Aliena vitia in oculis habemus II - Teekond läbi oma tunnete

 

Me kõik oleme üksteisega seotud ja igaüks meist valib ise, kas mängida mudelis – piiratus/ takistused/ kindel rollidest tulenev sisu, kogemused ja lahendused või elada ehedat elu – valides selle, kuidas näha enese samme ja vastutada enese osa eest iseendaga seonduvas.

Minu selle aja õppetunnid on enese välja ütlemine, vajadusel piiride seadmine sel moel, et ei lase endale liiga teha ega tee teisele ülekohut – on selge, kes, kus ja mille eest vastutab. Uus info kohtab vana – vana ei kehti, sest vana enam ei ole ja vana aja jälg ei ole kohustus anda ära enda oma ja võtta vastutus teise eest siis, kui teine tahab kasutada/ kasu saada, kuid ei ole nõus vastutust võtma ega lugu tasakaalustama.

Meie maja asub peaaegu Maailma äärel – ühe kruusase külavahetee lõpus. Meist edasi sõidetakse põllule või järve äärsesse suvilasse – eesmärgipõhine liiklus ainult luba omavatele. Tee läheb maja ja lisahoonete vahelt läbi – jep – meie koduõuest läbi. See on toonud kaasa ühte ja teist – piiride rikkumisi ja nõudmisi, et oleks nii nagu vanasti ja saaks nii nagu tahetakse – ise ja meiega mitte arvestavalt.

Enne meid kehtisid siin teised reeglid – õueala kasutati ka ümber keeramiseks – siia oli saadetud suuri autosid, et neid saaks, tagurpidi sõitmise vältimiseks, sobivasse sõidusuunda keerata. Meie tulekuga ei ole enam nii nagu vanasti ja sellepärast oleme me saanud kuulda vandesõnu ja kohanud viha ning ka selget mõistmatust.

Üks selline kord oli siis, kui inimene sõitis lumisel talvel, siledaks sõidetud rehvidega, oma auto koos järelkäruga meie õuele kinni. Tema oli tahtnud ümber pöörata, kuid meie autod ja lumehanged olid teda takistanud ja loo kuliminatsioon saabus siis, kui meie auto tõkestas tema tee, et tema ei saaks ära minna.

Olime just koju saabumas ja, nähes võõrast autot, soovisime üle vaadata selle, kes õhtuhämaruses meie õuelt oli ära sõitmas – too ei olnud saanud sõita kohale läbi minemise eesmärgil, sest tee, mis viib edasi, oli kinni tuisanud ja seda ei hoita talvel lahti. Meie huvi ja tegevus olid täiesti asjakohased.

Inimene ei näinud enese osa loos ega mõistnud meie mõtet – ta ei võtnud vastutust enese teo tagajärgede eest. Lõpuks, et sõimavast ja oma õigusi nõudvast naisnaabrist lahti saada, leidsin lahenduse – meie maastur vedas käru meie õuelt tema õuele (1 km sinna ja teine tagasi). Samal õhtul kustutas ta mind oma Fb sõprade nimekirjast.

Siia kolimise aja alguses oli tegu olnud naeratava ja toreda naabriga, kuid peale seda korda, millele oli eelnenud esimene vahejuhtum – tema lahtised koerad piirasid meie, külavaheteel olevat, last, hüppasid talle peale ja üks hammustas – naine ei reageerinud koerte tegevusele kiiresti ja need said omatahtsi teha, mida soovisid. 

Sai öeldud, et sel moel ei ole hea – alles peale seda, ülejärgmisel päeval, naine vabandas lapse ees. Nüüd hoiab ta oma koeri kinni, kuid tema tunded on meile kõigile näha. Ta on vihane – tere ütlemise peale keerab ära, tõttab tuppa, vaikib – enam mina ei tereta ega pane teda tähele. Kuid pojal on keeruline – tema on oma teekonnal üksinda ja talle meeldis naisega rääkida - nüüd teda vahel teretatakse vastu, kuid nähvates või vihaselt.

Ega me pole keelanud sellele naisele ega teistele toetust, sest ega see naaber ole ainus, kellel vanad ajad meeles on ja harjumused sees püsivad – oleme öelnud, et meiega kokkuleppel ja teada andes, millal, kes ja miks, sest selline valik ja tegevus puudutab vahetult ka meid – olgu ühine ja selge vastutus mitte lihtsalt võimalus, mida kasutatakse enese huvides ja äranägemise järgi.

Selle tulemusel, et enne on olnud, on meie õue sõitnud ka metsaveoautod või nendega seonduvad inimesed tavaliste autodega – ümber pöörama ja kaardistama võimalusi, kuid mitte läbirääkima. Üleeile õhtul, poole kümne ajal, sõitis õuele tänase aja puudeveoauto – see väga kõrge ja piisavalt pikk. Talle ei olnud siin kohta ega võimalust – läksime välja, et ennetada huvitavaid valikuid.

Juht ütles, et tema tuli vaatama – mingis süsteemis olevat märge, mis näitavat veoga tegelejatele, et siin saab keerata – olevat luba. Ütlesime, et siin ei saa, sest selline auto ületab igasugused piirid. Soovisime (puudevedu kestab veel mõne aja), et ta annaks teistele autojuhtidele teada, et märge ei pea paikka. Ta väitis, et seda ei olevat võimalik teha. Meie õuest läks ta tagurdades tagasi sinnapoole, kust ta oli tulnud – kahe puu oksad said kannatada.

Mõistsin, et see oli olnud eksami koht – varem oli selline situatsioon olnud äärmiselt pingeline ja ebamugav kogemus – enese piire ja infot väljaöeldes ning nende rikkujaga vahetult koos olles oli minu sees olnud ärevus ja hirm – olin tegelenud ellujäämisega ja soovisin ühisele mõistmisele jõuda – teisel tuleb arvestada olukorda ja võtta vastutus. 

Varem oli minus kõnelenud ajamälu – enese piiride väljaütlemise peale võib teine, täiesti ootamatult, muutuda vihaseks või mind välja naerda või öelda, et teda ei huvita või siis loo ümber keerata, et minu süü ja tegu ning kõik minu kanda jätta.

Tulin tuppa tagasi ja kogesin, et minu sees oli tasane olemine – olin tasakaalus, sest mina ei olnud tulnud lahingust. Kogemus ei tähendanud eluohtlikku situatsiooni – see oli olnud info vahetus - minu õigus ja kohustus oli öelda välja see, mida ja kuidas ei tohi ja mil moel on võimalik. Kõige olulisem - nüüd ma teadsin, kes ja miks ma olen – ma ei võtnud teise vastutust endale – teadsin, et see on teise kanda ka siis, kui tema ei vali seda teha - ma ei vaja kontrolli ega karistust, et teda õpetada - mina olen enese lugu ja info – see on täiesti piisav ja selge.

Selleks, et vältida tulevast "invasiooni" asusime otsima seda, kes vastutab – seda algust, kelle metsa langetati ja puud tee ääres seisavad. Leidsime ta üles – toimus erineva info vahetus. Rahulikult ja asjalikult. Mees ütles, et teatage ise metsaühistusse, et enam ei saa – meie vastus oli, et temal, kui asjast huvitatul ja ehk oli see tema töödejuhataja, kes selle märke oli teinud, tuleb see asi korda teha – tema nõustus. Järgmine auto, järgmisel päeval, enam meie õuele ei sõitnud, kuid ootasime selle taga 40 min – tee oli kinni ja koju ei pääsenud - huvitav tasakaalustamine eks ju.

Hommikul rääkisin pojaga sellest, mis ja kuidas õhtul sai. Senini, sellistes lugudes, olime me olnud justkui üks meeskond, kuid sel korral üllatas mind poja reaktsioon. Ta istus laua taga ja ütles, et nüüd vihkavad meid kõik, kes sellel tänaval elavad. Maailm jagunes kaheks – mina oli harutamas lugu ja näitamas, et meie otsisime lahendust ja toimunu eest vastutajat, kes arvestaks meie piiridega ega valiks tulevikus samal moel - poja sõnad mõjusid mulle nii nagu oleksin olnud vale.

Poja sõnad tekitasid minus tundemäsu – mudel aktiveerus – nägin ennast ausana, ohvrina ja vastutuse võtnuna, kes ei mõistnud, miks teine näeb, näitab ja kogeb lugu teistmoodi. Olin kaitsetu ja justkui alasti – toimus reetmine ja minu tõe kõigutamine. Tõttasin tõestama, et olime õiged ega teinud, kellelgi liiga. Poeg ütles, et miks peaks midagi tegema – las autod tulevad ja seda isegi siis, kui meie seda ei soovi ja sellega kaasneb tagajärgi. Selgitasin veel. Poeg ütles, et teda ei huvita – tema ei soovi sellest rääkida.

Mina tahtsin ühist alust – teadmist, et me oleme üks, kuid poeg oli selgelt vahe vahele teinud. Tuleb tunnistada, et ma mõistsin, mis toimus, kuid tegemist oli üleminekuga – vana ootas välja ütlemist, et jõuaks kohale uus teadmine – see oli koht, kus tõusis üles küsimus, kelle tunded olid olulisemad – kas minu või tema omad - senini olid olnud Meie tunded, kuid nüüd olid pojal, seoses looga, omad isiklikud tunded mängus – info jagamise hetkel mina ei mõistnud anda neile aega ja väljendumiseks ruumi – ma ei olnud mõistnud, et ka sel moel võib ette tulla.

Poeg sõitis rattaga ära ja mina kõndisin endas edasi – korraga ma mõistsin teda – tema koges viha ja jõuetust – tema kogemused teel ja muutunud naabrinaisega näitasid talle tema kaitsetust – temal olid olemas reaalsed kogemused teekonnal, et temal tuleb üksinda seista ja kohtuda klähvivate koerte ning nende - võib-olla vihase - täiskasvanust (ebavõrdne olukord) omanikuga – ta mäletab, et algus oli hea ja siis jäi ta ilma – alateadlikult oli ta lootnud, et saab tagasi vana või vähemalt ei lähe hullemaks, sest tema ju ei olnud piiride seadaja ega nende hoidja.

Minu poolt jagatav info näitas järgmise naabri osa ning võimalust tolle muutumiseks, kui meie ei ole tolle jaoks sobivad, mis siis, et väljaütlemisest loobumine ja kannatamine ei ole head tegevad endale – vähemalt jääks väline samaks. Poeg koges enese hirmu ja nägi kogu loos ebaõiglust ning temas tõusis protest – Mina ei taha! - mis väljendus vihas ebaõiglase Maailma ja minu, kui piiride seadja vastu.

See oli selline koht, milles mõlemal tuleb kasvada - olla teist mõistev ja anda aega, oma tunnetega tegelemiseks, mõlemale – enese hingeline tugevus – iseenda põhi ja ühes olemise põhi – oluline on vastutus enese eest – tegelemine oma tunnetega – nende välja ütlemine – kogemus, et oma tunnetele on õigus, neile antakse aega ja leitakse koht – kõik tunnistavad ja toetavad teekonda - kõik on võrdsed.

Mõtlesin, et saan õhtupoolikul temaga vahetult rääkida, kuid siis arutasin endamisi, et ehk on tal lihtsam kuulda ainult minu häält ja saatsin teele häälsõnumi, et öelda välja – tema tundis ja mina tundsin - meie mõlema tunnetele on koht - olen teda mõistnud. Tegin selgitava/ peegeldava kokkuvõtte hommikust – meie situatsioon kodu asukohast lähtuvalt - enese tunded ja tema tunded sellega seoses – arvestan nendega – hoian teda. 

Lisasin mõned näpunäited, kuidas mina selle naisnaabri õuest (tänav läheb tema aia tagant ja kõrvalhoonete eest) läbi tulemisega toime tulen. Mina kasutan lauseid - Kõik see, mis siin on - see jääb siia. Kõik see, mida maja perenaine tunneb või mõtleb on tema oma ja jääb temaga.

Marianne

30.04.2024.a

Aliena vitia in oculis habemus I - Inimesed teise nimega

 

Sina ei tea, kuidas ja mil moel mind lahendada ning minuga seonduvat kohelda, kui mina ei ole seda Sinule öelnud! See, kuidas ja mil moel valid Sina väljenduda, tahtmata kuulata seda ega arvestada sellega, mis ja kuidas olen mina päriselt - on Sinu enese tõlgendus, ettekujutus ja tahtmine. See ei pruugi olla hea ega hoidev, vaid vähendav – kui Sina valid rikkuda tasakaalu, siis on Sinul kohustus võtta vastutus Sinu poolt tehtu tagajärgede eest! Olla kohal, kuulata Sinule edastatavat teavet ja öelda oma aus info ning leida lahendus, mis on mõlemale sobiv.

Kui inimesed ütlevad ennast välja ja seavad vahele piire, siis mõningad kohad on vaieldavad ja mõned selguvad väitluses, kuid mõnikord puudutab info tegevust, mis tuleb lõpetada esimesel võimalusel, sest see toob kaasa kahju – ilmnevad tagajärjed, mis vajavad vastutuse võtnut/ korda tegijat, sest kellegi/ millegi tasakaal on rikutud – inimesed ei ole olnud võrdsed – üks on saanud, midagi/ kuidagi teise arvelt – on keeldutud kohtlemast/ ei ole valitud näha teist inimesena, sest teda on koheldud/ nähtud/ näidatud Agressor – Päästja – Ohver rollidemudelist lähtuvalt.

Selle mudeli valib mängumaaks see inimene, kellele pole selge, kellele tema enda tunded kuuluvad ja kes nendega tegelema peab ning sellest tuleneb tema põhialus - iseenda ja enese sammude eest vastutuse võtmisest keeldumine, sest kusagil on keegi teine, kes teeb ja korraldab ning vastutab. Sellele inimesele tunduvad tema enese tunded Maailma lõpuna ja esimeses järjekorras lahendust vajava teemana – mitte keegi ega miski muu ei ole tähtsam ega tohi tulla teda takistama.

Sellele mudelile jääb kindlaks inimene, kes on valinud, temale osaks saanu ja maailmavaate põhjal, ise endale rolli välja ja teda on tunnustatud sellesama rolli kandjaks ning tema ise on samastanud/ teda on samastatud selle rolliga. 

Mudelis valida olevatest ihaldatuim on Ohvri ja teisel kohal Päästja roll, sest neile osaks saav tähelepanu on rollikandjat toetav ja väärtustav, kuid vastumeelseim on Süüdlase/ Agressori roll, mille avalikule kandmisele sõditakse vastu, sest see määratakse, ühes negatiivse tähelepanuga, sellele, kes on määratud kandma kõikide teistega toimunu eest vastutust – erinev tähelepanu eraldab ta teistest, jättes ta justkui grupist väljas – ta ei saa gruppi tagasi ega positiivse tähelepanu osaliseks enne, kui teised teda ümber ei nimeta. Kuid mäng on seatud nii, et kui on midagi, mis ei ole hea, siis üks peab olema süüdlane - seega võib sellest saada igavene roll.

Väidetavalt kindla ja enesega samastunud rolli omanik vahetab tegelikkuses, mudeli piires, rolle vastavalt vajadusele ja see tähendab, et ta võib olla igas rollis ning see tähendab ka seda, et temast saab Agressor/ ründaja/ allutaja, kui temale kuuluvat rolli tahetakse ära võtta või ei tunnistata tema õigust sellele rollile, kui sellisele iseendale – see toob kaasa vajaduse kasutada jõudu, et allutada st kontrollida üle, kas on mõistetud üheselt, kellele kindel roll kuulub. 

Tunded, millele otsitakse mudelis osalejate hulgast autorit ehk vastutajat, on need tunded, millega inimene reageerib, kui tema roll - justnagu nagu tema enda elu - on ohus või talle tahetakse teine roll määrata – protest ja vastupanu õige enese nimel, vältimaks Süüdlase rolli ja sellega seonduvat.

Kuna mudelismängijaid on koos rohkem, kui üks, siis inimeste vaheline kommunikatsioon saab häiritud, kui ohustatud rollidega inimeste tunded kõnelevad – see tähendab, et puudub üksteist arvestav arutelu ja rahulik diskussioon – enne kõike tuleb kindlaks määrata see KES, kelle tunded on olulisemad ja kelle tunnetega tuleb tegeleda esimesena – kelle tunnete kustutamise/ kaotamisega tuleb alustada – see tähendab rollide üle kinnitamist. Kuid see ei tähenda üksteisega arvestamist ega võrdsete vestlust ega ka nägelevat tüli, vaid manipuleerimist ja jõu väljanäitamist ning nende lahenduste kasutamist teise allutamiseks, kui too ei vali tunnustada/ toetada Ühte Õiget ning „mõista” oma kohta ja järjekorda.

Elu oleks lihtsam, kui rolli taga/ sees ei oleks peidus inimene, kellel on olemas oma isiklik Maailm – tema ise tervikuna. Inimene võib ja saab öelda ning tunda – Aga mina, millal tuleb minu aeg – kes valib ja teeb nii, et minu tunnetega arvestataks ja mina ei peaks kogema tagajärgi – jääma üksinda siis, kui lugu ei ole minuga kooskõlas – mina ei ole teise sammude tagajärjel korras. Ütlen välja selle, mis mind häirib ja segab – teine võtab lugu isiklikult ja pöörab ümber - siis saab sellest ainult minu teema – minul tuleb ennast teise jaoks korda teha/ vaikida/ ära minna – midagi ei muutunud – läks hullemaks!

Inimene ei taha olla ainult üks osa endast – see osa, mis kellegi teise tõlgenduse ja tahtmiste/ vajaduste järgi, kinnitab teda kindlasse rolli – ta tahab olla tervik – ta tahab, et temaga koosolijad näeksid ja tunnustaksid teda tervikuna. Kuid AOP rollide mudeli maailm on julm ja, tunnetesõja taustal, tundetu, keegi ei taha olla vale – vale rolli kandja – õige enese nimel ollakse valmis kõigeks.

Piiride välja ütlemise ja selgeks tegemise aeg – üks enam ei taha vanal moel olemist – tema ei vali enam tahta, et kohas, kus on tema ja on teine ning mõlema sammud mõjutavad olevat ja tulemust – tema on üksinda – teine teeb ja on, kuid ei arvesta tulemusega ning talle ei tohi/ ei saa teha märkust, et see või teine ei ole hea tegu ning too samm teeb haiget – see teine, kes ei soovi muutust, ütleb, et tegele ise endaga nii, et see teda ei sega ega puuduta või tõestab/ nõuab, et teda keelata/ takistada ei ole õigust.

See, kellele pannakse piirid ette, peab peatuma ja muutma/ muutuma – ta ei saa vanal moel jätkata. Kui piiride välja ütleja ei ole autoriteet ega võrdne, vaid kindlas rollis, AOP mudelist lähtuvalt ning, kelle poolt keelatu on teise jaoks olnud kaitsemehhanism ellujäämiseks või rollist tulenev õigus, siis kohtab keeld vastu meetmeid, eiramist ja ka jätkuvat edasi tegemist – kui kõik on kohal ja vahetavad infot, siis mudel töötab ju edasi – näib kestvat rollide ümberjagamise periood, kus igaüks on iseenda eest väljas - valitsejatrooni on üksainus.

Seega kohtab keeld laiendatud protesti – lisaks, piiride taha jäetule, aktiveerub õukond, et kaitsta oma liidrit. Õukonnal võib küll olla endalgi teemasid, et nende liider, kui tegelik Peaagressor, ei pea ka nende piiridest kinni ega kohtle iseendaga võrdsena, sest vajadusel kasutab tundejõudu ja manipuleerib infoga. Kuid nad ei vali toetada muutust ootavat/ vajavat siis, kui nende endi kaotus on suurem – liidri troonilt tõukamine jätaks neid ilma rollinimest ja mudelis jagatavast – ei ole enam liidrit, kes neid päästaks ja säästaks ning mudeli kaotus tähendaks abitut inimest, kes peab seda, mida ta enne ei pidanud – vastutama iseenda eest. Seega näevad nad, et muutust sooviv tahab saada kasu, mis ei ole vajalik kõigile, sest tooks neile kaasa kahju – nad ei ole valmis seda hinda maksma. Neile on vaja rolli, töötavat mudelit ja Päästjat alias Peaagressorit.

Marianne

30.04.2024.a 

Hüüp

Küll on ikka tüüp

see vend Hüüp,

kes roostiku sees

siin suviti elab.

Ta oma hääle

saadab kaugele -

justkui pudeli

ta paneb huulile

ja sinna sisse puhub -

huu,

huu,

huu.

Seisin

õhtuhämaruses õuel

ja, esimest korda

Hüübi häält kuuldes

mõtlesin,

et see on tuul,

mis nõnda seikleb -

too tühja koha

või prao leidis

ja sinna sisse puhus.

Siis selgus,

et see on Hüüp,

üks tõeliselt tuus tüüp -

tema jaoks ja pärast

on osale järvele

tehtud kindel plaan

ja ettenähtud rahu -

kasvagu roogu täis

ja ummistugu mudaga vool -

seda kohta ja paika

ei tohi puutuda

ega inimese käsi

mitte kuidagi muuta.

Kuid, 

kui järv kasvab täis,

siis kuhu kohta

lind elama läheb -

temale tuttav keskkond

ju ära kaob,

kui vaba vett enam ei ole.

Ei tea tulevast ette,

kuid kui lindu ei ole,

siis tuul jääb ju ikka

ja mõne prao leiab

ning siis kostab

elustunud mälestus -

huu,

huu, 

huu.

Marianne

29.04.2024.a

Käest läinud piiride mäng III - Vanad ja uued piirid

 

Mina olin ju valmis – mina ju püüdsin – mina ju oleksin – kui ainult ... - kui ainult teine oleks võtnud käe vastu, leidnud aja, soovinud kohtuda, istuda maha, et kuulata ja rääkida ning jõuda tulemuseni – sellise suhteni, milles mõlemal on hea olla – paigas on piirid – ei pea oletama ega ootama ega ette kujutama ega äkiliste tundereaktsioonidega kohtuma ega vaikuse piina taluma ning suletud ust jääma vaatama.

Olin olnud valmis tegudeks ja andsin oma parima, kuid teine läks ära ega andnud infot, et meie tee läheb ühes edasi. Oh ei, seda ta ei teinud – kuid selle asemel, enne ühenduse lõpetamist, luges ta üles, mida olin ise valesti teinud – ma ei olnud ennast korda ega õigeks teinud – olin oma elu, tema vaatenurgast vaadates, valesti elanud – tema ei saavat enam jääda ega edasi ühes astuda – ta oli küll tahtnud või isegi tahaks, kuid see ei olevat võimalik – põhjus leidus kõiges selles, mida enam ei saanud ära muuta ega üldsegi puudutanud meie vahelist teemat.

Soovisin teada piire, milles saab suhelda – lahendusi, kuidas saab – kuid neid ei öeldud ega näidatud välja. Teine ei öelnud, et vaatab enese sisse ja näeb enese osa teekonnal ja olevas ning otsib võimalusi, kuidas ja mil moel saab edasi. Teine lõpetas ühenduse ega vastanud sõnumitele. Selles kohas selgus, et mitte midagi ei olnud, millest hoida kinni ja näha jätkumist.

Enese ära päästmine ja lohutamine – kui oleksin püüdnud ja teistmoodi olnud, siis oleks teisiti saanud olema. Ei saanud – ei olnud teisiti. Ma ei ole nõus võtma kogu vastutust enesele – mina ei olnud kõndinud üksinda ega enesega rääkinud ning paaris tantsides solistina jalga keerutanud – mina ei olnud see, kes ära läks ja ukse sulges – mina olin jäänud kohale ja olin üksinda – sellest kohast algas minu teekond üksinda, sest suhe oli läbi saanud – selline oli tegelikkus.

Maailm ei ole selge, kui vesi – inimesed teevad vee sogaseks ja jätvad prügi maha, kui jätavad varju oma motiivid ja keelduvad koristamast enese järel – kuidas sel juhul valida edasi – kuidas sel hetkel olla edasi. Olen see, kellel enam ei ole – kui teist enam ei ole, siis on alguses tunne nagu ei oleks ka ennast enam olemas – seda ennast, sellest ajast, mil olime koos. Möödunud teekonda on keeruline vaadata eraldi sel moel, et valida jätta teine välja – ainult mina ja ainult minu tee – kuid teine ju oli – meie olime Meie. Olime, kuid tolle aja Meie ei kehti enam tänases. Olevas astun kõik oma sammud ilma teiseta – ei tea mina temast ega tea tema minust – meie ei jaga ennast teisega.

Alguses on harjumus mõelda teine kaasa ja kohale. Jagada temaga oma hetki – näha teda laua taga istumas ja kõrval kõndimas. Igatsemas teda kohale olulisse, vajamas teda kuulama enese sõnu ja tundeid või naermas ja ühiselt tegutsemas – soov kogeda kindluse tunnet, et teine on alles ja tuleb järgmises hetkes tagasi. Selline on ülemineku periood – elavad mälestused tuhmuvad ja vajadused leiavad teise voolusängi ning aeg märgib üha pikeneva vahe eilse ja üha järgmise tänase vahele.

Kui teine läks ja valis enam mitte olla, siis ta ei kadunud Maailma seest ära – ta jäi alles. Temast oli vahel midagi kuulda – keegi kandis edasi sõnu ja jagas muljeid – keegi sai temaga kokku ja jagas temaga oma elu - nende vaheline side oli elus ja kõndis ajas kaasa. Loomulikult see tegi vahel kurvaks ja vahel vihaseks – minul ei ole – miks teisel on – mis on temas paremat/ õigemat/ olulisemat, kui minus. See keegi ei olnud kusagilt võõrsilt ega uus, vaid keegi meie ühisest süsteemist – keegi, kellega olin seismas kõrvu aegade teel ja ka too oli varem Meiega ühes olnud.

Eelnev tekst võib kõlada eleegiliselt ja paatoslikult – kuid elu on ehe ja huvitav. Olles ühe süsteemi osad tuleb ette kohtumisi, milles tuleb olla koos ühes ja samas. Kohtumisi leiab aset ka nö juhuslikult, kuid tegelikkuses eksami tegemiseks ja ka üles äratamise eesmärgil. Kui siis teine on samas ja naeratab või lihtsalt astub vastu - kuidas siis olla – kuidas siis silma vaadata ja mida öelda/ vastata – millisena olla – millises rollis olevana kohal olla ja selles hetkes suhelda või lihtsalt mööduda.

Tuleb tõdeda, et erineval moel olen olnud – rõõmsalt vastu naeratanud ja tervitanud, kuid siis kohanud agressorit, kes ennast tühjendas. Olen asjalik olnud ja viisakalt vestluses osalenud, kuid ka siis kohanud tõkkamisi – teise poolt heidetud sõnu ja arvustavaid pilke – see oli agressor tagaplaanil vilksamas. Olen olnud ärevuses ja öelnud välja, ainult asjakohase ja mitte isikliku, miinimumi – ka sel juhul agressor aktiveerus väljenduma ja vähendama.

Ma ei tundnud ennast hästi – mitte üks neist, teise, reaktsioonidest ei olnud õigustatud ega lähtunud selle hetke kohtumise paigast, eesmärgist ega viisakate inimeste varasalvest, kuid ta valis seda teha. Ma ei mõistnud, miks olid kohtumised olulised – minu piiride välja selgitamiseks ja avaldumiseks – mida ja kuidas tahtsin mina ning selle teisele teatavaks tegemine. Oli aeg selgeks mõelda, milline ja kus olen mina - enese piirides – iseendana.

Huvitavalt toimunud kohtumised olid teinud hellaks ja ettevaatlikuks – otsisin ennastkaitsvaid võimalusi ja pelgasin uusi kohtumisi ning isegi sõnumite saamist ja veel rohkem telefonikõnet – abituks jätavad olukorrad – sõnad saadeti teele ja heideti pihta, kuid need ei viinud ühte, vaid näitasid vahe suurust ja jätkuvat tõestamist, miks teine ei valinud suhet hoida, kuid vajas enese tunnete vabastamist.

Olin mõelnud ette, et kui tuleb taas kohtuda või suhelda, kas siis olla nii nagu ei oleks midagi olnudki või olla nii nagu kunagi varem siis, kui oli hästi või olla ettevaatlikult ja kompavalt või eirata täielikult või siis vaadata otsa ja oodata teise sammu. Ükski variant ei tundunud olevat õige – olin vaadanud võimalikku ennast ja toimuvat stseeni väljast ja enese seest – kuidas teine ja teised meie ümber mind näevad, kogevad ja arvustavad, kuidas mina olen kaitsetu ja ilma abita – varem selgusid piirid ju siis, kui teine neid ületas ja ta ei arvestanud nendega ka siis, kui olin neid välja öelnud.

Minu piirid ei pea meeldima kellelgi teisele ega olema teise jaoks sobivad ja mugavad. On piire, milles saab läbi rääkida, kuid on neid, mille ületamine välistab läheduse – väärtushinnangud ja inimese kohtlemine Inimesena - need on olnud selgelt erinevad ning muidugi manipulatsioon erineva infoga, enese vastutuse vältimiseks, on täiesti keelatud.

Info kohtumise kohta – me ei kohtu esimest korda, me ei kohtu suhte selgitamise eesmärgil, me ei kohtu puhtalt lehelt, me oleme kohal mingi teise asja ja muu rolliseotuse pärast, me kohtume ainult kindlas aja hetkes – suhtlus ei jätku ning olulisim - meie ei ole Meie. Hoolimata mööda läinud ajast ei ole suhtega seoses midagi muutunud – inimesed on – nemad on erinevatel radadel käinud. Suhet ei ole viidud edasi ja selle kvaliteeti ei ole tõstetud. Mina õppisin elama ilma selleta.

Kõige huvitavam arutelu toimus minu sees seoses sünnipäeva ja erinevate pühade õnnitlustega. Ebamugavad ja mitte head kogeda – selle inimese head soovid paberil ja selle sama inimese sõnad ja teod, mis ei ole headena tõlgendatavad – vastuolu. Ometi tundus, et pean neid vastu võtma ja siis ka aitäh ütlema – selge mõistus ütleb, et see on manipulatsioon – isikliku piiri ületamine, sest minu jaoks ei ole suhe selle inimesega sellises läheduse astmes, et häid soove edastada ega vastu võtta.

Avastasin huvitava nüansi – olin andnud iseendale infot, kuidas mina soovin, vajan ja nõus olen – kuid mina ise olin proovinud ennast mõjutada – enese hirm oli tasakesi uuristanud ise olemist – oli hirm olla see, kes rikub suhte ära, kui ei ole teise jaoks õige ega sobiv – teine tuleb ja naeratab, on lahke ja lõbus – väidetavalt ei ela minevikus, vaid olevikus – ja mina ei näe teda sellisena ega hinda tema säravust ja vabadust.

Oot, aga kus kohapealt ma sellise hinnangu endale olin võtnud, et mina olen vale ja minu pärast ei õnnestu. Kus kohapealt olin võtnud väite, et säravus ja lõbusus on ehedus ja soov olla koos. Miks mina ise vaatasin ennast halvustavalt ja vähendavalt. Tuli välja, et olin kaasa läinud teis(t)e manipuleerivate sõnadega – ikka ja jälle väideti põhjus olevat minus – ei kordagi selles, et tegelikult teine oli teinud või olnud või ei tahtnud. See oli olnud minu ellujäämise reaktsioon – karjas püsimise jaoks vajaminev enese hülgamine.

Kui mina enam ei tahtnud, sest ei saanud enesega arvestavat koostööd, siis mina ei pidanud tahtma hakkama seda, mis ja kuidas oli minu jaoks vale. Ma ei pea taluma teise poolt saadetud õnnitlusi – need on minu jaoks tühjad ja osatavad. Need olid nagu rämpspost, mis jätkas tulemist, sest nii oli harjutud ja kombeks – kuid mina ei ole teisele andnud privileege - luba olla minu õnnitlejaks – minule olulises hetkes, ajas, päevas osalisena.

Mind äratas üles küsimus - miks mina peaksin tahtma seda, kes ei taha ega vali mind – kui ta oleks tahtnud ja valinud, siis see oleks näha ja kuulda olnud – mina olin näidanud välja, et tahtsin ja valisin teda - see oli kõigile näha ja kuulda - tõde on see, et minu sammule, kõigile nähtvalt, oli vastatud Ei-ga/ vaikusega/ süüdistustega/ valetamisega.

Tulen tagasi selle juurde, mille jaoks olid nn huvitavad kohad aset leidnud - teine ei tea minu piire, kui mina ei ütle ega näita neid välja ega hoia neid pidavatena. Varem oli olnud hirm olla mina enese piirides, sest kartsin, et teine võinuks solvuda ja vihastuda ning ära astuda – kartsin teise tundeid. Olin olnud ilma selgete piirideta, kuid ka siis oli teine näidanud välja oma tundeid ja ikkagi ära astunud. Siis olin näidanud välja oma piirid ja teine oli öelnud välja oma tunded ja ikkagi ära astunud. 

Erinevad variandid olid ühe ja sama tulemuseni viinud. Teise samasugune reaktsioon näitas, et ta ei arvestanud ega hoolinud – minu oluline info ei olnud tema jaoks oluline. Astuksin ju enese juurest ära, kui valiksin teise – püüdes olla õige ja meelepärane, kuigi tulemus oli ikka seesama vana jama - oli olnud, ennast pettev, ilusioon võimalikust teistsugusest koos olemisest.

Kuidas siis edasi – kohtumine ei tähenda, et pean olema ja väljenduma lähtuvalt teisest – olen mina - iseendana. Paika on pandud selle seotuse läheduse aste ja sisu maksimum ning see rolliseotus, mille raames olen nõus vabatahtlikult kokku saama. Oluline, enne kokku saamist või suhtluse alustamiseks, on, enese pettuse ja arusaamatuse vältimiseks, küsida täiendavat infot – mis on teise eesmärk ja kelle rollis olevana ta kohal on ning paikka on pandud kindlad piirid, millest ja kuidas vestlus toimub – milline käitumine on lubatud ja mis mitte. Mis kõige olulisem - kui mina ei taha, siis mina ei pea seda, mida mina ei vali/ ei taha - mina kuulan ise ennast.

Enam ma ei vali taasalustada suhet pimesi ja selgete piirideta sellega, kes varem ei valinud enese piire (enese osa vastutust) nähtavaks teha, kes ütles, et temal on halb ja paha, kuid ei öelnud välja, kuidas oleks hea, vaid ütles, et nagunii temaga ei arvestata ega temast hoolita, sest varem tegin ja olin seega justkui teeksin edasi, kes vaikis/ oli ebameeldiv/ vältis teemat/ kasutas manipuleerimist – sellise tegevuse eesmärk ei olnud aus ja hoidev suhe, vaid enese vabaduse ja võimaluste alles jätmine – lahendus, kuidas vajadusel väljenduda agressori või ohvrina, kes keeldub enese osa eest vastutust võtmast.

Mina olin kaasa mänginud ja ise sellise teguviisi võimaldanud - teine ei olnud arvestanud minu infoga ega piiridega, sest need oli olnud muudetavad ning meie ei olnud paika pannud nn ühiselu reegleid. Piiride info on oluline mõlemale osapoolele – teine näitab ennast varjamatult välja ja on teinud ära töö iseendaga ning valmis enese eest vastutuse võtma.

Erinevaid aegu võib ja saab ette tulla – kui ollakse edasi ühes ja selles samas ning on teada, et kahe vahelise suhte kvaliteet ja toimumine puudutab ka ümbritsejaid, siis sellega arvestav inimene edastab selge info oma tegevuse kohta – suhe asetatakse mingile tasandile ning on selge, kas, kust, millal ja kuhu jätkatakse. See on koht, kus öeldakse välja, et suhet möödunud moel enam ja uut veel ehitatud ei ole. 

Kui järgnevaks kõlab minu enda või ka teise valik – suurendada kahevahelist distantsi, vähendada suhtluse sisu ja kahandada kohtumiste intensiivsust - siis ei ole see minu ega teise süü, vaid info, millele järgneb kohtumine oma tunnetega ja enese/ teise enda poolse otsuse tegemine, enese jaoks sobival moel ja teisega enam-vähem samasse suurusjärku jäävana, et oleks olemas tasakaal paika pandud piire arvestavana. Suhtesegadus kestab seni, kuni inimene teeb enese jaoks selgeks ja ütleb välja üheselt mõistetava otsuse - kuidas, kus, kellega ja mil moel ta läheb edasi.

Marianne

27.04.2024.a

Käest läinud piiride mäng II – Suhte käsutamise/ kasutamise õigus

 

Kõigil ja kõigel on piirid – kuid tundub, et mõni inimene elab ilma isiklike piirideta – ei ole näha ega selgelt välja öeldud, milline ja kus tema, inimesena, päriselt on, kuigi ta võib avalduda kõiges, mis selles liivakastis, kus ta mängida valib, oluline on – ta reageerib isiklikult võttes – kõik puudutab teda ja kõik peab olema tema kontrolli all.

Inimene valib, enese võimete koheselt ja enamgi veel, kontrollida seda mängu, mille tulemus on tema jaoks eluliselt oluline – selline elutähtis mäng on Agressor – Ohver – Päästja rollide mudel. Tavaliselt ei saa inimene ise arugi, et ta sellises mängus osaleb – tema ise on samastunud/ teda on samastatud mingi kindla rolliga sellest mudelist – ta osaleb mängus, sest tahab oma rolli, kui privileege ja võimalusi säilitada või siis tahab mingi teise, samas saadaoleva, rolliga kaasnevat ise kogeda – inimene tahab mängida, sest ta vajab olemist, kui iseennast - olla see Kes ta mängus on või sellepärast, et ta ei taha olla see Kes ta, mängureeglite järgi, olema peab.

See inimene, kes ei mõista eraldada mängu elust, ei tee vahet sellel iseendal, kes on tervik ja, kelle elu on täis väga erinevaid rolle ning võimalusi ja sellel iseendal, kui mängijal, kelle rollide valik ja nende sisu on piiratud ning ettemääratud. See inimene kuuleb, näeb ja tajub temale osaks saavat ja jagatud infot ning edastab ise ennast ja oma infot ning vastuseid vastavalt enesele valitud või enesele nö jäetud kindlast rollist lähtuvalt.

Sõltuvalt olukorrast on aktiivselt väljendumas roll ja inimene jääb tagaplaanile või siis on lugu vastupidine - vastu vaatab inimene, kelle taustal on tooni andmas roll. See, kes võtab ohjad ja näitab oma sisu välja, sõltub sellest, milline faas mängus käsil on – kui tegemist on rollide jaotamise kohaga, siis aktiveerub kindlat rolli säilitav, püüdev või vältiv väljendus ning siis, kui olijad on vastuvõtnud rollid ja püsivad neis rahulikult, väljendub inimene, kelle käitumises ja valikutes ilmnevad tema põhirollile iseloomulikud jooned. See on vastus, miks inimesed, sekundi pealt, nö heast halvaks muutuvad ja siis jälle tagasi - leebelt naeratama asuvad.

AOP mudelis osalemine tähendab, et inimeste isiklikud piirid ja tegelikud jooned püsivad saladuses – neid ei ole selgelt välja näidatud ega paika pandud üksteisega, kui inimestega, arvestavalt. Osalised tunnevad, et isiklik piir näib ulatuvat ümber kõige selle, mis on Oma/ Meie – mängu liivakast ja selles osalised – ning nad tajuvad ka seda, et kõik see, mis on küll Meie ja seega Oma, ei kuulu ühel ja samal moel kõigile, vaid üh(ted)el on suuremad õigused, kui teis(t)el – kuidas ja mis täpselt see oleneb rollinimest.

Mängu kestmise seisukohast on tegemist tõsiasjaga, et avalikud isiklikud piirid lõhuksid mängu dünaamika – võimalused väheneksid. See tagab selle, et kõikidel mängijatel on tegelikkuses omad piirid olemas, kuid need ilmnevad kaude – läbi jõulise reageerimise, sõnade ja tegude kaudu varajatult, tunnetesse asetumisega ja nende välja näitamisega, olulisest vaikimise ja tegelikkuse teiseks valetamiste näol ning loomulikult ka nendes kohtades, mida nimetatakse teise süüdistamiseks, kuid tegelikult on tegemist info andmisega – inimese kohta käiva teabe edastamisega – tegemist on sõnumiga – suhe ei ole tasakaalus, selles ei ole hea olla ja soovitakse muutust.

Mudelis tähendab muutus rollide ümberjagamist, kuid kõik rollid ei ole head ega aktsepteeritud – vajalik on see roll, mis näitab õigena olemist ja tagab vajaliku. AOP mudelimängu töökorras hoidmiseks on vajalikud kõik rollid, kuid kõige olulisem on peaagressori olemas olemine. See on see inimene, kes ei tule oma tunnetega toime – ta valib elada neid teiste peal välja ning teine oluline punkt - tema omab teistele vajalikku, millest ilma jäämine tooks kaasa nn elule ohtliku olukorra.

Tema vajalikkus/ tähtsus seisneb selles, et tema on see, kes nimetab mängijad rollidesse ja annab/ tagab vajaliku neile, kes teda tunnetest päästavad, kuid tegelikult temale alluvad ja teda vajadusel Ohvrina näitavad, kuid muidu Päästjana tunnistavad. Tegemist on vastutuse ära andmise mudeliga - osalejad ei vastuta, millegi eest, kui nad on päästjad, kes toetavad ohvrit – ohvri toetus tagab nende ära pääsemise – seega ei ole vahet, kuidas ja mida tehakse – kõik sobib, kui see viib eesmärgini.

Tegu on samasuguse mudeliga nagu Maailma erinevad ideoloogiad oma Jumalaid/ Juhte esitavad. Suurelt on väljatoodud ja sel moel kõigile selgelt edastatud info, kellele see mudel allub ja kes saab seda käsutada ja kasutada ning millised rollid on teistele võimalikud – Süüdlase ja Päästja ja Päästetu omad.

Iga, mängu keskkonnas olev, inimene on oluline ja osaline, kuid ta saab Päästetu rolli kanda siis, kui ta on oma Jumala vastu võtnud ja tunnistanud tolle õigust peamisele ehk kõigi poolt tunnustatud tähelepanu osaks saavale Jumala/ Juhi/ Päästja/ Ohvri rollile. Alles sel moel on ta mängu peafiguuri sõnade järgi õige – muidu, enese isekaid valikuid järgides, patune ehk mudelit kõigutav ohtlik süüdlane, kes peab oma valikut kahetsema, tegu andeks paluma ja ise ennast õigeks muutma – teisisõnu sõnade ja jõu kontrollile alluma.

Kuid, kui allumatu ise seda vabatahtlikult ei tee, siis saab ta karistada – järgneb privileegidest ilmajätmine, ümber nimetamine, hirmutamine, eraldamine, füüsiliste ja vaimsete kannatuste kaudu mõjutamine, häbistamine, väljaheitmine, surmamine – tema väärtust vähendatakse vajadusel nullini. See on selge info teistele, kuidas saab olema, kui Jumala mängureegleid ei järgita.

Valeks ja ohuks nimetatakse see, mis ja kuidas on väljaspool mudelit – teistmoodi lahendused ja võimalused – kõikide võrdne olemas olemine on mängus välistatud. Ise oma teed käia valiva ja omaenda peaga mõelda valiv nimetatakse selleks süüdlaseks, kes häirib mängu korda ja mängijate rahu.

Tegelikult nii ongi – mudeli peaagressor on suureks kasvanud Laps, kes ei tunnista temale öeldud Ei-d ega arvesta teiste isiklike piiridega ning keeldub võtmast vastutust enese tegude tagajärgede eest – see jäägu süüdlasele, kes ei „hooli” Lapsest, sest laseb tollel kokku puutuda tunnetega, mida Laps ei vali omaks tunnistada ning tahab kaotada privileegid, millest Laps keeldub ilma jäämast - Lapse Mina on kõik see ja need, mida ta on oma kontrollile/ meelsusele allutanud – tema õukonnal on kohustus tagada Lapse heaolu ja rahuldada tema vajadused.

Kui on olemas keegi, kes ei vali mängida AOP mudeli mängu, vaid valib elu või on keegi, kes tahab korraldada rollide ümberjagamist, siis tunneb Peaagressor hirmu oma koha pärast mängus – ta aktiveerub ja äratab oma õukonna - tema peab Jumala/ Juhi/ Ohvri/ Päästja rolli, läbi kontrolli ja allutamise, endale kindlustama ja õukond selle üle kinnitama.

Sellepärast, et saavutada soovitud tulemus – enesele vajaliku rolli ja privileegide alles hoidmine, valib Peaagressor manipuleerida õukonna ja ka süüdlasega – ta projitseerib enese teod ja eesmärgid valele teisele – ta nimetab vastalise Süüdlaseks/ Agressoriks, kes tahab, nii talle, kui ka teistele, halba – tolle tegevus lõhub olemas olevat ja seega võivad teised ilma jääda sellest, mis ja kuidas neil oli.

Jah, see on tõsi – kui toimub rollide ümberjagamine ja senine juht on troonilt kukutatud, siis puudub teadmine, mis ja kuidas saab edasi – milline roll, kellele määratakse. Kui mäng tehakse avalikuks ja Elu võimalused avanevad, siis jäädakse ilma rollinimest ning ka sellega kaasnenud turvatundest, et õigena olles päästetakse ja vajalik tagatakse. Mis veel hullem - korraga tuleb võtta vastutus tegelikkuses astutud sammude eest ja seda ka tagasi ulatuvalt.

Lugu tundub ju pealtnäha lihtne ja mõistetav, et mängimine lõpetada, kuid väga raske on olnud üles ärgata – näha ennast iseendana, kui mängus osalenuna olid mind jätkamas hoidnud enese hirmud ja uskumine, et ma ei ulatu iseendani – tegelikkuses ei kõndinud ma, seal ja selles, enese poole, vaid olin tahtnud, Süüdlase rolli asemel, omada seda kindlat rolli, mida minule ei antud – Lapse rolli või Ohvri rolli või Päästja rolli ja lõpuks, kui ma ei valinud enam olla Ohver ega mingis teises mänguga seonduvas rollis, siis soovisin olla, juhipositsioonil oleva Lapse poolt ühte olema lubatuna - olin vajanud nähtavat kogemust, et olen osa enese tervikust – tegemist oli ju sellesamaga, millest olen osa alati – suguvõsa/ päritoluperekond, kes oli valinud mängida.

Iseenda kasvamine, Inimesena, äratas mind üles ja nii panin ma küsimärgi alla senise Maailmakorralduse, mida ma alles hiljuti ei näinud teistsugusena, kuid tajusin valena. Tahtsin olla uuena, vanas, kuid ma ei tahtnud olla mingis rollis olevana, vaid iseenda piirides olevana aktsepteerituna – jagasin infot toimuva kohta ja soovisin, et saaksin teistega arvestada ja ise ennast paika panna, nähes teiste piire ja sisu avalikustatutena.

Kohtasin Peaagressori vastust - „Sina minu ja mina Sinu liivakastis ei mängi st Sinu mängureeglitele mina ei allu!” See vastus tundus mõistetamatu, sest ma ei saanud aru, mis takistab nägemast Maailma ja võimalusi väljaspool mängu – kuid ma sain aru, et ma ei suuda teisi muuta ega pääse iseendana nö ühisesse. Jätkasin kõndimist oma teel ja mõistsin AOP mudeli rolle ning nendega mängitavat mängu ja ma valisin teadlikult Maailma väljaspool neid piire.

Täna oli mul ees ühe loo põhi, mida hakkasin tihendama, kuid siis sai sellest hoopis teine lugu – see, mis siin on – töö on kestnud ja veninud, sest materjal (mina ise) on vastupanu avaldanud – vaatenurga vahetus tuleb läbi enese mõistmise ja välja settinud selguse. Ma ei võta kogu au enesele – Tiktok aitas sõnaga, mis avas järjekordse ukse.

Põhjus, miks inimesed jäävad neid vähendavasse keskonda ning kuuletuma ja püüdlema Peaagressori poole isegi siis, kui too on selgelt füüsiliselt/ vaimselt vägivaldne ja manipuleeriv st iseenast peitev ning teeb kõik, et Inimese väärtust vähendada, peitub sõnas - illusioon – enese meele petmine – teatud objekti – eesmärgipärane - ekslik tajumine.

AOP mudelis mängimisest aitab kinni hoida illuusioon sellest, mida Agressor ehk suhte omanik/ käsutaja võib anda, kuid saab ka ära võtta – see on midagi, mida ise ei saa endale anda ega võtta – selle jaoks on vaja nimetamist ja seda kinnitavat tähelepanu. See on uskumus, mis tundub täiesti tõesena - Mind ei ole ilma selle teiseta olemas!

Jutt jumalast õige – kui ei ole AOP mudelimängus iseendaga samastatud rollis olevana olemas - peaagressor sellesse rolli seda inimest ei nimeta - siis nagu ei oleksi ennast olemas. Just selle peale agressor mängibki – tema on enese mängu Jumal, kes jagab välja ja võtab ära rolle – mängus on võimalik saada Päästetu/ Päästja roll, kuid eksimise ja valena olemise ehk vastuhakkamise korral jääb üle Süüdlase roll – Agressori valede tunnete eest vastutava ja kogu õukonna rahu häiriva mängija roll.

Agressor kasutab vana ja töötavat lahendust – kindla sisuga tähelepanu suunamist ja väljendamist – agressor vajab oma tunnete autoriks süüdlast – sedasama inimest, kes on ohtlik mänguhierarhiale, et tolle pihta väljaöelda enese, ennast häiriv, sisu. Kindlaks määratud ja õukonna poolt üle kinnitatud süüdlase olemas olemine annab võimaluse kasutada seda lahendust isegi siis, kui too ei vali enam osaleda mängus või ei viibi liivakastis – selge infoga suunatud tähelepanu kinnitab selles rollis olija isikut– inimene ei näi pääsevat endast.

Vana harjumus on visa kaduma – tundub, et tegemist on pisikese, kuid tegelikkuses väga olulise nüansiga – mängus saab inimene olema KES, kui teda on nimetatud rolli st sellise iseendana olema ja suunatud tähelepanuga on tunnistatud tema õigust/ põhjendatust sellele rollile. Inimese teed, vabadusse, oli takistanud tähelepanusõltuvuse ilmnemine – inimene oli oodanud enda uuena nimetamist ja tunnustamist, et veenduda enese sellisena olemas olemises. Lisaks sellele oli tagataustal hiilinud hirm mängu aegadest - "Mina saan olla, kui Sina ei ole – mina ei saa olla, kui Sina oled!"  - mälestus sellest, et rollide valik ja kohtade arv on mängides piiratud.

Inimene, tervikuna, ei ole üks roll, vaid ta on see Kes kasutab erinevaid rolle enese väljenduseks. Kokkupuuted vanade mängukaaslastega on olnud enese kasvamise kohtadeks – eksamid – see vana energia, kes on jätkuvalt valinud Maailma ja Mängu ühena näidata, osales lavale seatud loos – sel moel, kui vana energia kompas piire ja avaldus selgelt mustris olevana, oli võimalik õppida tegema vahet, piiratud rollide, isiklikke piire mitte arvestavate mängurite ning vabaduse ja ise olemise teed takistavate põhjustega täidetud Mängul ja võimaluste vabadusega Maailmal – see on olnud teekond, millel olen õppimas kõndima selgelt iseendana.

Marianne

26.04.2024.a

Käest läinud piiride mäng I – Iseenda väärtus on aus enese väljendus

 

Madala väärtushinnanguga inimene on ise ennast väärtusetuks või vähe väärtuslikuks pidav inimene – nii näib see olevat ja sel moel sellest räägitakse, kuid tegelikult kasutab selline inimene ennast selleks, et saada enese vastu seda, mida ta vajab. Jah – ta on vahend saamaks enesele vajaminevat. Tema väärtus ei ole tema, kui Inimene, vaid see peitub tema võimes ja oskustes mõjutada teisi – manipuleerida õige tulemuse nimel.

Selle jaoks, et vinti üle keerata – selline inimene ei vali tunnistada enese valikut. Oh ei – ta ei näe/ ei vaata enese sisse ega põhja välja – talle ei ole tõde vaja. Ja see, mida ta peab tõestuseks, et teda ei väärtustata, on tegelikult tema enda tunded, millega ta ei vali tegeleda. Need on tunded, mis kaasnevad tema valikuga – ennast vahendina kasutaval inimesel ei ole piire – tema ei saa neid paikka panna ega välja näidata, sest siis ta ei saaks teisi vajalikul moel mõjutada. Kuid ka siin on tegemist huvitava nüansiga – teda häirivad tunded kaasnevad piiride ületustega – teised ületavad tema nähtamatuid piire. Ega ta isegi puhas pole – teise inimese piirid ei ole tema plaane peatavad.

Inimesed, kes valivad vajaliku saamiseks jätta enese piirid paikka panemata ja need selgelt välja ütlemata ning ei hooli teiste omadest, valivad endale rolli/ rolle Agressor – Ohver – Päästja mudelist. Ohver varjab ja vähendab enese võimeid, omatavat ja tegelikkust – kui ta esitab etenduse, et temal ei ole ja tema ei saa, siis on seal keegi, kes annab, teeb ära ja võtab ise kanda. Agressor saavutab vajaliku jõudu kasutades – teine on see, kes muudab ennast sobivaks – allub ja on kuulekas ning annab/ tagab vajamineva. Päästja vaikib endast – ta jätab varju selle, kuidas ta päriselt saab ja mis temal tegelikult olemas on – tema on õige, kui ta vastab teise vajadustele – ka enese arvelt.

Kõigi kolme rolli puhul on tegemist lahenduse leidnud Lapsega – see on Laps, kes jätkab kunagiste valikute tegemist. Ta leidis need rollid iseseisvalt – teda nö ei hammustatud katki, kui pähklit, vaid lasti neid rolle kasutada. Või võttis ta need üle oma kasvukeskkonnast – teda koheldi/ vaadati/ temast räägiti nii nagu ta oleks üks, teine või kolmas – kohates suunavat reageeringut ta reageeris vastu ja/ või samastudes.

Need rollid on erinevad võimalused, kuidas kohtuda Maailmaga saamaks/ tagamaks endale vajalikku. Agressor on see, kes hoiab ja dikteerib kontakti sügavust, intensiivsust ja piire. Agressor vahetab oma nägu – nii nagu temaga kunagi tehti – ta võib muunduda ühest äärmusest teise (naeratavast ja lahkest – löövaks ja põlgust väljanäitavaks), kui ta tunnetab, et tema positsiooni kõigutatakse – st ta kogeb tunnet, millega ta toime ei tule. Agressor on äärmiselt tundlik muutustele, ta võtab kõike isiklikult, ohtu kogedes on ta ründav ja võitlev ning jõuga kontrollile allutav – see on jonniva ja olevat lõhkuva lapse eesmärgipärane käitumine ning valikud.

Päästja on äärmiselt tähelepanelik situatsioonide ja võimaluste kohta, kus ta saab aktiveeruda. Ta oskab pugeda vahele ja teha ennast sobivaks – justnagu ta olekski selles kohas olemas olnud. Tema sulgeb silmad ning ka kõrvad päästetute tegelikele võimetele ja võimalustele – ta ei vali tunnistada ega ka päästetule näidata, et too saaks ja oleks võimeline ise – Päästja on Hea Laps, kes nõustub, teeb "töö" ära rollide säilitamise tingimusel. Ohver sobitab ennast agressorile ja päästjale õigeks – ta elab oma rolli nii hästi sisse, et tema elus ja kehas võivad toimuda kinnitavad muutused – ta on päriselt abitu ja võimetu – ta on laps, kes ise ei saa.

Kõik kolm rolli on lapse lahendused, kuidas saada ja hoida alles enesele vajalik tähelepanu – kontakt olulise täiskasvanuga. Agressor kasutab jõudu, et kontrollida situatsiooni/ teist inimest. Ohver elab ilusiooniga – senikaua, kuni säilib kontakt, on kõik veel võimalik – saab mõelda suuremaks, paremaks, lahendatavaks, olematuks. Päästja püüab hoida kontakti sellega, et ta teeb ennast asendamatuks – siis ei saa temast lahti öelda.

Kõik need kolm rolli on kasutusel sellel inimesel, kes soovib suunata tähelepanu õigesse kohta – on olnud hetk, mil tähelepanu oli pööratud sinna ja sellele, mis ei olnud tema jaoks hea ega õige. Jõudu kasutav ja allutav vanem näitas lapse abitust, kuuletumise kohustust ja „vigu”. Päästev vanem, rõhutades lapse saamatusele ja suutmatusele, võttis lapse tee ja tööd enese kanda. Ohverdav vanem, tõstes lapse pjedestaalile, jättis enese vajadused ja soovid ning pühendas ennast lapsele. Aeg-ajalt muudeti enese nägu - kui väsiti ja ressursse ei olnud piisavalt, siis süüdistati last agressorina käitumise ja tänamatuna olemise eest - need olid kohad, mil vanem vajas, et teda nähtaks Ohvrina ja Päästjana - ta oli soovinud kogeda neid rolle tunnustavat tähelepanu.

Kasvatav vanem seadis ette piirid ja andis lapsele ülesandeks võtta iseenda eest ja enese tagajärgede vastutus vastu. Kuid - kui laps ei taha, siis laps ei pea – siis tuleb leida teine lahendus – näidata tähelepanule, ette ja kätte, õige suund – see, millisena laps soovib/ vajab, et teda nähakse, millegi teisena olemise kustutamiseks/ varjamiseks.

Tõdedes - Mina olen väärtusetu – otsib inimene enese väärtustajaid – ta vajab tema piiride ja päris tema endaga arvestajaid teiste inimeste hulgast – selle tulemus ei ole edukas ega vajadusi täitev – ta ei saa seda, mida ja kuidas ta ei vali – ta saab selle, mida ja kuidas ta valib olla. Inimene kogeb enese väärtusetust, sest ta on kohelnud ja kasutanud iseennast, kui vahendit ning lasknud ka teistel temasse samal moel suhtuda ja teda kasutada. Tema eesmärk on olnud tähelepanu ja selle õigesse kohta suunamine – ta on õnnestunud ja ka ebaõnnestunud. Õnnestumine on tähendanud töövõite vahendina, kuid ebaõnnestumine on kaasa toonud enese kaotamise Inimesena.

Väärtusetu on olnud lükata ja tõugata – tema ise ja teised on teda kujundanud erinevate soovide ja tahtmiste järgi. Ta on muundunud ja moondunud kellekski ja millekski – tal puudub kontakt iseendaga – ta ei tea Kes ja kus ta päriselt on – ta ei ole kasvanud täis – enese piiridesse kohale jõudnud ega neid välja öelnud. Ta on saanud olema siis, kui talle on ette öeldud/ ette näidatud kuidas ja seal, kuhu talle on koht antud/ jäetud. Miski ei ole igavene – selle, mille teine andis, saab too tagasi võtta ja ümber vahetada – see ei jää püsima ega samaks – sellepärast puudubki vahendina kasutusel olnud inimesel kindel ja püsiv väärtus.

Selline inimene on iseenda silmis väärtusetu, sest ta teab, et tema EI ei maksa midagi – tema ei kuula ise ennast – tema teeb seda ja on see Kes ta peab olema – tal ei ole piire – teised ületavad neid ega hooli neist – tema ise annab selleks loa ja loob võimalused, sest piirid on ohtlikud – need on tagajärgi kaasa toovad ja vastust vastu võtma sundivad.

Heal lapsel mitu nime – Laps, kes valib väljenduda Agressorina, Ohvrina, Päästjana - keeldub tegelikkusest – ilusioon võimalikust ja olnu/ oleva eitamine on kaitsevahendid säästmaks ja päästmaks ennast juhtunu/ juhtuda võivaga kohutumisest ja võimalike tagajärgede vastu võtmisest – olemast see Kes koges ennast muutvat kogemust – ei ole enam süütust, uskumist ega kaitstust – kõik on võimalik.

Eitamine – see on tõendite ja põhjuste otsimine ning juurde loomine, et tegelikkus ei vasta tõele, kuni seda välja ei ole öeldud ja jõudu kasutades paika pole pandud. Info, millest keeldutakse, on tõene – tegelikkus on see, mis on tegelikult olemas – see on see punkt, millest läheb teekond edasi ja tuleb võtta lahenduse otsimise aluseks. Kasu ei ole vahelduvate sõnade, muutuvate nägude ja vastukäivate tegude varju pugemisest - seal ja neis ei ole pidet – nendesse kinni jäämine ongi jätkuva ärevuse ja hirmu põhjuseks – inimesel puudub pidav pind jalge all,

Iseendale väärtuse andmine - Mina olen ... - mina valin ... - mina ei nõustu ... – minu väärtushinnangud ... – minu eetika ... – minu maailmavaade ... – minu soovid ... – minu vajadused ... - minu oskused ... - minu ressursid ... - minu kogemused ... - minu lahendused ... - minu teekond - mina täiskasvanuna.

See info ei ole loodud ega välja öeldud selleks, et keegi teine seda arvustaks ja üle hindaks ega ole see ka teise vastu tehtav ülekohus ning mõistetamatus, millega ei tule arvestada. Vastupidi, see on sõnum teisele/ Maailmale – 

Minu väärtus on selles ja selles - näita, kuidas Sina hindad ja arvestad minu väärtusega, mis ei muutu Sinu valikute tulemusel ega sammudest lähtuvalt! See on oluline ja teadlik põhi – see olen mina enese moel ja need punktid ei ole välja jäetavad kohad – teatud piires saab läbi rääkida, kuid ei kõiges! 

Kui teine inimene arvestab ja hindab ning soovib koostööd, siis saab teatud piirides läbi rääkida, kuid, kui arvestamist ja koostööd ei ole, siis tuleb teha otsus ja sellest kinnipidada – see ongi see koht, mida laps ei saanud/ ei osanud/ ei julgenud teoks teha. Lapse jaoks oluline - oli enne ja sai olema pärast - oli see hetk, mil selgus, et tal olid piirid, mis ilmnesid, kui täiskasvanu neid ületas. Laps sai kogemuse, et täiskasvanu ei arvestanud tema infoga ega pidanud tema piiridest kinni ning puudu jäi kogemus, kuidas enese jaoks vajalik otsus teoks teha ja sellest kinnipidada nii, et enam ei tehta ega pea kogema. 

Marianne

25.04.2024.a

Minu tahtmine sündigu III – Olen täiskasvanu

 

Tuleb tõdeda, et oli olnud väga pikka aega kestnud segadus ja jama – segased suhted olid tähendanud rahu puudumist – ei olnud tasakaalu iseendas, sest minu Mina piirid ei olnud veel paigas. Lõpuks valisin mõista ja vastu võtta teadmise, mille jaoks oli seda kõike minule vaja olnud – oli olemas aeg iseendale – iseenda avastamise, mõistmise ja mõtestamise jaoks.

Selle töö tulemus näitas kätte vahe - kuidas olin saanud Mina-na olema enne ja kuidas peale iseenda vastuvõtmist. Varem oli olnud oluline see, kuidas teine – selle AOP mudeli, mille mängus osalesin, Ohvrirolli taha varjunud Agressor ehk suhteomanik - oli ja tegi - mina olin olnud ootel, teadmatuses ja ärevuses, et kuidas ja mil moel saan olla ja olema – teise samm ja tema poolt edastatud info olid märkinud piiri ja nimetuse, kuhu asetusin ja kellena esinesin selles mängus mina – kuid see piir ja rollinimetus ei olnud minu Mina – see seal oli teise vajadus ja lahendus, mida võimendas Agressorit järgiv ja toetav õukond.

Olin kuulanud teise sõnu ja vaadelnud tema tegemisi – olin kõikunud kahe Maailma vahel – oli õige olemine ja oli vale olemine. Mängus osalemine oli tähendanud enesele, kuid tegelikkuses ka kõigile teistele, valetamist – olin püüdnud vastata Agressori poolt kehtestatud reeglitele ja mind sissepiiravatele raamidele, sest olin soovinud olla osa ja mind tunnustava tähelepanu osaliseks saada. Vajasin tähelepanu iseendale, kuid sellisena mind sinna ei soovitud ega nähtavaks teha lubatud. Agressor sai olla enesele vajaminev, kui mina täitsin, tema valitud mängumudelis, temale vajaliku rollipartneri osa – minu kannatused ja vähendamine ei mõjutanud mängu kulgu ega äratanud südametunnistust.

AOP mudel tähendab, et koos on seltskond, kes jagab ühist arusaamist, et pealiku – selle mängija, kelle võimuses on teisi, millestki olulisest ilma jätta - õigus on õigem õigus, kui teiste oma ja kindel on ka teadmine, et mängija, kes on ühiselt süüdlaseks nimetatud, õigus oma tõele on selgelt vale soov. Selle mõtteviisi pärast ei leidnud minu, mind ja ka ühist tegevust puudutav info ärakuulamist, mõistmist ega järgnenud sellele ka samme, et midagi muutuks.

Mängu tähistavad piirid olid tõepäraselt samastatud perekonna/ suguvõsa omadega ja sellepärast ma ei mõistnud, mis ja mille jaoks toimus – nagu vähkkasvaja oli mäng levinud ja nakatanud olemas olijaid ja ajas lisandujaid sel moel, et vahe tegemine algsel, süsteemist lähtuval, põhjal ja inimese tunnete poolt loodu vahel oli väga keeruline – sellist lahendust, et olemas on kaks ühes, ei osanud ma ära tabada ja just sellepärast oli olnud segadus ja vale tajumine – reaalsus ja mäng olid erinevad, kuid ometi nii sarnased – osalejad olid mõlemas samad, kuid kandmas ühes/ teises erinevaid rollinimesid ja väljendumas olevas ühe/ teise valikust lähtuvalt.

Mängu veel mõistmata näis ühe ja sama ühes olemise sees erinev olevat vaade maailmale, kuid tegelikkuses oli mängus osalejatel, tervikus olijatest, erinevad eesmärgid, mis pühitsesid sisse ja määrasid paika kõik muu – see tähendas, et süsteemist lähtuvad rollid kaotasid mängus väärtuse ja sisu. Mäng tähendas, et süsteemis ilmnesid ja olevat segasid, ellujäämist harjutavate inimeste poolt nö enese, kuid tegelikkuses endale vajaliku rollinime kaitseks seatud, piirid, mille muutmine, muutumine ja sisu lähtusid väljavahetatud, ära võetud või kandma määratud AOP mudeli rollinimedest.

Olin sumbanud sügaval tunnete sees – olid olnud enese erinevad, erinevatest läbi elamata kriisidest pärit, tunded. Olin kandnud enese õlgadel nende, keda olin valinud päästa, tundeid. Olin, uskudes, et olen süüdlane ja vale, kandnud, enese koormana, vastutust terviku eest. Olin ülevõtnud teiste tundeid ja eesmärke ning teinud neist enese omad. Olin olnud takistatud tunnete poolt – teiste tunded olid näinud keelavat ära iseendana olemise - päris minu piirid. Olin kahelnud iseendas ja oma tee vajalikkuses. Olin otsinud põhjust, et teekonda jätkata, kuigi tundsin ennast valena, et ei tee ega vali muud – uskusin end olevat kasutu ja väärtusetu. Proovisin seda huvitavalt toredat mängumaailma uskuma jääda ja nõustuda sellega, et enese teel kõndimist ei pea/ ei tohi/ ei tule/ ei ole vaja jätkata, sest minule mängida jäetud rollist ei näinud olevat väljapääsu – seda esitleti selge ja ainuvõimaliku tõena.

Lõpuks ometi vaatasin enese põhjani välja – minu põhi on olemas olevast süsteemist lähtuv tervik – kõik selle osad on olulised ja väärtuslikud - kõik on seismas omadel kohtadel – kindlate rollinimedega ja kindlalt paika pandud seotusega olemas ning see annab aluse, kuidas on ja mida tuleb/ saab teha – tööd iseendaga, et arvestada iseenda olemas olemisega ja teisega enese kõrval – kõik on olemas ja kõigiga tuleb arvestada – kedagi ei ole õigust jätta välja ega eraldada. See hõlmab ka teadmist, et ühiste piiride sees on igal Inimesel olemas oma piirid – nendega tuleb arvestada, neist tuleb teada anda ning need ei ole selleks, et lõhkuda, vaid alles hoida ühist – seda tervikut, mida meist keegi ei ole ise algusest alates loonud, vaid, mis on meile eelkäijate poolt edasi antud.

Omal moel on ka AOP mängus osalejad püüelnud terviku poole, kuid ometi valinud, tunnetest tõugatutena ja takistatutena, luua vähemat – mängus osalemine on tähendanud, et ühise terviku sisse on aegade jooksul moodustatud, kellegi kindlaks määratu kontrollile alluvaid, erinevaid kooslusi. Kooslused on tähendanud, et on ühinetud või ühinemist on soovitud eraldavalt - välja on see näinud nii, et ühe Oma poolt olles on valitud olla, teise Oma vastu – Ohvrid/ Päästjad versus Agressoriks/ Süüdlaseks nimetatu.

Ühinesid need, kes olid ühesugusel moel elu poolt kõrvetada saanud ja näisid olevat samal moel aja ja/ või lähedaste poolt ebaõiglaselt koheldud inimestena. See tähendas, et haiget saanud tegid omadele haiget, kui valisid ennast oma õppetundide käest päästa ja ise ennast oma kogemustest säästa – vaja oli seda, kes jäi enesele kindlaks ega vankunud surve all – vaja oli läinud seda, kes oli kõndimas teekonnal iseendani ja tegi selge vahe vahele iseenda ja kellegi teise vastutuse vahele ning tegi nähtvaks AOP rollide mudeli ja, valides iseenda, ütles EI mängus osalemisele.

Ega olev ole tühjast tõusnud – inimesed on ise selle loonud ja iseendale valinud. Aegade teel on ettetulnud palju ja valusat – oli aeg, mil perekond oli normaalsus - vanaema ja vanaisa alustasid algusest – teineteist valiti välja, mindi paari, sündisid lapsed ja olemas oli kodu, kuid siis kohati punast vasarat ja tarre astus haigus – kaotati need, kes lõid ja hoidsid tervikut – järele jäid ennast valest ja ohust ära päästjad - valutava hingega vaenatud ja vaenajad.

Ka emal oli meeles tervik ja ta püüdles selle poole - ta valis välja mehe ja sai lapse, kuid ei sõrmust ega abikaasat. Lõpuks oli kolmas laps see, kes tõi, ikkagi ema sammude tulemusel, kätte oma kodu, kuid ei Meest Naise kõrvale. Ema soovis tervikut – pidavat põhja, mille peale ehitada ja, milles kogeda enese jaoks vajalikku ja soovitut. Kindlat ja turvalist põhja – enese tunnustatud väärtust - talle ei ulatatud. Enese poolt valitud sammude tagajärjel loodu ei olnud enese soove ja vajadusi täitev, vaid vabadust vähemaks võttev - see tundus koormana, sest seda ei tunnustatud, iseennast ja oma elu väärtusena vastu ei võetud – elu elamine oli raske, sest puudus enese põhi – ei olnud selge enese koht süsteemis, sest elu valiti elada mängumaailmas.

Elu erinevad kogemused olid teinud inimestest osalised AOP mudelis – punase vasara poolt vastu võetud plaanid nimetasid inimesi rollidesse, mis ei kuulunud neile, kuid sel moel ümber nimetatud inimestega käituti ja nende elu lahendati sel moel nagu need oleksid olnud tõesed – enese algus kaotati ära. See oli kaks ühes – enese teadmine enese sees ja ümbritseva Maailma vale rollinime tõeliseks kinnitav käitumine. Vahed tehti vahele ka perekondades ja suguvõsades – märk jäi külge alatiseks - inimesed ei pääsenud mängust välja.

Sellest tuleneski, et võeti sama mudel oma vabaks lubatud ellu kaasa – selle tagajärjel nähti ja nimetati tegusid ja inimesi nii nagu oli enese kogemuste najal õpitud. Elus tuli ette erinevat – kui enam ei olnud vaja enese elu ära päästa, siis lõppes see faas, milles hoiti ennast vaos ja vaiki ning algas eelneva aja jooksul kogutud, kuid veel läbielamata tunnete avaldumise ja kordusesitlusele tulemise etapp.

Enesega kohtumise eest ei olnud pääsu, kuid mudeli kasutamine tagas selle, et keelduti nägemast enese osa toimuvas ja vastutuse võtmisest – soov oli leida süüdlane, kelle pärast ja kelle kanda jätta aja ja hinge valu ning lahendamiseks "valed" tunded. Lahenduse leidmiseks kasutati samu nimetajaid ja sama mudelit – see tähendas ühe tooli tantsu kindlate rollide ümber – olid ihaldatud roll ja oli põlu all olev roll – kulminatsiooniks saanud vihane kokkupõrge, kahe õe vahel, sündis 41 aastat tagasi, mil ühine tee kaevati üles, sest koos olemine ei olnud enam võimalik – ohvreid oli kaks ja mitte keegi ei nõustunud kandma süüdlase rolli. Kuna elu põhines mängul, siis see tähendas, et koos olla ei olnud võimalik – teed jäid lõpuni lahku.

Emal on kaks tütar, kes võtsid temalt üle tema erinevad pooled – üks on lähtunud süsteemil põhinevast tervikust ja on möödunu, oleva ja tuleva aja ühendaja – teine valis hukkamõistvad tunded ja karistava tee. Jätkus mäng Ohvri rolli nimel - sellepärast võeti, valiti ja anti kanda ellujääja/ ära päästja/ ohvri roll sellele, kelle ülesandeks jäi vedada „vastutusvõimetute” koormat ja tagada neile see, mida päästetavad ise ei valinud/ osanud/ tahtnud/ vastutanud, kuid Ohvritena pidid endale saama ja kogema.

Samal moel nagu alguses nii viis ka jätkunud mängus ohvriroll inimesi lahku ja valiti pooli. Üks oli sama - ohvrid kogesid ennast ohvrina ja vastaspoolt süüdlase/ agressorina – kumbki ei olnud nõus endale kuuluvast – enese kannatused olid ära tõestanud selle õiguse - Ohvri rollist lahti laskma. Senikaua, kuni käis sõda rolli nimel, kestis lugu edasi – mängiti ju mängu, milles olid piiratud võimalused.

See, mida olen soovinud luua ja hoida, on olnud õigemast õigem – tervik kõigist – tervik kõigile. Olin, kohates raskusi ja ära tõukavaid mõistmatusi, tundnud ennast ahistatuna – surve all olevana tundnud peale sunnitavana, et pean enesest loobuma ja alluma. Koos olemise jaoks näis olevat ainuvõimalik, et pidin jätma kõrvale iseenda, enda teadmised ja teekonna – sellisena nagu olin mind ei aktsepteeritud ega tunnustatud. Jep – mängus osaledes ja osalemiseks oli see kõik vale ja liigne.

Loomulikult võitlesin ma vastu – võitlesin enese nimel ja teiste pärast – on olemas teadlik mina – see, kes kõnnib läbi, kirjutab välja ja saadab lugusid lendu, kuid ka see, kes käis ja tõestas ning proovis jõuda mängijateni – soovisin oma kohta mängus, kuid ei sellisena, kellena mind esitleti ja nähti – soovisin olla iseendana, kuid seal ja selles see ei olnud võimalik. Kuni mina ise ei teinud mängul ja reaalsusel vahet lõin ma uuesti möödunut ja kogesin jätkuvalt seda, et ei ulatu iseendani – minu kaks mina, mängus osalenu ja süsteemis olija, ei saanud kokku.

Tänases olen jõudnud selguseni - räägin seda ja kirjutan sellest, mis ja kuidas on – ma ei pea seda ära tõestama – minu sõnad, olemas olevatena, annavad teada oleva olemas olemisest. Minus on olemas teadmine, et minu põhi on süsteemi tervik – kõik on olemas ja vahed on ületatavad ning ära kaotatavad, sest need on kunstlikult loodud – need on kasutusel olnud AOP mudelist lähtuvad lahendused. Mina olen astunud Ohvrite mängust välja ja olen sellisena, mis ja kuidas olen mina. Mina olen täiskasvanu, kes ei vali kontrollida Maailma ega manipuleerida teistega.

Kontroll – allutamine, manipuleerimine, enese ohvrina esitlemine ja agressori vajamine - on lapse rollist kinni hoidva inimese lahendus. Laps kasutab selleks, et ise ennast vastutusest vabaks päästa, kellegi teise mõjutamist – tuleb manipuleerida selle teise mõttemaailma ja tunnetega sel moel, et saavutada enese jaoks õige tulemus. Tähelepanu on suunatud enese jõu, kui Maailma üle kontrolli omamise tõestamiseks, kasutamisele – teise inimese allutamisele iseendale – edukas allutamine tähendab, et iseendal ei tule oma sammude ja tehtu eest vastutada ning vajalik, vajalikul hetkel, tagatakse.

See Laps, kes vajab Ohvri rolli ja Maailma kontrollimist, on kogenud tema piire ületavat ja teda vähendavat agressiivsust – mingisuguse sündmuse/ kellegi sammu/ mõistetamatu kogemuse tagajärjel andis ta endale uskumuse, et tema ei saanud enam olla see KES ta oli ja seega ta ei tea KES ta on. Kuna temast sai mängur AOP mudelis, siis, omal moel, on ta olnud lahti ühendatud süsteemist – eemal enese juurtest - eemal enesest, sest AOP mudelis mängijal ei ole õigust päris iseenda piiridele.

Eneses selgusele jõudmata ja iseennast mõistmata ei ole inimesel paigas oma Mina piirid. See inimene ei ole läbinud kriisi ega võtnud ise ennast iseendana vastu. Ta elab enese päästjana enese ellu jäämise nimel – ta elab samal moel nagu kunagine piire ületav hetk/ kogemus kestaks edasi või oleks koheselt kordumas. Ta hingas sisse, hoiab hinge kinni ega ole välja hinganud – ise ennast pingest vabastanud – jätkuv kogemus kinnitab, et teine on veel isiklike piiride sees - ongi senikaua, kuni valitakse AOP mudelist rolle ja mängitakse iseenda või kellegi teise poolt loodud mudelis kaasa.

Ennastkaitsva inimese lahendus – enese piire varjatakse, neid kaitstakse ülepingutatult ja need ulatuvad kõige selle ümber, mis/ kes on omaks nimetatud, ohutuks tunnistatud ja sobivaks manipuleeritud. Kuna selline inimene ei tea, kus on tema tegelikud piirid, siis ta ei tea, millal neid ületatakse. See teadmatus tagab ärevuse, hirmu ja paanika – ta vajab kontrolli Maailma ja kõige valeks nimetatu, kuid ka enese üle.

Enese elu eest võitleva inimese jaoks on vaja agressorit – selle olemas olemine tagab talle vajaliku – ta saab võimaluse kontrollida üle oma piirid ja näha nendest kinnipidamist ning vajadusel ka kogemuse, kuidas tema saab ohtlikuks nimetatu enesest eemale tõugata/ enesega seonduvast välja jätta. Elu annab talle võimalusi ja ta saab agressori terrori ja rünnaku osaliseks senikaua, kuni ta valib enesele oma piirid selgeks teha ja ka teistele välja näidata – seda tehes on ta võtnud iseenda eest vastutuse endale ja ka Täiskasvanu rolli vastu võtnud.

Täiskavanu mõistmine – tema on see, kellel on kaasas ja kasutada erineva info pagas – elu ei tähenda ellujäämise nimel võitlemist ning selleks, et ennast kaitsta ja hoida, ei ole vaja teisi päästa nende teekonnast. Iga inimese teekond on tema enese astuda. 

Täiskasvanu teab – mis ei ole mina – see ei ole minu - mina on enese füüsilised piirid ning see, mis ja kuidas on enese sees ning enese poolt loodud kujutlus iseendast, kes kohtumas Maailmaga enese ümber. 

Täiskasvanu on kohal eneses ja teadlik enese piiridest – ta teab, et tema ise leiab lahenduse – tal on olemas oskused, ressursid ja erinevad võimalused. Ta teab, et olemas olemise ja vajaduste täitmise jaoks ei pea olema, kedagi teist – loo algus ja lahendus on temas - tema ise on enese jaoks olemas ja sellest piisab.

Marianne

24.04.2024.

Minu tahtmine sündigu II - Mayday

 

Segased suhted ehk suhte segamine ehk suhtesse segaduse loomine – vastuolud, rahulolematus, alla neelamine, vaikimine, valetamine, varjamine, eitamine, ülevoolavus, püüdlikkus, allutamine, sõnakuulamine, meeldida proovimine – kõik need ja palju enamatki teeb ja valib inimene, et oma suhteid enese jaoks söödavaks teha, teise jaoks õigena näida ja suhet, väidetavalt, alles hoida. Inimene manipuleerib eesmärgipäraselt - ta soovib enese jaoks õiget tulemust - millegi kindla allesjäämise võimalust.

Need on, tõest kõrvalaekalduvad, lahendused, mis tekitavad pinnal virvendusi ja proovivad tagada olevas hetkes rahu, kuid tegelikult on need kõik valikud, mis on valitud, et anda juurde aega, et, veel või äkki, siis ei peagi midagi ette võtma – tõe tund veel ei saabu – see on vältimatu edasi lükkamine. Pinnal toimuv on jäämäe tipp – allhoovuste poolt tekitatud liikumise järellainetus.

Nendes kohtades, kus toimuvad ehmatavad üles äratused – öeldakse välja varjatu, kärgatakse välja sisse kogunenu, tehakse teatavaks ära keelavad/ lõpetavad otsused – on selge, et midagi on väga viltu läinud – kusagil on lastud minna/ lükatud suhe kreeni ja pikalt on kõnnitud kraavipervel kuni, kogedes olevat viimase veere peal, proovitakse möödunut, olevat ja toimuvat korraga ära lahendada. Lahendada võrrandit samade muutujatega, kuid sooviga jõuda välja teistsuguse tulemuseni.

Kui teisega ja iseendaga ei ole arvestatud, ise ennast ega teist ei ole mõistetud ega toimuvat mõtestatud, siis on vaja rohkem ja täpsemat infot, et edaspidi saaks olema teistmoodi parem koos olemine. Inimesed püüavad või on sunnitud tegutsema – nad alustavad ja lähevad teele, kuid nad jäävad kinni esimestele meetritele. Nad takerduvad tunnetesse – just nimelt nendesse samadesse tunnetesse, millega ei ole tegeletud, mida ei ole jagatud, mida ei ole kuulatud, mida ei ole tunnistatud ega võetud vastu st lubatud endal ja/ või ka teisel avalikult, ära tuntavalt ja ühiselt heaks kiidetud moel - vabaks lubavalt tunda.

Inimeste sees on peidus hirm – ei taheta/ ei olda valmis kogema enese/ teise tunde tagajärgi – teise tundeid võetakse isiklikult ja enese tundeid varjatakse – ei osata, midagi peale hakata selle tundega, mille algust ei saa enam ära muuta – tunne on, kuid ei teata, kuidas seda käsitleda st vabastada, et Ohvreid vältida.

Õpitud on otsima tundele autorit, käsitakse teisel ennast korda teha, elatakse, veel nimetamata tunnet lahendav, tunne teise peale välja, tõestatakse oma õigust tundele ja tuuakse näiteid, kuidas tunne avanes/ ärkas/ tekkis, laotakse lagedale väited, et teisel ei ole õigust oma tundele, sest too oli ise see, kes tegi midagi/ kuidagi valesti või oli teise vastu ülekohtune. Tundest saab tuline kartul, mida loobitakse edasi-tagasi – otsitakse sihtmärki - et pihtas ja põhjas - ära peidetud.

Kuuldavale tuuakse erineva tähendusega sõnad, mis paiskuvad välja erineva jõu ja helitugevusega, kusagilt kuhugi lendavad lauanõud või kätteulatuvad asjad, millegagi lüüakse elutut, kuid ka elavat. Inimesed võtavad appi kõik võimalikud lahendused, et anda edasi oma info – eesmärk on teha enese sees peituv kuuldavaks ja nähtavaks. Seda ka siis, kui ise ennast ei mõisteta lõpuni välja. Selles see asi ongi, et on jama – otsitakse töötavat st infot ühiselt mõistetavalt edastavat ja vastuvõtvat ühendusteed – seda nii iseenda erinevate tasandite, kui ka enese ja teise vahele jäävat maad ületama.

See koht ja selline tegevus, segase suhte harutamisel, osutub sageli nii stressirohkeks, et kui füüsiliselt ja vaimselt enam ei jaksata jätkata – ollakse üle keenud ja algsest väga kaugele triivinud või peaga vastu seina tagunud – siis valitakse erinevad teed, kuidas edasi minna.

Alguse aegadel enamasti nö maetakse sõjakirves maha ja valitakse, selleks korraks, lõpetada – targem annab ju järele – kuid tegelikkuses siinkohal ei ole küll tarkusega tegu. Võidakse, ühte ja teist ning ette ja taha, paluda andeks ning tõotada muutust ja tulevast paremust. Võidakse väga püüdlikult, õigena näides, edasi astuda – ollakse ettevaatlikud, tuntakse hirmu eksimuse ees, üritatakse teise tundeid ja tujusid välja peilida, et sobituda ja meelejärgi olla. Vaigistatakse ja peidetakse ise ennast, et vältida „hoolimatuna” olles teise tundeid riivamast.

Võidakse, kergendust tundes, et jätkatakse ikkagi koos ja kogemust omades, et sai vajalik välja öeldud, minna ühisel teel edasi uskumisega, et nüüd läheb kõik kergelt ja lihtsalt edasi – takistused on kõrvaldatud ning ebakõlad, üksteisemõistmiseks, ümber moondatud. Võidakse olla veendunud enese tões – teine pool oli/ on ju selgelt vale ja tegeleb lahenduseks iseendaga. Võidakse ka astuda samm kõrvale ja kaugemale, et nagunii ei muutu midagi – käivad ettevalmistused lõplikuks lahkuminekuks.

Loodetakse ja palutakse, et enam ei juhtuks, sest midagi võeti ju ette – erinevat infot öeldi ju välja ja sõditi enese jaoks valele vastu – aur lasti välja, suud öeldi puhtaks ning haiget tehti ka mehe moodi. Kuid tegelikkuses olemas oleva ja jagatud infoga päriselt ei tegeletud ega arvestatud – koostööfaasi ei jõutud – suhet ei viidud edasi, vaid vähendati selle edukalt toimimise võimalusi – jätkatakse valetades ja jaanalinnu kombel päid liiva alla peites – mida ei nähta, millest ei räägita, mille olemas olemist ei tunnistata - seda ei ole olemas.

Inimesele on omane jääda kinni mustrisse – enese, nii isiklike, kuid ka pealtnähtud, kogemuste tagajärjel proovitakse iseenda välja ütlemist vältida/ vähendada/ ohutuks moondada – ja kui see samm lõpuks ette võetakse siis, suhte selgitamiseks/ selginemiseks, vajalik öeldakse välja, ennast ületava ja vastupanuga arvestava, tundejõuga. Vaja näib olevat enesest suuremat jõudu, sest see on koht, kus ja milles otsitakse süüdlast – kelle pärast on lood metsas ja vastutajat, kelle kanda jääb segaduse korda tegemine.

Sellises mustris tähendab süüdlaseks olemine, et see on see osapool, kes peab ennast vähendama – teise ehk ohvrirolli endale saanu jaoks õigeks muutma. Süüdlasel puudub enese vabadus – ta peab tegutsema ja olema enese arvelt, sest kuna tema jäi alla, siis temaga ei tule arvestada – teise (selle mustri keeles peaagressori) tunded on olulisemad ja määravamad.

Nii Agressori, Ohvri, kui Päästja eesmärk on hoida nn suhte selgitamist selles faasis, kus toimub sõda tunnetega – selles kohas pannakse paika ja jagatakse rollid ning inimesed saavad lahenduseks iseendina ehk enesega samastatud või enesele vajalikus rollis olla. Ja siin on ka põhjus, miks seda kohta tagasi vajatakse – nn Süüdlane ei ole nõus enesele jäänud rolliga, vaid vajab selle otsuse ümbertegemist, sest ta ei ole vastutav kõigi ja kõige eest ning seda tähelepanu, mis temale on suunatud, ei ole hea kogeda ja see roll jätab teda teiste hulgast, häbistatuna, välja ning eraldi seisma - tema on teistele ohtlik, sest ta tahab rollivahetust.

Ja just see on põhjus, miks parasjagu valitsev Ohvriks maskeerunud Agressor väldib suhte selgitamiseks võimaluse andmist - eraldi olevana püsib Süüdlane, Agressori jaoks vajaliku tegelikke ambitsioone varjava Ohvriks tunnistava rollikaotuse vältimiseks, ohutus kauguses. Lisaks sellele võimaldab, Süüdlase eraldamine, hoida Agressori kontrolli all teised samas mudelis olijad - sel moel saab teha kindlaks nende meelsuse ja jagada, ilma takistusteta, Süüdlast vähendavat ja ennast, kui Ohvrit, ära tõestavat infot.

Kuidas peaks inimene oskama ja suutma olla - nii enese, kui ka teise jaoks - sobiv, mõistev, hoidev, toetav ja arvestav, kui ta ootab, et see juhtub justnagu iseenesest – täiesti tõsiselt usutakse, et alustades algusest või jätkates, peale kraavi põikamist, piisab suhte töökorras olemiseks sellest, et tema ja teine on olemas ning see tagabki, et kõik on korras ja laabub tõrgeteta.

Kallisse kodumasinasse ja imetlustäratavasse sõiduvahendisse suhtutakse palju austavamalt ja enamana väärtustades, kui iseendasse ja teise inimesse. Masinat proovitakse õigesti – masinast lähtuvalt - mõista - juhised loetakse hoolega läbi, nendega arvestatakse ning vajadusel küsitakse abi ja, kui enese oskustest jääb väheseks, siis viiakse parandusse. Iseenda ja teise puhul arvatakse ja loodetakse, et nii ettetuleva kui ka paratamatusega kohtudes parandatakse ise ennast ära ja kuidagi mängitakse välja – küll kohanetakse ja lepitakse – inimene talub ju paljutki.

Selge ja ausa info, enese kohta, saab ainult inimene ise anda - kui soovitakse ausat ja töökorras olevat suhet – ühendust, milles saab olla vabana ja on võimalik kasvada nii Inimesena, kui ka ühes, siis ei ole kohta ega aega selleks, et edastada moonutatut teavet ega ka keelduda teise poolt välja öeldu vastu võtmisest. 

Täiskasvanu teab ja tunnistab enese vastutust ja tagajärgi – tema jaoks on selge, täpne ja aus info väärtuslik. Lapse rolli kandev inimene on see, kes mängib enese ja teiste tunnetele rõhutades ja rõhudes – laps on selgeks õppinud, et manipuleerides, suudab tema teist inimest teiseks muuta/ muutuma panna – see, järgi proovitud ja tõeseks tunnistatud, info annab teadmise, et teise tõde ja soovid ei ole olulised ega määravad sest, kui Laps tahab/ vajab teisiti – siis saab olema teisel moel – Lapse jaoks sobival/ õigel viisil. 

See info annab Lapsele, kes ei PEA valede asjade ja lugude eest vastutama, suuna, kuidas tegutseda ja mil moel mitte. Ja nii need suured Lapsed oma suhteid, üsna huvitavalt, selgeks proovivad selgitada, sest üks ja seesama info on neil kõigil samasugusena olemas. Neist keegi ei taha jääda välja ja eraldi - saada vale tähelepanu osaliseks. 

Just vale tähelepanu oligi see, millest manipuleerimine ja AOP rollide mudel alguse sai - last vaadati tema jaoks valel moel - tema osaks said Lapse rollis olijale mitte sobivad ja ülekohtused kogemused - tema koges füüsilist/ vaimset vägivalda, tema ette pandi piire, tema ise pidi võtma vastutuse enese olemas olemise ja tegude eest - tema ei tahtnud olla see KES - kes ta, vale tähelepanu ees ja käes, näis olevat - ei Laps, vaid enese uskumustest tulenev roll. See vale olemine / vale nime kandmine - oli lapse valik, kuid ennast ära kaotavast ohust päästev Laps jäi uskuma, et teise inimese tegu/ sõna/ hääl/ valik muutis teda teiseks.

Marianne

23.04.2024.a