Mitmetahuline nähtus III - Reaalne tegelikkus

 

Suletuna näivas keskkonnas/ kahe või enama vahelises vestluses tuleb ette hetki, mil on mõistlik öelda ja näidata välja enese seisukoht - öelda EI siis, kui keegi teine on ületanud või ületamas isiklike piire, keegi on valinud endale rolli ja otsib sellele partnerit, kellegi väärtushinnangud ei lähe enese omadega kokku, keegi on vähendamas ühist või kedagi sellest, keegi on vägivaldne jne. 

Sageli asetab inimene, kes on emotsionaalselt või mõnel muul moel teisest sõltuv, oma EI kaalukausile – ta kaalub enesega seonduvat ja enesele osaks saavat. Ta mõõdab oma EI hinda – mida ja, kui palju ta kaotab siis, kui ta on aus ja valib enese/ enesele olulise. Teisest sõltuv olija teab, et ta ei saa teist korvata – kui tema EI teisele ei sobi, siis teine ei pruugi, tema jaoks, enam olemas olla või keeldub too teine andmast seda, mida inimene vajab või too teine karistab inimest. 

Elades ja toimetades suletud keskkondades – perekonnas, suguvõsas, erinevates kollektiivides – ei ole inimesel, tavaliselt, võimalik sealt ära minna – mingil moel ta võib selle teoks teha, kuid siis on sellel oma hind. Tavaliselt on laps see, kes ei saa ennast teoks teha – ta võib oma EI öelda ja seda ka üle kinnitada, kuid ta ei saa, ennast lahti ühendades, seda teostada siis, kui tema EI-ga ei arvestata ja tema vähendamine/ vägivaldne kohtlemine endiselt jätkub. 

Elu õpetab, et on olukordi ja hetki, mil laps ei saa valida ennast – selle asemel tuleb tal öelda, enesele, EI, sest keegi teine on olulisem ja tähtsam – mõlemal ei saa, ühel ja samal ajal, olla samasugusel moel – ühel tuleb, kaotades ja vaigistades ennast, arvestada teisega ja teha seda ka enese arvelt - enesele jääb vähem ja ise ollakse kaitseta jäänu. 

Elu õpetab, lapsele, üsna kiiresti selgeks, kes on see Oluline Teine, kes on konkreetses ja vahetus süsteemis esimesel kohal – see on see, kellest ollakse sõltuv nii materiaalses, emotsionaalses, kui ka füüsilises plaanis – see on see teine, kes tõestab enese õigust olla esimene, enesele vajalikus ja vajamineval hetkel ning kes ootab, teistelt, seda kinnitavat käitumist ja sellele tõele allumist.

Iga inimene tuleb enese lapsepõlvest – seal kogetu põhjal loodud, elu tõdede kohta käivad, uskumused ja ellujäämiseks valitud lahendused ning ülesehitatud mustrid on üsna sageli automaatsed ja alateadlikud valikud ning käivitused – inimene käitub ja valib nii nagu ta juba kaua aega harjunud on. Ta teeb seda, sest tema algus on Laps, kes on sõltuv teisest ja soovib ellu jääda – seda ka siis, kui ta on tegelikkuses juba ise ja suureks kasvanud.

Sel hetkel, kui, enese sees, toimub valimine - kas valida ennast või Olulist Teist – on olemas kolm võimalust – Mina lähen ära/ Mina jään, vaikides, paigale/ Mina ütlen enese info välja. Teadlik inimene arutleb selle üle, mis on parim võimalik ja teab ka enese olulisust – 

Mina ei taha ega pea ära minema sellest, mis on minu ja minule oluline, kuid ma ei saa selles olla, kui teine on häiriv/ vähendav/ vägivaldne ja info välja ütlemise peale solvub/ ei nõustu sellega/ läheb ise ära. Samas ma tean, mis on minu jaoks oluline ja ma ütlen selle välja - teise vastus annab teada, mil moel ja kuidas ning mille valib tema - see annab teadmise reaalse tegelikkuse kohta - selle põhjal saan teha enese otsuse ja selle teoks.

Olles suletud keskkonnas ja kogedes enese piiratust, tõusevad möödunud ajast üles tunded, millega ei ole tegeletud – need toovad kaasa emotsionaalselt häiritud olemise, mis väljendub ärevuse, paanika, hirmu ja võitlemisele ärgitava/ põgeneda soovitava energiate seguna. See on foon, milles ei ole teadlikust ega eneses selgust – kõik on võimalik – elu on ohus.

Selline inimene on tasakaalust väljas – tema jalad ei toetu maha, sest ta ei tea olema saavat ette - kuidas teine talle reageerib/ mis saab temale osaks/ kas ta leiab, enese vajadusele-infole, toetuse või osutatakse sellele, kui veale/ kas luuakse tema vastane rinne/ mida ta kaotab – kuidas ta ilma selleta elada saab.

Pikalt enese kustutamist ja teise valimist harjutanud inimesele tundub, et talutavam on see, kui väljas säilib rahu ja enese tunded ning enesega toimuv on enese sees peidus. Sel moel ei ole teine teadlik inimesest ja inimene ei seisa tähelepanu keskpunktis ega koge enesele tagajärgi. 

Teise reaktsioone on raskem taluda, kui enesega toimuvat alla neelata – teisel on võime, sõnade ja tegudega, haiget teha ning inimest ära kaotada – teiseks nimetada/ teisena kohelda – teine saab ka ära minna. Möödunud aja hirm enese kaotuse ees - Laps ei saanud olla olemas ega ellu jääda ilma oma Emata/ Isata.

Suletud keskkondades toimuv kestab aastaid ja aastakümneid ning sageli võetakse see muster üle – sama mustrit kordab keegi järgmine, kes vajab olulisena olemist ja tõestust sellele – temas on vajaminevad jooned olemas – ta on, millegi poolest oluline, sest temast sõltutakse, millestki ja ta on ennast juba teatavaks teinud – kui temale ei alluta ning tema tähtsust ei tunnustata, siis ta kohtleb teist vähendavalt, saab teda jätta ilma vajaminevata ning ta võib ka ära minna. Tema on selle süsteemi nr 1 ja see süsteem peab arvestama tema ja tema vajadustega – tema on selle süsteemi LAPS. 

Selle mustri tunneb ära selle järgi, et selle, suureks kasvanud, kuid endiselt, jonnivaks lapseks jäänuga seonduv ei kanna edasi ühist – see ei väärtusta tervikut, vaid tema lõhub selle enesele sobivateks ja oma plaanidele vastavateks osadeks – hoides tervikut lahus vähendab ta kõiki selles olijaid – ta ei loo enamat ega aita kasvada inimestena, vaid säilitab sõltlasi – teda ei oleks ja tema ei saaks, kuid temast sõltujaid ei oleks – siis puuduks temal eluks vajalik tähelepanu, millest tema ise on sõltuvuses.

Aastaid ja kümneid kestev olukord tähendab, et mida pikemalt inimene talub lahendamatust, enese jaoks olulises, seda enam läheb enesega seonduv tasakaalust välja – seda suuremat jõudu on vaja, et ennast välja öelda/ et takistada ennast seda tegemast/ et takistada ennast ära minemast/ et lükata ennast otsustama ja lõpetama sõltuvust/ et ennast rahustada ja edasi olemise jaoks vajaminevat kompenseerida. 

Kui inimene ise ei suuda enesega toimuvat lahendada, siis saab teisest üha olulisem – Vaenlane ja Jumal ühes isikus – see, kes sõltub ega ole sellepärast vaba, see vihkab ja teenib seda, kellest/ millest ta sõltub.

Inimene ei saa seista enda eest siis, kui ta kardab enese pärast – kui temas on hirm füüsiliselt kogetava vaimse vägivalla väljendus ees. Inimene ei vali seista enese eest siis, kui ta kardab enesele osaks saavat muutust – ta kardab uut vahemaad ja muutunud Maailma. Ta kardab seda hetke, mil ta ei saa enam seda, millest ta sõltub – tal ei ole lahendust, kuidas tema ise – tal puuduvad reaalsed kogemused ja eneses kindlus või ta on proovinud ja seda on vähem, kui läbi teise saadav on. 

Möödunud aja tunded ja nendega seonduvad emotsioonid tagavad selle, et inimene ei ütle teisele, kui võimalusele, EI ega lase teisest, kui iseenda jaoks olulisest, lahti. Seega võtab ta vastutuse teisega seonduva eest – näeb selles enese süüd ja tegemata tööd, kui teine on hädas oma, tunnetest saadetud, emotsioonidega ja ei vali nendega ise tegeleda, vaid otsib neile autorit, kes vabastaks teda valest ja tagaks õige emotsionaalse seisundi, et ta saaks kogeda ennast hästi – tunded edastavad sõnumi, et temaga on kõik korras ja ta ei pea, midagi ise tegema ega enda elus muutma ega millegi eest vastutama. 

Enese või, kellegi teise tunnetega kaasnenud emotsionaalne seisund on kogemus, milles laps vajab kindlust, et teine ei muutuks ise ega muudaks lapsega seonduvat, lapse poolt edastatud info põhjal nii, et see jätab lapsele alles vähem. Eneses selguse ja edasise tee leidmiseks vajab laps juhatust ja toetust – selgust selles, kus on enese ja, kus teise piirid - mille eest vastutab tema ise ja, mille eest teine ja, milles seisneb nende ühine vastutus – milles ja kus on nende nii iseendi, kuid ka ühine põhi – milline on nende isiklik, kuid ka ühine eesmärk. 

Emotsionaalne sõltuvus tulenebki sellest, et laps on kasvanud inimes(t)ega koos, kes on, lapse ausa info peale, ennast ja lapsega seonduvat muutnud – laps on saanud haiget/ teda on koheldud vägivaldselt/ temale on alles jäänud vähem/ laps ei ole mõistnud enese tegeliku vastutuse suurust/ teda ei ole koheldud võrdselt – täiskasvanu ei ole selgitanud ennast ega võtnud enese eest, selgelt ja sõnaliselt ja nähtavalt, vastutust – lapse ees ei ole siiralt vabandatud/ lapse, ka välja öeldud ja näidatud, piirid ei ole pidanud – neid on ületatud meelega ja tahtlikult/ vanem on oma emotsionaalse väljenduse nimetanud lapse süüks ja karistanud teda selle eest emotsionaalse külmuse, halvustamise, nimetamisega jne.

See tähendab, et lapsele on saanud, korduvalt, osaks kogemus, milles - selle asemel, et last mõista ja toetada ning vaadata ise ennast – pöörab vanem oma tähelepanu lapse isikule ja tema käitumisele – vanem nõuab vaikimist, info ümber pööramist ning teo, kui ülekohtu eest vastutuse võtmist, kuid samas ka tõukab last endast eemale, selle eest, et laps teda endaga häiris/ teda puudutas ja talle teda ennast näitas. 

Vanem, kes ei vali näha enese osa lapsega seonduvas – pöörab oma tähelepanu lapsele ja sunnib last sama tegema - vaata ennast selle pilguga, millega mina Sind näen – näe ennast samasugusena nagu mina Sind nimetan – tegele endaga – jäta mind sellest mängust välja! Korva minuga toimuv – vaata, mida Sina tegid – vaata nüüd, kuidas mina, Sinu pärast, ennast tunnen! 

Selline tegevus on suhtlemine – see on enese sõnumi, väga sihikindel ja aktiivne ja suunatud, edastamine – kuid see on infoga manipuleerimine – see on tõestamine, justkui oleks lapse süü see, kuidas tema Ema/ Isa ennast välja elab ja last kohtleb siis, kui vanem ei taha oma tunnetega tegelda ega talu nendega kaasnevat emotsionaalset seisundit. 

Sõnum edastatakse lapsele, sest vanem vajab teistsuguseid tundeid, et tagada enesele teistsugune emotsionaalne seisund – laps peab, enese tegevuse ja enda poolt edastatava sõnumiga, andma põhjuse teiste tunnete avaldumisele. Kuna on "otsustatud", et laps vastutab olukorra eest, siis tuleb lapsel ennast muuta, selle jaoks, et vanem ei peaks enda sisemise maailmaga ise tegelema. Vanem suunab oma energia sellesse tegevusesse, mis annab lapsele selged suunised, millist infot on vanemale vaja - see tähendab, et ka vanem on lapsest emotsionaalselt sõltuv.

Inimene, kes ei talu reaalsust - enese/ teise kohta käivat infot, muutunud Maailma, muudetud piire - kes ei taha kogeda kaotust - tema jääb, millestki olulisest ilma/ tema vajadus ei saa täidetud - see inimene seisab hetkes, milles tuleb teha otsus - hoides tasakaalu ja vastutades enesega seonduva eest, valida enesele/ ühisele oluline ja teha oma samm teoks. 

Öeldes, millelegi Ei ja valides ise või olles sunnitud valima muutuse, on alati tegemist, millegi, kaotusega. Kaotus on valus ja kurb - see on sõnum, et midagi on läbi saanud - vaja on tegeleda leinaga ja anda endale aega sellega seonduvate protsesside läbi elamiseks. 

Vaja on peatust ja rahu, vaja on välisest saadava info peatumist ja enesele keskendumist, kuid emotsionaalne seisund võib ja saab olla nii häriv, et inimene ei suuda peatuda ega enese sisse vaadata ega teisega kontakti lõpetada - ta vajab kohest lahendust ja vabanemist - enese teiseks tegemist - vaja on Olulist Teist.

Inimene, kes tahab muudetud tundeid, valib anda vastutuse teisele - teises on ju süü ja teises leidub põhjus, miks teine inimese tundeid muutvat infot ei edasta ja valesid tundeid alles hoidvat vana teavet ära ei kustuta. Inimene ise hoiab ennast emotsionaalselt sõltuvana - senikaua, kuni teine, teistsugusel moel, ei tee ega teisiti ei vali, inimeses ja temaga seonduvas muutust ei toimu. See inimene talub lõputut õudust selle asemel, et valida õudsena näiv lõpp. 

Mis on see, mis jääb puudu, et muutev samm teoks teha - oluline on näha ennast oma loo peakangelasena, oluline on näha enese teekonda ja kasvu sellel, oluline on tunnustada ennast, oluline on teha teoks oma samm ja võtta vastu enese reaalne tegelikkus - seda ja selles on palju rohkem, kui keegi teine suudab anda ja jaoks olla.

Marianne

31.10.2024.a

Mitmetahuline nähtus II - Tähtsuse järjekord

 

Alguses on Ema/ Isa justkui lapse Minu Mina, kes on temaga üks. Kuigi too Mina vahel eksib või ei ole kohe kohal – laps suudab oma Ema/ Isa iseendaga samastada. Mida enam tuleb lapsele juurde iseteadvust ja mõistmist, et ta tahab, üha enam, enese moodi ja täpselt iseendale sobivalt olla, seda enam on temas nõudlikust ja tahet – vanem peab olema täpsem ja vastama vajadustele ilma vigadeta – vanem peab muutuma ja kohanema lapsega, sest laps tahab, endiselt, olla vanemaga üks, endale olulises, kuid samas olla vanemast eraldi enesele vajaminevas. 

On üsna tõenäoline, et vanem ei kasva ega kohane lapsega, lapsele õigena tunduval moel ja määral, vaid laps peab ise, lisaks üha enam ise eralduma hakates, vanema, kuid ka veel enamate teiste, tahtmiste, vajaduste ja nõudmistega kohanema. Laps peab õppima ennast kohandama ja muutma – see tähendab ka enese takistamist, keelamist ja vaigistamist ning enesele vastumeelsega koos olemist või ebasobival ajal tegutsemist.

Ühel hetkel saabub mõistmine – Minu Mina ei olegi minu kontrollile ega tahtmistele alluv Mina – olen Mina ja on Teine. See tõdemus toob kaasa, isiklike kogemuste põhjal omandatud, teadmise – see, kellest laps sõltub, on oluline. See info on loogiline ja mõistetav ning seotuse ja vanusega kaasnev tegelikkus. 

Kuid vahel tähendab see tõdemus seda, et info on ilmnenud läbi rahuldamata jäänud vajaduste ja teine on olnud eluliselt oluline – teise poolt teostatu kvaliteet on mõjutanud lapse elu halvemas suunas või ei ole teda valest hoidnud ja/ või just nimelt teise teguviis/ valikud on reaalselt lapse elu ohtu seadnud. 

Tõdemus - ilma selle teiseta ei oleks last – ilma selle teiseta ei oleks lapse elu elatav – teisega seonduv on lapsele ohtlik - tähendab, et teise olulisus saab suurema kaalu ja tähenduse – see tähendab, et teisest saab iseendast tähtsam inimene. 

See elulise tõestuse saanud uskumus tähendab – tasakaalu ja võrdsuse kaotust ning panustamist Olulisesse Teise – see tähendab, iseenda nimel, iseenda hülgamist ja ka enese vastu olemist – see toob kaasa lojaalsuskonfliktid ja enesele Ei ütlemised. 

Kuid samas tähendab see teadmine ka seda tõsiasja, et see info on edastatud olemas olevaga manipuleerides ja tegelikkust moonutades – lapsele ei ole antud väärtust ega tähendust – laps on vahend, kellegi teise mängus, kes ei ole enese ja oma sammude eest vastutust võtnud.

Edastatud tõe ja kogetu põhjal kokku liidetud info alusel jätkab laps elamist põhimõttel - teine on olulisem endast – see tähendab, et teise õigena olemine, st selle teise õigena hoidmine ja lapse jaoks vajamineval moel väljendumine, on eluliselt tähtis. Laps peab ise, ka enese arvelt, panustama ja pingutama sellise tulemuse saavutamiseks.

Kuid samas teab laps ka seda, et tema on oluline ja ta tahab, et ka seda tõde tunnistatakse – teda valitakse esimesena, kui tema vajadus on selles hetkes olulisim/ temale oluline - tema saab iseendana olla – ta ei pea ennast muutma, et Olulist Teist "õigena" hoida siis, kui Oluline Teine ei tule endaga seonduvaga toime. 

Laps, kel on möödunust trauma – läbitöötamata kogemus, millega kaasnenud tunded on suletud ja elu toimub ilma sügavale sisse hingamata – see laps omab vajadust olla oluline – olla temaga seotud süsteemis inimene nr 1 siis, kui see on temale tähtis ja vajalik. See laps vajab kinnitust, et see võimalus, mis on selles keskkonnas olemas, kehtib ka tema kohta – tema kogemused ja temaga seotud inimesed kinnitavad seda.

See laps otsib võimalusi, kuidas seda kinnitust saavutada ja nii enesele, kuid ka teistele, ära tõestada – ta vajab teadmist, et tema saab enesele vajaliku siis, kui tema seda vajab – seda ei võeta temalt ära, teda ei takistata ega piirata seda kasutamast, selle eest ei määrata hinda, mida ta maksta ei saa, mis ei ole õiglane. Kõik nõustuvad, et ta saab kasutada selle, mida ta vajab ja, mis selles keskkonnas on olemas ja võimalik – ta on võrdne ja oluline.

Vajadus, mille täitmist taga aetakse, tähendab, et selles kohas ja keskkonnas see ei leia rahuldamist – see vajadus annab endast märku ja kestab, sest seda seal ei täideta. Miski on vajadus, sest see jääb puudu - seda tahetakse kogeda, sest seda kogemust vajatakse, et anda endale teadmine - möödunu ei kordu - see oli eksitus - osaks saav ei ole lõplik reaalsus, vaid ära muudetav/ välja vahetatav slaid.

Mõistmaks enesega toimuvat ja enese lugu, on oluline vahet teha – kelle vajadus see on – kas see on kunagise Lapse vajadus, mis ilmnes siis, kui inimene kohtus enese sisse suletud tunnetega – need avanesid ja tõid kaasa emotsionaalselt talumatu seisundi või oli see täiesti tõsiselt just selles kohas ilmnev, millegi olulise puudu jäämine – sel juhul oleks sellekohane info edastus ja läbirääkimised, rahu leidmise ja edasi minemise aluseks.

Enese, kui lapsega seotud loo avamiseks on vaja elada, teadlikult, emotsioonide, näiliselt kontrollimatuna näiv, torm, elutervelt, üle ja keskenduda tunnetega edastatud infole – möödunus vastu võtmata jäetud reaalsus võtta vastu olevas ja lubada endal kogeda infot edastanud tundeid - need on läbitavad ja üleelatavad - vallandunud energia on see, mis võtab jalust nõrgaks ja näib murdvat. Näib murdvat, sest tegelikult on möödunust läbi kõnnitud - enese elu on ju edasi elatud.

Täiskasvanud inimese vajaduste põhjuste mõistmise ja lahendamise eest hoolitseb ja vastutab tema ise. Oluline on teha enesele selgeks olev hetk ja selles toimuv ning panna paika iseenda põhiandmed ja enesega seonduv – näha vahet oleva ja möödunu vahel – võtta vastutus teadliku täiskasvanuna olemise ja valikute eest ning toetada ennast, kui kunagise traumaatilise kogemuse üleelanud last, enese tervendamise teekonnal.

Marianne

30.10.2024.a

Mitmetahuline nähtus I - Teise peegeldus ja vari

Kui inimene siseneb ruumi, kus on teine - kui teine astub ruumi, kus on inimene – kui mõlemad on ühes ja samas – kui siis, teine on tegemas oma sammu, siis inimene vakatab ja pöörab oma tähelepanu teisele ning jääb ootele. Inimene on ootel - ta seisatab vaikuses, võbeleb ärevuses, tardub hirmus, tumeneb vihas – temas on teadmatus - Milline ma täna olen? Kes ma olema pean?

Teine on valinud enesele vajamineva loo ja tahab selles mängida, et ennast õigel moel näha ja sobival moel kogeda. Teise avang ja väljendus näitavad ära, kellena ja millisena ta ootele jäänud inimest näeb ja näitab. Inimene saab selga rüü ja kätte juhised, et õige ja sobivana olla – teda nähakse ja temaga suheldakse, kui ta on ette antud vormiga ennast samastanud – eheda enese kaotanud ja enesele rolli mängida võtnud.

Inimene, kes nõustub teise, kui enese peegliga, kardab ja vihkab seda peeglit – ta ei ole selles tema ise ega ole ta vaba. Ta ei pääse peeglist välja, sest teine ei vasta sellisele temale nagu tema ise päriselt on – teine ei reageeri sellisele temale, kes ta tegelikkuses ise on. Katsed, eneseni jõuda, on kasutud – püüded, enesena väljenduda, on asjatud – teine ei näe ega näita inimest/ teda teises rollis olevana – teisele on vaja enese rollile vastavat partnerit - seega ta annab ja teeb kõik endast oleneva, et inimene seda rolli kannaks ja sellisesse iseendasse usuks.

Inimene, kes kogeb ärevust ja hirmu, kui ta ei tea, mil moel ja kuidas teine ennast väljendab – millisena too reageerib. See inimene on olnud teise poolt mõjutatav ja teisest sõltuv. See näitab, et inimesel on hirm enese pärast – tema enese väljendus ei ole olnud/ see ei ole olevas vaba. See inimene on kogenud enese halvustamist ja saanud iseendana olemise eest karistada. See inimene on õrn ja haavatav – see tähendab, et tema on olnud ära keelatud. Tähelepanu ehedusele on olnud kuri, valus, hülgav.

Tundega seotud energiajälg ehk emotsioon – tunne on aktiveerunud, et edastada info, kuid seda infot ei võeta vastu - keerates süüdet on garaažiuksed kinni – kuni tunne püsib alles/ tuleb üha uuesti tagasi, seni auto mootor töötab - seega jääb ving suletud ruumi. Just selle vingu sees on kehv olla – see on hinge mattev ja selgust kaotav olemine – on häiritus ja segadus. Tunde aktiveerumine keerab taas süüdet – tunde saabumine ja selle tõlgendamata jätmine tähendavad järjekordset, hinge matvat, kogemust – ei ole valgust, kergust ega teed edasi – emotsioonid kaotavad kontakti enesega.

Lapse jaoks suurim šokk on mõistmine – tema Ema/ Isa saab, kuid ei taha - tema Ema/ Isa ei taha, kuigi saaks – tema Ema/ Isa ei vali teda, vaid iseennast või kedagi teist. Ema/ Isa valik ei arvesta minuga, kes ma sellega seotud olen – see mõistmine viib lühisesse.

Laps soovib ellu jääda keskkonnas, kus ta on – seega panustab ta sellesse, kes on selles kohas tema jaoks oluline – see on see, kellest ta sõltub ja, keda vajab – see, kes suudab mõjutada/ otsustada seda, kuidas laps ennast kogeb ja, millal, mil moel ning millisena enese jaoks vajamineva saab. Olulisest Teisest saab lapse jaoks inimene nr 1 – ta asetab selle teise enese kohale ja ise jääb satelliidina teist saatma.

See muster jääb alles ja kestma - mida pikaajalisem ja traumaatilisem ennast ära kaotav kogemus on olnud, seda sügavam ja kõike haaravam see on. See avaldub ikka ja jälle nendes kohtades ja hetkedel, kus ja, millal inimene on sõltuv – ta vajab teist, kas reaalselt või alateadlikult – teine on, millegi pärast, oluline ja vajalik – teise samm/ otsus/ valik/ tegu võib kaasa tuua, millegi kaotuse.

Muster tähendab, et tegu on emotsionaalse lülitusega – käib klõps ning enese selgus ja teadlikkus kaob - kuigi enam see ei ole eluohtlik ega väljapääsmatu olukord, siis inimene kogeb ja näeb seda möödunud aja lapsena ja ta valib, enese asemel, taaskord Olulise Teise ja ta on sellest teisest emotsionaalselt sõltuv - teine loob ja muudab teda ning vajadusel/ võimaluse korral ka kaotab.

Marianne

29.10.2024.a

Emotsioonide pidulaud

 

Inimene alustab oma teed olles teisest inimesest sõltuv. Iga päevaga teeb ta sammud lähemale oma iseseisvumisele – sõltumatusele teistest inimestest. Suureks kasvanud inimene saavutab sõltumatuse jäädes ometi ka sõltuvaks – olles omavahel seotud mõjutavad teiste inimeste valikud ja sammud teda endiselt. Erinevus möödunu ja oleva vahel on selles, mil moel inimene neid mõjutusi kogeb, vastu võtab, tõlgendab ja neile vastab – mil moel ta reageerib ja, millise teadlikkusega ta seda teeb.

Inimese materiaalsest sõltumatusest veelgi olulisem on tema emotsionaalne sõltumatus, sest just see sõltuvus paneb inimest ennast müüma, kaotama, muutma ja allutama – sõltumine tähendab ebatervet ja/ või teadvustamata vajadust kindlate tunnete, kui emotsionaalsete seisundite järele ning ebatervet ja/ või teadvustamata vajadust vältida ja mitte kogeda kindlaid tundeid, kui emotsionaalseid seisundeid.

Emotsionaalset sõltuvust omavad inimesed on lõksus – nad ei ole vabad ega ole teadlikud – nad alluvad omaenda poolt loodud iseenda, kui erinevate TundeMina-de juhtimisele – see tähendab, et tegelikkuses on nad juhitamatud – nad sööstavad emotsioonide mõjul energiana väljenduma ja teise inimese, kui samasuguse energiaga suhtlema.

Selle sõltuvuse omanikud valivad, sageli, tunnetele karusselle selleks, et vallanduda ja vabaneda ning enesega kontaktis olla või teise inimesega kontakti saada/ hoida. Tunnetekarussell on üksinda/ ühiselt loodud energia keeris, milles teadlikkus kaob ja järele jääb kaos – see on segadus, millesse vallandada kõik see, millega toime ei tulda ja, mida hallata ei suudeta – see on emotsioonide pidulaud.

Tunnetekarussell on ebaterve, segadust alles hoidev ja toimuva eest vastutajat otsiv suhtluse moodus – ollakse Laps, kes on häireseisundis, kuna ta on mõistnud, et ta ei suuda - täiskasvanuga, enese jaoks sobival/ mõistetaval tasandil, kontakti saavutada/ seda enesele vajaminevatel tingimustel hoida/ selles enesele vajamineva tulemuseni jõuda/ üksinda enese tunnetega toime tulla ja lisaks sellele ta ei ole enese või ka kõige selle eest, mis talle osaks pannakse, nõus vastutust võtma.

Tunnetekarusselli kasutav inimene on Laps, kes vajab täiskasvanut/ teist inimest, kui iseendale kasutada olevat lisa võimalust ning vajaminevat lahendust. Enese algusest alates saadavad inimest tema tunded – need on sõnumitoojad, mis ilmutavad ennast, kui on olemas, sageli eluliselt oluline, info. Tunded toovad kaasa ärevuse ja rahutuse siis, kui laps ei mõista ise ennast ja/ või temaga ei arvestata. See tähendab, et tal on vajadus Olulise Teise järele, kes aitaks tal tõlkida enesega toimuvat ja mõistaks tema poolt edastatavat infot.

Oluline Teine aitab saavutada vajaminevat tulemust/ lahjendada seda, mida on liiga/ ära kaotada seda, mis on vale. Oluline Teine tagab, lisab, muudab, vähendab, kaotab ja korvab – teeb elu, ühes segase ja häiriva tundega, võimalikuks.

Kui Laps mõistab, et ta on teisest sõltuv – teine on temale eluliselt oluline, kuid see oluline isik ei arvesta lapse infoga ega toeta teda vajamineval moel – vastupidi – selle teise käitumise, valikute, otsuste tagajärjel ilmnevadki tunded, millega laps toime ei tule ja see teine ei võta vastutust, vaid kõik jääb lapse kanda. Seda kõike on rohkem, kui laps üksinda taluda jaksab.

Äraspidisel moel saab just sellest teisest see, kes on olulisem iseendast – see teine peab alles jääma ja kohal olema – see teine peab õige olema. Sellisel lapsel kujuneb välja ebaterve tähelepanu vajadus – tema jaoks õige tähelepanu vajadus – tema jaoks õige tunde tagava tähelepanu vajadus.

Vajaminev tunne tähendab enese jaoks eluliselt olulist infot, mis toob kaasa vajamineva emotsionaalse seisundi – vabaduse, kerguse, loovuse, õnne, rõõmu, rahulolu, turvatunde. Lapsega on kõik hästi. Vale tähelepanuga kaasneb tunne, mida soovitakse vältida - see on soovimatus võtta vastu tunde poolt edastatud info, mis juba muutis/ järgnevas hetkes muudab midagi olulist pöördumatult teiseks.

Valeks tundeks nimetatuga seonduv emotsionaalne seisund tähendab raskust, häiritust, kurbust, viha, solvumist, raevu, kaotust jne – see on meeletu kogus infot, millega tuleb tegeleda – see on raske ülesanne, sest vastu tuleb võtta teadmine, et tulemus/ olev, mida enam muuta ei saa, on juba käes.

Just sellepärast, et anda endale aega ja vahele panna puhver, kasutab Laps tunnetekarusselli tehnikat - ta pööritab seda kõige selle enese poolt loodud energiaga, mida on vaja ära seedida. Ta loob karusselli, et haarata sellesse Oluline Teine – anda talle märku endaga toimuvast, edastada talle enda ja Olulise Teisega seonduvat – mil moel Oluline Teine teda puudutas/ mõjutas ja, millisena kogeda oli ja, mida laps, selle asemel, teiselt ootas/ ootab.

Emast/ Isast, kui Olulisest Teisest sõltuv – emotsionaalne sõltuvus seob valedel alustel – inimesel on vajadus selle teise järele, kes on õige ja olemas, kes tunneb sama ja mõistab, kes lahendab ja vajadusel muudab. Emotsionaalse tasakaalustaja/ lahustaja vajadus käib kaasas inimesega, kes vajab enese toetajat ja mõistjat – vajab seda, kes on tema tugevus ja võtab vastu saatuselöögid ning, kes tõlgendab teda ajal, mil tema ise ei ole piisavalt iseseisev ja enesest teadlik ning, mis peamine - tagab vajamineva tähelepanu - tagab vajamineva tundeinfo selle hetke muutmiseks, mil valeks nimetatud tunne on ennast ilmutanud.

Emotsioonidest ehk tundeseisunditest sõltuv inimene on teiste inimeste poolt mõjutatav ja tema ise proovib teisi mõjutada. See inimene vajab teisi, et ennast hästi ja õigena tundma panna. Ta vajab, et teine näeks teda sel moel nagu ta tahab enese sees kogeda ja ise ennast näha – ta jagab enese kohta käivat infot – ta annab teada, et vajab kaastunnet, toetust, tunnustust, armastust – teise inimese õige tähelepanu kogus ja kvaliteet on olulised - teise silmade, hääle, keha ja sõnade kaudu edastatav paneb inimest ennast hästi ja toetatult ning armastatult kogema.

Emotsionaalselt sõltuv inimene on teise, kuid ka enese tunneteväljendustest ebatervelt mõjutatav. See on erineva info üleküllus, mille vastuvõtmisega ja tõlgendamise ning selle alusel edasise tegevuse valimisega toime ei tulda. Teise tunded löövad paigast – teise tunnetega kohtudes kaob enese selgus, kus ja milles ollakse ise, kus on teine – mille eest teine vastutab, mille eest ise. Enese ootamatult ilmnenud tunded löövad tasakaalust välja – kaob enese selgus ja kogetav näib uppumisena/ õhuta jäämisena – vaja on väljapääsu – uue info pealevoolu lõpetamist ja häirivalt kogetava emotsionaalse seisundi lõpetamist.

Tunnetekarussell tähendab toimuva lõhkumist ja sellesse segaduse loomist – tähelepanu püüdmise/ katkestamise/ ümber suunamise katseid – elus näeb see välja sel moel, et kommunikatsioon käib tunnete keeles – enese sees ja kahe vahelises ruumis toimuvast õhkuahmivad inimesed vastavad tunnetega tunnetele - minnakse samale, kunagise Lapse, tasandile ja antakse samasugust mitteselget, alateadlikku ja moonutatud infot, kui Laps seda kunagi tegi, ja toimitakse ise energiana ja nõtkutakse teise energia ees ning oodatakse kohale täiskasvanut/ sunnitakse teist Olulise Teise rolli.

On jama, sest kasutatakse energiat ja selle muundamist jõuks, selle asemel, et mõistes ennast ja toimuvat, väljendada end selgelt ja arusaadavalt ning, segadusest välja astumiseks, lahendust otsivalt. Emotsionaalne purse tähendab enesesse vangi jäänud energia vallandamist ja oleva/ toimuva, kui vale, lõhkumist – ühine Meie kaob ja sageli kaob ka inimlik inimene.

Muuda ennast/ vaheta ennast/ kontrolli ennast, et minul oleks Sind kogedes, ise ennast hea kogeda – suureks kasvanud Laps ei ole enam laps ja teine inimene ei ole tema Ema/ Isa – tunnetekarusell on nii enese, kui ka teise inimesega manipuleerimine ja nii enese, kui ka teise inimese vähendamine, et tagada enesele vajalik tunne – see on enese ja teise kasutamine enese huvides.

Täis kasvanud inimene ise tegeleb endaga – tema teeb pausi ja laseb lool selgineda – ta loob endale põhja ja eraldab ennast teisest – kes on tema, kes on teine/ mida ja, miks tunneb tema ise - ta kasutab teadlikult täiskasvanud inimese tasandit - ta kuulab, vaatleb, küsib, arutleb - ta seisab enesena, kuid vaatab ka ennast kõrvalt - ta otsib põhjust - seda infot, mis lõi teda tasakaalust välja. Ta võtab selle info, kui reaalsuse vastu.

Sel moel selgub, mis on enese pealispind, toimuvaga kaasnev, möödunu mõjutused, tähelepanu äratamiseks valitud. Sellele teele ei ole vaja teist inimest, et olla enesega kontaktis ja iseenda emotsionaalse seisundiga tegeleda. 

Teise inimese emotsionaalne väljendus ei ole inimese vastutus ega süü – ta teab, et tema on teise loos osaline, kuid ta ei vali teist enese asemel - ta saab olla teisele toeks ja mõista teda - teha seda ka ainult enese sees ja oma samme valides. Alles siis on võimalik teisega selle tasandi kontakt luua ja seda hoida, kui teine on võtnud enesega toimunu eest vastutuse iseendale ja on valmis, enesega seonduva, selge info edastamiseks ja, inimese poolt edastatud, info vastuvõtmiseks ning mõlemale sobiva lahenduse leidmiseks.

Mõistetav ja loogiline, kuid möödunu jäljed viivad ajas tagasi ja üsna sageli leiab inimene ennast teelahkmelt, kus ta saab valida ainult ühe ja talle tundub vajalik olevat jätta enese tee ja valida teise inimese oma ...

Marianne

25.10.2024.a

Kui mõistus ütleb – Võta aeg maha! - siis ...

 

Sageli valib inimene endale kindla ja sobiva fooni/ keskkonna/ heli/ tegevuse selleks, et ühineda ja väljenduda – see on soov olla kõigega üks – olla nii nagu enese sees nii ka enesest väljas - või vastupidi - kogeda väljas, et olla sees – näha ja kogeda ennast, justkui käega katsutavana ja silmale nähtavana. 

Enesele välja valitu on värv ja liikumine, mida enese väljendamiseks ja ilmestamiseks kasutada. Vahetu ümbrus ja reaalsed kogemused aitavad luua ja hoida enese emotsionaalset seisundit – inimest, kui ennast loovat energiat, ennast kogemas.

See, mis saab olla hea, see saab olla ka halb – valed emotsionaalsed seisundid on inimest pidurdavad/ lõhkuvad/ hävitavad/ häirivad/ vähendavad olukorrad. Inimene on neis justkui lõksus – ta on ja kogeb – selline olukord kestab ja ta ei leia endale, ei enese seest ega enesest väljaspool, pidet, mis aitaks tal, ühte olemist lõpetades, ise ennast muuta teiseks, et ennast paremini ja rahus olevana tunda.

Selleks, et vältida selliseid olukordi, inimene ei lähe kõikjale ega taha kõigiga koos olla ja tahab ära minna sealt, kus ei ole tema jaoks sobiv olemine - kus tema soov, enese väljendumiseks, ei leia toetust – kus ümbritsev loob ja suhtleb teda/ üksteist/ kedagi teist vähendavalt – kus teda tahetakse sellises mängus osaliseks teha - kus teda nähakse ja näidatakse selles osalisena.

Emotsionaalne seisund on hetk, milles inimene jätkab enese, kui nimelise energiana, loomist ja väljendumist, kuid ta ei saa või ei taha ennast pidurdada ega teisena väljenduda. Keskkond, milles ta on, ei toeta tema selle hetke vajadusi ega ka muutust – võib-olla lausa vastupidi – see soosib jätkamist ja veel sügavamale emotsioonide sisse vajumist.

Sel moel kaob eneseteadlikkus – inimesel puudub toetuspunkt – tema jalad ei ole maas ja seega on ta mõjutatav ümbritseva ja iseenda emotsioonide väljenduste puudutustest ning tagant tõugatud enese ja ümbritseva vajadusest väljenduda – inimesel on soov ennast välja elada - tal on vajadus seda teha, kui on olemas teine, kes ka tahab lava ja tähelepanu endale. 

Emotsionaalne olukord tähendab, et inimene on meeletu ja segase infoga täidetud välja sees ja sellest olukorrast puudub tal väljapääs – ta on ennast ära kaotanud ja ta ei taha kogeda endaga toimuvat – emotsioonide üleküllust ja tundepimedust.

Tunde aktiveerumine, kui sõnumi saabumine, tähendab informatsiooni ilmnemist, millega inimesel tuleb arvestada. Endast märku andev tunne tähendab, et info on juba kohal – inimesel tuleb see teadlikult vastu võtta ja sellega arvestada ning enese sammud, seda arvesse võttes, teha.

Hea infoga kohtudes inimene avardub ja avaneb ning on valmis astuma/ vastu võtma/ tegutsema/ looma ja kogema, sest ta tahab ja lubab endale olevast/ olema saavast osa saada ning osa olla. Kuid, kui infoga seondub protest/ ehmatus/ hirm/ vastumeelsus, siis see tähendab, et infoga kaasneb midagi ohtlikku/ vähendavat/ kaotust tähendavat – inimene ei taha panustada endast sinna, kus temale jääb alles vähem või - ta peab tegema, midagi/ nõustuma, millegagi, mis ei ole tema jaoks õige/ hea/ sobiv/ õiglane.

See tähendab, et välisest saadud infole lisanduvad, enese infot sisaldavad, enese tunded, mis ei leia väljundit – see on inimese sisemine monoloog – sageli moonutatud ja varjatud kujul. See tähendab, et inimene ise ei saa endast aru ajal, mil uus info, segunedes vanaga, nõuab reaalseid otsuseid, väljendust ja teoks tehtavaid samme. Inimene kaotab ennast erinevate aegade lugude sisse ega saa olla eneseteadlik reaalsus, kuigi talle tundub, teisele ja/ või millelegi reageerides, et ta seda on.

Samal ajal, kui inimese sees ilmutavad ennast tunded, mis teevad vee sogaseks – edastab inimene enesega seotud infot ka välisesse – loomulikult see ei ole selge ega konkreetne, tegelikkusega kooskõlas olev, vastus teisele, vaid erinevate infode erineval moel edastamine. Loo teeb põnevamaks ka see teine, kes tundega saabunud infoga seotud – see, kellele inimene tundega reageeris, jätkab kohal olemist ja oma sõnumite, samal moel või laiemalt ja emotsioone kasutades edastamist.

See tähendab, et korraga on väga palju erinevaid tundeid mängus – inimese sisemus ja väljaspool olev õhk on neist lausa paks. Kõik need tunded sisaldavad mingisugust infot, mis võib ja saab ka omavahel vastuolus olla. Kõike seda infot tuleb olulisuse järjekorras töödelda – alguseks on olulisim mõista, kellele, mis kuulub – milline tunne, kellele sõnumi edastas ja kas see on olevikust või minevikust pärit info ja, kas see puudutab ainult iseennast või seda on oluline ka teisele öelda.

Selleks, et aru saada toimunust ja mõista, miks üldse segadus saabus, on väga tähtis jõuda välja mõistmiseni – millist infot tundega saabunud sõnum endas sisaldab – tuleb välja sõeluda reaalne info. Seejärel tuleb see uus teadmine vastu võtta ja selle alusel lahendust otsida – oluline on vahe tegemine, enesega seonduva, mineviku ja oleviku vahel.

Tundega kaasneb emotsiooniga täidetud/ nimetatud energia – see on sõnumi kohale toonud energia. Selline energeetiline suhtlemise viis on jälg ajast, mil selline suhtluse vorm oli loote/ lapse jaoks, loomulik lahendus, iseenda ja ennast ümbritseva mõistmiseks/ tõlkimiseks ning iseenda ja Maailma vahelise suhtluse pidamise keeleks. 

Ennast häiriva emotsionaalse seisundi püsimine tähendab, et inimene ei tee tööd eneses selgusele jõudmises - ta ei tegele reaalse aja infoga, vaid on suunanud oma tähelepanu ennast häirivale seisundile - omal moel on ta lühises ja toimib autopiloodil - emotsioonid juhivad mängu - kõik tunded soovivad ennast nähtavaks ja teatavaks teha, et lahenduseni jõuda. Inimene ise soovib ennast aidata.  

Tundega edastatud info tähendab, et tähelepanu muutis inimesega seonduvat Maailma ja selles toimuvat – avanes varjatud ala/ tuleb tähelepanu teisale - ettenäidatud punkti suunata/ tuleb tegelikkus reaalseks tunnistada/ tuleb enese eest vastutus võtta ja tagajärgedega tegeleda/ tuleb muutunud Maailma piiride ja sisuga arvestada/ tuleb teisele inimesele tähelepanu pöörata ja temaga arvestada/ tuleb enese kaotus vastu võtta jne. 

Emotsionaalne segadus tähendab, et inimesel puudub selgus ja siht - ta ei taha vaadata sinna, mille olemas olemist ta ei taha tunnistada/ ta ei tea, millele oma tähelepanu suunata/ ta ei tea, kuidas talle osaks saava tähelepanu sisu ja kvaliteeti muuta/ ta ei tea, kuidas ja, mil moel seda teisale suunata jne. 

Inimene proovib teist mõjutada, et toda palju olulisemasse kohta vaatama panna – inimene vajab, et teine vaataks seda, mil moel ja kuidas inimene toimuvat näeb/ kogeb ja tõlgendab, mitte ei näitaks ja vaataks ainult seda, mida ja kuidas ise ennast valib esitleda ja luua ning inimest vaadata.

Peatage Maailm! - Peatage info edastamine! - Peataga emotsioonid! Tuleb vaigistada teine, et anda aega ja ruumi iseendale – vaatame minu lugu, et mina saaksin mõista ja toetada ise ennast - kuid mina ei saa seda teha, kui enese ja teise emotsioonid on tee peal ees ja olukord kestab ...

Marianne

24.10.2024.a

Konflikt enese jaoks olulisima valimisel

 

Solvumine ilmneb ja see seisund jääb sageli alles, inimese sisemisest konfliktist tulenevalt – inimene on dilemma ees – temal on olemas roll ja on sellest tulenevad võimalused, kuid ka kohustused ning seotus - kuid tema, inimesena, seda rollipartnerit, oleval kujul ja kogetaval moel, enese kaaslaseks ja ellu ei valiks.

Inimene ei valiks, seda teist, nii lähedal olevaks, nii oluliseks ega selleks, keda vajada ja, kellest sõltuv olla ja, kellesse panustada. Kuid enese paratamatuse vastu ei saa – inimesel ei ole teist võimalust – see teine on lähedal/ see teine on oluline/ inimene vajab seda teist rohkem, kui see teine teda. See kõik tähendab seda, et inimene peab seda, mida tema ei taha – tema peab olema ja elama enese vastu – tema peab tegema enese elu elatavaks ja enesele söödavaks.

Inimene jääb enese lõksu kinni – ka aegu hiljem, ka vabaduse ja sõltumatuse saabudes - näeb ta ennast ühes olevana/ ta püüdleb selle ühenduse poole/ ta teostab seda enese arvelt. Enesega seonduva mõistmine – tegemist on lojaalsuskonfliktiga, kuna inimene ei saa, ühel ja samal ajal, teostada kahte vastandit – ta ei saa valida ennast siis, kui ta peab valima teise – ta ei saa valida teist siis, kui ta valib iseenda.

Inimese valik näitab ära, kes on selles loos olulisim ja, kes vähem – kes saab, kelle arvelt. Vajadusest sõltuv inimene valib selle, kellest sõltub tema ellujäämine. Inimese põhimõte – ühes olemise põhi - olen lojaalne – olen truu - olen ustav – olen Sinu jaoks olemas - hoian Sinu poole, sest olen olemas Sinuga seotuna. Lojaalsuskonflikt – ustavus, teisega kokkukuulumisele, isegi siis, kui kogemused näitavad ja mõistus ütleb, et see ühendus ei ole hea/ võrdne/ austav ja see teeb haiget ning vähendab.

See inimene, kes loob ühes olemise põhja sõnadele - lojaalsus/ truudus/ ustavus - kuigi teine ei vasta talle samaga – see inimene näeb selles teises inimeses, enese jaoks, ainsat/ saadaval olevat võimalust. See inimene, kes vajab teist inimest, omab vajadust olla ühendatud ja ühes olemist. See inimene on kunagine Laps, kes teab, et temal on piiratud võimalused ja sellest tulenevalt ta usub, et kui tema näitab piisavalt hästi ja kaua ja tõestatult välja, et tema on oma Emale/ Isale lojaalne ja ustav - siis vanem mõistab teda, siis vanem usub teda, siis vanem tunnustab teda, siis vanem on tema jaoks samal moel olemas. See on lahendus, kuidas laps muudab oma vanema, eeskuju näidates, õigeks - vanem ei ole enam vale ja lapse ei pea vale kogemuse osaliseks saama.

Vajaduse nimel lojaalsed inimesed on petetud Lapsed – nad on olnud seotud kokku ebaterve ühenduse läbi ja vale alusel. Neile on näidatud, et teistmoodi olemine on võimalik. Neile on lubatud, et oleks teisiti, kui nemad oleksid olnud/ oleksid olevikus õiged. Neile on väidetud, et nad on oma elu eest võlgu ja nad ei ole sellega seonduvat ära teeninud. Neid on karistatud. Need kõik on põhjused, miks vanem ei ole oma lapsele lojaalne – viga on lapses. Ustavus ja truudus on kaudne võimalus olla võrdsetena – kui vanem vajab, siis ta ei jäta oma last.

Solvumine, kui pikaajaline seisund, on enesekaotuse vältimine – inimene ootab läbirääkimiste pidamist enese jaoks olulisel teemal, enese jaoks õigel hetkel/ esimesel võimalusel sellepärast, et toimuv/ kogetav lõpetada ja enesele vajaminevale tulemusele jõuda.

Inimene ei lase solvumisest lahti, sest ta ei taha kogeda sellise iseenda kaotust – kes kunagi oli/ kellel kunagi oli/ kes kunagi sai kogeda/ kes kunagi omas/ kellele kunagi lubati. Solvunu usub ja looda, et kui ta ei nõustu reaalsusega - siis ta saab möödunu tagasi/ siis talle jääb oluline ja vajaminev alles/ siis tema jääb vajaminevana/ olulisena alles/ siis saab temal vajaminev/ oluline olema.

Valus on neelata - see tähendab, et alla on neelatud seda, mida ei saa alla neelata – olemas olevat on proovitud söödavaks teha, et edasi elada. Ei ole välja öeldud ega ära lõpetatud, vaid on jätkatud enese jaoks vales ja valena. Hääle kähedus – hääle kadumine – enese kuuldavaks tegemine on olnud pärsitud – enesele olulist ei ole kuulatud ega kuulda võetud – kui häält ei ole, siis ei saa, endale olulist infot, kuid enese jaoks ohtlikke sõnu välja öelda.

Lapse reaalsetel kogemustel põhinev teadmine - Minu Ema ja/ või minu Isa saavad elada täiesti rahulikult edasi, hoolimata sellest, kuidas oli või on minuga ja hoolimata sellest, et mina ei ole oma Ema/ Isaga koos. Ema/ Isa ei võtnud, midagi ette, et oleks saanud olema teistsugusel viisil. See annab teadmise – Emal/ Isal puudub olulisus minuga seonduvat paremal moel ellu viia/ Emal/ Isal puudub vajadus minuga ühes olla. Selle info vastuvõtmine tähendab, et Laps kogeb õudust.

Hirm tähendab, et Maailm võib otsa saada, sest ei teata, mis saab siis, kui ... . Kuid õudus tähendab seda, et Maailm saigi otsa – ei ole ootust ega ole teadmatust, sest on olemas reaalsus – põhi on saavutatud. Kuid solvumist kasutavale lapsele tähendab see hetk enesele lisa võimaluse andmist – laps ei pane jalgu maha – tema samm on tehtud õhku ja jalale ei ole enam toetuspinda – vaja on läbirääkimisi – olulise info edastust ja sellest tulenevaid, olevat reaalselt muutvaid, tegusid selleks, et laps saaks panna jala maha enesele sobivale maapinnale.

Selline laps on lojaalne, kuid ta on pidetu – ta on pannud ennast ankrusse selle juurde, kes ei vali teda/ kes ei vali teda samasuguse sügavuse ja tähtsusega. Laps näeb ja kogeb, et nad on kaks, kes moodustavad Meie, kuid samas ta näeb ja tajub, et seda Meie-t, millest tema on osa, ei ole olemas – selle asemel on olemas teine Meie, mis ei vasta lapse vajadustele ega väärtushinnangutele. On kaks, millest ei saa ühte, sest toimuva teemal läbi rääkimisi ei toimu.

Lapse jaoks, kes on ebakindel ja puuduliku turvatundega, kuna vanem ei ole selle lapse tugevus - on hirmutav teadmine, et tema ei ole oma vanema jaoks ainus ja olulisim – vanem saab ja võib valida, tema asemel, teisi ja teda teistsugusel moel – ta saab jätta teda tähelepanust ilma ja eraldi olema – vanem ei tunne tema olemas olemise pärast hirmu – lapsega seonduv/ lapse kaotus ei puuduta vanemat sügavalt.

Lapsel, kellel on konkurendid sellele, mis ei ole tema jaoks kvaliteetne ja, mille saamine on kõikuv ja/või seotud tingimustega – see laps omab tähelepanu vajadust - tema vajab endale teistsugust tähelepanu, suhtlust ja lähedust – pühendunut ja tagasipöörduvat, naervat ja huvitunut, toetavat ja tunnustavat, tänavat ja armastavat – nii nagu vanem annab endale või kellelegi teisele kogeda siis, kui ta on arvutis, telefonis, seebikat vaatamas, kellegi teisega ühes, kui ta sööb/ joob enesele meeldivat, kui ta suhtleb teise täiskasvanuga, kui ta on ametis teda köitva tegevusega jne. Kõiges selles laps näeb, et tema jaoks oluline tähelepanu on olemas, kuid seda ei ole tema jaoks olemas.

Vajadus, millegi järele, tähendab vajadust selle järele, mis aitab olevat teistsuguseks teha/ teadmist ära muuta, kuid ka haiget tegevat/ vähendavat hetke üle elada. Vajaminev on vahend, mis aitab saada parema kogemuse/ tulemuse osaliseks. Vajadus tähendab, et midagi on tähtsaks tehtud – see tähendab, et selle puudusele ja saamisele pannakse rõhku ja suunatakse oma tähelepanu.

See oluline vajaminev on lahendus - mis annab võimaluse muuta enesega seonduvat/ mis aitab parandada olemas olevat – ilusam välimus tagab sõbrad, kõhnem olemine tagab sümpaatia ja ihaluse, suurem hulk raha aitab anda endale vajamineva/ olla tähtsam, paremad asjad ja riided tagavad ühte valimise, vajaminev tähelepanu näitab ennast vajalikuna/ õigena olevana. Kui vajaminev on olemas, siis ei pea enese tundeid kogema – neid tundeid, mis andsid teada toimuvast ja enesega seonduvast tegelikkusest.

Vajadus olla vajalik oma Ema/ Isa jaoks – vajadus, omada nende tähelepanu, tähendab vajadust kogeda vanema toetust, tunnustust, huvi ja armastust – vajadus tähendab soovi, et vajaminev kogemus muudab ära selle, mida ja kuidas, Ema/ Isaga ühes, ei olnud hea kogeda. Kuid kunagine valus kogemus ei kao mitte kuhugi – tehtu jääb tehtuks ja tõde jääb tõeks. Enese aja tõe vastu võtmine – minu reaalsus oli minu reaalsus – Ema/ Isa valisid enese põhjustel ja andsid nö endast parima – ja jah, nad ei arvestanud, et see oleks minule parim.

Vaadates, enese lugu peakangelase seisukohast, tuleb tõdeda, et kõikjal seal, kus olin üksinda ja seisin eraldi – mina sain hakkama ilma oma Ema ja Isata. Mina ise tulin, päriselt, toime enese elu elamisega. Hoides, elusana oma vajadusi, olin panustanud oma vanema(te)le ja nägin teda/ neid minuga seonduvates teemades ja osaks saanud raskustes/ ebaõiglustes vastutavatena – kui nad oleksid rohkem hoolinud ja kohal olnud, siis ei oleks olema saanud – nad oleksid mind päästnud ja minule osaks saanut leevendanud ja minu koormat kergendanud. Kuid, kes pidanuks mind päästma sel hetkel, kui Isa/ Ema oli see, kes tegi liiga?

See, kes põgeneb teise läheduse eest, justkui oleks ühes olemine vale, ei mõista ühes olla sooviva inimese mõtet – ühes olemist saab ja võib kogeda ka heana. Enese eest põgeneb ja enesega tööd ei tee see, kes on oma arengu, konkreetse kohaga enese elust ja osaga endast, peatanud. See koht on suletud ja nimetatud, et anda endale vajaminev – selles kohas inimene ei muutu ega muuda endaga seonduvat.

Sel moel on olukord tema kontrolli all ja temale vajalikul moel paigas – olemas on enese tõde, kes oli vale, kes oli süüdi, kes on kõige eest vastutav. Laps, ka suureks kasvanuna, kasutab seda tehnikat, et hoida ennast alles – hoida alles seda Mina ja Maailma, kui pilti, mille tema, möödunus, endale ise lõi ja ise kujundas. Ta tegi seda ajal, mil ta ei näinud enese osa loos ega mõistnud vanemat, kui temast eraldi seisvat inimest.

Täiskasvanu mõistmine – laps vajas ellujäämiseks toitu, peavarju ja riideid – neid sai anda ka keegi teine vastutuse võtnud/ kohtustust täitev – omal moel ükskõik kes. Laps vajas enese, kui inimese ja väärtusena kogemise jaoks armastust, hellust, turvalisust, hoidmist, austust, toetust – seda sai anda ainult see inimene, kes oli selleks võimeline ja valmis seda tegema – see ei pidanud olema ega ei pruukinud olla lapsele sugulane. Kasvamiseks vajas laps mõlemaid andmisi ja mõlema andmise saamise eest ta ei pidanud vastu olema õige – ta ei pidanud vastutasuks ennast vähendama, taluma allutamist/ karistamist/ nimetamist.

Just selle teise grupi vajaduste täitmatus ja valelt inimeselt ootamine, paneb inimest ennast müüma ja paigale jääma suhetesse, milles seda ei ole tema jaoks vajamineval moel saadaval. Armastust vajav inimene saab olla suurim vaenlane ja ülekohut tegev inimene selle jaoks, kes ise on vajamas armastust, millest temal on puudu. Vaenlaseks ja valeks teeb selle inimese see, et tema poolt antu ei ole see armastus, mida inimene vajab – see ei täida teda. Vajadustest saadetud vanem ei armasta ega vaja oma last, kui too ei ole võimeline andma vastu kogemust, mida vanem vajab. Laps ei saa seda teha, kui tema ise on see kogemus, mida vanem keeldub vastu võtmast ja tahab, lapsega seoses, teistsuguse tulemuseni jõuda.

Inimese jaoks kättesaamatu vajadus – oli olemas ainus võimalik koht – ei ole ega tea teist allikat – kuid oma Ema/ Isa ei saa, kellegi teise vastu ära vahetada ega olemas olevat teiseks teha/ muuta. Traagika seisneb selles, et kui vanematega seotud vajadust omav Laps saab vajaminevat kogeda, siis see ei jää kestma või ta ei saa sinna jääda, kus see võimalik on – laps saadetakse tagasi sinna, kus on tema koht ja selle juurde, kellele ta kuulub.

Laps sõdib vastu – minu Ema/ Isa ei saanud mind armastada siis, kui see väljendus sellisel moel. Inimene sõdib teise inimese vastu – too ei saa mind armastada siis, kui tema armastus on sellisena kogeda. Valu, pisarad ja eiramine ei räägi armastusest, vaid selle puudusest.

Kvaliteetsete kogemuste/ heade tunnete puudu jäämine annab teadmise – see ei ole armastus. Ehk oligi armastus ainult üks üürike hetk – see oli hetk, milles oli rahu ja puudus hool, mure, vaev, vaen, ülekohus, kadedus, kurbus, valu. See oli hetk, milles ei olnud midagi puudu ega olnud sealt ka midagi ära vaja võtta. Kui seda hetke ei mõistetud ega tabatud, siis seda ka ei kogetud.

Oli ja jäi puudu – see tähendab, et võeti vähemaks – see tähendab, et armastusele seati tingimused – seda osteti ennast müües. Ennast müüdi, kuna vajati kogemust/ tunnet enese olulisuse nägemiseks. Elati ennast vaigistavas pimeduses – oota veel ja kannata ära – ole ustav ja truu.

Üles ärkamine – kogemus ja tunne, mida soovitakse kogeda, millesse soovitakse panustada ja, mille sisse avaneda - ei pea olema seotud ainult ühe või kindla grupi inimestega. Olulisim on anda see kogemus endale ise – mina ise mõistan ennast - minu soov olla armastatud, hoitud ja oluline on normaalne – kuid ma ei pea seda saavutama/ välja lunima inimeselt, kes ei ole selleks võimeline/ valmis.

Iga kogemuse eest, mille mina ise endale valin, maksan mina ise - mina ise saan oma aega paremini ja otstarbekamalt kasutada – valin olla koos sellega, kes on selgelt näidanud, et tema hindab ja väärtustab seda võimalust. Armastuse otsimine, välja teenimine ja ostmine tähendavad, et osaks saaval on mõru ja vale maik juures - see ei ole olnud vabatahtlik andmine ega enamat loov puhang - see on olnud väljapääsuta olukord ja/ või infoga manipuleeriv valik.

Marianne

23.10.2024.a

Kokku keedetud supi sööjad

 

Inimesed võivad ja saavad vaidlema hakata ning teineteisega lausa tülli pöörata, kui vaidluse teemaks tõuseb edastatu ja kogeda antu kvaliteet. Vahel tundub, inimestele, mõistmatuna ja solvavana, kuidas saab keegi teine hinnata väheseks ja nimetada valeks seda, mis ja, kuidas, üldsegi, ei ole tolle teise teha ega anda – Miks teine võtab isiklikult ja arvustab - miks ta ei hinda andmise panust?

Öeldakse, et inimene andis oma parima võimaliku – see tähendab, et tema andis selle, mis ja kuidas oli võimalik/ sobilik temale – see ongi põhjus, miks see ei olnud teise jaoks, kes ise ei oleks seda valinud ega sel moel kogeda tahtnud, parim. Teine ei olnud autor ega täideviija – teine ei olnud see, kes andis endast ja endale kuuluvast ning teadis, mida see enese jaoks tähendas. Teine ei näinud parimat, sest tema oli see, kes koges vahetult ja hindas tulemust enese tahtmiste/ vajaduste/ võimaluste järgi.

Inimesed seisavad vastamisi ega vaata ühisele hetkele tagasi koos – kõrvu seistes, kui kogeja hindab, teist, enese kogemuste järgi ja tunneb ennast petetuna ning hinnatu kogeb ennast arvustatuna ja alt veetuna – mõlemad seisavad fakti ees – möödunut ei saa muuta, kuid ometi tundub see vajalik olevat – solvunu, haiget saanu ja ülekohut kogev inimene tahab saada kompensatsiooni enese kannatuste/ enesele osaks saava tähelepanu eest.

Üks inimene keetis supi, millest teine inimene sai osa. Kui inimese parim oli halva kvaliteedi ja maiguga ning parim jäi sellest puudu, siis on vaja leida tasakaal. See, kes andis, see maksis enesega – tema andis endast. See, kes koges, see maksis enesega - tema koges enese peal. Vastutuse võtmine – supi keetjal on vastutus enese poolt kokku keedetu söödavuse ja toitvana olemise eest. Mitte söödav, üle soolatud ja kõrvetav ei ole parim – selle eest ei ole õigust nõuda tänu, vaikimisi alla neelamist ega kompensatsiooni. On võimalus tunnustada püüdlust ja näha panustamist.

Kokk ei arvestanud sööjaga - aus tunnistamine – selles kohas mina ei õnnestunud, selles asjas mina ei pingutanud, selle peale mina ei mõelnud, sellega mina ei arvestanud, sellest mina ei hoolinud. See tähendab ka tegelikku tõdemust, et inimene, ise, ei hinnanud enda aega ega panustamist – ta ei kogenud ennast olulisena ega näinud eneses/ enesele väärtust. Ta toimis, ta sooritas – ta jäi ellu – kuid ta vähendas ennast ja teist, kui inimest, siis, kui tema keetis kokku supi ja tahtis, et seda söödaks, kuigi seda valmistades ta ei kasvanud inimesena edasi ...

Mõnikord võib inimene täie tõsidusega öelda, et - Jumal tänatud, et rohkem ja veel paremini ei panustatud, sest ei tea, kas siis selle üldse oleksingi üle elanud ...

Marianne

22.10.2024.a

Iseendale valitud lugu

 

Ah, mida teine tegi! – Issand, kuidas teine oli! Fakt – teine inimene võib ja saab valida, kuidas iganes ja teha, mida iganes. Inimene ise hoiab oma ärevust ja ebakindlust, kui otsustamatust üleval siis, kui ta vaatab ja näeb seda, mida ja kuidas teine tegi nii nagu too teeks edasi. See on üha jätkuv tegemine ja kestev kogemine. 

Selliselt esitletud loos on inimene pealtvaataja ja teine selle loo peakangelane – see on enese lugu, milles inimene ise, jätkuvalt, jääb teisele jalgu ja alla, on teisel ees, on teisest nõrgem ning saab teise käest pihta. 

Teine teeb ja toimetab - inimene vaatab pealt ja kogeb eneses tundeid, mille seest ta välja ei saa. Need tunded ahistavad ja piinavad, sest ta kogeb, jätkuvalt, enese energia pahupoolt, kuid ta ei võta oma tundeid vastu - ta ei võta neis sisalduvat infot vastu.

Sellisel moel esitletud lugu tähendab, et inimesel on sassis olulisuse järjestus - teine on olemas, sest ta on võimalus – teine on oma osa täitja selleks, et inimene saaks võimaluse ennast proovile panna ja olla enese loo peakangelane.

Selliste lõksude loomist aitab lõpetada vaatenurga vahetus - fookuse suunamine iseendale ja enesele uue info andmine. Seal ja siis mina tegin nii ja nii – see tuli mul hästi välja, kuid selles panin mööda ja seal komistasin. 

Nüüd, kui toimunu ei ole enam vahetu ja ise ei pea ega ka saa reageerida, st loo kulgu muuta, siis, loo üle vaadanuna, oskab inimene anda endale iseenda mõistmise. 

Lugu ei muutu - tunded on info kogetu ja tulemuse kohta, mis on reaalsed - ära olnud ja olema saanu - see on info, mille põhjal tuleb edasised sammud teha.

Olen ennast mõistnud, miks ma siis veel ei osanud või ei otsustanud teistmoodi teha/ väljendada/ valida. Olen tunnustanud, et oleks ei muuda tulemust, vaid pikendab vaidlust, kui jonnimist.

Minul ei ole vaja vanal moel olla ega vana loo kordust soovida selleks, et tõestada ennast üle ja näidata välja. Tean, et saan ja oskan olla teistsugusena ja valida teisel moel – mina ise kirjutasin, olnule, teise lõpu, kui näitasin enesele edasi kulgeva tee olemas olemist - nägin toimunus enese osa ja enesega seonduvaid põhjusi, tunnistasin ja tunnustasin enese kasvu ja teadlikkuse arengut.

Just see ongi võti ja point – inimesel endal tuli jõuda enese teeni ja sellel ise ka kõndida – seda ei olnud vaja, kellelgi teisele ettenäitamiseks ega tema peatamiseks ega tolle poolt tehtud otsuste/ sammude/ edastatud info muutmiseks, vaid enese sammude tegemiseks iseenda teel - see on teekonna jätkamine enese reaalsuses.

Marianne

18.10.2024.a

Elu õppetundides haavata saanud hing V – Kaos tähendusruumis

 

Edasises elus annab läheduseastme ja ühes olemise segadusega seotud lugude kordumine endast teada solvumise tundega – see on, ajas vanemaks kasvava, inimese sõnum iseendale – selles kohas ja selle inimesega seonduvas on vaja muutust, arutelu, info edastust ja vahetust – läbi rääkimisi, selgust ja uusi otsuseid.

Enese möödunust jäänud jälgede tõttu ei tee solvuja päris hästi vahet, mida on tema ise ja, mida on teine kohustatud temale, suhteseostuses, andma ja mida mitte. Ta ei mõista päris hästi nende ühendust – et alus on rollide seotus ja sinna, kas lisandub enamat või mitte – et teised inimesed ei ole tema Ema/ Isa – et kõik teised ei pruugi olla teda enese ellu valinud – et kõik teised ei ole tema sõbrad – et kõik teised ei pea teda tähtsaks ja oluliseks.

See kõik tähendab, et teised ei ole tema lapsepõlve vajaduste ja isiklike tahtmiste täitjad ega pea tema jaoks kohal ja olemas olema siis, kui tema on oma rollist tuleneva piiri ületanud ja sellega, ühepoolselt, koos olemise sisu ja tähendust, enese jaoks, muutnud. Teinud seda teadlikult – näinud olemas olevaid võimalusi ning kuulanud ja tõlgendanud reaalselt edastatud infot või teinud seda alateadlikult – tajudes ja tabades enese jaoks olulisi – puudutavaid/ äratavaid märke ning järgides enese vajadusi, ühendanud möödunu ja oleva üheks.

Esimene samm, enese ja enesega seonduva mõistmiseks, on teadvustada iseendale, miks on solvumine kasutusel olnud ja, mida see on endaga kaasa toonud. Solvumine on kurnav ja elujõudu kulutav seisund – inimene on ise ennast peatanud. Kui kujutada ette, mida see tegelikkuses tähendab, kui solvumisi on aegade jooksul palju – inimene on ennast väga palju peatanud ja seisma pannud, et ootel olla.

Enese paigas hoidmine ajal, mil elu läheb edasi, tähendab, et igapäevaseks toimiseks ja edasi astumiseks vajab ta meeletult lisa jõudu – temas puudub kergus ja vabadus, sest ta teeb tööd – ta hoiab ennast paigal ja ta astub edasi – kaks vastandlikku tegevust ühel ja samal ajal. Ta peab paigal olema, sest ta ei saa edasi minna seni, kuni ta saab seda teha õigena – kuid ta peab edasi astuma ja ta peab seda tegema valena. See on enese jaoks võimatuna näiv ja iseennast hävitav ülesanne.

See tähendab, et ta on ootel ja valmis, et jätkata möödunus – valmis sõnu ütlema ja enese eest seisma. Ta on alati valmis lahinguks ja ebameeldivusteks – ta ei taha seda, kuid ta teab, et ta peab, kui teine/ teised ei reageeri talle toetavalt ega temale sobivat lahendust otsides. Seega peab ta kasutama ennast ületavat jõudu, et näidata ja tõestada enesega seonduva olulisust ning teis(t)e osa ja tähtsust selles. Ta peab olema enesest suurem, sest tegelikkuses on ta hirmul, haavatud, õrn ja ennast häbenev.

Ta ei taha tüli ega vägivalda, kuid ta tahab vabaks saada – enne tema ei saa, kui on enese loo enesele sobivaks teinud. Ta ei nõustu reaalsusega ega tegeliku lähedusega, mis on teise poolt paika pandud ja välja näidatud. Ta elab nii nagu see oleks muudetav - kui ainult ... - kui ainult tema enam konksu otsas ei ripuks ja ei usuks, et ta on oluline ja see kõik on segadus, mis saab läbi, kui lugu on õigeks tehtud.

See on mõistetav enesekaitse vajadus, mis teda tagant lükkab ja paigal hoiab, sest on täiesti õudne – maailma lõpuna tunduv kogemus - võtta vastu teadmine, et tal tuleb elada ja toimetada koos inimes(t)ega, kes ei taha temaga koos olla ja, keda tegelikkuses ei huvita see, kuidas tal on ja, mida ta tunneb ja, kes ei näe vajadust, midagi muuta, kuna tema heaolu ei ole prioriteet ega arvestamist vajav.

Olulisim muutus, mida inimene, kes kasutab solvumist, kui ennast abistavat tehnikat, saab teha – tema ise teeb, esimese asjana, endale selgeks - mida, miks ja, kellele tema, midagi öelda tahab – enese täpne ja selge sõnum. See on ennekõike oluline temale endale ja ehk ei olegi siis, ennast mõistnuna tarvis, kellelegi teisele, midagi öelda.

Oluline on mõistmine, et tunneteenergiaga saadetud sõnumi edastus ei vii sõnumit lahenduseni, sest on üsna tavaline, et sellele vastatakse samal moel ja/ või sel moel väljenduvast inimesest astutakse, kui ebamugavast ja mõistmatust, eemale.

Mõistmine ja mõtestamine – Kes mina olen? Kes mina selles suhtluse/ suhte seotuses olen - kelle rollis ma olen, mis on minu õigused/ kohustused selles rollis olles? Millised rahuldamata vajadused minus ilmnevad? Millise tunde info ja miks minus kõneleb? Mida on minul olnud vaja saavutada ja, miks ma selle poole olen püüelnud?

Millega tuleb minul arvestada ja mida teen siis, kui mind ei kuulata ega minuga arvestata – kas ma siis teostan suhte sisu ja läheduse astme muutuse? Kas mina võtan olemas oleva info, kui reaalsuse vastu ja arvestan sellega, et teine ei muuda/ ei muutu, sest ei ole huvitatud minuga suhtest/ lähemast seotusest? Kas üldse ja, millisena on seejärel, selle teisega, suhtlemine võimalik?

Inimesed ei kao, üksteise eludest ja maailma seest, lihtsalt niisama ära - nii nagu väiksena, nii tuleb sageli ka täiskasvanul jääda seotuks ja kontaktis olevaks. Erinevatel asjaoludel, kuid ka justkui juhuslikult, tuleb kokku saada, koos olla ja ka suhelda, et erinevat infot edasi öelda ja/ või vastu võtta.

See tähendab, et tuleb suhelda ka selle inimesega, kelle peale ollakse solvunud ja, keda oodatakse kohale, et selgust saada ja muutus teostada. See tähendab, et aeg-ajalt tuleb ette ütlemisi ja tunnetega seotu info edastust. See tähendab, et aeg-ajalt tuleb suhelda nii nagu ei oleks enesega ja selle inimesega seotud ühendusega, midagi valesti. See tähendab, et proovitakse vastu pidada ja head nägu teha, kuid samal ajal vajatakse kontakti vajamineval tasemel ja endiselt avatud loos.

Solvunu jaoks tähendab see frustratsiooni – Mina ei ole see, kes ja milline ma olen – mina ei saa olla see, kes ja milline ma olen – mina ei saa ennast välja näidata ja ma ei saa enese peidetud mina ära muuta – mina olen vale – mina ei taha vale olla.

Inimene ei pea enesele ega teisele valetama - teadvustamine – mina ei ole selle inimese sõber ega ka vaenlane ja vastupidi ka – teine ei ole minu sõber ega vaenlane. Meie vahel ei ole, meid, kui üheks tervikuks Meie-ks ühendavat, suhet – meie vahel on rollide soetus, millega kaasneb kindlates piirides toimuv ja kindlaks määratud suhtlus – ei enamat.

Mina ise saan need piirid ja selle sisu paika panna – timmida läheduseastme, suhtluses jagatava ja kontakti intensiivsuse ja pikkuse. Nende otsuste ellu viimiseks ei pea mina saavutama teisega kontakti ega vajama tolle nõusolekut – täiesti edukalt ja lubatult saab endale olulise täide viia ega pea seda selgitama/ põhjendama/ korvama.

Selle töö tegemine on täiesti normaalne ja vajalik – see on vastutuse võtmine enesega seonduva eest. Mina ise olen ennast paika pannud – see ei ole karistus ega sõda, vaid rahu ja normaalsus, kui inimene on ennast vabastanud ootusest – lõpetanud solvumise. Ta ei oota ega looda ega vaja enam, et teine tuleks tagasi ja, kasutades õigeid küsimusi, näidates välja, et arvestab, kuulab ja panustab teistsuguse tulemuse jaoks. Teine ei ole enam sel moel tähtis ja oluline, kui ta varem oli.

Kui teine oleks seda tahtnud teha, siis see oleks juba ammu teoks tehtud - olema saanu ei olnud eksitus ega vale – teise poolt teostatud valiku peale ju inimene solvuski siis, kui tema ise ei tahtnud reaalsust vastu võtta ja muutunud/ muudetud maailma uute piiridega arvestada ning seejärel enese omad paika panna ja teostada – solvumine tähendas, et ta jäi sellesse, mida enam ei olnud ja sinna, kus temale enam kohta ei olnud - just sellepärast ta oligi vale ja ei saanud iseendana olla.

On oluline mõista, et olevas elatakse sellise reaalsusega, mis ja kuidas on olemas ning kasutada on võimalus(ed), mis on endal ja enese jaoks reaalselt olemas - see ongi vastutuse võtmine iseenda ja enesega seonduva eest. Seda, mida ja kuidas ei ole – seda ei ole olemas – uskumise ja lootuse viljelemine selle saavutamiseks ei ole eluterve lahendus.

Oluline on enesele selge ja kindla sõnumi andmine - Mina ei karda enesena ja enese eest seista – ütlen ennast välja ja teostan ise ennast – teen vajalikud otsused ja viin ellu vajaminevad muutused – see tähendab, et mina ei jätka vales – kui keskkond/ lähedased ei toeta ega tule kaasa, siis teostan endaga seonduva ühepoolselt. 

Elangi ja olengi nii nagu on enese jaoks sobiv ja õige. Ega vali seda keskkonda ja seda, mis ja kes on mind vähendav – kohad, kus inimesed ei ole teadlikud endist ega kasutusel olevatest lahendustest ja väljendustest – enese jaoks valede tunnete tõkestamiseks kasutatakse selle väljenduse/ inimese ära keelamist, kontrollile allutamist ja valeks nimetamist, kelle valikute tõttu need tunded, inimeste sees, ilmnevad. See on nende valik, kuidas enese tundeinfost iseendale keelduda ja seda muuta.

Mina ei pea saama omada/ kogeda seda, mida minul, endale ja minu jaoks, olemas ei ole. Olemata jäämine ei tähenda ega näita puudust ega vajadust ega ülekohut – ma ei sõdi vastu reaalsusele. Ma ei jää ootama küsimusi ega istuma laua alla – kui toimuvas hetkes on võimalik, siis ütlen ennast välja ja annan teada enesega seonduva, kui see ei ole võimalik, siis teen enese otsused ja sammud ise teoks – annan need enesele teada ja panen punkti möödunule. 

Kui kunagi ilmneb vajadus või saab olema reaalne põhjus, siis enne, kui võtan suhtluse/ suhte vastu ja muudan seniseid piire ja vaatan üle läheduseastme, annan teada, mil moel ja kuidas mina näen ühes olemist - pean läbirääkimisi tuleviku jaoks. Minul on õigus ennast välja öelda ja enese eest seista, kui teise ettepanekud või tahtmine ei ole minule sobiv ega minuga arvestav - minul on õigus sellisest seotusest/ lähedusest keelduda ja see ei tee minust halba ega ülekohtust inimest. Mina ei pea olema lojaalne, millelegi ega kellelgi, lihtsalt sellepärast, et olen olemas.

Marianne

16.10.2024.a

Elu õppetundides haavata saanud hing IV – Vangistatud vabadus

 

Solvumise ilmnemine tähendab takistatud lähedust – on vajadus olla koos, kuid enesel on olemas põhjus, miks tuleb olla eraldi või on välises olemas takistus, miks ei saa olla koos. Väikesele lapsele on enesega seonduv ainus võimalik ja kättesaadav – loomulik on olla koos ilma häirete ja vahedeta – olla piirangutest vaba ja olla ühendatud.

Samas on igas keskkonnas hetki, millal ja inimesi, kellega tehakse vahe vahele. Selle jaoks, kelle ette joon tõmmatakse, tähendab see seda, et ühes olemine, kui iseendana olemine, on takistatud. Selle jaoks, kes on ise vahe teinud, tähendab see seda, et ühes olemist, kui iseendana olemist, enam kõiges ja kõigiga ei valita. Vahed inimeste vahel tähendavad seda, et kõik ei ole kõigiga samal moel ühenduses, kuigi ollakse endiselt ühes. Vahe tegemine on tajutav kõigile, sest see muudab olemas olevat ühist – see ei ole enam tervik.

On vahesid, mis ilmnevad hetkeks, kuid on ka neid, mida ei kaotatagi ära ja on vahesid, mis on olnud koguaeg olemas, kuid neid ei tajutud ja need ei paistnud välja, kuni need kohad ei olnud olulised või kätte jõudnud. On vahesid, mis pannakse paika varjatult, kuid on ka neid, mis teostatakse suurelt ja avalikult. Samas on ka vahesid, mis on olemas ja tuntavad, kuid väidetakse, et neid ei ole. Inimeste vahelised vahed tähendavad alati takistusi, kaotust ja muudatusi – olgu see siis, tegelikkuses toimuv, mõtetes aset leidev, kuid ka uskumusi muutev.

Inimesele on loomulik, et ta tahab parandada enesega seonduvat – ta ei taha olla takistatud – ei ole vahet, kas see on teise inimese poolt ette pandud tõke või tema enese otsus - tema tahab olla vaba ja liikumises – olla seotud kõigega, suhelda kõigiga, vaadata avatult otsa kõigile, tunda ennast kõigiga ohutult ja turvaliselt – omada võimalust valida endale oleva hetke vaba ja parim väljendus ning teostada see ilma piiride ja keeldudeta.

Inimene, kes on vaba piirangutest ja valest ja vajadustest, loob enamat – ta teeb seda olema ilma piiranguteta ja kedagi teist vähendamata – vastupidi – ta tahab, et sellest saadaks osa ja see annaks ka teistele võimaluse kogeda enamat. Inimene, kes on piiratud, ümbritsetud ja kammitsetud valedest ning kogemas vajadusi, ei loo kõigile ja vahel ka mitte iseendale – ta ootab, otsib ja valib endale parimat, et täita oma vajadusi, kaitsta ennast vale eest ja tulla toime piiratuses – tema võib ja saab seda teha ka teisi vähendades – kellegi teise arvelt.

Takistuse ja segaduse korral otsib inimene lahendust – ta annab endaga seonduvast teada ja ta otsib ning ootab välisest infot lisaks – ta suhtleb, et leida üles takistuse põhjus ja kõrvaldada see. Laps pöördub oma vanema/ kaaslase poole – ta annab endast teada ja ootab vanema/ kaaslase vastust – miks on/ kuidas on/ kuidas olema saab. Suurem laps pöördub kasvataja/ vanema poole, et too teda aitaks kaaslasega seotud loo juures.

Lahenduse otsimine tähendab mõistmise otsimist, arutelu ja läbirääkimisi – väikene laps ei mõista enese osa, enesega seonduvas, loos ja seda, et tema enese osa tähtsus kasvab aina olulisemaks – oluline on see, kuidas ja, mida tema ise on teinud ja, kuidas olnud ning see, kuidas ja mida tema ise vajab ning ka see, kuidas ja mil moel tema ise olukorda suhtub ning ühes olemisse panustab.

Väikene laps ootab tingimusteta ühes olemist – vahesid ei tehta ja välja ei jäeta. Üha suuremaks kasvav laps mõistab oma käitumise osatähtsust, kuid ka tema ootab, et koos olemise alus on tingimusteta ühte kuulumine - tema on olemas ja ühes ning samas on kindlad perekonnaliikmed olemas – nad on koos – see näib olevat nähtav ja kogetav normaalsus. Sama kehtib lasteaiarühma ja klassi ja õues kohatud kaaslaste kohta – kõigis neis ühendustes on lapsel oma koht olemas – ta ju näeb seda ja teised kinnitavad selle üle.

Ajas kogeb laps, et ta võib olla teistega koos, kuid ta ei pruugi olla iseendana ja kõigesse ühte võetud – see, mida ta kogeb ja näeb ühes olemisena, tähendab tegelikkuses enesega seotud keskkonnas erineval moel toimuvat ja erineval moel väljenduvat suhtlemist. Veel olulisem tõde on selles, et iga suhtlemine ei pruugi olla suhe – enesele valitud seotus, milles tahetakse osaleda, millesse väljenduda ning, mida soovitakse alles hoida, sest seda hinnatakse oluliseks.

Inimene, kes on olnud laps, kes on kasutanud solvumise tehnikat, et enesega seonduvat lahendada ja parandada, kuid, kellel see ei osutunud õnnestunuks, sest ta kaotas vajamineva tähelepanu - temale sai osaks vale tähelepanu, ta ei saavutanud läbirääkimisi, ta jäeti üksinda, ta vajas eemaldumist enese jaoks valest, kuid ei saanud/ ei lubanud endal seda teoks teha, sest vajas Olulise Teisega kontaktis olemist.

See inimene jäi kinni solvumise seisundisse – on olemas ootus, sest on vajadus – on olemas vajadus, sest on millegi järele puudus – on puudus, kuna on olemas info/ kogemus, et vajaminev on/ oli võimalik, kuid temal seda, sel moel, ei ole (enam) olemas.

Solvumise kestmine tähendab, et laps oli olnud 100%-lises suhtes inimesega, kes ei vastanud temale samaga. See laps oli seotud, enese jaoks Olulise Teisega, – oma Emaga/ Isaga - kuid tema ei olnud, ema/ isa jaoks, samal moel oluline ega vajalik.

Laps vajas oma isa/ ema, kui enese kindlust ja olemas olemise alust, kuid erineval moel väljendunud valikuline ja katkendlik suhtlus andis talle teada, et vanem ei seisnud oma lapse kõrval – nad ei vaadanud ühte suunda ega kõndinud kõrvu.

Mida vähem oli neil ühist ja jagatavat seda kaugemal need kaks, kes olid omal moel kõige lähedasemad inimesed, teineteisest olid. Neil oli vahe vahel, sest vanemal oli oma rada, omad eesmärgid ja laps ei kuulunud alati nende hulka – vanem sai oma lapseta elada nii nagu teda ei olekski olemas.

Selle infoga kohtunud lapsel ei olnud võimalik enda positsiooni ja enesega seonduvat parandada ega suhtlust lähedasematele alustele viia – laps nägi ja koges tõde, kuid ta valis solvumise ega astunud enese jaoks vajalikku sammu – olla eemal ja olla sõltumatu. Ta ei teinud enese, kui eraldi oleva indiviidi jaoks vajalikku sammu teoks, sest ta jäi ootama olulisema vajaduse täidetust – lähedust selle inimesega, kes oli, lähedal olles, sageli kõige kaugem inimene maailmas.

Solvunud laps vajas, et tema vanem vajaks teda - siis ta ei jätaks last, siis ta arutaks lapsega seonduvat – siis oleks laps talle oluline. Mida rohkem proovis laps lähedust saavutada, seda kaugemale vanem ise astus ja seda kaugemale ta last enesest tõrjus ja peletas – ta ei talunud rohkem, kui tema jaoks võimalik oli. Laps ei andnud talle ega olnud temas ega olnud tal seda, mis oleks vanemat tema poole tõmmanud. Laps ei olnud vanemaga üks ja vanem ei tahtnud temaga üheks saada.

Sama muster kordub suureks kasvanud laste olevikus – läheduse vajaduse ilmnemine sellise inimesega, kes võiks/ peaks/ saaks temaga ühes olla, kuid sellest hoolimata teda ei vali – taas tuleb mängu solvumine, kuna läbirääkimisi, et muuta olevat, ei toimu – olevat ei saa muuta, sest kahe inimese vahe on vahel ja seda ära ei kaotata.

Selliste kurbade, kuid vihaste lugudega antakse edasi sõnum – Iseseisvu ja vali ning tee ise teoks enda jaoks sobiv ja õige kaugus, sisu, kontakt või selle lõpetamine selle inimesega seonduvalt, kes ei vali Sind!

Marianne

15.10.2024.a