Rollide ja Inimeste konflikt VIII - Enese vältimiseks loodud Mina

 

Sellel hetkel, mil otsustad tõe vastu võtta – tunnistad selle paika pidavaks ja muutust mitte ootavaks/ vajavaks – oled vastu võtnud oleva reaalsuse – seda, enese jaoks olulist, Mina selles suhtes/ koos olemises ei saa – see jääb puudu, sest sellele on Ei öeldud. Tunnistad, et oled andnud endast parima – oled juhtinud tähelepanu ja tõstatanud teema, oled olnud nii nagu vajaminev oleks olemas, oled ise ennast vaigistanud ja varjanud ning püüdnud ennast veenda, et ei olegi vaja või ei peagi saama.

Kuigi see osa enesest, millele ootasid tähelepanemist, on kogu see aeg olemas olnud ja Sina kõndinud sellel teel nähtavalt, siis osaks saav tähelepanu jäi kesiseks ja ajutiseks või vastupidiseks, olemas olev tähelepanu jäi ühekülgseks ja negatiivseks. Said enesele tähelepanu siis, kui ise endale tähelepanu juhtisid/ tõmbasid – tähelepanu kadus, kui vaikisid ja teises tähelepanu enam ei äratanud - tähelepanu muutus, kui valesti väljendusid ja ärritavalt mõjusid. 

Sina ootasid ja vajasid enesele tähelepanu, mis teeks Sind ennast, kui inimest, nähtavaks – olid ja oled küll olemas, kuid ei sellisena – iseendana olemisele jäi tähelepanust vajaka, sest nähtavaks tehti ja nähtaval seisid muudetud osadena endast - olid kellegi teise tõlgendusena ning selle alusel said paika pandud kohtlemise ja välja timmitud suhtumise osaliseks.  

Ärevus, paha meel, kurbus, kaotuse valu – need on tunded, mis andsid märku, et olev ei olnud enesele hea – oled olnud ootamas seda, mida ei saanud. Teadlik ootuse lõpetamine ja fakti vastu võtmine tähendab, ühe osa/ mitmete osade enesest, ühes olemise terviku küljest lahti ühendamist. See tähendab teisest kaugemale astumist. See on oluline ja otsustav samm, sest lähedasemaks koos olemiseks on vaja lähemat lähedust, kuid lähedasemas läheduses seismine on enese jaoks vale. Jah, see on teadmine, et Sina ise lõhud suhet siis, kui korrastad, sellega seonduvat, tegelikkusele toetudes.

Selle jaoks, et enese jaoks ohtlikku sammu mitte teha, otsisid põhjusi endast ja veensid ennast – Mina ise nõuan liiga palju/ see, millele tähelepanu ootan, on tühine/ mind on liiga palju selles suhtes/ mina ei ole ära teeninud/ teisel ei ole aega/ teine ei pea/ see ei meeldi teisele/ see sunnib teda valetama/ mina ise rikkusin kõik ära. Sel moel, enesega rääkides, proovisid kaotada enese vajadust – kui vajadust ei ole, siis koos olemine/ teisele mõtlemine/ teise reageeringud haiget ei tee – siis ei ole vaja lahendust otsida. See ei õnnestunud.

Lapse Maailm oli suletud ring – olemas olijad olid ainsad võimalused – olid justkui elusad mänguasjad – laps mängis nendega nii nagu nad oleksid vajamineval moel olemas ja käitumas – ta mängis nendega omaenese sees, kuid ta vajas, et nad oleksid sama ka tema reaalsuses – ta ei suutnud enesele vajaminevat reaalseks muuta – elavad inimesed ei muutunud ega muutnud – tegelikkus jäi samaks.

Vajadus tähendab elulise soovi – Minul on, teisega koos olles, turvaline olla, sest Mina olen oluline ja mina näen seda, et olen teisele oluline – tõeks saavatest kogemustest ilma jäämist. Selle asemel on reaalsus – Minul on valus, sest mina saan, teisega koos olles, haiget, kuna ma näen, et mina ei ole oluline ja mind jäetakse, Meie suhtest, välja ja üksinda. See on korduv mõistmine – Minuga ja minu olemas olemisega ei arvestata.

Laps, kes on kogenud ühte ja sedasama vajadust, mida ei täidetud – ei suuda saavutada täidetust ka enese, kui suure inimese, olevikus – ta ei mõista enesega aset leidvat – tema Maailmas on piiratud arv osalisi ja ainult kaks võimalust – kas on või ei ole – kuna tema variant oli, et ei ole, siis vajaduse täidetuse ootus ja sellele täitumisele suunatud tegevused annavad teada, et ta tahab jõuda, samade osalistega, teadmiseni, et tema jaoks vajaminev on olemas.

Mõistmata, et enese lugu lahendav lahendus on enese vajaduse olemuse mõistmine – Mina vajan, et minuga arvestataks, sest see annab minule võimaluse teha ennast nähtavaks ja muuta enesega seonduvat - selle võimaldamine annab minule teadmise, et mina olen oluline. 

Enese vajaduse mõistmine aitab aru saada sellest, mida ei olnud ega ole – järelikult ei saa seda ka olema – nende inimestega ühes ei saa olema – nende inimeste valikute ja otsuste tõttu Minu vajadus elus püsiski – tegin ennast nähtavaks ja sain sellele vastuse, kuid, hoolimata olemas olevast informatsioonist, Mina ise jätkasin suhtumise vastupidiseks muutumise ootamist. Selle jaoks, et Minu vajadus kaoks, tuleb valida koos olemised ja koos olijad, kes arvestavad Minuga ja kelle jaoks olen oluline - see näidatakse üheselt välja.

Tõega arvestamine tähendab teoks tehtavat sammu ja ennast piiravatest raamidest lahti laskmist – lähedus on muutunud – see on kooskõlas tegelikkusega – see on olemine ja elamine sellises kauguses, kus manipuleeriv käitumine ning valetavad sõnad ja petlikult meelitav naeratus ei tee enam haiget – on teada, mis peitub nende taga ja millisel eesmärgil neid kasutatakse – ei ole vajadust nende muutuseks – see ei ole enam oluline.

Enam ei ole hirmu ega lootust, et kuidas ollakse ja mil moel koheldakse – see on juba teada – seega ei ole ärevust ega erinevate võimaluste nägemist ja pretensioonide esitamist, vaid jääb küsimus enesele – kas, kõike seda teades, tahan mina sellisel moel ühes olemist kogeda – vastus on selge EI – see on mind vähendav ja minuga mitte arvestav – ei ole vaja oma aega sellisele jamale kulutada.

See, mida ei ole, seda ei ole – enam ma ei valeta iseendale ega oota muutust – tean, mis on tegelikkus ning ka seda, mis ja kuidas on võimalik – selle alusel teen oma valikud. See, et inimene on kusagil Maalima sees olemas, ei tähenda seda, et tema peab minu või mina pean tema elus osa olema. Mina ei tee ennast ja endaga seonduvat teisest sõltuvaks - Mina ei kao, kui teine mind ei "näe".

Möödunud aja vajadus sündis ja kestis siis, kui aset leidis koos olemine ja ühine elu – siis, kui ise ja/või keegi teine mujal ei olnud ja mujale ei saadetud, siis oldi ja jagati ühist ruumi – oli teadmine, et mujal olles ootama ei jäädud ja puudu ei jäänud – elu läks alati edasi – oli olemas info, et kinni ei hoitud ja olulisust välja ei näidatud – koos olemine tähendas vastumeelsuse ja vägivalla väljendusi ning minema saatmisega ähvardamist. Nähtaval oli halvasti varjatud tõde – Mina ei taha Sind oma ellu!!!!!

Möödunu vajadust aitas alles hoida häbi – enese vajaduse häbina kogemine. Inimene peab ise ennast ja enesega seonduvat häbiks peale avalikku häbistamist ja pikaajalist häbiks nimetamist. Häbistamine on enese vajadusi valeks pidama õpetamine – inimene ei mõista, mida temal endal oli/ on vaja, miks tema ise tegi ja oli ega ka seda, miks teda sel moel nimetatakse - kuid ta peab ennast ära kaotama, ise ennast varjama, ise ennast häbenema, ise ennast valeks pidama – teist lahendust ei anta ja eneses selgust otsida ei aidata.

Senikaua, kuni inimene ise endale ei tunnista, et tema vajadus on normaalsus, sest sellega seondub oluline sõnum iseendale – senikaua tegeleb ta enese üle teostatava tsensuuri ja kontrollimise ja allutamise ja valeks nimetamisega – tema ees on võimatu ülesanne – Mina ei tohi kogeda, kuid mina kogen – mina ei tohi tunda, kuid mina tunnen – mina ei tohi vajada, kuid mina vajan.

Inimene tunneb häbi, kui tema sees on vajadus, mis seostub kellegi teisega – ta vajab midagi endale – kuid selle saamine tähendab, et ta vajab, et teine temaga arvestaks. Ta tunneb häbi – kui tal tuleb enese eest seista ja enese vajadusele tähelepanu küsida. Ta kardab tähelepanu – ta kardab enese nähtavaks tegemist ja sellele häbistava/ valeks nimetava reaktsiooni saamist.

Kui temalt küsida – Kas Sina tahad tähelepanu?/ Kas Sinuga olles tuleb ennast kontrollima hakata? - siis selline inimene vakatab ja kohtab eneses takistust – ta ei julge ega suuda Jah öelda – see tundub nii vale – mis õigus on temal enesega arvestamist oodata ja teist temale vajaminevat andma kohustada.

Sel moel reageeriv inimene ei mõista, et see on möödunud ajas aset leidnud vägivalla saatel sooritatud manipulatsiooni tulemus – temale ei räägitud tõtt – tema õigused, iseendana olemisele ja enese määramisele, nimetati valeks. Vägivallale Ei ütlemine ei tähenda, et vägivallast vaba kohtlemine tähendaks privileegi - agressiooni lõpetamisele kohustamine ei tähenda, et isiksuse ja ise olemise vähendamise vaba suhtlemine tähendaks erilist õigust, mis tuleb välja teenida - iseendale, tegelikkuses kogetavana, toetava ja hoidva tähelepanu küsimine ei tähenda, et see oleks ebaõiglus inimese vastu, kes väidab, et ta seda teeb.

Vaata nüüd ennast – vaata, milline Sina oled! Mine nurka ja häbene – tunne häbi enese pärast! Sina teed minule häbi! Sina häbistad meid kõiki! Sina ei ole normaalne! Sina oled Ei-keegi! Sinuga ei pea keegi arvestama! Kas Sinul pole häbi küsida! Kas Sinul ei ole häbi sel moe rääkida! Lisaks sellele kõnekad pilgud ja halvustavad hääletoonid ning välja naervate häälte saatel öeldu – Sina oled naeruväärne! Kellele Sind ja Sinu lugusid vaja on! Saa ometi aru, et Sind ei taheta!

Häbistamine tähendab, et enese teatud teod ja konkreetsed olemised saavad suurema kaalu – tegelikkuses on tegemist rõhu asetuse muutusega – toimuva kontekstist välja viimisega, olemas oleva info moonutamise ja tegelikkuse vältimisega. Häbistajal ja häbiks nimetajal on oma eesmärk, miks ta sel moel infot edastab. 

Häbi on kasvatuslik vorm - see peab tegema kuulekaks ja võtma tahtmise, ilma teise poolt ette näidatud ja väljaöeldud kontrolli ja tsensuurita, olemas olla – see peab võtma tahtmise olla ise olemises vaba ja olemas oleva enese üle uhke. Häbistamine on väärkohtlemine – Oma teo alusel oled vale, oma olemise alusel oled häbiks – see tegu ja olemine oled Sina – kuna Sina tegid ja olid, siis Sina ei muutu!

Tegelikult ei mõistnud häbistatu enese teoga seonduvat – tema vaatas ja koges ennast läbi teise inimese reaktsiooni, sõnade ja toonide – teine nägi teda ja näitas, tagasi pööratud tähelepanuga, tulemuse välja. Tegelikult ei nõustunud häbistatu teise poolse tõlgendusega, kuid ta ei saanud teistsugusele enesele kinnitust – teine ei teinud teda teistsugusena nähtavaks ning sellekohasele soovile vastas keeldumise ja põhjendusega – Sina oled see ja teine, seega Sina teistsugune ei ole ja teistsuguse tähelepanu osaliseks ei saa.

Sina jääd räpaseks/ Sina jääd valeks/ Sind tuleb hukka mõista/ Sind tuleb minema saata/ Sind tuleb karistada - see on kindlasse rolli nimetamise ja selle rollina käitumise jaoks info andmine – Mina näen, mina kirjeldan – Sina oled – hakka ennast sellisena tundma ja nägema ja väljendama.

Häbistatu vastas seisab inimene, kes tahab endale rolli, milles olla häbistatust üle ja anda endale õigus teda hukka mõista, tema üle kohut mõista, teda karistada – tegelikust enesest kordades vähemaks teha. Häbiks nimetamine ja häbina olemisele osutamine annab sel moel käituda valinule võimaluse enesega toimuv häbiposti naelutatule projitseerida ning ise ennast paremana näha ja paremini tunda – kui häbistatav on nähtavaks saanud enesena olemises ja väljendamises valeks nimetatud, siis tema üle kohut mõistev ise ennast vähemana tundma ei pea. 

Tegemist on möödunud aja trauma järellainetusega – inimene kasutab rolle, et isiklikest tundetakistustest ümber minna ning keegi teine enesega toimuva ja seonduva eest vastutama panna. Rolle kasutavale inimesele on olulised need teised, kes aitavad tal tundetakistusi vältida ja toetada tema rollide valikuid - nad pööravad talle ettenäidatud tähelepanu ja väldivad valesti vaatamist. 

Rolle kasutavale inimesele ei ole olulised need inimesed, kes temaga kaasa ei tööta - ta ei arvesta nende, kui eraldi seisvate isikutega, kellel on enesemääramise ja enese kohta käiva info teatavaks tegemise ning sellega arvestamisele kohustav õigus. Rolle kasutavale inimesele on omane, et ta ei arvesta selle inimesega, keda tema, enese rollidele üles ehtitatud mängudes, manipuleerival ja vähendaval viisil kasutab - tema poolt edastatud informatsioon näitab kätte rolli - tema ei tee nähtavaks inimest. 

Rolle kasutav inimene ei tee ka ennast, kui inimest, nähtavaks - ta varjab ausat ja ehedat iseennast, sest see takistab rollides olemist ja nende kaudu saadava tähelepanu osaks saamist - ilma rollideta ta ei saa, vajamineval hetkel ja enese enamana kogemiseks, muutuda ega enesega seonduvat muuta.

Selle jaoks, et laps mõistaks inimesena olemisel ja rollina väljendumisel vahet teha, et ta õpiks teist inimesena nägema ja temaga sellisena arvestama, et ta õpiks enese, kui inimese eest vastutust võtma - tuleb teda kohelda inimesena ja teha ennast, temale, inimesena nähtavaks - rollides esinev ja rollidena oma elu lahendav vanem kasvatab rollides olijat - ta kujundab, edastatud info ja nähtavaks tehtu alusel, lapse, kes samastab ennast ja teisi erinevate rollidega, kes õpib ennast rollides väljendama ja usub, et see on tema tegelikkus, kes õpib, ennast vähendades, erinevatesse rollidesse sobituma, teiste mängudes osalema ja teiste tähelepanust sõltuma. 

Sel moel valides, jätkab sel moel kasvatatud inimene vanema poolt ette näidatud rajal kõndimist ja tegelikust enesest kaugenemist - mida rohkem on teda rollides väljendumas, seda vähem on temas ausat ja ehedat inimest, sest sellisele olemisele ei ole tähelepanu pööravat partnerit olemas. 

Mida rohkem ta valib enese ümber ja enesega ühte neid, kes teda õigesti vaatavad ja õigel moel nähtavaks teevad, seda suurem on tema vastumeelsus ja manipuleeriv rünnak selle vastu, kes seda ei tee - agressioon ja vähendamine on tema vahendid, mida ta, naeratava näo saatel, valib kasutada - kui ei õnnestu mõjutada, enesele suunatud, valesti vaataja tähelepanu, siis ta kasutab oma mõju ja koondab enesele kuulekad, et tema taktikepi all ja tema poolse informatsiooni alusel, kõikide osaliste koondatud tähelepanu selle vastalise vähendamiseks kasutada - sel moel saab ta anda endale tõestuse, et tema on üle ja parem - kõik teised tõestavad vastalise vähemana ja valena olemist. 

Kõikide ühine panus teeb ühes olemisse vahe sisse ja muudab senist - moodustub uus tervik - selles on koos kõik need, kes sobivad, kes alluvad, kes kuuletuvad - vastalisele ei ole sellesse kohta asja - on teadmine, et too seisab eraldi ja üksinda, kandmas talle jäetud rolli - see roll tõestab rollide mängu liidri, enesega samastatud, põhirollis olemist ja sellise enese nägemist ja sellise enesena kogemist - temast on saanud, kõikide oma rollidega, üks tervik - tema on puutumatu - mitte keegi ei kaota teda enam ära ega sunni ebamugavust ja hirmu tundma, et teda valesti vaadatakse - talle, tema, inimeseks olemise kohustusi meelde tuletatakse.  

Marianne

06.05.2025.a

Rollide ja Inimeste konflikt VII – Vanaema õunapuu otsas

 

Omal moel on inimene nagu tühi leht või valge lõuend – kõik see, mis kellelegi teisele vastu vaatab, räägib millestki ja annab aimu, kuid see on ja jääb selle teise tõlgenduseks ja arvamuseks. Inimene teeb ennast nähtavaks läbi oma tegevuse ja läbi enese väljenduse – alles, läbi millegi tegemise või kellegina olemise vormi valinuna on ta elustuv, kogetav ja nähtav.

Tähelepanu toetusel ja tähelepanu poole püüeldes ja tähelepanu vältides on inimene see keegi, kes suhestub tähelepanuga, sest tähelepanu mõjutab tema väljendust ja olemist. Selle jaoks, et ennast tagant tõugata või enesele võetud kohtustusi täita või midagi konkreetset kätte saada - selle jaoks, et vältida arusaamatusi või hinnanguid või ära ütlemisi või piinlikke hetki või üksinda jäetust või ebamugavat seltskonda või ära kasutamist ehk valet tähelepanu, kasutab inimene ennast kui rolli – ta on enese laadne toode, kuid siit ja sealt, enese või kellegi teise eesmärgi päraselt, muudetud.

Iga roll annab inimesele midagi juurde, kuid samas võtab temalt midagi ära – roll on inimese laiendatud ja piiratud Mina. Lapse rollis olija saab juurde selle, mida täiskasvanu peab saama ja oskama ja andma endale ise, kuid samas kaovad temal õigused, mis täiskasvanul olemas on – õigupoolest need ei kao ära – nendega ei arvestata ja neid muudetakse, vastavalt last kasvatava isiku vajadusi silmas pidades ning tolle teadlikkusele ja teadmistele tuginedes – ka laps ise annab oma panuse – tema käitumine, valikud ja olemine saavad tagasiside osaliseks ja edasise käistlemise aluseks.

Roll on vajalik inimeste vaheliste suhete markeerimiseks, erinevate situatsioonide läbi mängmiseks ja erisuguste suhtemängude teoks tegemiseks – just nagu lapsepõlves – Meie mängime seda mängu – Sina oled/ Mina olen. Laste poolt maha mängitu sai teoks kokkuleppe alusel – mõlemad nägid ennast mängus osalistena ja nad said selles mingisuguse ülesande/ väljenduse võimaluse – neil oli konkreetne enese kogemise ja nähtavaks tegemise võimalus olemas.

Mängu alustamisele eelnes, selleks, et teada Kes ollakse ja mida mängitakse, nn läbirääkimiste periood – aset leidis meelitamine, tehingu pakkumine, sundimine, loosi võtmine, kellegi teise poolne kohustamine või see leidis aset lihtsalt koos olemise ja teineteisega, mängu vormis, suhtlemise soovi alusel.

Siis, kui seda teist käepärast võtta ei olnud või seda teist sobival moel ei olnud, siis sai laps valida endale, enese mängu kaaslaseks, mõne välise asja/ eseme või anda enesele ka, teiste jaoks, nähtamatu rollipartneri. Laps valis endale lahenduse enese võimete ja võimaluste kohaselt – see miski oli tema abi iseendale – tal oli olemas see keegi, kes temaga suhtles ja teda, lapsele vajamineval moel, nähtavaks tegi.

Erinevalt lapsest ei vali suur inimene olla aus ega rääkida, selgelt ja üheselt, oma tegelikest eesmärkidest – vajades ennast, kui rolli, saab suur inimene manipuleerida tegelikkusega ja olla tahtlikult eksitav. Avalikuks tehtud mängu asemel mängitakse varjatud mängu – olemas olevatele rollidele lisatakse liited ja põhirollide asemel kasutatakse teistsuguseid rolle – kuid neid kõiki, eraldi ja nimeliselt, välja ei tooda ja sageli neid ka ise ei teadvustata.

Olles rollina ja koheldes teist selle rolli partnerina viiakse suhtlus ja koos olemine teisele tasandile – võimalused ja õigused muutuvad, kohustused ja piirangud täpsustuvad ja lisanduvad. Mäng käib ja muudab osaks saavat, kuid toimuvas kokkulepet sõlmitud ei ole – selle asemel on kasutatud tähelepanu ja informatsiooni – Mina tean, milline Sina oled – mina näitan ja kirjeldan Sind – hakka sellisena käituma!

Toimuvast ja enesest mitte teadlik inimene läheb õnge – ta ei mõista, et temaga koos on inimene, kes valib enesele, senisest erineva, rolliMina – seega ta ei tee vahet erinevatel rollidel ja nendega liidetud väljendustel ja tagapõhjal – ta samastab kõik nende rollidega, kellena ta teist ja ennast teab ja näeb - seega võtab ta rolli vastu ja mäng saab alata – tema on teise jaoks vajamineval moel olemas ja väljendumas - sellel hetkel jääb ta oma põhirollile seni olemas olnud tähelepanust ilma ja enesele seni võimalikuks osutunud enese kogemine kaob - alles jääb teistsugune, iseendaga mitte kooskõlas olev ja teise poolt kirjeldatud, olemine ja sellele pööratud tähelepanu.

PS - sellel mängul on üks oluline puudus – sel moel rolli nimetatud ja ennast sellisena tõeseks pidav inimene ei saa oma rolliMinast vabaks enne, kui teine teda teisiti näeb, näitab ja kirjeldab – alles siis, kui teine seda mängu muudab, siis muutub inimesega seonduv. Ise enesega seonduva muutmiseks tuleks inimesel olla enesest ja enesega seonduvast teadlik ning mäng nähtavaks teha ja selles mängimine lõpetada – koos olemise senine vorm ära lõpetada ja teise tähelepanust sõltuvuses olemisest vabaneda.

Rollidel ja inimeseks olemisel vahet tegemata ja enese eest vastutust võtmata on rollide mängu väga raske tõeks tunnistada ja iseendast, kui erinevatest rollidest, väga keeruline lahti lasta – aegade jooksul on enese teadlikkus segamini aetud ja ennast ise ära teisendatud – raske on vastata küsimusele - Kes mina olen siis, kui mina saan minule vajamineva tähelepanu osaliseks? Kes mina olen siis, kui ma ei saa minule vajamineva tähelepanu osaliseks – kelleks ja miks mina muutun siis, kui minu osaks saab, minu jaoks, vale tähelepanu? Kust, kuhu maani ja milles seisnen Mina ise – inimesena?

Raske õppustel, kuid kerge lahingus on sellel inimesel, kelle õppetükid on läbi õpitud – tema teab, millest on jutt ning milleks ja kellena tema oma teekonnal kõnnib – tema teab ja mõistab enese teadlikkuse ja vastutuse olulisust. Tema sõda, iseenda sees, leiab aset siis, kui tema ise, vana harjumus saatel, tema enese möödunust elustudes või olevas osaks saava manipulatsiooni mõjutusele kaasa minnes, sirutub rolli ja teise tähelepanu järele või väldib enesele osaks saavat – sel hetkel ta valib, kas varjata ja kaotada ennast või olla ausalt ja ehedalt iseendana.

Kergem on õppustel, kuid raskem on lahingus sellel inimesel, kes väldib ja muudab enesega seonduvat ning kasutab ennast, kui rolle ja rollides olevaid teisi, enesele vajamineva lahenduse andmiseks. Tema sõda leiab aset siis, kui temaga seonduvas toimub rollidesse nimetamine, nende ära võtmine ja temale endale vajalikule rolliMinale osaks saav tähelepanu, justkui teda ära kaotades/ ära muutes, muutub - tema sõdib välises ja kellegi teisega selleks, et enesele vajaminev tagada ja enese jaoks valet vältida.

Inimeste vaheline vastukäimine saab alguse sellest, kui inimene ei mõista käimas olevat mängu ega nõustu teist, teise poolt väljavalitud moel, nähtavaks tegema – tüli tõuseb ja jätkub, kui inimene tahab selle teisega, kes temaga koos, mängida, kuid tema tahab olla tema enda poolt väljavalitud moel ja see olemine ei lähe teise tahtmise/ vajadusega kokku. Sellist olukorda nimetatakse konfliktiks, sest mõlemad tahavad enesele tähelepanu, kuid ei seda, mida neile ollakse valmis andma ja see, mis neile osaks saab, seda nad nimetavad valeks.

Sellist olukorda on keeruline lahendada, sest, hoolimata vanusest, on tegemist lastega, kes rollide Maailma kinni on jäänud – selle jaoks, et enesega seonduvat lahendada, tuleb enese sees olevat lahjendada – laiendatud moel välja elada – tuleb anda endale roll, et enese sees toimuvat vältida või see läbi abivahendi söödavamaks teha.

Roll ei ole kunagi tervik ega kogu tegelikkus – see on võimalus ennast tuunida ja teistmoodi väljendada ja kogeda ning ka vastu saada. Enese rolliMinale saab anda enesele vajaminevad omadused või kaotada sobimatud. Enesele antud rollile saab nõuda teistsuguse tähelepanu osutamist, selle alusel saab seada, kellelegi teisele, tingimusi. Selle rolli abil saab vältida enesele mitte sobivat - saab vältida ka teist inimest. 

Selle jaoks, et roll paremini töötaks ja enesele vajaminev tulemus saaks olema, on vaja seda teist, kes kaasa mängib ja rollist tõe teeb. Kui ausal teel ei saa, siis saab manipuleerimist kasutades - tähelepanu kasutades informatsiooni edastades - laps kasutab enese aitamiseks vanema olemas olemist ära - sama teeb ka lapse vanem - suletud keskkond, piiratud arv osalisi, osaliste teadlikkuse ja iseenda mõistmise tase. 

Mõlemad on Lapsed, kes vajavad Vanemat, kes võtaks vastutuse kanda ajal, mil laps ise ei oska/ ise ei saa ennast aidata - see on enese rollina nägemine - vanem läheb tagasi aega, mil tema oma rolli kinni jäi - tema ise, iseenda jaoks, oli oma Vanema asemel - tema jäi Vanema rolli kandma, sest tegelik vanem ei täitnud oma kohustusi st ei võtnud nähtavalt ja selgelt vastutust - ta ei päästnud ega kaitsnud last ega muutnud tollele osaks saavat.

Olevas toob see kaasa selle, et oleva aja Vanem lahkub oma senise rolli koha pealt ja tema laps jääb ilma vanemata, sest vanem on muutunud ning näitab ja kirjeldab last ülekohut tegeva Vaenlasena - justkui teiseks muutunud vanem, kes maskeeritult Lapse rollis olevana, annab teada, et tema ei pea vastutama ja enesega seotud tagajärgedega tegelema - muudetud laps peab, nii iseenda, kui ka vanema ja kogu aset leidva loo eest, vastutama. See on info, oleva aja lapsele, selle kohta, kuidas ja kellena oleva aja vanemat tuleb vaadata ja kohelda. 

Hülgamise, üksinda olemise, üksinda jäämise, valeks nimetamise kogemused tähendavad Lapse, enese osaks saava tõlgendust, aja kohta, mil ta oli ilma rollipartnerita sellele rolliMinale, kellena tema ise ennast Maailmas olevana ja elavana nägi - see oli aeg, mile Lapse kõrval ei seisnud tema Ema/ Isa, vaid sama inimene, kellegi teisena ja see teine nägi ning kohtles last nii nagu senine Laps oleks ära kadunud/ teiseks muutunud.

:::::::

Tahtes teada, millises vähem või rohkem varjatud mängus Sina osaled – jäta kõrvale põhirollid, st tegelikkuses kokku ühendavate rollide nimetused – selle asemel vaata seda, kellena teine Sind näeb ja kohtleb – st millist infot ta Sinu kohta välja annab ja millisel moel ta teie vahelise suhte nähtavaks teeb – selle alusel saad tead, kellena tema ennast näeb ja millisele rolliMinale tema tähelepanu Sinult tahab – selle tahtmise alusel ta Sinule, enesele vajamineva, rolliMina ka projitseerib.

Vajades, seda teist ja selle teise tähelepanu, teed Sina ise ennast sellest teisest sõltuvaks – tähelepanu, kui olemas olemise kinnituse kestmise jaoks oled see, kellena teine lubab olla ja tahab, et oleksid. Vajadus, teise järele, käib kaasas Sinu möödunust – Ilma teiseta ei ole mind olemas! 

Jep – see on rollide mängu enese elu tõeks pidava inimese järeldus – ilma teiseta ei ole võimalik rollina nähtavaks saamist kogeda – põhirolle ei saa keegi ära võtta – need ei kao ka siis, kui keegi neis olemist ei näe ega tõeks tunnista – inimesena olemist ei saa mitte keegi ära võtta ja inimesele rollipartnerit olemas ei ole. 

Varases möödunus kartsid, rollide mänguga esimesi kordi kokku puutudes, tegeliku enese kaotust, hiljem juba mingi rolli liite ja/ või teise süsteemi kuuluva rolli kaotust - see tähendab, et olid rollide mängus osaline ja sellest oli saanud Sinu tegelikkus.

Marianne

05.05.2025.a

Rollide ja Inimeste konflikt VI - Valitud pimedus

 

Sageli räägivad inimesed erinevates keeltes – nad ei kõnele samast või kui nad ka seda teevad, siis nad peavad silmas erinevaid asju – mõisted ja tähendused ja kinnitused on erinevad. Inimesele võib ja saab valetada, kuid ta tajub tegelikkust – ta näeb ära selle, mida varjatakse või mida proovitakse teisena esitada. Selle jaoks, et enesele osaks saavaga toime tulla ja enese olevas edasi kesta, õpib inimene ise endale valetama - valitud pimedus tähendab näha seda, mida ei ole olemas, olemas olevana ja vaadata sellest, mis on, mööda nii nagu seda ei olekski olemas.

Loomulikult on sellise, ennast abistava, lahenduse algus lapsepõlves – see on enese selguse ehk tegeliku iseenda teistest eristamise oskuse ära kaotamise ja enese määramise õiguse maha surumise tulemus – see on pideva valetamise ja manipuleeriva kasvatuse tagajärg - Sinu info, enese kohta, ei ole õige – enesega arvestamine on vale – Sina ei ole see, kellena ennast tead ja tunned ja esitled – Sinul ei ole õigust öelda, kuidas Sinuga tohib või mitte – Sinul on ju kõik vajalik olemas – kuidas Sina seda ei näe! Häbitu – kuidas Sina julged öelda, et Sinul ei ole ja Sinust ei hoolita – kuidas saad Sina väita, et Sind ei armastata!

Sina oled see, kellena mina Sind näen, näitan ja kohtlen, kuid Sina ei ole see, kelleks Sina ise ennast pead! Tegelikkusega manipuleerimine viib selleni, et inimesel on väga raske näha tõesena enese õigusi iseendale ja öelda välja – Minuga ja minu infoga tuleb arvestada – mina vajan endaga seonduvale tähelepanu, kuid see tähelepanu ja selle küsimine ei tohi teha minule haiget ega vähendada mind.

Vägivald ja vähendavasse rolli surumine ei ole armastus ja sellise tegevusega kokku puutumine ei anna turvatunnet ega räägi hoidmisest. Enese tõe mõistmine ja teatavaks tegemine aitab osaks saanud tegelikkuse nähtavale tuua. Ära tõestatud saamiste ja üles loetud koos olemiste välja toomisel ei räägitud sellest hinnast, mida see kõik maksma läks – oli kvantiteet, kuid ei olnud kvaliteeti – vanema rolli väljendus sisaldas vastumeelsuse, põlguse, vastikuse, ähvarduste, vägivalla saatel antud toitu, riideid, peavarju ja kasimist ning tähendas välises nähtaval olemise ja nähtavaks tegemise kontrollimist – kuid iseendas ja iseendaga toimuva lahendus jäi enese kanda.

Vanema käest, kes ise ei tahtnud ja, kes koos olemist talus – enesele vajamineva küsimine oli vale – oli selgeks tehtud, et see oleks olnud vanema vastane ebaõiglus – tema ei pidanud tegema ega andma seda, mida ja kuidas tema ise ei valinud – sellest enamaks, sellel, kellena oldi, ei olnud õigust. See oli sunnitud koos olemine ja koos elamine – vähendatavale osaks saav andis teada, kui halb vanemal oli – osaks saanu oli agressiivsus erinevates vormides – vanema rollis olnud inimene ei tahtnud endale seda elu, mida tema ise elas.

Ei ole vahet, millises vanuses ja millises kohas, midagi aset leiab – inimene ise leiab väljapääsu ja ise annab endale lahenduse. Mina ise andsin endale Vanema rolli - selgitamaks ja lahendamaks neid kohti ja lugusid, kus mina tegin ja olin ise nii ja sel moel nagu Vanem, minu arust ja minu vajadusi arvestades, olema oleks pidanud. Tegin seda sellepärast, et nägin Maailma ja mõistsin enesega toimuvat rollideks jaotatuna – olid Lapse ülesanded ja olid Vanema ülesanded.

See oli aeg, mil mina ei mõistnud inimese vastutust, enese ja enesega seonduva eest, ja seega nägin ma kõikjal seal, kus mina ise asendasin ja korvasin Vanemat, lugu nii, et mina võtsin vastutuse, kellegi teise eest, iseenda peale – kuid sellest tulenevalt ei saanud, selles kohas ja samal ajal ja Vanema rollis olevana, mina olla Laps – mina ei saanud olla iseendana, sest minu Ema ei täitnud tema kanda olevaid ülesandeid.

Nägin ja mõistsin enesele antud lahendust nii, et see aeg oli ülekohtune, minult vähemaks võttev ja minule liiga tegev – minu parim ei olnud parim minule – täiskasvanu oleks paremini sooritanud ja tõhusamalt lahendanud. Kõige raskem selle lahenduse juures oli see, et kogu Vanema rollis olemise ajal tundsin mina ennast kaitsetuna ja nägin ennast üksinda olevana – olin enesest suurem ja minu tegudel olid tagajärjed ja mina ise pidin nende eest vastutama – ka tegelikule Vanemale vastust andma.

Tänases mõistan, et mina ei jätnud ennast ja mina ei hüljanud ennast – mina olin ise enda jaoks olemas siis, kui minus või minuga seonduvas oli minu jaoks teema ja mitte keegi teine mind ei aidanud. Tunnistan, et valikud ja lahendused ei olnud alati kõige elutervemad ja teiste sõbralikumad, kuid see oli minu mõistmine ja võimalus, erinevates vanustes - ajas kasvasin ma neist välja ja leidsin/ andsin endale uued lahendused või ei olnud neid enam vaja.

Vanema roll andis minule võimalused, jõu ja mõistmise vaadata enesega seonduvat teise nurga alt ja olla enese jaoks olemas sel moel, et saaksin anda endale selle, mida ja kuidas vajasin lapsena. Turvatunde puudus tähendas kaitsest ilma jäämist ja teadmine, et Mina olen üksinda – tähendas seda, et elasin ja kasvasin inimestega koos ja keskkonnas, kus mina sain arvestada ainult iseendaga. Minul endal tuli leida ja anda endale lahendused, kuidas hakkama saada ja toime tulla ajal ja kohas, kus minuga ei arvestatud.

Tänases, möödunule teadlikumana tagasi vaadates, tean, et siis kui nägin, et oli olemas see teine, kes ei panustanud minuga koos olemisse ega hoolinud sellest, kuidas teda kogeda oli – siis võtsin mina ise, enese ja endaga seonduva eest, vastutuse. Jah, see tähendas, et ütlesin EI millelegi/ kellelegi, lõpetasin koos olemise ja keeldusin kokku saamistest – seisin enese heaolu ja vaimse tervise eest siis, kui ei valinud koos olla sellega, kes valis mind, kui inimest, vähendada.

Elasin neid aegu ja kohti raskelt üle – nägin enese otsuseid veana – uskusin, et mina ei olnud osanud õigena olla – nägin eneses põhjust ja kahetsesin omaenese otsust – mõistsin seda nii, et mina ise olin endale valu teinud, sest minul endal enam ei olnud ja mina ise enam ei saanud – tagasi vaadates tundsin häbi ja saamatust – mina ei jõudnud teistsuguse tulemuseni – olin valinud ennast ja soovinud, et minuga arvestatakse ning see oli toonud tagajärje kaasa. Eemale ja välja astutud samm ei olnud kergus, vaid järgmine kaotus – veel üks minu aja lugu, mis ei jätkunud.

Möödunu kogemused tõid kaasa selle, et kahestusin ajal, mil olin jõudnud punktini, kus mõistsin, et mina ise ei saanud enam midagi ja kuidagi teisiti – valida jäi üle piiride mineva ümbruse ja inimeste talumine või nendega ühes olemisest ära minemine. See oli väga raske otsus, sest sellel hetkel elustus ja takistas mind möödunu vajadus – Mina tahan ka osa olla ja osa saada, sest minul on selleks – kuulumise ja info põhjal õigus! - kuid hind, selle osa olemise ja osa saamise eest, oli liiga kallis maksta – see tuli minu arvelt.

Enese tühisust ja mitte olulisust – minu ära minemine ei jäta tühja kohta järgi – kinnitas teadmine ja korduv kogemus, et mitte keegi ei tule minule järgi, ei kutsu mind tagasi ega vali minu pärast teisiti – on ainult, kas sel moel nagu oli või ei ole üldse midagi. Ikka ja jälle oli teadmine, et mina ise, iseenda pärast, võtsin endalt võimaluse siis, kui ma enam ei talunud – see juhtus siis, kui mina, senise kohtlemisega, enam ei nõustunud.

Valu oli inimeseks olemise valu - tõde seisnes teadmises, et kui teine oleks arvestanud ja mõelnud ja enese valikud/ väljendused/ uskumused üle vaadanud ning neid muutnud – siis ei oleks mina pidanud ära minema. Teadsin, et vajaminev muutus ei oleks rikkunud teise inimõigusi, kuid oleks piiranud tolle teise erinevate Minadena olemise vabadust – tema naeru, häält, sõnu, füüsilist väljendust – nende Minade kasutuses olevate väljenduste ja valikute eesmärk ei olnud hea ega hoidev – see oli minu, mind vähendades, kindlasse rolli surumine.

Ühes olemist vajaval inimesel on väga raske panna ühes olemist lõpetav punkt paika isegi sel hetkel, kui saabub mõistmine – teine ei arvesta minuga – sest, kui seda paluda, oodata, selle kohane märkus teha, siis vastu reageering on salvav ja vähendav – see on kindlat kohta ehk rolli kätte näitav – seda on väga ebamugav taluda ja see ei ole see, mida on oodatud ja vajatud. On tavaline, et peale enese nähtavaks tegemist läheb ühes olemine katki – teine hoiab eraldi, vaikib, nähvab, läheb ära – tema ei hoia ühist – tema valib iseenda.

Ühes olemist vajav inimene väldib sellise olukorrani jõudmist – ta ei ütle enese vajadust ega näita enese tegelikkust välja, sest see näitaks teda halva, ülekohut tegeva ja egoistina – tema info segaks teist, enese elu elamast. See on taaskord rollidel põhinev ja rollist tulenev uskumus, mille sisu tegelikkus peitub tões, et teine ei saa ennast enesele vajaliku rolliMinana näha ja kogeda ning sellepärast alustab, erineval moel väljendatud, suunatud info edastust, et enesele vajalikku ennast tagasi saada.

Pimeduse valinuna elamine tähendas, et enese kasutusse jäi see info, mida kinnitati manipuleerivate tegude ning vägivaldsete ja vähendavate sõnadega – Sinuga teisiti ei saa/ Sina oled see, kes ei saa aru/ Sina ise takistad – see info andis teada, et põhjus oli minus endas - see tõi kaasa selle, et mina ise nõustusin tegelikkuse kaotamise ja muutmisega – mina ise uskusin, et mina ei tunne armastust ära, et mina ise ei oska armastada, et mind ei ole võimalik armastada.

Hoolimata sellest, kui palju ühes olnud naeratasid, rääkisid, väitsid, tõid näiteid ja näisid olevat, oli nendega ühes olemine kahtlane, äärmustesse vahelduv ja halb – nendega koos olemine ei olnud turvaline ega iseolemise vabadust võimaldav. See, mida näidati ja millest räägiti ja mida näiteks toodi, oli pealispind – mitte keegi ei rääkinud enesega seonduva tegelikkusest ega mõelnud ühes olemise kvaliteedi peale – igal ühel tuli ise hakkama saada ja kellelgi ei olnud õigust teisi ja nende rolliMinadena olemisi segada.

Lähedal seisnute naeratus ja sõnad - oma vajadustest ja möödunust lähtudes, hoolimata tegelikkusest, uskusin need tõeks. Ometi häiris ühes olemist see, et mina ei tundnud ega näinud seda, mida ja kuidas teine ütles, et olemas on ja, et tema ise on ja minule osaks saab. Oli vajadus jõuda selgusele – kas on nii nagu öeldakse või on nii nagu mina nägin ja tajusin - kuid ühest selgust ei saabunud – sõnumid jäid vastuolulisteks ja vastupidisteks.

Enesele osaks saava tegelikkuse kohta käiva segase loo kestmist soodustas häbi – häbi oma vajaduse pärast – soovisin olla oluline ja tahtsin näha enesele kuuluva koha olemas olemist – üheselt paika pidavas reaalsuses. Selliste vajaduste pärast häbi tundmine on manipulatsiooni tulemus – manipuleeriva kasvatuse ja kohtlemise tagajärg oli uskumus, et minul ei olnud õigust tahta, et mind, minuga arvestavalt, hoitakse ja minuga koos olemist oodatakse ning et minule on alati oma koht olemas.

Tegelikkus – hoolimata sõnadest ja etteloetud tegudest ei kogenud ma enese vajaduste täidetust, sest vajadus tähendab vajamineva suuruse olematust sellel ajal, kui vastupidine kogemus osaks saab – vägivalla ja vähendamise pidev kasutamine tõid kaasa turvatunde puuduse, sest tegemist oli vaenlasega ehk Ema rolli kuritarvitava inimesega.

Mitte kellelgi ei ole õigust teist narrida ja talle valetada – lubada, et saab olema ja väita, et on olemas – tegelikult ei olnud ega saanud minu jaoks vajaminevat olema, sest see inimene ei valinud lähedust, minu jaoks turvalises kauguses ja ta ei panustanud kvaliteetsesse ühes olemisse – see oli tema valik, kuid vastutuse selle eest, et tema ise seda ei valinud ega teoks teinud, selle osutas ta minule. Ikka ja jälle oli põhjus minus – minu enda pärast tuli tal vägivaldsel moel väljenduda ja mina ise ei tundnud selles hoidmist ära.

Tegelikkus seisneb tões, et teine ei petnud mind selles, mida tema ise minule ei lubanud – ta ei öelnud selgelt ja üheselt välja, et tema ise tahab nii ja tema ise on sel moel – tema luges ette enese rollina väljendumise punktid ja ütles, kuidas tema neid ja nende teoks tegemist näeb ja tõlgendab - tema tahtis, et mina neid tema silmadega vaadatuna kogeksin ning seejärel annaksin temale teadmise, et tema on, teoks tehtu ja antu pärast, Hea ja Õige Ema.

Mina ise petsin ennast siis, kui uskusin enese, kui inimese ja põhirollidest tulenevaid õigusi olevat ühes olemise aluseks ja vajasin sellisele enesele kinnitust – minu aju keemia ja selles olevad ühendused näitasid minule vajamineva Maailma olemas olemist – mina ise, joonistades läbi kopeerpaberi, tegin selle, korduvalt, endale nähtavaks, kuid mina ise ei ulatunud selleni – sest see ei olnud minu reaalsus.

Kogesin iseennast häbina, sest minu vajadused ei kadunud ära – jätkuvate, tegelikkust ümber lükkavate, vajaduste pärast uskusin, et mina olen vale – olin valena tähendas, et mina ei sobitunud/ mind ei valitud rollide mängu ning sellisena nagu mina olin ja olla soovisin, sellisele minule ei olnud ümbritsevas kaaslast ega koos olemistes kohta.

Mina ise häbenesin ennast - teise silmad, hääl, sõnad, teod – need näitasid seda, kuidas see teine mind vaatas ja koges. See seal olin ja see ei olnud mina – see teine näitas ja joonistas mind välja ühese ja paigal püsivana ja enese tunnetena ja enese rolli vajadustest lähtuvalt – tema sõnades ei olnud vabadust ega lubadust iseendana olla. Olles olnud häbi - ootasin heakskiitu, tunnustust, õigeks mõistmist – tegelikkuses ootasin mind, kui rolli, muutvat tähelepanu.

Siis, kui tajusin enese kaotusest lähtuvat ohtu ja enese kaitse vajadust, siis andsin endale teada, et mina ise ei saa hakkama, minuga ei arvestata, minule tehakse liiga, olen vähem ja mind ei peeta oluliseks – minule ei ole kohta. Siis, kui mõeldes, enese tegelikkuse peale ja tahtes anda enesele olulisest/ vajaminevast teada, siis tundsin häbi enese soovi pärast, siis tundsin hirmu selle üle, mida minust mõeldakse ja mis, seejärel, minu osaks saab ning siis ma kahtlesin endas, et äkki teen, enesele vajaminevat küsides – enese vajadusele tähelepanu juhtides, kellelegi liiga - siis olin endiselt Laps, kellel ei olnud vajamineva lahenduse nägemist ega selle endale andmist – Lapse võimalused on piiratud ja teda ei võeta arvesse – ta on kõige vähem roll süsteemis.

Vastuolude ja enese nähtavaks tegemise vältimine tähendab kellegi teise eest vastutuse endale võtmist – sellele teisele ei anta tegelikkusele vastavat infot ja seega ei anta talle võimalust olla enesest ja enesega seonduvast teadlik ning enesena vastata – võtta vastutus enese nähtavaks tegemise eest endale – ükskõik, milline teoks tehtud samm kuulub sellele inimesele, kes selle astus ja tagajärjed, selle eest, jäävad tema kanda.

See nn teisega arvestamine tähendab, tegelikkuses, iseenda ja enesega seonduva vastutuse vältimist – on hirm kohata keelduvat/ ära tõukavat/ halvustavat/ vähendavat reaktsiooni – iseendale, kui inimesele/ rollile ära ütlemist. On hirm öelda välja enese piirid ja enesega käitumise reeglid ning keelduda vähendavast koos olemisest ja keelata halvustav kohtlemine – on hirm, et teine peab neid alusetuteks ja rikub neid endiselt.

See on iseenda Lapsena kogemine ja tegemist on Lapse hirmuga, enese sammude tagajärgedega kohtumiste ees – kui teine ei nõustu ega arvesta, siis tuleb ise endale lahendus anda – selleks, et lõpetada vähendava loo kestmine ja vältida osaks saavat, tuleb eraldi olema astuda, tuleb eraldi olema jääda, tuleb ise ära minna.

Hirm ja ärevus avab lapse mõistmatuse - Miks mina pean ära minema – minul on õigus olemas olla ja on õigus siin olla – minul ei ole kuhugi minna – minul ja minu jaoks ei ole kedagi teist olemas. Väljapääsuta Laps annab endale lahenduse - temal tuleb enese olev korda teha – ise ennast tuleb vaigistada, teise tõlgendus tuleb tõeseks tunnistada ja enesele osaks saavaga tuleb leppida - Kui mina ei näe ega kuule seda, mis on minu jaoks vale, siis mina ei pea ära minema – siis mina saan jääda.

Sellest saab alguse tegelikkust muutva ja vältiva lahenduse kasutamise harjumus ning enesele antud lahenduse tegelikkuseks saamise vajadus – et oleks olemas see, mida ja kuidas endale näidatakse, et olemas on – mida rohkem on nn valet, seda rohkem peaks olema õiget – teine, kes justkui valetab, peab selle tõeseks tegema – sellest ka see teise poole püüdlemine ja tema jaoks õigena olemine – kuid see teine ei saa aru, et miks tema peaks teistmoodi valima ja tegutsema – temale vajaminev on olemas – tema ei taha seda teiseks teha ja seega ta pretensioonidega, enese aadressil, ei nõustu.

Mõistmine – mina, enese möödunus, ei oleks saanud midagi muuta, sest minul ei olnud selleks oskusi, teadmisi ja võimalusi ning minul olid minu vajadused ning mina olin sõltuv ja omasin ennast vähendavaid uskumusi. Tänase aja teadlikkuse alusel mina ei vali enam sama – mina ei kaota tegelikkust – mina ise lähen ära ja astun ise välja siis kui, andes toimuvast ja osaks saavast teada, algab rollide tõestamise, ära võtmise ja välja jagamise mäng - lähen ära, sest see ei ole koht minule.

Vägivalda kasutavas keskkonnas kasvanud inimese traagika – nähtav ühes olemine, nn nimelise koha olemas olemine ja tunnustav tähelepanu olid olulised rolli kinnitamise jaoks – selle taga oli uskumus, et ennast ei ole olemas siis, kui enese tegelikkus, kui roll, ei leia kinnitust. Lapsel puudus mõistmine ja arusaam enese, kui inimese kohta – tema ise oli ennast ja teised olid teda rolli(de)ga samastanud.

Manipuleerivas ja rollidel põhinevas keskkonnas kasvanud inimene ajab segi selle, mida ta tegelikkuses vajab ja ootab, oma sõltuvusliku harjumusega – inimene ootab ja vajab tähelepanu – seda, et temaga arvestatakse, kuna tema on olemas – kuid ta on harjunud ootama ja vajama tähelepanu, sest temal on parem/ õigem/ tugevam roll ja ta on võidelnud/ omandanud/ ära tõestanud endale õiguse saada iseenda, kui rolliga seonduva tähelepanu osaliseks.

Katkise ja segaduses oleva inimese tegelikkus – selleks, et just temaga rollide Maailmas arvestataks ja temale oleks sealses koht olemas ja tema saaks ennast tõestava tähelepanu osaliseks, peab temal olema lisaväärtus – tegelikkuses tähendab see seda, et tema põhirolli(de)l peab olema tema väärtust, teis(t)e jaoks, ära tõestav ja süsteemi hierarhias paiknemise kohta näitav liide ning kui tegu on teistsuguste rollide süsteemiga, olemas oleva süsteemi sees, siis peab temal olema sealses roll ning sellele samas olijate toetus/ tunnustus olemas.

Manipuleeriva kasvatuse, rollide liidetel/ põhirollidest erinevatel rollidel põhinevas süsteemis kasvamise ja vägivaldse lapsepõlve tagajärg – täitumata jääv vajadus - Mind ei tee keegi nähtavaks! - see toob kaasa tähelepanust sõltuvuses olemise, tegeliku iseenda nähtavaks tegemise vältimise ja enesena olemise häbenemise. Selle vajaduse taga on kõige raskemini teostatav inimesena kasvamise samm - inimesele ei ole rollipartnerit olemas – inimene on ja jääb üksinda – teda ei tee mitte keegi Õigel moel nähtavaks ja mitte keegi ei anna talle nimelist ja ainult temale kuuluvat kohta, kui teda ei ole rollide mängus vaja.

Rollide Maailmal põhinev tegelikkus tähendab seda, et - kui ei olda ega käituta rollina - kui ei olda, kellegi teise rollile partneriks - siis ei olda oluline ega vajalik – siis ollakse üleliigne ja kohustus selle jaoks, kes elab ja panustab rollina olemisse – siis ollakse väärtusetu selle jaoks, kelle teadlikus elab rollina ja näeb rollide Maailma enese tegelikkusena.

Senikaua, kuni püsib vajadus mingi rolli järele või mingis rollis olemise ja väljenduse võimaluste parandamise ning mingist rollist tuleneva partneri poolse tähelepanu järele - keskendub inimene rollide Maailmale ja lähtub sellest - selleks, et tema saaks olla ja ennast rollina kogeda, peab keegi teine tema jaoks olemas olema - selle jaoks, et see teine oleks vajamineval moel õige, tuleb inimesel olla selle teise jaoks vajamineval moel õige. See tähendab tingimusi ja pretensioone ja ootusi ja vajadusi ja rahulolematust. Nokk kinni ja saba lahti - vabadust ei ole. 

Inimene ei tähenda rolli - inimesel on vaba võimalus valida, kellega ta rollina suhtleb ja kelle jaoks ta rolli kanda valib - inimene on vaba ilma siduvate rollideta elama ja suhtlema - ta on vaba tegema seda ka siis, kui temasse, kui rolli suhtutakse. 

Marianne

03.05.2025.a

Rollide ja Inimeste konflikt V – Naeratusel on erinevad tähendused

 

Selles kohas, kus ilmneb vajadus, läheduse ja ühte kuulumise järele, on lugu juba muutunud – vana muster on mängu astunud – naeratusel on mitu tähendust – naeratav inimene on petnud – naeratav inimene on haiget teinud. Traumaatilise lapsepõlvega inimese aju on treenitud reaalsust ja nähtavale toodut ära muutma – leidma sellest seda, mida seal ei ole ja kaotama sellest ära selle, mis seal on – naeratusel on erinevad tähendused ja tagajärjed.

Kohtudes, kellegi uuega, ja saades selle teise naeratuse osaliseks, tunneb inimene, et just teda on nähtud ja just temale on otsa vaadatud – see naeratus on temale mõeldud – kui siis veel, seda naeratust saadavad sõnad ja teod, mis näivad kinnitavat enese tõlgendust – siis võtab traumaatilise minevikuga inimene kontakti vastu ja näeb ennast, selle teisega, seotuna - naeratus andis temale lubaduse.

Kuid, kui järgmisel või ülejärgmisel korral või ka samas ajas, naeratus kaob või muutub ega pöördu, samal moel, enam vastu võtma või selle inimese sõnad ja käitumine ei ole vastavuses naeratusele antud tähendusega, siis see on ehmatav avastus – Teine on mind petnud ja hüljanud – mina olen seal, kus teist ei ole – teine ei valinud samasugust lähedust – mina ise ei kontrollinud, sisu paika pidavust, enne üle - mina otsustasin, läheduse, esimese naeratuse järgi!

Esimese ja/ või siira ja sooja naeratuse järgi otsustamine on omane vägivaldse lapsepõlvega inimesele – tema elus olid naeratusel erinevad astmed ja erinevad tähendused - naeratus tähendas vaherahu ehk vägivallast vaba perioodi – kuigi ka naeratuse saatel sai tulla agressiivne reaktsioon ja naeratusega ühes võidi tähelepanuta jätta – see oli naerva ilme erinevates toonides vahe tegemine.

Mööda läinud aja traumast jäänud jälg toob kaasa ärevuse, mis mõjutab emotsionaalset stabiilsust – ärevus andis tooni nii naeratava aja alguses, kui ka neutraalses ajas, sest vägivald ja selle erinevad väljendused tähendasid omal moel lõõgastust – tegelikkus oli käes – see oli teadmine, et aset leidev kestab mingi aja ja siis läheb mööda – enam ei pea ootama ega valmistuma ega kartma, et millal ja kuidas aset leiab – naeratus oli juba muutunud.

Möödunud aja trauma tähendab täitmata jäänud vajadust – oli ja on vajadus kogeda ja omada naeratust, mille sisu ei muutu vastupidiseks – sõbralikkusest ei saa viha, toetavast ei saa hülgamist, tunnustamisest ei saa pilkamist, rõõmust ei saa põlgust, soojusest ei saa ükskõiksust. Möödunud ajas kättesaamatuks jäänu - naeratus tähendab ühte ja sedasama – naeratav inimene ei tee haiget ega hülga – tema on ja jääb turvaliseks.

Trauma tähendab naeratuse sisu ja väljenduse, ehmatavat ja vastupidiseks, muutumist - naeratuse saatel teostatud vägivaldseid kogemusi. Lapse aju läks lühisesse, sest naeratusele anti erinevad tähendused ja seda teostati erinevate väljenduse viisidel ja sellel säilis ka tavamõistes teada olev tähendus. Trauma kestmine tähendas paika pidava selgituse puudumist – Miks selline muutumine aset leidis?

Vägivalla teoks tegemiseks naeratust kasutanu teostas manipulatsiooni – tema naeratus sisaldas erinevat informatsiooni - tema naerval näol ja naeru häälel olid erinevad eesmärgid. Tegelikkus - naeratust erineval moel kasutanu ei naeratanud teisele inimesele ega soovinud talle head – tema naeratus ja selle vahetus käis tema poolt valitud ja teostatud rollilahenduse juurde ja oli vastus/ teade tema poolt kindlasse rolli nimetatule.

Naerev ja naeratav väljendus oli passiivselt agressiivse inimese info iseendale ja Maailmale – Mina naeratan – mina olen hea ja sõbralik inimene – mina olen heatahtlik – mina olen üle ja võitmatu - mina oman jõudu ja kontrolli – mina olen õige ja otsustaja! – see kõik oli enesele vajaminevas rollis olemine ja väljendumine – enesega toimuvast ja enesele võimalikuna olevast rahulduse saamine – sellest ka see head meelt sisaldav naer ja rahulolust rääkiv naeratus ajal, mil kellegi teise tegelikkus oli valus.

See oli julmus – naeratus ja naerev hääl olid vastuolus tegelikkusega – mina olen olnud see, kellel oli raske aru saada sellest, mida uskuda tõeks – kas naeratust või haavamist. Mina olin haavatav, sest keskendusin naeratusele – mina püüdlesin selle teise poole – vajasin just selle inimese naeratust – sõnumit hoidmisest ja toetusest ja turvatundest – vajasin seda kummutama tegelikkust – vajasin seda, mida ei olnud – nägin naeratust ja mul oli olemas see, mida vajasin, kuid naeratava inimese tegelikkus võttis turvatunde ära – just tema tegi uuesti haiget – naeratava näo ja naeru saatel.

Möödunu ja oleva aja mõistmine – mina ei tõlgendanud Maailma selle reaalsusest lähtuvalt – minu sees olid möödunu mustrid. Olin andnud vägivaldse keskkonna ja vägivalda kasutavate inimeste käitumisele tähenduse – teine teeb ja on ja see kõik kestab, sest mina ei ole selle teise jaoks oluline – olulisuse puudumine tähendab, et vägivald kordub uuesti. Sama tase aktiveerus olevas ajas – nägemine ja aru saamine, et mina ei ole oluline – tähendas vägivalda ehk teisi sõnu - minuga ei arvestata. Seda olid kinnitanud üle ka suure inimese elus aset leidnud kogemused.

Omal moel oli sellest saanud üldistus - kui kusagil oli Meie võimalus ja oli olnud selle hetkeline kogemine, kuid naeratusel olid erinevad ilmed, siis ilmnes vajadus olla oluline – tuli leida see miski, mis teinuks mind oluliseks ja vajalikuks - see miski oli oluline selleks, et vältida vägivalda – kuid mina ise olin astunud liiga lähedale – teise ükskõiksus ja minuga mitte arvestamine tegid minule haiget, sest teise kaugus ei olnud sama minu omaga.

Muutunud naeratus puudutas isiklikult – see kordas möödunus aset leidnut, kuigi olevas ajas oli see lihtsalt ükskõiksus, huvi puudus või isekas ära kasutamine. Mina olin näinud olevas seda, mida seal ei olnud – selle asemel oli viisakus erinevates vormides – see lähtus inimese harjumustest, temaga toimuvast ja hetke olukorrast. Mina olin keegi, kes oli temaga samas ja ta reageeris enesest lähtuvalt või lihtsalt eiras.

Naeratuse muutus või selle kadumine ei tähendanud seda, et minuga oleks käitutud vägivaldselt ja teine oleks olnud vaenlane – naeratav või naeratust muutnu elas omaenese elu, omaenese valikute järgi – minul ei oleks olnud, tegelikkusele tuginedes, põhjust selle peale solvuda ega läbirääkimisi ja loo muutust oodata. Tõde on, et olin ja olen vaba enese ja tegelikult olemas oleva alusel valima – see ei ole kaotus ega lahing ega hülgamine – see on reaalsus ja tegelikkuse mõistmine.

Igal inimesel on õigus valida enesele oluline ja lähedane inimene – mingi grupi moodustavate inimeste olemas ja koos olemine ei tähenda seda, et nad tegelikult üksteisele olulised ja teineteisele lähedased on – nad saavad olla olulised koos olemise/ koos tegemise mõttes, kuid ka seal ei pruugita puudu jääda – koos olemise/ koos tegemise põhi on kelleski teises/ milleski muus – kõigist tühja kohta järele ei jää.

Kui mingi eesmärgi nimel koos olemisest ja millegist tuleneva koos tegemisest kaob enese jaoks mõte või see ei ole võimalik – olles ja tehes kaoks tasakaal, sest alles jääb vähem – siis suureneb vajadus kvaliteedi järele, sest lugu muutub – rõhk läheb sellele, mis ja kuidas seob teis(t)ega kokku – suureneb enese olulisuse nägemise ja tähtsana kogemise vajadus - oluliseks saab teis(t)e reaalne panus ja reaalsed väljendused.

Et hoolimata sellest, kui mina ei tee sedasama, mida teised teevad ja seeläbi minust ei ole kasu – et hoolimata sellest, et olen erinevate vajadustega ja oman erinevaid arvamusi - et hoolimata sellest, et mina ei ole teistega koos, sest olen ja/ või elan mujal, siis ma olen ikkagi oluline – minuga tahetakse koos olla – mind oodatakse koos olema, osa andma ja osa saama – alles minu olemas ja kohal olemine tähendab tervikut.

Mida suurem on enese vajadus, seda suurem on, reaalsuses, vastupidise tõestus – selgelt on näha, et ei olda oluline ja on selge, et ei jääda puudu. Vajadus, minna inimeste juurde, selleks, et koos olla – tähendab vajadust näha enese kuulumist ja enesele jäetud koha olemas olemist – see on alles ja see jääb alles, sest sellel on enese nimi.

Ka see on mööda läinud aja traumaatiline jälg – see on vajadus ühte kuuluvust kogeda, sest oldi ja elati koos ja omati ühist nimetajat, kuid see ei tähendanud tervikusse kuulumist. Möödunud aja tegelikkuses oli nii, et kui teatud teine ei tahtnud, siis ühes olemist ei võimaldatud – olevas ajas tähendab see seda, et kui ise ei tahtnud ega valinud, siis keegi kinni ei hoidnud – selline info on ka vägivallana kogetav siis, kui enese vajadus on ületanud enese talutavuse piirid.

Enesel oli olnud vajadus/ enesel oli olnud kohustus/ enesel oli olnud mõte, kuid see kadus ära või muutus – midagi oli siiani sidunud, kuid siis, see senise miski olulisus kadus ära – tähtsamaks sai midagi muud. Senikaua, kuni see miski oli alles, siis näis kaasnev talutav ja teistsugusena. Kui tegelikkus sai nähtavaks, siis kasvas vajadus muuta ühes olemise tingimusi ning piirata ja suunata osaks saavat – rääkida kaasa enesele osaks saavas ja võimalikuna olevas.

Teadlikkus, tegeliku reaalsuse kohta, on enesena kasvamine – enese loo ja omaenese vajaduste ajaloo mõistmine on võti iseendaga ja ka ümbritsevaga kooskõlas olemise jaoks – mina ei vaja seda, mida mina tegelikult ei vaja – mina saan aru, mis ja kuidas ja miks on minu jaoks oluline.

See on vastutuse võtmine – lähen ja olen siis, kui lugu on tasakaalus – minu jaoks on olevas mõte ja võimalus olemas – ilma selleta teen enesele, kuid ka teistele liiga – ootan ja vajan seda, mida seal ja selles minu jaoks olemas ei ole. Teise poole pööratud pretensioon annab teada, et teisel lasub, minule puudu jääva, kompenseerimise kohustus.

See on mõistmine, et oleva aja naeratus on mingis mõõtmes ja suuruses viisakus – alati see ei tähenda headust, sõprust, (just minuga) koos olemise võimaluse otsimist, reaalset huvi ja sügavama ühenduse algust – viisakus on teise inimese rolliMina õpitud käitumine ja väljendus - tema naeratus ja selle kasutamine räägivad temast endast - kuid selle tõlgendamine annab vastuse minule olulisest ja vajaminevast.

Teise inimese osalemine koos olemises/ koos tegemises ei tähenda, et tal oleks samasugune eesmärk või vajadused, kui neil, kes temaga samas kokku saavad. On üsna tõenäoline, et teise inimese lood on paigas – tema eesmärk ja olemise lahendus lähtuvad tema enese soovidest ja vajadustest. On üsna tõenäoline, et teine inimene ei vaja kedagi uut või ka vana enese ellu – ta lihtsalt on koos senikaua, kuni peab/ vaja on/ ise seda tahab. On üsna tõenäoline, et selle teise elust ei jää puudu see inimene, keda tema ise enda ellu valinud ei ole ja, kellele, tema ise, enese ellu kohta ei ole teinud.

Mina olin see, kellega käis kaasas, möödunust jäänud, mälestus ja, kelles andis tooni elus püsinud vajadus – see oli lahendamata jäänud minevik – kuna möödunule ei olnud seletust ega eneses toimuvale mõistmist, siis ei olnud ka võimalik möödunust välja astuda – seni sai, ikka ja jälle, möödunust olevik – kõik selleks, et lõpuks ometi saaksin aru, mida ja miks vajasin – millist kogemust ja mille pärast taga igatsesin.

Marianne

30.04.2025.a

Rollide ja Inimeste konflikt IV - Kättesaamatu lähedus

 

On olemas suhteid, milles üks osapool ei võta teist kuulda ega tee ise ennast nähtavaks. Nendes suhetes on tavaline, et kui ollakse kusagil koos või tehakse midagi koos või on lihtsalt argine hetk koos, ja siis kui - teine ütleb midagi/ räägib iseenda kogemuse ja tunde kohta/ teeb mingi ettepaneku/ teeb märkuse aset leidva kohta – siis vastatakse talle nähtavaks tehtud eiramisega, siis vastatakse talle vaikusega - mitte mingisugust reageeringut ei leia aset või siis nähvatakse ärritunult/ salvavalt vastu.

Selline – vägivaldne - vastus näitab, et seda inimest, kes kontakti lõi/ ennast nähtavaks tegi, vaigistatakse, et teda eraldatatakse, et teda eiratakse – teda jäetakse tahtlikult iseendaga - oma sooviga/ mõtetega/ vajadusega teiseni ulatuda - üksinda. Eiraja ei võta kontakti loomist, samal tasapinnal, vastu – ta keeldub sellest – teise inimese reaalset sammu nagu ei oleks olemas olnudki või oleks see kohatu olnud – justkui olnuks hääletus, justkui leidnuks aset teise tüütamine, justkui seisnenuks teo mõte vastuseisu otsimises.

Seletuse ja lahenduse, aset leidnuga seoses, otsib endale see, keda lülitati tasa - alistuv ja ennast valeks pidav inimene vaigistab ise enda – ta usub, et tema oli vale/ ta saab aru, et tema on rumal ja mõttetu – tema ettepanek ei sobi kuhugi, tema soov - endast teada anda – on vale / ta teab, et oleks ju pidanud ise aru saama, et kõigest ei räägita ja alati ei tehta oma suud lahti, sest kontaktist keeldujale ei ole teisega seonduvat vaja teada – see häirib teda.

Võib ka olla, et see inimene hakkab ennast tõestama – kui ta on natukene julgem, siis ta teeb seda enese sees – ta arutab endamisi, et tema ju tahtis ja oli ning tema ju ei tahtnud ega olnud – tema ei mõelnud halba ega tahtnud teise liiga teha – tema tahtis ka osa olla, osa anda ja osa saada. Kui ta on rohkem julgem, siis ta proovib teha ennast, veel selgemalt, nähtavaks ja aru saadavaks – ta annab teada enese motiividest ja olukorrast – ta annab selgitusi ja avab ennast veel rohkem – ta seletab peensusteni, et oleks näha tema süütus ja hea tahe ja ka õigus iseendale.

See inimene saab olla ka allaheitlik ja pehmendada/ kaotada ennast – kui see Sinule tüli teeb, siis lase olla/ kui ma Sinule haiget tegin- Sind solvasin, siis ma palun vabandust/ jätame selle teema – mina tegelikult ei vajagi teistmoodi – saan ise hakkama. See inimene saab juhtida tähelepanu ka mujale – rääkida hoopis millestki muust – rääkida sellest, mille kohta ta teab, et teine ei ärritu ega vaiki - on teada, et kõneaine sobib teisele.

See kõik tähendab, et see inimene lahendab aset leidnut üksinda – tema võtab vastutuse toimunu eest endale, sest tema jaoks on, ühendus teisega, oluline – ta otsib nii endale, kuid ka teisele, enesele võimalikuna olevast, lahendust – selleks, et järgmisel korral enam samal moel ei oleks – selleks, et tema ise samal moel enam ei komistaks – selleks, et teine teda järgmisel korral kuulaks ja talle vastaks.

Mida kauem on samasugune, teda eirav, reaktsioon aset leidnud – seda enam inimene ennast ise ära kaotab – seda vähem teeb ta ennast nähtavaks – seda vähem räägib ta enesele olulisest – seda enam otsib ta, eneses vajadust kogedes, lahendust iseendale, kuid samas ka kahele – ta teab juba ette, millega ja millal teise poole pöörduda ei ole mõtet – ta otsib teise käitumise kohta vabandused ja tõed – ta katsub, luues endale kompenseerivad mustrid ja lahendused, ise endaga toime tulla.

Kõike seda tehes ja ette võttes, seisab ta selle teise koha peal ja tegutseb selle teise asemel – kõige selle põhjus seisneb selles, et selles suhtes on tema üksinda sellises läheduses – teist ei ole seal, kuhu inimene teda ootab/ vajab – teist ei ole seal, kus too väidab enda olevat – teist ei ole seal, kus too näitab, mingeid tegevusi sooritades, end olevat – teist ei ole seal, kus rolliühenduse valinuna, on alus oodata, et ta on. 

Inimene valib, iseenda jaoks, seista ja olla teise asemel ning jätkata sellise lahendusega, sest tema teab, et tema on see, kes vajab seda teist - tema on see, kes ei saa ilma teiseta olemas olla ega hakkama - ta vajab teise, enese olemas olemist kinnitavat, tähelepanu. Lisaks sellele ta teab, et - Minul on, selles suhtes/ just selle teisega koos olles, õigus iseendana nähtaval olla ja just selle teise poolt nähtavaks tegemise osaliseks saada.

See inimene ei mõista enese tegelikkust - ta vajab tähelepanu enesele, kui tervikule, kuid saab tähelepanu enesele, kui rollile - ta saab tähelepanu ainult teatud osadele iseendast ja ka seda mitte positiivses lahenduses - tema ei tea erinevust, kuid ta tajub seda - konkreetse tähelepanu vajadus teeb ta enesega seotud inimesest sõltuvaks - ta vajab enesele õiget tähelepanu selle käest, kes temaga ühes on ja temale tähelepanu pöörab - ta jääb koputama uksele, sest temal ei ole teistsugust lahendust endale anda ja ta ei mõista toimuvat.

Õige tähelepanu puudus viib selleni, et inimene püüdleb tähelepanu, kui suuruse ja väljenduse poole – ta otsib seda, kes teda näeb – kui teda keegi, tervikuna, ei näe ega vaata, siis ta võib ja saab nõustuda ka selle inimesega, kes teeb, tähelepanu pöörates, temale haiget – enese sõltuvus toob kaasa tagajärje – tähelepanu juhib. Tähelepanuvajadus viib mõistuse - jääb vajaduse täidetuse poole püüdlemine - rollidele rõhumine ja rolliside saab elutähtsa mõtte, sest seal on tähelepanu, mingis suuruses ja väljenduses olemas - olemas olevat on võimalik muuta.

Kui üks inimene reageerib teisele vaikuse, eraldamise ja nähvamisega, siis on ta inimene, kes on selles suhtes ja teisega koos, suhet ja rolli markeerivate märksõnade järgi, kuid tegelikkuses ta teostab ja näeb ennast üksinda olevana – tema ei ole teisega tervik – ta ei vali ühendust, milles ta kaotab oma vabaduse ning eraldi nägemise ja kogemise.

Tema on Mina ja Sina, kuid ta ei ole, põhi olemuselt, Meie – tema teab ja näeb, et teine ei ole tema tugevus ega valik ega vajadus – tema ise, üksinda, lahendab oma elu ja temal ei ole selleks teist vaja ja just selletõttu ta ka teisest midagi teada ei taha siis, kui see puudutab ise otsustamist ja ise teoks tegemist sel moel, et juhend tema valikuks, tema üle otsustamiseks, tema vabaduse, tema tundeseisundi takistuseks ja millegi kindla tegemise sundimiseks, tuleb teiselt – ta ei ole nõus kuuletuma ega alluma teisele.

See teine, kes annab soovituse, lisab mõtte, teeb ennast nähtavaks – ei tee ega ütle mitte midagi valesti – tema mõtleb kaasa, tema hoolib tulemusest, tema keskendub teekonnale, tema küsib endale toetust, tema seletab eneses toimuvat, tema võtab vastutuse – tema on see, kes tunnistab, et kontakti vältija ja selle teistsugusele tasandile viija, saab mõjutada ja muuta temaga seonduvat – ta pöördub teise poole, kuna ta saab aru, et teine paikneb sellises läheduses, milles on põhjust ja on võimalik rääkida enda vajadustest ning oodata, et nendega arvestatakse.

Inimene, kes on suureks kasvanud ja kelle osaks selline, vaigistav ja eirav, suhtumine saab, leiab ennast möödunu kordusest. Olevas ajas, möödunut kogedes, mõistab ta seda, mis leidis aset tema lapsepõlves – inimene saab aru, miks tema oma vanemani ei ulatanud, miks talle haiget tehti, miks ta ennast üksinda olevana koges ja nägi, miks tema vajadused toetust ei leidnud, miks tema soov, enesega seonduvat muuta, teoks ei saanud – vastus kõlab üheselt - seal oli külm, kauge ja ennast eraldav vanem.

Külm ja kauge tähendas seda, et vanem eiras lapse tundeid – ka nähtavaid, vanem vältis lapse infot – nii lapse enda, kellegi teise, kui ka vanema ja ühise aset leidva kohta. Vanem valis lapse poolt kontakti loomisele ja iseenda vajaduste/ mõtete nähtavaks tegemisele vägivaldse reaktsiooniga vastata – ka jäine vaikus ja selgelt väljenduv eiramine ja sarkastiliselt naermine ja teatavaks saanu valeks nimetamine ning lapse tegevuse õigusetuna näitamine on vägivald – need on last, kui eraldi seisvat isiksust, ära keelavad, maha tegevad ning kahe vahelist ühendust muutvad reaktsioonid. 

Vanem valis väljenduse, sest ta ei tahtnud last enese lähedale ega enese elu segama - suureks kasvanud lapse tegelikkus – Mina olen ja elan koos inimesega, kes olles ja elades minuga koos, ei ole minuga koos – mina olen üksinda, sest teine näeb ja teab ennast üksinda olevana – tema ei näe ega loo, meist kahest, ühtset tervikut – me oleme koos rollide pärast ja alusel, kuid meie ei ole koos inimestena.

See inimene, kes on selliste kogemuste osaliseks saanud, saab aru, et teda ei ole valitud ühte – temaga koos olemine on markeeritud – seda nimetatakse Meie-ks – kuid see on pealispind – see ei ulatu sügavale, sest see ei ole teise inimese tegelikkus – Kui teisele ei sobi see, kuidas mina olen ja mina valin, siis ta astub minule vastu või minu juurest ära – siis kui teine näeb, mind valimas, valet rollijoonist, mis kohustab teda ennast enamaks – siis kui teine näeb ja kogeb, minu poolt väljendatuna, minu rollile ebakohast käitumist, siis ta keeldub minuga seotus osalemast ja minu poolse informatsiooniga nõustumast/ arvestamast – siis ta annab sellest, et olen piire ületanud – vaikuse, eiramise, salvamisega teada. 

See Mina, kellele teine piire seab ja, keda väljendustega kujundab ja, keda tähelepanuga näitab - ei ole Minu Mina, vaid teise poolt loodud ja minus oleva alusel kujundatud rollijoonis - see on tema enda looming - tema enda jaoks ja pärast - kuid mina, kes ma teisega koos olen ja tema tähelepanu osaliseks saan, pean seda, enese rahu ja vägivallata elatava elu nimel, järgima - tegelikkuses pean nõustuma vägivaldse kohtlemisega, et vältida veel suuremat ja nähtavat vägivalda.

Ise ennast teisest eraldaja ja ühes aset leidvast eralduv ei ole tegelikkuses teoks teinud sammu, mille ta on näiliselt- väidetavalt ära astunud – ta ei ole astunud, inimesena, enesega ühes oleva inimese kõrvale. Sellest tuleneb ka osaks saanu mõistmine – mind, inimesena, ei ole valitud – mind nähakse ja võetakse vastu teatud aegadel ja teatud raamides ja teatud rolli piirides – rohkem mitte. See toob kaasa selle, et on olemas koos olemise hetki, milles minu olemas olemine on üleliigne ja mitte vajalik – mina rikun teise päeva ja olemise ära – teine ei taha, et mina teda segaksin – teine ei taha, et mina tema asjadesse oma nina topin ja tema elu häirin.

Osaks saava põhjustab vale kaugus – tegemist on, ühepoolselt, teisele liiga lähedal olemisega – tegelik ühendus väljendub ühes elamises, ühises kokku saamises, mingite asjade jagamises, rollist tulenevate ülesannete täitmises ning etteantud ja paigas püsivatest piiridest ja sisust kinni pidamises – kuid ei inimestena koos olemises - kui kokku siduvaid rolle ei oleks, kui rollis olema ei peaks, siis koos olemist, üldse või senises läheduses, endale ei valitaks.

Etteantud rolli käitumise unustamisele, rolli piiri rikkumisele ja enama ootamisele vastatakse vaigistava vägivallaga selleks, et tegelikkust meelde tuletada – Ära tule! Ära puutu! Ära sega! - Sina oled ja seisad minust selles kauguses! Sel moel teeb ennast nähtavaks ja väljendab inimene, kes enese ja enesega seonduva tegelikkusest vaikib – ta ei anna sellele teisele, kes temaga ühes, selget ja ühest informatsiooni, et too saaks ise enesele õigena olemise kauguse paika panna.

Selle asemel kordab, enesest teise inimese eraldaja, üle – Mina olen sinu jaoks teinud, Mina olen Sinule andnud, Mina olen Sinu pärast enesele keelanud! See informatsioon annab teada, et ollakse seotud ja nähakse seotust – kõik on olemas ja toimib – ainult kogejas on midagi valesti, et too sellest aru ei saa ja seda ei hinda – lugu on ja keerab valeks siis, kui kogeja tahab rohkem ja teisiti – selles teisiti ja rohkem tahtmises ongi konks sees – tuleb õppida, et rohkem ja teisiti tahta ei ole õige – see teeb enese elu keeruliseks ja raskeks – senikaua, kuni ise ei õpi, seni ka meeldetuletus aset leiab.

See on lapse, kui väikese inimese jaoks väga raske ülesanne - elada oma elu, leppides ja arvestades sellega, et enamana olemine ja enama loomine ei ole selles suhteseotuses võimalik - selle jaoks, et olla enesega kooskõlas ja tegeliku iseendana olemas ning nähtaval - tuleb ära minna, tuleb kaugemale seista, tuleb keegi teine oma ellu valida.

Tuleb rolliga seotud inimesele teistsugune tähtsus ja temaga seonduvalt teistsugune lähedus ära otsustada ja see ka teoks teha - ning mis peamine - tuleb teise vägivaldsele tähelepanule EI öelda - tuleb enese piir paika panna ja enesega seonduva kohta selge info anda ning seejärel tagajärjed vastu võtta - on üsna tõenäoline, et kui teise poolt maha märgitud rollipiire enam ei jälgita ja paika panemisega ei nõustuta, siis öeldakse suhteseotusest lahti - ühendav roll ei loe ja enese, kui rolli, kaotus ei ole oluline - seda kandnud inimene elas ja elab oma elu mujal - senine oli tema jaoks kohustus - kui see temale ei sobi, siis ta selles ei osale.

See ongi inimesena kasvamine - õige tähelepanu vajadusest ja tähelepanu sõltuvusest vabanemine on enesega kooskõlas oleva elu ja kaasteeliste valimine - see toob kaasa ennast vähendavate ühes olemiste lõpetamise ja vägivaldsete inimestega suhtlemise katkestamise.

Marianne

28.04.2025.a

Rollide ja Inimeste konflikt III - Inimene on enese looming

 

Inimeste Maailm ei ole kerge katsumus, sest selles ei päästeta inimesi rollidest vabaks – on rolle, millest ei saa vabaneda – need on endale, iseenda või kellegi teise, sünniga seonduvalt saadud rollid. See tähendab, et enese ellu on saadud inimesed, keda ei ole ise endale valitud – nende inimeste puhul on raske mööda vaadata rollidest, sest need seletavad ära koos olemise põhjuse, kuid ei anna selgitusi inimeste kohta, kes nendes rollides osalevatena - iseenda kogemused, rolli ja inimesena, võimalikuks teevad.

Sageli jääb, sünniga oma ellu saadud, rollipartnerite vaheline suhe kestva konflikti staadiumisse – olemas olevad rollid ei aita lahendada ette tulevaid teemasid ja olukordi. Seega rõhutakse rollidele ja kasutusele võetakse ümber nimetamised ja põhirollidele antud liited – kõik see selleks, et enesega seonduvat ära lahendada – vältimatut koos olemist söödavaks ja üle elatavaks teha.

Sünniga saadud rollipartnerid ei õnnestu rahuni jõudmisel, sest nad jätavad ühe kõige olulisema osa oma loost välja – nad kaotavad inimeseks olemise ära – nad ei pane ise ennast, kui inimest, ausalt ja avatult nähtavaks tehtuna oma loo sisse ja nad ei lase ka teisel inimesel ausa ja avatuna nähtaval olla. Nad väldivad seda, sest see teeb neid haavatavaks ja kohustab teistmoodi olema ning kaotab nähtamatuks jäämisest tulenevad võimalused.

Nad ei näe rollipartnerite ühtsust ja koos olemises tugevust – nad näevad väljapääsuta olukorda – nad tahavad olla ise – ilma selle teiseta, kes paneb neid proovile siis, kui too takistab enese rahus kulgemist. Nad ei mõista, et see vabadus ja need võimalused, mille nad teisele keelavad – on seesama, mida nad tegelikult teevad iseendale – nemad ise ei vali ega loo ennast, kui inimest.

Iga inimene, kes keeldub inimeste vahelisest kontaktist ning kes keelab teisele inimesena olemise ja inimesena väljendumise ja inimese õigused, teeb seda sama iseendale – mida rohkem ta surub teist inimest mingisugusesse rolli või näeb teda selles olevana või takistab teisel põhirollina väljendumist, seda rohkem peab tema ise rollis olema, rolli vältima ja rolli poole püüdlema – teise tõestamiseks peab tema ise ennast tõestama.

Selles mängus ei ole võitjaid, sest mäng, rollidega, kaotab inimese ja inimlikkuse – järele jäävad rollidega samastunud/ samastatud mängijad. Osalised ei saa erinevusest aru, sest see on nende reaalsus ja normaalsus - nemad lahendavad omaenda ja teiste elu ning omavahelisi suhteid erinevate rollide ja nendest tulenevate õiguste baasil – kui olemas olevad ja kasutusele võetud ei sobi ja nad vajavad/ tahavad, senises/ olevas, muutust, siis nad annavad endale rolli, kellel on rohkem õigusi ja vähem kohustusi ning nad nimetavad teise rolli, mille tagajärjel on tollel vähem õigusi ja rohkem kohustusi.

Selline elu ja olu tähendab, et neil puudub kogemus ja teadmine selle kohta, et nad kõik on üksteisega võrdsed ja see ei tähenda kaotust, vaid ise olemise ja kasvamise vabadust - ilma oma rollide Minadeta saavad nad kogeda tegelikku vabadust – see on mõistmine, et inimene ei vaja, iseendana olemiseks ja iseenda järgmise sammu valimiseks, tähelepanu kinnitust – ilma tähelepanu vajaduseta ei tee nad ennast, kellegi teise, tähelepanust sõltuvaks ja seega ei tee nad kedagi teist enesest tähtsamaks - ei loo ise ebavõrdsust enese ellu.

Inimene saab oma rolliMina tuunida ja parandada, kuid roll ei saa kunagi olla inimesest parem, ausam ja ehedam – inimene on iga oma rolli põhi – see on tema teadlikkus, moraal, väärtushinnangud, põhimõtted, oskused – see on see, kuidas tema ise ennast teadvustab, välja näitab ja teoks teeb.

Roll saab ja võib olla inimese tegelikkusest vähem, kuid ka rohkem – inimene saab olla, vähem ja rohkem, tähelepanu pärast ja jaoks. See vähem ja rohkem on rolliMina – kui inimene ise ei saa, ei julge, ei oska – siis rollina ta saab – ta näitab endale ette joonise, mida täita. Vähem on ta siis, kui ta teab, et - teda ennast on liiga, tema ise on vale, tal ei ole õigusi, tal on kohustused – siis võtab ta endale joonise, millega piirab ja muudab ise enda olemist ja väljendusi – inimene ise loob endast, kellelegi ja millegi jaoks sobiva, rolliMina.

Iga roll tähendab tähelepanu edastavat rollipartnerit – see tähendab, et olemas on see keegi, kes näeb ja tunnistab inimest selles rollis olevana – kinnitab tõeseks. Inimene saab ka ise olla enese rollile partneriks – tema ise saab pöörata, mingi info alusel ja millegi jaoks, enesele tähelepanu ja selle läbi tõestada enese olemist.

Rollide mängu tõde seisnebki selles, et inimene ise nõustub olema selles rollis, mille tema ise endale võtab või mis temale, teiste mängijate poolt, antakse/ jäetakse. Tõde seisneb selles, et inimene ise on see, kes mingite andmete alusel tunnistab ja näeb ennast mingis kindlas rollis olevana – tema ise loob ennast – tema ise manipuleerib iseendaga – tema ise on see, kes võtab ümbritsevast/ ümbritsejatelt infot ja teeb selle tõeks – teised ei muuda teda – tema ise muudab ennast.

Huvitavaks teeb loo see, et kuigi inimene ise andis endale teadmise, et ta on mingis kindlas rollis ja seejärel tema ise koges ennast selles rollis olevana ja tema ka väljendub sellisena, siis tema ise ei oska ega saa ennast sellest rollist vabastada – sellest saab tema tõelisus – tema Mina. Talle ei pruugi see Mina meeldida ega sobida, kuid ta ei suuda sellist Mina olematuks teha.

Muutmise ja vabastamise ülesanne tundub võimatuna, sest inimene lõi ennast, kui rolli, kellegi teise tähelepanu poolsel suunamisel ja edastatud informatsiooni alusel – teine oli see, kellest käest inimene sai teada, et selline roll on olemas ja, et sellesse rolli nimetatakse teatud käitumise, valikute, välimuse ja tegude alusel – kuna inimene oli teinud ja oli olnud, siis ta võttis lugu tõesena ja nägi ennast rollis olevana ja seega ta seda ka oli.

Ülesanne – muuta või kaotada ennast - on võimatu - inimene ei saa ennast vabastada iseendast – hups – talle jäeti rääkimata, et tegu on rolliga, kuid ei tegeliku temaga – tema alguse info, iseenda ja teiste ja ümbritsevas aset leidva kohta, on vale ning tal puudub teadlik mälestus iseendast ilma rollideta/ ilma rollis olemata – see ongi põhjus, miks ta usub rollid tõeseks – erinevad võimalused, kuidas ennast väljendada ja kogeda, samastab ta iseendaga – kui ta, mingi info alusel, teab, et ta on, siis ta ongi.

See on enese teadlikkust äratav mõistmine – kõik need kohad, kus mind, kui inimest, vähendati – kõik need nimed, mis minule kunagi anti – kõik need kohtlemised, mis kunagi minu osaks said – ei olnud minu tegelikkus – neis oli mind, kuid see ei olnud Mina - inimesena.

Mind ümbritsevad inimesed kasutasid - minu olemas olemist, minu väljendusi, minu riietumise valikuid, minu tegusid, minu sõnu, minu välimust, minu teadmatust - ära selleks, et ise ennast mingis kindlas rollis olevana proovida ja väljendada – nemad valisid enesele rolli enesele vajaminevate või meeltlahutavate kogemuste saamiseks – nad andsid minule info, et mina olen selle rolliga seotud – selle info alusel mina ise muutsin ja ise kogesin ja ise väljendasin ennast ning sellega kinnitasin neile vajaminevat – minu sammu põhjuseks oli see, et mina ise uskusin nende tähelepanu ja sõnad juba olemas oleva enese kinnituseks – kuid tegelikkuses peitub selles, et mind ei olnud enne, kui mina ise valisin olla.

Marianne

25.04.2025.a