Enese ära tõestamine on inimesele tuttav harjumus – Mina pean paremini seletama, välja näitama, ette ütlema, ära rääkima, üle põhjendama, paika pidavust tõestama - Minus on põhjus, et ja kui teine Mind ei mõista ja Minul on vastutus, et teine Minust aru saaks, sest Mina vajan teist/ teise käest õiget tähelepanu.
Enese ära tõestamise harjumuse taga on möödunu trauma – varases lapsepõlves aset leidnu – Mina pean, piiratud ja teisele mõistetamatute enese väljenduste abil, teisele ära seletama selle, mida Mina temalt ootan/ mida Mina vajan/ mis Minuga toimub/ et Minuga on midagi valesti/ et Mina ei taha nii nagu teine teeb ja on/ et Mina ei saa nii nagu teine tahab, et oleksin, jne.
Teine oli samas – teine vaatas pealt ja oli osa võtmatu, teine karjus ja lõi, teine oli ärritunud ja vale, teine läks mööda või ära, teine vaikis. Enesele osaks saanu ära seletamine – Mina tegin ja olin valesti – Mina ei osanud ega saanud teisele ise ennast selgeks teha.
Tegelikult – ei ole nii, et teine ei mõistnud või ei kuulnud ega näinud – teine ei valinud ega tahtnud – tema ei tahtnud olla olemas, aidata, toetada, lahendada – teine ei olnud seotud füüsiliselt ega vaimselt – teine ei samastund ega tundnud kaasa, teine ei kogenud endas ja seega ta ei valinud mõista.
Teine täitis kohustust ja oli eraldi – teine sai pealt vaadata ja mitte reageerida, sest lapse vajadus ei puudutanud teda – ta ei tahtnud anda lapsele sõnumit – Sina oled hoitud, Sinuga on kõik korras, Sina ei ole üksinda, Sina oled turvalises kohas, sest Mina olen Sinuga.
Selle asemel käis justkui võimu võitlus – Sina sõltud Minust/ Mina ise valin, millal ja kuidas/ Sina ei käsuta Mind/ Sina oled Minu ära tüüdanud/ Ole vait ja jäta Mind rahule/ elu oleks parem, kui Sind ei oleks.
Möödunu korrastamine - oli selge, et laps oli rahutu, et lapsel oli teema, et laps vajas abi – suur ei aidanud. Minus ei olnud ega ole viga – Mina olin selgelt väljenduv – teine ei tahtnud ja teine ei valinud. Mina ei oleks saanud veel rohkem panustada ega veel täpsemini väljenduda. Minust piisas, et edastada vajaminev.
Harjumus jääb, kui selle taga on eluline vajadus – Minu jaoks on oluline, et teine mõistaks ja oleks õige ja õigel moel. Seega – samasugused situatsioonid, kus esimestest sõnadest ei piisa, kus esimesest märku andmisest ei ole kasu, kus kontakti võtmisest ei sünni ühendust – ei tähenda seda, et iseendaga oleks midagi valesti ja Mina oleksin sõnatu/ hääletu või oleksin vähem ja väärtusetu. Tuleb mõista, et tegemist ei ole sellise ühendusega, kus teine oleks suunatud lähedusele ja ühisele – teise jaoks ei ole teema edastada sõnum – Sina ei lähe Minule korda.
Marianne
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar