teisipäev, 21. jaanuar 2025

Elulised teemad XXIV - Eneseregulatsioon

 


Mida ja kuidas mina ise mõtlen ja tean enese kohta – manipuleerivast keskkonnast pärit inimene on sageli ja ääreni täidetud teiste inimeste sõnade, uskumuste, arvamuste ja tahtmistega – tema sees on pildid ja teadmised iseendast teiste vaadete järgi. See tähendab, et ta on omaks võtnud vale iseenda – see tema ei ole tegelik tema.

Manipuleeriv minevik tähendab, et inimesel puudub kontakt iseendaga – eriti räigetel juhtudel ta keeldub enesest, sest ta ei taha olla see, kellena teda on nimetatud, vaadatud, kõnetatud ja koheldud. Ta tahab sellise iseenda enese sisse ära peita – varjata selleks, et unustada. Ta tahab olla parem endast – ta püüdleb sellise iseenda poole – ta võib suuta näida eilsest paremana – ta võib leida peegleid, kes kõnelevad talle head ja näitavad teda priimana - kuid ta ei ole kunagi vaba, sest ta teab enese sees peituvat tõde - temal on minevik.

Inimene püüdleb selliste peeglite ja tähelepanu poole, kes annavad talle vajamineva iseenda, kuid ega olev ära ei kao – see möödunust kaasas olev tema, kes elab enese sees, on endiselt alles. Inimese suurenenud ja kindlale vaatenurgale suunatud tähelepanuvajadus annab märku sellest, et ta püüdleb ühe tähelepanu poole selleks, et vältida teist. Justkui looks tähelepanu teda olema – annaks võimaluse olla vajamineva enesena või sunniks olema iseendana.

Olles suunatud väljapoole – välisele olemisele ja väljendumisele, et saada tagasiside – kontrollib inimene enese õigena olekut – tema peab olema vormis ja sobiv – tema väline nägu ja vorm ja olemine peavad tegema teda heaks ja ilusaks ja õigeks. Kõigeks selleks, kes ta enese minevikus ei olnud – olla ei saanud, sest ta pidi olema see, kellena teda tunnistati – temal ei olnud teistsuguseid peegleid.

Sellisel inimesel on loo lahendus teada – võtmeks on tähelepanu – tema vajab tähelepanu, et vältida tähelepanemist. Kõik taandub enese algusesse – tema ei olnud seal see, kellena teda vaadati ja kõnetati ja koheldi ja esitleti – seega ei ole tema ka see, kellena ta ennast olevas ise esitleb ja, kellele tähelepanu vajab – see on möödunu vastand – ta peab suutma olla see, kes ta ei ole.

See tähendab, et tal tuleb tagasi minna ja ise ennast valgusesse tõsta – vaadata otsa tegelikule iseendale. See tähendab, et tal tuleb teha vahet tegelikkusel ja kaalutletud manipuleerimisel – igal suunitletud sõnal ja pilgul ja teol oli olemas oma eesmärk ja see ei tähendanud head ega toetust temale – kasvamisele iseendana - käsitlemine tagas, et ta püsis ette antud piirides ja kätte näidatud raamides.

See tähendab, et tal tuleb tagasi minna ja, iseendale ning teistele kuuluvas vahet tehes, kustutada ära need peegeldused, mis ei ole olnud tõesed, kuid mida ta oli uskunud eneseks. Petlike peegelduste kadudes jäävad alles enese teod ja sõnad ja olemised. 

Nüüd on aeg vastata küsimusele - mis on olnud sel moel hirmutavat ja masendavat, et inimene valis teised ja jättis iseenda – see on olnud võimetus saavutada õige iseendana olemist – manipuleerimist kasutanud teis(t)e sõnade ja tegude kaudu anti edasi info – Sina oled vale – mina ei vali Sind, sest Sa oled vale – mina ei anna seda Sinule, sest Sina oled vale – mina ei jaga Sinuga, sest Sina oled vale – mina ei võta Sind kaasa, sest Sina oled vale – mina ei taha Sind näha, sest Sina oled vale – meie jaoks oled Sa vale - aset leidnu on Sinu süü, sest Sina ise oled vale.

Sõna VALE – sisaldas kõike, mis ja kuidas oli võimalik olla ja teha ja valida – tähelepanu oli pidevalt ja jõuliselt suunatud valena olemisele – õigena olemist ei õnnestunud saavutada, sest see ei kuulunud selle mängu juurde, milles osaleti – loo tegi lahendamatuks see, et tegemist oli enese eluga. Manipuleerivate inimestega ühes ei saanud olla inimesena, vaid nendega koos olemiseks tuli osaleda rollina – Vale sobis põhjendama teistega toimunut ja nende isiklikke tundeid – keegi pidi vale olema, et anda selgitus, miks oli nii nagu oli – Vale olemas olemine andis, kellelegi teisele võimaluse olla Õige.

Kusagil oli algus ja, milleski oli ka põhjus – teis(t)e teed ei ole enese omad ega vastutada. Enese valikud ja sammud on enese poolt teoks tehtud – neid ei saa olematuks muuta, kuid neid tuleb vaadata selles ajas ja hetkes toimuvatena, milles nad olema said ning arvesse võtta ka neile järgnenut – millise teekonna on inimene läbinud ja millise iseendani kõndinud – kas ta on ennast ja oma sammude tagajärgi enesele mõistnud – kas ta valiks uuesti sama või mitte – kas ta kahetseb ja näeb enese osa teisega seonduvas või mitte. Minevik on möödunu – enese olevik näitab ette tegelikkuse.

Möödunule ennast kaotanu kardab seista iseendana siis, kui tema peal on plekid – ta ei ole enam valge ega puhas – tema ise on ennast ära määrinud. Möödunut olematuks ei ole võimalik teha – seega ei kao ka plekid ära – inimene saab vale iseenda ära kaotada - valida endale rolli, millele tähelepanu püüda. 

Seda lahendust oli vaja nende hulgas, kes jäävad osutama plekkidele - nad ei vaata inimest ja tema teekonda, vaid näevad ennast – kindla rolliga samastatud inimese olemas olemine annab neile enese jaoks vajaliku info – siis saavad nad olla iseendana – enesele vajamineva rollina, sest nad ei ole enese möödunust veel välja kasvanud - nad vajavad selle alles hoidmist.

Sellest, et inimese sees toimub vastuseis, annab teada põletiku olemas olemine kehas – midagi on valesti ja sellega tuleb toimetada. Aktiivsesse faasi jõudnud protsess toob kehale mädased vistrikud ja paised – teema tõuseb nähtavale - plekid on päeva valguse käes - olemas olevat ei saa enam varjata. 

Paise/ vistrikuga kohtumisel avaldub tõeline hirm - et olengi selline, et jäängi selliseks, et kaotangi olemas oleva siis, kui olen nähtaval päris iseendana - siis mind ei valita - minust öeldakse lahti. Enese inetus on kõigile näha – paised ja vistrikud aitavad tõe lagedale toomisele kaasa. Paised moonutavad välimust – inimene ise saab muuta enese kohta mõeldavat – tema ise valib enese kohta käivaid uskumusi ja sõnu. Paise/ vistrik näitab, et inimene ei ole valinud ennast iseendana näha ega tunne ennast. Paise teeb nähtavaks sisemise koleduse ja vastikuse enese vastu – viha ja häbi ja hirmu enesena olemise pärast.

Põletik – ohu näitajad on üleval – ennast rünnatakse. Mädanemine on protsess – vana ja vale mädaneb ehk laguneb ära. Kelle sõnade ja pilkudega on inimene ennast vaadanud – kuidas on tema ise ennast kohelnud – enese sisse ära peidetud iseenda häbi on olnud tema enese valik – inimene ise on olnud nõus sellega, kuidas teda koheldi ja vaadati ning nimetati – tema ise uskus need tõesed olevat. Enese sõnad ja iseenda mõtted enese vastu – see on info enese kohta. 

Paisega/ vistrikega märgitud inimene häbeneb ennast – ta kardab teise inimese pilku ja otsust – ta kardab vastumeelsust ja eemale põrkumist – ta ei tea vastust küsimusele - Kas Sa võtad mind vastu, kui Sa näed mind sellisena? Selles räägib Olulise Teise tähelepanu järgne vajadus ja selle olulisus – Kui teine saab minuga koos olla ja otsa vaadata ja lähedale astuda, siis ma sirgun ja avanen, sest järelikult olen ... - mis iganes head ja toetavat suudab inimene enese kohta välja mõelda ja öelda - kuid, kui ei - siis kängun ja varjun, sest järelikult olen ... - mis iganes negatiivset ja vähendavat suudab inimene enese kohta välja mõelda ja öelda.

Oluline on vahe tegemine – möödunus tehtud valik ja kasutusel olnud käitumine ei tähenda tervikut ega lõpplikkust, vaid õppetunni läbimise võimalust. Möödunule ja enese teekonnale tuginedes saab vahet teha valel ja tegelikkusel - manipuleeriva käsitlemise osaks saanu teab, et tema minevikus on valet ja on ennast – aset leidnust enese osa eraldamine tähendab, et tegemist on enese valguse kätte lubamisega ja käsil on tervenemine. See tähendab selja sirgu ajamist ja iseendana olemist ka siis, kui paise moonutab/ pleekinud plekid märgivad möödunut – see seal olin/ see siin olen mina – mina ei häbene ennast – mina ise olen ennast ja oma teekonna vastu võtnud - ma ei ela möödunus - olen see, kes ja milline olen enese muutuvas olevas.


Marianne

21.01.2025.a


esmaspäev, 20. jaanuar 2025

Tegelikkust ei ole vaja välja mõelda VII - Ootuse lõpetamine

 


Enese möödunusse jääb inimene kinni tänu oma ehmatusele – Ka nii on võimalik! Ka sel moel saab olla! - enese jalgu kammitseb hinge kinni lööv avastus ja vääramatu tõde – enese kogemus annab teada sellest, et isiklikult teda vähendaval/ teda puudutaval moel saab Maailma sees olla ja on võimalik.

Kogemuse võrra rikkam inimene on korraga palju vaesem ning ta on haavatud – tema Maailm ei ole enam kunagi samasusugune, sest selle sees on keegi, kellel on võimalik korrata enese poolt tehtut ning ka inimene ise ei saa enam samasugusena olla, kuna nüüd ta teab, mis ja kuidas veel on võimalik.

Ehmatus tähendab, et inimene ei vaata enese loole sellest välja ja kõrvale astununa ega kae seda uudishimuga – Ooo, ka nii on võimalik – see on huvitav! Isiklikult võtmine tähendab, et inimene reageerib toimunule – ta ei jää ükskõikseks, sest lugu on seotud temaga – see tähendab tema jaoks midagi väga olulist – üsna sageli tundub, et ka elulist – elu ohtu seadvat.

Laps, kes kogeb – minu ema/ isa suudab minule haiget teha - minu ema/ isa saab mind karistada ja hüljata – minu ema/ isa tahab, et minul oleks halb – see laps ei ole enam kunagi endine – temal on olemas info, mis muudab teist inimest – see inimene kaotab sära ja saab juurde tumedaid värve – see inimene ei tohiks olla kõige lähem või seista kõige lähemal, kuid ta on endiselt läheduses, kus ta saab lapsega seonduvat muuta ja kõigutada.

On üsna tavaline, et elu saab lapse seada olukorda, kus tema Ema/ Isa asemel seisab temaga vastamisi inimene, kes on valinud iseenda – pannud ette mingi teise rolli näo või valinud teistsuguse sisu - see uus keegi ei ole lapsega ühes paadis ega jälgi lapse huvisid, vaid astub lapse vastu ja/ või jätab ta üksinda. Vanem rikub sel moel turvalist ja tuttavat mängu - ta vahetab rolli ja kohtleb last sellest rollist lähtuvalt nii nagu laps ise oleks muutunud.

Ehmatav on see lugu sellepoolest, et välised piirjooned ja ümbrus on samad – ollakse kodus/ koos ja ema/ isa on kohal, kuid see kohalolija ei ole kohal lapse jaoks ega tema, kui lapsega, ühes – see tõik suurendab lapse ehmatust. Laps mõistab - minuga seonduv ei ole minu emale/ isale oluline– talle ei loe see, mil moel mina temaga koos olles ennast tunnen või kogen – emale/ isale ei ole oluline see, kuidas ja millisena on minul teda kogeda. Iseseisvaks kasvamisega kaasnev paratamatus - olen oma emast/ isast eraldi, sest ema/ isa ei ole minuga koos.

Ehmatust kogenud laps vajab selgitust – selget infot toimunu, kuid ka sellele eelnenu ning järgneva kohta. Ta vajab teadmist selle kohta, miks ja mis tegelikkuses toimus. On üsna tõenäoline, et rolle vahetav vanem ei tee peatust ega anna selgitusi – laps võib ju küsida või jääda, enese sees, selgituste ootele, kuid seda, mida vanem endale ei tunnista, seda ta ka lapsele ei avalda – kuid ta võib ja saab väita toimunu lapse süüks – põhjus oli lapses.

See on enese kasvamise jaoks väga suur samm, kui korraga on olemas info - selles kohas, kus ollakse koos ja ühes, ollakse enese jaoks olulises üksinda – on selgunud, et see, mis on enese jaoks vajalik ja ka ühises võimalik, on oluline ainult iseendale – teisele mitte. Enesega ja ühises toimuv ei ole teisele oluline sel moel, et teine võtaks vastutuse iseenda ja koos olemise eest – teise tegu/ sõnad ei hoia, vaid lõhuvad lähedust ja annavad teada, et teine ei taha sel moel kokku seotud olla.

Aset leidnu annab teada, et teine ei panusta ühes olemisse – see teine kohtleb valesti st mitte ühte siduva rolli kohaselt, see teine eraldab endast ja jätab üksinda, see teine ütleb, et tee siis ise/ ole siis ise. Kuidas saab olla koos, kui teine seda ei vali? See on üsna keeruline ülesanne, eriti veel siis, kui tegemist on tõsiasjaga, et elatakse koos ja ollakse sellest teisest, kes ei vali, sõltuv.

See vanem, kes ei ole võtnud inimesena vastutust oma rolli eest, see vanem kohtleb seda last, kes temast sõltub, vähendavalt – ta elab oma frustratsiooni ja pinged ja segased tunded lapse peal välja – laps on nende põhjus – laps vallandab/ toob need oma käitumiste ja tahtmiste ja tujude ja olemas olemisega pinnale – lapse pärast on vanemal paha olla - laps ei arvesta vanemaga – sellise lapsega, kes ei arvesta oma emaga/ isaga, ei saa vanem lähedane olla – ta ei taha olla lähedal ja lapsega arvestav, sest talle on seda last, kui vaenlast vaja.

Omal moel on oma vanemast sõltuva lapse suu suletud – laps elab oma elu, ta tajub toimuvat ja ta kogeb enda vajadusi, kuid ta ei saa endaga seonduvat muuta – ta ei saa muuta enese tegelikkust – ta saab muuta iseennast ja leida endale lahendusi, mis on temale võimalikud. Kuid temast ei ole võrdset vanemale – vanem ei asetu tema kõrvale, et nüüd jagame ja kuulame ning arvestame teineteisega – parandame teadlikult ühes olemise kvaliteeti.

Ka sellise kogemusega lapsed kasvavad suureks ja lähevad laia Maailma oma isiklikku elu elama – see, mis jäi möödunus õppimata, selle õppetunni saab inimene enese kestvas olevikus kindlasti kätte – tema teed ristuvad manipulaatorite, türannide, Ohvrite, Agressorite, Lastega jne – eesmärk on kasvada välja sõltuvussuhtest ning valida enese piirid ja enesele suhted/ seotused, mis paika pandud ja valitud enese teadlikkusest tuleneva selgusega.

See tähendab, et kui enese möödunus inimene vaikis, siis olevikus ta enam ei pea sama tegema – selle jaoks, et saada toimuvas aset leidva kohta ja tuleviku planeerimise jaoks infot, on võimalik teha ennast teatavaks. Enesega toimuva ja suhte eest vastutuse võtja saab olla see, kes - saades üksinda jääva ja välja jätmise kogemuse osaliseks - ütleb toimuva välja – peatu(me) – muuda(me) – ära mine ära/ ärme jätkame samal moel. Temas on olemas teadmine ja tahe – muutus on võimalik ja see on oluline selleks, et ühine tegelikkus saaks parem - mõlema jaoks.

Selle jaoks, et toimuks ka tegelik kasvamine ja sõltuvusest vabanemine, on vaja möödunu kordust. Korduses mängitakse välja kunagise ema/ isa osatäitmine – see, kes ei võtnud enese ja lapsega seonduva eest vastutust, ei tee seda ka olevikus - muutuse vastu seisja protestib – temale ei ole seda vaja, sest teema on teises – teema on Lapses. Seega - valib ta öelda Ei – valib ta minna ära – valib ta manipuleerida – valib ta olla agressiivne ja teha vahe vahele – kõiges selles on sõnum sees - Sinu heaoluga seonduv ei ole Minu tee ega Minu lugu.

On õige, et teema on Lapses – laps valis, oma möödunus, olla lähemal, kui vanem sellega nõus oli – laps vajas, oma möödunus, seda, mida vanemal anda ei olnud – laps tegi, oma möödunus, ennast vanemast sõltuvaks – temal sai olla siis, kui vanem andis – tema oli siis, kui vanem teda nägi ja kohtles – vanem, kes ei kohelnud last väärtusena, oli olulisem, kui laps seda enese jaoks ise oli – laps panustas vanemasse/ nende ühes olemisse ning see andis talle enda kohta info – tema enese väärtushinnangute järgi tema ei ole väärtus, sest tema nõustub sellega, kelle jaoks tema ei ole armastust ja hoidmist väärt – tema olemas olemine ja väärtus sõltusid teise inimese tähelepanust ja vajadustest – kui teine valis/ tahtis siis oli, kui ei, siis ei olnud.

Inimese elus ja kasvamises toimuva muutuse märgib ära oluline murdepunkt – lahti murdmine toob kaasa lahti murdumise – see ei ole Minu ega Minule, kus enesega seonduv ja ühine ei ole muudetav. Kui on olemas reaalsus, mis ei ole hea ega hoidev, siis kohe kindlasti see ei ole normaalsus. Kus kõrvu ei seista ja võrdsed ei olda, kus õlga ei ole toetuseks ega info edastus ole aus, kus piire pole paika pandud ja isiklikuga ei arvestata – siis selline reaalsus on muudetav ja seda on vaja muuta, sest on olemas põhjus – halb on olla, sest sellist ühes olemist valides ollakse nõus enese vähendamisega. Sellise reaalsuse muutmise jaoks on vaja tõeliselt tahta ja pingutada – uue koos olemise taseme valimine on võimalik, selleks on koht ja on aeg olemas.

Ühel hommikusel tunnil lubasin vallanduda pisaratel, mis tõid välja enese aja valu – sõnastasin läbi enese elu kestnud reaalsuse – parem minule ja seejuures parem ka ühisele või minu parim võimalik ühisele oli vajalik olnud ainult minule. Minu sõnum – kõnnime koos ja läbime õppetunni, pingutame ja vaatame endasse – ei olnud kusagil ühine valik olnud. Selle asemel valiti minuga manipuleerida, mind vaigistada, vägivaldselt kohelda, naeruvääristada, valeks nimetada, eirata ja välja jätta. Muutuse asemel oli valitud reaalsus ilma minuta.

Väga raske on olnud elada koos ja olla ühes inimestega, kes tegelikkuses ei hoolinud ega arvestanud, kuigi väitsid ja näisid seda tegevat. Valus, kuid ka vabastav, oli mõistmine, et olen üksinda - minule ja minu teadmiste järgi vajalik ja oluline ei olnud seda teis(t)ele – mind sisaldav ühine oli olnud ainult minule oluline. Kogesin seda hülgamisena, sest mind ei valitud. Aus enese vastus oli lõpetada ja astuda välja ning minna ära ja ollagi eraldi – seda olen teinudki – kuid kogesin seda hülgamisena, sest mina ei valinud.

Lapsed, kes ei ole õppinud vastutama - haiget saanud lapsed, kes valivad enese - lõksus olevad inimesed, kes ei vali olla ausad – kõik nad on need, kes ei hoia ega ehita ühist – nemad kasutavad võimalusi ja tarbivad vajaminevat ning jätavad siis, kui tuleb vastutus võtta – nad ei vali jääda kohale ja ennast nähtavaks teha, sest see ei ole nende oma ja nemad ei pea, kui ei saa st ei taha. Nad saavad ennast ka nähtavaks teha, kuid nende sõnad lõhuvad illusiooni - minul oli kogu see aeg halb, mina ei tahtnudki, Sina oled vale olnud, keegi Sind ei taha jne.

Mõistmine – mina ja minuga seonduv, parimal ja arvestavamal moel, on olnud oluline ainult minule. Kuigi ema saanuks olla ja panustada - ta ei valinud seda teha. Tema parastas – ise Sina olid ja Sinu enda pärast. Tema näitas põhjuse - minul ei olnud ega pea olema Sinulgi. Jne. Jne.

Ema valis vägivalla ja õigustas seda. Tema valis nimetada teeskluseks reaalse valu – katkise jalaluuga sundis ta läbima üle kilomeetri maad mööda tänavaid, et seejärel bussiga traumapunkti sõita. Ta valis villased püksid ahjukuumuses põlenud ihule. Ta valis mind nimetada ajupestuks ja halvaks lapseks. Ta ei valinud mind, kui last, mõista ega minu teekonda, lapsena, toetada ega enese tegude eest, nendes lugudes, vastutust võtta – tema kõrval olin mina ja minuga seonduv oluline mulle endale. Tema pidi taluma ülekohtust kohustust. Minuga ühes ta ei olnud vaba – temal ei olnud minuga koos parem ja enam, vaid alati vähem ja halvem.

See ei olnud minu süü – tema ei valinud kasvada ühes – isiklike õppetundide raskused ja valud valis ta minu süüks nimetada. Meie ühine Meie oli oluline minule – ei temale. Valik on igal inimesel oma – suhteid suhtlusetasandil hoidvale inimesele ei ole suhteseotus ja suhte kestmine olulised – vahel on see tema paratamatus.

Minu mõistes on olnud ühine ja alles jääv kõik see Meie, kes me kokku sündisime. Andsin selle Meie alles hoidmise jaoks oma panuse – vajaduse ilmnedes ja võimaluse olemas olemisel lõin selle Meie jaoks ruumi ning hoidsin seda, et teine saaks sinna tulla ja selles olla. Hoidsin seda ruumi selleks, et mina saaksin selle, mida vajasin – teine on omal kohal seismas ja Meie-t tähistamas – olin kaassõltlane – olin sõltuv teise sõltuvusest – vaikida tuli sellest, mis oli selle teise jaoks vale.

Teise olemas olemine oli vajadus – siis ma ei ole üksinda – siis ma ei ole hüljatud – siis ma olen olemas. Hirm, üksinda jääda ja olla, takistas peatumast ja oma infot väljaütlemast – seisin teise eest, et olla olemas enese jaoks. Sel moel ma ei jätnud teisele tema õppetundi – võimalust teha ise oma valik teoks – ma ei klammerdu – teine võib ära minna. Mina ei võtnud vastutust enesega toimuva eest – arvestada olemas oleva infoga ja teha otsused/ valikud selle järgi. Iseendale ära minemise lubamise asemel valisin vaikimise, vaigistamise ja uskumise, et teine on olulisem, kui mina ise. Selline lahendus oli ja on vale.

Laps, möödunus, ei ole sama, mis täiskasvanu olevas, kuid lapse vajadused ja igatsused ja üleelamised käivad temas kaasas ka siis, kui ta on suur, kes endiselt igatseb olla Laps. Käivad kaasas siis, kui ta ei ole, endale teistsugust lahendust andes, ise vabastanud ennast ootusest. Ootusest, et tema on Laps, kes on oluline, hoitud ja armastatud ning temaga arvestatakse – kõike seda sel moel, et tema sellest üheselt aru saab.

Igal inimesel on olemas mälestused valust, hirmust, solvumisest, hülgamisest, kurbusest – need on reaktsioonid vahetule kogemisele ja enesega seonduva reaalsuse mõistmisel. See tähendab, et suureks kasvanud inimeses saavad alles olla soov ja vajadus, et enese möödunus olnuks teistmoodi – kui varem ei olnud ja ei saanud, siis nüüd saab – saab minna enese ajas tagasi ja lõpetada sealses ootus – saab astuda enese mälestuse sisse ja muuta enese valikut.

Minu sõime ja lasteaia aeg tähendasid viite päeva ja nelja ööd nädalas. Mingil perioodil ootasin siis, kui varastasin hetki lasteaia aknal, mil minust noorem viidi aiast koju või toodi sealt aeda. Vajasin tulijate/ minejatega kontakti – vajasin teadmist, et olen oluline. Enese igatsus mäletab, et vahel ma ei tabanud seda olulist hetke või kasvataja oli jaole saanud ja saatnud mind rühmaruumi tagasi. Enese valusad mälestused annavad teada, et nägin tulijaid või saatsin pilguga minejaid, kuid - pilku ei tõstetud – mind aknalt ei otsitud.

Minu reaalsus – minuga seonduv on oluline minule. Saan enese tunnetega kaasneva info vastu võtta - kurbus, valu, üksindus, kadedus, hülgamine, solvumine, kaotus – need olid märksõnad enesega seonduva kirjeldamiseks. Muutus on võimalik – mina saan minna oma elu elama – lähen teadlikult akna pealt ära ja sellega lõpetan – teiste oluliseks tegemise – lõpetan nendelt enese olulisust tõestava info ootamise. Enam ei ole vaja minna ootama ja igatsema, sest see ei anna minule vajaminevat. Minu elu toimub seal, kus mina olen - mängin teiste lastega ühes.

Aedadelt ja maja seintelt tuge otsiv mina ei oota enam, et ema tunnistaks minu valu ja näitaks välja toetuse – võtaks takso või tuleks appi. Lahendan isikliku loo ära nii, et mina ei panusta teisele. See on iseendale mõistmise andmine – ema ei vali teistsugust võimalust, sest ta ei taha – järelikult jään ainult mina – kusagilt mujalt ei ole toetust tulemas – tuleb enese jõududega sihtpunktini jõuda – sel moel pöördub tähelepanu emalt ära ja toimub keskendumine enese tegevusele.

Tavaliselt astus ema trollis/ trammis/ bussis minust eemale ja valis vaikida ning mitte ühes olla – astun ise eemale ja lähen mujale seisma – teen seda just täpselt nii nagu me ei olekski koos. Mitte minu juurest ei minda ära, vaid mina ise valin endale lahenduse – olen nii nagu oleksin üksinda ja on oluline minule. Olen küll üksinda, kuid ei samas – ei ole solvunud ega ootamas. Olen paralleelses Maailmas – selles, kus on minule sobiv rahu olemas. Kui peatus tuleb ja väljume, siis kõnnin rahvaga ühes temaga kõrvu, et koos edasi minna.

Ema manipuleerib ja sõnastab huvitavaid väiteid ja/ või on vägivaldne - lähen sellest kohast, kui on võimalik, ära – astun teise tuppa ja võtan ette raamatu või käsile värvimise või muusika kuulamise. Annan endale eesmärgi ja tegevuse – loon enesele oma ruumi. Kui ei ole võimalik ära minna, siis vaikin ja keskendun millelegi muule – sulgen silmad ja ümisen viisijupikest – mis iganes. Ma ei püüdle tema poole ega proovi ennast mõistetavaks teha – sellel ei ole mõtet, sest kuulajat ei ole. Enesega seonduv on oluline minule – sellepärast lõpetan teadlikult koos olemise. Võimaluse korral lahkun korterist.

Lõpetan ootused kõigis neis aegades ja kohtades, kus valisin uskuda, et mina ei saa ilma teiseta – lõpetan ootused kõigis neis kooslustes, kus valisin uskuda valesid selle asemel, et vaadata otsa tõele – teine ei valinud mind – talle ei olnud oluline minuga koos olemine. Kõikide nende uskumutse taga on olnud kunagine kogemus, kus tõepoolset ilma teiseta oleksin jäänud olemata – kunagine abordi kogemus – hilisemas ajas ei ole see uskumus enam paika pidanud – jään olema ka siis, kui Olulist Teist ei ole – siis lihtsalt on teistmoodi.


Marianne

20.01.2025.a


laupäev, 18. jaanuar 2025

Tegelikkust ei ole vaja välja mõelda VI - Enese kestvast olevikust lahti ütlemine

 


Nii pikale, kui ennast mäletan olen tundnud ennast hüljatuna – teise inimese poolt ära tõugatuna. Olen kogenud ennast hüljatuna siis - kui minule on selg keeratud - mind on välja jäetud - minule ei ole vastatud - mind on üksinda seisma jäetud – minuga ei ole infot jagatud – mind ei ole ühte olema kutsutud. Olen olnud, oma uskumuse läbi, veendunud tões - Mina olen Hüljatud – olin samastanud ennast oma kogemusega.

Hülgamine, kui teoks tehtud akt, oli minu poolne tõlgendus teise inimese käitumisele – see oli automaatne järeldus, mis tõi kaasa sellisena olemise seisundi, milles tundsin hülgamisega kaasnevaid tundeid – justkui oleksin Hüljatu nime kandvasse vanni sisse kukkunud ja kõik selle nimega kaasnev korraga ja täiega minus avaldunud. Vanni ääred olid kõrged ja vesi tegi need libedaks – välja ei pääsenud – ulpisin enese otsusega kaasnevas.

Hüljatuna oli mul paha olla, kuid ma ei peatunud, et aset leidva üle järele mõelda – mis tegelikult toimus ja miks mina seda sel moel tõlkisin. Kui inimene väga kindlalt usub midagi ja kinnitab selle tõesena olevana, siis on põhjust küsida – miks ta vajab, et see nii oleks – mida see olemine talle annab. Seega – miks oli vaja, et mina oleksin hüljatud – mida see teadmine minule andis?

Hüljatuna olemine andis iseolemise vabaduse ja põhjuse olla õige – kui mind ei taheta, siis minul ei ole vaja olla ühes sellega, kes/ mis on minu jaoks vale – olen üksinda ja seisan enese eest ja jaoks. Okey – see oli lahendus, mis andis võimaluse, kuid küsimuseks jäi see, miks ma ennast seejuures halvasti tundsin – miks oli vaja oma tundeid reaalselt tunda ja nende sisse ära uppuda – uskuda täie tõsidusega, et olengi hüljatud siis, kui mina ise seda olemist vajasin.

Minu uskumuse taga oli kunagine, ärevust ja hirmu tekitava emotsionaalse fooniga, kogemus, millega ma olin kokku puutunud ja see oli minu sisse jälje jätnud – tolle aja tunnete poolt edastatud info andis mulle teada – olen üksinda jäetud = olen hüljatud – see oli tolle aja teadlikkuse poolt antud vastus selle selgituseks, mis oli minu osaks saanud.

Järgnevas kasutasin sama markerit – märkisin hülgamisega ära need kogemused, milles mind jäeti üksinda siis, kui vajasin teise inimese kohal olemist/ enese kõrval seismist. Olin hüljatud siis, kui vajasin teise inimese nähtavat ja tuntavat kohal olu – olemas olemist, just nimelt, minu jaoks. Olin hüljatud siis, kui teine inimene ütles minule ära või pöördus minu vastu – enam ta ei olnud seal, kus ta oli olnud. Olin hüljatud siis, kui ema ei olnud Ema, vaid see keegi teine, keda ei huvitanud minuga seonduv – see teine tegi sõnade ja kätega haiget – see teine astus minu vastu ja talle ei lugenud minu valu ega väiksus – selles hetkes Ema ei olnud minu jaoks olemas ega kõrval seismas.

Hülgamist kogenuna hülgasin enese jaoks vale – vastasin samal moel. See oli lapse lahendus, kuidas enese olevas ellu jääda ja toime tulla teadmisega, et ema ei ole minu Ema. Sellest sai püsiv käitumise muster – enese möödunut mõistamata kasutasin sama lahendust kõikjal, kus mind hüljati – mind ei valitud või minust öeldi lahti ja minul ei olnud enese olevat võimalik muuta – teise inimese valik jäi kehtima või ta ei andnud mulle uut ja vajalikku infot, et ta on mõistnud ja enam ei tee.

Hüljatuna olemine ja hülgamise teostamine ei ole olnud head kogemused – minu loomuses ei ole jätmist – olen kasvanud kohusetundlikuks ja vastutavaks – tahan olla ja panustada parema olemise jaoks – ma ei lase jalga, vaid seisan inimese kõrval – olen tema jaoks olemas – otsin lahendusi ja võimalusi ja teen tööd tulemuse nimel. See tähendab, et sageli olen võtnud vastutuse ka teise ja teisele kuuluva eest.

Enese kahestunud olemise tõttu olen põlenud, ängistatu ja vangistatuna, enese sees siis, kui ma ei ole, olemas olevate andmete töötluse alusel, saanud valida jäämist – hülgamist kogenuna olen pidanud õigeks hüljata, kuid, kui ma ei ole suutnud/ ei ole lubanud endal seda teostada - siis olen olnud rusutud ja masendunud ning otsinud võimalusi, kuidas muuta olevat/ teist inimest – on olnud tõeliselt raske, sest ma ei ole valinud ennast.

Olles hülgamise teoks teinud, siis olen kahetsenud ja tahtnud tagasi minna – olen ennast süüdistanud selle eest, et ma ei jäänud – olen tundnud häbi enese valiku pärast ja hirmu enese teoks tehtud sammu tõttu. Olen arvustanud ja hinnanud ennast valeks ja isekaks – justkui minul ei oleks õigust ega luba valida ennast. See tähendab, et vaatasin ja hindasin ennast, kellegi teise sõnade ja tegude alusel - teiste poolt edastatud info alusel teadsin ju, kuidas ei tohi ja mil moel peab teisega arvestama ja teise jaoks olemas olema - ka ennast kaotades ja vähendades ja valu kogedes.

See alaline võitlus oli loonud järgmise mustri – väga pikki perioode olen enese sees tõestanud ja väidelnud – miks mul oli põhjus hüljata ja miks mul ei olnud õigust seda teha. Olen üha uuesti lapanud möödunut läbi ja andnud korduvalt endale ette infot, mille alusel ma otsustasin valida – tõestanud, et olin õige ja tegu oli vajalik.

Olen rääkinud iseendale, et ma ei saanud teisiti, kuid samas kahelnud eneses ja sõidelnud ennast – pidev süü tundmine, toimunu pärast, ei ole lasknud vanadest lugudest lahti lasta – olen oodanud vastust, et tegin õigesti – mul oli õigus hüljata ning samas olen vajanud tegelikkuses aset leidvat muutust, et vana lugu saaks teistsuguse lahenduse - siis ma ei pea inimest hülgama.

Eile sain lõpuks aru – mõistsin ennast – kunagised traumaatilised kogemused, mis sisaldasid jahmatavat tõde - olen üksinda, sest teisele ei loe minu olemas olemine ega valu – ema tahtis minust vabaneda siis, kui ta mind ootas – ta tegi ise midagi, kuid see ei õnnestunud – alla aastasena ta sidus mu kättpidi voodi külge ja kui ma ennast üle voodi ääre keerasin ning kättpidi rippuma jäin siis, kuigi ta oli samas, koheselt ta appi ei tõtanud – ta vaatas vaikides ja lasi mul olla – vähe hiljem otsustas ta mind karistada ja võttis vaikides mult riided ning jättis alasti tuppa – ta oli vaikides samas ja lasi mul sel moel olla – nõks aega hiljem viskas ta mind, taaskord ilma riieteta, kõrgete nõgeste keskele ja läks ise minema.

Mitte ühelgi korral ei järgnenud kokku saamist ja koos olemist - kahetsust, rahustamist, hoidmist, lubamist - olnust vaikiti nii nagu seda ei oleks olnudki - elu jätkus argiselt. Ema tegi oma teod, sest ta tahtis ennast teoks teha – anda edasi mulle oma info – tema ei taha mind – justnimelt mind. Emadel on õigus oma info lastele teatavaks teha, kuid neil ei ole õigust seda läbi füüsilise ja vaimse valu tegemise teha.

Hülgamine tähendas tegelikkuses muutunud/ muudetud piire – inimese poolt paika pandud läheduse astet ja suhte/ suhtluse sisu – seda, mil moel ja millega ta oli valmis panustama ja millele, teisega seoses, ta EI ütles. Hülgamine oli valulik ja ohtlik läheduse astme muutus – teatavaks oli saanud info, et ema oli ennast asetanud sellele kaugusel, et temaga ühes ei olnud olemas turvatunnet ja temaga seotud suhtluses ei olnud arvestamist ega hoidmist – omal moel olin ma temaga koos olles jätkuvalt üksinda.

Seda mõistnuna vajasin iseenda, olemas olevaga, vastavusse viimist – temale samal moel vastamist – samasugune kaugus ja sisu – kuid ma ei suutnud seda, sest olin laps ja vajasin oma ema, kes oli samas olemas – ma püüdlesin tema poole ja vajasin teistsugust infot – fakte, et ta otsustab ümber, et ta mõtleb ümber, et ta vajab mind ja tuleb lähemale, et ta tahab minuga koos olla ja seega ta püsib minu kõrval – minu mõistes tugines meie ühine põhi meie kahe koos olemisele - see oli lapse normaalsus, et ta on oma emaga koos - kuid ma ei mõistnud, et see oli normaalsus, mis ei pidanud olema reaalsus. 

Ajas sain üha uuesti kinnitust sellele, et tegelikkuses muutusi ei toimunud – me elasime ja toimetasime samas ning ta suutis pealispinnal argisust säilitada, kuid ikka ja jälle see pind murenes ning siis paistais välja tegelikkus – ka tema oli järjekindel – ta jäi endale kindlaks lõpuni välja – alasti põlgus ja vastikus ja vale seda katma. Seega ma olin ja jäin hüljatuks - sel moel andsin endale teada tema tegelikest piiridest.

See ei olnud mina, keda ta minus nägi ja see ei olnud minu häbi, mida mina kogesin – see kõik oli tema enese info tema enda kohta – tema ei suutnud ise ennast vastu võtta ja mina tõin selle poole temast esile – tema sügavamad kohad ja pimedamad nurgad – tema valu ja viha ja raev ja häbi ja kahetsus. 

Kuid ta oli osav – ta jättis väga tõepärase mulje, et see kõik olin mina – mina ise olin põhjus, miks tema nendes tunnetes väljendus – need kaasnesid minu sünni ja olemas olemisega, kuid need tunded ei olnud mina. Mina tähendasin kaotust – ma ei olnud väärt tema panust ja aega – ta ei saanud sellest suhtest enese jaoks vajalikku ega vastust – ta ei tahtnud seda, mis oli minul anda. Kuid see ei tee mind valeks ega väärtusetuks – mina lihtsalt olin talle lähemal, kui ta talus ja tegelikkuses endale soovis/ vajas.

Mina ei olnud ega ole hüljatud – see oli lapse mõistmine, mille enesele selgituseks andsin – see oli vahe sisse tegemise ja piiri ette panemise kogemus – see oli kauguse mõiste, milles oluline suhe tegelikult asetses. See sõna andis edasi kogemusega kaasnevat valu ja hirmu ja mõistmatust ja samas ka lõplikust – teoks tehtud otsust.

Mind ei hüljata ja mina ise ei hülga – need on muutunud/ selgeks saanud/ teatavaks tehtud isiklikud piirid, milles suheldakse ja kaugused, mis inimeste vahele jäävad. Selginevad piirid ei tähenda hülgamist, vaid muutust läheduses ja sisus – olin ise mitte asjakohaselt asetunud või teine oli seda teinud – avalikuks/ teatavaks tehtud info andis juhtnöörid, kuidas ennast korrigeerida – ei saa olla lähemal, kui teine seda on, sest vale lähedus kajastub kogemustes – teist/ ennast on liiga palju või liiga vähe – esile tõusevad vajadused või avaneb vastumeelsus/ viha.

Mina ei hülga inimest – valin temaga, enesele teatavaks ja selgeks saanud info alusel, enese jaoks sobiva kauguse – suhtlemise vähendamine, kindlatesse piiridesse viimine või ka lõpetamine ei tähenda hülgamist – ma ei jäta teist inimest hätta või viletsusse – mina ei vastuta temaga toimuva ega tema isiklike valikute eest, kui see ei kuulu minu kohustuste hulka. Toetan piiride taha jäetud/ jäänud teist siis, kui see on vältimatult vajalik või ise valin seda teha. Samal moel on ka suhtlemisega - vältimatu, välditav, keeldumine, nõustumine enesega arvestades.

Piiridele kindlaks jäämine ja teise omadega arvestamine ei tähenda, et minu elu oleks ohus – mina ise vastutan enese eest ja olen enese jaoks olemas siis, kui mina ise ei hülga ennast – üksi jäetuna külmetasin seni, kuni panustasin sellesse, kus kohas ja selle hoidmisele, kelle kõrval ei olnud minule, kui minule, tegelikkuses kohta – võisin samas olemas olla, sest mingi ühise nimetaja alusel oli mõlemal õigust/ põhjust samas olla - see oli võimalus olla Meie - kuid piirid näitasid, et me ei olnud koos selle Meieni kõndinud – teist ise valimata jättes või enese valimatust kohates, olime jäänud eraldi seisvateks Minadeks ja toimuv endiselt Minu ja Sinu looks.

Inimene ei saa emana/ isana olla, kui ta inimesena ei oska – inimene ei saa emana/ isana jääda olema/ tegema/ väljenduma, kui see ei ole selle inimese tegelikkus. Inimese isiklikud piirid tulevad läbi lähedase suhte ja seotuse avalikuks - see on põhjus, miks suudab Ema/ Isa oma Lapsele haiget teha ja tema valu pealt vaadata. 

Inimesed, kes ei ole võtnud vastutust enesega seonduva eest, poevad oma rollide taha - nad vajavad rolli, mis annab neile õiguse olla Õige - roll tagab puutumatuse - nende vigu ei tohi vigadeks nimetada ega inimest nende tegemise eest vastutust võtma suunata. Kui üks roll enam ei päde või ei pea, siis valivad nad endale teise või kolmanda rolli, milles saavutada enesele vajaminev - sel moel kaovad Emad, Isad, Lapsed, Õed, Vennad, Tädid - asemele tulevad Vanainimesed, Lapsed, Päästjad, Süüdistajad, Ohvrid, Agressorid, Süüdimatud, Pilkajad, Kohtumõistjad jne. 

Enamiku lapsepõlve traumade sisu on üsna üks - laps kohtus inimesega, kuid vanem/ täiskasvanu jättis oma inimnäoliste tegude eest vastutuse võtmata – ta nimetas need teod ja väljendused lapse süüks ja enesele kuuluva rolli õiguseks.


Marianne

18.01.2025.a


reede, 17. jaanuar 2025

Tegelikkust ei ole vaja välja mõelda V - Sinu ja Minu Meie

 


Möödunus ei olnud kõhklust ega kahtlust – fakt oli vastu vaidlematu – seega pidi olema austavalt tänulik, kuid tänase aja inimesele ei ole see sama enam sama – tema vaidleb vastu ja protestib. Jah, seda võib ja saab nimetada lapselikuks reaktsiooniks – enesele osaks saanuga jonnimiseks, kuid mõte on õige – sellest, mis oli ja sellest, kuidas oli – ei pea vaikima. See, kes valib vaikuse ja ei kõnele, kuid kelle sees käärib – see on ise ennast vaigistanud või lasknud, kellelgi teisel, seda teha.

Pealesunnitud vaikimine on omal moel maha salgamine ja see tähendab, et lugu kestab edasi – seda ei ole läbi käidud – seda ei ole lahti võetud, tunnetele ja tegudele ei ole nimesid antud, enese osa ei ole eraldatud teis(t)e omast ega ole võetud vastutust AINULT enese eest ja, mis kõige olulisem - omaenda tunnetele ei ole antud teadlikult aega ja kohta – see tähendab, et endal ei ole olnud võimalust olla teadlikult enese tundena olevana - haavatuna, nõrgana, valutavana, kurvana, lööduna, hirmununa, abituna, õrnana, armastust vajavana, hüljatuna, vihasena jne. Olla tegelikult kõigi sellisena, millisena kunagi oldi, kuid ka ei oldud – luba, võimalust ja mõistmist ei olnud või ei leidunud.

On üsna loomulik, et inimese sees valutab ja ühises käärib, kui möödunus osalejate poolt ühiselt kokku keedetud suppi ei ole ühes ära söödud. See, mis ja kuidas oli ja, mida tehti, on, küsitavatele tõekspidamistele toetudes ja maha matmist kasutades, suletud ja lõpetatud teemaks väidetud, et sel moel justkui kestev rahu saavutada – kuid relvade torud ikka veel suitsevad, sõrmedel on ikka veel püssirohu jäljed ja hinged on ikka veel auklikud neist kuulidest, mis kunagi pihta lasti. See tähendab, et on jätkuvalt veel Sina ja Mina ehk Sinu ja Minu lood, sest inimesi eraldavad piirid ja seinad seisavad kindalt - Meie looni ei ole veel ühes kõnnitud.

See inimene, kes otsib oma küsimustele vastuseid ja teemadele lahendusi, saab hulganisti soovitusi – Lase enese möödunust lahti! – Anna teisele andeks. – Ära enam temaga suhtle. - Unusta möödunu ära! - Sina pead olema tänulik! - Sina pead maksma tänuvõlga! - Lahenda oma ema/ isa teema ära. - Võta oma ema/ isa vastu. - Tee nägu nagu ei oleks midagi olnudki. - Ise olid süüdi. Jne, jne, jne.

Sõnad võivad ja saavad kõlada – eks need ole rohkem nagu ütleja näoga, mis ei pruugi kuulajaga kokku kõlada. Inimene, kes ei ole sulgenud enese möödunut, otsib tegelikult vastust küsimusele - Kuidas teha nii, et olev oleks õiglane siis, kui minu kogemused annavad minule teada, et mina kannatasin siis, kui olin laps – mina ei taha selle teadmisega leppida st seda unustada – möödunust vaikimine tähendaks nõustumist tehtuga – väitmist, et justkui teisiti ei oleks saanud – õiglane on lugu siis, kui vanem osaleb möödunu lahti harutamises ja võtab enese tegude ja oma olemise ning valikute eest vastutuse.

Möödunuga rahu tegemise teel on takistus – loos on vastuolu sees – on küll olemas ema/ isa – laps peaks teda tänama, kuid tema sees on tõrge – kõik ei olnud hea ega õige ega õiglane, kuid on tõsi, et on olnud inimene, kes panustas. Kuidas öelda Aitäh! siis, kui ei nõustu tervikuga? Tuleb sõnastada reaalsus – on/ oli olemas ema/ isa, kuid ta ei olnud hea Ema/ hea Isa – oli olemas inimene, kes valis, harjutas ja sooritas oma rolli – ta tegi seda enese järgi – see oli omal moel selle inimese parim, mida ta selles ajas pidas võimalikuks.

Kuna loos on käärid, sest loos on ka pimeduse ja valu pool, siis ei olnud ema/ isa parim, lihtsalt ja iseenesest mõistetavalt, lapsele alati õige ja parim. Ilma vaidluseta on tõsi, et ka sellises olukorras kasvanuna sai laps oma õppetunnid, kuid tema sai need läbi valu, kurbuse, solvumise, viha ja üksinduse – need tunded olid tema enese abi endale, et tõusta ja seista omil jalgeil ja tulla toime, ilma nähtava toeta, enese jaoks olulisel hetkel.

Vastupidiselt, mõistvale ja hoidvale toele, ikka selleks, et inimese isiklik kasv oleks märgatavam, kohtus laps enese vähendamiste ja allasurumistega – ära, ära, ära!!! Selline lapsepõlv oli tema tahte kõvendamise ja iseolemise leidmise harjutamine. Elu emaga, kes ei olnud Hea, oli hea õppetund, mida ei olnud hea kogeda. Ema oli oma rolli vaidlustava ja ära kasutava inimese väljendus – see tähendab, et selle rolli sooritus ei olnud alati hea ega kõiges priima – siis oli see rahuldav, kuid vahel alla igasugust arvestust.

Kui on möödas, siis on möödas – ärme räägi ega arvusta ega valgusta! Suureks kasvanud laps, kes pöördub vanema poole, et talle endast teada anda ja saada selgust, mis see oli, mida ta koges ja, miks see sai olema – kohtab, üsna tõenäoliselt, manipulatsiooni ja vastuseisu – vanem ei ole valmis, lapse silmade läbi ja infoga ühes, enese teekonnale tagasi vaatama – vanem tahab saada tasu oma panuse eest, kuid ta ei taha maksta lapse tegelikkuse eest.

Inimene ehmatab ära, kui tema olulist rolli kritiseeritakse ja teda ennast arvustatakse - ausa infoga kohtumine annab talle aluse väita, et teda süüdistatakse – mina ju olin ja andsin endast – kuidas ma siis ei olnud hea. Miks ja mis õigusega minule pretensioone esitatakse ja etteheiteid tehakse? Vanem ei näe enese osa lapse tunnetes ja loos, kui ta ei suuda tunnistada – mina tõesti ei olnud kõiges ja alati hea, kokkuvõttes tulin küll toime, kuid mina ise põhjustasin oma lapsele valu ja üleelamisi – minu teod, otsused ja valikud tagasid selle, et lapse õppetunnid tulid läbi valu ja ta jäi ilma toetuseta siis, kui mina ei valinud oma õppetunde läbida – ei osanud/ ei tahtnud lapsega kõrvu seista, vaid valisin Mina olla. Minu Mina isiklikud piirid, inimesena, takistasid Emana/ Isana parema tulemuseni jõudmast.

Möödunu avamist vältiv inimene proovib loo viia möödunu tasemele – jagada välja möödunu rollid ja võtta kasutusele samasuguse vahekorra - täiskasvanust Ema ja väike Laps – sel juhul on selge, kes kellele allub ja, kes keda kuulab või kui see ei õnnestu, siis läheb isiklikuks ja kasutab, intensiivselt ja agressiivselt, teise inimese vähendamise tehnikaid – kõige selle eesmärgiks on vältida tegelikkust ja loole uue, lapsega arvestava, lahenduse loomist - inimene seisab oma kohal - on kohal enese rolli eest vastutust võtnud inimesena ja vastab ausalt ning respektiga teise inimese küsimustele, sest ta on kohustatud seda tegema, kuna tema ise on kõiges osaline olnud – on ise teinud ja on ise olnud.

Ennast paljastada kartev inimene hoiab oma rolli enese ees ja õigustab ennast läbi selle – Emal oli õigus olla ja põhjust teha, sest Laps ... . Ta keerab veel volüümi peale ning laob lagedale trumbid – Kuidas ei olnud hea - Mina ju toitsin, maksin ja andsin kõik! Vaata, kuidas Sa oma Emaga räägid! Vaata, mida Sa oma Emale teed? Kas Sinul häbi ei ole! Oled tänamatu Laps!

Vastuseks kõlab – Sina ei olnud oma rollis hea ning ma ei ole tänamatu, sest Sina tegid vahe vahele – Sina esitasid armastusele tingimused/ Sina jätsid mind välja/ Sina eelistasid nähtavalt teist/ Sina vaikisid olulisest/ Sina olid kade/ Sina olid kättemaksuhimuline/ Sina saatsid teele negatiivsust soovivad sõnad/ Sina varjasid tegelikkust/ Sina jätsid enese piirid selgelt tähistamata, kuid siis karistasid enesest suuremate piiride rikkumise eest/ Sina jätsid enese kohta olulise info edastamata ning väitsid seejärel, et Sinuga ei arvestata ja Sinust ei hoolita/ Sina ei arvestanud minu piiridega ja nende ületuse nimetasid enese õiguseks – kõige olulisem – meie rollide seotuses keeldusid Sa kasvamast inimesena – inimestel põhinev kontakt jäi meil loomata – jäi roll, mis oli erinevaid etendusi andev, kuid samas kaotas see inimese - selles rollis avaldus varjudesse peitunud inimene, kuid see inimene ei võtnud avalikult enese eest vastutust - Ema oli kattevari sellele, mis ei olnud hea ja see ongi põhjus, miks ei olnud olemas Head Ema.

Sina võtsid alati tagasi selle, mille olid andnud ja mitte ühelgi korral Sa ei valinud mõista lapse valu ega teekonda Sinu sammude kõrval – Sa jäid alatiseks Minu ja Sinu lugude juurde – mina ei saanud avada seda ust, mille Sina jätsid suletuks. Väikese lapsena ja hiljemgi veel jäi inimlik soojus ja inimese puudutus puudu ning sellepärast olin kogu elu tundud vajadust ühes oleva läheduse ja hoidmise järele ning igatsenud tähelepanu, mis aidanuks kasvada suureks ka enese sees.

Sina jätsid enese osa eest loos vastutuse võtmata - minu sõnad kohtasid ikka ja jälle samasugust vastust - Sinu enda pärast - Sina ise! Uskusin aastaid, et kõik oligi olnud minu enda pärast - mina ise häbenesin ennast, sest uskusin Sinu väiteid ja pilke - uskusin seda infot, mida minule ja teistele minu kohta jagasid - enam ma ei usu - oma lugudega olen eraldanud enese osa möödunust ja tean seda, milles ja kus oli Sinu osa, et sai olema ja, miks kogesin seda, mis ei olnud hea - olen Sind nähtavaks teinud - Sina seisad oma kohal Emana ja inimesena, kes selle rolli ise endale valis.

Aitäh saab öelda Sinule, kui inimesele, et Sa valisid endale rolli ja sooritasid selle – see ei tee mind võlglaseks ega seo kohustuste kammitsatesse. Üsna palju antust oleks andnud ka keegi teine, kui Sina, vanemana, oleksid, oma ähvardust täide viies, minust lahti öelnud. Need sõnad ja see mõte, mille eesmärgiks oli hirmutada ja kuuletuma panna, näitasid Sinu ees olevat valikut ja võimalust – ei ole inimest, siis ei ole ka probleemi.

Sain enese jaoks selgeks, et mina ei vali mängida rollide seotuses kodu ja suhteid, milles puudub inimlik kontakt – kui Meie-t ei ole olemas, siis on mingis vormis suhtlus võimalik, kuid tean, et seal ja selles ei ole enamat - mind, minuna, ei ole ühte olema valitud.


Marianne

17.01.2025.a


neljapäev, 16. jaanuar 2025

Tegelikkust ei ole vaja välja mõelda IV - Sina enam ei ole

 


Lapsele on loomulik elada kodus ühes oma ema/ isa/ perekonda kuuluvatega. Ta teab, miks ta seal elab ja kelle juurde ta kuulub. Laps teab, kuidas kodus asjad paiknevad ja lood kulgevad. Tal on seal oma nurgake ja voodi ja asjad. Laps oskab seal olla ja tal on õigus seal olla. Tal on seal kohustused ja piirangud, kuid ka oma vabadus olemas – see on tema Maailm, millest ta on ja saab osa. See on tema normaalsus.

Laps kohaneb – kasvab ühte - sellega, mis on olemas tema ümbruses siis, kui ta selle sisse sünnib. Laps kohaneb raskemini nende muudatustega, mis leiavad aset tema eneseteadlikkuse suurenemise ajal. Uued tuuled viivad sageli tasakaalust välja – see juhtub siis, kui muutus ja selle teostus ei ole lapsega arvestav ning see toob kaasa tema Maailma purunemise – ta kaotab iseenda siis, kui tal ei ole enam pidepunkti.

On üsna tõenäoline, et teisest suunast puhuma hakanud tuule poolt toodud muudatuse autoriteks on lapsevanemad – nemad otsustavad lapse ja ka endaga seonduva üle. Nemad valivad, millal laps läheb ühiskonda ja, millisesse ruumi ta seal läheb. Nemad valivad elukoha muudatused ja perekonnaliikmete juurde kasvamise ning ka selle, et enam kokku ei jääda. Vanemad loovad koduse õhkkonna ja annavad oma panuse, kas see on lapse jaoks turvaline või mitte.

Omal moel on iga lapse teekond paika pandud – tal tuleb saada ühiskonna osaks – õppida toime tulema üksinda ja ilma vanemateta. Vanemad otsustavad selle, kuidas ja millal ühiskonna uks avatakse. Minek sõime või aeda ei tulene lapse palavast soovist, vaid vanemate vajadusest tagada enesele, lapsest ja temaga seonduvatest kohustustest, vaba aega ja võimaldada lapsele isiklik areng enesega samasuguste seas.

Lapsele võib ja saab see samm tunduda valena – ta ei mõista toimuvat, sest tal ei ole vastuseid küsimustele, mida ta tunneb, kuid ei oska esitada ja ehk talle ei vastataks ka, kui ta küsiks või ei saaks ta vastusest päriselt aru. Oluline muudatus toob kaasa ärevuse ja hirmu ning see paljastab sageli selle, mida on senini varjatud või ei ole tahetud vastu võtta.

Kodust ära minemine/ koduses keskkonnas aset leidvad muudatused tähendavad kriisi – vältimatut reageerimist ja kiireid muutusi kaasa toov situatsioon toob välja senised puudused – lapse turvatunne ei ole tegelikkuses püsiv – ta on juba pidanud ise enesele vajaminevat kompenseerima, sest temas on vajadused, mida ei ole täidetud. 

Puuduste olemas olemine tähendab, et selline laps on kergemini haavatav – kui seda, mis on tema jaoks oluline, on niigi vähem ja kui see veelgi väheneb, siis on omal moel katastroof käes – laps ei tea, kuidas ennast aidata. See tähendab, et tal ei ole veel lahendust, kuid ta peab juba toime tulema – ta peab olema suurem ja tugevam iseendast.

Laps, kellel on puudu oma emast/ isast – kontakt selle inimesega ei ole selge, avatud ja kindel – selles on varje ja keeldumisi ning valu – vajab enese jaoks olulise inimesega kontakti töökindluse testmist ja teadmist, et see jääb püsima. On üsna loomulik, et tema ei taha oma saatust proovile panna ja nõustuda ära minemisega ega leppida sellega, et ta ei saa vanema, enese jaoks, olemas olemist kontrollida.

Elukorraldus, mis viib lapse kodusest kekkonnast ära ja/ või kodus aset leidnud muudatus, mis viib vanema tähelepanu mujale, seab lapse ohtu. Enesele turvatunde tagamiseks on vaja, et lapsele oleks tagatud vanema õige tähelepanu – laps saab enesele vajamineva kinnituse enesele vajamineval hetkel – laps veendub, et vanem lubab lapsele kontakti enesega.

Selline laps kinnitub õlekõrre külge – ta klammerdub – temast tuleb tähelepanusõltlane, sest tal on juba olemas mälestus – tema ei ole vanemale oluline, vanem saab ilma temata hakkama, tema on vanemale tüliks, vanem on suuteline talle haiget tegema. Ta teab, sest on kogenud, kuid ta sõltub ja seega on ta sõltuv.

Laps ei ole rumal – ta saab toimuvast aru isegi siis, kui tal ei ole veel sõnu ega terviku nägemist ega teo ja tagajärje seose mõistmist  – ta tajub tõde. Ta saab aru enese kohta käivast ka siis, kui ta alles kõhu sees kasvab. Talle on täpselt teada see, mida vanem tema kohta arvab ja millisena oma lapse vastu võtab – laps saab aru sellest, kas ta on oodatud kingitus või on ta segav kohustus.

Teadmine ei tähenda teadvustamist – ellu jäämiseks ja samas püsimise jaoks tuleb unustada ja kustutada – tuleb uskuda teistsugusesse võimalusse ja püüelda vanema poole. Alateadvusest teadmine ära ei kao – see ilmutab ennast hirmu ja ärevuse ning vihana. On hirm, et tegelikkus saab teoks – on ärevus, sest ei tea, millal see aset leiab – on viha, sest laps vajab jõudu, et sellise olukorraga toime tulla.

See inimene, kes ei ole enese eluga rahu teinud ja peab tegema seda, mida ta ei taha – ei tunnista endale tõtt. Enese säästmiseks ja päästmiseks ta otsib üles loo nõrgima lüli – sellest saab põhjus, miks inimene ei saa seda, mida ta ei taha. Inimene, kes ei ole enesega rahu teinud, ei ole vastu võtnud seda, milline tema elu on – ta ei nõustu olemas olevaga, sest siis peaks ta tunnistama, et tema ise on kõik selle endale valinud.

Vanem, kes ei nõustu olemas olevaga, kogeb sisemist protesti – tema loo nõrgim lüli on laps – laps kogeb vanema agressiivsust – see võib ja saab olla avalik, kuid ka varjatud – passiivne agressiivsus annab võimaluse ennast väljendada, kuid näiliselt säilitab välise näo ja korras olemise. Sel moel saab ennast veenda, et ollakse Hea Ema/ Hea Isa – vajalikud punktid on ju täidetud – toit on laual, riided on seljas ja katus on peakohal ning nägu on Hea siis, kui Laps on Õige.

Laps, kes kohtab vanema agressiivseid reaktsioone, mida ei ole hea kogeda, ei saa aru, miks vanem teda ei taha – miks ta ei sobi, miks ta ei ole oluline, miks ta ei ole vajalik, miks ta ei tohi endana olemas olla – mis on temaga valesti, et teisiti ei ole – laps otsib põhjust endast, sest tema vajab oma Ema/ Isa – laps tahab leida vastuse, et anda endale lahendus.

Mida rohkem vanema jaoks vale laps klammerdub, seda enam tõmbub vanem temast eemale – ta põrkub eemale nii nagu oleks tegemist kõrvetava nõgesega. Vanem võib ja saab olla kontaktis, kuid siis on vastumeelsus tajutav ja mingites situatsioonides ka näha ning kuulda. Laps saab klammerduda ka vargsi – ilma tegelikke liigutusi tegemata – ta saab jälgida ja kontrollida ning enese jaoks märksõnu luua ning endeid seada – siis, kui ma selle ära teen – siis, kui on paaris arv – siis, kui vihmasadu jääb järgi – siis, kui päike selle nurgani ulatub – loen ruudud kokku – ei astu joonte peale - siis ehk on teisiti ja saab olema.

Eemale hoidva vanemaga ühes elamine säilitab ühendava sideme näilisuse – sellest keskkonnast ära minemine lõhub selle õlekõrre – ära saatmine teeb teoks vanema vajaduse. Sellises olukorras, kus ka nö tavaline laps vajab toetust, mõistmist ja turvatunnet, vajab puuduliku turvatundega laps seda kordades rohkem – ta vajab sõnade ja tegude kokku kõlamist. Koduses olukorras ära tõukamist kogenud laps saab sama loo korduse siis, kui ta läheb sõime ja/ või aeda ja/ või kooli – teda tõugatakse ka väljaspool kodu ära.

Viha võtab võimust, kui inimene ei tule toime olukorraga, mille tema ise on põhjustanud. Viha tõuseb selle vastu, kes on inimese sellisesse olukorda asetanud. Ära paigutamised, ära saatmised, aeda või sõime panemised. Laps on ärevil ja hirmul – see ei ole tema enda vaba valik. Tema tahab turvalist paika – kindlat ja selget ühendust oma emaga/ isaga. Ta vajab vanemast kinni hoidmist ja oma hirmu kustutavat vastust – tema ei ole üksinda ja ta ei jää üksinda – tema saab tagasi vanema juurde ja oma tavalise normaalsuse juurde.

Vanema süümekas ja vastumeelsus sellises olukorras olemise pärast. Enesena olemise jõuetus. Vanema viha, mis pöördub süüdlase pihta, lõhub sideme – see jätab üksinda jäetud lapse üksikuks – vanema viha justkui lööb ja karistab teda – seda teeb ainus inimene, kes peaks teda hoidma. Sina ei ole enam tita! - justkui enam ei olekski õige lähedust soovida ja hoidmist vajada – ole ise – ole üksinda – mina lähen ära. Õhupalli nöör libiseb peost ja enam ei ole Maailmaga siduvat pidepunkti olemas.

Jah, on raske ja on väljakutset esitav panna ennast kõrvale ja olla kohal teise inimese jaoks – anda talle teadmine – Mina ei kao – olen kohal ka siis, kui mind ei ole – mina tulen tagasi – mina olen Sinu jaoks olemas. 

Seda ei suuda teha inimene, kes kogeb ennast lõksus olevana – ta tahab ennast ära päästa ja säästa – ta teeb kõik endast oleneva, et kiirendada protsessi ja lõpetada toimuv – jah, ta teeb oma lapsele haiget, kuid ta ei näe ega mõista seda, sest siis, kui ta panustaks lapsega olemisse, siis jääks talle endale vähem alles – ta valib enda – sel moel saab ta teoks teha oma sisemise soovi – laps tajub seda seost.

Viha ja vastumeelsusega kohtunud lapsel ei ole turvalist põhja – tema ise ei ole seda veel enese jaoks loonud ja tema ema/ isa jättis teda senisest ilma. Tal tuleb elada ja toime tulla Maailmas, kus on teised, kindel kord ja kontroll – kus ei ole oma nurgakest – kus oma on ainult mingi asi/ ese või ise – kuid ka kõik ise olemine ei ole lubatud. 

Ta on üks kõigi seast ja seal ei ole kedagi, kes oleks ainult tema pärast ja jaoks olemas – põhimõtteliselt ei ole sellise lapse jaoks olemas kedagi, kes oleks päriselt oma. Peale iseenda ei ole keegi oma. Turvatunde puuduses elav laps vajab teadmist - minu ema/ isa on minu oma - selle jaoks vajab ta kogemust, milles vanem annab talle selle teadmise - ta vajab, et vanem näitaks ja ütleks selle välja - kinnitaks lapse õigust iseendale - kinnitaks kahe vahelist ühendatust turvalisel ja ühte siduval moel ning jääks selle juurde.

Turvatunde puudus tähendab, et suhe ei ole suhe - ei ole ühist Meie-na olemist, vaid on suhtlus Sinu ja Minu vahel ning vanem on selle suhteseotuse omanik - ilma vanemata ei ole seda olemas ja lapsest toimuv ei sõltu ja laps, ühenduse tugevdamiseks ja suhtluse kvaliteedi parandamiseks, muutust teostada ei saa - vanem ei anna ennast kätte - emotsionaalne külmus väldib inimlikult sooja ja avatud kontakti - laps ei ulatu oma vanemani.


Marianne

16.01.2025.a


kolmapäev, 15. jaanuar 2025

Valituna valimata jäetud

 


Inimeste Maailmas vaadatakse ja kogetakse inimese tegusid ja olemisi ning vahel öeldakse, et see või too on lapse rolli või lapseks olemise aega kinni jäänud. Põhjuseks on see, et inimese reaktsioonid või väljendused või mõttemaailm või lahendused või uskumused või tegevused on pärit lapse varasalvest. See tähendab, et vahel käitub ja väljendub suur nii nagu ta oleks endiselt väike – temas on osasid ja teemasid, mis ei ole ajas kaasa kasvanud – inimese isiklikud piirid on seda takistanud.

Lapselik meel ja õhin ja rõõm ja põnevus on väärt omadused, kuid lapselik solvumine ja viha pidamine ja vastutuse vältimine ja jonnimine ja olulisel hetkel rolli vahetamine ei ole seda mitte, kuigi mõne suure mossitav alahuul võib tunduda võluv või kapriis elavdada suhet või lauale maanduv rusikas näidata meheliku sõna jõudu.

Liigagi sageli tuleb tõdeda, et täiskasvanu, kes kasutab lapse lahendusi ja taktikaid, on tegelikkuses kasvatamatu, segadusi loov ning takistav ja häiriv element – Lapse rolli valinuna ta ei ole samas ega ole võrdne, sest ta ei seisa kõrvu ega ole samal tasapinnal täis kasvanuga. 

Selle tagajärjeks on see, et kahe inimese vaheline kommunikatsioon on häiritud – info edastamine, selle vastu võtmine ja töötlemine ning sisu on erinevate mätaste otsast vaadatuna teele saadetud, ära kuulatud ja teostatud – tulemuseks on see, et suhtlevad ja koos olevad inimesed ei saa teineteisest aru.

Enese möödunusse tagasi põikamise põhjuseks on mitmeid variante – valu, hirm, harjumus, oskamatus. Seeme, mis on külvatud ja läheb idanema, kasvab suureks – küsimus on selles kuidas, kus ja kellega ühes ta kasvab – sellest sõltub tulemus. Teemad, mis ei leidnud lahendust ja teed, mida mööda ei käidud ise ja lõpuni, käivad inimesega kaasas seni, kuni ta valib need lahendada – ise täis kasvada.

Üks suuremaid põhjusi, miks suur inimene on endiselt laps, on see, et tema ise usub – tema ei saanud olla laps. See on üsna huvitav väide, sest omal moel on see vale, kuid samal ajal ka tõde – on tõde, et laps oli laps – iga elusalt sündinud inimene on selle ajajärgu läbi kõndinud ja seljataha jätnud. On tõde, et igale lapsele ei ole võimaldatud tingimused, mis oleksid tema kasvamisega sobivad olnud.

Inimene, kes ütleb, et tema ei saanud olla laps, tähendab nende sõnadega seda, et tema lapseks olemise ajas oli või ta koges midagi sellist, mis takistas temal ennast lapsena nägemast/ tundmast. Sageli mõeldakse selle all seda, et tal tuli liiga vara suureks kasvada – tal tuli olla suurem enese vanusest – tema osaks said lapse jaoks valed kogemused või suure inimese kogemused ja ülesanded. Selles inimeses kõneleb isiklik kaotuse valu, sest temale kuulunud muretu aeg ja vastutusest vaba vabadus jäid üürikeseks või olematuks.

Inimese jaoks, kes on valutanud, kuid ei ole oma valust vabaks saanud, on enese möödunu valus teema – möödunusse tagasi vaadates nopib ta sealt enese valu kinnitavaid mälestusi – sel moel annab ta endale infot selle kohta - mida oli vähem/ mis oli vale/ kuidas oli ebaõiglane/ mil moel oli valus/ mida kaotati/ millega tuli toime tulla jne.

Enese valu alles hoidmine tähendab kallutatust – möödunus leiduvale positiivsele ei ole enese ajas kohta ja ise ei saa ennast sirgu ajada – senikaua, kuni ei olda vabaks saadud, tuleb kannatuste koormat edasi kanda – oma otsuse kohaselt korralikult kannatada. Seega, see suur inimene siis ka kannatab, sest temal ei ole kedagi, kes võtaks lapse saatuse enese kanda – vastutaks lapsele osaks saanu eest. Kui siis ongi keegi, kes mõistab või leidub see, kes võtab ka kanda, siis see ei aita, sest enese möödunut ei saa olematuks teha – mälestused ja kogemused sellest jäävad alatiseks alles ja saatma.

Oluline samm, ennast piiravast möödunust vabaks saamisel, on enese aja mõtestamine – enesele uue ja tõese info andmine. Lapse rollist lahti laskmise võtmeks on teadmise – laps on väike inimene, kes on piiritletud ajal suurest inimesest vähema vaimse ja füüsilise võimekusega – vastu võtmine.

Kogemused ja võimalused, mis inimesele enese täis kasvamise teel on võimalikud ja osaks saavad, on väga erinevad – need ei ole kõigil inimestel samad, sest need sõltuvad väga paljudest asjaoludest ja need ei ole seotud sellega, et üks laps oleks väärt enamat ja teine vähemat, vaid on tingitud nö juhuslikkusest, mida ei ole olemas – see, kuhu, millal ja miks sünnitakse, see endale ka saadakse.

Stardijoon on kõigil üks ja sama – inimese kehast sündimine – kuid kasvamise teekond on igaühe enda läbida - kasutades seejuures seda, mis on sellele konkreetsele lapsele võimalik ja, mis on tema isiklik ülesanne selles ajas ja kohas, kuhu ta sündis. Igal lapsel on enese aja poolt pakitud seljakott kaasas ja olemas ka toetus teekonnal iseendani.

Ega vastsündinud laps saa ise olemise ja elamisega koheselt hakkama. Ühiskonnas kehtivad rollid, kus lapse vanemateks tunnistatutel (ei pea olema bioloogilised) on antud selles ühiskonnas kehtivate normide ja väärtuste alusel ülesanne kasvatada lapsest ühiskonnale väärtuslik ja sobilik liige. See, kuidas nad sellega toime tulevad, oleneb neist endist – kasutada on nende isiklikud oskused, teadlikkus ja ressursid ning sellesse katlasse annab oma osa ka neid ümbritsev keskkond ning loomulikult ikka laps ise ka.

Lapseks olemine, kui inimese kasvamise ajajärk, ei sõltu tema vanematest või teistest temaga seotud inimestest. Laps on laps ka siis, kui temal ei ole teda kasvatavaid/ hoidvaid/ toetavaid/ armastavaid vanemaid/ vanemat olnud. Laps, rollina, on ta siis, kui tal on sellele rollile partner olemas/ olemas olnud. Lapseks olemise ajajärgu kinnitamiseks ei pea inimene olema Lapse rolli omanud – see inimene, kes ütleb, et tema ei ole saanud olla laps - mõtleb selle all seda, et tema ei ole saanud olla Laps – tal ei ole olnud enesele, kui rollile, vajalikku rolli partnerit ja/ või olemas olev(ad) ei olnud hea(d) – tal ei ole olnud sellele rollile, tema soovide ja vajaduste kohast, väljendust ja kogemusi.

Enesele kaotatut leinamast ja toimunu reaalsuseks tunnistamisest keelduva inimese valu, kahetsus ja kadedus, et oluline aeg läks mööda ja nö enesele oma rolliga ühes lubatu jäi tema jaoks puudu/ puudulikuks, on see, mis teeb kunagist last okkaliseks ja katki – oma rolli, kui täitmata jäänud lubadusse uskudes, usub ja veenab ta ennast, et tema ei saanud, enese määratluse kohaselt, Laps olla, kuna temal ei olnud selleks vajalikke tingimusi ega võimalusi – möödunu valu püsib, sest enesele antud info järgi oli tal, kellestki teisest ja ka enese soovidest ja vajadustest, kordades vähem võimalik.

On olemas teadmine – Mina olin laps, enesele võimalikuna olevana, enesele kuulunud ajas – kõik see, mis minu osaks sai, olid minu enese kogemused enesena kasvamise jaoks. Kuid enese kogemusi vähemaks ja valedeks lugeda annab võrdlus teistega – pealtnähtud lood, kuulatud laulud, vaadatud filmid, loetud raamatud – seal on näha ja kirjas kõik see, milleni inimene ise ei ulatu – kuigi neis on ka vähemat ja halvemat, siis sellega võrreldes inimene ennast paremini ei tunne.

Inimene ei lase oma möödunust lahti, sest kahetsuse valudes hiilib ligi häbi, viha ja hirm – häbi olema saanu pärast kasvatab viha asjaolude vastu – pealmise pinna all virvendab hirm, et kõik oli selline enese pärast – kuid tõde on selles, et seal, kus ei ole anda ega olemas, sealt ei saa ka võtta ega sellega saa ka olemas olla.

See fakt, et olemas on naine, kes sünnitas, ei tee temast automaatselt ema. Mees, kes andis või kellelt nö võeti seemnerakk, ei ole automaatselt isa. Neid inimesi kutsutakse sel moel, et lugu selgem oleks ja on teada, kellest põlvnetakse, et paikka panna see, kellelt vanemlike kohustuste täitmist nõuda. 

Ema ja Isa rolli olemas olemine ei tähenda vastutuse võtmist ja kvaliteedi tagamist – emaks ja isaks kasvatakse sellel teekonnal, mis lapsega kõrvu käiakse – kõik vanemad ei vali seda teekonda ette võtta ja ega kõik vanemad vali oma lapse kõrvale seisma asetuda ja temaga ühes kõndida – nad võivad olla samas, kuid nad ei ole ühes.

Oli aeg, mil mina olin laps – mina olin väikene inimene – see ei tähenda, et minul oleks selle fakti tõttu pidanud kindlasti Isa olemas olema – minu sündimine tähendas, et oli küll olnud olemas Mees, kuid see mees ei võtnud Isa rolli vastu ja see oli tema valik – jah, ta oli isekas ega arvestanud minuga ega ka minu emaga – kuid see oli tema valik, sest tema oleks pidanud maksma oma hinna siis, kui ta oleks selle rolli vastu võtnud.

Mehe valik ehk Isata jäämine ei tee minust poolikut ega halvemat ega viletsamat ega väärtusetut – selline kogemus jäi ära - selle asemel said olema teised – sain kogemuse, kuidas tulla toime ja kasvada, kui minul ei ole Isa. Sain võimaluse läbida õppetund, et mina ei ole omand ega ole ma võtta ja jätta, et sobivuse ja meeldivuse korral valitakse välja või vastupidisel juhul jäetakse enesele võtmata.

See laps, kelle sees ja meeles on täitmata jäänud vajadused, näeb enese nn Lapseks olematust traagilise ja valena – need on väikese lapse tunded, tema protest ja jonn – temas on tahtmine täiskasvanutele vastu vaielda ja neilt enesele vajalik sisse nõuda. See on soov oma kaotus ja sellega seotud tunded, kellegi teise õlgadele panna – see on vajadus kogeda hoidmist ja vabastavat vabadust oma reaalsusest – teadmist, et ollakse, olemas oleva iseendana, normaalne.

Kuid, kui inimene ise ei vaata seda ajajärku kaotusena ega näe tegelikkust kaitsetuse ja armastusest ilma jätmisena, siis see ei olegi kaotus, vaid enese reaalsus, mille olema saamise vastutus ei ole selle inimese õlgadel – enese teekonda vastu võttes ei ole inimesele vaja enam uskumust, et justkui peaks tema, lapsena, vastutama oma vanemate valikute ja teekonna eest.

Mina ei kaotanud ju midagi, sest minult ei võetud midagi ära – seda, mida minul kunagi ei olnud ja mis minule ei kuulunud, seda ma ka kaotada ei saanud. Kõik see, mis oli ja mille sain, oligi see, mis minu jaoks olemas ja saadaval oli – ainult ja täpselt see. See, mis ja kuidas sai olema, ei määra mind – ainult see, millisena mina ise seda aega möödunus kogesin ja tänases vaatan ning kellena seda eilses kogesin ja tänases näen, määrab selle, kuidas enese kogemusi hindan ja tõlgendan. Täis kasvamine tähendab enese aja ja kogemuste vastu võtmist – mina olin laps, kellel oli selline lapsepõlv.

Okey, okey – tõsi on, et see ja too ei olnud siis ja seal hea ning selle ja tolle määris ära ning vähendas olnu väärtust mõni hilisem hetk. Kuid kõik ja alati ei olnud halb – mõlemat oli. Igal inimlapsel on õigus naerda ja rõõmu tunda enese üle – Mina kõndisin, nendel tingimustel, enese teekonna läbi.

Möödunud aja varasem tõlgendus – uskumus, mis kinnitas Ohvriks olemist, tähendas seda, et inimene pidi vaatama ja esitlema seda, mis tema Ohvriks olemise, temale endale ja ka teis(t)ele, ära tõestas. Ka Kaotajana olemise jaoks pidi ta oma rolli järgima ja vajaliku info endale ette andma. Enese aja, olema saanuna, loomise süüst vabana olemise jaoks pidi ta enesele valitud rolle täitma, sest Ohvri ja Kaotajana ei saanud ta olla endale osaks saanus süüdi. Ohver ja Kaotaja olid selle lapse lahenduseks, kellele möödunud ajas oli öeldud põhjendus – Sinu enese pärast!

On tõsi, et see Laps, kes näeb enese lugu väärana ja oma kogemusi ebaõiglastena, vajab sellisele enesele vastavat rollipartnerit – tema ei saa näha ega tunnistada ega tunnustada oma vanemaid/ teisi olulisi täiskasvanuid inimestena – inimene ei ole Lapse, kui Ohvri ja Kaotaja, rollile partner. See suur inimene, kes sellise mustriga enese ajale tagasi vaatab, ei saa enese lugu lahendada – ta on ka olevikus Ohver ja Kaotaja, kes otsib enese jaoks sobivat mängu ja kaaslasi.

Laps, kui roll, peab oma rolli järgima ja selle välja mängima – kuid väikene inimene ei pea – sinep on terav, sidrun on hapu, mesi on magus – midagi oli mõrkjat, midagi oli mesist. Seal ja siis sadas vihma ja vahel kõmises äike, seal ja siis laulsid linnud ja pilvitus taevas paistis päike – kõike oli – oli pakast ja soojust, oli pimedust ja valgust ja oli varje ka.

Kogenuna, ühte ja teist, teab inimene, et olemas olev ei ole teisega sama. Mina, Isata kasvanud laps, olin, valituna, valimata jäetud – selline oli teise inimese valik – iga inimene maksab enese sammude eest oma hinna – ka mina maksnuks teistsugusel moel, kui mind, Lapsena, oleks valitud Isa rollile partneriks. Tegelikkuse ma ei tea seda hinda, mida see kogemus maksma oleks läinud ja seega ma ei oska ka öelda, et seda oleks olnud parem üle ja läbi elada.


Marianne

15.01.2025.a


teisipäev, 14. jaanuar 2025

Maailma sisse korra loomine

 


See laps, kes elab, armastuseta, armastuse näljas ja, kelle vanem ei võta vastutust ühises olema saanu ja enese isiklike sammude eest, vaid asetab selle, kui koorma, lapse õlule – Mina ei saa Sind armastada - Sinu enda pärast! See laps jääb sageli lõksu – tema peab Maailma korda tegema – tema peab olema õige. Kuid tema ei saavuta seda õigena olemist mitte kunagi – seal, kus ei ole, sealt ei ole ka võtta.

Õigena olemise poole püüdlev laps peab olema õige, kellegi teise mõõdupuu järgi. Selle jaoks, et olla selle teise jaoks õige – peab laps täpselt tajuma seda teist – mõtlema teisele enne, kui iseendale - vaatama teist enne, kui ise tohib olla – kuulama teist enne, kui ise võib teha – järgima teist enne, kui ise saab valida – salgama ennast enne, kui ise julgeb öelda – vaikima enesest enne, kui ise minna teisega ühes olema. Teise jälgimine annab juhised ja ennetab – teine annab suuna olema siis ja selline, kuidas on võimalik ja millisena peab.

Enese jaoks Maailma korda tegeva lapse eesmärgiks on parandada ära enesega seonduv – armastuse näljas olevas lapses on vajadus olla õige – jõuda välja sinnamaani, et teda saab armastada tema enese pärast. Ta ei mõista, et mitte tema ei ole väärtusetu ega vale, vaid täiskasvanus endas on põhjus, miks too ei suuda ega saa ega vali lapsega inimlikult sooja ja avatud kontakti luua ning hoida – vanema vaatenurgad ja väärtushinnangud ja enese mõistmine ja ühendus iseendaga mängivad siin olulist rolli.

Maailma parandav Laps läheb ära enese koha pealt – tema võtab vastutuse selle loomingu eest, mis ei ole tema tee – tema ei valinud oma ema/ isa valikuid ega viinud neid ellu. Tema oli ja jäi osaks, kuid tema ei ole vastutav selle ruumi, millesse tema sündis, olemas olemise, armastusega täitmise ja turvalisena hoidmise eest – see ei ole mitte kunagi tema, kui lapse, ülesanne.

Seega ei saa tema, kui Laps, iseenda, kui lapse, Maailma ära parandada. Kuid ta ei mõista seda – tema võtab kanda vanema ülesanded ja näeb seda, et tema on kohustatud neid täitma – ta on laps, kelle jalas on liiga suured kingad ja seljas kordades suuremad riided – ta jääb endiselt endaks – Lapseks, kellel on Ema ja Isa olemas – kuid samal ajal on ta oma vanematest suurem ja tugevam – temal on ka nende kannatuste koorem kanda.

Tegelikult on tegemist jagamata vastutusega – vanema sõnad – Sinu pärast! – on põhjuseks, miks laps peab ennast kõige ja kõigi eest vastutavaks. Lapsele ei ole saanud selgeks mõisted – see on Minu – see on Sinu – see on Meie – see on isiklik - see on ühine. Vanem ei ole näidanud aset leidnus ja toimuvas vastutuse jagunemist ega jagamist ega selget vastutuse võtmist.

Vanem ei ole andnud teada enese osa loost ega näidanud enese inimlikku poolt – on ainult rolli täitmine, mis väljendub paratamatusena – vanem näib lõksus olevana – näib, et ta ei valinuks seda rolli, kui oleks oma teekonda ette teadnud ja lapsega enne kohtunud. Laps tahab seda infot teiseks pöörata – enese, Lapsena, olemas olemiseks ta vajab, et vanem ei kahetseks - et vanem valiks ikkagi teda välja ka siis, kui laps on iseendana olemas.

Loo teeb keeruliseks see, et laps on Laps - see nime samasus ei aita tal teha vahet iseenda ja oma rolli vahel. Samuti ei ole lapsele, kes samastab teisi ja ka ennast selle rolliga, millega ollakse omavahel seotud, selge see, et Ema, Isa, Lapse jne puhul on tegemist rollidega - ühega paljudest ja, et tegelikkuses on tegemist inimestega, kes on valinud, saanud või kellele on antud roll, mis märgib tema ühendatust kellegagi ja kohta süsteemis. 

Laps ei mõista enese ja oma rolli vahel vahet teha siis, kui ema/ isa/ mõni muu täiskasvanu ei ole austanud lapse isiklikke piire - suured ei ole talle neist teada andnud - nad ei ole tunnustanud nende olemas olemist ega arvestanud nendega siis, kui laps on neist ise teada andnud. 

Manipuleerivates suhetes on üsna tavaline, et ka laps, kes on väikene inimene, on samastatud Lapse rolliga - eraldi seisva isiku ja inimese õigused on kaotatud siis, kui need ei sobi vanemale, kuid need ilmuvad välja siis, kui on olemas põhjus teha lapsega vahe sisse ja pöörata tollele negatiivset tähelepanu. 

Hägustunud, varjatud, kaotatud või ära keelatud piirid inimese ja tema rolli(de) vahel on sagedasimaks põhjuseks, miks iseendast ja teisest ning omavahel toimuvast aru ei saada. On olemas ühine olemine - Ema/ Isa ja Laps, kuid tegelikkuses see ei ole ühes olemine siis, kui vanema, kui inimese, isiklik piiratus on saanud tema Ema/ Isa rolli piirideks, kuid sellise väljendusena ei ole ta parim ega ka õige rollipartner armastust ja hoidmist vajava Lapse jaoks. Selline vanem kohtub Ema/ Isa nimelise sildi all Lapsega, kuid kohtleb oma last endale võetud rolli ja iseenda vahel võitlust pidava inimesena. 

Sellisest olukorrast tingitud ebakõla on tajutav ja näha - enesega seonduva segaduse lahendamiseks soovib laps loo lahendada - enese Maailma ära parandada - püüdes olla õige, proovib laps, küll äraspidisel moel, olla Vanem oma vanemale - olla eeskuju ja toetaja, et vanem saaks olla tema Ema/ Isa - lapsele õigel moel. 

Hilisemas ajas on Maailma parandada püüdev inimene see täiskasvanu, kes suhtleb teis(t)e inimes(t)ega/ enese lapsega möödunuga ühendatuks jäädes. Ta on laps, kes on jäänud enese möödunusse kinni, sest tema loodab ja soovib jõuda enesele vajamineva tulemuseni – enese jaoks vale Maailm tuleb ära parandada - kuid see ei ole saavutatav.

Ennast mõistmata jääb inimese muster samaks – endiselt on olemas Laps, kes, kandes enese jaoks liiga suuri riideid ja jalanõusid, vastutab teis(t)e täiskasvanu(te) eest – laps tõttab korraldama ja korda tegema – ta järgib ja jälgib ja üritab – ta seab teise(d) esiplaanile ja on nende ametiühinguks. Ta ületab enese ja teise piire, ta kaotab ja varjab enese omi – ta vastutab teise, kui iseenda eest ega ole rahul, kui teine ei tee nii nagu tema õigeks peab – ta võtab teise eest vastutuse – ta ei arvesta teise, kui eraldi oleva isikuga – ta ei kuula teise Ei-d ning tema ise ei oska ega julge öelda EI – ta ei tunne enese piire ega julge nendes ja nende eest seista.

Ta tunneb häbi ja ärevust ja süüd, kui tema ise tunneb olevast rõõmu, kuid teisel on raske samas olevaga toime tulla – ta peaks ennast kaotama ja varjama, et tema helge olemine välja ei paistaks ega teist osataks. Ta tunneb viha, kui temaga ei ole kõik hästi ja tema meel on tume, kuid samas on teine, kes vilistab lõbusat viisikest ning näib enese olemist ja elamist nautivat – teine justkui pilkaks teda.

Laps mäletab, et on ohtlik, kui tema tunded ei ole samad teise omadega – tema ei tohi teist ärritada ega põhjust anda. Viha tõusmine tähendab, et ta mäletab enese möödunut, mil tema tundeid ei tunnustatud ega toetatud. Tema tunnetele ei olnud kohta ega aega ega põhjust ega luba olemas olla – sõltuvalt ilmast oli ühel hetkel lubatu teisel korral vale ja kaastunne ning toetus ja mõistmine jäid ikka ning alati puudu.

Laps, kes on seotud ja samas, soovib teostada olevas muutust siis, kui enese reaalsus ei ole parim ega hea. Selle aja raskeim ülesanne on mõista, et reaalsus on reaalsus. Enesena ja enese jaoks olemas olemiseks on oluline võtta vastu teadmine – inimese vastutus, iseenda ja oma teekonna eest, tuleb jätta tema kanda - vanema vastutus tuleb jätta vanemale – kui tolle valikud jätavad hooletusse ja teod jätavad terviku hoidmise, siis on see vanema otsus ja valik – kui vanem valib iseenda, siis on see tema otsus, mis tuleb sellisena ka vastu võtta.

Kuigi see puudutab isiklikult ei tuleks sellist lugu võtta isiklikult – enese piire ületades või neid ära kaotades maksab inimene iseendaga ega saa anda endale seda, mida tema jaoks olemas ei ole. Enese tunded tulevad enese looga seonduvat infot tooma – nende mõistmata jätmine toob kaasa vajaduste süvenemise ja emotsioonide tulva. Ei ole mõtet pöörduda sinna, kus vastu ei võeta ega oodata – oma elu tuleb elada seal, kus selle jaoks on ruumi ja leiduvad võimalused.

Tuleb mõista, et püüd jõuda suletud ukse avanemiseni tuleneb enese lapsepõlvest, mil hoolimata jagatud hetkedest ja koos oldud ajast ei sündinud turvalist ja ühte hoidvat Meid – pinnapealne suhtlus jäi lavastuseks – koos olid rollid, ei enamat. 

Vanem kirjutas ette, millise Lapsena tuli lapsel olla ja andis teada, kui too neid piire rikkus. Laps elas oma elu rollina, sest vanem vältis inimlikku kontakti. Laps ei kohtunud Inimesega, vaid rolli täitjaga - vanem hoidis enese uksed suletuna – see oli tema valik, mis ei sõltunud lapsest ega olnud lapse poolt põhjustatud ega vaja lapse poolset parandamist. See, mis osaks sai, oli see, mis oli võimalik.

Inimese tunne on tema enese info temale endale – see annab teada reaalsuses olemas olevast ja toimuvast ning enese suhtumisest sellesse. Enese ja enesega seonduvat mitte mõistva ning selle eest vastutust mitte võtva inimese muster - Mina ei tohi tunda – mina ei taha tunda – mina vajan, et info muutuks - väljaspool mind peab toimuma muutus, mis võimaldab teistsuguse tunde olemas olemise. 

Olemas olev ja ülevõetud muster tähendab automaatset reaktsiooni – Minu tunne on teise inimese süü! Sellise olukorra lahendus - Teisel tuleb teha endas/ ümbritsevas muutus, et mina ei tunneks! Teist või ennast käsitledes tuleb õige tulemus saavutada -  selleks ületatakse piire ja vahetakse rolle. Inimesed kasutavad rolle, et vältida ennast avanemast ja enesega seotud tõde vastu võtmast.


Marianne

14.01.2025.a