Tulega kuumutatud II - Haudeperiood

 

On nii, et enese algusest alates ja ka teistest aegadest teadmisi kaasa võttes, ehitab inimene enesele kasutamiseks mõeldud infobaasi. See on, kui Ikea kapp, millele ei ole olemas jooniseid ning ka detaile ei toimetata kohale ühel ja samal ajal. Inimene ehitab seda kappi x vanuse eneseteadlikkuse ja mõistmise alusel, enese võimaluste kohaselt ja erinevaid juhendeid kasutades.

Vanemate/ õpetajate/ keskkonna poolt edasi antu ei ole lapse teadmised, kui laps ise ei ole nendeni veel kõndinud – need on üle võetud ja peale sunnitud, mitmekihilised suunised. Nende teadmiste hulgas on seda, mida inimesed ise on kogenud ja õppinud, kuid ka seda, millest arvatakse kasu tõusvat – nii lapsele endale, kuid ka vanematele ja ühiskonnale. Nendes teadmistes on ka varjupool sees – kasvatatava objekti staatuse alusel tuleb, tõtt teades, valetada ja tegelikkust mõistes tuleb sellest vaikida – kokkuleppeline tõde ja suunatud vaade tuleb kasutusele võtta - kinnitades rolle, ei tohi inimesi nähtavaks teha.

Huvitav tõik on selle ehitatava kapiga – inimene ehitab ja kasutab oma elu ajal mitut kappi, kuid peamiseks jääb see, mille ta tegi valmis lapsena. Kui elu on tavaline ja uus, siis ta kasutab uue aja loomingut, kuid kui endast annab teada möödunuga seotu, siis kasutab inimene lapse aja kappi – võtab sealses sisalduva, enese ja enesega seonduva, aluseks.

Keerulistel aegadel ja enese otsimise perioodidel ostab inimene endale eneseabi õpikuid, käib ennast arendavatel kursustel, otsib psühholoogidelt või selgeltnägijatelt abi või laseb ennast transformeerida – viia olevast tulevikku. Nende valikute eesmärk on ehitada endale uus – oleva aja iseendaga kooskõlas olev kapp. Vahel näeb see välja nii, et nähes ja kogedes, vana aja lugusid, tuleb inimesel ennast veenda, et vana kappi enam ei ole – tema on selle ära lammutanud.

Inimene leiab, oma valikutes, hetkelisi kergendusi ja kogeb vabanemisi, kuid üsna sageli paneb ta õigest teeotsast mööda – inimese kasvamist näitab see, kui ta on võimeline, oleva aja teadlikkusega, möödunud aja kapi lahti võtma ja seejärel, uue info alusel, selle samadest osadest kokku panema nii, et mõlema aja info jääb, tema teekonda nähtavale tuues, alles.

On oluline, et selle kapi sees on kõik olemas – ka möödunu eksimised ja mööda panemised, iseenda kogemised ja nende alusel valikute tegemised. Enese teekonnale tagasi vaadates on inimene uhke iseenda üle – just see kapp annab temale teada, kust tema ise alustas ja kuhu tema ise on välja jõudnud – kapi sisu ja konstruktsioone vaadates, tema ise mõistab ennast ja toetab iseenda teekonda.

On üsna tavaline, et inimene ei taha mäletada seda, mis ei kaunista teda ja näitab teda sellisena, millisena olemist ja valimist ta häbeneb. See on põhjus, miks ta vajab oma möödunut – selliste lugudena, mida mäletab piltidena, mis kõike ei paljasta ja, milles sisalduvat ta ei vaata, kui teda selleks ei sunnita. Sellised pildid on lugu temast, nii nagu see tema jaoks söödav ja talutav on.

Paigale püsima jäänud pildid on, kellegi teisega seotud lood ja sündmused, milles olev info ja tähelepanu on jäänud samaks. Teise lugu on inimest muutumatuna nägev ja nähtavaks tegev. Need pildid ei ole mõlema vastutus – Meie, vaid Sina ja Mina, milles inimene on vale – tema ei saa olla tegeliku iseendaga kooskõlas, sest teine on valinud suletud mälestuse ja seda saatva otsuse teoks teinud.

See on koht ja lugu, milles osalenud teine ei näe ega tunnista inimeses aset leidnud muutust ja kasvu. See tähendab, et möödunu mõjutab olevat – inimene ise ei saa enese möödunust vabaks – tema teab, et möödunusse jäänud teda hoitakse elavana alles nii nagu see oleks tõsi.

On loomulik, et inimene tahab endast mälestusi, mis on head ja tõesed – oleva aja järgi ja teda, ka möödunus, mõistvad. Inimene tahaks muutust – näidata ennast ette ja tõestada ise ennast ära – Vaata Mind teisiti – koge Mind teisiti! Selline vajadus on saadetud enesele pööratud tähelepanust – külmuse ja eraldatuse asemel on soov kohata naeratust ja turvalist ühes olemist.

Inimene saab enese möödunust vabaks siis, kui tema ise sellistesse lugudesse kinni ei jää – tema ei jää ootama ja vajama, et teine teda vabastaks – teda, õigeks mõistmise järel, teisiti näeks ja kohtleks. Enese vabastamine tähendab, et inimene ei tee ennast, teisest, ja tolle tähelepanust, sõltuvaks. Inimene ise teab ja näeb oma teekonda ja see on piisav - see, et tema oli ja tegi, ei tähenda, et tema on ja teeb. Inimene näeb oma teadlikkuse kasvamise teekonda.

Möödunusse jäänud iseendaga käivad sageli kaasas Mina olen selline` ise ennast tõestavad uskumused. Muutumatuks jäänud tähelepanu ja võimetus teistsuguse tulemuseni jõuda, tähendab kindalt suunatud informatsiooni kasutamist.

See on vana kapp, mis püsib visalt paigal ja, mis ei sisalda uuema aja detaile. See kapp on tõesem, kui kõik järgnev. Selle kapi alles püsimise põhjus on kunagine tähelepanu – kõik need pilgud, mis sellise iseenda olemas olemist kinnitasid – kõik see sõnaline ja füüsiline info, mis täiendas pilkudega vahendatut.

Möödunud aja lugudega inimesed, kelle Mina olen selline` on ennast, kui inimest vähendav, enese kohta käiv baasinfo, mida inimene ise ei ole võimeline teiseks muutma, sest temale edastatud informatsiooni ei ole muudetud – temale ei ole teist iseennast asemele antud ja teistsuguse tema nähtavaks tegemise jaoks temast endast ei piisa. Enese muutmatuse võimatus tähendab, et teise inimese tundereaktsioonid on enese olemuseks võetud – Mina olen selline` - teise poolt vaadatuna ja kirjeldatuna.

Mina olen selline` tähendab, et igas sellises loos on olemas see keegi, kes koges, nägi ja vahendas inimest sellisena. Sellest ei saanud hetkeline peatus, millest kõnniti edasi, vaid see tõi kaasa tagajärjed – see informatsioon jäi kehtima ja see mõjutas inimesega seonduvat - seda nii vahetult, kui ka kaude. See oli temaga kaasnev info – tema kohta käiv kapp, mis ei allunud tema kontrollile, sest asus temast väljas pool.

Mööda läinud ajas aset leidnud loole on antud tähendus – sellest on saanud suletud info, millesse ei lisata uut teadlikkust ega selles vähendata möödunu olulisust - kuigi see oli kogemus, mis ei määra vaadatut ega ka vaatajat igavesti samasuguseks, sest see hetk oli üks punkt, inimeste poolt käidud teekonnal, mille algus oli kusagil mujal ja millel lõppu ei olegi – siiski hoitakse seda alles, sellesse antud tähenduse pärast – see on võimalus osutada süüd – Sina oled põhjustaja - Sina oled vastutaja.

Inimese kasutuses olev Mina olen selline` mis vähendab teda, kui inimest ega näita tema inimlikkust - on ühise loo tagajärg, milles osalejad on jagunenud – süüdlaseks ja ohvriteks. Süüdlane kannab kõikide vastutust – tema on põhjustanud teis(t)ele osaks saanu.

Need inimesed, kes jäävad rollide juurde ja tõestavad Mina olen selline` olemist, võrdluses, kellegi teise Sina oled selline` abil – on need, kes on jätnud enese vastutuse vastu võtmata ja on kaaslased, kellegi teise süütuses/ ohvri kogemuses – nemad on tunnistajad, et tema on see, kes ei pea vastutama, sest kusagil on keegi, kes on süüdi – ka enesele osaks saanus – temaga teisiti ei saanud – tema oli sellise kohtlemise - iseenda olemise/ enese kohta käiva informatsiooniga - välja teeninud.

On tõsi, et vägivalda kogenud inimesed jäävad, sageli, neile tehtud ülekohtu eest vastutust kandma – sellest saab nende identiteedi osa, sest sellest ei saa kogemust, mida inimene on mõistnud. Sellest jääb ohtu sisaldav ja vähemana olemist osutav mälestus, mis elustub sarnases situatsioonis.

Inimene kogeb vana lugu uuesti - siis, kui tema Mina tahetakse ära võtta ja tal ei lasta iseendana olla. See juhtub siis, kui uue aja kapi Mina olen selline´ kohta käivat informatsiooni ja tähelepanu ei ole saadaval – on see, mis käib vana kapi juurde.

Inimene on haavatav ja ärevil ja alluv või agressiivne. See on Mina, kes nõuab endale tähelepanu – see Mina ulatub möödunust välja ning ilmneb ja kaasneb mujal. See teeb võimalikuks selle, et inimene peab vägivalda normaalsuseks – tema ise toetab, valib ja mõistab seda.

See on Mina, kes on väike, abitu ja hirmul ning teeb enese sõnumi kogetavaks – tema annab maitsta selle, mida tema ise koges – ta teeb tagasi – tal ei ole sõnu, kirjeldamaks – ta tahab anda teisele kogemuse, selle kohta, mida ja kuidas tema tunneb – tema tunded, sellel hetkel, kui temal oli valus, halb ja häbi jne – tema tunded, sellel hetkel, kui tema koges hirmu, üksindust, abitust, kadedust jne – tema poolt valitud viha, et anda endale jõudu, tulla toime olukorraga, mis oli suurem, kui tema ise.

See on väga väikese lapse tasand, kelle sõnumeid, iseendale/ Olulisele teisele/ Maailmale, tõlgendas vanem – vanem lahendas ja peegeldas – Sina koged, Sina tunned, Sina oled – Mina näen ja mõistan Sind.

See inimene, kellel kõnnib kaasas ennast vähendav Mina olen selline` - on see laps, kelle jaoks ei olnud Olulist teist, lapsele vajamineval hetkel, olemas – laps ei mõistnud ise ennast ega saanud enesega kontakti ning temale ei antud enese lahendust - Jah, see olin Mina/ Jah, Mina tundsin ennast nii.

Ennast vähendav Mina on selle inimese kapp, kelle kasutusse anti väär informatsioon – Sina oled/ Sina tunned – Mina näen ja kogen Sind. Sellel hetkel, kui laps oli enese tunnetega puntras, koges midagi ja kuidagi, millele lahendust ei olnud – andis vanem talle teadmise – Sina, iseendana, oled häbi, Sina oled vale, Sina oled inetu, Sina oled halb jne.

Vanema informatsioon ei läinud kokku lapse tegelikkusega – vanema reaktsioon oli vastus lapse poolt valitud teole/ olemisele/ väljendusele/ olemas olemisele – kuid see ei olnud lapse poolt kogetu, vaid lapsele antud hinnang – vanema, kui inimese - väärtushinnangute/ mõistmiste/ eneseteadlikkuse/ eesmärkide/ tähelepanu sõltuvuse alusel teoks tehtuna.

Siis, kui selliseid kogemusi oli mitmeid ja sel moel nähtavaks tegijaid oli ka teisi, võttis laps Olulise teise informatsiooni kasutusele – Mina olen selline`. See Mina kõndis inimesega kaasas, sest ta ei mõistnud selle Mina tegelikku olemust ja seega ta ka ei saanud seda muuta. 

Enesele mitte mõistetava tunde mõjul tehtud tegu, valitud olemine, otsitud lahendus – ei tähendanud olemist ja jäämist, vaid valitud väljendust - selles olukorras, kust ei nähtud teistsugust väljapääsu.

Inimene, kes on mõistnud enese lugu – tunded on tema sõnum iseendale - selle kohta, mida tema ise on – iseenda, ümbritseva, enesele olulise kohta – just teada saanud. See on sõnum selle kohta, mida enam ei ole ja, kuidas on. Tema reaktsioon on enese filter, kuidas sellises olukorras toime tulla – vastu hakkamine, põgenemine, enese vaigistamine.

Siis, kui laps karjus, siis ta tundis ärevust – siis, kui laps lõi, siis ta koges hirmu – siis, kui laps puges laua alla, siis ta tahtis olukorrast ära minna. Tema reaktsioon ei teinud temast halba ega kasvatamatut ega tänamatut ega häbistavat last – tema reaktsioon oli ennast kaitsva ja päästva ja väljendava lapse sõnum, Olulisele teisele/ keskkonnale – vajadus, et vaadataks ja mõistetaks last, tema käitumise taga - selleks, et laps leiaks enesele ja enesega toimuvale lahenduse.

Siis, kui lapsele antakse Sina oled selline` info, mis teeb temast selle, kes tema ei ole – tähendab see seda, et vanem/ keegi teine ei ole võtnud, lapsega seonduvas, enese osa eest vastutust. See tähendab, et suure inimese samm oli enne - laps, vahendades endale vanema sammuga seonduvat, vastas sellele. 

On üsna tavaline, et suure inimese valik, otsus, tahe, väljendus – toob kaasa lapse tundesõnumi, mida tema ise ei mõista või mille olemas olemist suur õigeks ei tunnista. Iseendast - Mina olen selline` - teadmisega laps on üksinda ning kannab kogu loo eest vastutust – tema ise põhjustas enesele osaks saanu, sest on selline ja tema ise põhjustas ka vanema kannatused/ üleelamised, kuna tollel on selline laps. 

Vanem, kes ei tunnista ega mõista enese tundeid – hirmu, ärevust, viha, enesehäbi – kasutab väljendusviise, mis aitavad teda, temale vajamineva saavutamiseks – vägivald, vähendamine, manipuleerimine peavad kandma eesmärgi sihile – laps enam ei tee, laps enam ei vali, laps enam ei käitu – selleks, et vanem ei peaks kogema ise ennast.

See inimene, kes on mõistnud toimunut ja mõtestanud enese, kui vägivalda kasutanu tee, ei vali vägivalda – see ei ole tema lahendus, sest see ei lahenda tegelikkust. Vägivalla kasutamine ja sellise käitumise normaalseks pidamine tähendab, et vägivald kordub. 

Vägivald on väljapääsuta ja ennast vähendatuna kogeva inimese reaktsioon. Omal moel on ta ohver – temast endast ei sõltu, sest keegi teine või miski muu on temast olulisem. See on möödunud aja kogemus.

Oluline on iseendale, iseenda mõistmise andmine - Mina ei ole Ohver – olen inimene, kellel ei olnud möödunus ressursse ega teadmisi, et teistsugune väljendus ja elutervem lahendus valida. Mina ei ole möödunus - Mina olen olevas - olevas ajas on teised võimalused olemas ja teistsugused lahendused võimalikud.

Oluline on uue ja tõese informatsiooni kasutusele võtmine - Mina ei ole sõltuv - see tähendas möödunus, et enne mind ja üle minu oli keegi teine, kes määras minule osaks saava - sellest ka see Olulise teise väljendus. Uus teadmine tähendab, et Minust endast piisab - Mina ei pea enesele vajaminevat ja olulist, kellegagi kooskõlastama - Mina saan, enese elu, valida ja teoks teha Ise, enesele vajamineval moel. 

See on teadmine - Mina saan olulisest teisest ise lahku astuda, eemale minna või teda enese elust välja jätta - see samm ei kaota Mind ära. Oluline saab olla mitmel moel ja erinevas kauguses - olulisem sellest, et teine on endaga samas, on see - kuidas koos olemine välja näeb ning kogetav ja teostatav on - kas ja millisena jään Mina ise, teisega koos olles ja koos olemiseks, alles.

Marianne

02.09.2025.a

Tulega kuumutatud I - Minu osa, Sinule osaks saanus

 

See inimene, kes saab ise ennast kogeda ja saab ise ennast kaotada, temale pööratud tähelepanu läbi – see inimene vajab keskkonda, kus teda vaadatakse ja koheldakse õigesti – see inimene vajab enesega ühte neid teisi, kes teda õigel moel nähtavaks teevad ja vajamineval moel kohtlevad. See inimene valib ja väldib keskkondi ja teisi, selle järgi, kuidas temale vajaminev on tagatud ja võimalik.

See inimene elab Maailmas, kus enesele vajaminev võib jääda kättesaamatuks – tema ümber on teisi ja tema peab olema kohtades, kus teda vaadatakse ja koheldakse valesti. See inimene, kes jääb enesele puudu, vajab seda kohta, kus teda ei muudeta ära – see koht peaks olema kodu ja perekond ja suguvõsa – enesele kuuluv turvapaik, milles tunda ennast vabana ja hoituna.

Inimene ei saa vabaks iseendast – teemad, mida tema ei ole lahendanud, kõnnivad temaga kaasas – need tulevad ka koju kaasa – tulevad siis, kui tema ise valib oma ellu või tema peab sinna lubama inimesed, kes võtavad ära sellegi koha – nad ei vaata ega kohtle teda õigesti või nendega kaasneb tähelepanu, mis saab osaks temale.

Laps on see, kes suudab muuta vanema rolli valinud inimese elu – põhjustada kogemused, mida ei ole hea kogeda – need ei ole õiged selle inimese koha pealt vaadatuna. Inimesele osaks saava põhjustavad - kellegi teise olemised/ tegelikkused - kellelegi teisele antud nimetused - kellegi teise poolt läbi elatavad kogemused.

Põhjuseks on vanemat ja last ümbritsevas keskkonnas nähtavaks saanud informatsioon, mis paneb osalejaid/ osa saavaid reageerima - jonniv laps, vallaslaps, paks laps, andetu laps, raisku läinud laps, kiusav laps, tänamatu laps jne - see on info, mis osutab vanema(t)le/ sugulas(t)ele/ kasvataja(t)ele – Sina oled seotud = Sina oled vastutav, sest Sinu Laps on selline.

Osaks saava tähelepanu läbi kogeb ja näeb inimene ennast Mina olen selline` olevana, mille laps põhjustas - see tähendab, lapsega seotud inimesele, tähelepanu pööramist, mis on tehtud otsuse alusel, mis ei arvesta kogu informatsiooniga, kõigi tegelikkusega ega inimese teekonnaga.

See on hinnang, mis lähtub vaataja, vahetust, – ennast puudutavast kogemusest, isiklikest väärtushinnangutest ja endale valitud eesmärgist, mis on edastatud võimalusest - kogeda iseenda Mina olen selline` olemise rõhutatust – see on iseenda, suunatud, võrdlus sellega, kellele tähelepanu pööratakse. Mina erinen Sinust/ temast – Mina ei ole Sinuga/ temaga sama – Mind ei tohi sellisena nähtavaks teha.

Inimene on tõeliselt edukas vaatama ise ennast – pöörama enesele, kellegi teise kujuteldavad silmad ja kogema ennast nii nagu teda vaadataks päriselt. Selline, enese vaatamine, on veel tõhusam, kui teise silmad reaalsuses – selle vaatamise sees on kogu, aegade jooksul osaks saanud, samasisuline tähelepanu koos ja inimesel ei ole selle tähelepanu eest pääsu – see kõnnib temaga kaasas ja aktiveerub täpselt õigel hetkel – inimene ise näeb ja kogeb ennast – Mina olen selline`. Enese poolt kinnitatud informatsiooni ei lükka keegi ümber ega tee ka teiseks, sest teist, enese sees, ju ei ole või teine on enesega samas, kuid ei ole sellest huvitatud.

Laps on see, kes valitakse tooma - inimesele - sellised kogemused, millisena tema ise tahab ennast näha, näidata ja, läbi osaks saava, kogeda. Last kirjeldatakse rõõmu ja helguse ja olulisusena – inimene saab endale tähtsuse, kui tema saab lapse – laps on inimesele lisatud väärtus, sest tema on saanud hakkama sellega, mis on normaalsus, mida kõik ei suuda endale lubada.

See on möödunud aegade informatsioon – laps näitas, et naine suudab täitab peamist funktsiooni – sünnitada järglasi. See tähendas, et tema sai parema kohtlemise ja paremad tingimused. Eriti hinnas oli naine siis, kui tema oli võimeline sünnitama pärija – poja. Siis oli naine õige ja välja valitud, sest tema andis mehele, perekonnale ja suguvõsadele võimaluse tõestada kõikide osaliste/ osa saajate olulisust ja tähtsust.

Vana aja informatsioon elab inimestes edasi – see kandub edasi tõekspidamistes, mis seisavad, alustaladena, uuema aja teadmisi kandes. See tähendab, et uus kaotab oma olulisuse, kui vanad ei saa kinnitust. Normist kõrvalekalded on eksimused, mida andeks ei anta. Sündiv laps võtab endale kogu suguvõsa kogemuste korduse vajaduse – Meie. Laps, kes ei ole sündinud õigetel alustel ega ole soovitud soost, ei ole see, keda kogeda/ omada tahetakse – kuna laps on vale, siis on ka vale lapse sünnitanu vale.

Selle jaoks, et vanem ise ennast valena näeks ja kogeks, ei pea laps olema sündinud väljaspool abielu ega olema tüdruk. Piisab sellest, et vanem on Olulisuse vajadusest sõltuv inimene, kes ei tule toime selliste olukordadega, kus temaga ja tema rolliMinaga ei arvestata – teda vaadatakse valesti ja koheldakse valena – laps teeb seda ise ja/ või see kaasneb lapsega.

Inimene ei taha seda, mis ei ole tema jaoks õige. Inimene väldib seda, mida tema peab. Inimene ei taha neid kogemusi, mis ei ole tema jaoks õiged ega head – tema ütleb neid põhjustavast lahti või sunnib neid põhjustava endaga seonduvad kogemused ümber tegema.

Lapse kasvatamine on just nimelt selline teekond – valesti vaatav ja valeks nimetav tähelepanu on garanteeritud. See tähendab, et olulisusega kempleva inimese jaoks saab sellest teekonnast kannatuste rada. Inimene võtab, sellises olukorras, endale appi põhirollide liited ja teised rollid – neist saavad inimese/ lapse/ kellegi teise varikujud, mis püüavad, väldivad ja koondavad inimesele suunatu/ vajamineva tähelepanu – inimese poolt edastatud informatsioon teeb need kujud nähtavaks ja kogetavaks nii, et see, kes informatiivse tähelepanuga kohtub, samastab ise ennast oma varikujuga ja teise, tollele kuuluvaga.

Inimene ei taha anda endast sinna ega hoida alles seda - mis/ kes/ kuidas on tema jaoks vale. Vanem ei taha seda last, kes ei vasta vanema rolli kandva inimese ootustele ja vajadustele – see tähendab, et inimene ei taha oma lapsega kaasneva tähelepanu osaliseks saada.

Vale tähelepanu tähendab, et Ema/ Isa, kui roll, jääb ilma Oluliseks tegeva tähelepanuta, selle asemel nimetatakse inimene, endiselt vanemana olles, teise rolli. Inimene kogeb seda nii, et tema on ära andnud selle, millest teda on ilma jäetud – tema ei ole sama vastu saanud – tema on oma osa lepingust täitnud – tema üksinda ei ole vastutav tulemuse eest, kuid teda jäetakse üksinda seisma, et temale saaks osutada ja teda sel moel teistest eristavalt nähtavaks teha.

Seega, ei ole vale lapse kasvatamine ehk enesest temale andmine, inimese jaoks tõde - see on kohustus, mida ja kuidas tema peab, rolliga kaasnevalt. See, et peab ja on kohustatud - näitab, et rõhk on rollil ja inimene täidab kohustust – kuid inimesena kasvamine ja suhte eest vastutuse võtmine – ei ole tema ülesanne.

See näitab, et vanem on vale lapse kõrvalt ära astunud ja tõestab enesele võimalike vahenditega, et tema ei ole lapsega sama – lootuses, et teda ei vaadata ega kohelda enam valena – Olulised teised ja Olulised keskkonnad on teda rehabiliteerinud – tema on nendega Meie.

Sellest vanemast saab see inimene, kes kohtleb oma last samasuguse mõõdupuuga nagu teda ennast on vaadatud ja nähtavaks tehtud – ta ei ole oma lapsele lojaalne ka siis, kui kedagi teist ei ole samas – inimese sees on intensiivse tähelepanuga aktiivne mälestus ja see sunnib teda tagant, eraldatust rõhutama, seda isegi siis, kui laps ise ei ole midagi valesti teinud ega kuidagi valena olnud – laps on lihtsalt lapsena olnud.

See inimene, kes ei ole enesest teadlik, ei teadvusta enese vajaduste ja isiklike põhjuste keerdkäike – see inimene otsib endale mõistmist, toetust ja väljapääsu. On tõene, et see inimene ei räägi iseendast ega oma eesmärkidest ega ka vajadustest ausalt, kuid ta edastab enesega toimuva kohta informatsiooni sellele, kes on temaga samas – lapsele.

See inimene vahendab oma lugu – Mina ja Sina – Sinu osa, Minule osaks saavas – Minu kannatused ja üleelamised. Selle loo teeb valeks see, et vanem toob välja põhirollid – et tema Emana/ Isana Lapse jaoks ja pärast, kuid Laps on tänamatu ja vale – Laps ei arvesta oma Emaga/ Isaga – laps ei ole sellest suhtes oluline – laps peab alluma ja tagama vanemale vajamineva kogemuse.

See inimene, kes on enesele vajamineva iseenda tähelepanu läbi kaotanud, see tahab seda ennast ka tähelepanu toetusel tagasi saada. Enesest mitte teadliku inimese valikud lähtuvad tema kogemustest – inimene, kes on kogenud ja näinud ennast Ohvrina, teeb ennast sellisena nähtavaks.

Reaalses elus näeb selline info teatavaks tegemine välja ennast kehtestava vägivallana – tegemist on enese Päästjaga, kes on Ohver ja kes peab olema Agressor, et ise enesele tähtsus tagasi saada. Aktiivne ja võimendatud reaktsioon on tema, õigel moel, vaatamisele kohustamine ja nähtavaks tegemisele suunamine. Passiivne agressiivsus on enese rahulolematuse väljendamine ilma tegelikku eesmärki välja näitamata.

Mida rohkem inimene ise ennast tõestab ja enesele õiget tähelepanu vajab/ otsib, seda enam tema ise ennast valena vaadatavana kogeb. Inimesel on halb, sest tema ise on valinud ja andnud endale rolli, milles olla, et vältida selle rolli vastas poolt – seda iseennast, mille kohta tema omab kinnitavat informatsiooni ja mida tema oma igas päevas juurde saab ja mida kummutavat tõestust temal endal iseendale anda ei ole.

Enesele olulist ja vajaminevat rolli saab tõestada tähelepanu, kuid selle rolli juurde kuuluvad küljed ja kohustused, mis osutavad, mida inimene peab tegema ja kuidas olema, et oma rolli nime vääriline olla. Selline ise olemine on hea siis, kui see on vabadus – ise saab valida ja ise võib otsustada ning sellisele enesele saab vajamineva ja olulise vastu.

Ohver on see, kes annab teada, kuidas ja kes on temale liiga teinud, temalt vähemaks võtnud ja teda valesti kohelnud ning mida kõike on tema ise õigesti ja hästi teinud ja kui palju, teda halvasti kohtleva jaoks, ise andnud – see on enese kohta kasutusele antav informatiivne, tähelepanu suunama kohustav, manipulatsioon – Mina olen selline`/ teine on selline`.

Enese Päästja on see, kellest saab selle päästja, kes peab, saab ja on nõus temale vajamineva – rolli kinnitava - tähelepanu andma. Vanem tõestab oma Lapsele, kuidas tema on Lapse jaoks ja pärast teinud ja olnud. Inimene tõestab, kuidas tema on teise inimese jaoks olnud ja teinud. Selline informatsioon ootab vastu - tänulikkust, rõõmu, üle olevana ja paremana ja edukamana ja asjalikumana jne nägemise reaktsioone. On ootus, et teise sõnades, pilgus ja kehakeeles on olemas enesele vajaminev Mina olen selline` kogemine.

Päästja ei lahmi tühja – tema on see, kes saab osutada faktidele – tema on andnud ja on olnud ja on teinud – seega on teine saanud. „Kahjuks” jookseb tema rong rööbastelt maha siis, kui teine ei ole nõus vajaminevat tähelepanu andma, vaid vaatab ja osutab valesti – teine ei ole nõus ise ennast vähendama ja, kahe osalisega loos, teist enesest olulisemaks tõstma - teine ei näe antut kingituse ja hea teona, sest see oli rollidest tuleneva ülesande täitmine, andja oli ise otsustanud anda ega olnud öelnud, et see oli laen või temale ülejõu käiv – andja enda tähelepanu, nn heategijana olemise ajal, oli olnud vastupidine – seda oli olnud halb kogeda.

Sellest tulenebki, et päästja ei jää kunagi plussi, kui lugu püsib põhirollidel – Ema ja Laps/ Tädi ja Õetütar/ Õde ja Õde. Panuseid teinu kogeb, et teda kasutatakse ära – tema ressursse ja headust kasutatakse, lähedasest suhtest tulenevalt, ära. Tõde selle väite taga on ühene – teda on vaadatud ja koheldud valesti – tema panust on eiratud – tema ise teab, milline on õige tähelepanu ja kuidas tuleb teda, tema tegude vääriliselt, kohelda – see tähendab, et teistsugust informatsiooni tema kohta kasutusele ei tohi võtta.

Päästja lugu jääb plussi siis, kui tema kontrollib suhet ja selles toimuvat. Päästja on saavutanud üle olemise ja ära tõestanud enese olulisuse, mis kohustab käsitletavat, päästja vajadustele vastama ja survestab käsitletavat, isiklikest vajadustest vaikima.

Käsitletav peab antava tänuga vastu võtma ja seda kingitusena nägema - ka põhirollina olemise võimalus on kingitus, mille eest tuleb tänulik olla. Enese vajadused ja soovid on mängu rikkumine – päästja loeb need valeks ja selline tegu toob kaasa karistuse – vaigistamise, nimetamise, keelamise – agressor surub lavapöörde maha – Ohver, ehk toetust ja hoidmist vajav/ saav, on ainult tema – Päästja, ehk enese tegudele ja olemistele tunnustust vajav/ saav, on ainult tema.

Vastuoluline informatsioon on see, mis viib, põhirollide seotuses, ühe ja sama loo osapooled teineteisest lahku – mõlemad esinevad oma rollinimede all, kuid tegelikkuses on need nimed kattevari aset leidvale.

Laps on selles suhtes valedel alustel – laps usub, et ollakse temaga koos, sest tema on oluline – teda on valitud, kedagi teist ei taheta – hoitakse teda ja suhet temaga. Seega võtab laps - enesele antavat, enese õigusena – see on teda vabaks jättev, kuna põhineb teise valikul ja suhet moodustavatel rollidel – see on põhjus, miks need kaks inimest sel moel koos on ning teineteisega suhet teostavad ja alles hoiavad.

See Laps, kes kogeb täitmata vajadust, et saada kinnitus temale antud info alusel, tema poolt paika pandud põhirollist tuleneva suhte alusele – on see laps, kellele on antud teine roll kanda – põhiroll on jäetud kõrvale, sest see ei võimaldanud vanema rolli kandva inimese vajaduste täidetust – liide tagab lapse üle kontrolli ja tema allutamise võimaluse – liide on põhjus, miks lugu muutub ja teistsuguse lähenemise/ kohtlemise võimaldab. Liide annab võimaluse tingimuste esitamiseks – see on info, et lapsega ühendava rolliga kaasnevad ülesanded ei ole vanemale olulised – tema saab neist lahti öelda – lapsest vabaneda, lapse poolt põhjustatud kannatuste pärast.

Enesele vajamineva iseenda muutumise taga on võimetus vastu võtta iseenda ja enesega seonduva kohta käivat informatsiooni. See info on vale olnud või see on hirmus olnud. Mõlemal juhul tuleks info õigeks teha – enesega kooskõlas olevaks. Mina olen selline` olemisele kinnitava tähelepanu vajadus annab teada, et see ei ole olnud võimalik.

See inimene, kes kõnnib ringi Mina olen selline` tähelepanu vajadusega ja on suutnud luua/ anda endale keskkonna, kus tema suudab endale pööratud tähelepanu endale vajamineval moel muuta – hoiab seda võimalust alles.

Selle inimese jaoks, keda, sel moel toimivas suhtes, kasutatakse tähelepanu tagava vahendina - selle inimese jaoks on sellise suhte dünaamika muutmine võimatu – temast endast ei piisa, sest tema on vähem ja mitte oluline. See inimene kogeb, et iseendana olemine ja iseenda/ suhte/ teise kohta tõese info andmine, tõlgendatakse ja nimetatakse valeks – Sina oled see ja see, sest Sina tegid ja olid. Valeks nimetamine annab võimaluse valest lahti öelda – vales läheduses ja sisus seotuse lõpetada – valele rõhuval inimesel on õnnestunud ennast päästa ja säästa.

Äraspidine on see lugu sellepärast, et ega see inimene, kes on ennast samastanud Mina olen selline` olemisega, ei muutu, suhet katkestades või seda lõpetades, enesele soovituks. Inimene on samasuguse muutuvana, ka teisal ja teistega, nähtaval ja kogetav, sest see on tema lahendus iseenda teemale - tema esineb ja jagab tõde iseenda ja teda valena kohelnu kohta.

Senikaua, kuni tähelepanu püsib õigena ja tema õige Mina on tähelepanuga nähtavaks tehtud – on suhe pilvitu ja seotus stabiilne ning kui tema on Ohver, siis teda toetatakse, tema poolt osutatut valeks nimetades ja hukka mõistes ning kui tema päästab, siis teda tänatakse ja austatakse, tema poolt osutatut tänamatuks ja ära kasutajaks nimetades.

Enese jaoks valega/ valeks nimetatuga koos olles - annab ta teisele - toda rolli suunava ja enese rolli kohta tõestava informatsiooni – need on sõnad, mis kasutavad detaile, kuid ei too nähtavale tervikut. Selle koha vastuseis sünnib siis, kui käsitletav ei nõustu ettenäidatuga, sest tema kasutuses olev informatsioon näitab enamat – tema ei saa teist, rollina, nähtavaks teha – tema saab teise nähtavaks teha inimesena, kes ise valib käitumise ja väljendused, mida on võimeline muutma, sest need ei ole tema õigused, vaid kindlast eesmärgist lähtuvad.

Möödunud aja laps, kes vajab enesele olulise inimesega suhet, õigetel alustel - tõestab enese olulisust – tema toob välja põhi rolli, mis neid kahte seob, kuid see ei ole argument muutuseks, vaid kohustus allumiseks. Enesele, kui tervikule, tähelepanu ei saada, sest inimest selles loos ei vajata – õiges rollis peab olema, õigel suhtlustasandil peab olema, õigel moel kasutatav peab olema.

Tegelikkus - inimest ei pea vaja olema, sest oluline on koos olemise võimalus – ühes olemisse panustamine – tasakaalu hoidmine, rahus püsimine, huvi ja toetus inimesele. Ei ole vahet, kas istutakse koos, süüakse koos, jalutatakse koos, tehakse tööd koos – oluline on ühes ja samas olemise võimalus, enese vabadus ja iseendana väljendus – ei olda ega kõlada valena, sest vaadatakse ühisele – Meie. Inimesele pööratud tähelepanu ei tähenda Mina loomist ega Mina tõestust ega Mina kaotust ega teise Mina vähendamist, sest see on selle inimese teekond, millele saab kaasa elada ja kellega saab kaasa kõndida.

Vastutus ühise ees – tähendab seda, et ühist hoitakse, kuna teine on olemas – oluline on selle info ühene edastus – on mõistetud olulist ja vastu võetud teadmine - mitte, et Mina pean, kuna teine, vaid – see on ka teise aeg ja koht – teine on enesega sama – ei lõhuta ühist, ei jäeta välja ega ületata piire – iga inimese aeg on hinnaline. 

Koos olemine, Inimesega, on kingitus, millele ei oodata vastu Minana nähtavaks tegemist - Mina pöörasin Sinule tähelepanu - Mina tegin Sinu nähtavaks - anna Minule Olulisena olemise kogemus. Suguvõsa, perekond, vanem, kes võtab lapse vastu - inimesena - ei ürita teda muuta enesega samaks, vaid õpib lapsega ühes - kõnnib inimese täis kasvamise teel nii nagu ei kunagi varem - kogedes, õppides ja mõistes - Mina ei ole enam see, kes ma olin eile - Mina ja Sina oleme üks.

Marianne

01.09.2025.a

Lihtsalt keemilise aine mõju IV - Minu tõde oli Sinu vale

 

Inimene, kellel puudub kontakt iseendaga – puudub selge ja ühene mõistmine iseendast, oma rollide taga – tema tegelikkus on rollid ja neile saadav tähelepanu. See inimene kogeb enese sees ja enese ümber toimuvaid muutusi - läbi, vahetu ja kaudse, tähelepanu. Mina saan/ Mina ei saa – Mina olen/ Mina ei ole – Mina pean/ Mina ei pea – need on reageerimised, erinevaid sõnumeid sisaldavale tähelepanule.

Selline inimene on otsese ja intensiivse tähelepanu ees jõuetu ja kaitsetu – tema teadlikkus kaob ja inimesest jääb järele, vahetult infole reageeriv, automaatne piloot. Inimesele pööratud tähelepanu on, teda, sellele vastama kohustav – peab olema ja tegema ja kogema vastavalt teatavaks saanud informatsioonile – see on käsk. Näib, et inimeselt oleks justnagu vaba tahe ja ise valimise ja ise teadlikkuse valik ja võimalus ära võetud – temale on antud käsk, millele tuleb reageerida ja tema teeb seda.

See inimene kogeb, enesele olulise informatsiooni teatavaks tegemise ja sellele vastu tulnud vastuse ajal ja ka sellele järgnevalt, enese sees häiritust – tema energeetiline tasakaal on paigast ära. Teise tähelepanu – pilgud, keha keel, sõnade valik, hääle toon, kõige selle sisu – oleks nagu inimese sees ja tema iseomaelu elamise võimatuks teinud.

Selline kogemus tähendab, et inimese tasakaalupunkt on, tähelepanu tõukel, teise kohta viidud - inimene on teise tähelepanust sõltuv ja temal endal puudub kindel põhi jalge all – ta on ootuses ja järgimas enesele jäetud/ antud rolli suunamist, rolli kirjeldamist, rollile juhiseid. Teise tähelepanu ja selle sisu teevad inimesest marionettnuku, kes kuulab mängu juhtiva teise suuniseid.

Selline seisund tähendab kaitsetust ja võimetust, sest inimene ei suuda ise ennast teisest eraldada – siis, kui inimesele antakse teada vägivaldne ja teda vähendav sõnum, siis inimene kaotab kontakti iseenda teadlikkusega – jääb järele informatsioon, mida ei saa väärata ega eirata – rolli suunatud/ rollina nähtavaks tehtud inimene teab oma kohta, laseb ennast kohelda ja allub temale teatavaks tehtule.

See on väga intensiivse, manipuleeriva ja vägivaldse kasvatuse ning pikaaegne, sel moel toimivas keskkonnas viibimise tagajärg. Peamine sõnum – Sina, iseendana, ei ole oluline – Sina, iseendana, oled Ei-keegi - Sina ei saa midagi teha - Sinust ei sõltu – kas Sina ei saa aru, et Sind ei taheta – Mine siis mujale, kui Sinule ei sobi – Mina ära, siis on Minul/ Meil parem.

Informatsioon, mis halvab ja teeb teovõimetuks – See inimene, kes on enesele oluline, ütleb, et tema jaoks ei olda oluline – Enesena olemisele puudub luba - Kohast, kus on õigus olla/ kus ollakse võrdsed, saadetakse minema – Samas olevad teised vaikivad või toetavad vähendamist ja vägivalda, kuuldavalt ja nähtavalt – Teistsugust informatsiooni kasutusel ei ole.

Enese tahte halvatus ja iseenda teo võimetus tähendab, et see on informatsioon, millele ei ole lahendust. Lahenduse puudus tähendab, et inimesel ei ole anda endale informatsiooni, et tema ise saab sellise olukorra lõpetada – saab katkestada kontakti ja ära minna – saab ise situatsioonist välja astuda, kuid ka keskkonnast lahkuda.

Väikesel lapsel, kes ei suuda ennast Olulisest teisest ära lahutada – ei ole anda endale teistsugust võimalust, kui jääda. Kuid ka väikene laps saab aru, et jäädes - tuleb nõustuda ja enesest vaikida, sest enese juurde jäädes - tuleb üksinda jäetuna ehk eraldatuna/ hüljatuna seista – võtta vastu karistus, tähelepanuta jätmisega kohtlemine, vaimse ja füüsilise vägivalla reageeringud.

Hülgamise kogemus tähendab võimetust, turvalise kontakti saavutamiseks, kohas, kus ollakse ja selle inimesega, kes on enese jaoks oluline. See inimene on olemas, kuid tema juurde ei saa minna ja temaga ei saa koos olla nii, et seda olemist oleks hea ja turvaline kogeda – selle asemel on tahtlik ja eesmärgipärane vägivaldne eraldamine ja lahus hoidmine. Eraldamine ja lahus hoidmine võimaldavad tähelepanu suunatuse ja intensiivsuse - Mina ja Sina ei ole Meie.

Lapse sõnum, iseendale, selle kohta, miks tema ei saa vägivaldsest teisest lahti lasta - Teine on Minule oluline – Mina olen temaga üks. See on info enese ja teise kohta – see on Minapilt – Mina olen Laps = Minul on Ema/ Kodu/ Õde/ Tädi. Sellele Minapildi säilimisele aitab kaasa ka Olulise teise info – Sina oled Minust sõltuv – Sina pead Minule kuuletuma – keegi teine Sind ei taha – kuidas Sina oma Emaga käitud jne.

Sellise Minapildi olemas olemine hoiab last paigal ja laseb enesega juhtuda – tema on Laps ja teine on tema Ema - mis siis, et Ema kasutab seda olukorda ära ja teeb Lapse elamise võimatuks – Laps teab, et tema seotus ja vanema positsioon annab Emale õiguse valida oma lahendused ja väljendused – Lapsel tuleb need vastu võtta.

Vägivalla ja vähendamise kestmine ning manipuleeriva informatsiooni jätkuv kasutamine toob kaasa selle, et laps kaotab, intensiivse tähelepanu surve tagajärjel, enese - siis, kui Oluline teine hakkab tõestama ja näitama enese olulisust - laps läheb sellisel hetkel lühisesse ja ta laseb osaks saaval sündida. Sellisel hetkel on laps ülesanne püsida paigal ja olla teist häirivat/ ärritavat infot edastamata.

Kõik sellised kogemused suurendavad tegelikkust mõistva ja ennast aitava info puudu jäämist – kõik need sündmused tähendavad kogemust – Minu Maailm sai otsa – Mina sõltun teisest – Minu Maailm taastub siis, kui Oluline teine lõpetab aktiivse tegevuse ja tähelepanu muutub normaalseks.

See normaalsus tähendab seda, et lõppeb info edastus, mille kestmise ajal ei tea, milline on järgmine sõna, samm ja tegu ega seda, mis on seekordne tulemus – kas kõlab otsus karistuse, ilma jäämise, ära saatmise kohta või jätkub tavaline argipäev.

Pendeldav informatsioon, mis osutab vastupidise info olemas olemist, on see, mida on vägivaldses keskkonnas kasvanud inimesel kõige raskem taluda – see on aju lühisesse laskev kogemus – vägivald ja naeratus, vähendamine ja rahu, toetus ja välja naermine, mõistmine ja häbistamine, kõrval olemine ja tahtlik abita jätmine – on/ ei ole – saab/ ei saa – mõlemad variandid on võimalikud - ühele ja samale olemisele, teemale, tegevusele, väljendusele, iseendale.

Inimene ei saa aru, mis neist on tõde – miks kogemused muutuvad. Vägivaldse kohtlemise osaks saav inimene ei saa aru, et tegemist on rolli ja inimese vahelise konfliktiga – roll ja inimene on lahus – inimene ei ole rolli tugevus – inimene on rolli nõrkus – siis, kui inimesel on oma rollis paha olla või rollist tulenevad ülesanded võtavad temalt vähemaks, siis tuleb nähtavale inimene.

See inimene, kes ei teadvusta ise ennast ega võta vastutust enese ja enesega seonduva eest – on inimene, kes teeb oma informatsiooni teatavaks ennast kehtestava vägivalla teel – tema teema on teine, temaga seonduva põhjus on teine, tema loo lahendus on teine.

Teine peab andma olulisuse tunde ja teadmise – Mind kuulatakse, Minuga arvestatakse, Minule allutakse. Teine peab andma põhjuse energeetiliseks vallanduseks ja võimaluse enese sees toimuva maha laadimiseks – see saab võimalikuks teise pihta suunatuna ja teist kasutades – enesest eraldades, kuid informatiivset tähelepanu ühenduses hoidmiseks kasutades.

Puuduliku tundehügieeniga täiskasvanu kasvatab üles tähelepanust sõltuva ja ennast mitte oluliseks pidava inimese, kes otsib ja vajab endale olulisust – seda teist, kes tunnistab teda oluliseks ja ei kaota seda informatsiooni ära. See on vana loo muutmise vajadus – et Ema, kes elab lapsega koos ja saab tema elust osa, tunnistaks, et laps on temale oluline – et Ema teeks seda üheselt mõistetavalt ja igakülgselt.

See inimene, kes alles otsib endale olulisust, ei ole seda informatsiooni veel saanud. See inimene, keda tabab teo võimetus ja ise olemise halvatus, millele võib järgneda vägivaldne purse - siis, kui tegemist on temale olulise informatsiooni nullimisega - on see inimene, kes tunnistab teise üle olemist ja jätkab vanas mustris.

Selle inimese teadlikkus magab või on välja lülitunud/ lülitatud, sest temal ei ole, selle looga seoses, ühte ja kindlat informatsiooni – Mina olen oluline – Minust endast piisab – Mina saan ja olen ise – Minule ei ole teist vaja – Mina ei oota ega vaja teiselt – Mina tegutsen ise. Inimene ei ole selle teadmiseni kasvanud seni, kuni tema ise ei tee, ise endale ja ka teisele nähtavat sammu teoks, mis annab teada, et tema on teisest inimesest eraldi seisev inimene.

Mina olen endale oluline ja Mina olen ise ehk tervik iseendana – isegi siis, kui Mina sõltun teisest, on Minul võimalus ise ennast aidata – kontakti lõpetamine ja ära minemine ei tähenda Maailma lõppemist – Mina lähen ära, mitte sellepärast, et Mind ei taheta või ära saadeti, vaid sellepärast, et Mina mõistsin tegelikkust – Minuga, kui inimesega, ei arvestata – seega ei ole mõistlik jääda sellisesse kohta ja sellise inimesega koos olema.

Mitte Oluline inimene on ka roll – see on Olulise inimese rolli vastand – üks ja sama pendel, mis tähendab, et see on koht ja suhe, milles siis, kui üks saab enesele olulise, jääb teine enesele vajaminevast ilma. See teadmine sunnib enese eest seisma ja teist vähendama, et enese olulisus ehk enese informatsioon tõeks teha. See teadmine sunnib alistuma ja teisele tema olulisust tõestama.

Selle pendli algus on rolli ja inimese vastuolus – inimest tuli vähendada selleks, et roll saaks õige tähelepanu, mille abil inimene saab ise ennast kogeda, vajamineval moel. Inimese vajadus, olulisuse järele, sundis teda valima endale rolli, millele oli õigus vastavat kohtlemist ja tähelepanu nõuda. Selle jaoks, et enese roll oleks üle, tuli teisele vastav info ja sellega kaasnev roll anda, et teine saaks ette antud moel olla, ennast kohelda lasta ja tähelepanu tagasi anda.

Laps annab endaga seonduva info rolli kandvale inimesele, kuid see inimene kogeb seda sammu, kui ülekohut ja ärevaks tegevat olukorda, sest infoga kaasnev tähelepanu osutab inimesele, rolli taga. Selline samm ei kuulu rollide Maailma juurde – Mina ei ole selline` tähendab, et Ema rolli kandvale inimesele ei tohi Laps ette heiteid ega osutamisi teha – Oma Ema ei tohi sellisena vaadata ega näidata – Lapsel ei ole selleks õigust – Ema on ainus ja Oluline.

Ema on Oluline - tähendab, et roll vähendab inimest. Lapse rolli kandmine vähendab väikese inimese võimalusi ja teeb teda suurest inimesest sõltuvaks. Rollide juurde jäämine tähendab, et laps ei saa enesele elutervet keskkonda ega iseolemist austavat teist. Selles rollideühenduses puudub võrdsus ja töörahu. Selles ühenduses jääb laps, kui inimene, alati oma vanemast vähemaks ning ise olemise püüded ja enesega kooskõlas olemise soov, toovad kaasa Valeks nimetamise – laps ei saa olla Minu Emaga koos, kui ta on Vales rollis.

Mina olen oluline/ Mina ei ole oluline - on pendel, mis põhineb Olulise teise suhtumises – see on, suhtes Olulise Teisega, enese kohta teatavaks saanud informatsioon. Selle pendli lõhub ära teadmine – Mina olen iseendale oluline – ja enesega aset leidnu mõistmine - See teadmine kadus/ ei formeerunud siis, kui olin kohtades ja situatsioonides ja suhetes, kus keegi teine oli oluline – see teine tõestas oma olulisust, sellega, et vaidlustas temale teatavaks tehtu ja sundis Mind teistmoodi tegema/ olema/ kogema – see teine sundis, manipuleerivat käitumist kasutades, enese informatsiooni Minule peale - Mina pidin, selle, kasutusele ja ise olemise aluseks võtma.

Mida kauem jääda vägivalda teostavasse suhtesse ja sellega nõustuvasse/ toetavasse keskkonda, seda lõhestatum inimene on siis, kui ta näeb ja kogeb osaks saava tegelikkust. Isegi siis, kui inimene mõistab vägivalda ja vähendamist normaalsusena, kisub vastuoluline informatsioon teda kaheks siis, kui ta tahab teisiti ja sellest keskkonnast välja ja sellise inimese juurest ära.

Lõhestumise põhjus on armastuses, mis on valus – see on see vahepealne aeg ja enese elu, milles tänu ja rõõm ja jagatud hetk, tuleb lahutada valest ja vägivallast. See on teadmine ja mälestus inimesest, kes saab olla olemas ja samas, kuid teha haiget ja vähendada, kordades. See on mõistmine – rolli väljendus sai olla hea ja toetav, inimene tegi haiget ja jäi seda kordama.

Tähelepanu vajadus tähendas rollist tulenevat sõltuvust – inimene külmetas, sest suhe põhines rollidel - suhe tähendas koos olemist selle inimesega, kes nõustus rolliga, kuid ei selle rolli partneriga. Rollisuhtes olemine tähendas, et kogu see aeg, kui roll rääkis tõtt – inimene valetas. 

Minu tõde oli Sinu vale – Mina uskusin valet, sest vajasin, et see oleks tõsi. Mina vajasin teadmist, et Ema armastab oma Last, sest peab teda enesele oluliseks – Mina, Lapsena ja lapsena, ei osanud näha vahet ega võtta vastu teadmist – inimene mind ei vali – inimene ei pea mind oluliseks – inimene valib oma elu ilma minuta elada. Täna tean, et Sinul oli ja on selleks õigus, kuid Sinul ei olnud ega ole õigust Minule haiget teha – ole ja ela endaga kooskõlas – Mina ei kuulu selle elu sisse ja seetõttu ma ei vōta sellest ka osa..

Marianne

30.08.2025.a

Lihtsalt keemilise aine mõju III - Mina ei olnud Sinuga sama

 

Sarnane otsib ja leiab sarnase, sest sarnase teema on sama iseendaga. See inimene, kellel on aktiivne vajadus (saab olla ka suletud olekus), mis ootab täidetust – see inimene leiab selle teise, kellel on samasugune teema – ka temal on vajadus, mis ootab täidetust.

Heal juhul nad täiendavad teineteist – teise vajadus annab enesele vajamineva võimaluse. Halvemal juhul on inimesel vajadus, mis ei ole teise tee ega teema, kuid teine teeb selle enese looks, sest see hoiab koos elamise ja koos olemise rahu poole peal – sel moel saab teisest kaassõltlane. Halval juhul on mõlemal vajadus, mis annab endast märku, kuid jääb rahuldamata – see tähendab, et võimalus on, kuid tulemust ei ole. 

Enese vajadusest sõltuvad inimesed on leidlikud – nad annavad ise endale lahenduse – nad kasutavad seda, kes on nendega sama, kuid keda saab vähendada – nad osutavad sellele teisele ja edastavad tollele informatsiooni, mille alusel see teine peab olema koheldav ja kogetav sellisel moel, et see tagab vajamineva enese kogemise.

Kui otsene survestamine ei aita, siis tehakse seda kaude ja suuremalt - antakse vajalik info ümbritsevasse keskkonda ja otsitakse sealt tuge - tavaliselt leiab see lahendus eduka lõpu. Nüüd on olemas kordades suurem informatiivne tähelepanu, mis sunnib vähendatu kindlasse rööpasse. 

Vajadust omavad ja vajadust täitvad inimesed on ühe ja sama loo osad – üks saab, sest teine annab – sel moel saab üks endale vajamineva, kuid teine elab ja toimetab ja täidab enesele antud ülesannet, selles lootuses ja ootuses, et ka tema saab endale vajamineva. 

Enesele pööratud tähelepanu alusel ühendatuse nägemine tähendabki ühises pendlis olemist. Justkui madu, kes allub vilepilli liigutusele ja helile - samal moel sõltub vajaduse täidetust ootav temale suunatud tähelepanust. Tema on vajaduste püramiidi alumisel astmel - teise inimese tähelepanu olemas olemine annab temale Olulisuse - olemas olemise kogemuse.

Vajaduse täitmiseks vajaminev on kindlat informatsiooni sisaldav tähelepanu, mingi kindla Mina kinnituseks, mis on kogetav tundeseisundina – kergenduse ja rahuldusena – enam ei pea ootama ega ilma olema, sest tõestus on olemas. Senikaua, kuni üles tõstetu saab Minana olla ja ennast kogeda, tuleb teisel ilma oma Minata olla - temale osutav tähelepanu kaotab tema Mina ära - selle asemel on teise poolt antud Mina. 

Vajadus tähendab konkreetses kohas ja kindlas situatsioonis teatavaks saanud informatsiooni – selle teadmise vastu võtmise suutmatus loob alguse vajadusele – saada ja omada, tõest informatsiooni, ümberlükkav info, mis on vajalik selleks, et jätta vastu võtmata enese kohta käiv/ enesega seonduva kohta käiv teadmine – mille tähendus on üsna üks – Mina ei ole oluline.

See, mitte oluline olemine – on informatsiooni kogumik - kõige selle kohta, miks ei olda oluline, kuidas ei olda oluline ja mis see endaga kaasa toob. Aktiivne vajadus tähendab olulise informatsiooni vajaka jäämist – on vaja leida, koguda, anda, endale ja ka ümbritsevale, iseenda kohta käiv informatsioon, et – Mina olen oluline – seda selles kohas, kus seda teadmist ei ole – olemas on vastupidine info.

See tähendab, et inimene otsib ja vajab teistsuguse enese tõestust, ajal, mil tema teab ja näeb, et tema ei ole oluline – temaga koos olijad ja kokku saajad/ teda nägevad ja kogevad peavad teda veenma, temale tõestama ja näitama, kuidas tema on oluline – seda ajal, mil sellised kogemused ei kinnistu tema sisse, sest inimese põhiMina alus on endiselt - Mina ei ole Oluline – see on vana aja lugu, milles selline informatsioon esimest korda nähtavale tuli ja olulisus eluliselt oluline oli.

Olulisuse tõestuse vajadus tähendab, et vana lugu on endiselt aktiivne ja inimest mõjutav. Looga kaasneva informatsiooni vastu võtmatus toob kaasa tagajärjed – tegelik elu läheb edasi, kuid inimene peab seda valeks ja otsib tõestusmaterjali, et tema tegelikkus on teistsugune – selline nagu tema seda „teab” ja seega ka vajab.

Selles mustris kõndiv inimene ei saa aru, et tema algne vajadus on teisenenud – sellest on saanud õige tähelepanu vajadus – tähelepanu muutis temaga seonduvat - tähelepanu muudab temaga seonduvat – tähelepanu saab anda inimese kinnituse, kuid selle ka temalt ära võtta.

Inimene vajab informatsiooni, kuid ta otsib ja vajab füüsilist tähelepanu – seega võtab ta vastu ka selle tähelepanu, mis ei ole siiras ega tõene. See toob kaasa tagajärjed - olulisus kaob, kui inimeses ei ole seda, mida teine on nõus vaatama – olulisus muutub tühiseks siis, kui inimesel ei ole teisele vajaminevat vastu anda.

Vajadusega inimesed, kes on leidnud sarnase, kiiguvad pendlis – üks liigutab, tähelepanu saatel, teise üles, kuid tema ise ei saa olla, teisega samal ajal, õige tähelepanu poolt üles tõstetud. Hoolimata sellest ta jätkab, sest tema väide kõlab - Teine vajab mind – Mina olen temale Oluline = Minu vajadus on teisele oluline.

See aitab teda ka sellel hetkel, kui teine vajab enda Olulisusele tõestust ja teine annab tema kasutusse informatsiooni, et vajaduse täitja on see, kes on neist kahest vähem ja tähtsusetu – sellest ka see, et täitja peab õigel moel olema ja täitja jääb õigustatult ise ilma.

Pendlis kiikumist iseloomustabki see, et inimesele, mingi kindla tähelepanu alusel, antud olulisus ei jää püsima ja enese rahuldamata vajadust kogeval puudub olulisus – Sina oled selles suhtes väärtusetu ja Ei-keegi – Sina sõltud Minust – seega on Minu vajadused prioriteet. 

Pendel tähendab, et mõlemale on võimalik olla nii kõrgustes, kui ka põhjas. Pendlina teostataval suhtel on tavaliselt omanik - see on see, kes on saanud ära tõestada oma olulisuse ja suutnud kinnistada teises hirmu, et kui too ei kuuletu, siis ta jääb sellest suhtest ilma. Tähelepanu kaotuse hirm tagab kuulekuse - suhte omanikule säilib koht, kust saada enese olulisusele kinnitust - piisab ka sellest, et olemas on teadmine - teine püüdleb tema poole ja teeb endast oleneva, et suhte omanik oleks rahul. 

Inimeste Maailm on täis selliseid inimesi, kelle sees istub vajadus olla Oluline ning kelle lahenduseks on kasutada teist inimest - enesele suunatud õige tähelepanu allikana, kui enese olulisuse tõestamiseks. Seega on olulisus - vajamineval moel esitatud ja seda tõestavas informatsioonis, mitte reaalses tegelikkuses.

Enesele olulisust vajavad inimesed on ühe ja sama kogemuse ohvrid - inimesena olemas olemine ei anna olulisust – enese olulisuse peab ära tõestama ja välja teenima – siis on paremad kogemused/ eluks vajalik võimalik.

Vajadust omaval inimesel on ka selle jaoks lahendus olemas – kui on olemas õige roll ja sellega kaasnev väärtus, siis võetakse ühte, hoitakse lähedal ja antakse parem tähelepanu. Sellel lahendusel on ka varjupool - kui lisatud väärtust ei ole, siis jäetakse välja, lükatakse eemale ega pöörata tähelepanu.

Enesele olulisuse vajamise algus on selles keskkonnas, kus lapsele ei olnud antud olulisust – see info, mis lapse kohta kasutusel oli, oli last vähendav ja rollidesse suunav – seda infot täiendades ei vaadatud ega mõistetud väikest inimest ja tema teekonda, sest ei tahetud ühist aega ega koos kõndida – inimese kasvatamisele ei olnud kohta, sest see ei täitnud rolle valiva ja vahetava täiskasvanu vajadusi – see lõi puudusi, sest aktiveeris suures inimeses olulisuse vajaduse.

Iseenda, kui inimesena olemas olemise teadvustamise jaoks on vajalik elus ja töötav kontakt inimeste tasandil. Rollide tasand jätab inimese sisse tühjuse, ebakõla ja häirituse – inimest ei ole, kui teist ei ole/ inimene ise ei saa, kui teine ei vali/ inimene muutub, kui teine seda otsustab – võti on inimest nähtavaks tegevas vaatajas – sellest ka see Olulise teise tähtsus, võrreldes iseendaga.

Roll tähendab, et kõik inimesega seonduv on ilma inimese osalemiseta võimalik – Oluline teine, kes inimesele tähelepanu pöörab, tähelepanu suunab ja tähelepanust keeldub, kirjutab ette, mis ja kuidas on ja saab olla ning mida ei ole ega tohi olla. Inimesele pööratud tähelepanu on see, mis annab teada, mis ja kuidas on tema jaoks võimalik – mis mitte, milleks on ta kohustatud ning mida ja kuidas tema ei saa ehk ei tohi.

Olulisuse puuduse taga on lapse aja tunded ja informatsioon – see on see, mis oli tõde selles ajas. Selle vajaduse seletus on inimeste vahelised düsfunktsionaalsed suhted - inimliku kontakti puudu jäämine ja inimesena olemise võimetus – puudus inimene, kui eeskuju ja mudel – puudu jäi võimalus ise endale oma tee valida - aset leidis rollidesse suunamine, rollide andmine, põhirolli ja heade liidetega rollide ära võtmine. Need olid - Mind ei ole, Mina ei ole, Mind muudetakse, Mina ei saa, Mina pean kogemused.

Inimene leiab lahenduse siis, kui tema oskab sõnastada enese ees oleva teema. Senikaua, kuni ta ei ole eneses selgusele jõudnud ja jätkab Olulisuse vajamist - ei ole ta mõistnud seda, millest tema lugu räägib.

Kahe aja erinevuse mõistmine - Mina siis ja Mina nüüd. Möödunu Mina kohta käiva info kasutamine tähendab, et olulisuse vajamise-kadumise pendel töötab edasi nendes kohtades ja suhetes, kuhu inimest ei valita ega oodata ning mis jäävad muudetavate rollide tasandile.

Pendel on aktiivne kõikjal seal, kus on selge – Teine on Minust olulisem, sest teine saab ja võib seda, mida Mina mitte ning teisel on olemas see keegi või miski, mis temale väärtuse-tähtsuse annab/ Teine on Minule oluline, kuid Mina temale mitte ja teine kasutab seda olukorda ära.

Kõik see on enese Mina kinnitav informatsioon - Minul, kui inimesel/ rollil, väärtust ei ole – suhe/ seotus on ainult, kellegi teise vajaduse täidetuse põhine – koos olemise ülesanne on teisele tähelepanu andmine, teise poolt valitud rolli üle kinnitamine ja teisele vale tähelepanu pööramise vältimine – ei tohi astuda samme ega valida olemisi, mis teist häirivad. Inimene usub, et - Minuga seonduv püsib paigas seni, kuni Mina ise ei ole muunud teist!

Marianne

29.08.2025.a