Vahel käib närvidele kõik see, kuidas lähedal/ läheduses olev teine teeb ja on ja valib – teise värvi kõla ja energeetiline foon on vastu meelne. See ei käi kokku enesega ega ole enesele hea – seda ei tahaks näha, kuulata, puudutada - sellest ei taha saada osa.
Sageli saab lahenduseks vahe vahele jätmine ja eraldatuse valimine. Siis, kui ei saa seda teha ja ikkagi saadakse osa, siis ollakse täpiline, tigedusest ja ärritusest – ei ole tahtmist vastu võtta teise inimese informatsiooni ega näha tema liigutusi ja miimikat ega olla tema energia väljas.
Üks lahendus on enese kohustamine – Mina pean jääma, suutma, taluma. Mina pean! - tähendab, et inimene läheb iseenda vastu, sest tema kasutuses on informatsioon, et temale vajaminev muutus ei ole võimalik ja tema ise ei saa, midagi/ kuidagi, teisiti teha – kõik jätkub samal moel – tema peab oleva, ise endale, söödavaks tegema.
Enesele on raske teha söödavaks seda, mis ei lähe enesega kokku - Mina ei saa koos olemisest seda, mida Mina vajan. Mina pean andma enam, kui vastu saan. Mina pean kogema seda, mis ja kuidas ei ole Minule hea. Vastu meelsus - teist ei taha enese ruumi ja teisele ei taha anda enese aega, sest teine on enese jaoks vale.
Valeks nimetatul on ajalooline taust – see on, teise tõlgenduste ja väljenduste ette teadmine – teise Maailma vaade on selline, teise mõtted on sellised, teise sõnad on sellise sisuga, teise meele olu on sellise värviga, jne.
Sageli saab ühisest ajaloost alguse harjumus – siis, kui närvidele käiv teine, ütleb lause, teeb teo ja väljendub, siis kõik eelnev on sellega üks – ise pannakse teise sõnadele, pealt nähtud ja enese peal kogetud, möödunu juurde ja tõlgendatakse läbi selle – lõpetatakse teise laused ise, jätkatakse teise mõtteid ise, eeldatakse ette ja oodatakse teostamist nii nagu see oleks, olevas hetkes, juba tõeks saanud – ollakse vastus teise sammule, mida veel ei ole astutud või ei ole sellisena olema saanud.
Kõik inimesed on erinevad ja erilised ja vahendavad seda, mis ja kuidas on iseendale oluline ja mõistetud. Vahel räägib inimene lühikeste lausetega – sõnu saab olla palju ja need saavad korduda, kuid need jäävad liiga lühikesteks – need ei loo pidavat pinda ega aita hoida tasakaalu, sest need on kuhugi kanti kallutatud. Kõike muud saab ja kindlasti ongi veel, kuid inimene peatub ja seisab selles, mis on temale oluline.
Vahel meeldib inimesele ka enese sõnade kõla, mõte, tegevus ja see toob kaasa selle, et ta kordab seda, mida äsja/ alles/ eile tegi, ütles, väljendas. Vahel on inimesel mingi enese teema pooleli ja seega viivad kõik teed selleni – ta kõnnib kohale jõudmata ja pooleli olevast saab argipäev – teda ümbritsev lõhn, tapeet, sisustus – see on selle inimese Maailm.
Mida ja miks Mina öelda tahan – kellele, mida, Mina räägin – kas tahan, ise ennast, teisele mõistetavaks teha – kas tahan enese elu ja olu jagada – kas räägin, läbi teise, iseendale – kas räägin tähelepanu saamiseks/ tähelepanu hoidmiseks - kas Mina ise ei teagi, mida öelda tahan – miks Mina ise ei hoia lugu tasakaalus – kas Mina olen enese tegevusest teadlik?
Siis, kui inimest tabas kõhu valu ja see vajas meditsiinilist sekkumist, mis tõi leevenduse. Siis, kirjeldas inimene oma üle elamisi, kui väga väsitavat ja häirivat kogemust – Mina, Minul, Minule, Minuga. Pikk jutt, lühikeseks jäävalt. Sellest jäi välja ühte ja teist, ühtesid ja teisi – ei olnud head ega häid sõnu.
Minul on hea meel, et Mina abi sain ja kõht enam ei valuta. On hea, et abi oli olemas. Ravi ja uuringud olid, Minu jaoks, väsitavad – Mina väsisin neist ära. Lisades, sõnu ja mõtteid, saab lugu tasakaalu – enam ei ole see, kuulaja jaoks, vildakas ja tervikut lõhkuvaks, kuigi edastaja jaoks oli ka tema varasemate sõnade sees see, mida tema tahtis öelda – Mina väsisin ära, Minu jaoks oli seda kõike liiga palju.
Inimene, kes räägib, osutab, jagab kallutatult – väljendub nii nagu temale, teda aidates, oleks tehtud liiga – ta räägib, kellegi teise kohta negatiivset, kuid jätab osutamata selle positiivse, mis kummutab tema sõnad/ mis annab alust seda teist parema ja tunnustava pilguga vaadata. Ta jätab ära enese osa – selle, mille tema ise tegi ja ka see mõjutas tema enese lugu/ mida tema ei teinud, kuigi oleks saanud ja ka see oleks tema enese lugu muutnud – lisaks sellele jätab ta ära enese vastutuse.
Sina käid Minule närvidele = Mina põrkun Sinuga ja vastustan Sind = Mina ei talu Sinu sõnu = Mina ei taha Sinu energiaga koos olla = Mina kogen seda valena – see ei jäta Mind ükskõikseks. Mina tean rohkem, Mina näen enamat – Mina tean ja näen seda, mille Sina jätad kõrvale ja varju – Mina tahan viia loo tasakaalu – teha nii, et erinevad osad ja osalised tuleksid nähtavaks sellistena nagu nad on – see muudaks kogu lugu ja annaks loole teise värvi ja energia.
Olles ise olnud see, keda saadeti pikalt, sellepärast, et väljendusin lühikeste laustega – informatsioon jäi lühikeseks ja ühekülgseks – selles puudus enese osa, tasakaalus olev suhtumine, põhjendus, mõte – kui see kõik seal oligi, siis ikkagi oli see, kellegi teise jaoks, häiriv kuulata ja ebamugav sellest osa saada - sellest ka tema reaktsioon ja valik.
Isiklik kogemus tõi kaasa selle, et Mina pidasin ise ennast valeks ja parandamatuks – uskusin, et Mina, iseendana, olen vale ja kõlbmatu – et Mina ei saa/ ei tohi olla iseendana - seega Mina ei teadnud loole lahendust, sest teadsin, et Mina ei saa olla keegi teine.
Tegelikkus - Mina ei ole ega ole olnud Vale – pigem olen olnud mõtlematu ja, palju sõnalisena, sõnatu – Mina ei mõelnud, mida tahtsin öelda ega kuidas öeldu kõlas selle kuuljale – Mina väljendusin. Mina ei mõistnud, mis ja kuidas oli pildil valesti – Mina oleksin saanud ise ennast paremini väljendada – valida täis laused ja hoida jagatavad sõnad/ jagatava loo tasakaalus.
Muutuse võimetus – enesega seonduva parandamatus – suhtumine, mis ei muutu – pilgud, keha keel, energia, sõnad, häälitsused – ette teada olevad reaktsioonid – siis, kui Mina teen/ olen/ jagan, siis kõlab vastuseks see, mis ja kuidas ennegi – Mina tajun ja näen suhtumist - harjumus toob kaasa selle, et Mina reageerin sellele, mida veel ei ole olnud või ei ole sellisena.
Mõtestamine - ühes olemine ei ole ainult ühe osalise teha ega ainult ühe osa poole vastutus. Selles kohas ja sellistes hetkedes on vaja kahe koos tehtud tööd – jaga tervikut, näe enese osa, mõista ise ennast, mõtle sõnade valiku ja nende kaudu edastatava peale. Kuna oleme koos, siis teeme koos olemise paremaks, ühes koos.
See tähendab, ühise paremaks tegemise nimel, tegutsemist ka selle poolt, kes vastab juba ette, ise lisab fooni ja värvi teise sõnadele. Üks osa pool saab öelda välja ja aidata kaasa – vaata tervikut ja edasta oma lugu, sellega arvestades – Mina, kuulates ja kohal olles, saan osa Sinu energiast ja Maailmast – see ei ole, alati ja kõiges, hea ega tõde ega kogu lugu.
Teine osa pool saab öelda välja ja aidata kaasa - vaata, kuidas Sina reageerid Minule - seda veel enne, kui Mina olen, midagi öelnud ja kuidagi teinud - Sina saad öelda endale Stopp ja lähtuda olevast, mitte ainult möödunust.
Mina ei taha, et Sina oled selline – Mina tahan Sind teisena ja teistsugusena kogeda – Mina tean, et Sinus on veel, seda ja teist, et Sina saad olla tasakaalus ja positiivne – Minul on selline kogemus olemas – Mina ei taha peatuda ega korrata negatiivsust – Mina tahan jätta, läbi käidud, lood seljataha ja õppida nendest.
Alati ei ole muutus ja mõistmine võimalikud – need inimesed, kes on loonud, ise endale, oma Maailma ja elavad selles nii nagu see oleks tervik, kõige sellega, mis seda ümbritseb ja sellesse puutub, hoiavad oma Maailma alles ja see tähendab, et endaga seonduv hoitakse, suunatult, alles – Mina, Minul, Minuga, Minule.
See tähendab, et jagatakse seda ja nähtavale tuuakse see, mis kinnitab enese Mina – ja see tähendabki, et, võrdluse ja tõestuse vajaduses, on keegi teine kindlalt halvem, vähem, valem, negatiivsem, parandamatum – selle jaoks, et Mina olla, tuleb teisel olla – seda ka siis, kui tegelikkuses ei olda ega ole tehtud – Mina, kui rolli, vajadus on selline, et see välistab teistsugused lahendused, käitumised, võimalused.
PS Mina tean, et omal moel Sina hoolid, kuid Mina ei nõustu sellega, et Sina oled hoolimatu - siis, kui Sinu Mina vajab kinnitust, siis Sina ei hooli Minust, kui inimesest ja Sina, kui inimene, kaod enese Mina sammudes ära.
Marianne
16.04.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar