.
Huvitavalt toimunud kohtumised olid teinud hellaks ja ettevaatlikuks – otsisin ennastkaitsvaid võimalusi ja pelgasin uusi kohtumisi ning isegi sõnumite saamist ja veel rohkem telefonikõnet – abituks jätavad olukorrad – sõnad saadeti teele ja heideti pihta, kuid need ei viinud ühte, vaid näitasid vahe suurust ja jätkuvat tõestamist, miks teine ei valinud suhet hoida, kuid vajas enese tunnete vabastamist.
Olin mõelnud ette, et kui tuleb taas kohtuda või suhelda, kas siis olla nii nagu ei oleks midagi olnudki või olla nii nagu kunagi varem siis, kui oli hästi või olla ettevaatlikult ja kompavalt või eirata täielikult või siis vaadata otsa ja oodata teise sammu. Ükski variant ei tundunud olevat õige – olin vaadanud võimalikku ennast ja toimuvat stseeni väljast ja enese seest – kuidas teine ja teised meie ümber mind näevad, kogevad ja arvustavad, kuidas mina olen kaitsetu ja ilma abita – varem selgusid piirid ju siis, kui teine neid ületas ja ta ei arvestanud nendega ka siis, kui olin neid välja öelnud.
Minu piirid ei pea meeldima kellelgi teisele ega olema teise jaoks sobivad ja mugavad. On piire, milles saab läbi rääkida, kuid on neid, mille ületamine välistab läheduse – väärtushinnangud ja inimese kohtlemine Inimesena - need on olnud selgelt erinevad ning muidugi manipulatsioon erineva infoga, enese vastutuse vältimiseks, on täiesti keelatud.
Info kohtumise kohta – me ei kohtu esimest korda, me ei kohtu suhte selgitamise eesmärgil, me ei kohtu puhtalt lehelt, me oleme kohal mingi teise asja ja muu rolliseotuse pärast, me kohtume ainult kindlas aja hetkes – suhtlus ei jätku ning olulisim - meie ei ole Meie. Hoolimata mööda läinud ajast ei ole suhtega seoses midagi muutunud – inimesed on – nemad on erinevatel radadel käinud. Suhet ei ole viidud edasi ja selle kvaliteeti ei ole tõstetud. Mina õppisin elama ilma selleta.
Kõige huvitavam arutelu toimus minu sees seoses sünnipäeva ja erinevate pühade õnnitlustega. Ebamugavad ja mitte head kogeda – selle inimese head soovid paberil ja selle sama inimese sõnad ja teod, mis ei ole headena tõlgendatavad – vastuolu. Ometi tundus, et pean neid vastu võtma ja siis ka aitäh ütlema – selge mõistus ütleb, et see on manipulatsioon – isikliku piiri ületamine, sest minu jaoks ei ole suhe selle inimesega sellises läheduse astmes, et häid soove edastada ega vastu võtta.
Avastasin huvitava nüansi – olin andnud iseendale infot, kuidas mina soovin, vajan ja nõus olen – kuid mina ise olin proovinud ennast mõjutada – enese hirm oli tasakesi uuristanud ise olemist – oli hirm olla see, kes rikub suhte ära, kui ei ole teise jaoks õige ega sobiv – teine tuleb ja naeratab, on lahke ja lõbus – väidetavalt ei ela minevikus, vaid olevikus – ja mina ei näe teda sellisena ega hinda tema säravust ja vabadust.
Oot, aga kus kohapealt ma sellise hinnangu endale olin võtnud, et mina olen vale ja minu pärast ei õnnestu. Kus kohapealt olin võtnud väite, et säravus ja lõbusus on ehedus ja soov olla koos. Miks mina ise vaatasin ennast halvustavalt ja vähendavalt. Tuli välja, et olin kaasa läinud teis(t)e manipuleerivate sõnadega – ikka ja jälle väideti põhjus olevat minus – ei kordagi selles, et tegelikult teine oli teinud või olnud või ei tahtnud. See oli olnud minu ellujäämise reaktsioon – karjas püsimise jaoks vajaminev enese hülgamine.
Kui mina enam ei tahtnud, sest ei saanud enesega arvestavat koostööd, siis mina ei pidanud tahtma hakkama seda, mis ja kuidas oli minu jaoks vale. Ma ei pea taluma teise poolt saadetud õnnitlusi – need on minu jaoks tühjad ja osatavad. Need olid nagu rämpspost, mis jätkas tulemist, sest nii oli harjutud ja kombeks – kuid mina ei ole teisele andnud privileege - luba olla minu õnnitlejaks – minule olulises hetkes, ajas, päevas osalisena.
Mind äratas üles küsimus - miks mina peaksin tahtma seda, kes ei taha ega vali mind – kui ta oleks tahtnud ja valinud, siis see oleks näha ja kuulda olnud – mina olin näidanud välja, et tahtsin ja valisin teda - see oli kõigile näha ja kuulda - tõde on see, et minu sammule, kõigile nähtvalt, oli vastatud Ei-ga/ vaikusega/ süüdistustega/ valetamisega.
Tulen tagasi selle juurde, mille jaoks olid nn huvitavad kohad aset leidnud - teine ei tea minu piire, kui mina ei ütle ega näita neid välja ega hoia neid pidavatena. Varem oli olnud hirm olla mina enese piirides, sest kartsin, et teine võinuks solvuda ja vihastuda ning ära astuda – kartsin teise tundeid. Olin olnud ilma selgete piirideta, kuid ka siis oli teine näidanud välja oma tundeid ja ikkagi ära astunud. Siis olin näidanud välja oma piirid ja teine oli öelnud välja oma tunded ja ikkagi ära astunud.
Erinevad variandid olid ühe ja sama tulemuseni viinud. Teise samasugune reaktsioon näitas, et ta ei arvestanud ega hoolinud – minu oluline info ei olnud tema jaoks oluline. Astuksin ju enese juurest ära, kui valiksin teise – püüdes olla õige ja meelepärane, kuigi tulemus oli ikka seesama vana jama - oli olnud, ennast pettev, ilusioon võimalikust teistsugusest koos olemisest.
Kuidas siis edasi – kohtumine ei tähenda, et pean olema ja väljenduma lähtuvalt teisest – olen mina - iseendana. Paika on pandud selle seotuse läheduse aste ja sisu maksimum ning see rolliseotus, mille raames olen nõus vabatahtlikult kokku saama. Oluline, enne kokku saamist või suhtluse alustamiseks, on, enese pettuse ja arusaamatuse vältimiseks, küsida täiendavat infot – mis on teise eesmärk ja kelle rollis olevana ta kohal on ning paikka on pandud kindlad piirid, millest ja kuidas vestlus toimub – milline käitumine on lubatud ja mis mitte. Mis kõige olulisem - kui mina ei taha, siis mina ei pea seda, mida mina ei vali/ ei taha - mina kuulan ise ennast.
Enam ma ei vali taasalustada suhet pimesi ja selgete piirideta sellega, kes varem ei valinud enese piire (enese osa vastutust) nähtavaks teha, kes ütles, et temal on halb ja paha, kuid ei öelnud välja, kuidas oleks hea, vaid ütles, et nagunii temaga ei arvestata ega temast hoolita, sest varem tegin ja olin seega justkui teeksin edasi, kes vaikis/ oli ebameeldiv/ vältis teemat/ kasutas manipuleerimist – sellise tegevuse eesmärk ei olnud aus ja hoidev suhe, vaid enese vabaduse ja võimaluste alles jätmine – lahendus, kuidas vajadusel väljenduda agressori või ohvrina, kes keeldub enese osa eest vastutust võtmast.
Mina olin kaasa mänginud ja ise sellise teguviisi võimaldanud - teine ei olnud arvestanud minu infoga ega piiridega, sest need oli olnud muudetavad ning meie ei olnud paika pannud nn ühiselu reegleid. Piiride info on oluline mõlemale osapoolele – teine näitab ennast varjamatult välja ja on teinud ära töö iseendaga ning valmis enese eest vastutuse võtma.
Erinevaid aegu võib ja saab ette tulla – kui ollakse edasi ühes ja selles samas ning on teada, et kahe vahelise suhte kvaliteet ja toimumine puudutab ka ümbritsejaid, siis sellega arvestav inimene edastab selge info oma tegevuse kohta – suhe asetatakse mingile tasandile ning on selge, kas, kust, millal ja kuhu jätkatakse. See on koht, kus öeldakse välja, et suhet möödunud moel enam ja uut veel ehitatud ei ole.
Kui järgnevaks kõlab minu enda või ka teise valik – suurendada kahevahelist distantsi, vähendada suhtluse sisu ja kahandada kohtumiste intensiivsust - siis ei ole see minu ega teise süü, vaid info, millele järgneb kohtumine oma tunnetega ja enese/ teise enda poolse otsuse tegemine, enese jaoks sobival moel ja teisega enam-vähem samasse suurusjärku jäävana, et oleks olemas tasakaal paika pandud piire arvestavana. Suhtesegadus kestab seni, kuni inimene teeb enese jaoks selgeks ja ütleb välja üheselt mõistetava otsuse - kuidas, kus, kellega ja mil moel ta läheb edasi.
Marianne
27.04.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar