Kasvamine on valus III - Sõnade taak

 

Vahel saab inimene sellise informatsiooni, millega temal ei ole midagi peale hakata. Vahel saab inimene sellise informatsiooni, millega ei ole mõistlik tegemist teha, kuid ometi teeb inimene sellest iseenda teema – inimene ise võimaldab iseendale teekonna, mis tähendab enese kaotust. Teatavaks saanud informatsiooni alusel loob inimene enesest Mina, kes ta ei ole, kuid kellena tema ise ennast näeb ja teab.

Sina oled sitt = Mina haisen. Sina oled värdjas = Mina olen ebard. Siis, kui kõlab - Sina oled – siis usub inimene, et temale öeldi, sest tema on/ temas on/ temal on. Sõnad ju osutavad temale – järelikult on inimene nende sõnade adressaat. Mina - Minule osutatud sõnad – inimese aju hakkab sõnade ja nendes sisalduvaga tegelema ning neid enese osaks pidama – temale on öeldud, temal tuleb neid mõista.

Siis, kui kõlavad sõnad – Sina oled mingi X – siis kõige alguses on ehmatus – miks teine Minule sel moel ütleb - mida see tähendab, et teine sel moel ennast väljendab - miks teine oma rollipiire ületab ja Meie vahelist seotust ei hoia – kuidas saab teine Minule sel moel teha/ öelda – Mina olen ju see/ teine on ju see – miks teine Mind sel moel kohtleb.

Teise sõnade vastu võtmine ja enese omadeks tegemine tuleneb vaimsest piiratusest – info vahetus tähendab suhtlemist – suhtlemine tähendab kahte inimest – teine on ja Mina olen – Meie suhtleme – teine väljendub ja edastab enesele teada olevat – Mina olen olemas – Mina kuulen ja näen - Mina võtan suhtlusest osa – Mina vastan.

Vaimne piiratus tähendab last, kes tardub ja jääb paigale – temal ei ole mõistmist ega mudelit, et lugu teistmoodi lahendada. Teele saadetud sõnade raskus – inimesel on vajadus otsida neile lahter, et anda neile oma tähendus ja paigutada need kuhugi. Võõraste, valede ja haiget tegevate sõnade enese omadeks tegemine tähendab puudulikku selekteerimisvõimet – ei ole selge ega ole paigas enese Mina suurus ja teise Mina suurus – teine on enese peegeldus, sisu ja tegelikkus – teine, ise, on suletud saladus, mis muutub ja väljendub ehmatavates vormides.

Sõnad on energia, mis kannab mingit kindlat eesmärki – välja voolates annab energia edasi sõnade edastajas toimuvat – seda, mida tema tunneb ja, mida tema tahab – see on tema etendus ja tema lava. Laps ei mõista ise ennast teisest eraldada – temal puudub oskus jääda sõnadega kohtudes iseendaks – hoida enese Minapilti alles ja olla sellisena. Omal moel on laps teisega üks – teise sõnad kohtavad ja kohtlevad teda vahetult – ilma piirideta.

Väikene laps on mõjutatav – ta on harjunud ja õppinud kuulama ja kuuletuma – suure inimese sõnu olulisteks ja enesele öelduteks pidama. Laps on õppinud, sest teda on harjutatud, vaikima, ise ennast vaigistama, temale öeldud sõnadele alluma – neid taluma ja ära sööma.

Sellepärast on lapse jaoks väga raske seista korraga olukorras, milles tema vastu kasutatakse vaimset vägivalda, füüsilises vormis – sõnad on füüsilised – need loovad reaalse kujutise. Suur inimene osutab, millisena tema last näeb ja teab. Suur inimene kohtleb last senisest erinevalt – see annab oma kinnituse, et sõnad on tõesed.

Harjumus tähendab - Sina oled - sõnade enese omadeks tegemist. Inimene kogeb häbi, hirmu, vähemana olemist – see tähendab, et inimene on sõnadele tähenduse andnud – Mina olen. Mina olen – tähendab, et inimene võtab sõnad iseenda osadeks. Mina olen tähendab, et inimene on selline ja see tähendab teadmist, et tema ei ole teistsugune – tema ei ole neid sõnu ümber lükkav.

Vägivallaga kohtumine tähendab jõuetust, oskamatust, teadmatust – mis toimub, miks toimub, mida Mina saan teha, mida Mina pean tegema. Vastu hakkamine, vastu vaidlemine, alistumine – Mina loomine, tähendab murtud vaimu ja pimedust.

Vastu vaidlemine lähtub inimese teadlikkusest, et teisel ei ole õigust teda sel moel kohelda – teise roll ei tähenda sellist kohtlemist – see on väide, et Ema ei tee ega taha oma Lapsele halba. See on soov ja vajadus juhtida Ema rolli kandev inimene õigetesse rööbastesse – õigel moel Last kohtlema - rollide suhtest kinni pidama.

Vägivaldset suhtlemist ja vähendavaid väljendusi kasutav vanem ei anna endale aru, et tema on rolliga saadud volitusi ületanud - tema kasutab lähedal olemist enese huvides ära. Suur inimene peab enesele valitut enese õiguseks ja vajadus(t)est lähtuvaks - see on lapsega suhtlemine, lapsele informatsiooni edastamine, enese Mina kehtestamine.

Vastu vaidlemine lähtub ka iseteadlikkusest – inimese kasutuses on olemas informatsioon, mis lükkab temale edastatu ümber – temas ei ole seda ja teist, temas on ka seda ja teist – ei ole õigust valetada, ei tohi ega ole alust ainult ühte suunda näidata ja kõik muu varju jätta.

Füüsiline reageerimine, sõnade vastu, tähendab sõnadesse takerdumist - inimene tegeleb loo selle osaga, mida tema on võimeline alla neelama – inimene jätab kõrvale selle, mis on sõnade taga – teise eesmärk, teise lahendus, teise tegelikkus.

Sõnad on irvitavast suust välja pritsiv vaht, mis tuleb jätta tähelepanuta – nende sõnade eesmärk on avada tasand, kuhu teine tahab loo viia – teine vajab energiat, mille abil ise ennast kasvatada ja ise ennast täita – Mina. Iga sõna, mida teine - Sina - poole ja pihta teele saadab, annab temale vajamineva Mina kogemuse – rahulduse saamine, vajaduse täitmine, nauding ja pidusöök.

Vägivald ei ole hea kogemus, kuid vägivald kestab, kuna ja kuni teine ei vali teisiti. Vajadus suhelda ja tähelepanu osaliseks saada/ kohustus olla kohal/ seotus teisega/ ühine – kõik see tähendab, et vägivalda kogeva inimese jaoks ei ole teist võimalust. Enesele antav informatsioon näitab suletud lugu, millest ei ole väljapääsu.

Vaimne kasvamine tähendab informatsiooni erineval moel eraldamise võimekust ja põhja settinu töötlemise oskust – tegelikkus. Milline on Minu tegelik osa, teise sõnades - kõik see, mis Minule öeldakse, ei ole Mina ega Minule. Mina ei tee sellest enese oma – Mina ei tardu ega lase ennast üle valada. Teen selge vahe vahele, säilitan enese teadlikkuse ja lõpetan situatsiooni – jätan teise lava seljataha.

Vägivald tähendab energeetilise jõuga senise loo muutmise katset - vägivald tähendab enesega mitte kooskõlas olevat tasandit – enese tegelikkusest madalamat energeetilist keskkonda. Sõnadele – Sina oled – Mina olen teadlikkusega reageerimine tähendab teise poolt olema loodule asetumist/ teise poolt valitule astumist.

Täis kasvanud inimene teab, et temal ei ole vaja ennast tõestada – Mina on iga inimese suurus ja sisu – see ei kuulu teisele. Teise inimese sõnad – Sina oled X – tuleb lasta filtrist läbi – sõelale tuleb jätta nende sõnade taha peidetu – teise eesmärk ja lahendus – see on see, millega tuleb tegeleda – see on see, millele tuleb vastata. Alati ei sõnadega – avatud kontakti astudes – oluline on füüsiline reaktsioon – seni avatuna olnud tee sulgemine ja teise lavalt lahkumine.

Nii nagu muinasjuttudes – Ära vaata seljataha – muutud soolasambaks, kiviks, lambaks jne. Tagasi vaatamine on ühendava sideme üle kinnitamine. Tagasi vaatamine tähendab enese tee avatuks jätmist ja iseenda seljataguse kaitsetuks jätmist – see on tee, kust teise energia saab sisse astuda ja eest leitud energiat, enese huvides, ära kasutada. 

Marianne

02.12.2025.a

Kasvamine on valus II - Üle võlli

 

Inimene ei tule tühjast, inimene tuleb oma minevikust. Minevik tähendab, et oleviku valikutel, soovidel, vajadustel on minevikuga seos – olevas ajas valitu näib olevat olevast ajast lähtuv, kuid tegelikkuses on selle taga, midagi sügavamat – see on ühendus möödunuga, mida korratakse olevas – siis, kui Minul oleks, siis Mina saaksin – siis oleks teisiti.

Inimesele on omane otsida lahendusi endale antud selgitustele – Mina annan oma panuse, Mina lahendan enesega seonduva, Mina saan muuta enese elu. Väikese lapse jaoks tähendab enese elu muutus, kellegi teise elu muutumist/ muutmist. See on mõistmine, et keegi teine tuleb enne last – seega on see teine lapse jaoks olulisema tähtsusega – enne peab olema teisel, siis saab olla lapsel.

Laps on seotud ja kogeb vahetult, kellegi teise suhtumist ja kohtlemist – laps on sõltuv ega ole ise, vaid peab elama ja olema seal, kus on tema koht. See on seal, kus on olemas keegi, kes on kohustatud lapse eest hoolt kandma. See keegi, kas peab seda tegema või tahab seda teha – kõik vanemad ei taha, osad vanemad peavad.

Osad inimesed on oma valikutes kinni ja nad ei saa oma elu teisiti elada – nad ei saa teha enesele vajaminevat muutust – seega nad peavad seda, mis ja kuidas on olemas. Enese jaoks olulise muutuse vajadus võib viia inimese tegudele ja väljendustele, mis ei anna temale au – need parimad võimalikud valikud on vägivaldsed ja vähendavad – nad on lõhkuvad, maandavad, välja elavad, olemist, hetkeliselt, parandavad – kuid need on teostatud, kellegi vastu või kedagi kasutades.

Muutuse vajadus annab teada teekonna vastu võtmatusest. Inimene oli või on teel punktist A punkti B. Oli tähendab, et inimene teab oma valiku tühistamisest – ta ei saa seda, mille oli enesele sihiks seadnud. On tähendab, et siht on endiselt võimalik, kuid inimesel puudub võimalus sinna jõuda või on olemas midagi sellist, mis ei lase seda teha.

Inimene, kes on teinud valiku ja suundumas selle poole – suunab oma energia sellele teele – omal moel ta juba näeb ja kogeb – on kohal reaalselt. Siis, kui tee lõppeb enne kohale jõudmist ja inimene ei saa seda, mida omas, siis on oluline see, mida ja kuidas teeb ta edasi – kas ta on võimeline võtma kaotuse, kui õppetunni ja ühe võimaliku valiku, vastu ning laskma loost lahti – vabastama oma energia, et olla avatud uutele teedele või siis mitte.

Sageli kaasnevad inimese valikuga tagajärjed, mis hoiavad teda loo sees kinni – see tähendab, et ta ei saa oma kaotust läbi elada, sest kaotus on kogu aeg temaga – ta ei saa puhtalt lehelt alustada – tal tuleb nõustuda, et tema elu on nüüd selline – teistsugust enam ei tule ega saa olema. On enne ja on pärast – see pärast on alatine.

Elu on selline nagu see on, kuid inimene ise valib, kuidas tema oma elu elab – milliseks tema selle elab. Rollide Maailmas peaks, parema ja paremini elatavama elu jaoks, inimesel olema Mina, kellena ta astub lavale ja särab, sest tema tunneb uhkust enese üle, sest tema naudib tähelepanu – ta teab, et see tähelepanu on hea ning teda tõstev ja tunnustav.

Kaotust kogev inimene, kes ei taha seda, mis ja kuidas on – on inimene, kes ei ole rahul iseendaga – tema on Mina, kellena ta ei taha lavale astuda – ta ei taha tähelepanu ette jääda – ta häbeneb ise ennast ja soovib varjata enese valikut ja sellega kaasnevat.

Inimene väldib tähelepanu, sest talle tundub, et kõik teavad, mille poole ta kõndis ja kõik näevad, et TEMA jäi sellest ilma – kuna tema jäi ilma, siis tema ise on süüdi ja põhjus – tema on selline, kes ei saa ja kellel ei ole. Häbi kõnnib enese kõrval, sest inimesele tundub, et teda parastatakse – Kuhu Sina trügid! Kelleks Sina ennast pead! Vaatan nüüd ennast! - inimene jäi ilma kindla põhjusega – tema ei olnud väärt, tema ei olnud ära teeninud – kõik teavad seda ja need kõik said kinnituse.

Läbi elamata kaotus toob kaasa kibestumise – inimene mõistab, et tema ei saa omaenese elu muuta. Kibestumist, kui ära muutmist mitte võimaldavat kahetsust, saadab solvumine – muutuse vajadus toob kaasa ootusesse seisma jäämise – keegi teine peab loo ära parandama – keegi teine peab olevat muutma – inimene ei saa, enese jaoks olulist, enne, kui keegi teine on oma muutuse teinud – seega on see keegi teine tähtsam, sest inimese jaoks vajaminev tuleb läbi selle teise – teine kinnitab rolli, teine annab vajamineva enese Mina kogemuse.

Iga muutuse vajadus on mitmekihiline lugu – erinevad aspektid ja erinevad võimalused - inimesest endast lähtuvad ja kellestki teisest/ millestki muust sõltuvad. Iga kiht on erinev vajadus, mis ilmneb puudu oleva mõistmisest – igas kihis on olemas see, mis annab teada võimalusest ja selleks vajalikust, kuid toob ka välja selle, mida ei ole ja mida see valik maksma läheb.

Mitmekihiline lugu tähendab, et inimene püsib paigal ega kõnni edasi – ta elab edasi, kuid tal ei ole selget sihti, mis muudaks tema suhtumist. Inimene talub oma elu – see ei ole rõõm ega kergus – see on raskus ja ülekohus. Sellest ka enese raskuse paine, sest inimesele on omane edasi minemine – edasi kasvamine – enesena olemine – enese loomine.

Paigal püsimine tähendab, et inimene loob ise ennast raskusena ja välistab avatud uksed – ta hoiab ennast tunneteenergias, mis räägivad temale osaks saavast. Inimene teab, kuidas tema saaks ise – siis, kui ei ole segavat faktorit – siis, kui tema elu kuulub, jälle, temale endale – siis, kui ei ole, enam, teda kohustama panevat fakti – siis alles on enese Elu, teistsuguse sellisena.

Sageli tähendab inimese lahendamata lugu kedagi teist, kes on olnud osaline, kuid kes ei võta enese osa eest vastutust. Lugu on lahendamata, sest inimene näeb ja teab teist, selle sees – see tähendab, et teine on osa energeetiliselt, kuid ei enam reaalselt. Enese loo kaheks jagamine tähendab, et inimene ei võta iseenda elu eest vastutust – ei ole, et see oli - ei ole, et seda ei ole – ei ole, et on nii – on, et Mina ise pean – sest, kuna ja kuni.

Mina ise pean – täis kasvamata inimese jaoks tähendab see kohustust, mis on ebaõiglane – inimene näeb ja teab, et tema ei ole üksinda, keegi teine peab teda aitama ja toetama, kuid seda teist ei ole ega tule või see teine ei reageeri vajamineval viisil. Teise vastus, inimese ootusele, on igavene sõnum, iseendale – Mina ei ole Oluline, Minul ei ole tähtsust, Minus ei ole väärtust.

Tegelikkuses vajab inimene teise inimese õlga ja kohal olemist – nõrgana olemise võimalust, kurvana olemise võimalust, leinamise võimalust – aega iseendale – keegi teine hoiab sellel hetkel Maailma ja inimese kohustusi enese õlgadel - inimene saab lihtsalt niisama olla – saab iseendaga kooskõlas olla. Selle jaoks, et inimene saaks sündida, tuleb temal surra – vana Mina tuleb tappa, et uue Minana edasi elada.

Rollide Maailma inimene kogeb inimeseks olemise ehedust ja vahetust, kuid ta mõistab selle olemust rollide keeles ja ta tahab seda lahendada rollidele tuginedes. Seega ei saa ta aru, et algus, vastus ja lahendus on temas endas. Rollide tõele toetuv inimene usub, et lahendus saab olema siis, kui tema omab rolli, mis teeb teda oluliseks, et tema saaks ennast kogeda Olulisena – tema olemas olemisel on tähtsus – tema suudab anda endale vajamineva – tema ei jää enesele olulisest ilma – teda ei jäeta sellest ilma – tema ei kaota ise ennast ära.

Mina ei saa, Minul ei ole – ei ole praegu ega saa kohe. Suletud lugu tähendab, et inimesel on endiselt punkt B olemas ja ta ka teab, kuidas ta sinna jõuab – õieti, millal ta jõuab – seda siis, kui temal ei ole enam enese elu segavaid faktoreid ja ta on vaba. Parem tulevik tähendab talumatut olevikku – inimene peab taluma seda, mida tema muuta ei saa. See tähendab, et tema peab elama selle sees ja üha uuesti nägema, et temal ei ole sellest välja pääsu.

Tegelikkuses ei vali inimene muuta oma suhtumist ja see läheb temale maksma kõik selle rahulolematuse ja ebamugavuse ja ülekohtu, mida ta kogeb. Tegelikkuses ei vali tema ise elada oma elu kõige sellega, mida see sisaldab – inimene ei ole sellega rahu teinud - tema tahaks sellest ainult mingit kindlat osa või kusagilt veerandit või teisalt täpikest, kuid ei kunagi tervikut.

Rahu tegemata jätmine tähendab, et inimene ootab ja vajab oma tulevikku, kus tema on vaba ja saab olla ise, ilma sundivate kohustusteta. Rahu tegemata jätmine on näha ja tunda – inimene annab enese sees toimuvast ja enesele osaks saavast teada. Inimene elab enese jaoks kätte saamatuks osutuvast ilma jäämisega seonduva välja - see on loo nõrgim lüli, kes saab enese kaela vastutuse ja enese pihta tunnete turmtule – siis, kui Sind ei oleks = siis, kui Mind ei oleks.

Lapsed, ka suureks kasvanuna, kes on kogenud nende vastu suunatud ärritust ja pidanud ühes elama eraldatusega, hülgamisega, vähendamistega, enese kõrval ja enesega seoses – need lapsed tahavad, et neil oleks vahend, kuidas vägivaldselt käituvat ja muutust vajavat vanemat aidata – siis, kui Ema/ Isa ei ole enam Minuga hädas, siis ta saab olla paremini, siis ta saab suhtuda Minusse paremini, siis teda ei ärrita see, mis praegu – siis ta talub Mind, siis ta ei reageeri negatiivselt, siis ta ei jäta Mind välja, siis ta võtab Minu elust osa, siis ta lubab Mind enese lähedale.

Laps, ja ka hilisem suur, seab teise inimese enesest olulisemaks siis, kui ta tajub ja näeb ja kogeb, et temaga ei taheta olla, temast ollakse valmis vabanema, tema kutsub teises esile negatiivsed reageeringud, teda nimetatakse valeks, teda ei võeta ühte, tema eksimused jäävad muutust mitte võimaldavateks vigadeks – tema tegi, sest tema on selline = tema teeb uuesti.

Kordub sama – möödunud aja lapse kõrval olija elab ennast välja ja näitab oma suhtumist – kõrval olija sees olev info annab väljenduste loomiseks suuna ja õpitud lahendused annavad vajaminevad väljendused. Laps kogeb kõike uuesti ja ta tahaks anda sellele teisele Maailma, et see teine siis saaks last armastada – saaks oma armastuse lapsele anda.

Enesele vajaminev lahendus, enese jaoks oodatud võimalus, enese kasutusse/ käsutusse igatsetud ressursid on ka enesele head ja ennast toetavad, kuid ehmatav avastus tarretab inimese paigale siis, kui enese sisse vaatamise järel selgub, et enese elu muutuseks vajaminev ei olegi enesele sel moel vajalik või tähtis – selle kõige eesmärk, mida ja kuidas on tahetud omada, on muuta enesega ühes olija olukorda – siis, teine on Minuga teisiti – siis teine näeb Mind teisiti.

Teise elu muutmine on lapse võimalus, kuidas seista enese eest, kuidas vähendada enese osa, teise elus – see on võimalus, kuidas olla kergem ja parem ja olulisem. Teise elu muutmiseks võimalust otsiv laps ei käi enese teekonnal – temal on olemas punkt B, milleni ta tahab jõuda – anda vanemale kergus ja helgus ja vabadus. Laps usub, et peale seda on vanem tema jaoks olemas, siis vanem tahab teda – siis ei ole laps enam kohustus, vaid vanema valik, mille vanem on üle kinnitanud.

Suure inimese elus kaasas olev vajadus tähendab, et vajaminevat kinnitust ei ole möödunus ega ka olevas. Endiselt on inimene seotud teisega, kes on, sest peab, kuid ei taha seda, mida ja kuidas on – teine teab ja väljendab sama lahendust - siis, kui Sind ei oleks – ka see võrdub, hilisemas ajas, samaga - siis, kui Mind ei oleks - siis oleks teisel parem - siis oleks teise elu parem.

Teine ei taha, et Mina olemas olen – ütleb väikese lapse aja mõistmine – teine ei taha Minuga ühes ja samas Maailmas olla. Laps ei saa aru, et vanema/ teise inimese soov - elada, enese elu, iseendaga kooskõlas - lähtub sellest inimesest. Lapsel on oma osa selles, kuid valik on teise inimese oma.

Vanem/ teine inimene tahab elada eraldi ja mujal, et tema elu oleks temale teistmoodi kogetav. Laps ei oska ennast enese jaoks olulisest inimesest ära lahutada, sest Ema-Lapse/ Isa-Lapse/ Vanaema-Lapselapse/ Õe-Õe jne rollidepaar käib kokku – nemad moodustavad ühise Maailma – kui teist ei ole, siis seda Maailma ei ole – siis on laps ilma koduta ja põhjata – temal ei kohta, kus olla – temal ei ole seda, kellega olla – tema ei saa Mina olla.

Suurel inimesel on möödunust kaasas enesega seonduva loo suletus – Minu jaoks peab olema, siin on Minu koht, teisi võimalusi ei ole. Sama info on kasutusel olevas – Minu jaoks peab olema, siin on Minu koht, teisi võimalusi ei ole.

Minul peab – teisiti ei ole võimalik. Laps näeb, et teine on loo põhjus ja vajamineva muutuse võimaldaja. Laps ei mõista, et tegemist on informatsiooniga, mis on temani jõudnud ega saa aru sellest, et temal endal tuleb sellega arvestada ja mitte nõuda selle muutmist/ kaotamist/ tühistamist. Lapse tee on anda enesega koos olijale võimalus olla ausa iseendaga kooskõlas – lapsel ei ole õigust nõuda seda, mida tema jaoks ei ole – olulise teise südant ei ole temaga, olulise teise energia kogeb last negatiivselt ja tõukab last enesest eemale.

Väikene laps ei mõista inimeste vaimset teekonda ja inimese valikuid - see tähendab, et lapse jaoks kehtib endiselt teadmine - enesega seonduva muutus saab tulla läbi teise. Sellele informatsioonile toetumine annab teada, et erinevas suuruses ja vanuses laps ei ole kasvanud edasi ega ole jõudnud teadmiseni – Mina ise ei pea jääma, Mina ise saan ära minna, Mina ise saan enesega seonduva informatsiooni vastu võtta ja sellega arvestada – siis, kui ei taheta – siis, kui ei valita – siis Mina ei jää, vaid lähen ära.

Vanemale paremat olemist ja kergemat elu sooviv laps tahab uskuda, et sellest on abi ja see muudab. Valus tõde – vanem reageerib ja väljendab enese tegelikkust. Vanem on selline, vanem valib olla selline, sest tema on inimene, kes tahab olla mujal/ teisiti/ kellegi teisega – ta ei taha selle lapsega seonduvat, seda ka siis, kui ta ei ole väsinud, siis ta lihtsalt talub paremini ega näita sisemist valikut välja.

Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et algus on lugudel üks, kuid kõik kaasnev ja järgnev on nagu tuhande peaga lohe – kõik on kehaga seotud – senikaua, kuni ei ole tegeletud sellega, mis on algus, senikaua luuakse peale lahendusi, mis aitavad korvata, kaotada, asendada, üle kirjutada - teiseks muuta seda, mis saab osaks ja mida ei taluta.

Vägivaldsesse suhtesse ja keskkonda kinni jäämise taga on lapse arengust tulenev etapp, milles tema kinni on. Siis, kui see on see koht ja aeg, milles laps sõltub, suures osas, teisest, siis laps teise poole ka pöördub. Laps on mõistnud, et tema osa loost on anda oma vajadustest teada – edasi tegeleb sellega teine.

Hoidmise ja turvatunde puudus on ka vajadus, millega laps teise poole pöördub – ta ei tee seda sõna sõnalt, vaid häiritult – väiksem laps on rahutu ja füüsiline, hiljem osutab ta teise tegemistele ja valikutele ja tegemata jätmistele – see on see informatsioon, mis lapseni jõudis ja mille alusel ta enesega seonduvat mõistis ja tõlgendas.

Laps annab edasi teate, millest jätab lõpu osa ära – siis, kui Sina sel moel teed, siis Mina tunnen ennast sel moel – siis, kui Sina valid seda mitte teha, siis Mina mõistan seda sel moel. Lapse sõnum lähtub informatsioonist, millele tema toetub – sõnum sisaldab eeldust, väidet, tõestust – Meie oleme ühes, Mind hoitakse/ Minuga ollakse, sest olen oluline – kuid tõestus läheb teise ooperisse - Mind ei taheta/ Minuga ei arvestata/ Minule tehakse haiget.

Saades korduva kinnituse, et tõestus ei vasta väitele – suunab laps oma tähelepanu väitele, sest eeldus püsib sama – Meie oleme koos. Lapse jaoks on vanem oluline ja laps mõistab nende kahe ühes olemist samal moel – laps on vanemale oluline. Lapse väidet mitte tõestava tulemusega kohtunud laps ei saa aru, miks pidi vanem teda valima, kui ta last ei tahtnud – kui on koos, siis peaks ka tahtma, on lapse loogika järeldus. Seega tegeleb laps väitega – laps vajab enese olulisuse tõestust, et eeldus, väide ja tõestus kõlaksid kokku.

See tähendab, et laps annab endale teekonna punktist A punkti B – siis, kui lapseni jõuab informatsioon, mis annab teada, et tema ei ole oluline, siis ta asub punkti B poole teele – olulisuse vajadus. Laps üritab sellest vajadusest vanemale teada anda – kui on võimalik, siis ta väljendub otse, kuid alati X vanuses lapse oskuste ja mõistmiste kaudu. Siis, kui ei ole võimalik ega mõistmist, et otse, siis valib laps kaudse tee – see on see varjatud ja passiivne agressiivsus ja manipuleerimine – ka meeldida püüdmine ja vajalikuks tegemine ja Hea Lapsena olemine on manipulatiivsed lahendused.

Siis, kui ei ole võimalik või lapse intelligentsus ei luba selliseid lahendusi, siis ta vaibub enese sisse ja tema ise otsib endale vaimseid ja füüsilisi pingeid maandavaid, rahustavaid ning täitmata jäänud vajadusi kompenseerivaid viise. Laps ise teeb endale paigal seismist ja paremate aegade ootust elatavamaks.

Laps ei oska ega ka julge küsida tõde – Minu olulisus? Laps paneb kinni silmad ja sulgeb oma kõrvad – laps kuuleb ja näeb teisiti. Laps ei taha vastust kuulda, sest temal ei ole sellele vastusele järgnevat sammu endale anda – laps ei tea, kuidas on elada ilma olulise teiseta ja kuhu tema ise siis läheks ja mida tema ise siis teeks. Lapsel puudub teadmine – Mina ise, üksinda, iseenda valikul – see on okey.

Ilma selle teadmiseta on x vanuses inimene, ikka veel, alles see laps, kelle jaoks tähendab üksinda jätmine, välja jätmine, eraldamine, vaikusega kohtlemine – sõnumit, et teda on hüljatud, teda on maha jäetud, teda on ära antud – teda ei taheta.

Hülgamine on tõeliselt ehmatav ja reaalselt osaks saanud kogemus – laps ise jäi üksinda või teda jäeti üksinda või talle öeldi, et teda ei taheta ja neid sõnu saatis tegu – teise tuppa saatmine, karistamine, vaikusega töötlemine, tänavale jätmine jne.

Vägivaldne keskkond tähendab piinamist ja narrimist – laps kutsuti tagasi, laps „leiti” üles, lapsega loodi kontakt – seda kõike, kuni järgmise korrani, mil teda uuesti hüljati. Justkui tehti sõnad teoks ja seejärel mõeldi ümber – selline kohtlemine teeb psüühikale haiget ja muudab sõltuvaks ja annab informatsiooni – Mind ei jäeta – kuid kordumine tähendab, et säilib hirm, et sel korral märgivad sõnad ja tegu tõde.

Kordus tähendab, et „hüljatud” laps peab ootama seda hetke, millal teda tagasi võetakse, kuid ta ei saa seda rahus teha, sest tema sees on hirm, mis toob kaasa ärevuse – mida Mina pean tegema, et Mind tagasi võetaks – kui kaua Mina ootama pean – äkki on see kord lõplik ja enam Mind tagasi ei võeta.

Ärevus on märk häiritusest – erinevad tundesõnumid on oma energia laiali laotanud ja lapse sees valitseb segadus – punaselt plingivad sõnumid – Ära eira – arvesta – on oluline! Tõde – kui oleksin oluline, siis Minuga selliseid mänge ei mängitaks, siis Mind ei hirmutataks ega tahetaks haiget tegevalt kohelda.

Pidev hülgamine tähendab informatsiooni, mida ei ole vastu võetud – sellest tulenevalt on inimese sees tunded, millisena ta ennast kogeb ja sellest tulenevalt on temal endiselt vajadus anda endast teada – viia oma sõnum olulise teiseni – hooli Minust. Seda selle asemel, et ise mängimine lõpetada ja sellest välja astuda – oluline inimene ei tähenda, et seda teist peab enesest olulisemaks tegema.

Hiljem on hülgamine suunatud vaatamine – inimene on jäänud kinni tunnete energiasse ega vali seista olemas oleva informatsiooniga ühes – Mina olen kurb, sest enam ei ole – See inimene oli ja on Minu jaoks oluline – Minu elu läheb edasi - Minul on tee, mida mööda kõndida, kuid praegu Mina leinan – ja see on okey, sest Minul tuleb luua uus Maailmapilt, kus seda teist ei ole Minuga koos – Mina olen ise, üksinda ja eraldi – ja seda kõike enese valikul – Mina elan/ Mina elasin teisest lahku astumise hetke üle.

Väivaldne ja vähendav keskkond ja suhtlemine tähendavad seda, et lapsel on enese olulisuse kohta käiv vastus käes – temale on korduvalt öeldud, et tema ei ole oluline ega tähtis ega väärtus ja mitte keegi teda ei taha – ainult see, kes on temaga koos olema sunnitud, see talub teda – kuid, kui ta sobiv ja õige ei ole, siis ollakse võimelised teda ära saatma, ära andma – selliste lahenduste olemas olemisest on last informeeritud ja neid on ka kasutatud.

Olgu inimene, kes endiselt osaleb hülgamise mängus, millises vanuses tahes, kaks asja jäävad tema puhul samaks – enese vajaduse lahenduseks vajab ta seda teist, kes teda ei taha ja seega ta pöördub, üha uuesti ja väga erinevates vormides, selle teise poole – kuula Mind ära, mõista Mind, arvesta Minuga – osuta, Minule, Minu olulisust.

Teiseks jääb see inimene otsima ja looma võimalusi, kuidas enesest olulisema teise elu paremaks ja kergemaks ja talutavamaks muuta – tema on laps, kes on kaassõltlane, sõltlase loos. Laps vastutab selle eest, mida teine ei vali ise kanda – laps võtab teise elu raskuse enese peale – tema hoolitseb teise vaimse tasandi tüünena püsimise eest.

Põhjuseks vägivaldse keskkonna muster – vaimne häiritus väljendub füüsilisel tasandil – karjumine, löömine, halvasti ütlemine, vaikimine, üksinda jätmine – laps on see, keda suur inimene saab vajamineval moel kasutada ning kelle olemas olemise ja tegemistega enese sees aset leidvat põhjendada.

Suur inimene ei peatu ega mõtle, mida ja miks tema teeb – ka tema on alles laps, kes on kogenud ärritavat impulssi ja ta reageerib oleva aja lapsega samal moel – annab ise endast teada, et laps teaks temaga arvestada. Vägivaldne inimene kordab samasugust mustrit - tema edastab oma sõnumit endaga seotud teisele, et too võtaks teate vastu ja lahendaks teema ära - teekond, punktist A punkti B – ärritus – teate edastamine.

Vägivaldne ja vähendav keskkond tähendab erinevas vanuses lapsi, kes kõik tahavad, et teine oleks see, kes lapse jaoks olulise sõnumi, KOHESELT, vastu võtab ja sellega tegeleb – sellest ka enese Olulisuse tõestamine ja vajamine – teiste samasuguste seas on vaja ära tõestada, et Mina olen see, kelle informatsioon on oluline ja järjekorras esimene. 

Lapse sees on püsib pinge, kuni ta ei saa ennast välja öelda - seda ka aastaid ja kümneid - hoolimata oma vanusest ootab laps seda võimalust, kuni Oluline teine on sellises konditsioonis, milles on võimeline ja valmis last kuulama ja last mõistma. Vägivaldses keskkonnas seda hetke ei tule kunagi. Last ei võeta vastu.

Vägivaldses keskkonnas enese ära tõestanu on Oluline – tema on see, kellel on roll, mis annab tema staatusest teis(t)ele teada – teades, kes on Oluline – ei pöörduta tolle poole oma isiklike teemade ja vajadustega – nn üle piiri minnes allutakse korraldusetele ja lõpetatakse tegevus/ väljendus, mis Olulisele ei sobi – sellega antakse Olulisele teada ja näidatakse talle/ ka teistele välja, et tema on, selle keskkonna/ selle ühise, olulisim – teine/ teised on tema jaoks ja pärast.

Vägivaldses keskkonnas kasvamine ja elamine tähendab vigase traadiga telefoniga helistamist – enese jaoks oluline sõnum toob kaasa negatiivse reageeringu, sest sellesse reageeritakse ennast kaitsvalt – enese Mina kaitsvalt. Mina ei pea Sinu pärast ja jaoks – Mina olen meist Olulisim – Sina oled Minust sõltuv – Sina pead olema Minu jaoks ja pärast olemas – see tähendab - Minu Mina kinnitavalt olemas – seega ei saa Sina Minult midagi nõuda ega ise tahta.

Vägivaldses keskkonnas mitte olulised on õppinud vaikima, taludes ja vaikides lootma – nad teavad, et nende sõnumile reageeritakse eitusega. Elu on õpetanud, et enese sõnum toob endaga kaasa Olulisuse tõestuse ja väärtuse maha tegemise sõja – neil ei ole lootust seda võita – nende kohta on kasutusel infobaas, mis avatakse ja milles sisalduvat hakatakse laiali laotama – Sina oled selline, selline, selline – Sinul ei ole õigust, sest Sina.

Mitte oluline teab oma kohta, kui ta tahaks edasi ja võitleks vastu – oleks mustri järgi vale, siis teda jäetaks – teda hüljataks, teadmata kauaks – teda jäetaks välja, eraldi, ilma – teda kõrvetataks tähelepanuga – teised koguneksid kokku ja osutaksid temale ja räägiksid temast – kõik järgiksid Olulist ja kinnitaksid mitte olulise inimese mitte olulisust – teda ei ole Meile vaja.

Vägivaldse keskkonna erinevas vanuses lapsed on kõik ühe ja sama tõega – Mina tean, et Minuga ei arvestata - Mina, iseendana, ei saa ennast nähtavaks ja kuuldavaks teha - Minul tuleb ise ennast kehtestada – Minul tuleb olla, iseendast ja teistest, suurem/ tugevam/ parem/ tähtsam/ rikkam/ ilusam/ targem jne. Siis nähakse, siis veendutakse, siis teatakse, siis tunnistatakse, siis järgitakse.

Enese ära tõestamine tähendab teis(t)est üle olemist – seda teostatakse vägivaldsel teel, sest muidu ei ole see võimalik – vägivaldses keskkonnas saab inimene tõsta ja tõestada oma Mina teist inimest vähendades - vähendatu peab olema vähemana kogetav ja nähtav - see on energeetiline muutus.

Vägivaldne keskkond kordab vägivalda – inimesega mitte arvestamine tähendab, et inimese vastu suunatud vägivalda ei ole inimesel võimalik ära lõpetada - tema ei tohi seda teisele keelata – vägivalda kasutavat inimest ei ole õigus kahtluse alla seada ega tohi ka tema tegevusele, valeks nimetavalt, osutada – Olulisel inimesel on õigus ja põhjus enese valikutele.

Öeldes välja oma sõnumi – Mina ei taha, Sina ei tohi, Sinul ei ole õigust või kaitstes ennast füüsiliselt või vägivaldset kontakti, sellest lahkudes, lõpetades – loetakse selline tegevus valeks ja üle piiri minevaks – seda loetakse Olulisele Teisele vastu hakkamiseks ja enese kohaga mitte arvestamiseks. Mäss surutakse jõuga maha – vahendeid ei valita – eesmärk pühitseb abinõu.

Omal moel ei ole vahet, kas inimesel on Olulise inimese või Mitte Olulise inimese roll - kõigil vägivaldse keskkonna erinevas vanuses lastel on üks ja seesama vajadus – vaja on jõuda punkti B – enese teate ära andmiseni – siis hakkab juhtuma ja saab Maailm õigeks.

Teate edastamine, tähitud kirjana, on laste primaarne ülesanne – mõistmata, et tegelikkuses on see vajadus kaasnev sellega, mida tahetakse saavutada – Minu sõnumiga arvestatakse – väide – Mina ise olen teise jaoks oluline – saab kinnitava tõestuse.

Inimene, kes ei ole teise jaoks vaba valik, vaid pealesunnitud kohustus, ei saa kunagi teda täitvat kinnitust – teatud juhtudel saab ta asenduse. Tema saab ise anda endale Olulise rolli – tema on see, keda ei hüljata ega jäeta – tema saab kasutada teise sõltuvust, kui enesest vähemana olemist ära ning anda teisele hülgamise kogemus – see teeb kuulekaks ja hoiab ära mässamise.

Teisel juhul saab inimene olla vajalik – olla oluline läbi teisele antava väärtuse – teha ise ennast vajalikuks ja olla kuulekas – tõestada, jätkuvalt, teise Olulisust. See on kaudne olulisus - Mina olen Oluline – siis ja seni, kuni Minus on/ Minul on see, mida teine vajab – seni teine ei hülga – seni Mind ei jäeta üksinda.

Mõlemal juhul on endiselt alles teadmine – siis, kui olulisus lõppeb – siis, kui ei saa Olulise rollina tõestatust – siis Mind jäetakse, siis Mind vähendatakse – siis Mind koheldakse vägivaldsel viisil ja haiget tegeval moel.

Vägivaldse keskkonna erinevas vanuses laste jaoks tähendab enese vajadusest teada andmine kurtidele kõrvadele rääkimist. Laps loodab ja tahab uskuda – Minu Ema kuuleb, Minu Ema tuleb – Minu Ema on Minu jaoks olemas. Vägivaldse keskkonna tõde – vanema rollis olev inimene ei kuule, sest ta ei kuula – tema on vastu reageerimas.

Igal inimesel on õigus vägivallast vabale keskkonnale ja suhtele. Igal inimesel on õigus öelda – Minu vastane vägivald tuleb lõpetada – Minu informatsiooniga tuleb arvestada – Minust hoolimine, põhi õigusena, on Meie koos olemise aluseks.

Vägivaldse keskkonna paradoks – enese jaoks tuge tuleb küsida sellelt, kes nimetab seda ära kasutamiseks. Armastust tuleb osata näha selle inimese tegevusest, kes ise haiget teeb. Enesele kaitset tuleb paluda sellelt, kes enese vastu käe on tõstnud. Turvatunnet tuleb oodata sellelt, kes ise hülgab.

Suletud keskkond keerab aju keemia tuksi – inimene jääb paigale, ootab enesele vajaminevat ja seda, et tema informatsiooniga arvestatakse. Paigale jäämine tähendab, et inimene näeb ja kogeb kordusi ja siis tulevad sealt ka need toredad vastused – Sina ei ole ära teeninud, Sina ei ole väärt, Sina ei mõista, Sina arvad endast liiga palju, Sina oled kasutu, Sina oled ära kasutanud.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu tahab ja vajab, et teda tunnistatakse oluliseks ilma, et tema seda ütlema peab – ilma, et tema ise ennast meelde tuletab ja eneses aset leidvat nähtavale toob – et selles keskkonnas oleksid juba väärtushinnangud ja põhi mõtted, mis välistavad vägivalla ja vähendamise ning ühine tähendaks tervikut ja kõigile sama – kõik osad on samal moel olulised – ilma ei oleks Meie-t.

Siis, kui inimene vabatahtlikult ja ise, endale valides, häid ühes olemise tavasid ei järgi, siis temalt seda sunniviisiliselt oodata/ tahta ei ole mõistlik – see on ainult kohustuse peale panemine. Vägisi armsaks ei saa – see, kes enese sees on lahus ja sunnitud kohas, see enese seest armastust ei leia ja välja ei anna.

Inimene teab enese sees olevat tõde - Miks mina peaksin ja mille eest tuleks Minul vabandada. Kõlab ju ülevõlli minevalt tahta ja oodata – Palun vabandust selle eest, et Sina ei ole Minule oluline – Minul on kahju, et Mina ei pea Sinust – Palun anna andeks, et Mina suudan ja tahan Sinule haiget teha – seda kõike, sest MINA EI TAHA SIND OMA ELLU!!! VIGA ON SINUS - SINA EI TAHA SELLEST ARU SAADA.

Nende lausete mõte näitab ette loo absurdsuse – see, mida peetakse õigeks ja vajalikuks, selle eest ei ole ju põhjust vabandada – Sina ise reageerisid, Sina ise võtad isiklikult – Mine siis ära, kui Sinule ei meeldi ega sobi.

See informatsioon tähendab algusesse välja jõudmist – enese müümisel ei ole mõtet – enesest väärtuse tegemisel ei ole mõtet – Maailma väärtuste omamisel ei ole mõtet. Tuleb olla suurem iseendast - olla vaimselt edasi kasvanud - tuleb anda, teisele, temale vajaminev vabadus. Ise ennast tuleb lahti ühendada – iseenda Maailma pilt tuleb ümber teha – ise tuleb astuda oma samm ja olla ise – enese teel ja enese elus.

Enesega seotuid ei saa kunagi lõplikult välja juurida - aegade puul ollakse üksteisega seotult seismas. Iga ühendatu on teisest teadlik ja mingil moel on see informatsioon kõigile vajalik ja oluline. Sellel olulisusel on erinev tähtsus - mitte alati ei tähenda see ühes olemist ja kokku saamist või koos olles teisele lähedal olemist. Mina elan teisega ühes Maailmas, kuid ei kunagi Meie-na koos. 

Mõnikord ei keelata ühes olemist ära või elu viib teid kokku, siis tuleb lähtuda enese põhi mõtetest ja väärtushinnangutest - vägivallast ja tõestamisest vaba suhtlemine ja ainult vajalikust, piiratult ja suletult. See tähendab ka seda, et kui vägivald vaatab vastu ja vähendamine leiab aset, siis tuleb selgelt ja rahulikult EI öelda ja ära minna.

Inimene ei saa kaotada seda, mida tema ei taha ja mida tema peab - ilma tõelise kaotuseta ei tea inimene enesega seotud loo tähtsust/ enesega seotud teise tõelist tähendust. Inimesed, kes on pidanud ja olnud kohustatud - on surutud oma pendli ühe poole peale nii põhja, kui see on võimalik ja kui nemad siis korraga enam ei pea, siis nad lendlevad õhus ja naudivad oma vabadust - nad ei pöördu tagasi enne, kui neil tuleb selleks soov ja tahtmine. 

Vabaks antud inimesed ei pruugi kunagi tagasi tulla - seda seni, kuni nad usuvad, et nemad on ise endale vabaduse välja võidelnud ja tagasi minnes pannakse neid taas kohustust kandma. Seda seni, kuni nad ei ole vaimselt täis kasvanud - see eraldatus on nende jaoks endise tähendusega - hülgan, et kuulekaks teha - karistan, et teine Minu Olulisust tunnistaks. Selle aluseks on väide ja uskumus - teine ootab Mind tagasi, teine võtab Mind tagasi - Mina olen teise jaoks oluline - see on Meil selline mäng.

Üle võlli läinud mäng tähendab, et möödunu on läbi - eneseni kasvamine on olnud valus. See on mõistmine - enam ei võta tagasi - enam ei ole olemas. Olen ise ja olen enese teel, sest olen seda alati olnud. Meie-t, mida ei ole olema loodud, ei ole kunagi olemas olnud - olid Minad, rollide Maailma, liivakastis - seda senikaua, kuni igaüks leidis endale enese tee - kas teise/ teised, kellega sama mängu mängida või mängust välja astununa vaimselt täis kasvanud inimese elu elada - reaalsus on reaalsus - ei ole eluterve seda muuta/ selle muutust tahta - igal inimesel on õigus oma valiku juurde jääda ja enese mõistmise järgi elada PUNKT

Marianne

29.11.2025.a

Kasvamine on valus I - Ajal, mil suutsin uskuda tõeks

 

Jagamise soov ja arvestamise ootus – ühendatuse üle kinnitus – teine on minust huvitatud, teine mõistab mind, teine arvestab minuga, teine annab loole enese osa, teine on võimeline ennast kõrvale panema – mina ei ole üksinda – mina lähen enesega ühes olijale korda – meie oleme Meie.

Seega ütlen teisele, mida tunnen ja mõtlen, kuid teine ei tee kuulmagi – minu poolt öeldule ei järgne avatud reaktsiooni – on vaikus ja on tühjus – ei ühtegi senisest välja astuvat liigutust - olen üksinda – mina ei ole teisega ühendatud – teine ei võtnud mind vastu – teine ei mõistnud, millise sammu ja miks valisin – teine ei pidanud minu sõnu ja neis sisalduvat oluliseks.

Korduvad sellised kogemused märgivad katkenud teid ja maha jäetust – märgivad kõiki neid kordi, mil teine ei astunud kõrvale ega teinud ennast nähtavaks. Teine oli ju kõrval ja oli ju samas, kuid jäi sama kaugeks nagu oleks ta olnud ära. Mina olen – Sina oled – Meie oleme - justkui oleks olemas õigus ennast jagada ja avada, kuid midagi on pildil valesti – mitte kõik ei tähenda ühist teed, vahel saab ühes olemine kaasa tuua eraldatuse ja eraldi jätmise.

Seega, kohates vaikust, mina ei jätkanud enese avamisega – seega mina ei andnud teada, et minul oli endast kahju, kuna mina ise ei saanud anda endale seda, mida vajasin. Jagamise hetkel olin tegelemas enesele osaks saava kaotusega kohanemisega – olin lahti laskmas sellest, mida ja, kuidas olin pidanud endale vajalikuks. Olin kurb, sest mõistsin, et mina ei saa saama ja minul ei saa olema.

Teise suletus tähendas, et mina ei jätkanud ega öelnud enam midagi – lihtsalt olin ja mõlgutasin enese kurbust ja üksindust. Kuna olen aegade jooksul harjutanud, siis olen osav – mina ei näidanud enese sisemuses toimuvat välja. Teadsin, et teine ei näe ega vaata minu sisse ja seega see ei puuduta teda. Kui ta ka enese sees võis ebaleda, siis teine ei teinud seda nähtavaks, vaid oli nii nagu temale sobis. Olime nii nagu ei oleks midagi toimunud – ei oleks olnud sõnu ja neile järgnenud vaikust ega õhku kirjutatud seda, mida katkenud tee tegelikult tähendas – vahe kahe vahel.

Olime füüsiliselt kõrvu ja mõlemad kõndisime enese sees – mina enda omas ja teine enda omas. Ülejärgmisel hetkel tuli teine minu juurde ja näitas ennast positiivse ja elavana. Mina, kes ma olin teisest eraldi ja teisele suletud, ei valinud tema rõõmuga kaasa rõõmustada – mina ei tahtnud ennast samasugusena luua – mina ei olnud teisega sellises läheduses.

Seega jäin eemalolevaks ja suletuks – mina ei olnud teisega koos tema hetkeni kõndinud – minul oli enese lugu pooleli – mina ei võtnud teist vastu. Minu lugu oli pooleli, sest olen olulisuse vajadusega inimene, kes oli äsja saanud sõnumi - teine ei valinud, minuga, ei füüsilise ega vaimse tasandi lähedust – teine jättis minu kõrvale astumata – teine ei võtnud mind vastu ega olnud minu jaoks olemas - seega ei olnud mina valmis ise ennast reetma ega teisele avatult vastama.

Aus vastus oleks olnud kurbuse ja valu ja vahele jääva maa välja näitamine. Aus vastus oleks olnud hoidmise ja turvatunde vajaduse välja näitamine. Aus vastus oleks Meie seotuse kohta käivate küsimuste esitamine - Kus Sina, Meie sees, oled - mida Mina Sinu jaoks tähendan? 

Selliste küsimuste kõva häälega välja ütlemine eeldab avatust ja ühise põhja olemas olemist. Vägivaldsest keskkonnast tulnuna olen olnud see, kes ei küsi küsimusi, mille vastuseid on raske alla neelata. Vägivaldsest keskkonnast tulnuna ei tahtnud astuda enese olulisuse ja tõestamise teele - seega vaikisin. Olin ju äsja saanud informatsiooni - olin näinud, milline oli minu olulisus teisele – teise vaba valik tegi teisega ühineva sammu võimatuks.

Füüsiline koos olemine tähendab, et füüsiliselt teisele lähedal olemine on võimalik ja see saab markeerida koos olemist, kuid tegelikkuses ei tähenda see avatud lähedust ja ühendatust siis, kui vaimne tasand ei kinnita füüsilist.

Teise füüsiline Ei tähendas minule Ei ütlemist – see tähendas vaimse tasandi suletust ja ühenduse võimetust. Vaimne üksindus on sügavam ja mastaapsem, kui füüsiliselt üksinda jäetus, sest inimese kohal olemine annab võimaluse enese vastu võtmisele kinnitus saada – Meie oleme koos – Mina mõistan Sind – Mina olen Sinu jaoks olemas. On ehmatav äratus ja sügav kurbus, kui sellist võimalust ei kasutata.

Vaimse tasandi üksindus väljendub füüsilisel tasandil – kokku tõmbumine, tuhmumine, hääletus, enese ära peitmine, et füüsilised väljendused ei reedaks sees toimuvat, on abitus ja samas ka frustratsioon. Erinevate tunnete üheaegne maabumine - Minuga seonduv ei lähe teisele korda – teine ei taju Mind – Mind ei ole – Meid ei ole.

Inimene kogeb sisemist häiritust siis, kui temale on teatavaks saanud informatsioon, mis muudab temale teada olevat ja puudutab otseselt teda – senine ei ole nii nagu on olnud, midagi on avalikuks saanud, midagi on lisandunud – seda ei saa eirata, sest see on tõsi. Uue teadmisega peab midagi peale hakkama – see tuleb kuhugi liigitada ja sellele tuleb mingi hinnang/ tähendus anda – inimesel tuleb selgeks mõelda, mida see tema jaoks tähendab ja missugune on tema otsus/ samm, sellega arvestades.

Uue ja olulise informatsiooniga kokku puutumine toob kaasa ehmatuse ja hetkelise segaduse, kuid kui ülejäänu püsib samana, siis taastub tasakaal kiiresti, sest inimene arvab, et tema ise korraks komistas – võib olla, et enese hoolimatusest või valesti tõlgendatusest. Saab ka olla, et teine ei mõelnud, mida ja miks tegi – ka tema ehmatas ja andis eksimusest teada.

Mida sügavam on sisemine häiritus, seda sügavamalt nähtavaks tehtud informatsioon inimest puudutab. Kestev häiritus tähendab, et nähtavaks tehtud informatsioon ei olnud uus, vaid korduv kinnitus – inimene oli samasisulisi teateid saanud varemgi ja neile oli ka ülejäänus samasisulisi kinnitusi olemas. Häiritus on enese informeerimine – ära eira - on oluline – tuleb tegelda.

Vahel tundub, et inimene ei ole vaba ega ole temal võimalusi, et ise ennast, enese tegelikusses aset leidvaga, kooskõlla viia. See tähendab, et inimene väldib informatsiooni olemas olemist, selle tõeseks tunnistamist, selle vastu võtmist, selle töötlemist. Inimene on nii nagu seda ei olekski või ta teab, et see on seal, kuid ta otsib põhjendusi, miks tema ei saa/ ei pea sellega tegelema.

Tegelematuse põhjuseks on ka see, et inimesele on öeldud - tema ei saa asjadest aru või tema mõtleb välja ja süüdistab alusetult teist, kuid talle võidakse ka öelda, et informatsioon on õige – inimene tehku sellega, mis tema tahab. Jahmatus, et informatsioon on tõene ja enese vajadustega arvestava lahenduse puudus sunnivad inimest enese kaitsele ja suunavad teada saadut eitama.

Selles kohas, kus inimene on liikvel – ta on alustanud oma teekonda punktist A punkti B – liikumist märkivad tegevused tähendavad seda, et temas on soov ja vajadus jõuda eesmärgile. Kahe punkti vaheline ühendus on sirgjoon, mis osutab, et tulemus on justkui juba tema käes. Lõpppunkti olemas olemine on eeldus, et inimesele vajaminev tulemus saab olema.

Tegelik teekond on elu – selles ja sellel on kõik võimalik – mitte miski ei ole kindel. Teel tuleb ette igasuguseid hetki, mis toovad kaasa erinevat – kõik on info, mida inimene peaks suutma läbi hammustada ja paika panna – ilma muutmata ja muutust soovimata reaalse suurusena vastu võtta.

Infoga kohtumine tähendab inimese võimekuse, paindlikkuse ja oskuste proovile panemist. On tavaline, et seda, mida ei ole õpitud ja mida ei mõisteta, seda ei kasutata ega nähta – inimese kasutuses ja inimese jaoks olemas on see, mille tema on omandanud.

Olulise informatsiooniga kohtumisel on oluline see, milline inimese Mina puudutust koges ja reageerimas on. Konkreetne Mina määrab ära, millised vajadused endast märku annavad, milliseid oskusi ja ressursse inimene infoga tegelemiseks kasutab ja kui palju sellel Minal on selle info töötlemiseks aega.

Reageerimise kiiruse ja teadlikkuse määrab ära see, kui kiiresti peab reageeriv Mina ohutule pinnale jõudma ja milles see seisneb. Ohutu pind on seal, kus häirivat informatsiooni enam ei ole ja inimesele vajaminev Mina on kinnituse saanud. Reageerimisel kasutusele võetu sõltub sellest, millist Mina inimene ära kaotab ja millise Minana tema peab saama olla.

Erinevad Minad toovad kaasa segadusi – inimene reageerib nii nagu ei ole tema vanusele kohane või ei ole see kooskõlas oleva aja informatsiooniga. Saab olla, et inimene reageerib ilma reageerimata – ta ei tee enesega aset leidnut nähtavaks. Inimesel nagu ei oleks enesega toimuva väljendamiseks vaimse tasandi oskusi ja võimalusi – ta ei saa avada suud ega olla aus ega kasutada selgeid sõnu, ilma vägivallata. Sageli ei saa ta iseendast aru ja seega ta ei oska selgelt väljendada, mis teda puudutas.

Suletus, oskamatus, selgusetus räägivad täis kasvamata jäänud suurest – inimesel ei ole teadlikkust ega oskusi ega ka seda teist, kellega oleks võimalik – ilma lahinguteta – ise ennast avada, enese seest vastuseid otsida ja koos vaimset tööd teha. See tähendab, et ei ole seda, kellega istuda kõrvu ja vaadata ühist ja isiklikku lugu kõrvalt.

On tavaline, et vägivaldses ja rollidele suunatud keskkonnas õpetatakse inimesele enesele teada olevat informatsiooni sulgema, salgama, valeks nimetama, ära muutma, üle kirjutama – vaata teisale ja vaata teisiti, seda ei ole, see ei ole nii, Sina ei saa aru ega mõista.

See informatsioon, mis inimese sees on, on selle inimese reaalsus – see on tema mingi X Mina mõistmine. See teadmine ei ole selle Mina vaatenurgast vaadatuna vale ja seda Mina ei saa Mina jaoks teada olevat olematuks/ teiseks tegema sundida. Informatsioon ei kao sõrmenipsust ega käsu korras – see on identiteet, vajadused, mõistmised, lahendused – see on selle Mina infobaas, mida inimene konkreetsel hetkel/ konkreetses situatsioonis kasutab.

Vaimse taseme muutus toimub Maailma ja teadlikkuse avardumise ja isiksuse edasi kasvamise saatel – inimene ise korrastab ja kirjutab enese infobaasi – see ei ole mitte kellegi teise võimuses. Isegi pikaajaline vaimne ja füüsiline vägivald, mis suunab kasutusele võtma, kellegi teise informatsiooni, ei kaota inimese tegelikkust ära – see on tema sees, see on nii sügaval, et ka tema ise ei saa seda sealt kätte.

Inimese loo teeb keeruliseks see, kui tema sees on erinevaid Minasid, kellel kõigil on erinev informatsioon, erinev info tundlikkuse tase ja erinevad vajadused. Iga Mina on X vanuses inimene, kelle vaimne teekond on kuhugi toppama jäänud ja inimene on andnud endale lahenduse, kuidas takistusest mööda minna – Mina on see, kelle ta jättis maha ja Mina on see, kellena ta kõndis edasi.

Inimene, kes ei ole info töötluses vaba ja nõtke, on inimene, kellel on kindlad vaatenurgad, sageli teda ennast piiravad ja vähendavad – kuid alati on olemas põhjus, miks temal justnimelt seda informatsiooni vaja on. See kinnitab teda, see seletab temale osaks saavat ja annab teada, mida ja kuidas tema saab, ei saa või peab ning ka seda, mis on tema ja mis mitte.

Mina ei saa/ Mina pean on ennast juhendav loetelu, kuidas toimida olukorras, kus teatavaks on saanud informatsioon, mis muudab senist, kuid inimene ei taha/ ei saa/ ei oska selle teadmisega midagi peale hakata.

Inimene ise suunab oma tähelepanu - kui Mina ei saa, siis Mina ei tee – siis Mina jätan tegemata, sest olen öelnud/ nõustunud, et see ei ole võimalik. Kui Mina pean, siis Mina teen seda, mida Mina ei taha – Mina teen endale söödavaks, Mina kohustan ise ennast, Mina võtan endalt vabaduse ega näe/ näita, iseendale, et on olemas teistsuguseid võimalusi.

Laps, kes on ebamugava informatsiooni poolt häiritud, väljendub füüsilisel tasapinnal. Temal ei ole vaimseid ühendusi ja sõnavara ega vaimse töö mudelit, et teadlikult ja elutervelt toimetada. Laps tahab ja vajab, koheselt, et ebamugavust enam ei oleks ja, et tema ei peaks selle poolt mõjutatud olema – laps tahab, et häiritus kaoks ja tema saaks rahu. Laps ei uuri välja, miks ja kuidas, mis see tähendab ja mis saab edasi, vaid ta annab endast märku, et keegi teine tuleks ja lahendaks olukorra.

See on väga väikese lapse tasand – kelle keha/ meel edastas endale impulsi ja laps reageeris häiritult – lapsel ei olnud toimuva mõtestamise võimet, eneseteadlikkust ega ootuse oskust – tema oli vahetu ja teema oli eluline – ärritus tähendas automaatset reageeringut – enese väljendust füüsilisel tasandil.

Siis, kui laps jääb sellesse arenguetappi, kui kestvasse protsessi sisse kinni, siis ta keskendub enese kohta käiva teate edasi andmisele või ta vaibub enese sisse – mõlemal juhul tähendab see seda, et ta ei uuri välja, mis ja miks temaga toimub ega otsi ta lahendust, mille tema ise saab endale anda. Oluline Teine on mõlemal juhul lahendust leidva ja ära lahendava isiku rollis. 

Enese kohta informatsiooni saanud laps alustab teekonda punktist A punkti B. Olulisele teisele info ära andmine on punkt B. Arengust tulenev mõistmine - ära antud info tagab lapsele vajamineva tulemuse. Siis, kui last ei mõisteta või eiratakse, siis laps kordab enese informatsiooni - Minuga, Minu sees. 

Rahulolematus ja häiritus leiab aset siis, kui teekond kestab, sest ühendus ei tööta õigesti ja laps peab ootama, ootusest tulenevat pinget maandama, vajaminevat asendama, ise lahenduse leidma. Arenguetapp annab teada, et Olulisele Teisele tuleb sõnum edastada - seega on lapsel ülesanne - Olulise teise tähelepanu tuleb endale saada ja enese peal hoida - õigel ja vajadust täitval moel.

See on sama põhjus, miks inimene teeb teo või laseb lendu sõna, veel enne, kui ta on järele jõudnud mõelda, mida ta vastab/ mil moel ta ise ennast nähtavaks teeb ning kas üldse ja kuidas ta seda teeb. On tõsi, et tegelikkuses ta ei ole veel välisest saabunud/ enese sees olevast sõnumist, oleva aja teadlikkusega, arugi saanud – väheses vanuses Mina tähendab alateadvusest tulenevat vahetut reageeringut – ei ole aega oodata ega ole olemas teisi lahendusi – Mina annan endast teada. 

See on sama põhjus, miks inimese käsi sirutub füüsilise tegevuse järele – enesele mõistetamatu või vastuvõetamatu informatsioon on füüsiline häiritus – söök, jook, tegevus annab mõtte, suuna ja lahenduse – üks tegevus kustutab teise – see on asendamine, ära kaotamine, üle kirjutamine – ühest seisundist teise minek – füüsiline teekond, millel vaimse/ füüsilise tasandi ärevus muutub rahuks. 

Nähtava füüsilise väljenduse valib suureks kasvanud laps, kellel oli reageeriv vanem olemas, kuid too reageeris viibega või ise endast lähtuvalt. Ennast vaigistav/ maandav/ rahustav tegevus on selle lapse lahendus, kelle jaoks Olulist Teist ei olnud või oli, kuid too oli selgelt välja öelnud ja näidanud, et selliste teemadega tema poole pöörduda ei tohi.

Füüsiline valik ja kohal olemine ei tähenda vaimset valikut – inimesed, kes elavad koos füüsilisel tasapinnal, ei ole oma valikuid teinud vaimse teadlikkusega. Valitakse rollide alusel või ollakse sunnitud rollide pärast. See tähendab, et ei olda tervikuna ega kohata tervikut – valitakse osad, mis sobivad/ mida vajatakse ja keelatakse/ varjatakse need, mis ei sobi – rollist saab tuunitud rolliMina.

Füüsilisel tasandil olev ja elav inimene jätab enesega ühes olija üksinda siis, kui üles tõusevad vaimse tasandi teemad – Miks koos ollakse, kuidas koos ollakse, enese vajadused ja võimalused, teise osa enese loos. Füüsilise tasandi inimene ei suuda aru saada või ei taha tunnistada, mida tema ise vajab/ mida tema ise endale öelda tahab – seega ta ei tuvasta/ ei ütle välja, mis on see põhjus, miks tema ei taha arvestada teisega ega teise informatsiooniga.

Laps, kes on ise endaga hädas - tema ei saa aru, mis teda häirib – miks tema sees on tunded, millega tema toime ei tule – miks need ära ei kao – miks need teiseks ei muutu – miks tema normaalne ei ole – miks tema rahus elada ei saa.

Vaimse häirituse taga on vaimse ja füüsilise tasandi informatsiooni puudutused, mida laps ei jõua ega oska mõtestada või ei luba endale tõeks tunnistada. Häiritus tähendab häiritud Mina ja Maailma pilti – osad ei lähe omavahel kokku, osad ei ole sobivad, osadel on teistsugune tähendus – kaos ja kriis, kindla pinna vajadus – vaja on seda, mis on tõsi ega muutu teiseks, siis kui ... .

Vägivaldne keskkond ei paku turvalisust ega kindlat pinda jalge alla ega kinnita ühes olemist kõikidel tasanditel – alati jääb eraldamise ja eraldumise võimalus sisse. Vägivaldses keskkonnas on ainult üks asi kindel ja järjepidev – vägivalda, selle erinevates vormides, kasutatakse jätkuvalt.

See tähendab, et vanem ei anna lapsele teada, et tema on ema/ isa, kes hoolib ja hoiab, vaid vanem on inimene, kes tõestab oma Olulisust – enese tähtsust – lapsest/ kõikidest tähtsamana olemist. Selle tõestamise protsessi käigus saab välja öeldud ja välja näidatud, et Laps, kui roll, ei ole oluline ega tähtis, vaid vähem ja mitte keegi. 

Roll ei elus - laps kogeb reaalselt - lapsega leiab aset reaalselt - vanem vähendab rolli, kuid tegelikkuses teist inimest - vägivaldses keskkonnas kasvanud ja seda Maailma edasi loov vanem ei saa sellest vahest aru.

Vanema rollis oleva inimese erinevad tasandid annavad teada, kellena ta last näeb ja kuidas temasse suhtub – see ei ole väljamõeldis, vaid täiesti tõsi. Inimese Mina, enese tões ja õiguses, on endale suurust loomas ja vajaminevat tagamas.

Oluline, kui roll, tähendab, et vanem seisab üksinda ja eraldi – laps, Lapsena, temaga koos olla ei saa – laps, vähendatava rollis, on konkurent samale – laps, vähendatuna, on vahend, mida kasutades jõuda vajamineva Mina ja seda kinnitava informatsioonini – füüsiline lahendus toob kaasa vaimse häirituse muutuse rahuloluks – Mina seisin enese eest, Mina olen Mina. Rahu, et Maailm käib jälle õigetpidi, toob ema/ isa näo tagasi.

Vägivaldne ja rollidele suunatud keskkond tähendab seda, et kui laps kogeb ja väljendab enesega aset leidvat häiritust, siis lapse kõrval olija suunab teda rolli – Sina ei tohi sel moel teha/ Sinul ei ole õigust selline olla/ Sinul ei ole põhjust sel moel olla – selle asemel Sina pead olema sellisel moel ja sellele rollile vastav – lõpeta isetegevus ja muuda ise ennast ära.

See ei ole inimese kasvatamine ega inimesele koha andmine – vanem ei loo lapsele turvalist ruumi, kus laps saaks rahuneda ja rahus oma sisemuses toimuva üle järele mõelda – vanem ei istu lapse kõrvale ega ütle, et tema jääb lapsega ja aitab temal mõistmist avardada, et aru saada sellest, mis põhjustas tagajärje. Seda isegi siis, kui häirituse põhjus oli vanem ise.

Avatud ja turvalise vaimse tasandi lähenemise asemel võtab vägivalda kasutav vanem kasutusele füüsilise suurendamise ja vähendamise tehnika - Mina olen see roll/ Sina oled see roll – Sina pead vastama enese rollile ja kuuletuma Minu rollile. Sellise käigu taga on vanema, kui inimese, vajadus õige tähelepanu ja õige iseendana ehk õige enese Minana kogemise järele.

Selline õpetus toob kaasa oskuse muuta oma välist nägu, kuid ei aita lahendada sees toimuvat – sest selle jaoks, et ennast välises teiseks teha, tuleb anda endale sellekohane impulss – Mina olen nüüd sellisena – seda isegi siis, kui Mina ei jaksa naeratada, kui Mina tahaks nutta ja ära minna, kui Mina vajan kaitset selle eest, kellele tuleb, tehtult, naeratada.

Inimene ei saa üle hüpata sellest, kuhu tema on jõudnud – ta võib kasutada tehnikaid ja õpetada ennast käituma, kuid varem või hiljem kukub ta enese möödunusse tagasi ja on endiselt seal, kuhu tema jäi ja sellisena, kellena ta siis oli – see on tema kivistunud Mina, mis püsib paigal ja moodustab tema põhja. Vaimse täis kasvamise teekonna tähis on seal, kus see on – X vanuses – sellest ka selle aja teadlikkus, ressursid ja vajadused.

Inimese erinevad Minad ja ennast kaotavad kogemused kannavad vilja – inimene õpib olema ja vajama ennast Mina olen sellisena. Selles Minas on sees see, kuidas inimest tuleb kohelda ja nähtavaks teha – sellel Minal on omadused ja väljendused, mis tagavad teda Oluliseks tunnistava tähelepanu. Oluline, kui roll, tähendab, et kasutusele ei võeta füüsilist-vaimset vägivalda - enam inimest ei vähendada.

See on lahendus, kuidas tulla toime vägivaldses keskkonnas, kus vägivald on normaalsus. Vägivalda kasutavad inimesed lahendavad olukordi füüsilisel tasandil – vastavad samale samaga. Kuid nad ei istu maha ega vaatle toimuvat kõrvalt – ajendid, haritus, sügavustes peituv, oskused – leidmata tõelist põhjust ei oska nad anda sellest tulenevat lahendust – seega nad jätkavad, ellu jäämise ja enese kaitsega, muutumatus keskkonnas.

Läbi erinevate aegade kulgedes saab inimese erinevatest Minadest üks põhiMina, erinevate tasanditega. Iga Mina on pendel, millel on olemas kaks poolt – üks on see, kellega ei arvestatud, kes ise ei saanud/ ei osanud – vägivald ja vähendamine olid selle Mina elus tavaline kogemus.

Iga Mina on ka see, kes õppis juurde oskuse, leidis lahenduse, kuidas vähendatust Minast parema Minana olla ja seda Mina kinnitav tähelepanu saada – vägivald ja vähendamine on selliste Minade kasutuses olev töövahend, et ise vältida vägivaldset ja vähendavat kohtlemist. Vägivald ja vähendamine ei kao, vaid süvenevad – muutuvad varjatumaks, kuid tõhusamaks või siis jäävad brutaalseks ja avatult ründavaks.

Minade pendel on vaimne allakäigutrepp, mis on tagurpidi keeratud ja näib valele kohtlemisele kättesaamatu kõrgusena, kuid tegelikkuses on see sügavus, mis on enesest, kui inimesest, kaugenemise teekond – see on enese eest põgenemine ja enese vaigistamine – see on hirm tegelikkuse ees – ausa ja eheda enese ees – see on häbi ja valu – Mina sellisena.

See Mina on enese teine pool, kellena olla ei taheta - kellena olemist kogeda ja näha ei taheta – selle Mina vastu oli vägivald õigustatud, see Mina ei saanud ise ennast kaitsta, see Mina ei olnud Oluline.

Inimene, kes ei julge/ ei luba endal olla iseendana, julgeb/ tahab/ vajab olla rollina, milles kõik on õige ehk vägivalda vältiv – sel moel on vale tähelepanu ja kohtlemine välditav. Õige rollina olemise staaži kohta annab teada see, kui nn vale tähelepanu jaoks on väljatöötatud meetodid, kuidas ka sellise tähelepanu puhul saab enese rolli tõestada ja vale tähelepanu edastajat vähendada.

Vägivaldne keskkond sunnib inimest alluma – kohustab enese jätma ja endale jäetud rollis väljenduma. Vägivaldses keskkonnas suureks kasvanud inimesed tahavad jõuda sellisesse kohta ja aega, kus nad saavad olla Minad, kes määravad endaga seonduva ise – olla need, kes ei lase ennast sundida enesele vajaminevat väljendust/ seisundit lõpetama ja muutma. Nad tahavad õigust kaitsta ennast enesele käepäraste lahenduste ja vahenditega. X vanuses lapsed tahavad, vägivaldses keskkonnas, õigust iseendale - öelda Ei ja ellu viia muutus.

Seega koguvad nad kokku ja kasutavad enese kohta informatsiooni, mis aitab neil vägivallale vastu astuda – nende lahenduseks on, et nad tegelevad nende kohta „vale” informatsiooni levitajaga – võtavad tolle isiku ette ja tõestavad, kuidas tollel ei ole õigust midagi öelda ega teha – tollel ei ole põhjust, midagi öelda, sest tollel on olemas info, mida too peab kasutama – too on saanud, midagi sellist ja olnud ise mingi selline, mille alusel ta peab kinnitama inimese kohta teistsugust informatsiooni ja kohtlema teda teist moodi.

Tegemist on tegeliku teema vältimise, muutmise, ülekirjutamisega. See tähendab, et kõik käib pealispinnal – inimeste sügavused on suletud, kuid need mõjutavad kõiki ja kõike. Endiselt ollakse lapsed, kes ei ole täis kasvanud ja, kes ei tule toime neile öeldud informatsiooniga – ei tulda toime info töötlusega – kes ütleb, mida ja miks ja kellele öeldakse – varjatu ja välja näidatu erinevus ajab neid segadusse – igal informatsioonil on erinev tähendus ja arvesse võtmisel vastupidine suund, sammud ja tulemus.

On loomulik, et rolliMina ei tunnista enesele, kui inimesele, öeldut enese omaks – see ei käi tema kohta – tema teadlikkus iseendast ei kinnita ega nõustu. Rollide Maailma kasvandiku jaoks on inimese kohta käiv informatsioon mingi roll, millega ei nõustuta – Mina ei taha olla selline, Mina ei ole selline. Laps on roll ja seda rolli kandev ise nimetab, mis on tema kohustus ja mis mitte – Laps teab, mis on vanema kohustus ja ülesanne – neid ei tule lapse kanda jätta.

Inimene on üksinda siis, kui temaga ühes ei ole seda, kes oleks valmis inimeste tasandi vaimsel teekonnal kasvama. Inimesel võivad ja saavad olla rollid, kuid ta jäetakse siis, kui tema on ebamugav ja teema ebameeldiv – tema on vale, sest teda ei saa kasutada vahendina ja tema toob välja informatsiooni, millega ei ole teisel midagi teha – see häirib. Enesest, kui rolliMinast teadlik inimene vastab - Mina ei pea seda teadet vastu võtma – Mina ei pea sellega tegelema – Minule ei ole seda vaja – see ei ole Mina ja seega ei ole see Minule.

Vägivalda kasutava Maailma haiget tegev ja abituks muutev vale – teoks tehtav füüsiline lähedus toob kaasa selle, et inimest ei valita – inimest valitakse näha sellisena, millisena teda kogeda on. Konkreetse inimese kogemine ei tähenda selle inimese tegelikkust ega mõistmisi ega potentsiaali – kogemine on kogeva inimese tasand, vajadus, eesmärk, mõistmine – tema tasand, millega ta teise informatsiooni vastu võtab ja võimekus, millega seda töötleb.

Vägivaldne infovahetus – vanem tõestab ennast, et laps teda kuulaks ja temaga arvestaks - Mina olen Oluline – Sina Minuga nii ei tee ega käitu – Sina pead Minuga arvestama. Laps kogeb ennast allutavat vägivalda ülekohtu ja vähendamisena - vanem ei kinnita Minu rolli – Mind ei ole. Laps mõistab, et Mind ei ole siis ja selles hetkes, milles laps ei koge ega näe ennast hoituna, armastatuna, turvalisena, vabana, heaks kiidetuna.

Vanema reageering toob kaasa informatsiooni – väikene inimene ei tule toime olukorraga, kus vanem ei kinnita tema rolli – Laps ei ole ühendatud inimesega, inimene on võõras ja tolle käitumine on vale – Lapsele omane Maailm on kadunud – asjad ei käi nii nagu tema teab neid olevat. Suur ja võõras inimene ei arvesta temaga, inimene teeb haiget ja õigustab sellist käitumist.

Inimeste vaheline ühendus ja selle eesmärk tuleb välja infovahetuses – milles see seisneb, millised on võimalused, millisel tasandil vastuolud lahendatakse, millisel tasandil on võimalik teiseni jõuda, milliste lahendustega on võimalik saavutada enesega arvestamine, kui see on üldse võimalik.

Oluline on see, kas inimesel on võimalik olla enese info töötlemise tulemus - olla õrn, haavatud, kaitset vajav, habras, kuid ka vihane, kade, põrkav, vaikiv, sulgunu. Oluline on see, millisena teda koheldakse ja mil moel tal lastakse ennast väljendada – kas ta peab olema rollina või ta saab olla inimesena, inimese poolt kohatuna.

Rollide Maailma äraspididsus – informatsioon, inimese ja temaga toimuva kohta, võetakse vastu rollina ja rolli aadressil – rollist tulenev kaitse ja rolli uhkus – Mina ei ole selline. Vastus antakse inimesena, kuid rolli sildi all – inimese valikud ja väljendused on õigustatud, sest Mina olen see ja Sina oled see/ selline.

Siis, kui laps on väga väike, siis ta annab enese ja enese sees toimuva kohta teada füüsiliste liigutustega – vanem tõlgib need ise ära, vanem võib vajadusel informatsiooni ka üle kirjutada või sellega arvestamata jätta. Lapsest ei ole temale võrdset ega argumenteerijat – lapsel puudub sõnavara, valiku võimalus, ise lahendamise oskus ja teadlikkus – laps sõltub vanemast.

On vanema, kui inimese, võimekus ja kasvamine, kuidas ta oma lapsega suhtleb ja milles temaga arvestab – on vanemast kinni, kas ta võtab, omas tempos, lapse sõnumi vastu, kuid lahendab enesest tulenevalt ning valab/ näitab ennast ja enese sees toimuva välja. Või ta kõnnib lapsega koos - lapse mõistmine ja lapsest aru saamine on oluline – lapse info, enese kohta, on tee, kuhu vanem suundub. Vanem aktsepteerib lapse Ei-d.

Vaimselt täis kasvamata inimesel on raske asetada ennast teise kohale ja arvestada teisega, ilma ennast vahele segamata ja ise ennast kõrvale ja vajaminevast ilma jättes - mitte võtta kasutusele vägivalda, et ennast kaitsta - ka lapse eest, kelle elulised vajaduse võivad käia närvidele ja osatada paranemata haavu. Vaimselt täis kasvamata inimene on ise laps, mingis X vanuses, ja sageli on tema Mina arengus käsil sama protsess, mis lapselgi või siis on laps temast edasi jõudnud.

Erinevad tasandid toovad kaasa erinevad mõistmised ja väärtushinnangud ja reageeringud – see, kes on vähem, see ka näeb, teab ja oskab vähem. Vaimsete tasandite ebavõrdsus - vaimse tasandi tegelikkuse vahe suure inimese põhirolli, selle ülesannete ja X vanuses Mina vahel. Lapse reaalse aja vaimne tasand ja vanema poolt valitud tasandi ühildamatus. Lapse Mina – inimesena ja rollina – vanema Mina – x vanuses Mina(d), suure inimese rollis olevana.

On selge, et lapse kasvatamine ei ole kerge töö ega tee – füüsilise tasandi valiku teinud vanem on hädas ja mudas – tema vaimne tasand ei tee temale seda teekonda ja selle kogemusi kergeks – tema võtab last isiklikult ja seetõttu keeldub ta last isiksusena kohtamast – see tähendaks vanemale võimatut – vanem ei saa lubada, et laps on temast üle ja lapsel on õigus, iseendale ja oma vabadusele ja oma tahtmisele ja vanemal tuleb sellega arvestada.

Vaimselt täis kasvamata jäänud vanem viib lapse isiklikule, kodusele ja kättesaadavale, tasandile – seega kohtleb ta last nii nagu see oleks endiselt mähkmetes ja abitu või juba suurem, keda saab endiselt jõuga tõsta ja tõugata ning suurema ja allutava jõuga vaikima sundida. 

See on Mina vajadusega inimene, kes sai läbi lapse endale rolliMina - siis, kui laps oli rahus ja sobiv, siis sai vanem, ennast, ise enesele sobival moel luua ja kogeda - ta sai ka välises teiste tähelepanu kinnituse. Siis, kui laps ei olnud rahus ega sobiv või oli vanemal teisi teemasid, siis sai vanem oma rolliMina kaotuse välja elada - last vastavalt kohelda - laps oli süüdi ja andis põhjuse.

Vaimne täis kasvamatus tähendab, et aastate möödudes läheb info vahetus karmimaks ja need lahendused, mis on osutunud töökindlateks – neid saab lihvitud ja nende kasutamises ollakse meistriks saadud. Vägivald kasvab suuremaks – järjest enam asendub füüsiline ja robustne vaimse ja filigraansega – vägivald läheb valusamaks, õelamaks ja löövamaks – nüüd on teada, kuhu tähelepanu suunata ja kuidas lapse Mina vähendamist, hetkega, teostada.

Osavus näitab meistri kätt – vägivaldne inimene oskab, peale aastaid/ kümneid, täpselt ja löövalt teise rajalt maha võtta – piisab vähesest, kui vähendatu teadlikkus kokku kukub ja ta kusagil enese möödunus on – samas kohas, kus ta vägivalda kohates endale uue Mina kasutada andis. Vägivaldne teine saab oma teo teha, sest sealses vanuses on vähendatu vaimne teadlikkus vähene ja tema kasutuses olev informatsioon annab teada, et teisel on õigus tema vastane väljendus/ tegevus valida – lapse ülesanne on taluda, leppida, nõustuda, alla neelata, vaikida – põhjuseks - Mina olen selline`.

Inimese vaimset kasvu takistab hirm ja enese, enesele vajamineva, rolliMina kinnitamiseks tõestuse otsimine ja selle saanuna enesena olema vaibumine. Vaimne piiratus on, kui lagi, mis ei lase sirguda ja samal ajal näib kinnisesse ruumi suletusena – inimene ei näe teed välja ega tea teed edasi – tema elu on selline, kuna tema ise on - Mina olen selline - seega ta proovib hakkama saada selles, mis temale osaks saab ja sel moel nagu see välja tuleb – enesele kaitse otsimine/ andmine ja enese tõestus.

Vaimne piiratus annab endast märku füüsiliste aistingutega. Füüsiline ebamugavus tähendab, et inimene reageerib füüsiliselt – nii sõnade, kui liigutuste, kuid ka kehakeelega ja energeetiliselt. Vaimse tasandi kontakti oodanu kogeb füüsilist vastust ja sõnastab selle enese jaoks - Mina olen üksinda – teist ei ole Minuga samas – teine ei saa Minust aru ja ta proovigi aru saada – seega ta ei mõista Minus ja Minuga toimuvat – ta ei ole Minuga üks ega sama.

Üks ja sama olemine tähendab ühist põhja ja ühiseid väärtushinnanguid – see on see, mis on kindel ja saab osaks – seda ei võeta ära, sellele ei seata tingimusi, muutus sünnib kokkuleppel. Rollide valiku teinuna ja rollina ühendatuna on mõlema osapoole töö ja tee luua ühine – anda enda osa nii füüsilisele kui ka vaimsele tasandile – olla üks ja sama – teine on kõrval ja kaasas – ei ole vahesid ega peidetut ega teiseks tehtut – oluline on huvi ja avatus teise inimese vastu. Inimese teekond on oluline – inimene ei peatu mõiste X Mina juurde – iga Mina on olnud mingi vajaduse ja selle lahenduse tähis.

Vaimse tasandi ühendatus on see, mida vägivaldses keskkonnas olija ja sellest välja kasvanu enesele ei vali siis, kui temani on jõudnud informatsioon, et rollikaaslane/ temaga ühes olija kasutab vägivaldset ja vähendavat info vastu võtmist, edastust ja töötlust. Seda ka siis, kui tegelikkuses räägitakse inimesega, kuid info võtab vastu rolliMinana olija.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu sulgeb need tasandid ja teemad, milles ta teiseni ei ulatu ja milles teda vastu ei võeta – seega on ta poolikuna, kolmveerandina, täpikesena – täpselt niipalju, kui on võimalik, et ta vähem haiget saaks ja vägivalda esile ei meelitaks.

See on raske – see on enese varjamine, ära peitmine, muutmine, vaigistamine, maha tegemine, allutamine, potentsiaali kõrvale jätmine – see on aeglane surm ja tühi elu, mis vajab sõltuvusi ja teisi kanaleid, kuhu suunata ja suunduda ning toob kaasa häirituse, ärrituvuse, viha, kadeduse, stressi, masenduse, kurbuse, apaatsuse jne. Mina ei saa elada enese elu - Minul ei ole enese elu.

On väga raske viia vägivaldset ja vähendavat infovahetust harrastavale ja vajavale inimesele kohale teade - Sina lõhud Meie ära, Sina sööd Mind ära ning Sina kasutad Mind vahendina siis, kui Sina ei tule enese informatsiooniga toime ja Sina elad seda välja füüsiliselt. Sina ei peatu ega ava ennast – Sina reageerid vahetult ja X vanuses lapse tasandil olevana.

Inimesena kasvamine tähendab mõista enesega seonduvat vastutust – kõike seda, mis kuulub inimeseks olemise ja elamise juurde – iseenda sees olev, iseenda poolt tehtud ja väljendatud, iseenda poolt olema loodud, välja öeldud ja mõeldud. Siia alla käivad ka iseenda poolt valitud ja üle kinnitatud – Mina olen Sinu X alusel loodud suhted.

Edasi kasvavale inimesele saab anda teada – Mina olen Sinu kõrval ja toetan – alus on see, et tunnistad teema olemas olemist – Sinu lahendused ei ole parimad võimalikud ega oleva ajaga kooskõlas – Sinul on vastutus iseenda väljendustega tegeleda – mõista nende põhjust. Ei ole Sinu õigus enese info töötluse protsessi välises lahendada – on õigus ja vastutus otsida enesele vajaminev – ruum ja aeg rahunemiseks ja olevasse aega jõudmiseks.

Toetus ja mõistmine ning edasi aitav info on inimesele pidava tee jalge alla andmine – tegelik mina. Sinul on teema, millest oled teinud teiste oma – sellele on lahendus olemas. Oluline on huvi ja avatus – enese X aja Minadena olemisest vabanemine. Info on ruum, mille sees on kõik võimalik – oluline on oleva aja tegelikkus ja vaimne teadlikkus. See on teadmine, et teekond ei tähenda pidevat rahu ja päikest, vaid vahelduvust – on hetk ja selles olev – on inimese valik, mida tema teeb, kuidas tema valib, mis on tema eesmärk. Kas ta lahendab seda, mis on esile kerkinud või kaotab/ kustutab vana aja informatsiooni.

Tõde – teele minnes ei tea, keegi ette, kuhu jõutakse ega seda, kuidas saab olema – seega ei saa olla kindel, et võimalikuna nähtu ja lubatu saavad olema. Iga valitud/ vastu võetud rolliseotus vajab selliseid kohti, kus vaadata üle mõlema osapoole tegelikkus – Millises väärtuses ja millisel eesmärgil Meie suhe on oluline – millisel tasandil suhe võimalik on – mil moel ollakse teisega ühendatud – kas rollina/ inimesena – kas tehakse vahet, kuidas ja milles teist tajutakse.

Seotused, kus koheldakse, nähakse ja näidatakse, tegelikkusest erineva ja tegelikkust muutva rollina – ei ole kohad, mida teadlik inimene endale valib. Nähes ja kogedes, tasandeid/ energiaid/ eesmärke/ mõistmisi, saab inimene olulise info - iseenda kohta. Tema väärtused ja põhi mõtted, millest ta ei ole valmis loobuma, et jääda teisega ühendatuks – teine nõustub, kui inimene kaotab enese teadlikkuse ja taseme.

Edasi kasvamine on enese piiramise ja ise enda vähendamise lõpetamine - oli, kuid enam ei ole – ei ole kinni seotud ega ole väljapääsuta lõksus – olen läbi kõndinud ja väljas. Olen oma otsuse teinud ja seda kinnitava sammu astunud. Aitäh, et osalesid – andsid võimaluse mõista – mis ja kuidas on Minu jaoks oluline – Sinu kohal olemine aitas välja tuua selle, millest olen edasi kasvanud – mis, milles ja kuidas ei ole enam Mina ega Minu – Minu ees laotuv tee on kinnitus sellele, mis, milles ja kuidas olen Mina ja on Minu.

*

Alguse lugu - vaimse tasandi ühendusena - jagasin enese jaoks olulist hetke, sest olin inimene, teise inimese kõrval – andsin teisele teada, kus olen ja mida kogen. Vaimset lähedust märgivad sõnad – Mina mõistan Sind, Mina näen Sind. Lähedust edastavad käe puudutus ja silma vaatamine. 

Füüsiliselt kinnitatud vaimse tasandi sõnum – lähed Minule korda – oled Minu jaoks oluline - Sinu informatsioon on Minule oluline - mõistan, mida oled läbi elamas - annan toetuse ja hoian Sinule ruumi, et saaksid leinata - kõnnime koos sellest läbi - avame ennast rõõmule siis, kui Meie mõlemad oleme selleks valmis. Mina ei sunni Sinule muutust peale ega Minule vastavust - Minule on oluline, et oled Minuga aus ja annad endast teada, siis saan Sinuga arvestada. 

Marianne

26.11.2025.a

Meie, mida ei ole

 

Inimese jaoks on raske ja keeruline lahutada enesest ära see, mis on enesega kokku liidetud ja enesega sama – enese laiendatud Mina – Mina ja Sina ehk Meie, kellegi enesele olulisega. Mina, Mina olen = Minul on – see on põhjus, miks inimene jääb enesele olulise teisega ühendatuks isegi siis, kui see teeb temale endale haiget, toob kaasa sekeldusi ja teda ei taheta koos olema.

Inimesed on harjunud looma ja hoidma füüsilisi suhteid, mida ei kinnitata vaimsel tasandil – kokku saadakse ja koos ollakse rollidena ja rollide tasandil. See saab tähendada, et seotus vastab füüsilise Maailma vajadustele või on suunatud nende rahuldamisele. See saab tähendada, et seotus põhineb sunnil – Mina pean, sest Mina olen – ise endale ei valiks, kuid on midagi, mida muuta ei saa ja sellepärast pean.

Füüsiline tasand, ilma vaimse tasandi ühenduseta, tähendab varjatud informatsiooni – teisest inimesest ei peeta, temaga ei taheta koos olla – sellises läheduses või ei üldse, teise vastu on negatiivsed/ tühjad tunded, teist talutakse ainult teatud moel/ teatud võimaluse pärast, teine ei ole oma ega südamele lähedane.

See tähendab, et inimese poolt nähtavaks tehtud informatsioon ja tema sisse varju jääv info erinevad teineteisest ega kinnita üksteist üle. Ennast varjav inimene valetab nii iseendale, kui ka teisele – tema ei ole teise tugevus ega võimalda teisele ausa informatsiooniga kooskõlas olevat valikut. Tema manipuleerib enese huvides.

Füüsilise tasandi inimesed ei vaata asjale otsa nii nagu see on – nemad on harjunud valetama, sest nemad on harjunud oma mõtteid, soove, vajadusi varjama, muutma, kustutama, kaude väljendama. Füüsilisel tasandil olev inimene ei saa aru enese vastutusest vaimse tasandi ühenduse loomisel ja hoidmisel ega mõista isikliku tundehügieeni olulisust. Ilma vaimse tasandi ühenduseta ei jõuta tervikuni, ollakse koos poolikutena - kuid ega kuu tagumine külg, mida ei nähta, ära ei kao - see mõjutab ühes olemist ja ühes olijaid.

Seda, mida ei ole õpetatud ega pealt nähtud, seda ka ei ole selgeks saadud – õigem oleks öelda, et sellest ei saada aru. Kahe tasandi erinevus toob kaasa selle, et inimesed on koos, kuid neil on koos halb olla ja nad ei oska seda halba olemist paremaks olemiseks teha. Nad proovivad, kuid nad lahendavad vaimseid teemasid füüsilisel tasandil ja seega nad ei õnnestu päevakorras oleva teema lahendamisel, kuid nad õnnestuvad selle päevakorrast eemaldamisel – tähelepanu suunamisel leiab aset ühe loo asendamine teisega.

Füüsilise tasandi inimene lõhub ära selle, mida tema ei vaja/ ei taha – inimene ei taha seda, mida tema ei oska parandada ega muuta – temal ei ole teadmisi ega oskusi selleks. Seega ta ei taha rikkis suhet, rikkis kaaslast – ta ei taha enese jaoks kasutuskõlbmatut. Tema mõte käib selle järgi, et kui Minule ei ole vaja, siis Mina seda ei taha – Mina lähen ära või ütlen teisele, et mine ise ära.

Minule ei ole vaja - tähendab, et inimesel ei ole teisega/ suhtega midagi peale hakata, sest ta ei saa oma vaimsetele vajadustele, füüsilises vormis, ega ka füüsilistele vajadustele täidetust või ta saab, kuid selle saamiseks peab ta vastama mingisugustele tingimustele, kaotama enesele olulist, tegema enesega mitte kooskõlas olevat.

Täis kasvamata inimese vaimne tasand ei vasta oleva aja vanusele – enamus suureks kasvanud inimesi on endiselt Mina, kelle ülesanne on seista eraldi ja paista silma, et saada endale vajaminev tähelepanu või vahetades rolle, muuta lugu ja peituda vale tähelepanu eest.

Endiselt ollakse laps, kes usub, et teised on Maailmas tema jaoks olemas. Suure lapse Maailm on endiselt vajadusepõhine – see, kes on Oluline, selle vajadused täidetakse – ka armastus, hoidmine ja ühte võtmine on vajadused, mida saab kogeda see, kes on Oluline. Olulisena olemiseks peab omama tõestatud väärtust – peab olema vahendina kasutatav ja/või omama seda, mida keegi teine tahab, kuid ise ei oma või ei saa endale anda. Minul on – Sinul on – Meie saame vahetada.

Enesega ühte valitakse see, kes täidab vajadusi – ka vaimsest piiratusest tulenevaid vajadusi – tegeleb valede tunnete tööga - kustutab, kaotab, kirjutab üle, asendab, vallandab, annab võimaluse enese pihta välja valada. Teine annab/ loob energeetilise ruumi, kus enesega sassis inimene saab, teist ja teise kohalolekut kasutades, enesele mõistetamatust ja mitte vajalikust ja häirivast vabaneda.

Lapse kasvamine tähendab erinevaid etappe – mõistmiseni jõudmisi – erineva ealiste, teadmiste ja oskuste mõistmiseni jõudmisi – omal moel tähendab see üha uusi ja muutuvaid Mina pilte, kuid teisal tähendab see Mina justkui kivisse raiutud informatsiooni, mis seisab paigal. Kivistunud Mina on inimene, kes teab, et tema on sellise suurusena olemas.

Inimene, kellega lapsena ei arvestatud – kelle osaks sai vägivald ja vähendamine, mida tema ära ei saanud lõpetada/ ära ei osanud hoida – vajab Mina, keda nähakse ja tõeks tunnistatakse. Kivistunud Mina – Mina olen selline, kelle vastu tehakse, kelle vastu on õigus vägivalda kasutada, kes ise ei saa enesega seonduvat muuta, sest ei olda oluline. Iga kord, kui sellise Minaga inimene saab enese Minale kinnituse, siis ta hüppab pendlile ja hakkab ennast ära tõestama – Mina ei ole, Mina saan, Minuga ei tohi, Mina olen Oluline.

Kivistunud Mina tähendab, et inimene ei ole möödunust edasi kasvanud – tema ise kukub möödunusse tagasi ja kogeb seda oleva aja tegelikkusena. Kivistunud Mina kohta käiv on tema jaoks eluline ja tõene – tema kogeb ennast sellisena, tema näeb ennast sellisena – sellest ka teistsuguse Mina tõestamise ja möödunu Mina ära kaotamise vajadus.

Tegemist on enesele antava informatsiooniga, kuid see ei kinnistu ega saa inimese tõeks, sest inimene tahab ja vajab, et teda välises teisiti koheldaks ja nähtaks. Tegemist on möödunu kordusega – inimest muudeti välise tähelepanu alusel – nüüd ta vajab sama – tegemist ei ole tema teadlikkusega iseendast, vaid välises aset leidva ära hoidmise ja muutmisega – et enam ei korduks.

Inimene ei ole mõistnud, et tema ei muutu teise informatsiooni peale teiseks ja teda ei muudeta ega kaotata ära – teisel ei ole võluvõimeid ega võlukepikest - teine valib ise oma käitumise ja see osutab seda teist ja tolle eesmärke. Inimest puudutab see lugu selle nurga pealt, millisena ja mil moel tema ise reageerib ja mida tema ise vajab – oluline on see, kas ja kuidas tema tuleb informatsiooni töötlemise ja selekteerimisega toime.

Lapse kasvamine on keeruline teekond, sest tema osaks saab infotunde, mis on temale tühjad ja kasutud, kuid neist tehakse tema teema – suur inimene ei oska ega taha sõnastada seda, mida tema tegelikult öelda tahab – ta lisab oma tunded ja nendega seonduva, kuid see ei ole lapse vastutus ega lapse teema – laps on seotud ja osaline, kuid see ei ole tema teekond.

Vale ja segane informatsioon toob kaasa segaduse ja vale Minapildi – lapse teadlikkust, iseendast ja enesele osaks saavast, muudetakse manipuleeriva käsitlemise ja vägivaldse kohtlemise saatel – füüsiline mõjutus töötab edukalt. Vaimne tasand jääb hämarusse – lapsel endal tuleb iseendale anda selgitused ja mõistmised, mis ja miks oli, on ja tehakse.

Vaimne vägivald tagab selle, et vaimne tasand jääb piiratuks – see ei kasva vabaduses ja valguse käes – see püsib pimeduses ja varjudes – hirm on olla Mina, kelle kohta ei osata öelda – Miks Mina tegin – Mis oli Minu sees sellist, mis sundis Mind sel moel valima, käituma, lahendama – loogilised ja elulised vastused jäävad välja selgitamata, sest laps nimetatakse selliseks, kes niimoodi käitub ja teeb – Mina olen selline tähendab, et ei ole olemas enese muutuse ja enesest vabanemise võimalust – Mina jäängi selliseks = kohtlemine ja suhtumine jäävad samasuguseks.

Sellise uskumuse taga seisab fakt, et laps ise, veel, ei mõista ja temale ei anta teada, et tema reageerinud on sageli vastused, millelegi, millega lapsel tuli kokku puutuda – sageli on need üksinda jäetusest ja oskamatusest, kuid elulisest vajadusest lähtuvalt kasutusele võetud lahendused, mis annavad aimu x hetke teadlikkusest ja võimalustest, kuid sellele lisaks on veel see, et et neid ei oleks vaja või saaks neid teisiti, kui lapsel oleks olemas toetus ja mõistmine, mis peab tema elulisi vajadusi normaalseteks ja tegeleb puudusi põhjustavate algustega ning annab lapsele teadmisi juurde – tegu, valik ja lahendus ei määra inimest – see annab teada inimese oskustest, ressurssidest ja mõistmistest – info vajadusest, info ühekülgsusest, hirmust, millegi olulise puudumisest.

Suuri inimesi, kui vaimselt täis kasvamata lapsi, saab laias laastus jagada kahte rühma – on need, kes on enese kivistunud Mina vastaspoolel oleva Minana olemas olemisele kinnituse saanud ning vajaduse ilmnedes nad teavad, kuidas seda kinnitust saada ja see lahendus on nende jaoks töötav.

See tähendab, et nad teavad ennast Minana, kelle vajadusi/ tahtmisi/ soove täidetakse ja nad on ise loonud/ valinud/ võtnud endale Maailma, milles tema jaoks ollakse olemas, temale vajamineval ajal ja moel – see on ära parandatud möödunu, milles laps saab olla laps, enesele vajamineval ja meelepärasel moel.

Kuid, kuna tegemist ei ole loo algusega – selle koha ja ajaga, milles laps oli tegelikkuses laps ja teda ümbritsev ja temaga seotud teadsid ja arvestasid tema suuruse ja vanusega ning kandsid Lapsega seotud rolle, siis oleva aja Maailm ei ole sama möödunuga – enesele antud/ võetud/ loodud Maailm on koht, kus möödunu maha mängimise jaoks tuleb osalised möödunu rollidesse paigutada ja möödunu rollidele kuuluvaid ülesandeid täitma sundida – see tähendab, et enese jaoks vajamineva inimene ostab, müüb, vahetab, võtab, sunnib andma.

Teine grupp suuri lapsi on Minad, kes ei ole muutunud enesele kinnitust saanud – neil ei ole seda Maailma, milles möödunu kordust, enesele vajamineval moel, kogeda ja tagada. Nende kivistunud Mina on endiselt alles, nende vahetud ja reaalsed kogemused kinnitavad selle olemas olemist – Mina olen selline, kellel ei ole/ kelle jaoks ei olda - Mina pean ise.

Samal moel nagu möödunus tähendab ka suure lapse jaoks - Mina pean ise = Minul ei ole/ Mina ei saa. Minul ei ole/ Mina ei saa tähendab ebaõiglust, enesega mitte arvestamist ja see märgib enesele osaks saavat kaotust. Selline vaatenurk muudab, inimese jaoks, iseenda elu vastumeelseks ja valeks paigaks – inimene kogeb ennast ohvrina, kannatajana, mitte olulisena, kaotajana.

Ohvri vaatenurga taga on kivistunud Mina tõde – Mina ise ei saa. Uskumine – Mina pean ise, kuid Mina ise ei saa - on ahistav, hirmutav ja ärevaks tegev informatsioon. See väide näitab vaimse allakäigutrepi astet – x vanuses lapse teadlikkust – aega, mil see oli tõsi. Mina ise ei saa = Minu jaoks peab keegi teine olemas olema. Enese jaoks Olulisest teisest sõltumine on tema jaoks võimalus, kuidas anda endale võimalus - siis Mina ise ei pea ise.

Kuna Mina kivistus, siis jäi sinna informatsioon samasugusena alles ja sellepärast ei toimu edasi kasvamist ega uue info andmist ja kinnistumist. Suurema lapse – Mina pean ise, kuid Mina ise ei saa – tähendab, et tema oskab arutleda ja tegevust ette kujutada, tulemuse olulisust hinnata – sellest tuleneb järgnev informatsioon, mis justkui kaob ära - Mina ei oska, Mina ei taha, Mina ei pea.

Laps, kes kogeb enese piiratust ja enesele osaks saava lahendamata suurust, protestib last sundiva/ vähendava informatsiooni ja selle edastaja vastu – laps ei taha sellega nõustuda ega seda tõeks tunnistada, sest tema tõde on teine – temal ei ole ressursse ega oskusi, et ise ennast aidata. Laps tahab, et tema infoga arvestatakse – ta ei taha arutelu ega selgitusi, vaid lihtsat ja konkreetset teadmist, et teda ei jäeta üksinda - tema jaoks ollakse olemas, temale vajamineval hetkel ja moel.

Kivistunud Mina tähendab, et seda teadmist temale ei antud – laps oli ja jäi üksinda – tema koges seda enese hülgamisena. Möödunu elav jälg tähendab, et kui X vanuses inimese ees seisab raskus, mida tema peab ise, kuid ta ei tea enese võimeid või ta kardab ära rikkuda või ta ei ole nõus üksinda vastutust kandma, siis ta vajub tagasi enese möödunusse ja hakkab tõestama Mina, kellel on õigus toetusele ja teisega koos olemisele – teise osale enese/ ühises loos.

Laps osutab, erineval moel tegutsedes ja ennast väljendades ning ka vägivalda ja vähendamist kasutades, enese Olulisusele ja teise kohustusele selle infoga arvestada. Kui teine ei kuula ega arvesta, siis suur laps solvub, pettub, vihkab seda teist, möödunut ja Maailma. Seda selle asemel, et olla oleva aja teadlikkusega ja leida olevas ajas iseenda lahendus.

Pettumine ja solvumine ja haavumine on aja peatamise meetodid – inimene loob ajatasku, millest tema edasi ei lähe – ta ootab teist tagasi ja enesele lisaks, et kõndida edasi ühes. Inimene tahab füüsilist teist endaga ühte, et siis oleks julgem ja turvalisem – see osutab möödunus täitmata jäänud vajadust.

Üks vajadus toob kaasa teise – füüsilisest vajadusest olulisemaks saab vaimne vajadus, kuid kuna füüsiline on reaalsem, siis jääb vaimne vajadus varju – inimene vajab enesele kinnitust – inimene vajab sõnu ja tähelepanu, mis osutavad tema võimeid ja kasvamist – inimene vajab, et temaga olijad näevad tema kasvamist ja muutumist – enam ei ole, enam ei tee, nüüd oled, nüüd oskad ja saad. Vägivaldne keskkond ja vähendamine tähendavad, et inimese vaimsust ja kasvamise võimet tehakse maha ega peeta oluliseks – Sina ei saa, Sina ei oska, Sina jälle, Sinust ei ole asja, Sina ei muutu, Sina oled = Mina olen.

Olulise teise vajadus lähtub samast allikast – Mina pean ise = Mina ise ei saa, Minul endal ei ole = Mina vajan teist. Seega vähendab suur inimene ise ennast ja jätkab teisest inimesest sõltumist – see tundub kummalise ja häirivana, kuid vaimselt täis kasvamata inimese jaoks on tegemist normaalusega – enese Mina kohta käiva informatsiooni alusel enese elu kordamisega. Temal ei ole teist reaalsust. 

Ka selle lahenduse taga on sügavam vajadus - soov olla teisega ühes ja teisele oluline ilma Mina tõestuseta - olla tegelikkuses teisega ühes olemise põhi mõttest lähtuvalt ühendatud - teine annab ühes olemisele ja ühte võtmisele ja oluliseks pidamisele kinnituse siis, kui täidab vajadusi.

See tähendab, et jätkub füüsiline tasand, millel lahendatakse ka vaimsed teemad. Füüsiline suhe ilma vaimse tasandi ühenduseta on vägivaldne keskkond. Inimese teadmatus, vajadused, sõltuvused, alateadvus mängivad inimeste vahelises infovahetuses suurt osa – need on päästikud, mis vallandavad käitumise, mida ei kontrollita ega valita, kuid mida peetakse enese õiguseks. Vaimse tasapinna ühenduseta peetakse teist enese omandiks, kelle vastu ollakse võimelised tegema, mida iganes – vähendama, lahti ütlema, haiget tegema, ka tapma.

Ennast füüsilisel tasandil välja elanud inimesele tundub, et tema valikul ei ole ega saa olla tõsiseid tagajärgi – lihtsalt äkiline väljendus, selline ootamatu reaktsioon – sel moel väljenduma sundiv seisund läheb üle – oli mingi impulss, midagi ärritas – inimene reageeris – see on temale iseloomulik ja normaalne asjade käik – teised teevad ka, tema vastu tehti ka. See on info vahetus, sellisel tasandil ja selliste lisanditega.

See, mida inimene loob, see saab energeetiliselt olema – see, mida inimene kuuldavale toob või enda sees tõeks peab ning kuidas tema selle teoks teeb, see saab olema. Inimeste vahelise ühenduse algus on valik – Mina valin selle inimese, Mina valin selle inimesega koos seda-teist teha, Mina valin lapse.

Teoks tehtud valik hõlmab ka neid valikuid, mida inimene ise endale valida ei saa – Ema, Isa, Õde, Vend, Lähedased sugulased jne. Enese poolt tehtud valik tähendab, et inimene ütleb välja sõna, mis teda teisega kokku seob – tema loob ühenduse/ võtab teise oma vastu – tema on Minu X/ Mina olen tema X. Inimene ise märgib ära enda koha, kus ja kuidas tema, kelle suhtes, seisab ja, kellega paaris on.

Valiku tegemine tähendab inimese vaimset tasandit – inimene teeb otsuse erineva informatsiooni alusel, erinevate valikute vahel, erinevate eesmärkide nimel ja vajaduste jaoks. Inimene saab teha otsuse erineva ea teadlikkuse alusel – olla suur, kuid teha valiku, mis on oluline/ vajalik X vanuses lapsele ja siis teha selle valiku oleva aja vanuses teoks.

Inimene saab valida lapse saamise, et kogeda armastust ja turvatunnet ja ühte kuuluvust ja olulisust ja tähelepanu ainult endale ja oluliseks tegevat rolli – tundeid ja kogemusi, et kompenseerida möödunu puudujääke ja asendada enese kaotusi - kuid see ei tähenda, et tema valiks teadlikult Last/ Meest/ Abielu/ Suure inimese vastutust, et olla Ema/ Naise/ Abikaasa rollis oleva inimesena – tema erineva ea vajadused toovad kaasa tagajärjed, mida inimene endale ei valinud – neid tema ei taha, kuid need kaasnevad tema valikuga.

Inimese valik annab temaga ühendatule informatsiooni – Mind taheti, Mind valiti, Minu kasuks otsustati, Minuga ollakse koos. See on kahte, rollidena, kokku ühendav sõna, mis loob ettekujutuse Meiest, kes seisvad samal tasapinnal ja kannavad ühte ja sedasama eesmärki – olla koos.

Inimene, kes valis ühte, kuid sai ainult või ka teise, ei ole oma valikuga rahul – tema ei ole sellega rahu teinud – tema vaimne ja füüsiline tasand on häiritud – tema peab seda, mida ja kuidas tema ei taha, kuid enam ta ei saa enesega seonduvat ja enesele osaks saavat teiseks teha – ta ei saa rollide ühendust ära kaotada.

Inimene, kes on vaimselt piiratud, tunneb ennast lõksus olevana – tema ees on ülesanne, mille lahendamisega tema toime ei tule – seega vajab ta endale füüsilise tasandi väljundit, et enese sees toimuvat lahjendada – on vajadus oma tundeid välja elada – on vajadus enesega toimuvat välja öelda.

Inimene, kes ei saa ise, annab enese sees toimuvast teada sellele, kelle pärast temal raske on – loo teine osapool või keegi samas olijatest – inimene tahab, et too võtaks vastutuse/ lahendaks inimese loo ära – teeks enda poolt midagi sellist, et inimesel oleks parem olla. Nii nagu vanasti, kui laps väike oli või oleks, siis ja seal, sel moel pidanud olema.

Inimene ei taha seda, mida temale vaja ei ole – vaimselt piiratud inimene ei taha inimsuhteid, mida ta ei saa enese järgi seada ega enesele vajamineval moel kasutada – ta ei taha seda, milles ta ei saa otse ja sirgelt – milles ta peab leidma kaudse tee või ellu jäämisega tegelema – olema Mina pean ise.

Inimene ei hoia seda, mis tema jaoks väärtus ei ole – inimene tahab sellest vabaneda. Oma sõnade ja tegude energiaga lõhub inimene seotust ja vähendab seda teist, kelle tema ise endaga ühendas – sellises tegevuse on kaks ühes – parema Mina kogemus ja ootus, et teine ise lahti laseks ja koosolemise lõpetaks.

Raske on neil, kes mõistavad sõnaga märgitud ühendust ja selle tähendust – raske on neil, kes näevad ja teavad, et sõna seob inimesi nii vaimsel, kui ka füüsilisel tasandil ühte. See inimene, kes mõistab ja näeb tervikut, on Meie, mida ei ole – tema on seal, kus ei ole seda teist/neid teisi, kes elavad oma teadlikkusega füüsilises Maailmas.

Ühine, mis ei ole kõiges ühine, on ühe inimese energia, mis markeerib kõikide ühes olijate tervikut - kuna teisi, sellel tasapinnal ei ole, siis tuleb see kõik selle ühe arvelt – tema mõistab, mida tähendab inimeste vaheline hoolimatus, ükskõiksus, haiget tegemine – tema, sellekohane, informatsioon teistele kohtab väljanaermist, välja jätmist, valeks nimetamist, haiget tegemist.

Füüsilisel tasandil olija on ühendatud rollidesuhte vaimse tasandiga, kuid tema kasutab seda vägivalla teostamiseks ja pürgikastina – vaimset võimekust näitavad sõnad ja teod on enese teis(t)est eraldi oleva/ eristuva ja üle oleva Mina tõestamiseks ning kellegi teise vähendamiseks kasutusel. Seda, mida on pealt nähtud, iseenda peal kogetud ja ise harjutatud, seda ka tehakse ja valitakse.

Siis, kui füüsilise tasandi valinu astub sisse sinna, kuhu tema ise ei ole kasvanud, siis trambib ja lõhub tema seda, mida ei ole ise loonud – ta ei taju piire ega ühendusi ega mõista olemust. Ta on väike ja kasvatamatu laps, kes on õrnas ja tundlikus keskkonnas, kuid ei taju seda.

Vajadused ja sõltuvused seovad inimesi füüsilises Maailmas, kuid kahte ühte siduva seotuse tegelik olemus tuleb välja vaimsel tasandil. Lapsed ei vastuta teise inimese eest ega ka ennast ümbritseva Maailma eest – laste jaoks ja pärast ollakse olemas - lapsed, kes teavad, et keegi teine vastutab, saavad võtta vajamineva, seda kasutada ja ära minna – jätta enesest maha korralageduse, haiget saanud teise ning pidada seda kõike normaalseks ja enese õiguseks.

Lapsed ei mõtle sellepeale, kuidas sai olema, kuidas on olemas ja kuidas jääb olema – see ei ole nende ülesanne. Enese, kui lapse, Mina teadlikkus on põhjus, miks inimene on suure inimese suhetes lõksus – Mina ei pea seda, mida ja kuidas Mina pean – see on ebaõiglus. Lapsel ei ole oskusi, mõistmist ega töövahendeid, kuidas suurena olla ja kellegi teise/ kellegi teisega loodud ühise eest vastutada – tema ise ei ole sinnamaani veel kasvanud.

Vaimselt täis kasvanuma ning iseenda ja enesega seotu eest vastutust võtva inimese ning vastutust mitte võtva ja vaimselt piiratud inimese väärtushinnangute ja põhi mõtete erinevus toob kaasa konfliktid ja süüdlase otsimise ja olulisuse tõestamine – Mina ei pea, keegi teine, Sina ise.

Sina ei ole keegi – see tähendab, et Sina ei ole see Kes tuleb Minule, midagi ütlema – Sina Mind ei käsuta ega määra – Mina ise. Vastutuse vältimine ja selle enese osaks mitte pidamine toob kaasa rollide/ rolliliidete vahetuse ja enese tõestuse ja enese vastustaja vähendamise – Mina olen Sinust olulisem – Minu informatsioon loeb – Minu tasand on õige.

On raske olla seotud sellise inimesega, kes ei mõista enese tegude ja valikute tagamaad – kes ei näe enese tegelikkust ega enese sammude poolt põhjustatut. On raske olla seotud sellise inimesega, kes otsib/ ostab/ võitleb endale välja olulisuse ja peab seda enese võiduks ja tõestuseks – Mina ei pea – Mina olen = Mina ei ole = Sina oled.

On raske olla seotud sellise inimesega, kes käitub ja valib nii nagu tema oleks üksinda ja teeb seda kõike selle ühise sees, mille on ise endale valinud ja olema loonud – tema ise on öelnud – Mina olen Sinu X.

See on üksindus seal, kus ollakse kahekesi. See on üksindus seal, kus ollakse teise poolt ühte valitud/ teise poolt vastu võetud – valitud füüsilisel tasandil, kuid ei vaimsel – füüsiline on see, kus peab – vaimne on see, kus saab olla enesega aus ja enesele valitud moel - ilma teiseta ja teisest eraldi.

Vaimse ja füüsilise vastuolu korral öeldakse, et inimene väldib lähedust – seab enesega seotule piire ette, ei ava ennast temale, keeldub tollega ühist nägemast ja teise kõrvale seismast. Sellise inimesega on raske füüsilisel pinnal koos olla ja alles jäänud ühises enese osa kanda – ei ole ühiseid väärtusi ega põhi mõtteid - teise peale ei saa kindel olla, sest teine on näidanud, milleks tema võimeline on – vastu seisma, välja jätma, vägivalda kasutama, vähendama, valetama.

On selge, et enesest teadlik inimene ei saa olla sellise teisega Meie – neil ei saa olla, kõiges ja tervikuna, ühist energiat – vaimse tasapinna avamine tähendaks haiget saamist ja enese kaitsetuks jätmist, sest teine ei vasta sellele samaga ega hoidvalt, austavalt, arvestavalt – teine kasutaks seda olukorda ära.

Inimene, kellel puudub vastutuse tunne – sellega seonduvas, mida tema ise teeb/ milles tema osaleb/ millest tema osa on/ mille tema ise valinud-loonud on - on inimene, kes teab, et tema Minal sellist kohustust ei ole. Tema teeb enese osaks mitte olevat sunnitult, panustab sellesse kohustatult, sest ta ei mõista ega näe tervikut – ta ei tea, et tema vaatenurk – Minule ei ole vaja/ Mina ei pea/ On teisele ja teise pärast – on möödunu Mina, kes on endiselt alles ega ole edasi kasvanud.

Inimene ise ei ole andnud endale ega võtnud enesega seonduvast vastu informatsiooni, mis tal aitaks seda teha või suunaks seda tegema. Inimene ei ole seda teinud, sest temal on teine ülesanne alles pooleli – vastustamine ja eraldamine ja eraldumine – eraldi oleva ja ise seisva Mina loomine.

Seega ta ka ei mõista, et enesega seotu on ühine, mis tähendab ka teda ennast – see on tema enda kasvamise teekond – enese mõistmiseni ja selguseni jõudmine – tema teeb ise endale – tema loob ja hoiab alles keskkonna, milles tema ise elab ja toimetab – tema enda vaimne teadlikkus on see, mis temale osaks saavad kogemused temale endale tagab.

Lapse Mina on füüsilisel tasandil koos, kuid enese pärast ja jaoks olemas olles ning ise ennast teistest eraldades, on ta vaimsel tasandil Mina, kes seisab üksinda ja on ise – teisi ei ole temaga samas – ta ei näe ega tea neid – ta tunneb teisi siis, kui on vägivaldne käitumine ja vähendav kohtlemine – seda siis, kui temale öeldakse ette, milles ja millal tema peab, olema ja tegema, ise.

Lapse jaoks on vastutust võtma suunamine ja, kellegi teisega/ ühisega arvestamine ehk käsutamine vägivald ja tema Mina vähendav kogemus – see ei ole õige. Ebaõiglus tähendab, et temal on olemas ennast vähendav kogemus ja puudub selekteerimise oskus/ vajadus ning tema kõrvalt jääb puudu see, kes ütleks Ei ja peaks sellest kinni. 

Ise olemise tõestamise perioodi kestmisest annab teada Mina, mis ületab piire - inimene ei ole oma tegelikes mõõtmetes - inimene ei ole enese sees kohal - inimene on Maailmas, milles ta tunneb ennast vabalt ja võitmatult - see on see energia ja suurus, milles tema on võimeline enese kivistunud Mina kaotavat Mina nähtavale tooma ja sellele tunnistusi saama. 

See on Maailm, kus ta ei arvesta teistega ega enese sammude tagajärgedega - teised on tema Mina kinnitused. Lapse Maailm, milles tema Mina on keskpunkt ja kõikide teiste jaoks oluline. Mis siis, et see Olulisus on roll ja teiste sõltuvustele üles ehitatud ja vajadusel/ võimalusel vägivallaga tagatud.

Selle jaoks, et laps kasvaks arvestavaks ja hoolivaks ja vastutust võtvaks, peab temaga koos olema ja teda ümbritsevas keskkonnas kasutusel olema väärtushinnangud, mis teevad nähtavaks inimese ja aitavad kasvada inimesel. Vägivalda kasutaval inimesel ja keskkonnas on kasutusel inimest vähendavad ja rolli tõstvad põhi mõtted ja hinnangud.

Laps ei oska vaadata, rollidega samastatuid, inimestena. Sellised hetked ja kohad on härivad kogemused, sest see ei ühendu käibel oleva informatsiooniga selle inimese kohta - see on võõras ja vale, sest see kaotab enesega ühendatu ära - näitab seda inimest teistsugusena ja teistmoodi. See on hirmutav ja abituks tegev kogemus. 

See on füüsiline tasand, milles nähakse eraldatust, kuid ei osata seda vaimsel tasandil seletada. Hirm toob kaasa väite, et teisel ei ole enesele õigust. Hirm annab teada, et ei olda vaimsel tasandil seotud ega ole teadmist, et teise valikud ja olemised ei kaota ühendust. Hirm annab teada, et füüsiliselt ollakse koos, kuid inimese poolt varjatu välja paistmine/ välja paiskumine on andnud teada tõe seotuse kohta - teine ei vali siis, kui see on võimalik. 

Laps, kellel on iseseisvumise ja täis kasvamise protsess pooleli, ei taha panustada sinna ega sellesse, mis ei ole tema enda valik ega ka sellesse, mis ei allu tema kontrollile - seega ta selles keskkonnas, mis on mõeldud tema enda vajaduste täitmiseks ja milles olemise/ seonduva eest vastutuse võtmist tema ise vastustab, ühist hoidvalt ja ühte siduvalt edasi ei kasva ega anna oma parimat – temale ei ole seda vaja.

Andes enda jaoks valeks nimetatule, jääb tema enda omast ilma – teda sunnitakse enese vastu minema. Lapse ülesanne on lahku astuda ja ära minna – ise oma tee otsida ja valida. See osutub keeruliseks, kui tegemist on suure inimesega, kes peaks ise olema ankur ja teise jaoks olemas olema – looma ja hoidma oleva aja lapsele/ endale valitud rollipartneriga Maailma, milles kõigil osa olijatel on turvaline olla – vaimse ja füüsilise tasandi Meie – kõik teavad, et nad on ühes ja on olulised.

Suur inimene, kelle vaimne teekond on kusagil lapse ajas – ei mõista ega näe olevat, oleva aja olemuse ega põhirolli põhi mõttest lähtuvalt. Inimene vastustab iseenda valiku, sellega kaasneva pärast – tema isiklike vajaduste piiramine ja enese teisega jagamise kohustus toob kaasa selle, et tema otsib endale Olulisust, et tema kivistunud Mina kehtetuks tunnistataks ja tema uue Minaga arvestataks – ta nõuab enesega olijalt ühes olemise õiguse kinni maksmist. Suurel lapsel ei ole ressursse ega oskusi ega teadmisi, kuidas olla täis kasvanud inimene – ta kasutab lapse infobaase ja võimekust, et vaimseid teemasid lahendada.

Selline kooslus, kus Ema/ Isa on enese koha pealt ära, sest on lapse tasandil olles Emana/ Isana – selline ühine vajab vastutuse võtjat – vaimsete teemadega tegelemise eest vastutuse võtjat – vajab seda, kes on Ema/ Isa, kes annab turvalisuse tunde ja teeb Lapse Mina nähtavaks.

Siis, kui oleva aja vanem seda ei ole, siis saab selleks laps. Välja valitud laps kasvab kiiresti suureks – tema teab enese kohta käivat tõde – suure lapse kõrval tuleb olla eraldi ja ühises muutusi tahtes/ isiklikke teemasid omades, tuleb tal terviku eest vastutus võtta – temal tuleb ise endaga tegeleda ja vanema jaoks õigel moel olemas olla – muidu ei tule midagi välja – muidu saab tema ise kannatada.

Kahte/ kolme/ enamat ühendav Meie ei tähenda Olulisele teisele kuuluvat keskkonda, vaid ühist, milles kõik on üks ja kõik see, mis selle sees on, mõjutab kõiki. Vägivaldne keskkond tähendab füüsilist koos olemist, kuid vaimset eraldatust – sellisel moel koos olevate inimeste ühendus on aegade teel – terviku ühendust ei ole olevas ajas.

Vägivaldsest keskkonnast välja ja vaimselt edasi kasvanu ees seisab raske ülesanne – mõista, et seda, mida tema näeb ja teab ja mida tema ise on valinud, et seda ei ole. Tema ülesanne on enese tagasi võtmine, kõikidest ühendustest, kus tema on olnud vaimsel tasandil üksinda – tema ülesanne on enese osalusel sündinud fantoomMeiede lõpetamine. 

Inimesed, kellega ollakse põhirollidena seotud, ei ole tähendanud oma – need on enese energiale võõrad ja enesele omasest välja jäävad – selle jaoks, et lõpetada enese vastane vägivald, seisab edasi kasvanu ees ülesanne mitte avada ennast nii, et tema oleks teisega üks - temal endal on vastutus mitte lubada teisi enese energia sisse. Vaimne Meie oli tema ise – ühiselt ei olnud seda olema loodud ja keegi teine selle eest vastutust ei võtnud.

Füüsiline – füüsilised vajadused ja vaimsed ebamugavused. Vaimne on teisest eraldi – see on Mina ise, Minu oma, Minu Maailm. Vaimne suletus on kogetud vaimse vägivalla tagajärg – teine ei hoia Mind, teine ei arvesta Minuga. Vaimne eraldatus paneb suhtele pitseri – vaimse kasvamise ja tasandi avatuse võimetus tähendab, et inimesed seisavad eraldi ja imiteerivad suhet, pealispinnal – seal on see vaatamiseks välja pandud ja enese rollist tuleneva kohustuse täitmine ja füüsiliste vajaduste täidetuse võimalus.

Füüsilised sidemed katkevad ja jätavad inimese üksinda siis, kui enesega seotud teine keeldub ühisest, läheb sellest ära, pöörab vastu, teeb haiget. Ka Ei ütlemine on samal moel eraldamine. Füüsilisel tasandil vaimsete teemade lahendamine tähendas lapse jaoks sisse ja välja lülitusi – vägivalda, mis kordus – hülgamisi, mis kordusid. Hirm, kaitsetus, üksindus - Lõhu siis lõpuni! – tee oma sõnad teoks ja ole enesega üks – tee teoks see, mida oled välja öelnud ja teha tahtnud.

Marianne

21.11.2025.a