Rollide ja Inimeste konflikt III - Inimene on enese looming

 

Inimeste Maailm ei ole kerge katsumus, sest selles ei päästeta inimesi rollidest vabaks – on rolle, millest ei saa vabaneda – need on endale, iseenda või kellegi teise, sünniga seonduvalt saadud rollid. See tähendab, et enese ellu on saadud inimesed, keda ei ole ise endale valitud – nende inimeste puhul on raske mööda vaadata rollidest, sest need seletavad ära koos olemise põhjuse, kuid ei anna selgitusi inimeste kohta, kes nendes rollides osalevatena - iseenda kogemused, rolli ja inimesena, võimalikuks teevad.

Sageli jääb, sünniga oma ellu saadud, rollipartnerite vaheline suhe kestva konflikti staadiumisse – olemas olevad rollid ei aita lahendada ette tulevaid teemasid ja olukordi. Seega rõhutakse rollidele ja kasutusele võetakse ümber nimetamised ja põhirollidele antud liited – kõik see selleks, et enesega seonduvat ära lahendada – vältimatut koos olemist söödavaks ja üle elatavaks teha.

Sünniga saadud rollipartnerid ei õnnestu rahuni jõudmisel, sest nad jätavad ühe kõige olulisema osa oma loost välja – nad kaotavad inimeseks olemise ära – nad ei pane ise ennast, kui inimest, ausalt ja avatult nähtavaks tehtuna oma loo sisse ja nad ei lase ka teisel inimesel ausa ja avatuna nähtaval olla. Nad väldivad seda, sest see teeb neid haavatavaks ja kohustab teistmoodi olema ning kaotab nähtamatuks jäämisest tulenevad võimalused.

Nad ei näe rollipartnerite ühtsust ja koos olemises tugevust – nad näevad väljapääsuta olukorda – nad tahavad olla ise – ilma selle teiseta, kes paneb neid proovile siis, kui too takistab enese rahus kulgemist. Nad ei mõista, et see vabadus ja need võimalused, mille nad teisele keelavad – on seesama, mida nad tegelikult teevad iseendale – nemad ise ei vali ega loo ennast, kui inimest.

Iga inimene, kes keeldub inimeste vahelisest kontaktist ning kes keelab teisele inimesena olemise ja inimesena väljendumise ja inimese õigused, teeb seda sama iseendale – mida rohkem ta surub teist inimest mingisugusesse rolli või näeb teda selles olevana või takistab teisel põhirollina väljendumist, seda rohkem peab tema ise rollis olema, rolli vältima ja rolli poole püüdlema – teise tõestamiseks peab tema ise ennast tõestama.

Selles mängus ei ole võitjaid, sest mäng, rollidega, kaotab inimese ja inimlikkuse – järele jäävad rollidega samastunud/ samastatud mängijad. Osalised ei saa erinevusest aru, sest see on nende reaalsus ja normaalsus - nemad lahendavad omaenda ja teiste elu ning omavahelisi suhteid erinevate rollide ja nendest tulenevate õiguste baasil – kui olemas olevad ja kasutusele võetud ei sobi ja nad vajavad/ tahavad, senises/ olevas, muutust, siis nad annavad endale rolli, kellel on rohkem õigusi ja vähem kohustusi ning nad nimetavad teise rolli, mille tagajärjel on tollel vähem õigusi ja rohkem kohustusi.

Selline elu ja olu tähendab, et neil puudub kogemus ja teadmine selle kohta, et nad kõik on üksteisega võrdsed ja see ei tähenda kaotust, vaid ise olemise ja kasvamise vabadust - ilma oma rollide Minadeta saavad nad kogeda tegelikku vabadust – see on mõistmine, et inimene ei vaja, iseendana olemiseks ja iseenda järgmise sammu valimiseks, tähelepanu kinnitust – ilma tähelepanu vajaduseta ei tee nad ennast, kellegi teise, tähelepanust sõltuvaks ja seega ei tee nad kedagi teist enesest tähtsamaks - ei loo ise ebavõrdsust enese ellu.

Inimene saab oma rolliMina tuunida ja parandada, kuid roll ei saa kunagi olla inimesest parem, ausam ja ehedam – inimene on iga oma rolli põhi – see on tema teadlikkus, moraal, väärtushinnangud, põhimõtted, oskused – see on see, kuidas tema ise ennast teadvustab, välja näitab ja teoks teeb.

Roll saab ja võib olla inimese tegelikkusest vähem, kuid ka rohkem – inimene saab olla, vähem ja rohkem, tähelepanu pärast ja jaoks. See vähem ja rohkem on rolliMina – kui inimene ise ei saa, ei julge, ei oska – siis rollina ta saab – ta näitab endale ette joonise, mida täita. Vähem on ta siis, kui ta teab, et - teda ennast on liiga, tema ise on vale, tal ei ole õigusi, tal on kohustused – siis võtab ta endale joonise, millega piirab ja muudab ise enda olemist ja väljendusi – inimene ise loob endast, kellelegi ja millegi jaoks sobiva, rolliMina.

Iga roll tähendab tähelepanu edastavat rollipartnerit – see tähendab, et olemas on see keegi, kes näeb ja tunnistab inimest selles rollis olevana – kinnitab tõeseks. Inimene saab ka ise olla enese rollile partneriks – tema ise saab pöörata, mingi info alusel ja millegi jaoks, enesele tähelepanu ja selle läbi tõestada enese olemist.

Rollide mängu tõde seisnebki selles, et inimene ise nõustub olema selles rollis, mille tema ise endale võtab või mis temale, teiste mängijate poolt, antakse/ jäetakse. Tõde seisneb selles, et inimene ise on see, kes mingite andmete alusel tunnistab ja näeb ennast mingis kindlas rollis olevana – tema ise loob ennast – tema ise manipuleerib iseendaga – tema ise on see, kes võtab ümbritsevast/ ümbritsejatelt infot ja teeb selle tõeks – teised ei muuda teda – tema ise muudab ennast.

Huvitavaks teeb loo see, et kuigi inimene ise andis endale teadmise, et ta on mingis kindlas rollis ja seejärel tema ise koges ennast selles rollis olevana ja tema ka väljendub sellisena, siis tema ise ei oska ega saa ennast sellest rollist vabastada – sellest saab tema tõelisus – tema Mina. Talle ei pruugi see Mina meeldida ega sobida, kuid ta ei suuda sellist Mina olematuks teha.

Muutmise ja vabastamise ülesanne tundub võimatuna, sest inimene lõi ennast, kui rolli, kellegi teise tähelepanu poolsel suunamisel ja edastatud informatsiooni alusel – teine oli see, kellest käest inimene sai teada, et selline roll on olemas ja, et sellesse rolli nimetatakse teatud käitumise, valikute, välimuse ja tegude alusel – kuna inimene oli teinud ja oli olnud, siis ta võttis lugu tõesena ja nägi ennast rollis olevana ja seega ta seda ka oli.

Ülesanne – muuta või kaotada ennast - on võimatu - inimene ei saa ennast vabastada iseendast – hups – talle jäeti rääkimata, et tegu on rolliga, kuid ei tegeliku temaga – tema alguse info, iseenda ja teiste ja ümbritsevas aset leidva kohta, on vale ning tal puudub teadlik mälestus iseendast ilma rollideta/ ilma rollis olemata – see ongi põhjus, miks ta usub rollid tõeseks – erinevad võimalused, kuidas ennast väljendada ja kogeda, samastab ta iseendaga – kui ta, mingi info alusel, teab, et ta on, siis ta ongi.

See on enese teadlikkust äratav mõistmine – kõik need kohad, kus mind, kui inimest, vähendati – kõik need nimed, mis minule kunagi anti – kõik need kohtlemised, mis kunagi minu osaks said – ei olnud minu tegelikkus – neis oli mind, kuid see ei olnud Mina - inimesena.

Mind ümbritsevad inimesed kasutasid - minu olemas olemist, minu väljendusi, minu riietumise valikuid, minu tegusid, minu sõnu, minu välimust, minu teadmatust - ära selleks, et ise ennast mingis kindlas rollis olevana proovida ja väljendada – nemad valisid enesele rolli enesele vajaminevate või meeltlahutavate kogemuste saamiseks – nad andsid minule info, et mina olen selle rolliga seotud – selle info alusel mina ise muutsin ja kogesin ennast ja väljendasin ennast ning sellega kinnitasin neile vajaminevat – minu sammu põhjuseks oli see, et mina ise uskusin nende tähelepanu ja sõnad juba olemas oleva enese kinnituseks – kuid tegelikkuses peitub selles, et mind ei olnud enne, kui mina ise valisin olla.

Marianne

25.04.2025.a

Rollide ja Inimeste konflikt II – Inimeste Maailm põhineb rollidel

 

Inimeste Maailm põhineb erinevatel rollidel – inimesed teavad ja näevad ennast rollides olevatena – inimesed teavad enese õigusi ja ülesandeid ja kohustusi - seda nii erinevates rollides olles, kui ka inimesena. On nii, et liigagi sageli saavad rollid tähtsamaks, kui inimene ise – rollis olija saab otsustada teise inimesega seonduvat ilma, et ta selleks pädevust ja head tahet omaks. On nii, et liigagi sageli muudetakse inimesega seonduvat temaga arvestamata – antakse talle mingi roll ja selle alusel saab keegi teine teostada oma tahte.

Inimeste Maailmas saadakse ja kaotatakse rolle veel enne, kui selleks ise valmis ollakse – see on kui enesest ilma jäämine – peab olema see, kellena ise ennast ei nähta ega teata ning ei saa enam olla see, kellena ennast ise nähti ja teati – need on ebaõiglased kogemused, sest need teevad haiget – mina enam ei ole, minul enam ei ole, mina enam ei saa, sest mina pean – Mina pean! - kuigi mina ise ära ei kadunud ega teiseks muutunud.

Inimeste Maailmas suhtutakse ja valitakse rollide alusel – küsitakse, et - kellena Sina töötad/ kes Su vanemad on/ millise firma riideid- jalanõusid kannad/ millise kooli oled lõpetanud/ kust Sa pärit oled/ palju Sinul lapsi on/ mida Sa harrastad jne. Vastused ei anna teada inimese kogemuste teekonnast ja tegelikkusest, vaid nende märksõnade alusel luuakse temast pilt, mille järgi temasse suhtutakse ja temaga seonduvat paika pannakse.

Kõik need märksõnad on rollid – erinevad olemised, millega arvestada – kõik selleks, et teada saada, kas on ühenduvaid rolle – teises enese Mina nägemisi - või on tegemist enesele vastuvõetamatu isikuga – teise Minad ei sobi ega lähe enesega kokku. See toob kaasa selle, et enese tegelikkus ja ettekujutus on projitseeritud teisele nii nagu teine olekski selline ega mitte kuidagi teistsugune – inimene on ära lahterdatud ja temaga seonduv otsus tehtud.

Rollides olevad inimesed on õppinud selgeks, et kui olemas olevates rollides toime ei tulda ja leiab aset konflikt, siis selle lahendamiseks võetakse kasutusele abivahendid – lisa rollid/ senistele rollidele antud liited – see on lahendus, kuidas leida ja anda endale väljapääs – välja valitud abivahend annab teada, kes ja keda peab kuulama ja kellega arvestama – see on hierarhia – pannakse paika see, kelle roll kuulab keda ja kes peab enesest taganema selleks, et Maa peale laskuks rahu.

Rollides olevate inimeste konflikt sünnib rolli õiguste ja inimese õiguste vastuolulisuse tõttu ja nende erineva tõlgenduse pärast. Konflikt tähendab, et rollides olevate inimeste kokkupuutepunktis on rõhk vales kohas – rõhk on mingil kindlal rollil/ rolli liitel ja selletõttu jääb mingi teine roll ja ka rollikandev inimene tahaplaanile – inimest ja tema tegelikkusega seonduvat arvesse ei võeta.

Rollide Maailm tähendab erinevuse otsimist, sellele osutamist ja selle alusel otsustamist – erinevuse leidnuna ja sellele rõhutamine annab võimalused variantideks – roll ja sellele lisatud liited annavad teadmise, et ei olda teisega sama – võimalused ja väljendused ja kohustused on erinevad – erinevus annab võimaluse tähelepanu, erinevalt ja erineva intensiivsusega, suunata ja kasutada – kõik see on vajalik, et mingit rolli kandev inimene saaks, teise inimesega arvestamata, ise enese ja oma tahtmiste järgi valida ja ka selle teise üle otsustada.

Sel moel läheb inimeste lugu käest ära – kõik inimesed samastatakse mingite rollidega ja sel moel kirjutatakse kõigile ette nende õigused ja kohustused, kuid kõik ei ole võimalik kõigile – ühtede rollid määravad teistes rollides olijate elu ja osaks saavat, kuid vastupidi teha ei ole lubatud ega ole ka võimalik. Kellestki üle olevates rollides olijad ei arvesta inimeseks olemise tõsiasjaga – inimese õigused muutuvad rollide mängus ja rollides olijatel – ühtede õigused vähenevad ja teistele tuleb neid juurde.

Inimese poole pealt vaadatuna tasakaalust väljas olev lugu püsib justkui tasakaalus – see toimib tõrgeteta seni, kuni osapooled nõustuvad aset leidvaga ja järgivad seda - see püsib tasakaalus ka siis, kui osalejad ei nõustu enam enesele osaks saavaga ja tahavad rolle vahetada. See ei riku mängu ära, sest selline variant on mängu sisse kirjutatud - see näitab ühise eesmärgi olemas olemist ja mängu tõeliseks tunnistamist.

Rollide Maailm läheb paigast ära siis, kui selles osalejad ei tunnista ega näe ennast rollides olijatena, vaid inimestena, kes saavad olla rollis selleks, et anda teada enesele võetud kohustuste täitmise kohta – Mina pean hoolt ja vastutan selle osa eest tervikus. Rollide Maailm läheb katki siis, kui rollid kaotavad elulise ja olulisuse tähtsuse - inimesed valivad ja näevad enese kõrval inimesi – hoolimata enese kanda võetud rollist ollakse teisega võrdne ja arvestatakse temaga – teist ja ise ennast ei piirata rolliga, vaid ollakse ise valmis inimesena kasvama ja toetatakse teise inimese kasvamise teekonda.

Mis peamine – mõistetakse, et roll ei tähenda sama, mida inimeseks olemine, vaid see näitab inimese, selle rolliga seonduvate, kogemuste saamise aega ja teekonda – roll on iseendaga seonduvate kogemuste valiku teoks tegemine. See on valik, kui teekond – Mina olen, Mina proovin seda, kuidas selline olemine minul välja tuleb. 

Valik on võimalus, mida saab ka mitte valida ja millest saab loobuda siis, kui on mõistetud, et see ei ole minu jutt – mina proovisin ära ja nüüd mina tean, et mina ei taha endale sellistest ülesannetest ja kohustustest tulenevaid kogemusi – nüüd valin ma midagi muud ja olen kuidagi teisiti.  

Marianne

25.04.2025.a

Rollide ja Inimeste konflikt I - Vägivaldsele vastupanule alistumine

 

See on inimeste elus täitsa tavaline eluline situatsioon, kui üks tuleb lagedale infoga, mis teisele ei sobi ja ei meeldi – teine ehmatab ootamatu pöörde peale ja ta sööstab sissetallatud rajale – see toob kaasa selle, et ta ei kuula ega näe seda, mida ja miks ja mille jaoks talle öeldakse ja näidatakse. Tema pimeduse ja kurtuse käivitab tähelepanu, mis osutab küll temale, kuid tema valele Minale - see tõik tõstatab inimeses protesti, sest see info ei ole temale – tema ei tunnista ennast adressaadiks.

Selle millegi teatavaks tegemise hetkel lähevad rollide ja inimeste lood risti – info tuleb selle kohta, et Sina olid/ tegid/ valisid ja see ei ole okey – mõtle järgi, miks Sa nii valisid ja ära enam samal moel tee! - kuid see, kelle tegevuse ja valikute peale osutatakse ning keda samal moel enam kogeda ei taheta, kuuleb selles valena olemise kinnitusi – ta ei tohi olla see KES, kes ta on, sest ta peab olema see teine KES, kes ta ei ole/ olla ei taha – ilma enese osalust nägemata/ tunnistamata peab ta teise inimese loo korda tegema – selleks peaks ta nõustuma teise nägemusega iseendast.

Sellisel enese segaduse hetkel on inimene üksinda jäetud – tema turvaline olemine on läbi saanud – temalt on kaitse võetud – tähelepanu osutab temale teistsugusel moel – teda ära muutval ja ära kaotaval moel. Selle põhjuseks on info edastanu muutunud olek ja käitumine – sellist olemist ei olnud tollele ja selles suhtes ette nähtud ja sellise info edastamiseks ei olnud tollel teisel, selles suhtes, õigust/ põhjust – teine ületas paika pandud piire.

Kui siis info edastaja teeb pausi, et teise vastust kuulata, siis tormab selle teise suust välja tema poolne nägemus – Sina rikkusid minu päeva ära - said nüüd, mis tahtsid/ Oled nüüd rahul, et mind mutta trampisid ja halvustasid/ Kelleks Sina ennast pead - Sina oled Ei-keegi/ Kas nüüd on Sinul parem, kui minu kohta valet räägid/ Sinul ei ole õigust minule sel moel öelda - tegele ise oma teemaga – minusse see ei puutu!

Kui info edastaja proovib, siis selgitada seda, miks ja mida ta ütles ning näidata, et temal oli ja on selleks õigus, siis teine vaidleb ja sõdib talle vastu – Vaata nüüd ennast/ Aga, mida ja kuidas Sina ise oled teinud/ Sina oled minule liiga teinud/ Mina olen hea olnud ja Sina oled mind ära kasutanud ning nüüd teed Sa minule siis sel moel!

Vahelduseks proovib teine kasutada ka teistsugust taktikat – Mina olengi selline/ Mina olengi Maailma kõige valem inimene/ Mine siis ära, kui Sinule ei meeldi/ Sina manipuleerid minuga/ Sina ähvardad mind! Teise agressiivne käitumine ja ühendust lõhkuvate sõnade vool annavad teada mõistmise puudumisest ja loo peapeale keeramisest – sellises infovahetuses ei ole lahendust otsinule tema teemat lahendavat teed.

Seda mõistnuna ning tahtes agressiivset ja tegelikkust mitte lahendavat kontakti lõpetada, kuid siis ilmneb, et pöördesse läinud teine ei lase lahendust otsinust lahti – teine jätkab tema vastaste vähendavate ja osatavate sõnade kasutamist ning trügib üle isiklike piiride ja käib järgi – teise sees pulbitsevate emotsioonide energia vajab välja elamist.

Teine elab ja näitab enese sees ja enese mõtetes toimuva välja – ta kasutab temale infot edastanut prügikastina ja poksib temaga, et põrkuda veelgi, sest temal on vajadus energiana laheneda. Teine proovib, info edastanut, provotseerida enesele samal moel ja samal tasandil vastama, sest siis saab ta veel võimsamalt väljenduda ja veel sügavamalt ennast avada – kõik välja öelda ja kõik välja näidata.

Sellisel moel käituv inimene on kinnitunud kontakti elavana hoidmisele, sest temal on eneses toimuva lahendamiseks sihtmärk olemas – ta käivitus temale suunatud tähelepanu alusel – nüüd laheneb, tema ise, looga alustanule suunatud tähelepanu saatel - seega hoiab ta kontakti elavana ja kõnnib teisele järele või astub lähedale – kõik selleks, et suurendada enese efektiivsust ja näidata enese jõudu ja rahuldada enese vajadust.

Sel moel käituva inimese tegevuse põhjuseks on see, et tema enese tundesõnumid, tema enese jaoks, on häirivad ja segased – ta proovib teise olemist ja väljendumist ning tolle poolt edastatavat infot muuta – sundida teist muutuma ja seeläbi oma sõnade sisu ja nendega kaasnevat muutma – ta kasutab selleks jõulist informatsiooni edastust, mille alusel teine ennast teisiti vaatama ja kogema hakkaks. See on katse viia aset leidev vanadesse ja kindlatesse piiridesse tagasi – Mina olemise kogemine ja sellele tähelepanu osutamine on taas õiged.

See on mustrisse suletud lahendus – see on isiklikust vastutusest vabanemine ja enese tegelikkusega mitte tegelemine – see on näitamine, kuidas lugu kuulub teisele – teise samm ja teatavaks tehtud info olid valed, sest need olid valele aadressile suunatud. Selle lahenduse kestmise taga on korduv kogemus, et see töötab – kui sel moel olla ja ennast teostada, siis kaob probleem – teema võetakse päevakorrast maha – teine ei sunni enam sellega tegelema ega sealses sisalduvale lahendust otsima. On olemas teadmine, et kui kohe ei saa, siis tuleb järjekindel olla – vajaminev tulemus on saavutatav – kogemus näitab seda.

Tegelikkuses on sel moel käituda valinud inimese aju lühises – puudub adekvaatsus ning reaalse tegelikkuse ja teise inimese info ning enese poolt vastu saadetud sõnumi selge ja ühene mõistmine – olevast ajast on saanud möödunu – need on üheks sulanud – mingis vanuses laps lahendab suureks kasvanud inimese elu ega mõista, et see, mida ta püüab ja teoks teeb, ei ole tema, olevas ajas olevana – ta ei saa aru ega näe, et mingis vanuses laps ja suureks kasvanud inimene on kaks erinevat suurust.

See on kunagise lapse mõistmine – need ja need teemad ei ole minu lahendada – selleks on vanem olemas. Kui siis suureks kasvanud laps kohtub temale suunatud sõnumiga, mille adressaadiks ta ennast ei tunnista, siis ta vajab vanemat, kes loo lahendaks – ta annab sellest teada sellele teisele, kes teda justkui ära kasutada ja ülekohtuselt kohelda tahab – Sina oled minu Ema/ Isa.

Mida kauem on laps isiklikku vastutust ja oma tegeliku Mina pilti vältinud, seda vägivaldsem ta oma õiguse nõudmisel on – seda tugevamat survet avaldab ta sellele, kes temalt vastutuse võtmist ootab – seda sundivamalt ja suunavamalt ta oma informatsiooni edastab – Sina oled selline ja selline, kuid Sina ei ole see ega teine - see tähendab, et Sinule kuulub, selles loos, Vastutaja roll.

See Vastutaja saab olla ükskõik kes – laps, abikaasa, sugulane, naaber, sõber, toakaaslane jne. Sellist lapse lahendust kasutav inimene näeb temale teada antavat valikuliselt – kui temale suunatud tähelepanu muutub ja see ei ole enam heatahtlik ja lubav, vaid enese käitumisele ja tegudele vaatama kohustav, siis ta näeb ja teab, et – kuna see ei ole Mina, siis see ei ole Minu.

Inimene, kes ütleb iseendale ja tõestab teisele - minu tegu, minu sõna, minu valik, minu olemine, minu väljendus ei ole valed, sest Mina olen see, kellel on, enese vajadustest lähtuvalt, õigus teha ja olla ja valida – see inimene teab ja näeb ennast rollis olevana, kellel ei ole vajadust ega kohustust arvestada enese tagajärgedega – ta on valinud endale rolli, milles minna ümber isikliku tundetakistuse – endale antud roll aitab olukorras, mis on raske ja ebamugav - osaks saav tähelepanu on kestvalt negatiivne.

Tegemist on lapsega, kes ei talu tähelepanu muutust ja selle muutunu suuruse enesel püsimist – inimene teeb kõik endast oleneva, et see hetk ja lugu enese jaoks talutavaks muuta. Sellist lahendust kasutab inimene, kelle puhul on tegemist suureks kasvanuga, kuid ebaküpse isikuga – ta ei ole täis kasvanud – tema eneseteadlikkus ja enesega seonduva mõistmine on lapse tasandile pidama jäänud – ta teab oma õigusi, kuid ta ei tunnista enese kohustusi.

Uinunud teadlikkuse äratamine tähendab olevasse aega kohale toomist – loo alustaja saab otsida toimuvas selgust – Mis on see, mida Sina tahad minule öelda – kas agressiivsel moel välja elatud ja välja öeldud info oligi see, mida teada tahtsid anda – on see Sinu tõde - Sinu enda, minu ja Meie kohta? Kas Sina ise said aru, kellena Sina oma sõnumi minule edastasid – Kes Sa sellel hetkel olid ja kellena mind nägid? Kellena Sina olla tahtsid - kellena olemist Sa vajasid?

Minu enda sõnum, Sinule, oli järgmine – minu jaoks on teema see, kuidas senini on olnud ja kuidas Sina oled valinud käituda – mina soovin sellesse muutust. Mina edastasin Sinule oma sõnumi, sest meie oleme seotud selle ja selle rolli läbi ning mina soovin, et arvestaksid ka minu, kui inimesega.

Sina vastasid järgmise sõnumiga – Minule edastati info, et mind valena näidata ja ära keelata – mina ei taha seda infot kuulata ega näha – mina tahan info ja selle edastaja vaigistada ning seda, et mind rahule jäetaks – oled selles loos üksinda – mina ei ole sinuga koos!

Selle vastusega andsid teada, et Sa ei tunnista meie rollide ühendust ja ei näe, et minul oleks õigust Sinule, enese ja ka Meie jaoks olulist, informatsiooni edastada ja Sinu poolset koostööd oodata. Sina viisid Meie ja ka minu loo teisele tasandile – Sina vahetasid ennast, kui rolli ja proovisid sundida mind selle rolliga arvestama panna nii nagu see oleks tegelikkus ja minu poolt tõstatud teema lahendus.

On üsna tõenäoline, et sel moel lahti võetud sõnum tekitab teises protesti ja omal moel ka nõutust –tema ei olevat öelnud ega mõelnud ja tema ei tahtnud. Jahmatus toob kaasa juhiste vajamise – kuna Sina ise põhjustasid aset leidnu, siis mida mina pean tegema – kuidas Sina tahad, et mina olen, et Sina sellega rahul oleksid? See samm on vastutuse teisele jätmine –kui Sinule ei sobi, siis ütle ette, kuidas sobib ja mina täidan – see ei ole võrdsete ja koostööle suunatud lahendus, sest eesmärk ei ole sama.

Ette ütlemise vajamine ja võib-olla sellele ka vabanduse lisamine, ei ole alguse teemat lahendav lahendus, sest - see inimene, kes vajab juhendit selleks, et teada, kuidas tema olema peab ja olla ei tohi, ei ole iseenda ja temale edastatud info mõistmiseni kõndinud – ta ei ole loo tegelikust olemusest aru saanud – kes on teine, kes on inimene ise ning mida ja miks teine temale öelda tahab.

Selle asemel on ta inimene, kes on kogenud, et teda piiratakse ja tema endaga käitutakse valesti, sest tema rollile ei ole teisega arvestamist ja iseenda sammude hindamist, sellisel moel ja määral, ette nähtud – kui teisiti ei saa ja teda rahule ei jäeta, siis ta võtab endale uue ülesande või nõustub teistsuguse joonisega – kuid ta teab, et see on lisa kohustus, mida ta asub täitma, kuna seda temalt nõutakse, kuid see ei ole tema – see ei ole selle Mina, kes ta on, ülesanne.

See on inimene, kellel puudub teadlikkus enesest, kui inimesest ning kelle Mina, ehk enesena, kui rollina olemine, kuid ka teisega ühendavas rollis olemine, koosnevad välistest atribuutidest – need on endale võetud ja antud rolli ülesanded ja rolli väljendused, mis markeerivad mingi rolli olemas olemist ja tõestavad teda selles rollis olevana, kuid need ei pruugi kokku minna tema tegeliku Minaga ja tema enda vajadustega ega ka tema teiste rolliMinadega.

Enesele antud, enesele võetud, enesele loodud, enesele peale sunnitud erinevad Minad seisavad lahus – need on enese, kui ühtse terviku moodustamist takistavad ning ka iseenda tegelikkusega ja enese poolt väljamängitud rollidega vastuolus olevad Minad – see kõik kokku tähendab inimest, kes on õppinud rollides olema, elama ja väljenduma ehk ennast samastama ning enese tegelikkust varjama ja moonutama ning seda ainult valitud olukordades ja valitud inimestele avama- näitama. Sageli kasutab ta passiivset agressiivsust, et tegelikust endast ja oma vajadustest teada anda.

On suhteid ja kohti ning aegu, kus selline inimene hoiab kramplikult kinni mingist rollist ja selle joonistest – ta on siit ja on siia maani, kuid ei rohkem ega teistmoodi – ta ei vii ennast kokku enese teise Mina/ enese teiste Minade tegelikkusega – ta hoiab ennast teadlikult eraldi – tema rollipartner võib ja saab tahta veel ja teisiti, kuid ta ei anna endast rohkem, kui ta on otsustanud – ta ei vali olla oma teine Mina sellega, millele ei ole sellest teisest, sellele teisele rollile, partnerit.

See inimene ei saa aru sellest, et kindlate ülesannete täitmine ja loos kohal olemine, ei tähenda ega selgita ega luba kõike – tema enese tegelikkus ja teisele osaks saav tähendab seda, kuidas tema ise, inimesena, enese rollides väljendub ja teda vahetult kogeda on. Rolli kvaliteet ei sõltu sellest, kui täpselt ta ennast, iseendale antud jooniste järgi, täidab – millistes piirides ja väljendustes ta rolliMina on, vaid kui kvaliteetne tema, inimesena, teise, kui inimese, suhtes on.

Inimene, kes mõistab, et ette heidetakse teda, kui rolliMina, püüab seda nõustumatust vastustada – tema on teinud ja on olnud, temal on tõestavad faktid olemas – seega ta ei pea rohkem ega teisiti – temale nõudmisi esitav on tema suhtes ülekohtune ja temalt liiga palju tahtev – see teine ületab enese rolli piire ega täida ennast, kui rolli, õigesti.

Kuid inimene võib püüda ennast ka paremini täita – tema teeb rohkem tööd/ ta koristab paremini/ ta annab rohkem raha/ ta teeb teise eest rohkem ülesandeid ära/ ta teeb parematest asjadest süüa/ ta ostab teisele kallemaid asju/ ta peab silmas teise vajadusi/ ta täidab teise kapriise/ ta peseb ja triigib ja parandab teise asju jne - kuid kõik see kokku ei tähenda kvaliteeti, vaid kvantiteeti – endale võetud/ kanda jäetud ülesannete kogust ja nende sooritust - see ei tõesta inimese headust ja tegelikkuse mõistmist – see on enese, kui rolliMina tõestamine.

Ennast erinevate rollide Minadena teadvustav inimene mõistab oma lugu nii, et tema ju teeb ja on, tõestatult, ja seda ka teise jaoks ja pärast, kuid see teine ei ole temaga rahul – tema teeb ja on, tõestatult, kuid temaga, kui Minaga, ei olda rahul – ta ei näe segadusest väljapääsu – tal ei ole sellele loole lahendust, sest tema on, selle teisega seotuna, selline Mina, millisena tema ise ennast välja näitab ja ise ka teoks teeb – ta on enese ettekujutus iseendast ja teoks tehtud ülesanded – ta on kõik see, mida ta endale ise ei valiks, kuid ta teeb seda kõike sellepärast, et rollipartner on olemas – tema ise ei saa nende ülesannete tegemise eest endale vajaminevat vastu, sest teine ei ole tema rolliMinale partneriks.

See on äraspidine olukord, sest tegelikkuses ollakse seotud läbi kindlate rollide ja ollakse teineteise rollile partneriks, kuid ennast rolliMinana nägev inimene ei taha seda rolli/ ei taha seda rollipartnerit, kuna ta tahab ennast teisiti kogeda ja näha – tema tahab teise poolse tähelepanu alusel ennast teisiti näha ja kogeda - tema tahab, läbi teise olemas olemise, teistsuguse tähelepanu osaliseks saada – kuid, kuna temale vajaminevat tähelepanu ei ole, siis tal ei ole enesele olulise ja vajamineva rolliMinale kinnitust. Tegelikkuses tahab ta rollipartneri vahetust/ ühendavast rollist vabaks, et saada endale võimalus enesega seonduvat muuta.

Enese Minade eraldatuse tõttu ta ei saa aru, et tegelikkuses ta ei vasta teise inimese ootustele ja vajadustele – ei rollina ega ka inimesena - ning lähedus temaga ei ole tegelikkus – ta on vaenlane, enese piiride sees, sellepärast, et ta kasutab enese rolli enese isiklikes huvides – ta kuritarvitab seda võimalust – ta vähendab endaga seotud rollipartnerit – ta manipuleerib tegelikkusega ja jätab enese poolt valitud sammud teise vastutada – tolle teise pärast ja jaoks said need teoks tehtud.

Ema on roll – selle rolli kohta on olemas teadmised, et ema teeb seda ja seda, sest rollis olemine on rollist tulenevate kohustuste täitmine. Laps on roll – ka selle rolli kohta on olemas teadmised, et laps teeb seda ja on sellisel moel, sest rollis olemine on rollist tulenevate kohustuste täitmine. Ema rolli täitmine kohustab Lapse rollis olija vajadusi täitma. Lapse rolli täitmine kohustab Ema rollis olija kasvatusele alluma ja seda õigeks tunnistama.

Sageli unustab vanem ära, et tema vastaspartneriks ei ole Laps, ilma õigusteta, vaid laps, kellel on olemas samasugused inimõigused, kui igal inimesel. Üsna sageli samastab vanem lapse Lapse rolliga ja nõuab selles rollis olijalt enese jaoks õigena olemist – ta ei nõua seda sobivust enesele, kui rollile, vaid enesele, kui inimesele, kuid ta seob selle enese, kui rolli väljendusega ja see sobivus ei tähenda lapse, kui väikese inimesega arvestamist - siis kui Laps on õige ja sobiv, siis vanem annab lapsele vajamineva, kuid kui ta ei ole vanema määratud tingimuste järgi õige, siis saab Last karistada ja karmil käel suunata – see ei tähenda inimese kasvatamist, vaid rolli kinnistumist ja rollina väljenduma kohustamist.

Rollidega samastunud/ rollidega samastatud inimesed unustavad ära või nad ei ole teadlikud enese loo algusest - tegelikult on koos inimesed, kes valivad konkreetses rollis olemise ja nõustuvad olema seda rolli kinnitava partneri rollipartneriks – iga rolli alus on inimene, kes tahab ise/ kes on valinud ise sellises rollis koos olemise – võttes endale kohustuse, olla ja väljenduda rollina, võtab inimene endale ka vastutuse selle eest, kuidas ta seda teeb ning oma valikuga annab ta, nii rollipartnerile, kui ka teistele looga seotutele või seda pealt nägevatele, teada, kas tema hoiab kahe vahelist ühendust kvaliteetse ja toimivana või mitte.

Mida rohkem inimene, kui tervik ja tegelikkus ja ka enese teised rolliMinad, varjab ennast mingis rollisuhtes olevana, seda suuremaks läheb jama – lugu läheb tasakaalust välja. Mida rohkem inimene ise ennast või tema rolli partner teda nö takistab ja valesti vaatab/ näitab – seda rohkem ta tegeliku enese välja elamist vajab. Seda rohkem ta teist, kui eneselt vabaduse võtjat, süüdlaseks peab ja teda karistada tahab või seda allaheitlikumaks ta muutub ja teise käske, enese olemise ja muutmise kohta, kuulab.

Inimese puhul, kes vajab ennast, kui kindlat rolliMina, on tegemist tähelepanust sõltuvuses olijaga – vägivallaga loo lahendaja võtab ise endale vajamineva – ta kohustab teist – Vaata Mind õigesti – Mina olen teinud Sinu jaoks seda ja teist – see kohustab Sind – Sina pead! või Sina oled valesti teinud ja olnud – tee lugu korda – tunnista mind rolliMinana! Inimene, kes läheneb loole meeldida püüdmise ja enese õigeks tuunimisega, proovib sooritada enesele vajamineva tähelepanu ostmist.

Sellise infoga kohtumine ongi lühiste ja traumade alguse punkt – tegemist on inimestega, kes ei ole loonud eneses selgust – põhi ja tugevus on inimesena olemine – inimene ise valib endale rolli ja väljendub selles, teades, miks ta rolli endale valis ja kuidas ta selle sai – kui tema oma rolli kanda ei taha, siis tuleb temal endal, midagi ette võtta – jäädes paigale ja olles teisega koos, annab ta informatsiooni, et ta nõustub olukorraga – tema on teise jaoks olemas ja sel juhul tuleb tal teisega, teisest lähtuvalt, arvestada.

Rollides olevana, teiste rollide valimine ja erinevate rolliliidete endale võtmine ning ka teisele, kui teistsuguses rollis olijale/ rolliliite omanikule osutamine, tähendab tegelikkust lahendamata teistsuguste võimaluste kasutamist – ühele ja samale ühisele lavale luuakse, muutuvate rollinimede alusel, erinevad korrused ja toad, milles ollakse teistmoodi ja kogetakse teisel moel – saadakse õigused ja antakse endale võimalused, et edasi taluda ja edasi kesta – see on enese, kui rolli, loomine ja teist, kui rolli, looma kohustamine selleks, et enesega seonduvat tegelikkust mitte muuta.

See on Lapse lahendus, et vältida vastutuse võtmist ja tegeliku iseenda nähtavaks tegemist – sel moel välditakse tähelepanu, millega ei nõustuta, kuid tegelikkuses toime ei tulda – väikese lapse ajus ei ole sellist ühendust, mis annaks selleks eluterve juhise – Mina olen mina tervikuna – mina ise olen võimeline muutuma – mina mõistan ja mina ise valin, kuidas olla ja kuidas mitte olla – mina ei vaja ennast, kui mingit kindlat rolli selleks, et olla õige Mina.

Sageli on selle Õige olemise taga trauma – tähelepanu ei olnud õiglane – vanem kasutas last enese huvides – suunas ja kohustas teda rolli selleks, et ise ennast aidata – enesele vajamineva rolliMinana olemiseks ja sellisena nähtavaks tulemise vajadus tähendas tähelepanu sõltuvuse olemas olemist. 

Vajaminev lahendus tähendas, et vanem kinnistas lapse mingisse kindlasse rolli ja andis lapsele tagasisidet selle kohta, et ta teab ja näeb last just ja ainult selles rollis olevana – sellel lapsel ei olnud võimalik endaga seonduvat muuta muul moel, kui nõustuda rolliga – siis jäi vähendava tähelepanu kasutamine ja suunava info andmine ära – kui tema andis vanemale vajamineva tähelepanu ja oli tolle jaoks sobiva moel, siis oli temale endale osaks saav tähelepanu talutav. 

Sellest tuleneb ka see juhiste enesele küsimine – märku andmine, et ollakse taltunud ja rollile osutajale allunud. See on enese vastutuse ära andmine - juhised, kui uus ja kohustav olemine, on vajalikud selleks, et eksimist ehk mitte soovitavat tähelepanu vältida - etteantud piirid ja kindlale väljendusele kohustamine on järjekordne roll/ rolliliide, mis tähendab senise Mina ära kaotamist ja uue Minana olema kohustamist - kuid, mis, ikka ja jälle, erineb enese tegelikkusest. 

Uus, senisest erineva, senist muutva, ebameeldiva informatsiooniga tähelepanu tähendab sissetallatud rajale astumist - see toob kaasa möödunus aset leidnud mustri kordamise, kuid see ei lahenda tegelikkust - lihtsalt vahetatakse/ sunnitakse vahetama rolle/ rollide liiteid - see tähendab, et ei mõelda ega vaadata oleva aja teadlikkusega ning seega ei mõisteta ka tegelikkust - mitte üks rolliMina ei ole mina ise, inimesena - roll on alati kellegi/ millegi pool piiratud ja millelegi/ kellelegi suunatud olemine - see ei tähenda iseolemise vabadust ja teisega võrdsust ega ka inimesena nähtavaks tulemise võimalust.

Kui kaob rolli kinnitav tähelepanu, siis kaob ka rollis väljendumisele saadav tähelepanu - kui see tundub hirmsana, et siis mind enam ei ole - siis see tähendab, et ollakse ennast samastanud mingi kindla rolliga - inimese Mina on võrdunud rolliMinaga. Traumaatiline kogemus saab tähendada seda, et endale otsitakse ja vajatakse tähelepanu, et seda möödunu rolliMina nähtavaks ja elavaks teha - selle taga peitub tegelikkus - see rolliMina ei olnud tegelik inimene - lihtsalt see oli aeg, mil tema osaks sai parem tähelepanu, kui hiljem - senise rolli ära võtmine ja teistsuguse info andmine, uue Minana olemiseks, toimus muutunud tähelepanu saatel. 

Seda mõistmata proovib inimene ennast taastada - seega vajab ta oma rollile partnerit ja enesele iseenda õigesti vaatajat - ta vajab õiget tähelepanu - kuid tema haavatavus peitub selles, et ta ei saavuta (püsivat) tulemust, sest ta ei ole roll - ta on alati palju enamat ja see tähendab, et teda saab väga erinevatel viisidel vaadata ja väga erineva info alusel tõlgendada - mitte üks tema vaataja ei tea ega näe tema tõde - see on teada ainult temale endale - kõik teised saavad eksida ja ka valetada - teised saavad teda vaadata ja kohelda rollis olevana, kuid väita, et nad seda ei tee või nad saavad, rolli alusel, võtta inimeselt õigused iseendale.

Kõige suurem kuritegu, mida väikest inimest kasvatav täiskasvanu saab teha, on kohelda ja näidata last ainult rollides olevana - see tähendab, et laps ei tea enese tegelikkust - igas oma rollis, tegelikus või peale sunnitus, olevana on ja jääb ta alati inimeseks - seda tõde ei saa muuta mitte keegi ega mitte kellegi tähelepanu.

Marianne

24.04.2025.a

Erinevate Maailmade tegelikkus - Virtuaalmaailma feigid sõbrad

 

Vajadus on püüd saada kogeda seda, mida on lubatud anda/ mida on näidatud, et on olemas/ mille kohta on öeldud, et saab siis, kui ollakse õige. Vajadus, millegi järele, võib kesta aastaid ja kümneid – kõige kauem kestavad petetud laste vajaduste täidetuse ootused. Laps jaksab oodata – tema on harjunud seda tegema ning teda toetab uskumine – teda ei jäeta ilma – ju ei ole veel õige aeg, ju ei ole tema ise veel õige, ju teine veel ei saa.

Laps ise annab endale põhjused ja järeldused, mis aitavad tal oodata – nii see temale näib, kuid tegelikkuses ei ole need tema enda oma – need on temale andnud kasutada see, kelle käest on vajaduse täidetust oodatud – see teine on andnud vastused, miks tema – veel ja sel moel - ei saa ega pea seda tegema. 

See, et laps nendesse põhjendustesse usub, tähendab seda, et teda on petetud – lubatu ei ole temale võimalik – seda ei ole mitte keegi temale andmas olnud, kuid temale on jäetud mulje, et oleks antud või kunagi antakse või et see oli olnud olemas, kuid laps ise ei hinnanud seda/ ei tundnud seda ära.

Ajal, mil saab selgeks, et tegemist oli pettusega ja, et oodatud on seda, mida ei olnud ega saa olema, siis inimene kaotab justkui mõtte – millelgi ei ole enam olulisust ja, millegi poole ei ole vaja enam püüelda – enam pole teed jalge all. See seisund on lootuse vastand – tühjus – senine informatsioon on osutunud valeks – selle kadudes jääb järele tühjus, mida ei ole millegagi täita.

Valedel alustel koos olemine ja valedel alustel enese ja enesega seonduva mõistmine enam ei kehti – see kustutab ja kaotab möödunu – on mõistmine et, kui oleks oldud aus, siis seda kõike ei oleks olema saanud. See on mõistmine – enese möödunu ei olnud mõeldud minule ja see ei olnud teise tõde – mina olin ehe, kuid teine mitte – mina tean, kus ja kuidas olin mina – päriselt – kuid mina ei tea, kuidas ja kus oli teine tegelikkuses – mälestused möödunust on kui pildid, millelt valetanu kaob – jään järele ainult mina ise – enese tegelikus möödunus olin ma üksinda.

Mõtlesin täna tagasi koos olemistele ja hetkedel, milles tahtsin olla rohkem, kui võimalik – tahtsin teise inimesega kontakti teistsugusena, kui tema seda lubas/ selleks valmis oli. Tahtsin olla rohkem - tahtsin rääkida sellest, mis on minule oluline – teine ei tahtnud seda kuulata ega samal rajal kõndida – tema ütles Ei. Kui ta ka Ei välja ei öelnud, siis ta näitas selle välja, et ma mõistaksin tema otsust.

Täna hommikulgi tõusis minus protest – mina ei taha, sest mina ei nõustu – mina ei taha ennast muuta – mina tahan rääkida siis, kui see on minule oluline ja rääkida sellega, kellega see on võimalik/ seda vajalikuks pean. Mina ei taha lõpetada ja vaikida ja teist teemat valida – minule on teema vahetus probleem – mina ei oska sellega toime tulla, sest mina protestin sellise otsuse vastu.

Mõistsin, et minu vajadus, tähelepanu järele, lükkas mind tagant – teine oli olemas ja mina olin olemas – mina tahtsin avada ennast – teha nähtavaks ja öelda välja ning kogeda teise tähelepanu – tahtsin olla nähtaval olevana nähtaval olevana lubatuna. Mina tahan seda, mida vajan - tähendab, et mina ei tunnistanud ennast valeks – minul oli õigus iseendale – kuid Ei tähendas vastu võtmatust, keeldumist lähedusest ja kohustas ennast sulgema. Protestisin, sest mina ei nõustunud – kuid tõde on see, et minul oli ja on õigus iseendale, kuid ei teisele – teise valik oli ja on tema enda otsus.

Selles loos peitus kunagise lapse vajadus – möödunu avanes alateadvuses - justkui oleksin seisnud vanemaga samas ja too keeldunuks vajaminevast kontaktist - sellest tulenes protest vahetada kõneainet. Tegemist oli möödunud aja traumaga ja sellest tulenes ka vastuseis – mina ei nõustunud vanema otsusega. Vanasti tegi vanem samal moel – minule olulisel hetkel ja minule olulises teemas Ema keeldus tähelepanu andmast minu poolt nähtavaks tehtule – ta pööras tähelepanu ära või minu isikule – ta ignoreeris või pööras loo teiseks.

Mõistsin, et tegelik teema ei olnud teemas, et mina ei saaks ega suudaks teemat vahetada ja teise otsusega nõustuda, vaid möödunud aja traumas – põhimõttes – minul keelatakse tähelepanu ajal, mil mina seda vajan. Mina, väikese lapsena, sain uuesti haiget ja kogesin ära tõukamist – teema on minule oluline – minu kasvamine, minu vajadus, minu toetus, minu tunnustamine võrdsena ja olulisena – minule oluline inimene ei anna minule vajaminevat tähelepanu – mina ja minuga seonduv ei ole tema jaoks oluline.

Tõde – minu lähedus Ema rollis olnud inimesega ei olnud selline, et enesest rääkida ja enesele vajaminevast teada anda – tema ei tahtnud mind ja minu elu nii isiklikult kogeda. Just sellepärast vahetas ta teemat, vaikis, läks minema, muutis loo suunda – tema andis teada, et minul ei olnud õigust seda tahta – ta pettis mind, kuna ta jättis välja ütlemata enese tõe - Mina ise ei taha Sind kuulata ega kogeda – see ei ole minule huvitav ega vajalik ega oluline.

Möödunud aja lapse lahendamata ülesanne – üksinda toime ei tule, kedagi teist ei ole, vanem on teemaga seotud – kuidas siis toimida – laps jäi paigale ja ootama enesele vajaminevat – ootama seda aega, mil tema on vanema jaoks oluline ja vajalik – siis annab vanem talle sellest teada, et see nii on.

Tänase aja teadlikkus ütleb, et õige on ise enese petmine ja selle võimaldamine/ põhjustamine ära lõpetada ning oma vajadusest tähelepanu järele aru saada ja enese tegelikkus vastu võtta – teine inimene ei ole seal, kus teda kunagi ei ole olnud – mina ootasin teda sinna kohta, kuhu mina, väikese inimesena, teda vajasin.

Tõde on selles, et minul oli minu, kui Lapse rollile, partner olemas, kuid minul ei olnud iseendale, kui väikesele inimesele, kaaslast. Tõde on selles, et minu päritolu perekonnas ja suguvõsas ei ole olnud ühtegi inimest, kes oleks olnud kaaslane väikesele inimesele – ma olin siis ja olen ka nüüd rollis olija ja rollides olevana koheldud ja nähtavaks tehtud – kuid ei tegelikkusel põhinevates rollides, vaid rollidele juurde lisatud liidetes.

Tänases ajas on minus tugevust selleks, et võtta vastu teadmine - need Meie, kes me koos olime ja koos elasime, ei olnud pere, kuigi meil olid olemas ühendavad tegurid – meie olime teineteise rollidele rollipartnerid ja korterikaaslased. Me elasime ja olime koos senikaua, kuni ei olnud teistsugust võimalust – selle võimaluse leidnuna ja ise endale andnuna me ei valinud enam sama korrata.

Kolm meist valisid teostada tegeliku kauguse kõikidest teistest – kuid mina jätkasin vanal moel – nägin neid enese pere osadena – püüdsin hoida alles ja edasi kestvana seda, mida uskusin tõeks – kuid see ei olnud minu tõde – see oli vale, mis oli minule antud, põhjendamaks ja õigustamaks kellegi valikuid ja tegusid nii nagu see olnuks tõsi – nagu oleks tahetud teoks teha ja nagu nähtaks olemas olevana - Meie - perena.

Ema rollis olnud inimene andis aluse uskuda, et tema tahtis igat ühte meist ja meid koos olevatena, kuid see ei olnud tema tõde. Mitte kunagi ei osutu, koos olles, võimalikuks see, mida loo teine osapool ei taha ja teoks ei tee – Ema rollis olnud inimene ei tahtnud teisiti – mitte kunagi ta ei tahtnud, teoks tehtuna, teisiti – ühte hoidvaid inimesi ei saanud ühes olema, kuna ta ei valinud seda teoks teha – ta ei valinud mitte ühtegi last, kui inimest, endaga ühte – ta jättis kõik enese isiklikust elus välja - meie, lapsed, elasime oma Emaga erinevates Maailmades.

Teised lapsed läksid sama teed – mina osutusin erinevaks – mina üksinda olin valmis teiste ühise vale tõeks tegema, sest minule ei tähendanud see valet, vaid minu tegelikku tõde, kuid ma ei õnnestunud, sest minu Maailmas ei ole olnud minule kaaslasi - kõik teised on jäänud rollidesse kinni nii nagu see oleks kogu tegelikkus. Rollide Maailm on isiklikust vastutusest vabaks saada soovivate inimeste valik  ja päritolu perekonnas ei ole mitte ühtegi teist, kes oleks ennast möödunus ja olevas nähtavaks teinud ja enese teekonna eest vastutuse võtnud.

Tahtmine, et keegi teine teeks ja annaks minule, et mina ise saaksin, vajamineval moel, kogeda – see on lapse vajadus. Keelamine teisele, sest endal ei ole ja ise ei saanud olema – tähendab, et inimene ei ole avanud oma südant. On solvumine, on valu, on kibedus, on jäikus ja on kadedus – see on suletud ring – teise lapse olemas olemine osatab enese, kui väikese Lapse, haavu.

Rolli kvaliteedi ja vajaduste täitmata jäämine tähendab, et inimene ei ole näinud ennast ega vaadanud enese teed inimesena – ta on ikka sama oma möödunud ajaga – ta on Lapse rolli kinni jäänud. Selline tõik tõi kaasa tegelikkuse – koos olemine tähendas rolli täitmist – inimene tegi tööd, mille eest ta palka ei saanud – seega ta ei tahtnud rohkem, kui pidi.

Inimene saab toetada teise teekonda ja olla teise jaoks olemas, lihtsalt sellepärast, et tema ja teine on olemas ning see on teisele vajalik ja inimesele võimalik või ta on võtnud enesele vastutuse ja ta annab sellest teisele teada – minule on võimalik toetuda. Selle võimaluse andnuna, inimene ei seo teist kohustustega ega nimeta seda võlaks või ära kasutamiseks – inimene püsib tasakaalus – teine ei võtnud inimeselt vähemaks ega võta vähemaks ka siis, kui teine mingil hetkel ei ole inimesega nõus ja tähelepanu tegemata jäetule/ ebaõiglaselt tehtule viitab – inimene andis võimaluse kasvada ja kasvas ka ise ning uus ja vajalik informatsioon aitavad tal seda teed jätkata.

Rollis olija on see, kes kahetseb, võtab tagasi ja nimetab ennast, teise poolt, ära kasutatuks – ka aastaid hiljem, kui temale pööratud tähelepanu muutub – rollis olija teab enese õigusi - tema on olnud ja andnud selleks, et teine püsiks etteantud rolli raamides ega rikuks nendevahelist mängu – tema on oma osa, möödunus, andnud ja temale vajaminev tähelepanu peab jääma samaks, sest tema teab ja näeb ennast, endiselt, rollis olevana. 

Rollis olijat ei huvita inimese teekond ega tema tegelikud vajadused – see on tema, kui rollis olijast väljapoole jääv teema - tema ei ole inimesega kontaktis. Inimest on alati liiga ja segavalt valena, kui temaga on koos rollis olija, kes ei vali samasugust lähedust. Rollis olija ei ole nõus, et tema rolli, tema, kui inimesega ühendatakse - tema jaoks on need kaks erinevat lugu. Tema, kui Ema - peab jääma ja kogema tema rollile kuuluvat tähelepanu - seda ei tohi muuta - ta on selle, temale etteantud ülesannete täitmisega, ära teeninud. Ta on andnud söögi, peavarju ja riided ning kasinud.

See, et öeldakse, et on, kuid ei saa sellest aru – ei tähenda, et tegelikkuses oleks olemas. See, et öeldakse, et ei ole välja teeninud – ei tähenda, et see tõsi oleks – seda ei taheta vabatahtlikult anda. Miks oli vaja lasta ennast petta – vajasin inimesi, kes olid minuga samas, kuid minuga koos olid rollides olijad – inimlik kontakt jäi teostamata. 

Jäin vajama Lapse rolli nähtavaks tegemist ja selles nähtavana olemist, sest ootasin tähelepanu iseendale, kui inimesele. Minule võimaldamata jäänud, kuid minule vajalik tähelepanu ei tähenda, et mind, inimesena ei oleks olemas olnud - lihtsalt, siis ja seal, ei olnud neid, kes oleksid valinud või ka osanud seda teha - on minu enese tegelikkus mõista ja vahet teha, kes valivad rolle, kes rollide liiteid ja, kes inimestena kohtuda ja koos olla.

Marianne

18.04.2025.a

Kellelegi otsa vaadates jääb alati midagi varju - see on tema isiksuse varjus hoitud pool

 

Tuleb tunnistada tõde, et see inimene, kes erinevaid manipulatsioone teostab ning ise ennast ja oma tähelepanu energiana kasutades kedagi teist, kui inimest, vähendab, ei pääse tagajärgedeta – kui ta kohtleb vähendavalt seda, kes ühineb või ei ühine tema mänguga ning ka siis, kui ta pääseb teise energiale ligi, siis see võtab temast valgust vähemaks – tema kaotab ennast ja oma inimlikkust siis, kui tema jääb kordama sama teed.

Tema saab teisega mängimisest ja teise kasutamisest jõu, et särada ja enesele pööratud tähelepanu kogeda, kuid tema sisemus on tume – kui ta suudab ja tahab haiget teha, et tunnete ja kogetu eest kätte maksta ja teise kannatusi näha/ kui ta tahab allutada ja vähendada/ kui ta ei jäta kasutamata võimalust, et kasutada teist oma emotsioonide sihtmärgi ja vallanduse vahendina – näha ja näidata teist, kordades vähemana endast/ kui ta tahab mängida ja enesele, teise arvelt, enamat ning ta teostab ennast sellisel moel, siis ta kaotab enese valgust – ta valib enese pimedama poole – ta ei loo ennast, kui inimest, enamana – ta müüb ennast, et tumeduse jõuga ennast teisest kõrgemale tõsta – tema näeb ennast üle olevana, paremana ja õigemana – tema kogemused tõestavad talle seda – planeeritud tegevuse teostamine ja tulemus on tähelepanu, mida tema ise endale suunab ja millega tema ise ennast, kui uskumuse kinnitust, toidab.

Kordamine ja sissetallatud rajal kõndimine tähendab, et see inimene ei peatu – iga kord, kui ta jätab inimliku kontakti loomata ja inimesele, enda kõrval, tähelepanu pööramata – selle asemel näeb ta teist, kui rolli ja vahendit - siis ta vähendab enese inimlikkust. Ta võib olla kõik, kuid kui ta inimestena kohtumist väldib ja inimestena olemise võrdsust ei tunnista, siis saab öelda, et temast on kahju – tal on tõeliselt raske elu ja keeruline teekond, et ta sel moel saab, suudab ja valib. Temale, kui inimesele, kaasa tundmine ei tähenda, et tema tegudest ja valikutest peab vaikima ja nendega peab nõustuma - need tuleb avalikuks teha ja tema mänguga ei tohi kaasa minna.

Omal moel on selline inimene vangis – ta on piiratud – ta võib ja saab olla rahul ja kogeda täidetust, kuid tegelikult on see sõltuvus oma vajadusest, mis teda tagant lükkab ning etteantud moel valima ja tegutsema sunnib. See inimene ei ole Inimene, suure algustähega, vaid ta on ROLL, suurte tähtedega – ta ei ole eneseni, kui inimeseni, kasvanud – ta on ennast üle oma piiride kasvatanud – ta on kõikjal mujal, kui tema ise on – ta on tegeliku iseenda ära kaotanud ja ära peitnud – ta on see, mida ta tahab kogeda – ta on mingis vanuses laps, kes jonnib vastu ja tõestab enese õigust – ta ei kuula ega kuuletu – ta ei võta mitte ühtegi EI-d vastu.

Manipulatsioon meeltega tähendab, et selline inimene, lisaks erineval moel väljenduvale agressiivsusele, saab olla ka sõbraliku näoga ja naeratav – olla usaldust äratav. Olla samas ning luua hoidev ja toetav kontakt – anda sel moel teisele seda, mida too vajab ja kogeda tahab. Tegelikkuses ta mängib inimesega – ta räägib teisele seda, mida too kuulda tahab/ ta teab teist käivitama panevaid punkte ja ta kasutab neid selleks, et oma meelt lahutada või teist, enese huvides, midagi tegema suunata.

Kui mäng on kestnud ja tegelikkus juba välja tulnud, siis inimene ei suuda sellisest suhtest välja astuda, kuna ta ei suuda sellekohast otsust vastu võtta ja teostada – tema aju läheb, sellise kohtlemise peale, lühisesse, sest kasutusel on järeldus – naeratav inimene on ohutu ja toetav – ta tahaks teisele toetuda ja olla teisele avatud. Otsuse tegemiseks on vaja järeldust – naeratav inimene on ohtlik ja vaenlane – inimene on kogenud, et see ei ole tõde, kuid ta on kogenud, et see on tõde. Inimesel tuleb õppida, et ei ole ainult see ja teine, vaid olemas on rohkem võimalusi – naeratuse saatel saab haiget teha – see mõjub kordades hullemalt – see on kordades tõhusam.

On üsna tavaline, et inimene omandab ja väljendab kindlaid teadmisi, kellegi poolse surve tagajärjel. Last õpetatakse tähelepanu suunamisega – tähelepanust saab motivaator ja tõkestaja. Last ei õpetata oleva vastu huvi tundma ja enese järgi valima – tal ei lubata seda teha, sest siis ta ei valiks seda, mis ja kuidas on tema jaoks mõttetu, vale ja kasutuskõlbmatu. Laps vastustab paigalpüsivad autoriteedid, kes ei luba astuda heaks kiidetud radadelt kõrvale – kasvatussüsteem ei kasvata inimest – see kasvatab rollidesse sobivaid ja rollide Maailmale kuuletuvaid etteantud rollide täitjaid. See tähendab, et inimene ei kasva iseendana – tõde on selles, et tema ise kaotab iseenda ära, et täita ennast, kellegi teise tõdede – tegelikkuses - uskumuste ja järeldustega.

Inimene kasvab suureks, kuid see ei tähenda, et ta oleks kasvanud täis – oleva aja mõõtmetele vastavaks - suur inimene saab jääda lapseks – tema teadlikkus ja mõistmine jääb mingis vanuses lapse tasandile kinni, sest tema kasutada on selle aja lapse järeldused ja tõeks pidamised ja teadlikkus. Inimese teel on tundetakistus(ed), millest ta on läinud ümber ja see tähendab, et ta ei ole selle kohaga seonduvat muutnud – ta ei ole uut informatsiooni juurde kogunud, senist ümber vaadanud ega lugu tervikuna avanud – ta on jäänud lapseks.

Inimene saab jääda lapse tasandile kinni ka manipulatsiooni tulemusel – suunava kasvatuse tulemusel õpib ta olema ja oma teadmisi kasutama, kellegi teise informatsiooni alusel ja tõestusel – ta ei esita küsimusi ega sea toimuvat kahtluse alla – ta ei näe väljapoole seda tõde, mille ta on omaks võtnud – ta ei tea seda, mida talle ei ole öeldud ja näidatud – see on olemas, kuid tema jaoks seda ei eksisteeri.

Inimene saab jääda lapseks mõnes üksikus teemas, kuid ka väga paljudes valdkondades. Traumaatilise minevikuga ja manipulatiivse kasvatusega inimene on jäik ja raamidesse surutud – peab olema nii nagu oli – ei saa olla teisiti, kui tema teab – ta ei tule toime muutustega ja muutustele suunamisega. See on põhjus, miks ta saab jätkata, ka aastakümneid, enese jaoks vales ja sellega põhjustada, nii ise endale, kuid ka teistele, valu ja kannatusi.

Selline inimene on magav inimene – tema teadlikkus magab ega ole aktiivne, sest see on välja lülitatud – inimene näeb ja omab ainult teatud informatsiooni – seda, mis kinnitab tema seniseid teadmisi ja iseendale kirjutatud lugu ja iseennast, kui mingit rolli. Ülejäänud informatsiooni jagab ta valeks/ ohtlikuks ja ohutuks – vale on see, mis proovib teda mõjutada ja teda ära kaotada – ohutu on see, mis on neutraalne. Vale on see, mis räägib, millestki muust ja näitab, midagi teisiti, kui inimene teada tahab – inimene ei ole valmis seda infot kasutama, sest see muudaks tema endaga seonduvat.

Magav inimene saab oma teekonnal mitmesuguste äratuste osaliseks – kui tema ise ei vali ujuma hakata ja ujuma õppida, siis teda visatakse sügavasse vette ja pidavast kaldast kaugele – õpi ujuma või upu. Magava inimese osaks saavad väga erinevad olukorrad, mis ei ole juhused – üks on neis ühine – vana enam ei ole ja seda taastada ei saa – midagi on väga tõsiselt muutunud. Üsna tavaline on, et inimesele jääb alles, senisest, kordades vähem – muutuse ülesanne on suunata inimese tähelepanu iseendale ja iseendaga tegelemisele – leida, enese seest, enese tee, iseendani, üles.

Saab mõelda ja vaadata, et miks see inimene, kes tõkkab teiste ja Maailmaga või kes tunnistab, et tema elu häirib teda ennast või kellele tehakse tõeliselt palju haiget, ei muuda midagi ega tee teisiti – miks ta ei õpi senisest ega taha muuta oma järeldusi – vastus on, et see on harjumus – see on senise teekonna tulemus.

Lapse ajast välja kasvamine tähendab kiireid aegu ja muutuste perioode – järjest tuleb uut peale – uuega kokku puutumine ja sellega toime tulemine tähendab, et väikesel inimesel ei ole aega mõelda paremini tegemisele ega ümber muutmisele ja üsna sageli ei anta selleks ka võimalust.

Lapsepõlve ajas on nii palju asju ja aset leidnut, mida inimene ise ei taha korrata või tal ei lasta seda teha – ta peab jätkama veel enne, kui ta on selleks valmis – ta ei ole läbinud senist, kuid uued teemad tulevad peale – ta uinutab ise enda ja teda vaigistatakse välise poolt, et lükata teda edasi iseseisvumise poole – aega, mil ta on valmis - vastutus, iseenda eest, jääb ainult tema enda kanda – teised ei ole sellega enam seotud.

Väikese lapse õppimine ei tähenda, et ta oleks istunud raamatute taga ja kuulanud õpetusi ning siis pidanud, meelde jäänut ja mõistetut, üles ütlema – väikese lapse õppimine toimub katse-eksitus meetodil – tuleb mõte või on võimalus või ta tunneb vajadust või teda suunatakse ning siis ta proovib, kuidas see temal välja tuleb – mõnikord õnnestub hästi, kuid mõnel korral mitte - teinekord puudutab tulemus teda ennast nii, et tema ise saab haiget või ta kogeb endale vastuseisu – mõningatel juhtudel on tema tegudel tagajärjed, mis puudutavad kedagi teist ja see teine annab talle sellest teada – vaja on tasakaal taastada – last õpetatakse vastutust võtma.

Vastutuse õpetamine ei tähenda alati seda, et seda tehakse ausalt - vahel on nii, et vanem/ keegi teine jätab enese osa loost välja või muudab seda. See tähendab, et lapsele antud tagaside ja temale määratud tasakaalustamise kohustus ei ole vastavuses tema teo ja vanusega - tema kanda määratakse rohkem, kui õige on ja teda nimetatakse olema see, kes ta tegelikult ei ole.

Laps on nii mugav nagu ümbritseva keskkond seda tal laseb olla - kuigi midagi kordub, siis ei ole kordused kohtustavad seni, kuni laps saab teisiti – selle eest, mida tema ise ei vali või mis on oluline, kuid keegi teine on võimeline/ valmis selle ära tegema, selle eest jätab ta vastutuse kellelegi teisele. Laps keeldub vastutusest, mida ta veel ei pea enesele võtma - lapsel on olemas väljapääsud ja lahendused, mida kasutada – kui senine ei tööta, siis ta otsib uue – ta kasutab informatsiooni ja rollidele rõhumise ja rollide vahetuse mängu, et anda teada - sellest, mis ei ole tema teema - sellele, kellele see kuulub.

Vahetu keskkond annab inimese kasvamisse oma panuse – temaga seotu survestab teda kasvama või see takistab tema kasvamist – olemas olev loob seda, mis ja kuidas on juba olemas. Keskkonna ja last kasvatavate inimeste teadlikkus ja tase on see, mis aitab tal kasvada inimesena või õpetab teda rollidesse sobituma – inimesed kasvatavad vaba inimese – rollides olijad kasvatavad enese mängule sobiva ja kuuleka.

Rollides olijate poolt teostatud ja rollidele suunatud kasvatuse tagajärjel samastab inimene ise ennast mingi kindla rolliga ja sama teevad ka teised. Inimene ei saa nendest rollidest vabaks – tema ise ei tea ega näe ennast teistsugusena st talle ei anta teistsugust tähelepanu ning teda surutakse kindlasse rolli ja teda kasutatakse kindlas rollis olijana.

Rollide Maailmas ei ole kohta vabale inimesele – see lõhuks mängu ära – kõik on rollides ja kõikide rollid on olulised ja kõikide rollis väljendumine vajalik. Kui inimene keeldub ja vastustab, siis ta vaigistatakse – talle edastatakse intensiivne infovoog, mis annab talle konkreetsed suunised ja tema osaks saab füüsiline/ vaimne vägivald, et lõpetada kehtivale korrale vastu vaidlemine - teda võidakse ka mängust välja lükata ning on võimalik, et teda ka siis, rollis olevana nähakse ja näidatakse – talle ei ole sealses keskkonnas asendajat leitud – mäng kestab, kuid tema rolli ei taha/ ei saa keegi teine kanda.

See inimene, kes ei ole teadlik iseendast, kui inimesest, kasutab rolle ja sunnib ka ennast ümbritsevad rollidesse – see on viis, kuidas ta oskab suhelda, kuidas ta oma vajadustele lahendusi/ vastuseid otsib ja, kuidas valib ette tulevaid teemasid lahendada. See tähendab, et temal ja temaga koos olijatel puudub ise olemise valimise vabadus – puudub rollide väline vabadus ja koos olemine – puudub inimese toetamine ja tema, tema teekonnal, saatmine. Loomulikult on valik olemas, kuid seda ei valita või seda ei nähta või seda ei ole võimalik kasutada.

Erinevalt inimestest on rollidel kindlad piirid ja sisu ning neid saab ära võtta/ vahetada/ kandma sundida ning nendega seonduvalt saab inimesega, kellegi teise vajadustest lähtuvalt, manipuleerida. Rollide Maailm kaotab võrdsuse ja iseolemise vabaduse. Rollide Maailma valinute ja selles osalevate kasv inimesena pidurdub – inimene kasvab erinevatest vajadustest/ kohustustest/ reeglitest lähtuvate mustrite kasutamiste oskustes – ta õpib vastama tingimustele – olema juba ette õige ja sobiv – ta kaotab tegeliku enese piirid ega tee ennast, iseendana, nähtavaks – selleks ei ole ka luba.

Rollide Maailm kasutab inimest mõjutava jõuna tähelepanu – tähelepanu kasvatab ja suunab inimest rollidesse sobituma, nendega samastuma ja rollidega seonduvaga nõustuma - inimene peab olema vastav ja sama, siis tema, mänguga ühendunud/ ühendatud, energia on õige – tema energia loob ühenduse ja ühendatuse, mille läbi saab keegi teine tema energiat, enese vajaduste täitmiseks, kasutada.

Rollide keskkonnas olevat inimest hinnatakse mingite parameetrite alusel ja teda võrreldakse teisega, kes samas – hindamiste ja võrdluste tulemused on põhjused, mille alusel saab inimest rolli nimetada – õigemini öeldes – olemas olevale rollile liide anda. Võrdlus tähendab, et üks saab parema, kuid teine halvema hinnangu osaliseks - üks saab olla parem siis, kui teine on halvem – üks tõestab teise olemas olemist.

See on põhjus, miks rollis olev inimene vajab õigeks nimetamist - ta kardab olla vale - ta teab, et tema peab olema õige selleks, et mitte olla vale. Vale olemise vältimiseks peab inimene teadma ette, mis teda valeks nimetab ja selle teadmisega arvestama – ta peab saavutama õige tulemuse – tema ei tohi eksida - tema jääb rolli, kui ta juba kord on sellesse nimetatud - ta ei saa sellest vabaks.

Inimene - selleks, et kasvada inimesena, vajab ise olemise vabaduse toetust – ta vajab teadmist ja reaalset kogemust, et temal on, hoolimata esimesest/ teisest/ ehk ka kolmandast tulemusest, õigus enese proovimisele – võimalus astuda ja valida ja kogeda ning sellest kogemusest ise järeldada – sel moel saab ta võimaluse vaadata iseenda teekonda ning näha sealseid valikuid ja nende tulemusi – tal on võimalus õppida iseenda tegelikkusest ja selle tagajärgedest.

Laps on see, kes ei oska, kuid ka ei vali kõiki, endaga seonduvaid samme, ise teha – tema jätab need teis(t)e astuda – seega ei tea tema, mis need sammud, tegelikkuses, tähendavad, kuidas on neid kogeda ja, millised on vahetud tagajärjed – tema kasutab tulemusi, mille olema saamise eest ta ei vastuta – tema võtab ja tarbib, kuid ta ei loo tasakaalu – tema jaoks on kasutatud ressursse, mille eest tema, tegelikkuses, vastu ei anna.

Lapseks olemise aja lahendust kasutav põhjendab oma teguviisi sellega, et tema on Laps ehk Jumal, keda keegi ei vaidlusta – Laps on õige ja tema ise ei vastuta – Lapse tegude tagajärjed ei puuduta teda ennast - Laps ei pea ise tegema siis, kui see on temale raske/ ebameeldiv või on olemas see, kes Vanema rolli enda kanda võtab. Inimesena olemise ja tema täis kasvamise kohta annab teavet see, kui palju, enese teekonnast ja iseenda olevast, jätab ta kellegi teise vastutada – mis on see, mille ta nimetab teise vastutada olevaks ning kuidas ta seda teeb.

Rollis olev inimene jätab, kellegi teise vastutada need sammud ja teod, mis ei lähe temaga, kui rolliga, kokku – see teine, kes on selliste sammude ja tegude eest vastutav, on inimese Alter Ego. See teine teeb seda, mida rollis olija ei tee – teine on temast kordades halvem, rohkem vale ja tõestatult halb – mida halvem on teine, seda õigem ja parem on rollis olija – teine teeb nähtavaks selle, kuidas tema ei tee ega ole – teine teeb nähtavaks nende erinevuse – teine on tema rolli kinnitus.

Siis, kui rollis olija läheb, kellegi teise juurde ja annab talle teada, et too on, milleski konkreetses või ka segaselt väljendatus, süüdi – teise käitumine ja valikud on olnud valed - siis see on informatsiooni edastus - Sina oled süüdi ehk põhjus, miks mina ei saa olla Mina – see tähendab, et, Sinu sammude ja tegude tõttu, mina ei saa oma rollile kinnitust – Mina olen sellest emotsionaalselt häiritud – Minus ilmnes vajadus, mille kustutamist Sinult ootan.

Süü osutamine on meeldetuletus, et teine kannab vastutust ja nüüd tuleb tal lugu korda teha – anda, selge ja ühene, rolli kinnitav informatsioon – vastutaja peab olema ja väljenduma õigel moel. Mängu reeglite kohaselt - oma süüd kogevana ja nägevana tunneb süüdlaseks osutatu, et ta oli vale - ta ei olnud rollile vastav. Info edastaja on saavutanud tulemuse – teine on enese energia, mängu käigus hoidmiseks, sobivaks teinud ja vajadust kogenu rolli üle kinnitanud. 

Rollide Mängu teeb segaseks see, et mäng põhineb tõsielu rollidel, kuid tegelikkuses on igal mängijal oma kindel roll, mida ta vajab ning ka see, mida ta väldib - Sina ei ole Hea laps!/ Kuidas Sina oma Emaga käitud! - rollid lähevad risti, kuna laps andis vanemale teada, et vanem arvestaks temaga - parandaks oma rollis olemist ja väljendumist nii, et see lapsele sobiks - kuid siis saab laps selle sama teo eest riielda ja nimetuse - ta ei olnud oma rollile kohaselt - ta ei olnud Ema/ Isa rollis olija suhtes õige - laps saab ülesande vanemaga arvestada ja enese väljendumist vanema soovide kohaselt parandada. See tähendab, et vanem ei võta vastutust iseenda, kui inimese, eest - tema ei muutu ega muuda - ta kohustab selleks last ja see tähendab, et ta ei arvesta lapse vajadustega.

Rolli kinnitamiseks vajaminev informatsioon - mida rohkem on vaja ühel olla parem ja üle, seda halvem ja vähem peab olema teine - mida rohkem on vaja tõestavat tähelepanu, seda suurem on vahe ja erinevus kahele samas olijale osaks saavas tähelepanus – nad ei ole milleski samad ega ole milleski võrdsed, sest see takistaks mängu tõrgeteta toimimist.

See toob kaasa selle, et mida kõrgemale tõstab inimene ennast, seda teeb/ teevad ka teine/ teised, kui rolli, seda suurem on alla kukkumise algust tähistav kõrgus ja seda suurem on hirm enese kaotuse ees, kuid seda suurem on ka tema võitmatus – Mina Olen teadmine kinnistub. Rollis olija kaotab adekvaatsuse – ta on kordades suurem tegelikust iseendast – mida suurem on tema laiendatud Mina, seda suuremana ta ennast näeb ja kogeb ning seda suuremalt on talle, Mina Olen olemiseks, kinnitust vaja.

Tähelepanu ja teise rollile osaks saava erinevus toob kaasa selle, et kinnitajat vähendatakse, tegelikust enesest, kordades ja ka tema teadmine, iseendast, kui rollist, kinnistub – Mina Olen. Tema tagasitee, tegeliku iseendani, on väga raske – enese kohta kuuldud ja enesele võetud uskumused ja järeldused ei ole olnud täiesti tõesed – neis on olnud tõtt, kuid seda on moonutatud ning ennekõike on jäetud välja info, et enesega seonduvat on võimalik muuta – ei pea jääma Mina olema ja see mitte olemine ei tähenda teise rollile pretendeerimist või selle ära võtmist, vaid rollide vaba olemist – inimesena seismist ja enese, sellisena, nähtavaks tegemist – see Mina olemine on hoopis teine, kui rollis olemine.

Rollide Maailmas olevale inimesele antakse ette või tema ise annab endale mudeli, millisena olla – need on välised jooned – rolli sisu tuleb temal endal luua. Rolli sisust saabki alguse konflikt – iseenda tegelikkusest ei ole võimalik ega vajalik ega õige jõuda rolli sobimiseni/ rollina väljendumiseni. Iseenda tegelik tulemus on teistsugune ja see ei sobitu etteantuga – see läheb vastuollu ning see ei vasta teise/ enese ootustele.

Vastuolu kogev inimene teab ja tajub - See ei ole Mina, kellena mind nähakse ja näidatakse – mina pean olema see, kes ma ei ole – mina vajan ka teistsuguse tähelepanuga koos olemist ja teistsuguse tähelepanu saatel nähtavaks saamist, sest mina olen erineval moel teistsugune ja alati ma ei teagi, milline ma tegelikult olen – kuidas saab tähelepanu olla üks ja sama, kui mina ise seda ei ole.

Vastus sellele, kuidas saab tähelepanu püsida muutumatuna ehk kindlale rollile osutavana, on järgmine – tegemist on kokku kogutud nn kuritegude registriga – selles on koos kõik see, mida ja kuidas inimene ei suutnud/ ei tahtnud/ ei osanud õigesti - see on tõestus, miks teda ei saa, kellestki teisest, paremasse ja tõstvamasse rolli kinnitada. See andmebaas ei kao hoolimata sellest, et inimene läbib erinevaid kogemusi ja saavutab eelnevast erinevaid tulemusi. Tähelepanu ei muutu ja tähelepanu pöördub tagasi – kuna on olemas see, kes kasutab registris olevat selleks, et anda inimesele informatsiooni selle kohta, millises energias ta peab ennast väljendama ja, millise rollis olevana teis(t)e mängija(te)ga ühenduses olema.

Tegelikele rollidele sunnib liiteid otsima enese vajadus – osaks saav on piiratud ja muutuv. Rolliliide on katse kindlustada enesele vajaminev, kuid ka enesega seonduva aset leidva ära seletada proovimine - Mina olen kellegagi sama, kuid mina ei saa samasuguse kohtlemise osaliseks – kuid mina vajan sama. Mina olen kellegagi sama, kuid mina ei tohi samasuguse kohtlemise osaliseks saada – mina pean erinema

On püüd, kuid on võimetus olla sama – on sundus olla erinev, kuid seda on raske teostada. Ei ole vahet, kummale poolele üritatakse pidama jääda – kumbki neist ei ole tegeliku iseendaga kooskõlas – mõlemad pooled kaotavad midagi olulist ja ehedat ning mõlemad pooled lisavad midagi valet ja vähendavat juurde. Kohustus erineda ja osaks saav erinev tähelepanu tähendab, et vastanditena väljamängitute omadused võimenduvad – ühel positiivsed, teisel negatiivsed – mida rohkem ühte kiidetakse ja nähakse – tahetakse, et teda oleks rohkem, seda rohkem teist laidetakse ega nähta – teda kaotatakse ära.

Sellises keskkonnas, kus mäng käib rollide ja nende liidete peale, ei ole täiskasvanuid, kes oleksid ise endast teadlikud ja tasakaalus – nad on endale võetud/ etteantud rollides. Sellises keskkonnas tähendab lapse kasvamise samm vanema tasakaalust välja löömist – laps peab lõpetama, olema kohe, ta peab olema enne, kui ta on sellise iseendani kasvanud – ta peab olema selline nagu temale on etteantud – see ei ole tema parim ega tema enda poolt valitud olemine – see on olemine, mis hoiab teda kasvatavat inimest iseendaga tasakaalus – mitte ei lükka teda enese pimedama poole peale, kus tal on halb – ei lükka teda Mina Olen rollist välja – ei põhjusta olukorda, kus vanem on, kuid tal ei ole juhised, kuidas olla või olemas olev hetk tekitab temas endas konflikti iseendaga – tema tundetakistus on tee peal ees.

Lapse samm teisale - joonisest välja – näib vanemale EI-na – täis kasvanud inimene ei võta seda sammu isiklikult, kuid täis kasvamata jäänud inimene küll. Tema näeb, et lapse Ei osatab ja piirab teda – vanem ei saa olla senisel moel – vanem ei ole sellega nõus. Enese kaotust vältiva vanema käest kuuleb laps Ei ka sellisele sammule, mis ei vaja ära keelamist, vaid lihtsat heakskiitu, nähtavaks tegemist või ka suunamist – ennast mõistma ja teis(t)ega arvestama õpetamist.

Tegelikust enesest õppimine tähendab, et laps on mõistnud, et võimalus teha ei tähenda seda, et tema ka valib selle – tema saab ise valida ja otsustada ning see ei tähenda, et tema otsus oleks vale – kogemustest õppimine tähendab, et tema isiklikud väärtushinnangud, teadlikkus ja moraal on kasvanud. Ta ei kasuta teiste järeldusi, vaid iseenda vaatluste ja vahetute kogemuste tulemusel vastu võetuid – see tähendab, et ta ei ole Hea ega Mugav laps – ta on isepäine ja isekas ehk iseenda teadlikkuse alusel tegeliku iseendaga kooskõlas olev inimene.

Hästi kasvatatud laps on see, kes on omaks võtnud selle rolli, mille vanem lapsele tuunis – oma tähelepanu kasutades, ilma lapse tegelikkusega arvestamata, last kindlatesse piiridesse suunas. Täis kasvamata inimene ei talu enesega ühes oleva teise vaba kasvamist – ta näeb selles ohtu, sest on olemas teistmoodi valimise võimalused – vanem nimetab valeks selle, mida tema ise endale ei luba/ mida temale endale ei lubatud/ mida ja kuidas lapse rollile ettenähtud ei ole.

Lapse Ei, ehk samm teisale, on takistus ja ülekohus – täis kasvamata inimene ei pääse rahus edasi – tema õppetund on teda kätte saanud. Kuid rollile- rollidele tuginemine tähendab, et ta ei otsi lahendust endast – sellisel vanemal on kaks valikut – laps on juba kuulekas/ vanem suunab teda kuulekusele – vanema sõnad/ pilk/ tegu vaigistavad lapse, kuid kui laps ei nõustu ega allu, siis vanem karistab last sõnakuulmatuse pärast – ta edastab, sageli vägivaldsel moel, lapsele meeldetuletava info, kes on üle ja kellega tuleb arvestada.

Inimesed, kelle kasv inimestena on pidurdunud – nad on rollid ja nad püüdlevad rollide poole - õpetavad teistele isiklikke arvamusi ja vajadustest lähtuvat nii nagu need oleksid absoluutne tõde ja nad nõuavad nende järgmist. Valetav vanem õpetab last valede tõdede alusel – Sina ei saa, Sinul ei ole, Sina pead – laps õpib uskuma ja nägema piiratud ja valesti näidatud/ tõlgendatud endasse.

Last õpetatakse kuulekaks, alluvaks, taluma, meelitama – sobituma kellegi teise jaoks. Sellise õpetuse tegelikest põhjustest vaikitakse ja teistsuguseid valikuvõimalusi ei näidata. Täis kasvamata inimese õpetus on enese traumaatilise kogemuse tagajärg – kui Oluline Teine näeb/ teab ennast kindlas rollis olevana, siis tuleb lapsel näha ja näidata, seda teist, teise poolt ettenäidatud moel/ teisele vajamineval moel – lapsel tuleb teise rollile partneriks olla ja sellisena väljenduda – valida endale, teise poolt heaks kiidetud, energiana väljendumise viis ja vorm. 

See on ka põhjus, miks erinevas vanuses inimesed, vaikides, nõustuvad või taluvad osaks saavat, täiskasvanu poolt teostatud, vaimset ja füüsilist, ka seksuaalset, vägivalda. Neid on programmeeritud sellisele kohtlemisele alluma. Sellest saab tõsine trauma, sest nad teavad, et nemad ei olnud nõus, kuid samas nad teadsid, et neile ei olnud õigust öelda EI, sest teine andis neile info, mille alusel nad kuuletusid - teine nägi neid rollis olevana ja andis teada, kuidas selles rollis olijat tohtis kohelda. 

Rollide Mäng on nende inimeste reaalsus ja neil ei ole teistsugust ennast olemas - neil ei ole eneseteadlikkust ehk seda Mina Olen olemist, kellel on õigus EI ütlemisele, ka täiskasvanule, ja sellega arvestama kohustamisele ning neil on õigus ära minna ja ennast vähendavas rollide ühenduses mitte olla - see tähendab ka vägivaldse Emaga/ Isaga/ kellegi teisega suhte/ suhtlemise lõpetamisele.

Inimene ei pea kedagi teist kinnitav ega vastandav olema. Inimene saab nõustuda, et teisel on teadmised ja ülesanded, mis erinevad tema omadest ja nende alusel on teisel õigused, mida temal ei ole, kuid see ei tähenda, et teine saaks, selle erinevuse tõttu, õiguse inimest vähendada ja temaga seonduvat, ise olemise vabadust piirates ja isikut kahjustavalt, muuta.

Inimene, kellest on saanud Laps ehk Jumal, on see, kellele mitte kellegi EI enam ei loe. Tema, kui iseenda teadlikkuse pendel on üle võlli löönud – võrdsus, inimlikkus, inimsus, teistega arvestamine, teise austamine, ühise tasakaalus hoidmine, enese eest vastutuse võtmine – kõik see on kadunud – tema ei vali enam seda – ta ei vaja teist, enese kinnituseks, sest ta näeb ja teab, et kõik olemas olev on tema jaoks ja pärast – ta ei vaja teist, temal on teda, rollina kinnitav ja nägev tähelepanu olemas – kõik tõestab, teda, temale vajamineval moel. 

Enam ta ei kõigu kahe vahel – tema püsib ühes ja kindlas rollis - temast on saanud üks isiksus kõige sellega, mida ta endast teab ja endas näeb - kõigest ja kõigist tema ümber on saanud rollides osalejad ja Rollide Maailmas mängijad – ta on võitmatu. Enesele olulise rolli enesega samastanu hakkab oma Alter Egosid hävitama, kõrvale jätma, hülgama - ta võitleb nendega kui kurjusega - mida rohkem neid on ja mida vähem neid seejärel alles jääb, seda õigem tema on - ta on seljatanud vale iseenda - iga vale hävitamine/ kõrvaldamine tõendab tema Mina Olen olemist.

On vaja väga teadlikku inimest, et mõista aset leidvat ja teha vahet tegelikkusel ja mängul. On vaja väga tugevat inimest, et suuta astuda rollide mängust välja – tulla toime muutuva ja ära kaduva tähelepanuga sel moel, et see ei kaota tegelikku iseennast ära. Rolli nimetamine, rollis olemiseks info andmine, rolli kaotamine – see ei ole Mina – see on teise inimese mäng ja vajadused – see on teise inimese poolt teostatav manipulatsioon.

Abiks, et mõista, mida tähendab mäng rollidega ja kes seda enesele valib, on vastuste andmine küsimustele - Kuhu teine inimene tähelepanu toetusel tõuseb ja survet kohates madaldub – mida teine endale lubab ja mida ta endale keelab? Rollide mängu ja manipuleerimise on valinud see inimene, kes tähelepanuga seonduva muutusega muutub – midagi olulist kaob ja midagi ärevaks tegevat ilmneb – hoidvast saab lõhkuv ja lööv, armastavast saab vihkav ja hülgav, headusest saab solvav ja karistav, sõbrast saab üleolev ja naeruvääristav, ühes olijast saab seljakeeraja jne. 

Kui siis tagasi pöörava tähelepanu muutusega nö taastub see, milline teine oli enne seda, kui temast sai vähendaja, siis annab nende kahe äärmuse nägemine teada selle, mis on teise tegelikkus - mida ta endale lubab ja kuhu maani ta läheb siis, kui tal on eesmärk. Oluline teadmine - see ei ole eksitus ega kogemata tehtud ega ole see ka tema kogeja süü - see on tähelepanust ja rollist sõltuvuses oleva inimese tugev tung enesele vajamineva järele - enesele vajaminevat mitte andvale/ ära kasutamist mitte võimaldavale vastu astumine ehk kuulekaks sundimine - rahulduse täitmisele kohustav.

Oluline on mõista, et rollidega mängija ja manipuleerija poolt välja toodu ja teatavaks tehtud informatsioon ei ole viga, mida häbeneda ja mida lõplikuks kinnituseks pidada – manipuleerimine tähendab, et tegelikkust moonutavalt antakse teada info, mis kinnitab mingisugusesse rolli – Sina oled teinud seda ja teist, sellesse rolli Sina ei sobi, selle rolli vääriline Sina ei ole, selline roll on hõivatud – kõige selle tulemusel on Sinule jäetud see roll – minu, ka teiste, tähelepanu kinnitab Sind sellesse rolli – Mina/ Meie näeme Sind selles rollis olevana.

Marianne

17.04.2025.a

Isikliku elu õppetunnid

See on nii kummaline ja samas imeline, et ühel hetkel saabub rahu – rahu on olemas päriselt, sest asjad on omadele kohtadele loksunud ja lood on läbi käidud ning toimunule ja olevale õiged nimed antud. Enam ei ole lootuste ega õiguste peale panustamist ega ootamist, et midagi muutuks – olin oodanud, et kui midagi muutuks, siis ei peaks ise oma otsust tõeks tunnistama ega seda ka teoks tegema. Enese otsus oli tehtud aastaid tagasi, kuid mina ise ei olnud selleni veel kasvanud.

Mina, kui enese möödunuga seotud lugu, olin püsinud avatuna – mina ei saanud ega osanud seda ära lõpetada, sest selles ei olnud selgust ja mina ise olin hoidnud kinni mõtetest – et minul ei ole/ et mina ei saa – kui, Mina ei ole, kaotusest kinni. Kuidas siis ei ole – see oli jahmatus ja hirm ja jonn ja ärevus ja viha ja valu. Otsisin ja ootasin informatsiooni, mis tõestanuks mulle vastupidist – et minul on ja, et mina saan. Minu tööl oli tulemus - leidsin vastused selle kohta, mida mina saan ja mida mina oman.

Kõige raskem oligi mõista, et kuigi oli olnud ja olin saanud kogeda, siis see ei olnud see, milleks arvasin selle olevat – see ei olnud armastus ega hoidmine ega toetus – see oli mäng rollidega – see tähendas, et olev ja osaks saav vahetus, kadus ja lisandus selle järgi, kuidas ja mille alusel rolle vahetati ning neis olemist etendati. Mingite rollide liited olid olulisemad, kui need rollid, millepärast koos oldi. See seletas ära ka selle, miks armastus tegi haiget, hoidmise asemel hüljati ja toetuse asemel keelduti ja keelati – kõik sai osaks nii nagu rollis olija oma rolli lahendas ja enesele, rolli kandjana, vajas või ei vajanud.

Lõpuks nõustusin tõega - minul ei ole olnud kunagi seda, mida ei olnud ega saanud ka olema. Olin uskunud teiste sõnu, olin uskunud teiste ja ka iseenda järeldusi, olin toetunud oma vajadustele – see tähendas, et olin elanud illusioonis ja ise endale valetanud – olin eiranud tegelikkust. See oligi punkt, millest oli kõige raskem lahti lasta – mitte kunagi ei saa kogeda seda, mida ei olnud, ei ole ega saa olema – selles elus ja ajas mitte.

Oli olnud koos olemine, kuid see ei olnud kvaliteetne – see oli valel, vägivallal ja vähendamisel põhinev ühes olemine, kuid seda ei olnud võimalik paremaks muuta, sest selleks puudus loo teistel osapooltel soov ja vajadus. See oli nende mäng rollide ja tähelepanuga, mida nad ei olnud nõus muutma ega ära kaotama – igaüks neist vajas ennast, rolli(de)s olevana, rohkem, kui olemist ausa ja vastutust võtva inimesena.

Tänases tean, et kui see koos olemine või kokku saamine aset leiaks, siis oleks see väline, mis ei ole kõiges kooskõlas sisemise tegelikkusega. Oleks heitlik suhtlus pealispinnal, mis varjaks sisemised hoovused. Ikka ja jälle leiaksid aset agressiivsed ja vähendavad reaktsioonid, kasutataks valet ja manipulatsioone – kõik selleks, et omada rolli ja tagada enesele vajaminevat tähelepanu.

On täiesti eluterve otsus mitte jagada ennast inimes(t)ega ja endast inimes(t)ele, kes ei vali mind, inimesena, mõista ega hinnata, vaid valiks, mingi kindla rolli järgi, mind ja minu teekonda arvustada ning enese tähelepanekuid, kellegi teisega arutada ja enese fiktsioonidele kinnitust otsida.

Väga kaua olin kandnud Hea Lapse rolli – see oli harjumuste kogumik – käivitusin mõtlematult – see roll andis ette suunise, et justkui peaksin korrektselt vastama, kuna on midagi küsitud – kuigi küsija ei olnud sõber ja ka küsimus ei olnud siiras, siiski tõttasin ennast jagama ja kontakti hoidma. Olin õppinud olemas olema ja teisele mõtlema ja teisega arvestama lihtsalt sellepärast, et mina olin olemas ja teine oli olemas ehk pööras minule tähelepanu – olin olemas ka siis, kui teise tähelepanu tegi haiget ja vähendas.

Jäin vägivalda kasutavasse keskkonda paigale, kui seal oli olemas inimene, kes minule tähelepanu pööras – andis sellega minule tähtsuse ja olemas olemiseks põhjuse – tegelikkuses tähendas see seda, et sain rollis olla ja sellele rollile oli reaalne partner olemas. Jäin ka siis, kui teise tähelepanu muutus ja ka minuga seonduv muutus – sellises olukorras paigale jäämine tähendas, et olin tähelepanust sõltuvuses – teadsin, et saab olla üks ja saab olla ka teine - kui oli olnud üks, siis järgmisena pidi saama olema teine – ootasin ja vajasin seda esimest, kuid samas teadsin, et selle järgneb teine ja teine võib kestma jäädagi või esimese tagasi saamiseks pidin ennast, enesega mitte arvestavalt, müüma ja muutma.

Alles tänases päevas tundub lihtne ja loogiline öelda Ei – selline koos olemine ja kokku saamine ei ole minu valik – ma ei vali inimesi, kuna nad on olemas - mina valin inimese, kes valib minuga koos olla. Mõistan, et on olemas vabadus ja kergus enesega kooskõlas olla - koos olemine ei tähenda konkurentsi rollile ega teise rollile kinnituseks olemist või enese, kui rolli, kaotust ja selle tagasi saada püüdmist - koos olemine tähendab seda, et teine näeb ja mõistab mind, tunneb huvi ja soovib aru saada tegelikust minust ning ta annab enesele vabaduse samal moel avaneda ja koos olemise hetki luua ja kogeda - alles, siis näen ja tean, et tema ja minu energiad on kulgemas kõrvu.

Mina võtan vastutuse – see tähendab, et kui minult küsitakse või mina ise näen võimalust/ vajadust ning ma proovin- soovin enda teadmisi edasi anda, siis ma teen seda toetamaks kellegi teekonda ja muutusele suunda ja jõudu juurde andmiseks. Kui toetus võetakse vastu, siis ma ei küsi selle eest tasu ega jää vajama rolli/ rolli liidet kinnitavat tähelepanu - teise inimese sammud on tema enese omad ja nende tulemus tema enda teekond.

Kuid, kui minu sõnadele ja teadmistele seistakse vastu - justkui kuulatakse, kuid inimene kaasa ei liigu või need vaieldakse/ näidatakse valedeks, siis see ei ole koos kõndimine, sest teine on selgelt teistsuguses liikumises ja ei vali sealt välja astuda - tema eesmärk on rollide ja energiatega mängimine ja sageli mitte just heas kavatsuses.

Nüüd ma tean, et kui peale seda, kui olen ulatanud käe ja jaganud endast, kohtan vähendamist ja tühjust, siis ma ei jää kohale ega kontakti hoima. Tean, et sel juhul ma väsiksin ja tühjeneksin – kaotaksin oma energiat, sest teisega koos olemiseks tuleks ennast madaldada või proovida teist endaga samasse tõsta/ samas hoida. Mõlemad viisid tuleksid enese arvelt ega vii välja kuhugi – me jääme ikkagi erinevate Maailmade sisse.

Tean, et möödunu rollid tähendavad inimesi, kes olid ja on olemas, kuid tänases tean, et ei ole vahet, mis rollid meid seovad – kui inimene ei vali mind oma ellu ja on teinud selle väga selgelt nähtavaks – siis on see tema valik, millega mina nõustun – ma ei taha teha seda ümber – minule ei ole seda suhet elavana vaja hoida – st enesega toita, kuna see on tühjus.

Loogiline on mitte minna ega tahta olla seal, kus ja milles ei ole minule kohta - kui oleksin oluline, siis ei oleks minu ees ust suletud, vaid see seisaks avatuna ja koht oleks laua taha kaetud. Inimeste valikud ei vähenda ega muuda minu väärtust ja olemas olemise mõtet – mingi rolli/ rolli suhte kaotus ei tähenda minu ära kadumist ja võimalustest ilma jäämist. 

Ma ei tee ennast teise tähelepanust sõltuvaks – ma ei oota teise tähelepanu, kui võimalust, et siis tean, kuidas ja millisena saan, teise tähelepanu toetusel/ saatel/ keeldumisel, olla – mina olen oma otsuse teinud – tean juba, millisena ja kuidas teine võib ja saab valida ning selle alusel olen temaga seonduva paika pannud – punkt.

Olen enese elu solist ja valin ise, kelle ma tantsule kaaslaseks valin. Tean, et kõik kaaslased on ajutised – ainult mina ise olin, olen ja jään iseendaga koos olema. Mina ise valin kaaslase ka siis, kui minule ettepanek tehakse ja võimalus avaneb – minul on õigus öelda EI ja jätta kontakt loomata/ vastu võtmata või seda proovida ja siis alles otsustada, et mis ja kuidas.  Minul on õigus öelda Ei kõigele sellele, mis mind ja minule olulist vähendab - alati ei pea seda tegema kõva häälega ja nähtavale tuues – on oluline, et ise tean ja sellest kinni pean ja vajadusel ka selgelt välja ütlen.

Täna hommikul lasin, rõõmsalt ja kergusega, lahti lugudest ja inimestest, kellega ühes olin kogenud täitmata jäänud vajadusi – neis lugudes jäi alati midagi olulist puudu ja mina midagi juurde vajama – mind oli olnud liiga palju ja teist oli olnud kordades vähem. Tegelikkuses - mind ei olnud palju ega üle - teine ei valinud samal moel loos osaleda - mina olin iseendana nähtaval - teine seda samal moel ei teinud.

See tähendas, et mina ise ei olnud olevaga koos kõlas – mina olin näinud võimalusi ja teekonda ühes, kuid teist ei olnud kõrval ega samas – omal moel oli teine olnud hologramm – teine oli, kohal olles, kusagil mujal. Teine oli ära kadunud siis, kui tema, minuga seonduvast, ise ennast ära kustutas – järele jäänu oli pelk kujutlus silma vikerkestal – reaalsuses ei olnud teist olemas seal, kus mina teda nägin. Pigistasin silmad kinni ja kui ma nad seejärel lahti tegin, siis olin kohale jõudnud - mina ise olin oma otsuse teoks teinud - mööda läinust ja ära lõppenust oli saanud ajalugu.

Marianne

15.04.2025.a