Minu elus on olnud neid hetki, mil seisin justkui enese elu varemetel
– enam ei olnud võimalik silmi sulgeda – enam ei olnud võimalik
teisest kinni hoida – enam ei olnud võimalik ühes edasi astuda.
Olnu oli läbi saanud – ust, mis oli avatud, enam ei olnud, sest
sein oli ees. Enesele soovitu, või näiliselt olemas olnu, jäi
kättesaamatuks. Tundsin, et ei saa olla, sest kui enam ei saa,
siis ei saa mitte kunagi. Mul oli valus – minule oli EI öeldud - olin enese kaotanud.
Olin paigale tarretunud – hing oli kinni jäänud - tahtnuksin
kohe, midagi ja kuidagi teha – sest oli sundiv vajadus ennast
aidata. Kuid ma ei teadnud, mida ja kuidas teha. Kuna ma ei teadnud,
mis mind ära päästaks ja valust säästaks, siis püüdsin
tõestada ennast – näidata enda sobivust ja õigena olemist. Tegin
seda erineval moel, kuid ei pruukinud seda teha nii, et sellest
üheselt aru saadakse – ka mina ise ei mõistnud iseennast. Mina ei
tahtnud kaotada oma võimalust – minule oli seda teist, kes Ei
ütles, vaja. Minule oli teist vaja selleks, et olemas olla –
üksinda ma ei saanud – uskusin, et üksinda ei ole Mind olemas.
Meelest jooksid läbi ennast ära tõestavad killud – „Olin ju!
Andsin ju! Kannatasin ju! – Mida ma veel oleksin saanud teha?”
Ega saanudki – siis tõusid süüdistused, et anda enesele õigus
olla Mina, enese moodi. Teise valed olemised ujusid pinnale – teine
ei teinud, ei oodanud, ei andnud, ei aidanud – teine oli ebaõiglane
– ta oli isekas. Järelikult teine pettis – ta valetas – ta
andis valet infot - mina olin uskuma jäänud.
Miks ta ei andnud mulle aega, et ma osanuks ennast õigeks parandada?
Miks ta ei seisnud minu kõrval, et näidata kätte see koht, kust
lugu ei oleks rappa keeranud – kus veel oleks, ühes olemist,
õnnestunud ära päästa? Miks ta ei toetanud minu kasvamist –
sobivaks, ainsaks, igaveseks? Oleksin ju õnnestunud, kui oleksin
teadnud, kuidas seda, õigel – teisele meelepärasel - moel, teha!
Teadsin enese sees, et tegelikult olin teinud kõik, mis võimalik –
olin ju andnud, enda meelest, rohkem ja enamgi veel, kui vastu sain.
Isegi selles katkises kohas, selleks, et seotust alles hoida, olin
valmis veelgi rohkem andma, et, läbi, ühisele ehk teisele, enama
loomise, parandada enese olemist, kohta ühises ja ka vastu saadava täpsust
enese vajadustele. Kuid ma ei saanud mööda tõsiasjast, et seda
rohkemat ja paremat ei vajatud – EI oli välja öeldud. Nii tundsin
ennast hüljatuna – ühes olemisest väljajäetuna.
Ennast hüljatuna ehk ära tõugatuna tundes, oli mul valus, kõrvalt, näha,
kuidas oli olemas neid, kellele öeldi – „Jah, tule ole minuga
ühes! Tule kõnnime/ tegutseme/ naerame/ elame koos!” Hüljatuna
ei saanud ma aru, mille poolest mina olin olnud halvem,
viletsam. Miks ma ei sobinud? Miks teine minuga ei leppinud? Ometi
olin ju ikka veel olemas – sellisena nagu olin. Kuidas minna edasi
– kuidas ennast ära muuta, et olla õige, vajalik ja sobiv
selleks, et enam ei peaks üksinda jäämist kogema?
Mida tähendab see üksinda olemine? See tähendab tunnet, et midagi
on eneses puudu – see on uskumine, et ilma teiseta ei saada olla
tervik. Teist inimest on kõrvale vaja – ainult teisega ühes
saadakse võimalus olla Mina – enesele vajamineval moel.
Kuni ei tunta ennast tervikuna, seni ollakse poolik. Poolik inimene
on enese Mina otsingutel – kus ja kes on enese teine pool suures
Maailmas – kes on see, kellega ühes ennast tervikuna tunda. Kuidas
leida too üles ja ära tunda? Kuid veel suurem on küsimus –
kuidas hoida teda enesega ühes ja vältida tolle teise ära minemist
- et siis, kui on vaja, siis oleks olemas,
Ennast poolikuna tundval/ nägeval inimesel on tahtmine kasvada –
kogeda olemist teatud rollis – on igatsus ja vajadus kohtuda
enesega – kasvada just selles rollis täis ja edasi. Rolli kogemise
vajadus - on olemas ennast piirav uskumus, et saadakse tunda, olla,
kogeda alles siis, kui ollakse enese jaoks õiges rollis. Õige roll
tähendab õiget tähelepanu ja selle tagab õige rollipartneri
olemas olemine.
See loogika näitab, et pooliku inimese sees on olemas vajadus –
kunagi jäi kusagil midagi puudu ja sellepärast on vaja leida üles
enese puuduv pool – siis saab olla tänases tervik. Kusagil on
olnud ehmatav kogemus, mis sulges end enesele, kui tervikule ja nii
sündis uskumus – Minust endast ei piisa – mina olen vähem –
vaja on teist.
Oli olnud keegi, kes oli olemas, kuid too ei aidanud kasvada – ei
toetanud, et inimene saanuks eneseni ulatuda. See teine oli küll
olemas, kuid ta ei olnud vajalikul hetkel õige – ennast kaitsvad
või teisel moel väljenduvad, inimesed justkui sulgesid ennast teise
ees - see tähendas, et ilma ette hoiatamata olid valitud endale
teised rollid. Märgusõna, õigetes rollides kohtumiseks, ei olnud
antud. Märgusõnaks pidi olema tunne – teise tundepuudutus andnuks
tõendi tolle vajalikul moel ehk õigena olemas olemisest. See olnuks
tähendanud luba lähedusele – kutset ühes olla.
Kindla rolli vajadus – igatsus enese järele – selle Mina järele,
kes oleks saanud enesele vajaliku – kogeda vajalikku ühes olemist.
Milline oli see roll, mida soovisin kanda? Milline oli see roll,
milles soovisin väljenduse vabadust – õigust oma erinevatele
minadele – tunnetele, kasvamistele, mõistmistele. Turvalist
kogemust, et mind ei hüljata – mul lubatakse olla mina – selle
hetke vaba väljendus – ma võin olla iseendana, sest ma ei karda
kaotada ega ilma jääda – ma olen olemas, sest mul on õige
rollipartner, õigel hetkel, olemas.
Oli jäänud lünklikuks see osa teekonnast, mis aidanuks mind edasises –
mul tuli kasvada varem suureks, kui ma ise selleks valmis olin. Ma ei
saanud olla, vastutuse õppimise ja seotuse mõistmise ajal, hoitud
ja iseendana aktsepteeritud laps, sest enamuse ajast ei olnud mu
kõrval mõistvat ega toetavat vanemat, vaid üles kasvatajad, kelle
meelest pidin, erinevates situatsioonides, kohe olema valmis ise
vastutama ja oma elu ning tunnetega toime tulema. Kui ei olnud ega
osanud olla – tulla enesega toime, siis sain karistada ja mind
nimetati, mitmel moel, valeks olema.
Varem ma ei mõistnud iseennast – ma ei teadnud ega saanud aru,
miks ma ebaõnnestusin. Ma ju tahtsin püsida koos – proovisin
erineval moel, et olla õige ja järgmisel korral veel õigem. Kuigi
jah, sageli tuli mul sel moel maksta enesega – ma ei saanud, st
ei tohtinud st ei lubanud enesel, olla enese vaba väljendus ja enese
piire seadev/ hoidev. Ma pidin meeldima, olema õige selle olulise
teise jaoks - ühes olemise nimel.
Ma vajasin, õigel moel, ühes olemist – see oli igatsus
alateadvuse sopis, mis ei täitunud – mitte kunagi ma ei tundnud,
teisega koos olles, ennast tervikuna, vaid selgelt vales rollis
olevana. Ma ei saanud aru, mida ma valesti tegin – olin ju enese
parim mina – väärtus, mida hoida, kuid minust loobuti, mind ei
valitud, mind lükati välja. Sulgesin ennast inimestele – hoidsin
ise eemale, et mitte langeda lõksu ja uskuda ühes olemist.
Kunagi ega keegi ei olnud see, mida minul ei olnud olnud minevikus.
Justkui maganuna, ärkasin üles siis, kui tundsin tundepuudutust –
oli kohanud seda märguannet, mida ootas see väike laps minus. Ja
nii ma reageerisin lapsena – nüüd mul on, nüüd ma saan olla –
ma ei pea ennast kaitsma, mul ei tule olla tugevam ja suurem, kui ma
ise olen. Ma olin õnnelik, vaba ja avatud – Mina olin olemas –
mul oli rollipartner olemas.
Kuid, kuna vajadus oli sügaval ja ma ei olnud andnud sellele nime,
siis tundsin tungivat vajadust, seda õigel moel ühendust, st õiget
tähelepanu jagavat hetke, alles hoida ja see sai määravaks – see
muutis minu vaatenurka olevale. Kuid ega see, mis oli, ei muutunud
minu vajaduse järgi. Kogedes, et teised ei olnud need, kelleks ma
neid pidasin, vajusin masendusse, olin õnnetu, ebakindel – taas
olin hüljatud. Mina – iseendana – olin järjekordselt
väärtusetu.
Loomulikult olin ma vihane, solvunud, katkine ja tahtsin eraldi ning
ära – teha selgelt vahe vahele, et ma lõksu ei astuks –
tundepuudutust uskuma jääks. Need inimesed olid valed – nad olid
mulle valet infot andnud – tundepuudutus ei tähendanud seda, mida
see lapse ajas tähendas. Ma ei tahtnud nende inimestega kohtuda,
sest olin segaduses – enese segaduses. Midagi oli vale, kuid ma ei
saanud sellest aru ja neil teistel ei olnud aega, vajadust ega
kohustust mind aidata – enese mõistmise teel kõrval ja toeks
olla. Tundsin, et need inimesed olid mulle võlgu - nad olid mulle minu õige olemise võlgu jäänud. Oli kogemus ja tõdemine, et kui ei ole seda rolli, mida ma
tahan st vajan ja ma ei taha olla see, mis on võimalik, siis
sellistel tingimustel ei olnud ühendus võimalik. Otsisin edasi.
Ärkan üles – kelle looming ma olin – kelle ja millise eesmärgi
nimel ma elasin. Kui selleks, et omada rolli, pean kaotama iseenda,
siis ma ei ole vaba ega ole see rolliühendus hea olemine. Kui pean,
siis olen kuulekas teistele ja sulgen ennast enesele – enesele
ütlen EI, sest teised tulevad enne mind.
Seisan enese jalgeil – kasvamine ei tähenda kasvatamist - kellegi
teise poolset tegu, ressursse ja olemas olemist, vaid enese samme,
mõistmisi, vastuvõtmisi – selginemine ja settimised. Mina ei ole
teiste poolt suunatud, käskude – keeldude ehk peab – ei tohi,
kuulekas ja pime järgija, vaid enese vaba looming – kuulan enese
häält. Olen see Kes ma olen täna – mõistan ennast aegade taha,
kuid ma ei ole enam Laps, kes sai kunagi haiget ega saanud olulisel
hetkel toetust. Ma hoian ennast – hoian käsi enese ümber, et
tervendada ise ennast – olen olemas enese jaoks – olen tervik –
Mina Olen alguse allikas.
Mäletan neid aegu ja hetki, mida oli valus kogeda. Valus oli olnud
siis, kui seisin haigutava tühjuse ees – silda ei olnud, mis
viinuks mind teisega kokku. Valus oli olnud, kui seisin kohas, kus
minule öeldi EI – Sa ei sobi. Sina ei ole õige. Mina ei vali
Sind. Valus oli olnud, kui mõistsin, et koos olla ei valitud minu,
kui minu pärast, vaid, et saada see, mida minul oli anda – jäeti
välja ja kõrvale siis, kui enam ei vajatud või kui soovisin
enesega arvestamist.
Need ja mõned teisedki hetked on, olnud, kui valuhelmed – valusate
aegade kee, mida näperdasin, kui mõni neist mälestusest avanes.
Sageli oli nii, et ühest astusin teise ja sealt kolmandasse ning
vahel vajusin veel sügavamale. Olin taas valu – minu enese mälestused
olid valusad – need tegid mulle haiget. Ma ei saanud neist vabaks,
sest mina ise ei lasknud neist lahti – mina vajasin neid seni, kuni
ma ei mõistnud ise ennast.
Kuna tundsin valu – olin ju haiget saanud, siis nägin ennast
ohvrina – mina ei saanud tulemust muuta ega seda ära hoida. Seda
ei olnud võimalik ära parandada – mina ei saanud ise ennast
aidata. Sel moel võibki ju jääda enese kaotusi leinama – enese
kaotatud võimalusi taga nutma – mina ei saa seda, mida ma ei
saanud. Ega ei saagi saama – minevik on ära olnud.
Lähenesin enese lugudele teise vaatenurga alt - valusad kogemused ei
tee minust ohvrit. See, et kogesin, kellegagi ühes olles,
vastukäimisi, vastu tundeid, ei-ütlemisi, lahku astumisi – oli
kogemuste kogemine. Kogemus tähendab kogutud infofaili. Valus
mälestus tähendab, aga vigast faili – ülesannet iseendale –
see tuleb ümber teha.
Iga kord, kui mõni mälestus avanes, mul oli selleks võimalus, kuid
siis ma ei valinud lahendada lugu, vaid hoida haavatu lugu alles –
ujusin, haavununa, enese tunnetes – minul oli endast kahju, et,
just mina, just sellise kogemuse osaliseks sain. Enese hoidmise
vajadust suurendas see, et selliseid kogemusi ei olnud üks, vaid
palju palju - kordades enam. Kuid ega tee, iseendani, olegi kerge,
sest ei ole lihtne näha enese sisse – ulatuda pealispinnalt enese
sügavusteni – loo alguseni - miks.
Neid lugusid ilmestas üks ja sama joon - ma ei ulatunud teiseni – mina
olin, tema oli, kuid me ei kohtunud – me ei mõistnud teineteist –
ise olemine sai olulisemaks, kui ühes olemine – üks või teine
meist, või ka mõlemad, ei tahtnud või saanud olla need KES me koos
olles olime/ pidanuks olema ning täiesti tõsiselt tundus, et ühes
olles, mina, teine või mõlemad, ka kellegi teisena olla ei saanud – oli
rollide segadus, kommunikatsioonihäired ja enese otsingud.
Igal korral, kui lugu veel kestis, st püsis kontakt teisega, siis proovisin ju erinevaid lahendusi, et kuidas saaks edasi ja kui tõesti enam ei jaksanud, tahtnud, osanud, suutnud, siis valisin ühenduse lõpetamise, eemale astumise, kuid siiski vahel ka jäämise ja enese müümise.
Valusa hetke lahendus oli valiku tegemine – määravaks sai see,
mis oli selles hetkes enese, edasi kestmise, jaoks olulisem – enese
eraldamine valest või valega seotud olemise jätkamine – valitud
sai see viis, mis pidi tagama eluliselt vajaliku. Eraldamine tähendas
enese päästmist – ära ja eemale, solvumist - soovi, et teine
tuleks ja teeks loo korda, eitamist – kui ei tea ega näe, siis ei
ole, peitu põgenemist - et lakkuda haavu ja/ või sõjaplaanide
pidamist, et näidata enese võimu ja jõudu ning kättemaksta.
Jäämine tähendas, et lugu ei muutunud – teisiti ei saanud olema,
rohkem ega paremini ei saanud olema – maksin enese kannatustega –
pideva kaotuse ja ilmajäämise kogemisega.
Valus hetk ehk info paljastamine/ paljastumine – see suhe on
selline – siin kehtivad sellised reeglid ja on seatud sellised
piirid – siin saab ja on sel moel – teisiti ei saa ega ole. Mida
ja kuidas teed edasi? Avalikuks tulnud info tähendas võimalust -
lasta lahti enese soovidest ja jääda või siis valida - lasta lahti
ühes olemisest, enese tähenduses, et anda enesele vabadus olla
mina, enese moel.
Huvitav on tõdeda, et mõlemad võimalused tähendasid hülgamise
kogemist – esimesel juhul iseenda poolt, teisel juhul teise poolt.
Hülgamise kogemine tähendas, et mind ei võetud või mina ise ei
võtnud ennast vastu. Hüljati, sest mingil põhjusel ma ei sobinud –
hülgasin, sest tuli olla teine, et sobinuks.
Hülgamise hirm on üks suuremaid ja võimsamaid tundeid. Hülgamise
hirm kannab eneses surma märki – uskumust - et kui mind
hüljatakse, siis mind ei ole. See on tõsi – ei olegi. Ei ole
olemas sellel moel, millele öeldi EI. Just nimelt, inimene kogeb oma
elu jooksul üsna mitmeid kordi, et temale öeldakse EI. Sellist
vastust saades ta kogeb, et teda ei võeta vastu – teda ei
väärtustata, ei vajata, ei kiideta heaks. Kuid tegu ei ole
ei-ütlemisega inimesele, kui inimesele, vaid rolliühenduse
loomisest/ alles hoidmisest keeldumisega. Inimesega ei taheta luua või hoida sidet
kindlas rollis olevana. Mõni muu roll võib sobida ja toimida, kuid
on ka neid, mida ei taheta just selle inimesega ühtesiduvana kanda.
Põhjuseid on erinevaid – ressursside puudus, isiklik sobivus,
vajadused, uskumused ja eelnev ühine ajalugu.
Tänane
ei ole sündinud ainult tänases – see, mis on, see sai alguse
eilsest. Mina võin olla ja ka olengi muutunud, kuid minu eilne kõnnib ka
tänases kaasas. Mina ei ole läbinisti uus ega ka näi selliselt. On
olnud ühte ja olnud teist – erinevat värvi ja tegumoodi olemisi,
valimisi, tegemisi, sõnu ja väljendusi. Kõik ei sära ega leia
heakskiitu, kuid see ja selline on olnud minu teekond – lähemale
iseendale. Mõistmist ja olemise rahu võiks ju rohkem soovida, kuid
vahel on eilsed jäämaski eilseteks.
Need,
kes jäid maha eilsesse ega ole sealt, minuga kõrvu, kõndinud ühes
tänasesse, kohtavad mind sellisena nagu jäi meie viimane, ära
määrava tähtsusega, ühine hetk. Neil ei ole teadmisi ega meil ole
ühiseid mälestusi ja kogemusi, kuidas ja millisena on kulgenud
teekond – milline olen tänane mina.
Eilse
ja tänase kohtudes elustub möödunu, sest viimased ühised
mälestused viivad tagasi ära olnud aega. Kui tegemist on olnud
lähedasema suhtega, siis tavaliselt vahetatakse kuulmisi –
küsitakse ja vastatakse, et ühendada olnu ja tänane. Kuid, kui
lahku ei mindud heaga, vaid otsus, astuda eraldi, tehti kindla ja ära
otsustava jõuga, siis ei vaevuta ega taheta kõndida tänase minuga
ühte – seega ei panda eilset ja tänast mind kokku.
Selle
asemel otsitakse tuttavat joont – aa, ta on ikka samasugune.
Otsitakse kinnitust – aa, ta käitub ikka samal ehk vanal moel.
Vaadeldakse eemalt ja suletuna. Rebides välja kilde ja nähes
valguses varje saadakse kinnitus - järelikult on ta ikka see sama
vana jama – seega ei pea oma otsust muutma, vaid võib rahus astuda
mööda.
Kui
ei vaevuta ega taheta, siis küll uu(t)ena, kuid valikulise vanaga
ühes olemine tähendab seda, et eilsesse jäänuga koos on paha
olla. Sellise kohtumise sees saab üsna ruttu selgeks, et enese ära
tõestamisest pole kasu. Ei ole mõtet, kui selleks üldse antakse
aega, et rääkida ning välja näidata, milline on olla tänase
minuga ühes. Kui silmad on olevikule suletud, siis süda ei ole
avatud.
On
ja jääb olema neid inimesi, kelle silmis ma ei muutu. Nemad ei
taha, st ei saa, seda enesele lubada, sest siis tuleks ka neil endil
muutuda – lugeda, enese rahu häiriv, kogemus minevikus - haiget saamine, solvumine, enesekaitse vajadus jne - enese õppetunniks. Minevikku jäävaks looks, milles osalemine märkis enese osa - vastutuse võtmist. Muutmata jäetav otsus
tähendab iseenda, kui ressursi, kokku hoidmist enese olevikus – seega ei
valita eilset kaasa tulevikku. Oldi koos nii nagu ei oleks oldudki
olemas.
Hoolimata
sellest, kuidas suletud südamed mind valivad vaadata, on enese sees
teadmine - Mina ei ole enam see, kes ma olin eile – olen see, kes
ma täna olen. Ma ei taha ega ka saa olla see, kellena teine mind
näeb – mina ei ole teises elav mälestus.
Vahel õpetatakse inimest elama või siis tunneb ta ise, et - seisa
nüüd enese eest, ütle välja enese jaoks oluline, pane paikka oma
piirid, lõpeta see suhe ära jne. Teoorias on kordades kergem öelda ja mõelda, kui päriselt täide viia – tagajärjed jäävad ju enese
kanda. Takistavaks saavad kogemused – enese heaks ja jaoks tehtud
otsus keeratakse enese süüks ja veaks – osaks saavad lähedaste
ja/ või ümbritsevate hukkamõist ja karistus.
See, kelle ette piirid seatakse. See, kelle tegevust takistatakse.
See, kellelt arvestamist oodatakse. See, kellega lähedane suhe
lõpetatakse. See inimene tunneb ennast sageli ohvrina – tema jaoks
tähendab teise enese kehtestamine, kui Süüdlase poolt teostatava
ülekohtu käes kannatamist. Tulemuseks saab see, et ennast Ohvrina
kogenu mürgitab õhu ja põletab maa Süüdlase ümber. Sest see, kes ei taha
enese tegude ja olemise eest vastutust võtta, viib, kallutatud info
sellest, kuidas temale on liiga tehtud, nn omade toetajate ja teda
ning Süüdlast tundvate ette.
See tegu tähendab soovi ennast puhtaks pesta - leida enesele õigeks
mõistmine ja samas ka tahtmine, et Süüdlane kannataks – astugu
kõik teadjad temast eemale ja jätku, hukkamõistva tähelepanu ette
seisma. Süüdlasele osaks saav negatiivne tähelepanu saagu olema
kordades suurem ja intensiivsemalt võimsam. Selline käänak tagab
Ohvrile parema enesetunde, sest siis ei ole, selles loos, tema see,
keda laitvalt vaadatakse.
Ja inimesed astuvadki ja hoiavadki valest eemale, sest Ohvri
kannatused näivad olevat ehedad ja ebaõiglus tõestatud. Kuid keegi
neist ei küsi, et miks otsus tehti ega sea nad jagatavat lugu
kahtluse alla. Nad valivad poole, kuigi võisid teada või siis ka
mitte, et Ohvri poolt valitud teisel moel väljenduv nägu võis olla
pidav põhjus ja nn Süüdlase vastu oli ka astutud vahetuid samme.
Nemad ei olnud küll kahe vahelises loos vahetud osalised, kuid nemad
olid olnud või neist sai publik, kes plaksutas või vilistas välja
– tõstis pöidla või keeras selle alla poole – hukkamisele
määratud.
Ohvril on vaja publikut – mida enam ta nn õiget tähelepanu saab
seda õigemana ta ennast tunneb ja seda paremini saab tema minevik
õigustatud ja seda valemana ning ülekohtusena teise poolset sammu/
tegu/ sõnu saab vaadata. Mida valemana paistab teine seda õigemana
saab tema edasi elada. Ta ei pea iseendasse vaatama – enese osa
loos vastu võtma.
Piiride seadmine tunduvat olevat karistus ja enese seisukohtade
väljaütlemine kuritegu, kui seda kogeb inimene, kes on harjunud ümbritsevat enese
Mina-ks lugema/ pidama. Too tunneb ennast kõrvetada saanuna ja
häbistatuna – tema ei saa enam olla see, kes ta oli ega kasutada
seda, mis tal oli - vanal moel jätkamise ära keelamisega on ta
valeks nimetatud.
Ebameeldival moel on tulnud välja, et tema peab arvestama teisega ja austama teise oma, kuid
tema ei ole näinud teist eraldi olevana, vaid teist ja teise oma, kui
enese omana. Ta kogeb enese tundeid – nähes enese kaotust – oma
Mina vähenemist - ei mõista ta teise õigust. Ta ei taha võtta
vastutust enese valikute ja olemiste eest, sest temal on ju olnud
õigus oma Mina-le ehk kõigele sellele, mida ta on harjunud enese
omaks pidama. Temal on olnud vaja seda suurt Mina väljaspool
iseennast. See on olnud tema lisa ressurss – võimalus enam omada,
vajalikul moel kogeda, kergemini toime tulla, paremini olemas olla.
Nüüd tuleb temal oma piire muuta – tagasi tõmbuda – kuid ta ei
tea, kuidas ta sel moel toime tuleb – enese toimetuleku teadmatus on hirmutav.
Kohates halvustavat tähelepanu ja hingates mürgitatud õhku
kasvavad piiride seadjas süümekad – ta ei tunne ennast õigena,
sest ümbritseva tähelepanu on temale suunatud negatiivsena – näe,
too tegi ühele Meie seast liiga. Nahutame teda, halvustame teda, et
ta kogeks enese vale ja ülekohtusena olemist - Meie-ga ei mängita.
Näitame talle, et Meie näeme teda veana - valesti käitununa too ei
ole ega saa olla Meie.
Süümepiinad tõstavad pead siis, kui publik ei jää neutraalseks,
vaid valib poole - vastas on kollektiivnejõud - ühtekokku kogutud energia ühte punkti suunamine. Süüdlaseks peetav
tunneb ennast ebaleva ja ebakindlana – ta ei tea, kui sügavalt hukkamõistvalt ja kui kaua temasse sellisel moel suhtutakse, mida ja
kuidas öeldakse, mida, kuidas ja kui palju temale ära keelatakse –
kui suur saab olema tema kaotus Meie sees.
Kahtluseuss närib, et, kas tegu oli tõepoolest halb ja ebaõiglane.
Kas ei tohtinudki teha? Ehk oleks pidanud teisiti või hoopiski
tegemata jättma. Süümepiinad toovad kaasa suurenenud tähelepanu
oma sõnadele, sammudele, väljendustele – kontrollitakse üle,
mida ja kuidas täpselt kasutati. Vaadeldakse iseennast erinevatest
külgedest – mida ja kuidas võis välja lugeda/ tõlgendada. Enese
õuduseks avastatakse, et leidub mitmeid võimalusi – üks hullem
ja halvem, kui teine ning see näib ära tõestavat, et ollaksegi
Süüdlane - see, kes Ohvrile liiga tegi.
Sel moel unustatakse ära ise ennast – oli olemas põhjus, miks
tegu teoks tehti. Sõnad öeldi, millegi tulemusel – see oli olemas
oleva info töötluse teatavaks tehtud otsus - „Vanal moel edasi
minna ei saa – siin ja see olen mina – austa mind!”
Ega otsused
tuulest saanud võetud - inimene seab nähtavalt ja selgelt piire,
kui on olemas see teine, kes ei tee koostööd ega arvesta inimese
omandiga ja õigusega iseendale iseenda moodi - ette on tulnud
kokkupõrkeid – piiride seadja varasemalt väljaöeldud ettepanek,
keeld või märkus on viinud vaikimiseni, tahtliku eiramiseni või ka
vastusõjani – pihta sadavate sõnade ja tegudeni.
Kuid, kui vastumeetmed on olnud tõhusad ning tagajärjed kaotuse
suurust kogedes pelutavad, siis tunneb piiride seadja ennast ohvrina
– temale tehakse ju liiga. Keegi ei küsi, keegi ei mõista, keegi
ei toeta – seega vajab ka tema toetust ja õigeks mõistvat
tähelepanu. Ühes ja samas mängus on laval kaks ohvrit – kuid,
kelle kanda jääb siis süüdlase roll – seda ei taha keegi
enesele. Süüdlaseks peaks saama nimetatud vastane, kuid ka see, kes
ei mõista ega toeta ohvrit ning ei nõustu loo teistpoolt süüdlaseks
nimetama.
Kollektiivi negatiivse tähelepanu tagajärjel häbenetakse ise
ennast – Meie ei võta vea teinut omaks. Kollektiivse jõuga kohtumine näitab enese väiksust ja haprust - seega, tahetakse tagasi
minna aega enne enese tegu. Kuna ja kuni ei ole selget Süüdlast,
siis jäädakse loo sisse kinni – saadav, pihta suunatud, tähelepanu paneb
otsima võimalusi, kuidas ennast ära kaitsta, ära põhjendada. On
lootus, et siis, kui kuuldakse, siis mõistetakse, sest info võib
muuta vaatamise suunda – otsitakse võimalust ja neid, kellele
lugu, enese mätta otsast vaadatuna, ära rääkida ja kui vaja siis
ka korduvalt.
Kohtades, kus üks tähendab enamat – üks esindab tervikut,
tähendab see seda, et Ohvri ehk nõrgima lüli „õigus”
peegeldab välja kollektiivi läbiva meelsuse – see on Meie õigus. Perekondade - suguvõsade – külade - valdade – seltside – sõpruskondade – klasside - riikide jne nn mustad lambad on valeks osutunud
endised Meie osad või osaks nimetamata jäetud. Vale tähendab viga
– süsteem tahab ennast parandada ja ta tõttab ohvrile appi –
selleks, et Ohver, kui süsteem, saaks jätkuvalt õige olla st vanal
moel edasi töötada, tuleb Viga vaigistada, välja arvata või selle ees ennast
sulgeda.
Neis kohtades ja neis ühendustes, kus kollektiiv tõuseb ühe vastu,
on aeg püsinud muutumatuna - tegu on ära olnu kordamisega - möödunu alal hoidmisega. Jooned ja mustrid on seal selgelt
väljajoonistatud ja see tähendab, et vanal on õigus ja sellest
tulenev kohustus – valgus ja selgus surutakse maha.
Vana valib suruda uue maha, astuda talle ühise jõuga vastu – see siin oleme
Meie – Meie teeme, oleme, valime sellisel moel – uus viis, uus
olija, uued teod ei ole sobivad, sest Meie ei aktsepteeri neid –
need ei sobi Meie-le – Meie peame saama vanal moel edasi olla. Vanad
piirid, vanad harjumused, vanad tõekspidamised – nii on olnud ja nii peab edasi olema.
Vana energia sõnad ja tahtmised, mis manavad ja nõuavad kohut ning näevad ette valuraha maksmist - jõuavad tagasi teda ennast puudutama – tähelepanuvalguse kiir osutab pimeduse südamesse ja hajutab selle. Teised vaatenurgad, uued tuuled, muutunud suhted, lisandunud energia toovad kaasa muutuse – muutev samm, valik, sõnad on puudutus, millel on tagajärjed – see puudutus mõjutab kõiki – nähtavaks saanu tähendab uut infot kõigile – muutust olevas – vana enam ei kehti, sest uus on sündinud.
See siin olen Mina – ei Meie, sest kõik see, mis on justnagu Meie
ei ole Mina – teised Mina-d valvavad omi piire ja seisavad enese
eest – need ei ole Meie ega kuulu teistele Mina-dele – seega ei
ole ega saa kõik olla Meie.
Sirge ja selge info aitab tegelikult mõlemat poolt. See annab
võimaluse hoida sündiv olevik mõlemaid pooli hoidvana – ei saa
olla ega teha seda ja nii, mis ei ole õiglane selle vastu, kellele
kuuluvat ja piirides asuvat vabalt võetavaks ja kasutatavaks on
peetud. Väljaöeldud sõnad annavad teis(t)ele teada muudatusest –
seega on võimalik teha kompromissettepanekuid, kuid tuleb võtta ka
muutus arvesse – on asju, mis ei kuulu arvustamisele ega
keeldumisele – nii nähakse vastutust – osatakse hinnata
tagajärgi ja tasakaalustamise kohustust, kui ei peeta lugu või
tahetakse harjunud moel jätkata.
Mitte keegi teine ei ela teise eest ega tema elu – ainult tema ise
teeb seda – tema maksab endana elamise tagajärgede eest.
Järelikult on temal vastutus ja kohustus iseenda ees ja eest. Selle
teadmise täitmiseks saab igaüks anda endale ja teistele infot selle
kohta, mis ja kuidas on just temale okey. Peatutakse ja öeldakse
välja – see ei ole hea ega õiglane – siin tuleb teha muutus –
siia tuleb piir - nii on olemas selgus.
Kui alustatakse kusagilt algusest või sõlmitakse mingeid
kokkuleppeid, siis nende õnnestumise, töökindluse ja kestmise
nurgakiviks saab olema info vahetus ja töötlus. Sellepärast oleks
mõistlik anda teada võimalikult täpne info, kuid inimene kardab
öelda välja seda, mis on tõde. Selleks, et õnnestuda, tahab
inimene kuulda seda, mis on tõde, kuid samas vajab ta valet, sest
tõese info vastuvõtmine tähendaks olemas olevaga vastamisi seismist ja see tooks kaasa valed tagajärjed – häirivad tunded ja saamata jäävate tunnete kaotused.
Õigel ajal saadud õige info võib saata inimese hukka, kuid ka
tagada talle hea elamise. Info saab inimest madaldada, kuid ka tõsta
ning anda võimu teiste üle. Kõik raskestikäsitletavad lood, ehk
tundelõksud, taanduvad vajaliku ja asjakohase info kättesaamisele,
tõlgendamisele ja vahetuse vabadusele. Oluline on kooskõla sõnade,
tegude, nähtava ja tajutava vahel – kas need tajumised on samad st
kas igast allikast saadav kinnitab teist.
Kui inimene ei tunne iseennast, kui inimene varjab ise ennast, kui
inimene loeb välist ja iseennast läbi tunnete, kui inimene mängib
tunnetele ja tunnetega, siis on tegu segadust loova ja keerdkäike
tekitava info välja andmisega. Selleks, et inimese elu toimiks ja
suhted püsiksid töökorras, on kohustus jagada ning ka vajadus
saada infot, mis on otsustamise/ astumise hetkel tõene - kuid
igalühel on olemas oma õige tõde.
Vahel lähevad inimesed lukku – nad ei jaga välja seda infot, mis
tundub nende meelest ülioluline. Selle välja rääkimine võiks
kaasa tuua valed tagajärjed. Seda võidakse ära kasutada. Jagamine
tähendaks ühendust selle või millega, keda või mida peetakse
vajalikuks vältida. Kuid elav inimene on elus ja suhtleb edasi ega
ta ennast väljendusvaeseks tee – ta jagab ikkagi infot, kuid teeb
seda taktikaliselt kaalutledes ja endale sobivates vormides ning
piirides - Kui ma ei räägi, siis ma ei reeda. Kui teine ei kuule,
siis ta ei tea tõde. Kui teine ei näe, siis ta ei tea sisu.
Kõrvalolija jaoks tähendab see seda, et mets ei kaja vastu
selliselt, kui sinna hõigatakse - teist ei osata, st ei ole
võimalik, tõlkida. Ennast lukustanud inimese otsused ja teod
tunduvad mõistetamatud ja segased. Tema sõnad räägivad ühte,
kehakeel annab aimu teisest, teod käivad vastu ütlusi ning mina-väljendused vihjavad hoopis muule või ei annagi sealt mitte midagi
välja lugeda.
Sellisel moel väljenduva inimesega on väga raske, koos olemise
mõistes, edukas olla – väga keeruline on mõista piire, saada aru
põhjusest ja tagajärjest ning õnnestuda arvestamisel ja teise
vastu õiglasel moel olemisel. Sellisel moel väljendumine toob kaasa
vastuolud, vastuseisud ja vastusõja. Enese tegude ja sammude eest
tuleb maksta, ka siis, kui nende tegemine või astumine tehti vale info põhjal.
Vastuolud tähendavad, et üles- ja vaheletõusnud teemade
lahendamiseks tuleb leida põhjus – saagu selleks süüdlane ja
seega saabki süüdlaseks see, kes tegi. Kuid, kuna loos on ebakõla
sees, siis selletõttu tundub ainuvõimalik olevat otsus astuda
eemale sellest, kes mängib infoga. Ei ole mõistlik asetada ennast
olukorda, milles ei õnnestuta ega suudeta valet tulemust ära hoida.
Samuti jääks ju sel moel vastutus, suhte toimimise eest, ainult ühe
õlgadele.
Ega siis kohe alguses tormata uksi lõplikult sulgema – enne
proovitakse ju ikkagi rääkida. Räägitakse sellest, kuidas üks
tegi ja mida teine tundis. Tehakse seda ühel ja samal ajal, et enese kannatused ja vaatenurk ikka välja jõutaks öelda. Sel moel
jõutakse üsna kiiresti esimeste ustepaugutamisteni, haiget tegevate
ja lõhkuvate sõnadeni ning vaikivate kujudega vastamisi
seismisteni.
Selleks, et ühes suunas edasi minna, peaks kahel olema ühine
eesmärk - ühisele mõistmisele jõudmine – selle jaoks on oluline
vajaliku info andmine ja selle kätte saamine, et seejärel
otsustada, kuidas, kust ja mil moel edasi. Vaat siin läheb lugu
keeruliseks, sest kuidas öelda – avada ennast, kui teine ei võta infot vastu, vaid lükkab seda oma tunnetega ümber ja tagasi. Kuidas olla ja teha samme – kui ei
ole vajalikku infot. Suhe ei toimi, kui keeldutakse info jagamisest
või jagatakse/ tõlgendatakse seda moonutatult või jagamine/ vastuvõtmine teostub
läbi nõudmiste ja vastutasude eest.
Suhted, kus ei jagata olulist infot selle sündimise hetkel või
esimesel võimalusel, ei ole head kogeda ega õnnestu, sest selline
lähenemine muudab osaliste tee üle kivide ja kändude kulgevaks.
Siis, kui oli võimalik teha muutus ja ära hoida ebameeldivad
tagajärjed tulevikus, jäeti info andmata. Ei tahetud öelda, sest
ei tahetud kohtuda teisega ja ka vastupeegelduva iseendaga – teise
reaktsiooniga sõnadele. Päästeti enese nahk, kuid kaotati mäng.
Info varjajal ja moonutajal on suhte toimimise ees vastutus. Alguses
öeldakse, et läheme ja teeme –läheme ja oleme – mina/ me
tahan/ tahame. Kui tahetakse, siis tähendab, et ollakse otsustanud
ja võetakse vastutus. Kuid, kui tehakse/ ollakse ja kohtutakse
raskuste ning takistustega, siis tõusevad tunded, et kasutada,
erineval moel, iseennast, kui energiat, ettetulnud raskustega toime
tulemiseks. Kui valitakse iseennast vähendav tunne, siis ei taheta
sellist iseennast kogeda ja sel juhul vajatakse enese tagasi muutjat
– teise tähelepanu. Ei öelda välja, et tee mind korda – võta
ja muuda mind tagasi. Vaid elatakse ennast välja – Sinu pärast,
sest Sina oled süüdi sellises minus – Tee nüüd nii, et ma ei
oleks pidanud muutuma.
Kaasteeline loeb sellest välja, et kuna see juhtus temaga ühes
olemise ajal, siis on, või võib-olla, tema loo põhjustaja –
järelikult ei taha teine temaga koos olla või ei pinguta, et ilma
valede tunneteta koos olla. Tõusevad küsimused, mis kõlavad
nõudmistena - miks teine ise ennast ei kontrolli, miks ta ennast ei
varja, miks ta end ei muuda ega ära paranda. Kaasteelise tunded
tõusevad, et aidata temal olukorraga toime tulla - Ma ei taha näha
ennast teise selliseks muutjana. Mina ei taha olla süüdlane –
mina ei olnud süüdi. Ma ei taha ebameeldiva, ebamugavaga koos olla
– tahan ära ja lahku astuda. Kes on kelle tunde autor?
Lugu ei aita lahendada nõudmine – vaigista ennast, kontrolli
ennast ehk ära jaga vastukäivat ja töötlemiseks mittesobivat
infot. Aitab, hoida ja edasi, selgitava info jagamine – teada
andmine, mis toimub enese sees. Saab välja öelda, mida ja miks
tuntakse – mitte teise pärast, vaid mis on peidus enese sees –
mida ise olemine kaasa toob – need on enese hirmud ja kaotuse
uskumused.
Nõrgim lüli – see on hirm, mis sünnib teadmatusest. Miks teine
ei jaga vajaminevat infot – mis on tema eesmärk, mis põhjustas
sellise otsuse? Mida ta saadud infoga teeb – kas eirab, kasutab
enese vajaduste jaoks või aktsepteerib ja annab ühise hüvanguks?
Info segadus – naeratavad inimesed, kelle naeratus on pealispind –
sisemuses ja tegudest nähtub ükskõiksus või suisa vastupidine
olemus. Valetavad inimesed – sõnade taga haigutab tühjus või
peituvad seal lõksud. Vaikijad muudavad tulemust, kui ütlevad,
alles pärast, välja, et mindi teele valesti – nad on vastutusest
eemale hoidjad.
Kunagise traumaatilise kogemuse tagajärjel saab inimesest
pingutatult õige kõige võimaliku kontrollija. Pisimagi, ennast või
võimalikku ohtu puudutava, info vajadus – kunagise kättesaamise
raskus - sunnib inimest kontrollima ja üle kontrollima, sest, kui
suudetakse omada, allutada ja käsutada kõike, siis teatakse kõike,
mida vaja – ka seda, mis iseennast puudutab. See tagab õnnestumise
– vähem valesid kogemusi, vähem ebameeldivaid tundeid, vähem
valusaid kaotusi – rahulikum, ohutum, turvalisem elu. Teoorias.
Inimeses on peidus, kunagise kogemuse vältimiseks - enese hoiataja -
hirm, et kui ta ei saa, enese sammude - otsuste jaoks vajalikku infot – siis ta ei
pääse vajalikule infole ligi – kui seda keeldutakse andmast või
tõesena jagamast – siis ta ei saa oma minevikku, ehk katkist ennast,
ära parandada ega ära hoida valet, st korduvat, tulemust.
Oluline on olemas
oleva info toimiv vahetus ja selle tunneteta tõlgendamine – enese oma ja see, kuhu
ning kuidas teine, enese oma, venitab või millega selle täidab –
pealispind – lubadused, meelitused - ja siis see, mis tuleb kaasa –
varjatud eesmärgid. See toob kaasa segaduse, mis ja kuidas on tõde
– puudub ühene selgus – ei ole rahu – info, st õige iseenda,
varjamine suureneb ja süveneb – kontroll enese ja Maailma üle –
vahe tehakse vahele.
Kui teine mängib tunnetel ja tunnetega, siis sel juhul see ei ole kaasteelise vastutus – ei võeta mängu vastu - ollakse vaba. Kuid, kui
ei saada ära minna või ära lõpetada, sest sõltutakse teisest või ollakse seotud, siis selline olukord
lõhub ja hävitab iseennast. Siin aitab teadmine - ei võeta kogu
vastutust enesele st ei tunta ennast süüdi – ei olda põhjus –
olev on tahtliku infopuuduse ja tõlgenduse tagajärg. Öeldakse enese info välja, seatakse piirid
ja pannakse paika reeglid – teise valikud on teise otsustada.
Loomulikult võivad tulla vastu ja pihta teise tunded, kuid neid ei tule kohata tunnetega – enesele on oma vabadus antud - info on välja öeldud.
Kui kohtutakse oma sõnade tagajärgedega. Kui kohtutakse teise ausa infoga, siis - jah, vahel ollakse kurb, õnnetu, vihane, kade, masendunud, lootusetu – valitakse eneses tundeid, et infoga toime tulla – sellega, mida muuta ei saa. Luba
enesel neid tundeid tunda, kuid ära suuna neid info muutmisele. Ega
info vastu sõdimine ei muuda asja – selle eest enese sulgemine ei lahenda lugu –
võta vastu nii nagu on – ära torma reageerima, muutma, teisiti tahtma, protestima – see lõhub vaid iseennast.
Enese energia
suunamine muutustesse, mis ei pruugi tulemust tuua, võtab vabaduse, sest seal ei leidu
vaba ega ühes olemise kanalit, kuhu voolata. On vaid takistused, mille vastu põrgatakse ja seinad, millest ei saa ust. Võid proovida anda
infot enese kohta ja kui see muudab lugu, siis saab luua ühise põhja.
Kuid, kui ei, siis ei ole mõtet peatuda, et maksta selle eest, mida
ei ole loonud ega pole mõistlik taltsutada, st enese kontrollile allutada, et vastutust kanda.
.jpg)
