Kasvamine on valus VII - Iseendana, see tähendab normaalsena

 

On sage, et vaimselt väärkoheldud inimene kogeb ennast häbina – inimene teab ja näeb, et tema ise on ennast häbistanud – midagi on olnud ja inimene on kuidagi teinud ja peale seda on tema sees paha maitse – inimene häbeneb ise ennast – inimene on häiritud – tema ei tahaks enesena ja enesega koos olla – on midagi, mida ta tahaks ära unustada, välja jätta, teiseks teha, enesest ära lahutada, kuid ta ei saa seda teha – see samm, see tegu, see valik jääb temaga, sest tema ise tegi selle teoks.

Väärkoheldud inimese enesehäbi, ja vahel ka enese vastu pööratud põlguse, põhjuseks on mõte sellest teisest, kes on inimesega ja/ või sama looga seotud – see teine koges vahetult või nägi pealt või kuulis edasi räägitut või teab möödunust. Häbi tundev inimene näib teadvat, mida ja kuidas temast mõeldakse – millisena tema, teisele/ teistele, paistab.

Inimene kogeb ennast selle Minana, kes on selline, millisena temast mõeldakse – see ei ole hea kogemus. Tegelikus elus näeb see enese nägemine välja nii, et siis, kui ollakse koos, siis teine ei küsi, et miks või kuidas, vaid lajatab otse – Sina tegid = Sina oled. Siis, kui ei olda koos, siis inimene kujutab teise reaktsiooni ise enesele ette.

Olgu see siis ühine hetk või enese ettekujutus, kuid see teine ju ei tea, miks inimene oma teo tegi või otsuse valis. Inimene teab, et seega otsib teine ise põhjuse – teine seletab loo iseendale ära ja peab seda õigeks. Selle välja valitud vastuse alusel mõtleb ta inimesest teatud moel ja kohtleb teda nii nagu see, tema enda poolt välja mõeldu, oleks tõsi. Teine saab sellist informatsiooni ka edasi jagada, siis on teadjaid ja vaatajaid juba rohkem - Mina on tõesem.

Hirm, teise poolt valitud vaatenurga ees ja häbistatu tunne, on vägivaldse ja inimest vähendava keskkonna tavalisus – inimese käest seletust ei küsita, inimese seletust ei usuta – enese poolt, enese mõistmise ja enesele sobiva alusel usutakse välja otsitud põhjus tõeks – tegid, olid, valisid – järelikult oled, sest Sina oled selline`.

Häbi toonud iseendast saab halvasti lõhnav mälestus – kuigi see ei ole enese tegelikkus, vaid teise mätas ja ettekujutus – siis on see teadmine, vale ja muutmatu Mina olemas olemisest, abituks tegev – see on olemine sellena, kellest mõeldakse halvasti, kelle kohta räägitakese vähendavalt, keda endaga ühte ei taheta, keda koheldakse halvustavalt, keda pilgatakse, keda võidakse lüüa ja karistada jne. Kõik ikka selleks, et inimene ise kogeks ja näeks ja teaks, milline tema on ja kui paha teis(t)el sellepärast on.

Vägivaldse keskkonna ja vähendava käsitlemise tulemus – inimene ei pea ise ennast normaalseks – tema seletus, enesele, on kellegi teise oma - see on karm ja vähendav, see ei ole inimest toetav ega mõistev – kellegi teise seletus mõistab inimese hukka ja nimetab ta valeks, väärtusetuks, halvaks, häbiks jne.

Inimene häbeneb seda ennast, kes on teise poolt välja toodud ja ette näidatud – Mina, sellisena. Mis siis, et sellise Mina juurde ei vii enese teed – ikkagi on selline Mina olemas. Sellise Mina olemas olemine sõltub hinnangu andnud teisest – inimene ise ei saa seda Mina teiseks teha ega ära kustutada. Inimene saab proovida teisiti olla ja loota, et teine, ühel heal päeval, ta ära muudab – teda teisiti näeb ja teda teistmoodi seletab ja seejärel teda teistmoodi ka kohtleb.

On vägivaldse Maailma tegelikkus, et inimese „ära seletanud” teine jääb enese poolt loodud inimese Mina juurde ka aegu hiljem. Selline Mina tuuakse korduvalt välja, sest selle Mina kohta kogutakse informatsiooni, mis hoitakse alles – seda infobaasi ei muudeta. Inimest koheldakse selle Mina alusel – inimest ümbritsev peab seda Mina tõeliseks.

Selline, suunatud ja sihipärane, käitumine on vaimse ja füüsilise vägivalla tunnusmärk – tegeliku inimese ümber luuakse halo ja elusat inimest koheldakse sellisena nagu tema ei ole, kuid tehakse seda nii veenvalt, et ka tema, enesele pööratud tähelepanu ja enese kohta välja toodud informatsiooni alusel, ise hakkab sellisesse iseendasse uskuma. See tähendab, et manipuleeriv käsitlemine on õnnestunud – manipuleerija käte vili on kasvama läinud – manipuleerija saab endale vajamineva vahendi, keda kasutada.

Iga inimese, iga teo ja iga valiku jaoks on olemas seletus – see on teekond, kuidas tema sinna jõudis – enese informatsioon, iseenda mõistmine ja enese vajadusele otsitud lahendus juhatasid inimese sinnamaani. See ei pruugi olla parim ega väljast vaadatuna õige või kellegi teise jaoks hea kogeda, kuid see on selle inimese reaalsus. Tema sammud ja tema tulemus.

Vägivaldsele keskkonnale ja vähendavale kasvatusele on omane, et ei vaadata ega avata inimese teekonda – ei küsita ega otsita, miks ja kuidas inimene sellise valiku/ teo juurde jõudis. Vägivaldne keskkonad mõistab „eksinud” inimese hukka – vägivalda kasutav inimene ei anna teisele inimesele toetust ega mõistmist, et teo/ valiku teinu on normaalne inimene ja, et tema saab paremini valida/ paremini teha – inimeses on potentsiaal olemas – inimene ei ole võrduv oma valikuga.

Vägivaldses keskkonnas ei küsita, mida inimesel, parema tulemuse jaoks, vaja läheb – millest on temal puudu, kuidas temale toetust on vaja. Iga inimese teekonna avamine tähendab vaimse tasandi võimekust, mida vägivaldses keskkonnas ei ole – see tähendaks kõigi osaliste teekondade avamist ja selle tõeks tunnistamist, kust inimene tuli ja millele inimene vastas – mis teda ajendas, millega ta oli seotud, kelle sammud teda mõjutasid, milline vajadus aktiivne oli, millised olid oskused, mil moel oli toetus, teistsuguseks lahenduseks, võimalik.

Inimene ei tule tühjast – teda ümbritsev on tema sammudes, ja tegudes, näha ja kogeda. Suured inimesed tulevad lapsepõlvest - nende inimeste, kes ei ole täis kasvanud, mõistmised on pärit lastetoa aegadest. Selle toa ust ei ole lõpuni avatud ja sellest toast ei ole tervenisti välja astutud.

Selle jaoks, et laps saaks, lapsena, kasvada – läbida oma eale vastavaid arengujärke, õiges järjekorras ja täis kasvanud inimese saatel, on vaja selleks sobivaid tingimusi – last ei kohustata enesest suurem ja tugevam olema – abi vajavat last ei jäeta üksinda - last ei sunnita kompenseerima seda, millest teda ilma jäetakse – lapsele antakse, kasutamiseks, aus, konstruktiivne ja toetav informatsioon – last ei sunnita, ise, ennast vähendama – lapsele antakse teada, mis on vägivald – nii tema enda tegudes, kui ka tema vastu tehtus – last suunatakse, reaalse iseenda eest vastutust võttes, vägivallavaba koos olemise poole.

Vägivaldses keskkonnas kasvanud lapse teekond on täis samme, mida on nimetatud valedeks ja mille põhjal on lapsele antud hinnang – Sina oled selline ja selline ning seejärel on teda koheldud nii nagu on tema kohta öeldud. Infoväli – laps saab mitmekordse enese üle kinnituse ja selline tema jääb temaga kokku – teda, teistsugusena, ei ole olemas.

Lapse nö valed lahendused tulevad, ümbritsevas infoväljas olemas oleva alusel, ealise enese mõistmise järel tehtud otsusest – Mina olen üksinda – lapsel ei ole vajaminevat toetust – ta ei saa pöörduda – tal ei ole Minu Oma inimest, teda ei võeta kuulda, teda mõistetakse tahtlikult valesti.

Valed sammud on katsetused, avastamised, kellegi teise manipulatsioon, kuid ka eheda elu tagajärjed - laps on mõistnud, et tema peab olema ise – siis, kui lapsel on vajadus, millele temal endal lahendust ei ole, siis ta otsib ja kasutab seda lahendust, mis on tema jaoks võimalik ja näib aitavat – ta maandab ennast, ta otsib asenduse.

Laps, kellel on eluline vajadus – on laps, kes ei saa seda, mis on temale lubatud/ mis on tema õigus/ mis on tema kõrval olemas/ mida tema vajab, konkreetsel hetkel- konkreetses teemas, oma eluga toime tulemiseks. Vajadusega seonduv on informatsioon, mis toob kaasa vaimse tasapinna häirituse, mille laps suunab füüsilisse vormi – füüsiline samm on, millegi tagajärg – selle algus ei ole laps – laps on vastus millelegi ja sõnum kellelegi.

Vägivaldne keskkond tähendab vastutust mitte võtvaid inimesi – lapse sammus ja valikus ei nähta, kellegi teise samme – lapse väljendusi nähakse lapses algavat ja kedagi teist puudutavat. Laps teeb, midagi katki, tegeleb iseendaga, lapsel on „veidrad” vajadused/ harjumused, laps teeb kellelegi haiget või on kellelegi häbiks - laps on seestunud, häbenemist väärt – laps ongi selline, temast ei ole midagi paremat tahta – lapsest pole kasu, laps on kõlbmatu, hukka läinud.

Vägivaldse keskkonna lahendus - valesti käitunud ja valena olnud last tuleb karistada, õigele teele suunata, karmilt kohelda, minema saata – lapselt tuleb oluline ja oma ära võtta – lapsele tuleb vabadus ja privileegid ära keelata - häbenegu, kahetsegu, tundku hirmu, mõelgu oma tegude üle järgi, siis enam ei tee – siis laps palub vabandust ja käitub korralikult.

See on rolli suunamine ja rollile vastavaks kasvatamine – Sina ei ole selline – Sina oled selline – Sina pead olema selline. Rollile vastavust õpetav inimene nõuab, et tehtaks tema sõnade järgi, mitte tema tegude järgi. Lapse eluline vajadus on seotud vahetu keskkonnaga ja teda kasvatava inimesega – tolle reaalsete tegudega – käsutavate, kontrollivate, allutavate sõnadega seda ära ei lahenda ja teiseks ei tee.

Karistatud, rolli suunatud ja vääriti mõistetud laps ei mõista paremini enesest aru saada ega oska paremat/ elutervemat/ teis(t)ega arvestavamat lahendust enesele anda. Vägivaldses keskkonnas elava lapse vajadus ei kao ja see tähendab, et tema vajab, endiselt, enesele lahendust.

Vääriti tõlgendatud ja väärkoheldud laps läheb nn maa alla peitu – ta häbeneb ise ennast – ta häbeneb, et tema on ebanormaalne – ta otsib lahenduse, mida on võimeline varjama, mis näib normaalsemana jne. Laps püüab ennast piirata ja keelata, kuid ebaõnnestub – see toob kaasa eneseviha – Mina oleksin ju, kuid Mina ise vean ennast alt.

Laps, kes vajab ja kasutab lahendust, mis on valeks nimetatud ja hukka mõistetud, elab enesehäbis ja põleb ennast süüdistades - temal ei ole anda endale informatsiooni, et tema oleks, sellisena nagu ta on, normaalne – ümbritsev, ja teda ära seletavad teised, teda normaalsena ei näe, ei näita ega kohtle.

Inimene saab mõista inimest – inimene on see, kes on enese teekonna, teadlikult, vastu võtnud – inimene näeb enese kasvamise teekonda. Tema mõistab iseenda kujunemist ja valikuid – tema näeb, kuidas ta kuhugi jõudis ja sealt edasi kõndis – inimene näeb edasi kasvavat ja muutuvat ennast. Inimene näeb enese valikute tagamaad – seda, kuidas kellegi teise valik teda puudutas ja tema ise enesega seonduva lahendas – ta näeb ka seda, kuidas mõistmise avardumine ja informatsiooni kogumise/ selekteerimise/ töötlemise parem oskus tal paremini ise ennast mõista, väljendada ja samme valida aitas.

Vaimne tasand - selle avatus ja avarus. Vaimsus annab aluse teise inimese mõistmisele – teine kõnnib samal moel, enese arusaamade, vajaduste ja võimaluste järgi. Teisel inimesel on oma infobaas, mida ta kasutab ja Mina, kellena ta Maailmaga suhtleb ning Mina, keda ta enese sees peidab ning Mina, kellena ta olla tahab.

Vägivaldse keskkonna kasvandiku põhiMina tähendab suletud infobaasi – vaimse väärkohtlemise osaliseks saanud inimene hoiab iseenda Mina kohta käivat infokogumikku kiivalt suletuna – ta ei ole nõus seda teiste ees avama ega välises olevat informatsiooni enese sisse integreerima – tema näeb ja kogeb seda ohuna – teda vähendava vägivallana.

Rollide Maailmas elades ja seda ainsaks tõeks pidades, ei tee inimene vahet informatsioonil, mis antakse, temale, rolli suunamiseks ja temalt rolli ära võtmiseks – ta ei erista seda informatsioonist, mis antakse temale, kui inimesele – vaata enese reaalsust, enese sammudega kaasnevat ja võta selle eest vastutus.

Rollide Maailmas on ka Inimene roll – sealses Maailmas on Inimene vähem ja tühine, sest lihtsalt inimeseks olemine ei tee inimesest paremat, üle olevamat, tähtsamat – ta on tavaline ja teistega sama – inimesel peab olema midagi sellist, mis teeb temast erilisema või siis eristab teda vähemana, et tema kõrval olija teaks, kuidas peab temasse suhtuma/ kuidas saab temasse suhtuda – roll on käitumisjuhis selle kohta, mis on selle konkreetse inimese puhul lubatud ja, mis on välistatud.

Inimese poolt kasutusele võetud lahenduste ja teoks tehtud sammude kohal on oluline see, kas inimene liigub edasi oma vajadusi alles hoides või neile vastuseid otsides – kas Mina vajan on pendel = Mina tahan/ Mina ei tohi seda lahendust kasutada või on vastutuse võtmine ja vastuste otsimine – Mina teadvustan oma vajaduse – Mina otsin vastused, kuidas vajadus sündis, miks see alles püsib.

Vajaduste lahendused sünnivad kriisisituatsioonides – vaimne pinge on kasvanud talumatuks, inimene vajab teistsugust/ kohest füüsilist väljendust – tema ise sunnib ja suunab ennast tegutsema - mida Mina ise saan endale anda – mis on Minu võimuses – mis Minu puhul ja jaoks töötab – inimene kasutab seda, mis tundub täitvat tema eesmärki – tema füüsiline tegu on vastus, sõnum, väljendus, vallandus, maandus.

Ebateadliku inimese vajadused pimestavad teda – inimese vaimsus on hämardunud olekus. Inimene, kellel puudub enese teadliku Minaga kontakt, on tagasi pöördunud X vanuses lapse aega. Ärritus - Mina -lahenduse vajadus.

See inimene, kes, kogedes ärritust, alustas teekonda punktist A - vajab oma lahendust, kui punkti B-d – olgu see maha tehtud ja valeks nimetatud ja ära keelatud ja ennast häbistav – inimene kasutab seda, sest tema vajab selle läbi saadavat – pinge langust, kogemust, tunnet, Mina.

Reageeriva inimese mineviku vanus annab teada, kui lühike on punkti B jõudmise ootuse aeg, mida inimene suudab taluda. Mida väiksem vanus, seda kiiremini ta oma lahenduse kasutusele võtab ja seda „näljasem” ta selle järgi on, kui see ei ole kohe võimalik. Ootuse talumatus tähendab, et inimene käivitub enne, kui ta peatub ja järele mõtleb - seega tema ise ei anna endale aega, et enesega aset leidvast aru saada. 

Piiratud mõistmine ja mitte teadlikkus on vaimselt piiratud inimese tunnus – vähendava käsitlemise tulemus – inimene ise on jätkanud enese vähendamist ja häbiks pidamist. See tähendab, et inimese kasutuses on endiselt seesama infobaas, mis tema möödunus – see on tema enda poolt kokku pandud, kuid seda on aidatud teha – last kasvatavad suured on kallanud tema sisse teadmisi, mida laps on õppinud oluliseks pidama – need on aidanud tal ellu jääda, toime tulla ja õigena olla. See on vägivaldses keskkonnas elamise käsiraamat – millisena Mina pean olema, millisena Mind peab saama kogeda, mida ja kuidas Mina ei tohi.

Enese kasutuses olev infobaas on, kellegi konkreetse kohta käiv – see on vägivaldse keskkonna poolt vähendatud Mina jaoks kokku pandud. See - Sina oled - mis käib halona inimesega kaasas – on inimese, Mina olen selline`, teadlikkus – inimese ära tõestatud põhi – see on see, mis tema puhul ei muutu – ei ole inimese võimuses ise ennast ära muuta – seega peab inimene vastama temalt oodatud väljendustele ja tema puhul eeldatud nõudmistele – inimene ise peab ennast kontrollima, et tema oleks õige – mitte iseenda järgi, vaid väliste vajaduste ja eeskirjade järgi.

Nõudmine – ole teine/ piira ennast/ kuuletu/ allu/ vaiki/ vaigista/ peida ära/ saa ise – tähendab, et inimesel ei aidata kasvada ega anta talle enese mõistmise jaoks vajaminevat informatsiooni. Inimene peab olema, X suurusena, enne, kui ta on ise ennast mõistnud ja tasakaalustanud – teatud kindlal moel olema kohustatud inimene ei ole ise endale põhja ladunud – temal puudub kontakt sellise iseendaga – seega saab ta olla pinna peal, sisemuses leiavad aset segadust tekitavad protsessid. Vägivaldses keskkonnas olev inimene peab olema see, kes ta ei ole – selleks, et vältida välises vastuolusid, tuleb inimesel olla konfliktis iseendaga.

Vähendava ja vägivaldse keskkonna paradoks – vähendatu peab olema see, keda on õigus vägivaldselt kohelda – tema teod, väljendused, olemised, oskused, välimus jne annavad selleks põhjuse – tema on selline, keda peab, kui soov ja vajadus tuleb, vägivaldselt kohtlema - see on ära tõestatud argument. See informatsioon võtab vähendatult õigused – inimese tasandilt vähendatu ise teab, et temal ei ole õigust teistsuguse kohtlemise osaliseks saada. 

Vägivaldse keskkonna dünaamika - see inimene, kes on kogenud enese isiksuse vähendamist ja, kes üsna tõenäolist, elab/ suhtleb vägivaldses keskkonnas – see inimene vajab väärtuste hierarhiat ja selle järgimist – see on see, mida vanem õpetab lapsele – Mina olen, meist kahest, tähtsam, väärtuslikum, olulisem – Sina mitte – Sinus ei ole väärtus – Sind ei ole Minule vaja.

Kaks erinevat tasandit lähevad selles kohas risti – laps, tehes nähtavaks enese isiku ja seistes enese eest – ei tee seda eesmärgiga vanemat, kui inimest vähendada – laps annab teada, et rollid on väline - inimene on põhi. Inimesel, hoolimata oma rollist, tuleb teise inimesega arvestada. Roll ei tee inimesest paremat ega väärtuslikku – roll annab võimaluse, mida inimene saab kasutada, enese väärtushinnangutele ja põhi mõtetele toetudes, kuid roll annab ka vastutuse – olla ja jääda inimeseks. Rollide Maailmas tuleb roll enne ja see kaotab/ muudab/ varjab inimese ära.

Inimene, kes on olnud vale, häbi ja allasurutud, kelle põhiMina on jäänud selleks, muutumatuks, nagu teda on kirjeldatud ja koheldud, ei kannata survet – vähendamist selle poolt, kes on temast vähem või sama. See on koht, kus tema ei nõustu alla jääma – seega on see koht, kus tema Mina tõstab pead ja annab teada – Mina olen oluline – Minuga sel moel ei tohi – Sina pead ennast muutma – Sina pead ennast Minust vähemaks vähendama - Mina pean olema tähtsam.

Inimene, kes teab ennast Minana, kes ei muutu – kasutab ise enese kohta käivat informatsiooni siis, kui eluline situatsioon annab talle teada – milline tema on. Ta on endiselt häbi, vale, ebaõnnestunu, väärakas, vähem jne. Tema elu on selline - temaga leiab aset, teda koheldakse, teda vähendatakse, tema ise ei saa, tema peab – tema enda muutumatu Mina on kõige selle põhjus. Inimene on enese sees lõksus.

Enese Mina lõksus olevad inimesed kasutavad – üllatus, üllatus – vaimset ja füüsilist vägivalda – nad elavad ise ennast välja, nad näitavad ise ennast välja, kuid nad ka vaigistavad enda – nad tahavad ära kaotada enese kohta käivad halvad mälestused – enese paha maitse suus. Vägivald on suunatud välja või pööratud enese vastu – see oleneb enese sisse suletud lapse vanusest, oskustest ja võimalustest. Keda näeb laps takistusena, keda on võimalik muutuma panna.

Kui möödunus oli olemas Oluline teine, kes pidi lapsega seonduva eest vastutama, kuid ei teinud seda, kuid lapsel on olemas mõistmine, et lapsel peab selline inimene olema, siis laps leiab sellise teise, kellele oma sõnumit edastada. Kui Olulist teist, lapse jaoks, olemas ei olnud, siis leiab laps selle, keda enesest vähemaks vähendada, et see läbi, teisega võrdluses, ennast paremini tunda. Kui lapsel puudus Olulise teise mõiste või ta jäi sellisest inimesest ilma – olemas on teadmine, et Minu jaoks ei ole – siis laps piirdub ja piirneb iseendaga – laps sumbub enese sisse.

Rolle kasvatav keskkond ei kasvata enese eest vastutust võtvat inimest – inimene ei pea enese sisse vaatama ega taha ta mõista ennast – mida on tal mõista, kui tema on sama ja jääb samaks – õpetuste järgi käitudes ta vahetab rolli ja sellega muudab enesele osaks saavat – teda koheldakse paremini, temast räägitakse paremini, tema teab ennast paremana.

Seda kõike rollidele kirjutatud näitelaval, kuid ei prožektori valguses peesitavate nägude taga – seal on, üsna tõenäoliselt, tema kohta teistsugune informatsioon kasutusel, kuid huvitaval kombel see, alati ja kõiges, ei loe – loeb väline – loeb roll, mis on aktiivne ja millele on kinnitus olemas.

Vägivaldses keskkonnas on tavaline, et inimesed ei ole võimelised ega valmis enese tegelikke mõtteid nähtavale tooma – nad ei julge neid eneselegi tunnistada, veel vähem on nad valmis, kellegi teise kuuldes, tõtt rääkima – nende sees olev ei lähe kokku välises väljenduvaga.

Inimene, kes kasutab endale antud lahendust, ei mõtle selle peale, mida see, sellele, kes sellesse on haaratud ja/ või keda vahendina kasutatakse, teisele teeb või teise jaoks tähendab – lahendus on eneseabi, oluline on see, mida, seda kasutades, kogetakse, omada saadakse. Eesmärk pühitseb abinõu.

Vägivaldses keskkonnas on tavaline, et tervik on lõhestatud kaheks või enamaks osaks. Seega on tavaline, et osa olijatel tuleb pool valida ja, kellegi vastu olla – olles oma, olla selle oma vastu, kes on vaenlaseks nimetatud. Seega on tavaline, et keegi jäetakse, kusagilt, välja - keegi on kellegi jaoks vale – keegi on üle. Kõik kõigiga ei sobi ja kõik kõikjale ei mahu.

Vägivaldse keskkonna huvitav fenomen – algne tervik on olemas ja selles osalejad omade rollinimedega väljakul – kuid selle jaoks, et muuta enesega seonduvat ja tagada enesele vajaminev roll ja sellega kaasnev – leiab aset terviku osadeks jaotamine. On olemas, keegi, kes peab ennast ühise omanikuks ja tema nimetab selle, mille alusel enesega ühte võtab ja enesega koos olla lubab.

Selle inimese põhivajadus määrab tervikus aset leidva ja taseme, millel ühist teostatakse. Vaimne ja füüsiline vägivald tähendab seda, et kõik osalejad on olemas ja samas, kuid ühe ees on piirid ja temale on seatud reeglid, mida teistel ei ole. Eraldatu on, kuid teda ei ole – tema ei ole teistega sama ega saa seda olla – teised, öeldes Meie – nii eraldatuna, kuid ka temaga koos olles, on tema vastu – seda ka siis, kui nad naeratavad ja on vägivalla, näiliselt, kõrvale jätnud.

Ühise omanik vajab enese rollile kinnitust – mida vähemana tema ennast tunneb ja näeb, seda vähemaks ta eraldatut käsitleb. Lahendus, harjumus, sõltuvus. See on vaimse tasandi surve – informatsioon, mis tuleb vastu võtta ja söödavaks teha – hästi kasvatatud laps usub enda kohta räägitu tõeks ja enese kohtlemise õigeks – Mina olen selline`.

Vägivaldsele keskkonnale on omane, et üks on tipus ja tähtis – teised on vähemad, kes on temaga või tema vastu – tema esitleb neid vastu olijatena – see annab põhjuse ja õigustuse enese valikutele. Pere/ suguvõsa peaks olema ühine ja sama kõigile – peaks, kuid sageli ei ole seda. See tähendab, et see, mis peaks olema vaba ja loomulik, on tingimustega – saab olla, kuid ei pea olema.

Lapsele on oluline suhe enese jaoks Olulise Teisega – see on see, kes peaks olema lapse laiendatud Mina. Lapse mõistes on laiendatud Mina see, kes on lapsega sama – see on inimene, kes mõistab ja toetab teda. Vägivaldses keskkonnas ollakse lapse jaoks olemas ja teda toetatakse ka, kuid seda saadab vaimne vägivald – antut ja oldut ei nimetata loomulikuks eluks, vaid kohustuseks, mida ise endale ei valitaks - seda nimetatakse võlaks, mis kohustab olema andjale meelepärane.

Inimese vähendamine on seda valusam, mida enam on neid teisi, kes on sellest haaratud ja, kes aitavad sellele kaasa – iga lisanduja teeb üksindust suuremaks – laps kogeb seda nii, et tema kõrvalt lahkutakse ja teda jäetakse üksinda – laps tajub ja näeb enese üksindust – teised on samas, kuid ei temaga.

Laps ei mõista seda muud moodi tõlkida, ka vaimne vägivald aitab siin kaasa – põhjus olen Mina – Mina olen selline´. Laps ei mõista, et tema ümber olijad on enese vajadusest sõltuvad inimesed – need on inimesed, kes ei muutu, kuid nad suudavad enese elu ja enesele osaks saavat muuta – nad vajavad rolli, nad vajavad tähelepanu – seega nad nõustuvad tingimuste ja mängureeglitega.

Vajadusega inimene on valmis hülgama, lõhkuma, valetama jne, et teda parema valguse sisse tõstetaks ja teda ühise omanikule lojaalsena nähakse – see on tema eesmärk. See, et tema kellestki lahti ütleb, kellegi vastu on, eraldunud grupi põhi mõtetega ühineb ja neid ellu viib, teda ennast ei häiri – need on võimalused ja lahendused, et saavutada enesele vajalik tulemus.

Oma vajadusest sõltuvuses olev inimene teeb ja valib olla, sest tema tahab sel moel teha ja sellisena olla – ta ei küsi, miks Mina tahan sel moel/ miks Mina valin sel moel – mis on selle taga – kas see on parim lahendus – kas see teeb Minust parema inimese või ei. Ta ei küsi ega vaata, mida Minu vajadus teeb Mind ümbritsevatega – mida Mina neile teen.

Vajadusest sõltuva lähedal olija/ lähedal olnu ei saa aru – Kuidas võis teine, Minule, nii teha – kas tema siis Minust ei hooli – kas tema ei mõelnud Minu peale. Tõde – ei hooli, sellisel tasemel, et mõista tegelikkust – ei, ta ei mõelnud – teine ei teinud Minule – teine kasutas Mind, vahendina. Teine ei mõelnud, et kuidas teda kogeda on, vaid enesele vajalikule – sellele, mis kaasnes tegemise/ valikuga.

Tegemine oli tulemuseks vajalik – kellelegi teisele osaks saav oli sellega kaasnev – tegijal ja kogejal on erinevad vaatenurgad. Enesele olulise võtmine, loomine, tagamine – selle nähtavaks tegemine annab teada, kui sügavale inimene oma vaimse allakäigutrepil on astunud – milleks tema võimeline on, millal ta peatub ja millisena ta oma oma lahendust kasutab – häbenedes, õigust nähes, nautides.

Vägivaldse keskkonna omadus – vägivalda teostav nimetab oma tegevust õigeks, vältimatuks, õiguseks – tema teisiti ei saa – tema peab, sest tema saab ja tahab. Vajadus – inimene ei mõista, et vajaduse lahendus ei ole see, mida tema peab saama teostada – tema vajab tulemust – inimese vaimne piiratus annab teada, et tema ei oska enese vajadust ise endale sõnastada ega enesele teistmoodi lahendust anda – ta on suletud tsüklis – ajas sisse tallutud rada süveneb ja lahendus saab Mina osaks.

Vaimne vägivald jätab haavad, mida on väga raske parandada – neid ei saa enese seest välja võtta ega olematuks teha. Kõigepealt tuleb need üles leida - tuleb aru saada vägivalla olemusest ja sõnastada selle teoks tegemise viisid – tuleb teha selge vahe vägivalla ja vägivallast vaba Maailma vahele – see tuleb tõeks tunnistada ka enese sees.

Enese sisemusega ongi kõige raskemad lood – vägivald kinnitas inimese halo olemas olemist. Vägivaldne keskkond ei kinnita inimesena olemas olemist – tegelikult kinnitab küll – ta hakkab inimest vähendama, valeks nimetama, eraldama, karistama, rolli suunama – vägivald on suunatud inimese isiksuse vastu selleks, et teha temast kuulekat ja magavat vahendit.

Inimese kasvamine, vanast välja, on raske, sest vägivaldsest keskkonnast lahkumine tähendab enese vastu teostatud vägivalda – Mina ise, jätan iseenda ilma – Minul enam ei ole – Mina enam ei saa – Mind enam ei ole. See on harjunud tegevus – Mina sellisena` nägemine, ühise Meie sisse uskumine ja ise enda vähendamine – kui ei ole teed, siis ei ole ka kuhugi kõndida.

Vägivald on tähelepanu, millega inimene on ära harjunud – ta on sõltuv selle tsüklitest, mis annavad talle teada, mis on ja mis tuleb. Inimene on sõltuv oma vajadusest uskuda, et tema saab sellest kohast selle, mida tema jaoks sealses ei ole – on, kuid Mina ei saa – on, Mina võin saada - Minul on lootus. See tähendab, et vaimne vägivald on jätnud jäljed – inimene talub vägivalda, sest see käib tema elu juurde.

Väikese lapse valu – Oluline teine tegi teo, valis lahenduse, teostas väljenduse, mis ei käinud kokku tema rolliga. Laps, kellel puudub mõiste – inimene – ei oska eristada rolli ja inimest – laps on kinnitunud rolli külge ja seega seda kandva inimese külge – Mina olen – Minul on. See tähendab, et laps ei tea ega näe teisi võimalusi – seega neid temal ei ole.

Ehmatus – Kuidas Minu Ema/ Isa sai Mind lüüa – toob kaasa vastuseta küsimuse - Kas Ema/ Isa siis Mind ei armastagi? Kestev vägivald ei kaota seda küsimust ära – laps ise ei anna sellele vastust, mis on temal olemas – inimene saab armastada, kuid inimene saab ka lüüa – reaktsioon oleneb sellest, kes, millises vanuses ja millise eesmärgiga lapsega suhtleb.

On tavaline, et vägivalla tagajärjel norgu jäänud laps kaotab olemas olemise mõtte – tema on, kuid teda ei ole – see on vaimne ülesanne, millega tema toime ei tule. Laps käib Ema/ Isa juurde – Lapsel on (peaks olema) Ema/ Isa olemas – kui on, siis on laps normaalne. Vaimselt väärkoheldu jaoks on rolliseotus eluliselt oluline, kuid tema ise ei ole rollipartneri jaoks õige ega oluline – laps ei tea, mida selle informatsiooniga peale hakata.

Kuidas sai teine, Minule, sel moel teha – kuidas sai teine, rollis olles, Minule, rollis olevana, sel moel teha!?!?! Vastus – see, et teine tegi, on fakt ja ka see on tõsi, et teise poolt nähtavaks tehtud informatsioon haavab – teine nägi halo, kuid ei näinud inimest – haloga suhelnu komistas inimese otsa ja oli nii nagu tema isiklik harjumus teda juhatas.

Vägivald on vähese vaimsusega inimese lahendus – see on piiratud mõistmine. Vägivalda kasutanu jaoks ei ole vahet, kelle vastu – ainult temast üle olev roll peatab ja annab teise suunise – sama ja vähem olija annab vabaduse, enesele vajamineva, väljenduseks. Just a buisness – ei midagi isiklikku ega ole, midagi, armastusega pistmist – vägivald, kui hammaste pesu – loomulik ja vajalik.

Ära võta vägivalda isiklikult – see on raske ülesanne ja vahel tundub, et seda on võimatu teostada. See oskus nõuab inimesena olemise teadlikkust – reaalne Mina ja inimõigused – muudetamatud ja püsivad. See oskus vajab distantseerumist, rollidest, ja keskendumist inimestele – Mina, inimesena – teine, inimesena. 

Inimene ise valib, kas inimesest, kes teda sünnitas või temale osa andis või temast osa on või kes talle sugulane on - tuleb ja saab tema rollile partner või ta jääb inimeste vahelise suhtluse juurde - ühtesiduv roll on lähedus, milles teisega kokku ei saada - vägivalda kasutav teine ei austa partnerit ega suhtu võimalusse lugupidavalt. See on inimese õigus valida enese ellu ja kaaslaseks see, kelle jaoks on tema oluline - mitte vähendatuna, vaid just sellisena nagu tema seda on.

Marianne

11.12.2025.a

Kasvamine on valus VI - Parem ei ole parim võimalus

 

Vägivaldsele keskkonnale on omane situatsioon – olemas on informatsioon, mis häirib ja puudutab, kuid mida inimene ei oska liigitada ega mõista enesele söödavaks teha. Mis on see, mida Mina tunnen – Mida on Minul õigus tunda – Mil moel Mina pean ennast tundma – Mis on ja kuidas on normaalne – Mis ja kuidas on see, mis on Minule lubatud?

Inimene vaatab enese sisse ja väljapoole ennast – ta ei suuda ega oska ennast tasakaalustada – ta on segaduses – tema vaimse tasandi häiritus toob kaasa füüsilise rahutuse – inimene tahaks ennast tunda teisiti, inimene tahaks teha teisiti, inimene tahaks olla teisiti, kuid ta ei oska sõnastada seda, mille alusel ega oska välja mõelda seda, mil moel.

Siis, kui ei ole küsimust või ei tea, kelle käest küsida, siis kust kohast leida vastus sellele, mis on pildil valesti? Ükskõiksus, hoolimatus, vaikus, seljataga räägitu ja tehtu – inimesel on kõrvale ja välja jäetu tunne – Mina olen eraldi – Minuga ei jagata – Mind ei võeta ühte – Minule ei ole võimalik.

On tavaline, et inimene otsib ja leiab või loob endale sarnase või vajamineva. Lähedasema läheduse, kellegagi. On tavaline, et inimesed, kes kutsuvad ise ennast ja keda kutsutakse, teiste poolt, mingiks kindlaks Meie-ks, on jagunenud gruppideks – kõik kõigiga, ühel ja samal moel, ei ole – saab ka olla, et kõik kõigiga läbi ei käigi. Nähtavaks tehtud vahed on vahel ja tõkked on nende ees, keda ühte ei ole valitud ega endaga koos olema ei taheta.

Sageli tähendab selline eraldumine seda, et see, kellega läbi ei käida/ kes on välja jäetud, see on välistatud – sellega ei arvestata, sellest kuulda ja teada ei taheta – seda nagu ei olekski – omal moel ju ei olegi. Ühes olijate tervik erineb sellest, mille sisse see on moodustatud – sealses olijad näevad seda, kellega nemad koos on – muu on väline ja kauge.

Vahed on jäetud, et vale ei ulatuks ennast puutuma – vahed on jäetud, et enesele kuuluvat ei peaks valeks nimetatuga jagama – vahed on jäetud, et enesele sobimatuga ei peaks kontaktis olema – vahed on jäetud, et isiklikuks nimetatut valedele kõrvadele ei räägitaks – vahed on jäetud, et enesele oma Maailm anda – vahed on jäetud, et välja jäetu kohta räägitust ja mõeldust, teised/ too ise teada ei saaks.

Suletud gruppi ümbritsev ühine tähendab, et kusagil suheldakse ja mingites oludes käiakse läbi ja kõiki puudutav informatsioon liigub, kuid mõnedes kohtades info vahetus seisab, kuhjub, katkeb. Aeg harjutab inimesed peatuma, uusi teid looma, jutust välja jätma, tähelepanu mitte pöörama – olematuks ja tähtsusetuks tegema.

See, mis on ühine kõigile, kuid on seejärel jagunenud ja olemas on eralduv osa - tähendab katkestatud suhteid. On sage, et algsest ühisest erinevatel alustel ühinenud seisavad, kellegagi koos, et olla, ühiselt, kellegi vastu – see on see, kes välja on jäetud – see on see, kes tegelikus tervikus ei sobi ja kellega koos olla ei taheta – üks või enam ei taha, teised nõustuvad ja toetavad - seega luuakse uus tervik, mis on enesele meelepärane – seal ei ole seda, kes on vale.

Uus, vana sees, ei tähenda, et vana ära kaoks – algne Meie on endiselt olemas, sest see on midagi sellist, mis kõiki osalejaid kokku tõi ja koos olema paneb – seda ei saa olematuks teha – sellest ka vajadus reformi järele – siis, kui peab, siis ainult enese tingimustel.

Uue ja vana üheaegne eksisteerimine tähendab, et osad käivad läbi nii eraldunu(te)ga, kui ka eraldatuga. Neile, kes sobivad siia ja sinna, nendele piire ette ei panda – nemad saavad olla vabad ja mõlemast Maailmast osa - nemad teevad ühisest normaalsena tunduva ja algset Meiet näivalt kinnitava.

See, kes on uuest ühisest välja jäetud, see näeb teiste võimalusi kõrvalt – tema näeb pealt, kuidas eraldunu suhted teistega säilivad ja neis läheb elu edasi – see teeb tolle teise Meie tõelisemaks sellest, mida tähendab algne.

Teiste poolt hoitav ühine tugevneb ning see rõhutab eraldatu üksindust ja väljajäetust veelgi – teda ei kutsuta, teda ei taheta, teised saavad ilma temata. See, kes on välja jäetud, on omal moel algsest tervikust välja lõigatud - tema tahaks olla kõigiga ja istuda koos ühise laua taga, kuid teda ei kutsuta sinna, kus on teine ja teda ei võeta ühte siis, kui samas on teine. On valus tõde, et ajas teisega olemine suureneb – sellest Meie-st saab algse Meie õigusjärglane, kohendatud moel – ajas õigeks muudetud moel.

Lõhestunud tervikus on algse terviku vaimsuse kaalukeeleks see, kes sobib kõigile ja saab igas lauas koha - selle inimese käitumine, valikud, väärtushinnangud ja põhi mõtted on olulised – need teevad nähtavaks eraldatusse suhtumise ning toovad välja teisega samana või teisele osaks saavast erineva kohtlemise.

Vaimse vägivallana on kogetav koos olemine sellega, kes sobib kõigile, kuid too õigustab seda, kes välja jäetuga suhte katkestas ja algse tervikuna koos olemast keeldub. See on vägivald, kui eraldavat lahendust ja eristavat käitumist peetakse normaalseks – antakse teada, et teise tegu on õige, sest selle põhjus on kinnitust leidnud.

Mitte üks lugu, mis on aset leidnud ühises, ei tähenda ainult ühte osalist – iga osaline on osa suuremast – tema lugu tähendab ka, kellegi teise lugu – kellegi teise samme ja vastutust – olgu see samast ajast või eelnevast – ühises aset leidvad lahendused on edasi antavad ja korduvalt kasutusele võetavad – see on järjepidevus – üksteisele järgnevate Meie-de põhi, millel elavad kõnnivad.

Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et osade inimeste vastutus kaob ära ja on valikuline – nende osa jääb, kellelegi teisele – Sinu pärast – eraldatu on see, kes kannab algse terviku vastutust – tema üksinda – teine/ teised mitte. Kuigi eraldatu ja eraldunu loos on mõlema osapoole vastutus olemas, siis eraldunu pääseb sellest – temale tema enda sammude tulemust ei osutata.

Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et see, kes istub igas lauas, ei ole mõlema osapoole toeks ega mõista mõlemale osaks saanut/ saavat – tema ei saa aru välja jäetuga aset leidvast. Ta ei ole erapooletu – tema on poole valinud. Seega on ta teisega koos ega ole välja jäetuga ühes – ta näeb kogu lugu teise vaatevinklist – seega näeb ta välja jäetut nii nagu see, kes oma otsuse tegi. Järelikult ta ei ole välja jäetu Minu Oma inimene – ühise laua taga istudes või välja jäetu koju sisse astudes, on ta lähemal, kui see tema enda valiku järgi õige on.

Just tema on see, kes kinnitab välja jäetu eraldatuse ja teeb selle teoks – tema läheb ära sealt, kuhu viimane on paigale jäänud. Iga laua taga istuja teeb selle uue Meie võimalikuks – tema teeb sellest tõelisema, kui seda on algne. Eraldunu astus välja ja lõi oma Maailma – teised kolisid sinna sisse ja võtsid sõna Meie ka kaasa – nemad oli endiselt seal, kus neid ei olnud – ka nemad olid eraldunud.

Valik – vaadata toimuvat ainult ühe poole pealt - tähendab, et igas lauas istuja sõnades ja tegudes ei ole välja jäetu tegelikule loole kohta ega kõikide osaliste vastutuse nägemist – eraldatu lugu on osadeks võetud ja sellest kasutatakse ainult seda, mis kinnitab eraldunu informatsiooni – teiste osaliste samme vaadatakse samasuguse prisma läbi.

Seega vaadatakse mööda sellest, et ka välja jäetu vajab enesega ühise moodustavate inimeste toetust ja mõistmist, kuid seda ei ole. Selle asemel on kinnitus – Sina ise oled süüdi – see on Sinu enda sammude tagajärg – Sina ei saa neid muuta ega teiseks teha – teisel on tunded, mis teda kannatanuna näitavad – Mina tean, Meie teame – Sina tegid ja Sina oled – Sind on põhjus välja jätta ja Meist eemal hoida.

Inimene ei ole tänases see, kes ta oli eile, kuid ta ei saa eilset olematuks teha. Vajadus, enese möödunut muuta, annab teada, et inimene elab vägivaldses ja vähendavas keskkonnas, kus senises aset leidev muutus tähendab veel suuremat eraldatust, veel negatiivsemat tähelepanu, veel vähendavamat kohtlemist, veel vägivaldsemat suhtumist – teistsugune muutus ei ole võimalik – alguse Meie suhted ei parane, sest neid ei parandata – neid lõhutakse. Inimeste vahelisi teemasid ei lahendata, ühise ja enese eest vastutust ei võeta. Olemas olev ei tähenda meeskonda – ühest seismist, ilma vahede ja tõketeta, ei ole.

Istudes, isiklikus lauas ja kogedes igas lauas istuja poolt välja näidatud informatsiooni, on eraldatust kogeva ja välja jäetust nägeva inimese mõtetes vastuseta küsimused – Kas Mina pean tegema näo, et kõik on korras – Kas Mina olen ise liiga tundlik ja näen asju teisiti – Kas Mina tahan liiga palju – Mis on see, millele on Minul õigus – Mis on üldse võimalik?

Vägivaldsele keskkonnale on tavaline, et välja jäetu haavub, solvub, vaikib, läheb ära. Mitte üks variant, mida tema oskab välja mõelda, ei ole parim ega lahendav. Solvumine on edasi minemist peatav - inimene ootab teistsugust tulemust – vaikus, mis ümbritseb, annab teada vaimsest vägivallast, mida ei ole avatud füüsilise vägivalla vormini viidud – enesele olulistega kontakt puudub, enese olemas olemist ei kinnitata.

Ennast aitav võimalus on oma tähelepanu teisale suunata – vaadata teiste poolt tehtut ja tegemata jäetut – informatsioon selle kohta, et ei ole ainult enese vastutus, et teised ei saa aru – enese informatsiooniga ei ole teiseni/ teisteni jõutud – on vaja veel enam pingutada ja proovida, kuid enese eest suletud Meie sisse ei pääse – enese sõnumit ei saa kohale viia – seega ei muutu midagi.

Teistega koos olemine, enese mõtete sees, hoiab alles seda ühist, mida ei ole - mõtete sees on võimalik vältida üksindust. Valu teeb teadmine, et mõtetes nähtav ja suletud loo sisse informatsiooni andmine, ei muuda välises mitte midagi - see teeb üksinduse veel sügavamaks. 

Vägivaldse keskkonna paradoks – inimlikkus ja inimsuhted – inimesed on koos, kuid ei inimeste tasandil – ühes olevast, ühes tehtust ei saa rääkida, suletud lugude avamisest keeldutakse, kellegi tegudest keelatakse rääkimast – otsus on ju tehtud, seda ei valita muuta. Inimest ei mõisteta. Ühise vereringes vohab vähk, mis liigub ja kasvab edasi, põlvkonnalt põlvkonnale ja sööb puud seespoolt – ise hävitab ennast.

Inimene, kes ei pea oluliseks, kuidas tema kõrval olija ennast tunneb, tema poolt edastatud informatsiooni sees – ei mõista ega näe inimest. Ta ei hooli ega arvesta. Vägivaldse keskkonna norm – ei ole õigust „nõuda”, et teine oma käitumise ja valikute üle järgi mõtleks või neis midagi muudaks. See on õigus olla Mina ise, kellel on õigus iseendale – Mina vajasin, Minul juhtus, Mina tahan, Minul tuli sel moel välja.

Sina näitad välja, mida minust mõtled ja millise tähtsusega suhe meil on. See ei ole hind, mida maksta, selle eest, et koos olla. Ühes olemise valimine tähendab samasugust käitumist ja senise kordamist. Mina ei vali seda – minul on õigus vägivallast vabale ja minust hoolivale keskkonnale. Enne tuleb inimene ja selle inimese põhi – alles seejärel tuleb selle inimesega kokku siduv roll. Siis, kui teisel on savi, kuidas mina ennast inimesena tunnen, siis rollid ei ühenda.

Koos olemise alus on üks – rollide ühendus, kuid kõik ei ole kõigile sama – võimalus, ühes olla, tähendab pealt näha ja vahetult kogeda – see, kus ollakse toeks ja mõistetaks ja see, mida peetakse oluliseks alles hoida – see ei ole see, kuhu on minul ligipääs. Alguse Maailm ei muutunud, sest seda ei muudetud - sealt mindi ära. Seal, kus toimus ühise hoidmine ja leidsid aset seda näitavad sammud – sinna mind ei võetud ega lastud.

Välja jäetu valu - Mina ei saa olla Meie, sest Mina ei saa olla teistega koos. Teadlikkus – Mina olen Meie, kuid see ei ole teiste poolt valitud Meie – teistel on teine Maailm, milles välditakse seda, milles olla ei taheta – ei olda seal, kus on tegelikkuses enese koht - kõnnitakse rollina, kuid ei inimesena - enese teekonda vastu ei ole võetud - uus Maailm on parem lahendus, kuid ei inimese parim võimalus.

Marianne

08.12.2025.a

Kasvamine on valus V - Sisemine kompass

 

Väsinud meelele ja huugavatele kõrvadele ei ole midagi paremat, kui vaikus enese ümber – see on puhkus ja rahu – iseendaga olemise hetk. Turvatunde puuduses lapsele ei ole midagi hullemat, kui vaikus enese ümber siis, kui tema ei ole üksinda – tema on teisega koos, kuid see teine ei reageeri lapsele.

Vaikus tähendab vaimset pinget, mida laps ei talu – laps vajab reaktsiooni – last nähtavaks tegevat reaktsiooni. Laps, keda vaikusega kõrvetatakse, püüab jõuda teiseni – püüab jõuda teisega kontaktini. Laps, keda vaikusega koheldakse, püüab ulatuda teiseni – püüab ulatuda mõistmiseni – last on nähtud ja mõistetud.

Laps, kellele ei reageerita, ei talu nähtamatust – vaimset ülepinget kogev laps otsib endale füüsilist väljundit – kanalit, kuhu füüsilisena voolata ja ise ennast olemas olevaks teha. Laps saab minna vägivaldseks – minna vaikijale/ kellelegi teisele kallale. Laps saab lõhkuda ja karjuda. Laps saab iseendale haiget teha – ka meeletusi teha – laps saab afektiseisundis iseendale ohtlik olla. Laps saab letargiasse vaibuda – laps ei ela, sest teda ei ole.

Sellised lahendused annavad teada vaimsest piiratusest ja väsimusest – vaikusega koheldu seisund on väljakannatamatu – tal ei ole anda endale informatsiooni, mis teda rahustaks ja pidava tee jalge alla annaks. Vaimselt häiritud inimese eesmärk on lõpetada seisundit tekitav olukord – kaotada informatsioon, millega tema toime ei tule – teine inimene vaikib ega reageeri, kas üldse või ei vajamineval moel.

Vaikus on ka see, kui lapse üle naerdakse/ teda pilgatakse/ lapsele olulisest teemast mööda räägitakse/ lapse kõrval, teda välja jättes, temast või teistest/ millestki muust räägitakse – laps on soovinud ennast mõistetavaks ja nähtavaks teha, kuid seda informatsiooni eiratakse – seda nagu ei oleks olnudki – teised on, kuid last nagu ei olekski.

Vajadus, mis näitab kätte ülesande – Mina pean jõudma teiseni - on alguse saanud möödunust. Selle vajaduse algus on selles hetkes, kus Olulise teise tähelepanu äratamine/ Olulise teiseni enese sõnumi viimine oli eluliselt oluline – midagi oli juhtunud/ midagi oli juhtumas – laps vajas tuge ja tegu – laps vajas informatsiooni, et tema on oluline ja temaga arvestatakse – temale kohe osaks saav hoitakse ära.

Vajadus sai alguse, kuna lapsele reageeriti viibega, last koheldi vägivaldselt, lapse informatsiooni eirati, lapsele sai osaks. Laps pidas ennast vastutavaks – tema ei teinud ennast kuuldavaks ega nähtavaks – tema ebaõnnestus. Laps mõistis, et temale on temaga sobivat tulemust vaja – seega ta üritab edasi.

Õiged mõtted ja õige lahendus, kuid laps ei näe, ei vaata ega mõista tervikut – ta ei jõua teiseni, sest teine ei võta teda vastu – tema ei ole teisele mõistetav, sest teine ei vali mõista – temaga ei arvestata, sest teine ei vali seda teha. Laps on võtnud enese osa eest vastutuse, kuid temaga koos olija, iseenda osa eest, mitte – too ei vali vastutust võtta – tollel on oma soovid ja vajadused ja isiklikud huvid mängus – sellest tulenevalt kasutab ta vägivalda ja eiramise taktikat.

Lapse jaoks on oluline, et tema ühendus, Olulise teisega, oleks töökindel ja kvaliteetne. Laps, kes on kogenud kehva ühendust – on tundnud hüljatust, ebakindlust, surmahirmu, abivajadust – on mõistnud enese suutmatust, abitust, väiksust. Temast ei piisa – tema üksinda ja ise ei saa – tema sõltub.

Selliste kogemustega laps on kaotanud turvatunde – teda ümbritsev ei ole teda hoidev. Selline laps soovib ja vajab kinnitust, et kehv ja töötamast tõrkunud ühendus on parandatud või seda ollakse parandamas – laps vajab turvatunnet tagasi – enne peab olema väljas, siis saab olla sees – väline on lapsega sama ja üks – see on laiendatud Mina.

Ilma töötava ühenduseta ei ole lapsel ametiühingut ega Super Man`i ega Vanaema õunapuu otsas – tema Mina piirdub ainult tema endaga – ainult iseenda Minana on lapse võimalused väiksemad ja teda ennast hätta jätvad – lapsel on vaja Minu Oma inimest. Laps ei tule tühjast – temal on Ema ja/ või Isa olemas, on teised sugulased olemas – see on informatsioon, et laps ei ole üksinda – nemad peaksid olema lapse Minu Oma inimesed – peaksid, kuid vägivald, sellele kaasa aitamine ja sellega nõustumine annavad teada, et ei ole.

Vägivaldne keskkond tagab enese olemas olemise ja nähtavaks tegemise vajaduse jätkumise – see on sellise keskkonna moodustavate inimeste tavaline käitumisemudel – vaikus lõpetab kontakti, mida ei taheta/ ei taluta/ ei osata lahendada – vaikus teeb kuulekaks ja sunnib juhiseid järgima – vaikus toob kaasa tähelepanu tulva – lapse tähelepanu on 100% teda vaikusega kohtleval teisel – too saab sõnumi – Mina olen oluline.

Vaikus on vaimne vägivald, mis on vägivalda kasutama suunava tahte ja kindla eesmärgiga valitud. Vaimse vägivalla tagajärjel on vägivallaga koheldud lapse psüühika paigast ära – see väljendub teatud pingete talumatusega. Vaimselt väärkoheldud inimene ei talu vähendamist – rolli surumist ja tema, kui inimese, mõnitamist. Veelgi enam ei talu vaimselt väärkoheldud inimene vaikust – vastuseta ootust.

Vaikus on suur hulk teadmatust – vaikus on olemas oleva informatsioon varjamine/ varjatuna hoidmine - see on vaimse pinge kruvimine, mis on ärevaks tegev ja hirmutav. Teadmatus avaldub varjatud või avatud paanikana – see on vaimse tasandi füüsiline väljendus.

Inimene ootab enese jaoks olulist sõnumit. Vägivaldsest keskkonnast tuleva inimese teadmatuse taga on vajamineva info puudus – vaikus annab teada, et - Mina tegin, midagi valesti. Seega järgnevad küsimused - Mis see on, mida Mina tegin valesti? Mis Minust nüüd saab?

Pinges oleval inimesel on teadmine, et temal pääsu ei ole – tema on teise vaikuse põhjus – kuid ta ei tea, mis see oli, miks teine vaikima hakkas ja jäi. Inimene tahaks ennast kohe aidata ja enesega seonduvat kohe muuta – tema ei suuda oodata – ta ei suuda taluda olukorda, kus teine ei reageeri. Inimene vajab elusat kontakti – tema vajab, et teine võtab kontakti vastu - nad on Meie - inimene ei ole üksinda. 

Turvatundeta inimene vajab ärevuse vaigistamiseks esmast informatsiooni - ükskõik, mida tema tegi või kuidas tema oli - teda ei jäeta, teda ei hüljata. Selle info saanuna on ta võimeline tegelema sellega, mis ja kuidas oli. Kuid vägivaldse keskonna lahendus on hirmutamine hülgamisega ja üksinda jätmine - see, mida inimene kardab, see tema osaks saab.

Mõistmiseks - mida Mina tegin ehk enese olukorra lahendamiseks, on vaja informatsiooni – esimesel võimalusel edasi antavat ning ausat ja paigas püsivat. Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et informatsioon ei ole vaba ja tõde ei ole lubatud, valed ja moonutused on kasutusel nii nagu need oleksid tõesed ja ainsad. Samuti on tavaline, et informatsiooni hoitakse kinni ja seda keeldutakse välja andmast – seda öeldakse tagantjärele, siis kui ei ole enam võimalik, midagi muuta ja seda kasutatakse relvana – Sina tegid -Sina oled selline.

Saladuste, salatsemiste, erineva, vastukäiva ja tegelikkust teiseks muutva informatsiooni olemas olemine viibki psüühika paigast ära – see on vaimne segadus ja häiritus – mitte midagi ei saa tõeks uskuda – kõik saab olla ja üsna suure tõenäosusega ongi kõik vale ning olulise ja vajalikuni ei ulatuta – seda ei jagata, seda ei tehta nähtavaks.

Aktiivse ja kasvava vaimse pinge, mis väljendub füüsilisel tasandil, põhjuseks on seni veel vastuseta jäävad küsimused. Selline pinge märgib inimest, kes teab, et oma tuleviku eest ei ole temal pääsu. Ärevus annab teada, et inimene ise on teinud, midagi sellist või olnud sellisena või öelnud, midagi sellist, mis tähendab eksimust, selles kohas ja keskkonnas, kus ta on.

Siis, kui aju edastab, vägivaldses keskkonnas elavale inimesele, punaselt plinkiva informatsiooni – Mina ..., siis on see ahastama panev ehmatus – inimene ise on teinud, midagi sellist, mis tema elu muudab/ mõjutab, kuid tema ei saa seda enam olematuks teha – see samm, see tegu, see valik, see sõna jääb temaga – jääb alatiseks.

Põhjatu hirm, enese sammuga seoses, tähendab, et inimene tuleb minevikust, kus tema ei saanud enam midagi muuta – tema tegu/ olemas olemine/ valik/ sõna/ väljendus tõi kaasa otsused ja teod - Sina oled selline`, määratud ja teoks tehtud karistuse, täiendatud kuriteguderegisteri, avaliku naeruvääristamise, vaikuse sisse jätmise, hülgamise jne. Vaimne pinge on talumatu, sest selles hetkes ei sõltu enese elu iseendast - see on, kellegi teise kätes ja teha.

Vägivaldne keskkond tähendab, et siis, kui tegelikult juhtus või kellegi Mina sai kannatada - siis tegeletakse süüdistamise, tunnete välja valamise, karistuse määramise, nimetamise, vaimse ja füüsilise vägivallaga, kuid mitte keegi ei küsi ega püüa mõista ega tunne kaasa – keegi ei näita ega anna teada, et eksimine on normaalne ja edasi kasvamine on võimalik – inimene ei jää paigale ega samaks.

Tegu ei määra inimest – oluline on see, mida teeb inimene siis, kui ta on saanud info, enese sammu tagajärje kohta ja mõistnud seda, mis pani teda ennast valitud moel tegema, väljenduma, olema. Inimene saab ise ennast mõista, kui lugu lahendatakse inimeste tasandil, kuid vägivaldses keskkonnas lahendatakse seda rollide tasandil ja vägivalda kasutades. Seega ei saa inimene ausat informatsiooni – ta ei saa seda teadmist, mille abil kasvada – ta saab info, millega ei ole tal, midagi peale hakata – see ei aita kasvada – see sunnib teda ise ennast vähendama, et kellegi teise Mina püsiks vääramatuna.

Vägivaldses keskkonnas tehtud eksimused ei ole positiivsed ja vabastavad kogemused, vaid surmaga võrduvad. See on teadmine, et – Mina olen teinud midagi sellist, mida nimetatakse valeks. Sellest aru saamine tähendab üle elu suurust pinget, mis toob kaasa lühise. Ärev seisund tähendab pinge talumatust – inimene ei ole maandatud – tema põhi tähendab vähendamist ja vägivalda. Inimesel puudub inimese põhi – inimese ja inimeseks olemise mõistmine – ühes olevate teiste poolne vastutuse võtmine ja inimesest lähtuv lahendus.

Vägivaldne keskkond nõuab rolli vastutust ja vastavust ning kellegi, puudutust tundnud, rolliMinale vajaminevat lahendust. Teo teinud inimesele antav info määrab ja nimetab teda rolli – rolli nimetus annab inimesele teada, milline tema oli ja on, mida temalt oodatakse, mida tema ei tohi, millisena on teda õigus kohelda. Rollil ei ole inimõigusi – rollis olija teab oma kohta ega vaidlusta kaasnevat.

Lapse jaoks on kõige raskem koorem, kui Ema/ Isa annab temale teada – Sinu pärast Mina ei saanud oma elu elada – Sina rikkusid Minu elu ära – Sinu pärast ei olnud ega ole Minul seda ja teist – ilma Sinuta oleks Minu elu palju parem.

See on informatsioon, mis on, nagu pall, veeretatud lapse poolse väljaku peale, et laps võtaks info arvesse ja teeks oma sammu – selle info alusel peaks laps ära minema ja vanemale kahjutasu maksma ja enese poolt ära kasutatu eest võla tasuma. Info annab teada, et laps justkui tahtiski nii ja laps teisiti ei oska ega taha – laps on selline – laps ei muutu – laps tahtis ja tahab oma Emale/ Isale halba.

Situatsioonist kaugenemine – vägivaldses keskkonnas on enese filtreerimine, kedagi teist kasutades, tavaline – inimese sees on informatsioon, mida tema loob nähtavaks – suunaga teisele, kelle pärast, inimene oma tundesegadusest tingitud vaimset häiritust ja ärritust kogeb. Sellistel hetkedel nähtavale toodus on alati tõtt, kuid ka vajaminevat sees – inimene loob endast Mina, kellena tema ise ennast kogeb/ kellena tema ise olla tahab – lapse tähelepanu on see, mis võimaldab vanemale vajamineva muutuse/ väljenduse.

Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et inimene kardab kaotusi – kõige enam kardab ta oma rolliMina kaotamist – siis tema enam ei saa, siis temal enam ei ole, siis tema peab ise. Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et inimene kardab muutusi – muutused toovad kaasa senisest halvemaks minemise – veel sügavamale ulatuva ja veel valusamini töötava inimese vastase vägivalla.

Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et sealses olijate osaks on saanud rolliMina-de kaotused, mis on inimese ja inimesega seonduva muutuste tagajärg. Oli enne ja sai olema pärast, muutust ära hoida ei saanud, seda teiseks teha ei saanud ja ka selle tagajärge ei saanud olematuks teha – see jäi kestma. Vähendav ja vägivaldne käitumine on uue Mina alusel õigustatud, eelmist Mina, mis võimaldas teistsugust kohtlemist ja suhtumist, enam tagasi ei saa, enese elu teiseks ei ole võimalik muuta – uus Mina, uus roll, seda ei võimalda. Igavene kaotus – Mina ei saa olla Mina.

Möödunu ja ka oleva aja suletud lugude põhi kandub üle pealmistesse kihtidesse – tavalisse argipäeva – on huvitav, et inimene usub, tõemeeli, et see häiriv ja ahistav ja hirmutav, mis ja kuidas saab tema osaks, on pahim võimalik – see on vale ja ebaõiglane, sest kusagil mujal ja kellelgi teisel oli parem ja on teisiti – see teine võttis inimese võimaluse ära, see teine kasutas inimene võimaluse ära – inimesele paremat ei jäänud ja inimene ise teisiti ei saa.

On tavaline, et inimene jagab oma teekonna kaotusteks ja võitudeks. See on pendel – saab olla nii ja saab olla naa – mõlemat korraga olla ei saa. Selline pendel tähendab, et mõlemad variandid on võimalikud ja mõlemad saavad osaks – see tähendab, et inimene ei saa kaotusi ära hoida – tema saab eksida, tema saab komistada, tema ise saab endale tagajärgi kaasa tuua.

Vägivaldses keskkonnas elavale on seda teadmist raske taluda, sest inimene teab, mida see tähendab ja endaga kaasa toob – seega peab tal olema roll, mis osutab, et tema on see, keda ei tohi eksinuna kohelda – sellest ka rollide vahetus ja vajadus – kui olemas olev ei tööta, siis tuleb teine roll kasutusele võtta - kui olemas olev ei taga, siis tuleb, kedagi teist mingi kindla rolli vastaspartneriks sundida ja siis leiab lugu vajamineva lahenduse – inimene ei kaota, inimene on võitnud – tema Mina on teisest üle.

Enese elus mängides, nii nagu igas teises mängus mängides, saab kaotada ja võita, kuid saab ka öelda – mina mängisin, meie mängisime – mäng, koos olemine, suhtlemine, hallide ajurakkude kasutamine – kõik see oli ja on võimalus oma olemas olemist ja ühes olemist luua ja kogeda. Olla selle hetke enese elava väljenduse parim võimalik ja osa saada teiste omadest.

Kaotus ja võit käivad iga mängu juurde – Uunos jääb ühele vähem, teisele rohkem kaarte kätte. Tulemusse suhtumine oleneb vaatenurgast – saab vaadata ka nii, et võitja jäi kaartidest ilma – tema skoor on 0 – teisele jäi rohkem.

Vägivaldses keskkonnas selline tulemuse ümberpööramine ei loe - sealses peab üks osaline kaotama, et teine saaks võita – tunded, võimalused, väljendused, tähelepanu on erinevad – mõlemad peavad täitma oma rolli – kaotaja peab andma teisele ruumi, et võitja saaks oma võitu nautida – olla ainus, kelle osaks, rolli tõestav, tõstev ja tähelepanuga tunnustav kohtlemine saab.

Vägivaldse keskkonna võitja on Ohver, kes on elu mängus kaotanud – see on inimene, kes suudab ära tõestada, vägivaldseid ja vähendavaid lahendusi kasutades, et tema on see, kellele on kõige rohkem liiga tehtud – temal on olnud kõige valusam ja halvem ja ebaõiglasem elu. Ka temaga koos olijad on tema vastu seda ja teist teinud ja temaga ülekohtuselt käitunud – temal on tõestusmaterjal olemas. 

Enese rolliMina ära tõestanult on Ohver see, kes saab toetava tähelepanu, mis jätab tema enda teod varju ja muudab need kehtetuks – temal oli õigus neid teha – temal oli põhjus neid teha, sest keegi teine andis nendeks põhjuse – Sinu pärast, Sina ei jätnud Minule teist võimalust.

See on isiklikust vastutusest vabanemine ja enese sammude, kellelegi teisele osutamine – ise on tehtud, kuid ise on õigeks jäädud. See on vägivaldses keskkonnas oleva inimese võimalus, kuidas muuta seda, mida muidu ei ole võimalik muuta, mida muidu ei unustata, mille eest on õigus karistada. Tähelepanu suunamine muudab enese poolt tehtut – annab sellele teistsuguse hinnangu ja värvingu. Inimene, kes sellist lahendust kasutab, ei kasva inimesena – ta ei mõista ega ava enese tegelikke motiive ja päästikuid – tema päästab, ise, ennast vägivaldse keskkonna vältimatusest.

Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et selles osalejal/ elaval on vajadus võita – olla see, kes ei kaota tõstvat tähelepanu, kellele osaks saav tähelepanu ei muutu – seda ei muudeta. Võita tahtjast saab tulla nuhtlus – teiste osataja, maha tegija, vaenaja – kaotajana on tal olemas see, keda enesele osaks saanus süüdistada – Sinu pärast Mina kaotasin – võitjana on tal olemas see, keda vähemana näidata – Mina olen ..., Sina oled ... - vaata ennast! Mõlemal juhul saab ta vaimse tasandi piiratuse ja ärevuse maandada teise peal ja teisele osutades.

Mängu valinute keskkonnas käib võit ja kaotus loo juurde – nende väljaselgitamine annab teada, et see konkreetne mäng sai punkti. Nüüd saab alustada järgmisega – rõhk on sellel, et meie saame mängida ja koos olla – meie tähendab turvalist keskkonda, kus kõik toetuvad ühisele põhjale – Meie valime koos olla – Meie oleme andnud sellest üksteisele teada – Meie ei muuda oma tähelepanu ega suhtumist – ei ole vahet, kes võitis või kaotas – see ei muuda temasse suhtumist.

Enesele võitu tahtja tahab ja vajab eraldatust – Minana olemist – teised on oht ja konkurendid – teised saavad temale vajamineva ära võtta – teised saavad kokku mängida ja talle kambaka teha – teised saavad alatud olla ja teda välja naerda, teda halvustada, teda välja jätta. 

Hirm ja kahtlus suunavad üksinda olema ja ise ennast kaitsma – Minana olema, et mitte ära kaduda – ühes olemine saab tähendada enesele kuuluvast tähelepanust ilma jäämist. Inimene ei oska ennast kogeda ilma vajamineva tähelepanuta - siis, kui teda eraldi välja ei tooda ja kedagi teist vähemana ei teata, siis inimene ei tunne oma võidust rõõmu - tema ei saa olla Mina, enesele vajamineval moel. Enne peab inimene olema väljas, siis saab ta olla, sellisena, enese sees. 

Võita tahtja lugu on vägivaldse keskkonna tegelikkus - inimesel puudub väärtus ja tähtsus - tema ei ole oluline. Informatsioon, mis tema kohta kasutusel on, annab teada vähemana olemisest, välja jätmisest, üle olemisest, kasutuna olemisest, valena olemisest, ära kasutajana olemisest jne. Võit on võimalus, kuidas tõestada enese erilisust - võiduga kaasnev tähelepanu toidab vajadust, mis ära ei kao - võit ei jää püsima - Mina ise võin oma mängu ära rikkuda, siis Mina ei ole eriline.

Siis, kui inimene on senisest edasi kasvanud ja mõistnud senise olemust – sõnastanud vägivalla ja vähendamise mõisted – on teadlik inimese õigustest ja kokku liitva rolli põhi mõttest - siis ta on otsustanud senist enam mitte valida – tema tahab ühist teisiti luua ja ühes olemist teisiti kogeda. 

Ühises üksinda teisiti olemine tähendab suurenenud vägivalda ja võimendunud vähendamist – rolli suunamist, suuruse kahandamist, inimeseks olemise õigusi kohatuteks nõudmisteks nimetamist. Muuta tahtja muutuse soov suurendab vägivalda – valikuid on kaks – vaiki, talu ja ole sama või mine ära.

Eilse ja uue vahele jääv maa tundub ääretu – inimene loob suletud situatsiooni ega taha oma sammu teoks teha – see muudab jäädavalt. Vägivaldsest keskkonnast välja astumine tähendab tühjust, kaotust – need, kellele vägivald on omane ja vajalik, ei lase oma harjumusest lahti – nad ei tule kaasa, neist ei saa endaga sama ja nad ei ole enam omad, nemad jäävad teisale ja vägivalda oma mängudes kasutama.

Üksildus ja kaotus – see on raske aeg – see on kasvamise valu – senine on väikseks jäänud, kuid inimene tahaks mahutada ennast möödunu sisse – ta ei taha sündida – ta ei taha muutust – vana aja harjumus ja vahetus elus aset leidev näitab seda kaotusena – enese Mina kaotusena – see on see kõik, mida inimene ise enam ei vali ja ka see, mida temale enam ei võimaldata.

On loomulik, et inimesena kasvamine ei tundu vägivaldses keskkonnas kasvanule loomulik, vaid vale ja ebamugav – see on see ise olemine, mille eest sai karistada ja mis tõi kaasa valusad tagajärjed ning vaimse vähendamise. Tagasi tõmbamise, kokku surumise, madalamale astmele viimise – vaimsust vähendades oli võimalik inimest allutada ja temale osaks saavat õigeks nimetada – vähendatu pidas seda õigeks ja vajalikuks – teine ei saanud temaga teisiti.

Tõde – teine ei saanud teisiti, sest teine ei valinud teisiti – teine ei valinud teisiti enese sees toimuvat lahendada – teine oli vaimselt piiratud ja häiritud inimene, kes ei kasvanud edasi – teine elas suletud lugude tunnetes ja kasutas suletud lugude lahendusi.

Selle asemel, et kasvada edasi – pidurdas teine ise ennast ja sõi elusalt seda, kelle pärast tema pidi taluma, kogema, tegema, andma – kõik see oli see, mida temale endale ei olnud vaja. Ei olnud vaja, sest see teine oli Mina, kes ei loonud ega hoidnud ühist – teine mängis, sest tahtis võita, kuid koges kaotust – tema ei saanud olla Mina olen selline` – tema ei saanud enese elu elada – kellegi teisega koos olles ei kuulunud see temale – see tähendab, et keegi teine sai tema elu endale.

Tegelikult on kasvamine vabadus ja võimalused – enam ei pea vägivalda ja vähendamist taluma, hirmu tundes, et siis leiab aset hülgamine. Vägivaldses keskkonnas on hülgamine õpetus, et allutada ja kuulekaks teha – hüljatu ja üksinda jäetu saab teada, mis saab siis, kui ta ei allu ega kuuletu – siis ta näeb ja tunneb ennast eraldi olevana ja siis tema tahab tagasi – ta peab paluma ja vabandama ja lubama ja küsima - alles siis vaadatakse, kas teda võetakse või ei võeta tagasi – kas teda võetakse tagasi perekonda ja suguvõssa, kuhu ta kuulub ja kust teda mitte keegi välja arvata ei saa. Kuid elu näitab, et vägivaldse keskkonna teine/ teised saavad jätta inimese välja ja mitte olla temaga koos – saavad temaga vaikida ja teda vaikusega eraldada – Sind ei ole Meie jaoks olemas – Sind ei ole Meile vaja.

Vägivaldse keskkonna õpetus ja harjumus - Sinu pärast – tegelikkuses tähendab see teisele osutamine enese kasutuses olevat informatsiooni – see on see info, mille alusel inimene ise oma sammu teeb – see on see suurus, mille inimene arvesse võtab.

Sinu pärast` väljend on käibel, sest enesega koos oleva teise samm ei ole enesega kooskõlas, teise samm muudab, teise samm kaotab, teise samm sunnib teistmoodi tegema, teise samm toob kaasa muutuse tegemise vajaduse. Sinu pärast` on soov, et teine arvestaks – see on soov, et teine ei lõhuks ega sunniks ega takistaks, vaid hoiaks ühist.

Sinu pärast` on teise osa nägemine enese loos. See on sõnum - võta enese osa eest vastutus. Sinu pärast` on vägivaldse keskkonna informatsioon ja seda kasutab vaimse täis kasvamise teekonnale pidama jäänu. Siis, kui Sinu pärast´ tuleb keelele ja istub mõtetes, siis see on inimesena kasvamise koht – oluline on mõista, mille eest teine vastutab ja mille eest mitte – tundehügieen on inimese isiklik vastutus – teine ei ole inimese tunde autor – iga tunne on sõnum iseendale – inimene räägib iseendaga – kirjeldab endale osaks saavat ja enese ümber aset leidvat – see on väga väikese lapse tajumine – energeetiline infovahetus, mida ei ole kaasajastatud.

Inimene, kes ei taha kaotada, vaid vajab Mina ja võitu, istub suletud loos sees ja hoiab informatsiooni samana - Sinu pärast on Minuga nii, Sinu pärast on Minu elu selline. Vägivaldses keskkonnas on kõik osalejada selliste suletud lugudega, mida nad ei taha avada – Sinu pärast on iga osalise põhjus – selle asemel, et vaadata enese osa, enese loos ja ühises ning astuda enesele vajalikud sammud ise ja muuta sellega enese Maailma ja elu – selle asemel teatakse suurepäraselt, mida keegi teine valesti tegi ja teeb – too teine on seega põhjus, miks elu ei ole õige ega oma.

Iseteadvuse kasv, vägivaldses keskkonnas, tähendab Mina kasvu – Minana olemist, keda ei suudeta allutada ega kontrollida, kes ise dikteerib ja valib, mida ja kuidas – tegemist on suure lapsega, kes valib endale sobiva ja jätab kõrvale vale, kui mitte vajaliku ja ülekohut tegeva. 

Sellel lapsel puudub vastutuse tunne ja eneseselgus – inimesena nägemise teadlikkus. Üle piiride kasvanud inimesel on olemas see, kelle pärast on tema elus valed kogemused ja valed tunded – see on see, kellele ta saab osutada - Sinu pärast – on see ja on see. Mida suurem on üle enese piiride minev Mina – seda rohkem on temas energiat – tema rolli vastaspartner on oma töö hästi teinud – teda on saadud kasutada. Mida suurem on Mina, seda suurem on seda inimest toetav õukond – nemad kinnitavad tema staatust ja näevad Maailma sama moodi - teda Minana, selle sees.

Vägivaldses Maailmas on olemas ka need, kellel ei ole seda, kellele osutada – nende elus on valesti, sest nemad ise on eksinud, on saamatud, on väärtusetud, nemad ei saa enese elu muuta, nende jaoks ei olda olemas, neid ei taheta. Nad on Ohvrid, kes kaotavad, hoolimata sellest, et ka nende elus on samasugused kogemused, kui sellel, kes on tõestatud Ohver.

Nad on häiritud vaimsusega inimesed, kes ei saa aru, et nad on üle piiride kasvanud Mina energeetiline söök – nemad kasvatavad teda, sest vajavad toda – nemad sõltuvad temast. Sõltumise põhjuseks on see, et neil ei ole informatsiooni, et nendes endas on väge ja nemad saavad ise. 

Kuid sõltumise põhjus on ka selles, et nad tahavad seda, mida rollide Maailmas ei ole – nad on inimesed, kes vajavad inimlikku toetust ja inimese mõistmist, kuid neid suunatakse ja sunnitakse rolli, mis kohustab neid olema õiged – neid ei jäeta ja nende jaoks ollakse olemas siis, kui nad kannavad rolle – kui nad on inimestena ja räägivad tegelikkusest ja soovivad ausat ühes olemist, siis neid jäetakse – ühendav põhiroll ei loe – loeb see, millise üle piiride mineva inimese rolli kinnitajaks nad on ja kui kvaliteetselt nad seda teevad.

Vägivaldse keskkonna kasvandiku vajadus on olla Meie – olla selle Meie liige, kus üksteist hoitakse ja teineteisega arvestatakse. See vajadus annab endast märku kohas, kus ollakse koos, osalejatel on ühendav nimetaja, kuid see ei loe – ühist ei ole, ühisesse ei kuuluta. Enese kõrval on need, kes on eraldi ja selle eraldi oleva sisse ei lubata, sinna ei võeta, sealt on välja jäetud. Enesega ühes on see, kellega on oldud lähedased, kuid see teine on muutnud on käitumist ja lõhkunud ühise.

Lapsed, kes on olnud ja elanud läheduse puuduses, vajavad Meie-t, mille sisse kuuluda ja mida neilt ära ei võeta ja milles olemise tingimusi ei muudeta. Hilisemas elus tähendab see alateadlikku automaatsust – inimene otsib ümbritsevas keskkonnas üles selle, mille alusel saab olla Meie – inimene loob energeetilise sideme, sest temal on teisega ühendav nimetaja – see on tema informatsioon, iseendale – Mina olen osa, Mind ei saa välja heita, Minuga tuleb arvestada.

Kohas, kus inimene toob välja Meie ja rõhub selle olemas olemisele ning enese õigustele, on rong juba läinud – see on tagajärg ja muutuse soovimine – Meie on väline, see ei ole seda põhi olemuselt – seal on inimene eraldi. Väikese lapse vajadus – Mina olen olemas, Mina kuulun, Mina vajan – see ei ole oleva aja reaalsus – sellest unest tuleb üles ärgata – enese suletud loost tuleb välja kasvada.

Meie on inimeste ühendus, kes jagavad midagi sama – nad on energeetiline ühendus. On tavaline, et inimgruppide sees on pisemad grupid, kuhu kõiki ei võeta ega lubata. Saab olla ka ühe inimese gruppe – Mina ja Minu Mina. Neid Meie-sid hoitakse suletutena ja nendesse pääsu reguleeritakse vähendavate väidete ja manipuleerivate näidetega – Sinu pärast! - siis, kui oled selline või teed seda – inimesele antakse põhjus, mis sunnib teda peatuma ja mitte tahtma – inimesele antakse lahendus, mille tema saab endale eesmärgiks seada.

On raske olla ühes ning näha ja kogeda enese välja jäetust – see on vägivaldne ja inimesega mängiv keskkond – keegi selle sees genereerib ja vajab sellist lahendust, ühinenud järgivad. Sellist argist elu elanud laps tahtis ulatuda teis(t)eni ja vajas selle teise/ nende teiste mõistmist – laps andis teada, mida tema koges ja üle elama pidi - seda selleks, et teine/ teised lõpetaksid sellise tegevuse ega tagaks lapsele kannatusi. 

Vajaliku vastuse ootus tähendas vaikust, mis oli talumatu - näha pealt, et valu ja igatsus ei lähe korda, on Mina surm - Mind ei ole vaja, Mina ei ole oluline. Mina olen kaotanud – Mina ei mahu, Minule ei ole kohta – ei ole seal, kus olen. Vägivaldne süsteem sülitab välja nii need, kes rikuvad mängu ära, kui ka need, keda kasutatakse hüljatud moel. Need on need, kes jäävad äärealale ja hoiavad energeetilist sidet – toidavad ise seda süsteemi.

Inimesena kasvamine tähendab enese reaalusest lähtumist ja oma tunnetesõnumite sisu vastu võtmist. Vägivaldsest keskkonnast välja kasvava inimese teadlik Mina on väsinud - kui kaua Mina pean ise endale korrutama – Sind ei taheta, Sinule ei ole laua taha kohta kaetud – ära mine, ära taha olla ühes – see ei ole Meie, kuhu Sina kuuluksid. Hoolimata ühisest nimetajast ei ole see see tervik, kuhu Sina kuulud – see on osa tervikust, see on grupp, kes sobib kokku ja valib koos olla.

Laps, kes on kasvanud vägivaldses keskkonnas ja on enese teel edasi kasvanud – see laps vajab muutust enese möödunusse – ta vajab, et seda Mina, kes ta seal oli, muudetaks – ta vajab, et see saaks inimlikud mõõtmed ja inimese teekonna. See vajadus on põhjus, miks ta jääb möödunuga seotuks – laps vajab, et teda nähakse ja koheldakse teisiti – tema möödunu ei oleks enam tema olevik.

Vägivaldne keskkond ei anna vabaks – see jääb rollide juurde – see jääb kuriteoregistrite juurde – neid infobaase on vaja, et tagada, kellegi võite – vältida isiklikke vastutusi ja pidada enese harjumuslikke sõltuvusi õigeteks. Seega ei anna see keskkond inimesele vajaminevat vabadust ja kergust – vägivaldne keskkond ei näe inimese teekonda ega pühitse inimest – see keskkond kaotab inimese ja inimsuse.

Selle jaoks, et vägivalda mitte kasutav inimene oleks enesega kooskõlas, tuleb tal anda iseendale informatsioon – enne ühendavat rolli tuleb inimene. Mina vaatan inimest – kuidas tema valib ja mida tema teeb – siis, kui inimene kasutab vaimset ja füüsilist vägivalda ning peab seda õigustatuks ja normaalseks, siis ei loe teise roll ega meid ühendavad rollid – mina teen oma otsuse inimeste tasandi järgi.

Teadlik inimene eraldab ennast teise loost ega võta vastutust, mis ei kuulu temale - Jah, Mina olen osa, kuid ei selles, kuidas keegi teine enese loo sisse ja enesele osaks saavasse suhtub. Mina ise töötlen enesele teada olevat informatsiooni ja teen selle põhjal otsuse. Mina ise valin, kas ma jätan ennast kinni ega vali edasi astuda või annan enesele teada, et Minu valik on olla vaba ja elada oma elu ise. Mina olen vaba – Mina ei sunni ennast minema kohtadesse ega olema ühises, kus võisin olla või kuhu võiksin minna, kuid mis ei tähenda kõigi jaoks ühist ega head ühes olemist.

Väikese lapse keeles ja mõistes – vägivalda valivad teised ei ole Minu laiendatud Mina – nad ei ole Minuga samad. Täis kasvanud inimese mõistmine – vägivalda kasutav inimene on teisel tasandil – tema ei mõista enese reaalsust ega minu valiku põhjust. Inimese sisemine kompass on see, mis annab teada, millistel alustel valib inimene, teis(t)ega koos olles, olla Meie või olla Mina. 

Marianne

06.12.2025.a

Kasvamine on valus IV - Ära muutmine tähendab välja ja edasi kasvamist

 

Suletud lugu tähendab, et inimese jaoks sellest loost väljapääsu ei ole. Suletud lugu on nii nagu see on – see häirib või püsib varjus, kuid inimesel ei ole oskust/ aru saamist/ võimalust, et loole rahu toov lahendus teoks teha – jõuda aega ja kohta, kus tema on sellest läbi kõndinud.

Suletud loole on iseloomulik, et see toob kaasa Mina pean mõiste. Mina pean - on enesele käsu andmine, iseenda sundimine, kontrollimine, takistamine, kellegi teise tähelepanule allumine – see ei ole inimese jaoks vaba ega loomulik valik.

Mina pean – see tähendab, et inimene ei tahaks seda, mis ja kuidas on ega seda, mida ja kuidas tema ise teeb – tema ei taha kõiges või mingis osas – kuid tema ei saa teha muudatust – peamine ei muutu – inimene on kohustatud, tema on sunnitud. Mina pean tuleb kasutusele siis, kui on olemas välised, inimesest mitte sõltuvad, ärritajad – on midagi, mis saab inimese osaks ja mida tema ise muuta ei saa - tema on sunnitud taluma.

On loomulik, et inimene soovib endaga kooskõlas olevat keskkonda. Inimene soovib ja vajab, et keskkond toetab teda – võimaldab olla parimal võimalikul viisil või siis tasakaalu mitte rikkuval moel. See tähendab, et inimene ei pea otsima ega kasutusele võtma lahendusi, mis kompenseerivad, takistavad, lõpetavad, kahandavad kõike seda, mis ei ole olemas inimese jaoks vajamineval ja õigel moel.

On loomulik, et inimene soovib enesele olulisust – temaga ühes olijad tunnistavad teda oluliseks – inimesega tahetakse koos olla, inimesega arvestatakse – tema tunded ja vajadused ja informatsioon on olulised. Inimene soovib ja vajab, et ühes olijad toetavad ja näevad teda – seda teda, kellena ta päriselt ja tervikuna on ja ka sellena, kellena ta ise veel päris hästi olla ei oska – inimene ei pea ennast varjama, takistama, muutma – selle jaoks, et ta vastuvõetav ja talutav oleks – et alles siis ollakse temaga, muidu mitte.

Inimene vajab väljast poolt ennast seda, mida tema sees ei ole. Siis, kui inimese vahetus läheduses ei ole seda, mis ja kuidas on tema jaoks oluline, siis ta vajab seda kaugemast välisest – turvalise Mina piir on laiem ning selles sisalduv ja aset leidev on olulisem – maht ja viltu minemise võimalused on suuremad.

Igal inimesel on kasutuses omad mõisted – see on inimese informatsioon iseendale. Oluline on see, mida tähendab vahetu lähedus, milline intervall sobib/ ei sobi – milline kaugus/ lähedus on ohtlik – milline kaugus/ lähedus on turvaline. Oluline on see, kust algab turvaline ala ja milles seisneb turvatunne, mis tuleb teha, et seda kogeda - kas inimene ise on võimeline tagama enese turvatunnet – kas inimese antud informatsioon on võimeline muutma teda ümbritsevat keskkonda, tema jaoks, turvaliseks.

Siis, kui enesega ühes ei ole – siis, kui enese tavalises ei ole – kõik on või kõiges on midagi, mis vähendab ja on vägivaldne, siis püsib inimese sees ärritus, mis annab endast märku ärevusega - iga hetk tuleb valvel olla – sest äkki, nüüd ja kohe, juhtub – on olemas reaalne võimalus, et juba järgmisel hetkel saab olema.

Kestev ja inimest rivist välja viiv ärevus tähendab haiget saanud psüühikat – inimesel ei ole pääsu – temaga seonduv on ära otsustatud – inimese osaks jääb oodata, millal see teoks tehakse. Käsi on tõstetud – igal järgneval hetkel saab see langeda ja teha haiget. Teise inimese nägu on juba moondunud, väljendus on juba muutunud, keha on juba pingule tõmbunud – ainus asi, mis on teadmata - kuhu maani sel korral ulatub, millisel moel teoks tehakse, kui kaua kestab.

Ärevus tähendab ootuse seisundit, mida inimese psüühika ei talu – ootus on aeg, mil ta ei saa enese heaks mitte midagi teha – vägivald on reaalsus. Inimene ootab tulemust, sest temale on antud juhend – Sina oled vähem = Mina olen vähem, Sina pead = Mina pean, Sinu jaoks ei ole = Minu jaoks ei ole. See – Mina pean – tähendab, et inimene on oma väest ilma jäetud – tema ei tea selle olemas olemisest – temal ei ole tunnistust selle olemas olemisest. Keskkond, milles ta elab ja on, annab temale teada, et tema on vähem ja peab alluma ja taluma.

Inimesel, kellel puudub lahendus, kuidas ise ennast aidata/ enesega seonduvat muuta – selle inimese jaoks on ootus talumatu – inimene on teekonnal punktist A punkti B – vägivalla teostus on punkt B – aktiivse vägivallaga ühes saabub rahu. Siis on teekond läbi ja häire saab maha võtta.

Haiget saanud psüühika jaoks on valu ja vähendamine üle elatavad – inimene on sellise kohtlemisega harjunud – see käib tema elu juurde. Ootus on vaimne pinge, mida inimene ei talu – ootuse hetkel on avatud vaimse tasandi informatsioon, mis annab teda temaga seonduvast – see on info hulk ja sisu, mida inimene ei oska ega suuda enesele söödavaks teha.

On tavaline, et vägivald ei alga füüsilise puudutusega – vägivald algab füüsiliseks väljenduseks ettevalmistusega ega pruugi selleni jõudagi. Füüsilise vägivalla ootus on talumatu, sest see aeg, mis tundub kestvat kogu igavik, tähendab vaimset vägivalda – tahtlik ja eesmärgipärane tegevus - inimese vähendamine, sõnade kasutamise ja tähelepanu suunamisega.

Vaimse vägivalla kasutamist - inimese vaimu ja teadlikkuse töötlemiseks/ manipulatsiooniks - on kordades hullem taluda, sest seda tehes kasutatakse väiteid ja näiteid, mis toovad lagedale tõe, mida on varjatud – see tõde lõhub senise ja muudab senist – uut teadmist ei saa enam ära kaotada.

Samas toovad need väited ja näited lagedale informatsiooni, mis ei ole tõene, kuid mida väidetakse seda olevat. Inimene, kes kasutab vägivalda, on uskumas seda, mida kuuldavale toob või siis tahab see inimene panna töödeldavat uskuma sellesse, millest tema räägib.

Mõlemal juhul on võimatu jõuda tegelikkuses aset leidva ja reaalse eluni – on kaks lugu ühes ajas – teisel on käsil teine dimensioon. Vaimset vägivalda kasutav on Mina, kellena ta oma monoloogi esitab – tema jaoks on tegemist reaalse tõega ja vajadusega saavutada oma eesmärk.

Vaimse vägivalla kestmine on talumatu selles sisalduva teabe pärast - tegemist on inimesega, kes ei tohiks ega peaks sel moel väljenduma – selline käitumine ei sisaldu, teda, teisega ühendavas – tema poolt koheldu roll ei tähenda sellist suhtumist/ kohtlemist – kasutusele võetu on vastuolus tegelikkusega - Laps on väike, habras, haavatav – last peab hoidma ja armastama.

Vaimne vägivald on nähtav ja selle ajal ilmsiks tulev on avatud informatsioon. Selles kohas vanus ei loe – ka väikene laps mõistab tegelikkust – lapsega seotud Olulisest inimesest saab koletis, kes halvimal juhul naudib seda, mida ja kuidas tema ise valib teha – see on see enese Mina kasvatamine, lapse arvelt.

Vaimse vägivalla ajal nähtavaks ja teatavaks tehtud informatsiooniga arvestamine muudaks inimese Mina ja Maailma – kui inimene selle informatsiooni tõeks tunnistaks ja selle järgi otsustaks, siis tema peaks midagi muud ja kuidagi teisiti – väikesel lapsel sellist lahendust veel ei ole. Seega laseb laps enese aju lühisesse ja kaotab mõtlemise võime – ta toimib autopiloodil – lülitab ise ennast tasa ja talub – ootab füüsilist reaktsiooni.

Füüsiline väljendus ja kogemus on reaalsed, siis on võimalik enese sees toimuvat teisendada – kanaldada, vaimne pinge ja piiratus, füüsilise valu sisse – siis ei ole vaja informatsiooni töödelda ega ole aega mõtlemiseks ja enesega seonduvast aru saamiseks. Füüsiline valu on reaalne – Mina tunnen – Mina mõistan, mida Mina tunnen.

Vaimse vägivalla osaks saanul ei ole füüsilist väljundit – tema ei saa ega oska, ise ennast, oma tundeid, päriselt olemas olevatena, tundma panna. See on põhjus, miks inimene, vaimse pinge ja piiratuse korral, ise endale haiget teeb – ise ennast lõigub/ põletab/ närib või pead vastu seina/ põrandat peksab. Siis, kui inimene ei kasuta füüsilist valu tegevat lahendust, siis ta valib tegevuse, mis teda vabastab – söömine, joomine, masturbeerimine, adrenaliini pakkuvad tegevused jne.

Inimese tasakaalu ja rahu algus on turvatunne – vägivaldse keskkonna kasvandik vajab turvatunnet – pidev ärritus, väljaspool teda, tähendab, et ka enese sees ei ole turvaline koht. Lapsel peab olema väljas, siis saab olla sees – siis, kui Maailm on turvaline ja paigas, siis saab laps rahuneda ja valvel olemise lõpetada.

Inimene, kelle sees on pidev ärevus, tähendab endiselt seda last, kes ei ole kasvanud suureks. Suur inimene on laps, kes elab endiselt oma möödunus, millest tema ise välja ei saa. Ta ei ole selle loo sees üksinda - Oluline teine/ Olulised teised on ka. See on suletud lugu – lapse jaoks Oluline teine ei muutu. Lapse jaoks Oluline teine ei anna teistsugust informatsiooni. Oluline teine on endiselt põhjus, miks laps kogeb tagajärge. Laps kogeb/ tõlgendab Olulise teise tegevust vägivallana.

Laps on see, kes ütleb iseendale - Mina pean, Minul ei ole, Mina ei saa ise. Lapse informatsioon lähtub tema Mina piirist – lähtub sellest, kes ja mis selle sisse jääb – kas see veel miski/ kas see Oluline teine on lapse jaoks turvaline. Minapilt annab teada, kas inimene on Mina, inimese teadlikkusega või ta on endiselt Mina, kes on, kellegi teisega ühendatuna ja see teine ei ole turvaline/ see teine on olemas, kuid seda teist ei ole lapse jaoks olemas.

Täis kasvamine tähendab vaimset kasvamist. Vaimne kasvamine tähendab Maailma ja selles oleva mõistmise avardumist – Mina kesksusest välja astumist ja vaatlejaks saamist – kõikidest eraldi olevaks vaatlejaks saamist – võimega ka iseennast kõrvalt vaadata. Mitte Minana olemist – selliste ja selliste tõdede alusel, vaid oskusi, olemas olevat reaalset suurust näha ja mõista.

1 ja 1 ei tähenda, alati ja kõiges, 2. 1 ja 1 saavad olla eraldi ja saavad jääda eraldi. Siis, kui kusagil on koos 1 ja 1 – siis on olemas võimalus olla 2, kuid on oluline mõista, milles ja kuidas. 1 ja 1 koos tähendavad erinevaid tasandeid ja erinevaid mõisteid. Ema ja Laps tähistavad kahe erineva ja eraldi seisva inimese rollide ühendust, mis ei tähenda, et inimesed oleksid kõigil tasanditel ühendatud ja lähedased – on midagi sellist, mille kohta saadakse öelda Meie ja sellel väitel on põhi alla – kuid on ka midagi sellist, kus Meie, ka välja öelduna, ei pea paika – inimesed ei ole ühendatud.

Inimese jaoks on väga raske olla teise inimesega koos ja olla nimetatud Meie, kes peab koos olema, kui see tähendab füüsilist koos olemist, kuid vaimset eraldatust – vaimne on kasutusel vägivalla teostamiseks, eemale lükkamiseks, lahus hoidmiseks, ühise lõhkumiseks, lapse töötlemiseks.

Lapse loogika on lühem ja lihtne – kuid selle loogika alusel ei saa ära seletada enese elus aset leidvat. Laps ei usu, et teda armastatakse ja hoitakse, kui tema vastu kasutatakse vägivalda. Laps mõistab seda nii, et vanem ei taha temaga koos olla – vanema elu on ilma lapseta parem – laps põhjustab vanemaga aset leidva ja laps on ise süüdi selles, kuidas teda koheldakse – temaga teisiti ei saa.

Lapse loogika ja reaalse elu vahel on käärid sees – laps eeldab, et teda on tahetud – temaga tahetakse olla. Vägivallaga koheldud laps saab aru, et teda ei taheta ja temaga koos olla ei valita – vägivalda õigustavad ja suunavad sõnad ja väljendid annavad selle kohast informatsiooni – neist ei saa mööda vaadata.

Enesele osaks saava kohtlemise põhjal usub laps, et vanema kohtumine temaga, ja temaga ühes elamine, tähendab pettumust – laps on vanemat petnud. Vanem ei saa ise olla ja vanema elu ei saa olla selline nagu tema tahab – lapse tõttu peab vanem olema teistsugune – laps ei lase olla paremini ja teistmoodi – laps ei võimalda vanemal elada oma elu enese valikul.

Lapse loogika annab teada, et see vanem, kes armastab oma last, see väljendab seda selgelt ega võta seda armastust tagasi – ei võta seda lapselt ära. Lapse loogika annab teada, et kui suur inimene saab teada, et lapsel on valus ja paha, siis ta lõpetab sellise tegevuse ära – suur inimene mõistab ja annab teada – Mina hoolin Sinust – Mina arvestan sinuga – Sina oled Minu jaoks oluline – Mina ei taha, et Sinul on valus.

Väikene laps ei mõista, et Ema/ Isa on rolli nimetused, mida kannab inimene, kes ei pruugi oma rollini kasvanud olla – see tähendab, et suurest inimesest ei ole seda, kes oleks võimeline ja valmis, inimeste tasandil, inimest kasvatama. Suur inimene on sel moel ja sellisena nagu see temal välja tuleb – enese reaalsusest üle ei saa hüpata.

Iga inimene tuleb enese möödunust – see, mida seal on mõistetud, selle teadmisega elatakse – sellised olukordade lahendamised, mida on seni kasutatud, seda tehakse edasi. Inimene, kes on kasvanud ja elanud vägivaldses ja inimest vähendavas keskkonnas, kasutab ja loob seda, mis on tema normaalsus – see on vägivald. Võib olla, et vähem ja teisiti, kuid sisu jääb ikkagi samaks.

See tähendab, et inimene, kellest on saanud lapse vanem, jätkab oma elu elamist, harjunud moel – see tähendab, et tema vajab teist, kelle abil ise ennast filtreerida ja lahendada – see tähendab, et olukorras, kus laps ei saa ega ole ise, vaid sõltub vanemast ja piirab sellega vanema isiklikku elu – selles kohas läheb laps vanemaga vastuollu – täis kasvamata inimene ei ole nõus olema, teise jaoks ja pärast – tema ei ole nõus alluma nõudmistele, enese aja piiramisele, eneselt vähemaks võtmisele.

See tähendab, et vanem on kohustatud, lapsega arvestavalt, lapsega koos olema – Mina pean, sest kedagi teist ei ole ega tule – see on ülekohus. See tähendab, vanem ei ole võtnud vastutust, enese valiku ja selle tagajärgede eest – vanema elu ei ole tema valik – see on suletud situatsioon, millest inimene ei saa välja – inimene kogeb seda vägivallana – see tähendab, et enese Mina on tähtsam, kui roll ja selle partner. See tähendab, et inimene ei mõista reaalsust – tema on vanem ja tema vastutab.

Inimene, kes on harjunud enese mõistmise jaoks keerulisi situatsioone lahendama teise inimese vähendamise ja enese rolliMinana loomise teel – see teeb seda edasi. See on ka põhjus, miks kasvav laps, kelle jaoks on kõik õigeaegne ja loomulik, kohtab kasvamise teekonnal vähendamist/ valeks nimetamist/ karistamist/ halvustamist/ põlgust jne.

Vägivald on lahendus, et laps annaks/ tagaks vanemale vajamineva kogemuse, selles hetkes, mida vanem ei oska teisiti lahendada. Vanem ei tohi ega taha oma Mina kaotada – siis, kui Mina on ohus, siis asub vanem enese nimel võitlema. Aus tegelikkus – alguses lähtus valik sellest, et inimene ei osanud, hiljem sai sellest harjumus ja sõltuvus – loomulik ja õigustatud valik – laps on selline – tollega teisiti ei saa. Rolli õigus – Mina olen – laps peab tunnistama vanema Mina.

Olukorra lahendus tähendab, et aktiivse tegevuse järgselt pöördub elu sissetallatud rööbastesse tagasi – jätkub aktiivse ja vähendava vägivalla vaba aeg. Näitelava taastub – kõik näib normaalse argipäevana – minnakse laiali, naerdakse, ollakse koos, suheldakse, jagatakse – oli, on möödas.

Vägivald, kui hammastepesu, tähendab, et kui inimene on ennast välja näidanud ja välja valanud, siis ta tahab endiselt saada kinnitust, et tema on oluline ja teisele lähedal. Inimese väljendused on erinevad tasandid – mõlemad on olulised ja vajalikud. Vaimselt täis kasvamata inimene ei saa aru, mida tähendavad tema füüsilise vägivalla väljendused vaimsel tasandil – mida need teevad, millest need räägivad, milline eesmärk neil on.

Suletud lugu tähendab olulise sammu vältimist – enese elu ei ole vastu võetud. Inimene ei ole avanud lugu ja öelnud - Mina ise valin – Mina ise valin teadlikult. Teadlik valik tähendab olemas oleva info töötluse tulemust – võimaluste analüüsi, mis ja kuidas on võimalik, mis ja kuidas mitte, mis on hoidnud lugu suletuna, kui palju loo avamine maksma läheb – mis see on, mida ja milles inimene kaotab. Sageli on see pilt Mina-st, millisena inimene siis enam ei ole/ olla ei saa.

Enese ja enesele osaks saava kaotuse nägemine ongi see tee, mis viib mingi loo sulgemiseni – inimene annab iseendale informatsiooni - Mina ei saa, Minul ei ole, Mina pean – teistsugust valikut ega võimalust Minul ei ole. Inimene ise jätab ennast kinni ja siis on iseenda ja enese eluga hädas – põhjuseks see, et ta keeldub vaimsest kasvamisest – inimene hoiab kinni sellest, mida ja kuidas ta vajab/ mida ja kuidas ta omada tahab.

Väikese lapse Maailm on piiratud – laps kogeb puudust ja näeb võimalust – seda, kes on lapsega ühes/ lapsega seotud – laps teab, et see on see, kes saab anda lapsele vajamineva. Peab selle andma, sest - Mina olen Laps, Minul on Ema/ Isa, Mina saan vanema armastuse.

Laps ei saa aru, et vajadus ja võimalus ei tähenda vajaduse täidetust – vajadus saab täidetud siis ja sellega koos, kus ja kellega ühes vajaminevast puudust ei ole. Laps, kes kogeb puudust, on laps, kelle vajaduste eest ei ole hoolitsetud – lapse jaoks on selles keskkonnas/ selles teises midagi sellist, miks laps ei usu armastust tõeks.

Täis kasvamine tähendab, et lapsel tuleb õppida reaalsust eraldama oma uskumusest – vajadus ja võimalus ei tähenda, et need ühtiksid. Siis, kui on olemas vajadus, siis see on informatsioon, osaks saavast ja selle muutumatusest – seega see ühendus ei tööta oodatud moel – seega tähendab see enese eest vastutuse võtmist – Minu valik, iseenda jaoks – iseendaga kooskõlas oleva enese jaoks – see ei ole suhe, milles olla/ see ei ole lähedus, milles olla/ see ei ole tee, mida mööda astuda/ see ei ole uskumus, mida alles hoida – Minu jaoks on teisiti võimalik – Mina ei pane ise ennast ootele ega jää ootama – Mina valin ise endale oma elu.

Erinevate ja avatud valikute nähtavaks tegemine, enese/ enesega seotu(te) eest vastutuse võtmine tähendab selget valikut – Mina mõistan, et tahaksin/ Mina mõistan, et vajan/ Mina mõistan, et olen vastutav/ Mina mõistan reaalsust – seega on Minu teadlik valik see ja see – Mina seisan enese kohal ja annan iseendast teada.

Teada andmine – Mina olen Mina ise ja Minul on õigus oma elus muudatusi teha – see on võimalik. Mõistan, et alati ei saa muudatusi teha, vajalikus ulatuses ja tähenduses, kuid oluline on suhtumine – Minu valik on see, millisena Mina oma elu näen ja kuidas Mina sellest iseendale teada annan.

See on mõistmine - Mina ei ole võimetu ega sunnitud – Minu tahet ei võta keegi ära. Mina ei pea võitlema ega tõestama – Mina saan olla ja elada enese rahus – olemas oleva informatsiooni alusel. Elu ja tee toob nähtavale võimalused ja annab teada enesega mitte kooskõlas olevast. Mina ei pea muutma teisi ega ise ennast, kui tegemist on põhi mõtete ja väärtushinnangutega.

Mina olen teadlik – tähendab, et inimene lähtub temale nähtavaks tehtud informatsioonist – see on tõsi. See tõde saab inimest kurvaks teha, kuid vahel ka ärritada/ häirida – erinevad tunded annavad teada läbi kõndimist ootavatest nüanssidest. Suletud loo avatud teekonnaks tegemisel on oluline enese suhtumine – vaatenurk ja suurus, millega inimene teeb võimaliks teda puudutava ulatuse ja sisu.

Elamine ja olemine, enese rahus, tähendab reaalse Mina nähtavaks tehtud piire. Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas elamine/ viibimine tähendab teadlikust ja teadlikke samme – piiride hoidmist, distantsi, energeetilist puhastamist, mitte oluliseks nimetamist. See tähendab, et ei ole ehmatust ega ahastust, et teine sel moel teeb või ka nii saab teha – see on mõistmine – vägivaldse tee valinu on kõigeks võimeline ega vali lahendusi, kui tema vajadused on ootel – see on selle inimese normaalsus.

Mõistmine, et vägivald on reaalsus, tähendab enesele teada andmist, et ennast ümbritsev keskkond ei ole parim ega kõiges enesega sama. Elu ei saa ootele jätta ega ära anda – Mina olen olemas ja vägivald on olemas – mõlemad eksisteerime ühel ja samal ajal. Enese vastutus on mõistmine - see on Minu elu, Mina elan siin ja praegu, ühes sellega, mis ja kuidas on Minule võimalik – Mina ise määran enese suhtumise ja valikud– Mina valin elada siin ja arvestada sellega, mis ja kuidas on reaalsus - elan ise oma elu parimal võimalikul moel.

Mina valin teadlikkus kaotab ära Mina pean – see tähendab, et inimene ei pea ennast sundima ega oma elu taluma – ta ei ole enam kohustatud – tema on võtnud vastutuse ja seisab enese koha peal. Inimene avab suletud lood ja saab aru, et tema ei kao – tema kasvab edasi – kogemuse võrra targemana – oskuse jagu enamana – see ja selline on elu.

Inimene, kes on elanud ja olnud suletud loos, viib selle, mis temaga ei sobi, tervikuga samaks - midagi ei ole head, midagi ei ole hästi - vale teeb kogu loost vale. See tähendab, et inimene ei luba endal rõõmu tunda ega vaba olla - tema kannatab. 

Minu valik annab inimesele teise dimensiooni - vale ja võõras on ainult üks osa tervikust ja selle osaga on inimene võimeline arvestama. Inimene ei muuda seda, mis ei ole tema võimuses - tema muudab seda, mis ja kuidas on võimalik - ta ei muuda ennast, väliste parameetrite alusel - inimene kasvab edasi - ta mõistab, näeb ja teab enam - ta teab põhjusi - ta näeb tervikut. 

Varem nägi ja mõistis inimene ainult osa ja sedagi moonutatult - nüüd näeb ta selgemalt - vägivalda kasutava inimese sõnade ja tegude taha - inimene näeb teist inimest, kes elab omaenese elu, enesele tuttaval moel ja võimalikul viisil. Inimene mõistab teist inimest - näeb ja teab tolle teise raskusi ja kogemusi - kujunemise ja valikute teekonda - inimene ei mõista teist inimest hukka - inimene näeb teise teekonda ja selle käänakuid ja saab aru sellest, kuhu teine on jõudnud ja milliste mõistmiste saaatel elab ja valib.

Inimene mõistab - lapse jaoks on lugu keerulisem - tegemist on koos olemisega, mis põhines rollide suhtel - muidu ei oleks inimesed kohtunud ega koos olnud. See seotus oli täidetud valu, vägivalla ja hülgamisega - laps oli laps ja oli ka Laps, kuid ta ei saanud olla turvalises keskkonnas elanud inimene - tema rollipartner ei austanud last ega pidanud nende suhet oluliseks - ta oli suuteline haiget tegema ja ta valis, tahtega, haiget teha ja pidas seda enese õiguseks.

Täis kasvanud laps suudab välja öelda mineviku ootuses välja toodud informatsiooni - Minu Ema/ Minu Isa on võimeline Minule haiget tegema - see ei tee temale haiget - Minu Ema/ Minu Isa ei saa Minu valu sügavusest aru - Mina, inimesena, olen tema jaoks tühine - Ema/ Isa kohtub ja kohtleb Mind rollina - inimest ta põlgab ja sunnib varjama - Mina pean olema roll, sellel ajal, kui teine inimene ennast tühjendab ja välja elab.

Möödunud aja laps tõuseb suletud loo seest püsti ja teeb ise ennast nähtavaks - Sellisel tasemel ja selliste lahendustega Mina ühes ei ela - Mina ei vali muutust vajada - Mina ei vali vajaduse täidetust oodata - Mina astun välja, sest olen sellisest Maailmast edasi kasvanud - vägivald ei ole Minu valik ega normaalsus - see on reaalsus seal, kus seda kasutatakse ja nende puhul, kes seda kasutavad - sellised väärtushinnangud ja sellised põhi mõtted. Vägivalla valinu ei ole minu inimene - meie ei ole koos ega üks, sest meie ei ole ühel tasandil.

Marianne

04.12.2025.a

Kasvamine on valus III - Sõnade taak

 

Vahel saab inimene sellise informatsiooni, millega temal ei ole midagi peale hakata. Vahel saab inimene sellise informatsiooni, millega ei ole mõistlik tegemist teha, kuid ometi teeb inimene sellest iseenda teema – inimene ise võimaldab iseendale teekonna, mis tähendab enese kaotust. Teatavaks saanud informatsiooni alusel loob inimene enesest Mina, kes ta ei ole, kuid kellena tema ise ennast näeb ja teab.

Sina oled sitt = Mina haisen. Sina oled värdjas = Mina olen ebard. Siis, kui kõlab - Sina oled – siis usub inimene, et temale öeldi, sest tema on/ temas on/ temal on. Sõnad ju osutavad temale – järelikult on inimene nende sõnade adressaat. Mina - Minule osutatud sõnad – inimese aju hakkab sõnade ja nendes sisalduvaga tegelema ning neid enese osaks pidama – temale on öeldud, temal tuleb neid mõista.

Siis, kui kõlavad sõnad – Sina oled mingi X – siis kõige alguses on ehmatus – miks teine Minule sel moel ütleb - mida see tähendab, et teine sel moel ennast väljendab - miks teine oma rollipiire ületab ja Meie vahelist seotust ei hoia – kuidas saab teine Minule sel moel teha/ öelda – Mina olen ju see/ teine on ju see – miks teine Mind sel moel kohtleb.

Teise sõnade vastu võtmine ja enese omadeks tegemine tuleneb vaimsest piiratusest – info vahetus tähendab suhtlemist – suhtlemine tähendab kahte inimest – teine on ja Mina olen – Meie suhtleme – teine väljendub ja edastab enesele teada olevat – Mina olen olemas – Mina kuulen ja näen - Mina võtan suhtlusest osa – Mina vastan.

Vaimne piiratus tähendab last, kes tardub ja jääb paigale – temal ei ole mõistmist ega mudelit, et lugu teistmoodi lahendada. Teele saadetud sõnade raskus – inimesel on vajadus otsida neile lahter, et anda neile oma tähendus ja paigutada need kuhugi. Võõraste, valede ja haiget tegevate sõnade enese omadeks tegemine tähendab puudulikku selekteerimisvõimet – ei ole selge ega ole paigas enese Mina suurus ja teise Mina suurus – teine on enese peegeldus, sisu ja tegelikkus – teine, ise, on suletud saladus, mis muutub ja väljendub ehmatavates vormides.

Sõnad on energia, mis kannab mingit kindlat eesmärki – välja voolates annab energia edasi sõnade edastajas toimuvat – seda, mida tema tunneb ja, mida tema tahab – see on tema etendus ja tema lava. Laps ei mõista ise ennast teisest eraldada – temal puudub oskus jääda, sõnadega kohtudes, iseendaks – hoida enese Minapilti alles ja olla sellisena. Omal moel on laps teisega üks – teise sõnad kohtavad ja kohtlevad teda vahetult – ilma piirideta.

Väikene laps on mõjutatav – ta on harjunud ja õppinud kuulama ja kuuletuma – suure inimese sõnu olulisteks ja enesele öelduteks pidama. Laps on õppinud, sest teda on harjutatud, vaikima, ise ennast vaigistama, temale öeldud sõnadele alluma – neid taluma ja ära sööma.

Sellepärast on lapse jaoks väga raske seista korraga olukorras, milles tema vastu kasutatakse vaimset vägivalda, füüsilises vormis – sõnad on füüsilised – need loovad reaalse kujutise. Suur inimene osutab, millisena tema last näeb ja teab. Suur inimene kohtleb last senisest erinevalt – see annab oma kinnituse, et sõnad on tõesed.

Harjumus tähendab - Sina oled - sõnade enese omadeks tegemist. Inimene kogeb häbi, hirmu, vähemana olemist – see tähendab, et inimene on sõnadele tähenduse andnud – Mina olen. Mina olen – tähendab, et inimene võtab sõnad iseenda osadeks. Mina olen tähendab, et inimene on selline ja see tähendab teadmist, et tema ei ole teistsugune – tema ei ole neid sõnu ümber lükkav.

Vägivallaga kohtumine tähendab jõuetust, oskamatust, teadmatust – mis toimub, miks toimub, mida Mina saan teha, mida Mina pean tegema. Vastu hakkamine, vastu vaidlemine, alistumine – Mina loomine, tähendab murtud vaimu ja pimedust.

Vastu vaidlemine lähtub inimese teadlikkusest, et teisel ei ole õigust teda sel moel kohelda – teise roll ei tähenda sellist kohtlemist – see on väide, et Ema ei tee ega taha oma Lapsele halba. See on soov ja vajadus juhtida Ema rolli kandev inimene õigetesse rööbastesse – õigel moel Last kohtlema - rollide suhtest kinni pidama.

Vägivaldset suhtlemist ja vähendavaid väljendusi kasutav vanem ei anna endale aru, et tema on rolliga saadud volitusi ületanud - tema kasutab lähedal olemist enese huvides ära. Suur inimene peab enesele valitut enese õiguseks ja vajadus(t)est lähtuvaks - see on lapsega suhtlemine, lapsele informatsiooni edastamine, enese Mina kehtestamine.

Vastu vaidlemine lähtub ka iseteadlikkusest – inimese kasutuses on olemas informatsioon, mis lükkab temale edastatu ümber – temas ei ole seda ja teist, temas on ka seda ja teist – ei ole õigust valetada, ei tohi ega ole alust ainult ühte suunda näidata ja kõik muu varju jätta.

Füüsiline reageerimine, sõnade vastu, tähendab sõnadesse takerdumist - inimene tegeleb loo selle osaga, mida tema on võimeline alla neelama – inimene jätab kõrvale selle, mis on sõnade taga – teise eesmärk, teise lahendus, teise tegelikkus.

Sõnad on irvitavast suust välja pritsiv vaht, mis tuleb jätta tähelepanuta – nende sõnade eesmärk on avada tasand, kuhu teine tahab loo viia – teine vajab energiat, mille abil ise ennast kasvatada ja ise ennast täita – Mina. Iga sõna, mida teine - Sina - poole ja pihta teele saadab, annab temale vajamineva Mina kogemuse – rahulduse saamine, vajaduse täitmine, nauding ja pidusöök.

Vägivald ei ole hea kogemus, kuid vägivald kestab, kuna ja kuni teine ei vali teisiti. Vajadus suhelda ja tähelepanu osaliseks saada/ kohustus olla kohal/ seotus teisega/ ühine – kõik see tähendab, et vägivalda kogeva inimese jaoks ei ole teist võimalust. Enesele antav informatsioon näitab suletud lugu, millest ei ole väljapääsu.

Vaimne kasvamine tähendab informatsiooni erineval moel eraldamise võimekust ja põhja settinu töötlemise oskust – tegelikkus. Milline on Minu tegelik osa, teise sõnades - kõik see, mis Minule öeldakse, ei ole Mina ega Minule. Mina ei tee sellest enese oma – Mina ei tardu ega lase ennast üle valada. Teen selge vahe vahele, säilitan enese teadlikkuse ja lõpetan situatsiooni – jätan teise lava seljataha.

Vägivald tähendab energeetilise jõuga senise loo muutmise katset - vägivald tähendab enesega mitte kooskõlas olevat tasandit – enese tegelikkusest madalamat energeetilist keskkonda. Sõnadele – Sina oled – Mina olen teadlikkusega reageerimine tähendab teise poolt olema loodule asetumist/ teise poolt valitule astumist.

Täis kasvanud inimene teab, et temal ei ole vaja ennast tõestada – Mina on iga inimese suurus ja sisu – see ei kuulu teisele. Teise inimese sõnad – Sina oled X – tuleb lasta filtrist läbi – sõelale tuleb jätta nende sõnade taha peidetu – teise eesmärk ja lahendus – see on see, millega tuleb tegeleda – see on see, millele tuleb vastata. Alati ei sõnadega – avatud kontakti astudes – oluline on füüsiline reaktsioon – seni avatuna olnud tee sulgemine ja teise lavalt lahkumine.

Nii nagu muinasjuttudes – Ära vaata seljataha – muutud soolasambaks, kiviks, lambaks jne. Tagasi vaatamine on ühendava sideme üle kinnitamine. Tagasi vaatamine tähendab enese tee avatuks jätmist ja iseenda seljataguse kaitsetuks jätmist – see on tee, kust teise energia saab sisse astuda ja eest leitud energiat, enese huvides, ära kasutada. 

Marianne

02.12.2025.a