Suletud uksed III – Pilet tunnetekarussellile

 

Kui mingis rollis olemine pakub piiratud väljendusvõimalusi ja see toob kaasa turvalise keskkonna, milles olla tervikuna, puudumise – rollipartneriga ühes olles ei ole võimalik olla iseendana/ inimesena, sest enese vead lähevad kalliks maksma. Eksimine toob kaasa tagajärjed – karistused, tähelepanu muutuse, nimetamise, tundesõjad, vaikimise, infoga manipuleerimise. Hirm, kogeda enese tagajärge, tähendab pidevat enese salgamist, kontrollimist, meeldida püüdmist, vaigistamist ja ka enese jaoks olulisest infost vaikimist ning enese ära rääkimist – see on viis, kuidas üksinda olukorda lahendada.

Seega on olemas enese peidetud pool – see osa, mis on mingil põhjusel sellest rollisuhtest välja jäetud. Ei ole nii, et ei tahaks teisiti, kuid elu on näidanud, et teisiti ei ole võimalik – on proovitud ja on tahetud, kuid lahendavat lahendust ei ole leitud. On tahetud, et selles kohas ja selle inimesega ühes oleksid lood teisiti – on soov parandada enese keskkonda/ muuta seda, kuidas koheldakse ja millise tähelepanuga vaadatakse. On tahetud, et teine ei nähvaks ega sähviks ega eitaks ega vaikiks ega nimetaks ega mängiks, vaid võtaks ühes olemise kvaliteeti tõsiselt.

Teine teeb ja mina tunnen - ma ei ütle, sest midagi ei muutu. Teine teeb ja mina tunnen – ma ei ütle, sest siis kuuleb vastu ühte koma teist. Teine teeb ja mina tunnen – ma ei ütle, sest teine ähvardab ära minna/ välja visata/ millestki ilma jätta. Teine teeb ja mina tunnen – ma ei ütle, sest teine ei kuula ega mõista mind. Teine teeb ja mina tunnen – ma ei ütle, sest minu sõnad keeratakse ringi. Mina teen – teine reageerib – ma ei ütle, sest ma tunnen ennast vähemana/ kaitsetuna – teise tegu näib olevat õigustatud. Äkki tõesti mina ise ei olegi väärt paremat?

Inimene püüdleb parema enese poole – see tähendab soovi vabaneda piirangutest ja enese piiramisest – omada vaba võimalust elada ja väljenduda eheda iseendana. Kui vales ja valena elamise periood on kestnud ja väljaütlemata infot ning lahendamata tundeid on kuhjunud, siis on vaja konflikti, et lõhkuda olev, vabastada kogunenu ja selginedes, liikuda edasi – teha samm välja sellest kohast, kus on vaikitud kõigest sellest, mis on oluline ja millel on ühendust lõhkuvad tagajärjed.

Pealtnäha on valede ja vaikimistega Meie-t koos hoitud, kuid tegelikkuses on sellesama Meie alustalasid nagu küüneviiliga, kuid vahel ka lausa saagi kasutades, tasahilju ja ka nähtavalt õõnestatud. Pealispinnal näib olevat - mina tahan ja olen – enese sees kaigub hääletult – mina ei taha, sest mina ei saa olla mina.

Vastasseis iseendaga tähendab, et tegemist on olemas oleva info vastuvõtmise ja töötlusega ning enese informeerimisega iseenda poolt - mina tahan/ vajan muutust – ma ei saa seda teostada ( st lahendus ei ole võimalik enesele meelepärasel moel või tulemus ei ole see, mida ja kuidas tahan kogeda) – see tähendab, et ma ei võta vastu otsust, sest kui ma olen selle ära teinud, siis tagasiteed enam ei ole. Kartes enese otsuse tagajärgi - tahan näha võimalust ja põhjust, et ma ei peaks oma otsust vastu võtma – seega vaikin seni, kuni enam ei jaksa või mind haaratakse kaasa – reageerin teise tunnetele enese tunnetega.

Tundeenergiat kasutades alustatakse sõitu tunnetekarusellil – emotsioonid vallanduvad – erinevat infot saadetakse teele ja erineval moel võetakse seda vastu - ei ole selgust ega ole mõistmist, mida ja miks tehakse – lihtsalt elatakse ennast välja. Karusell teeb oma tiire senikaua, kuni inimesed väsivad ja vaibuvad, siis laskutakse samadele kohtadele tagasi. Tundub, et kui kõike oli ja kõike tehti, siis midagi muutus ja kuhugi liiguti edasi, kuid tegelikult sammu, vanast välja, ei tehtud. Mõne aja pärast sõit kordub või siis ei valita seda inimest enam – ta ei mõista – me ei õnnestu koos.

Tunnetekarussellil sõitmine tähendab, et ei tehtud peatust – ei võetud edastatud infot tõsiselt ega vastatud sellele ausalt – ei seatud ühist eesmärki ega mindud selle poole teele. Karusselli - mida kasutatakse nii väljas - teise inimesega ühes, kuid ka enese sees - oli vaja selleks, et kasvatada erinevate tunnete energiat – suunata see kõik üheks jõuks, mis toetaks pikka aega kestnud seisundi lahendamist – aitaks võtta vastu mingi otsuse – jääda või minna/ jätkata või lõpetada – ning annaks soovitud rahu – on teada, mida ja kuidas tehakse.

Tunnetekarussell on kui energia pööris, mis kogub jõudu läbi selle, mida enam sinna tundeid lisatakse – meeletu ja väljapääsuta tegevus on mõeldud ilma autorita tunnete lahendamiseks – kuna ei ole kedagi, kes nendega tööd teeks – pole vastutuse võtjat, kuid iseenesest ära need ei kao, siis on vaja vabaneda energiast, mis on kogunenud inimes(t)e ja Meie sisse – osaliste vahele. Ei otsita teed edasi, vaid ollakse tunnete välja oksendajad, kes otsivad autorita tunnetele prügikaste.

On üsna tavaline, et inimeste sees on tunded, mida nad ei tunnista enese omadeks – need on lood, mis on pooleli – vastutust, neis sündinu eest, ei ole jaotatud/ vastu võetud. Need on need – mina ei ütle – mina ei saa – mina ei pea – otsused. Oodatakse teise kohal olemist, kaasa mõtlemist, ühist tegevust, kuid ennekõike soovitakse tähelepanu oma olukorrale – tunnete loo tunnetesegadusele – sel moel jagatakse enesega seonduvat infot ja oodatakse, et loo kuulja võtaks oma osa eest vastutuse.

Jah, möödunut ei saa ära muuta, kuid ega algselt inimene seda ei soovinudki – ta edastab oma info teisele - tolle tegevuse/ valikute/ otsuste kohta, mis ei olnud head – mida ei olnud hea kogeda. Ta teeb seda eesmärgiga, et enam ei tehtaks – kui teine näeb ja kuuleb, kuidas oli ja kuidas kogeti – siis ta enam ei vali – ta mõistab ja võtab vastutuse – ta hoiab enese, kui rolli, partnerit kui ise ennast – sel moel annab ta teada, et ta soovib ühist Meie-t alles hoida.

Info saab edastatud ja on lootus, et nüüd lugu laheneb. Info saab edastatud ja siis selgub tegelikkus. Võimalikud on erinevad variandid. Üsna tõenäoline on, et kui tunnetekarusell on pikaaegne harjumus, siis aktiveerub agressiivne Ohver – algab lahing rollide pärast. Väited ja näited, kellele ja mille alusel see roll kuulub, lendavad edasi ja tagasi – ühine energia on inimesi vähendav, takistav ja suhet lõhkuv. Vajaminevat toetust ei leidu, kuigi ergutustüdrukud teevad tublisti oma tööd.

See on üsna äraspidine seik, et inimene, kes avab ennast ja ütleb välja iseenda, kohtab Ohvrit, kes näitab ette, et teda tuleb ära päästa – temale tehakse liiga – selle info, mida ja kuidas ta on teinud, nimetab ta süüdistamiseks. Ta ei saa aru, mida teine temalt tahab – tegelikkuses ta ei saa aru, et temas aktiveeruvad tunded, mis on varjus püsinud – kunagise teo tagajärje eest tuli vastutada – otsus, kuidas ja/ või sellega kaasnev, oli ülekohtune/ vähendav/ mõistetamatu. 

Võis ka olla, et ta pidid andma vastuse ja kandma vastutust teise inimese tunnete pärast - võtma teise süü enese kanda – teda näidati põhjustajana ja nimetati autoriks – ta oli ja ei olnud süüdi selles, kuidas ja missugusena teine väljendus. See tähendab, et vana lugu ei ole leidnud lahendust - inimene ei ole ennast mõistnud ja enesega toimunut mõtestanud. Seega ta sõdib vastu enese tundeid aktiveerivale olukorrale - suhte selgitamiseks esitatud infole.

Elu tahab elamist – kui siis on rolle jahitud ja neid vahetatud ning väsitud, siis võidakse jõuda mingisuguste otsusteni, kuid ka loobuda edasisest. Sageli lubab inimene, midagi selleks, et vaigistataks tunded – enam ei kestaks olukord, milles võib saada süüdlaseks nimetatud. Ta võib lubada midagi, et saada endale teistsugune rollinimi – Päästja, Hea inimene, Sõber jne – peaasi, et teda vaadataks teistsugusena, kui Süüdlast.

Inimene, kes ei mõista, miks talle info edastati ja mida temalt tegelikult oodatakse – vastutuse võtmist enesega seonduva ja oma osa eest ühises – jääb enda juurde, et tegemist on lahinguga rolli pärast. Ta teeb järelduse, et temal tuleb olla õige selle jaoks, kes võitis lahingu – st sai endale Ohvri rolli. On selge, et siis on järele jäänud – Päästja ja Süüdlase rollid.

Vältimaks kordust ja Süüdlase rolli nimetamist - inimene muudab ennast Päästja rollile vastavaks – ta loob ja näitab ennast teistsugusena, kui see Mina, kes jäi lahingus alla ja, keda seal nimetati Süüdlaseks. See tähendab, et ta teeb muutused pealispinnal – teeb muutused, mis lähevad vastuollu tegeliku temaga – teeb muutused, mis omal moel kaotavad teda justkui ära – ta ei ole vaba oma väljendustes ega olemises – ta kontrollib ennast – mina ei ütle. See tegevus viib selleni, et sõit tunnetekarussellil on tagatud.

Info, mida inimene välja ütleb siis, kui ta enam ei taha, et oleks nii nagu seni on olnud – on enese piiride nähtavaks tegemine – nii inimese Minal, kui ka inimese TundeMinal on oma piirid – tegemist on erinevate Minadega. TundeMina avaldub tunnetena – tundeid kasutatakse enese energia muutmiseks ja ka selleks, et ise ennast enese jaoks valede tunnete käest ära päästa – kõik variandid on lubatud ja kasutusel.

Mina – enese tõe väljaütlemine tähendab, et teatakse – Kes tervikuna ollakse, millisena väljendutakse iseendana – millega nõustutakse ja millega mitte. Ning olulisim - enese ja enesega seonduva eest on võetud vastutus ja arvestatakse tagajärgedega – ollakse valmis maksma hinna, mis enese nähtavaks tegemine maksma läheb. Enese tõe väljaütlemine – selle kohta, milles ja kuidas enam ei muututa - toob nähtavale varjus püsinu keskkonnas, milles on valitud ja nende hulgas, kes on valinud valetada - see ei ole seltskond, kes tervitab tõde - see on seltskond, kes tahab vältida valgust ja tähelepanu endi tegudele ja sammudele.

Tunnetekarussell kordub, kui inimese info, ülestõstetud teema lahendamiseks, ei olnud tõene – ta ei pea oma sõnadest kinni. Kordub ka siis, kui ta ei saanud aru või ei valinud saada aru, miks ja mida temalt oodatakse – teine ei kuulnud vajalikke sõnu, et ta mõistab ja võtab vastutuse. Kordub ka siis, kui enesest taganetakse.

Selline olukord, mis, ilma tegelikku lugu lahendamata, leidis ajutise lahenduse – tähendab kontrolli suurendamist – tuleb üle kontrollida enda/ teise vastavus rollile, varjata ja jätta tähelepanuta/ tõlgendada teiseks see info, mis tähendaks rollidest ilmajäämist/ nende vahetust. Kontrollida tuleb sõnadest kinnipidamist ja seda, et uuesti ei tehtaks. Vabadus puudub, ausus puudub, kindlus ja turvatunne puuduvad – Meie on kui vangla, milles inimesed ei kasva Inimestena – nad loovad ennast kindlatele rollidele vastavatena.

Inimene ei mõista öelda – Minu Tunne ehk mina tunnen - kohas, mil tema Mina väljenduse/ teatavaks tegemise tagajärjed ei ole need, mida ta on oodanud – see hind ei ole see, mida ta on valmis või üldse peaks maksma – tema näeb olukorda nii, et keegi teine peab selle loo korda tegema – ise muutuma/ ise muutma - sest inimene ütles ennast välja selle peale, et too teine oli teinud oma eelmise teo/ otsuse/ valiku. 

Tegemist oli järjekorras teise tundega esimese tunde peale – järjekordse solvumisega. Solvumisega sellejaoks, et tegeleda enese, kui rollis olija, läheduseastme muutmisega rollipartneri suhtes – esimene otsus ei olnud veel tehtud, kui tuli teha järgmine otsus – teadmata oli vastus, kui kaugele saab minna, et iseendaga samastatud või üks olulistest põhirollidest jääks alles. 

Või, mis veel keerulisem - rollipartner on juba määramatus kauguses ehk teise raamatu lehekülgedel - tema dikteerib suhet - läbirääkimistele ei tule ega ausat ennast välja ei näita - teatud tegevuste/ sõnumitega hoiab suhet elusana, kuid tegelikkuses hoiab ennast "ohutusse" kaugusesse, et Ohvri rolli enesele kindlustada. 

Rollisuhe on olemas, kuid selles rollis iseennast, iseendana, luua ei saa. Lahenduseta olukord - näib, et tuleb endale, kui rollile Ei öelda - ei pea ega tule - roll on, kuid seda ei pea kasutama, kui seda ei vali, sest tingimused ei ole vastuvõetavad.

Marianne

31.05.2024.a

Suletud uksed II - Kohtumõistmine versus mõistmine

 

Inimese areng tähendab erinevate etappide läbimist – võib ja saab üle hüpata või lihtsalt vahele jätta, kuid oma õppetunnid tuleb läbi käia ja eksamid sooritada. Inimesena kasvamise protsess ei ole üksühele vastav ega täielikus kooskõlas vanuse muutumisega – kasvamine, erinevates valdkondades, tähendab eluaegset muutumise ja muutmise teekonda – uus mõistmine annab uue ja sügavama vaatenurga.

Kui see, kuidas oli olnud, ei olnud hea olnud – kui varem ei julgenud, osanud, ei saanud, siis mingil hetkel võib ja saab inimene pöörduda omaenese loo juurde tagasi – tuua välja need punktid ja kogemused, kuidas ja kus temal oli halb olla – kus ta ei saanud piisavalt või temale vajaminevat tuge ega mõistmist ning, mis olulisim – tema EI ei pidanud või see nimetati valeks. Selle sammu eesmärgiks on see, et inimene tahab enese loole tähelepanu saada.

Loomulikult puudutab möödunu avamine ka teisi – kõiki neid, kes selle looga seotud on. Vanade lugude avamine on nagu Pandora laeka kaane kergitamine, sest keegi ei tea ette, mis sealt välja võib tulla ja kuhu see tegu välja võib viia. Inimesed ei näi ega tunne end olevat, olevas, need, kes nad olid eilses – täna nad ei teeks/ ei tee samal moel nagu vanasti – siis, milleks see kõik.

Kuid vunki lisab juurde see, kui möödunu elab edasi olevas – samad mustrid ja lahendused on käigus ka tänase aja lugudes – siis tuleb reaalselt, midagi ja kuidagi muuta/ muutuda. Olgu ühel või teisel moel, kuid ühe samm, leida enese jaoks lahendus, tähendab seda, et ka teistel tuleb enese sisse vaadata ja oma looga tegeleda.

On selge, et kui seni ei ole mõistmist ega üksteisega arvestavat koostööd harjutud/ õpitud tegema ja ausat infot välja ütlema ning sellega arvestama, siis avalduvad tunded – ennast kaitsvad ja valele vastu astuvad reaktsioonid. Mitte keegi ei taha endale tähelepanu, mis näib teda valeks nimetavat – süüdi mõistvat. 

Esimese reaktsioonina, kui öeldakse välja oma info, kõlabki vastu - Sina süüdistad mind iseendaga seonduvas – mina ei ole Sinu autor! Kui on pretensioonid ja nõudmised, siis on need Sinu tee ja töö – Sina oled selles ise süüdi, et Sinuga on nii nagu on – tee tööd iseendaga!

Üks erakordselt huvitav lugu on mingis kindlas keskkonnas kasvamisega – selge on, et see on koht, kus kõik mõjutavad üksteist – iga liikumine, mis liidab või lõhub/ oluline valik/ avalduv tunne/ valitsev energia/ kasutusel olevad lahendused/ võimalused/ piirangud/ ressurside jagunemine/ info tõepärane-moonutatud edastamine ja sellega arvestamine/ erinevustega arvestamine/ suhtlemisoskused/ enese haritusse panustamine jne – puudutab ka teisi – keegi ei jää puutumatuks. 

Seega, ei ole infoga välja tulemine süüdistamine, vaid lahenduse otsimine – et see, kes tegi, võtaks vastutuse enese osa eest ja aitaks leida tee, kuidas minna edasi nii, et samal moel ei jätkuks ja inimesed tunneksid ennast hoitutena ning mõistetutena.

Koos olemist nähakse ja tunnistatakse siis, kui inimesed püsivad tüünetena, kuid millegipärast on jama ainult ühe – selle, kes looga alustas – teema. Kõik teised astuvad eemale ega võta osa – see ei puuduta neid – nemad ei ole, midagi ega kuidagi valesti teinud – nemad on head inimesed ja olid puu otsas, kui pauk käis. Või ütlevad, et teema algataja on ise olnud ja teinud ühte koma teist – seega ei ole tal õigust kaebusele ega tähelepanu sellisele suunatusele. Sel moel ütleb kollektiiv - Sina Ise - Meie ei taha muutust – Meile sobib see, mis ja kuidas on.

Kooslus, kes keeldub infost, mis on tõene ja on öeldud selleks, et tõsta ühist energiat, ei soovi kasvada selles koosseisus inimestena – nad võivad näha ja tunda ennast heade ja õigete inimestena, kuid kui nad keelduvad valgusest ja eraldavad, kellegi eneste hulgast, sest tulevad toime siis, kui valed omad on välja jäetud ja nad keelduvad muutmast oma senist käitumist, mis on takistanud paremat ühes olemist, siis nad ei vali vaadata enese tegudele otsa ega võtta vastutust enese osa eest – olev on nende endi sammude ja tegude tagajärg.

Inimesele on omane olla koos teistega – välja astumine, teiste hulgast, on erandlikum samm – see järgneb siis, kui on selge, et selles keskkonnas ei ole võimalik olla iseendana, kuid inimene on kasvanud sinnamaani, et ta valib, vale asemel, iseenda. Enne seda ta proovib muuta keskkonda – ta annab teada sellest, mis ja kuidas ei ole hea olnud – mida ja kuidas tuleks muuta – ta ootab vastu seda, et teised oleksid kohal, annaksid aega ja panustaksid – muudaksid oma tähelepanu kvaliteeti ja suunda.

Inimesed, kes valivad vale, elavad peeglitagusel maal – nad ei vali vaadata seda, mis ja kuidas on ega tunnistada seda, mida ja kuidas neil ei ole, nad valivad endale rolli ja etendavad seda – üks või mitmed osad, neist kui inimesest, jääb alati varju ja üks või enam osasid, neist kui inimesest, jääb alati igatsema seda, mida neil ei ole – ausat ise ennast iseendana. Ometi, hoolimata enese kaotusest, nad ei vali selles koosluses enese tõde. Nad kardavad kaotada oma kohta – mängust välja heitmist.

Kui kooslusest on saanud mäng – kindlaks määratud rollidega mudel, siis selle sees ollakse isiksusena piiratud ja kogetakse inimesena piiratust – sellepärast ei panustata nö ühise kvaliteeti, sest see näib ülekohtuse ja mõttetuna – see koht püsib alles selleks, et hoida oma rolli alles. Selle koosluse eesmärgiks ei ole juba ammu see parim, mida inimesed selle sees õppida saavad ja kuhu inimesena jõuda võivad, vaid tegemist on arengule peatatud suletud mulliga.

Ega mängus osalevad inimesed ole ennast inimestena ära kaotanud – nad elavad tervikutena seal, kus nad ei karda oma mängurollist ilma jääda – nad teevad seda kusagil mujal – iseendale loodus ja iseenda kontrolli all olevas. Just sellepärast, et nad ei ole kahte maailma ühendanud, siis ei taheta anda endast rohkem, kui mudeli alles püsimiseks ja rolli kindlustamiseks vaja läheb, sinna, mis on peatatud aeg – mudelisse, mis on koosneb Lastest, kes ei ole oma lapsepõlve kriise läbi töötanud.

See tähendab, et hingeline kasv, Inimesena, on pidurdatud – enese algus kidub – õpitakse juurde/ ollakse teistsugusena, kuid kõiges mujal – lapsepõlv on ajajärk, mis justkui unustatakse/ lõpetatakse ära – suletakse sel moel, et selle sisu jääb muutumatuks. Seal ja selles inimesed ei vaata ennast iseenda, kui tervikuna, vaid rollina – nähakse ennast lapsena, kes on Ohver – see on see laps - Kes ei saanud olla Laps. Keegi, kas juba on nimetatud selle eest vastutavaks ehk süüdlaseks või siis elatakse uskumuses, et saatus on süüdi. Süüdlase olemas olemine on Ohvrile eluliselt vajalik, sest see pühitseb rollide mudeli.

Kui mudelis elanu tahab kaotada mudeli – see tähendab elada reaalset ja ausat elu ilma rollideta, siis see osutub võimatuks ülesandeks, kui tema oli viimane Süüdlane. Ta saab elada iseendana eraldi neist, kes mängivad, sest koos olles on ta haaratud mängu – piisab olemas olemisest ja ühisesse elava jälje jätmisest, kui Ohvrid ja Päästjad saavad iseendi rollidele kinnituse. Sel moel tundub, et pärismaailm ja enese päritoluperekond jäävad igavaseks eraldi.

Selle jaoks, et läbida täis kasvamise protsessid, on vaja minna tagasi ja lahendada ära iseenda lugu – on vaja leida ennast üles sellest kohast, kuhu pidama jäädi. Selleks, et lõbusam ja huvitavam oleks, on vaja teiste osalejate tegusid – osutamist sellele kohale, mis kripeldab ja avab peidetud tunde. Jah, see on valus ja üksildane teekond, kui teised ei ühine sellega – nemad vajavad ennast Lastena Kes on Ohvrid – nad ei näe ennast lastena, kes on väikesed inimesed.

Tahtes, tagasi, koos olemise sisse – perekonnana koos olemise sisse – sinna ei saada, kui tegemist on mudelimänguga. Süüdlane ei saa mudeli sisse – tema jääb välja ja nähtavale. Mudeli Päästja on tema tee peal ees – ta ei lase Süüdlast Ohvrile lähedale, kui Ohver ei ole selleks luba andnud. Mudelis osalejate ühine tähelepanu on see, mis tõestab ühisest välja jäetust ja vahele jäetava maa olemas olemist.

Lapse hirm, enese kaotuse pärast, toob kaasa klammerdumise enese alguse külge – on soov astuda lähemale, on soov olla koos, et kogeda toetust ja mõistmist ning kasvada ühes edasi. Ohver ja Päästja näevad selles katset vallutada mudel ja allutada Ohver – lükata valitseja troonilt ning muuta rollide jaotust. Seega astub mudelirahvas sammu kaugemale, tõrgub vastu ja keeldub - teistsuguse tõe olemas olemisest – iseendi sammudele ja tegudele otsa vaatamast.

Seega - inimlik info – minul on halb – ei leia kõlapinda – kannata ära/ ei ole tunnet/ ei saa toetust/ ei ole õigust tundele/ vaigista ennast/ muuda ennast/ tunne tänulikkust ehk süüd – Sinul ei ole õigust iseendale. Selleks, et Süüdlane alles jääks ja edasi usuks ning mudelisolijatele sobida püüaks st mudelit elusana aitaks hoida, jagavad nad ettekujutusi ja pettekujutelmi – ehk, saaks, võiks, kunagi, võib-olla, oleksime saanud, kui ei oleks ...

Mudelimaailm ei ole lahenduse tee – Laps mängib selles, sest tal on oma Emaga teema pooleli. Laps saab Inimesena kasvada iseendani, kui ta mõistab, et õiguste, võimaluste ja vajaduste täitmise kõrval on temal olemas vastutus ja ka kohustused - nii iseenda, kui vanema ja samas keskkonnas olijate ees – lapse/ vanema/ kellegi teise roll ei tervik, vaid ainult üks osa tervikust - roll on seotud inimesega, kes seda kasutab/ selles avaldub. Sama mõistmine pädeb ka kõigile teistele mudelis osalejatele.

Lapse jaoks jäävad nüansid peitu – tema jaoks on kaks varianti - on või ei ole. Kui on halb, siis järelikult ei ole hea. Kui ei ole hea, siis tuleb kellelgi teha nii, et saaks olema hea – kuid, kui vanem ise on see, kes on teinud nii, et lapsel sai olema halb või ei ole too halba ära hoidnud, siis kes on see, kes peaks Lapse Maailma korda tegema – kes saab seda üldse teha, kui Ema ei ole ega tee – kuni laps on Laps Kes on Ohver, siis ei olegi mitte kedagi, kes seda saaks või valiks teha. See ongi kindlate rollidega mudeli alguse ja kestmise põhjus.

Lapse vaatenurk – Ema on süüdi – tegi meelega, tegi tahtlikult, sest tema sai valida, kuidas saab olema – vanem valis tulemuse – puudub mõistmine - kuidas sai Ema oma Lapsele sel moel soovida ja teha. Lapse teekonnal jääb väga palju infot puudu – vanem, kes oli kohal, elas oma elu inimesena, kellel olid erinevad rollid. Tema otsused sündisid erinevatel põhjustel – see tähendab, et oli olemas ka asju, mida ei saadud/ ei osatud teha teisiti ega ka ema teadnud oma valikute tagajärgi ette ja selge on see, et ema võis panna lapse lasteaeda, kooli või saata õue mängima – kuidas see seal õnnestus ja mida sellest kaasa võeti oli lapse enese tee ja töö.

Laps, kes ei mõista enese osa ega vastutust, jonnib ja vaidleb – ta on süüdlase ees ukse sulgenud – ta on otsustanud, et tema tuleb välja alles siis, kui Ema on ta enese Ohvriks tunnistanud. Süüdlane ei saa vabaks – Ema ei ole, Inimesena, lapse jaoks olemas enne, kui tema ise ei ole ust avanud nägemaks, et Süüdlane on Inimene, kellel on oma teekond käia. Lapse valu ja solvumine tähendavad armastuse ja turvatunde puudust – kuna Ema ei ole, siis ei saa olla Laps - tuleb muutuda - olla keegi teine. Lapse teekonda võib teha raskemaks ka see, kui ta ei kohtu oma ema, kui inimesega - vanem on oma lapsega seotud ainult läbi ühe kindla rolli ja väljendub selle raames ennast minimaliseerides.

Mina ei saa/ mina ei pea – on mudelis mängija vastus sellele, et ta ei näe rollis olijana ja teise rolli taha, inimest – roll ei ole tervik – inimene, tervikuna, avaldub ja on kusagil mujal. Mudelist kinnihoidmine tähendab püüdu oma Ema poole – püüdu iseenda poole – vaba iseenda poole väga vastupidisel moel.

Üsna tõenäoliselt jääb Laps mudelimaailmasse kinni sellepärast, et ta on/ oli osaline oma ema poolt loodud/ elus hoitud rollidemudelis. Senikaua, kuni ema ei ole ise täis kasvanud ega enese teekonna eest vastutust võtnud, ei ole lapse kõrval inimest, kes talle Ei ütleks ja kelle Ei peaks sel moel, et laps võtaks enese eest vastutuse enesele.

Kui mudelimaailmas olev ja elav vanem kohtab lapse informatsiooni – enese lugu enese poole pealt vaadatuna – siis tunneb vanem ohtu lapsetasandil – sellest ei tule dialoogi ega ühist teekonda – vanem kogeb infot oma tunnetest lähtuvalt – see näib talle rünnakuna ja võitlusena Ohvri rolli pärast – ta ei näe last võrdsete õigustega inimesena. Laps on tema väike ja kasvatamatu, kuigi võib-olla ka armas ja vajav, Mina. Läheb lahti tunnetekarussellil sõitmine – tuulutatakse pealispinda ja võetakse välja varuks hoitu, et lahmida ja võidelda ning siis vanadesse rollidesse tagasi maabuda.

Roll ei ole inimene - kui inimene ei ole oma rollis õnnestunud või selles on kogetud partneripoolset vähendamist või kvaliteedis on puuduseid, siis ei taha inimene selle rolliga tööd teha. Sellepärast ta ei mõista, et selle rolli kvaliteedi tõstmine tähendaks võimalust iseendale. Sellepärast ka ei anta iseendale ega teisele ega suhtele võimalust – ei valita koos kõndida ja elamist õppida, sest ollakse lahterdanud see suhe kohustuslike suhete alla – kui ei peaks, siis ei valiks – kui ei saa enese jaoks õigel moel, siis ei valigi – seda, miks ei saa, oskab Ohver väga hästi nimetada. 

Valmisolek kasvamiseks – Inimesena – tähendaks võitluse, enese, kui rolli nimel, lõpetamist ja Maailmale ukse avamist. 

Marianne

30.05.2024.a

Suletud uksed I – Mina pean/ tema peab, sest tema on MINU ...

 

Tutvustades, kedagi kellelegi, nimetatakse ära tema seotus iseendaga – Saa tuttavaks - tema on MINU ... . Nende sõnade mõte loob kahte ühendava sideme, mida inimene tõlgendab endale ja esitleb teistele – teine on minu, kui minu oma. Tegelikult on tegemist selle inimese, kui ühe tema rolli partneriga. See on rolliside, mis inimesi ühendab – kuid roll ei ole tervik – Inimene on – inimene võib ja saab valida, millist rolli ta kasutab/ loob ja kuidas ta selles väljendub.

Perre sündides ja inimest enese kõrvale valides ei mõelda tõsiselt ette, et see ühendus on ajutine – pigem loodetakse/ usutakse/ teatakse – see on igavene, sest uuesti valida ei saa/ siis ei pea valima/ uuesti alustama/ ilma jääma/ kaotama – ollakse Meie, kes jäävad kokku ja elavad ühes aegade lõpuni – just kidding.

Igas rollipaaris on koos sundus ja vabadus - tema peab, sest ta on minu ... – mina pean, sest olen tema ... – kuid, kui teine ei taha – oli ja enam ei taha – või siis, kui ise oldi, kuid ei olda enam nõus – siis ju ei pea. Kuidas siis, kui üks näeb, teab ja otsutab, et tema enam ei pea, lasta sellest, kes on Minu Oma, lahti – öelda justkui endast ära – kuidas kaotada enese nägu st oma roll – kuid tegelikult inimene ei kaota oma rolli – kui ta ei vali/ teda ei valita, siis ta ei loo ega väljendu selles rollis - kuid just see võibki näida enese surmana, sest tegemist on tähelepanu kaotusega või mis veel hullem – selle kvaliteedi ja tagasi/ vastu peegelduva muutusega.

Inimesele meeldivad illusioonid – pettekujutelmad sellest, kuidas ta tahab/ unistab või teab, et tal olemas olema peaks. See tähendab, et ta ei vali vaadata seda, mis ja kuidas on päriselt, vaid seda, mis ja kuidas miski kinnitab tema lootusi/ vajadusi – ta suunab oma tähelepanu sellele, mis peaks tagama temale vajaliku – ka mingile rollile ja ühendusele kellegagi – ta loob selle sideme elusaks – ta hoiab seda elavana oma tunneteenergia ja mõtete tööga üles haibituna.

Sel moel pigistab inimene oma silmad tõe ees kinni - minul on olemas see, mida minul ei ole – ei ole iseenda kontrollile alluvat Mina – teist inimest. Inimene hoiab kinni sellest, mida ta kardab kaotada – kuid selle hirmu olemas olemine näitab, et ta tegelikult juba kaotas selle. Näiline kinnihoidmine ehk rollisuhte külge klammerdumine on lahendus, kuidas enese sees oleva ja elava tundega mitte tegeleda. Kui enam ei ole ja ei saa, siis tuleb ju ära otsustada - KES ma olen, kui mina enam ei ole – mida see tähendab ja endaga kaasa toob – hirmu aitab alles hoida ja sammu takistab tegemast teadmatus - mida siis enam ei ole – mida siis enam ei saa, kui rolli ei ole/ ise ei vali/ sinna ei valita.

Inimese kõige esimene rollikonflikt ja enese kaotus on seotud Lapse rolliga – Mina olen Laps – see on kõikehõlmav samastamine – kõik taandub sellele – millisena saab olla, kuidas saab väljenduda, millise tähelepanu osaliseks saadakse ja siis kõik see, mida ja kuidas ei saada ja mida peab ka siis, kui ise ei taha või see teeb haiget.

Peamine, mis näitab ära rolli võimalused ja kvaliteedi, on tähelepanu – millisel kujul, millises suuruses, milliseks nimetavana see, kasvukeskkonnas ja ümbritsevate inimeste poolt edastatuna, olemas on. Laps näeb ja kogeb ennast, positiivsena või negatiivsena, vastavalt sellele, mida ja kuidas ta enda sees tunneb ja, millisena ise ennast näeb, kui ta kogeb, millise tagasiside ta enesele saab – kuidas Maailm teda vaatab ja talle vastab ning loomulikult see, millisena ta on kohustatud olema selle koosluse sees, millest ta on ja saab osa - reeglid ja ellujäämiseks vajalikud mehhanismid.

Laps saab olemas olla siis, kui temal on olemas Ema – see on füüsiline maailm ja teekond, kuidas laps sai olema. Selle jaoks, et laps elus püsiks, ei ole ema vaja – on vaja kedagi, kes on võtnud endale kohustuse kasvatada see laps üles. Laps ei mõista seda nüanssi – tema vajab oma Ema – seda inimest, kes teda valis ja temaga ühes olla tahab ning tema olemas olemist vajab ja selle ühenduse eest Last tänab. Laps soovib, et tema suhe emaga oleks tasakaalus – mõlemad tahavad/ vajavad/ annavad ühe palju ja samasuguse + märgiga.

Üsna pea avastab laps, et tema rollisuhe ei ole võrdne – ema ei püsi kogu see aeg Emana, vaid ta avaldub ja suhtleb lapsega ka teistsugustes rollides ning lisaks sellele saab ta olla ka teise lapse jaoks ema. See võib tähendada, et siis, kui Ema nö kaob, kaob ka Laps ära – enese Lapse rolliga samastanu ei tea Kes ta on, kui tal puudub põhiline rollipartner. Selline enese kadumine tähendab hirmu ellu jäämise pärast ja võitlust Ema tähelepanu nimel.

Tegelikkuses ju Lapse rollipartner ei kao - tegemist on tähelepanu muutuse või teisale pöördumisega või füüsilise kohaloleku puudumisega. See, et laps, enese sees, tõlgendab Ema kadumist enese kaotusena, viitab sellele, et tegemist on traumaatilise kogemusega – kusagil oli tõeliselt ehmatav hetk – see võis olla surmahirm või valu kogemus, kuid ka teadvustamine – ema, kui inimese, sisse nägemine – tema ausa ja ilma pealispinnata tõega kohtumine – Ema ei ole olemas.

Traumajälg ehk läbielamata kriis tähendab, et see hetk, mil lapse jaoks oluline tähelepanu, kui teise kohal olemise kinnitus, kadus, toimus enne, kui laps mõistis, et see side ei kao – mõistmine - mina OLEN LAPS – ei olnud kasvanud teadmiseni – MINA OLEN laps ja ... ja ... . Trauma tähendab, et laps vajab enese jaoks olulise seotuse ülekinnitamist, kvaliteetsena olemist – õiget ja õigena rolli kinnitavat tähelepanu – muidu teda ei ole/ ta ei tea Kes ta on.

Selle jaoks, et laps saaks kogemuse, kuidas tema ise saab, turvaliselt ja toetavalt, ennast luua parimana/ vabana/ positiivsena/ erinevana/ eksivana – on vaja sobiva rollipartneri olemas olemist. Perekonna, kui küpsetuskatla kogemus tähendab, et sellist sobivust ei ole ja enese jaoks sobivaks – rahu hoidvalt ja poolehoidu leidvalt – muuta ei ole võimalik. 

Kus on sinna antakse lisa – lastesõim/ lasteaed/ kool/ õu/ suguvõsa – kõikjalt leidub kogemusi, kuidas ei saa, vaid peab elama/ olema/ toime tulema keskkonnas, mida ei saa muuta ja ühes inimestega, kellega puudub koos töö parema kasvukeskkonna ja koos olemise/ elamise nimel.

See tähendab, et lapseks olemisega on kaasnenud pikkaajaline kogemus, et oluliste suhete kvaliteeti ei saa parandada – teine pool ei ole huvitatud ega panusta suhte ja iseenda kvaliteeti ega kuula, mida lapsel on öelda ega jaga ka enese infot. Lapsel ei ole välja arenenud oskusi, kuidas konfliktsetes olukordades ja rollides ennast hoidvalt ja mõistvalt toime tulla. Ta on elanud ja kõndinud koos inimestega, kes on valinud oma tunnete, kui erinevate lugude ja olukordade lahendamiseks tunnetelahinguid, kuid ei ole kasutatud üksteist mõistvaid läbirääkimisi ega vastutuse võtnud inimeste selget ja ausat infovahetust.

See tähendab, et Laps, kes ei ole saanud olla ja luua ennast paremana – ei näe ega tea, et algus on tema enese sees – tema ise on enese looja ja temal on õigus valida endale rolle ja rollipartnereid ning neist ka ära öelda, kui need ei ole teda hoidvad ega austavad – ta ei pea selle jaoks, et ellu jääda, ennast müüma – nõustuma kohtade ja inimestega, kes valivad elada üksteist, kui Inimesi, vähendavatena ega vali teha eneste käitumises muutust – ei soovi kasvada teistsuguse võimaluse ja iseenda poole.

Inimene on üks huvitav mutukas, kes tahab seda, mida ja keda ta ei saa – EI käivitab temas jahtija, püüdja, päästja, ohvri, pugeja, enesemüüja, agressori. See tähendab, et kui on olemas keegi, kellega ta on seotud, kuid too teda üldse või enam ei taha ja on olemas miski, mida ta rollisuhtes kogeda ei saa või enam ei saa, siis ta püüdleb, kui janune, selle allika poole. Ta tahab kogeda ennast paremana/ ilusamana/ õigema iseendana/ täidetuna just sellises suhtes.

Jah – see on kunagine kriis uues kuues – võimalus, kuidas mõista ise ennast. Kuid seni, kuni tunde sisse ei ole astutud ja ise ennast ei ole valitud mõista, kestab mäng tähelepanu nimel edasi – inimene vaatab välja – ta näeb seal seda, mida ja kuidas ta ei saa ning otsib võimalusi sellise olukorra lahendamiseks – kuid ta ei vaata enese sisse ega vasta ausalt – miks on talle - seda inimest, kes teda ei taha või kes ei anna talle seda, mida ja kuidas ta soovib – vaja.

Lapsele on Ema vaja – talle on õige tähelepanuga vastajat vaja - sest talle on ise ennast vaja – vaja kogemust, et ta on hoitud, armastatud, vajalik ja ta tohib muutuda – Maailm ehk Ema ei kao ära – ei vaheta oma nägu – Laps jääb alles.

Inimene on mugav ja tal on kaasas nii enese, kuid ka eelnevate aja lugu – see tähendab, et sageli ta ei ole vaba – ta osaline kellegi Agressor-Ohver-Päästja mudelis ja on üsna tõenäoline, et ka tema ise on loonud endale oma mudeli(d). AOP mudelid on kindlate rollidega kooslused, mis on loodud selle jaoks, et enese tunnetega toime tuldaks, kuid tegelikkuses selleks, et nendega tegelema ei peaks. AOP on juhend, kuidas Maailm toimib ja mis on, kellegi ülesanne.

Seda mängu mängivad need, erinevas vanuses Lapsed, kes otsivad endale seda õiget Ema, kes nende tunnete, ehmatavate kogemuste ja läbielamata kriiside eest vastutuse võtaks – senikaua, kuni toda õiget ei ole, määravad nad selleks ühe eneste hulgast ja nimetavad ta Süüdlaseks. Jah, ka päriselu ema võib ja saab valida olla Ohver ja Päästja, kuid ei see, kes on Süüdlane – valede kogemuste/ tulemuste/ tunnete põhjustaja – selleks saab ta nimetada oma lapse, mehe, riigi, juhused, kuid ka nt õe. Selle sama otsuse saab teha ka laps, kes näeb oma emas Süüdlast, kuid ei Inimest.

Lapsed, kes on kogenud ülekohut ja saanud haiget ning näevad ennast Ohvritena, vajavad Päästjat – Ema aseainet – see on AOP mudelis see Laps, kes annab teistele lastele, enese arvelt, seda ja selle, mida nood ise ei saa – kuid tegelikkuses võtab neilt vastutuse, kui kannab neid ajal, mil annab neile selle, mida teised tegelikkuses ise saaksid, kuid ei vali seda teha/ selle eest maksta. Jah, ka selle rolli võib päriselu ema endale valida/ tunda olevat kohustatud seda kandma – samastada enese, kui Ohvri, kannatused oma lastega – läbi oma laste saab ta võimaluse päästa ise ennast. Kuid see roll ei täida ei Last ega ema, vaid viib vihani ja oma isiklike või mudeli laste süüdistamiseni – nood kasutavad teda ära.

Kõiki mängijaid ja sealhulgas ka süüdlast ühendavaks teguriks on see, et nad ei ole enese otsuste, valikute ja sammude eest vastutuse võtjad – nad on ühes, nö metsa läinud, keskkonnas koos kasvanud/ elanud/ toimetanud – nad on kõik olnud osalised selles, mis ja kuidas on olnud ning olema saanud – nad on olnud osa ja loonud enesest midagi sellist, mida nad ei väärtusta ega hinda – nad peavad osalema ja jätkama, sest nad ei saa teisiti – nad on – see on MINU - rollisidemetega seotud – kuid see mäng on pealispind, mis varjab ära tegelikkuse – iga osaleja sammud sellel teel.

Ei saa öelda, et mängijad ennast väga hästi ja õnnelikult tunneksid – aegajalt nad proovivad eneses selgust saada – ühendada MINU rolli enese, kui tervikuga – nad proovivad muuta oma elu sellega, et nad soovivad muutust keskkonnas, kuid sageli näeb see välja tunnetekarusellina, sest kahekordsed rollid on ju olemas ega kao kusagile – nad ei mõtle, kuidas oma rolli paremini lahendada, kuidas selles rollis iseendana kasvada – neile tundub, et ainus võimalus on ennast muuta – see tähendab mudelimaailma rolli vahetada.

Kui mängus osalejad elavad oma muutuvat ja huvitavat elu mujal ning kokku saadakse siis, kui peab, siis see on justkui ühendavate rollide suhtlus – kuid tegelikkuses pealispind, sest selle saavutamiseks toimub enese üles boostimine – teen ära, kannatan ära – kord kuus, kvartalis tulen selle või tollega toime. 

Pingete ja vastuolude vältimiseks on teada teemad, mida saab puudutada ja valdkonnad, milles ei saa vestelda – valede ja vaikuste taustal on tegemist põhimõtete, väärtuste ja hinnangute erinevusega ning vanade haavade olemas olemisega. See tähendab, et koos ollakse füüsiliselt, kuid ei vaimselt - st Inimestena - kasvades. 

Mudelimaailmale on iseloomulik, et inimeste vaimne tervis saab kannatada - manipuleerimine infoga, rollide nimel ja nende vastu, tagab selle, et ei olda ausad ega sõna pidavad - on hirm olla vale, sest kunagi ei tea, mis ja kuidas võib ja saab järgmisena valeks osutuda ning ei ole teada, mis selle tagajärjel ära kaob. 

Inimene ei ole teele asunud lihtsalt niisama – tal on oma ülesanded kaasas – tal tuleb iseendaga tegeleda ja kohtuda. Tema elus on survet ja agressoreid, mis panevad teda liikuma – ei lase vaikelu elada – teekond läheb läbi iseenda enese poole ja loomulikult tähendab see seda, et tuleb minna tagasi enese algusesse ja mõista enese, kui Lapse lugu.

Andke mulle võimalus olla Laps – olla hoitud – saada õige tähelepanu osaliseks – kuid jama ei oleks, kui see kõik oleks olemas olnud – just sellepärast saavadki olema täpselt samad tingimused, et just sellest samast ennast läbi närida. See tähendab, et tuleb teha vahet iseendal kui erinevatel rollidel ja inimesel, kui tervikul, kelle väljenduse võimalused need rollid on ning mudelimaailmal ja pärismaailmal. Tuleb lõpetada mängimine ja astuda teadlikult mängust välja.

Marianne

29.05.2024.a

Janu enese järele VI - Kordamine ei paranda möödunut olematuks

 

Jippijee - see siin on 2000-s lendulastud lugu ...

Inimene tunneb piiratust ja enese, kui mitte iseendana olemist siis, kui tema elus on olemas roll, milles ta ei saa muutuda – ta teab ja tunneb, et iseendana ta saab ja ka teistes rollides saab ta olla erinev eilsest – see näitab, et ta on võimeline muutuma – tema kasvamine ja teistsugusena väljendumine on mujal võimalikud. Kuid tema elus on olemas roll, vahel ka rollid, mis ei avardu ega kõnni temaga kaasa – neis rollides kestaks justkui igavene kordus – kõik teed viivad sama tulemuseni – seal ja selles ta ei ole muutunud – tema jääb samaks – tema rollipartner ei näe ega näita teda teistsugusena ja mis veel hullem – inimene ise tabab ennast vanadelt lahendustelt, tunnete väljendustelt ja kunagisi otsuseid järgimast.

Inimese elus on rolle, mida ei saa uuesti alustada ja korrata – neis rollides on kaasas ajalugu, mida ei saa olematuks teha. Kuid inimene on see, kes tahab eilse seljataha jätta – olla oma eilsest parem – näha ennast läbi teis(t)e silmade paremana. Inimene soovib tähelepanu sellele, et kui tema tänane Mina oleks olnud eilses, siis ei oleks sellist viga/ selliseid vigu tehtud - kunagised vead saaksid sel moel teistsuguse lahenduse/ tulemuse - sel moel oleks olemas tunnustatud tõestus inimesena kasvamisest.

Mis üldse on see, mis näitab inimese kasvamise teekonda – need on teod ja lahendused, mida tehti ja, mida enam ei valita teha ega kasutada. Ühtlane headus ja tublidus ei näita inimesena kasvamist, vaid korrektset sooritust - hästi ära õpitud reegleid – selles ei ole näha, mida ja kuidas inimene on mõistnud iseenda, kui inimloomuse kohta – ja ka seda, kuidas ning mille eest ta on võtnud vastutuse – ega seda, millised on tema muutunud väärtushinnangud – või, mis on see, mille eest ta seisab oma tänases.

Inimese algus tähendab perekonda ja suguvõssa sündimist – teiste poolt kujundatud lavale astumist ja tähelepanuvalguse osaliseks saamist. Suguvõsas ja perekonnas olevad rollid on sageli ainsa võimaliku olemisega – ema/ isa/ laps/ vend/ õde – neist moodustuvad rollipaarid, mida ei saa teisiti alustada ega teisel moel läbida – mööda läinud aega ei saa tagasi pöörata ega olematuks teha – kõik tehtu ja kogetu on kaasas ning inimesed mäletavad seda.

Kui kasvamise aeg oli valuline ja ühes olemine raske, siis jääb inimene vahel oma rolli kinni – teda ei valita näha inimesena – nähtavale jääb ebaõnnestunud rollisooritus – igavene märge, mida ei kustutata. Kui kasvamise aja pinged kõnnivad kaasa suureks olemise aega, siis võivad inimesed sulgeda oma möödunu ja elada oma elu tervenisti mujal – elada ja kasvada seal ja selles, kus kordused/ vahetused/ suunamuutused on võimalikud ja edu elamused ning positiivne tähelepanu saavutatav. Selles Maailmas on olemas vabadus muutuda ja muuta – võib ja saab valida ning oma otsused teoks teha.

On üsna mõistetav, et inimene ei taha minna tagasi sinna ega olla koos seal, kus ta oli selline laps/ ema/ isa/ õde/ vend, millisena ta enam ei taha olla ja milline ta enam ei olegi – tema valikud, võimalused, väljendused ja vajadused ei ole enam eilse omad. Ta ei taha minna tagasi siis, kui teda ei valita näha seal sellena, kes ja milline ta on olevas – inimene iseendana.

Kui nn küpsetuskatla aeg saab läbi, siis lõppeb ära see periood, milles peab seda, mida ise ei ole valinud või sellisena valinud ja peab ka siis, kui ise ei taha – lõppeb ära see aeg, mil roll ja inimene võisid olla vastuolus – hind, mis tuli koos olemise eest maksta oli liiga suur olnud. Selle perioodi lõpp tähendab, et käes on uue tasakaalu otsimise ja läheduseastme ning suhte sisu määramise aeg – see tähendab, et tuleb teha tööd iseendaga ja ka selle teise/ nende teistega koos, kellega ollakse seotud läbi oma rollide.

Selles kohas on võimalikud erinevad variandid - inimesed jätkavad inertsist või siis rebivad ennast vabaks või valivad kasvada koos. Selles kohas tulevad nähtavale varjatud mängud ja allasurutud tunded – ilmneb see, millistena/ kellena ollakse sellesse punkti jõutud – kas tegemist on inimestega või rollidesse kinnijäänutega. 

Olev ilmneb läbi selle info, mida ja kuidas nüüd edastatakse – kuidas öeldakse välja see, mida enne ei valitud/ ei julgetud/ ei mõistetud/ ei olnud luba öelda. Oluline on eesmärk, mille jaoks info välja öeldakse – mida sellega tahetakse saavutada ja kas see on lõpetav või koos olemist toetav – kas see on teist inimest vähendav või teda toetav ja mõista püüdev.

Kui inimesed ei ole oma rollides edasi kõndinud – inimestena koos olema ei ole jõutud – siis nad püüavad toime tulla/ püüavad õiglust saavutada/ kedagi enda kannatuste eest vastutust võtma panna – ilmnevad ohvrid ja süüdi mõistetud/ süüdi jäetud. Süüdlane on see, kes oli vale – tema põhjustas valed kogemused ja tunded ning tolle pärast jäid õiged vajadused täitmata ega saadud kogeda kõike seda, mis pidi kvaliteetse rollipartneriga kaasas olema.

See, kes salgab oma tundeid ja/ või otsib neile autorit ja/ või keeldub enese osa loos nägemast, vajab rollipartnerit, kui süüdlast. See on inimene, kes ei taha kasvada edasi st ta ei saa seda teha, sest tema teel on olemas kohad, mis tähistavad kriise – ta ei ole neist kohtadest edasi kasvanud ja ta vajab, et teine püsiks paigal – mängiks oma rolli edasi.

Kuid seni, kuni kriisid ei ole läbitud, siis on tegemist Lapsega, kes näeb ennast Ohvrina ja tema partneriks ei ole Ema/ Isa/ Vend/ Õde vaid Süüdlane – selline inimene ei ole võtnud vastutust enese ega iseenda loo eest – tema tegeleb võitlusega ellu jäämise nimel – see on Lapse keeld iseendale – ta ei vali kasvada edasi sellest kohast, mis ja kuidas oli vale. Ta ei vali astuda omaenese tunde sisse, mis selles kohas endiselt alles on ja ta ei vali teha otsust, kuidas ja kellena tema edasi elab.

Ei ole olemas täiuslikku inimest ega ilma eksimusteta Ema/ Isa/ Õde/ Venda/ Last – see tähendab, et inimesele on iseloomulik süütunde olemas olemine – see on enese osa nägemine ja mõistmine. See on loomulik tunne, sest tegelikkuses ei tahetud sageli seda, mis ja kuidas sai olema ega mõeldud, mis ja kuidas saab edasi. See on süü ja häbi tunne – millisena nähti, kuidas kogeti, milleks oldi võimelised ja millisena mäletatakse – seda olemust/ olemist ei saa ära kustutada enese ega kellegi teise mälust. Keegi ei tea ka seda, kas see oli põhi.

Seega ei tea inimene, mida ta võib kaotada, kui ta valib oma elu elada – ta ei tea ette, millisena ta võib väljenduda oma rollipartneriga koos olles/ elades. Ta ei saa kõike ära hoida ega üle kontrollida – ta ei tea kõike ka iseenda kohta. Elu koos kellegi teisega ongi seikluslik ja ohtlik ettevõtmine, sest sageli ilmnevad tagajärjed alles siis, kui on tehtud ja ära olnud – vahel ka aastaid/ kümneid hiljem. See ongi see - infoga lagedale tulemise koht – pretensioonid ja rahulolematus kogemuste ja tulemusega.

Soovide kokkulangemine – üks saab olla Ohver, kui teine valib olla Süüdlane. See on Mudelimaailm – Agressor-Ohver-Päästja – milles on kokkuleppeliste rollide kokkuleppeline valimine – kui üks saab ja on, siis teine ei saa olla – kuid haiget saanud ja oma elu parimal moel elanud vajavad kaitset ja mõistmist – see on püüd olla Ohver või saada luba olla Päästja selleks, et vältida Süüdlase rolli. Süüdlane on see inimene, keda ei kuulata, mõisteta ega vabaks anta.

Kuna, veel täis kasvamata, Laps soovib kordust – selle sama hetke täpset kordust, et seal ja siis reageerida vastu ja tõestada enese üle olemist ja jõudu. Siis sellepärast jätab ta selle, enese jaoks vale teise, Süüdlase rolli - ta ei näe ega näita ega kohta teda inimesena – see on vaenlane, kes tuleb võita. Laps ei mõista, et see vaenlane, kes teda takistab, on tema enese tundekogemuse põhjal tehtud otsus. Laps vajab enese Ohvrina tunnustamist, sest ta ei taha olla süüdi enese kogemustes ja valus.

Ei Süüdlane ega Ohver ega Päästja saa kasvatada Lapsest täiskasvanut ja laps Ohvrina/ Süüdlasena/ Päästjana ei saa inimesena täis kasvada – lapse kõrval tuleb olla vastutuse võtnud täiskasvanuna, muidu on tegemist ülepea kasvanud lapsega. See on ühine kasvamise teekond – Meieni jõudmine – meie koos tegime, meie põhjustasime ja meie jõudsime sellise tulemuseni – ilma teise olemas olemiseta ei oleks sellist elu elatud ja kogemusi kogetud.

Inimesed ei kasva täis ühel ja samal ajahetkel – igalühel on olemas oma teekond, eesmärgid ja motivatsioon. See toob kaasa selle, et keegi elab uues ja keegi elab vanas. Inimesele võib tunduda, et ta on muutunud/ ennast muutnud ja ammugi edasi kasvanud – tema tee on sellekohaseid tõestusi täis. See võib ja saab sel moel olla, kuid see, kelle rollis, millisena ja kuidas inimene tegelikult väljendub siis, kui ta kohtab vanaaja kordusi ja perekonna/ suguvõsa rollide partnereid, selgub alles siis, kui ta sealsetel lavadel seisab ja etendustes osaleb. Siis on tema rolli valik kõigile näha.

Väline ja sisemine ei ole kooskõlas, kui inimene ei ole ise ennast – läbi oma aegade – ühendanud – kui ta ei ole juurde õpitut kasutanud kunagise küpsetuskatla avamiseks ja iseenda ning oma looga kohtumiseks. Sel juhul alustab ta rollidemängu ja teeb kõik endast oleneva, et rollipartnerit oma mänguga ühendada – sõnad, pilgud, füüsiline väljendus, tähelepanu – kõik need suunavad toda teist talle jäetud rolli poole.

Kui kaks erinevat Maailma saavad kokku, siis see inimene, kes on möödunust edasi kasvanud, kogeb, et ta oleks nagu peeglitagusesse maailma astunud – see ei ole see koht, mille sees tema on tema. Seda kogev inimene püüab saavutada möödunu lõpetamist – olla oma rollis see, kes ja millisena ta olevas on. Ta on teadlik, et ta ei ole enam see, kes ja milline ta oli ja ta näeb, et ta ei saa olla see, kes ja milline ta on. See näib väljapääsuta olukorrana. Roll on, partner on – inimesed on edasi kasvanud, kuid rollidena kohtudes proovib üks saavutada vana ja teine olla see, kes ta on olevas.

Teineteisele edastav info on erinevate tasandite ja rollide oma – inimesed ei kohtu ega mõista teineteist. Selles kohas ei ole ühte ja ainsat võluvõtit, mis muudaks kogu lugu, sest tegemist on protsessiga ning info vastu protestiva lapsega – kes ei saa oma rollikogemust möödunus ära muuta. Saab ja tuleb teha seda, et see, kes on täis kasvanu, paneb paika oma piirid, ütleb ja näitab need välja ning ütleb, koheselt, Ei sellisele käitumisele, mis ei ole austav ega hoidev ja loomulikult ei osale ta enam rollidemängus - ta kohtleb Last tolle eale vastavalt - vastutuse suurus ja kohustus.

Lapse rollis olija – tõestab ja loetleb seda, miks ta ei pea ega saa koos olla – ta toob välja kõik selle, mida ei saa ära muuta – tema tunded, millega ta ei ole tegelenud, on kõige sellega seotud – laps ei vali koos olemist, sest teine on tema tunnete autor. Laps nõuab olevas seda, mida ta väiksena ei saanud – ta vajab, et tema tunnetega arvestataks - st tehtaks need olematuks. Laps, kes ei tee vahet, et ta on suureks kasvanud – elab, teostab ja näeb ennast ning ka teisi AOP Mudelimaailmas olevatena.

Täis kasvanu ei sea koos olemist küsimärgi alla – tema nimetab need põhjused, kuidas ei ole ühes hea olla – need on põhjused, mida saab muuta – need on käitumise ja väärtushinnangutega seotud. Oma tunnetega tegeleb täis kasvanu ise. Täis kasvanu ei ulatu jonniva ja ennast sulgenud lapseni – lapsel tuleb ennast avada ja olla valmis teise inimesega kohtuma. Laps ei kasva täis, kui teda ümbritsevad inimesed, kes päästavad teda tema tunnete käest – samas perekonnas/ suguvõsas on olemas teised, kes hoiavad AOP mudelimängu elus – neil on omad huvid mängus. Kui üks kasvab, siis tuleb ka teistel seda teha või endale uus/ uued mudelipartnerid leida.

Lapse rolli lahendust saab muuta – ära ei saa muuta oma kogemusi – kuid saab muuta vaatenurka ja näha ise ennast ja oma rollipartnerit tervikuna ja inimesena. Oluline on kasvamine, just selles koosluses, inimestena - Minu info – Sinu info – mis, miks ja kuidas oli – kuidas ja mil moel me mõtestame - mida oleme mõistnud oma teekonnal. Ilma hinnanguteta – ausalt – iseenda ja teise jaoks kohal olles. 

Mõistmine, et elu ja koos elamine on improvisatsioon – see on kohapeal sündiv, mida ei saa ette ära kontrollida ja, mis ei pretendeeri igavesele ning lukku löödud loole - iga järgnev samm muudab olnut ja olevat - ainult inimene on see, kes tahab enese ümbruse muutumatuna hoida siis, kui ta ei vali näha teed enese sisse ja ise ennast oma sammude taga.

Marianne

28.05.2024.a

Suguvõsa toetus parimal võimalikul moel

 

Inimesel on keeruline ulatuda iseendani, kui selle lapseni, kes ta kunagi oli. Enese loo mõistmiseks on vaja võtit ehk teistsugust vaatenurka ja sageli ka viha jõudu. Mina teadsin, et vajasin viha, kuid ma ei olnud vihane – ma ei saanud olla vihane – täiskasvanuea mõistmine ja mõistlikkus ning rahu soovimine ei andnud selleks võimalust. Ma ei saanud olla vihane sellepärast, kuidas minuga oli – ise olin ju teinud ja olnud – oli olemas põhjus/ oli olemas tagajärg.

Süütasin valge küünla, lasin olemas oleva, kui vale vastu võitlemisest ja inimestest lahti – võtsin vastu mõistmise, et mitte kunagi ei saa enam olema seda, mis ja kuidas oli olnud – ka inimesi ei ole ega saa enam olema sel moel nagu oli olnud eilses ja nagu olin vajanud tänases. Istusin põrandal ja leinasin – kogesin kaotusevalu. Aeg oli mööda läinud ja otsa saanud – enam ei olnud vana ja kunagist ühist olemas ning sellises koosluses uuel moel ühist ei valita luua.

Harutasin ennast ja leidsin viha – minu endaga oli selge, et miks ja kuidas – kuid minu lastele ei olnud õigust, kellelgi liiga teha ja minu kodu ning peret, negatiivsete tunnete väljendustega, vähendada samuti mitte. Jah, mina ise olin kaasa aidanud, kuid nüüd ütlesin, viha jõudu toeks kasutades, ennast välja - sel moel ei olnud õigust mitte kellelgi käituda ega teha – teod, sõnad ja mõtted olid olnud vähendavad ja neid ei olnud valitud muuta ka siis, kui sai öeldud, et kuidas, mis ja miks ei olnud hea. Minu infoga ei arvestatud – mind ei võetud tõsiselt ega valitud lugu lahendada.

Sealt ma selle viha, mis minu, kes ma nelja aastase piiri peal oli olnud, leidsin ja vallandasin – ühendasin oma viha jõuga ajad. Ma olin tagasi see laps, kes vajas seda, et minu infoga – minu kohta – arvestataks ja lõpetataks/ muudetaks see, mis ja kuidas ei olnud hea ega hoidev ning aidataks mul iseendaga toime tulla – ma ei saanud seda kogemust – sellepärast aitasin mina ise ennast – tegin midagi, mida mina ise ei mäleta – seda lahendust ei nähtud minu poole pealt vaadatuna – ka selle teo järgselt vajasin tuge ja mõistmist nende samade inimeste poolt, kes mind ei mõistnud ega valinud kuulata ning ka inimesena näha – selle asemel mõisteti mind hukka, nimetati valeks, karistati ja tõsteti, häbistades, eneste hulgast välja.

Tänases kordus täpselt seesama – vajasin, et minu infoga – minu ja minu pere kohta – arvestatakse ja seega lõpetatakse/ muudetakse mitte sobiv ning tehakse koos tööd, et kõik oleksid ja näeksid ennast hoitutena – mina ei saanud seda kogemust – mina ise aitasin ennast – sel korral kasutasin täiskasvanu teadlikkust ja võtsin vastutuse enese osa eest – ma ei saanud omade tuge ja mõistmist - mind mõisteti hukka, nimetati valeks, minu info keerati ümber - eesmärgipäraselt tõlgendati seda teisi süüdistavana ja sellepärast keelduti ühise nimel koos töö tegemisest. Kõik soovitasid täpselt ühte ja sedasama – mine ela oma elu ja jäta teised rahule.

Läksin ja elasin oma elu – otsisin vastuseid - TikTok andis ka seekord võtme – väikesed lapsed, kes on jäetud enese hooleks/ keda ei ole õpetatud/ kes ise ei ole veel mõistnud, lahendavad enese jaoks keerulisi olukordi füüsilise jõuga – löömisega, tõukamisega, haiget tegemisega – enese jaoks vale ja valu tuleb eemale lükata, hävitada, maha suruda, vaigistada – pidureid ei ole, mõistmist ei ole, tagajärgi ei teata olevat. On lihtsalt olev hetk, milles aidatakse endal toime tulla – muul moel ei osata ja teistsugust lahendust ei teata olevat. Täpselt sel moel tegin kunagi ka mina siis, kui ma olin just saamas/ saanud 4.

Mõistes, kuhu ja miks ma tagasi pöördusin, proovisin, alguses, lugu lahendada tänase aja teadlikkuse ja vastutuse võtmisega – see ei aidanud, sest seal seda ei olnud olnud. Vaatasin lugu väljast ja hindasin tegusid, kuid sel moel nägin süüdlast ja ohvrit – selline vaatenurk ei aidanud mind.

Vaja oli olla olemas selle iseenda jaoks, kes ma ära olnud ajas olin – mõistsin, et mitte keegi teine ei saa ega vali seda teha, sest nemad ei näe minu sisse ega tunne seda, mida ja kuidas tundsin mina – seisin endaga ühes ja hoidsin ise ennast – seisin iseendana, kes mõistab ja toetab ja näeb iseeneses inimest – see oli olnud üks hetk/ valik, mis ei märgistanud ega määranud lõpplikkust, sest mina olen kasvanud ja kasvan ka tänasest edasi ning minu järgmised valikud ning lahendused sünnivad läbi teistsuguste mõistmiste, kui oli eilses.

Olin teadlik selle olulise koha olemas olust enese elus – alles hiljuti oli seda mõtestanud, kui läbi elamata kriisi, milles oli enne ja oli pärast, kuid ma ei olnud kohanenud, oma otsust teinud ja seega ka edasi astunud. Seni oli mind, tagasi minemast ja enese kõrvale seisma astumast ja iseendaga samastamast, takistanud häbi – see oli häbi, mis elas teiste ja ka enese pilkudes minule, kui kunagisele 4 aastasele, suunatud tähelepanus. Kogesin seda tähelepanu, kõik need aastakümned, nii osaliste sõnades, kui ka tegudes ja otsustes.

Olevikus oli olnud patiseis – neljast kolm olid ühinenud – sel moel päästsid nad seda ühte, kellele kunagi liiga tegin ja ka ise ennast – neil kõigil on olnud oma osa loos, kuid nad ei näinud seda ega võtnud vastutust. Mina, kui üks nende hulgast, vajasin kõikide või vähemalt ühe tuge ja mõistmist iseendale, kui inimesele, kuid ma ei saanud seda kogemust.

Tõsi on see, et see ei oleks ka aidanud – tänase aja toetus ei oleks kaotanud ära seda, mis kunagi oli olnud – seda, millised, miks ja kuidas kasvasid ja avaldusid minu tunded möödunus, mis olid ulatunud tänasesse. Kui tänases oleks olnud teisiti, siis ma ei oleks kõndinud enese loo algusesse – kõik oli vajalik selleks, et mina ise oma elu elaksin ja ise ennast valiksin.

See kõik oli olnud üks paljudest näitemängudest Elu laval – tegemist oli Agressor-Ohver-Päästja rollidemudeliga – ei inimestega, kui tervikutega, vaid kindlate rollide esindajatega. On nii, et olemas olevad mängivad kindlaks määratud suguvõsa kindlaks määratud lugu – möödunu avaldub elavates - seega olid laval koos kõikide aegade päästjad ja ohvrid ning süüdlane.

Sisu, erinevate aegade lugudes, oli üks ja seesama - keegi oli kellelgi liiga teinud ja omad olid poole valinud – nad olid asetunud ühe kõrvale, kuid selle sammu teoks teinuna olid nad astunud teise kõrvalt ära – tasakaal oli paigast ära. Kõikides maailmades oli selgelt näha see, kuidas ja mida see otsus endaga kaasa tõi – tervikut ei hoitud, ühist vähendati ja inimest ei valitud. 

Maha salatud, ära peidetud ja teistele omistatud tunded võimendusid, väljendusid ja eristasid Maailmad – inimesed elasid ja mängisid mudelimaailmas ega näinud ja mõistnud oma tegude tagajärgi – Ohvrid ja Päästjad elasid, ilma vastutust võtmata, nii nagu oleksid nad süüdimatud.

Mina olin mängus olnud nii Ohver, kui Päästja, kellest lõpuks vormus Süüdlane – mitte miski ei näinud mind sellest rollist päästvat. Enese sees teadsin, et olen Inimene ja iseenda eest vastutuse võtnuna ning ka agressorite surve all, alustasin sellise iseenda poole teekonda.

Inimene – see on mõistmine, et see on võimalus olla kõik – võib ja saab olla hea/ valge/ puhas, kuid samas ka nö halb/ patune/ määritud – iga olemas olev inimene võib ja saab olla tapja, vägistaja, varas, pettur, reetur jne - igal ühel on oma teekond ja valikud - mitte keegi ei saa öelda, et mitte kunagi - mitte keegi ei tea ette seda - mida, miks ja kuidas ta võib ja saab olla/ valida homses. 

Sama on sellega, et mitte keegi ei tea, miks ja millepärast inimene, kes valis tappa, varastada, reeta, vägistada, petta, valetada, sellise valiku teoks tegi – miks ta teisiti ei valinud/ teisiti valida ei saanud. Täpselt ei tea ja selgelt ei näe keegi väljaspoolt vaadates ning sageli ei mõista inimene ka ise ennast.

Küsimus ongi ju selles – kuidas näha inimeses, tema valikute taha, Inimest. Seda ei valita teha siis, kui ei taheta olla süüdi – iga teo algus ja teekond on kusagil mujal ja iga tegu seotud kellegi teisega – lugu saab võimalikuks ainult siis, kui mõlemad osatäitjad on lava peal olemas. 

Vastutusest vabaks saada püüdev tahab olla Ohver või Päästja. See on selle inimese lahendus, kes ei taha olla osaline loos, mis näib teda/ kedagi teist vähendavat – temaga juhtus – tema ise ei teinud mitte midagi ega olnud mitte kuidagi.

Selleks, et nende mäng õnnestuks, on Ohvritele ja Päästjatele vaja Süüdlast – suguvõsa mustad lambad ehk süüdlased on need, kellele jäetakse koorem ehk oma osa loost kanda. Süüdlaste kõrvalt on astutud ära – nood seisavad nähtavalt eraldi – kõik ohvrid ja päästjad saavad panna - enese jaoks ebameeldiva, raske, ülekohtuse, ebamugava – süüdlase süüks ja jätta tolle kanda. 

Süüdlane on suguvõsas olemas senikaua, kuni on olemas see, kes on selle rolliga nõustunud – ennast samastanud – ta on vaadanud ennast läbi teiste tunnete ja mängude ning ei ole valinud näha ise ennast iseendana. Suguvõsa toetab sellise rolli kandjat – ta survestab parimal võimalikul moel seda inimest selle jaoks, et too alustaks ja jätkaks oma teekonda enese poole. 

Kui see inimene on mõistnud ise ennast ja võtnud vastu enese loo, siis ta on kasvanud iseendani – ta teeb vahet maailmadel ja ta ei näe ennast eraldi olevana ega ka välja tõugatuna/ eraldi jäetuna, vaid on seismas enese kohal aegade teel – ta on seismas ühes kõikide teistega. Nähes enese osa kogu loos – võtab ta vastutuse ainult enese osa eest – see samm tähendab, et siis jäävad kõikide teiste teed ja teod nende endi kanda ja vastutada – iga inimese teekond on selle konkreetse inimese tee ja kanda - igaühe sammud - mida, kuidas ja kuhu ta on astunud - on suguvõsa teel näha.

Marianne

27.05.2024.a

Valikute võimalused

 

Kui perekond/ suguvõsa on jagunenud – füüsilises maailmas võidakse istuda matustel ühise laua taga ja tõsta klaasi lahkunu mälestuseks - pulmades võidakse seista ühes ning šampuseklaasiga tervitada noorpaari. Siis tegelikkuses on inimeste vahel vahed – seal samas piduriiete all on näha jooned, mis kujundavad mustreid – on olemas jooned, mis ühendavad osalisi grupiti kokku ja on jooned, mis jätavad teisi välja – pilkudes, hääletoonides, kehakeeles, argises päevas, tegudes ja sõnades ei ole olemas tervikut.

Inimesed tulevad kokku, et olla koos, kuid nad ei ole koos – tegelikkuses nad ei taha olla sel moel koos – isiklikud tunded ja Mina-de valikud määravad ära, kelle kõrvale seistakse ja kellest eemale hoitakse. Tegelikkuses on üsna sageli olemas üks, kes on otsustanud, et tema ei taha – tema ei pea – ta ütleb välja ja teeb vahe enda ja teise vahele – on olemas keegi, kellega ta ei vali ühte hoida ega ühes olla. Kõik teavad seda otsust – nõustutakse sellega, et inimene saab valida enesele õige. Saab valida vahe ja seda hoida, sest ta vajab aega, et mõtestada ise ennast ja oma lugu. Kuid, kui see näeb välja sõja ja manipuleerimisena – enese huvides, ühes olijatest, meeskonna loomisega – siis see ei ole rahu – see on terviku lõhkumine.

Mina proovisin muuta olevat – soovisin, et kui inimesed tulevad kokku, siis nad on ausalt koos – pealispind ja sisemine on üks – ma ei õnnestunud. Ma mäletasin seda, mis ja kuidas oli olnud ja ma nägin seda, kuhu soovisin jõuda – kuid mul ei olnud kaaslasi, kes valinuks sama eesmärgi. Teekond ei olnud asjatu – mina kasvasin ja lugusid sündis ning läks teele – mis peamine – nüüd tean, et mina valin iseenda – mina tean, millega ja kuidas mina enam ei nõustu.

Kunagi, paarkümmend aastat tagasi, tegi minu õde teatavaks oma otsuse – ta ütles minule EI. See EI hakkas elama oma elu – see süvendas vahet ja mõjutas kõiki, kes lähedased – kõiki neid, kes olid olemas enne meid ning sündisid ja lisandusid juurde. Sellest EI-st sai nagu kooreürask, kes sihikindlalt uuristas ennast südamikule lähemale. Sellele samale südamikule, mis on kõigi olnute, olemas olevate ja tulevaste süda. Tunded on võimsad – eriti on seda negatiivsed tunded – ennast kaitsev laps lõhub oma tunnetega seda, kuhu ta on sündinud ja neid, kellega ta koos on.

Tasapisi hakkasid inimesed valima pooli – sõnake siin, tunne seal, järgnesid teod ja otsused – maha märgiti joonised, kuidas oli kõik tegelikkkuses – pealispinna all. Omal moel Ei ei pidanud – meil oli mitmeid ajajärke, mil oli suhtlus ja, mil ei olnud suhtlust. Mil oli lähedasem periood ja siis jälle kaugustes püsiv. Ometi oli igakordne koos olemine tähendanud otsuse üle kordamist – vahe süvendamist – naeratused ei jäänud püsima ega head sõnad jalgadele – taas ja taas tõi tundesähvatus pinnale sügavamal toimuva – rahu ei olnud.

Sellised ühes olemised ei olnud head kogemused – kui ma tagasi vaatan ja aus olen, siis ei mäleta ma ühtegi korda, mil oleksin temaga ühes vaba ja lõõgastunud olnud – pinge ja ärevus – olin ootele, et mis ja kuidas võib ja saab järgmises hetkes vale olla ning siis järgneb prahvatus, milles näen tema tegelikke tundeid minu vastu.

Kuna minu jaoks oli tervik kõik see ja need, kes olid olemas, siis oli ühes olemine loomulik. Tahtsin koos olla, kuid ei tahtnud sel moel koos olla – vajasin seda, et ta tegeleks oma tunnetega ja oleks välja antavas infos üheselt mõistetav ja aus – ta keeldus sellest. Kuna mina tahtsin ühes olla ja me oleme ühisest osad, siis arvasin, et pean leppima – üksinda ma ju ei saanud toimuvat muuta – nii see mulle tookord näis ja sellepärast proovisin ma ise ennast sobivaks muuta - sihikindlalt muutsin, kuid tegelikkuses edutult - ma ei saanud soovitut - rahu ei olnud õe sees, sest mina, kellele ta oli Ei öelnud, oli endiselt olemas.

Sellepärast leppisin, kuid tegelikult nõustusin – igakordsel koos olemisel, mil tema tunded tekitasid laineid, mina ise kinnitasin üle, et olen nõus sellise käitumise ja kohtlemisega. Lisaks sellele nägin enese kõrval teisi, kes samuti olid nõus – nad ei mõistnud ega näinud minu kogemusi ja sõnu – neile ei saanud sellist osaks – nendele ei olnud EI-d öeldud. Nad ei valinud sekkuda, sest tegelikkuses nad ei seisnud meie mõlema kõrval - nad olid juba asetunud teisele poolele. See samm sulges nende silmad ja kõrvad ning vaigistas suu.

Lugu sai kesta, sest mina ise nõustusin kaasa mängima - ma ei valinud ise ennast – mina valisin koos olemisi, et see, mis ja kuidas selles saab osaks teisele, sama jagataks ka minule – selles samas kohas ja ajal soovisin head ja hoidvat tähelepanu ka enesele – minule, kui inimesele. Kuid kohale minnes ja ühes olles ma ei olnud inimene – olin mudeli jaoks süüdlane – teise kannatustes – teise tunnetes süüdi olev.

Mõistsin, kuidas mina ise olin aidanud kõigel elus püsida – piisas minu kohal olemisest, kui seda kasutati negatiivsuse loomiseks – minu sammud ja teod, täiskasvanuna/ inimesena, andsid võimaluse näidata, kuidas tegin liiga ja keegi kannatas – ema matustel ütlesin tädile, kui vanimale ja ema õele, et kas ta ütleb mõne sõna – see ei olnud käsk ega nõudmine – lihtsalt mõtte ulatamine sellele, kes oli olemas ja oluline.

Mõne minuti pärast tädi tõusis ja rääkis – ütles oma sõnad, mille ta ise valis – hästi rääkis. Hiljem kuulsin, et nad olid arutanud seda tegu – hinnanud selle õigsust – minu õde oli öelnud tädile, et tädi oli vale inimene rääkimaks oma õe matustel – 41 aastat tagasi ütles minu ema oma õele Ei ja see kestis, kuni viimase hetkeni. Tädi pidas mind süüdlaseks, kes oli teda häbistanud ja kõnelema sundis. Sel moel siis.

Selle nädala kolmapäeval abiellus minu vend – jah mina ei olnud kohal ja minu poolt loodud perekond ka mitte – ma ei valinud minna kohale, sest ma ei olnud nõus osalema vales – olema kohal joonises, mis märgib ära selle, et inimeste vahel on vahed. Ma ei olnud nõus panustama oma aja ja ressurssidega, et minna kohale ja kogeda negatiivsust minu suunal ning näha samal ajal, kuidas teistele saab osaks positiivne.

Kuidas ma tean, et sel moel oleks läinud, kui ma ei läinud kohale – olin 8 kuud rääkinud oma kogemustest ja sellest, et ei soovinud enam samal moel ning öelnud, et vajan tuge – ei minu õde, tädi ega vend nõustunud sellega, et möödunu oli olnud minu jaoks vale ja ebameeldiv ning nad ei nõustunud, et nemad peaksid/ oleksid kohustatud, midagi ette võtma – nende meelest oli ja on kõik täiesti okey. Valik oli – nemad ei valinud uuel moel – nad pitseerisid uue alguse vanaga ühte.

Jah, tõsi on see, et nemad ei teinud minule liiga – nemad olid andnud kogu olulise info juba aastaid tagasi – see ütles välja ja näitas ette kõik selle, mida ja kuidas nemad valisid. Mina ise oli teinud enesele ülekohut, sest mina nägin ennast nendega ühes olevana ja sellepärast vajasin, et see ühes olemine oleks ka minule hea.

Mõistan, et on olemas erinevad tasandid – suguvõsa/ perekonnad ja Hingede teed ja inimesed ja nende erinevad Mina-d. Olen teadlik sellest, mis ja kuidas on oluline, mis ja kuidas on ning ma valin sellest lähtuvalt – ma ei osale lõhkumises – ma ei anna oma energiat sinna, mis loob kõigi jaoks vähemat ning lõhub seda, mida mina ise ei ole loonud ja sellest tulenevalt ma ei vali ühes olla siis, kui see tähendab vahede kinnitamist.

Mõistsin, et olen läbi aja valinud seista selliste inimeste kõrval ja olla olemas nende jaoks, kes on minu jaoks olemas ja seismas minu kõrval – minuga ühes – nähtaval oma sõnades ja tegudes, mis peavad, sest nad on üks sellega, mis on sees. Mõistsin, et minu perekond on see, mille mina ise olen loonud – see on minu vastutus ja hoidmine ja ma ei nõustu enam enese ega oma perekonna vähendamisega, kellegi teise tunnete arvelt ja pärast. 

Tean, et teise inimese perekonda ei saa mina ära parandada – mina ei ole oma vanaema ja vanaisa ega oma ema perekonna looja – mina olen saanud ja olen neist osa - võttes vastutuse saan valida teadlikkuse, rahu ja inimesena - selle inimese, kes ei vali mängida Agressor-Ohver-Päästja mudelis, jaoks olemas olla.

Marianne

25.05.2024.a