Ebaadekvaatne käitumine – inimene ei suuda ise ennast eristada, kellegi teise infoväljast – selle asemel, et olla Mina ise ja arvestada enese informatsiooniga, inimene arvestab, kellegi teise omaga ja see tähendab, et tema ise on enese vaenlane – tema ise, ise ennast keelates/ vaigistades/ valeks pidades, paneb ennast tundma, valima, väljenduma, kellegi teise informatsioonile tuginedes.
Siis, kui selle teise informatsioon on mõeldud inimest, kui eraldi ja iseseisvat isiksust, vähendama ja takistama, siis teostab inimene ise selle, mida ja kuidas on teine plaaninud – inimene ise annab endale ülesande olla vähem, olla vale, olla inetu, olla halb, olla teisele mugav, jne – Mina pean, sest Mina olen – Mina pean, sest muidu – hirmud, ebamäärasus, ärevus, häbi – vale ja ebamäärane informatsioon, mis hoiab inimest tegemas seda, mis näib ära hoidvat selle, mida inimene ei näi üle elavat.
Tagajärjeks haigused ja vaimne tasakaalutus – inimene ei ole eneses üks – ta vastandub – mingi osa temast on vale ja mingi osa on õige – õige peab hävitama vale, et vältida kaost ja hävingut – kasutades, kellegi teise informatsiooni, tähendab see seda, et inimese enda info on vale ja seega hävitavad inimese rakud/ organism seda, mis on temale endale okey ja vajalik.
Inimese keha on mõeldud kaitsmaks inimest, väliste ohtude eest – siis, kui vanelane on enese piiride sees, siis tuleb see hävitada – organismi ebaadekvaatne käitumine on täiesti loogiline, kui mõista, miks keha seda teeb – rakud on saanud ülesande inimese kasutuses olevale informatsioonile tuginedes – inimene kaitseb ise ennast, iseenda eest – inimese seisund/ välimus/ käitumine/ harjumus annab teada, kas oht on vähene, kas on patiseis või oht on elule - mida suurem oht, seda suurem enese hävitamine.
Inimene ei saa olla Mina – enese kohta käiv kindlalt paigas püsiv informatsioon, mis on tõene – kuni tema ei ole, ise ennast, enesele olulise teise infoväljast eraldanud ega ole selle teise tähelepanule immuunne.
See tähendab kasvavat enese teadlikkust ja kõndimist vaimsel tasemel, sinna maani, kus vägivalda kasutava ja vähendamist teostava teise inimese informatsioon ei muuda enam inimest ja tema kohta käivat – kellegi teise info ei purusta enam inimese jalgu ega lõhu/ vaheta tema nägu.
Mina olen Mina, teine ei peegelda/ ei vahenda Mind – teise sõnad, valikud, väljendused, tähelepanu ei ole Minu kinnitused ega minu Mina ära kaotamised – teine on teine, teine ulatub, Mind, füüsiliselt puudutama ja mõjutama, kuid ta ei ole Mina ja ta ei tea, ei näe ega tunne Mind, sest tema näeb, kuna vajab, enese Mina-dele kinnitusi.
Iga järgnev samm viib inimest edasi, sinna, kus ja kuidas tema ei ole veel olnud – see tähendab uut informatsiooni ja uusi avastusi ja uuel moel mõistmisi – see tähendab uuel moel Maailma nägema ja ise olema õppimist – enese sammu, mõtte, väljenduse, valiku algus on ja olen Mina, inimesena, teise inimese kõrval ja teisega koos – milllisena Mina olen, mil moel Mina ise väljendun – kui ehe Mina olen.
See inimene, kes kardab eksida ja vale olla, sest kardab enese nimetamist ja vähendava tähelepanu osaliseks saamist – see inimene hoiab alles vana informatsiooni ja kordab olnut, vältimaks valesid tulemusi. Tema ei ole avatud uuele ja uue kasutusele võtmisele – tema on suunatud oma mustrite alles hoidmisele ja vanade mallide üle kinnitamisele. Seega ta astub edasi, kuid ta seisab paigal ja vaatab tagasi – ta ei saa, ta ei tohi, temal ei ole võimalik muutuda, sest tema ei taha muuta olevat – tema teadmises tähendab see vägivalla suurenemist.
Vägivalda teostava inimese informatsioon – Minul on õigus Sinule – Sinul ei ole õigust Mind takistada, keelata, valeks nimetada. See tähendab, et vägivallaga koheldud ja manipultasioonide saatel kasvatatud laps, pidades neid väiteid tõesteks, on vägivalda kasutava inimese ees kaitsetu – tal ei ole anda endale informatsiooni, millele toetudes, anda ise endale tugevus – Mina, Minu õigus, Minu tahe, Minu võimalused – et seejärel teostada enese eraldamine ja enese kaitse.
Iseenda ja teise kohta käiv informatsioon toob kaasa selle, et inimese vaimne ja füüsiline väli on kaitseta jäänud – valu ja vägivald on enese piiride sees – inimene talub senikaua, kuni akt kestab – ta on sügaval enese sees ja ootab vägivaldse puudutuse möödumist.
Mina pilt – Mina olen/ teine on – Minu õigused/ teise õigused – inimesed on nimetatud rollidesse – inimesed ei ole võrdsed ega tegeliku enese eest vastutust võtnud. Rollide tasand ja rollide jaotus muudab enese vastu teostatav vägivalla ära keelamise/ takistamise raskeks. Põhjuseks ühine infobaas, millele toetutakse.
Mina – inimesena. Vägivaldses keskkonnas on inimene, ilma tõstvate liideteta, sõimusõna – sellele ei ole partnerit ja see roll ei maksa. Sellest ka väljend - Inimene on teisele inimesele hunt – inimene murrab teise inimese – teeb seda selleks, et olla, tõestatult, üle/ parem/ õige/ tublim/ rikkam/ ilusam/ ainus.
Füüsiliselt saab inimene olla suureks kasvanud, kuid kui vaimsel tasemel on ta endiselt see Kes teab enese kohta ja kohustusi ning näeb, et tema on vähem, siis ta jääb vägivaldsetesse situatsioonidesse paigale ja otsib/ vajab enesele teistmoodi vaatajat/ nimetajat, selleks, et teda paremini koheldaks – kuid ta ei võta ette samme, et vägivalda teostavale Ei öelda, tolle ette piir panna ja ise, olukorrast, ära minna.
Vägivaldses keskkonnas kasvanu ja manipulatiivselt koheldu vajab uut infobaasi, millele toetuda – Mina olen, Minu õigused, Minu vastutus – reaalsus ei tähenda, et see oleks normaalne – olevat saab muuta siis, kui on teada, mida ja miks ollakse tegemas ning anda endale siht, kuhu ja mil moel oleva ühiseni tahetakse jõuda ning kui ühiselt ei ole võimalik, siis olla valmis ise ja üksinda oma sammud tegema ning ka üksinda jääma, kui ei ole samal moel, samasuguseid, samme tegevaid teisi kaaslaseks.
Kambavaim – last õpetatakse, et ära tee ega ära mine kaasa – las teine teeb ja on, Sina ei pea. Ära Sina nõustu ega osale – las teised lähevad ja teevad. Teised on – Mina ka olen – siis, kui Mina ei tee ega lähe ega ole, siis Mind ei võeta kampa, Mind jäetakse välja ja üksinda, siis pöördutakse Minu vastu ja Mind nimetatakse valeks, ära andjaks, võõraks.
See on hirmutav, ebamugav, häbistav – teiste tähelepanu ja informatsioon puudutab reaalselt – kõik näevad Mind sellisena nagu Mina, siis, olen – nad ei näe ega kohtle Mind enesega samana – siis nad lubavad endale teha seda, millest enne pääsesin – Mina ei ole nendega enam üks – Mina olen samas, kuid eraldi ja väljas – keegi ei kaitse Mind ega seisa Minu kõrvale.
Vägivald ei ole ainult seal, kuhu on lapsed kokku pandud/ kokku saadetud – vägivald saab olla ka kodus – siis, kui vägivald leiab aset koolis, õues, lasteaias, siis sealt saab ära minna ja kellegi poole pöörduda, kuid kodust ja koduste eest ei saa ega ole võimalik – sealses toimuv saab kätte ja seal ei öelda, et ära Sina tee seda, mida teised teevad – ära Sina nõustu, mõtle enese peaga.
Siis öeldakse ja nõutakse, et x vanuses inimlaps taluks, vaikides, ära selle, mis ja kuidas tema vastu on suunatud – et ta lubaks enesega käituda nii nagu teine on valinud seda teha. Ta ei tohi vastustada ega keelata ega tõtt rääkida – ta peab nõustuma, et tema kohtlemine on õige ja vajalik – temaga teisiti ei saa, sest tema on selline Kes – kellega peab – tema ei ole teistmoodi kohtlemist välja/ ära teeninud.
Inimene ei oska seda, mida ja kuidas tema ei ole harjutanud – inimene ei vali teha seda, milleks temal õigust ega võimalusi ei ole – Mina olen – enese kohta käiv informatsioon on inimese põhjaks. Teist moodi valimast ja teist moodi olemast takistab roll ja rolli etikett – Laps ei tee/ ei käitu/ ei ole oma Ema/ Isa vastu selline/ sellisena – Laps käitub/ on oma Ema/ Isaga sel moel.
Vägivaldse keskkonna tegelikkus – Ema/ Isa on, rolli nime varjus enese isiklikke vajadusi rahuldavad, inimesed, kes kasutavad last/ lapsi vahenditena. Nad on inimesed, kes täidavad oma rolli ülesandeid, sest on kohustatud selleks, kuid nad ei võta vastutust selle eest, kuidas nad seda teevad.
See on põhjus, miks nad hoiavad alles informatsiooni, et nemad on Aja O ning laps on tähtsusetu – nad tühistavad lapse, kui isiksuse ja nad otsivad/ kasutavad võimalusi, kuidas vältida/ takistada lapse teadlikkuse ja ise teadvuse kasvu. Vägivald ja manipulatsioon on sobivad ja edukad vahendid.
Laps on tänamatu ja aju loputuse saanud siis, kui ta ei kuuletu vanematele ja neile vastu „haugub”. Sõnale allumatus leiab vastu sammu – hirmutamine, häbistamine, vägivallaga kohtlemine – tea oma kohta, tea oma teo hinda – Sina oled vale ja Sina teed valesti, kui oma vanema(te)le vastu astud - Sina oled karistuse ära teeninud - Sina oled värdjas - inimestest on rollinime järgi saanud Jumalad, kes mõistavad kohut siis, kui neid ei tunnistata Jumalatena.
On loogiline, et vägivallaga koheldu reageerib kindlatele märksõnadele – siis, kui need kõlavad hilisemas elus, kuid ka samas ajas, kellegi teise suust, siis laps reageerib samal moel – ta kuuletub, ta talub, ta allub, ta vaikib, ta nõustub – temal ei ole teistsugust lahendust ega Mina, kes mõistaks teisiti teha ja kellel oleks õigus teisiti väljenduda.
Kõik on raske ja kõik on väljakutset esitav – uued oskused vajavad harjutamist ja teadmist – Mina võin, Minul tuleb, sest Mina olen see, kes vastutab enesele osaks saava ja enese sammude teoks tegemise eest. Mina vastutan selle eest, mida ja kuidas Mina ise saan muuta ja teisiti teha – Mina ei pea taluma ega kestma – Mina ise saan oma elu muuta.
Inimlaps, keda on hirmutatud üksinda jäämisega ja keda on koheldud hülgamisega, seisab raske ülesande eest – temal endal tuleb teis(t)est lahku astuda, ühisest ära minna, ühes olemine ära lõpetada – tema ise peab paika panema piiri, millise läheduse ta vägivalda tarvitava teisega valib.
Tema ise peab vägivaldsel ja vähendaval moel käituda valiva teise ees pidavaid piire hoidma – tema ise peab oskama vahet teha sellel, mis ja kuidas on vägivald ja vähendamine, mis seda ei ole – tema peab julgema Ei öelda ja suutma sellele kindlaks jääda. Tema ülesanne on raske, sest temaga ühes olijad ise seda ei tee – nad ei peatu, ei lõpeta, ei tunnista tõeks, vaid vaidlustavad ja võimendavad vägivaldset survet veelgi.
Piiride seadmine on iseennast häiriv tegevus, sest tavaline lähedus jääb, enese tahtel, kaugemaks ja on teadmine, et teisega ühes rahu ei ole, sest inimene peab olema valmis teise harjumusteks, võimaluste kasutamiseks – teine ise ei peatu ega vali teisiti siis, kui näeb võimalust ja vajab/ tahab seda, mis ja kuidas oli varem ka piiride seadja normaalsus.
On enese asi ise teadlik olla ja Ei öelda ja mitte reageerida, ette ja kustutavalt – teine on ise enda eest vastutav inimene – las tema siis teeb seda, mida tema tahab ja valib teha. Oluline on teadlikkus – teise võimaluste, vahendite, eesmärkide, harjumuste kohta – Mina ei pea teist päästma ega säästma, sest teine, enese Mina kaotades/ Mina eest võideldes, ei ole hädas. On täiesti loomulik jätta teisele tema enda sammud astuda, ise ennast nähtavaks teha ja enese sammudega kaasnevate tagajärgedega kohtuda – see on tema elu, sellisel viisil ja sellisel moel.
Ka siis, kui teine ise ei astu või teeb seda omal moel ja need puudutavad Minu enda vastu, siis on teise asi leida endale lahendus ja ise otsida, kuidas seda teostada – on teise asi anda teada, et tema vajab abi, toetust ja on Minu enda asi anda teisele teada, mil moel tema taastab, midagi saades, tasakaalu ja Minu enda asi anda teisele teada, kui meie teed ei kulge enam kõrvu.
Olles olnud see, kes on olnud teise Mina kinnitus ja teise vajaduste täitmise vahendiks, on inimesel hirm ja ta tunneb ise ennast häiritult siis, kui ta ei käitu enese logiraamatusse kantu alusel – suhte senine dünaamika saab ju rikutud – pole selge, mis ja kuidas teine Minust mõtleb, kuidas reageerib, mida edasi räägib, kellega ühineb, milline tähelepanu pööratakse.
Mis Minust siis saab – see küsimus teab juba vastust – isiklikud kogemused annavad ju teada, mis siis saab – vahe on selles, et nüüd ei peatu ega pöördu argise juurde tagasi – nüüd saab teoks see, millega on ähvardatud ja kuidas on lubatud ja kuidas on ka kogetud.
Enese mõte, mis on peatunud hämaruse ees, mis on peatunud kuristiku serval, mis on peatunud tõstetud kätt nähes, mis on peatunud sulguvat ust vaadates – see mõte tuleb mõelda lõpuni – mida see tähendab, kui teine teeb nii, teeb naa – mida see tegelikult Minu jaoks tähendab – Mina jään alles, Minuga ei juhtu midagi – Mina ei lähe katki, sest Minult ei saa võtta ära seda, mida ja kuidas Minul ei ole olnud – Mina ise ütlen välja selle, mis ja kuidas on Minu tegelikkus – Minu enese sõnad on Minu enda tugevus – tõese informatsiooni saatel on selgem ja valgem elada – Mina tean, kus olen, kellega olen, kuidas olen, miks olen – Mina ei looda sellele, mida ei ole – Mina ei usu seda, millest räägitakse, kuid mida ei ole.
Hirm on põhinenud enesele antud informatsioonil, millele on tuginetud – see on kitsas ja suunatud info, mis on olnud mõeldud kindla eesmärgi täitmiseks. On vägivaldsest keskkonnast välja kasvava inimese asi vaadata loole otsa tervikuna – Mina olen/ teine on, Minu tegevus/ teise tegevus, Minu kohustus, vastutus/ teise kohustus, vastutus – Minu eesmärk/ teise eesmärk – kus ja milles on ühist, kus ja milles mitte – millistele väärtushinnangutele toetutakse ja milliseid põhi mõtteid järgitakse.
Seejärel anda endale teada - Mina ei jäta enese elu elamata ega samme tegemata sellepärast, kui see teisele ei sobi või valena näib. Seda siis, kui see ei ole liiga tegemine ega vähemaks võtmine, vaid aus olemine – kui hoolid ühes olemisest, siis anna sellest üheselt teada – vägivalla kasutamine ja inimese vähendamine ei ole hoolimine.
Uus teadlikkus tähendab ka ise endale piiride panemist – mis siis, et Mina saaksin ja võiksin ja oskan rohkem – Mina ei pea ega tee ega anna teada siis, kui teine ise ei küsi, ei taha, ei tasakaalusta – ei ole vaja teha ise endale liiga ega anda seda ja sel moel ja nii palju, mis on rohkem teisest, mida teine ei väärtusta, mille teine valeks nimetab ja ära keelab.
On nii tavaline, et vägivaldses keskkonnas kasvanud inimest lükkab tagant, tegema seda, mis ei ole tema enda ja tegelikkusega kooskõlas, temale suunatud väline ootus ja enese sund – Mina pean, midagi tegema – näitama, et Mina kuulsin ja Mina nägin – tõestama, et Mina olen olemas – olen teise jaoks ja pärast, teisega arvestamas, teise infoga arvestamas – Mina annan teada, et teine on Minule oluline ja Mina olen temaga – Mina ei jäta.
Sel moel väljenduvad enese harjumus, enese elu päästev ülesanne, kuid ka väärtushinnangud ja põhi mõtted – seega on oluline vahet teha, mis on mis ning kui tegemist on inimese väärtushinnangutega, siis – sigade ette pärle ei visata.
Vägivallaga harjunul on tavaks reageerida enese mustrite alusel ja konkreetse suhte dünaamikat järgides – sekundiga, ilma pausita ja järgi mõtlemata – info oli ju suunatud Minule. Hiljem tuleb kahetsus, häbi, viha - miks Mina nii tegin ja olin, miks Mina teisiti ei saanud/ ei osanud/ ei valinud – kuid ka alistuvus – Minul ei olnud teist valikut – Mina olen Mina/ teine ei lasknud teist valikut valida.
Tegelikult tuleb võtta aeg maha ja järele mõelda – mis see on, mida Mina nägin ja Mina kuulsin – teine võis Minuga rääkida ja Minu poole tähelepanu teele saata ning teine sai Mind, füüsiliselt, puudutada, kuid siis, kui teine tegutses enesele valitud rolli tõestamise jaoks partnerit luues, siis see ei olnud Minule mõeldud sõnum ja juhend. Oluline on õppida peatuma - oodata enne, kui vastata/ reageerida/ lahendada – ootada enne, kui ise ennast teise looga ühendada.
Teadlikkuse kasvamine tähendab, kogu olemas olevale informatsioonile toetudes, enesele küsimuse esitamist - Kas Mina ise tahan selle inimesega, kes sellisel moel käitub/ valib/ väljendub koos olla, suhelda ja oma aega jagada – kas selle teisega koos olemine on Minule okey? Või on see kohustus, asenduse puudus, harjumus, vajaduse täitmise ootus/ lootus/ sund, rolli truudus?
Vaimse teadlikkuse kasvamine toob kaasa pidava pinna jalge alla ehitamise - Mina ei pea – Mina saan valida – Minul on õigus valida. Inimene ise saab ennast ilma valikuteta jätta - tema saab ise ennast kohustada paljuks ja seega peab ta enese kohustuseks ja ka enese omaks seda, mis ja kuidas ei ole tema tegelikkus – siis, kui inimene ei saa enesest aru, siis tema keha ja keha reaktsioonid annavad temale teada, kellega on tal hea ja turvaline olla, kellega mitte.
Siis, kui inimene, enese sees, toetub kellegi teise informatsioonile, siis annab tema keha teada, et enese sees, enesega koos, ei ole hea olla - inimese teadlikkuses, madalamal tasemel, on uks, mille kaudu on pääsenud pahavara sisse ja see käivitab, märksõnade kõlades, süsteemi ning paneb inimese käituma nii nagu täie teadlikkusega inimene ei vali olla/ teha. Seega on päevakohased küsimused - kust algan Mina ja milles seisnen Mina ise - milline on tõde Minu ja Minu elu kohta - milline on Minu tegelik teekond ja sammud sellel.
Marianne
21.05.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar