Teise elu vaikiv pealtvaataja I - Mina ei olnud koos õige Sinuga

 

Üsna sageli kulgevad inimeste teed kõrvu ja pikemat aega – nad elavad läbi ühiseid hetki ja teavad teisest nii mõndagi, kuid ometi nad ei tea ega tunne seda teist. Põhjus on selles, et nad kogevad seda teist, enese kasutuses oleva teabe, võimaluste ja mingisuguste tingmärkide alusel ning mitmesuguste indikaatorite kaudu, mis ei tähenda kõike ja võib ka olla, nii iseenda, kuid ka teise poolt, suunatud ja tõkestatud.

Arvamus ja ettekujutus, teisest, põhineb sellel - millise info teine enese kohta kasutada annab/ milliseid tundeid on teine võimeline tagama/ milline tunne on siis, kui teisega koos midagi teha/ mida teisega koos olemine võimaldab ja mida takistab/ mil moel teine enese ellu sobitub/ mida tähendab see koht, kui teist ei ole või teisega ei saa koos olla/ kui palju ja milles saab olla iseendana jne.

Edastatud ja vastu võetud info on valikuline ning ka ühisel väljal olevasse informatsiooni suhtutakse valikuliselt – enesele/ teisele olulisest teada ei anta ning enesele mittevajalik ja enesega seotud loo sisse sobimatu jäetakse kõrvale – seda seni, kuni see ei sega või ei kohusta või ei ole huvitav/ vajalik, kuid ka siis ei pruugita sellega arvestada – see on midagi, mis saab olemas olla, kuid seda ei võeta kasutusele või nimetatakse see valeks, millega ei pea nõustuma.

See, enesele sobimatu ja mittevajalik ning ka puudulik, tähendab, et inimest nähakse lünklikult ja teda teatakse valikuliselt – tema kohta teada ja kasutusel olevast kujundatakse uus tervik, kellega siis suheldakse. See inimene, kes ise valib, millest ta enese kohta teada annab, millest ta vaikib ja mille kohta valetab – loob enesest terviku, kellega teisel on võimalik suhelda.

Ega ära kaotatud ja varjatud osad kuhugi kao – need mõjutavad suhteid, tagataustal olevatena. See inimene, kes ise kujundab teisest enesele sobiva, põrkub kokku tegeliku terviku ilmingutega ja ta on raskustes kahe erineva suuruse kokkupuutepunktidega ja sellega, et temale teada olev ei osutu tegelikkusega kooskõlas olevaks – temal ei ole ja tema ei saa seda, kuidas ja mida ei ole olemas olnudki – selle asemel on teine tegelikkus, mis ei sobi ega ole vastuvõetav.

See inimene, kes ise kujundab endast Mina olen selline`, põhjustab segadusi ja vastukäimisi ning veab enesega seotuid alt siis, kui toob nähtavale enese teise poole väljendusi ja tahtmisi ning enese poolt kastutada antuna ei ole ta selle suhte tugevus, vaid selle nõrkus, sest kujundatud Mina ei jää üheseks ja püsima. Segadus peitub selles, et teine ei ole olnud suhtes selle versiooniga, kellena inimene, sellele teisele, ise ennast ei ole näidanud.

Teine on enese elus olemas, kuid seda teist, inimesena, ei teata ega tunta siis, kui see tähendab enesest/ teisest kujundatud rollidele ehk - Mina olen selline` - peatuma jäänud suhet ja suhtlust. See inimene, kes kohtub, Mina olen selline` rollis olevana, teise samasuguse rollis olijaga – soovib kogeda töötavat ja perfektset rolli sooritust – tema tahab tähelepanu enesele, kui rollile ja samasuguse tähelepanu pöörab ta ka teisele – see, milline ollakse inimesena, kui tervikuna, ei puutu asjasse.

See inimene, kes tohib/ saab/ peab olema mingi kindla rolli/ oma põhirolli suunatud väljendusena – peab ära muutma, kaotama ja varjama enese need osad ja teemad, mis ei sobitu temalt oodatuga – temalt oodatakse rolli, kui ameti, eetika järgimist – vastavust oma rollile – temalt eeldatakse oma rolli professionaalset täitmist – ameti pädevust ja soorituse kvaliteeti.

Pretensioonid ja rahulolematus lähtuvad rollis olijale antud hinnangust, kuidas teda kogeda oli ja mille ta võimalikuks tegi – kui professionaalselt ja kvaliteetselt ta oma rollipartnerile enese kogemise ja tollele enesena olemise võimaldas. Etteheide annab teada, mis ja kuidas ei olnud sobiv ega õige – nõudmine annab teada, kuidas peab edaspidi olema ja millest tuleb kinni pidada – need on suunavad juhised, need ei ole ausad ja avatud läbirääkimised.

Mina olen selline` - kindlal moel olijad põrkuvad ja nagistavad, kuid üsna tõenäoliselt vaibuvad, kahandatud ja kohandatud piiridesse – kuna väljendus ja kujutlus ei ole tegelikkus, siis nad tõmbuvad koomale või võitlevad välja paremad tingimused. 

Kuna nad ei ole kohal tervikuna, vaid mingi versiooniga iseendast, siis on üsna tõenäoline, et neil on olemas teine/ teised kohad, kus ilmneda sellisena, millisena konkreetses suhtes ei ole võimalik. Nad jagavad ennast osadeks ning annavad ise endale koha ja kasutavad erinevaid võimalusi, kus enamana või teistsugusena kohal ja nähtaval olla. Seega ei ole kaotus, ühes kohas, nii suur, et see mõjuks väga traagiliselt ja seda suhtlust/ partnerit oluliseks pidama sunniks - saab kaotada, et teisal võita. 

Nende vaheline lahing põhinebki selles, kui palju saab, edaspidi, enesest kõrvale jätta ja, kui palju saab teise tegelikkusega mitte arvestada versus see, kui palju peab enese tegelikkusest nähtavale tooma ja, kui palju peab enesele ettekujutatut, tegelikkusega vastavusse, muutma – seda kõike ikkagi nii, et enesele mitte sobiv ja mitte vajalik jääks kõrvale.

Kõik inimesed ei vali rollidesse astumist ja nendesse lahterdamist – mõningad julgevad seista iseendana. See inimene, kes tahab endaga seonduvast teada anda ja teeb seda otse ja selgelt, välja öelduna – hoiab teist inimest iseenda kohta käivaga kursis – ta teeb seda selleks, et teine teaks ja saaks aru ning oskaks arvestada ja valida – seda teist ei peteta – talle jäetakse ausa valiku ja paika pidava otsuse tegemise õigus.

Inimene, inimesena, ootab vastu samasugust ausust, ehedust ja tahet – olla koos ja kõndida ühes, ilma mängimisteta – ta ootab seda, et suhe põhineks tegelikkusega kooskõlas oleval, sest siis saab ta enese ja teisega aus olla. Kuid see, kes näeb ja teab ennast Mina olen selline` olevana, ei näita ega räägi endast, kui inimesest, kõiges ja täpselt – tema püsib enese rolli piirides ja varjab enesest neid osi, mis takistavad saamast või sunnivad millekski, mida ta muidu ei saaks või kuidas ta siis peaks.

Sellel hetkel, kui inimene toob välja mingi teema, et - temal on/ ühises leiab aset/ tema ei taha, sest tema peab/ tema vajab, sest muidu tema ise peaks ennast vähendama ja enesele/ teisele valetama, siis leiab tema ja rollina oleva vahel aset konflikt – inimene rikkus teise mängu ära, inimene tõi välja lood ja teemad, millest ei räägita/ mis ei kuulu selle mängu sisse ja seega ei ole teine see, kes peaks nendega arvestama.

Teine annab teada, et inimene peab ise ennast vaigistama ja enesele olulist/ vajalikku mitte tahtma – inimene peab sobima sellega, mis ja kuidas on tollele ette antud, ette näidatud ja võimalikuks jäetud. Ta osutab tähelepanuga sellele, millisena tema probleeme tekitanud inimest näeb ja küsib ka üle, et toda eneses kahtlema panna - Kes Sina selline oled, et tuled siin - minule, seda ja niisugusel moel, midagi ütlema! See ei ole küsimus inimesele, vaid osutamine Mina olen/ Sina oled selline! olemisele.

Teine muudab enese tähelepanu suunda ja väljendust - ta saab vihaseks ja ärritub – see tähendab, et ta toob enese nähtavale - temal on ju ka teemasid ja rahulolematust, miks tema siis nendele, teise inimese käest, tähelepanu ei saa – miks see teine temaga ei arvesta – kuidas on sellel teisel õigus, tema käest, tahta, kui see teine ise on hoolimatu ja vale.

Tõde on selles, et mitte keegi ei ole, temalt, tema õigusi ära võtnud – tema ise ei ole neid kasutanud, sest ta ei ole olnud sellel tasandil, kus selline info välja tuua. Tema ise on see, keda on takistanud enese Mina olen selline` piirid ja enese kohta käivad uskumused ja soov vältida iseenesele osaks saavat tähelepanu – seista nähtaval selliste külgedega iseendast, mis muudaksid mängu ja takistaksid Mina olen selline` olemist.

Tõde on selles, et tähelepanu ja õige olemine, mingile Mina olen selline` olemisele, on sageli nii konkreetne ja spetsiifiline, et sellega seonduvalt ei ole võimalik ega põhjust anda ja tagada tähelepanu sellele inimesele, kes enesele vajamineval moel nähtaval tahab seista ja ise ennast sellisena kogeda. Mingisuguse osana olemine ja selle ühe osa suurendamine tähendab, et teised kaovad ära või jäävad varju või muutuvad ebaolulisteks.

Nii see, kes püüab olla iseendana, kui ka see, kes tahab olla Mina olen selline`, kuid kellede kohta on käibel kujutlus, mis ei ole vastavuses tegelikkuse või enesele valituga – mõlemad vajavad tähelepanu, mis oleks õige ja just sellist iseennast nähtavaks tegev. 

Mina olen selline` olija keeldub selle tähelepanu vastu võtmisest ja selle andmisest, mis ei lähe kokku tema vajaduste ja olemisega. Inimene ei nõustu selle tähelepanuga, mis kaotab tema terviku ja on suunatud mingisugusele kujutlusele temast - tema ei anna teisele tähelepanu, kui rollile, vaid inimesele, keda ta näeb reaalselt ja kogeb vahetult.

See tõik põhjustab jätkuva vastu olemise ja ühisele tasemele jõudmise võimatuse – see on erinev info, mis on erineval eesmärgil edastatud. Inimene inimesele – need on Sinu sammud ja valikud, inimesena, võta nende eest vastutus – tee oma sammud ja valikud inimesena, et Mina saaksin Meie ja enese suhtes aus olla. 

Mina olen selline` teisele samasugusele – tee oma sammud ja valikud sellisena, et Minu Mina jääks minule alles – võta vastutus selle eest, et Minu mäng ei saaks häiritud. Vastu seismine laheneb siis, kui valitakse teisega sama tasand ja keel – teisel juhul kestab sõda ja üsna tõenäoliselt minnakse lahku.

Siis, kui inimene jõuab mõistmiseni, et kontakt jääb rollide tasemele ja tema ise, enese tervikuna, ei ole nähtav ega aktsepteeritav, siis on tegemist kaotusega - tema ei olnud koos sellepärast, et olla osana endast - tema nägi teist inimest ja oli temaga koos võrdsena - ta nägi teises enesele teekaaslast ja temal ei olnud sellele teisele asendust - ühine aeg, kui ühine aed, mida tema hoidis ja kuhu tema ise taimi külvas, jääb seljataha - ta saab kaasa võtta ainult iseenda - tema teekond jääb temaga.

Marianne

06.07.2025.a

Lähedusest kaugemal astunu

 

Olevas ilmneb oluline info, teise poolt valitud ja teostatud läheduse kohta – see on kaugemal iseenda omast ja kaugemal väidetust/ välja näidatust. See on üksinda olemine ja välja jäämine – teist ei ole enese jaoks olulisel hetkel kõrval, teine ei ole enese tugevus ajal, mil on selle järgi vajadus – üksinda olemine on näha ja see on kogetav.

Üksinda olemine tähendab, et ühendus ei ole olnud inimeste tasandil, vaid on olnud piiritletud rollidena – siit, siia maani ja selles mitte. Rollide tasand annab teada, et inimene on üksinda, iseendaga – inimeste vaheline lähedus ja mõistmine on puudu.

Mina olen teisest eraldi ja Meie sees üksinda – see on üles äratav ehmatus – Mina enam ei ole/ Minul enam ei ole/ Mina enam ei saa - see on enese kaotuse kogemus – tegelikkuses on see enesele võimalikuna olnud rolliMina kaotus.

Suhtes, kus üks on kohal iseenda tervikuga ja teine on kohal kujundatud osana endast – ei saa inimesena kohal olemise valinu olla kõiges ja alati iseendana – rolli valinu püsib paigas ja temaga suhtlemine tähendab tollega sama tasandi valimist, sest muidu on ebakõlad ja suhe laguneb.

Siis, kui inimene seisab iseendana nähtavale ja ei mugandu ega vähenda ennast, siis kaob senine suhtepartner ära – see ei ole tema tasand, millel ennast nähtavaks tuua – ta ei ole nõus ennast lisama ega tervikuna kohal olema.

Ehmatus toob kaasa tasakaalu kaotuse – senist ei ole enam olemas – senine on kehtetu, sest on selge, mida ei ole ja kuidas ei saa – on selge, et ei ole pidavat pinda seal, kus see tundus olevat ja ei ole enesel seda, mis näis olemas olevat – alles jäi reaalsus.

Minu inimene ei osutunud Minu Inimeseks, vaid teiseks inimeseks, kes valib ennast ja on mõtestanud, seotuse/ koos olemise, rollina või näeb ennast Mina ja Maailm – teised on osalised, kuid kõrvalised – tema ellu ja asjadesse puutumatud – osalised sobivatena, kuid välja jäetud siis, kui ollakse valed.

Ennast kaitsev vajadus on viia, oma asukoht, vastavusse, et ise ei oleks sellises kauguses, kus teine saab haiget teha ja vähemaks võtta – teoks tehtud samm annab enesele teada, et selles kohas ei ole põhjust teise peale loota/ seal ei tule teisega arvestada, st enesele kuuluvat ja enese jaoks olulist jagada/ seal ei pea, enesega mitte arvestavalt, teise jaoks olemas olema.

Reaalsuse mõistmine tähendab, et olemas oleva tegelikkusega tuleb arvestada ja ise ennast teise poolt valitud kaugusega vastavusse viia. Uue kauguse sisse seadmine on valuline protsess – see on ise endale piiri seadmine ja enese väljenduste ja valikute piiramine – see ahistab ja kohtab protesti, sest toob välja kaotuse suuruse, mis on kogetav ülekohtuna enese arvelt – ära kadunu ja kättesaamatu oli ka Minu elu ja Minu võimalused.

Enesega seonduva muutmise hetkel on tahtmine vältida seda teist, kes on justkui samal moel olemas, kuid tegelikkuses ta sama enam ei ole. Teine ei ole enam mingite tingmärkide summa, enese ettekujutus ja enesega sama – teine on tema ise, tema poolt valitud moel ja teostusena. Teise vältimine on enese häbi ja valu peitmine – häbi, et teisega ühendus on enesele oluline – valu, et teine samal moel oluliseks ei pea.

Tõde toob kaasa viha, et varem ei lõpetanud ja enne ei mõistnud – justkui see aidanuks olevat vältida. Viha taha on peidetud teadmine, et tõde oli nähtav ja kogetav, kuid sellest valiti vaadata üle ja mööda ning seda kujutati teiseks, põhjusel, et enesele vajaminev oleks kogetavana edasi – lugu kestis, sest ise ei oldud, enesele võimalikust, valmis lahti laskma ja senisest olevast, kui iseendast, kaugemale astuma.

Senisest kaugema kauguse valimine on hirmutav siis, kui ise ollakse olnud rohkem ja andnud enam, kui teine – siis ei ole teada, milline seotus jääb alles – mis ja kuidas jääb enesele järele – kas üldse. See on mõistmine, et kui ise on oldud rohkem ja panustatud enam, siis ongi tagajärjeks olnud vajaduse kogemine – teise vajadus, sinna ja sellesse, kus seda teist ei ole olnud seismas ja, mida ei ole olnud andmas.

Hirm põhineb mõistmisel, et kui senine oli vale, sest enesele teada olev informatsioon oli puudulik, moonutatud ja vale, tõeks uskuma suunav – siis see alus ja põhi mõte, kuidas ja mille pärast koos oldi, ei olnud kooskõlas tegelikkusega – see ei olnud üks tervik, sest see oli eesmärgipäraselt piiratud võimalus – selles ei olnud kohta kõigele sellele, mis oli olemas ja, millest oleks saanud luua enamat.

Kaotuse valu tähendab, et kogu senine saab, ühe viipega, minevikuks – käes on uue alguse null, millest tuleb edasi kõndida, kas eraldi teedele või lähemale teisele. Enese käes on iseenda tõde – enese sammud ja valikud, kuid teise kohta sama olemas ei ole – teise motivatsioonid ja eesmärgid on teadmata. 

See tähendab, et iga enese samm on olnud vale – see ei ole olnud kooskõlas tegeliku teisega ja ühes olemine on valitud valedel alustel. Kaotuse suuruse nägemine tähendab eneselt ära võetud aega ja võimalusi – enese Mina kaotused – ei ole teada, mis ja kuidas oleks olnud siis, kui kõik oleks olnud päris.

Tegelikkuses, hoolimata sellest, mis tuleb nähtavale ja kuidas saab olema ning kui palju oli valet, jääb inimese teekond alles – inimene, kes oli aus ja valis iseendana ning enesele teada oleva põhjal – kõndis iseenda teekonnal – tema sammud on näha ka siis, kui ühist teed ei ole – tema sammud on näha temas endas – see on tema kasvamine inimesena. Kui inimene on olnud, rollide suhtes, inimesena ja jäänud selle rägastikus inimeseks, siis tema ei ole ise ennast ära kaotanud – tema on võtnud vastutuse enese tegude ja nende tagajärgede eest endale.

Suures inimeses räägivad lapsepõlve jäljed – Ema/ Isa kaugus iseendast – ehmatavad avastused ja hirmsad üle elamised – See teine ei ole minuga samas/ See teine ei jää minuga/ See teine saab ilma minuta/ Mina ei ole sellele teisele oluline – see teine ei ole Minu Inimene, kuigi tema olemas olemine ja tema valikud annavad teada - et ta on seda/ et ta peaks see olema.

Täiesti loomulikud on lapse katsed taastada lähedus – tuua see enesele vajamineva läheduse astmele ehk turvatunde kaotanud punktist eelnevasse tagasi – viia tegelikkus ja enesel olemas olnu omavahel kokku. Katsed, taastada enesele vajaminev lähedus, on põhjustatud turvatunde puudusest – teise valikud ja väljendused kaotavad turvatunde – enese olulisus on vähenenud ja enesele võimalik on piiratud – teadmata on, kuhu kaugusele lõplik piir pannakse ja millal see teoks tehakse.

Enese jaoks valel kaugusel olevast suhtest sunnib kinni hoidma möödunu muster – vanem ähvardas ära saata ja ära anda/ vanem ähvardas ennast ära tappa/ vanem andis teada, et laps ei ole tema jaoks mitte keegi ja Maailmas ei ole kedagi, kes last tahaks/ laps ei ole kergus, vaid raskus, mida peab taluma/ lapsele ei kuulu, enese ümber, mitte midagi/ laps ei olnud väärt vanema tähelepanu – peale info edastust elati edasi nii nagu ei oleks midagi olnudki – seda, kuni järgmise tsükli korduseni.

See laps, kellele on teada antud - et see kõik, mis temal olemas on ja temaga seotud on, ei kuulu temale – selle saab ära võtta/ need inimesed, kes temaga ühes on – teda ei taha – nad taluvad teda/ vanem on suuteline teda ära andma – vanemal on olemas põhjus, miks seda teha ja vanemal on olemas koht, kuhu laps anda/ vanem on valmis ennast ära tapma, et lapsega mitte koos olla - Siis jääb see Sinu südametunnistusele/ vanem ei näe põhjust last iseendana ja paremana nähtavale tuua/ Maailma sees ei ole kedagi, kes last oluliseks peab.

See informatsioon on meeletu kogus ebakindlust, hirmu ja ärevust – mitte milleski ei ole tugevust ega püsivust – mitte millelegi ei ole toetuda – enesel olemas olev tuleb enesele ette kujutada. Ärevus on põhjustatud teadmatusest – millise otsuse vanem teoks teha valib ja millal ta seda teeb. Hirm, anda põhjus, toob kaasa enese kontrollimise ja vaigistamise ning püüdluse olla õige, et vältida valet – vältida seda valet, mille kohta ei ole teada, et see on vale - enne, kui sellest teada antakse.

Enese kaalumine, sammude tegemisel ja nähtaval seistes – Millisena valin olla/ kuidas väljendun/ mida minul on õigus küsida/ mis jääb alles siis, kui enam ei tohi teisele kuuluvat kasutada/ milline lähedus on õige lähedus st see, mis ei põhjusta hülgavaid tagajärgi.

See inimene, kes on ähvardanud ära saatmise ja enesetapuga – see inimene, kes on öelnud, et kõik kuulub temale ja laps ei ole mitte keegi – see inimene, kes on kasutanud võimalusi, et laps oleks mujal – see inimene, kes on vähendanud last, kui isiksust – see inimene on kasutanud füüsilist ja vaimset vägivalda.

See ei ole võrdsete koos olemine, vaid enese vähemana nägemine ja kogemine – vanem ise valib läheduse ja selle sisu – vanem lõpetab koos olemise, kui see temale enam ei sobi – laps ja lapsega seonduv sõltub vanema tahtest – laps, kui roll, ei oma jõudu ega saa määravaks, et vanemat enesega koos olema/ elama panna ja ennast tahtma sundida.

Vägisi armsaks ei saa. Mitte ühtegi inimest ei saa sundida ega kohustada teist inimest oma ellu tahtma ja lähedale võtma – kohustada saab selleks, et olla piiridega arvestav ja ilma vägivallata suhtlev ja tegelikkusega kooskõlas olev. Sel juhul on tagatud rahulik koos olemine ja antud valiku võimalus, et panna, enese järgi, paika enese kaugus ja ühenduse sisu ning selle tähtsus.

Üksindus, suhtes, tähendab koos olemist selle teisega, kes on kohal rollina ning ei tee samme, et inimestena koos olla – tema säilitab selge vahe/ tema panustab rolli kindlustamisele, rolli surumisele ja rollide vahetamisele, kui male mängule, et erinevaid väljendusi kasutades, enesele vajaliku olemiseni jõuda.

Rollis olev teine ei tee koostööd enesele mittevajaliku nimel ega kõnni ühte kasvamise teekonda – inimene on ja jääb rollina väljenduva kõrvale üksinda, teisest eraldi ja ühisest välja. Inimese jaoks on selline lähedus valed kogemused – teise valikud on näha – ei ole kooskõla ega ühtsust, sest erinevus joonistub välja ja saab rõhutatuse.

Korrastatud lähedus ei ole eluohtlik – see on kooskõlas tegelikkusega – enese Maailmal on selged piirid ja enesel olemas olev on see, mis ja kuidas on enesele võimalik päriselt. Senikaua, kuni ei ole enesega seonduvat paika pandud, on valena olemise kogemus ja osaks saavate valede vastu protestimine.

Senikaua, kuni teisele, enesega seonduvast, teada ei anta ja ennast nähtavaks ei tehta, kehtib see sama vana jama. Hirm on öelda ennast välja inimesena siis, kui see ei ole teise läheduse aste – inimene ei ole argument rolli saamiseks ja rollis olevale enesele vajamineva tagamiseks. Inimesena nähtaval seismine rikub rollide mängu ära, sest see toob ka teise inimnäo lagedale.

Hirm, kaotada enesele võimalik ja enesel olemas olev seotus, takistab olemast aus ja ise ennast valimast, sest vaja on valida ennast – kaks vastandlikku ülesannet. Enese dilemma sunnib põhjust otsima teises või nägema seda milleski muus - kui ise ollakse, ennast vabastava, sammu tegemise takistus, siis osaks saava põhjust nähakse teises, sest teine on see, kes teeb ennast vales kauguses olevana nähtavaks ja väljenduvana kogetavaks.

Inimese teekond, rollidele märgitus suhtes ja seotuses, on teekond üksinda – see ei ole teisega arutatav ega harutatav – vastutus toimuva eest on iseendal. Üksindus, teise läheduses – ei saa ennast, oleva ja osaks saavaga, vastavusse viia ja kaugemal seista, sest elatakse ja ollakse koos. Teise kaugus on tajutav külmusena ja vägivallana – enese olemas olemine, avatus ja õige kontakti ootus annab haiget tegeva kogemuse – teise olemas olemisel, sellises läheduses, on hind. Võimalus ette kujutada ning vajamineva ja olulise näilisus on lubadus, mis saab rikutud – see on kogetav valuna ja enesega mitte arvestamisega.

Suure inimese kogemused tähendavad lapse teekonna jätkumist – iseenda ja enesele osaks saava mõistmist – seotus põhines põhirollidel, kuid suhe oli teostatud rolliteisendite alusel – segadus ja mõistetamatus lähtusid reaalsuse ja olemas oleva info konfliktsusest. Inimene oli valinud endale rolli ja saanud enda rollile partneri ning ta kasutas seda seotust, et enesele vajaminevat Mina olen selline` ja loo käigus hoidmiseks sinna sobivaid rolle enesele tagada – laps oli vahend selles mängus.

Lapsel puudus võimalus seda seotust ja suhte teostust teistsugusele tasandile viia ja seda teist enesest sobivale kaugusele seada. Laps vajas vanemat enese lähedale ja seega ta ei saanud ise ennast kaugemale seada ega vanemale piiri ette panna - laps pidi ulatuma vanemani ja vanema poolt antav pidi jõudma, takistuste ja moonutusteta, lapseni. 

Olev oli lapse ainus reaalsus ja võimalus. Laps ei saanud lugu peatada ega seda teiseks muuta – temal puudus selleks kaaslane – lapse vanema rolli valinu ei tahtnud ega vajanud last, kui last ja inimest, vaid last, kui vahendit – lapse kohtlemine, väärtustamine ja kasvamine inimesena oli selle teisega ühes välistatud – see ei olnud see tasand, kus kahe koos olemine võimalik oli. Lapsel oli kohustus osaleda, sest tema kuulus vanema juurde – oli tolle oma.

Probleemne laps/ probleemne inimene – häiriv ja segav, sest rikub rahu, kuna tekitab probleeme, mille lahendamiseks puuduvad ressursid ja vajadus. Selle väite tegelikkus – laps tõi nähtavale selle, mis oli olemas, kuid millest vaikiti ja, mida ei tahetud tunnistada. Selle asemel osutati lapsele, et tema on see, kes tekitab segadust, nõuab teistelt enesele mitte kuuluvat, häirib teiste rahu – lapsel tuleb ennast korda teha ja teiste segamine ära lõpetada ja nõustuda enesele võimaliku/ osaks saavaga. Tõlge – ära too tõde nähtavale, ära näita tegelikkust, lase teistel mängida ja, enesele vajalikes, rollides nähtaval olla.

Inimese tõde - Minu otsused ja valikud, teoks tehtuna, on õiged – need ei ole mõeldud, kellegi kiusamiseks ega vähendamiseks, sest need on olnud tehtud minule teada oleva info alusel ja minul on nende tegemiseks olemas põhjendus – Mina, inimesena, soovin olla nähtaval ja saada kuulda võetud.

Mõistan, et teostus ei ole alati parim olnud, kuid seda saab parandada, kui teada tegelikkust ja saada aru iseendast ja ennast käivitavatest mehhanismidest. Mõistan, et enese sammud on olnud parim võimalik, sest olen üksinda oma samme astunud – olen olnud suhetes, milles rolle valinud inimesed on püsinud varjul ja väljendunud valedes – nad olid samas, kuid nad ei olnud minuga samas – nad tahtsid, et püsiksin ja väljenduksin rollides olevana ja jätaksin, sellest suhtest, ennast, kui inimest, varju ja välja.

Erinevatel tasanditel teostatud suhe tähendas valede peeglite olemas olemist – rollide tasand õpetas ennast, teise reaktsiooni põhjal, valeks pidama – enesele olulised valikud olid valed siis, kui need teisele ei meeldinud ega sobinud. "Enese peegeldus" suunas rolli vastu võtma ja teisele sobivana vastu vaatama.

Erinevate tasandite suhet näitas rõhutatud inimpeegli puudus - inimeseks olemisest vaikiti. Last esitati rollidesse kinnitatult - mitte keegi ei näidanud ega rääkinud, et olev, olemine ja valikud on teekond - ei ole jäävust, vaid võimalik on muutumine - teekond on normaalne areng - kasvamine isiksusena.

Inimeste jaoks peeglit ei olnud, sest seda tasandit ei valitud - vanem ei näidanud inimese osa ja inimese vastutust enesele valitud rollis olles ja sellest väljaspool.

Inimene peegeldus kindlasse rolli suunatuna või rõhutatuna – teda näidati osadena ja moonutatuna. Inimene ei saanud enese ja enesega seonduva kohta paika pidavat informatsiooni – ta ei näinud ega mõistnud ise ennast – ta õppis uskuma seda, mida talle öeldi – oli olemas see, mida teised kinnitasid – ei olnud olemas seda, mida nähtavaks ei tehtud – võis olemas olla, kuid seda ei olnud siis, kui ei olnud seda teist, kes selle tõeks tunnistas.

Inimese peegeldus, rollis olijast, oli vale – see ei olnud see, mida too enda kohta teada tahtis ja nähtavale lubas tuua. See inimene, kes tahab kindlas rollis/ rollides väljenduda ja nendele rollidele kuuluvat kasutada/ omada – ei taha kuulda ega näha informatsiooni enese, kui inimese, kohta – tal ei ole sellega, midagi peale hakata. Tema tahab kuulda ja näha seda, millisena tema olla tahab – Mina olen see ja selline` vajamineval moel.

Väide, et laps on, teise jaoks, vale ja teda on, teisega suhtes, liiga palju ning temal ei ole õigust, teise käest, enesele paremat ja enesega kooskõlas olevat tahta – põhineb rollide mängul – Ema/ Isa rollis olija teadvustas ja väljendas ennast põhirolli teisendina – laps ei olnud selle rolli partner – lapsele antud liide tegi lapsest sellele rollile partneri ja see liide ei andnud lapsele selliseid õigusi, mida vanema rolli vahetanu ise ei olnud nõus endast andma ja, kuidas ennast jagama.

Väide – Minuga ei arvestata – põhineb kogemusel, et rollidele pühendatud suhtes ei olnud kohta inimesele ega temaga seonduvale informatsioonile. Sellest sai ajas harjumus ja uskumus, mis tõi kaasa frustratsiooni – inimene ei saanud võimalust olla iseendana kohas ja suhtes, milles ei olnud kohta inimesele. Võimetus, olla iseendana, tõi kaasa rõhutuse ja jõuetuse – väljapääsu ei näinud olevat, sest selles kohas ei olnud võimalik muutust, ilma suhet lõhkumata ja olemas olevast ilma jäämata, teostada.

Oluline mõistmine – Mina ei ole roll – Mina olen inimene – igas suhtes ja seotuses on minul õigus, et minuga, kui inimesega, arvestatakse. Kui see ei osutu võimalikuks, siis see ei ole seotus ja suhe, milles olla ja millesse jääda – see ei muutu kunagi ja selles ei saa Mina, inimesena, mitte kunagi kuulduks ja nähtuks tulla – iseolemise vabadus ja väärikus on mujal.

Oluline mõistmine - ka rolli tagaajav ja ennast põhirollist erinevas rollis olev inimene võib ja saab teatavaks teha, et temaga ei arvestata - ka tema võib ja saab tahta ja oodata endale vajaminevat tähelepanu ning eeldada olulise kohtlemise kogemist. Sel juhul tähendab see inimeste tasandi ja põhirollidega mitte arvestamist - see tähendab, et inimene ei võta iseenda eest vastutust - ta väldib enese samme ja soovib saada, kellegi teise arvelt, enamat, ilma sellest teada andmata.

Väide – Minuga ei arvestata – on möödunud aja väljapääsuta otsus. Oleva aja teadlik info – tegelikult on olemas kolme liiki inimesi – ühed on need, kes ei arvesta/ teised on need, kes vahetavad pooli või püsivad neutraalsetena või ükskõiksetena/ kolmandad on need, kes arvestavad - kuid see ei tähenda, et ka kõiges ja täpselt.

Enne, kui ei ole järele proovinud, ei tea, kellega on tegu – vajaduse ilmnedes tuleb enesest teada anda ja vastus annab selguse – siis, kui arvestatakse, siis ollakse hoitud ja võrdne – siis, kui ei arvestata, siis tuleb ise endale vajaminev lahendus anda – siis, kui vahetatakse pooli või vaadatakse vaikides pealt, siis tuleb sellest kogemusest õppida ja ise ennast toetada. 

Kohtadesse ja inimeste juurde, kes ei arvesta ega toeta ja lasevad osaks saada, ei ole vaja pidama jääda ega oodata muutust, teiseks või tagasi – pendeldav uks jääb sama tegema, sest ühele poole avatus tähendab, et uks saab avaneda ka teisale ja jäädagi sinna poole avanema. Seega ei ole vaja oodata, et katsetada ja seejärel uuesti pettuda.

Möödunust välja astumast takistas harjumus – aset leidev sarnane situatsioon või selle eelaimus tõi kaasa tardumuse, enesekaitse vajaduse, hirmu jne – info andis teada, et kohe kordub uuesti – kunagised kogemused avanesid sügavaima põhjani välja ja kogemus kordus uuesti, kuigi see ei olnud kunagi sama.

Mõistmine – enese poolt kogutud infobaas on enese toetamiseks ja enesele osaks saava mõistmiseks – Mida mina möödunust õppisin? Tegelikkus – äratus tähendab, et nüüd on aeg kasutada oma teadmisi – mitte ära hoidmiseks või üle elamiseks, vaid läbi kõndimiseks.

Sellel teekonnal tuleb arvestada, et - mitte iga samm ei tule välja/ mitte iga proovimine ei paku rahuldust/ mitte iga ostetud kogemus ei ole välja antud raha vääriline/ mitte iga koos olemine ei tähenda inimeste kohtumist ja koos olemist. Enne ei saa teada, kui ei ole proovinud – ette ei saa ära kindlustada ega ole võimalik ära kontrollida. 

Oluline on mõista, et rollide Maailm on suletud ja inimest vähendav keskkond – selles osaledes ei ole inimesele kohta ning seal sõlmitud ja võimalikuna olevad suhted ei jää kestma inimeste Maailmas, vaid toovad sinna kaasa traumad ja valu – prints muutub konnaks ja printsess muutub vanamooriks.

Siis, kui on selgunud, suhte ja seotuse kohta, oluline info, siis tuleb seda tõena tunnistada ja seda kasutada. Sellisest olukorrast leidnuna, tuleb mõista, et tegemist on usalduse kriisiga ja olulisuse täpsustamisega – vana enam ei kehti, sest seda ei ole – ollakse teineteisest, senisest, kordades kaugemal, kuigi füüsiliselt võidakse olla lähedal.

See suhe, enesele olulise inimesega, mis lõppeb info teatavaks saamise tagajärjel – tähendab, et teine on olnud enese kodus ja käitunud seal hoolimatult. See teine tuleb enese tegelikkusega kooskõlla viia. Kohtuda temaga seal, kus ei ole Minu ega Mina – Minu kodust ja Minu südamest väljaspool.

Edasise alus on mõistmine, et tõese info puudus oli see, mis takistas lähedasemat ja ka ausat lähedust. Enne, kui midagi teha ja ära valida, on oluline teise käest küsida tema tegelikkuse kohta ja oodata ära vastus (24H jooksul – on üsna tõenäoline, et hilisem ei ole tõsine katse asja lahendada). 

Siis, kui teine on selgelt ja ausalt andnud teada – enese väärtushinnangud, sõnastanud koos olemise mõtte ja näidanud välja suhtekaaslase olulisuse – või ta keeldub seda tegemast, väidab teist ja otsib süüdlast või sunnib rollide Maailma astuma - siis see kõik on info, mille alusel lõpetada seotus, senisel tasemel ja üldse või on näha, et saab astuda samme lähemale.

Lähemale astumine ei tähenda lähedaseks saamist, vaid see on teekond, teostatava koos olemise poole. See võib jõuda inimeste tasemeni välja või peatuda põhirollide markeerimisega või tähendada kinnitust, et koos olemine/ elamine on lõplikult punkti saanud.

Möödunud aja laps vajas ennast aitavat lahendust kohe - seega võttis ta ette samme ja kasutusele lahendusi, mis ei olnud kõige elutervemad ja mõistlikumad. Suur inimene ei pea tormama - enesega seonduva korrastamine on täiesti normaalne tegevus. Ta ei pea saavutama koos olemist, et vältida üksinda olemist ja jäämist.

Üksinda olemine, mida inimene kardab ja, mis teda takistab – on möödunu aja mälestus, mis elab temas edasi – inimene, ka üksinda olevana, on vaba ja võimeline enese jaoks vajalikke samme valima ja teoks tegema. Inimene kardab üksindust suhtes – tema on põhirollina ja inimesena, kuid sellisele temale ei ole kohta ega võimalust ega kaaslast. 

See ei ole paratamatus, see on valik - tuleb teadvustada üksinduse põhjust ja minna ära kohast, kus olemas olev kaaslane ei ole enesega samas - kaasalane ei pööra inimesele tähelepanu, vaid peegeldab teda rollina ja suunab teda rolli. Üksindus kaob siis, kui inimene seisab iseendana - ta on tervik - mitte keegi ei pea teda täiendama ega tema jaoks, vajamineval moel, olemas olema. Teine inimene, temaga samas, on tema kaasteeline - oluline toetus ja tagasiside inimeste teekonnal.

Marianne

04.07.2025.a

Enese kohandumisele antud aeg

 

Olevas, oma möödunuga tegeledes, kiigub inimene üles ja alla – ta on emotsionaalne pendel. Möödunu selginemine ja mõistmine toob kaasa vabanemise kergenduse, mis ei ole kooskõlas olevaga – argipäev ja selle kordused hoiavad inimese muutust vaos – möödunust vabanenud energia põrkub olevaga ja sumbub selle sisse – seal ei ole sellele kohta.

Ennast paremini aitab tunda see, kui minna paigal püsivast argisest ära ja anda endale uus kogemus – uus koht ja tegevus, mis tavalisest erinevad – uute maitsete, värvide ja helide kogemise ning uutel teeradadel kõndimisega saab olla kooskõlas eneses aset leidva protsessiga – iga uus võimalus ja kogemus kinnitab uue info enese kohta.

Möödunu mõistmine tähendab vanast infost lahti laskmist ja senise uuena nägemist – seda uut on väga raske väljendada ja eneses hoida siis, kui argine aeg on rutiin ja harjumused, mis on olnud mõjutatud enese möödunust – samad mõtted, samasugused tegevused ja samasisulised järeldused – enese möödunu energia on kõiges selles.

Selle jaoks, et muuta enese reaalsust, on vaja kinnistunud informatsiooni – uus selgus ja kõrgus ei ole kohe tavaline normaalsus – sellega tuleb harjuda ja ise ennast ning ka teisi, sellega harjutada. Uuele tuleb anda koht ja väljendus, et sellest saaks reaalsus – sellise iseendana olemist tuleb proovida, maitsta ja omaks tunnistada ning ka teistele nähtavaks teha ja sellisena kogetav olla.

Valimata uut ja jäädes kohale, valdab enese meelt kurbus ja kehas avaldub raskus – see on kaotuse kogemuses püsimine – enese ajas jäetud jäljed on seljataha maha märgitud ja neid ei saa enam teiseks muuta – jäädes paigale ja andmata endale võimalust muutuseks – antakse endale sõnum, et midagi ei muutu ja enese olevat teiseks muuta ei saa.

Möödunu mõistmine andis muutuse kogemuse, kuid paigal püsiv olev kaotas selle ära – pendel viis kõrgele üles, kuid argine tegelikkus kukutas algsest veel sügavamale - see kõrgus, millele oli tõustud, oli kõrgem senisest ja seega oli langus, kordades, kiirem, pikem ja sügavam. 

See on energeetiline kogemus - enese muutunud energia ei suuda muuta ega mõjutada enesega seonduvat – need ei ole kooskõlas ja need ei tasakaalustu, uut kõrgust keskmeks võtvalt, vaid selleks, et vanaga kontaktis olla ja sellega koos olemises osaleda, tuleb ennast, uuest reaalsusest, vähendada ja madaldada.

See on kogetav raskuse, jõuetuse ja turvalisuse puudusega – see tähendab, et väga palju on seda, mis meenutab möödunut – see on sama sisuline ja samal moel kogetav, sest enese info ei ole sama nende teiste omadega, kes enesega samas – enese selguse värskus tähendab alles hajali olemist ja kestvat segadust – seda ei saa üheselt edasi anda – vana energia valinud ei saa sellest samal moel aru – see on nende jaoks ohtlik ja häiriv – seega nad vastustavad selle.

Ennast ümbritsev on enese Mina laius – see on kõik see, milles nähakse osa olevana ja kogetakse osa saavana. Paine, suutmatus, süü kogemine on korduv kogemus - Mina ei tee midagi, Mina ei muuda midagi, Mina ei õnnestu – see on enesele info andmine, et väline ei peegelda iseendas aset leidnud muutust – seal ja selles ei ole seda näha – seal on kõik nii nagu ennegi, kuid ise ei olda enam sama ja senine ei ole enam enese tegelik valik – see on vale.

Enese teekond tähendab enesele võetud kohustusi ja enese kanda olevat vastutust – enese olevast ei saa jalga lasta ega saa seda, kellelegi teisele, ära anda – enese teekonda tuleb edasi käia. Seda tuleb teha enesega kooskõlas olevalt ning enese ja kogetava kohta informatsiooni andes – olla see, kes ja millisena ollakse ja sellisena olemist jätkata ka siis, kui ümbritsev paneb vastu ja proovib vana kehtimas hoida.

Möödunu ja oleva kohtumise punkt on mõistmine – seda vana, milles ja kuidas elasin, oli minule vaja selleks, et mina ise ennast mõistaksin ja enesega mitte sobivat enam ei valiks. See, et see kestis ja kõikjale ulatub, on pikale veninud õppimise teekonnaga kaasnev - enesele vajalik õppematerjal ja enese poolt kirjutatud konspektid. 

Möödunu mõistmine tähendab senisest välja kasvamist – klass ja teema, mida oli kordama jäädud, on läbi kõnnitud. Selle jaoks, et enese sees aset leidnud muutus väljenduks olevas – tuleb õpitut kasutada ja see ise endale luua. 

Mitte keegi ei anna teist Maailma, senise, asemele ega võimalda teistsuguse argipäeva kasutamist – ise tuleb oma sammud sinna maani astuda ja selline Maailma ise endale luua. Seda ei saa siis, kui istuda paigal, kogeda raskust ja näha, et teed edasi ei ole. 

Vana ei saa ära kaotada - vanast iseendast ja enese senisest ei saa lahti öelda - see kõik jääb alatiseks enese teekonna osaks. Vana valeks nimetamine ei ole lahendus - see nimetab ka enese vääraks. See inimene, kes ei ole jõudnud enama mõistmiseni, ei ole vale - ta on see inimene, kes kasutab iganenud, puudulikku ja teiste eesmärkide alusel koostatud infobaasi.  

Uus mõistmine ja teine teadlikkus tähendab, et inimesel tuleb senine infobaas korrastada ja uute teadmiste alusel kasutatavaks teha. Mõistmine ei tähenda enese kasvamist - enese poolt tehtud sammud ja ise läbi elatud kogemused annavad võimaluse kasvada - enese teadmisi järele proovides, neid üle kontrollides ja olulist kinnistades, on näha inimesena kasvamise teekond. 

Uuest teadlikkusest tulenevate sammude tegemiseks tuleb leida enesele eesmärk, anda endale tegevus ja kinnitada oma pilk, millelegi sellisele, mis näitab juba teoks tehtud muutust ja selle kõrvale luua järgmised muutused. See on enese Mina tegelikkuses.

Marianne

02.07.2025.a

Enesena olla saamise võti ei seisne teise tähelepanus

 

Siis, kui väljas puhub marune tuul ja see tõukab ning sasib Sind – siis Sa ei võta seda isiklikult, kuigi tuul teeb liikumise raskeks. Pigem naerad selle väljakutse peale. Siis, kui meri lainetab tormiliselt ja Sina oled paadis, mis näib haprana ja mille edasi liikumine on raskendatud - kuigi see puudutab Sind isiklikult, siis Sa ei vihasta mere peale – võid tunda end halvasti, loksumise tõttu, kuid tegeled kursi hoidmisega ja jätkad oma teekonda või valid, mere rahunemist oodates, teha peatuse.

Mere ja tuule väljendused ja puudutused ei vii Sind emotsionaalselt tasakaalust välja, pigem need toetavad Sinu väljendust ja Sa tunned ennast ühendatuna – mühad ja tormled samal moel – kõigud kaasa ja puskled vastu – osaled, sest naudid väljakutset ja osa saamist. Tead, et mõlemale on koht ja aeg olemas – meri ja tuul ei ole Sinu vastu ega Sinu pärast sellised – Sinu ja Sinuga seonduva muutmine ei ole nende eesmärk.

Siis, kui Sinuga samas on teine inimene, kes tormleb ja marutab, enese põhjusel või Sinule reageerides, siis on üsna tõenäoline, et Sina võtad teda isiklikult. Näed end osana teise väljenduses, usud end olevat põhjuseks – tunned end halvasti, sest teise energeetiline väljendus mõjutab Sind. Tunned end häiritult, sest teise energia lainetus on Sind puudutanud ja see puudutus on Sinu tasakaalu paigast ära lükanud.

Mõjutuse hetkel on halb olla ja vahetu kogemusega kaasneb segadus enese sees - see seisund kestab, sest alguse paugule järgnevad järellainetused nii nagu oleks ootamatu ja ehmatav maavärin aset leidnud. Nii see ongi. Ennast ümbritsenud turvaline tervik kärises katki ja Sa ei suuda/ ei oska olukorda ära lahendada ja turvatunnet enesele tagasi anda – Sina ei saa ennast tagasi muuta ega toimunut meelest kõrvaldada. Mälus on pildid, sõnad, helid, puudutused ja pilgud, mis ei lähe meelest. Enese sees vormuvad laused, mis hoiavad loo alles. Sina oled häiritud – Sina oled endiselt häire seisundis.

Sina oled endiselt tasakaalust väljas, sest Sinul ei ole anda enesele informatsiooni, et Sinu sees avatuna püsiv lugu saab teistsuguse lõpetuse – Sina tead, et tormiliselt väljendunud inimesega seotud lugu jäi mööda läinud hetke ja see ei muutu teiseks – sellest loost ei tule välja kahte rada, mis saavad üheks – teie teed, ja versioonid aset leidnust, jäävad eraldi kulgema ja siis, kui Sa uuesti selle inimesega kohtud, siis Sa tead, et tema ei ole Sinu inimene – tema ei arvesta Sinuga ja tema ei hoia ühist, Sinu jaoks turvalisena.

Emotsionaalselt häiritud olek on enese möödunu tagajärg – kui Sina oled olnud see laps, kes on kogenud vägivalda ja ära tõukamist ja välja jäetust ja hülgamist, siis see tähendab, et Sinu kontakt Ema/ Isa/ Olulise teisega on olnud häiritud, katkendlik ja emotsionaalselt ärevaks tegev. See tähendab, et Sina oled olnud laps, kes oli võtnud vastutuse, täiskasvanuga ühte siduva kontakti eest, enese kanda – seesama, ühenduse töökorras olemise ja enesele vajaminevana tagamise, vajadus on põhjus, miks Sina ise, suure inimesena, seod ennast teise inimesega ja selle tulemusena tunned ise ennast halvasti.

Teise inimese väljendus on tema enda valik – põhjus selleks on temas endas. Piltlikult öeldes võib kujutada endale ette, et teine on kui suud maigutav kala, akvaariumis või klaasi alla suletud kärbes. Teine on eraldi oma ruumis – sealt ei ulatu tema hääl ega füüsis Sinu lähedale. Reaalses elus saab endale öelda, et teise energeetiline keha ei sulandu Sinu omaga – tema oma järgib tema kontuure ja tema poolt edastatu ja nähtavaks tehtu püsib tema piiride sees.

Kergem öelda, kuid raskem teostada – seda eriti siis, kui ollakse teise inimese tähelepanust sõltuvuses ja kasutatakse uskumust, et teine suudab muuta enese elu võimalusi ja selle kogemist. See on emotsionaalne seotus, mis on füüsilisena kogetav – teise väljendus, mis ületab tema piire, puutub vastu ja lükkab paigast ning takistab enese jaoks õigel ja vajalikul moel olemast.

Emotsionaalne seotus tähendab võimetust ise ennast teisest eraldada ja eraldi olevana kogeda – teine on justnagu endaga ühes ja teda ei saa enesest ohutusse kaugusesse asetada – teine on isiklike piiride sees. Sellise nägemuse taga seisab iseenda vana harjumus – enese vahetus keskkonnas, enesele pööratud tähelepanuga loodud kontaktile avanemine, sellele pühendumine ja selle hoidmisele suunatus – Mind nähakse - Minuga suheldakse - Minul on tähelepanu - Mina hoian seda, sest Mina vajan seda.

Tähelepanust sõltuvuses olevale toob vale tähelepanu kaasa vajaduse see ümber teha, et seda oleks hea ja neutraalne kogeda. Kui see vahetus hetkes ei õnnestu, siis sellest ka see jätkuv info edastus enese sees – kahekõne iseendas - enese poolt, tagantjärele, lausutud sõnad peaksid andma teistsuguse tulemuse – see on lootus, et edastatud info alusel tähelepanu muutub, sest teine, seda kasutades ja sellega nõustudes, muudab ise ennast ja enese poolt edastatavat tähelepanu.

Kvothe teadis Tuule nime, et tuult enese valikul suunata ja enesele vajamineval moel kasutada. Teise inimese suunamiseks ja vaigistamiseks ei piisa millestki, kui selle inimese sees on tundeenergia, mida tema ise soovib vallandada ja suunata – inimene ise valib, kuidas ennast nähtavaks teha ja enese vajaduste järgi kasutada – see on Mina olen selline` olemine, mis otsib kinnitust, sest inimesel on olemas Nimi, mida kõva häälega lausuda ja temaga ühte siduda ei tohi.

See inimene, kes reageerib enese ja teise piire ületavalt, on kohanud informatsiooni, mida ta enese kohta teada ja tunnistada ei taha. Selle asemel pöördub ta välja, et ennast teatavaks ja nähtavaks teha ja sel moel enesega seonduvat muuta. Põhjus peitub selles, et tema sai tähelepanu osaliseks, mis osutas sellise tema Mina olen selline` olemist, mille vastu ta protestib ja, mida tõeks tunnistama ei ole nõus. Seega vajab ta enesele Mina olen selline` kogemuse andmist, mis muudaks teda – seega vajab ta iseendale teise inimese, kontrollitud ja suunatud, tähelepanu – sellest ka piire ületav kontakt.

Piire ületava kontakti põhjuseks on teise inimese energia ja ruumi kasutamise tahe – teise ruum ja energia on füüsiline suurus, mis annab võimaluse kasvada – kasvatada ise ennast, enesele vajamineval moel, suuremaks ja mõjuvamaks – olla nähtaval olevana ja reaalselt kogetavana teise Maailma sees selleks, et too teine näeks, näitaks ja tunnistaks tõeks selle, millisena inimene nüüd olemas on.

See on see Mina ja Mina pendel – selleks, et mitte olla üks, tuleb olla teine ajal, mil mõlemad on enese Minad, moonutatud ja vääristatud kujul – see, millise Mina-na suudetakse ennast nähtavaks teha, saab lava endale. Hea, aus ja õiglane, kuid ohvrina kannatanud Mina kasutab viha, vägivalda ja kavalust, et enese õige Mina lavavalguse kätte asetada, peale seda, kui ta on enese seljataha laastatud maa maha jätnud.

Selle inimese, kes näeb ja kogeb ennast – enese jaoks ära seedimatu Mina olen selline` olevana - lahendus on kasvada teist vähendades – tähelepanu pöörates, talluda see teine maha, et teise peal tehtud sammudest ja teise vastu tehtud tegudega, tõusta vähemast enamaks. Sõnaline, hääleline, kehaline väljendus on intensiivselt väljendatud tähelepanu, mille eesmärk on teist, enesele, allutada, suunata ja kontrollida.

Mõistmine - See, et teine reageerib Sinule ning annab teada, et justkui Sina oleksid sellise vastuse ära teeninud – kui teine väidab, et Sina oled mingisugune konkreetne nimetus – kui teine osutab küsitavaks ja valeks Sinu oleva ja Sinu poolt endale valitud väljenduse – kui teine teeb seda füüsiliselt tajutava energia kasutamisega – siis ei tähenda see seda, et selle informatsiooni väljendus ja sellise reageeringu põhjustaja oled Sina.

Teise väljendus ja teise poolt edastatud info annavad teada selle trepi astme, kuhu tema püüab oma sammu teha – teine saab jõu, et kasvada siis, kui tema poolt käsitletu väheneb. See ei ole, ühiselt valitud, aega viita aitav mäng ega ühine jalutuskäik – Sina ei muutnud teist ja teine ei muutnud Sind – tema muutis ennast, sest temal oli eesmärk, mille selline väljendus pidi tagama – see kõik oli tema ise, enese jaoks.

Enese eesmärgi saavutamiseks tahtis teine kasutada Sinu energiat. Seega suunas ta Sind siis, kui Sinule osutas ja ka ise ennast nähtavaks tegi – Mina olen/ Sina oled – need on rollid, kellele on ettenähtud kindel ampluaa ja võimalused ja väljendus ja asend rollide hierarhias. 

Nõustudes teisega, alludes teisele, võideldes teise vastu ja tõestades ennast – oled ühendanud energia ja teine on saavutanud oma eesmärgi – Sina annad oma energia teise käsutusse ja teine kasutab seda Sinu vastu – sellest ka see häirituse tunne – Sina, kui laev, oled võõrastes kätes ja kuuletud teise juhistele, sest Sinu enese kompass Sinule teed ei näita.

Kuigi Sina ei valinud sama, siis kohtasid Sa enesega sama – tähelepanust sõltuvuses olev inimene koges, enesele sobimatu tähelepanu osaks saades, emotsionaalset häiritust ja ta kaotas tasakaalu – tema Mina ei olnud enam tema Mina – Sinu tähelepanu, tema tõlgenduses, näitas teda teistsugusena.

Seega vajas ta enesele Mina olen selline` olemist, mis andnuks talle kindla pinna jalge alla – oskamata oma emotsioonidega toime tulla ja ise ennast, talle teatavaks saanud, infost eraldada - vajas teine endale rolli, mis pidi kaotama ebamugavuse ja taastama enesekindluse. 

Enesele rolli andmine tähendas teatud kindlaid samme ja teatud kindlal tasemel kontakti – teine vajas emotsionaalset ühendust – tunnete informatsiooni edastavat ja vastu võtvat tähelepanu. Selle lahenduse kasutamise taga peitub teadmine, et muutus, teises, toob kaasa muutuse endas - see on enese ja teise kohta käiva informatsiooni tõestus.

Sellist lahendust kasutav inimene ei kasva inimesena - ta ei tule eneses ja enesega seonduvas aset leidvaga toime, sest tal puudub enese sisemine kindlus ja enese kohta teadlikkus – ühene Mina olemine. Seega viib ta loo enese seest välja – see annab talle parem enesetunde ja tagab kogemuse, et tema kontrollib enesega seonduvat – kui väljaspool teda on kõik kontrolli all, siis tema ise ei muutu ja tema ei koge endas. See on võimuvõitlus ja enese kehtestamine - eesmärk vaigistada, vabandama sundida, ära kaotada - see on taktika ja tehnika, et enam ei korduks ja enese kaotust enam kogema ei peaks.

Mõistmine – teise tähelepanu oli suunatud Sinule, kuid see ei olnud Sinu tegelikkuse nägemine ja nähtavale toomine – see oli info edastus, mille alusel, suunata Sind, teisega ühinema ja ühenduma – teise poolt valitud moel ja tasandil.

Segaduse ja häirituse põhjustas see, et Sinu enese info, iseenda ja teise ja asetleidva kohta ning ühenduva enese tase, olid erinevad teise omast. Sinu enese jaoks oli see vale sagedus ja vale info – kuna see oli teise mäng ja valik, siis Sina ei saanud seda enese jaoks õigeks teha – see tähendab, et Sina ei saanud seda enese tegelikkusega kooskõlla viia – Sina pidi ise ennast madaldama ja vähendama, et teisega ühel ja samal tasandil olla.

Mõistmine – Sina ei saanud muuta enese poolt kogetud selliseks, et mõlema poolne kontakt leidnuks aset inimeste tasemel – rollide tase oli teise valik ja tema poolne juhtimine, temale soovitud suunas ja moel – see ei olnud kahe võrdse tee.

Sellistes situatsioonides, võttes teise ühenduse vastu ja nõustudes Mina olen/ Sina oled mänguga, jääd Sina alati vähendatuks ning sellest kõrgemale tõusmiseks ja enese paremana nähtavale tõstetuna kogemiseks, vajad teisest üle olevat jõudu ja teise nõusolekut. Saad selle siis, kui allutad teise, tugevama rolliga või kui oled teise jaoks sobiv, st teine enam ei survesta, sest saab ennast vajamineval moel näha ja kogeda. Sa ei saa seda siis, kui teine on otsustanud, et tema vajab Sinu üle kontrolli. Teadmine – sel moel valiva teisega teostatud suhe jääbki selliseks – pendeldavaks Mina-de vahel.

Kogemusest õpitu on informatsioon tuleviku jaoks - Kui enese jaoks ja oleva kohta olulise info teada andmine ei anna kohta võrdsetele ja ei saa konkreetset vastust, vaid see sunnib jätkama info edastust ja tõestama selle õigsust ning enese nähtavaks tegemise õigust – siis see annab teada, et sellel, kelle käest vastust oodatakse, on teised plaanid. Info erinev käsitlemine ja kasutamine annab teada, et teine ei ole huvitatud sama taseme koostööst - tema tee on Mina olen selline` püüdmine ja vältimine.

Teadlikkus – teise vastus on matemaatiline tehe – tehtud samm/ välja toodud info häiris teise tasakaalu ehk muutis tema Mina – käivitus/ eesmärk/ lahendus/ teostus. Teise poolt kasutusele võetud lahendus ei ole Mina ega ole see Minu – Mina ei ole prügikast ega see, kes on Vale, lahingus Minu Mina nimel. Eluterve lahendus – enese eraldamine ja ühinemisest keeldumine. Olulise sõnumi ühekordne ülekordamine – edastamine ja seejärel kontakti lõpetamine, kui on näha ja kuulda, et teine on emotsionaalselt häiritud tasemel.

On üsna tõenäoline, et see inimene, kes tahab ennast tagasi saada, vajab kontakti Minu Mina ära kaotajaga – ta teeb endast oleneva, et see kontakt kestaks ja täidaks tema eesmärki. On väga tõenäoline, et seda on ebamugav kogeda – tunneteenergia kasutamine, vähendaval eesmärgil, on ühises olevas tasakaalu rikkumine – iseolemise rahu asemel on kaos ja sõda.

Kui sellisest olukorrast ei saa kohe ära minna ja sellist situatsiooni ei saa kohe teiseks muuta, siis tuleb kasutusele võtta teadlik enesekaitse - Peegel, Valge Valgus, Sisemine rahu, Enese sisse ära minemine – enese energia sulgemine. 

Peegel – kõik see energia, mille teine teele saadab, peegeldub temale tagasi – tema ise tabab ennast – tema energia valgub tema juurde tagasi. Pimedus kohtab Valget Valgust – valgus peatab pimeduse ja loob oma olemisele ruumi, kus rahus olla. Teadlik rahu – see on selge ja ühene mõistmine, mida teine on tegemas – teisel on oma eesmärk ja sellele valitud lahendus. Ära minemine – situatsiooni seljataha jätmine ja enese energia sulgemine - seda ka siis, kui teine on samas. Enese energia puhastuseks on võimalik paluda Valget Valgust.

Marianne

01.07.2025.a

Aeg on enesele valetamine lõpetada

 

On hetki, mil kaks inimest suhtlevad ja jagavad informatsiooni, kuid see ei ole hea ühes olemine – ühele osalejale jääb sellest hetkest vähendatu ja ära kasutatu kogemus. On üsna tõenäoline, et ta on segaduses ega saa päris täpselt aru, mis see oli, mis just äsja aset leidis. Ta osales, milleski, mis ei andnud temale võimalust iseendana ja paremana olla – teda suunati nii nagu tema ise ei valinud  ja temale osutati sel moel nagu tema ise olnud.

Segadus ja häiritus tähendab, et inimesega manipuleeriti – tema sisemine kompass oli kindlalt kursilt kõrvale kaldunud, sest ta osales teise inimese mängus – tema kohal olekut kasutati ära ja teda ennast kasutati vahendina, kellenagi kogemiseks ja millegi saavutamiseks. Temaga seonduvalt toodi välja info, millega ei olnud midagi peale hakata – see ei olnud toetav, parandav ega lahendust otsiv – see oli osutav ja otsustav.

Sina oled raha peal väljas! Sina ei kuula kunagi! Sina teed asjast suure numbri! Rahune nüüd maha! Sina oled väärtusetu! Sina oled/ Sinu tegu on naeruväärne! Sinule on ajupesu tehtud! Vaata nüüd ennast, milline Sina oled! Sinuga ei pea arvestama! Sina oled allapoole arvestust! Kes Sina selline oled, et tuled minul seda ütlema! jne.

Selliste väidetega kohtumine viib aju lühisesse ning inimene tahab ennast õigustada ja enese motiive/ valikuid/ samme selgitada – ta tahab enese kohta lisa informatsiooni anda, et tema kohta tehtud väidet muudetaks, et teda nähtaks ja koheldaks teistsugusena. Inimene tahab jõuda kontaktini teise inimesega – ta tahab olla teisega võrdne ja vabaneda osutamise, kui lõpliku otsuse tegemise, alt.

See ei õnnestu, sest teine ei taha muutust ega muuta – see on teise poolt valitud mäng, mida teine juhib. Uue ja täpsustatud info andmine kohtab valikulise vastuvõtu – see, mis ühineb teoksil olevaga, seda kasutatakse sinna – see, mis ei sobi mänguga, see heidetakse kõrvale või nimetatakse valeks.

Sellist kohtlemist on raske taluda, sest see info, mida kasutatakse ja millisena seda välja näidatakse, osutab - Sina oled selline` olemisele. See mõjub halvavalt, häirivalt, ehmatavalt, solvavalt, vähendavalt, hirmu süvendavalt, sest nende sõnadega käivad kaasas reaktsioonid, otsused, karistused, välja jätmised ja välja naermised – välja öeldud info annaks justkui õiguse sel moel käituda ja sellisena kohelda.

Just osaks saava kohtlemise, kuid ka võimetuse pärast, enesega seonduvat muuta – see, välja toodud ja olema loodud, Sina oled selline`, halvasti ja ennast lõhkuvalt mõjubki. Teise poolt loodu on miski, mis milleski läheb, kuid kõiges ei lähe inimesega kokku – seal on vägivaldseid ühendusi, vääriti tõlgendamisi ja tahtlikult teisiti mõistmisi.

Ühises välja toodud ja nähtavale seatud - Mina olen selline` kohtab inimese protesti ja tahet, selline nägemus iseendast, ära kustutada. Sellest ka see vastu vaidlemine ja vastu seismine ja lisainfo andmine, kuid, kuna teisel on tahe ja eesmärk, siis enesest ei piisa – teise info on iseloomustav, paika panev, osutav – jälle, alati, ikka – Sina teistmoodi ei ole/ Sina teistmoodi ei vali/ Sina teistmoodi ei saa/ Sinuga teistmoodi ei ole võimalik.

Kui selgelt ja loogiliselt mõelda, siis saab aru, et tegemist on teise inimese hinnangutega, tema mõõdupuu järgi ja kavatsustest lähtuvalt – kuid selgelt mõelda ei ole võimalik, sest teine torkab osavalt ja osutab salvavalt – justkui nõgestega kõrvetaks paljast ihu – inimene tahaks ennast kõikjalt kaitsta, kuid kätest jääb väheks ja kunagi ei tea, millist kohta järgmisel hetkel tabatakse ja, kui kaua seda töödeldakse.

Kui Mina olen selline, siis on nii/ kui Mina olen selline, siis on naa - teise tähelepanust sõltuvuses olev inimene soovib ulatuda enese pendli teise poole peale – selleks, et olla enese teine Mina, tuleb saada teistsuguse hinnangu osaliseks – eesmärk on kogeda vastupidist tähelepanu, et olla iseendana õige, enesena heaks kiidetud, ise olevana tunnustatud.

Teise inimese tähelepanust sõltuvuses oleval inimesel puudub eneseteadlikkus ja ta kaotab enese selguse – tema sünnib ja kaob teise tähelepanu alusel – ei ole vahet, mida ta enese kohta teab ja, kuidas iseendana valib olla - ta on sellisena nagu teda nähakse ja koheldakse – ta protestib vastu, kuid ta ka lepib sellise iseendaga, kellena ta, osaks saava tähelepanu alusel, olla saab.

Teise inimese tähelepanust sõltuvuses olev justnagu vajub sohu, sest tal ei ole enese teed jalge all – tema ei näe seda, sest teise sõnad ei näita selle olemas olemist – teise tähelepanu näitab seda iseennast, kellena oma teed ei kõnnita - sellist inimest ei ole olemas. Sellise iseenda vastaspoolel olla püüdmine tähendab sellise iseenda loomist, mis vastab ette antud tingimustel, kuid ka see ei ole kooskõlas enese tegelikkusega.

Enese tegelikkuse kaotanud inimene on suureks kasvanud laps, kes tuleb enesele osaks saanud möödunust – teise inimese tähelepanust sõltuvuses olemine tähendab, et inimene omandas selle informatsiooni, mis oli temaga seotud keskkonnas teatavaks/ nähtavaks tehtud ja temaga ühes olevate inimeste kasutuses/ käsutuses.

Need inimesed näisid autoriteetidena, kuid tegelikkuses olid nad autokraadid – lapse elu ja lapsega seonduvat muutev võim oli nende inimeste käes, kuid nad ei olnud selle positsioonini, inimestena, kasvanud – nad kasutasid olukorda ära – nad vähendasid ja karistasid ja iseloomustasid last siis, kui tundsid hirmu oma kohast ja võimust ilma jääda – see oli siis, kui neid nähti ja nendega suheldi inimestena – laps tegi ennast nähtavaks võrdsena ja andis teada, et temal on isemääramise ja iseendana olemise õigus – lapse informatsioon, iseenda ja teise ja aset leidva kohta, oli tõene.

Selle jaoks, et Mina ja Mina pendlist vabaneda, tuleb vastu võtta tõde - mõlemas neis oli mind, kuid ei kumbki olnud Mina. Tegelikkus seisneb selles, et kogu see aeg oli olemas üks ja seesama inimene, kuid temast toodi, vastavalt eesmärgile ja olukorrale, nähtavale ainult teatud küljed – ühel juhul paremad ja teisel juhul halvemad – mõlemad võimendatult – mõningad osad ka olematult ja moonutatult.

Eristamine andis võimaluse vältida ühte ja teist – enese eraldamine justkui kaotas ära selle osa iseendast, mis jäi tähelepanu alt välja. See oli mugav siis, kui tähelepanuta jäid pahemad osad ja kehvemad küljed. See oli häiriv siis, kui just need välja toodi ja need valdavaks said – määrasid seonduva ja osaks saava – võimetus ulatuda teise iseendani.

Selline valikuline vaade andis võimaluse vabaneda vastutusest – Kui Mind, sellisena, ei nähta ega nähtaval ei tooda, siis Mind, sellisena, olemas ei ole – siis, kui Mind sellisena ei ole, siis Mina valesti ei tee ega ole - sest Mina olen selline`, kelle teod on õiged ja kes saab hea tähelepanu osaliseks.

Selline valikuline vaade mõjus halvavalt ja lammutavalt – Kui Mind paremana olemas ei ole, siis Mina ei saa parema kohtlemise osaliseks – ükskõik, millisena Mina valin olla ja mida ning kuidas valin teha, Mind saab kõiges valeks, häbiks, halvaks, kõlbmatuks nimetada ja seejärel, sellisena kohelda.

Inimese kasvamise teekond nii nagu oleks juba oldud ja kogetud, et on kohustus olla ette antule koheselt vastav ja ette kirjutatud tingimuste kohaselt õige. Kuid ega manipuleeriv inimene ole kasvatamas ja toetamas inimest, tema teekonnal – manipuleeriv inimene kasutab teise inimese olemas olemist enese huvides ära – laps andis vanema/ õpetaja/ kasvataja tähelepanule suuna – oli põhjustaja ning tagas vanemale/ õpetajale/ kasvatajale vajamineva tähelepanu – oli publikuks ja enese kogemise võimaluse – Mina olen selline` - lapse eesmärgipärane kohtlemine andis, teda käsitlevale, enese olemisele tõestuse ja iseenda välja näitamise võimaluse.

Manipuleerimise mõistmise aluseks ja mõjude kaotamiseks, on esmane samm – teise loomingust tegeliku enese eraldamine ja teise infoväljast eraldumine – Teise info ei ole Mina – teis(t)e poolt välja toodud Mina-d ei ole Mina.

Oluline on mõistmine, et teise inimese informatsioonil ja käitumisel on eesmärk – see on teise inimese tunde väljendus, iseenda välja elamine ja nähtavaks tegemine ning enese sees oleva välja oksendamine ja mitte sobiliku iseenda kustutamine – see on teise poolne enese kaotamise ja iseenda loomise katse, mida teostatakse suunavalt ja allutavalt – See on Mind, kui inimest, vähendav tegu, sest see surub kindlasse rolli ning võtab iseolemise ja ise määramise õigused.

Sellise käitumise ja info eesmärk on osutada, millelegi sellisele ja mõjuda sellisena, mis murendab töödeldava enese kindlust ja enese selgust. See võtab ise olemise vabaduse siis, kui vallandub hirm ollagi selline ja jäädagi selliseks, millisena nähtavale tuuakse ja, kellena koheldakse.

Automaatne ja loomulik soov, olla teine ja teistsugune, suunab töödeldava pendlisse – osaks saav kinnitab teise külge, sest ärkab vajadus teise tähelepanu järele, et kogeda ja näha, osaks saava tähelepanu saatel, ise ennast teistsugusena – seega on vaja, teisele, ise ennast tõestada ja teistsugusena näidata – enese ja enesele osaks saava muutus toimub läbi teise – teise tähelepanu on võti.

Selline muster on möödunud ajas kasutuses olnud selgitus ja käitumise tavalisus – selle põhjuseks on sisseharjutatud vägivald, mida nimetati ja näidati normaalsusena – osaks saanud suhtumine, kasutuses olnud suhtlemine, osutatud tähelepanu, täide viidud füüsiline ja vaimne vägivald, mille põhjuseks nimetati, selliseid väljendusi kogenud, laps.

Tõde – see inimene, kes osutades millelegi, mis teeb küsitavaks, kellegi teise motiivid, valikud ja otsused – tegeleb isiksuse lammutamisega, et kaotada ära see, mis temale ei sobi ja kasutada seda, mis temale sobib ning panna käsitletavat uskuma sellise, tõega manipuleeriva inimese poolt loodud, iseenda tõepärasusse. See on tervikust, millegi konkreetse välja võtmine, et osutada olemist, kui paika pidavust – käsitlemist teostava tähelepanu on tõestus, mis kinnitab sellise olemise üle.

Möödunu mõistmine – Mind ei kasvatanud/ õpetanud Inimene, suure algustähega – mind kasvatas/ õpetas inimene, kes vajas endale rolli/ rolle, et kaotada ära enese Mina olen selline` olemisi, millisena ta olla ei tahtnud/ ei suutnud. See inimene pendeldas enese Mina ja Mina vahel, mis sündisid ja kadusid temale osaks saava tähelepanu alusel. Tema jaoks ei kehtinud, enesest vähema puhul, mõistet - võrdne ja teine inimene.

Selles kohas, kus on olemas see teine, kes toob, intensiivselt ja suunatult, esile mingi kindla info, on oluline vahe tegemine, kas see on konkreetse info vahetus – juurde küsimine ja selguse otsimine või see on kindla - Sina oled selline` olemisele osutamine. 

Esimesel juhul on normaalne jätkata kontakti ja anda informatsiooni lisaks, et jõuda ühesuguse arusaamiseni. Teisel juhul on mõistlik lõpetada kontakt ja igasugune info vastu võtmine ja välja andmine – see ei vii mitte kuhugi, sest sellel ei ole seda eesmärki – teise jaoks on oluline kontakt ja ühendatud energia - see on tema lava ja võimalus, käsitletava arvel, ise ennast kogeda ja luua.

NB!!! Aeg on enesele valetamine lõpetada - aeg on tunnistada, enese kohta kasutusel olnud, vale kehtetuks. Mina olin Maailma parim laps - see keskkond, kus ma olin ja elasin ning need inimesed, kellega ühes olin ja elasin, ei näinud ega näidanud mind sellisena - see oli nende valik ja lahendus - see ei olnud mina ega minu tõde.

Marianne

30.06.2025.a

Meele liigutus

 

Nii mõnigi kord muutub inimese meel siis, kui ta räägib enesele osaks saanust, enesega seondunust, kõnnib möödunu teeradadel, astub sisse ustest, seisatub maapinnal või elab olevas läbi sedasama, mis ja kuidas möödunus oli või olemata jäi. Inimese meele liigutus toob sageli kaasa pisarad, väriseva hääle, enese varjamise, paigast ära oleva seisundi – tasakaalutuse.

Tasakaalu kaotamine tähistab möödunu ja oleva kohtumist – need saavad inimeses kokku ja ta on mõlemas korraga. Möödunu, mis kõneleb olevas, tähendab, et - sealses jäi midagi olulist pooleli/ sinna jäi midagi olulist maha/ sealses aset leidnu elati üle, kuid seda ei elatud läbi.

Inimese tasakaalu viib paigast enese Hinge osakesega kohtumine – enese suletuna püsinud energia avaneb enese sees ja see lainetab üle oleva – on nii nagu oldaks tagasi enese möödunus. Möödunu helid, värvid, maitsed, lõhnad, kogemused, tunded – korraga on väga palju informatsiooni, mis lendleb ringi ja inimene reageerib, teda ärritavale ja äratavale, suletuna seisnule ja varjudes püsinule.

Inimene on kohal oma olevas, kuid see häirib ja segab teda – olevas vastamine, olevale tähelepanu pööramine ja reaalsuse kohal olemine, takistab avanemist ja enese informatsiooni vastu võtmist ja sellega üheks saamist. Oleva aja nõudmised sunnivad ennast sulgema ja varjama, sest enesega toimuv ei sobi sinna, sellele iseendale ei ole sealses kohta.

Inimese Hinge osakesed räägivad enese aja loost – need on kohad ja ajad, kuhu on jäänud osakene iseendast. Enesega kohtumine vajab vaikust, rahu ja turvalist keskkonda – võimalust olla, tajuda ja tunnetada – elada läbi see informatsioon, mis avaneb ja räägib enese kohta nii mõndagi.

Enese Hinge osake on suletud möödunu – see ei ole enesega üheks saanud. Möödunu vabastamine tähendab enese möödunust vabastamist - see tähendab enese vastu võtmist – see, seal ja siis, olin Mina/ see, seal ja siis, oli Minu/ see, seal ja siis, juhtus Minuga/ Mina ise kõndisin enesega seonduvast, enese poolt kogetust, enesele osaks saanust läbi – enese mõistmise ja möödunu mõtestamise teekond tähendab erinevate aegade iseenda ühendamist iseendaga.

Marianne

30.06.2025.a

Enese olevasse ärkamine

 

Väikese lapse Maailm – kui tema laiendatud Mina - tähendab kõike seda, mis ja kuidas on tema ümber – siis, kui temaga seonduv on turvaline, siis tunneb ka tema ennast turvalisena. Vahetu ei tähenda alati ja ainult vahetut – turvaline peab olema kõik see, mis ulatub lapseni – kõik välises olev, mis suudab lapsega seonduvat muuta ja mõjutada, peab olema turvaline ja seda peab saama turvalisena kogeda.

See inimene, kes tunneb ennast turvatundest ilma jäetuna ning keda teiste valikud ja tegemised suudavad mõjutada, paneb enesega seonduva piiri paika üsna kaugele iseendast – tema laiendatud Mina haarab enese sisse kõiki neid ja kõike seda, mis ulatub temani – ka kaude. Ta näeb ja kogeb ennast seotuna ja sellest tulenevalt võimetuna enesega seonduvat muutma – kuna tema ise ei saa vabaneda sellest, mis ja kes on tema jaoks vale, siis tal tuleb kõike seda suurust kontrollida, et olla ette valmistunud ja ise enese jaoks valet ära hoidmas.

See on keskkond ja teised, kes ei arvesta, oma valikuid tehes ja samme astudes ja ennast väljendades, selle inimesega – see tähendab, et on teadmata, milline saab olema tema järgnev hetk – mis, inimese olemises ja tema poolt valitus, muudab tema endaga seonduvat – milline kohtlemine tema osaks saab ning mis jääb tema jaoks alles siis, kui ta ei ole sobiv või õige või kui ta teeb ennast, inimesena, nähtavaks ja vajab sellisele iseendale tähelepanu.

Vajadus, välistada eksimine ja vältida valena olemist, räägib sellest, et tegemist on keskkonna ja inimestega, kus ja kellega ühes ei ole ruumi kohanemisele, kohandumisele ja kasvamisele ega olemas oleva ja selles olijate tasakaalustamisele – ollakse, ühte võetud, rollis olevana, kuid sellel rollil puudub oluline väärtus ja ühes olemine sõltub teise huvist ja teda kohustama panevast survest, kuid see ei ole inimestena kohtumise ja koos olemise koht – kui ette antud rollist kinni ei pea või teine peab enamana panustama või ei saa ise ennast vajaminevana kogeda, siis muutub suhtumine – survestatakse ette antud rolli järgima ja ette nähtud rollist kinni pidama või siis koos olemist ei valitagi – võimaluse avanedes seda välditakse.

Lapse vajadus, kontrollida enesega seonduvat, tuleneb tema olevast – temal puudub see inimene, kes looks, lapse jaoks, turvalise keskkonna ja hoiaks seda, üheselt ja kindlalt, olemas olevana – mida suurem on enese Mina laiendus, seda ebaturvalisem on lapse vahetu lähedus. Turvalise ruumi vajadus tähendab, et lapse vanem ei ole turvaline ega anna, turvalise ruumi kohta, tõest informatsiooni – vanem, oma tegude ja sõnadega, näitab ja väidab, et see on olemas ja saab lapsele osaks, kuid laps ise ei saa sellest samal moel aru ega koge seda sellisena.

Tegelikult tähendab turvatunde puudus tõsiasja, et lapse ühendus vanemaga oli ebaturvaline – vanem kasutas koos olemist selleks, et vähendada last ja väljenduda vägivaldsena – lõhkuda ühendust, suruda last rollidesse ja elada ennast välja. Turvatunde puudus lähtus sellest, et oli olemas koos olemine, kuid laps vajas sellist koos olemist, milles olnuks võimalik kogeda rahu ning kindlat ja ühesena püsivat ühendust.

Vajadus kestis, sest olemas oli teadmine enese olulisuse puudumise ja iseendana olemise tähtsusetuse kohta – vanemaga ühes olemist sai kogeda siis, kui see andis vanemale vajamineva kogemuse ja Mina olen selline` elamuse – ühes ei saanud olla siis, kui laps oli vanema jaoks vale, ebameeldiv, ebamugav – raskesti käsitletav ning vanemale ei sobinud see Mina olen selline`, millisena ta ise ennast nägi ja koges. 

Laps oli ebamugav ja vale siis, kui ta ei kinnitanud vanemat tollele vajaminevasse/ sobivasse rolli, vaid tõi nähtavale inimese, kellena nähtavaks tulekut vanem ei tunnistanud - vanema mõistes see oli Mina olen selline` olemine, kui roll, mida ei tohtinud ega saanud olemas olla. Laps lõhkus ühenduse vanemaga - vanem oli lapsega koos rollina ja, kui ta ei saanud, lapse käest, enesele vajamineva rolli kinnitust, siis ta valis rolli, millele laps pidi andma kinnituse - see oli Mina olen selline`olemine, mis saavutati vägivalla, vähendamise, manipulatsiooni teel.

Vajadus, turvalisuse järele, kestis, sest vanem oli ennast lapsest eraldanud – vanem oli seotud rollina ja rollidega, kuid ei inimesena, kuid laps oli kohal tervikuna -– seega oli tegemist erinevate läheduse astmete ja suhte sisuga - vanem sai ilma lapseta olemas olla, kuid laps ilma vanemata mitte – vanem sai lapsele Ei öelda, kuid laps ei saanud vanemale Ei öelda. 

Ühises ruumis olemas oleva ja koos olemise kohta kehtiva informatsiooni erinevus andis lapsele teada tema osaks saava reaalsuse, kuid ta ei mõistnud seda põhjani välja ega osanud enesele vajaminevat lahendust anda - tema ise ei saanud muuta enese läheduse astet, sest laps vajas vanemat, enese vajadustest lähtuvalt - kuid laps ise ei saanud muuta vanema läheduse astet, sest vanem ei allunud tema kontrollile.

Ise enda eest seisev laps kasvab suureks ja tema teadmised iseenda kohta jäävad samaks – vajadus, anda endale turvaline keskkond, tähendab, et inimesel tuleb vältida neid kohti, kus on olemas see teine, kes ei arvesta inimesega – see teine on olnud ära tõukavalt/ välja jätvalt/ ükskõikselt/ tunnetega reageerivalt/ vahetanud rolle/ surunud rollidesse/ näidanud üleolekut ja kõike enesele kuulumas.

Need kohad - mis kuuluvad kellelegi/ mille, keegi on enese omaks nimetanud/ kus tuleb enese olemas olemist õigustada/ kus tuleb oma koha või kuulumise pärast võidelda/ kus tuleb ise ennast vaigistada/ kus enese energiat tuleb anda vähema loomiseks/ kus enese olemas olemist kasutatakse ära enese vastu – need kohad ei ole turvalised, sest neid ei saa, enese jaoks, turvaliseks teha.

Enesele turvalisuse tagamiseks ja andmiseks tuleb - enesele kuuluvast/ võimalikuna olevat kohast, ise ära minna, ise välja astuda - teise vastu olles - ise enda eest seista ja ise ennast teisest eraldada – see kõik tähendab, et iseennast tuleb enesele vajaminevast ilma jätta – ise tuleb ühendus katkestada ja ühes olemine ära lõpetada.

Enese valik ja iseendale jäänud samm tähendavad enesele osaks saava kaotuse kogemist ja nägemist – see teeb haiget ja kaotab turvatunde - justkui see oleks ainus koht Maailma sees, kus enesele vajaminev on võimalik.

Klammerdumine selle külge, mis teeb iseendale haiget ja on kogetav vägivaldsena, tähendab, et käivitunud on vana muster – selle alus on teadmine ja nägemine, et - Minul on olemas. Ei ole vahet, milline ja kuidas täpselt – peaasi, et on olemas.

Enese alalhoiuinstinkt tuletab meelde, et olemas on enese jaoks olulise ja vajamineva kaotuse kogemus – info, et Minul on olemas, annab märku, et tegemist on samalaadse olukorraga – vajadus on alles ja vajaminev on võimalik – see ei saa täidetud siis, kui vajadust täitev koht kaob - seega tuleb seda alles hoida ja sellest kinni pidada. 

Inimese ees ja sees on kaks vastandlikku ülesannet, millest tähtsamaks saab see, mis tagab traumaatilise kogemusega lapsele vajamineva - ühenduse olulise teisega. See on vana aja info ja piiratud teadlikkus – varases eas lapse oma – Mina pean, sest minul teist võimalust ei ole - mina ise endale anda ei saa/ mina ilma ei saa/ mina, kellegi teise käest ei saa – seega ei olnud lapsel, siis ja seal, anda enesele teadmist, et teisiti on võimalik ja teistsugune lahendus on olemas.

Möödunud aja jäljed - soov ja vajadus vältida ebaturvalisi olukordi ja inimesi - anda endale võimalus kogeda enese ümber turvalist ruumi ja iseolemise vabadust. Mitte ainult, et inimene ise hoolitseks turvalise koha ja terviku eest, vaid ka see teine/ teised, kes samas, teeksid sama – oluline on, et ühes olijatel oleksid ühesugused väärtushinnangud ja samasugused eesmärgid ning ühine oleks, samal moel, oluline kõigile.

See tähendab valikut minna sinna, kus kõik osalised on võrdsed ja keegi ei hakka isiklikke reegleid kehtestama ega ise enese seadusi määrama ega olemas olijaid, enese mängu ja süsteemi jaoks, kasutama – info andmine, et see ei sobi või too võiks olla teisiti, leiab ära kuulamise ja saab vastuseks arvestamise.

Turvatunde kaotus olevas – olevas ajas avaneb möödunu – see sama liigutus, sama hääl, sama lõhn, samad sõnad, sama toon, sama tähelepanu, sama eesmärk – see on hetk, milles võib avalduda möödunu põhi – kogu, kunagi kogetud, vägivalduse ampluaa kõige hirmsama ja valusamani välja.

Möödunu kordus ja selles sisalduv – on teadmata, kui sügavale ja kaugele tagasi minnakse - see tähendab tardumist, külmumist, õigustamist, seletamist, meelitamist, lobisemist, ära minemist, vaikimist, agressiivsust – see on vahetu reaktsioon ja olukorda kontrollida/ muuta püüdmine.

Ärevus, pinge ja lahenduse kasutamine kestavad senikaua, kuni taastub normaalsus – ohumärk kaob ja ohtlik väljendus lõppeb või see kestab nii kaua, et sellega harjutakse - sellest saab uus normaalsus. Peale seda ei ole see koht, see koos olemine, see teine - kunagi enam sama, mis enne tegelikkuse paljastumist – selles kohas, selles teises, selles koos olemises peitub, alatiseks, oht – see on teadmine, et - See/ too seal ei ole minu jaoks turvaline.

Turvatunde vajadus püsib nendes kohtades ja koos olemistes, milles toimub, kontrollimatult ja kontrollile allumatult, ohusignaali sisse ja välja lülitumine. Need on koos olemised ja kohad, milles ja kus kasutatakse vähendamist ja vägivalda ning muudetakse läheduse astet, kuid peale seda ollakse nii nagu ei oleks midagi olnudki. Need on kohad ja koos olemised, kus ja milles väidetakse, et hoitakse ja toetatakse, kuid siis tehakse haiget ja eraldatakse endast.

Vägivalla ja vähendamise kasutamine, kuid selle eitamine ja teiseks nimetamine, tähendab tegelikkuse moonutamist ja varjamist. See inimene, kes manipuleerib informatsiooniga – see varjab, moonutab ja valetab. Kohas, kus inimese ausus ja tema tegude selgitus, annaks, nende kogejale, teadliku võimaluse valida enese kohal olemine ja valikud selles, et hoida ära enesele osaks saavad tagajärjed – selles kohas valetamine tähendab, et temalt on see võimalus ära võetud – temale valetatakse, sest see, mida ja kuidas väidetakse, et on tema jaoks olemas, ei ole seda - see inimene, kes manipuleerib, ei ole kunagi turvaline – ta ei ole samas ega toeks ega ole ühes olemist hoidmas.

Sellisesse teise panustada tähendab ennast enese poolt antust ilma jätmist – see ei ole enesele samasuguse tähelepanu, võimaluse ja toe vastu saamine. Selline teine peab silmas vahetust – kaubanduslikku ja pealesunnitut – enesega sarnast ühesolemist saab kogeda siis, kui olla teise jaoks õige – siis, kui anda teisele kogeda ennast, tema kohal ja osa olemise eest, vajaminevana ja väärtuslikuna vastu.

Manipuleerimist võimaldav keskkond ja seda teostavad inimesed ei ole suunatud iseenda muutumisele ega iseendaga seonduva muutusele – nad ei ole suunatud suhete tervenemisele ega inimesena kasvamisele, sest nende eesmärk on teine – vabaduse asemel suletus, võrdsuse asemel eraldatus, aususe asemel varjamine, toetuse asemel karistamine, turvatunde asemel ärevuses hoidmine, ühtsuse asemel terviku lõhkumine ja gruppide moodustamine – see tagab enesele vajamineva ja võimaldab, enese jaoks, valeks nimetatust eemale hoidmise, selle välja jätmise/ välja saatmise, selle kontrollimise.

Laps, kes kogeb turvatunde puudust, suunab oma tähelepanu sellele, kes temalt turvalisuse ära võttis ja seega saab selle temale tagasi anda – laps hoiab oma tähelepanu sellel, kes on võimeline turvatunde ära võtma ja seega võimeline selle, lapse jaoks, alles hoidma. Laps näeb ja teab, et temaga seonduva põhjus peitub väljas – Minul on siis/ Mina saan siis/ Minul ei ole siis – sest ja siis, kui see teine.

See teine on enese laiendatud Mina, kes peab käituma ja olema ja valima lapsele sobivalt ja lapse jaoks õigelt – nende vahel on nabanöör, mis ühendab kahte üheks ja samaks, kuid laps ei koge ega näe ennast samana – teine ei vasta lapsele vajaminevalt – nende vahelist ühendust hoidvalt – laps ei ole teise jaoks oluline – laps ei ole teisele sama.

Tegelikkus – lapses aset leidev reaktsioon on tema enese tõlgendus – väline on miski, millesse laps kuidagi, ja millegi alusel, suhtub ja suhestub. Oluline on see, miks ja mis toimub lapse sees – senikaua, kuni põhjus on teises ja tähelepanu püsib sellel teisel, ei kõnni laps enese teel. Ta ootab enesele vajaminevat sellelt teiselt – ta teeb selle teise enesest tähtsamaks ja ise ennast teisest vähemaks.

Väljas saab ja võib olla, mis ja kuidas iganes – põhiline on see, kuidas inimene seda ise kogeb ja, mida see temaga teeb – millise info inimene ise endale annab. Mina ei ole turvalises kohas/ Minuga ühes on minule mitte turvaline inimene/ Minuga ei arvestata – see kõik on oluline informatsioon, mille alusel kunagine laps tunneb ja näeb ise ennast abituna, üksikuna, ohvrina, hirmununa, alla jäävana – enesele antud teadmise alusel teeb laps ennast, enese informatsiooni alusel, tõeks – tema on vähem, tema sõltub teisest, temal puuduvad vajaminevad lahendused.

Tõde on, et teine võib ja saab teha ja olla, mida ja kuidas iganes – see tegemine ja olemine saab ja võib olla valus ja hirmutav. Inimesel tuleb anda, iseendale, tema jaoks paika pidav info - Mina olen enese tugevus ja mina ise leian olukorrast väljapääsu – Mina ise ütlen ennast välja/ Mina kasutan enese jaoks vajaminevat abivahendit/ Mina ise astun teisest eemale - muudan läheduse astet/ Mina ise lõpetan kontakti/ Mina ise lähen minema.

Mõistmine – teise kasutuses olev info on see, mille alusel see teine teeb oma otsuse – teine valib enesele iseenda. Inimese info iseendale – Mina ei sõltu teisest - Mina ei värise osaks saava hirmus ega karda enesele olulise kaotust – Minu tähelepanu on minul endal ja minu kese on minus – Mina ei ole selle teisega üks - Mina ei pea seda teist valvama ega tema ees hirmu tundma ega ise ennast vähendama - Selle teise kaotus, sellest teisest eraldi olemine/ eraldumine ei ole minu elule ohtlik.

Teisega seotus põhineb, sama tasandilisel, emotsionaalsel ühendusel – enese peegeldusel – vanem annab lapsele tagasiside – vanem on lapse Mina - vanem väljendab tundeid, mida laps tunneb – vanem reageerib lapse tundeid lahendavalt – last mõistvalt ja toetavalt – laps sulandub vanemasse – laps vabaneb pingest, hirmust, ärevusest, erutusest, teadmatusest jne - tema on teisega üks ja temal on teisega turvaline koos olla – laps kogeb turvatunnet enese sees justnagu oleks tema ise enesele vajaminevad sammud astunud - tegelikult ta seda tegigi, kuid vanema toetusel.

Turvatunde puudus tähendab, et emotsionaalne ühendus ei töötanud vajamineval moel – peegel valetas/ tagasiside ei olnud asjakohane/ toetus ja sulandumine jäid ära/ vanema emotsioonid ei olnud kooskõlas lapse omadega – vanem ei vastanud lapse rõõmule, positiivsusele ega lapse poolsele kontakti võtmisele ja selle alles hoida püüdmisele – vanem keeldus lapsest.

Vanem oli vägivaldne, külm, ükskõikne, vihane, eirav – laps ei tulnud selliste reaktsioonide seedimisega toime - ta koges ja nägi neid ning arvas ennast nende põhjuseks olevat – laps uskus, et tema ise põhjustas sellised reaktsioonid – nende allikas peitus lapses, kuna vanem vastas lapsele.

See tähendas, et lapses olid tunded, mis ei leidnud kinnitust ega vastust – laps koges ja edastas tundeid, mis muutusid vanema väljenduses teiseks – last ümbritsev foon ja sisu vahetusid. Turvatunde puuduse taga peitub vajadus, et enese peegel oleks õige - teise väljendus oleks enesega kooskõlas – et läheduse pakkumine ei kohtaks eemale tõukamist, et naeratus ei kohtaks viha, et rõõm ei kohtaks jäätavat vaikust, et olulisuse teada andmine ei kohtaks valetamist.

Uskumusest tulenev lahendus - iseennast tuleb korda teha ja paremaks muuta, et peegel näitaks õigesti. Püüd olla vajamineva emotsiooni peegeldus – püüd anda alus teistsuguseks reaktsiooniks. Kohustus suruda ennast maha ja olla nähtamatu – peita ära enese emotsioonid, et neile ei vastataks nii nagu ise ennast kogeda ja näha ei taheta. Peab ühinema teise emotsiooniga – teine avaneb ja alles seejärel saab samana olla/ peab samana olema. See on põhjus, miks inimesed ennast kaude välja elavad – teise loos saavad nad selleks võimaluse.

Ühes olemisel põhinev eeldus ja sellest tulenev ootus – vajadused võivad täituda ja võivad täitumata jääda. Vastuseta jäämine ja vale vastuse saamine toob kaasa ehmatuse, ärevuse, turvatunde kaotuse. Vastuseta küsimus – Mis on pildil valesti? Lapse tasand – See teine, kellega seotud ollakse, põhjustas enese sees kogetu – see teine andis vale vastuse – See ei olnud minu peegeldus! 

Suur inimene – Enese sees kogetu on minu enda poolt valitud reaktsioon – põhjus, miks see selline on, on minus endas. Teine oli osaline, kuid minus olev muundaja, olemas olevate andmete alusel ja minu poolt valitud tõlgenduse põhjal, andis suuna, kuidas seda teist, iseennast ja enesele osaks saavat näha ja kogeda – see oli automaatne lülitus.

Automaatne lülitus tähendab, kogu loo eest, vastutuse enesele võtmist. Enesele antud selgitus - Teise väljenduse põhjus oli ja on minus – näitab ühendatust ja samastumist. See on võimetus mõista, et teine võib ja saab valida, enese reaktsiooni, iseendast tulenevatest põhjustest lähtuvalt – teise väljendus ei peegelda tagasi – teine on eraldi seisev süsteem – teise reaktsioon on tema enda valik ja tema enese info.

Tegelikkuse mõistmine - teise reaktsioon ei kaota ega muuda ära seda, mis on Minus ja Kes olen Mina – kui mina olen rõõmus ja naeratan, siis teise vihane pilk ja solvav sõna ei ole mina ja selle ei ole põhjustanud mina. Kui teine ei ühine minu naeratusega, siis ei pean mina ennast „korda tegema” ja minuga ei ole midagi valesti – mina ei pea oma naeratust ära kustutama ja ise ennast varjama.

Vajadus kogeda, teise inimesega seotuses, teatud tulemust – vajadus vältida, teise inimesega seotuses, teatud kogemust – loob pendli, mis välistab teistsugused võimalused ja valikud – alles jääb enese jaoks vale vältimine ja vajamineva kogemuse poole püüdlemine – kui ei ole üks, siis on teine – seega, et omada vajaminevat tulemust, tuleb olla pendli õige poole peal ja vältida seda teist poolt.

Vastused küsimustele - Mida see minu jaoks tähendab/ Miks ja mis on minule oluline/ Mida mina võin kaotada/ Mis minu osaks saab/ Mida mina ei saa/ Mida ja kuidas mina pean? - annavad inimesele teada, miks, temale, tema enda teekond ei meeldi – ühese ja kindla vastuseta olemine ja enesele antud sihtmärgini jõudmata, on protsessi kestmine ebameeldiv ja ebamugav, sest kõik on võimalik ja muutuv ning see tähendab turvatunde puudust – enese jaoks olulise kaotus/ kättesaamatus on tõenäoline.

Turvatunde puudus tähendab, et valdavaks saab teekonna ära lõpetamise soov – on vajadus jõuda tulemuseni, et lugeda lõppenuks ja olla selguses ja eneses üks – hirm on olla teise inimesega seotud ja jõuda samasuguse tulemuseni välja – teine on olemas, teine on oluline, teisega tuleb arvestada, kuid see teine ei ole enese tugevus – teine ei panusta ühisesse ega hoia ühist – teine valib iseenda ja kõnnib enese teel – teine ei vaja, kui ei ole tema jaoks oluline – teine laseb lahti ja muudab senist lähedust/ kaotab ühenduse.

Enese eraldamise soov tähendab, et olemas olev informatsioon põhjustab ärrituse – vaja on saavutada turvalisus, sest see koos olemine on koht, kus teine vahetab ennast tagasi – teine loob ühenduse ja siis kaotab selle/ teine annab teada, et ühendus on oluline ja siis ütleb/ näitab, et see ei ole seda – seejärel taastab ühenduse ja kinnitab selle olulisust, et siis teha samm eemale ja jälle kokku.

Ühese ja selge teadmise puudumine tähendab kindlusetunde tagamise võimetust ja ebakindla aja kestmist - see tähendab ärritatud seisundis püsimist – ärritaja on kogu see aeg olemas. See tähendab, et on võimetus ennast turvaliselt tunda – ei ole sellekohaseid märke, et saaks endale sellekohase informatsiooni anda ja häire kustutada.

Vajaminevate märkide puudumine tähendab, et neid on vaja otsida ja luua – vajaminev on vaja enesele ettekujutada sellest, mis on olemas – ebaturvaline teine tuleb turvaliseks ja ühendust hoidvaks kujutada. Tuleb vaadata seda, mis annab põhjuse seda uskuda – vaadata ei tohi seda, mis toob tõe nähtavale.

Ärritus toob kaasa pinge, ärevuse ja hirmu – seega on vaja seda aega, milles saab rahulikult olla – see tähendab, et ei toimuks tagasilülitumisi – kui olevas selline võimalus puudub ja olukorrale lahendust ei ole, siis sellest järeldub, et parem oleks teadmatus ja info puudus, kui teadmine. See toob kaasa vajaduse selle aja järele, milles tegelikkus püsis veel varjudes – lahendus näib olevat turvalise möödunu ühendamine ohutu olevikuga nii, et vahepealne periood kaoks ära. Raskus peitub selle, et ohutu olevik ei ole veel kätte jõudnud.

Turvatundest ilma jäänud inimene ei taha kõndida seda teekonda, mille tulemus on sama – tema on üksinda seal, kus teine oli temaga koos. Teist ei ole, teine on jalga lasknud. Teine teadis juba alustades, mille jaoks ta ühes olemist vajas – seega ei olnud see, koos olemine, ühes/ ühte kõndimise loomulik areng ja ühes kasvamise teekond – teine tahtis midagi kindlat ja see oli tema maksimum. Seni andis ta mõista, et on seotud ja näeb olemas olevat, kuid see oli öeldud ja tehtud maha rahustamiseks, valvsuse uinutamiseks, tema sõnade ja tegude uskumiseks – enese külge kinnitamiseks, et tagada enesele - Mina olen selline` olemise võimalus.

Ühes astumise võimaluse tegelik info on olemas selle teekonna alguse meetritel – Millisena mina saan olla/ Mis ja kuidas on minule võimalik/ Mis on teise eesmärk/ Kas teine on kooskõlas oma tegudes, sõnades ja väljendustes/ Mis on ja milles seisneb ühine/ Kas mina saan ise ennast, inimesena, nähtavale tuua ja sellisele iseendale tähelepanu/ Kas teine teeb ennast inimesena nähtavaks või ta kasutab rolle ja püüab/ väldib enesele, kui Mina olen selline` tähelepanu?

Vastused neile küsimustele aitavad selgeks saada enesele võimaliku – see on oluline, et ei valitaks teekonda, millel valetatakse, et ollakse ühes ja samas, kuid ei olda – vastuolud, arusaamatused, varjamised, valetamised toovad välja teadmise, et eesmärgid on erinevad ja inimesena ollakse selles suhtes üksinda.

Mõistmine – teise inimesega saab ja võib olla ühes, kuid see ei tähenda selle teisega ühise terviku loomist. Mina ja Sina = Meie (mingite ühiste nimetajate alusel) – tähendab mingi sarnasuse või ühise joone olemas olemist, kuid see ei tähenda selle võimaluse maksimumi – inimestena, teineteisele suunatud ühendust.

Kohtustus, teise jaoks olemas olla, ja enese vajaduste täitmise ootus räägib lapse tasandist – see räägib vajamineva ühenduse ja turvalise koha puudusest minevikus – laps näeb samasuguseid nimetajaid ja kogeb olevat nii nagu möödunus. Lapsele pööratud tähelepanu tähendab kontakti taastumise hetke – laps klammerdub, et hoida see alles ja takistada selle muutumist – laps on õigena ja suhet hoidvana – ta edastab enese informatsiooni ja ootab teiselt sama vastu – nii nagu möödunus kontakt katkeb, sest last on liiga palju ja valesti – teine ei astunud suhtesse, vaid kasutas olemas olevat võimalust või oli selleks sunnitud, kohustusest tulenevalt.

Suure inimesena, teisega koos olemise algus või selle jätkumine, ei tähenda ega too kaasa, möödunud aja lapsele, vajaminevat lähedust, vaid võõraid või mingil moel tuttavaid inimesi – koos olijate põhi ei ole sama teisega, kuigi neid ühendab mingi x nimetaja. See, et teine on enesega ühes ja x nimetaja alusel sama, tähendab, et hoolimata naeratusest ja ühistest teemadest või ükskõiksusest ja negatiivsusest see ei ole emotsionaalne ühendus – see ei ole möödunud aja lapse emotsionaalsete vajaduste lahendus ja laiendus.

Möödunud aja traumad tähendavad oleva aja ja möödunu alateadlikku ühendamist – see on energeetiline ruum, mis asub teisal ja, milles olevate näod on teised, kuid mille sisu on sama. Sama on ta kehtiva informatsiooni tõttu – seda ei ole muudetud – inimene ei ole andnud endale uut ja tegelikkusega kokku käivaid teadmisi kasutada. Ta ei ole aru saanud, kellena ta reageerib ja mille peale ta seda teeb ning miks tema lahendused ja otsused on just sellised – vastuse saamiseks ja nende mõistmiseks on vaja ärgata enese olevasse.

Tegelikkus – lähtekoht on see, et midagi ja kuidagi ei ole olemas – kokku saamine ja koos olemine tähendab, et aset leiab ukse avamine kuhugi ja olema saab mingil moel – kõik on võimalik – nii miinus, kui ka pluss märgiga kohtumine/ koos olemine. Olev ja olema saav ei pea kaasa tooma energia muutumist – see saab püsida neutraalse ja selgena – iseendast teadlikuna olevana.

Ei ole olemas seda, kuhu ei ole kõnnitud. Ei ole olemas seda lähedust, mida ei ole, selgelt ja üheselt, nähtavaks tehtud. Ei pea koos olema, kui seda ei ole hea kogeda. Ei pea võtma vastutust teise osa eest, loos ja seotuses – vaid ainult enese oma eest – see on ainus koht, mis on muudetav ja vaba võimalus, mida saab ennast müümata kasutada. Lubatud on tunda kurbust ja läbi elada kaotusevalu, kui olemas on olnud võimalus, kuid see ei toonud kaasa seda, mida taheti kogeda ja enesele anda. 

Oluline on, teisele osutamise ja panustamise asemel, enese sees selgelt sõnastada, mis on see, mis reageerima pani/ paneb - ärevusest kantud ja hirmust lähtuvad reaktsioonid põhinevad teadmatusel ja suutmatusel. Küsimuse - Mis on see, miks minu turvatunne häiritud sai? - vastus annab võimaluse iseennast mõista, enese emotsioonid vallandada ja enesele vajaminev lahendus anda.

Sageli piisab sõnastamisest ja emotsiooni läbi elamisest - piisab enese mõistmisest - see on enesega ühes olemine ja iseenda toetamine - enese jaoks olemas olemine. See on see punkt, milles laps vajas teist inimest - kui teine seda ülesannet ei täitnud, siis laps nägi ennast üksinda olevana ja abita jäetuna - sellest tuleneva emotsionaalse häirituse põhjustaja oli teine - laps jättis vastutuse enesega seonduva eest teisele - ta jäi ootama seda teist, kes seda ülesannet täidaks ja lapse jaoks vajamineval moel olemas oleks.

See laps, kes on enese möödunus kinni, näeb enesele saabuvat vabadust siis, kui temaga ühes on see teine, kes pöörab lapsele tähelepanu ja, vältimatust x seotusest tulenevalt, täidab temale jäetud kohtustust - võtab vanema rolli kanda ja on lapsele vastav peegel - siis, kui laps väljendab kiindumust ja ühes olemise soovi, siis vanem vastab talle - kui laps vajab toetust ja selgust, siis vanem vastab talle - kui laps kogeb kasvamise ja olemise raskusi ning väljendab ennast, siis vanem ei ütle temast lahti.

Laps ei mõista, et vanem on inimene, kes ei pea olema lapsega sama - siis, kui vanem ei vali, ei oska, ei nõustu lähemat lähedust valima, siis ei ole võimalik ka temale lähemale pääseda - nende vaheline kaugus on rollide ühendus ja inimeste vaheline side jääb loomata - lapsel on õigus seda informatsiooni kasutada ja enesele, iseendale sobiv kaugus valida ja selle juurde ka jääda.

Marianne

29.06.2025.a