Inimese käsitlemine VI – Ühes olemise eest makstud hind

 

Päris elu ja päris iseenda rollide mängu vastu vahetanu on kui eksinu, kes on lõksus peegli tagusel maal – ta on olemas, kuid ta näeb ja tunneb, et ta ei saa iseendana olemas olla – see, kuidas teda vaadatakse ja näidatakse ning temasse suhtutakse ja temaga käitutakse, ei ole aus ega õiglane – see seal ei ole tema, kuid teistsugust ennast tal ei ole – selles kohas ja nende inimestega ühes teda teistsugusena ei vaadata ega näidata - kuid teist kohta tal endale anda ei ole.

See on üsna samasugune tunne ja olemine, kui olla vee sees ja tahta sealt välja tulla, kuid kellegi teise käsi on enese pea peal ja iga tõusmise katse leiab, selle teise poolt teostatuna, jõulise tagasi surumise – kui püsida taltunult ja vaikselt, siis on rahu, kuigi on külm, märg ja paha – kui teha liigutus, ära minemiseks, siis leitakse ennast vee alla surutuna ja õhku ahmimas – tahaks välja ujuda, kuid käe omanikust ja kuivast maast eraldava kasti seinad ei lase seda teha – need piiravad ja takistavad. Pinnal püsimiseks tuleb ennast pidevalt kontrollida, st selle teise poolt õigeks määratud moel olla. Pidavat ja turvatunnet andvat põhja, selles loos, jalge all ei ole.

Loo sees ei olda üksinda – teine/ teised on olemas – ollakse ühes - kui küsida abi, et väljuda veest, siis seda ei anta, kui paluda takistav ja häiriv tegevus lõpetada, siis sellest keeldutakse. Enesega seonduva muutmiseks näib olevat ainult kaks valikut - ujuda või uppuda. Ujumine ei ole lahendus, sest see aitab ainult pinnal püsida, kuid see tähendab, et kõik jätkub endiselt. Uppumine ei näi olevat varinat, sest see mõte tundub hirmsana – Kuidas mina ise lõpetan enda!?

Selleks, et lõpetada kestev jama, tuleb minna Maailma lõppu – tuleb teha seda, mis tundub võimatuna – tuleb nõustuda „uppumisega” – loost lahti laskmisega. Kariibi mere piraatides ei saanud Jack Sparrow ja teda toetavad lahkuda, suletud loo seest, purjetades, vaid neile jäetud ust kasutades – neil tuli ise ennast ja laeva õigeks, st pea peale pöörata – ainult sel moel said nad asjad õigesse perspektiivi seada ja oma teekonda jätkata.

Vajadus olla koos/ vajadus olla ühes/ vajadus olla nähtud/ vajadus olla hoitud/ vajadus saada õige ja vajaliku tähelepanu osaliseks – need vajadused sulgevad inimese kasti ja võtavad temalt vabaduse, sest need vajadused sunnivad teda, enda asemel, valima seda Olulist Teist, kes reaalselt saab anda vajamineva kogemuse – anda vajamineva doosi aseainet, mis kustutaks sõltlase janu – janu enese järele – Mina olen olemas.

Vajadus ilmneb kohas, kus vajamineva saamiseks on olemas võimalus ja see on ka saadaval, kuid kõigile samal moel ei anta ega jätku. Vajadus, millegi järele, toob kaasa sõltuvuse – see, mida on vaja, selle saamine tuleb tagada ja kindlustada. Kui seda vajaminevat on vähe, sellele on konkurente, selle saamise eest tuleb enesega maksta, siis on lugu tõsine – tuleb enese pärast võidelda ja kõigeks valmis olla.

Vajadusega inimene on vaha manipuleerija kätes – tuleb poetada õige fraas, ulatada korraks käsi, näidata hetkeks naeratust, anda teada toetusesest – juba ongi sõltlast õrritatud ja tema tähelepanu äratatud – tuleb teha veel teatavaks, et ollaksegi see ainus ja õige vajamineva andja, kui sõltlane ongi lõa otsas ja kuuletub ning püüdleb kontakti poole.

Selleks, et manipulaator annaks selle, mida sõltlane vajab, tuleb seada manipulaator, selles loos, esimesele kohale ja anda tollele see, mida too vajab ja teha seda siis, kui too küsib, sest muidu, valides, selles hetkes, iseenda või kellegi teise, kaotab sõltlane oma positsiooni – tema vajadusi ei täideta. See teadmine tagab kuulekuse.

Rollid on jaotatud, mängijad on kohtadel, reeglid on paigas, ülesanded ja kohustused on teada - see tähendab, et rollide mäng sai alguse ja seda tuleb jätkata, kuna sel moel on võimalik oma vajadust täita. Alguses on tegemist ellu jäämisega/ pealt nähtud lahenduse kasutamisega – ajas saab sellest harjumus ja uus normaalsus – kindel ja turvaline toimimis mehhanism. Mäng püsib elus, kui on olemas vajadus ja ollakse selle puuduse täitmise lahendusest sõltuvuses.

See laps, kelles kõneleb vajadus läheduse ja iseendana olemise järele, on sõltuvuses oma Emast/ Isast, kes on valinud mängu rollidega, et tagada/ anda endale vajaminev tähelepanu ja kogemus – Laps täidab selles mängus ühte kindlat või erinevaid rolle. Senikaua, kuni Ema/ Isa näeb ja kohtleb last, kellegi teise rollis olevana, ei saa laps, Lapse, kui iseendana, olemas olla – Ema/ Isa muudab lapse ära siis, kui on ise ennast muutnud – Ema/ Isa on endale rolli valinud ja last, selles rollis olevana, Ema/ Isa rollist erinevalt kohelnud.

Laps näeb - Ema/ Isa on olemas, kuid ta ei ole Ema/ Isa. Laps teab - Mina olen olemas, kuid Mina ei ole iseendana olemas. Laps ei mõista toimuvat – ta ei saa aru rollide mängust ja muutuvate/ vahelduvate rollide põhimõttest - tema teab, et Ema/ Isa on olemas – ta ju näeb teda endaga koos olevat, kuid too käitub nii nagu laps ei olekski Laps, vaid keegi teine. Olles, see teine, puudub lapsel oma vanemaga turvaline Meiekontakt, kadunud on vanema poolne toetus ja hoidmine – vanem ei vaata ega kohtle ega näita teda Lapsena.

Selline kogemus on traumeeriv - sellised kogemused on Mina pilti, individuaalset isiksust ja tervet mõistust kahjustavad sündmused. See on pidev, erinevate tunnete poolt häiritud, emotsionaalne tasakaalutus. Miski ei jää paika ega pidama – kõik vaheldub – on erinevate pikkuste ja sisuga ajad, mil vanem on kohal ja väljendub Emana/ Isana või on siis see teine, kes väljendub, kohtleb ja näitab Last, kellegi teisena.

Mida kauem on selline lugu kestnud seda normaalsem see ebanormaalsus tundub ja seda suurem on vajadus enese järele ja seda hirmsam on enese sisse uppuda. Küsimusele – Mida ütled ise endale, kui möödunus olevale Lapsele? - kõlab tänases vastus – Minus on olemas teadmine - Mina ei muutunud ja mind ei muudetud – minuga manipuleeriti – Ema/ Isa valis sel moel oma elu lahendada ja võimalusi kasutada – Emaga/ Isaga toimunu ei olnud minu süü ega vastutus - see oli Ema/ Isa valik ja vastutus - mina olin selles loos osaline ja seega sain sellest osa.

Minus pesitsenud ärevus, mis tagataustal kogu aeg olemas oli ja endast märku andis, oli väga pikka aega kestnud agressiooni jätkuv kogemine – kui mälestused viisid ajas tagasi, kui tunded ja olevas toimuv tõi endaga kaasa info, kui ma ise lappasin toimunut läbi ja mängisin endale ette erinevaid faile – siis ma nägin ja tundsin end lõksus olevana – peeglitagusel maal kinni olevana. 

See tähendas, et kogu see aeg oli olemas keegi või miski, miks mina ei pääsenud iseendani - mina ei olnud valinud uppuda, vaid ennast päästa - olin selles väga tubli. Mina olin ahminud õhku ja sumanud vees, et pinnal püsida st, et tegelikkuses olin klammerdunud selle käe külge, mis mind uputas. See käsi oli info, et olen olemas - sellise olemas olemisega kaasnev oli hind, mis ma selle kontakti eest maksin. Kuni mina ise ei olnud ennast "ära uputanud" ega perspektiivi õigeks ei olnud seadnud, kestis lugu edasi.

Mina elasin selle aja üle – kõik need korrad elasin mina ise üle – kõigist neist kordadest läks minu enese tee edasi. Lugu oli alles, kuna tegemist oli olnud ehmatusest kinni jäänud hingamisega – senikaua, kuni mina ise ei olnud ennast avanud, kogesin ma jätkuvat maavärisemist, kuid tegelikkuses olid need toimunuga kaasnenud ja sellele järgnenud järel tõuked ja järel lainetused – minu emotsioonid, mis vastuvõtmata tunnetega kaasnesid. 

Maa oli värisenud minu jalge all siis, kui enese elu reaalsusega kokku sain - see ei tähendanud, et pidav põhi ära kadus, vaid seda, et tegelik põhi ilmus nähtavale ja mina ise seisin selle peal - minu jalad on olnud tugevalt maas kogu see aeg - olin nad tõmmanud konksu siis, kui nägin ja tundsin end kasti suletuna olevat - olin valinud rollide mängu piiratud Maailma, kui möödunust jäänud vajadus minu sees igatses ja püüdles iseendana olemas olemise poole. 

Nüüd tean, et sel moel annan mina ise endale märku - kogen vajadust iseenda ja iseendana olemas olemist kinnitava tähelepanu järele siis, kui olen kohtunud manipuleerimisega - minuga on suhtlemas/ on suhelnud teisi inimesi, oma eesmärkide nimel, käsitlev inimene ja ta on teinud või on tegemas seda mind/ kedagi teist vähendavalt - näidates mind justkui minuna, kuid tegelikust minust erinevana proovib/ proovis ta sundida mind tema poolt ette näidatuks/ sellisena ennast nägevaks-tundvaks muutuma panna ja sel moel tema mängu vastu võtma meelitada.

Marianne

20.11.2024.a

Inimese käsitlemine V - Superkangelase roll

 

Inimene, kellel on eesmärk – olla ümbritsejate tähelepanu poolt kinnitatult kindlas rollis – olla see KES, kellena olemisele on temal õigus, sest tema on, oma mälestusi valides ja kasutades ning vaatenurka seades, kirjutanud enese ajast loo, milles temal on just see roll kanda. Sageli hõlmab see lugu kindlat keskkonda ja kindlaid osalisi - just seal ja täpselt nende hulgas on temal see roll olemas – peab olemas olema.

Selline, kindlale rollile kirjutatud, lugu tähendab, et see inimene vajas möödunus sellist tuge või selliseid võimalusi või sel moel mõistmist nagu selle rolli kandjale võimalik on. See roll on tema superkangelane ja tugevus ning lahendus, möödunus valusate kogemuste osaks saanud, Lapsele, kes, omal moel, elab edasi olevas ajas.

Kindel roll tähendab, et seda mitte kinnitav info ja mitte tunnistav osaleja nimetatakse valeks ja jäetakse kõrvale – sel moel eraldab inimene enese tegelikust teekonnast sobiva ja ülejäänu kaotab varjudesse. See tähendab, et maha vaikitut ja ära peidetut, kuid ka teiseks värvitut nagu ei oleks olnudki olemas. Sel moel, enese aega käsitledes, kaotab inimene aususe ja tõe ning tema loos ja teekonnal puudub valgus, mis näitaks ja aitaks mäletada väga palju olulist tema enda kohta.

Laps koges vajadust enese möödunus, sest temal jäi sealses ajas midagi olulist puudu – seega ei täida olevas olemas olev roll möödunus puudu jäänut – vajadus jääb kestma, sest traumaatiline mälestus hoiab täitmata vajadust elavana meeles - möödunu kestab.

Sel hetkel, kui aktiveerub haiget saanud lapse mälestus – sealsed, avamata ja läbitöötamata jäänud, tundesõnumid korduvad olevas – sel hetkel kogeb inimene enese sees närivat vajadust ja see tähendab, et ta teeb kõik, et ise ennast vajaminevas rollis kogeda ja näha ning teistele näidata – ta näitab endale ja teistele oma/ ühist möödunut, ta esitab endale ja teistele kinnitavaid fakte, ta otsib enese vaatajaid ja õigena nägijaid – ta püüdleb rolli, kui sellise enese poole – ta teeb seda vahendeid valimata, sest ta vajab ennast sellisena.

See inimene, kes ei vali olla tervik – ei võta ise ennast ega oma lugu vastu, sest ta ei suuda seda/ ta ei vali seda/ ta ei taha seda – see inimene vajab mälestust teistmoodi möödunust, kuid tal ei ole seda – seega tahab ta minna ajas tagasi – minna sinna superkangelasena.

Selline inimene otsib ja valib ise, kuid ka lihtsalt saab, teekonna toetuse väljendusena, kogemusi, milles mängida möödunus olnut uuesti läbi – mängida rollis olevana ja saavutada sel moel enese vajadust täitev ja ennast rahuldav kogemus.

Möödunu kordamiseks on olemas kaks teed – reaalsus ja rollide mäng. Reaalsus on see kogemus, kuidas oli tegelikkus – laps kogeb, ehedalt, kõike uuesti ja kasvab iseendana ning kõnnib ise, oma tunnete infot töödeldes ja emotsioonidest häiritud seisundit selgitades, loost läbi – tema ise mõistab toimunut ja on teadlik iseendast möödunus ja olevikus – ta teeb ja teab vahet ning tal ei ole enam vajadust teistsuguse tulemuse ja teistsuguse enese järele - ta teab, et olnu ei olnud vale tema ega olev ei ole teda häiriv tema ehk Alter Ego, kelle väljavahetamiseks on kindlat rolli vaja, vaid kogu see aeg on olnud tegemist tema endaga.

Mäng rollidega ei keskendu reaalse maailma peamisele – inimese teekonnale iseendana, vaid mängumaailma põhilisele – rollile. Rollide mängus osalemine tähendab vajadust omada kindlat rolli ja seda tõestavaid/ toetavaid/ esitada aitavaid rollipartnereid – sel moel kaob loost reaalsus ja ei inimene ise ega ka teised ole seal mängimas inimestena, vaid etteantud rollide ja pealesunnitud väljendustega kindla koha täitjatena.

Nii nagu ikka on ka selles mängus olemas head ja pahad, sest hea saab olla Hea Paha olemas olemise korral. Loomulikult on Lapsele vajalik roll heade poole peal, sest möödunu kogemus ei olnud ju hea – traumaatilise mälestusega Laps ei näe (ei vali mäletada) selles ega loo teises osapooles midagi head – sest selles hetkes/ ajas aset leidnu, mis varjutas kogu möödunu ja ka edasise, määras olulise teise Lapsele kuuluva rolli vastas poolele – halbade rolli kandma. 

Heale Lapsele vajalik roll on alati kokku seotud selle teisega – tema omab oma rolli, kui see teine püsib halbade poole peal - seni, kuni roll on oluline, tegeleb Laps selle teise halbade poole peal hoidmisega. Kui ei alati nähtavalt ja selgelt välja öelduna, siis see aimdub tema sõnadest, tegudest ja pilkudest ning saab avalikuks tehtud siis, kui olev ja kogetav ei ole Lapsele meelepärane. Mõlemale osapoolele on selge, et selline jaotus ei kao kuhugi, sest üks saab olemas olla siis, kui on olemas teine.

Igas mängus on alati olemas mingid reeglid ja kindlaks määratud tegelased ning kondikava. Rollidega seotud mäng on strateegiline mäng – eesmärgi nimel on vaja välja mõelda tegevuskava ja see ellu viia. Inimestega mängides on vaja oskust inimesi käsitleda – leida neis üles „nupud” ( täitmata vajadused ja pelutavad hirmud), millele vajutada ning kasutada nende peal erinevaid tehnikaid, et jõuda soovitud tulemuseni.

Enesele vajamineva tulemuseni ja, mis peamine – vajaduse täidetuse tundmiseks, on vaja hoida kätt pulsil – vaja on omada kontrolli mängu ja selles osalejate üle – on vaja enesele kuuletujaid ja enesest sõltujaid, kes võtavad vastu neile antud rollid ja teostavad ennast nendes. Kuulekus ja sõltuvus tagab, et mängija püsib etteantud piirides ja rolli raames ning ei riku mängu ära ega püüdle selle mängu peamise rolli poole.

Liigagi tihti juhtub, et rollidega seotud mäng jääb kestma – see võetakse eelnevatelt vastu ja antakse järgnevale põlvkonnale üle – sel moel on mängust saanud ehe elu – päris perekond/ suguvõsa mängib täie tõsidusega – tegelike rollidega ühendatuna olles jäävad need ka mängumaailmas alles, kuid nende nimede alt esitletakse ja esitatakse ennast ja näidatakse kedagi teist hoopis teistsugustena.

See tähendab, et väljutakse enese algse rolli piiridest ja ületatakse teis(t)e omi, kui - tähelepanu, sõnu ning väljendusi sihtotstarbeliselt kasutades ja mängus osalejaid käsitledes - jagatakse üksteisele mängumaailma rolle, teineteist nimetatakse sealsetesse rollidesse ja sealses oleva õige rolli nimel ollakse kõigeks valmis ning vale rolli vastu võideldes või selle eest ära põigeldes nähakse võimatust oma elu edasi elada.

Inimene, kes ei kontrolli ega oma mängu, sest temale on antud roll, kellegi teise poolt ja tal puudub võimalus sellest rollist vabaneda või seda välja vahetada – mängu omaniku/ domineeriva liidri poolt etteantud juhendi alusel teda nähakse, näidatakse ja vaadatakse selle rolli kandjana ning aegade jooksul toimunud manipuleerimise tagajärjel on tema ise ennast samastanud selle sama rolliga - mängust on saanud tema päris maailm.

Inimesed, kes mängivad rollide mängus kaasa, teavad reaalse maailma olemas olemisest – nad puutuvad sellega kokku, sest aegajalt jõuavad nende endi, mängumaailmas astutud, kuid päris elus kogetud, sammude tagajärjed neile järele ning osa oma elust toimetavad ja tegutsevad nad, erinevaid teistsuguseid rolle kandes, just sealses - mängust väljapoole jäävas maailmas.

Kuid just reaalse maailma olemas olemine ja sealses enesele möödunusse vajamineva rolli kehtetus sunnib inimest, kelles on täitmata jäänud vajadus, mängumaailma enese, kui Lapse, jaoks alles hoidma – vajadus sunnib edasi mängima ja teisi enesele vajamineval moel ja vajaminevates rollides olevatena, vajaminevasse mängu ühendama ning nende toel seda töökorras olevana hoidma.

Juba lasteaia liivakasti ajast on teada, et rollide mängus ei saa osaleda see, kes sellega ei ühine ja, keda sinna ei võeta – kaasa mängimast keelduv, vale ja üleliigne jäetakse välja – kõrvale ja pealt vaatama, sest temale ei ole kohta. Päris elus ja päris perekonnas näeb see välja absurdina ja väga vale ning jõuetuks tegeva kogemusena – ollakse ühes, kuid ühte olema ei lubata ega võeta – mitte tunniks või päevaks, vaid kuuks ja enamaks, isegi aastaks ja ka aastakümneteks – mängu omanik/ liider ei vali valet endaga ühte - tema teeb selge vahe vahele ja näitab selle kõigile välja

Loo teeb absurdseks see, et ega seda nn valet, keda inimesena enesega ühte ei valita, käimas olevast mängust ära ei kustuta – ega seda saagi teha, sest päris elu kestab edasi ja algsed rollid on endiselt olemas – see inimene, kellega inimlikust ja alguse rolli tasandi kokkupuutuvast kontaktist keeldutakse, jääb mängu sisse - mängu omaniku/ liidri poolt - talle antud rollina alles, sest tavaliselt on just see roll see, mis on Lapse jaoks vajalik - teda superkangelase rolli kinnitav võtmeroll – Laps saab olla siis, kui teine on omal kohal ka fiktiivselt olemas. Senikaua, kuni Laps kogeb eneses vajadust ja vajab mängumaailma, jääb see teine, selles konkreetses mängus osalejate jaoks, seda rolli kandma. 

Mida kauem on mäng kestnud seda kaugemale on Laps enesest, kui inimesest, läinud – sellest Superkangelasest on saanud tema Mina. Ta on kui pendel, mis on, edasi-tagasi liikumise asemel, ühe ääre poolses tipus ja talle näib, et ta ongi enesele vajamineva saavutanud.

Ta omab seda näilisust seni, kuni mäng ja mängijad on tema kontrolli all ja talle kuulekad. Ta on enese oskused täiuslikkuseni viimistlenud – mitte keegi ei näi eristavat enam mängu päris elust ega kahtle temas – mängijad ei saa seda endale lubada, sest temast ollakse sõltuvad – tema teab „tõtt” rollide kohta ja omab teistele vajaminevaid ressursse ning mitte keegi neist ei taha päris ellu kukkuda ja oma mängumaailma rollist ilma jääda.

Päris elu tegelikkus tähendab seda, et mängumaailma vajava Lapse ja tema rolli kinnitava kohtumine ja koos olemine ei ole kunagi head kogemused ega ausad ühes olemised. Laps, kelles annab märku rahuldamata vajadus, vajab oma rollile kinnitust ja see väljendub erinevate manipuleerivate võtete kasutamisega – see on katse sundida teist loobuma reaalsuse enesest, kui alter egost, ja võtma mängumaailmas olevat rolli, kui päris iseennast vastu.

Päris väidetakse see olevat sellepärast, et temaga koos olemine ja enesega ühte võtmine leiab aset seal, kus mängus osalejad valivad teda, endaga ühes olevana, näha ja näidata. Laps ja tema mängus osalejad ei ole selle teise kõrval ega jaoks olemas päris elus, sest nad on kaotanud ühenduse enese algusega – nad kannavad küll alguse rolli nimesid, kuid nad teostavad ennast mängus olevatena ka päris elus olles.

Marianne

18.11.2024.a

Ootamatult tabatud

 

Aegajalt tuleb ette, et inimene on emotsionaalselt häiritud – temaga on midagi toimunud/ tema on milleski osalenud/ ta on midagi pealt näinud/ talle on midagi kohale jõudnud ning selle tulemusel on ta saanud olulise sisu ja suurema koguse infoga kokku – see info on kohal ja nüüd tuleb see ära süüa ja ära seedida.

See inimene, kes ei ela hetkes ja, kes ei ole enesest teadlik ning kelle kasutuses on lapsepõlvest jäänud lahendused, on omal moel edasi, kui laps ja eksinu – tema elu juhtub ootamatult ja ta ei ole selleks ette valmistunud ega kohane muutustega teadlikult ja elutervelt – ta tõkkab, sest nimetud ja häirivad tunded toovad, peale sunnitult ja takistustest läbitungivalt, sõnumeid ning inimene tunneb ennast segaduses olevana. Ta ei taha – ta ei saa – kõike on liiga palju ja ta vajab peatust ning enese sees olevast jamast väljas olemist.

Inimese sees olev tunnetesegadus/ tunnetest tulenev pinge leiab väljenduse, kui on olemas see teine, kellega on võimalik/ vajadus/ peale sunnitud kontakt. Selle teisega vestluses olles või selle teise küsimuse peale vastates või tolle teisega suhtlemiseks ise avangut tehes saavad sõnad ja väljendused negatiivse laenguga pingest kantud – justkui oleks küsija/ samas olija/ vestluses osaleja olnud samasuguse energia kandja ja põhjustanud sel moel edastatud reageeringu.

Ootamatult tabatu - negatiivse laenguga kohtunu, kes oli enese rahus - on jahmunud – millest selline reageering – mina ju ei olnud ega teinud ega tahtnud. Midagi on selles pildis valesti!! Ootamatult tabatu tahab selgust – ta soovib teada anda ja eralda enese osa loost – ta annab teada enese info – mina tahtsin/ mina tegin/ mina olin.

Selle teabe edastamisega kaasneb täiesti loomulik soov, et pinge väljendaja annaks teada enese osa ja põhjuse – sel moel saaks teoks toimuva selgitamine ja negatiivselt reageerinu võtaks enda eest vastutuse – püsiks samal tasemel ja vastaks samasugusena, kui teine osapool seda teeb – oleks teadlik ja toimiks nähtavas reaalsuses.

On inimesi, kes ehmatavad enesest üles ja vaatavad enda osale loost otsa – jah, mina ületasin enese piire ja rikkusin ühes olemise head tava – teine ei puutunud asjasse – tegemist oli minu endaga ja kohatu ning ülekohtuse reageeringuga. Selline inimene mõistab ja tunnistab enese vastutust ning edastab selgitava info ja palub vabandust.

Kuid on olemas inimesi, kes ei näe toimuvas enese osa ja/ või nad ei taha seda tunnistada – nemad ei ütle ausalt välja, et selline on nende normaalsus – kui on olemas ennast häirivad tunded, kuid inimene ei taha nendega tegeleda ega neis peituvat infot vastu võtta – siis ta vajab emotsionaalset tasakaalustamist – ventiili, mis aitaks auru välja lasta. Sellisel juhul saab teisest inimesest see abivahend, kelle pihta ennast välja elada.

See inimene, kes kasutab ja käsutab teist inimest enese huvides, on manipulaator – teise inimese käsitleja – see on teadlik/ alateadlik valik ja lahendus. Selle inimese jaoks on teine see, kes andis põhjuse/ on teine see, kes andis võimaluse – teise olemas olemine on õigus/ on võimalus ennast sihipäraselt ja sihiteadlikult välja elada ja puhastuda st ennast taas elamiskõlblikuks/ enesele sobivaks ja vajaminevaks muuta.

See on lapsepõlvest järele jäänud, kuid ajas muutunud muster. Lapsepõlves võttis vanem enese kanda lapse tundeväljendused – vanem andis ja otsis töötava lahenduse – andis info, mida ja, miks laps tunneb – võttis sülle ja lohutas – parandas olukorra – andis uue tunde, mida tunda – võttis toimunu/ toimuva eest vastutuse enese kanda. Laps ei pidanud kõike ise – ta andis endas toimuvast vanemale teada ja vanem lahendas olukorra enese võimete alusel ja teadlikkuse tasemel.

Suureks kasvanu, kel on möödunust mälestus – teine on võimalus/ teine on minu õigus/ teisel on kohustus – kasutab teist, kui vahendit – ta ei näe toimuvas ja tehtus vastutust – ta on suureks kasvanud, kuid endiselt teatud taseme(te)l lapseks jäänud, inimene, kelle tundehügieen on puudulik – see ei ole elutervelt elava inimese lahendus, vaid senini, oma tunnete käest, ära päästetud ja päästmist ootava Lapse lahendus.

Sellisele Suurele Lapsele Ei ütlemine ja tema ette piiride seadmine on väljakutse, sest sel moel käituv inimene ei hooli sellest teisest, keda ta kasutab – tema ajus lähevad ajad segamini – ebamugavate tunnetega kohtuv Laps on tagasi oma möödunus, kus vanem vastutab ja peab lapse eest ja jaoks olema siis, kui laps ise ei taha/ ei saa või ei tule endaga toime. Teine inimene, kui vanem, on olemas – temaga saab ja võib ükskõik, mis moel käituda - suureks kasvanud Laps teab, et ta on suur ja seega suudab "oma vanemat", enese jaoks, õige ja vajalikuna olema sundida.

Kui see teine on samasugune Laps, kes kasutab samasugust tehnikat, siis saab alguse tunnetekarussell - sõit sellel aitab vallandada emotsioone. Kui see teine on samasugune Laps, kes on emotsionaalselt sõltuv ja võtab teise tunnete eest vastutuse, siis tema ise ruttab ennast parandama ja vaigistama – ta jääb kohale ja ootab teise muutumist.

Enesest teadlik olija ja eluterve enesekehtestaja mõistab toimunut ja oskab vahet teha ning näeb mõlema osa eraldi. Tema ei võta mängu vastu, kuigi toimuv teda mõjutab ja häirib – negatiivse energia tõukega kohtumine ei ole hea kogemus, kuid see on võimalus harjutada elu ja teostada enese jaoks sobiv lahendus.

On võimalik jääda ükskõikseks, astuda eemale ja vaikida – eraldada ennast nähtavalt ja lõpetada kontakt. Kui selline lugu toimub püsivas enesega seonduvas, siis on aus välja öelda – Minuga sel moel ei räägita ega käituta - see ei ole Minu teema ega Mina, kellega Sa suhtled – Sinus toimuv on Sinu teema – oma tunnetega tuleb Sul endal tegeleda – Sul ei ole õigust neid minu peal välja elada – Mina ei ole Sinu poksikotiks ega Sinu emotsioonidele prügikastiks. Saan Sind toetada, et koos arutleda, mis Sind häirib Sinu enda sees - kuid sel juhul tuleb Sul olla endast teadlik ja võtta vastutus endaga toimuva eest.

Ootamatult ja ilma põhjuseta aset leidva negatiivse laenguga kohtumine võib viia inimese tasakaalust välja. Samasuguse ja ka pideva sellise kohtlemise osaliseks saava lapse/ inimese emotsionaalne tasakaal ja Mina pilt saavad rikutud, kui see toimub tema vahetus keskkonnas ja seda teostab tema jaoks oluline teine – ta ei saa ära minna, ta ei saa toimuvat muuta – ta ei saa endale elutervet keskkonda anda – tal tuleb ellu jääda.

Teise inimese ja temaga toimuva eest ei saa võtta vastutust enda peale – on õigus öelda teisele EI. On täiesti eluterve panna paika enese piirid ja öelda välja – Mina ei taha selle inimesega koos olla ega suhelda, sest – tema ei näe mind minuna – tema kasutab enese jaoks võimalust ja see tähendab, et ta ei arvesta minuga. Ta ei näe ega tunnista seda - Kes ma olen, miks ma olen, miks ja kellena mina tegelikult kontakti lõin/ selles osalen või sellele vastasin. 

Teise emotsioonidest tuleneva purskega kohtudes olen vahend – teise tunnete ventiil, sest kui jääksin kohale ja prooviksin öelda, et see ei ole Mina, kellega ta suhtleb, siis teine saab jõudu ja jätkab – kohal olemisest ja vastu ütlemises piisab – kontakti säilimine tagab, et teise emotsioonidest kasvanud aur leiab kanali, milles voolata - kohale jäämine annab selle, kelle pihta vallanduda - vastu vaidlemine/ õiguse tõestamine annab teisele põhjuse kasvatada ennast suuremaks ja tugevamaks – teine näitab ja tõestab, et tal on õigus sellisele väljendusele.

See kõik tähendab seda, et tegemist on inimesega, kes ei võta iseenda ja eneses toimuva eest vastutust. On olemas info, mida see inimene ei taha endale tunnistada – Mina ise tegin, mina ise olin, mina ise põhjustasin, mina ise kaotasin jne – ei ole kedagi teist – põhjus on minus endas – minuga toimuv on minu enda lahendada. Senikaua, kuni see inimene leiab selle teise, kes võtab tema eest vastutuse ja/ või osaleb tema mängus, ta ei vali teistsugust teed - Laps ei pea seda, mida ta ei saa - st ei taha - ta ei taha piirduda ainult enesega – temal on õigus abiventiilile, kui enese laiendatud Mina-le.

Marianne

17.11.2024.a

Mõtlema panev küsimus

 

Enese aja üle mõtlema ja tagasi vaatama panev küsimus – Mis/ milles oli Sinu turvapaik möödunus? Vastuseks sellele kõlas – raamatud/ naudingut pakkuv pehme/ näksimist võimaldav soolane või magus toit.

Ümbritsevas ei olnud midagi ega kedagi, kes oleks valinud mind, Minuna ja Inimesena – olin paratamatus. Keegi ei olnud päriselt Minu – kõik olid võimelised elama oma elu ilma minuta ning jätma mind, kellelegi teisele või saatma mind ära, kuhugi mujale. Ei olnud probleemi valetada minule olulises ning enese motiivide kohta. 

Mitte keegi ei lähtunud minust – minu jaoks oluline ei olnud ühegi teise jaoks oluline sel määral, et oleks seistud minu kingades ja vaadatud loole minu silmadega ning valitud sellest lähtuvalt. Kõik see, milles elasin ja kasutasin, oli alati kellegi teise oma – see ei kuulunud minule ja see, et minul ei olnud õigust sellele, öeldi välja siis, kui olin vale/ ei olnud seda ära teeninud.

Oli teadmine, et olen üksinda ja pidetu. Lugemine aitas kaotada oleva ja selles toimuva ning minna ära mujale – sinna ei olnud teistel pääsu, seda ei saanud keegi kontrollida ega muuta ega sinna kedagi juurde lisada/ sealsest ära võtta ega kohustada mind vastutama asjade/ teiste eest selles, mis ei olnud mina ega minu – olin ja sain raamatute maailmast osa ning mitte keegi ei nimetanud mind seal valeks ega pööranud mulle tähelepanu, mis näidanuks mind sellena, kes ma ei olnud - seal ma ei pidanud ennast muutma ega kaotama - paberile kirjutatud Maailm oli alati minu jaoks olemas ja ootel.

Millegi, mis hea maitsega ja mõnusa koostisega, limpsimine, lutsutamine, näksimine aitas muuta enese emotsionaalset seisundit ja kinnitada teadmist – saan ise anda endale ja hoida kestmas seda, mis on hea – seni, kuni protsess kestab, olen hoitud ja maandatud – vajadus on rahuldatud st millegi olulise puudus on asendatud.

Toit ja raamatud olid enesele selliste seisundite andmine, mis pakkusid turvatunnet ja lohutust – see oli enese reaalsuse muutmine kohtades, kust ma ei saanud ära mina ja, milles ei olnud võimalik enesega seonduvat muuta – väline ei muutnud ega kohandanud ennast minu järgi – mina allusin reeglitele ja kontrollile – minul tuli ellu jääda seal ja selles, kus mind vähendati ja osaks saav tähelepanu ei olnud toetav ega tunnustav ja, milles olles olin üle ning millest ma ei jäänud kunagi puudu, kui ära olin.

Marianne

13.11.2024.a

Inimese käsitlemine IV – Mis on see, mida valid vaadata?

 

Enese piirid saavad sageli nähtvaks siis, kui neid on ületatud – on tõstetud häält/ on kasutatud jõudu/ on jäetud olulisest ilma-välja/ ei ole luba küsitud/ on valetatud/ on oldud ühist ruumi vääralt kasutades jne. Inimene, oma reaalse kogemuse põhjal, saab öelda - see ei ole see, millega mina nõus olen.

Ennastkehtestava inimese loomulik samm on anda enda mõistmisest teda – see ei olnud okey – sel moel minuga ei või – seda enam korduda ei tohi – see tuleb ära muuta. Info edastatakse, esimesel võimalusel, piiride ületajale/ asjaosalistele/ toetust-muutust võimaldavale - selle jaoks, et ühises olemine jätkuks heade tavade kohaselt ja kõigiga arvestades.

On inimesi, kes mõistavad neile öeldut ja nad vabandavad ning annavad teada, et enam ei tee ega korda. On inimesi, kes justkui kuulevad, kuid ei vali öelduga nõustuda – nemad avavad teise teema, kui tõstatavad küsimuse - Kes Sa üldse selline oled, et Mina pean Sind kuulama? Sel moel vastanu juhib tähelepanu, eneselt ära, teisele – tõestagu too oma õigust sellele, et teda tuleb teisiti kohelda ja tema tahtmist peab täitma.

Inimene, kes soovib rahu – kindlat pinda jalge alla ja enese piiride puutumatust, edastas enese info ja näitas ennast välja, kuid enese teemale, sellist küsimust kohates, ta toetust ei leia ja vastust ei saa. Selle asemel on ta tõmmatud vaidlusesse või sunnitud ennast kaitsvasse lahingusse, milles tal tuleb tõestada õigust iseendale, sest tema vastas on see teine, kes ei tunnista teda enesega võrdsena.

Nii vaidluse, halvustavate ja maha tegevate sõnade, kui vaimse ja ehk ka füüsilise vägivalla kasutamise eesmärk on enese seisukoha teada andmine – Selle jaoks, et Mina Sinuga arvestaksin – Sinul tuleb olla see keegi, kel on selleks õigus!

Küsimus - Kes Sina selline oled? ehk Mis on Sinu roll? - näitab, et tegemist on rollide mänguga – olevas ja toimuvas, millegi muutmiseks, on vaja rolli, kui trumpi, sest inimesena, teise inimese kõrval, olemisest ei piisa.

Mäng tähendab, et ühes olemist nähakse ja kogetakse suletud keskkonnana, milles isiklik vabadus on piiratud/ keelatud – isiklikke piire ei saa olla/ need ei lähtu isikust endast, vaid on paika pandud mängu juhtiva/ omava isiku reeglite/ eesmärkide/ tujude alusel. 

Ollakse ühes, kuid ollakse Mina-na, teiste Mina-de seas - enesele kuuluv on enese jaoks, sest selles keskkonnas rohkem ei ole võimalik – kõik ei ole kõigile ja enesele vajalikust, ühises olemas olevast, ilma jäämine on tõenäoline.

Ka iseennast peetakse enese jaoks vajaminevaks ressursiks ja seda keeldutakse, enese jaoks valega, jagamast. Suletud ja piiratud keskkonnas peetakse teist Mina enesele ohuks ja enesele kuuluva vähendajaks – teine Mina saab ära võtta selle, mis on endale oluline ja vajalik. Kuid samas nähakse teises Mina-s ka enesele kasutada olevat ressurssi - teine on enese laiendatud Mina ja sellepärast, justkui, puuduvad teisel tema kasutamist takistavad piirid.

Seega – Kes Sa oled? - näib mängu keskkonnas õigustatud küsimusena, kui tahetakse teada – Kelle rolli Sa kannad?- et selle alusel teha endale selgeks - Kas Sina juhid/ kontrollid/ omad käimas olevat mängu? 

Selleks, et loobuda enesele kuuluvast ja anda ära enda aega, et arvestada teisega ja keelata iseendale oma vajaduste/ tahtmiste täitmine, siis ja sel moel nagu seda ise soovitakse - siia alla kuulub ka enese laiendatud Mina kasutamine ja käsutamine, on vaja teadmist, et teine on üle – temast sõltutakse ja seega tema vajadusi täidetakse, ka enese arvelt – see on mängumaailma reegel nr 1.

Sellises perekonnas, millest on saanud kindlate rollide mängumaa, on inimesed üksteisest sõltuvad – nad ei saa/ ei taha olla koos, kuid nad ei saa/ ei taha olla eraldi. Inimeste koos olemise põhjuseks on see, et omatakse rolle, mis moodustavad perekonna ja toimuv peaks justkui vastama sellele süsteemile – üksteist kutsutakse perekonna moodustavate rollide nimedega ja vastavasisuline suhtlus/ ülesannete jagunemine justkui toimub ja toimib – see on ühes olemise eelduseks ja ilmnevate vajaduste täitmiste aluseks.

Mäng tähendab seda, et algset lugu on muudetud – loodud on uus süsteem, millel on omanik, kes valib, olemas olijate hulgast, mängus osalejad ja vajadusel nimetab neid, enese vajaduste/ tahtmiste järgi, ümber. Sel moel saab alguse kafkalik olukord – see, mida nähakse/ milles osaletakse/ mida oodatakse ei ole see, millena seda esitletakse ja, mida vajatakse ning vastupidi – selgust ja kindlat põhja ei ole, sest algselt ühendavad rollid alati/ samaväärselt/ samasisuliselt ei kehti.

Mängujuht - tegelikkuses Ema/ Isa - võib nimetada oma Lapse ümber ja kohelda teda, kellegi teisena – pühendada lapsele sellise tähelepanu, mis ei ole mingil moel vastavuses Lapse rolliga. Näidata, teostada ja väita seda sellisena, et laps jääb ka ise oma muutumist uskuma ja saab, temale osaks saavat, täiesti õigustatuks pidada.

Lapse mõistusele ja vaimsele tervisele on see väga raske olukord – ta elab koos manipulaatoriga, kes teostab ennast ja vahendab toimuvat nii nagu see oleks õige, loomulik ja vajalik. Laps on oma Ema/ Isaga koos, sest see on normaalsus, kuid tegelikkuses ta selle suhteseotuseni ei küündi, kuna reaalsuses käib teistsugune mäng – laps on sõltuv inimesest, kes teda ei vali Lapsena ja Inimesena, vaid enesele vajaliku rolli partnerina – üldjuhul on need last, kui eraldi seisvat isiksust, vähendavad ja vähemana näitavad rollid.

Mänguvabal ajal koheldakse last paratamatusena ning väljendutatakse justkui Emana/ Isana, kuid tehakse seda emotsionaalselt külmalt ja enesest eemale hoidvalt ning vastumeelselt – see ilmneb pilkude, sõnade, kehakeele, liigutuste, hääletooni, otsuste, vajaduste täimise kvaliteedi jne kaudu. Kui laps siis proovib endast teada anda ja vajaduste ilmnemisest ning enese piiridega arvestamisest märku anda, siis kõlab küsimus – Kes Sina üldse selline oled, et tuled Minule seda/ midagi/ sellist ütlema!!!!!

See ei ole enam küsimus, vaid informeerimine - vanem annab teada - Minu roll on üle ja Mina ei pea Sinuga arvestama ega nõustuma, sest Sina oled siin Ei Keegi. Vanema käes on trump - ta teab, et Laps on temast materiaalselt/ füüsiliselt/ vaimselt/ emotsionaalselt sõltuv ja see tagab selle, et Laps peab kuuletuma ja vanema tahtmise täitma – vanem ei näe last enesega võrdsena ega ühises olevat ja olijaid, kui perele - kui ühisele Meie-le kuuluvat, vaid iseenda omana - ka lapsel, vanema omandina, ei ole õigust iseendale.

Vanem ei näe ega tunne ega ka tunnista seda ühise Meie olemas olemist, sest vähemaks läheb temalt, tööd tuleb teha temal, tema käest nõutakse – tema peab ja tema ei pääse vabaks – ta on suletud keskkonnas, milles ressursid on piiratud ja temalt vabadus ära võetud – perekonda ei ole, sest seda ei ole loodud – on lapsed, kes hoiavad, oma lõputute vajaduste ja ka lihtsalt olemas olemisega, vanemat vanglas. Vanem ei pääse paratamatusest.

Vanem on küll suureks kasvanud inimene, kuid enesest mitte teadlikuna olles ja enese ning enesega seonduva eest mitte vastutust võttes, on ta endiselt alles Laps, kelle vajadused on täitmata ja nad ei saa täidetud selles keskkonnas ja neid ei saa täita need, kellega ta ühes on.

Väljapääsmatus olukorras toime tulemiseks vajab ta aseainet – rolli, milles ta saab suletud keskkonda muuta ja kontrollida ning selles osalisi endale vajaminevat infot andma sundida - tema juhib mängu/ tema kontrollib olukorda/ tema suudab endaga seonduvat muuta/ tema saab teist endale kuuletuma panna/ tema saab katkestada vale kogemuse.

Laps on vanema kasutada/ käsutada olev vahend, vajaliku teabe hankimiseks ja enesele olulise iseenda nägemiseks/ kogemiseks. Oma last vahendina kasutav vanem on oma vajadusest sõltuv inimene – tema vajadus on oluline – see on tähtsuselt nr 1 tema poolt loodud ja talle alluvas süsteemis - elulisi ja kasvamisega seotud vajadusi omav laps on sõltlasest vanema konkurent. 

Vanema vajadus on kaasas tema möödunust – tal puudub side enese algusega – kunagi ja kusagil nimetati vanem, kellegi teise mängu tõmmatuna, ümber ja ta ei saanud ennast tagasi – tal ei olnud kedagi, kes kinnitanuks tema olemist Lapsena/ Inimesena. Enese olulisena nägemiseks vajas ta rolli, mis taganuks talle sellise iseenda nägemise ja kogemise.

Vanema vajadus on kaasas tema möödunust - ta ei saanud endale vajaminevat rolli, et kogeda ennast olulisena, vajalikuna ja õigena - talle näidati võimalust ja ta täitis tingimused, kuid eesmärk jäi saavutamata - tema poolt valitud ja vajaduseks tõusnud rollile ei olnud partnerit olemas.

Kui vanemal ei olnud kedagi teist, kes andnuks/ toetanuks teda enesele vajaliku saamiseks, siis ta kasutas ise ennast vahendina ja sai olulise vajaduse täidetud, kuid selle lahenduse kasutamise eest tuli tal maksta oma hind - tagajärjed jäid tema kanda. Need tagajärjed said, isikliku naha peal, reaalselt teada ja kogeda seda, et nad ei suutnud kunagi korvata endiga kaasnenut - neist ei piisanud - Ema roll ei olnud see, mida vanem oma Lapsi sünnitades kanda ja kogeda tahtis. 

Enese eesmärgiga kaasnenust - teostatud valikule anti, ümbritsevas, hinnanguna nimetus selle järgi, kelle rollis olevana lapsed said sünnitatud - sellest häbist tuli enese põhiroll, milles selle kandjat väärtusena ei nähtud ega näidatud ega saanud ta ka ennast tõstvat tunnustust kogeda - vanem ei pääsenud enese jaoks valest - vallalisena sünnitatud lapsed olid ja jäid, pommidena jalgade küljes, alles ja Vale Ema roll enese teed tähistama. 

See ei olnud vastutus - Mina valisin ega tõdemus - Minu tee - Ohver nägi, et see keegi, kes võttis talt esimese rolli ega andnud teist rolli ega tunnustanud kolmandat, oli süüdi tema kannatustes - ta ei oleks, kui ta ei oleks pidanud, vaid oleks teisiti saanud - ta ei teinud rahu iseendaga - tema tee, enesele võimalikul moel, oli tema enda poolt valitud.

Marianne

12.11.2024.a

Inimese käsitlemine III – Palun, ole minu jaoks olemas!

 

Kui siis ongi olnud situatsioon, milles ilmnes inimese vajadus – lugu ei läinud nii nagu tema soovis/ kogemus ei olnud selline nagu tema oleks soovinud/ tema sammudel olid ebamugavad tagajärjed – siis oli, kuid samas ei olnud, sest miski jäi vajaka.

Tulles enese lapsepõlvest, kus mingi konkreetne vajadus süvenes ja/ või erinevate vajaduste arv kasvas, käivitub inimeses möödunust jäänud muster – tuleb leida üles põhjus ja muuta seda. 

Olles olnud see Laps, kes on oma Ema/Isa muutumiste ja väljenduste eest süüdi mõistetud – Emal/ Isal oli ennast halb kogeda ja Laps sai seda enese peal tunda – on see inimene, teiste ja enese, tähelepanust sõltuvuses ja sellel inimesel on ennast sundiv vajadus panna teist inimest ennast teisiti nägema, teistsugusel moel kogema ja enesest teisti mõtlema – see inimene peab üles leidma ja kõrvaldama selle põhjuse, mis oli temas, tema vanema käivitumise/ muutumise tõukeks.

Uskumus, mis aitas suletud ja muutumatus keskkonnas ellu jääda - kui mina olnuksin teisiti ja teistsugune, kui mina näitaksin enese sügavusi/ varjaksin ennast/ muudaksin eneses - siis teine muudaks oma suhtumist/ käitumist/ otsust/ lähedust/ väljendust – ehk siis Ema/ Isa enam ei taha/ enam ei vali/ enam ei pea senisel moel käituma, vaid saab olla ja väljenduda sellisena, kui laps temaga koos olemist ja teda vajab kogeda - Minu Ema/ Isa on minu jaoks olemas!

Emotsionaalset häiritust ja sõltuvust omav vanem õpetab oma lapse nii enesest, kuid ka teistest inimestest, emotsionaalselt sõltuvaks – nende ühises loos on vanem kordades olulisem, kui laps seda on – lapses on väärtus siis, kui vanem seda näeb ja selle välja näitab – laps kaotab oma väärtuse, koheselt, kui ta on oma vanema jaoks vale. See on korduv muster – laps ei saa kunagi olla kindel, et tema Maailm ja ka tema ise, järgmisel hetkel, ära ei muutu ning ta ei tea ette, kui kaua selline muutunud olemine kestab.

Kes on see Laps, kelles puudub oma vanema jaoks väärtus – see laps on vahend, mille väärtuse määrab asja omanik, kasutuskõlblikkuse ja hoolduse peale kulutatavate väärtuste alusel. See tähendab, et sellisel lapsel on tõelisi raskusi enese hindamisega, eneses väärtuse nägemisega, enese piiride seadmisega, eluterve enesekehtestamisega ning teiste inimeste ja nende tähelepanu poolt edastatud info, kui tegeliku reaalsuse, kogemise ja vastu võtmisega – vajaduste ja hirmude järgi tõlgendatud info toob kaasa ebaterved valikud ja valedel alustel vastuvõetud otsused.

Oma vanemast sõltuv laps ei tea, milline on, nende ühises loos, tema osa ja tema ise – milline on vanema osa. Emotsionaalset sõltuvust omav vanem ei tee selget vahet kahe vahele ega võta enese eest vastutust – vanem edastab info nii nagu see temale sobib – nii nagu see tema poolt esitatud loo tõeseks teeb. See tähendab, et vanem manipuleerib oma lapsega – ta edastab info sel moel, et laps usuks vanema sõnad ja väljendused tõeseks.

Manipuleeriva vanema laps tunneb hirmu, omab ebakindlust ja kahtleb eneses – näib, et laps ei tea tõtt – vanem ei kinnita lapse tundeid, tõlgendusi, soove õigeteks. Manipuleeriv vanem näitab need valedeks ja põhjusetuteks – ta naerab lapse välja – ta näitab teda halvana, ülekohtusena, veana ja iseennast heana, kannatajana, õigena. Laps elab segaduses – ta ei ole manipuleeriva vanema peeglis kunagi selle iseendana, kellena ta oli/ on, tahtis olla, püüdis olla ja ise ennast kogeb/ teab ja näeb.

Emotsionaalne häiritus ja sõltuvus tähendavad seda, et selles Maailmas, milles laps elab, puudub põhi, selgus ja võrdsus. See Oluline Teine, kellest laps sõltub, jätab nende vahelise loo õhku selleks, et laps ei saaks olla eneses ja toimuvas kindel ega elada rahus – tal tuleb olla pidevalt valvel ja valmis, et eneses, vajaduse/ põhjuse ilmnedes, midagi teiseks muuta.

Rahu ja selguse puudumist on vaja selleks, et laps pühendaks oma tähelepanu vanemale - püsiks tema kõrval, pöörduks tema juurde tagasi ja küsiks talt üle, et milline on vanema olemine, meeleolu, arvamus ja, mille vajadus tollel on ilmnenud – kas too on heas tujus ja soosiv, kas too nõustub lapse valikuga/ väljendusega, ka too kuulis ja tegeleb lapse poolt edastatud infoga, kas too arvestab lapse vajadustega või alustab vähendamist ja keelamist, keeldub ja eirab – vanem näitab enese väljendustega ette, kuidas tohib olla ja, mida peab tegema teisiti.

Väikesed lapsed kasvavad suureks ja selle jaoks, et enese möödunust sotti saada, nad valivad endale rollid, milles mängida möödunud aegu – mõni laps võtab üle manipuleeriva vanema rolli ja mõni jääb sellise „uusvanema” lapseks ja mõni teostab, võimaluste ilmnedes, ennast manipuleerijana, kuid teisal, jäädes alla, on sunnitud allutatud lapse rolliga leppima.

Selle jaoks, et mäng õnnestuks, on mõlemale poolele, oma rollile partnerit vaja. Mängumaailma tõena võttes käib mäng täie õhinaga – üks allub teisele ja sõltub teisest siis, kui on olemas see teine, kes tõestab üle ja olulisena olemist ning näitab ära selle, kuidas temale alla jääja on temaga toimuva põhjustaja.

Selleks, et inimene saaks Inimesena kasvada ja iseendana seista, on vaja teha selge vahe mängumaailma ja tegelikkuse vahele ning lõpetades rolliga nõustumise/ samastamise, järelejäänud või etteantud rolli vastu võtmise, rolli poole püüdlemise/ vastu võitlemise - tuleb tal sellisest mängust välja astuda.

See on raske, sest perekondades/ suguvõsades/ suhetes, milles mäng rollidega ja infoga manipuleerimine ilmneb, on tegemist enese päris eluga – enese algusega ja enesele oluliste inimestega – ilma nendeta ei näi ennast ja sidet tervikuga olevat. Inimene ei saa lahti lasta sellest, mis kaotab justkui enese ära.

Enese täitmata vajaduste pärast mängu vajajad ja seda tõsieluks pidajad ei vali mängust loobuda ega selles osalejaid/ osalenuid vabaks lasta. Nad võivad lubada, et mõtlevad ja muudavad ning näevad enese osa loos – nad jätavad inimese ootele ja enesest sõltuvaks. 

Manipulaator mängib, selgust sooviva ja ootava inimesega, kui kass hiirega – rabele ja piiksu, kui tahad, kuid Sinu saba on küünte vahel – iga järgmine hetk võib ja saab olla viimane - kuid ehk veel mitte ehk annan veel võimaluse elada - iseendana olla enne, kui vaba enesena olemise keelan ja rollina näen ning näitan.

Selline käitumine on sõltuvuses hoidmine, võimu säilitamine ja kontrolli teostamine – enese vajalikuks ja oluliseks tegemine – et inimene pöörduks tagasi ja püüdleks Olulise Teise poole, kui soovib saada ennast piinavale küsimusele vastuse – Kellena Sina mind näed?/ Kes Sina oled minuga koos? – sel moel küsijas räägib vajadus – Palun, ole minu, kui Minu enda, jaoks olemas!

Mängumaailma valib see inimene, kes tahab teostada võimu, vabaneda vastutusest, anda endale vabadus, tagada võimalused ja saada enesele rohkem, kui tal enesena olemas näib olevat. Selleks, et teada saada, kellena, mängumaailmas, olemas ollakse - tuleb mängus osaleda ja oma rollile partnerit omada  – päris elus, iseendana ja sünniga kaasnevate rollide olemas olemiseks, ei pea mängima ega teist samas olema. Päris elu rolli ei võta mitte keegi ära ega vaheta teise vastu välja ega saa seda ka keegi teine kanda.

Mõnikord elatakse oma elu või pikk periood sellest ära nii, et ei astutagi mängust välja  - ollakse ennast samastanud kindla mängurolliga sel moel, et sellest on saanud enese põhiroll, millele on lisatud või millest on ära jäänud enese teised rollid. Laps, kelle vanem väljendus ja kohtles, oma last, mängu rollidest lähtuvalt, on üleelanud enese kaotuse ja ta otsib ennast taga - ta vajab enese kõrvale seda, kes näeb ja suhtleb temaga, kui tema endana - samas on tal sõltuvus mängumaailma tõeks pidada - vajadus ei kao, sest mängumaailmas ja sealses mängijatega ühes, ta ei saa olla tema ise.

Sellisel inimesel on lihtne, kui ta on teiste mängijatega ühes või ta suudab ülejäänud Maailma enese mänguga ühendada ja sellesse kaasa haarata, kuid seal, kus tema mänguga ei ühineta ja teda kõnetatakse tema algusest lähtuvalt - tuleb vastuseis, sest ta keeldub enese eest vastutust võtmast - ta ei näe selleks põhjust - ta ei mõista, et tema mängumaailmas astutud sammud toovad, päris maailmas, kaasa selle tasakaalust välja viimise ja sealses ülekohtu tegemise - kasvatades ennast, kui rolli ja vähendades ise ennast, kui Inimest, vähendab ta kõiki endaga ühes seisjaid.

Marianne

11.11.2024.a

Enesele tee valimine

 

Enesele tee valimine tähendab ka enesele EI ütlemist – nõustumist sellega, et on, midagi sellist, mida enam ei saa ja enam ei ole ja ka kunagi ei saa olema. See tähendab, millessegi panustamise ja, millelegi tähelepanu suunamise lõpetamist. See tähendab peatumist ning harjumuspärase ja senini jätkunud tegevuse katkestamist.

Kestvast tegevusest ja püüdlemisest järele jäänud inerts tahab viia edasi - ehk siiski proovib panna jätkama. Kahtlemine - kas ikka maksab lugeda lugu lõppenuks – näitab varje ja maalib ohtusid ning toob välja vastukäimised või vajakajäämised, mis olema võivad saada. Langenud meeleolu kirjeldab ennast ebaõnnestununa ja vähemana. On soov ennast kaitsta ja olla, kellegi peale, väga vihane. See on enese vajadusest sõltuvana olemise ilmnemine ning sellega kaasnev emotsionaalne häiritus.

Inimesele, kes on lootnud saavutada oma eesmärk, on mingi kindla vajaduse, kui unistuse, maha panemine ja eneses oleva igatseva kriipimise lõpetamine, väga raske. See tähendab, et temal tuleb jätta kõrvale teemaga seonduvad harjumuspärased mõtted ja tegevused, lõpetada vastavasisuliste teemade sirvimine ja unistuse, enese ümber, maalimine. See tähendab, et tuleb vaadata enesega manipuleerivate sõnade sisse ja tegude taha - tuleb lõpetada enese petmisega tegelemine -  tuleb lõpetada enesele katteta lubaduste andmine.

Ei ole võimalik öelda ära sellest, mida vajatakse/ mille järele igatsetakse, kui ennast haibitakse – teen veel selle ja selle, proovin veel seda ja seda - kohe olen sooritamas/ saamas/ saavutamas – sel moel elab lootus ja veendumus, et kohe saadakse vajaminevat kogeda/ omada. See kohe näib sageli nii reaalsena, et olemas näib olevat see, mida tegelikkuses ei ole – see ongi vajadus, teha ennast tõeks, kui inimene soovib kogeda ja omada seda, mida ta kujutab endale ette ja teab/ näeb olemas olevat.

Enese reaalsuse vastuvõtmine - mina tänases ei saa/ mina ei oma – minul ei ole selle saamiseks vajaminevaid ressursse/ kaaslast/ oskusi/ aega/ lahendust jne. Inimene saab teha kindla otsuse ja valida selgus – see on senise, justkui ilma teemata, seljataha jätmine. Näib, et enam ei ole probleemi – inimene on enese tegelikkusega üks.

Kuid inimene on see, kes vajab hoidmist ja mõistmist – iseendast aru saamist – see unistus/ vajadus/ teema oli minule oluline – mina vajasin ja igatsesin selle kogemist/ täitumist – unistusele/ vajadusele suunatud tegevus oli see, mis andis jõudu ja pakkus toetust. Inimene oli veendunud, et vajaminevat oli võimalik kätte saada/ unistust oli võimalik teostada – inimene nägin teed selleni – kuid tema poolt astutud sammud ei viinud teda kohale.

Otsuse teinuna on inimesel vaja kõndida enese otsuseni. Olen inimene, kes vajab tuge ja lohutamist hetkel, mil olen enese jaoks olulisest lahti laskmas. Tõdemine - ei ole enese tänases – on olulise kaotuse läbi elamisele antud hetk – unistus ei täitunud/ vajadus ei saanud täidetud, sest on asjaolud, mis ei võimalda – olin lubanud endale seda, mida möödunus ei olnud ja olevas ei ole võimalik teoks teha - see on selle ukse sulgemine, mis ei möödunus ega olevas ei avanenud.

Reaalsuse teadvustamine ei tähenda tee ära lõppemist - oluline on mõista, kas unistus oli, millegi kompenseerimine/ asendamine – mis see oli, mida ja miks inimene vajas – kas see on kaasas tema möödunust või kehtib ka tänases päevas - – võib olla oli see unistus omal moel põgenemine – välja ja eemale sellest, mida ja kuidas enam ei saa/ olevas ei taha – võib olla see ei olnudki täitmata vajadus, vaid mingi kindla kogemuse/ väärtuse omamise soov – tahe ja igatsus maitsta elu ja ennast proovile panna.

Elamine reaalsuses tähendab tegelemist sellega, mis ja kuidas on võimalik ning astumist sinna ja selle poole, kuhu laotub tee, millel on võimalik oma sammud teoks teha. See inimene, kes kõnnib edasi, jõuab kohale kuhugi ja saavutab millegi - enesele võimaliku oleva enese parimal moel. Oskus on hinnata ja tunnustada ennast kõige selle põhjal, mida ollakse päriselt kogenud ja reaalselt saavutanud, mitte näha ja näidata ise ennast vähemana ühe, mõne või kõige selle alusel, mida ollakse justkui kaotanud. 

Kaotus ehk vajaduse täitmata jäämine tähendab puuduse kogemist ja tühjuse nägemist - kuid just tühi koht on see, kuhu on ruumi luua, mille sisse valida ja mida ise täita. Vajaduse kätte saamisest kinni hoidmine tähendab, et olemas on tühi ruum, mis on broneeritud kindlale kogemusele ja enesele on tehtud ülesandeks täita see ettenäidatud suurusega. 

Inimene kogeb tühjust, sest ta ei täida ega loo ennast olevas, vaid püüdleb kindlaksmääratu poole - see tähendab, et tal ei ole vabadust valida ja luua olevast see, mis ja kuidas on võimalik ning just seda maitsta ja vahetus teoks saavat nautida - kui ei sobi ja ei meeldi, siis valida järgmine samm sinna, kuhu on vaba soov astuda.

Marianne

08.11.2024.a