Kurbus, viha, kadedus, ärrituvus, valu – vaimse taseme häiritus – tunnetega toodud sõnumid, iseendale – Minu elu on Minu enda kanda – Minu sammude tagajärjed on Minu enda kanda – kedagi teist ei ole ega tule – Mina olen Mina.
Tunded on kohal, sest tõde kõlab nii nagu oleks osaks saav normaalne – sel moel peabki, sel viisil on õige. See kõlab justkui parastamisena ja osatamisena – Sinu elu on Sinule paras – Sina oled JUST NIMELT SELLE ära teeninud.
Raskused, väsimus, valu, üksindus – just selle olen Mina ära teeninud – ei midagi teist ega kuidagi teisiti, vaid selle. Protest, enese elu vastu – on kaitse ja on toetuse vajadus, kellegi teise kohal olemise vajadus – ollakse üksinda – olgu teisi, samas või lähedal, kuid inimene teab ja näeb, et tema on üksinda - tema on jäetud üksinda.
Eluliselt kogetav vajadus tähendab, et kunagi ja kusagil on vajaminev jäänud puudu - tegemist on inimesega, kelle jaoks ei ole olnud Olulist teist, vajamineval moel, olemas. Tegemist on mingis vanuses lapsega, kelle jaoks ei olnud vanemat, kui inimest olemas. Ei olnud seda, kes oleks öelnud ja andnud teada – Mina saan Sinust aru, Sina puhka ja mängi, toetu Minule, Mina aitan, Mina teen kergemaks – Minul on kahju, Mina mõistan Sind – Sina ei ole ega jää üksinda - Mina ei jäta Sind, üksinda.
Üksinduse paine all ägab laps, kellel oli juba väiksena kanda rohkem, kui tema ise seda oli – kellegi teise viha, valu, kurbus, kibedus, kadedus osutas temale ja puudutas teda – Sinu pärast Mina ei saa/ Sinu pärast Minul ei ole – Sina oled ja Sinus on põhjus.
Suur, kes osutas, et laps nõuab rohkem, kui temal on õigust, et laps on valesti, et laps on ristiks kaelas, et laps on karistus, et lapseta oleks kergem ja parem – see suur ei kandnud enese osa – tema jättis selle lapsele ja tegi sellega lapsele ülekohut.
See oli suure inimese tegemata jäänud vaimne töö – enese valu, väsimus, üksindus – viha, kui enese elu viha maitse, välja sülitamine – Minuga/ Minule – Sinu pärast – siis, kui Sina ei oleks/ siis, kui Sind ei oleks – siis oleks Minul kergem ja parem.
Vaimse taseme häirituse füüsiline sõnastamine - Minul endal ei ole olnud, Minul endal ei ole – Miks peab olema Sinul – see ei ole, Minu suhtes, õige ega õiglane - Mina ei taha ega pea, enese oma, Sinule ära andma - Mina ei taha ega pea Sinu jaoks olemas olema.
Inimene, kes täidab oma rolli, kui mööda pääsmatut kohustust, kuid ei ole mõistnud oma rolli täitmise olemust – kas rolli nimetus käib kokku tema poolt nähtavaks tehtud tegelikkusega – kas tema on aru saanud, mis on tema poolt kanda võetud rolli põhi ülesanne – keda, kellena, tema kasvatab.
Suur inimene, kelle sees elab täitmata jäänud vajadus, igatseb kuulda sõnu ja kogeda tegelikkuses – Mina hoian Sind, Mina kaitsen Sind, Mina lasen Sinul olla laps, Mina hoian Sinu ruumi turvalisena – Mina vastutan selle eest, mida Sina ise veel ei oska ega saa - puhka, peatu – Mina teen ja olen ise.
Valu, viha, ärrituvus, kurbus, kadedus tulevad sellest, et seda teist ei ole ega saa olla – kõigil on enese tee astuda ja enese sammude tagajärjed kanda. Siis, kui anda enese oma ära – siis tähendab see, kellelegi teisele lisa - kasutusele lähevad selle teise ressursid ja võimalused – see teine peab oma ära andma ja ise kandma rohkem – temale jääb ka kellegi teise osa vastutada.
Enesele toetust vajab laps, kes ei ole kogenud ega näinud, kuidas teda kasvatanud suur oleks võtnud enese eest vastutust – ta ei näinud inimest, kes oleks tunnistanud enese väsimust, nõrkust, abi vajadust, üksindust - ta ei näinud inimest, kes oleks tunnistanud enese tegude/ väljenduste/ valikute põhjuse iseendaks – kes oleks teinud seda nii, et see kandam oleks jäänud tema enda kanda – tema lihtsalt jagas inimese elu, teise inimesega ega pannud seda teise õlgadele ega osutanud seda teise süüks.
Ühine, mis ei ole samal moel ühine – tegemist ei ole enese tegelike tegude ja reaalsete võimete kohase vastutuse võtmisega – on olemas see, kes on jätnud enese osa maha – tema ei ole lahendanud enese sammudega kaasnenut ära – tema on kükitanud, kuid jätnud jäljed koristamata. Tema on jätnud enesest maha segaduse, kuid tema ise ei ole seda korda tegemas ega lahendamas. Keegi teine on need kanda võtnud või on need temale jäänud/ jäetud/ osutatud.
On nii sage, et inimesed ei mõtle, mis ja kuidas jääb neist, füüsilises ja vaimses plaanis, järele. Nemad elavad enese elu sees ja see on nendega seni, kuni neid enam, selles/ samal moel, ei ole. Siis on nad läinud/ välja astunud – nemad on vabad, nad on senisest lahkunud nii nagu oleksid sellega loo ära lõpetanud ja lõpetanuks lugenud, kuigi sellega tegeleb keegi teine, sest ega olema loodu lihtsalt õhku ei aihtu.
Lugu on tasakaalust väljas, sest möödunu ära lahendamine nõuab vaimset ja füüsilist tööd. Kellegi teise elu avamist, sellest osa saamist ja selle ära lõpetamist – parimal võimalikul moel ja enese ressursside toetusel. Otsustamine ja teoks tegemine, et mis ja kuidas ja kuhu. See, mida ise ei ole loodud ega valitud, selle kohta tuleb võtta vastu otsused – see on, kellegi teise füüsiline omandus, kui pärandus, mis jääb selle ära lahendaja kanda.
Vahel on füüsiline pärandus elavate poolt maha jäetud ja selle lahendamise eest ei maksta palka – ära läinu ei tasakaalusta enese osa. Kuna teine on elus, siis saaks ta osaleda ja osa anda, kuid ta ei tee seda – tema võib öelda aitäh ja kiita, kuid see ei ole see. Tema ei ole füüsiliselt ega vaimselt kohal ja olemas – tema peale ei saa toetuda – tema ei kanna enese poolt loodut ega vastuta enese poolt maha jäetu eest.
On sage, et enese poolt loodu maha jätja kannab ise ennast ja ootab, et teda toetatakse – veel enam vaimset ja füüsilist kohal olemist – veel enam üle piiride minemist ja loo tasakaalust väljas hoidmist. Ei ole meeskonda ega ühist, on ühes olemine ja teise elust osa saamine – ei ole võimalik toetuda ega hoidmist kogeda, vaid on teadmine – Mina teen teise eest ja teisele, sest teine ise ei vali sellega tegeleda, kuid siis, kui Mina ise ei teeks, siis jääksid tagajärjed Minu enese kanda – seega Mina teen enesele, kuid Mina ei ole seda, mis on, ise olema loonud.
Siis, kui inimene on ära surnud, siis on maha jäänud asjadest koosneva päranduse lugu teisiti – on selge, et inimest enam ei ole ja tema ise ei saa, kuid siis, kui teine on elus, on samas ja vaatab kõrvalt ega võta osa, kuid ometi tahab saada osa, et ka temale antaks ja jagataks – Sina tee töö ära ja anna tulemus Minule – anna Minu osa siia – siis tuleb vastutuse võtnul ja töö ära teinul, endal, määrata enese poolt tehtule hind, mis tasakaalustab tema poolt tehtu ja see hind tuleb ise küsida või tulemusest võtta - muidu temale seda ei anta.
Minu elu on Minule paras - see mahub Minu pihkude sisse ja Minu jalg leiab selles astumiseks koha - see, mille olen valinu teoks teha - see, mille eest olen valinud vastutuse võtta - selles kõiges on, midagi ka Minule endale - Minu õppetunnid, Minu kogemused, Minu teekond - see on ja jääb Minuga.
Marianne
24.04.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar