Aeg on enesele valetamine lõpetada

 

On hetki, mil kaks inimest suhtlevad ja jagavad informatsiooni, kuid see ei ole hea ühes olemine – ühele osalejale jääb sellest hetkest vähendatu ja ära kasutatu kogemus. On üsna tõenäoline, et ta on segaduses ega saa päris täpselt aru, mis see oli, mis just äsja aset leidis. Ta osales, milleski, mis ei andnud temale võimalust iseendana ja paremana olla – teda suunati nii nagu tema ise ei valinud  ja temale osutati sel moel nagu tema ise olnud.

Segadus ja häiritus tähendab, et inimesega manipuleeriti – tema sisemine kompass oli kindlalt kursilt kõrvale kaldunud, sest ta osales teise inimese mängus – tema kohal olekut kasutati ära ja teda ennast kasutati vahendina, kellenagi kogemiseks ja millegi saavutamiseks. Temaga seonduvalt toodi välja info, millega ei olnud midagi peale hakata – see ei olnud toetav, parandav ega lahendust otsiv – see oli osutav ja otsustav.

Sina oled raha peal väljas! Sina ei kuula kunagi! Sina teed asjast suure numbri! Rahune nüüd maha! Sina oled väärtusetu! Sina oled/ Sinu tegu on naeruväärne! Sinule on ajupesu tehtud! Vaata nüüd ennast, milline Sina oled! Sinuga ei pea arvestama! Sina oled allapoole arvestust! Kes Sina selline oled, et tuled minul seda ütlema! jne.

Selliste väidetega kohtumine viib aju lühisesse ning inimene tahab ennast õigustada ja enese motiive/ valikuid/ samme selgitada – ta tahab enese kohta lisa informatsiooni anda, et tema kohta tehtud väidet muudetaks, et teda nähtaks ja koheldaks teistsugusena. Inimene tahab jõuda kontaktini teise inimesega – ta tahab olla teisega võrdne ja vabaneda osutamise, kui lõpliku otsuse tegemise, alt.

See ei õnnestu, sest teine ei taha muutust ega muuta – see on teise poolt valitud mäng, mida teine juhib. Uue ja täpsustatud info andmine kohtab valikulise vastuvõtu – see, mis ühineb teoksil olevaga, seda kasutatakse sinna – see, mis ei sobi mänguga, see heidetakse kõrvale või nimetatakse valeks.

Sellist kohtlemist on raske taluda, sest see info, mida kasutatakse ja millisena seda välja näidatakse, osutab - Sina oled selline` olemisele. See mõjub halvavalt, häirivalt, ehmatavalt, solvavalt, vähendavalt, hirmu süvendavalt, sest nende sõnadega käivad kaasas reaktsioonid, otsused, karistused, välja jätmised ja välja naermised – välja öeldud info annaks justkui õiguse sel moel käituda ja sellisena kohelda.

Just osaks saava kohtlemise, kuid ka võimetuse pärast, enesega seonduvat muuta – see, välja toodud ja olema loodud, Sina oled selline`, halvasti ja ennast lõhkuvalt mõjubki. Teise poolt loodu on miski, mis milleski läheb, kuid kõiges ei lähe inimesega kokku – seal on vägivaldseid ühendusi, vääriti tõlgendamisi ja tahtlikult teisiti mõistmisi.

Ühises välja toodud ja nähtavale seatud - Mina olen selline` kohtab inimese protesti ja tahet, selline nägemus iseendast, ära kustutada. Sellest ka see vastu vaidlemine ja vastu seismine ja lisainfo andmine, kuid, kuna teisel on tahe ja eesmärk, siis enesest ei piisa – teise info on iseloomustav, paika panev, osutav – jälle, alati, ikka – Sina teistmoodi ei ole/ Sina teistmoodi ei vali/ Sina teistmoodi ei saa/ Sinuga teistmoodi ei ole võimalik.

Kui selgelt ja loogiliselt mõelda, siis saab aru, et tegemist on teise inimese hinnangutega, tema mõõdupuu järgi ja kavatsustest lähtuvalt – kuid selgelt mõelda ei ole võimalik, sest teine torkab osavalt ja osutab salvavalt – justkui nõgestega kõrvetaks paljast ihu – inimene tahaks ennast kõikjalt kaitsta, kuid kätest jääb väheks ja kunagi ei tea, millist kohta järgmisel hetkel tabatakse ja, kui kaua seda töödeldakse.

Kui Mina olen selline, siis on nii/ kui Mina olen selline, siis on naa - teise tähelepanust sõltuvuses olev inimene soovib ulatuda enese pendli teise poole peale – selleks, et olla enese teine Mina, tuleb saada teistsuguse hinnangu osaliseks – eesmärk on kogeda vastupidist tähelepanu, et olla iseendana õige, enesena heaks kiidetud, ise olevana tunnustatud.

Teise inimese tähelepanust sõltuvuses oleval inimesel puudub eneseteadlikkus ja ta kaotab enese selguse – tema sünnib ja kaob teise tähelepanu alusel – ei ole vahet, mida ta enese kohta teab ja, kuidas iseendana valib olla - ta on sellisena nagu teda nähakse ja koheldakse – ta protestib vastu, kuid ta ka lepib sellise iseendaga, kellena ta, osaks saava tähelepanu alusel, olla saab.

Teise inimese tähelepanust sõltuvuses olev justnagu vajub sohu, sest tal ei ole enese teed jalge all – tema ei näe seda, sest teise sõnad ei näita selle olemas olemist – teise tähelepanu näitab seda iseennast, kellena oma teed ei kõnnita - sellist inimest ei ole olemas. Sellise iseenda vastaspoolel olla püüdmine tähendab sellise iseenda loomist, mis vastab ette antud tingimustel, kuid ka see ei ole kooskõlas enese tegelikkusega.

Enese tegelikkuse kaotanud inimene on suureks kasvanud laps, kes tuleb enesele osaks saanud möödunust – teise inimese tähelepanust sõltuvuses olemine tähendab, et inimene omandas selle informatsiooni, mis oli temaga seotud keskkonnas teatavaks/ nähtavaks tehtud ja temaga ühes olevate inimeste kasutuses/ käsutuses.

Need inimesed näisid autoriteetidena, kuid tegelikkuses olid nad autokraadid – lapse elu ja lapsega seonduvat muutev võim oli nende inimeste käes, kuid nad ei olnud selle positsioonini, inimestena, kasvanud – nad kasutasid olukorda ära – nad vähendasid ja karistasid ja iseloomustasid last siis, kui tundsid hirmu oma kohast ja võimust ilma jääda – see oli siis, kui neid nähti ja nendega suheldi inimestena – laps tegi ennast nähtavaks võrdsena ja andis teada, et temal on isemääramise ja iseendana olemise õigus – lapse informatsioon, iseenda ja teise ja aset leidva kohta, oli tõene.

Selle jaoks, et Mina ja Mina pendlist vabaneda, tuleb vastu võtta tõde - mõlemas neis oli mind, kuid ei kumbki olnud Mina. Tegelikkus seisneb selles, et kogu see aeg oli olemas üks ja seesama inimene, kuid temast toodi, vastavalt eesmärgile ja olukorrale, nähtavale ainult teatud küljed – ühel juhul paremad ja teisel juhul halvemad – mõlemad võimendatult – mõningad osad ka olematult ja moonutatult.

Eristamine andis võimaluse vältida ühte ja teist – enese eraldamine justkui kaotas ära selle osa iseendast, mis jäi tähelepanu alt välja. See oli mugav siis, kui tähelepanuta jäid pahemad osad ja kehvemad küljed. See oli häiriv siis, kui just need välja toodi ja need valdavaks said – määrasid seonduva ja osaks saava – võimetus ulatuda teise iseendani.

Selline valikuline vaade andis võimaluse vabaneda vastutusest – Kui Mind, sellisena, ei nähta ega nähtaval ei tooda, siis Mind, sellisena, olemas ei ole – siis, kui Mind sellisena ei ole, siis Mina valesti ei tee ega ole - sest Mina olen selline`, kelle teod on õiged ja kes saab hea tähelepanu osaliseks.

Selline valikuline vaade mõjus halvavalt ja lammutavalt – Kui Mind paremana olemas ei ole, siis Mina ei saa parema kohtlemise osaliseks – ükskõik, millisena Mina valin olla ja mida ning kuidas valin teha, Mind saab kõiges valeks, häbiks, halvaks, kõlbmatuks nimetada ja seejärel, sellisena kohelda.

Inimese kasvamise teekond nii nagu oleks juba oldud ja kogetud, et on kohustus olla ette antule koheselt vastav ja ette kirjutatud tingimuste kohaselt õige. Kuid ega manipuleeriv inimene ole kasvatamas ja toetamas inimest, tema teekonnal – manipuleeriv inimene kasutab teise inimese olemas olemist enese huvides ära – laps andis vanema/ õpetaja/ kasvataja tähelepanule suuna – oli põhjustaja ning tagas vanemale/ õpetajale/ kasvatajale vajamineva tähelepanu – oli publikuks ja enese kogemise võimaluse – Mina olen selline` - lapse eesmärgipärane kohtlemine andis, teda käsitlevale, enese olemisele tõestuse ja iseenda välja näitamise võimaluse.

Manipuleerimise mõistmise aluseks ja mõjude kaotamiseks, on esmane samm – teise loomingust tegeliku enese eraldamine ja teise infoväljast eraldumine – Teise info ei ole Mina – teis(t)e poolt välja toodud Mina-d ei ole Mina.

Oluline on mõistmine, et teise inimese informatsioonil ja käitumisel on eesmärk – see on teise inimese tunde väljendus, iseenda välja elamine ja nähtavaks tegemine ning enese sees oleva välja oksendamine ja mitte sobiliku iseenda kustutamine – see on teise poolne enese kaotamise ja iseenda loomise katse, mida teostatakse suunavalt ja allutavalt – See on Mind, kui inimest, vähendav tegu, sest see surub kindlasse rolli ning võtab iseolemise ja ise määramise õigused.

Sellise käitumise ja info eesmärk on osutada, millelegi sellisele ja mõjuda sellisena, mis murendab töödeldava enese kindlust ja enese selgust. See võtab ise olemise vabaduse siis, kui vallandub hirm ollagi selline ja jäädagi selliseks, millisena nähtavale tuuakse ja, kellena koheldakse.

Automaatne ja loomulik soov, olla teine ja teistsugune, suunab töödeldava pendlisse – osaks saav kinnitab teise külge, sest ärkab vajadus teise tähelepanu järele, et kogeda ja näha, osaks saava tähelepanu saatel, ise ennast teistsugusena – seega on vaja, teisele, ise ennast tõestada ja teistsugusena näidata – enese ja enesele osaks saava muutus toimub läbi teise – teise tähelepanu on võti.

Selline muster on möödunud ajas kasutuses olnud selgitus ja käitumise tavalisus – selle põhjuseks on sisseharjutatud vägivald, mida nimetati ja näidati normaalsusena – osaks saanud suhtumine, kasutuses olnud suhtlemine, osutatud tähelepanu, täide viidud füüsiline ja vaimne vägivald, mille põhjuseks nimetati, selliseid väljendusi kogenud, laps.

Tõde – see inimene, kes osutades millelegi, mis teeb küsitavaks, kellegi teise motiivid, valikud ja otsused – tegeleb isiksuse lammutamisega, et kaotada ära see, mis temale ei sobi ja kasutada seda, mis temale sobib ning panna käsitletavat uskuma sellise, tõega manipuleeriva inimese poolt loodud, iseenda tõepärasusse. See on tervikust, millegi konkreetse välja võtmine, et osutada olemist, kui paika pidavust – käsitlemist teostava tähelepanu on tõestus, mis kinnitab sellise olemise üle.

Möödunu mõistmine – Mind ei kasvatanud/ õpetanud Inimene, suure algustähega – mind kasvatas/ õpetas inimene, kes vajas endale rolli/ rolle, et kaotada ära enese Mina olen selline` olemisi, millisena ta olla ei tahtnud/ ei suutnud. See inimene pendeldas enese Mina ja Mina vahel, mis sündisid ja kadusid temale osaks saava tähelepanu alusel. Tema jaoks ei kehtinud, enesest vähema puhul, mõistet - võrdne ja teine inimene.

Selles kohas, kus on olemas see teine, kes toob, intensiivselt ja suunatult, esile mingi kindla info, on oluline vahe tegemine, kas see on konkreetse info vahetus – juurde küsimine ja selguse otsimine või see on kindla - Sina oled selline` olemisele osutamine. 

Esimesel juhul on normaalne jätkata kontakti ja anda informatsiooni lisaks, et jõuda ühesuguse arusaamiseni. Teisel juhul on mõistlik lõpetada kontakt ja igasugune info vastu võtmine ja välja andmine – see ei vii mitte kuhugi, sest sellel ei ole seda eesmärki – teise jaoks on oluline kontakt ja ühendatud energia - see on tema lava ja võimalus, käsitletava arvel, ise ennast kogeda ja luua.

NB!!! Aeg on enesele valetamine lõpetada - aeg on tunnistada, enese kohta kasutusel olnud, vale kehtetuks. Mina olin Maailma parim laps - see keskkond, kus ma olin ja elasin ning need inimesed, kellega ühes olin ja elasin, ei näinud ega näidanud mind sellisena - see oli nende valik ja lahendus - see ei olnud mina ega minu tõde.

Marianne

30.06.2025.a

Meele liigutus

 

Nii mõnigi kord muutub inimese meel siis, kui ta räägib enesele osaks saanust, enesega seondunust, kõnnib möödunu teeradadel, astub sisse ustest, seisatub maapinnal või elab olevas läbi sedasama, mis ja kuidas möödunus oli või olemata jäi. Inimese meele liigutus toob sageli kaasa pisarad, väriseva hääle, enese varjamise, paigast ära oleva seisundi – tasakaalutuse.

Tasakaalu kaotamine tähistab möödunu ja oleva kohtumist – need saavad inimeses kokku ja ta on mõlemas korraga. Möödunu, mis kõneleb olevas, tähendab, et - sealses jäi midagi olulist pooleli/ sinna jäi midagi olulist maha/ sealses aset leidnu elati üle, kuid seda ei elatud läbi.

Inimese tasakaalu viib paigast enese Hinge osakesega kohtumine – enese suletuna püsinud energia avaneb enese sees ja see lainetab üle oleva – on nii nagu oldaks tagasi enese möödunus. Möödunu helid, värvid, maitsed, lõhnad, kogemused, tunded – korraga on väga palju informatsiooni, mis lendleb ringi ja inimene reageerib, teda ärritavale ja äratavale, suletuna seisnule ja varjudes püsinule.

Inimene on kohal oma olevas, kuid see häirib ja segab teda – olevas vastamine, olevale tähelepanu pööramine ja reaalsuse kohal olemine, takistab avanemist ja enese informatsiooni vastu võtmist ja sellega üheks saamist. Oleva aja nõudmised sunnivad ennast sulgema ja varjama, sest enesega toimuv ei sobi sinna, sellele iseendale ei ole sealses kohta.

Inimese Hinge osakesed räägivad enese aja loost – need on kohad ja ajad, kuhu on jäänud osakene iseendast. Enesega kohtumine vajab vaikust, rahu ja turvalist keskkonda – võimalust olla, tajuda ja tunnetada – elada läbi see informatsioon, mis avaneb ja räägib enese kohta nii mõndagi.

Enese Hinge osake on suletud möödunu – see ei ole enesega üheks saanud. Möödunu vabastamine tähendab enese möödunust vabastamist - see tähendab enese vastu võtmist – see, seal ja siis, olin Mina/ see, seal ja siis, oli Minu/ see, seal ja siis, juhtus Minuga/ Mina ise kõndisin enesega seonduvast, enese poolt kogetust, enesele osaks saanust läbi – enese mõistmise ja möödunu mõtestamise teekond tähendab erinevate aegade iseenda ühendamist iseendaga.

Marianne

30.06.2025.a

Enese olevasse ärkamine

 

Väikese lapse Maailm – kui tema laiendatud Mina - tähendab kõike seda, mis ja kuidas on tema ümber – siis, kui temaga seonduv on turvaline, siis tunneb ka tema ennast turvalisena. Vahetu ei tähenda alati ja ainult vahetut – turvaline peab olema kõik see, mis ulatub lapseni – kõik välises olev, mis suudab lapsega seonduvat muuta ja mõjutada, peab olema turvaline ja seda peab saama turvalisena kogeda.

See inimene, kes tunneb ennast turvatundest ilma jäetuna ning keda teiste valikud ja tegemised suudavad mõjutada, paneb enesega seonduva piiri paika üsna kaugele iseendast – tema laiendatud Mina haarab enese sisse kõiki neid ja kõike seda, mis ulatub temani – ka kaude. Ta näeb ja kogeb ennast seotuna ja sellest tulenevalt võimetuna enesega seonduvat muutma – kuna tema ise ei saa vabaneda sellest, mis ja kes on tema jaoks vale, siis tal tuleb kõike seda suurust kontrollida, et olla ette valmistunud ja ise enese jaoks valet ära hoidmas.

See on keskkond ja teised, kes ei arvesta, oma valikuid tehes ja samme astudes ja ennast väljendades, selle inimesega – see tähendab, et on teadmata, milline saab olema tema järgnev hetk – mis, inimese olemises ja tema poolt valitus, muudab tema endaga seonduvat – milline kohtlemine tema osaks saab ning mis jääb tema jaoks alles siis, kui ta ei ole sobiv või õige või kui ta teeb ennast, inimesena, nähtavaks ja vajab sellisele iseendale tähelepanu.

Vajadus, välistada eksimine ja vältida valena olemist, räägib sellest, et tegemist on keskkonna ja inimestega, kus ja kellega ühes ei ole ruumi kohanemisele, kohandumisele ja kasvamisele ega olemas oleva ja selles olijate tasakaalustamisele – ollakse, ühte võetud, rollis olevana, kuid sellel rollil puudub oluline väärtus ja ühes olemine sõltub teise huvist ja teda kohustama panevast survest, kuid see ei ole inimestena kohtumise ja koos olemise koht – kui ette antud rollist kinni ei pea või teine peab enamana panustama või ei saa ise ennast vajaminevana kogeda, siis muutub suhtumine – survestatakse ette antud rolli järgima ja ette nähtud rollist kinni pidama või siis koos olemist ei valitagi – võimaluse avanedes seda välditakse.

Lapse vajadus, kontrollida enesega seonduvat, tuleneb tema olevast – temal puudub see inimene, kes looks, lapse jaoks, turvalise keskkonna ja hoiaks seda, üheselt ja kindlalt, olemas olevana – mida suurem on enese Mina laiendus, seda ebaturvalisem on lapse vahetu lähedus. Turvalise ruumi vajadus tähendab, et lapse vanem ei ole turvaline ega anna, turvalise ruumi kohta, tõest informatsiooni – vanem, oma tegude ja sõnadega, näitab ja väidab, et see on olemas ja saab lapsele osaks, kuid laps ise ei saa sellest samal moel aru ega koge seda sellisena.

Tegelikult tähendab turvatunde puudus tõsiasja, et lapse ühendus vanemaga oli ebaturvaline – vanem kasutas koos olemist selleks, et vähendada last ja väljenduda vägivaldsena – lõhkuda ühendust, suruda last rollidesse ja elada ennast välja. Turvatunde puudus lähtus sellest, et oli olemas koos olemine, kuid laps vajas sellist koos olemist, milles olnuks võimalik kogeda rahu ning kindlat ja ühesena püsivat ühendust.

Vajadus kestis, sest olemas oli teadmine enese olulisuse puudumise ja iseendana olemise tähtsusetuse kohta – vanemaga ühes olemist sai kogeda siis, kui see andis vanemale vajamineva kogemuse ja Mina olen selline` elamuse – ühes ei saanud olla siis, kui laps oli vanema jaoks vale, ebameeldiv, ebamugav – raskesti käsitletav ning vanemale ei sobinud see Mina olen selline`, millisena ta ise ennast nägi ja koges. 

Laps oli ebamugav ja vale siis, kui ta ei kinnitanud vanemat tollele vajaminevasse/ sobivasse rolli, vaid tõi nähtavale inimese, kellena nähtavaks tulekut vanem ei tunnistanud - vanema mõistes see oli Mina olen selline` olemine, kui roll, mida ei tohtinud ega saanud olemas olla. Laps lõhkus ühenduse vanemaga - vanem oli lapsega koos rollina ja, kui ta ei saanud, lapse käest, enesele vajamineva rolli kinnitust, siis ta valis rolli, millele laps pidi andma kinnituse - see oli Mina olen selline`olemine, mis saavutati vägivalla, vähendamise, manipulatsiooni teel.

Vajadus, turvalisuse järele, kestis, sest vanem oli ennast lapsest eraldanud – vanem oli seotud rollina ja rollidega, kuid ei inimesena, kuid laps oli kohal tervikuna -– seega oli tegemist erinevate läheduse astmete ja suhte sisuga - vanem sai ilma lapseta olemas olla, kuid laps ilma vanemata mitte – vanem sai lapsele Ei öelda, kuid laps ei saanud vanemale Ei öelda. 

Ühises ruumis olemas oleva ja koos olemise kohta kehtiva informatsiooni erinevus andis lapsele teada tema osaks saava reaalsuse, kuid ta ei mõistnud seda põhjani välja ega osanud enesele vajaminevat lahendust anda - tema ise ei saanud muuta enese läheduse astet, sest laps vajas vanemat, enese vajadustest lähtuvalt - kuid laps ise ei saanud muuta vanema läheduse astet, sest vanem ei allunud tema kontrollile.

Ise enda eest seisev laps kasvab suureks ja tema teadmised iseenda kohta jäävad samaks – vajadus, anda endale turvaline keskkond, tähendab, et inimesel tuleb vältida neid kohti, kus on olemas see teine, kes ei arvesta inimesega – see teine on olnud ära tõukavalt/ välja jätvalt/ ükskõikselt/ tunnetega reageerivalt/ vahetanud rolle/ surunud rollidesse/ näidanud üleolekut ja kõike enesele kuulumas.

Need kohad - mis kuuluvad kellelegi/ mille, keegi on enese omaks nimetanud/ kus tuleb enese olemas olemist õigustada/ kus tuleb oma koha või kuulumise pärast võidelda/ kus tuleb ise ennast vaigistada/ kus enese energiat tuleb anda vähema loomiseks/ kus enese olemas olemist kasutatakse ära enese vastu – need kohad ei ole turvalised, sest neid ei saa, enese jaoks, turvaliseks teha.

Enesele turvalisuse tagamiseks ja andmiseks tuleb - enesele kuuluvast/ võimalikuna olevat kohast, ise ära minna, ise välja astuda - teise vastu olles - ise enda eest seista ja ise ennast teisest eraldada – see kõik tähendab, et iseennast tuleb enesele vajaminevast ilma jätta – ise tuleb ühendus katkestada ja ühes olemine ära lõpetada.

Enese valik ja iseendale jäänud samm tähendavad enesele osaks saava kaotuse kogemist ja nägemist – see teeb haiget ja kaotab turvatunde - justkui see oleks ainus koht Maailma sees, kus enesele vajaminev on võimalik.

Klammerdumine selle külge, mis teeb iseendale haiget ja on kogetav vägivaldsena, tähendab, et käivitunud on vana muster – selle alus on teadmine ja nägemine, et - Minul on olemas. Ei ole vahet, milline ja kuidas täpselt – peaasi, et on olemas.

Enese alalhoiuinstinkt tuletab meelde, et olemas on enese jaoks olulise ja vajamineva kaotuse kogemus – info, et Minul on olemas, annab märku, et tegemist on samalaadse olukorraga – vajadus on alles ja vajaminev on võimalik – see ei saa täidetud siis, kui vajadust täitev koht kaob - seega tuleb seda alles hoida ja sellest kinni pidada. 

Inimese ees ja sees on kaks vastandlikku ülesannet, millest tähtsamaks saab see, mis tagab traumaatilise kogemusega lapsele vajamineva - ühenduse olulise teisega. See on vana aja info ja piiratud teadlikkus – varases eas lapse oma – Mina pean, sest minul teist võimalust ei ole - mina ise endale anda ei saa/ mina ilma ei saa/ mina, kellegi teise käest ei saa – seega ei olnud lapsel, siis ja seal, anda enesele teadmist, et teisiti on võimalik ja teistsugune lahendus on olemas.

Möödunud aja jäljed - soov ja vajadus vältida ebaturvalisi olukordi ja inimesi - anda endale võimalus kogeda enese ümber turvalist ruumi ja iseolemise vabadust. Mitte ainult, et inimene ise hoolitseks turvalise koha ja terviku eest, vaid ka see teine/ teised, kes samas, teeksid sama – oluline on, et ühes olijatel oleksid ühesugused väärtushinnangud ja samasugused eesmärgid ning ühine oleks, samal moel, oluline kõigile.

See tähendab valikut minna sinna, kus kõik osalised on võrdsed ja keegi ei hakka isiklikke reegleid kehtestama ega ise enese seadusi määrama ega olemas olijaid, enese mängu ja süsteemi jaoks, kasutama – info andmine, et see ei sobi või too võiks olla teisiti, leiab ära kuulamise ja saab vastuseks arvestamise.

Turvatunde kaotus olevas – olevas ajas avaneb möödunu – see sama liigutus, sama hääl, sama lõhn, samad sõnad, sama toon, sama tähelepanu, sama eesmärk – see on hetk, milles võib avalduda möödunu põhi – kogu, kunagi kogetud, vägivalduse ampluaa kõige hirmsama ja valusamani välja.

Möödunu kordus ja selles sisalduv – on teadmata, kui sügavale ja kaugele tagasi minnakse - see tähendab tardumist, külmumist, õigustamist, seletamist, meelitamist, lobisemist, ära minemist, vaikimist, agressiivsust – see on vahetu reaktsioon ja olukorda kontrollida/ muuta püüdmine.

Ärevus, pinge ja lahenduse kasutamine kestavad senikaua, kuni taastub normaalsus – ohumärk kaob ja ohtlik väljendus lõppeb või see kestab nii kaua, et sellega harjutakse - sellest saab uus normaalsus. Peale seda ei ole see koht, see koos olemine, see teine - kunagi enam sama, mis enne tegelikkuse paljastumist – selles kohas, selles teises, selles koos olemises peitub, alatiseks, oht – see on teadmine, et - See/ too seal ei ole minu jaoks turvaline.

Turvatunde vajadus püsib nendes kohtades ja koos olemistes, milles toimub, kontrollimatult ja kontrollile allumatult, ohusignaali sisse ja välja lülitumine. Need on koos olemised ja kohad, milles ja kus kasutatakse vähendamist ja vägivalda ning muudetakse läheduse astet, kuid peale seda ollakse nii nagu ei oleks midagi olnudki. Need on kohad ja koos olemised, kus ja milles väidetakse, et hoitakse ja toetatakse, kuid siis tehakse haiget ja eraldatakse endast.

Vägivalla ja vähendamise kasutamine, kuid selle eitamine ja teiseks nimetamine, tähendab tegelikkuse moonutamist ja varjamist. See inimene, kes manipuleerib informatsiooniga – see varjab, moonutab ja valetab. Kohas, kus inimese ausus ja tema tegude selgitus, annaks, nende kogejale, teadliku võimaluse valida enese kohal olemine ja valikud selles, et hoida ära enesele osaks saavad tagajärjed – selles kohas valetamine tähendab, et temalt on see võimalus ära võetud – temale valetatakse, sest see, mida ja kuidas väidetakse, et on tema jaoks olemas, ei ole seda - see inimene, kes manipuleerib, ei ole kunagi turvaline – ta ei ole samas ega toeks ega ole ühes olemist hoidmas.

Sellisesse teise panustada tähendab ennast enese poolt antust ilma jätmist – see ei ole enesele samasuguse tähelepanu, võimaluse ja toe vastu saamine. Selline teine peab silmas vahetust – kaubanduslikku ja pealesunnitut – enesega sarnast ühesolemist saab kogeda siis, kui olla teise jaoks õige – siis, kui anda teisele kogeda ennast, tema kohal ja osa olemise eest, vajaminevana ja väärtuslikuna vastu.

Manipuleerimist võimaldav keskkond ja seda teostavad inimesed ei ole suunatud iseenda muutumisele ega iseendaga seonduva muutusele – nad ei ole suunatud suhete tervenemisele ega inimesena kasvamisele, sest nende eesmärk on teine – vabaduse asemel suletus, võrdsuse asemel eraldatus, aususe asemel varjamine, toetuse asemel karistamine, turvatunde asemel ärevuses hoidmine, ühtsuse asemel terviku lõhkumine ja gruppide moodustamine – see tagab enesele vajamineva ja võimaldab, enese jaoks, valeks nimetatust eemale hoidmise, selle välja jätmise/ välja saatmise, selle kontrollimise.

Laps, kes kogeb turvatunde puudust, suunab oma tähelepanu sellele, kes temalt turvalisuse ära võttis ja seega saab selle temale tagasi anda – laps hoiab oma tähelepanu sellel, kes on võimeline turvatunde ära võtma ja seega võimeline selle, lapse jaoks, alles hoidma. Laps näeb ja teab, et temaga seonduva põhjus peitub väljas – Minul on siis/ Mina saan siis/ Minul ei ole siis – sest ja siis, kui see teine.

See teine on enese laiendatud Mina, kes peab käituma ja olema ja valima lapsele sobivalt ja lapse jaoks õigelt – nende vahel on nabanöör, mis ühendab kahte üheks ja samaks, kuid laps ei koge ega näe ennast samana – teine ei vasta lapsele vajaminevalt – nende vahelist ühendust hoidvalt – laps ei ole teise jaoks oluline – laps ei ole teisele sama.

Tegelikkus – lapses aset leidev reaktsioon on tema enese tõlgendus – väline on miski, millesse laps kuidagi, ja millegi alusel, suhtub ja suhestub. Oluline on see, miks ja mis toimub lapse sees – senikaua, kuni põhjus on teises ja tähelepanu püsib sellel teisel, ei kõnni laps enese teel. Ta ootab enesele vajaminevat sellelt teiselt – ta teeb selle teise enesest tähtsamaks ja ise ennast teisest vähemaks.

Väljas saab ja võib olla, mis ja kuidas iganes – põhiline on see, kuidas inimene seda ise kogeb ja, mida see temaga teeb – millise info inimene ise endale annab. Mina ei ole turvalises kohas/ Minuga ühes on minule mitte turvaline inimene/ Minuga ei arvestata – see kõik on oluline informatsioon, mille alusel kunagine laps tunneb ja näeb ise ennast abituna, üksikuna, ohvrina, hirmununa, alla jäävana – enesele antud teadmise alusel teeb laps ennast, enese informatsiooni alusel, tõeks – tema on vähem, tema sõltub teisest, temal puuduvad vajaminevad lahendused.

Tõde on, et teine võib ja saab teha ja olla, mida ja kuidas iganes – see tegemine ja olemine saab ja võib olla valus ja hirmutav. Inimesel tuleb anda, iseendale, tema jaoks paika pidav info - Mina olen enese tugevus ja mina ise leian olukorrast väljapääsu – Mina ise ütlen ennast välja/ Mina kasutan enese jaoks vajaminevat abivahendit/ Mina ise astun teisest eemale - muudan läheduse astet/ Mina ise lõpetan kontakti/ Mina ise lähen minema.

Mõistmine – teise kasutuses olev info on see, mille alusel see teine teeb oma otsuse – teine valib enesele iseenda. Inimese info iseendale – Mina ei sõltu teisest - Mina ei värise osaks saava hirmus ega karda enesele olulise kaotust – Minu tähelepanu on minul endal ja minu kese on minus – Mina ei ole selle teisega üks - Mina ei pea seda teist valvama ega tema ees hirmu tundma ega ise ennast vähendama - Selle teise kaotus, sellest teisest eraldi olemine/ eraldumine ei ole minu elule ohtlik.

Teisega seotus põhineb, sama tasandilisel, emotsionaalsel ühendusel – enese peegeldusel – vanem annab lapsele tagasiside – vanem on lapse Mina - vanem väljendab tundeid, mida laps tunneb – vanem reageerib lapse tundeid lahendavalt – last mõistvalt ja toetavalt – laps sulandub vanemasse – laps vabaneb pingest, hirmust, ärevusest, erutusest, teadmatusest jne - tema on teisega üks ja temal on teisega turvaline koos olla – laps kogeb turvatunnet enese sees justnagu oleks tema ise enesele vajaminevad sammud astunud - tegelikult ta seda tegigi, kuid vanema toetusel.

Turvatunde puudus tähendab, et emotsionaalne ühendus ei töötanud vajamineval moel – peegel valetas/ tagasiside ei olnud asjakohane/ toetus ja sulandumine jäid ära/ vanema emotsioonid ei olnud kooskõlas lapse omadega – vanem ei vastanud lapse rõõmule, positiivsusele ega lapse poolsele kontakti võtmisele ja selle alles hoida püüdmisele – vanem keeldus lapsest.

Vanem oli vägivaldne, külm, ükskõikne, vihane, eirav – laps ei tulnud selliste reaktsioonide seedimisega toime - ta koges ja nägi neid ning arvas ennast nende põhjuseks olevat – laps uskus, et tema ise põhjustas sellised reaktsioonid – nende allikas peitus lapses, kuna vanem vastas lapsele.

See tähendas, et lapses olid tunded, mis ei leidnud kinnitust ega vastust – laps koges ja edastas tundeid, mis muutusid vanema väljenduses teiseks – last ümbritsev foon ja sisu vahetusid. Turvatunde puuduse taga peitub vajadus, et enese peegel oleks õige - teise väljendus oleks enesega kooskõlas – et läheduse pakkumine ei kohtaks eemale tõukamist, et naeratus ei kohtaks viha, et rõõm ei kohtaks jäätavat vaikust, et olulisuse teada andmine ei kohtaks valetamist.

Uskumusest tulenev lahendus - iseennast tuleb korda teha ja paremaks muuta, et peegel näitaks õigesti. Püüd olla vajamineva emotsiooni peegeldus – püüd anda alus teistsuguseks reaktsiooniks. Kohustus suruda ennast maha ja olla nähtamatu – peita ära enese emotsioonid, et neile ei vastataks nii nagu ise ennast kogeda ja näha ei taheta. Peab ühinema teise emotsiooniga – teine avaneb ja alles seejärel saab samana olla/ peab samana olema. See on põhjus, miks inimesed ennast kaude välja elavad – teise loos saavad nad selleks võimaluse.

Ühes olemisel põhinev eeldus ja sellest tulenev ootus – vajadused võivad täituda ja võivad täitumata jääda. Vastuseta jäämine ja vale vastuse saamine toob kaasa ehmatuse, ärevuse, turvatunde kaotuse. Vastuseta küsimus – Mis on pildil valesti? Lapse tasand – See teine, kellega seotud ollakse, põhjustas enese sees kogetu – see teine andis vale vastuse – See ei olnud minu peegeldus! 

Suur inimene – Enese sees kogetu on minu enda poolt valitud reaktsioon – põhjus, miks see selline on, on minus endas. Teine oli osaline, kuid minus olev muundaja, olemas olevate andmete alusel ja minu poolt valitud tõlgenduse põhjal, andis suuna, kuidas seda teist, iseennast ja enesele osaks saavat näha ja kogeda – see oli automaatne lülitus.

Automaatne lülitus tähendab, kogu loo eest, vastutuse enesele võtmist. Enesele antud selgitus - Teise väljenduse põhjus oli ja on minus – näitab ühendatust ja samastumist. See on võimetus mõista, et teine võib ja saab valida, enese reaktsiooni, iseendast tulenevatest põhjustest lähtuvalt – teise väljendus ei peegelda tagasi – teine on eraldi seisev süsteem – teise reaktsioon on tema enda valik ja tema enese info.

Tegelikkuse mõistmine - teise reaktsioon ei kaota ega muuda ära seda, mis on Minus ja Kes olen Mina – kui mina olen rõõmus ja naeratan, siis teise vihane pilk ja solvav sõna ei ole mina ja selle ei ole põhjustanud mina. Kui teine ei ühine minu naeratusega, siis ei pean mina ennast „korda tegema” ja minuga ei ole midagi valesti – mina ei pea oma naeratust ära kustutama ja ise ennast varjama.

Vajadus kogeda, teise inimesega seotuses, teatud tulemust – vajadus vältida, teise inimesega seotuses, teatud kogemust – loob pendli, mis välistab teistsugused võimalused ja valikud – alles jääb enese jaoks vale vältimine ja vajamineva kogemuse poole püüdlemine – kui ei ole üks, siis on teine – seega, et omada vajaminevat tulemust, tuleb olla pendli õige poole peal ja vältida seda teist poolt.

Vastused küsimustele - Mida see minu jaoks tähendab/ Miks ja mis on minule oluline/ Mida mina võin kaotada/ Mis minu osaks saab/ Mida mina ei saa/ Mida ja kuidas mina pean? - annavad inimesele teada, miks, temale, tema enda teekond ei meeldi – ühese ja kindla vastuseta olemine ja enesele antud sihtmärgini jõudmata, on protsessi kestmine ebameeldiv ja ebamugav, sest kõik on võimalik ja muutuv ning see tähendab turvatunde puudust – enese jaoks olulise kaotus/ kättesaamatus on tõenäoline.

Turvatunde puudus tähendab, et valdavaks saab teekonna ära lõpetamise soov – on vajadus jõuda tulemuseni, et lugeda lõppenuks ja olla selguses ja eneses üks – hirm on olla teise inimesega seotud ja jõuda samasuguse tulemuseni välja – teine on olemas, teine on oluline, teisega tuleb arvestada, kuid see teine ei ole enese tugevus – teine ei panusta ühisesse ega hoia ühist – teine valib iseenda ja kõnnib enese teel – teine ei vaja, kui ei ole tema jaoks oluline – teine laseb lahti ja muudab senist lähedust/ kaotab ühenduse.

Enese eraldamise soov tähendab, et olemas olev informatsioon põhjustab ärrituse – vaja on saavutada turvalisus, sest see koos olemine on koht, kus teine vahetab ennast tagasi – teine loob ühenduse ja siis kaotab selle/ teine annab teada, et ühendus on oluline ja siis ütleb/ näitab, et see ei ole seda – seejärel taastab ühenduse ja kinnitab selle olulisust, et siis teha samm eemale ja jälle kokku.

Ühese ja selge teadmise puudumine tähendab kindlusetunde tagamise võimetust ja ebakindla aja kestmist - see tähendab ärritatud seisundis püsimist – ärritaja on kogu see aeg olemas. See tähendab, et on võimetus ennast turvaliselt tunda – ei ole sellekohaseid märke, et saaks endale sellekohase informatsiooni anda ja häire kustutada.

Vajaminevate märkide puudumine tähendab, et neid on vaja otsida ja luua – vajaminev on vaja enesele ettekujutada sellest, mis on olemas – ebaturvaline teine tuleb turvaliseks ja ühendust hoidvaks kujutada. Tuleb vaadata seda, mis annab põhjuse seda uskuda – vaadata ei tohi seda, mis toob tõe nähtavale.

Ärritus toob kaasa pinge, ärevuse ja hirmu – seega on vaja seda aega, milles saab rahulikult olla – see tähendab, et ei toimuks tagasilülitumisi – kui olevas selline võimalus puudub ja olukorrale lahendust ei ole, siis sellest järeldub, et parem oleks teadmatus ja info puudus, kui teadmine. See toob kaasa vajaduse selle aja järele, milles tegelikkus püsis veel varjudes – lahendus näib olevat turvalise möödunu ühendamine ohutu olevikuga nii, et vahepealne periood kaoks ära. Raskus peitub selle, et ohutu olevik ei ole veel kätte jõudnud.

Turvatundest ilma jäänud inimene ei taha kõndida seda teekonda, mille tulemus on sama – tema on üksinda seal, kus teine oli temaga koos. Teist ei ole, teine on jalga lasknud. Teine teadis juba alustades, mille jaoks ta ühes olemist vajas – seega ei olnud see, koos olemine, ühes/ ühte kõndimise loomulik areng ja ühes kasvamise teekond – teine tahtis midagi kindlat ja see oli tema maksimum. Seni andis ta mõista, et on seotud ja näeb olemas olevat, kuid see oli öeldud ja tehtud maha rahustamiseks, valvsuse uinutamiseks, tema sõnade ja tegude uskumiseks – enese külge kinnitamiseks, et tagada enesele - Mina olen selline` olemise võimalus.

Ühes astumise võimaluse tegelik info on olemas selle teekonna alguse meetritel – Millisena mina saan olla/ Mis ja kuidas on minule võimalik/ Mis on teise eesmärk/ Kas teine on kooskõlas oma tegudes, sõnades ja väljendustes/ Mis on ja milles seisneb ühine/ Kas mina saan ise ennast, inimesena, nähtavale tuua ja sellisele iseendale tähelepanu/ Kas teine teeb ennast inimesena nähtavaks või ta kasutab rolle ja püüab/ väldib enesele, kui Mina olen selline` tähelepanu?

Vastused neile küsimustele aitavad selgeks saada enesele võimaliku – see on oluline, et ei valitaks teekonda, millel valetatakse, et ollakse ühes ja samas, kuid ei olda – vastuolud, arusaamatused, varjamised, valetamised toovad välja teadmise, et eesmärgid on erinevad ja inimesena ollakse selles suhtes üksinda.

Mõistmine – teise inimesega saab ja võib olla ühes, kuid see ei tähenda selle teisega ühise terviku loomist. Mina ja Sina = Meie (mingite ühiste nimetajate alusel) – tähendab mingi sarnasuse või ühise joone olemas olemist, kuid see ei tähenda selle võimaluse maksimumi – inimestena, teineteisele suunatud ühendust.

Kohtustus, teise jaoks olemas olla, ja enese vajaduste täitmise ootus räägib lapse tasandist – see räägib vajamineva ühenduse ja turvalise koha puudusest minevikus – laps näeb samasuguseid nimetajaid ja kogeb olevat nii nagu möödunus. Lapsele pööratud tähelepanu tähendab kontakti taastumise hetke – laps klammerdub, et hoida see alles ja takistada selle muutumist – laps on õigena ja suhet hoidvana – ta edastab enese informatsiooni ja ootab teiselt sama vastu – nii nagu möödunus kontakt katkeb, sest last on liiga palju ja valesti – teine ei astunud suhtesse, vaid kasutas olemas olevat võimalust või oli selleks sunnitud, kohustusest tulenevalt.

Suure inimesena, teisega koos olemise algus või selle jätkumine, ei tähenda ega too kaasa, möödunud aja lapsele, vajaminevat lähedust, vaid võõraid või mingil moel tuttavaid inimesi – koos olijate põhi ei ole sama teisega, kuigi neid ühendab mingi x nimetaja. See, et teine on enesega ühes ja x nimetaja alusel sama, tähendab, et hoolimata naeratusest ja ühistest teemadest või ükskõiksusest ja negatiivsusest see ei ole emotsionaalne ühendus – see ei ole möödunud aja lapse emotsionaalsete vajaduste lahendus ja laiendus.

Möödunud aja traumad tähendavad oleva aja ja möödunu alateadlikku ühendamist – see on energeetiline ruum, mis asub teisal ja, milles olevate näod on teised, kuid mille sisu on sama. Sama on ta kehtiva informatsiooni tõttu – seda ei ole muudetud – inimene ei ole andnud endale uut ja tegelikkusega kokku käivaid teadmisi kasutada. Ta ei ole aru saanud, kellena ta reageerib ja mille peale ta seda teeb ning miks tema lahendused ja otsused on just sellised – vastuse saamiseks ja nende mõistmiseks on vaja ärgata enese olevasse.

Tegelikkus – lähtekoht on see, et midagi ja kuidagi ei ole olemas – kokku saamine ja koos olemine tähendab, et aset leiab ukse avamine kuhugi ja olema saab mingil moel – kõik on võimalik – nii miinus, kui ka pluss märgiga kohtumine/ koos olemine. Olev ja olema saav ei pea kaasa tooma energia muutumist – see saab püsida neutraalse ja selgena – iseendast teadlikuna olevana.

Ei ole olemas seda, kuhu ei ole kõnnitud. Ei ole olemas seda lähedust, mida ei ole, selgelt ja üheselt, nähtavaks tehtud. Ei pea koos olema, kui seda ei ole hea kogeda. Ei pea võtma vastutust teise osa eest, loos ja seotuses – vaid ainult enese oma eest – see on ainus koht, mis on muudetav ja vaba võimalus, mida saab ennast müümata kasutada. Lubatud on tunda kurbust ja läbi elada kaotusevalu, kui olemas on olnud võimalus, kuid see ei toonud kaasa seda, mida taheti kogeda ja enesele anda. 

Oluline on, teisele osutamise ja panustamise asemel, enese sees selgelt sõnastada, mis on see, mis reageerima pani/ paneb - ärevusest kantud ja hirmust lähtuvad reaktsioonid põhinevad teadmatusel ja suutmatusel. Küsimuse - Mis on see, miks minu turvatunne häiritud sai? - vastus annab võimaluse iseennast mõista, enese emotsioonid vallandada ja enesele vajaminev lahendus anda.

Sageli piisab sõnastamisest ja emotsiooni läbi elamisest - piisab enese mõistmisest - see on enesega ühes olemine ja iseenda toetamine - enese jaoks olemas olemine. See on see punkt, milles laps vajas teist inimest - kui teine seda ülesannet ei täitnud, siis laps nägi ennast üksinda olevana ja abita jäetuna - sellest tuleneva emotsionaalse häirituse põhjustaja oli teine - laps jättis vastutuse enesega seonduva eest teisele - ta jäi ootama seda teist, kes seda ülesannet täidaks ja lapse jaoks vajamineval moel olemas oleks.

See laps, kes on enese möödunus kinni, näeb enesele saabuvat vabadust siis, kui temaga ühes on see teine, kes pöörab lapsele tähelepanu ja, vältimatust x seotusest tulenevalt, täidab temale jäetud kohtustust - võtab vanema rolli kanda ja on lapsele vastav peegel - siis, kui laps väljendab kiindumust ja ühes olemise soovi, siis vanem vastab talle - kui laps vajab toetust ja selgust, siis vanem vastab talle - kui laps kogeb kasvamise ja olemise raskusi ning väljendab ennast, siis vanem ei ütle temast lahti.

Laps ei mõista, et vanem on inimene, kes ei pea olema lapsega sama - siis, kui vanem ei vali, ei oska, ei nõustu lähemat lähedust valima, siis ei ole võimalik ka temale lähemale pääseda - nende vaheline kaugus on rollide ühendus ja inimeste vaheline side jääb loomata - lapsel on õigus seda informatsiooni kasutada ja enesele, iseendale sobiv kaugus valida ja selle juurde ka jääda.

Marianne

29.06.2025.a

Meie ei räägi - Meie vaikime

 

Inimeste eludes on lugusid ja teemasid, millest ei räägita – need on olemas, neid kogetakse, neist ollakse mõjutatud – kuid vabatahtlikult neid ei avata ja teadlikult ei astuta nende sisse. Need lood ja teemad toovad kaasa häbi, hirmu, segaduse, viha, vastikuse, solvumise, ärevuse jne. Need lood ja teemad on pooleli jäetud teekonnad – neis ei minda lõpuni ja põhjani välja, sest keegi on kunagi ja kusagil nii otsustanud – keegi valis, et tema konkreetse teema ja looga ei tegele – ta tegi selle üheselt selgeks ja tema info võeti teatavaks.

Perekondades ja suguvõsades on olemas lood ja teemad, mida ei arutata ega harutata, vaid neid salatakse ja neid puudutavaid välditakse ja nende avajaid vaigistatakse, kuid ometi need kulgevad kaasas ja mõjutavad elavaid. Teemad, mis ei ole selginenud ja lood, mida ei ole lahendatud, on energeetiline info, mis mõjutab kõiki neid, kes selle süsteemiga on seotud.

Vaikimine ja varjamine tähendab välja jätmist – tervikust jäetakse sinna mitte sobivad osad välja. See tähendab, et luuakse ilustatud väline ilme ja pannakse kokku kõigile vaadata sobiv pilt, mis moonutab tegelikkust. Selline olen Mina – sellised oleme Meie – kellelegi ei ole õigust halvustavalt vaadata ega paha sõna öelda – ei jäeta võimalust hukka mõista ega välja jätta – ei ole olemas informatsiooni, mis seda võimaldaks teha.

Sel moel kaob ära suguvõsa ja perekonna teekond, sest kaovad ära inimesed – inimeste poolt jäetud jäljed kustutatakse ära – alles jäävad rollide täitjad – inimeste, tuunitult, õigustatud, ilusamad, õigemad ja paremad pooled. See tähendab, et nendes suguvõsades ja perekondades ei ole kohta valule ega kaastundele ega toetusele ega inimesena kasvamisele ega vastutuse võtmisele – kuna ei ole inimest, kes oleks teisele haiget teinud või teise vastu ülekohtune olnud, siis ei ole ka seda, kes oleks sel moel kogeda saanud ja, kellel oleks õigust, haiget saanud enesest, teada anda.

See inimene, kelle kohta ei tohi tõtt rääkida, kahestub – teades, mida ja kuidas veel ja päriselt, vaadatakse suunatult seda, mida saab ja peab – kuid ega see kaota ära seda, mis ja kuidas olemas on. Inimesed, kellest luuakse paraadfoto, jäävad iseendana alles – nende teod ja valikud jäävad alles – teised puutuvad nendega kokku – kõik see saab samas olijate osaks, kuid nad ei tohi sellest rääkida ega seda välja näidata – nemad peavad iseendast vaikima ja suhtuma tegijasse nii nagu too soovib ennast näha ja esitleda või on kombeks.

See inimene, kes ei tohi enese/ enesega seonduva kohta tõtt rääkida, kahestub. Tema saab rääkida sellest, mida ja kuidas temale lubatakse ning tema tohib olla nähtaval sellisena, millisena see võimalik on. Ta ei saa rääkida sellest ega näidata seda, mida ja kuidas olemas ei ole - teine, haiget tehes ja vähendades, ei tee seda, sest too teine ei nõustu enese kohta käiva infoga ja sellel teisel on olemas need teised, kes ütlevad, et see teine ei ole seda teinud või Meie ei tunnista seda tõeks - Sina valetad ja mustad, levitad laimu ja väljamõeldisi.

Haiget saanutele, vähendatutele, välja jäetutele ei jäeta sellistes perekondades ja suguvõsades kohta – neid nagu ei olekski olemas, sest nende inimeste ülesanne on vaadata teisiti, kogeda teisiti, rääkida teisiti – nende kohustus on vaikida sellest, mis ja kuidas ei sobi ning rääkida ainult sellest, mis sobib ja ühineb ette antuga – seega, nendega ei juhtunud ja nende osaks ei saanud - kui nad väidavad teisiti, siis nad valetavad ja liialdavad ja said valesti aru või olid, enesele osaks saanus, ise süüdi - see oli neile paras ja nende endi poolt välja teenitud - nendega teisiti ei saanud.

Perekonnad ja suguvõsad - kus ei ole kohta inimese valule, kus inimesele ei anta toetust, kus inimene ei võta vastutust - ehitavad ennast ümber. Suguvõsa/ perekonna ajalugu vaikib valest ja jätab eneste seast välja selle, kes meenutab tehtut ja kes toob nähtavale teistsuguse tegelikkuse – inimesed, kes on kogenud valu ja vähendamist, kuid ei ole saanud kogeda terviku toetust ega luba, enese loo nähtavale toomiseks, ehitavad endale oma süsteemi, milles nad saavad oma valule ja haiget saanud Mina-le koha anda.

Ümber ehitatu/ enesele kujundatu sees, neile osaks saav, annab neile õiguse sellest teada anda ja seda välja elada ja selle eest vastutust võtma kohustada ja osaks saanu eest toetust kogeda. Ülekohus ja valu, mille nad avavad ja välja näitavad, ei ole oleva aja oma – see on möödunusse jäänu, kuid nüüd on neil olemas koht ja võimalus, kus sellisena olemas olla ja sellisele iseendale tähelepanu saada.

Olevas ajas on see ülekohus, sest kahjutasu nõutakse, valu ja ülekohtu kogemise kohast tunnustust vajatakse ning pretensioonid esitatakse valedele osalistele – need ei ole nende teod ega ole nemad seda põhjustanud – tegelikud osalised ja tegelikud vastutajad on inimese möödunus – need on nemad, kes valisid vaikida, varjata, valetada – inimese möödunus on need, kes vältisid vastutust – vahetu ja ka kaudne osalemine ning vaikimine, teades tegelikkust – näitab kätte need, kes on vastutavad.

Suguvõsa Last takistab, õigete vastutajate poole pöördumast, teadmine, et tema seljataga ja temaga ühes ei ole kedagi, kes vastutuse võtaks – see tähendab, et süsteem on katkine – Lapse jaoks ei ole olemas kedagi, kellele anda see, mis ei kuulu temale – ei ole tugevaid ega oma kohal seisjaid, sest ei ole inimesi, on rollide kandjad ja, kui rollile ei ole ettenähtud või rollis olija ei nimeta seda enese omaks, siis ei saa seda ära anda – kellelegi peab kuuluma ja kellelegi peab kanda jääma, seega jääb laps üksinda, iseendaga – teised on, vastutusest vabanenuna/ vabastatutena, enesele ehitatud Maailmades ja süsteemides.

Suguvõsapuu ei tähenda rollidele ehitatud lava – inimese seljataga ja temaga ühes seisavad inimesed, nimede ning oma teekonna alguse ja seda lõpetavate numbritega – siis, kui suguvõsas/ perekonnas inimesi nähtavaks ei tehta, kui suguvõsas/ perekonnas inimesi nähtavale ei lubata, kui inimesed ise, suguvõsas/ perekonnas, ennast inimesena ei tunnista – siis jäävad alles rollid, mida saab vahetada ja millest saab keelduda – siis see tähendab, et enese nimeliste kohtade pealt ollakse ära astunud ja vastutus ei kuulu teo/ sammu tegijale, sest see ühendus kustutatakse ära siis, kui too ei nõustu sellise iseendaga.

Siis, kui inimene, ise, on tema jaoks olulisele teisele, midagi konkreetset teatavaks teinud või see teine on, ise, inimese kohta, midagi teada saanud – info puudutab teise kohta räägitut/ otsustatut/ seonduvat või siis on nende ühises, millestki olulisest teada antud, mis ei pruugi sellele teisele sobida ega tollele hea kuulda olla – see on tõde, kuid selline, millest tavaliselt vaikitakse, et mitte äratada teises tundeid või ei öelda välja, et teatakse ja nähakse tegelikkust.

Siis, kui see teine, seejärel, vaikib või läheb teemast mööda või jätkab samas vaimus, justnagu ei oleks midagi olnudki – seda teemat välditakse või vähendatakse või seda keeldutakse arutamast - siis jääb painama teadmatus, mis toob kaasa ärevuse – Mis minuga juhtub? ja Mis minust saab? Ärevus lähtub vastuseta küsimustest, sest ei ole teada, kuidas teine tegelikult suhtub ja, mida ta ette võtab.

Alateadlik soov on teha midagi sellist, mis paneb seda teist seotust üle kinnitama ja lähedust välja näitama. Alateadlik soov on teha, midagi sellist, mis annab sellele teisele teada, et hoitakse tema poole ja ollakse temaga koos. Meelitamine ja õigena olemine, enese kasulikkusele osutamine ja teise väärtuse tõestamine. Sellise käitumise taga on enesele olulise info puudumine ja möödunud aja kogemused – tõde ja ausus tõid kaasa tagajärjed – lükati eemale, keelduti ühisest, solvati ja sähvati, vaigistati, nimetati valeks, võeti ära senine roll, sest anti teine roll kanda.

Nähtavale toomisele ja välja ütlemisele järgnenud reaktsioon oli selline nagu inimene ise oleks midagi valesti teinud ja kuidagi vale olnud – teema ei olnud see, et oli olemas ja kõik teadsid, kuid vaikisid – vaid see, et olemas olevast ja aset leidvast räägiti ausalt ja avalikult. 

Kellegi kohta ausalt ja avalikult rääkimine tähendas seda, et inimene tehti nähtavaks iseendana ja tal ei olnud, millegagi, ennast katta ega varjata - perekonna/ suguvõsa uskumus andis teada, et teda häbistati - teda ei päästetud ega säästetud tema tegudest - temale ei jäetud rolli, mille taha ta oleks saanud ennast varjata.

Häbi tähendab avalikku häbistamist ja hukka mõistmist ning räägib järgnenud karistamisest. See annab teada, et inimesele, kes oli midagi teinud või kuidagi olnud, ei leidunud toetust. See räägib sellest, et inimesele ei antud toetust ega mõistmist - tal ei olnud, selles keskkonnas, võimalust kasvamiseks ega enesega seonduva mõistmiseks - tema jaoks ei olnud olemas neid, kes oleksid näinud temas enamat ja, kes oleksid kõndinud temaga kaasa. 

Ühe häbi tõi kaasa ka teiste häbistamise - Meie nime määrimise. Häbi sundis enese peale mõtlema ja valest lahti ütlema ning suguvõsa/ perekonna ajaloo ümber kirjutama. Häbi olemas olemine, suguvõsas/ perekonnas, tähendas seda, et lahti öeldi ka sellest inimesest, kelle tegusid ja olemisi näidati, kellegi teise manipuleeriva info alusel, valedena ja karistust väärivatena. 

Suguvõsa/ perekond võimendas aset leidnut - valedel alustel välja heidetule ei antud kohta ega mõistetud teda õigeks, sest nendest asjadest ja sellistest lugudest ei räägitud, kuna oma aja ohvri loos osales ka teine sama suguvõsa/ perekonna liige - oma võimaldas ülekohtu teoks tegemise - oma ei päästnud ega säästnud oma, sest tahtis omale seda, mis oli teisel - oma tahtis, et oma viidaks minema - oleks saanud teisiti, kuid teistmoodi lahendust, isiklikest eesmärkidest lähtuvalt, ei valitud.

Kui ja kuni aset leidnust ei räägita, kui ja kuni inimeste kohta tõtt ei räägita, siis seni inimesi nähtaval ei ole - kehtib rollide aeg. Inimesel, kelle veri räägib häbist siis, kui tuleb iseenda sammude ja iseendaga seonduva eest vastutus võtta, on raske tõusta ning valguse kätte astuda ja enese poolt jäetud jälgede juurde seista ning öelda - See siin olin ja olen Mina! 

See on raske, sest inimesel puuduvad eeskujud ja informatsioon, et just see lahendus on normaalne ja tervikuks siduv. Vastutuse võtmine – Siis, kui Mina teen oma sammu ja siis, kui Mina olen osaline ja siis, kui Mina saan osa, siis olen Mina vastutuse kandja – aus info on normaalne ja asjakohane, et oleks olemas teadlikkus ning et ei jätkuks, et muutuks, et vahetataks suunda – vastutuse võtmine tähendab, et inimene teeb ennast nähtavaks – tema seisab ja võtab enese osa eest vastutuse - see ei jää, kellegi teise kanda.

Enese eest vastutust võttes selgub, et enese osa ei ole üldsegi nii suur ega hirmus, kui see tundus ja kogeda oli - see ei ole seda, kui selles ei ole teiste tegusid ega teekonda sees - selles on ainult enese poolt jäetud jäljed, mis näitavad inimesena kasvamist ja enese teadlikkuse suurenemist siis, kui ollakse ise enese möödunust edasi kõndinud ja oma kogemustest õppinud.

Marianne

26.06.2025.a

Üks samm enesest eespool

 

Ikka ja jälle on nii, et inimese sammud, tema olevas ajas, toovad kaasa ühte ja teist – alati ei ole võimalik kohe ja täpselt ja õigesti, kuid samas ei ole aega, et tagasi võtta või kohanduda/ kohaneda või teise tulemuseni jõuda, sest enne saab läbi või muutub või võetakse vastu otsus, mis teostatakse.

See tähendab, et olevast saab minevik, mida ei ole võimalik muuta, kuid selles minevikus jäetud jäljed juhatavad inimeseni – iseenda sammudel on tagajärjed. Alati ei jää möödunu maha selguse ja tasakaaluga – sellest tulevad kaasa ülesanded, mida inimene, ise, endale täita annab. Ülesannete eesmärgiks on - suutmata muuta minevikku, muuta olevikku nii, et enese tagajärjed ei muudaks enesega seonduvat ja enesele osaks saavat.

Siis, kui inimene kogeb ärevust või paanikat, siis on üsna tõenäoline, et see on koht, milles tal on kaks või enam ülesannet korraga käsil. Ärevus ja paanika lähtuvad sellest, et need ülesanded ei ole omavahel kooskõlas – neid ei ole võimalik üheaegselt täita, sest need suunavad inimest vastupidistele radadele – inimesel tuleb valida, kellena ja mille jaoks ta oma sammu teeb.

Hirm, potentsiaalselt enesele osaks saavast ja võimalikuks osutuvast enesega juhtuvast, annab teada, et olukord on ebaturvaline ja sellest tulenevalt tuleb midagi ette võtta – inimesel tuleb anda endale juhised, kuidas saavutada turvatunne ja anda endale informatsioon, et oht on möödas.

Ärevus ja paanika on ise ennast takistavad seisundid ja aju lühisesse laskmise variandid – vastandlikkus tähendab, et ei ole ühte ja selget juhist ning seega ei saa midagi konkreetset ette võtta – kõik variandid on valed või teostamatud või samaväärsed – midagi olulist kaotatakse ja seda ei saa enesele korvata.

Ärevus takistab magama jäämist ja magamist, kuigi on uni ja on väsimus ja on võimalik magada. Ärevus ei lase keskenduda – mõtted on hajevil ja suunduvad, kontrollimatult, ennast häirivate teemade rajale. Ärevus teeb võimatuks lõõgastumise – ei ole võimalik rahus olla ja paigal seista – inimene peab andma endale mingi tegevuse, mis annab tema, kontrollimatult kasvavatele ja segadusi tekitavalt kuhjunud, emotsioonidele füüsilise väljenduse ja/ või suunab tema tähelepanu, mehhaanilisel/ füüsilisel teel, teisale.

Ärevus sunnib, jätkuvalt, möödunusse tagasi vaatama – inimene ise hindab ennast ja kontrollib üle oma samme – millised sammud ta jättis teele ja mis on nende tagajärjed - kas ta jättis midagi olulist tegemata, kas teda oli liiga, kas ta oli vale, kuidas teda kogeda oli, kuidas temasse suhtuti – millist informatsiooni tema kohta, temale endale, teada anti või teistele edastati. Inimene tegeleb enesele osaks saava tuleviku ette kujutamisega ja teiste inimeste otsuste/ valikute ära arvamisega.

Inimene käib üle, enese poolt, välja öeldud sõnu ja vormib neid uuesti ja teistsugusel kujul, et anda edasi oma tegevust ja valikuid selgitavat ja põhjendavat ja õigustavat informatsiooni. Ta kuuleb vastu öeldud sõnu ja näeb endale pööratud pilke ja vaatab teise poolt tehtut, et veenduda enese valikute õigsuses – need on olnud enese infoga kooskõlas või teise poolt põhjustatud. Enese sees proovib inimene veenda seda teist, et too ei olnud erapooletu ega asjakohane – tolle teise motiivid ja eesmärk on see, mis ei lase inimesel õige olla.

Ärevus kasvab üle paanikaks siis, kui kõik näib olevat vale ja mitte midagi sellest informatsioonist, mida inimene ise endale teada annab, ei säästa teda olema saavast ega päästa teda ära tema reaalsusest – kõik nähtavale toodu ja kasutusele võetu viitab tagajärgedele, mida inimene ise ei saa muuta ega teiseks teha – tema olev muutub – temaga seonduv muutub ja tal ei ole anda endale lahendust ega väljapääsu.

Hirm, mis avaldub ärevuse ja paanikana, tähendab, et inimesel ei ole selget ja kindlat Mina olemist – temal ei ole ühest ja pidavat pinda jalge all. Selline seisund näitab, et ollakse inimeseks olemise ja rollide Maailma vahele pidama jäänud ja inimene vajab rollide Maailmas osaks saava muutuse, kui enese kaotuse, vältimist.

Inimene ei kaota oma põhirolli, mis teda teis(t)ega ühte seob, kuid ta kaotab mingi liite või nimetuse, sest tema kohta võetakse kasutusele teistsugune liide/ teine nimetus, kui info edastus – Sina oled selline ja seda selline olemist, Sinu poolt astutud sammude tõttu, ei ole võimalik enam muuta. Info salvestati infobaasi ning see saab järgneva aluseks ja väljenduseks.

Hoolimata sellest, et põhiroll jääb alles, sest seda ei saa keegi väärata, on see muutus kogetav põhirolli kaotusena, sest inimesena olemise vabadust piiratakse, tema võimalused, ühes olles ja ühes olemise suhtes, muutuvad ja tema suurenenud kaugus teis(t)est kaotab turvatunde – ta on, kuid tema ei ole enam, samal moel, oluline – tema võib ka olemata jääda – tema tegelikkusega seonduv ei ole oluline, sest tema põhiroll ei ole enam argument – uus ja kasutusele võetud info määrab ja põhjustab.

Ärevus ja paanika tähendavad, et inimesel puudub teadmine – milline roll on temale kätte saadav, millisesse rolli teda surutakse, millises tal olla ei lubata, millisena teda nähtavaks tehakse. See kõik räägib sellest, et tema ei kontrolli olukorda – temaga seonduv sõltub, kellestki teisest – sellest teisest, kes omab suhet, mis põhineb rollidel, kuid milles puudub inimeste tasandi ühendus – inimene ise ei saa seda suhet endale tagada – ühine ja ühes olemine sõltuvad teisest.

Enese kaotuse hirm tähendab, et inimene püsib emotsioonide poolt loodud pinnal ja liigub kaasa nende lainetuses - ta kardab enesele osaks saavat ja iseenda kaotust – Mina ei saa, Mina pean, Minul ei ole, sest Mina enam ei ole. Hirm sunnib inimest otsima tõendeid ja argumente selle kohta, et tema on enese vääriline ja iseendana olemise jaoks õigustatud subjekt – tema peab saama ise ennast vajamineval moel kogeda, nähtavaks teha ja olema, sellisena, teis(t)ega ühte olema lubatud.

Rollide Maailma lahendus – selleks, et iseendaga seonduvat muuta või muutust vältida – st endale vajaminev roll saada/ oluline roll alles hoida – inimene peab, midagi ja kuidagi, tegema, et tõestada ära enese olulisus ja väärtus – tema peab kasu tooma ja tema peab oma olemas olemist õigustama – ta peab, kellegi teise poolt vaadatuna ja kontrollituna, õige rolli liite/ õige nimetuse, kui rolli vääriline olema.

Selle ülesande vastas poole ülesanne - inimene vajab enese valiku vabadust/ aega enesele/ enese infoga kooskõlas olemist ja enesele vajaminevat muutust, kuid see tähendab, et siis tal ei ole ette näidata kasu toomist ega enese tõestust. Enese valinuna ei saa ta enesele vajaminevat rolli tagada – tal jääb üle vastu võtta see, mis ja kuidas teine otsutab. Inimese jaoks, kellele on oluline seotus teisega, on enese valimine välistatud.

Kohas, kus tõuseb üle dilemma – Mina pean, sest mina vajan ise ennast, kui rolli/ Mina tahan, sest mina olen Mina - rollidest väljaspool olevana – tuleb ise ennast üles äratada ning lõpetada ärevuse ja paanika seisundid, kui olulise otsuse tegemise vältimine, selleks, et lükata oma valikut ja järgmist sammu edasi või teostada ennast, mingil moel ja läbi mõtlematult, lootuses, et see lõpetab järjest talutamatuks keriva pinge.

Oluline on mõista, milles enese ahistus seisneb ja teha vahet, millest enesele antud ülesannete erinevus lähtub – kas tegemist on rollide vahelise ühenduse või inimeste vahelise seotusega, mis ootab mõtestamist ja olemas oleva korrastamist.

Kui see on rollidel ja nende liidetel põhinev ühendus, siis see ei ole koht, kuhu on võimalik inimesega seonduvat ja isiklikku, kui rollide välist, sisse tuua ja sisse segada – see põhjustab korratuse ja enesele osaks saavad tagajärjed. Kui see on inimestena seotud ühendus, siis see on koht, kus saab enese ja ka teise, kui inimesega seonduva, välja tuua ja sellele on olemas koht ja aeg, sest selles ühenduses, see on oluline.

Inimest, tema enda ja kellegi teise rollidele vastavust ja rollide jooniseid üle vaatama sunnib enese kasutuses olev seletus – Kui mina ise oleksin olnud teistmoodi, siis oleks praegu teisiti/ siis ma ei peaks kartma enese tagajärgi. Ebakindlus tähendab vajamineva informatsiooni puudust või olemas oleva vastuolulisust – inimene ei tea ega ole kindel enese olulisuses teisele ja läheduse astmes teisega – see ei ole üheselt ja selgelt paigas, sest see muutub ja ka kaob.

Ilma selgete juhisteta ja isegi ka siis, kui need on olemas, inimene ei tea, kui palju temast on/ oli lubatud, soovitav, õigustatud – tema kogemused ütlevad ette, et temal ei ole luba eksida, temale ei jäeta aega tasakaalustamiseks ega kohandumiseks ega parandamiseks – tema peab olema kohe – temale teist võimalust ei anta. Tema sammu ja valiku ja olemisega nähtavale toodu on info, mille alusel pannakse temaga seonduv paika ja see jääb sinna – muutumatuks ja parandamatuks.

Rollide Maailmas mõjub rolli vahetus ukse sulgemisena ja on kogetav kauguse suurenemisega – uus roll kaotab senise, sest muudab olemas olevat. Suhted, mis põhinevad põhirollidel, kuid milles ollakse teisendatud rollidena, ei tähenda lähedust ega anna kindlust ja neid ei ole võimalik kogeda turvalisena – rollide vahetus ja kaotus muudab enesega olevat ning ära olnut ennast ei saa enam tagasi – teine ei vali olla sellele rollile partner ega teha sellisena inimest nähtavaks.

Iga kasutusele võetud roll annab ja lisab infot - Sina oled selline/ Mina olen selline – olemiste kohta. Iga - Mina olen selline - on infobaas inimese kohta – tema on selline ja tema ei muutu, sest tema oli sellisena ja tegi seda. Kasutusel on nii see – Mina olen selline – millega inimene on nõus ja millisena ta olla tahab ning samas on olemas see – Mina olen selline – mis ei ole temale vastuvõetav või iseendale sobiv – see on teis(t)e kasutuses olev info, mis hoitakse alles ja tuuakse välja siis, kui on aeg rolle kindlustada või endale tahta.

Rollid järgivad inimese teekonda, kuid need on temast lahus – tema kasvamine, muutused ja mõistmised, inimesena, ei lähe arvesse, sest rollid on piiratud ja selgesisulised – need on kõigile üheselt mõistetavad ja neid järgima suunavad – võta kanda ja ole sellisena – siis, kui Sina oled sellina, siis Mina saan olla selline.

See koht/ koos olemine, mis kohandub ja muutub ette tulevaga ning arvestab olulise ja vajaminevaga, kasvab inimes(t)ega ühes. See koht/ koos olemine, mis ei arvesta kõigi osaliste ega tegelikkusega, põhineb rollidel ning on kellegi Minu Oma, mida teis(t)el ei ole võimalik kujundada ega muuta – ollakse kasutatav osatäitja teise loos.

See koht/ koos olemine on selle inimese oma, kes omab seda suhet – see ei ole kahe võrdse ja samaväärselt olulise inimese koos olemine, vaid see põhineb ühe osapoole otsusel – on siis, kui tema selle valib – ei ole seda siis, kui tema seda ei vali. Mis siis, et tegemist on põhirollidest tuleneva suhtega ja veresidemest tuleneva seotusega – seda ei ole võimalik teostada ega kogeda, kui see teine seda koos olemist teostama ei ole nõus – tema ei vali inimest, tema valib rolliteisendite alusel.

Ei ole vahet, millise koos olemisega tegemist on - inimene ei kao ära, inimene kohandub, inimene valib sammud, inimene elab üle ja lahendab – möödunu aitab mõista ja kasvada inimesena – möödunut on võimalik kasutada enama loomiseks olevas – see ei tee möödunust lõksu ega häbi, sest selles on näha inimesena kasvamise teekond.

Suhe ja seotus, mis põhineb rollide teisenditel, tähendab, et inimesena olemine ja inimese nähtavale toomine kaotab koos olijate läheduse ja toob, enese nähtavale toonule, kaasa tagajärjed – rollist ilma jäämise, rollis olemise võimetuse, rolli vahetuse. Põhjuseks on see, et ta astus teisele liiga lähedale - ootas ja vajas teiselt enamat, kui too oli valmis andma – ei võimaldanud enese kasutamist – ei lasknud mängul samal moel jätkuda. 

See tähendab, et inimene kaotas selle, mis temale oli antud rollide mängus, kuid see ei olnud seesama, mida tähendas mängust väljas olemine – temal ei ole seal seda, mida ja kuidas temal ei ole kunagi olnud - mängija ei vali inimeste tasandit, sest tema on huvitatud mängimisest – seega valib ta endaga ühte selle või need, kellega ta saab rollides olevana ja rolle vahetavana nähtavaks tegemist kogeda – kontrollitud moel - Mina olen selline – enesele tagada.

Rollide Maailmas ilmneb inimesel vajadus, et temaga seonduvad lood oleksid üheselt selged ja paika pidavalt ja püsivalt kindlad – see tähendab, et ta vajab inimestena olemist ühiseks aluseks – temal, kui inimesel on väärtus, mida ei ole vaja tõestada ega millele üle kinnitamist oodata – teda ei vähendata ega sunnita ennast vähendama, et sobituda rolli ja olla kontrollitav.

Inimeste Maailmas on vigade parandus võimalik ja enesega seonduv, vastavalt tegelikkusele ja inimese vajadustele, muudetav – ta ei pea olema kohe ega vastama, kellegi teise tingimustele - see on teekond, mis ei ole mõeldud läbi saama ega lõppema - eilne ja homne ei tähenda eraldi seisvaid suurusi ega lõpetatust ja kättesaamatust, vaid ühte osa tervikust. 

Rollide Maailmad kõnnivad inimestega kaasas nende mineviku tõttu - need on kohad, kus inimesed võimaldavad endale möödunu läbimängimisi - siis ja seal nad ei saanud olla, mingil kindlal moel, Mina olen selline - kuid nüüd nad saavad. 

See - Mina olen selline - on möödunu muutja - kui inimene oleks oma möödunus olnud selline, siis ei oleks tema osaks saanud ja tema kogema pidanud - kui inimene on olevas selline, siis tema möödunu ei kordu. Inimene, kes jääb vältima möödunu kordust, vajab enesele turvalist Maailma - see on see koht, kus tema saab olla kindel ja kontrollitud - Mina olen selline.

See - Mina olen selline - on möödunu muutja - inimene oli siis ja seal selline, kuid tema sellisena olemist ei tunnustatud ega nähtud - teda tehti nähtavaks ja koheldi teistsugusena. Seega hoiab ta oma - Mina olen selline - olemisest kinni ja ootab sellisele iseendale tunnustust ja iseenda sellisena kohtlemist. Mis siis, et see olevas ajas tõsi ei ole - tema on ühendanud ajad ja vajab enesena olemist ning keeldub seda rolli, kui endale kuuluvat Mina ja samasugust tähelepanu, kellelegi teisele andmast.

Kui selle Maailma sees on olemas see keegi, kes möödunus põhjustas valusa kogemuse või oli selles osaline, siis see keegi ei ole olevaga kooskõlas ja temale ei anta võimalust muutuda - see keegi on vajalik konkreetsena - Sina oled selline - sest see on inimesele olulise - Mina olen selline - üle kinnitus. Sellele teisele ei ole, selles loos, kohta inimesena - teda kasutatakse vahendina. 

Selline Maailm on suletud koht, sest ka enesele Mina olen selline olemist vajav ei ole selles kohas inimesena - seda on ta mujal - enesele kuuluvas Maailmas ja enese poolt dikteeritud Mängus on ta võimendatud Mina olen selline. Kuid, kui see on üks ja ainus koht ja viis, kus temaga koos olemine on võimalik, siis see on vägivaldne ja vähendav koos olemine ja elamine - see ei ole suhe ja lähedus, mida enesest teadlik ja ennast väärtustav inimene enesele valib - nii raske ja võimatuna, kui see ka näib - sellest suhtest tuleb välja astuda ja seda seotust ei ole eluterve teostada.

Marianne

25.06.2025.a

Pikaajalise sõltuvuse tagajärg VI - Aastakümnete pikkune teekond tähendas alguse meetreid

 

Inimeste vahelise kauguse ja nende suhte tegelikkuse näitaja on see, kui enesega ühes olijale ei anta teada ja tema eest varjatakse ja temale keelatakse informatsiooni, mis aitaks temal, inimesena, selles suhtes, teise ja ka iseenda jaoks parem ja paremana olla.

Tegelikkuse näitaja on see, kui enesega ühes olijalt informatsiooni ei küsita, sellest keeldutakse ja seda nimetatakse valeks – ei soovita teada midagi sellist, millega peab arvestama ja millest tulenevalt peab muutusi tegema või takistusi kogema – enese piirides ja väljendustes ja võimalustes peab, teist arvestades, muutusi tegema.

Selline tegevus on keelduja ja vältija lahendus – tema senine on maksimum – ta on, kuid tema ise ei taha, kui tema ei vajaks või ei peaks. Kui tema enam ei vaja, sest saab mujalt või kaob vajadus - kui tema enam ei pea või leidub võimalus, kuidas kohustust vältida, siis ta laseb lahti ja läheb ära – see tähendab, et astub nähtavalt sellele kaugusele, kus ta on tegelikkuses seisnud. Seega ei pea ega vali ta rohkem, kui miinimum sellest, mis on vajalik, et tema vajaduste lahendus püsiks ja tema hea nimi säiliks.

Suhtest keelduja/ suhte kasutaja/ suhte lõksus olijaga koos olemine ja elamine tähendab seda, et - peatudes/ astudes edasi või kõrvale - ei ole teist enese kõrval ega samas. See tähendab seda, et teisele toetudes kohatakse tühjust. See tähendab, et ei ole üksteisega kohandumist ega enese tegelikkusest teada andmist – ei anta teada, kuidas saaks olla, arvestades teisega, parem – ei anta teada, kuidas saaks arvestada inimese mitte rolliga.

Sellel hetkel, kui soovida kindlust ja toetust, kui uskuda, et olev on tõsi ja suhe/ teine on enese jaoks olemas, siis tuleb karm äratus – saabub info, et ei olda sobiv ja lähedust ei ole, sest inimeste vahelist seotust ei ole ega ole olnudki – ühes olemine ja ühes tehtu ja ühes kogetu ei tähenda lähemat lähedust, sest inimeste vaheline vahe püsib samana või on ajas laienenud.

Vahe on inimeste vahel – lähedus on markeeritud rollidega, sest rollid on hoidnud suhet – rollijoonised ja neist kinni pidamine ja nende tõeseks uskumine annavad teada ja näitavad ette, miks ja mil moel ollakse koos. Siis, kui üks osapool muudab senist ja teeb ennast inimesena nähtavaks ning tahab iseendana nähtavale jääda, siis sellisest ühes olemisest ja koos elamisest keeldutakse – see on vale lähedus - toimuvat valeks nimetava vastusega suunatakse inimest õigele suhte tasemele tagasi – sellele rollide omale.

Sõltuvus – enesele vajamineva püüdmine ja tagamine – tähendab, et osaks saava tegelikkuses ei ole seda ega ole see see, mida väidetakse või nähakse selles olemas olevat. Enese ja suhtega seonduva muutuse teoks tegemise jaoks on vaja tähelepanu iseendale, kui inimesele. Inimene vajab tähelepanu, et edastada teisele inimesele sõnum - püsi õiges, meid kokku siduvas, rollis/ muuda oma rolli joonist ja selles väljendumist/ lõpeta rollide vahetamine/ lõpeta rollidesse surumine/ loo minuga inimlik kontakt.

Rollide tasandile püsima jäänud suhetes saadakse enesele tähelepanu - siis, kui olla vale, st rikkudes kokkuleppelist või kellegi teise mängu/ siis, kui maksta selle eest – andes teisele vajamineva rolli, olles sellele rollile partneriks/ siis, kui nõustuda tingimustega – mil moel ja kuidas olles saab teisega koos olla/ siis, kui vaikida iseendast ja teisest, kui inimesest, kes ise valib rolli ja selle väljenduse ning peaks võtma vastutuse enese valikute ja teoks tehtud sammude tagajärgede eest.

Rollide tasand tähendab, et olevat ja tegelikkust muudetakse ja moonutatakse, et see sobiks kasutusel olevate/ kasutusele võetud rollidega ja rollides oleva inimese eesmärkidega. See tähendab, et mängu tuleb vale ja varjamine – mis toob kaasa selle, et ei ole üheselt selge, mis ja kuidas ja miks ja kellena.

See tähendab, et kasutusel on vägivald ja vähendamine – inimesena olemise võimalusi ja vabadusi tuleb vähendada selleks, et ta mingile rollile vastaks ja ise ennast selles olevana näeks siis, kui ta ei nõustu temale jäetud/ temal oleva rolliga. See tähendab, et inimesel endal tuleb ise ennast vähendada ja rollile sobivaks muuta, et temaga koos olemist valitaks/ jätkataks.

Rollidel põhinev suhe tähendab, et panustatakse rollide täitmisele ja neile vastamisele, rollide vahetamisele ja nende alles hoidmisele, rollide pärast sõdimisele ja nende vastu võitlemisele. Tegeletakse ellu jäämise ja eluks vajaliku hankimisega/ säilitamisega – sõltutakse teisest.

See tähendab, et inimese alguse meetritel valitseb segadus – enesega seonduvas süsteemis on segadus - põhirollid on asendatud/ välja vahetatud/ ära võetud/ teisele antud/ ära kaotatud – enesele kuuluvat kohta ei ole ja iseendana olemas olla ei saa – kõik on ajutine ja kaotatav, sest kui kaotada ära ühendav roll, siis ei ole olulise teisega ühendust – teine valib ise, millise rolli, enesele võimalike hulgast, ta endale võtab ja kelle, tema ise, sellele partneriks valib – kõik olemas olevad ei sobi ja kõikide rollide partneriks olla ei taheta.

Kaotuse kogemus ja turvatunde puudus räägib sellest, et koos olemine on kohustus, mida täidetakse senikaua, kuni peab või seda vajatakse – siis, kui enam mitte, siis see ühendus kaob ära. See info on olemas, sest seda, mida on öeldud, seda on ka tehtud – see on teadmine, et see saab korduda ja suhe saab jäädagi lõpetatuks.

See on teadmine, et tegelikkuses ei seo, selle konkreetse inimesega, mitte midagi kokku – kui see inimene ütleb mingist kindlast rollist tulenevale suhtele Ei ja laseb sellest lahti, siis ollakse ja jäädakse üksinda ning enesele vajaminevast ilma, sest seda seotust ei saa asendada ega selles osaks saavat/ võimalikuna olevat ise enda jaoks korvata.

Sellise inimesega ühes olemine tähendab seda, et teine teeb tööd, mille eest temale palka ei maksta ja ta nõustub jätkama siis, kui teda õigena vaadatakse ja koheldakse ning talle õigel moel vastatakse – see on rolli andmine/ rollis nägemine/ rollis olevana kohtlemine – sellele inimesele vajamineva(te) Mina olen selline – üle kinnitamine. See - Mina olen selline - tähendab seda, et seda teist peab sellisena olemas olevana näitama ja tunnustama ka siis, kui tema ise seda ja sellisena tegelikkuses ei ole.

Ehe inimene ei mängi ega varja, sest see tooks kaasa segaduse ning olemas olevate võimaluste ja potentsiaali kaotuse – see inimene on olevas nii nagu see on võimalik – tema panustab sellesse hetke ja teisega koos olemisse, sest selles hetkes on ka teda – see hetk on kahe ühine – selles on tema enda sünd ja loovus sees – see on tema elu ja aeg, mida elada ja kasutada parima võimalikuna – iseenda, kui inimese jaoks – tema teab, et see valik toetab ka teist, kui inimest.

Siis, kui põhirollipartner/ suhtekaaslane teeb sama ja valib inimesega sama tasandi, siis sellest sünnib sünergia ja koos kasvamine. Kuid, kui selle inimesega, kes soovib jõuda inimese tasandini või näeb/ teab ennast seal olevana, mängitakse ja temale valetatakse, siis sünnib sellest kaos ja vastuseis – see on enesele koha vajamine ja enese oma kindlustamine – inimesed on võrdsed, rollid ei ole – rollide Maailmas ei saa olla teisel seda, mis enesele kuulub – see teine, kes tahab enesele samal moel ja tahab olla enesega samal moel, on oht, mis tuleb kõrvaldada või mida peab kontrollima, et vältida enesele kuuluva kaotust.

Kui inimest takistatakse ja keelatakse ning talle ei anta inimesena olemiseks, kõndimiseks ja väljenduseks võimalust – kui talle ei anta teada ega näidata, et inimene on põhi - rollid on inimese vastutus, valikud ja võimalused, mida ei pea kasutama selleks, et muuta ja vältida enesega seonduvat. Kui talle ei anta teada, et rollid ei ole olemas selleks, et kontrollida ja kindlustada endale seda, mis sõltub teisest ega ka selleks, et rolle vahetavana ja rollidesse peitununa, anda ära oma vastutus iseenda ja enesega seonduva eest – siis ilma vajamineva informatsioonita inimene kaotab iseenda – ta näeb ja teab ennast rollina, sest see on ainus viis, kuidas teda nähtavaks tehakse ja temale vajaminevat on võimalik saada ja kasutada.

Valedel põhinev seotus, milles varjatakse tegelikkust – inimene teostab ühes olemist ja näitab ühenduse olemas olemist, kuid otsib, samal ajal, lahendust, kuidas anda endale vabadus ja leida enesele kuuluvast rollist lahti ütlemise võimalus – eesmärgiks katkestada/ lõpetada seotus teise inimesega. See tähendab, et tema olemised ja valikud on mõjutatud tema tegelikkusest – ta varjab ise ennast, kuid see ei kaota teda ära – ta ei hoia seda, mida ta ei taha – tema ei hoia ega hinda seda, keda tema ei taha.

Inimene, kes ise valis endale rolli, on vastutav selle sammuga seonduva eest – inimese valik ei kaota ära teda ennast – tema, inimesena, on seotud teise inimesega – tema teostab seda ühendust mingi kindla rolli alusel ja temal on vastutus anda sellele seotusele oma toetus, sest tema valik ja jätkuv kohal olemine annavad teisele teada, et tema teeb seda – see on info, et tema on võtnud vastutuse, et see ühendus alles oleks ja toimiks parimal võimalikul moel.

Suhe ja seotus sellega, kes on kohal, kuid otsib olevast väljapääsu - tähendab sõltuvust sellest, kes suhte on lõpetatuks lugenud, sest tema dikteerib ja omab seda suhet – tema annab teada, kuidas selles saab olla ja mida sellest ei saa – tema seab paika piiri, millest üle ei ole võimalik astuda – tema ei luba endale liiga lähedale ega lase kõrvale astuda – tema kaotab ühte siduvat rolli.

Tema on see, kes vajab enesele rolle, mis teda teisest eraldavad ja toda kontrolli all hoiavad ning valeks nimetavad – vale teise jaoks ei pea ta kahte kokku siduvas põhirollis olema ega ka tollega samasse jääma ja toda teist, põhirolli kohaselt, tunnistama. Seega annab ta teisele teistsugused nimetused ja osutab teistsugused olemised - uued rollid, et too teine teaks, kellena teda nähakse ja koheldakse – need on põhjused, miks selle teisega teisiti ei saa ega ole teistmoodi võimalik kui see, mille piiride seadja ise endale valib.

See inimene, kes on seotud sellega, kes teda, kui põhirolli ja inimest, enam ei vali, tunneb hirmu ja üksindust, kogeb vägivalda ja vähendamist, tema osaks saab manipuleeriv käsitlemine ja temale valetatakse. See inimene püüab kohustada, seda teist, põhirollidest tulenevasse ühendusse astuma ning enesesse selle alusel suhtuma ja sellisena väljenduvana suhtlema panna. See ei õnnestu.

Tajudes erinevust ja kogedes segadust, on vajadus ühtse tõe ja selguseni jõuda – inimesel on vaja teada, kes ta on – miks tema ei saa, teisega olles, iseendana olla, kui kõik alused on selleks olemas – miks tema ei saa enesega seonduvat muuta ega parandada ega teisele lähemale astuda, kui teine on temaga samas ja tema jaoks olemas – miks teine ei näe ega tunnista teda sellena, kes ta on?

Inimene, kes kaotab ennast siis, kui temalt võetakse roll, mida ta iseendaks pidas – usub, et ta kaotas iseenda ega saa enam sellisena olemas olla, kuna tal ei ole oma rollile enam partnerit. Enesega aset leidnu põhjendus - inimene usub, et tema oli selle koha ja koos olemise vale osapool – tema pärast ei jätkunud ühine tee – tema ise on põhjus, miks ei ole võimalik koos olla – temas peitub vastus, miks teda möödunuga samal moel enam ei kohelda ega olemas olevana nähta.

Enese valeks pidamine tähendab informatsioonide erinevust – enesel olemas olev ja senise rolli partneri kasutuses olevad infod ei lähe omavahel kokku – inimene ei saa valida seda ja samal moel, mida ja kuidas valib teine või valivad teised. Enese tões seistes ei anta talle selleks võimalust või tema ise ei ole nõus temale võimalikuks osutuval moel.

Inimene, kes tahab jõuda inimese tasemel püsiva ühenduseni, ei ole nõus rollide mänguga – ta ei ole nõus inimest vähendavate rollide kasutamisega – omades põhirolli, annab ta inimesena parima, et selles kasvada. Teisega seotuna olles saab ta seda teisega koos teha – mõlemad ühendavad energia ning sellest saab jõud ja tugevus, kuidas eneses avalduvat ja ühises ette tulevat lahendada ning ühiselt edasi astuda.

Rollide Maailmast välja kasvaval inimesel kaob ära nende inimeste toetus ja nende inimestega koos olemise võimalus, kes olid temaga seotud läbi teisendatud rollide – ühendus võis ja sai olla põhirollide/ suhterollide põhine, kuid tegelikkuses oli see mäng ja kohustus – inimesed olid mujal – see oli koht, milles nad pidid osalema st rolli täitma, kuna neid oli selleks kohustatud või nad vajasid/ kasutasid võimalust, et saada sellest koos olemisest kinnitust enesele, kui rollile – seal ja selles oli olemas see keegi või miski, kes/ mis neile vajamineva rolli andis – osaks sai tähelepanu - Mina olen selline.

Rollide Maailmast välja kasvav inimene ei mõista eneses toimuvat ja enesega seonduvas aset leidvat– ta ei saa aru, miks temale vajaminev tulemus, teada olev informatsioon ja sellest teada andmine ei tähenda muutust ja korrastumist – olemas oleva ja tõese infoga kooskõlla jõudmist.

Miks – kas mina olen see, kes saab tegelikkusest valesti aru – miks mina ei nõustu – mis minuga on valesti? Miks teised sama ei näe ja sama ei vali – miks teised, valedel alustel, kellegi tähelepanu poole püüdlevad - lähevad kohale, nõustuvad aset leidva ja osaks saavaga ning teostavad ühes olemise ilma, et see neid häiriks või nad midagi ette võtaks – nad on nõus vähendamise ja vägivallaga, kuid nad ei otsi vastuseid ega näe lahendusi?

Enesel olevate andmete alusel ei ole põhjust ühes olla ja kokku saada – on teadmine, et see ei ole turvaline, sest ei saa olla iseendana – ühes olla saab läbi iseenda vähendamise, enesele antud/ jäetud rolli vastu võtmise ja enesest loobumise – ühes saab olla seda suhet omava/ sellesse koos olemisse lubaja loa alusel – too seab tingimused, kontrollib vastavust ja nõustub ühes olema või keeldub sellest. See ei ole võrdsus, vaid teise poolt juhitud mängu sobitumine ja selle sobivuse üle kinnitamise vajamine.

Enesele, kui olulisele rollile, kui iseendana olemisele ja sellele õigusi omavale, kinnituse vajamine – toob inimesele kaasa vajaduse kokku saada ja koos olla sellega, kes teda enesele sobivaks ei tunnistanud ja enesega kokku siduvast ühendusest välja jättis, kuigi oli selleks kohustatud – oli olemas seotus, mida ei saanud eirata ja teiseks teha.

Seal ja selles, samas kus teine oli, oli enesele koht olemas, kuid seda ei saanud enesega kooskõlla viia ega enesele kindlustada – sellel kohal olemine ja selles kohas osaks saav sõltus teisest – olemine ja valimine sellisena, kuidas teisele ei sobinud, tähendas üksindust, eraldatust ja välja jäetust – rollisideme kaotus/ selle teostamise võimatus võrdus enese kaotusega – puudus enesele – Mina olen selline - vajaminev tähelepanu.

Sellisel moel kogetud ühendus tähendas seda, et teine ei valinud ühendavat rolli inimeste tasandile viia – see jäi rollidele põhinema - see tähendas, et inimeste vaheline lähedus ja selle läheduse astme muutmise võimalused jäid ära. Vajadusest saadetu ei saanud sellest vahest aru, sest tema oli teistsuguse valiku teinud ja lähema läheduse valinud – match jäi sündimata.

Rollide Maailmast välja kasvav inimene seisab dilemma ees – põhjuseks on tema kaks erinevat Mina ja tema kaks erinevat vajadust – temas räägivad oleva aja teadlikkus ja möödunud aja vajadus. Möödunud aja lahendus tähendas tähelepanu suunamist enesega seotud teisele – Näe, too on sel moel vale ja selles ebaõiglane – selleks, et minus ja minuga seonduvalt muutuks, tuleb teisel muuta ise ennast ja enese poolt tehtavat/ antavat!

Kuna teine on põhjus, siis on teine ka lahendus - Kui teine teisiti valiks ja teine ise muudaks, siis mina saaksin ja minu jaoks oleks olemas! Selle võimaluse nägemine ja sellise informatsiooni enesele andmine, kinnitavad, ennast, selle teise ja nö kahevahelise situatsiooni külge – on võimalik = saan. Seega tuleb oodata, millal – vajadusel tuleb maksta hind – peab olema nõus sellega, kuidas peab olema teise jaoks kogetav.

Ette näidatud põhjus ja enesele valitud lahendus ei too kaasa enese jaoks olulise loo lahendust – ootamine ja kohustamine ei vii oodatud tulemuseni - ikka ei saa ega ole nii nagu vaja, sest teine on ikka samasugune – teise kasutuses olev ja teise poolt edastatud info, tema enda ja rollisuhte kohta, on erinev enese kasutuse ja teada olevast.

Tegelikkuse mõistmine – Minul ja minule ei ole olemas ka siis, kui ma lähen ja nö sobiv ja õige olen – see on enesega kinni makstud tähelepanu – enesele osaks saav ja võimalik ei jää samasuguseks siis, kui teen sammu etteantust välja ja teisale – see leiab aset siis, kui teen ennast nähtavaks inimesena ja ootan sellisele iseendale kaaslast seal, kus teine/ teised valivad koos olemise sisu ja lähedust muutvaid rolle.

Sõltuvuse mõistmine – Minule osaks saav ei ole see, mida ja kuidas mina vajan, sest see on manipulatsioon – see on enese, kellesti teisest, sõltuvaks tegemine/ enese tähtsusetuks tegemine/ ise endalt olulisuse ära võtmine ja iseendale vale informatsiooni kasutada andmine.

Kindlatel alustel olemas olev rolliühendus avab möödunu - see on tähelepanu vajamine kohast, kus see on, mingitel alustel, võimalik – see on justnagu poodi minek – seal on oma tähelepanu müüja ja temale tuleb maksta müüja poolt küsitud/ määratud hind. Iseendast ei piisa, lihtsalt olemas olemisest ei piisa, sest see koos olemine ei ole võrdsete valik ja soov, vaid teise inimese ostmine, et too oleks Minule sobiv – Minule vajamineva sisu ja tähenduse ning läheduse astmega.

Rollide Maailmast välja kasvava inimese tõde – suhted lõppevad/ seotused kaovad/ valikuid jääb vähemaks/ neid kohti, kus varem oldi ja, kuhu varem mindi, ise enam ei valita/ koos olemistele öeldakse Ei/ mingist kohast lastakse lahti ja mingisugusest situatsioonist minnakse ära siis, kui piir on ette tulnud – enam ei jääda ega oodata muutust – enese ja toimuva mõistmine, kui otsus, tehakse teoks.

See toob kaasa hirmu ja ärevuse ja enese valeks pidamise, sest on soov ja vajadus, et eilne oleks olemas ka uues olevas, kuid kõike ei saa kaasa võtta, kui ka ise seda tahaks – see on vajadus, et enese ümber olnud ja enesele teada olev, kasvaks kaasa - kuid läbikäidud teed ja koos olemised jäävad seljataha – vanade klassiruumide uksed sulguvad.

See toob kaasa kurbuse ja üksinduse, sest toimuvas kogetakse kaotust – teised on, kusagil ja milleski, endiselt koos ja neile teistele paistab see sobivat – teiste ühes olemine mõjub hülgamise ja välja jätmisena – olgugi see iseenda poolt valitu ja teoks tehtuna.

Selles kohas on oluline endale uue info andmine - Mina ei ole vale – minu andmed on õiged – minu jaoks sobimatuga ja muutust vajavaga nõustuvad need, kes mängivad, mingis kindlas ja kellelegi kuuluvas, rollide mängus kaasa, sest vajavad tähelepanu, et olla rollis – neil on üksteisele anda see, mida kogeda ja omada tahetakse – see on vahetus ja vastu saamine.

Enesele vajamineva ostmine – vii rolliga nõustunule raha/ pööra temale tähelepanu/ kuuletu talle/ täida tema poolt ette antud ja kätte näidatud reegleid/ püsi piirides - siis saab osaks – teine võtab enda kanda rolli, et tema tähelepanu ostja saaks ennast vajamineval moel kogeda ja näha. See ei ole koos olemine, milles toetatakse, avalikult ja selgelt, inimese kasvu – see on vaikimine olulisest ja peamisest, see on varjamine ja valetamine – see on vahetus ja võimaluse ära kasutamine ja enese, teisele, kasutada andmine.

See on manipuleerimine siis, kui teadlikult mängitakse inimeste vajadustel – rõhutakse sellele, et on inimesi, kes on oma vajadustest - ka teadvustamata ja nimetutest vajadustest - sõltuvad. Neid inimesi ei nähta inimestena ega anta neile võimalust olla inimestena – neile jäetakse see mulje, et neid nähakse ja neile antakse koht, kus iseendana olla – kuid selle sammu varjus ei anta teada koos olemise eesmärgist ja seda teostama suunavast motivatsioonist – käsitletavale edastatud teave on valikuline.

Sellisel moel inimese vajadusi ära kasutajad teevad enesest narkootikumi – sellised inimesed saavad aru, kui neid, nende põhjani välja, nähakse – seega hoiavad nad oma mängu mõistvast ja sellest keelduvast inimesest eemale. Nad teavad, et nende mängu läbi nägev teeb selle mängu avalikuks ja see enam ei tööta. Seega pöörduvad nad sinna ja nende poole, kus ja kellega nad saavad ennast teoks teha.

Põhirollide vahelise sideme teise vastu vahetanu ütleb seotusest lahti, et minna sinna, kus ta saab enesele vajamineva – enesega ühes olijat vajamineval moel käsitleda – oluline ei ole roll, mis seob teisega kokku, vaid teise inimesega koos olemisest saadav. 

Põhirollist tuleneva seotuse kaotaja info iseendale on täiesti õige – tema ei saa teisega koos olla, sest tema on vale – teda ei vajata, sest teda ei saa kasutada – inimesena ei ole ta oluline – põhirollis olevana ei ole ta vajalik – ta on oluline ja vajalik siis ja seni, kui ja kuni teda saab kasutada teisendatud rollides olevana ja väljenduvana – teisele vajamineva rolli kinnitajana.

Lapsepõlve vajadused kõnnivad inimesega kaasa siis ja seni, kui ja kuni neid ei ole mõistetud – ei ole aru saadud, mis ennast käivitab ja miks just sellisel moel reageerima paneb – mis on see, mis teisest inimesest sõltuvaks teeb ja teist inimest vajama paneb. Teine inimene annab võimaluse iseendale vajaminevat kogeda, ise ennast vajamineval moel näha ja enese möödunut läbi mängida selleks, et sellest välja ja edasi astuda – ise oma teel kõndida.

Kui iseenda, kui rolli pärast tuli võidelda ja võistelda, kui enese rolli ei saanud enesele kindlustada, siis see tähendab, et enesega seonduvas puudus üheselt mõistetav selgus ning turvaline ja oma kohal püsiv teine – puudus see, kes oleks olnud enese tugevus ja mõistmine ja lahendus ajal, mil ise veel ei osanud ega saanud ega valinud – puudus see, kes oleks aidanud jõuda parema iseendani nendes kohtades, kus natuke jäi puudu, kus komistati, kus puudus julgus ja osavus, kus hirm ja valu võtsid vabaduse.

Puudus see, kellega koos olemine oleks tähendanud ühtset tervikut – Meie-t, milles mõlemad on võrdselt olulised ja mõlemad panustavad selle seotuse hoidmisele, ilma sõltuvaks tegemiste ja vajadustel mängimistega – rollide vahetus ja rollide sõda tähendas, et seda Meie-t ei olnud, sest igaüks oli enese eest väljas ja enesele vajaminevat tagamas – tähelepanu enesele vajamineval moel püüdmas/ loomas/ omastamas.

Pikaajaline, enese vajadusest tingitud, sõltuvus tähendas seda, et enese jaoks oluline Meie/ erinevad Meie-d olid olemas ning neid väideti ainsateks ja tõesteks, kuid mitte üks neist ei olnud seda, millisena neid esitleti ja välja paista lasti – nad jäid valedeks ja ennast vähendavateks, sest neisse kuuluti ja neist saadi osa, kuid iseendal ei olnud võimalik neis aset leidvat ja enese jaoks olemas olevat, enese jaoks sobivaks ja õigeks timmida – neist kõigist oli võimalik eraldatuks, ära saadetuks ja välja arvatuks osutuda, sest need Meie-d kuulusid kellelegi teisele, kes ise valis ja otsustas, mille alusel ja miks enese valik teoks teha.

Ausa vastuse puudumine ja enese tegelikkuse vältimine viisid olukordadeni, milles avanes möödunu – kõik selleks, et inimene mõistaks enesele osaks saanut ja arvestaks sellega – inimest lükkas tagant vajadus jõuda enese normaalsuseni – selleni, mida talle näidati ja millest temale räägiti, kuid mida ta möödunus ei saavutanud ja sealses kogeda ei saanud.

Tõde on selles, et tema oli ja on normaalne – selle mängu, milles ta ebateadlikuna osales, ülesehitus, reeglid ja valikud olid sellised, mille alusel talle näidati ruum, milles ja jäeti võimalused, kuidas toimida – paika olid pandud piirid, milles puudus vabadus, enese tegelikkuse alusel olla ja ise valida. See oli mäng nimega Elu, mida mängiti tões ja vaimus, kuid mis ei viinud alguse meetritest kaugemale.

Normaalse ühte kasvamise raskused tähendavad kohanemist ja kohandumist – see on tõese info andmine, mis lähtub tegelikkusest – kogu selle aja sees on olemas teadmine – Meie oleme koos – Minuga ollakse koos - Mina tahan koos olla – Mina panustan enesega seotutesse ja seonduvasse, sest see on Meie sisse panustamine – kui minul on parem, siis on ka teisel parem - kui teisel on parem, siis on ka minul parem. See on soov kogeda ühes olemist üheselt ja selgelt nähtava ja kogetavana.

Kuid, kui enesega seotu ei loo ega otsi hetki, milles koos olla lihtsalt, ilma kasu toomata ja õigena olemist tõestamata ja rollide vajadusi loomata, siis see ei ole ühenduse tugevdamine võrdsete vahel, vaid sõltuvuse süvendamine – vajaduse olemas olemine ja selle lahendamiseks enesel olemas oleva rollide ühenduse, kui võimaluse, ära kasutamine.

Rollide Maailmast välja kasvava inimese takistus eneseni – vajadus, kindla teisega, koos olla selleks, et enesena nähtaval ja reaalsena olemas olla, viib võimetuseni lahti lasta suhtest, mis on teda vähendav ja tema tegelikkust takistav. Ta proovib seda ümber teha, sest see on koht, mis kuulub temale ja see on seotus, milles on võimalik olemas olla. Ta teeb ennast, inimesena, nähtavaks ja teatavaks ja temale vastatakse.

Sinu enda pärast ei saa – Sina ise ei taha koos olla – sellise Sinuga ei saa koos olla! See info laseb suhet hoidva, kuid sellesse muutust sooviva inimese aju lühisesse – sest see annab teada nagu tema ise ei tahaks ega valiks teisega koos olemist ajal, mil teine seda tahab ja teostab.

Vana muster tähendab, et selles kohas käivitub enese tõestamine ja õigustamine – enese soovi ja eesmärgi nähtavaks tegemine. See tähendab rollide mängu astumist – sel moel näidatakse teisele tema olulisust ja kinnitatakse tolle tähtsust – teine saab sel moel endale vajamineva - Mina olen selline – kogemuse.

See tähendab, et sellesse kohta jääb suhte muutuse plaan pidama – teisel ei ole huvi aset leidva muutuseks ega teistsuguse tähelepanu osaks saamisele – tema kindlustab enesele vajamineva tähelepanu – näitab huvitatust, näitab mõistmist, näitab kavatsust, mis tegudeni ei jõua. Eemalduse vältimiseks annab ta teada, et on võimalik. Huvi kaotuse vältimiseks osutab ta muutuse soovijale, kui põhjusele ja enesele, kui seotuse säilitajale – see kindlustab enesele vajamineva rolli – enesele osaks saav tähelepanu on kontrollitult õige ja täpne.

Enesele vajamineva tagamiseks, kellegi teisega manipuleeriv tahab, et teise inimese vajadused jääksid alles – kui on olemas see teine, kes vajab seda, mida temal on anda – enese tähelepanuga ülekinnitatud koht enesele kuuluvas süsteemis - siis on tema see, kes on oluline ja, kellele vajaminev tagatakse. Manipuleerija kasutab ära informatsiooni puudulikkust ja teise inimese sõltuvuslikke kalduvusi. Manipuleerija ei aita inimesel kasvada ega iseendana oma teel kõndida – tema ei jaga ausat informatsiooni – ta valetab inimese kohta ja näitab teda, tegelikkusest, vähemana ja valena.

Enese vajaduste täidetuse nimel manipuleeriva inimesega koos olemine tähendab pendlit - on ainult kindlal moel ja see on ainult sellisena – kuid, kui sellisel moel ei ole, siis on teine äärmus ja seda täiega. Pendli eesmärk on hoida käsitletav õiges pooles ja tõugata teda tagasi, mängu järgivale rajale – info edastamine – kas on või ei ole – teistsugust varianti ei ole.

Sel moel käituda valiva inimesega koos olles jääb enese vajadus, mis tuleneb teisega koos olemise heitlikusest, alles – teine ei anna seda, mida on vaja, eneses ilmneva, vajaduse kaotamiseks – ausat ja üheselt paika pidavat koosolemist – teadmist, et teine on minuga, kui Minuga koos – teine on koos kõiges – nii heas, kui ka halvas – nii kerges, kui ka raskes – teine ei lase lahti, ei lähe ära ega pöördu vastu.

Rollide Maailmast välja kasvava inimese teadlikkus - Mina ei vihka ega karda – need on minu enese tunded, et vältida enesele osaks saanu kordumist – hirm tähendab, et kardan ise enese alt vedamist – mina ise petan ennast, et minul on olemas ja minule on võimalik/ mina ise saadan ennast tagasi ja loon, sellega, võimaluse, et saan vägivaldse kohtlemise osaliseks. 

Mina ei vihka teist, kes sellise võimaluse valida annab - tean, et minul on valiku võimalus olemas ja mina kasutan seda. Enese sõltuvuslike vajaduste olemas olemise tõttu teiste vajadustel mängiv inimene võib ja saab olemas olla ja oma tegusid teha – mina ei võitle tema vastu – mina ei vali temaga, teadlikult, selle taseme ühendust – mina ei vali vaikida ega teiseks nimetada – ütlen välja selle, mida, miks ja kuidas ollakse tegemas ja valimas. Teadlikkus toob kaasa mõistmise, et minuga sama mõistvaid ja samal moel valivaid inimesi on vähe.

See, kes täidab teiste vajadusi – olla olemas rollina, ületades nende samade teiste piire – püsib sellisena, sest tema taustal on keegi, kes teda sellisena vajab – see keegi hoiab inimest samas – see keegi annab inimesele teada, et too on oma valikus ja väljenduses õige ning et tollel on põhjendatud vajadus sel moel käituda – ta annab, tegelikkust moonutava informatsiooni, teada selleks, et temale endale vajaminev jääks alles.

See on inimesena olemise ja inimese kasvamise, suunatud ja eesmärgipärane, takistamine – enesele vajamineva doonori alles hoidmine – enesele vajamineva tähelepanu kindlustamine – rollide süsteem tähendab hierarhiat – igale osale on vaja seda, kes teda õigel ja vajamineval moel olemas olevana näeks ja näitaks.

Süsteemis olijad on valitud süsteemi looja valgustamiseks – süsteemi väiksematele ja vähem tähtsatele osadele tähelepanu, neile vajamineval moel, ei jagu – mida kaugemal nad seisavad tipus olijast, seda vähem neile tollega kaasevat tähtsust ja valgust osaks saab – sageli soojendavad nad seda ühte ja ainsat mälestust, mis neid süsteemiga liituma pani ja, mis aitab, neile vajaminevat, ettekujutada kõiges selles, mida ja kuidas on nende tegelikkus.

Vajaduse täitmine – sõltuvuses hoidvas suhtes – see on võimaluse ära kasutamine – käsitletaval ei ole õigust osaks saava muutmist küsida ega puudustele tähelepanu juhtida – ei ole õigust tähelepanu kvaliteedi ja tähelepanu suuruse muutmist küsida – on, kas nii või mitte üldse. Põhjuseks on see, et seotus ei ole inimeste vaheline ega põhirollide kinnitamine, vaid teisandavatel rollidel põhinev.

Teadlikkus - mis on see, mille alles hoidmiseks ja kasvatamiseks mina oma energia annan – vahe tegemine – kas tegemist on vajadustele ja ära kasutamisele suunatuga või inimesena kasvamisele panustamisega. Mängiva teisega koos olemine tähendab minimeeritust ja neutraalselt. See on mõistmine, et teise naeratus ei ole sama minu omaga – teise valikud ja olemised ei lähtu samadest põhimõtetest – Minule tähendab Meile ja Minule - teise puhul tähendab Minule/ Meile - Minu rollile.

Oled, teisega koos, nähtavale toodud ja teada antud informatsiooni alusel – ei mõtle, et tegelikkus on teine, sest ise ei mängi mänge, vaid oled ausalt – selles kohas olevana ja seda ühendust hoidvana – oled oma õla alla pannud ja kõnnid teisega ühes – ühendatud teedel. Ei tea, et teine mängib, kuid ei ütle seda välja – tema kasutab saadut, kuid enese teed ühte ei too – ta ei anna seda, mis inimest toetab, vaid annab selle, milles on iseendaga kokku leppinud – annab tähelepanu, sest vahetab seda enesele vajamineva vastu – ostab, sellest teada andmata.

Sellises seotuses kasutuses oleva informatsiooni suunatus - ilma teiseta kaotan enesele vajamineva - andis aluse uskuda põhjuseks, et ise olen vale/ ennast häbina näha/ teise vajamisest sõltuvuses olla. Teadlikuna tean, et tegelikkuses ei kaota, vaid võidan siis, kui mina ise ei kaota ega müü ennast – ei anna ennast vahendina kasutada. 

Seega ma ei seo ennast teise külge, et oodata seni, kuni teine annab minule selle, millest minul olevas ja möödunus puudu jäi – tean, et see on vahetusel põhinev tehing – teine on olemas, temale sobival määral ja kujul seni, kuni tema saab endale vajamineva vastu – kuid, kui ei saa, siis ta sulgeb ennast ja keeldub minu jaoks olemas olemast.

Oma tähelepanu ja energia teisele pühendamine tähendab, et teine kasutab seda, kui infot, enesele vajamineva saamiseks ja enese kasvatamiseks – "Vaadates Mind – Mina olen selline, saad Sina seista minuga samas ja olla osa – Minuga koos olemine tõstab Sind – Mina olen eriline ja särav – kui Sind nähakse Minu kõrval, siis Sina saad sellest särast osa – siis oled Sa enese tegelikkusest parem ja erilisem. See, mis on Minus, seda ei ole Sinus. Ilma Minuta ei ole Sa keegi - Mina annan Sinule tähenduse siis, kui pööran Sinule tähelepanu ja osutan sellele Kes Sina oled/ olla saad/ olla võid!"

See väide on vale – tähelepanu vajadusest sõltuvuses oleva inimese - kui Mina olen selline – teeb teiste inimeste tähelepanu – ilma teiste tähelepanuta ei ole teda sellisena olemas – ilma tema poolt käsutavate ja kasutavate teisteta ei ole tollel olemas peegleid, keda survestada ja, keda meelitada ennast õigena näitama, et seejärel ise sellisena olemist kogeda – impulss, olla ,ei tule seest, vaid väljast – see saab olla soov ja tahe, kuid selle kinnitab, kellegi teise tähelepanu – vajaminevale iseendale, kui rollile, partneri olemas olemine.

See inimene, kes ütleb – Kes Sind ikka tahab! ja Vaata, milline Sina oled! – ei räägi sellest, kellele ta osutab ega teiste kohta, kelle kohta ta väidab, vaid iseendast – tema ei taha koos olla ja tema näeb sellisena. Inimene, kes vajab teist, sest sõltub teisest - saab sellest väitest aru sel moel, et see teine on ainus, kes temaga koos olemise valib isegi siis, kui ei pruugi teda tahta – kuid sellest hoolimata teine on ja jääb temaga kokku, sest seni ta on ju olnud ja on jäänud. Teist vajav inimene ise annab endale informatsiooni, mis näitab talle - teda suhtes olevana ja teisega ühendatud suhte jätkumist.

Tegelikkus – see teine teisiti/ senisel moel ise enam ei taha ja seega näitab, et mujal ei ole ja seega inimene ka mujalt, vajaminevat ja olulist, ei saa – teiste võimaluste kadudes/ kaotuses inimene ei lähe ära ega otsi mujalt ega võrdle, vaid kuuletub ja laseb ennast allutada ja sobival moel kasutada – on kuulekas ja nõustub rollide mänguga.

Tegelikkus – inimesel, kes on teise inimesega mingite rollide alusel seotud, on õigus ootusele, et temale räägitakse tõtt, et tema saab enesele lubatu, et temast hoolitakse ja tema vastu tuntakse huvi ja teda soovitakse näha ja kogeda tema enda parema võimalikuna.

Kui inimesele valetatakse ja teda petetakse, siis mitte sellepärast, et tema on loll ja kergeusklik, vaid sellepärast, et sel moel valinul on eesmärk, miks tema seda teeb. Lolliks nimetamine on vastutuse teisele osutamine – Mina sain teha, sest Sina võimaldasid selle. Tegelikkult ei olnud teo tegija aus, vaid kasutas ära võimalust – ta ei andnud teisele ausat valiku võimalust, sest tahtis kindla tulemuseni jõuda – enesele vajamineva rolliteisendina olemist kogeda.

Põhirolli kaotus ei tähenda enese kaotust – see tähendab seda, et rolli partner ei vali koos olemist ja sellest tulenevalt ei saa ise, ennast, selles kindlas rollis olevana ja selle kindla partneriga ühes olevana näha ja kogeda. See tõde ei kaota ära iseennast, kui inimest ega võta ära teiste rollide valiku võimalusi - lihtsalt see, konkreetset rolli kandev, inimene on valinud endale, enese jaoks, õige kauguse ja teostab seda. 

Teisega koos olemise võimetus ei tähenda enese kaotust ja kohast ilma jäämist – see koht, mis on saadud sünniga, ei kao ega ole vahetatav – seda ei saa mitte keegi ära võtta ega teiseks muuta. Need, kuhu kuuluda ei saa ja millest välja võidakse arvata, on inimeste poolt loodud süsteemid, mis täidavad süsteemi looja eesmärki – tema on see, kes valib - kellega/ kes otsustab - millisel moel/ kes määrab tingimused.

Lapsevanem saab kasutada, enese poolt valituid, enese süsteemi ehitamiseks ja esitleda seda, kui perekonda, mida see ühendus kunagi ei ole, sest vanem käsutab ja kasutab seda enese vajadustest lähtuvalt - teistel osalistel sõnaõigust ega enese ja enesega seonduva määramise õigust ei ole - kui nad ei ole sobivad ega õiged, siis nad jäävad oma kohast ilma ja sellest koos olemisest välja.

Laps, kes vajab kohta, kuhu kuuluda ja neid, kellega ühes olla - ei saavuta seda, selles süsteemis, mitte kunagi - see ei ole mõeldud inimeste nähtavaks tegemiseks, inimestena nähtaval olemiseks ja inimesena kasvamiseks - see on kontrolliv, allutav ja vabadust võttev süsteem.

Elu selles, ja tegelikkust väänavate inimestega ühes, teeb inimese psüühika katki - see teeb talle haiget ja kaotab ära tema eneseteadlikkuse - inimene usub, et tema on olemas rollina ja teine teeb teda nähtavaks ja annab tema olemas olemisele sisu ja tähenduse - teine on olulisem temast endast - see on süsteemi ja selle omaniku sõnum, mis osutab, kuidas tema poolt ülesehitatud süsteem toimib.  

Inimesena olemiseks ja enese kaotuse vältimiseks on oluline, enesele võimalikuna olevas, vahe tegemine ja ennast vähendavate süsteemide vältimine – oluline on otsustavus ja tugevus ja vabadus, et ise valida need kohad ja koos olemised, kus on võimalik olla iseendana, inimesena, teisega/ teistega võrdne. 

Kuid, kui see ei ole, mingil põhjusel ja mingis kohas, võimalik, siis tuleb anda endale teada, et see, milles osaletakse, põhineb rollidel, mis vähendavad inimesi - selle mänguga ei pea minema kaasa ega seda enese tõeks võtma - eneseteadlikkus, neutraalsus ja minimeeritus aitavad enese ja mängu vahele piiri tõmmata ja selle mõjust välja jääda. 

Teadmine - manipuleerimine, kui rolli nimetamine, ei kaota ennast, inimese ja iseendana, ära - see on, kellegi teise poolne, osutamine, millisena tema valib olla ja tahab, et teda kogetakse ja nähakse selleks, et ise ennast sellisena, läbi teise, kogeda ja näha. 

Teadmine - rolli valinud/ rolle vahetav teine ei kao inimesena - tema vastutus, rollidena oldud ajas ja rollides tehtu eest, jääb tema kanda - need ei ole tema poolt valitud ja osutatud rollipartneri poolt teoks tehtud ega need jää tolle kanda. Inimene ise on need astunud - need on tema poolt jäetud jäljed, mis viivad temaga seotud ja tema poolt põhjustatud tagajärgede ja tulemusteni.

Marianne

20.06.2025.a