Nõudmiste täitmiseks vangistusega nõustunu I - Sinu pärast!

 

Inimesele on harjumuspärane öelda enese/ olukorra/ valiku selgituseks või millegi teada andmiseks kasutada väljendit - Sinu pärast! - või siis Jüri pärast/ isa pärast/ naise pärast/ õpetaja pärast/ Trumpi pärast jne. See on teada andmine, et - Just Sinu/ tolle teise pärast mina pean/ mina pidin – muidu ei oleks teinud, kuid Sinu/ teise tõttu tuli olla/ teha/ valida – mina olin sunnitud – mina teisiti ei saanud.

Sinu pärast! - on tähelepanu suunamine teisele – see on vastutuse teisele jätmine, kuna nähakse, et enese sammu põhjus on teises – teisest sai lugu alguse. Aus tegelikkus, mida inimene ise ei vali/ ei oska vaadata, ütleb, et inimene ise on enesele oma sammu valinud ja selle ka teoks teinud/ on seda teoks tegemas – teisega on see samm seotud selle läbi, et teine, kaude või otse, edastas mingi kindla info, mille alusel inimesel tuli tahtmine/ ilmnes vajadus enesega seonduvat korrigeerida, mingi otsus vastu võtta, ennast kaitsta, enese info teatavaks teha jne.

Sinu pärast! ja Mina pidin! - tähendab, et nähtavale toodud info oli see, millele inimene, seda isiklikult võttes, mingil moel reageeris, kuid tema ise ei ole selle sammuga rahu teinud või see teine/ keegi muu seab selle tegemise õigsuse kahtluse alla. On üsna tavaline, et selles kohas algab tõestamine, kellel oli ja on õigus iseendale nii, et teine ei nimeta seda valeks – on see siis väitlus või vaidlus või sõnasõda, kuid tegelikkuses on see informatsiooni vahetamine ja vastutuse jagamise katse, kuid vaidlevad inimesed näevad, et vastaspool proovib temaga koos olijat süüdi mõista ja ennast puhtaks pesta.

Vaidlemine ehk jonnimine ja süüdistamine ehk teisele osutamine on selle inimese lahendus, kes püüab vältida enese jaoks vale tähelepanu käes seismist ajal, mil teisele saab teistsugune ehk seda teist, selles loos, õigeks/ heaks/ kannatanuks nimetav tähelepanu osaks. See on tähelepanu jagunemine sel moel, et üks kinnitab teist – ilma vajamineva ja nähtavaks tegeva kinnituseta ei saa olla – üks peab tõestatult olema selleks, et teine saaks tõeseks tunnistatult olla.

Vaidlev ja süüdistav inimene usub, et kui vale tähelepanu peatub temal ja jääb sinna pidama, siis on tema see, kes ei suutnud oma õigust ära tõestada ning peab enesest taganema – kuna tema sammu ei nähta ega näidata õigena, siis jääb tema ilma sellest iseendast, keda toetatakse ja kaitstakse ja kellele osaks saanut püütakse korvata/ heaks teha. Temast saab see, keda saab parastada – Ise tegid, ise oled süüdi!

Tähelepanu nimel ja tähelepanu vastu sõdivad need inimesed, kes on omaks võtnud tõe, et õigeks nimetatu ei võta vastutust valeks nimetatule osaks saanu eest – õigeks nimetatul oli põhjendatud õigus teha nii nagu ta valis selle teoks teha ning ta võib seda õigust uuesti kasutada – valeks tunnistatul ei ole edasikaebamise õigust – see otsus jääb teda saatma.

See tähendab, et kui see inimene, kes lausus sõnad – Sinu Pärast! - selles lootuses, et teda mõistetakse ning temaga aset leidnu eest vabandatakse ja sel moel enam ei tehta – siis tema on vaidluses alla jäänud ning ta ei ole, selle teisega ühes olles, hoitud ja tema informatsiooniga see teine ei arvesta. Õige tähelepanu nimel käivast mängust tuleneva õigusega ei ole teisel kohustust seda teha – vastupidi tal on kohustus/ võimalus vaidluses alla jäänut karistada ehk õpetada teda õigel moel käituma – tunnistama õige õigena olemist ilma vaidluseta.

Inimesed, kes elavad tähelepanu pendlina kasutavas tegelikkuses ning peavad seda ainsaks ja tõeseks ühes olemises ette tulevate ja iseenda vabadusega seotud teemade lahenduseks, on psühholoogilise manipulatsiooni osaliseks saanuna nende peal kasutatud isiklikust vastutusest vabastavat mudelit ise kasutama hakkanud.

Tähelepanu alusel enese ümber nimetamise, kui tegeliku enese kaotamise traumaatilise kogemuse osaliseks saanul näib olevat võimatu lahkuda sellest mängust – tema kogemused on olnud reaalsed – temaga ei ole arvestatud, temale on liiga tehtud, teda on ilma jäetud, teda on vägivaldselt koheldud, teda on valeks nimetatud – kuid tema tahab ka õige olla – tahab enesele osaks saanu alusel õigeks mõistetud saada. Tema näeb ja teab, et temale kuuluv tähelepanu on temalt ära võetud – teine on selle endale saanud ja kasutab selle tähelepanu võimalusi enese hüveks ning tegeliku kannatanu osatamiseks ja vähendamiseks.

Vajadus, õige tähelepanu järele, avaldub kohas, kus sellest on ilma jäädud – sõltuvus, vajadusest, tähendab seda, et inimene tahab saada seda, mida ta vajab, seal, kus tema seda ei saa. Teda hoiab loos kinni ja sunnib edasi pingutama teadmine, et just selles kohas vahetus temale suunatud tähelepanu, seal on temale vajaminev tähelepanu, tõestatult, olemas ja temas on uskumus, et kui ta suudab ennast ära tõestada ehk kehtivate mängu reeglite järgi õige olla, siis ta saab selle, mida tema vajab.

Teda hoiab loos kinni teadmine, et talle lubatakse vajaminevat – see näidatakse võimalik olevat siis, kui ta vastab tingimustele. Seega jätkab ta enese nähtavaks tegemist ja kohal olemist ning enese õigena esitlemist – tema osaks saab tähelepanu, millega on võimalik koos olla, kuid ta teab, et see ei ole see. Tema poolt valitud tõestused ja enese õigena näitamised kinnitavad tegelikkust – kõik teavad, et ta ei ole – ta püüab olla.

Kohas, kus tõusevad huulile sõnad – Sinu pärast! - mille eesmärk on muuta enesega seonduvat, saab selgeks, et mäng kestab edasi. Enesele paremat tähelepanu vajava ja kohtlemist ootava kohal olekut on vajatud selleks, et mängu omav inimene saaks enesele vajamineva tulemuse kinnituse – isikliku tähelepanuvajaduse nimel jätkanu saab aru, et ta on olnud vahend temaga manipuleeriva inimese mängus – see tähendab, et temal ei ole võimalik, selles mängus ja selle inimesega koos olles, teise tulemuseni jõuda – tema on ja jääb pendli raskuseks, sest tema on see, kes vajab teise käest tähelepanu, kui kinnitust ning näitab selle fakti välja – tema on see, kes püüdleb teise tähelepanu poole.

Kahe valikuga tähelepanuga seotud mängus peab üks osaline olema vale, et teine saaks olla õige – selles mängus ei ole kahte võrdset, kes annavad koos, ausa ja reaalse, panuse, et mõlemal oleks ühte moodi hea ja mõlemale saab osaks, ühel ja samal ajal ning samasugune, toetav tähelepanu – selline lahendus kaotaks pendli ja vastutusest vabaks pürgija jääks ilma vajaliku tähelepanuta. Inimene, kes ei ole õppinud enese vastutust nägema ja seda tõesena võtma, ei taha seda teha siis, kui on võimalik sellest kohustusest pääseda - tema on Laps, kellele Ei ei öelda/ kellele ei ole võimalik Ei öelda.

Elu karm tõsiasi on see, et just lapsed on need, kellest saavad nendega manipuleerivale vanemale vajaminevad vahendid, keda kasutada enesele vajaliku tähelepanu tagamiseks. Jah, selle loo tagamaa tuleneb sellest, et vanem oli ka ise see, keda kasutati vahendina või ta nägi sellist võimalust pealt või ta leidis ise selle lahenduse ja hakkas seda kasutama. Jah, selle mängu põhjuseks on sõltuvus tähelepanust ja isiklikust vastutusest vabaks saamise lahenduse kasutamine.

Olgu mängu alguse põhjus, mis iganes, kuid selle mängu mõistmine ja sellest välja astumine on üks inimesena kasvamise raskemini teostatavaid õppetunde. See samm nõuab inimeselt väga suurt jõudu ja tõelise tahte ilmutamist, sest tegemist on enese hülgamisega. Laps, kelle jaoks mäng on tähendanud tegelikkust – see on koht, kus temaga valiti koos olla ja teda vajati – ei suuda enesega seonduvast lahti lasta – kui ta mängimise ära lõpetab ja ise välja astub, siis ei jää talle enam midagi ega kedagi alles – siis on ta üksinda – ei ole neid, kes talle tähelepanu pööraksid ja teda vajamineval moel vaataksid – teda nagu ei olekski olemas. Usuõdede ja usuvendade jaoks ei ole olemas seda, kes usust taganeb.

Loomulikult on see ülevõetud uskumus, mis on mängu omaniku poolt tõeseks väidetud – kuid selles on ka tõsi sees – kui mängijad ei vali mängust loobuda ja keelduvad lahkujat mängu väliselt nägemast, siis tal ei ole seda kohta, milles ta kasvas ja kuhu ta sündis – ta ei saa sinna tagasi minna ja teistega koos olla ilma tegelikku ennast hülgamata – ta oleks siis, automaatselt, tähelepanu nimel käivas mängus osaline ja teistel oleks õigus teda tähelepanuga karistada ja vanal moel kohelda.

Selle jaoks, et enese möödunu, iseenda sees, ära lahenda ja sealses toimunust edasi kasvada, saab ennast vähendavas ja enesega mittearvestavas keskkonnas kasvanud laps enesele vajaminevad kogemused suure inimese elu elades – tema ise valib endale samasugused suhted ja keskkonnad, kus mängitakse samasugust mängu või ta hakkab ise vana mudelit kordama. Sel moel saab ta võimaluse õppida mängu ära tundma ja sellest välja astuma.

Manipuleeriva käsitluse osaks saanu saab võimaluse õppida, tähelepanusõltuvusest vabanedes ja enese eest vastutust võttes, aset leidvas vahet tegema ja enese järgi valima – tema jääb paigale, kuid ta ei osale mängus - tema jääb paigale siis, kui ta saab enesega seonduvat muuta nii, et osalejate ühine tähelepanu pööratakse arutlust vajavale teemale – tema ei jää paigale siis, kui tähelepanu pööratakse tema isikule ja teda kasutatakse vahendina, kellelegi vajamineva tähelepanu üle kinnitamiseks.

Sellel inimesel, kes on elanud tähelepanuga manipuleerivas keskkonnas ja seda tegevate inimestega ühes, on vajadus tähelepanu järele – tal on vajadus teda mitte liigitava tähelepanu järele – tal on vajadus mängust vaba tegelikkuse järele – kuid sõltuvus tähendab seda, et ennekõike on tal vaja seda tähelepanu, mis näeb tema teekonda ja tunnistab seal osaks saanu tema vastu tehtud ülekohtuks ja teda kannatanuks ning toetust väärivaks - see kõik tähendab seda, et ta vajab seda teist, kes vajamineva tähelepanu, vajamineval moel, talle annaks.

Komistades suhete ja kohtade otsa, kus on olemas võimalus, et ta saab, just selle, temale vajamineva tähelepanu osaliseks – talle naeratakse ja temaga ollakse lahked ja teda vajatakse ja talle lubatakse midagi ja ta saab olla vaba – usub ta, et teda tehakse nähtavaks iseendana – talle tundub, et lõpuks ometi on ta kohale jõudnud ja ta ei pea tähelepanu nimel enam ennast kaotama.

Elu ei ole õiglane – elu on aus – seni, kuni õppetund on läbimata, ei ole tegelikkus see, mis pealt poolt vaadatuna nähtavale on toodud – see, kes ei ole õppinud, enese jaoks valest lahti laskma ja iseenda järgi valima, saab võimalused, kus tal on reaalne võimalus seda teha – need korduvad seni, kuni inimene õpib.

Eksami edukalt sooritamist takistab enese minevik – nii nagu möödunus on ka olevikus raske lahti lasta sellest teisest, kes näib andvat või kellel on, mingite faktide põhjal, kohustus anda vajaminev tähelepanu. Samuti on raske lahkuda sellest keskkonnast, kus on vajalik tähelepanu olemas, kuid nii nagu vanas ajas ka siin mängitakse selle nimel mänge – sama tähelepanu ei saa osaks samal ajal – ühele osaks saav muudab teisele antavat – inimene ise põhjustab endale osaks saava.

Tegelikkusega tõtt vaadanuna kohtab inimene hirmu, ta kogeb süüd, ta osutab teisele, tähelepanust ja vajadustest sõltuvuses olemine hoiavad teda paigal ega lase ära minna – mängule ei ütlemine ja ise endale vabaduse valimine on väga raske samm – see on lahti laskmine sellest tähelepanust, mis on olemas, kuigi see ei ole selline, mida tahetakse kogeda. Inimesel tuleb, teadlikult ja vastutust võttes, temale kuuluvale tähelepanule Ei öelda ajal, mil inimene ei tea, mis saab temast siis, kui ta jääb ilma tähelepanuta – see on väga väikese lapse hirm oma elu pärast.

Teisele osutamine – Sinu pärast! - on vana aja harjumus. See annab teada, et vastuvõetud otsus ei ole iseenda oma – nähakse, et seda teoks tehes kaotatakse rohkem, kui alles jääb – valiku tulemust nähakse kaotusena, sest see lõpetab ära võimaluse omada ja püüelda selle poole, mida endiselt vajatakse ja mis on endiselt oluline – enesele kuuluv koht ja sellega seonduvad võimalused. 

Enese elu ja olu pärast hirmu tundev Laps ei luba endal öelda EI vanemale, kes teeb talle haiget/ kes ei vali teda/ kes valib temaga manipuleerida. Laps ei suuda ise ennast oma vanemast, kellest ta sõltub ja kelle tähelepanu ta vajab ja kes on kohustatud talle vajaminevat tähelepanu andma, ära lahutada – seega ta ei vali kahe vahelist vahemaad suurendada vastavusse tegelikkusega.

Otsus, muuta enesega seonduvat, lähtub olemas olevatest andmetest ja on põhjendatud. On teadmine, et see tuleb vastu võtta, kuna tegemist on ebaterve keskkonnaga ja hea ühes olemise reeglitega mitte arvestava(te) inimes(t)ega. On teadmine, et otsuse saab teoks teha, sest erinevalt lapsepõlvest, nüüd on endal võimalik valida – ei pea olema ega jääma, kuid samas on teadmine, et ilma olemas oleva põhjuseta valiks jääda. Põhjus on muudetav, kui see teine, kes on see tegelik – Sinu pärast! põhjus – arvestaks, iseenda väljenduste ja välja elamise valikute tegemisel ja tähelepanu kasutamisel, tegelikkusega – näeks enese osa loos ja ütleks selle ka välja ning muudaks piire ületavat käitumist.

Enese otsus, kuid teise pärast tehtuna – see tundub iseendale ülekohtusena. See tähendab, et inimene ei ole enese otsusega nõustumiseni veel kasvanud – veel on protesti ja teisele osutamist – teisele enese otsuse eest vastutuse panemist. See tähendab, et olemas olev info on vastu võetud, kuid veel kestab solvumine – ollakse läbirääkimiste ootuses, kuid on võimetus läbirääkimisteni jõuda.

Oluline teine on oma otsuse juba teinud ja selle juurde jäämist kinnitanud – teine ei näe põhjust midagi muuta – teine on saanud kinnituse, enese sõltuvusest lähtuvale, vajaminevale tähelepanule – tema jaoks on asitõendeid nii palju, et tema näeb juba ise, ennast, endale vajamineval moel ning tal on olemas ka see, kes teda samal moel vaatab. Läbirääkimisi ei vaja see, kes ei pea enam võitlema tähelepanu nimel – ta on enesele vajamineva tähelepanu poole peale püsima jäänud ja tal ei ole mingit huvi seda olukorda muuta.

Otsuseni kasvamine tähendab harjunud põiget ja enesele varuväljapääsu näitamist - inimene jääks, kui temaga seonduv muutuks - inimesel on olemas teadmine, et tema on väärtuslik ja on oluline – temal on roll, mis kinnitab tema õigusi ja tal on suurus, mis annab võimalused ja ressursid kasutada – kõik see annab alust lootusele.

Lootus on olemas ja võimalused näha, kuid inimese teel seisab ees aga - temaga samas on olemas see teine, kes ei vali, ühes olemist teostada, samasuguste väärtushinnangute ja teadmiste alusel. Sellest kogu jama tulenebki ja vajadus teoks tehtud otsuse järgi kestab - teine ei vali midagi muuta ega näe muutuse vajadust – see teine on kinni kahes valikus ega näe enese vastutust enesega seonduvas – ka tema osutab enese isiklikust loost välja ja suunab tähelepanu inimesele – Sinu pärast! - Sina oled minu loos vale! - see ei ole teise valeks nimetamine, vaid enesele kuuluvale tähelepanule osutamine.

Sellises olukorras, mis ei ole eluterve, tuleb keskenduda sellele, mis ja kuidas leiab aset tegelikult – ühes olemist ja kokku saamisi kujundavad negatiivsed energiad ja vähendavad lahendused – toimub olemas olemise ära kasutamine – ollakse vahend, teise inimese loos – olemas olemine ja nähtaval olemine annavad teisele võimaluse oma vajadusi rahuldada – ebameeldivate ja segaste tunnetega kaasnevaid emotsioone avalikult ja eesmärki omades vallandada, enesele kuuluvale tähelepanule uusi kinnitusi koguda, tegelikkusega manipuleerida, inimesena vähendada.

Millised on olemas olevad võimalused selles kohas – ollakse oma piiridest teada andnud, ollakse tegelikkusest teada andva informatsiooni asjakohaselt teatavaks teinud, ollakse andnud teada, et arvestatakse teisega hea ühes olemise tavast lähtuvalt, soovitakse kestva loo läbi vaatamise järel ühise rahuni jõuda. Tulemus - sellesse informatsiooni on suhtutud isiklikult ja vähendavalt - on mindud isiklikuks, algatatud on võitlus tähelepanu asitõendite pärast, vastutust ei võeta. Milline on reaalsus – enesega seonduvat saab muuta ainult inimene ise.

Teadvustamine - Sinu pärast! - väljendit kasutades annab inimene enese jõu teisele – ta näitab, ka iseendale, kuidas teine määrab temaga seonduva – kui teine ei valiks oma, ühes olemist lõhkuvaid, lahendusi, siis inimene ise ei peaks oma sammu teoks tegema – Sinu pärast! - on endiselt elus olevatest vajadustest lähtuv ootamine ja teisele, toimuva ja enesega seonduva üle, vastutuse andmine – see on rõhumine nii enese õigustele, kuid ka tegelikkusele – kuid nii nagu möödunus nii ei tunnistata neid ka olevas muutusele kohustavateks - õigused võivad olla, kuid see ei tähendada, et peab nendega arvestama.

Minnes tähelepanuga teostatava mängu õnge ja pöörates enese tähelepanu teise poolt väljaöeldud valedele ja väljatoodud ebakohtadele võetakse mängu tõesena – nähakse nendes lootuse andmist, et lugu on muudetav – sellele näilisusele toetudes hakatakse ise läbirääkimise võimalusi otsima ja võimaluse avanedes neid ka pidama - hakatakse tõestama ja õigustama teisele/ teistele, kuid, kui seda ei ole võimalik reaalsuse teha, siis tehakse seda enese sees – tõstatatakse teema ja kummutatakse väiteid ja tuuakse lagedale enese tõde – seda tehakse ka aastaid ja kümneid. Jätkuvate läbirääkimiste kestmine on ka põhjus, miks, aegu hiljem kohtudes, laotakse ennast välja - see näitab, et vanast ei ole veel välja astutud.

Tegelikkuses tuleb pealispinnale tekitatud vaht kõrvale jätta ja tegelikkusele otsa vaadata ning moonutatud/ ära peidetud tõde ise välja öelda - Sina valetad, sest tõde rääkides Sa ei saavuta oma eesmärki. Sa ei tunnista informatsiooni tõeks, sest Sa ei taha enese otsust muuta. Sina näitad mind valena, sest Sa ei taha ühes olemist korda teha. Sa jätad vastutuse minule selle eest, mida ja kuidas Sina ise ei taha teha. Sina valetad, sest tahad vastutusest vabaks saada. Sa teed seda kõike, sest Sa ei hooli sellest, kuidas me koos oleme – Sina ei taha Meie olla – Sina ise lammutad seda koos olemist, sest see ei ole see, mida ja kuidas Sina tahad. Sa oled minuga koos, sest vajad, mind, mingi tähelepanu kinnitamiseks. Jne.

Alustades tegelikkuse avamist – teise sõnade ära tõlkimist ja valest vabastamist – hakkab tegelikkuses palju kergem – aju ei pea enam tegelema vähemalt viie erineva ülesandega – õigustama ja tõestama seda, mis tegelikkuses mitte midagi ei muuda/ püüdma teist ainsat ja üheselt paika pidavat tõtt tunnistama panna/ püüdma sundida teist tegelikku tõde muutma- varjama/ ise varjama oma tegelikke motiive, mõtteid, tegusid ja muutma ennast, et teine ei saaks, nende alusel, valeks nimetada/ suutma ise toime tulle tegeliku tõega – tulla toime kaotusega – suuta selle teadmisega edasi elada. Tõega ühes kõndides loob aju, tasapisi, uued ühendused ja sammud, tegelikkuse alusel teostatuna, toovad kaasa rahu.

PS selle jaoks, et uued ühendused, ajju, saaksid sündida, on vaja reaalset liikumist - uutes kohtades ja looduses kõndimist, on vaja vanast erinevaid elamusi - reismisi, uusi tegemisi ja kogemusi ning kindlasti on vaja seda aega, milles ei korrata vanas ajas tehtud tegevusi - koristamine, söögi tegemine, riisumine, remondi tegemine jne - ei tehta seda, mille kohta on öeldud/ saab öelda - Mina pean! 

Oluline on anda endale kogemus, mis on tõsi - mina ei pea, mina saan valida, mina olen vaba, mind ei piirata, mina ei pea ennast kontrollima, mina ei ole vale - enesena olemiseks ja väljendumiseks mina ei vaja teise inimese tähelepanu.

Marianne

05.04.2025.a

Konflikt oli ja jäi, kuid läbirääkimisi aset ei leidnud I - Huvid ei kattunud, sest vajadused kattusid

 

Solvumine on ootuses ootamine – see on argisest edasi liikuvast reaalsusest eraldatud ala – selles kohas oodatakse tegelikkusest erinevat informatsiooni ja tähelepanu – millelegi kinnitust/ millegi tühistamist. Solvumine võetakse kasutusele siis - kui ise on oldud ja on tehtud ja/ või kui teine on teinud ja on olnud - solvumine aitab hoida eraldatust sellest, kelle käest informatsiooni oodatakse – ei minda ise tema lähedale ega lasta seda teist enese kõrvale – ei tunta ennast, temaga ühes, turvaliselt – näidates, ennast eraldi ja sel moel paremini nähtaval olevana, tahetakse, enesele tähelepanu tõmmates, teisele sõnum edastada.

Solvunud inimene vajab aega ja lisa informatsiooni, et eneses selgusele jõuda – senine on muutunud ja see muutus muudab midagi oluliselt – sageli kaob mingi võimalus või kohatakse ära ütlemist ja selle tulemusel tuleb iseendal muuta enesega seonduvat. Solvunud inimene on võtnud lugu isiklikult, sest ta kogeb seda isikliku puudutusena – temal tuleb kohaneda uue teadmisega ja enesele uus juhend ja järeldus anda.

Ühes solvumisega jõuab kohale ehmatav sõnum – Mina ei ole teise jaoks oluline! See sõnum halvab ja muudab otsustusvõimetuks – nendes sõnades peitub palju – see, kelle jaoks on teisega ühes olemine ja selle teise poolne panustamine ning ühes olemise ülekinnitamine eluliselt oluline, kogeb ärevaks tegevat hirmu – ta ei tea, mis saab edasi – ta ei tea, kuidas temaga olema saab – mis jääb tema jaoks alles, mis mitte.

Väikene laps ei tea ega näe rohkem valikuid, kui kaks – kui tema jaoks oluline teine on temaga, siis on temaga hästi ja kui seda teist ei ole temaga, siis temaga ei ole hästi. See on lapse jaoks uus olukord, kus see teine on olemas, kuid see teine ise lõhub nende vahelist ühendust ja temaga koos olemine ei ole hea – see teine paneb lapsele piiri ette, kehtestab temale reegleid, keeldub temaga olemast ja temale vajaminevat andmast, võtab vastu otsuseid, mis muudavad lapse elu jne – korraga on see oluline teine nagu vaenlane, kes tahab, et laps ei tunneks ennast hästi – teine teeb oma otsused teoks nii nagu ta ei mõtleks lapse peale ega arvestaks temaga - vahel võib  jääda mulje, et last nagu ei olekski olemas.

Üsna tõenäoline on, et väikene laps ei mõista sellist olukorda, enese jaoks, rahulikult ja selgelt ära seletada – loo teeb keeruliseks see, et uus kohtub vanaga - selles kohas tuleb välja senine ajalugu - see, mis on osaks saanud ja, mida on juba kaotatud ning isiklikud oskused, lahendused, mõistmised, korvamised, ise olemise kohustuse suurus, tundetakistused ja neist ümber minemiseks loodud rollid, millele annab lisa pinget see info, mis kaasneb senist muutva teadmise edastusega.

„Minuga seonduv muutus, sest mina ei ole oluline – selle jaoks, et Oluline Teine arvestaks minuga - mina pean tegema ennast, tema jaoks, oluliseks!” Laps annab endale ülesande – näidata enese väärtust, tõestada enese olulisust selleks, et tõestada enese õigusi enesele kuuluvale ja seada enesega seonduv õiglus taas jalule – enese Mina pilt - Mina olen/ Minul on!

Laps ei mõista, et sellise lahenduse enesele andnuna tahab tagasi sinna aega, kus oluline teine pööras esimesena tähelepanu temale ja tähelepanu püsis temal senikaua, kuni laps oli jõudnud rahuni/ täidetuseni – see lõppes alles peale seda või kestis ka sealt edasi, kuigi siis laps ise ei vajanud teist.

Olemata veel kõiges ise tähendab tähelepanu, kui suuruse ja kvaliteedi vähenemine/ kaotamine ohtlikku olukorda – tegemist on inimese arengust tuleneva muutuse protsessiga – kuid laps, kes ei ole selleks valmis ning kellel on juba tähelepanust puudus olnud – elab seda valulikult üle – ta tõlgendab toimuvat sel moel, et enne oli tema olulisem, kuid nüüd on ta vähem tähtsam – siit tuleneb ka väärtuse küsimus – laps, kes on enda arust sama, ei oska seletada toimuvat loomuliku kasvamisega ja järkjärgulise vastutuse üle võtmisega.

Laps saab aru, et põhjus, tähelepanu muutmiseks, on temas endas – seda fakti kinnitab tähelepanuga kooskõlas olev informatsioon – vanem ärritub, on kannatamatu, karistab, nimetab olema, jätab üksinda - vanem ei edasta selget sõnumit, et laps on talle oluline, et ta mõistab last ja ta toetab teda, ühest ajast teise, üleminekul – selle asemel kuuleb laps, et – tema on juba suur ja peab ise ning sellepärast ei ole temal enam õigust sellele ja tollele.

Laps, kes teab ja näeb ennast, endiselt, lapsena – lihtsalt liide Suur/ Vanem on juurde tulnud – ning kes mõistab ning näeb, ise ennast ja enesega seonduvat, enese tegelikkust vahetust vaatenurgast vaatavana ja kogevana, seletab enesega seonduvat, et tema peab olema see, kes ta ei ole ja kellena tema ennast ei tea ja sellel ajahetkel olla ka ei taha – kuid vanem teab ja näeb ning on seepärast pahane, et laps tema nägemusega üks ei ole.

Laps ei saa olla see, kuhu ta ise veel kõndinud ei ole – seega ta ei saa lahti lasta sellest, keda/ mida/ kuidas ta ikka veel, enese olevas, iseendale vajab/ usub vajavat - enese alalhoiuinstinkt ei nõustu sellega. 

Kui lapsega ei arvestata ja teda ei kuulata ja temalt vajaminev ära võetakse või selle saamisega kaasneb tema vastu pööratud pahameel/ vastumeelsus/ piiratus, siis kaotab laps enese jaoks selle, mida tema ise ei ole õppinud endale andma ning vajamineva saamise eest tuleb tal teistsuguse kohtlemise osaliseks saada - tema vajadus läheb talle maksma - vajaduse olemas olemine ja selle tunnistamine/ varjamine ning selle täitmise ootamine/ iseendale kompenseerimine leiavad aset teda, kui inimest, vähendaval moel. Iseenda poolt kasutusele võetud iseenda vajadust summutavad lahendused ei ole avatud ja toetatud kasvamise teel leitud lahendused, vaid varjatud ja sageli häbiks nimetatud abivahendid.

Vajamineva traumaatiline kaotus ja eluks/ olemiseks vajamineva saamisega seonduv tähelepanu muutus toob endaga kaasa selle, et laps jääb sõltuvusse teisest inimesest - tema jääb sõltuvusse teise inimese tähelepanust – tema väärtus/ väärtusetus on Olulise Teise näidata ja kinnitada.

Sõltuvust süvendab teadmine, et teise inimese tähelepanu määrab lapsega seonduva – see on ohtlik ja abituks tegev, et teise inimese tähelepanu ei ole lapse poolt kontrollitav ega temale kuuluv ning samas suuruses ja kvaliteedis jääv – tähelepanu andjal on võimalus seada tingimused, mis ei arvesta lapse ja hea ühes olemise tavadega, tähelepanu saab teda vastupidiselt senisele/ tegelikkusele kohelda, näha ja näidata ning laps saab ka tähelepanust täiesti ilma jääda.

Tegelikkuses vajas laps siis, enese möödunus, ja jääb vajama ka suure inimesena – seda tähelepanu, mis näeb teda iseendana ja tunnustab sellisena olemas olemise õigeks ja muutust mitte vajavaks – vaja on seda tähelepanu, mis näitab teda olulisena ka siis, kui ta ei ole veel kõiges ise ega oska ega tea kõike – talle antakse teada, et ta ei pea olema kohe, kuna teine inimene tahab/ vajab teda teistsugusena – vaid tal on õigus enese tempole ja ajale ja toetusele sellel teekonnal.

Igal inimesel, hoolimata tema vanusest, on õigus iseendale, on õigus Ei ütlemisele ja on õigus temaga seonduva muutmisele, kui senine/ temale osaks saav, keelates/ takistades iseendana olemist, vähendab teda. Lapsel on õigus teadmisele ja selle tegelikuks saavale kinnitusele, et vanem kasvab koos temaga – siis, kui lapse elus on, aset leidmas, tema isiklikust arengust ja temaga seonduva/ seonduvate muutustega tulenevad ülemineku protsessid, kasvab vanem, inimesena, edasi oma isiklikest tundetakistustest ja võtab vastuse iseendaga seonduva eest endale.

Inimesena kasvamine leiab aset nii või teisiti, kuid oluline teadmine, vanema rolli kandjal, on see, et temal tuleb kasvada koos lapsega – olla lapse teekaaslane ja anda lapsele, iseendana, kasvamiseks vajalik informatsioon ja toetus. Laps ei ole vanema jaoks ja pärast ega osatamiseks – kõik see, mis laps nähtavale toob, on vanema sees olemas olnud – tegemist on vanema poolt seni veel lahendamata teemadega. Laps on vanema väärtushinnangute, mustrite, oskuste ja vajaduste väljendus – laps on olemas olevate puudujääkide ja kitsaskohtade suuremaks kasvataja – mida suurem, seda paremini nähtav – mida valusam, seda isiklikum - enese silmadele nähtavale toodu ja enese sees vahetult tuntav ei ole laps, vaid vanem ise.

Tähelepanu muutusega seonduv saab kaasa tuua konkurentsi, kadeduse, viha, agressiivsuse, stressi lahendamata olukorra kestmise ja enesele raskes olukorras olemise pärast – laps, kes ei saa endale vajaminevat ning ei näe sellele teisi põhjusi, kui tema ise - võtab lugu isiklikult. Laps, kes ei saa endale vajaminevat, kuid näeb, et kellelegi teisele on see võimalik, siis ta saab aru, et neid ei kohelda samal moel - tema erineb teisest – kui tema saab enese vajaduse väljanäitamise eest negatiivse, valeks nimetava ja hülgava tähelepanu osaliseks, siis ta saab oma mõistmisele kinnituse.

Lootusetus ja lahendamatus olukorras elades ning enese jõuetust kogedes vajab laps viha jõudu, et enesega seonduvas edasi kesta, kuid ka selleks, et teostada katse aset leidev ära lõhkuda. Laps võib ka solvuda – astuda eraldi, et tekiks moment, kus tema puudumist tähele pannakse – oodata eraldatuna läbirääkimisi, et enesega seonduvat enesele vajamineval moel ära parandada – laps vajab enese olulisusele kinnitust. 

Laps vajab kinnitust, et tema ise ja temaga seonduv on vanema vaba tahe - vanem ei jäta teda ka siis, kui on raske ja laps ei oska vanema jaoks sobiv olla. Sellise vajaduse olemas olemine tähendab, et laps vajab tegelikkust ümberlükkavat tähelepanu - ta on mõistnud ja näinud, et ta on kohustus - vanem on võimeline ilma temata elama ja lapsest lahi ütlemise ka teoks tegema - vanem on juba teinud teo, mis seda kinnitab ja/ või vanem teostab oma otsust kaude - vanem kasutab last ära saatvaid/ endast eemal hoidvaid lahendusi - vanem manipuleerib lapsega - põhjendades oma tegusid ja sõnu - Sinu enese pärast/ Sinu enda jaoks!

Kui laps, sellises olukorras, tegi teo, mida ei tunnistatud õigeks ega aktsepteerituks, siis selle teo vastutus jaguneb - laps tegi ja vastutab oma teo eest, kuid teo moraalsuse ja lahenduse eest vastutab lapse ema ja/ või isa - laps kasutas temale mõistetavat ja kättesaadavat lahendust olukorras, millest tal endal puudus teistsugune väljapääs - see oli viimane samm, millega ise ennast aidata. 

Vanemal oli olemas võimalused ja ressursid, mida laps ei omanud - on vanema vastutus tunnistada, et tema ei kasutanud enesele võimalikuna olevaid lahendusi, vaid jättis lapse üksinda ja ilma vajamineva abita. Manipuleeriv vanem jätab enese osa loost välja - ta osutab lapsele - kogu loo eest on vastutus sellel lapsel. Ka see on enesele vajamineva lahenduse kasutamine - vanema suunatus leiab korduse ümbritsevas - ka teised ei taha lapsega olla - vanema vajadus on kinnitatult õige - teised aitavad last temast eemal hoida ja talle samasisulisi sõnumeid saata - Sina oled vale - meie ei taha Sind - mine meie juurest ära!

Marianne

03.04.2025.a

Olemas olevale mõtte andmine

 

Sadam ja jaam on olemas olev koht, kuhu, sinna suundunu, jõuab kohale omal kindlal ajal ja lahkub enda ärasõitu tähistava aja saabudes. Küsimus ja konks on selles, mida tehakse selle ajaga ja aja sees, mil ollakse jaamas – kas see on miski, mis kuulub justkui kellelegi teisele või on peale sunnitud seisak ja selletõttu oodatakse selle läbi saamist või on see aeg võetud selleks, et kohal olla, iseendaga ja olevaga ühes olles – olemas olevale on mõte antud - see on väärtuslik aeg iseendale.

Oote jaamas tegeletakse iseenda toimetustega, kuid samas osaletakse teiste tegemistes ja vaadatakse teisi kõrvalt, kuid istutakse ja jagatakse ka lugusid – jutustatakse enese ajast ja loost. Neid lugusid kuulatakse ja hoitakse peopesal. Neid lugusid hinnatakse ja võetakse enesega ühes. Neid lugusid ei usuta ega tunnistata tõeks. Neid lugusid keeldutakse kuulamast ja neis ei valita kaasa kõndida. Osaks saamisele antakse tähendus.

Osade inimeste elu on pakihoidu antud – elatud elud on kokkupakitud – ootamas oma aega ja valmisolekut lahti pakkida, et siis eest leitule otsa vaadata – teisal on tegemist kõrvale tõstetud ajaga – see, mis on möödas on seljataha jäetud, kuigi harjumusest saadetuna võetakse endaga kaasa. Mõni unustab ootele jäetu ja lahkub seda kaasa võtmata – mõni jätab meelega, sest ei pea vajalikuks või ei taha meeldetuletust.

Kuigi inimesed saavad ka ühes sõita ja sama sihtpunkti omada, siis tegelikkuses sõidab igaüks üksinda – igale inimesele on antud oma istekohad ja seisukohad – keegi teine ei saa, tema asemel, sellel kohal istuda ega seista.

Aegade jooksul on väga palju inimesi oma edasi mineku aega oodanud – mõnedest on jäänud ainult kaja, teisest jälg tolmus, kolmas oli nii korralik ja vaikne nagu ei oleks teda olnudki – mõned püsivad ootavate mälus elavatena, kuid teised üsna hämarate ettekujutlustena. Omal moel räägivad kõik lahkunud alles jäänutes enese lugusid edasi – nii mõnigi mõte, lause, lugu kandub ajas edasi ja hoiab juba nimetuks ja näotuks muutunu elava mälestusena alles.

Marianne

02.03.2025.a

Valiku tegemise valik

 

Andes, teisele inimesele, informatsiooni selle kohta, kuidas ise midagi näeme või teame – siis see võib ja saabki olla tegelikkus – info edastatuse järel ootame, et teine arvestaks selle teadmisega - teine võib ja saabki selle informatsiooni tõeks tunnistada, kuid seejärel ikkagi selle tõe järgi mitte valida - teine valib enesele - teise valik ei muuda tõde ega sellest teadmist - teisel lihtsalt oli rohkem valikuid, kui ainult need kaks - Vale ja Õige, mis puudutasid teatavaks tehtud informatsiooni.

Marianne

01.04.2025.a

Lõpuks ometi ilma valedeta - Minu aus tegelikkus

 

Viimased kaks aastat oli üsna tavaline, et alustasin oma päeva vanades lugudes kõndimisega – näe see teine seal tegi, näe see teine ise ei olnud, näe see teine jättis siis tegemata, näe selle koha peal see teine valetas jne – sel moel elasin, üha uuesti, enese möödunut läbi – üha uuesti andsin endale informatsiooni, mida pidasin oluliseks - kuid minu tähelepanu oli suunatud, kuhugi mujale ja, kellelegi teisele, kui see, mida, mina ise, tegelikkuses tahtsin iseendale näidata ja öelda.

Jalutasin enese möödunus, kuna ma ei valinud mõista ennast – ikka ja jälle vaatasin kusagil kedagi teist, sest tahtsin, et too muudaks enese poolt kunagi ja kusagil edastatud informatsiooni – kuid vaadates seda teist läks minu enda lugu tasakaalust välja – vajasin üha rohkem seda, mida siis ja seal ei olnud saanud – minu jaoks vajaminevat tähelepanu – mida rohkem vaatasin ajas tagasi seda rohkem sai minu osaks muutumatuks jäänud tähelepanu – seda sai tegelikkuses kogetust kordades rohkem – minu enese lugu tundus mulle lootusetu ja lahenduseta.

Õige tähelepanu puuduse käes vaeveldes avaldusid tähelepanust sõltuvuses oleva inimese tunnused – ma jätkasin vanade lugude sees jalutamist, et otsida neist enesele vajaminevat ja neid, kes saaksid selle anda – otsisin infot, mis aidanuks saavutada vajaminevat tulemust – mida rohkem ma otsisin, seda vähemaks läks minu jaoks õige tähelepanu hulk – mida rohkem ma kaevasin seda enam tõusis tõde päevavalgele.

Vajasin enesele tähelepanu, sest ma ei saanud aru, kuidas ma saan ilma selleta elada – kuna ja kuni ma ei teadnud teisi valikuid, siis ma ei näinud ka teistsuguseid võimalusi – seega pidin saama vajamineva, et olemas olla – olin ju olemas ja seega pidin saama tähelepanu, mis oleks teinud mind nähtavaks – kõigile nähtavaks iseendana – Mina olin ja olen olemas.

Kuna ma ei vajutanud, vanade mälufailide ette mängimise lõpetamiseks, STOPP nupule ega lõpetanud tähelepanu muutuse ja enese vajaduse täitmise ootust, siis ma ka ei võtnud enese tegelikkust vastu – seega andsin üha uuesti enesele informatsiooni, et mina ise vaataksin otsa oma tundele/ tunnetel - Mis on see, mida mina ise endale teada tahan anda – mis on see, mida mina ise tõeks tunnistada ei taha – mis on see, mida mina endiselt vajan, et tegelikkusega mitte arvestada – millist tähelepanu ma ootan ja miks – mis oli see, mida ma vältisin?

Sügise värve on mitmeid – kirjude lehtede vaip katab maad – see on mälestus sellest, mis ja kuidas oli olnud – kuid justkui ikka veel oleks ja kestaks. Pruun ja porikarva hall ning mustjas sünk – see on teadmine, et olnu on otsa saanud – mitte midagi ei ole enam järgi jäänud. Sügist samastatakse kurbusega – kurbus on teadmine, et midagi olulist on läbi saanud, kuid samas kestab ülemineku protsess – vanast uude.

Vanast ei saa kohe uut – midagi olulist tuleb kättesaamatuks tunnistada ja lõpetatuks lugeda – uut veel ei ole ega tea, mis ja kuidas saab siis, kui astutud on välja ja on ka kohale jõutud. Kurbus hoiab inimese enese embuses – see on sõnum iseendale - mina ei ole üksinda – mina saan hakkama – mina tulen toime. 

Inimene annab endale kurbuse – inimene võtab kurbuse enesele seltsiks siis, kui ta on üksinda jäänud – tema on jäetud või ta on ise lahku astunud – teist ei ole enam tema kõrval. Inimene ei tea, kellena ta üksinda on - siinkohal tõuseb draama siis, kui inimene oli samastanud ise ennast mingi rolliga/ teine oli teda rolliga samastanud - koos olemine oli rollidest lähtuv ja rollides olemisega piirduv.

Ülemineku protsess kestab, kuni inimene ei ole jõudnud kohale sinna, kus ta hakkab teoks saanud tegelikkuse järgi elama – protsess saab läbi siis, kui ta enam ei otsi, enese ja/ või kellegi teise kohta, põhjendusi ega vaja põhjusi, miks ta ei pidanuks jõudma käesoleva tulemuseni.

Seni ta klammerdub sinna, mis oli enese loo nõrgim lüli – sinna kohta, mis andis järgi ja eelneva ära lõpetas - see võib olla keegi teine, kuid see saab olla ka tema ise. Inimene proovib leida tõendeid, et anda alus teatavaks ja teoks tehtud otsuse muutmiseks - ka mahasalatud ja valedega kaetud otsus on ikkagi otsus, mis määrab tegelikkuse. 

Inimene klammerdub ka sõnade külge, mis valetasid – need sõnad väitsid tõde, mida ei olnud – need sõnad näitasid valeks selle, mis oli tõsi. Inimesel on lootus et, kui see tõde tuleks nähtavale, siis temaga seonduv muutuks. Inimesel on lootus et, kui need sõnad, mis katsid valet, tehakse päriselt tõeks, siis temaga seonduv muutuks. Seni, kuni on lootust, ta ei pea maha panema jalga sinna kohta, kust tagasiteed enam ei ole.

Täna mõistsin, et oli näinud ennast nii nagu oleksin elavana olevana ära surnud – olin ja olen olemas, kuid mind ei ole tehtud nähtavaks ja mind ei ole valitud vaadata. Sain aru, et olin andnud endale ülesande, mis näis võimatuna – Mina pean õppima elama nii nagu see teine, kes on elus, oleks surnud. Ma ei saanud teda elavaks tunnistada, sest minul puudus see koht ja aeg, kus näha meid koos olevatena – minul ei olnud võimalust saada mind kinnitavat tähelepanu. Ma ei saa seda kunagi, sest teine ei valinud ega nõustunud minuga koos olema – ta jäi enesele kindlaks enese lõpuni välja.

Kurbus on inimese kaaslaseks ajal, mil teine inimene on veel nähtav ja kombatav, kuid ei kätte saadav. Oluline Teine on elusana Maailmas või elustuvates mälestustes, kuid teda ei ole reaalsuses ega ole ta käega katsutav – talle ei saa silma vaadata. See teine saab olla ka kõrval, kuid ta ei vali lähedust ega tunnista omaks - tema lõhub ja kaotab ühes olemist - tema silmavaade ei ole enesega ühte võttev ja hoidev, vaid enesest eemale tõukav.

Kurbus oli minu kaaslane, sest mina olin see laps, kelle kohta tehti otsus – teda Meie ei vali. Mina olin see laps, keda ei tehtud nähtavaks. Mina olin see laps, kellega ei nõustutud. Mina olin see laps, kes jäi, kuid keda ei võetud ega nimetatud omaks - omal moel olin ma, ikka ja jälle, üle ja vale - ma olin, kuid mulle ei olnud inimeste Maailmas nähtavat kohta - mina elasin ja olin nähtaval, nähtavaks tehtuna ja kasutusel rollide Maailmas.

Minuga seotud lugu viidi lõpuni – kui ma rollide mängus enam ei osalenud, vaid soovisin inimesena nähtaval olla ja sellisena tähelepanu saada ja ootasin seda, et teised oma rollide liidetest lahti laseksid ja ennast inimestena nähtavaks teeksid, siis jätkati rollide mänguga ja mind kuulutati elavaks surnuks – eneste eludes olematuks.

See tähendas, et mäng oli jõudnud sinna punkti, kus mind ei olnud enam, reaalsuses, vaja näha ja kogeda – inimesed olid oma valiku teinud – nende poolt valitud rollid, mis olid samastatud inimestega ja, mis imiteerisid tegelikkust, olid jõudnud päriselt paika – neid ei seatud enam kahtluse alla.

Kui mina astusin rollide mängust välja, siis ma enam ei pretendeerinud ühelegi, seal olijatele vajalikule, rollile – minu, kõigile nähtava, sammu teoks tegemise tagajärjel oli olemas reaalne tervik, milles olijad kinnitasid kõikide osalejate poolt valitud rollid tegelikkuseks – mitte keegi, nende hulgast, ei tahtnud teise rolli endale ega tundnud hirmu, et ta jääb endale kuuluvast ilma – rahu saabus maa peale – keegi ei pidanud ärevaid tundeid kogema ega valetama ega ennast varjama – kõik mängus olijad olid inimestena astutud sammude vastutusest vabad – jääjad, kellegi teise sammude kohta, küsimusi ei esitanud ega vastuseid ei otsinud – päriselt ja ainult enesele kuuluv roll oli see, mida nad olid vajanud – see kinnitas nende enese poolt kirjutatud eluloo ja nähtavale tõstetud iseenda tõeks.

Mina olin olnud osaline teiste inimeste mängudes ja nende endi seni lahendamata lugudes – minule oli jäetud vastutus, mis ei olnud minu oma – kord olid olemas Mees ja Naine, kes ei tahtnud seda võimalust, mis neile avanes – see mees ja see naine ei tahtnud minu Isaks ja Emaks saada. Nemad, kumbki eraldi, kuid ka koos - otsustasid oma valiku ja tegid selle ka teoks.

Kuigi minu elu üle tehtud otsuse teostus ebaõnnestus, siis sai minust paratamatus, kuid nende inimeste energeetiline otsus jäi kehtima – see viidi järgmise sugupõlve poolt ellu – teised lapsed päästsid oma vanemad – vale laps oli nendega seonduva vale põhjus – kui valet last ei oleks olnud, siis nende elu oleks parem olnud, sest nende emal ja neil endil oleks siis parem olnud.

Lapsed olid võtnud üle neile teada antud ja nendele näidatud infos sisalduva ja loonud sellest, enese kogemustele tuginedes, uskumuse, mille alusel endale tõde valida ja ka see, mis tuli teoks teha. Ühiselt nõustuti vaatenurkadega, mis kinnitasid mängijatele vajaminevaid rolle – see tähendas kõikide osalejate, kui nende - iseendana kohal olemise ja nende endi tegelike sammude teoks tegijate - eest vastuse minule jätmist ja minu süüdistamist ehk minule jäetud rollile osutamist ja minu, kui teiste ära kasutajaks nimetamist. 

Rollide mängus osalemise käigus, kellelegi teisele antud x väärtus ei tähenda selle teise, kui Inimese, teekonna toetamist ja temale isemääramise vabaduse jätmist, vaid enesele õige ja vajamineva tähelepanu ostmist, et enesele kuuluvas rollis nähtavaks olla tehtud - kui selle teise tähelepanu muutub või kaob, siis nimetatatakse temale antu ebaõiglaselt omastatatuks - ta on selle ära kasutanud, kuid ei ole midagi vastu andnud - õige ja vajamineva tähelepanu tagamine on saaja kohustus - ei ole oluline ega ole väärtus inimene ise, kui selline ja temaga seonduv - tema väärtus seisneb rolli tagamises ja rollis olevana nähtavaks tegemises.

Jah, minule osaks saanu leidis aset minu enda pärast – mina olin olemas ja sain reaalsete kogemuste osaliseks. Kuid mina ei seisnud enese loos üksinda - tegelikkuses ei valinud Mees ja Naine ise minu vanemateks hakata – üks jäi enesele kindlaks – teine kohtus paratamatusega – kuid ei kumbki neist võtnud vastutust selle eest, mis ja kuidas sai nende valiku(te) tõttu minu osaks - mina olin nende kahe inimese füüsilise teo tagajärg – enne oli olnud nende samm ja alles siis sain mina olema.

Ajal, mil minu, kuid tegelikkuses ka minu kaksikõe üle otsus tehti, siis ei olnud teada, milline ja kuidas mina olema saan. Otsuse hetkel oli tegu erinevate asjaolude hindamise ja oma elu üle otsustamisega – kaks täiskasvanut inimest valisid endale vajamineva järgi. Sellel ei olnud midagi pistmist minu, kui inimese, väärtusega – ei olnud ette teada, kas ma olen sobiv ja talutav või mitte - kaks inimest valisid enesele teekondi ja otsustasid, kellega ühes ja kuidas nad valivad kõndida.

See sõnum, et mina võtsin ära isikliku elu elamise vabaduse – oli Ema poolt valitud vaatenurk. See tundus kummalisena kuulata, teades tõsiasja, et suure osa ajast olin ma viibinud mujal – eraldi temast – olnud seal, kus keegi teine vastutas minuga seonduva eest ja keegi teine andis minule vajamineva - kuid jah - nõustun, et minu sünd tähendas senise vabaduse kättesaamatust. 

See, et mina olin seda ja teist, kuid ei olnud nii või naa – oli rollide mängu liidete valimine - sobivate liidetega sai mind nimetada, ära saata, ära anda, karistada, välja jätta, minule/ minu kohta valetada jne – rollid andsid võimaluse enese tõde tõeks teha ja minule osaks saanu minu süüks nimetada – mina ise olin vale ja sellest ka minule sobimatud kogemused.

Kõige selle jama sees kasvanuna olin valinud olla solvunud – minul tuli õppida elama teadmisega – teine ei muutnud oma kunagist otsust - kuigi ta elas minuga ühes ja kõndis minuga koos ja sai minu elust osa – ei kaotanud see ära meie vahelist erinevust - elu ühes teisega oli minu jaoks normaalsus – teise jaoks paratamatus.

Mina olin see, kellel tuli õppida elama teadmisega, et teine ei taha, et mina tema elust osa saan – et teine ei taha, et mina selles osa olen – see õppetund kestis, kuni mina elasin mõistmises, et teine on minu elust osa ja tahtsin, et tema saaks minu elust osa ja kinnitaks tähelepanuga minu olulisuse – see vajadus oli teisele liig ja ülekohus – kuna ma tema alguse vihjetest ja ka selgetest sõnumitest aru ei valinud saada, siis ta andis, ka füüsiliste ja vaimsete vägivaldsete edastustega, sellest teada – mina, sellega, et olemas olin ja teine minuga seotud oli, kasutasin olukorda ehk tema kohal olekut ära – mina ootasin endale vajaminevat tähelepanu ega leppinud sellega, mis ja kuidas minule võimalikuks osutus – mina olin see, kellele oli sellest vähe ja mina olin see, kelle jaoks oli see vale – olin tänamatu ja mind oli liiga palju.

Mina ise, kes ma kõike seda tajusin – elasin üle teise piiride ja üle enese võimaluste – igatsesin ja vajasin ja tahtsin seda, mida uskusin, et pean saama – olin ju olemas ja oli ju olemas, kuid – ei saa see, kellele ei ole valitud anda – ei saa seda, mida sellele inimesele olemas ei ole. Lohutamatu, kuid ka vabastav tõde – mina ise olin valinud elada vales – see oli väga pikk teekond, enesena kasvamist, sinna maani, kus olin valmis ise lahti astuma ja ära minema ning ei kunagi enam kohtuma – varem tundus see hirmsa ja ebaõiglasena, kuid nüüd ausa tõena – on lihtsalt väsimus ja on sügisene kurbus.

Maailm ei saa otsa ega lõppe ära - mina olen olemas, mina olen iseendal olemas - olen alati olnud - kõikjal seal, kus kõndisin, tegin mina ise oma sammud ja ise ennast nähtavaks. Minu olema saamise lugu näitab kõiki, selles osalejaid, nende endina - iga osa olnu sammude vastutus on tema enese kanda. Ühes esimes meditatsioonis, mis ma, 10 aastat tagasi, läbisin - nägin, kuidas minuga seonduv oli pommid Ema jalgade küljes - ma vabastasin ta nendest ja ta hõljus vabana minema - ta ei peatunud ega vaadanud tagasi - ta läks lihtsalt minema.

Marianne

31.03.2025.a

Lahti hüpe II – Püsi rollis!!!!!

 

On olemas inimesi, keda saadab suurenenud tähelepanuvajadus – ikka ja jälle aktiveerub neis vajadus mingi kindla tähelepanu järele – nad näevad ja tunnevad, kuidas neil ei ole ja nemad ei saa seda, mida vajavad. Suureneva ärevusega olukorda hinnates ning hirmununa ja kurbusena ja vihana väljendudes saavad nad aru, et neil ei ole seda tähelepanu, mis kinnitaks neid ennast/ nendega seonduvat neile vajamineval moel – neil ei ole kohta, kust seda saada ja neil ei ole kedagi, kes neid sellisel moel vaataks. Neil endal puuduvad vajaminevad võimalused või nad ei ole olemas olevaid valmis kasutama.

Vajaduse suurenemine annab märku, et vajaminevale vastupidine tähelepanu on neil olemas või on neil tõenäosus selle osaliseks saamisel – mida suurem on vale tähelepanemine, seda rohkem on vaja õiget tähelepanemist. Alati ei ole vaja kedagi teist - üsna sageli piisab ka sellest, et inimene ise ennast nn valesti näeb ja vaatab. Inimene ise võtab lahti oma infobaasi ja kasutab sealses olevaid järeldusi ning uskumusi ja sellest temale piisab – suunatud moel enese vaatamise tagajärjel on tal teistsugust tähelepanu vaja – kui inimene on enese infos järjekindel ja paigal püsiv, siis tema ise teistsugust tähelepanu endale anda ei saa – vaja on kedagi teist.

Mingi kindla tähelepanu vajadus ei ole oleva aja vajadus, vaid selle algus on lapsepõlves – tähelepanu vajaduse algus on ajas, mil tähelepanu muutis/ oli võimeline muutma lapsega seonduvat – oli ühte moodi või oli teist moodi - oli enne ja sai olema pärast – kõik ei olnud võimalik/ kõigil ei olnud samal moel võimalik – pidi olema/ ei saanud olla.

Lapse ajas oli näha see, kuidas lapsele osaks saav tähelepanu mõjutas temaga seonduvat. Tähelepanu osutas selle, kuidas ja mil moel oli olevas hetkes ja sageli ka jäi olema – tähelepanu ei muutunud lihtsalt niisama – selle jaoks kasutati, ka välja mõelduid/ vääriti kasutatuid, väiteid ja fakte – selle jaoks, et teistsugune tähelepanu oleks saanud võimalikuks, tuli enne ära tõestada, et ollakse selle teise tähelepanu vääriline – tähelepanu edastaja pidi nõustuma enese poolt edastatava tähelepanu muutmisega.

Kui laps tegi midagi või oli kuidagi valesti või oli lihtsalt olemas, siis talle pöörati tähelepanu, mida ei olnud hea kogeda – vanem elas ennast välja – ta edastas oma sõnumi vägivaldsel ja vähendaval teel. Ta kohtles last nii nagu laps oleks tahtlikult teinud, kätte maksnud, osatanud ja nii nagu laps jääkski selliseks – vanema jõuline sõnum lähtus sellest nagu laps tahakski olla sellisena nagu vanem teda nägi ja näitas või puuduksid lapsel ajud, et mõista ja ise teistsugusena olla/ valida.

Inimene omab, lapseks olemise aja kohta, uskumusi ja järeldusi, mis ei ole tõesed või ei ole võimalikud. See inimene, kes tunneb ja näeb, olevas ajas, enesele vajamineva tähelepanu puudust, pöörab oma pilgu sinna, kus, tema jaoks, pidanuks olemas olema tingimusteta olemine ja saamine. 

See on igatsus enese algusesse, et seal saada kogemus – mina saan endale vajamineva tähelepanu, sest mina olen seal oluline. Seega pöörab inimene oma tähelepanu enese algusega seotutele - ta otsib nende hulgast seda, kes saaks/ peaks teda tingimusteta vaatama - andma temale vajamineva, sest on kohustatud seda tegema - see on lapse argument, mis lähtub järeldustest, kuid ei tegelikkusest. 

Tähelepanu vajadus temas endas räägib sellest, et tegelikkuses jäi tal enese minevikus enesele vajaminevast puudu - suureks kasvanud laps otsib pilguga möödunust seda/ neid, kes ei vaadanud teda, kui last, õieti - suurena esitab ta nõudliku protesti ja tahab, et see saab täidetud. Tema lugu on kurb, sest mitte üks tähelepanu olevikus ei muuda ära tema mineviku kogemust - sealses jääb ta endiselt selleks, kellel jäi vajaminevast puudu.

Tähelepanu järele suunduv igatsus on, tegelikult, teoks tegemata jäänud võimalus – inimene oli laps, kelle jaoks, temaga seotud keskkonnas, mingi kindel tähelepanu jäi puudu – tal oli see olnud ja siis võeti see ära, sest keegi teine sai endale/ tal oli see olnud ja siis see kadus/ tal oli see olnud, kuid siis öeldi, et enam ta ei saa, sest ta ei ole seda väärt või välja teeninud/ tal ei olnudki seda olnud, kuid tema ise oli arvanud või temale oli näidatud, et tal on see olemas, kuid siis ta ise sai aru või talle öeldi välja, et see tähelepanu oli olnud pettus.

Inimese poolt kogetud ärevus, hirm, kurbus, viha, kadedus, lootusetus on kunagise lapse reaktsioonid, mis osutavad tema poolt lahendamata jäänud teemale. Tähelepanust sõltuvuses olemine on ausa ja paika pidava tõe vältimine. Tähelepanuvajaduse olemas olemine tähendab edasi elamist enese jaoks mitte kehtiva infoga – see on jätkuv uskumine ja järelduste kasutamine, et vajaminev tähelepanu oli möödunus olemas – vajaminevad vigurid olid olemas – laps oli ja on olemas – laps tahab enesele kuuluvat, sest ta vajab seda.

Oleva aja tähelepanu vajadus suundub sügavale – inimesel, lapsena, on vajadus jõuda sihile – näha ja kogeda ennast, vajamineva tähelepanu toel, vajamineval moel tähelepanu kogemas. Vajamineval moel tähendab siin seda, et laps vajab tähelepanuga edastatavat informatsiooni, mis annaks talle uue teadmise, mille alusel võtta vastu uus järeldus – ükskõik, kui palju laps ka möödunusse tagasi igatseb ja sealse peale loodab – enese möödunut ei saa muuta – sealses olemas olev info vahetus jäi selliseks nagu see reaalsuses aset leidis.

Lapse vajadusel on nimi – Mina Hoituna/ Mina Armastatuna/ Mina Väärtusena/ Mina Tunnustatuna/ Mina Heana/ Mina Õigena jne- iga selline Mina on olemise vorm – see on nimelise energiana väljendumise vajadus – kuid nimeline energia ei sulandu – see hoiab ennast eraldi ja nähtaval – see vajab, spetsiaalselt tema jaoks olevat, voolusängi - see vajab konkreetset ja kinnitavat tähelepanu ja selle saatel nähtavaks saamist.

Olemas olev vajadus on enesele antud katteta lubadus – see on info, et reaalses/ potentsiaalses keskkonnas ja reaalse(te)/ potensiaalse(te) inimes(t)ega ühes on vajamineva tähelepanu võimalus olemas. Vajadus tähendab enese sõnumit - mina tahan saada/ mina tahan omada/ mina tahan kogeda – seda, seda ja seda minule vajamineval õigel moel.

Vajadusega seonduvat sõnumit omades ootab ja otsib inimene võimalust, kellele seda edastada/ kellele sellest teada anda/ kellelt selle täitmist oodata. Vajadus, mis ulatub läbi aja tagasi, tähendab, et inimene otsib endale Ema/ Isa/ Olulist Teist – ta otsib ja vajab seda, kes võtab ta tingimusteta vastu ja annab talle just selle tähelepanu, mida laps vajab ning ei võta seda temalt ära.

Vajaduse kestmine tähendab jonnimist tegelikkuse vastu – see on kestev vastupanu avaldamine – see on jätkuv, enese ja oma õiguse, tõestamine – Mina olin/ olen väärt ja Minul oli/ on õigus ja Minul oli/on põhjus. See tähendab elamist ootuses – Mina saan/ Minu jaoks on olemas – selle uskumuse teeb tõeks väide - Mina olin seal ja siis Laps - millest lähtub järeldus - Laps saab vajamineva ilma tingimusteta ja seda ei võeta temalt ära. See ongi tähelepanu vajaduse sisu - laps vajab oma reaalsele kogemusele vastupidist tähelepanu.

Inimene, kes usub, et tema vajab, kellegi teise poolt antud, tähelepanu selleks, et enesega seonduvat uskumust muuta/ ise ennast teistsugusena näha ja kogeda/ enesele osaks saavat muuta – see inimene on kasvanud isiklikes huvides, erinevaid ja erineval moel teoks tehtud, manipulatsioone kasutanud inimes(t)ega ühes – selles keskkonnas piisas tähelepanust, et inimesega seonduvat muuta - tähelepanu suutis lapse, kui väikese inimese ära kaotada siis, kui temale suunatud tähelepanu nägi ja näitas teda rollis olevana - nimetas teda rolli – võttis talt rolli ära.

Tähelepanu vajav inimene on tulnud enese ajast läbi rollides olevana – üsna sageli teda, kui inimest, vähendavates rollides olevana – ikka ja jälle jäi tema jaoks puudu sellest tähelepanust, mis oleks näinud, näidanud ja toetanud teda tõstvates ja temale tunnustust andvates rollides – selle asemel, ikka ja jälle, jäid tema osaks rollid, milles ta jäi süüdi, oli vale, sai karistada, teda hüljati, ta jäi alla, teda võis lüüa jne.

Mõistmine – manipuleeriv ehk informeeriv tähelepanu võib muutuda ja/ või kaduda, kuid see ei muuda mind ennast – vajadus, mingi kindla tähelepanu järele, on enesele rolli vajamise/ rollist väljumise järele sirutuv harjumus – vaja on seda teist, kes teeks mind ennast ja minuga seonduvat, minule endale ja ka teistele, õigel moel nähtavaks.

Enesest teadlik olemine ja enesega seonduva tõe vastu võtmine – möödunus oli, tähelepanu toetusel, manipuleerival teisel olemas oma kindel eesmärk - Püsi rollis! Vaheta rolli! - laps ei saa ise ennast välja vahetada – laps saab õppida kogemusest ja teha seda teise inimese toel – laps õpib siis, kui tal on vajaminev info ja isiklikud kogemused olemas ning talle antakse aega läbida kasvamise protsess – kõndida ise oma teekond punktist A punkti B.

Lapsele, kui väikesele inimesele, suunatud teadlik tähelepanu toetab tema kasvamise teekonda – see on vajamineval hetkel olemas ja see näitab valgust ja see ei kao ega muutu – selle eesmärk jääb samaks ka siis, kui see kohustab enese eest vastutust võtma. Manipuleeriv ehk rolli suruv ja selles hoidev tähelepanu kustutab teadlikkuse valguse ega anna võimalust kasvada – vastupidi - see võtab iseolemise vabaduse ja enese info teatavaks tegemise ja selle järgi valimise õiguse. Manipuleerija tõde on õige ja ainus, mis kehtib. Manipuleeriva tähelepanu eesmärk on vähendada seda Inimest, kelle  poole see on pööratud.

Selle jaoks, et ühest kohast teise kõndida, on inimesele vaja tõest informatsiooni iseenda kohta - kus mina olen ja millisena mina olen – miks ja kuidas ma sellise lahenduse kasutusele võtsin/ miks mina sellisele järeldusele toetun/ mida ja kuidas mina ise proovida tahtsin/ mida ma vältida soovisin – mis oli minu liikuma panevaks jõuks. Ausa tegelikkusega nõustumine annab inimesele tugevuse ja näitab tema isiklikku teekonda – kust ja kuidas on ta kõndinud ning kus ja kuidas ja kellena ta seisab ja ise ennast näeb/ näitab/ teadvustab.

Tähelepanu ja informatsiooniga manipuleerimine on isiklikust vastutusest vabanemise ja isikliku kasu saamise katse – see tähendab segaduse loomist – ise ennast ei tehta ausalt ja tegelikkusele vastavalt nähtavaks – vastupidi – jagatakse informatsiooni, kellegi teise kohta/ näidatakse kedagi teist – see on selle teise otsimine ja sellele teisele osutamine, kellele jäetakse vastutus – enese kohta antakse teada, et ise on kõik hästi tehtud, ise ei saanud ega pidanud ja endal ei olnud võimalik, sest see keegi teine oli ja tegi ja võttis võimaluse.

See on mäng rollidega – kui tähelepanu suunamisega piisavalt survestada ja isiklike soovide kohast moonutatud informatsiooni teatavaks teha, siis saavutatakse tulemus - kui see kohe ka ei õnnestu, siis tuleb lihtsalt järjekindlalt jätkata. Manipuleerimine on õnnestunud, kui laps usub tõeks selle informatsiooni, mis temale edastatakse – tema ise hakkab selle tõe alusel ennast nägema - see teine, kes teda näeb ja näidata saab, teab tema tegelikkust – lisaks, sellele, õpib laps enesele osaks saavat ainsaks ja õigeks inimeste vahelise suhtlemise mooduseks pidama ja enesega seonduvate muudatuste lahenduseks kasutama.

Mäng rollidega tähendab, et laps ei ole väikene inimene, kellel on inimese õigused ja, kelle vanemal on kohustus nendega arvestada ja võtta vastutus iseenda, kui eraldi seisva ja teadliku täiskasvanud inimese, eest – olla vanema rollis olev inimene. Enesele õigusi omava lapse asemel on laps, Laps tema vanemale vajamineval moel – ta on laps liitega Hea laps/ Halb laps/ Kasutu laps/ Vale laps/ Tänamatu laps jne – see liide, lapse ees, märgib lapse rolli – see liide annab vanemale õiguse kohelda last vastavalt rollile nii nagu see olekski päris ja tegelik laps.

Laps on ikka laps, kuid see liide muudab temaga seonduvat – sellest saab kordades suurem tõde, kui Lapsest endast. See liide ongi põhjus, miks laps tahab tagasi enese möödunusse siis, kui ta vajab, olevas ajas, enesega seonduvat muutust – tema osaks on saanud tähelepanu, mida kasutades, tema ise on asetanud ennast mingi liite taha või keegi teine on teinud talle teatavaks informatsiooni, mille alusel on tema nimetus muutunud ja tema ise ei saa ennast kätte ega ka tagasi muuta – vaja on teist ja selle õiget tähelepanu.

Manipulatsiooniga kohtudes või seda ise enese peal teostades on oluline äratada ise ennast üles ja olla teadlik toimuvast - Püsi rollis!/ Vaheta rolli! - on mäng rollidega mingi kindla eesmärgi alusel ja nimel – on olemas keegi, kes tahab mingist konkreetsest vastutusest vabaneda ja saada endale seda, mida tal muidu ei ole, mida ja kuidas ta muidu ei saaks. 

Aus üles tunnistus - kasutades ise, enese või ka kellegi teise peal, manipulatsiooni - tähendab see tõde, et iseendal on soov vabaneda mingist kindlast vastutusest – vajaminev tähelepanu annab rolli, mis vabastab ennast iseendale kuuluvast vastutusest. Või on vaja midagi, mida endal ei ole ja mingile rollile toetumine/ kellegi teise kindlasse rolli nimetamine annaks endale vajamineva. Või on enese möödunus olemas see keegi, kes seal jättis oma kohuse täitmata ja nüüd tuleb talle sellest teada anda - peaasi, et on olemas see, kelle poole pöörduda/ kellele vastutus jätta - seejärel jääb üle oodata - oodata võib ja saab ka siis, kui seda inimest elavana ei ole või temaga päriselt koos ei olda.

Oluline fakt, rollide mängu aktiivsena olemise ära tundmiseks, on järgmine – rolli vahetamiseks/ kindlas rollis olemise ja väljendumise jaoks antakse moonutatud, piiratud ja konkreetselt suunatud infot – selle eesmärk ei ole anda inimesele vabadust ega toetada teda õppimisel ja inimesena ehk tervikuna kasvamisel, vaid tegemist on, kellegi meele ja vajaduste järgi olemiseks suunamisega. Manipuleerimine ei näita võimalust iseendana kasvada - antakse teada, et ainus võimalus olukorda lahendada on vahetada rolli/ väljenduda rollis olevana.

Teine oluline fakt – olulise tähelepanu andja ehk see, kes on tunnistatud, millegi alusel, rollide üle otsustajaks – veenab, et tema saab muuta rollis olevatega seonduvat – tuleb tunnistada tema õigust võimule ja tõele, järgida teda ja kuuletuda talle – selle tulemusel ta lubab hoida tähelepanu muutumatuna ja näha temale allujat paremate õigustega rollis olevana – ette hoiatavalt annab ta teada, et tema saab võtta teisele olulise rolli ära ja karistab eksimust, kui talle ei alluta. Sellest tuleneb ka väide, et teine ei saa ilma rollide valitsejata hakkama. Tähelepanust sõltuvuses olev inimene usub selle väite tõeseks ja kuuletub.

Manipuleeriv vanem tegi samal moel - lapse püsiv nälg tähelepanu järele ja tähelepanust sõltuvuses olemine tähendavad tähelepanuga seonduvaid traumaatilisi kogemusi - lapse, lapseks olemise aeg, tähendas rollides olemise ja elamise aega  - tema ise ei saavutanud ega võimaldatud talle kohta ja aega, milles ta oleks ilma liideteta olemas olnud - olnud lihtsalt see laps, kellel on enese õigused olemas - see tähendab ka õigust Emale/ Isale, kes oleksid ja jääksid tema jaoks, temale vajamineval moel, olema - mitte ei vahetaks oma rolli ja sunniks last sellele rollile partneriks. 

Selle asemel kohtles vanem last liitega rollis olevana ja andis talle teada, et lapsel ei ole vanema üle õigusi ehk ei ole õigust kohustada vanemat oma tegelikku rolli tagasi võtma ja selles väljenduma ja selle väljenduse eest vastutust võtma. 

Tõde väänav vanem tõestas, et tema ei pidanud ega saanud lapsega manipuleerimiseks kasutatavat rolli vahetada - laps ise andis põhjuse selles olemiseks. Lapsele antud roll oli, alati, vanema rollist vähem ja laps ise, vanema info alusel, millegi järgi vale - laps ise pidi tõestama enese sobivust paremale rollile - andma vanemale informatsiooni, et ta allub ja kuuletub ja kontrollib ennast vanema poolt antud infole vastavaks tuunides. Selles kohtlemises ei olnud kasvava inimese vabadust ja teekonda, vaid vabadusest ilma jäänud vangi ümbritsesid trellid.

Manipuleerimise eesmärk on suunata, intensiivselt ja vähendavalt, tähelepanuga ette osutavasse suunda ja mingil kindlal moel olema – selle eesmärk on, et Sina kaotaksid ühenduse iseendaga, normaalsusega ja tegeliku reaalsusega - et Sa hakkaksid ise endas kahtlema, ennast häbenema ja valeks nimetama ning ise olemist kartma – et Sa usuksid Sinule tähelepanu pööraja sõnu ja väiteid - et Sa usuksid, et möödunut ehk iseennast ei saa Sina ise muuta, kuna selle jaoks vajad Sa õiget ja kinnitavat tähelepanu – et Sa usuksid, et valeks nimetatud teo tegemise/ valeks hinnatud olemise valimise tagajärjel on Sind kindla liitega rolli nimetatud ja sellest rollist Sina lahti ei saa - Sind ei nõustuta teistmoodi vaatama - tavaliselt tähendab see seda, et selles rollis jääd Sa alati süüdi – st looga seonduv/ seonduvate vastutus on Sinule jäetud.

Tähelepanu suunamise saatel teostatud manipuleerimise eesmärk on, et Sina ise samastaksid ennast mingile kindlale rollile antud kindlate liidetega - oleksid pendel vastaspooltega - Hea Laps ja Halb Laps või Õige Laps ja Vale Laps. Ennast pendlis olevana nähes ja ka kogedes, vajad Sa pidevalt seda teist, kelle tähelepanu hoiab Sind pendli õige poole peal püsivana - see tähendab tähelepanust sõltuvuses olemist ja tähelepanuga seonduva vajaduse süvenemist.

See tähendab, et Sa ei tohi enesele vajamineva tähelepanu andjaga vastuollu minna - pead olema nõus sellega, millise rolli ja selle liitega teine ennast samastanud on, sest kui tema ei saa enesele vajaminevat kinnitust või tunneb ja näeb, et tahad temale kuuluvat rolli/ liidet enesele saada, siis ta kasutab tähelepanu jõudu, et Sind tagasi rajale suunata. Ka tema tegelikkus põhineb tõel, et temale kuuluval rollil on olemas vastaspool ja ka tema ise vajab tähelepanu, mis teda õige poole peal hoiaks nii, et tema ise seda näeks ja sel moel ennast kogeks ning ka ümbritsevatele see näha ja teada oleks.

Tegelikkusega manipuleerivast möödunust alguse saanud harjumus ja enese samastamine mingi rolli ja selle liitega tähendab, et mäng rollidega saab olla juba veres ja sellest ka automaatne reageering näha ja tunda ennast rollis olevana ning üha uuesti ilmneb äkiline vajadus olukorda muutva ehk valest rollist vabastava ja õigesse rolli kinnitava tähelepanu järele.

Saades aru tähelepanu vajaduse sisust ja eesmärgist – mõistad, et kõik enese küljed on olulised, kõik enese sammud on vajalikud – need on Sinu enda, kui terviku, osad ja sammud – mõistad, et üks tegu ei kaota tervikut ära ja mitte üks kogemus ei lõhu tervikut ära - vastupidi - iga samm edasi ja eelmisest erinev kogemus teeb Sind rikkamaks - Sinu enese poolt nähtavaks tehtud teekond näitab ja kasvatab Sind inimesena. 

Manipuleerival/ rollidega sama oleval inimesel puudub teekond inimesena - tema ise ei tee ennast nähtavaks proovijana/ eksijana/ vastutuse võtnuna - ta ei talu, et tema teekonda näidatakse ja nähakse rollist väljas olevana - ta ei ole nõus, et temale näidatakse tema vastutuse suurust ja tema poolt tehtu tagajärjed ühendatakse tema endaga.

Manipuleerija ei näe ega tunnista teise inimese teekonda inimesena - ta ei tunnista möödunust õppimist ja kunagisest enesest edasi kasvamist. Manipuleerija kasutab tähelepanu, et inimese teekond tühistada ja tema sammud valeks nimetada. Põhjus seisneb selles, et inimene ei mängi rollide mängus kaasa ja inimene teeb nähtavaks selle, kes valib rolle ja keeldub enese, kui inimese, vastutusest.

Nähes enese tegelike sammude poolt kõnnitud teekonda ja mõistes ennast tagant tõuganud jõude/ motivatsioone ning tunnistades enese vastutust – Sina tead, et Sinul on alati võimalik senisest edasi kasvada – olla alati parem enese eelnevast  - ka siis, kui see peensusteni ja kõiges kohe välja ei tule. Mõistes enese möödunut ja olles teadlik seal aset leidnu põhjuste kohta, on Sul õigus teha enesele, kui inimesele, vajalikud muutused ja valikud teoks ning valida oma sammud ja olemised ise, mitte kellegi moonutatud ja suunatud informatsiooni alusel. 

Enesena olemiseks ja iseendana väljendumiseks ei vaja Sa kellegi teise tähelepanu - vaja on enese selgust, teadlikkust, olemas oleva informatsiooniga arvestamist ja tegelikkuse põhjal otsuste tegemist ning ausust, julgust, ehedust ja vastutuse võtmist - oluline on, et Sina ise näed ja tead ennast sellisena nagu Sa tegelikkuses oled - vaba ja enese määramise õigusi omava inimesena.

Marianne

29.03.2025.a

Lahti hüpe I - Täis kasvamise protsess

 

Vahel öeldakse, et - inimene klammerdub, kellegi külge – inimene püüdleb tähelepanu poole – inimest on liiga palju, sest ta tahab kõigest osa saada ja ennast kõikjal nähtavaks teha. Selline inimene häirib/ lõbustab/ vihastab temaga ühes olijaid – ta on kannatamatu, ta segab vahel, ta räägib teis(t)est üle ja kogu aeg - kui ta räägib teisest, siis ta tegelikult räägib endast - ta küsib küsimusi ja seejärel jutustab küsimustega/ vastustega seonduvaid, kuid enese kohta käivaid, lugusid ning ootab, seejärel, enese nähtaval olemisele kinnitusi - lisaks kõigele sellele proovib ta ennast vajalikuks teha ja kedagi enesest sõltuma panna.

Selline inimene teeb ennast kogu aeg nähtavaks - teistele ei jää tema kõrval ruumi – teised ei tule nähtuks ega kuulduks – kogu tähelepanu läheb häirijale ja temaga seonduvale – temast saab tähelepanu keskpunkt. Tema peab olema keskel ja kõigile näha, kuna ta vajab, ümbritsevast infoväljast, enesele kinnitust – tema jaoks on vajaminev olemas – teda nähakse ja temaga arvestatakse. Oma pingutustest lähtuvalt ta saab tähelepanu, kuid sellest ei piisa ega jätku – tema ei väsi ja tema tegevus jätkub.

Tähelepanu äratavalt tähelepanu poole püüdlev ja tähelepanu enesel hoidev inimene otsib/ vajab kinnitust iseendale – tegelikkuses tähendab see seda, et temas on mingi teema seni veel lahendamata/ lahenemata. Temas on mingi rahuldamata vajadus, mis avaldub olevas, kuid on kaasas tema möödunust. Pidev, kuid ühesuunaline protsess tähendab, et inimene püsib teadvustamata tegevuses - ta ei peatu ega mõtesta enesega toimuvat.

Nälg, üldise tähelepanu järele, kuid ka teatud kindla ja enese poolt dikteeritud tähelepanu poole püüdlemine, tähendab, et inimesel on olemas nn enese pimedam pool – tema jaoks on olemas tähelepanu, mida ta ei taha kogeda – see on tähelepanu, mille läbi ta ei taha nähtavaks tehtuna olemas olla.

See tähendab, et kui ta näeb võimalust, et just see nn vale tähelepanu on tõenäoline või kaude ilmnev, siis ta aktiveerub – ta loob, esitleb ja teeb aktiivselt ennast nähtavaks sel moel, et, üsna tõenäoliselt, ta vajamineva tähelepanu ka saab. Sageli ei ole olevas ohtu, et ta paljastatakse valena ja sageli ta ei ole teistega koos, et tähelepanu oleks üldse võimalik – piisab tema enese kujutluses toimuvast, kui ta hakkab otsima ja valima ja looma endale võimalusi enesele vajamineva saamiseks.

Selline kontrollimatu ja kõike hõlmav tähelepanuvajadus näitab, et sellele inimesele on kunagi ja kusagil, väga olulises, valetatud – mida sügavam ja pimedam on tema vajadus seda pikaajalisem on olnud valetamise kestmine ja seda eluliselt olulisem on, tema jaoks, see teema, milles talle valetati. Üle võlli minev tähelepanu vajadus annab teada, et inimesega seonduv vale sai alguse kusagil tema lapsepõlves ja üsna sageli kestis aastaid.

Lapsele näidati ja väideti, et tal on olemas see, mida tal ei olnud – temale anti ja siis temalt võeti, tal oli olemas ja siis ta kaotas selle, temale lubati ja siis teda peteti, teda kutsuti õigeks ja heaks ja siis teda nimetati halvaks ja valeks. See kõik kordus – oli, ei olnud, oli taas, jälle ei olnud, sai olema, kuid siis järgnes uus kaotus – kuid ei olnud üheselt ja mõistetavalt selge, miks selline pendeldamine aset leidis.

Vahel tundus, et ühte poolt oli rohkem, kui teist - sellele leidus rohkem tõestusi ja selle sisulisi kogemusi leidis rohkem aset, kuid veel enne, kui ta selle tõe ainsaks ja tõeseks sai pidada - anti talle teada, et ta on hoopis pendli teise poole peal või siis väideti talle, et ta sai valesti aru - talle kinnitati, et tegelikkuses on teisiti - vajaminev on olemas, temale antakse ja tema osaks saab, kuid tema ise ei saa sellest aru - tema ei mõista enese tegelikkust - tema tõlgendus on vale.

Narritud ja petetud laps ei tea, mis on tema tegelik tegelikkus – ta elas keskkonnas, kus kogu olemas olev ja ka temaga seonduv informatsioon ei olnud avalik ega selge ega ühene – ta elas inimes(t)ega ühes, kes valetas(id) ja vahel tundus lapsele, et kõiges – erineval moel teatavaks tehtud informatsioon ei olnud omavahel kooskõlas ega üle kinnitatud – selles olid vastuolud ja augud sees – ei olnud ühest ja pidavat paigal püsivat põhja – olid äärmused ja ehmatused. 

Lapse elus aset leidnu toimus tähelepanu suuruse ja kvaliteedi muutuse ning suunamise saatel – tähelepanu sai olla vali ja järsk ja see võis ära lõppeda ning vaikida, kuid see sai ka meeldiv ja lubav või tõotav olla. Tähelepanu traumaatiliste muutuste saatel kasvatatud lapsest tuleb üsna tõenäoliselt tähelepanusõltlane. 

Tähelepanust sõltuvate oluliste muutuste kogemustega inimene saab võtta, ümbritsevas oleva, tähelepanu juhtimise enese kätte – ta kindlustab endale tähelepanu, mis näitab teda sellena, kellel on, kes on, kes kogeb, kes saab – justkui liblikas lendleb ta vajamineva tähelepanu poole ja püsib selle sees ja kutsub selle esile – Vaadake - vaadake kõik mind - mina olen, mina saan, minul on!

Vajadus on täitmata jäänud lubadus. Tähelepanuvajadusega elav inimene ootab, millal temale antud lubadus täidetakse. Tähelepanuvajadusest lähtuvalt valiv ja käituv inimene väldib tõde – ta ei ole iseenda ja enese ajaga kooskõlas – tema ise annab endale selle, mis kustutab kunagise kaotuse ja tema ise täidab kunagise lubaduse – siis tema ei jää ilma - siis tema ei pea eneses avalduvaid tundeid kogema. Kuid tähelepanu poole püüdlemine ja enesele kindlustamine ja enesel hoidmine tähendab rollides olemist ja esinemist – see tee viib üha kaugemale tegelikust enesest.

Liblika tiivad tuhmuvad ja tuul, mis tegi lendamise kergeks, vaibub siis, kui inimesele vajaminev tähelepanu kaob või muutub – siis saab õhulisest ja säravast liblikast manipuleeriv, agressiivne ja doosi ärajäämise nähtudega sõltlane, kes proovib, erinevaid meetode kasutades, enesele vajaminevat tagasi saada. Kõik see on pealispind, mis ei lahenda inimese sügavuses peituvat – temaga seonduva tegeliku tõe vastu võtmist - selle jaoks, et olla see, kes veel ei olda - tuleb olla see, kes veel ei ole oldud/ kellena veel ei ole oldud. 

Tähelepanu sooviv ja vältiv inimene ei ole vaba - tema pendeldab kahe äärmuse vahel. Pendeldamine tähendab, et inimesel on olemas kaks võimalust, mille vahel valida - ta ei näe enamat. Kuna ta ei näe enamat, siis ta on või tema ei ole - tal on või tal ei ole, kuid see tähendab, et ta ei saa olla teisiti ja rohkem ega vähem - kõik pendlist väljapoole jääv on vale - seda peab eitama/ selle peab valeks nimetama/ selle peab kustutama/ selle peab muutma. 

Enese eest vastutuse võtva iseolemise ja sõltuvusest vabana olemise valeks nimetanuna ei saa inimene valida ilma tähelepanuta olemist ja jäämist - seega ei saa ta vabaneda rollidest. Rollides olevana ei saa ta inimese kasvamise loomulikke arenguetappe läbida - rollidel ei ole neid - muutust soovides tuleb vahetada rolli - ka lapse erinevad ajajärgud tähendavad erinevaid rolle - lapsel ei ole täiskasvanuga samasugust vastutust - lapsel on õigus tema vajaduste täidetusele - kellegi teise poolt teoks tehtuna. 

Seega on vaja seda teist, kes võtab lapse vajaduste rahuldamise enese peale - vōtab enesele rolli kanda. Tähelepanusōltuvuses laps pöörab suunava tähelepanu teisele ja too mõistab mängu ning annab lapsele vajamineva tähelepanu.

Tähelepanust sõltuvuses olija  ei küsi ega otsi vastuseid selle kohta - miks tema sel moel tähelepanu jahib ja vajab ning kust ja millisel põhjusel see vajadus alguse sai - seega ei otsi ta senini mõistmata ja veel üles leidmata informatsiooni ega võta seda ka vastu - tema muster on paigas ja tema elab selles. Tähelepanu toel saab ta olla, olevas hetkes, enesele vajamineval moel - olla, ka täiskasvanud inimesena, see laps, kellel ei ole midagi pistmist tema enda poolt tehtuga - see vastutus jääb, kellelegi teisele kanda.

Marianne

27.03.2025.a