Lahkhelid, inimeste vahel, sünnivad siis, kui inimesed on põhi rollides, kuid ootus/ vajadus on selle kohta Millisena koheldakse ja siis, kui see ei vasta enese äranägemisele/ rolli nimele/ rolli teadlikkusele, siis kasvab vajadus, kohandada etendus enesele vastavaks – Mina olen ju Mina ja Sina oled ju Sina – mängime seda mängu õigesti.
Inimene, kes kogeb enese Mina vastustavat/ nähtamatuks jätvat kohtlemist, ei küsi iseendalt – kuidas on Minuga olla, kuidas on Mind kogeda, kuidas ja millisena, Mina ise, teisega olen. Kas Mina olen, selles suhtes ja teise vastu, õige ja aus – kas Mina tean enese, kui ühisel väljal kindlas rollis olija, kohta ja enese ülesandeid – kas teine saab, Minuga ühes olles, enese Minale kinnituse – millise Mina kinnituse, Mina ise, teisele annan – kas see on inimese oma, kas see on meid kokku siduva põhi rolli oma, parimal/ võimalikuks osutuval viisil või see on mingi Minu rolliMina kinnituseks olev roll või teise poolt valitud rolliMina kinnitav Mina.
On tavaline, et elu muutustes jääb põhi rollidega ühendatud inimeste vahele mingi ühendus, kuid selle sisu ja teostus muutub ajas, nii nime samaks jättes, kuid ka nime muutes. Olevik näitab välja selle, kuhu ja kuidas on inimesed liikunud – kas ühendus on jäänud füüsilisele tasandile või see hõlmab ka vaimset tasandit – inimesed ei saa/ ei vali/ ei oska olla inimestena või inimesed on, inimestena, teisele nähtavad, mõistetavad ja lähedased.
Mind tuleb kohelda õigesti – Mina olen suurenenud ja täpsustunud vajadusega Mina – inimese mingist vajadusest saab roll, kelle vastu peab olema õigesti, keda peab kohtlema õigel moel – ei loe see, kuidas tema ise on ega seda Kes tema ise on. Ta on rahus ja rahul siis, kui tema Mina on saanud tõestuse – ta lainetab tunnetes ja nende väljendustes siis, kui tema ei saa iseendana olla – ta sõdib ja masendub siis, kui ta püüab ise ennast taastada või näeb enese püüdluste lootusetust.
Inimesega seotud ja teda ümbritsevad on teda kinnitavad – näiliselt ja vormiliselt põhi rollina/ kõrval rollidena, kuid tegelikkuses, mingist kindlast vajadusest sündinud Minana. See tähendab, et inimene ei anna teistele kinnitust, kui enesega seotud põhi rollidele, vaid enese uue rolliMina tunnistajatele, teoks tegijatele ja elus hoidjatele või selle Mina vastustajatele – ta näeb, kogeb ja nimetab neid enese rolliMinast lähtuvalt.
Enese Mina kinnitust vajava keskpunkt on tema ise – Mind tuleb kohelda õigesti/ Minu Mina tuleb tõeks tunnistada/ Minuga ei tohi vaielda/ Minule ei tohi, Mind, keelata/ Minul ei tohi olla ebamugav/ Mina ei tohi tunda, enese kaotuse pärast, hirmu/ Mina ei tohi kogeda-näha üksindust = Minul ei ole enese kinnitajat ja tõestajat ja kogemuse võimaldajat – Mina olen, Meie suhtes, teisest tähtsam – teine ei ole Minuga võrdne - teine on Minust vähem – teine on Minu Mina kinnitamiseks ja vajaduste täitmise vahendiks. See on üle isiklike piiride valgunud lapse tasand.
Siis, kui inimese vanus kerib numbreid juurde, siis on ise olemine raskem ja hirmutavam ning ka ebamugavam. On üsna loomulik, et inimene tahab ja vajab abi selles, mis ja kuidas on tema jaoks raske(m) – inimene ei taha ega saa kõike ise kanda ja ta ei taha kõiges üksinda olla/ üksinda jääda – inimene tahab ja vajab turvatunnet.
Sama on tegelikult kõiges – siis, kui x vanuses inimene läbib mingit arenguetappi või kohtab teel ette tulevaid raskusi või kohtub enese valikute tagajärgedega – inimene vajab toetust, mõistmist ja koorma kergemaks tegemist/ kergemana nägemist sellel hetkel, mil käsil on üle mineku periood – midagi oli, kuid sama enam ei ole ja uus normaalsus ei ole veel täiesti oma ja inimene alles kohaneb sellega või inimene vastustab selle – reaalsus ei pruugi olla tema jaoks normaalsus.
Vanaduse iga on sama nagu väikese lapse iga – samal moel saab tõusta jonn ja protest ning käiku minna kavalus ja manipulatsioon ning kasvab vajadus, leida see, kes oleks ja teeks enese asemel ära, sest – Mina ei pea seda, mida ja kuidas Mina ise ei taha.
Inimene otsib lahendust, kuidas - Mina, seda ja teist, ise ei pea. See on enese vabastamise vajadus – enesele vabaduse jätmise vajadus – keegi teine teeb, korraldab ja vastutab selle eest, mida Mina ise ei vali tahta teha. Enese hoidmine ja enese elu kergemaks tegemise soov ja vajadus – üha lähenevate ja kitsenevate piiride tajumine ja nendega seonduva vältimine.
Muutuste keerises tuleb välja see põhi, millele inimene, tegelikkuses, on toetunud ja kuhu tema on jõudnud – mil määral on ta iseseisvunud ja ise ennast inimesena teadvustamas. Kas ta on teadlik iseenda vastutusest või on ta jäänud isiklikust vastutusest vabastava käitumise juurde – Mina vahetan rolli ja nimetan, kellegi teise selle rolli partneriks ja siis see teine peab tagama Minule vajamineva – siis Mina ei pea tegelema sellega, mille Mina ise korraldasin.
Haige, Vana, Väsinud, Abitu, Ohver on inimene, kes ootab ja vajab enese Minale rollipartnerit – ta on nagu Suure Isamaasõja veteran, kellel on ordenid rinnas ja õigused olla eriliselt koheldu – tema teab enese õigusi ja seega nõuab ta, kõva häälselt ja sundivalt, enese õigena kohtlemist – mis siis, et tema tegelikud teod ei ole olnud kangelaslikud ega tegelikult ta ei panustanudki või ta ikkagi oli ja tegi – ega see ei olegi tähtis, sest tema omab rolli nime ja see annab temale jõu ja võimu ja tähtsuse – Mina olen Mina – teistel tuleb tema tähtsust ja õigusi kinnitada – Mina olen üle, eriline ja vajaduste täitmise hierarhias esimene.
Muutuse faas tähendab, et mingi informatsioon muudab inimese argipäeva – inimene saab aru, et Mina olen raskustes/ muutust teostamas-muutust vajamas/ fakti ette pandud/ Abitu/ Vana/ Haige – inimene ise kinnitab endale, et Minu vajadused/ soovid/ eesmärgid on tähtsad, kuid Minust endast ei piisa – inimene kogeb hirmu, abitust, üksindust, hüljatust, teise inimese olemas olemise vajadust.
Sellel hetkel tuleb välja see Kes ennast ümbritsevas keskkonnas/ ennast ümbritsevatele ollakse - millised on ühendavad sidemed, kellele ja kuidas saab toetuda, kellele ja kuidas mitte. Saab selgeks see, milles, millal ja kuidas ollakse üksinda – kuhu jäetakse üksinda – vahel mitte, kuid üsna sageli antakse teada, miks üksinda jäämine inimesele paras on.
Keskkonnas, kus inimese kõrval ei seista ja inimesena ei valita kohal olla, ei ole inimesel kellelegi toetuda, sest kõik need - kelle jaoks on raske, ebameeldiv, vähe tulus, valesse rolli kinnitav, vale tähelepanu oht - libisevad ära, vastustavad, nõuavad enesele mitte valitud rollis olemise eest tasu.
See tähendab, et ühine ja ühes olemine, kui teistega koos olemine, ei vasta rollide nimetusi koondavale põhi tähendusele – perekond, suguvõsa – milles inimene ei peaks olema üksinda – ta peaks saama kogeda, et tema, kui olulise inimese, jaoks ollakse olemas.
Tabades tühjust ja kogedes üksindust, on loomulik, et inimene proovib garanteerida endale vajamineva – ta kasutab seda, mis temal on olemas – põhi rolli(de)ga kokku seotud inimesed ja enesega seonduv – Mina olen see, Mina vajan seda, Mina tegin seda, Mina olin selline = Minuga peab olema nii nagu Mina vajan – nii nagu Minu enda informatsioon kinnitab. Informatsiooni edastaja varieerub – inimene, ühendav roll, mingi muu roll, vajadusest tulenev Mina – inimene on eneses justkui üks ega saa vahedest aru.
Eraldatute keskkonnas saab - Sina ei ole üksinda - teise tähenduse – Sinul ei ole õigust teist/ teiselt tahta, teine ei pea Sinu jaoks olemas olema - ka teised on siin Maailmas üksinda – Sinul tuleb ise toime tulla – Sina ei ole olnud õige, Sina ei ole välja teeninud, Sinuga ei pea – Sina ei ole teis(t)est tähtsam = Sinu vajadustega, Sinu andmete/ Sinu rolli järgi, ei pea arvestama.
On loomulik, et selline informatsioon kõrvetab ja teeb haiget – olen, ollakse, kuid ei olda, sest Mina olin või Mina (enam) ei ole – olen üksinda – olen jäetud üksinda, sest keegi Maa pealt ära ei kao, kuid see, mida ja kuidas teada antakse ja nähtavaks tehakse, on sel moel valitud teoks teha ja näha anda – oleks saanud teisiti, kuid seda teist moodi ei valitud ega valita.
Siis, kui ei ole harjutud ega harjutatud, on raske kasutada oma vaimset tasandit selleks, et – panna paika kõik detailid ja vaadata otsa tervikule – Mina ja Minu elu – enese sammude tagajärjed on Minu enda vastutus – Minu enese elu, ka nüüd ja praegu, on Minu enda vastutus – Mina ise olen siia, sellesse kohta ja sel moel, välja kõndinud.
Siis, kui inimene, mingis põhi rollis, vajab, füüsilise ja vaimse inimesena, abi – on ja jääb ta inimeseks – Minu enda vastutus ja ülesanded ning teadmine – selles rollide seotuses olen Mina see või too. Siis, kui Mina olen seotud ühte ja vajan, kellegi tuge, siis see ei tähenda automaatset ja vajaduste põhist lahendust, vaid ühendav alus on inimeste ühendus ja teise põhi rolli kinnitus nii, et see on üheselt mõistetav ja tõsi. Muul juhul on teine, kui vahend, keda ära kasutatakse.
Ema/ Isa/ suguvõsa-perekonna vanim – ka siis, kui numbreid on tiksunud kokku palju ja tervis ei ole enam hea, kuid mõistmine on veel selge - Minu ülesanne on olla vanem ja Vanem – Minu informatsioon, väärtused, põhi mõtted, ühendus aegade teega on olulised – on Minu ülesanne õppida ja kõndida edasi, näidata valgust, luua turvaline ühendus ja hoida eelnenute/ Minu enda poolt loodud energeetilist välja ning tõsta ühist vaimset tasandit – on Minu ülesanne, andes eeskuju, osutada olulisele ja vajalikule.
Need suhted, mis põhinevad rollidel – Kellena = Millisena – kuid, milles kõrvale jääb inimese tasand, ei jää kestma või kestavad vägivalla ja vähendamise saatel – neis olemine ei ole hea ega õige. Inimene külmetab ja tema hing närbub – inimene peab tõestama enese väärtust ja olulisust, tahaplaanile jättes enese vajadused ja iseendana olemas olemise – ta peab leidma selle, kelle jaoks olla vajalik – tema peab olema, kellegi teise Mina kinnitus.
Inimene, kes on elanud/ elamas keskkonnas, kus keegi teine on alati olulisem ja tema jääb, enesele raskel hetkel, üksinda – see inimene pöördub rollide poole ja otsib endale selle nimetuse, mis peaks tagama temale vajamineva ja mille tõestuseks on tal ette näidata põhjendused. Siis temale reageeritakse, teda aidatakse, toetatakse, võetakse tõsiselt.
Ta ei ole üksinda – teised, samasuguse ajalooga, teevad sama – hea, kui leitakse sümbioos ja mõlemad osapooled on looga rahu teinud, kuid sageli ei olda enesele jäetud osaga rahul, sest enese rolli ei kinnitata ning üks saab olla teise arvelt – see tähendab, et üks on üle ja teine vähem ja see vähem teab enese kohta – ta ei tiku teise kõrvale ega püüa olla sama – tema vajab teise tähelepanu, kui enese olulisuse tõestust – siis, kui tema on teisele vajalik, siis teine ei jäta teda üksinda – olles vajalik on temal olemas põhjus ja õigustus olemas olla, teisega koos olla, normaalne olla, õige olla – parem ja talutavam Mina olla.
See, kes on enese ära tõestanu – temal on olemas see/ need, kes tunnistavad tema olulisust, vaidlustamata - see jätab kõrvale enese põhi rolli ega kinnita, algtasandil ühendust, vaid kasutab võimalusi nii nagu lõikaks dividende – tegin, olin, olen – Sina pead – siis, kui Mina olen saanud, mis vajasin, siis Mina Sind ei vaja – siis ole ise – siis, kui Sina ei anna ega ole, siis ütlen, et oled tänamatu ja vale – ei ole vahet, mida ja kuidas teed – Mina leian selle nurga, millelt vaadates Sina kinnitad Minu, Minule vajamineval viisil.
Mina vajan ja võtan teist, kui rolli – inimest ei taha, inimene peitke ja kaotage ära – inimene on vastukarva ja ebamugav – siis, kui rollid on laval ja mäng õige, siis osalen ja olen, kuid siis, kui mäng on vale, siis tahan selle teiseks teha, keeldun, solvunult, osalemast või lahkun ja lähen teisale.
See on nagu inimesi piinav vähk, mil inimene hävitab ise ennast – inimesed pöörduvad iseenda vastu, sest vähendades seda, kes on enesega sama ja enesega samal energeetilisel väljal, tehakse kõik iseendale – ise elatakse sellega ühes ja ise ollakse enese looming.
Kuid seda ei nähta ega mõisteta, sest inimesed on leidnud endale asenduse – kohad, kus olla enesele valitud Minana – nad lähevad ära, nad astuvad välja, nad loovad grupid, et eralduda ja eristuda. Enese algus ja sellega seotud on, kui materjal, kellest vajadusel energeetiliselt toituda ja vajaduse põhisele Minale kinnitus anda.
Suurim väär tegu, mida inimesed, kes tahavad enese vajaduste sunnil loodud Mina tõestamist, teevad, on vale informatsiooni loomine ja kasutamine – nad kasutavad enesega ühes olijat/ olijaid selleks, et üks oleks hea ja teine paha – siis, kui Mina kirjeldan, kuidas Mind koheldakse ja osutan, kes seda teeb, siis hea(de)l on Minust kahju ja Mina saan enesele vajamineva tähelepanu ja toetuse. Siis halba nuheldakse ja eristatakse – Mina saan võrdluse – Minu ja teise kohtlemise vahel – Minu Mina on parem = Minule vajaminev säilib.
See toimib, see toimib väga hästi – inimene ei vali võtta enese poolt tehtu eest vastutust – sellesse samasse kohta, millest tema ise on osa, jätab ta maha vale informatsiooni ja sellega seoses toimunud muutused – teised kasutavad tema poolt loodut, kasutusele võetut, kasutuses hoitut nii nagu see oleks tõsi.
Iga vale info kild, mille alusel valitakse samm, tegu, otsus, toob kaasa väära teo – teo, mis on valedel alustel teoks tehtud ja, mida ei saa enam olematuks muuta – see mõjutab kõiki ja kõike – see mõjutab seda, kelle kohta valetatakse – tollesse suhtutakse nii nagu too oleks teinud ja olnud nii nagu tema kohta väidetakse ja teda osutatakse. Üks valib informatsiooni ja teised võimendavad seda.
Väära info looja ei võta enese tegude eest vastutust – ta ei tee enese poolt korda saadetut korda – tema ei näe seda valena – ta kordab uuesti – tema valib seda teha, sest see on inimese vaimse tasandi harjumuslik sõltuvus ja selle keskkonna sisu ja võimalus – teisiti ei saa, sest teisiti ei ole – selles keskkonnas on oluliste Minade kohad loetud, neid ei jätku kõigile.
Vajadusepõhise Minana olija nimetab, kellegi pahaks ka siis, kui tema ise on valinud ja teinud sammud, mis põhjustavad, kellelegi tagajärgi või ta nõuab/ eeldab, et tema enda vastutus ja ülesanded oleksid, kellegi teise kanda ja lahendada ning siis, kui seda ei tehta, siis nimetab ta, selle, valeks ja enese vastu tehtud ülekohtuks – taas üks võimalus, kuidas olla Ohver, Kannataja, Hea Inimene, Ära kasutatu – võrdluse tekitamine ja enesele vajamineva tähelepanu tagamine.
Inimeste Maailma kreeni viiva ja kraavis hoidva põhjus on see, et põhi, millele toetutakse, ei pea – põhi ei ole, inimeste poolt, inimeste jaoks ehitatud, vaid see on rollide mängulava - inimene vahetab rolli ja sellega muudab mängu – see tähendab, et inimene veab alt, läheb ära, vahetab poolt, eitab, keeldub vastutusest – tema ei pea siis, kui tema ise ei vali – tema ei pea seda, mida ja kuidas tema ei taha.
On võimatu teha rollide Maailma ainsaks ja õigeks pidavale selgeks, et inimeste põhi tähendab seda, et inimest tuleb vaadata, kohelda ja nähtavaks teha inimesena – tervikuna – tema rollid ei saa/ ei tohi ära kustutada ega suuda muuta ära tema tegelikkust – tema poolt tehtu ja tegemata jäetu on nähtaval ja ootab tema enda poolset vastutuse võtmist – reaalseid jalajälgi mõistmise ja mõtestamise juurde.
Siis, kui inimest kohelda inimesena ja jätta kõrvale rollide plejaad, siis ei tähenda see, et temale tehakse liiga ega olda temaga ülekohtune - siis ei mängita temaga, rollide vahetust, kaasa ega alluta rolli suunamisele - kuid see saab tähendada ka seda, et siis ei pruugi olla sellist lähedust ja sel moel ühes olemist nagu teatud põhi rolle omavatelt inimestelt oodatakse/ eeldatakse.
Roll ei ole sundus, vaid inimese valik – senikaua, kuni mingi täitmata jäänud vajadus on inimese valiku puuduse taga – Mina pean! - senikaua inimene hoiab rollist, kui iseendast, kinni. Inimene hoiab kinni põhi rollist, kui Mina olemas olemise tõestusest ja loast, kuid tegelikkuses on teema selles - Millisena teda koheldakse ja nähtavaks tehakse, millisena mitte.
Inimene hoiab kinni rolli liitest, millisena teda koheldakse paremini ja inimene väldib rolli liidet, millisena on luba teda kohelda halvemini. See on see osutamine ja nimetamine – Sina oled/ Sina ei ole – siis kui Sina oled, siis Sina ei ole. Mina olen = Mina ei ole – Mina ei saa – Minul ei ole. Kuna põhi ei ole inimeste oma, siis rolli vahetus muudab peamist – ühendus katkeb, jäetakse välja ja eraldi, tähelepanu tapab, jne.
Rollide Maailma püsimise taga on õigluse ja õiguse jalule seadmise katse ja vajadus – Mina olen = Minul on = Mina ei kaota = Minult ei võeta ära = Minule ei seata tingimusi. Rollide Maailma taga on inimeste täitmata jäänud vajadus, mida inimesed püüavad endale korvata, selle tegelikku olemust mõistmata.
Inimene vajab kinnitust, et siis kui Mina muutun ja ei saa olla endine – et siis, kui Mina, mingil põhjusel, ei ole senine Mina – ka siis Mina olen hoitud ja kaitstud – Mind ei jäeta, Minu ümbert ei kao hoidvad käed. Ema/ Isa/ Oluline Teine jääb Minuga ka siis, kui Mina kaon, olen ise, ei mõista ega näe enese tagajärgi.
Kunagine trauma tähendab ehmatavat ja valesti mõistetud kogemust, kuid ka reaalsust – informatsioon, millega kohtuti, osutus läbi aja üheks ja samaks – Mina olin, Mina tegin/ Mina ei olnud, Mina ei teinud – Minuga ei jäädud, Minule ei jäetud, Minule ei jäänud, Minule seati tingimused, Minust öeldi lahti, Mind ei ühendatud, Mind jäeti välja, Mind nimetati ümber.
Elava elu keerised – erinevad energeetilised väljad ja enese väljal aset leidvad muutused – side enese algusega on katkenud/ katkestatud – enese paremal käel ei ole seda, kes oleks enese tugevus. See tähendab, et see inimene, kes on, süsteemi siseselt, lapse vanem/ lapsest vanem – see inimene on lapse vastu astunud, lapsest lahti öelnud, lapse ümber nimetanud ja ise ennast enese kohustusest/ vastutusest vabastanud või vanem on x hetkel ära surnud või vanem ei ole oma rolli vastu võtnudki.
Lapsed, kellel ei ole täis kasvanut/ lapse vanemat enese kõrval seismas ja enese toeks olemas – vajavad enesele tugevust – teadmist, et nemad ei ole kõikjal üksi ega jää kõiges üksinda – kutsikas ja söök – keegi jääb alles, keegi on olemas.
Täis kasvanud vanema puuduses vaevlevad lapsed vajavad, et neil oleks olemas informatsioon, mis seda tõestab. Korvamine ja asendamine tähendab, et nad otsivad ja loovad endale vanema – selle, kes neid ära tõestab – neil on Mina, mida ei saa kaotada ega teiseks muuta – nad saavad olemas olla, sest nende jaoks ollakse olemas ja neid ei jäeta.
Erinevas vanuses inimesed, ühe ja sama kogemusega – see, kes on kogenud tühjust ja otsib/ vajab/ loob endale vajamineva asendamise võimaluse – tema ei ole, kellegi teise tugevus, inimesena – kui ta ka toetab ja olemas on, siis rollina ja sellepärast, et ise kasu saada/ tal ei ole pääsu/ tema väärtushinnangud ja põhi mõtted toetavad tema suunda, kuid see ei jää püsima, sest ja siis, kui rollide liited aktiveeritakse.
Täis kasvanute puudus ja üksinda jäetud laste üleküllus tähendab, et ei ole seda, kes taluks, toetaks ja mõistaks inimese kasvamise teekonda – see tähendab, et sellel hetkel, kui paika pandud piiridest, kuidagi mööda põigatakse ja midagi muutub, siis saavad ka suurtest lapsed ja ühisest saab lahinguväli, ühes olemisest saab üksindus ja välja jäetus – pealis pind petab ja toob nähtavale tegelikkuse – eraldi olemise, eraldatuse – Tõmba minule tekk peale, Mina külmetan.
Inimestel ei ole kogemust ega suunda andvat informatsiooni, et koos on inimesed ja see on ühes olemise alus – rollid on selleks, et seletada ära, kes-kuidas joonisel seisab ja kellega, kuidas seotud on. Rollid ei tee tähtsamaks ega tõesta olulisemana olemist ega suuna erilisemalt ja rõhutatult tunnustama – rollid osutavad ülesandeid ja vastutust, mis inimestele on antud/kanda.
Rollide Maailm saab inimesele pakkuda illusiooni enese olulisuse ja tähtsuse kohta, kuid rollide Maailmaga kaasneb üks suur ja tõsine puudus – inimesel, kes laval särab ja joovastust kogeb, puuduvad jalad, millel seista – ta on, kuid teda ei ole – ta kaob siis, kui tähelepanu kaob – tema muutub siis, kui tähelepanu muutub – tema muudab ise ennast siis, kui ta tähelepanu vajab.
Alles siis, kui inimene ise on enesele oma jalad alla kasvatud, siis ta teab Kes tema on – inimene – see teadmine ei kao ega muutu ja see ei ole seotud rollidega. Inimene saab aru, mille jaoks rollid on ja mida need tähendavad – põhi rollid ei kao ja neid ei saa ära võtta/ ära kaotada - inimene ei kao ära, kui tal ei ole põhi rolli partnerit või too ei vali ühes olla.
Kellena = Millisena – inimene mõistab rollide Maailma lõksu ja ta ei vali rollide/ nende liidete nimel ise ennast ära kaotada/ ära muutma panna, et osta endale, kellegi hoolimine, tähelepanu, ühes olemine = parem kohtlemine, armastuse aseaine, sõpruse näilisus.
Põhi roll on ühenduse suund ja tähis – side, mis jääb alles – kuid enesega seotud inimesega ei pea koos olema ega ühendust markeerima – enesega seotud inimese jaoks saab olemas olla siis, kui teine, inimesena, vajab tuge, seal ja selles, milles ja kuidas too ise ei saa – elulised ja ealised teemad. Seda siis, kui abi on küsitud või ei ole, kedagi teist, vahetumat ja päriselt seotut või kui see on vältimatu - inimesele tuleb jätta tema teekond, sammud ja vastutus tagajärgede eest.
Inimese kõrval saab seista ja inimese toeks saab olla siis, kui see teine on enese kõrvale koha andnud – siis, kui teine ei ole ust avanud või on selle sulgenud, siis ei ole selle teise kõrvale ega ellu asja. Mõistmine – tegemist on inimese ja tema valikuga – tema elu, siin ja praegu, ainus, selle nime ja numbritega.
Füüsilisel inimesel on raske sellist, tahtlikku, eraldatust kogeda ja ära seedida - kuidas ta saab Minule nii teha ja Minuga nii käituda .- Mina olen ju Mina = Minuga ei tohiks ega saa. Rollist tulenevalt ei näi luba olevat, kuid inimestena ei ole luba vaja.
Kasvamine on mõistmine, et inimeste tasand on põhi ja sellel valitud/ teoks tehtu on nähtav ja kogetav ka siis, kui pealispinnal vaikitakse ja valetatakse - eluterve on arvestada informatsiooniga, mis on tõene ja lähtuda sellest - ei saa kunagi olla üks ja lähedane sellega, kes, ise, seda ei vali olla.
Marianne
07.05.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar