Inimene teeb oma otsuseid ja valib samme olemas oleva ja ka oletatava info põhjal. Kui jalgratas on selliselt katki, et temaga sõita ei saa, siis on selge, et sellisena on ta sõidukõlbmatu. Kui tahta sõita, siis on vaja ratas ära parandada või töökorras oleva vastu vahetada. Kui inimsuhted on katki, kuna neis on tulnud ette vastu ja pihta käimisi, siis sageli jätkatakse nii nagu ei oleks midagi olnud. Suhtejalgratas on küll katkine, kuid mingil moel saadakse siiski edasi sõita või veetakse seda meelepetteks kaasas.
Katkise jalgrattaga on lugu lihtne, kui sõita ei saa ja vana korda teha või uut osta ei ole võimalik, siis käiakse jalgsi või valitakse mingi muu sõiduvahend. Inimeste vaheliste suhetega on keerulisem, kui suhtejalgratas on katkine, siis see tähendab, et suhe on takistatud. Kui suhe ei toimi mõlemaid pooli toetavalt, hoidvalt ega rahuldavalt, siis see tähendab, et rahu ei ole. Kui ühes või ka mõlemas osapooles ei ole rahu – ei olda suhtega ega enese positsiooniga selles rahul - siis see tähendab varjatult või avalikult sõjapidamist ja enesekaitse teostamist.
Kui ei olda olemas oleva suhtega rahul ja soovitakse seda parandada – enese olemist paremaks muuta, siis selleks, et see õnnestuks, tuleb mõlemal osapoolel avaldada soovi ja panustada - ühiselt. Sõnades võib öelda ühte, kuid kui teod ja väljendused ei kinnita sama, siis võib, silmi avades, avastada, et ratast enam ei olegi või ei istutagi ühisel rattal või sellel istudes proovitakse sõita erinevatesse suundadesse. Ollakse koos ja suheldakse, kuid ei taheta koos ja ühes olla. Kuidas see nüüd nii siis läks?
Olen tundnud süüd – väga sügaval enese sees ja pikaajaliselt. Ma ei mõistnud miks. Siis tajusin, et tundsin süüd, kuna minu suhted, teiste inimestega, ei ole kestnud. Hoolimata enese olemisest, püüdlustest – need ei ole vedanud välja, vaid on katkenud või sumbunud. Kuna väga paljudest suhetest ei ole saanud asja, siis tundus, et minust ei ole olnud asja. Uskusin, et viga oli minus – mina ei osanud, mina olin vale – mina pidin olema mingil moel süüdi. Keegi pidi ju olema - kui mina jäin välja ja ilma ning purunenud lood jäid minu seljataha, siis pidin see olema mina. Teistel näis/ näib õnnestuvat ja kestavat – ju nemad, siis oskasid ja oskavad olla õiged.
Viimased kuud olen elanud ajas, mis tähendab kriisi – ema lõpumeetrid ja tema surm muutsid ja liigutasid süsteemi– energiaväli korrastub. See, mis on olnud olemas, kuid püsinud varjus, see tõusis pinnale ja sai nähtavaks. Olen elanud peres, mis tähendab katkisi ja katkestatud suhteid – neid oli enne mind, neid sündis minu ajal ja need on käinud minuga kaasas. Ema surm tähendas ühtäkki ühist teed nendega, kes olid mind oma elust välja jätnud. Korraga oli taas olemas suhtlus, mis tähendas taaskordset sõitu sõidukõlbmatul suhtejalgratal – see oli olnud minema visatud ja seda ei olnud tehtud ega teinud me ka nüüd korda.
Tahtmata koos olla, sõitsime sellisel jalgrattal koos, sest pidime koos olema. See ühine sõit ei ole hea olnud – see ei ole olnud hoidev, toetav ega mõistev, vaid varjatud sõda enese õiguste eest ja rahu nimel – enesekaitse teostus. Olen pidanud olema koos inimestega, kes mind ise, kõrvale ja ühes olema, ei valinud ja võimaluse korral oleksid suhtlemise korrapealt lõpetanud. Ma teadsin ja tean seda, kuid ometi tundsin mina süüd, et ma ei saa ega ole osanud olla nii, et see suhe paraneks ja jääks kestma – ajutise hetke vältimatu lõpp on lähedal.
Inimene on üks huvitav mutukas, kes tunneb ennast olevat süüdi ka siis, kui temal on halb olla – ta kogeb vastuseisu, kuid tema ei saa seda muuta ega ära parandada – see sünnib teiste tahtmisel. Ta tunneb ennast süüdi olevat, kui ta on kohas, kus tal on halb olla - ta ei saa ise oma olukorda ära parandada – ta ei saa üksinda suhtejalgratast korda teha - see jääb katki – ollakse istumas erinevatel ratastel – ühine on vaid piiratud hetk. Olukord paraneb siis, kui astuda välja ja minna ära – lõpetada suhtlemine.
Perekondlikud suhted tähendavad, et sageli talutakse, lepitakse ja ollakse sunnitud elama vales – suhe ei tööta, suhe tähendab vaimset ja/ või füüsilist vägivalda, ülekohtu tegemist, eiramist, teiste vajadustega mitte arvestamist, enese vajadustest vaikimist – inimesed ei tee tööd iseendaga, vaid elavad enese sisse või ise ennast teiste pihta ja vastu välja. Tegemist on haiget saanud, pettunud ja solvunud Mina-dega, kes moodustavad, ühise sees, vastu ja poolt olemisi – grupeeruvad samanimelistega. Mis tähendab, et erinimeline on olemas olevas sees, kuid teiste hulgast väljas. Tervik on lõhestunud.
"Anna teisele andeks, lepi olukorraga – võta vastutus olukorra ja selle lahenduse eest endale – lase teisel nüüd olla – ega too tahtnud teha, meelega teinud, no juhtus – kõigil juhtub – mõni asi – kaua võib vana viha pidada. Mis sa ajad, ei ole midagi valesti - ise oled süüdi, sest tegid nii või jätsid tegemata – suu kinni. Läheme edasi – nii nagu ei oleks midagi juhtunud – alustame algusest – unustame vana jama ära. Vaikime edasi ja vaatame mööda."
Võibki minna õnge ja loota parimat – jah, ehk olidgi ikka ise süüdi, ärritati teist või käituti valesti. Ollakse süüdi, kui ei taheta ebaõiglase ja ülekohut tegevaga koos olla. Ollakse süüdi, kui ei saa muuta, et muutuks. Ollakse süüdi – kuid, kas ikka ollakse, kui teise käitumine otsib ja leiab õigustust - põhjus on see Kes on Vale, kuid see ei tähenda vastutust enese osa eest.
Vot, kui juhtubki, sest ikka tuleb ette, siis on lõhkuja samm taastada tasakaal – võtta oma osa eest vastutus – teha koos tööd. Võõra vastutuse enesele võtmine tähendab süvenevat süüd – inimene ei saa iseendale tehtut ise korvata – see on süü enese ees, sest teiselt vastust ära võttes luuakse veel suuremat ebavõrdsust.
See, kes ei hooli suhte tervisest, see ei hooli sellest suhtest, kui võrdsete liidust. See näeb selles suhtes võimalust midagi omada/ saada või kohustust olemas olla – ei saa rollist loobuda ega selles mängimist pooleli jätta. Mõlemal poolel on õigus enesele, kuid ka kohustus ilma süüdistusteta öelda välja raskused ja nägemuse sellest, kuidas on hea. Jättes õigel hetkel ütlemata, ei võta inimene vastutust enese heaolu ega terve suhte eest – mitte keegi muu ei tea inimesest endast, kuidas ta ennast tunneb. Teatakse küll, kuid ei öelda, sest on hirm, et mis saab siis, kui öelda. Ei öelda, sest on hirm üksinda jääda, rünnakut kogeda, kaotada, karistada saada. Ei öelda ka siis, kui ei taheta olemas olevat parandada.
Kui üks ei ütle midagi – vaikib sellest, mis tuleks välja öelda, kuid kui teine ütleb, kuid esimene ei kuula või sõidab soovidest üle, siis on tegu lastega, kes on küll täiskavanu suuruses ja elusituatsioonides. Tegu on lastega, kellel on või kes vajavad, et kõrval või kusagil läheduses oleksid olemas täiskasvanud, kes lahendavad keerulised lood ise ära, võtavad vastutuse ja annavad andeks ning selleks, et mitte kogeda lapse, vastupurskuvaid, tundeid, vaigistavad tolle tundeid kingituste, rahaga, söögiga, asjadega, vaba ajaga, vaikimisega, maha vaikimisega jne – eesmärk on välise rahu taastamine – antakse tasu selle eest, et tundeis laps vahetataks oma väljenduse ära.
Tundub ebamõistlikuna kulutada aega jonnile või pisaratele või vihale – asjad oleksid saanud ju korda, igaüks oma tegemistega edasi minna, poereisi seljataha jätta, ühiselt aega veeta. EI tähendab EI – milleks nõustuda, kui on võimalus, et see ei pea, vaid sellest saab JA. Vanem, kes ise ikka veel laps, ei pea teise lapse survele vastu – ebamugav on kogeda EI-le vasturünnakul olevat last. Laps kasutabki võimalusi ära – ta saab edasi laps olla – ta ei pea võtma vastutust, ennast ega endast vastu andma – tema on see, kellele antakse.
Süüdi olev laps võtab õige lapse vastutuse endale, las teine olla. Jalgatas on katki – selleks, et ühes sõitu jätkata, tuleb luua ühine ja kokkulepitud alus – sõidukorras jalgratas. See, kes ei võta tahtlikult või näe vajadust võtta vastutus, sõidab teise kukil ja arvel. See, kes ei anna teisele võimalust võtta enese eest vastutust – ei jaga selget infot ega seisa oma Ei-ga kindlalt – see tahab, et teine sõltuks temast – kestaks ohvri ja süüdlase roll – selleks tulebki luua olukord, kus teine saab kasu – kasutada seda, mille eest tuleb hiljem maksta. See annab võimaluse näidata ja ette mängida tõestatud tõenditega, kuidas kannatatakse, kuidas teine on võlgu. Võlgu tagasi nõudev ei pea oma kahjutasunõudvate sammude eest vastutust võtma – kõik on põhjendatud, ka füüsiline ja vaimne vägivald ning ka valed.
Kui otsustasin vaadata süü sisse, siis avastasin, et kui võtta ette info, mis olnud olemas – vaadata seda ilma tunneteta ja uskumuste ning vajadustest tulenevate soovideta, siis võisin tõdeda, et need suhted, mis olid katkenud, ei olnudki mõeldud igavesti kestma - need olid lõpuni käidud. See tähendab, et mina ei olnud süüdi, kui minul, üksinda, ei õnnestunud neid elujõulistena hoida. Olin tundnud süüd enese sees ja ees – ebaterved suhted olid halvad kogemused.
Süütunne sundis – PEAN – omama, hoidma, töökorda tegema – ära päästma. Ebaõnnestumised tõid kaasa tõiga, et tundsin häbi – mina olin enese häbi. Pidev süüdi olemine ja õigeks mõista saamise võimatus kasvatasid viha. Vajasin viha, et anda enesele jõudu olla koos inimestega, kes ei tahtnud minuga ühes olla. Tegelikult me ei saanudki olla, minu mõistes, ühes, sest meil ei olnud kasutusel ühine jalgratas, vaid erinevad rattad ja ka teed olid teised jalge all – me kohtusime, kui möödusime või juhtusime ühel ajal ristmikule. Ma ei saanudki neid koos olemisi venitada kaugemale ajast, kus oli nende olemas olemise aeg olnud.
Annan enesele aega leinata seda, millele nägin võimalust, kuid mis jäi olemata. Olemata jäänu oli olnud olemas – kuid alguse võimalus ei tähendanud teostust. Minu puudutusest ja soovidest ei sündinud jäävust. Öeldakse et, mida külvad, seda ka lõikad - möödunu algused olid tähendanud valitud rolli – kindlat rolli ja rollipartnerit – ei muud. Seega, lasen lahti neist rollidest, mille kostüümid jäid tegelikult teatrilao nagidesse ja riiulitele.
Marianne
22.06.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar