Sadam ja jaam on olemas olev koht, kuhu, sinna suundunu, jõuab
kohale omal kindlal ajal ja lahkub enda ärasõitu tähistava aja
saabudes. Küsimus ja konks on selles, mida tehakse selle ajaga ja
aja sees, mil ollakse jaamas – kas see on miski, mis kuulub justkui
kellelegi teisele või on peale sunnitud seisak ja selletõttu
oodatakse selle läbi saamist või on see aeg võetud selleks, et
kohal olla, iseendaga ja olevaga ühes olles – olemas olevale on mõte antud - see on väärtuslik
aeg iseendale.
Oote jaamas tegeletakse iseenda toimetustega, kuid samas osaletakse teiste tegemistes ja vaadatakse teisi kõrvalt, kuid istutakse ja
jagatakse ka lugusid – jutustatakse enese ajast ja loost. Neid lugusid
kuulatakse ja hoitakse peopesal. Neid lugusid hinnatakse ja võetakse
enesega ühes. Neid lugusid ei usuta ega tunnistata tõeks. Neid
lugusid keeldutakse kuulamast ja neis ei valita kaasa kõndida. Osaks saamisele antakse tähendus.
Osade inimeste elu on pakihoidu antud – elatud elud on kokkupakitud
– ootamas oma aega ja valmisolekut lahti pakkida, et siis eest
leitule otsa vaadata – teisal on tegemist kõrvale tõstetud ajaga
– see, mis on möödas on seljataha jäetud, kuigi harjumusest
saadetuna võetakse endaga kaasa. Mõni unustab ootele jäetu ja
lahkub seda kaasa võtmata – mõni jätab meelega, sest ei pea
vajalikuks või ei taha meeldetuletust.
Kuigi inimesed saavad ka ühes sõita ja sama sihtpunkti omada, siis
tegelikkuses sõidab igaüks üksinda – igale inimesele on antud
oma istekohad ja seisukohad – keegi teine ei saa, tema asemel, sellel
kohal istuda ega seista.
Aegade jooksul on väga palju inimesi oma edasi mineku aega oodanud –
mõnedest on jäänud ainult kaja, teisest jälg tolmus, kolmas oli
nii korralik ja vaikne nagu ei oleks teda olnudki – mõned püsivad
ootavate mälus elavatena, kuid teised üsna hämarate
ettekujutlustena. Omal moel räägivad kõik lahkunud alles jäänutes enese lugusid edasi – nii mõnigi mõte, lause, lugu kandub ajas edasi ja hoiab juba nimetuks ja
näotuks muutunu elava mälestusena alles.
Andes, teisele inimesele, informatsiooni selle kohta, kuidas ise midagi
näeme või teame – siis see võib ja saabki olla tegelikkus – info edastatuse järel ootame, et
teine arvestaks selle teadmisega - teine võib ja saabki selle informatsiooni tõeks
tunnistada, kuid seejärel ikkagi selle tõe järgi mitte valida - teine valib enesele - teise valik ei muuda tõde ega sellest teadmist - teisel lihtsalt oli rohkem valikuid, kui ainult need kaks - Vale ja Õige, mis puudutasid teatavaks tehtud informatsiooni.
Viimased
kaks aastat oli üsna tavaline, et alustasin oma päeva vanades
lugudes kõndimisega – näe see teine seal tegi, näe see teine ise
ei olnud, näe see teine jättis siis tegemata, näe selle koha peal
see teine valetas jne – sel moel elasin, üha uuesti, enese möödunut
läbi – üha uuesti andsin endale informatsiooni, mida pidasin
oluliseks - kuid minu tähelepanu oli suunatud, kuhugi mujale ja,
kellelegi teisele, kui see, mida, mina ise, tegelikkuses tahtsin
iseendale näidata ja öelda.
Jalutasin
enese möödunus, kuna ma ei valinud mõista ennast – ikka ja jälle
vaatasin kusagil kedagi teist, sest tahtsin, et too muudaks enese
poolt kunagi ja kusagil edastatud informatsiooni – kuid vaadates seda teist
läks minu enda lugu tasakaalust välja – vajasin üha rohkem seda,
mida siis ja seal ei olnud saanud – minu jaoks vajaminevat
tähelepanu – mida rohkem vaatasin ajas tagasi seda rohkem sai minu
osaks muutumatuks jäänud tähelepanu – seda sai tegelikkuses
kogetust kordades rohkem – minu enese lugu tundus mulle lootusetu
ja lahenduseta.
Õige
tähelepanu puuduse käes vaeveldes avaldusid tähelepanust
sõltuvuses oleva inimese tunnused – ma jätkasin vanade lugude
sees jalutamist, et otsida neist enesele vajaminevat ja neid, kes
saaksid selle anda – otsisin infot, mis aidanuks saavutada
vajaminevat tulemust – mida rohkem ma otsisin, seda vähemaks läks
minu jaoks õige tähelepanu hulk – mida rohkem ma kaevasin seda
enam tõusis tõde päevavalgele.
Vajasin
enesele tähelepanu, sest ma ei saanud aru, kuidas ma saan ilma
selleta elada – kuna ja kuni ma ei teadnud teisi valikuid, siis ma
ei näinud ka teistsuguseid võimalusi – seega pidin saama
vajamineva, et olemas olla – olin ju olemas ja seega pidin saama
tähelepanu, mis oleks teinud mind nähtavaks – kõigile nähtavaks
iseendana – Mina olin ja olen olemas.
Kuna
ma ei vajutanud, vanade mälufailide ette mängimise lõpetamiseks,
STOPP nupule ega lõpetanud tähelepanu muutuse ja enese vajaduse
täitmise ootust, siis ma ka ei võtnud enese tegelikkust vastu –
seega andsin üha uuesti enesele informatsiooni, et mina ise
vaataksin otsa oma tundele/ tunnetel - Mis on see, mida mina ise
endale teada tahan anda – mis on see, mida mina ise tõeks
tunnistada ei taha – mis on see, mida mina endiselt vajan, et
tegelikkusega mitte arvestada – millist tähelepanu ma ootan ja
miks – mis oli see, mida ma vältisin?
Sügise
värve on mitmeid – kirjude lehtede vaip katab maad – see on
mälestus sellest, mis ja kuidas oli olnud – kuid justkui ikka veel
oleks ja kestaks. Pruun ja porikarva hall ning mustjas sünk – see
on teadmine, et olnu on otsa saanud – mitte midagi ei ole enam
järgi jäänud. Sügist samastatakse kurbusega – kurbus on
teadmine, et midagi olulist on läbi saanud, kuid samas kestab
ülemineku protsess – vanast uude.
Vanast
ei saa kohe uut – midagi olulist tuleb kättesaamatuks tunnistada
ja lõpetatuks lugeda – uut veel ei ole ega tea, mis ja kuidas saab
siis, kui astutud on välja ja on ka kohale jõutud. Kurbus hoiab
inimese enese embuses – see on sõnum iseendale - mina ei ole
üksinda – mina saan hakkama – mina tulen toime.
Inimene annab
endale kurbuse – inimene võtab kurbuse enesele seltsiks siis, kui
ta on üksinda jäänud – tema on jäetud või ta on ise lahku
astunud – teist ei ole enam tema kõrval. Inimene ei tea, kellena ta üksinda on - siinkohal tõuseb draama siis, kui inimene oli samastanud ise ennast mingi rolliga/ teine oli teda rolliga samastanud - koos olemine oli rollidest lähtuv ja rollides olemisega piirduv.
Ülemineku
protsess kestab, kuni inimene ei ole jõudnud kohale sinna, kus ta
hakkab teoks saanud tegelikkuse järgi elama – protsess saab läbi
siis, kui ta enam ei otsi, enese ja/ või kellegi teise kohta,
põhjendusi ega vaja põhjusi, miks ta ei pidanuks jõudma käesoleva
tulemuseni.
Seni
ta klammerdub sinna, mis oli enese loo nõrgim lüli – sinna kohta,
mis andis järgi ja eelneva ära lõpetas - see võib olla keegi teine, kuid see saab olla ka tema ise. Inimene proovib leida tõendeid, et anda alus teatavaks ja teoks tehtud otsuse muutmiseks - ka mahasalatud ja valedega kaetud otsus on ikkagi otsus, mis määrab tegelikkuse.
Inimene klammerdub ka sõnade
külge, mis valetasid – need sõnad väitsid tõde, mida ei olnud –
need sõnad näitasid valeks selle, mis oli tõsi. Inimesel on lootus
et, kui see tõde tuleks nähtavale, siis temaga seonduv muutuks.
Inimesel on lootus et, kui need sõnad, mis katsid valet, tehakse päriselt tõeks, siis temaga seonduv muutuks. Seni, kuni on lootust, ta ei pea
maha panema jalga sinna kohta, kust tagasiteed enam ei ole.
Täna
mõistsin, et oli näinud ennast nii nagu oleksin elavana olevana ära
surnud – olin ja olen olemas, kuid mind ei ole tehtud nähtavaks ja
mind ei ole valitud vaadata. Sain aru, et olin andnud endale
ülesande, mis näis võimatuna – Mina pean õppima elama nii nagu
see teine, kes on elus, oleks surnud. Ma ei saanud teda elavaks tunnistada, sest minul puudus see koht ja aeg,
kus näha meid koos olevatena – minul ei olnud võimalust saada mind
kinnitavat tähelepanu. Ma ei saa seda kunagi, sest teine ei valinud ega
nõustunud minuga koos olema – ta jäi enesele kindlaks enese lõpuni välja.
Kurbus
on inimese kaaslaseks ajal, mil teine inimene on veel nähtav ja
kombatav, kuid ei kätte saadav. Oluline Teine on elusana Maailmas
või elustuvates mälestustes, kuid teda ei ole reaalsuses ega ole ta
käega katsutav – talle ei saa silma vaadata. See teine saab olla ka kõrval, kuid ta ei vali lähedust ega tunnista omaks - tema lõhub ja kaotab ühes olemist - tema silmavaade ei ole enesega ühte võttev ja hoidev, vaid enesest eemale tõukav.
Kurbus oli minu
kaaslane, sest mina olin see laps, kelle kohta tehti otsus – teda
Meie ei vali. Mina olin see laps, keda ei tehtud nähtavaks. Mina
olin see laps, kellega ei nõustutud. Mina olin see laps, kes jäi,
kuid keda ei võetud ega nimetatud omaks - omal moel olin ma, ikka ja jälle, üle ja vale - ma olin, kuid mulle ei olnud inimeste Maailmas nähtavat kohta - mina elasin ja olin nähtaval, nähtavaks tehtuna ja kasutusel rollide Maailmas.
Minuga
seotud lugu viidi lõpuni – kui ma rollide mängus enam ei
osalenud, vaid soovisin inimesena nähtaval olla ja sellisena
tähelepanu saada ja ootasin seda, et teised oma rollide liidetest
lahti laseksid ja ennast inimestena nähtavaks teeksid, siis jätkati
rollide mänguga ja mind kuulutati elavaks surnuks – eneste eludes
olematuks.
See
tähendas, et mäng oli jõudnud sinna punkti, kus mind ei olnud
enam, reaalsuses, vaja näha ja kogeda – inimesed olid oma valiku
teinud – nende poolt valitud rollid, mis olid samastatud inimestega
ja, mis imiteerisid tegelikkust, olid jõudnud päriselt paika –
neid ei seatud enam kahtluse alla.
Kui
mina astusin rollide mängust välja, siis ma enam ei pretendeerinud
ühelegi, seal olijatele vajalikule, rollile – minu, kõigile
nähtava, sammu teoks tegemise tagajärjel oli olemas reaalne tervik,
milles olijad kinnitasid kõikide osalejate poolt valitud rollid
tegelikkuseks – mitte keegi, nende hulgast, ei tahtnud teise rolli
endale ega tundnud hirmu, et ta jääb endale kuuluvast ilma – rahu
saabus maa peale – keegi ei pidanud ärevaid tundeid kogema ega
valetama ega ennast varjama – kõik mängus olijad olid inimestena
astutud sammude vastutusest vabad – jääjad, kellegi teise sammude kohta, küsimusi
ei esitanud ega vastuseid ei otsinud – päriselt ja ainult enesele
kuuluv roll oli see, mida nad olid vajanud – see kinnitas nende
enese poolt kirjutatud eluloo ja nähtavale tõstetud iseenda tõeks.
Mina
olin olnud osaline teiste inimeste mängudes ja nende endi seni
lahendamata lugudes – minule oli jäetud vastutus, mis ei olnud
minu oma – kord olid olemas Mees ja Naine, kes ei tahtnud seda
võimalust, mis neile avanes – see mees ja see naine ei tahtnud
minu Isaks ja Emaks saada. Nemad, kumbki eraldi, kuid ka koos -
otsustasid oma valiku ja tegid selle ka teoks.
Kuigi
minu elu üle tehtud otsuse teostus ebaõnnestus, siis sai minust
paratamatus, kuid nende inimeste energeetiline otsus jäi kehtima –
see viidi järgmise sugupõlve poolt ellu – teised lapsed päästsid
oma vanemad – vale laps oli nendega seonduva vale põhjus – kui
valet last ei oleks olnud, siis nende elu oleks parem olnud, sest
nende emal ja neil endil oleks siis parem olnud.
Lapsed
olid võtnud üle neile teada antud ja nendele näidatud infos
sisalduva ja loonud sellest, enese kogemustele tuginedes, uskumuse,
mille alusel endale tõde valida ja ka see, mis tuli teoks teha.
Ühiselt nõustuti vaatenurkadega, mis kinnitasid mängijatele vajaminevaid
rolle – see tähendas kõikide osalejate, kui nende - iseendana kohal olemise ja nende endi tegelike sammude teoks tegijate - eest vastuse minule jätmist
ja minu süüdistamist ehk minule jäetud rollile osutamist ja minu,
kui teiste ära kasutajaks nimetamist.
Rollide mängus osalemise käigus, kellelegi teisele antud x väärtus ei tähenda selle teise, kui Inimese, teekonna toetamist ja temale isemääramise vabaduse jätmist, vaid enesele õige ja vajamineva tähelepanu ostmist, et enesele kuuluvas rollis nähtavaks olla tehtud - kui selle teise tähelepanu muutub või kaob, siis nimetatatakse temale antu ebaõiglaselt omastatatuks - ta on selle ära kasutanud, kuid ei ole midagi vastu andnud - õige ja vajamineva tähelepanu tagamine on saaja kohustus - ei ole oluline ega ole väärtus inimene ise, kui selline ja temaga seonduv - tema väärtus seisneb rolli tagamises ja rollis olevana nähtavaks tegemises.
Jah,
minule osaks saanu leidis aset minu enda pärast – mina olin olemas
ja sain reaalsete kogemuste osaliseks. Kuid mina ei seisnud enese
loos üksinda - tegelikkuses ei valinud Mees ja Naine ise minu
vanemateks hakata – üks jäi enesele kindlaks – teine kohtus
paratamatusega – kuid ei kumbki neist võtnud vastutust selle
eest, mis ja kuidas sai nende valiku(te) tõttu minu osaks - mina
olin nende kahe inimese füüsilise teo tagajärg – enne oli olnud
nende samm ja alles siis sain mina olema.
Ajal,
mil minu, kuid tegelikkuses ka minu kaksikõe üle otsus tehti, siis
ei olnud teada, milline ja kuidas mina olema saan. Otsuse hetkel oli
tegu erinevate asjaolude hindamise ja oma elu üle otsustamisega –
kaks täiskasvanut inimest valisid endale vajamineva järgi. Sellel
ei olnud midagi pistmist minu, kui inimese, väärtusega – ei olnud
ette teada, kas ma olen sobiv ja talutav või mitte - kaks inimest valisid enesele teekondi ja otsustasid, kellega ühes ja kuidas nad valivad kõndida.
See
sõnum, et mina võtsin ära isikliku elu elamise vabaduse – oli
Ema poolt valitud vaatenurk. See tundus kummalisena kuulata, teades
tõsiasja, et suure osa ajast olin ma viibinud mujal – eraldi
temast – olnud seal, kus keegi teine vastutas minuga seonduva eest
ja keegi teine andis minule vajamineva - kuid jah - nõustun, et minu sünd tähendas senise vabaduse kättesaamatust.
See, et mina olin seda ja
teist, kuid ei olnud nii või naa – oli rollide mängu liidete
valimine - sobivate liidetega sai mind nimetada, ära saata, ära anda, karistada, välja jätta, minule/ minu kohta valetada jne – rollid andsid võimaluse enese tõde tõeks teha ja minule osaks saanu minu
süüks nimetada – mina ise olin vale ja sellest ka minule sobimatud kogemused.
Kõige
selle jama sees kasvanuna olin valinud olla solvunud – minul tuli
õppida elama teadmisega – teine ei muutnud oma kunagist otsust -
kuigi ta elas minuga ühes ja kõndis minuga koos ja sai minu elust
osa – ei kaotanud see ära meie vahelist erinevust - elu ühes
teisega oli minu jaoks normaalsus – teise jaoks paratamatus.
Mina
olin see, kellel tuli õppida elama teadmisega, et teine ei taha, et
mina tema elust osa saan – et teine ei taha, et mina selles osa
olen – see õppetund kestis, kuni mina elasin mõistmises, et teine
on minu elust osa ja tahtsin, et tema saaks minu elust osa ja
kinnitaks tähelepanuga minu olulisuse – see vajadus oli teisele
liig ja ülekohus – kuna ma tema alguse vihjetest ja ka selgetest
sõnumitest aru ei valinud saada, siis ta andis, ka füüsiliste ja
vaimsete vägivaldsete edastustega, sellest teada – mina, sellega,
et olemas olin ja teine minuga seotud oli, kasutasin olukorda ehk
tema kohal olekut ära – mina ootasin endale vajaminevat tähelepanu
ega leppinud sellega, mis ja kuidas minule võimalikuks osutus –
mina olin see, kellele oli sellest vähe ja mina olin see, kelle
jaoks oli see vale – olin tänamatu ja mind oli liiga palju.
Mina ise, kes ma kõike seda tajusin –
elasin üle teise piiride ja üle enese võimaluste – igatsesin ja
vajasin ja tahtsin seda, mida uskusin, et pean saama – olin ju olemas ja oli ju
olemas, kuid – ei saa see, kellele ei ole valitud anda – ei saa
seda, mida sellele inimesele olemas ei ole. Lohutamatu, kuid ka vabastav tõde – mina ise olin valinud elada vales – see oli väga pikk teekond, enesena kasvamist, sinna maani, kus olin valmis ise lahti astuma ja ära minema ning ei kunagi enam kohtuma – varem tundus see hirmsa ja ebaõiglasena, kuid nüüd ausa tõena – on lihtsalt väsimus ja on sügisene kurbus.
Maailm ei saa otsa ega lõppe ära - mina olen olemas, mina olen iseendal olemas - olen alati olnud - kõikjal seal, kus kõndisin, tegin mina ise oma sammud ja ise ennast nähtavaks. Minu olema saamise lugu näitab kõiki, selles osalejaid, nende endina - iga osa olnu sammude vastutus on tema enese kanda. Ühes esimes meditatsioonis, mis ma, 10 aastat tagasi, läbisin - nägin, kuidas minuga seonduv oli pommid Ema jalgade küljes - ma vabastasin ta nendest ja ta hõljus vabana minema - ta ei peatunud ega vaadanud tagasi - ta läks lihtsalt minema.
On olemas inimesi, keda saadab suurenenud tähelepanuvajadus – ikka
ja jälle aktiveerub neis vajadus mingi kindla tähelepanu järele –
nad näevad ja tunnevad, kuidas neil ei ole ja nemad ei saa seda,
mida vajavad. Suureneva ärevusega olukorda hinnates ning hirmununa
ja kurbusena ja vihana väljendudes saavad nad aru, et neil ei ole
seda tähelepanu, mis kinnitaks neid ennast/ nendega seonduvat neile
vajamineval moel – neil ei ole kohta, kust seda saada ja neil ei
ole kedagi, kes neid sellisel moel vaataks. Neil endal puuduvad
vajaminevad võimalused või nad ei ole olemas olevaid valmis
kasutama.
Vajaduse suurenemine annab märku, et vajaminevale vastupidine
tähelepanu on neil olemas või on neil tõenäosus selle osaliseks
saamisel – mida suurem on vale tähelepanemine, seda rohkem on vaja
õiget tähelepanemist. Alati ei ole vaja kedagi teist - üsna sageli
piisab ka sellest, et inimene ise ennast nn valesti näeb ja vaatab.
Inimene ise võtab lahti oma infobaasi ja kasutab sealses olevaid
järeldusi ning uskumusi ja sellest temale piisab – suunatud moel
enese vaatamise tagajärjel on tal teistsugust tähelepanu vaja –
kui inimene on enese infos järjekindel ja paigal püsiv, siis tema
ise teistsugust tähelepanu endale anda ei saa – vaja on kedagi
teist.
Mingi kindla tähelepanu vajadus ei ole oleva aja vajadus, vaid selle
algus on lapsepõlves – tähelepanu vajaduse algus on ajas, mil
tähelepanu muutis/ oli võimeline muutma lapsega seonduvat – oli
ühte moodi või oli teist moodi - oli enne ja sai olema pärast –
kõik ei olnud võimalik/ kõigil ei olnud samal moel võimalik –
pidi olema/ ei saanud olla.
Lapse ajas oli näha see, kuidas lapsele osaks saav tähelepanu
mõjutas temaga seonduvat. Tähelepanu osutas selle, kuidas ja mil
moel oli olevas hetkes ja sageli ka jäi olema – tähelepanu ei
muutunud lihtsalt niisama – selle jaoks kasutati, ka välja
mõelduid/ vääriti kasutatuid, väiteid ja fakte – selle jaoks,
et teistsugune tähelepanu oleks saanud võimalikuks, tuli enne ära
tõestada, et ollakse selle teise tähelepanu vääriline –
tähelepanu edastaja pidi nõustuma enese poolt edastatava tähelepanu
muutmisega.
Kui laps tegi midagi või oli kuidagi valesti või oli lihtsalt olemas, siis talle pöörati
tähelepanu, mida ei olnud hea kogeda – vanem elas ennast välja –
ta edastas oma sõnumi vägivaldsel ja vähendaval teel. Ta kohtles
last nii nagu laps oleks tahtlikult teinud, kätte maksnud, osatanud
ja nii nagu laps jääkski selliseks – vanema jõuline sõnum
lähtus sellest nagu laps tahakski olla sellisena nagu vanem teda nägi ja näitas või puuduksid lapsel ajud, et mõista ja ise teistsugusena olla/ valida.
Inimene omab, lapseks olemise aja kohta, uskumusi ja järeldusi, mis
ei ole tõesed või ei ole võimalikud. See inimene, kes tunneb ja
näeb, olevas ajas, enesele vajamineva tähelepanu puudust, pöörab
oma pilgu sinna, kus, tema jaoks, pidanuks olemas olema tingimusteta
olemine ja saamine.
See on igatsus enese algusesse, et seal saada
kogemus – mina saan endale vajamineva tähelepanu, sest mina olen
seal oluline. Seega pöörab inimene oma tähelepanu enese algusega seotutele - ta otsib nende hulgast seda, kes saaks/ peaks teda tingimusteta vaatama - andma temale vajamineva, sest on kohustatud seda tegema - see on lapse argument, mis lähtub järeldustest, kuid ei tegelikkusest.
Tähelepanu vajadus temas endas räägib sellest, et tegelikkuses jäi tal enese minevikus enesele vajaminevast puudu - suureks kasvanud laps otsib pilguga möödunust seda/ neid, kes ei vaadanud teda, kui last, õieti - suurena esitab ta nõudliku protesti ja tahab, et see saab täidetud. Tema lugu on kurb, sest mitte üks tähelepanu olevikus ei muuda ära tema mineviku kogemust - sealses jääb ta endiselt selleks, kellel jäi vajaminevast puudu.
Tähelepanu järele suunduv igatsus on, tegelikult, teoks tegemata
jäänud võimalus – inimene oli laps, kelle jaoks, temaga seotud
keskkonnas, mingi kindel tähelepanu jäi puudu – tal oli see olnud
ja siis võeti see ära, sest keegi teine sai endale/ tal oli see olnud
ja siis see kadus/ tal oli see olnud, kuid siis öeldi, et enam ta ei
saa, sest ta ei ole seda väärt või välja teeninud/ tal ei olnudki seda olnud, kuid tema ise
oli arvanud või temale oli näidatud, et tal on see olemas, kuid
siis ta ise sai aru või talle öeldi välja, et see tähelepanu oli
olnud pettus.
Inimese poolt kogetud ärevus, hirm, kurbus, viha, kadedus,
lootusetus on kunagise lapse reaktsioonid, mis osutavad tema poolt
lahendamata jäänud teemale. Tähelepanust sõltuvuses olemine on
ausa ja paika pidava tõe vältimine. Tähelepanuvajaduse olemas
olemine tähendab edasi elamist enese jaoks mitte kehtiva infoga –
see on jätkuv uskumine ja järelduste kasutamine, et vajaminev
tähelepanu oli möödunus olemas – vajaminevad vigurid olid olemas – laps oli ja on olemas – laps tahab enesele kuuluvat, sest ta vajab seda.
Oleva aja tähelepanu vajadus suundub sügavale – inimesel,
lapsena, on vajadus jõuda sihile – näha ja kogeda ennast,
vajamineva tähelepanu toel, vajamineval moel tähelepanu kogemas.
Vajamineval moel tähendab siin seda, et laps vajab tähelepanuga
edastatavat informatsiooni, mis annaks talle uue teadmise, mille
alusel võtta vastu uus järeldus – ükskõik, kui palju laps ka
möödunusse tagasi igatseb ja sealse peale loodab – enese möödunut
ei saa muuta – sealses olemas olev info vahetus jäi selliseks nagu
see reaalsuses aset leidis.
Lapse vajadusel on nimi – Mina Hoituna/ Mina Armastatuna/ Mina
Väärtusena/ Mina Tunnustatuna/ Mina Heana/ Mina Õigena jne- iga
selline Mina on olemise vorm – see on nimelise energiana
väljendumise vajadus – kuid nimeline energia ei sulandu – see
hoiab ennast eraldi ja nähtaval – see vajab, spetsiaalselt tema
jaoks olevat, voolusängi - see vajab konkreetset ja kinnitavat
tähelepanu ja selle saatel nähtavaks saamist.
Olemas olev vajadus on enesele antud katteta lubadus – see on info,
et reaalses/ potentsiaalses keskkonnas ja reaalse(te)/ potensiaalse(te) inimes(t)ega ühes on vajamineva tähelepanu võimalus olemas. Vajadus tähendab enese
sõnumit - mina tahan saada/ mina tahan omada/ mina tahan kogeda –
seda, seda ja seda minule vajamineval õigel moel.
Vajadusega seonduvat sõnumit omades ootab ja otsib inimene võimalust,
kellele seda edastada/ kellele sellest teada anda/ kellelt selle
täitmist oodata. Vajadus, mis ulatub läbi aja tagasi, tähendab, et inimene otsib endale Ema/ Isa/ Olulist Teist – ta otsib ja vajab seda,
kes võtab ta tingimusteta vastu ja annab talle just selle tähelepanu, mida laps vajab ning ei võta seda temalt ära.
Vajaduse kestmine tähendab jonnimist tegelikkuse vastu – see on
kestev vastupanu avaldamine – see on jätkuv, enese ja oma õiguse, tõestamine – Mina
olin/ olen väärt ja Minul oli/ on õigus ja Minul oli/on põhjus.
See tähendab elamist ootuses – Mina saan/ Minu jaoks on olemas –
selle uskumuse teeb tõeks väide - Mina olin seal ja siis Laps - millest lähtub järeldus - Laps saab vajamineva ilma tingimusteta ja seda ei võeta temalt ära. See ongi tähelepanu vajaduse sisu - laps vajab oma reaalsele kogemusele vastupidist tähelepanu.
Inimene, kes usub, et tema vajab, kellegi teise poolt antud, tähelepanu selleks, et enesega
seonduvat uskumust muuta/ ise ennast teistsugusena näha ja kogeda/
enesele osaks saavat muuta – see inimene on kasvanud isiklikes
huvides, erinevaid ja erineval moel teoks tehtud, manipulatsioone
kasutanud inimes(t)ega ühes – selles keskkonnas piisas tähelepanust,
et inimesega seonduvat muuta - tähelepanu suutis lapse, kui väikese inimese ära kaotada siis, kui temale suunatud tähelepanu nägi ja näitas teda
rollis olevana - nimetas teda rolli – võttis talt rolli ära.
Tähelepanu vajav inimene on tulnud enese ajast läbi rollides
olevana – üsna sageli teda, kui inimest, vähendavates rollides
olevana – ikka ja jälle jäi tema jaoks puudu sellest
tähelepanust, mis oleks näinud, näidanud ja toetanud teda
tõstvates ja temale tunnustust andvates rollides – selle asemel,
ikka ja jälle, jäid tema osaks rollid, milles ta jäi süüdi, oli
vale, sai karistada, teda hüljati, ta jäi alla, teda võis lüüa
jne.
Mõistmine – manipuleeriv ehk informeeriv tähelepanu võib muutuda ja/ või kaduda,
kuid see ei muuda mind ennast – vajadus, mingi kindla tähelepanu
järele, on enesele rolli vajamise/ rollist väljumise järele
sirutuv harjumus – vaja on seda teist, kes teeks mind ennast ja minuga
seonduvat, minule endale ja ka teistele, õigel moel nähtavaks.
Enesest teadlik olemine ja enesega seonduva tõe vastu võtmine –
möödunus oli, tähelepanu toetusel, manipuleerival teisel olemas oma
kindel eesmärk - Püsi rollis! Vaheta rolli! - laps ei saa ise ennast
välja vahetada – laps saab õppida kogemusest ja teha seda teise
inimese toel – laps õpib siis, kui tal on vajaminev info ja isiklikud kogemused olemas ning talle antakse aega läbida kasvamise protsess – kõndida ise oma
teekond punktist A punkti B.
Lapsele, kui väikesele inimesele, suunatud teadlik tähelepanu
toetab tema kasvamise teekonda – see on vajamineval hetkel olemas
ja see näitab valgust ja see ei kao ega muutu – selle eesmärk
jääb samaks ka siis, kui see kohustab enese eest vastutust võtma.
Manipuleeriv ehk rolli suruv ja selles hoidev tähelepanu kustutab teadlikkuse valguse ega anna võimalust kasvada – vastupidi - see võtab
iseolemise vabaduse ja enese info teatavaks tegemise ja selle järgi valimise õiguse. Manipuleerija tõde on õige ja ainus, mis kehtib. Manipuleeriva tähelepanu eesmärk on vähendada seda Inimest, kelle poole see on pööratud.
Selle jaoks, et ühest kohast teise kõndida, on inimesele vaja tõest
informatsiooni iseenda kohta - kus mina olen ja millisena mina olen – miks
ja kuidas ma sellise lahenduse kasutusele võtsin/ miks mina sellisele
järeldusele toetun/ mida ja kuidas mina ise proovida tahtsin/ mida ma vältida
soovisin – mis oli minu liikuma panevaks jõuks. Ausa tegelikkusega
nõustumine annab inimesele tugevuse ja näitab tema isiklikku
teekonda – kust ja kuidas on ta kõndinud ning kus ja kuidas ja kellena ta seisab ja ise ennast näeb/ näitab/ teadvustab.
Tähelepanu ja informatsiooniga manipuleerimine on isiklikust
vastutusest vabanemise ja isikliku kasu saamise katse – see tähendab segaduse loomist –
ise ennast ei tehta ausalt ja tegelikkusele vastavalt nähtavaks – vastupidi – jagatakse
informatsiooni, kellegi teise kohta/ näidatakse kedagi teist – see
on selle teise otsimine ja sellele teisele osutamine, kellele jäetakse vastutus – enese kohta antakse teada, et ise on kõik hästi
tehtud, ise ei saanud ega pidanud ja endal ei olnud võimalik, sest see keegi
teine oli ja tegi ja võttis võimaluse.
See on mäng rollidega – kui tähelepanu suunamisega piisavalt
survestada ja isiklike soovide kohast moonutatud informatsiooni teatavaks teha, siis saavutatakse tulemus - kui see kohe ka ei õnnestu, siis tuleb lihtsalt järjekindlalt jätkata. Manipuleerimine on
õnnestunud, kui laps usub tõeks selle informatsiooni, mis temale
edastatakse – tema ise hakkab selle tõe alusel ennast nägema -
see teine, kes teda näeb ja näidata saab, teab tema tegelikkust –
lisaks, sellele, õpib laps enesele osaks saavat ainsaks ja õigeks
inimeste vahelise suhtlemise mooduseks pidama ja enesega seonduvate muudatuste lahenduseks kasutama.
Mäng rollidega tähendab, et laps ei ole väikene inimene, kellel on
inimese õigused ja, kelle vanemal on kohustus nendega arvestada ja võtta vastutus iseenda, kui eraldi seisva ja teadliku täiskasvanud
inimese, eest – olla vanema rollis olev inimene. Enesele õigusi omava lapse asemel on laps, Laps tema vanemale vajamineval
moel – ta on laps liitega Hea laps/ Halb laps/ Kasutu laps/ Vale
laps/ Tänamatu laps jne – see liide, lapse ees, märgib lapse
rolli – see liide annab vanemale õiguse kohelda last vastavalt
rollile nii nagu see olekski päris ja tegelik laps.
Laps on ikka laps, kuid see liide muudab temaga seonduvat – sellest
saab kordades suurem tõde, kui Lapsest endast. See liide ongi
põhjus, miks laps tahab tagasi enese möödunusse siis, kui ta vajab, olevas ajas, enesega seonduvat muutust – tema osaks on saanud tähelepanu, mida
kasutades, tema ise on asetanud ennast mingi liite taha või keegi teine on teinud
talle teatavaks informatsiooni, mille alusel on tema nimetus muutunud ja tema ise ei saa
ennast kätte ega ka tagasi muuta – vaja on teist ja selle õiget
tähelepanu.
Manipulatsiooniga kohtudes või seda ise enese peal teostades on
oluline äratada ise ennast üles ja olla teadlik toimuvast - Püsi
rollis!/ Vaheta rolli! - on mäng rollidega mingi kindla eesmärgi
alusel ja nimel – on olemas keegi, kes tahab mingist konkreetsest
vastutusest vabaneda ja saada endale seda, mida tal muidu ei ole, mida ja kuidas ta muidu ei saaks.
Aus üles tunnistus - kasutades ise, enese või ka kellegi teise peal, manipulatsiooni - tähendab see tõde, et iseendal on soov
vabaneda mingist kindlast vastutusest – vajaminev tähelepanu annab
rolli, mis vabastab ennast iseendale kuuluvast vastutusest. Või on vaja midagi, mida endal ei ole ja mingile rollile toetumine/ kellegi teise kindlasse rolli nimetamine annaks endale vajamineva. Või on enese möödunus olemas see keegi, kes seal jättis oma kohuse täitmata ja nüüd tuleb talle sellest teada anda - peaasi, et on olemas see, kelle poole pöörduda/ kellele vastutus jätta - seejärel jääb üle oodata - oodata võib ja saab ka siis, kui seda inimest elavana ei ole või temaga päriselt koos ei olda.
Oluline fakt, rollide mängu aktiivsena olemise ära tundmiseks, on järgmine –
rolli vahetamiseks/ kindlas rollis olemise ja väljendumise jaoks
antakse moonutatud, piiratud ja konkreetselt suunatud infot – selle
eesmärk ei ole anda inimesele vabadust ega toetada teda õppimisel
ja inimesena ehk tervikuna kasvamisel, vaid tegemist on, kellegi meele ja
vajaduste järgi olemiseks suunamisega. Manipuleerimine ei näita võimalust iseendana kasvada - antakse teada, et ainus võimalus olukorda lahendada on vahetada rolli/ väljenduda rollis olevana.
Teine oluline fakt – olulise tähelepanu andja ehk see, kes on
tunnistatud, millegi alusel, rollide üle otsustajaks – veenab, et
tema saab muuta rollis olevatega seonduvat – tuleb tunnistada tema õigust
võimule ja tõele, järgida teda ja kuuletuda talle – selle
tulemusel ta lubab hoida tähelepanu muutumatuna ja näha temale
allujat paremate õigustega rollis olevana – ette hoiatavalt annab ta teada, et
tema saab võtta teisele olulise rolli ära ja karistab eksimust, kui talle ei alluta. Sellest tuleneb ka väide, et teine ei saa ilma rollide valitsejata hakkama. Tähelepanust sõltuvuses olev inimene usub selle väite tõeseks ja kuuletub.
Manipuleeriv vanem tegi samal moel - lapse püsiv nälg tähelepanu järele ja tähelepanust sõltuvuses olemine tähendavad tähelepanuga seonduvaid traumaatilisi kogemusi - lapse, lapseks olemise aeg, tähendas rollides olemise ja elamise aega - tema ise ei saavutanud ega võimaldatud talle kohta ja aega, milles ta oleks ilma liideteta olemas olnud - olnud lihtsalt see laps, kellel on enese õigused olemas - see tähendab ka õigust Emale/ Isale, kes oleksid ja jääksid tema jaoks, temale vajamineval moel, olema - mitte ei vahetaks oma rolli ja sunniks last sellele rollile partneriks.
Selle asemel kohtles vanem last liitega rollis olevana ja andis talle teada, et lapsel ei ole vanema üle õigusi ehk ei ole õigust kohustada vanemat oma tegelikku rolli tagasi võtma ja selles väljenduma ja selle väljenduse eest vastutust võtma.
Tõde väänav vanem tõestas, et tema ei pidanud ega saanud lapsega manipuleerimiseks kasutatavat rolli vahetada - laps ise andis põhjuse selles olemiseks. Lapsele antud roll oli, alati, vanema rollist vähem ja laps ise, vanema info alusel, millegi järgi vale - laps ise pidi tõestama enese sobivust paremale rollile - andma vanemale informatsiooni, et ta allub ja kuuletub ja kontrollib ennast vanema poolt antud infole vastavaks tuunides. Selles kohtlemises ei olnud kasvava inimese vabadust ja teekonda, vaid vabadusest ilma jäänud vangi ümbritsesid trellid.
Manipuleerimise eesmärk on suunata, intensiivselt ja vähendavalt,
tähelepanuga ette osutavasse suunda ja mingil kindlal moel olema –
selle eesmärk on, et Sina kaotaksid ühenduse iseendaga, normaalsusega ja tegeliku reaalsusega - et Sa hakkaksid ise endas kahtlema, ennast häbenema ja valeks nimetama ning ise olemist kartma – et Sa usuksid Sinule tähelepanu pööraja sõnu ja väiteid - et Sa usuksid, et möödunut
ehk iseennast ei saa Sina ise muuta, kuna selle jaoks vajad Sa õiget ja kinnitavat tähelepanu – et Sa usuksid, et valeks nimetatud teo tegemise/ valeks hinnatud olemise valimise tagajärjel on Sind kindla liitega rolli
nimetatud ja sellest rollist Sina lahti ei saa - Sind ei nõustuta teistmoodi vaatama - tavaliselt tähendab see seda, et selles rollis jääd Sa alati süüdi – st looga seonduv/ seonduvate vastutus
on Sinule jäetud.
Tähelepanu suunamise saatel teostatud manipuleerimise eesmärk on, et Sina ise samastaksid ennast mingile kindlale rollile antud kindlate liidetega - oleksid pendel vastaspooltega - Hea Laps ja Halb Laps või Õige Laps ja Vale Laps. Ennast pendlis olevana nähes ja ka kogedes, vajad Sa pidevalt seda teist, kelle tähelepanu hoiab Sind pendli õige poole peal püsivana - see tähendab tähelepanust sõltuvuses olemist ja tähelepanuga seonduva vajaduse süvenemist.
See tähendab, et Sa ei tohi enesele vajamineva tähelepanu andjaga vastuollu minna - pead olema nõus sellega, millise rolli ja selle liitega teine ennast samastanud on, sest kui tema ei saa enesele vajaminevat kinnitust või tunneb ja näeb, et tahad temale kuuluvat rolli/ liidet enesele saada, siis ta kasutab tähelepanu jõudu, et Sind tagasi rajale suunata. Ka tema tegelikkus põhineb tõel, et temale kuuluval rollil on olemas vastaspool ja ka tema ise vajab tähelepanu, mis teda õige poole peal hoiaks nii, et tema ise seda näeks ja sel moel ennast kogeks ning ka ümbritsevatele see näha ja teada oleks.
Tegelikkusega manipuleerivast möödunust alguse saanud harjumus ja enese samastamine mingi rolli ja selle liitega tähendab, et mäng rollidega saab olla juba veres ja sellest ka automaatne
reageering näha ja tunda ennast rollis olevana ning üha uuesti ilmneb äkiline vajadus
olukorda muutva ehk valest rollist vabastava ja õigesse rolli kinnitava tähelepanu järele.
Saades aru tähelepanu vajaduse sisust ja eesmärgist – mõistad,
et kõik enese küljed on olulised, kõik enese sammud on vajalikud –
need on Sinu enda, kui terviku, osad ja sammud – mõistad, et üks
tegu ei kaota tervikut ära ja mitte üks kogemus ei lõhu tervikut
ära - vastupidi - iga samm edasi ja eelmisest erinev kogemus teeb Sind rikkamaks - Sinu enese poolt nähtavaks tehtud teekond näitab ja kasvatab Sind inimesena.
Manipuleerival/ rollidega sama oleval inimesel puudub teekond inimesena - tema ise ei tee ennast nähtavaks proovijana/ eksijana/ vastutuse võtnuna - ta ei talu, et tema teekonda näidatakse ja nähakse rollist väljas olevana - ta ei ole nõus, et temale näidatakse tema vastutuse suurust ja tema poolt tehtu tagajärjed ühendatakse tema endaga.
Manipuleerija ei näe ega tunnista teise inimese teekonda inimesena - ta ei tunnista möödunust õppimist ja kunagisest enesest edasi kasvamist. Manipuleerija kasutab tähelepanu, et inimese teekond tühistada ja tema sammud valeks nimetada. Põhjus seisneb selles, et inimene ei mängi rollide mängus kaasa ja inimene teeb nähtavaks selle, kes valib rolle ja keeldub enese, kui inimese, vastutusest.
Nähes enese tegelike sammude poolt kõnnitud teekonda ja mõistes ennast
tagant tõuganud jõude/ motivatsioone ning tunnistades enese
vastutust – Sina tead, et Sinul on alati võimalik senisest edasi kasvada – olla alati
parem enese eelnevast - ka siis, kui see peensusteni ja kõiges kohe välja ei tule. Mõistes enese möödunut ja olles teadlik seal aset leidnu põhjuste kohta, on Sul õigus teha enesele, kui inimesele, vajalikud muutused ja valikud teoks ning valida oma sammud ja olemised ise, mitte kellegi moonutatud ja suunatud informatsiooni alusel.
Enesena olemiseks ja iseendana väljendumiseks ei vaja Sa kellegi teise tähelepanu - vaja on enese selgust, teadlikkust, olemas oleva informatsiooniga arvestamist ja tegelikkuse põhjal otsuste tegemist ning ausust, julgust, ehedust ja vastutuse võtmist - oluline on, et Sina ise näed ja tead ennast sellisena nagu Sa tegelikkuses oled - vaba ja enese määramise õigusi omava inimesena.
Vahel öeldakse, et - inimene klammerdub, kellegi külge – inimene
püüdleb tähelepanu poole – inimest on liiga palju, sest ta tahab
kõigest osa saada ja ennast kõikjal nähtavaks teha. Selline
inimene häirib/ lõbustab/ vihastab temaga ühes olijaid – ta on kannatamatu, ta segab
vahel, ta räägib teis(t)est üle ja kogu aeg - kui ta räägib teisest, siis ta tegelikult räägib endast - ta küsib küsimusi ja seejärel jutustab küsimustega/ vastustega seonduvaid, kuid enese kohta käivaid, lugusid ning ootab, seejärel, enese nähtaval olemisele kinnitusi - lisaks kõigele sellele proovib ta ennast vajalikuks teha ja kedagi enesest sõltuma panna.
Selline inimene teeb ennast kogu aeg nähtavaks - teistele ei jää
tema kõrval ruumi – teised ei tule nähtuks ega kuulduks – kogu
tähelepanu läheb häirijale ja temaga seonduvale – temast saab
tähelepanu keskpunkt. Tema peab olema keskel ja kõigile näha, kuna ta vajab, ümbritsevast infoväljast, enesele kinnitust – tema jaoks on
vajaminev olemas – teda nähakse ja temaga arvestatakse. Oma
pingutustest lähtuvalt ta saab tähelepanu, kuid sellest ei piisa
ega jätku – tema ei väsi ja tema tegevus jätkub.
Tähelepanu äratavalt tähelepanu poole püüdlev ja tähelepanu
enesel hoidev inimene otsib/ vajab kinnitust iseendale –
tegelikkuses tähendab see seda, et temas on mingi teema seni veel
lahendamata/ lahenemata. Temas on mingi rahuldamata vajadus, mis
avaldub olevas, kuid on kaasas tema möödunust. Pidev, kuid
ühesuunaline protsess tähendab, et inimene püsib teadvustamata
tegevuses - ta ei peatu ega mõtesta enesega toimuvat.
Nälg, üldise tähelepanu järele, kuid ka teatud kindla ja enese
poolt dikteeritud tähelepanu poole püüdlemine, tähendab, et
inimesel on olemas nn enese pimedam pool – tema jaoks on olemas
tähelepanu, mida ta ei taha kogeda – see on tähelepanu, mille
läbi ta ei taha nähtavaks tehtuna olemas olla.
See tähendab, et kui ta näeb võimalust, et just see nn vale
tähelepanu on tõenäoline või kaude ilmnev, siis ta aktiveerub –
ta loob, esitleb ja teeb aktiivselt ennast nähtavaks sel moel, et,
üsna tõenäoliselt, ta vajamineva tähelepanu ka saab. Sageli ei
ole olevas ohtu, et ta paljastatakse valena ja sageli ta ei ole
teistega koos, et tähelepanu oleks üldse võimalik – piisab tema
enese kujutluses toimuvast, kui ta hakkab otsima ja valima ja looma
endale võimalusi enesele vajamineva saamiseks.
Selline kontrollimatu ja kõike hõlmav tähelepanuvajadus näitab,
et sellele inimesele on kunagi ja kusagil, väga olulises, valetatud
– mida sügavam ja pimedam on tema vajadus seda pikaajalisem on
olnud valetamise kestmine ja seda eluliselt olulisem on, tema jaoks, see teema,
milles talle valetati. Üle võlli minev tähelepanu vajadus annab
teada, et inimesega seonduv vale sai alguse kusagil tema lapsepõlves ja üsna sageli kestis aastaid.
Lapsele näidati ja väideti, et tal on olemas see, mida tal ei olnud
– temale anti ja siis temalt võeti, tal oli olemas ja siis ta
kaotas selle, temale lubati ja siis teda peteti, teda kutsuti õigeks
ja heaks ja siis teda nimetati halvaks ja valeks. See kõik kordus –
oli, ei olnud, oli taas, jälle ei olnud, sai olema, kuid siis järgnes uus kaotus – kuid ei
olnud üheselt ja mõistetavalt selge, miks selline pendeldamine aset
leidis.
Vahel tundus, et ühte poolt oli rohkem, kui teist - sellele leidus rohkem tõestusi ja selle sisulisi kogemusi leidis rohkem aset, kuid veel enne, kui ta selle tõe ainsaks ja tõeseks sai pidada - anti talle teada, et ta on hoopis pendli teise poole peal või siis väideti talle, et ta sai valesti aru - talle kinnitati, et tegelikkuses on teisiti - vajaminev on olemas, temale antakse ja tema osaks saab, kuid tema ise ei saa sellest aru - tema ei mõista enese tegelikkust - tema tõlgendus on vale.
Narritud ja petetud laps ei tea, mis on tema tegelik tegelikkus – ta elas
keskkonnas, kus kogu olemas olev ja ka temaga seonduv informatsioon
ei olnud avalik ega selge ega ühene – ta elas inimes(t)ega ühes,
kes valetas(id) ja vahel tundus lapsele, et kõiges – erineval moel
teatavaks tehtud informatsioon ei olnud omavahel kooskõlas ega üle kinnitatud – selles olid vastuolud ja augud sees – ei olnud
ühest ja pidavat paigal püsivat põhja – olid äärmused ja
ehmatused.
Lapse elus aset leidnu toimus tähelepanu suuruse ja kvaliteedi
muutuse ning suunamise saatel – tähelepanu sai olla vali ja järsk
ja see võis ära lõppeda ning vaikida, kuid see sai ka meeldiv ja
lubav või tõotav olla. Tähelepanu traumaatiliste muutuste saatel kasvatatud
lapsest tuleb üsna tõenäoliselt tähelepanusõltlane.
Tähelepanust sõltuvate oluliste muutuste kogemustega inimene saab võtta, ümbritsevas oleva, tähelepanu
juhtimise enese kätte – ta kindlustab endale tähelepanu, mis
näitab teda sellena, kellel on, kes on, kes kogeb, kes saab –
justkui liblikas lendleb ta vajamineva tähelepanu poole ja püsib
selle sees ja kutsub selle esile – Vaadake - vaadake kõik mind -
mina olen, mina saan, minul on!
Vajadus on täitmata jäänud lubadus. Tähelepanuvajadusega elav inimene ootab, millal temale antud lubadus täidetakse. Tähelepanuvajadusest lähtuvalt valiv ja käituv inimene väldib tõde – ta ei ole iseenda
ja enese ajaga kooskõlas – tema ise annab endale selle, mis
kustutab kunagise kaotuse ja tema ise täidab kunagise lubaduse – siis tema ei jää ilma - siis tema ei pea eneses avalduvaid tundeid kogema. Kuid tähelepanu poole püüdlemine ja enesele
kindlustamine ja enesel hoidmine tähendab rollides olemist ja
esinemist – see tee viib üha kaugemale tegelikust enesest.
Liblika tiivad tuhmuvad ja tuul, mis tegi lendamise kergeks, vaibub
siis, kui inimesele vajaminev tähelepanu kaob või muutub – siis
saab õhulisest ja säravast liblikast manipuleeriv, agressiivne ja
doosi ärajäämise nähtudega sõltlane, kes proovib, erinevaid
meetode kasutades, enesele vajaminevat tagasi saada. Kõik see on
pealispind, mis ei lahenda inimese sügavuses peituvat – temaga
seonduva tegeliku tõe vastu võtmist - selle jaoks, et olla see, kes veel ei olda - tuleb olla see, kes veel ei ole oldud/ kellena veel ei ole oldud.
Tähelepanu sooviv ja vältiv inimene ei ole vaba - tema pendeldab kahe äärmuse vahel. Pendeldamine tähendab, et inimesel on olemas kaks võimalust, mille vahel valida - ta ei näe enamat. Kuna ta ei näe enamat, siis ta on või tema ei ole - tal on või tal ei ole, kuid see tähendab, et ta ei saa olla teisiti ja rohkem ega vähem - kõik pendlist väljapoole jääv on vale - seda peab eitama/ selle peab valeks nimetama/ selle peab kustutama/ selle peab muutma.
Enese eest vastutuse võtva iseolemise ja sõltuvusest vabana olemise valeks nimetanuna ei saa inimene valida ilma tähelepanuta olemist ja jäämist - seega ei saa ta vabaneda rollidest. Rollides olevana ei saa ta inimese kasvamise loomulikke arenguetappe läbida - rollidel ei ole neid - muutust soovides tuleb vahetada rolli - ka lapse erinevad ajajärgud tähendavad erinevaid rolle - lapsel ei ole täiskasvanuga samasugust vastutust - lapsel on õigus tema vajaduste täidetusele - kellegi teise poolt teoks tehtuna.
Seega on vaja seda teist, kes võtab lapse vajaduste rahuldamise enese peale - vōtab enesele rolli kanda. Tähelepanusōltuvuses laps pöörab suunava tähelepanu teisele ja too mõistab mängu ning annab lapsele vajamineva tähelepanu.
Tähelepanust sõltuvuses olija ei küsi ega otsi vastuseid selle kohta - miks tema sel moel tähelepanu jahib ja vajab ning kust ja millisel põhjusel see vajadus alguse sai - seega ei otsi ta senini mõistmata ja veel üles leidmata informatsiooni ega võta seda ka vastu - tema muster on paigas ja tema elab selles. Tähelepanu toel saab ta olla, olevas hetkes, enesele vajamineval moel - olla, ka täiskasvanud inimesena, see laps, kellel ei ole midagi pistmist tema enda poolt tehtuga - see vastutus jääb, kellelegi teisele kanda.
Inimene, kes on tulnud sellisest lapsepõlvest ja kooselust, kus ta
oli teisest, enese vajaduste tõttu, sõltuv ja see teine kasutas
seda olukorda ära – see inimene tundis ja nägi ennast vähemana
ja võimalustest ilma jäetuna. Temal ei olnud selles suhtes sõnaõigust
ega vabadust – senikaua, kuni ta vajas teise poolt antavat ega ise
vabanenud oma vajadusest või ta ei leidnud endale teistsugust lahendust –
seni oli ta vangis.
Selle lapse jaoks, kellel oli vanem, kes justkui täitis vanema
rollist tulenevaid kohustusi, kuid samas tegi selgeks, et ta on
selleks sunnitud ja laps kasutab seda olukorda ära – selle lapse
jaoks oli tegemist vastuolulise informatsiooniga – vanem valis
lapse tuleku, kuid ta ei taha lapsega koos olla - vanem valis teda
kasvatada/ tema eest hoolitseda, kuid ta ei taha seda teha - vanem ei lõpeta vastuolulist
olukorda ära, sest ta ei anna selget vastust – kas ta jätkab,
sest tahab/ kas ta ei jätka, sest ta ei taha.
Ilma kindla ja selge vastuseta olev ja elav laps on olukorrast ja
vanemast sõltuv – vanem omab nende suhet ja määrab lapsele osaks
saava ja lapsega seonduva – laps, ise, ei saa ära minna ja
olukorda lõpetada, laps ei saa vanemat säästa ja päästa, sest
lapsega seonduvad kohustused kestavad – kellelgi tuleb temaga
seonduva eest vastutada ja talle vajaminev anda. Kuna vanem on
olemas, siis kedagi teist ei ole ja kellegi teise poole pöörduda ka
ei saa.
Omal moel on selline elu põrgu – pidev ärevus ning enese ja oleva
kontrollimine – vanema jaoks tuleb olla õige, et too nõustuks
edasi olema ja oma rolli kandma – vanemale tuleb, iseenda kontrolli
all hoidmisega, maksta, et too ümber ei valiks mõelda. Kasvav laps
ei taha ega oska olla, alati ja kõiges, õige – vanema poolt maha
joonistatud piiridega rolli surutud – need on piirid, mis ajas ei
lõdvene ega ära ei kao, vaid kitsamaks muutuvad ning aina rohkemaid
teemasid ja lapse olemisi/ isikuomadusi/ tegusid valeks nimetavad.
Selline elu on kui
petva ja pidava põhjata teel kõndimine ja tasakaalu hoidmine, sest vahepeal näib olevat normaalne koos
olemine – see on aeg, milles ei tuletata tegelikkust meelde – see
on aeg, milles näib, et lood on korras ning vanem on enese ja
lapsega rahu teinud – kuid, siis tuleb karm äratus – midagi ei
ole muutunud – taas toob vanem välja selle informatsiooni, mis
näitab, et ta lapsest ei pea ja temaga koos olemist ei valiks, kui
see temale võimalik oleks – mingist korrast alates hakkab vanem
teatavaks tegema infot, kuidas tal on võimalik lapsest vabaneda –
ta teeb teatavaks, et ta kasutab seda võimalust siis, kui laps ei
allu ega kuuletu.
Veel ei tee vanem oma sõnu teoks, kuid ta tuletab enese võimalust
meelde – peale lapsega seonduva kohta info andmise hetke läheb
vanem süüa tegema ja lapse asju pesema ja soovib naeratades head
ööd – elu näib normaalsena ja käib kokkulepitud rollide alusel
– kuid samal ajal on lapsel teadmine – kogu see aeg, mil ta võtab
vanemalt midagi vastu ja too tema jaoks midagi teeb – tema ise
suurendab enese võlga ja teda saab ära kasutajaks nimetada – võla
suurendamine tähendab suurenevat tõenäosust, et vanem teeb oma
sõnad teoks – laps mõistab, et iseenda olemas olemise ja oma
vajadustega lõhub, tema ise, enese jaoks olulise koos olemise ära.
Selline, näilise tõe ja tegeliku tõe vahel, pendeldamine ei ole
kellegi vaimsele tervisele hea kogemus, mis siis rääkida lapsest,
kes on kordades vähem ja võimetu enesega seonduvat ise ära
lahendama. Alateadvuses, tegeliku tõe vastu võtmine tähendab
mõistmist, et vanem ei ole oma lapsega koos ega anna talle
vajaminevat oma vabast tahtest. See toob kaasa mõistmise, et kui
vanem valib paljastada tegeliku tõe, vägivaldsete ja vähendavate
emotsionaalsete pursete saatel, siis vanem valetab ja petab ajal, mil
ta naeratab, rahus püsib ja nö normaalselt oma rolliga kooskõlas
on.
Selliste varjatud, kuid olulise info paljastuste saatel kasvanud laps
omandab uskumuse – kui talle öeldakse, et temaga tahetakse koos
olla ja tema jaoks valitakse olemas olla - siis talle valetatakse.
Kui ta näeb kellegi teise, enese jaoks olulise inimese, selle
kohaseid, tegusid ja sõnu, siis tema automaatne tõlgendus protestib
nende vastu – ta ei taha näha valet, sest ta ei taha/ ei saa
uskuda tõeks seda, mida tal tegelikkuses ei ole/ millele tal
kinnitust ei ole.
Inimene, kes on tulnud koos olemisest, kus pidevalt nimetati valeks
see, mis ja kuidas oli ning aset leidis – valeks nimetati nii koos
olemine ise, kuid ka see, et oli välja öeldud ja näidatud, et seda
ei taheta. See tähendab, et jäi selgeks tegemata üks ja ainus
paika pidav tegelikkus – puudu jäi info, miks selline valeks ja
valeks nimetamine üldse aset leidis – mis oli, sel moel, ennast
nähtavaks tegeva inimese tegelik eesmärk ning mida ja kuidas tema
ise, tegelikult, endale tahtis ja valinuks.
Inimene, selleks, et enese ja ümbritsevaga rahus ja tasakaalus olla
ning teada, mida ja kuidas on tema jaoks olemas – soovib ühest ja
paika pidavat selgust. Inimene, olles suhteseotuses, vajab tõestust,
et selles kohas on nii nagu tema vajab/ ootab, et see oleks ja on nii
nagu temale on öeldud, et see on - kuid ta ei saa ise endale
vajaminevat tõestust ja paika pidavust anda – teine peab selle üle
kinnitama. Tulles enese minevikust, kus ta oli teisest sõltuv ja talle valetati - olles olevas mingil moel sõltuv sellest teisest, kellega ta seotud on, siis vajab inimene väga selgeid ja paika pidavaid kinnitusi suhte, seotuse ja teise kohta.
Teine peab andma informatsiooni, et hoolimata sellisest olukorrast on
nad võrdsed ja mõlema olemine loeb – mõlemad on olulised – mõlema olemas olemine ja nende vaheline suhe on ühes olemise alus.
Oma eluliste vajaduste tõttu
sõltuvussuhtes olnu/ olija vajab kinnitust, et teine ei pea ennast
suhte omanikuks – see tähendab, et teine ei dikteeri, kuidas ja
mil moel koos ollakse – teine ei kasuta olukorda ära ega ela
ennast ebainimlikult ja vähendavalt välja – teine ei ähvarda ära
minemise ja ühes olemise lõpetamisega – teine ei nimeta, ühes
olles, sellele, kellel ise ei ole või hetkel ei saa, vajamineva
andmist enese ära kasutamiseks. Suhte olemas olemise kinnituse
vajamine ei ole sõltuvus, vaid suhtesse jäämiseks oluline
informatsioon.
Elu ühes sellega, kelle sõnad ei ole vastavuses tema käitumisega –
välja näidatud huvi, teoks tehtud kallistus, näol olev naeratus –
kõik see näib normaalsusena ja sõnumina – tunne ennast vabalt ja
kindlalt – olen Sinuga koos. Naeratus ja kontakti loomine edastab
sõnumit, et ennast kaitsta ei ole vaja, eraldi seista ei ole vaja,
ainult enesega arvestama ei pea.
Kuid siis selgub, et tuge ei ole, olemas ei olda, turvaline ei ole,
info paika ei pea ning tagantjärele kõlavad vähendavad järeldused
ja hinnangud. Selgub, et tegu oli pealispinnaga ja korduvate valedega
– tegelikkuses haigutas, kõrvalseisja asemel, tühjus ja teise
olemas olemise vajamise hetkel tõmmati lihtsalt, tegelikkust kattev,
vaip jalge alt ära.
Inimesed, kes on harjunud elama vales ja ebakõlas, edastavad
vastukäivat ning midagi muutvat ja midagi ära kustutavat
informatsiooni – nad ei mõtle sellele, mida ja kuidas neist välja
lugeda annab – neid vaadates jääb vajaka selgusesest – nad ei
näita välja ühte ja ainsat paika pidavat tegelikkust. Nad näivad,
näitlevad ja valetavad ja väidavad valeks ning eeldavad, et teevad
seda usutavalt – teevad seda nii, et nende lubavaid sõnu peetakse
tõeks ja valetavat nägu ainsaks.
Katse, sundida sellist inimest paigal püsima, ühena olema ja ausana
seisma, jookseb liiva – sest see ei ole võimalik siis, kui inimene
valib valetada, ennast isiklikust vastutusest päästa ja enese
huvides manipuleerida. Enese huvides valetav inimene varjab enese
tegelikkust – see tähendab, et ta lubab teisele selle - mida tema
anda ei vali/ mida temal anda ei ole/ mille ta andis, õige tähelepanu eest, laenuks – see tähendab, et ta saab
osa sellest, mida ta ei hinda ega hoida taha – ta kasutab
võimalust, mis tal on olemas - seni, kuni see on olemas.
See tähendab, et ta petab ja mängib peitust – see tähendab, et
ta veab alt seda inimest, kellega ta seotud on – ta kasutab rolli
ja sellest tulenevaid privileege enese huvides - kuid ennekõike
tähendab see seda, et ta ei ole Valge Inimene – ta ei ole
Inimesena nähtav ega ole ta aus, ta hoiab suhtekaaslast sõltuvuses
ja ei näe ega tunnista, et tollel oleks olemas vabadus enese
määramisele ning enese/ teise/ suhte kohta olemas oleva info
teatavaks tegemise ja selle järgi tegutsema/ valima kohustavat
õigust.
Enese möödunu mõistmiseks ole enesest teadlik – näe ja mõista
enese tähelepanusõltuvust - ära jää kinni nn hea ja enese olemas
olemist kinnitava tähelepanu sisse – Sinule pööratud tähelepanu
ei tähenda, et nähtaks Sind, kui inimest – tegelikkuses tähendab
see seda, et olevat ja Sinuga seonduvat muutev tähelepanu kinnitab
Sinu rolli või annab Sulle rolli või võtab Sinult rolli ära –
ükski neist, vahetuvatest/ vahetatavatest, rollidest ei ole Sina ise
- tervikuna.
Ära hangu manipuleeriva tähelepanu ja naeratava vägivalla
osaliseks saanuna – teadvusta tegelikkust – näe enesega ühes
olevat inimest ja tema valikuid, mitte tema poolt valitud rolli/
vahetatavaid rolle, kui võimalikkust, et tema ise muutub ja muudab
Sinu ja teie vahelise suhtega seonduvat – tea, et ükski tema roll
ei ole tema tegelikkus ega põhi – kõik need on võimalused,
kuidas Sinuga manipuleerida.
Selle jaoks, et muuta enesega seonduvat, anna ise endale uus
informatsioon, mida kasutada – pane ise paika see, mis püsib ja on aus tegelikkus – ära oota sellele manipuleerija kinnitust – ta
ei tee seda – temal endal ja tema mängul ning Sinul endal ja Sinu
tegelikkusel ei ole samu reegleid ja samasuguseid väärtushinnanguid
– teie eesmärgid ja põhimõtted on erinevad.
Manipuleerija
kasutab rolle, et pääseda enese, kui inimese, vastutusest ja
kasutada rollidest tulenevaid võimalusi enese huvides. Sina valid ennast nähtavaks teha, inimesena, selleks, et koos olla selle inimesega, kes on võtnud enese eest,
ka rollis olevana, vastutuse.
......
Sina andsid minule teada, et Sind tuleb võtta nii nagu Sa oled –
see tähendab, et Sa andsid teada, et Sina ei muutu ega muuda, sest
Sa ei võta ühtegi, Sinu mänguga kokku sobimatut, informatsiooni
vastu ja aluseks. Sina andsid minule teada, et mina olen Sinu jaoks
kohustus, sest mina ei ole Sinu valik – see tähendab, et selle
tõlgendusega, minu ja meie seotuse kohta, vabastad Sa ennast sellest
vastutusest, kuidas ja mil moel oled Sina ise valinud olla, käituda,
infot edastada.
Sina andsid minule teada, et mina kasutasin Sind ära – Sinu
tõlgenduses tähendab see seda, et kuna Sina pidid, vastu enese
tahtmist, seda, mida Sina ise ei tahtnud ja mina kasutasin seda
võimalust ära, siis - kõik selle, mille ja kuidas Sina ise valisid
minule/ minuga seotutele anda – oli Sinult ära ja vähemaks
võtmine – Sinu poolt antu vastuvõtmine oli Sinule ülekohtu
tegemine. See tähendab, et Sa ei valinud mind – Sa ostsid minu
tähelepanu ja kui ma enam ei näinud Sind, Sinu jaoks õiges rollis
olevana, siis muutus senine tehing kehtetuks ja edasine koosolemine/ kokku saamine mõttetuks.
Sina valetasid minule, kui väitsid, et hoolid minust ja mina ise
olen see, kes takistab meie suhtlemist – Sina ei ole meie suhte
tugevus – Sina hoidsid mind sõltuvuses ja hirmus - hoides
alles ja nähtaval info, et Sa ei teosta meie suhet siis, kui mina
olen vale st ei ole Sinu jaoks õiges rollis – see on info, et Sina
oled pidanud ennast meie suhte omanikuks – minuga Sa ei ole arvestanud - Sinu informatsiooni järgi me ei ole võrdsed ja minul ei ole selles suhtes/ selle suhte muutmiseks õigusi.
Tõde on selles, et tegelikkuse Sa ei ole tahtnud seda, mida Sinule
vaja ei ole – Sinul ei olemas ühtegi põhjust, miks Sina tahaksid
minuga koos olla – Sa ei ole seda ausalt välja öelnud – selle
asemel oled valetanud kõigile, kes küsisid ja kellele tahtsid
tõestada, et Sa ei saa minuga koos olla ning, et Sind ei sunnitaks
seda tegema - mina, iseendana, olin Sinu jaoks vale – iga Sinu vale
vähendas mind, kui inimest. Sina jätsid meie suhte teoks tegemata
jätmise vastutuse minule.
Selle jaoks, et Sina ei peaks nägema mind ega kuulma minust, suutsid
Sa teha enesest sõltuvaks kõik need inimesed, kes olid meie
mõlemaga seotud ja hirmus, et Sa jätad nad ega anna neile enam
seda, mida nad vajavad – nad valisid Sinu ja nõustusid Sinu
mänguga – see tähendab, et nad tunnevad hirmu, et osutuvad, Sinu
reeglite alusel, valeks – see tähendab, et nad on keeldunud
informatsioonist, mis näitab tegelikkust – see tähendab, et nad valisid mängu rollidega ja kaotada ennast, kui inimest, kellel on
olemas õigused ja enese teadlikkus – rollide Maailma ainsa ja
tõesena võttes nad ei mõista vahet teha.
Sa jätsid neile alles vähem, kui vastu andsid, kuid senikaua, kuni
nad saavad seda, mida vajavad, nad ei tunnista seda – seda, mida
Sina annad, saavad nad ka ise endale anda või keegi teine võib seda teha – kuid Sina ei saa neile kunagi anda seda, mis on asendamatu – mind ja
minuga seonduvat ning koos olemist inimestena – neid nähakse ja
tunnustatakse inimestena – Sinu jaoks on nad rollide täitjad ja
Sinule kuulekad kohustused.
Kuna Sina nimetasid minu informatsiooni valeks ja Sinu süüdistamiseks
ning suunasid tähelepanu, tegelikkuselt, minu, tegelikkusest
vähendatud, kujutisele. Kuna Sina ei nõustunud enesega seonduvat tõeks
tunnistama ega ka mõistma, miks Sina valetad, siis meie teed ei
jätku koos – Sina võid jätkata valetamist ja manipuleerimist,
kuid mina ei ole enam nõus ise endale valetama ega Sinu valedele
vastu sõdima või neid tõeks uskuma – mina ei karda Sind kaotada
– ma ei ole Sind kunagi omanud ja meie suhe oli mäng rollidega,
mida ainult mina tegelikkuseks pidasin.
....
Inimeste vaheline tegelikkus seisneb selles, et inimesed, kes
soovivad ja tahavad koos olla, teevad selle soovi nähtavaks – nad
astuvad tegelikke samme – nad annavad üksteisele vajamineva info
ja nad võtavad/ küsivad vajamineva info vastu – nende jaoks on
oluline see informatsioon, mis aitab neil inimestena kasvada – nad
ei hoia ennast ega teist tagasi või rolli surutuna, kuna väidetavalt, neil ei
ole inimesena õigusi – selles kohas nad ei pea silmas inimese õigusi, vaid õigust/ tõestust mingile kindlale rollile.
Vaba ja ausat koosolemist valivad inimesed teavad, et vale lõhub suhte ja manipulatsioon viib
koosolemise tasakaalust välja – selle asemel peavad nad ausat ja
asjakohast ja vahetut informatsiooni oluliseks – nn eksimus ei
tähenda karistamist ja hülgamist ja valeks nimetamist, vaid
võimalust õppida – see on võimalus mõista ise ennast ja teiste
toel – näha seda, kust tullakse ja, miks on senine järeldus/
muster olnud valitud, et seejärel teha teoks oma järgmine samm
teisale – vana enam ei kehti, sest seda ei ole vaja.
Aus, selge ja püsiv toetus ning tunnustus ja tähelepanu inimesele - tähendab, et inimene on selles kohas ja suhtes vaba - talle ei ole vaja rolle, sest ta ei karda enese teekonda inimesena.
Ei
ole mõtet imestada, et inimesed üksteisest aru ei saa või aset
leidvat isiklikult võtavad – inimene, kes on kogenud, et temale
valetatakse – õpib selgeks, et enesega ühes olijaid ja ühes
olemise põhjuseid ja ühises toimuvat ei saa absoluutse tõena
võtta. Midagi varjatakse ja midagi muudetakse, kuid välja ei öelda,
mis ja kus täpselt – püsib segadus ja puudub selgus – enesega
seonduvat ei saa täpselt paika panna – see toob kaasa selle, et
vahemaad ja sisu ja panustamine ja ootused ei ole tõesed – need ei
ole tasakaalus ega kooskõlas tegelikkusega.
Inimene
saab aru, et on aegu ja kohti, mil temale edastatud ja temale
kasutada antud informatsioon ei vasta tegelikkusele – ta saab aru,
et on aegu ja kohti, mil informatsiooni edastamisel, nähtavaks
tegemisel, moonutamisel ja varjamisel on kindel eesmärk – manipuleerida temaga –
mõjutada tema olemist ja käitumist ja valikuid ja suhtumist.
Vale
ehk kallutatud info edastamisega suunatakse/ sunnitakse inimest
enesest taganema ja enesega mitte kooskõlas olema – informeerivad
sõnad on kui piitsa löögid või meelitavad paitused või
teadlikkust uinutavad ulmad, mis sunnivad ja juhivad tegema
liigutusi, mis ei tule loomulikult ja võtma sisse asendeid ja valima
lähedusi ning lausuma sõnu ja võtma vastu otsuseid, mis ei ole
enese tegelikkus – inimene ise ei ole nendeni kasvanud ega kõndinud ning need ei ole tema väärtushinnangud ja põhimõtted – ta reageerib vahetult ja tõrjuvalt või püüdvalt.
Vale
suunab inimese tähelepanu, iseendalt, kuhugi mujale ja kellelegi
teisele – vale hoiab tähelepanu kinni seal ja selles, mis ei ole
inimene ise. Vale suunab inimese tähelepanu iseendale sel moel, et
ta õpib endas kahtlema, ise ennast varjama ja vihkama ning ta teab,
et tema peab tõestama ja õigustama enesena olemist ja iseenda
valikuid – luba küsima ja heakskiitu ootama.
Vale
sunnib kõiges kahtlema ja otsima igalt poolt tõestusi, et saada aru
ja teha vahet, kas tegemist on valega või tõega. Vale suunab
esitama küsimusi ja otsima vastuseid – kas, miks ja milles minule
valetatakse. Vale annab vastuse – Sinu enda pärast! Valet kasutav
inimene väidab, et tema ei valeta – temast ei saada lihtsalt aru
ja teda laimatakse - ja, kui ta seda ka tegi, siis põhjusel, et tema
ei saa aus olla – vaata, milline Sina ise oled – Sinuga ei saa ju
rääkida - Sina ei saa aru.
Tegelikkuses
kasutab valetaja ka siin manipulatsiooni – ta jätab kõrvale
selle, et kui tema oleks aus ja nähtaval, siis ta ei saaks kogeda
ega omada seda, mis talle, valetades, võimalikuks tehakse - siis
suhtutaks temasse teist moodi ja muudetaks temaga seonduvat –
ausana seistes tuleks tal maksta ise enda valikute eest ja võtta
vastutus iseenda poolt teoks tehtud sammude eest. Põhjus ongi
selles, et valetades saab ja võidab informatsiooniga manipuleeriv
inimene enam, kui ausana olles.
See
inimene, kes valetab iseendale, valetab ka teistele – valetav
lapsevanem valetab ka lapsele – valetava vanemaga kasvanud laps ei
ole iseenda ja enese möödunuga rahu teinud, sest tema minevikus
valitseb segadus – ta ei tea, mis ja milles oli tõde ning mis ja
milles talle valetati – ta ei tea enese tegelikkust – miks ta
sündis, mis oli tema tegelik tähendus ja miks tema elus teatud
sündmused aset leidsid – milline oli vanema tegelik lähedus
temaga ja kui oluline oli, vanema jaoks, nende vaheline suhe.
Valetava
vanemaga kasvanud lapse jaoks, enese olulisust ja ühes olemist
kinnitavad, sõnad ja teod devalveeruvad – neis sisalduv on
võimalik variant, kuid see ei pruugi olla tõsi – ka need võivad
olla manipulatsioon ja pettus. Kahtlustega pikitult võtab informatsiooni vastu
ja töötleb seda laps, kes näeb enese elus ebakõlasid – vanema
sõnad ja teod ja väljendused ei lähe kokku – kogu tegelikkus on
erinevas vastuolus ja see kestab ega lõppe ära.
Vastuolulises
keskkonnas kasvanud ja vastuolulist informatsiooni andva vanemaga
koos olnud lapse eneseteadlikkus ja eneseselgus lähevad paigast ära
– ikka ja jälle elab ta üle hetki, milles see, mis justkui oli
senini tõde, nimetatakse korraga valeks ja enam ei kehti ning seda,
mis ja kuidas oli enne vale või mida ei olnudki, nimetatakse nüüd
õigeks ja ainsaks tõeks.
Selle
jaoks, et segadus suurem oleks, muudetakse, mingil hetkel, vale jälle
tõeks, et seejärel uuesti pooli vahetada. Segadust suurendab väide,
et laps ei saa olevast aru – laps ei saa aru, et koguaeg on olnud
sama - laps ei mõista ega hinda talle antavat – laps ei näe
vanema panust ja armastuse suurust ja hoolitsuse hinda – kuid
ennekõike on ikka põhjus selles, et laps ise ei näe ega tea enda
osa loos - vanem on see, kes näeb ja teab ning seejärel annab
sellest teada.
Sel
moel kasvanud ja kasvatatud laps tajub ähmast tegelikkust, kuid ta
ei saa seda tõeks uskuda, sest sellele puudub kinnitus - sellepärast
elab ta selle tõe järgi, mis on olevas kehtiv tõde – mitte vanem
ei ole see, kes täna ei valeta või täna ei räägi tõtt, vaid
laps ise on see, kes on õige või siis on ta vale.
Valetav
vanem teeb kurja teo – tema valetab enesele vajalikul hetkel ja
enese plaanide kohaselt ning enese poolt valitud kohtades ja
sügavuses, kuid ta ei näita ennast välja ega tee nähtavaks enese
osa loos - vanem kasutab füüsilisel ja vaimsel teel nähtavaks
tehtud informatsiooniga manipuleerimist selleks, et näidata, kuidas
laps muutub – valeks osutatud last ei saa armastada, kuid teda saab
karistada – õigeks osutatud last ei pea karistama ja teda ei pea
tunnetekarusellil keerutama ega emotsioonide prügikastina kasutama –
see ongi kogu armastuse ja hoidmise sisu – lapsest endast lähtub,
kas vanem saab seda teha või mitte.
Vales
kasvanud laps kõigub pendlis – ta on õige versus ta on vale –
õigena on tal õigus paremana kohtlemisele ja rahule jätmisele,
valena olles on teda õigus karistada ja temale olulisest ilma jätta.
See tähendab, et tema elus ei ole olemas üheselt paika pidavat ja
kindlalt paigal püsivat – tema elus ei ole olemas seda, mida ei
muudetaks ega võetaks temalt ära siis, kui ta vanema otsuse järgi
valeks osutub. Laps ei ole ega saa olla lihtsalt tema ise - tal ei ole
sellise iseendana olemise jaoks toetust ja tähelepanu - ta ei saa
olla see, kes ei ole üks ega teine - ta on alati üks või siis teine - ta on alati teda muutvas ja tema kohta otsust teada andvas pendlis.
Valedele
ehitatud suhtes, valedega täidetud keskkonnas ja valetavate
inimes(t)ega ühes ei ole lapsel õigust enese informatsioonile ega
enese eest seismisele – ta ei saa enesele osaks saavast teada anda
ega ise seda parandada – temaga ei nõustuta ega ühineta, sest
tegelikkus ja tema tõde nimetatakse valeks ja vanema (kellegi teise)
süüdistamiseks ning laimamiseks, tänamatuseks ja karistust
väärivaks ning hülgamise põhjuseks.
Sel
moel tegelikkust moonutav vanem valetab oma lapsele, räigelt ja
avalikult, näkku – lugu on vanemas – vanem kasutab võimalust –
vanem kasutab last vahendina enese ja eneses olevate teemade
vältimiseks – vanem on inimene, kes ei võta enesega seonduva eest
vastutust – ta näitab ja näeb, enesega toimuvas, kellegi teise
süüd – laps on vähem ja jääb alla ning seega peab alluma - vanema ees vastust andma ja vanema eest vastutuse kanda võtma.
Laps
võib ja saab teha ühte ja teist ning olla ja väljenduda mingil või teisel moel, kuid need ei ole põhjuseks temaga aset leidvas. Valetav vanem väidab et ta tahab lapsega koos olla ja argise päeva tõendite alusel ongi, kuid tegelikkuses väldib vanem, ise, oma lapsega lähedust, hoiab teda enesest sõltuvuses ning oma tegude ja sõnadega lõhub nende kahe vahelist ühendust – vanem lõhub, sest ta ei taha seda, mis ja kuidas temal on - laps on põhjus enesega seonduvale valele - enese jaoks vales olukorras olev vanem ei väärtusta ega hinda last, kui kingitust ja
enese teekaaslast – tema jaoks on laps koorem, kohustus ja liigne.
See, kes hoiab ja hindab, see ei tee katki ega vähenda. See, kes
tahab ühes olla – see annab sellest selgelt teada ja kinnitab
selle erineval moel üle – tema ei lõhu kahe vahelist suhet
sinnamaani, et lõpuks teatavaks teha, kui vale temaga ühes olev teine on ning näidata teisele tema tühisust - teises ei ole väärtust, et koos olla.
Selline punkt, kus selline informatsioon teatavaks tehakse, on hetk, milles näidatakse enese tegelik valik välja ja samal ajal teostatakse suhte ära lõpetamine. Tegelikkuses on see aus informatsioon, millega tulekski arvestada ja selle alusel ise oma sammud teoks teha. Kuid elus juhtub nii, et seejärel võetakse sõnad tagasi ja jätkatakse
mängu – vanema armastuse poole püüdlev laps tahab vanema
armastuse välja teenida.
Mitte
minus ei olnud põhjus, miks mind ei saanud armastada - kuna Sinus ei
olnud minu jaoks armastust või Sa ei valinud seda minule anda, siis mina
seda ka ei kogenud - kui see oleks olemas olnud - mina oleksin selle
ära tundnud ja seda näinud ja seda mõistnud - see oleks püsima jäänud ja minuga
ühes olnud - Sina ei oleks minult ära võtnud seda, mis oleks olnud tõsi - Sina said mind ilma jätta sellest, mida ei olnud.
Armastust ei saa ühe hetkega välja lülitada, et järgmisel hetkel see uuesti sisse lülitada ning seejärel jätkata sellesama mustri kordamist - see on tähelepanu vahetus - tähelepanu suurus ja suund - iseendalt minule/ minult iseendale - olen rahulik/ olen häiritud - tasub ära/ ei tasu ära - olen nõus/ ei ole nõus - tahan ära lõhkuda ja vabaks saada/ jätkan kohustusega.
Armastus ehk Sinu mõõdupuu järgi õigena olemine tähendas tingimuste seadmist ja kuulekust ja kontrollivat allutamist. Selles ei olnud vabadust ega iseendana olemise tunnustust ja toetust - see oli rollide ühendus, mis jättis inimesed välja - tunnustus ja kiitus toodi välja siis, kui see ei ohustanud Sind ja ajal, mil olin õige poole peal - talusid ühes olemist ja veel ei käinud närvidele.
See, mis minule, lapsena, näis valena - mind vähendav käitumine, minu väärtusetuks tunnistamine ja valena näitamine - ei tähendanud, et Sina sellel hetkel valetasid - see oli hetk, mil Sina olid põhjani aus -Sina, mind, inimesena ei valinud - tegelikkuses tahtsid Sa anda/ võtta endale Maailma ilma minuta - minule, kui põhjusele, osutamine tähendas enesele alibi andmist - minu kohta valetades, Sina ei osutunud selles loos valeks - Sinu elu traagika seisnes selles, et valetades ei saanud Sa vabaks - enese selguse puuduses jäin püüdlema Sinu, kui lapse normaalsuse, poole - see tähendas, et Sina pidid jätkama valetamist.