Suhtlemise tasand V - Sügavaim pind III

 

Inimesed ja nende sügavused on erinevad – mida ära peidetum on inimese tegelikkus, mida pinnalisem on tema kontakt iseendaga, mida samam on ta on enesele loodud ja tähelepanuga toidetud rolliMinaga – seda pinnapealsem inimene ta on. Tema ei saa aru enesega kaasnevast – ta ei saa aru, et tema tegelikkus – see, mida tema ise ei vali tõeks tunnistada – on teistele näha ja see on tema sügavusteni välja kogetav.

Pinna alt välja paistev informatsioon – Mida Mina, tegelikkuses, teisele tähendan – on see, mis võtab sõnatuks, teeb tuhmiks ja muserdab – see on väga raske ja valus suutäis tõtt, mis ei lähe lapse kõrist alla – see kirjutab ühise loo ümber ja näitab ühise teekonna ära lõppemist – teine ei ole Minu inimene.

See laps, kes on näinud ja kogenud enese vanemat inimese põhjani välja, ei leia endas tugevust, et teha samm lahku ja anda teisele tema ruum ja vabadus tagasi. Selle asemel vajab laps füüsilist kontakti ja lähedust, et suuta muuta vanema sisu teiseks – last, inimesena, oluliseks pidavaks. Laps ei kannata vaikust ega eraldatust – tema ei pääse enesega seonduvat informatsiooni muutma ega enese olulisusele kinnitust saama. Vanema tõde saab jääda pinnale – vanem enam ei valeta.

Laps, kes on mõistnud inimese tegelikkust, kogeb pealispinnal teistmoodi väljendusi ja teistsuguse tähendusega koos olemisi. Laps loodab, et need on tõesemad, kui see, mida vanem enese sees varjab. Laps proovib viia oma Maailma üheks – proovib hoida vanemat pealispinnal – see ei õnnestu – inimene astub, ikka ja jälle, varjudest välja ja teeb enese nähtavaks.

Laps ei saa aru, et tema teema peitub selles, et tema ja vanema vahel puudub inimeste tasapinna kontakt – vanem ei ole kohal tervikuna – vanem on harjunud ennast varjama ja õppinud ennast muutma – vanem on õppinud rollidena olema ja ootab sama lapselt.

Sellel hetkel, kui selle inimese, kes rollina osaleb, töötingimused ja tööga kaasnev pinge panevad proovile inimese vaimse teadlikkuse – astub lavale inimene, kes väljendab enese häiritust – inimene vajab tähelepanu, kuid ta räägib rollide keeles – inimene valib füüsilise tasapinna kontakti selleks, et kõrvaldada häiritus ja varjuda taas.

Inimese ja tema poolt välises maha mängitud rolli erinevus on ehmatav ja jäätav – tõde on liiga hirmutav, et suuta seda tõeks uskuda. See on põhjus, miks rollide tasand jääb püsima – anna teisele vajaminev tähelepanu ja tema vajadusele kinnitus – taasta tema roll ja selle õigused, siis ta kannab seda edasi ja siis ta väljendub sellisena edasi.

Rollide tasandil püsivad kooslused lahendavad ühises ettetulevaid kitsaskohti ja varvastel tallumisi ja ootustele mitte vastamisi korrale kutsumistega – Sina tegid seda ja teist, Mina tundsin seda ja teist, Sina ei tohi Minule sel moel teha – Sina ei tohi Mind sel moel kohelda.

See Mina on rolliMina, keda ei tehtud õigel moel nähtavaks ega koheldud piisavalt väärikalt. Rollil ei ole tundeid – roll on inimese väljendus ja kahe vahelises suhtes sündiv looming. Inimesel on tunded, mis kirjeldavad temale osaks saavat – see on see, mida inimene vastustab ja esile toob.

Enesele tähelepanu sooviv inimene teeb seda erinevates vormides - Minu info rollina/ Minu info inimesena – sageli need kaks suurust segunevad ja teevad tema teemast arusaamise raskeks – inimene ei saa ka ise sellest aru, kelle kohta ta infot edastab ja mida tema tegelikult soovib/ vajab. Lisaks sellele suurendab segadust see, et sageli suunatakse ja hoitakse teda kinni rollide tasandil – rollil ei ole inimese õigusi ja vabadust – rolliga seonduv on kontrollitav, suunatav ja muudetav.

Aus tegelikkus, mida ei mõisteta ega olda valmis teostama - Mina, inimesena, ei ole nõus, sellistel tingimustel ja sellise kohtlemise saatel, Sinuga, rollide tasandil, koos olema ega Sinuga seotust jätkama. Selle asemel proovitakse ära selgitada enese ja teise olulisust – Mina tahan koos olla, sest oled oluline, palun suhtu Minusse paremini - ole inimene.

RolliMinana kohal olev mõistab teise inimese tähtsuse ja olulisuse tõestamist ohuna enese Minale – teine sekkub Minu Mina õigustesse ja kahtleb nendes, teine sekkub Minu rollijoonistesse ja kohustab Mind neid muutma – teisel ei ole selleks õigust – teine ei tohi Mind kontrollida ega allutada – see mõjub vägivallana ja näib vähendamisena. Seega ta võitleb enese eest – pöörab loo tagasi ja kohustab teist, rolliMinast lähtuvalt, enesesse õigesti suhtuma.

Inimene on sellises olukorras abitu – tema poolt edastatud info tõesus ja olulisus peaks muutma senist olukorda – tooma kaasa arutelu ja harutamise, kuid tal justkui ei ole õigust teise poolsele info edastamise ja kasutamise viisidele osutada – need on teise õigus, millest teine lahti ei lase.

Just füüsilisel tasapinnal teostatud vägivaldsed ja vähendavad info vastuvõtmise, töötlemise ja edastamise viisid on need, mis näitavad ette seotuse tegelikkuse – inimese kauguse teisest inimesest. Inimest ei kohelda ega nähta inimesena, vaid rollina, kes on muudetav ja mõjutatav. 

Teine ei saa aru info edastamiseks, vastuvõtmiseks ja töötlemiseks kasutatud lahenduste tegelikust mõjust ja sisust – need on tema teadlikkus ja olukorra mõistmise tase. Sellest ka tema vastus - Kui Mina ei saa rolliMinana olla, siis Mina Sinuga koos olemist ei vali. Inimesena ei vali – rollina võin valida.

Kelle info on tõesem ja olulisem, seda otsust paika panev konflikt leiab aset suhtes, mis püsib füüsilisel tasapinnal ja, milles on määratud, et osalejate rolliMinade kohta kasutusel olev info on tähtsam, kui rolli taga oleva üksikisiku oma – see on rollide ära jagamine ja nende alusel suhtlemine – Mina olen see, siis Sina oled see/ kui Sina oled see, siis Mina olen see.

Lapsed, lasteaias/ õues/ kodus, jagavad, ühises, mängu toimimiseks rolle – Sina oled Isa, Mina olen Ema – Sina oled Pätt/ Mina olen Politseinik – Mina olen Poemüüja/ Sina oled Ostaja jne. Paika pandud rollid annavad, üheselt ja vaidlematult, teada, enesele ja teis(t)ele – Mina olen see` - see tähendab, et Mina olen selline` - Minusse tuleb suhtuda ja Mind tuleb kohelda rolliga vastavalt. Sama teisega – teise roll määrab tema ülesanded, väljenduse, temasse suhtumise ja tema kohtlemise.

Mäng ei õnnestu, kui üks esitab tingimused, mis teisele ei sobi. Erinevus ja ebakõla rikub mängu ära – mõlemad ei saa ühte ja sama rolli kanda – üks osaline peab olema teise rolli kinnitaja. Teisest mängust pärit rolli ei saa sisse tuua, kui selleks ei ole kohta ega kokkulepet. Teise rolli valimine ja sellisena väljendumine lõhub senise ära – senine kaaslane jääb välja, peab muutuma, peab teise rolli võtma, peab muutuse teostanu vana mängu juurde tagasi suunama.

Samasugune lahendus on käsil laste vaheliste suhete tähistamisel – see, kes eile oli Sõber, ei pruugi seda järgmisel päeval olla – eilne Sõber ei taha enam senise kaaslasega mängida – võib olla, et kaaslane oli haiget teinud või ootas Sõbralt teistmoodi väljendusi/ tahtis temaga teistsuguseid mänge mängida või oli Sõber ise huvi kaotanud, tema ise tahtis oma tähtsust rõhutada või teda kutsuti mujale – keegi teine või tollele kuuluvad võimalused olid huvitavamad.

Kadunud ja kättesaamatu Sõber saab tagasi tulla ja edasi mängida nii nagu ei oleks vahepealset olnudki, et siis jälle muutusi teha ja kõndima minna. See tähendab, et ei ole olnud sõprust selle sõna sügavamas tähenduses, ollakse ühise moodustavad lapsed, kes valivad endale mängude kaaslase – vahetus hetkes olemas oleva informatsiooni, huvide, võimaluste alusel.

Väikeste laste isikuste vaheliste tülide ja vaimse pinge väljendused ja lahendused leiavad väljenduse füüsilisel pinnal – Mina ei mängi Sinuga – Sina oled Minu jaoks vale. Vahel aitab karjumisest ja löömisest või nurgas mossitamisest – vaimne raskus saab välja elamiseks füüsilise vormi. Peale seda saab koos edasi olla ja ühiseid mänge jätkata.

Kuid huvi võis ka üle minna ning solvumine/ viha võis anda põhjuse, kellegi teisega ühineda – kasutada teisi enese tahtmiste, vajaduste, info väljendajatena/ võimendajatena. Sellest võis saada järgnevas elus kasutusele võetud mäng, kuidas enese vaimseid teemasid füüsilises Maailmas lahendada. Teise kohta kasutusele võetud info – Sina oled selline ja selline – Mina olen selline. Õukonna moodustavate teiste poolt kinnitatuna.

Rollidesse nimetamine, et tõestada, kes on tähtsam ja kes on vähem – enese Mina suuremana ja paremana nägemine aitab muuta enese sees toimuvat. See tähendab, et eneses toimuvast ei saadud aru, ise ennast ei mõistetud – põhjus ja lahendus peitusid teises. Väikese lapse tasandil olevana mõisteti, et teistsugune informatsioon muudab situatsiooni – võtan/ võtame kasutusele teistsuguse, senist muutva/ tagasitoova info ja mäng saab jätkuda – seletame toimuva ära ja lahendame selle rollide keeles.

Sel moel jäeti kõrvale inimeste tasand – inimese vajadus olulisuse järele – inimese vajadus selle järele, et olla see, keda ei vahetata välja ega hüljata ega nimetata valeks – olla see, kellele ei anta koledaks muutvaid ja vähendavat kohtlemist võimaldavaid rolle – olla see, keda nähakse ja näidatakse ilusana, heana, sõbrana jne. Parema Minana.

Rollide mängud on võimalus, kuidas elada ennast ja enda sees aset leidvat välja – Koristajale sai määrata ülesanded, mis naeruvääristasid inimest – Politseinikuna sai võtta endale võimu, mida sai välja näidata. See tähendas, et mängus osaleja sai teisele osalisele füüsiliselt ja vaimselt haiget teha – sai minna üle hea tava piiride.

See tähendas, et mängus osalejale sai seada tingimused – võtan mängu või osalen mängus siis, kui oled sellisena, teed seda, näitad Mind sellisena – kui ei, siis ei – siis jääd üksinda, siis halvustan/ halvustame Sind – siis mängin/ mängime Sinuga – Sinust saab asi, millega lahutan/ lahutame oma meelt.

Selliseid mänge kutsutakse kiusamiseks – vaimne ja füüsiline vägivald, füüsiliselt kogetavas vormis. Ära ei saa minna – ollakse samas. Olukorda teiseks ei saa muuta – samas olija ei ole nõus oma positsioonist loobuma ja teistsugust informatsiooni kasutusele võtma – kiusatava kohta kasutusel olev info põhi mõte jääb samaks – tema on see, keda saab vähendada ja vägivaldselt kohelda – teis(t)el on roll(id), mis annavad selleks õiguse.

On tavaline, et X nimetaja alusel ühise moodustavate inimeste keskkonnas on olemas see, kes teab oma tähtsust ja erilisust – teised tahavad temaga koos olla ja temaga mängida. On ta siis ilusam, lõbusam, paremini riides, kasvatajate lemmik, huvitavate ja ihaldatavate asjade omanik jne – temaga koos olemine tõstab ja tõestab enese, kui välja valitu väärtust.

See on keegi, kes on veendunud enese tähtsuses ja seega tema ise valib, kellega tema koos on, kellega mitte ja kuidas tema mängib. Tema on see, kes on õppinud selgeks enese tähtsuse ja olulisuse üle kinnitamise võimalused – need on rollid, milles ta sellisena olla saab ning käitumise/ asjade omamise/ teenete tegemise/ väljanägemise jne, mille alusel temale need rollid antakse.

Vajadusel kasutab ta manipulatsioone, et olla üle ja ainus. Teda ja tema lugu iseloomustab see, et tema vajab kindla suunalist tähelepanu – tema ise otsib ja loob tähelepanu saamiseks võimalused – teised vaatavad teda, kedagi teist samasugusel moel ei vaadata ega kohelda – tema võib ja saab teisestesse erinevalt suhtuda, kuid teda ümbritsejad jätavad ise ennast varju, vastavad tema ootustele ja vaatavad teda ette öeldud moel.

Rollide Maailm tähendab pendlit – mõlemal osalejal on sama vajadus, kuid ainult üks saab selle täidetust kogeda – teine sama vajadusega inimene annab selle vajaduse täidetuse selle seotuse olulisimale. See on see, kellega koos olemine annab enesele tähtsuse – teisega koos olles olen olulisem – teise sära ja võimalused, teise valik ja tähelepanu teevad Minust parema ja õigema.

See tähendab uskumist, et inimeses seda ja inimene sel moel ise muidu ei ole – alles teise peegeldamine ja teisega ühes olemine on enese kinnitus. Uskumine on ette öeldud tähendusega ja ette antud suunda suunava info kasutusele võtmine. Uskumine, millessegi, ei tähenda, et see tõene on – usutakse, sest tahetakse, et see nii oleks või usutakse, sest on öeldud, et on sel moel.

Rollide mäng – Inetut ei loobita mädamunadega ega nimetata inetuks siis, kui Ilus tema kõrval seisab ja inetut vaadatakse läbi suunava prisma. See ei tähenda, et Inetu muutub ilusaks ja temasse suhtumine muutuks teiseks – seda lihtsalt ei näidata välja senikaua, kuni ta teisega koos on/ kuni ta teise soosingus on.

See on mäng, mängu sees – rollidel põhinev mäng, kus kaks on koos, kuid ainult üks neist paneb paika selle, kuidas ja kellena mängitakse – see ei ole vabadus ega võrdsus – see on võrdlemine ja vähendamine – enesele võimaluse andmine. Sellise mängu valimine tähendab, et enesele tähtsust tagav inimene osaleb, samal ajal, teises, teise osalejaga mängitavas, mängus, kus temal tähtsust ei ole –  sealses on tema see, kes kinnitab teise oma.

Kindla tulemusega rollide mäng tähendab osaleva inimese seni veel läbi töötamata situatsiooni kordust. Möödunud aja laps, suure inimesena, mängib psühholoogilist mängu – möödunu äratus tähendab, et loos on kahe tegelase asemel kolm – suure inimese konflikt möödunus ajas toob kohale möödunud aja tegelase – see on ühine väli, milles lapsele antakse möödunud aja tegelase roll kanda.

Laps võimaldab selle, mis oleva aja suurel inimesel enese möödunus ei õnnestunud – vastu astumine, enese ära tõestamine, iseendale tähtsuse andmine, olulisuse kogemine – Minu tahtmine tähendab/ Minu info loeb. Mida rohkem laps vastu hakkab ja allumatust näitab, seda enam tunneb suur korduvat enese vähendamist ja see annab temale võimaluse anda endale füüsiline väljendus – sisse kogunenu vallandada.

Äraspidisel moel see kogus ei vähene ja inimene tühjaks ei saa ega rahune – tema vajadus kasvab ajas – mõistmata eneses toimuvat ja soovimatus lahti lasta enesele valitud lahendusest, tähendab see seda, et ta on situatsiooni kinni jäänud – tema on sõltuv enesele antud lahendusest, sest see ei lahenda möödunut – tema tegeleb vältimise ja ära hoidmisega – tema ei tegele loos sisalduva info vastu võtmisega ega loost läbi kõndimisega.

See tähendab, et tema edastab oleva aja lapsele selle sama informatsiooni, mida temale endale edastati – Sina ei ole oluline, Sina ei määra, Sinuga ei arvestata, Sina oled tühine, Sina pead välja teenima, Sina pead õige olema, Sina pead oma kohta tunnistama – Sina oled vähem ja väärtusetu.

See laps, kes võtab temale antud info tõesena vastu, kordab sama lugu edasi – otsib/ loob endale pendli, kus tema saab anda/ tagada endale tähtsuse – sellest saab tema tõestus. Ta ei otsi võrdsust ega sama olemist – ta ei otsi inimeste tasandit – tema otsib, loob, kasutab rollide oma – see on see koht, kus tema muutus on võimalik.

Ilma eeskuju ja töötava mudelita on raske, ise, ennast teise informatsioonist eraldada ja mõista, et see oli lugu, milles osaleti, kuid see ei olnud enese oma – füüsiline kogemus tegi sellest tõelise ja nii sai sellest enese oma - inimene koges vägivaldset puudutust ja nägi osutavat tähelepanu ning võttis seda isiklikult.

See on põhjus, miks situatsiooni, kus on võimalik ise ennast, kellegi teisega võrrelda – Mina ei õnnestunud/ Mina kaotasin/ Minule jäi vähem jne või kus tegeletakse avatud võrdlemisega – Kes Sina selline oled, et tuled Minule midagi ütlema/ Vaata ennast, milline Sina oled/ Sina oled selline, sest tegid seda ja toda.

Hinnangute andmine ja otsuste välja ütlemine – üks saab parema tähelepanu, kohtlemise ja nimetuse - see toob kaasa enese tähtsusetuse ja isikliku olulisuse puuduse – Minul ei olnud võimalik teistsuguse tulemuseni jõuda, sest Mina olen selline`. Rollid – üks on teise kinnitus – kui ühel veab, siis teine kaotab – kui ühel tuleb välja, siis teisel mitte - kui üks on ilus, siis teine mitte jne.

Tegelikkus – valitud ja sooritatud samm ei tähenda tulemust, vaid kogemust – enese sammu tagajärjega kohtumist. Sammuga seonduv on informatsioon, mis ei määra olema, vaid annab võimaluse muutuseks, kohanemiseks, teisiti valimiseks, samal moel jätkamiseks – info töötlus annab teada, mil moel ja kuidas edasi talitada.

Tegelikkus – valmisolek pendliks tähendab teadlikkuse vähesust ja alateadvuse automaatset sisselülitust - teise inimese olemas olemisega kaasnevad võimalused annavad teada igatsusest, vajadusest, millestki olulisest – see on mõistmine, mis oli/ on enese jaoks tähtis.

Teise olemas olemisega kaasnev pendeldus – Mina olen/ Mina ei ole - Mina saan/ Mina ei saa – ei tähenda, et peab sellest inimesest, kes aitas enesele olulise vajaduse nähtavaks teha, kinni hoidma ja teda oluliseks nimetama. See ei tähenda, et peab tegema selle teise tähtsaks, et mitte kogeda korduvat enese kaotust, mis on iga pendli sisse kirjutatud.

Info ei ole kaotus, info on enese Maailma korrastus ja ära seletus – see on võimalus valida endale suund ja otsida enese teemale lahendus. Sageli on olevas avaldunud info möödunu järelkaja – oli Minule oluline ja vajalik, kuid seal ja siis seda ei olnud – jäin paigale ja olin sobivana, et vältida tõde – seda, mis on oluline, seda seal, Minu jaoks, ei olnud. See, mida sain kogeda, see ei jäänud püsima - see oli pendlis hoidmiseks vajalik manipulatsioon.

Mida Mina teisele tähendan - olgu seotuse nimetus, milline tahes - kui tegelikku ise ennast peab teisele tõestama ja sobivaks muutma/ kui iseendale peab luba küsima/ kui tõde ei ole lubatud/ kui vaigistatakse ja vähendatakse/ kui üks on siis teine ei ole ega saa/ kui ühele on lubatud see, mida ja kuidas teine ei saa/ kui üks on suhte omanik/ kui üks hoiab seotuse suhtluse tasandil - siis on tegemist pendliga, milles osalev tõestab ise ennast, et temale oluline rollide ühendus säiliks - see tähendab, et tema on teise tähtsuse ja olulisuse kinnituseks. Tema ei ole oluline inimesena - teda on vaja rollides olevana ja väljenduvana.

Marianne

16.10.2025.a

Suhtlemise tasand IV - Sügavaim pind II

 

Füüsilise tasandi valimine, vaimsete teemade lahendamisel, tagab selle, et sel moel valiva teisega koos olemine/ elamine ei ole turvaline – sellel hetkel, kui tema X Mina vajadused on tõusnud eluliselt oluliseks ja temaga koos olija on nende takistus või põhjustaja, tema ei säilita ühist – tema kasutab füüsilist kontakti selleks, et ennast välja valada, teist allutada ja objektina kasutada.

Tema astub, kahte inimest üheks liitvast/ kahe inimese kokkuleppel moodustatud, ühisest välja ja asetub seisma teise vastu. Tema annab teisele, mõlemaid tasandeid füüsilises vormis kasutades, informatsiooni, kuidas asjalood olid, on ja peavad olema – kes on tema/ kes on teine/ millised on kohustused ja võimalused. Tema ootab, et teine teeb, selle info alusel, ise ennast korda – alles siis ta astub teise kõrvale tagasi. Senikaua, kuni korras ei ole, tema laseb teisel üksinda olla ja üksindust kogeda.

Vaimse tasandi teema tõstataja jaoks on see raske ja lootusetu üksindus, sest kaks inimest on füüsiliselt koos ja füüsilises kontaktis, kuid nad ei saa üksteisest aru – kumbki ei saa aru, kuidas saab teine sel moel reageerida – mõlemad ootavad teistsugust vastust. Mõlema sõnum lähtub vaatenurgast - Sinul ei ole põhjust sel moel reageerida – Mina ei ole teinud midagi sellist, et Sinul oleks põhjust selliseks informatsiooniks, selliseks info vahetuseks.

On tavaline, et vaimse kontakti poole püüdleja sisemine pinge läheb nii raskeks, et ta ei jaksa enam jätkata – tema ise vaigistab enda. On tavaline, et ka tema valib füüsilise tasandi - hääle tõstmise, ukse paugutamise, nutmise, vaikimise, sarkasmi, agressiivsuse – sel moel elab ta enese sisse kogunenud frustratsiooni välja ja proovib jõuda teiseni, teisele omases keeles.

On tavaline, et teise osapoole füüsiline vastus vaigistab teda – teise valikud on häirivalt ja ehmatavalt primitiivsed, kuid tõhusad – vihane ja allutav füüsiline reaktsioon, mida vürtsitab vaimse tasandi relvana kasutamine. See tähendab, et mitte üks tasand ei ole töökorras ja kahte inimest ühendav – teise käitumine ja valikud on ühes olemise peamise mõtte ära kaotanud – Mina ei ole oluline/ teine ei taha tegeliku Minuga koos olla.

On tavaline, et füüsiline tasand jääb peale ja vaimse tasandi teema ei leidnud avatud vastu võtmist, mõistmist ja sellele oodatud lahendust. Füüsilise tasandi kasutaja mõistab saabunud vaikust ja sellele järgnenud argiseid tegevusi nii, et teema on päevakorrast maas – teine tahtis lihtsalt ennast välja elada – olid tujud, olid päevad, oli kontrolli enda kätte tahtmine, oli soov mingi asja/ riietuse/ ehte/ kosmeetika järele, oli kasvatamatus jne.

Siis, kui erinevate informatsioonide konflikt on „lahenenud” – füüsilise tasandi kasutaja on ära tõestanud, et tema on see, kelle info on tõene ja peab – siis ootab ta, et senine lähedus on tagasi – endisega samasisuline kontakt on temale avatud, teda hoidev ja tema rolli tunnustav. Ta ei taha kogeda ega näha eraldatust ja piire ega tunda külmust ja välja jätmist. Tema eeldab, et kõik on korras ja „arusaamatus/ allumatus” seljataha jäetud – kaks on lähedased ja ühes.

See tähendab, et füüsilise tasandi kasutaja ootab ja tahab, et teine teeb selle, ühest suhtlemise vormist, teisel moel suhtlemise stiiliks ja seejärel esimeseks vormiks tagasi muutuva, sammu kaasa – tema tahab, et teine oleks temaga koguaeg sama. See on see, mida nimetatakse suhte selgitamiseks ja selle käigus, vajamineva tulemuse saavutamiseks, vajaminevaks vahendiks – seega, füüsilist ja vaimset vägivalda kogenu ise tingis selle, mis ja kuidas tema osaks sai.

Kui vaimse tasapinna kontakti vajanu on püüdnud teist panna ennast mõistma ja see on järjekordne samasisuline „suhte selgitamine”, mis toob kaasa samasuguse tulemuse, siis on pikaajalise harjutamise tagajärg see, et tema, jättes kõrvale enese, kui inimese vajadused, nõustub sellega ja võtab teisega ühte siduva rolli ja selle väljenduse tagasi – ta avab ennast teisele ja on õigel moel kogetav, sest tema teab, et mängu reeglid on sellised.

Seega võtab isikliku vaimse tasapinna vaigistanu omaks ja näitab ka välja, et füüsilise tasandi kasutaja vaatenurk, väited ja enese tõestus olid tõesed ja õiged. Tema ise oli see, kes sai asjadest valesti aru – teine selgitas ja väljendas, kuidas on tegelikkus ja asjad käivad – teisel on roll, kellel on õigus – temal on roll, kellel ei ole samasugust õigust ega samasisulisi õigusi – temal on kohustused ja tänulikkus, teise ees ja vastu. Tema on see, kes peab teise käest vabandust paluma, sest tema ei olnud teise vastu õige ega teise jaoks õigel moel koheldav, tema "kahtles" teises ja rikkus, oma tahtmistega, senise ära.

Siis, kui vaimse kontakti otsija jääb alla, kuid ta ei nõustu tulemusega või ei suuda seda ära seedida, siis ta kasutab tunde energiaid, et enese rahulolematust väljendada ja protsessi pikendada – lugu tuleb üle vaatamisele tagasi tuua, et teistsuguse tulemuseni jõuda. Kui see periood vaibub argise ühenduse teostamise ajal, siis pinna all köeb lahendamatus edasi – ilmnevad passiivse agressiivsuse, depressiooni, teisest eraldumise, vastumeelsuse jne märgid.

Sarnaste, püüdluste ja vaigistuste, alla surumiste tulemusel koguneb laava ja see purskub, mingil X hetkel, välja – Minu Mina informatsioon – Sinu suunaga - Sinu pärast – Mina tahan, Mina vajan, et Sina tunnistad ja arvestad – Mina olen oluline. Mina olen oluline Meie suhte alles olemiseks.

See on välja ütlemata tõde – kui Mina enam ei jaksa, ei vaiki ega vali, siis Meid enam ei ole – Mina astun selle seest välja. Mina olen see, kes kannab Meie suhte tegelikku eesmärki – kaks inimest, inimestena, koos – Sina püsid füüsilisel pinnal ja lähtud enese Minast, kui rollist – Sina unustad ja kaotad ära inimeste tasandi – Sina jätad kõrvale avatud ja töökorras vaimse ühenduse – Mina ei saa Sinu kõrval olla tegelikkusega kooskõlas – Mina ei saa, Sinuga ühes, inimesena kasvada – Sina tahad ja vajad, et Mina, Sinule – iseenda, Sinu ja Meie kohta valetaksin – Sina ei talu ega vali tõde - tegeliku iseenda ja enese poolt astutud sammude kohta.

Mida on kaua harjutatud, see õnnestub hästi – vaimse kontakti puudulikkus ja vaimse võimekuse vajaka jäämised toovad kaasa füüsilised reaktsioonid. Mida enam püüda, ennast ja enesele osaks saavat, selgitada. Mida rohkem avada tegelikkust – teise väljenduste ja olemiste vahetuid puudutusi ja tagajärgi, seda suuremaks kasvab vastupanu välja öeldule. See on informatsioon, millega ei ole füüsilise tasandi kasutajal, midagi peale hakata – Mina ei ole selline, Mina ei tee sel moel, Minul oli õigus sel moel väljendumiseks.

Vaimse kontakti samasisulise loomise ja selle toimimise suutmatus tähendab, et üks otsib teed ühisele, kui tervikule ja terviklikule inimesele pidava põhja loomiseks ja sellel toimetamiseks, kuid teine kasutab seda vaimse vägivalla teostamiseks – vaimse intelligentsuse tase võimaldab sõnade, hääle tooni ja suunatud intensiivsuse abil teoks teha vägivalla, mis ei jäta sinikaid ega vermeid, kuid mille jäljed on ka aastakümnete pärast kogetavad – rääkimata maha tallutud eneseteadlikkusest ja vääraks keeratud Minapildist.

Vaimsel ja füüsilisel tasandil kogetava, vaimse ja füüsilise, vägivalla selgitamine ja selle ära keelmine toob kaasa reaktsiooni, mis tähendab vaimse tasapinna häiritust füüsilises vormis. Füüsiliselt lõhutud ja ebaturvaliseks muutunud ühendus, mis on kogetav muutunud tähenduse ja suhtumisega, on kogumik informatsiooni, kõige selle kohta, milleks teine on võimeline – see on tõsi, see ei ole olnud eksitus ega kogemata tehtud – seda ei ole eluterve eirata/ eitada. 

Vaimse tasapinna suletus ja häiritus toob kaasa emotsionaalse külmuse, teist inimest vähendavad tegevused ja agressiivsed väljendused. See on selle inimese tegelikkus – tsiviliseeritud pealispind varjab vaimsete võimete puudujäägid – see näitab, millisena, ja kuidas on inimene võimeline, ja millises hulgas, töötlema ja vastu võtma temale antavat ja temale endale teada olevat informatsiooni ja, kuidas ta käsitleb selle teatavaks tegijat - nii iseennast, kui ka teist. See on oluline info selle kohta, millisel tasapinnal, kellena ja mille jaoks ja kuidas ta seda teeb.

Mina teen Sinule tahtlikult haiget – põhjustan ebamugavust, sest Sina teed sama Minule. Vaimne küündimatus on tajutav füüsiliselt – enese sees on kitsas ja häiriv olla, enese Mina on vale, tähelepanu valgustab liigselt ja informatsioon haavab – see on ülekohtune ja mõistmatu.

See on raskesti ja raskustega talutav koht, mille seest ei saa ära minna – informatsiooniga ei ole midagi peale hakata, seda ei taha ega saa tõeseks tunnistada – eneseteadlikkus ütleb, et see on vale – see ei käi Minu Mina kohta – jäätumine, vaimne halvatus – sel moel kogeb, seedimatut infot, ehmatava ja rahus olemist peatava pauguna väga väike ja/ või manipuleeriva käsitlemise teel vaimselt kängunud enesest mitteteadlik laps.

Aju lühisesse laskmisega samal ajal käivitub vastu reaktsioon – füüsilises Maailmas saavad teostatud füüsilised sammud, mille sisu on sama iseendaga kasutusel olevaga. Siis, kui inimene olemas oleva informatsiooniga toime ei tule, siis on temas vajadus selle info muutmise järele – see lõpetab vale ja häiriva seisundi, mille söömiskõlbmatu info põhjustab. Seega tuleb valel moel töötav ja valet informatsiooni edastav info allikas elimineerida, vallutada, enese kontrollile allutada.

Füüsiliselt reageeriv inimene annab ise endale võimaluse – Mina toon nähtavale uue informatsiooni ja Mina ise muudan olevat – see tähendab söödavaks tunnistatud, kuid tegelikkuses moonutatud/ kallutatud info, vaimsel ja füüsilisel viisil, kasutamist.

Mina ise muudan teist, enese/ teise/ ümbritsevate silmis – Mina muudan ja tõestan ennast, enese/ teise/ ümbritsevate silmis - Mina vähendan teise, enesest vähemaks - füüsilise tähelepanu ning füüsiliste sõnade ja enese keha liikumisega.

Teine allub, Minu poolt teostatud, suunavatele mõjutustele ja vastab neile – samastub Minu informatsiooniga. Kui ei samastu selgelt ja püsivalt, siis Mina kujutan teda sellisena ette, loon ka teistele temast sellise kujutluspildi ja Minu/ Meie poolt osutav tähelepanu tähendab, et tema ongi selline. Mida rohkem Mina ise informatsiooni toodan ja välja annan, seda tõesem see, Minu jaoks, on.

Mina valan ennast füüsiliselt välja – need on Minu tunnete väljendused – see on viha, et teine ise ei muutu/ see on ärritus, et teine ise oma informatsiooni ei muuda. Mina tean, et Minul on olemas informatsioon, mis ei ole sama teisega. Teine peab Minu, kui eraldiseisva suurusega ja Minu informatsiooniga arvestama ning selle alusel oma suhtumist Minusse muutma – enam tema ei tohi, Mind tema poolt valitud moel näidata ja kohelda – see ei ole kooskõlas Minu Minapildiga ega Minule kuuluva rolliga.

Vägivaldne keskkond tähendab inimesi, kes tegutsevad füüsilisel tasapinnal ning kasutavad vaimse tasapinna/ vaimse ja füüsilise tasapinna konfliktide lahendamiseks füüsilisi väljendusi. Üks kõige suuremaid vägivaldse suhtluse poolt põhjustatud hinge ahistuse hetk on kogemus, kui vägivaldne inimene õigustab vägivalda ja enesele olulise inimesega ei ole vägivallast vaba kontakt võimalik.

Inimeste vaheline ühendus jääb ära vaimse tasapinna väärkasutuse tagajärjel. Täidetakse rollist tulenevaid ülesandeid ning inimese täis kasvamatusest ja vaimse võimekuse puudulikkusest tulenevad vaimsed teemad heidetakse kõrvale, neid vähendatakse ning möödapääsmatuse korral lahendatakse neid vaimse ja füüsilise vägivallaga.

Füüsilise tasandi inimene ei saa aru enese kasutuses olevate suhte selgituste mallide mõjust ega ole nõus nende kasutusest loobuma. Kui inimeste vahelise sõnumi edastuse selgitamine puudutab vaimset tasandit – vajadus on inimese mõistmise ja inimesega arvestamise järele – siis füüsiliselt reageeriv inimene ei saa sellest aru.

Füüsilise tasandi kasutaja näeb enda reaktsiooni põhjust teises – tema ei saa aru väitest, et tema ise valib enese väljenduse – põhjus selleks on tema enda sees. Põhjus on tema kasutuses olev ja temale edastatud informatsioon ja selle vastuvõtlikkuse tase – kas üldse ja kui palju on ta enesest ja eneses toimuvast teadlik või ta keeldub enesega toimuvat mõistmast ning vastustab info, kohustab teist õigel moel ja õiget infot edastama, keeldub reaalsusest, muudab informatsiooni.

Füüsilise tasandi kasutaja ei saa aru, et tema poolt valitud ja teoks tehtud samm on energeetiline liikumine - see on jälg, mille tema jätab ühisesse - see mõjutab temaga koosolijaid - selles sammus sisalduv informatsioon on mitmekihiline. Selles sammus on näha ja tunda, kas ta hoiab ühist või ta lõhub/ kasutab seda - kellena tema selle sammu astus ja kelle vastu/ poole ta selle tegi. Selle sammu teinuna on reaalsuses näha see, miks tema selle tegi - mis oli tema eesmärk - kas ta soovis vähendada ja kasutas vägivalda või ta soovis luua enamat ja hoidis alles enesega koos oleva inimesega ühenduse, inimeste tasandil. 

Füüsilisel tasandil olija jaoks on füüsiliste lahenduste kasutamine oluline, nende ära keelamine tähendab abituks jäämist – teistmoodi ei osata – see tähendab, et teisiti ei ole võimalik. Enese lahenduse tegelik tagajärg ei huvita, sest see kaasnes vajaminevaga – lahendus oli mõeldud enese info edastamiseks ja teisele mõju avaldamiseks – see tähendab, et tagajärg on sõnumi adressaadi viga – tema on liiga tundlik, teine ise viis loo sinnamaani, et temaga pidi sel moel suhtlema. Kehtib põhi mõte – Kui Sina ei taha kogeda, siis Sina ära ise tee!

Samadel alustel suhtlejate jaoks on vägivald ja vähendamine normaalne, vahekordade selgitamise ja lahendamise tavalisus – suured inimesed on umbes 3-4 aastase lapse tasandil – ühiselt on õpitud ja ühiselt on jätkatud. Sellepärast ongi, vägivalla tõkestamiseks, kahe vahele piiride seadmine ja teisest kaugem kaugus ohtlikuna tajutavad – info ja selle mõju ei jõua teiseni – enesega seonduvat ei pääse muutma. Sõnu ja pilke saab ka kaugemalt teele panna ja pihta heita, kuid, kui teisele ei pääse füüsiliselt lähedale, siis ei saa seda teist sundida käitumist muutma/ lõpetama – seega ei saa enese jaoks valet informatsiooni teiseks muuta.

Siis, kui lapse vaimne tase ei olnud sõnaliselt ja info edastamise kohapealt osav, siis see tähendab, et suur inimene vajab füüsilist kontakti – vajab võimalust, kuidas jõuga teist muutuma sundida. Kui vaimne võimekus oli kasvanud, siis saab inimene kasutada mõlemat lahendust – ohutust kaugusest/ teistega ühes saata teele tähelepanu ja sõnade kogumi, et mõjutada – kui see ei aita või on võimalus tõhusamaks suunamiseks, siis läheb käiku füüsiline väljendus – kasutusele võetakse füüsiline kontakt.

Vägivaldset ja vähendavat suhtlemist teostavad keskkonnad annavad teada sellest, et neis olevad inimesed on jätkanud samasugust ja samasisulist info vahetust kogu elu, seega nad ei ole peatunud ega toimuvat mõtestanud – Miks Meie suhtleme sellisel viisil – Kes me oleme, kui Meie sel moel toimime? 

Koos olemine on võimalus, kuid inimesed teostavad selle – teevad selle teoks enese oskuste ja mõistmiste kohaselt. Mõjub naljakalt, kuid on tõsiseks tegevalt kurb, kui avada tegelikkus ja vaadata otsa tõele - 3-5 aastased lapsed mängivad suuri inimesi - elavad suure inimese elu, kasvatavad lapsi ja lahendavad suhtlust, mis ei ole kunagi suhteks kasvanud. Ollakse lapsed, kes ei mõista vaimse tasandi osatähtsust ja sisu ega näe/ taju/ tunne inimest, kui tervikut.

Marianne

15.10.2025.a

Suhtlemise tasand III - Sügavaim pind I

 

Vaimse ja füüsilise läheduse erinevus ja terviku moodustamise võimetus toob kaasa traagilised tagajärjed. Inimene jääb kinni suhtesse/ seotusesse, mis on võimalik, kuid jätab teda nälga – omal moel, teisega koos olles ja elades, ta sureb, elama jäädes.

Füüsiline lähedus tähendab, et teine inimene, kui füüsiline suurus, on samas - inimesed on koos ja ulatuvad üksteist puudutama – nad tajuvad teise keha soojust, näevad selle kuju, saavad puudutada selle tekstuure ning tunnevad selle lõhnu. Inimesed saav kõrvu istuda, käest kinni hoides kõndida, üksteisega intiimselt õrnusi vahetada, enesele pööratud tähelepanu osaks saada, vahetut kontakti teostades, teise reaktsioonidest osa saada. Teise kohal olemine annab ka endale võimaluse väljenduseks ja osa saamiseks ja iseenda kogemiseks.

Vaimne lähedus tähendab teise inimese tunnete ja mõttemaailma tajumist sellisena nagu need on avatud informatsioonina. Mina mõistan Sind on tajutav füüsiliselt – takistusi ei ole ees. Inimesed saavad üksteise naljadest aru, tajuvad ja mõistavad teist ilma sõnadeta. Neil ei ole vaja rääkida – piisab pilkude vahetusest, tajumisest, kui kõik on mõistetav – järgneb füüsiline reaktsioon, mis kinnitab tajutut. Piisab kõrvu istumisest, vastu nõjatumisest ja kaugusesse vaatamisest – jagatud hetkes ollakse tervikuna – miski ei eralda – midagi ei ole varjatud, peidetud ega moonutatud – kõik on selge.

Olles füüsiliselt lähedases kontaktis, kuid vaimselt eraldatutena/ erinevatena - tähendab vaimse tasapinna kontakti tegelikkuse tajumine külmuse, hüljatuse ja eraldatuse kogemist. Ollakse samas, kuid ei ulatuta teiseni – teine eirab/ teine ei saa aru/ teist häirib/ teine nimetab valeks/ teine keeldub/ teine nõuab enesega vastavust.

Proovides ennast väljendada ja mõistetavaks teha, näeb ja tõlgib füüsiliselt kontaktis olija lugu ahistamisena, häirivana, valena – see ei ole tema lugu ega teema. Tema ei ulatu selle tasapinnani – tema on emotsionaalselt suletud, vaimselt küündimatu, oma valiku teinud. 

Temal ei ole selliseid tundeid, tema väljendused ja enese edastus ei sünni läbi vaimse kontakti. Tema virutab kirvega, kaevab labidaga ja teeb möirgavat häält seal, kus on vaja õrnust, vaikust, kuulamist, sulandumist ja rahulikkust – inimene ei mõista edastatut selle sama tasandi teadlikkusega, millel sõnum, temale, on edastatud ja seega ta ka ei vasta sellele oodatud moel.

Füüsilisel tasapinnal olija ei saa aru, kuidas tema sõnad ja käitumine saavad teisele haiget teha, teist segada ja ühist lõhkuda. Tema jaoks ei ole teise inimese vaimse tasapinna mured, väljendused, soovid, valu tõsiselt võetavad.

Tema võib õppida käituma, kui robot – tingmärkide järgi taibata või ette ütlemise alusel poose sisse võtta ja nn õigeid sõnu lausuda, kuid need ei tule südamest ega loomulikult – need on kunstlikud, sest temas ei ole/ temas ei sünni impulssi, mis suunaks teda, iseennast sellisel moel väljendades, teisele sõnumit edastama.

Tema saab aru ja mõistab öelda selle kohta, mida ja kuidas tema ise tajub – füüsilisel pinnal aset leidev ühendus, kuid vaimse tasapinna ühendus jääb tema jaoks kaugeks – tema ei kasuta seda samal moel.

Ebakõla, kahe inimese loos, toob kaasa vajaduse, teisele selgeks teha, mida enese sees tuntakse ja kuidas on enesega lood ja mida oodatakse, kui olevas ja/ või olemas on informatsioon, mis mõjutab ennast väljendavat inimest ja ka temaga seotut. Tulemuseta püüd, jõuda sihile, toob kaasa frustratsiooni ja meeleheite ja katkise olemise – teine teeb edasi, teine kordab edasi, teine eirab – nii nagu ei olekski teisele, midagi öeldud ega oldagi, temalt, enesele vajamas ega olekski teine, midagi häirivat teinud.

Rõhu asetused, mis ja kuidas on oluline, on erinevad. Teine on, oma füüsilise pinna peal, enesega rahus – kui seal väljendatakse kokku kuulumist ja selle taseme toimist, siis on tema jaoks kõik ok – tema jaoks on vajamineva suurusega ja seotust märkiv ühendus olemas. Tema saab häiritud siis, kui sealses temale midagi keelatakse või teda kuidagi piiratakse – füüsiline takistus ja ebamugavus.

See tähendab, et kui kahe inimese vahelise seotuse vaimse tasapinna ühendust pannakse proovile – on jagatud enesele olulist ja enese sees toimuvat, kuid teine ei reageeri samal lainepikkusel, siis hoolimata füüsilisest lähedusest ollakse sellest teisest eraldi ja üksinda seismas. Teisega samas olemine ja kontakt taastub siis, kui astuda füüsilise väljenduste ja märkide Maailma, kuid vaimse tasandi lävepakk on teise jaoks liiga kõrge või ei saa too arugi, et ka see tasand on suhtes olemas ja kahe vahelise ühenduse jaoks oluline.

Vaimse tasapinna kaugem kaugus, teisest, tähendab, et füüsiline on vale – tegelikkusega kooskõlas olev välistab füüsilise, sest teine kasutab füüsilist kontakti vaimse eiramiseks või sellel tasandil haiget tegemiseks - haavamiseks, allutamiseks, vägivallaks, üksinda jätmisega karistamiseks ning seejuures peab seda kõike enese õiguseks ja pidava põhjusega tehtuks.

See ei ole selle loo ainus traagika – vaimse ja füüsilise tasapinna tegelikkus tuleb välja nendes kohtades, kus ollakse avalikus ruumis ja teistega koos. Inimese kaaslane seisab, inimesest, nähtavalt/ tajutavalt lahus – on selge, et ta ei taju oma kaaslast, et ta ei taha temaga seotust, et ta on võimeline samas olevate teistega ühinema ja sel moel enese kaaslase vastu olema – isegi, teistega samal moel, tema üle naerma, teda pilkama ja vähendama.

Selline käitumine annab teada, et vaimsel pinnal on ta Mina, kelle samme, füüsilises väljenduses, suunavad tema isiklikud vaimsed teemad. Tema käitumist ja valikuid aitab mõista see, et ta on sõltuv keskkonnas jagatavast tähelepanust ja sealses olevatest võimalustest. Seda sõltuvust iseloomustab see, et ta peab enese kaaslast selleks, kes põhjustab temale häbi ja võib tuua kaasa valed tagajärjed – seega ta lahutab ennast füüsiliselt, märgatavalt ja tajutavalt, enda jaoks valest ära.

Enese sees oleva vaimse teema lahendamatuse tõttu moodustab ta nähtava ühenduse sellega, kes on võimeline vaatama ja kohtlema teda halvasti – kaaslasega kaasneva, ka ettekujutatava, tähelepanu vältimine on ennast kaitsev samm. Seega on ta võimeline looma ühenduse sellega, kes annab temale vajamineva tähelepanu - õige Minana kohtlemise ja sellega kaasnevad võimalused.

Tema sees olev informatsioon ja ümbritseva tõlgendus suunavad teda väljenduma vastavalt sellele. See on põhjus, miks tema saab ühineda, kellegi teise vaatenurga ja tegevusega ning vaadata/ kohelda enda kaaslast samasugusena – vähemana ja valena ja naeruväärsena ja viha tekitajana jne.

Enese valiku teeb ta nähtavaks. Ta viib füüsilise tasapinna vastavaks vaimsega – tema ise tõukab kaaslase ära, tema ise hoiab teda enesest kaugel, tema ise naerab kaaslase üle, tema ise kasutab vähendavaid sõnu ja vägivaldset kohtlemist – ta teeb enda valiku kõigile nähtavaks ja kaaslasele kogetavaks.

Pärast tulevad tülid – Sina tegid Minule sel moel – Sina ei mõista Mind – Sinul on ükskõik – Sina olid vale. Mõlemad saavad nendele väidetele alla kirjutada ja need tõeseks tunnistada. Mõlemad olid loo osapooled ja mõlemad põhjustasid teise üleelamised – teine ei olnud õige – teine ei hoidnud ära – teine ei arvestanud – järelikult ei hooli ega mõista - järelikult ei ole oluline.

Üks ei talunud enese vaimse tasapinna teemat, mis kirjeldas füüsilises toimuvat ja seega valis ta endale lahenduse – Mina ei ole Sinuga, et vältida Mina olen selline` informatsiooni, mida edastatakse füüsiliselt tajutava tähelepanu ja kohtlemise kaudu. Seega kasutas ta teise olemas olemist, et enesele vajaminev saada – distantsi hoidmine, teise kohta välja öeldud info, teise vastane füüsiline käitumine – Mina olen selline` tõestamine.

See inimene, kes oli enese õhtu või elu kaaslasega väljas, koges seda, kuidas neid kahte ühendav side ära lõhuti – teine astus tema kõrvalt minema – teine käitus nii nagu olulise inimesega ei käituta – teine andis teada, et kaaslane ei ole temale oluline – teine andis teada, et tema on võimeline, teistega koos olles ja kõikide nähes, kaaslase üksinda jätma ning ise või lubama, kellelgi teisele, talle haiget teha ja teda vägivaldselt kohelda.

Füüsilise läheduse tasandil olija tunneb siduvaid tundeid siis, kui tema on teisega sellises kontekstis – tema on suunatud füüsilise läheduse väljendusele ja kasutamisele ja vastu ootamisele. See tähendab ka teise, kui objekti, haldamist ja omamist – Minu oma – keegi teine ei tohi füüsiliselt kasutada ega käsutada.

Vaimsel pinnal – Palun väga – Selle osaga tegele ise – Kuid ära Minu ajusid nussi – Mina ei ole selleks, et Sinu kapriisidega tegeleda – Ole nüüd tubli/ hea tüdruk ja jäta oma tujud – Ole mõistlik – Mida Sina saada tahad – Mida Sa tahad, et Mina Sinule ostan – Läheme nüüd voodisse ja Ma tõestan Sinule, kuidas Mina Sinust hoolin – Vaata nüüd ja näed ise, et Sina oled eksinud – See ei ole ju nii – Sina teed tühjast tüli – Mida Sina veel tahad – Sinul on kõik olemas – toit, riided, peavari ja oled saanud seda ning teist – Mida Sinule veel on vaja - Mina ei saa Sinust aru.

Pealispinnal püsimine on harjumus – keegi ei poe Sinule hinge ega vääna ajusid – on asjalik argipäev – on valitud suletus – füüsilise tasandi tegevused ja harjumused ning füüsilisel pinnal teostatud kontakt. Kuid selle all ja sees on tagasi lükatud kontaktid, hüljatud püüdlused, frustratsioon, lootusetus, tardumus – vaimse tasapinna kontakti ei ole, inimesele avatud kontakti ei ole. On rollide ühendus.

Appi karjed, füüsilise Maailma tunnete karussellid, sõltuvuslikud harjumused, adrenaliini pakkuvad tegevused, depressioon, enesetapmise mõtted ja katsed – see kõik tähendab õige tähelepanu puudust. Inimene ei saa aru, mis temaga toimub/ mis temaga valesti on/ miks tema teisega kokku ei sobi/ miks tema vale on/ miks tema ühtekuuluvust ei tunne ega näe/ miks teda ühte ei võeta/ miks teda ei mõisteta/ miks tema sõnadest ja soovidest aru ei saada/ miks tema teiseni ei ulatu.

Inimesed on ju emotsionaalsed – nad nutavad, naeravad, vihkavad, solvuvad, kardavad, karjuvad – nad väljendavad ennast, et enese sees aset leidvale ja enesega toimuvale väljund anda ja teisega kontakt luua. See on pealispinnal väljenduv vaimne tasand füüsilises vormis. Õpitud ja samastatav – kurbus toob kaasa pisara/ ärritus toob kaasa viha/ nali toob kaasa naeru – Mina mõistan Sind – Mina kogen endas ja vastan samaga.

Samaga vastamine ei tähenda mõistmist – mis on see, mida ja kuidas inimene läbi elab – milline on see info, mille ta on saanud ja mida ta töötleb – mida see tema jaoks tähendab - mida tema, sellel teekonnal, kogeb.

On tavaline, et inimesed lahendavad vaimseid teemasid füüsilisel pinnal – tee ennast korda/ jäta vesistamine/ no näed, ei olnudki vaja piriseda/ lõpeta ära/ söö midagi/ võta klaas kangemat/ kuula muusikat/ mine välja/ otsi seltskonda/ kui ei lõpeta, siis saad rusikat maitsta jne. Inimesed teevad ise ennast ja teisi füüsilisel tasapinnal korda – vahetavad või sunnivad, ennast/ teist, nähtaval olevat nägu/ rolli/ väljendust/ olemist vahetama – kasutavad selleks informatsiooni, vägivalda, manipulatsioone, sõltuvust tekitavaid aineid, maandvaid/ pinget pakkuvaid tegevusi.

Igal füüsilises Maailmas nähtavaks tehtud väljendusel on olemas põhjus – sellega kohtuja reageering sõltub sellest, kas inimene näeb teist inimest või näeb ta rolli ja millisel tasapinnal ta selle teise informatsiooni vastu võtab. Inimene ei kuule ega näe ega mõista teist, kui inimest, kui tema ise ei saa aru iseendast – temal puudub kontakt iseendaga. Tema püsib füüsilisel tasandil – toimib ja toimetab sealses, sest see on temale arusaadav ja tema kontrollile alluv.

Füüsilise tasandi inimene on võimeline kasutama - oma oskusi, teadmisi, teisele lähedal olemist ja inimeste tunnetamist, relvana – manipulatsioon, info muutmise ja muudetud/ varjatud info abil kurjade tegude tegemine vaimse tasandi raamides – teise aju krussi keeramine/ teadlikkuse muutmine/ hirmu all hoidmine/ tahte vastastele tegudele sundimine jne. Kõik selleks, et ise kasu saada, meelt lahutada, vastutusest vabaneda.

Füüsilise tasandi inimene on võimeline haiget tegema – parastades, ükskõikselt, siniseid/ veriseid jälgi jättes. Tema teeb haiget, sest tema teab, et tema teeb haiget – see on tema eesmärk. Tema kasutab vägivalda siis, kui tema annab teada, mis juhtub teisega, kui too ei ole kuulekas. Füüsiline reaktsioon on võimalus, kuidas väljendada eneses toimuvat ja sundida teist, õigetesse rööbastesse, tagasi pöörduma, et vältida, isiklikke, vaimse tasapinna ärritusi.

Vaimse tasapinna ja füüsilise tasandi ühendus tähendab teist, kes on sama iseendaga ja oluline – see tähendab, et informatiivse sõnumi edastaja ei taha, et tema poolne enese väljendus/ valik/ otsus oleks teisele kogetav valu, vähendamise ja vägivallana. Temal on oskus peatuda ja valida endale teine väljendus – sama informatsioon, teistmoodi edastatuna – sõnumiga samas on tunda teisest hoolimine ja teisega seotud ühise hoidmine.

Iseenda ja ühise eest vastutuse võtmine tähendab, et inimene ei muuda olulist informatsiooni ega peida seda ära – tema teab, et valel on hind – valikud ei ole tehtud tõesel pinnal ja tulemus mõjutab tegelikkust, vääras suunas liikuma. Hilisemaid parandusi on raskem teha. Tema on see, kes kannab tõe välja – see tee on avatud võimalused ja vabadus.

Püüd viia oma sõnum – Mina olen Mina, Mina olen meid kahte kokku siduvas rollis olev inimene, Mina tahan töökorras ühendatust, kõikides nendes osades, milles Mina ise teostan ühendatust – Mina vajan vaimse tasandi tõrgeteta töötavat ühendust. Enese sõnumi edastamise ebaõnnestumine võib viia purseteni – valu ja jõuetuse välja näitamiseni. Selle taga on pikaajaline lahendamatus - Miks Sina ei saa Minust aru – Miks Sina ei mõista Mind – Miks Sina ei arvesta Minuga – Miks Sina Mind tasalülitad.

Vastuseid saamata ja enesele vajamineva kontakti saavutamatus tähendab valena ja vägivallana kogetavat seotust. Loo teine osapool takistab katsed/ nimetab need valedeks/ hülgab algatused/ valetab enese kavatsuste kohta/ väidab, et on olemas, kuid ei saada aru või ei hinnata neid/ seab tingimused/ kasutab vägivalda ja vähendamist/ karistab vaikusega/ hirmutab kontakti lõpetamisega/ nimetab saadu võlaks jne.

Füüsilisel tasapinnal olija lahendab erinevusi ja vastuolusid Minana – tema ei ole teisega ühendatud, teist, kui eraldi seisvat suurust, mõistvalt ja toetavalt. Tema kasutab vaimset tasandit samasuguse füüsilise vahendina, et enese eest seista ja enesele võit koju tuua – tema informatsioon on tõene – tema suhtlustasand on õige – Ei ole siin midagi enese tähtsusega vehklemist – keegi ei ole selleks luba andnud!

Marianne

14.10.2025.a

Vundament VII - Iseendaga tervik

 

Ajal, mil tunded tulevad esimesi kordi sõnumeid tooma, on laps piiratud kohas. Laps saab osa, kuid ei saa ise ennast nähtavaks teha – temale ei ole vahetut tagasisidet ega lahendust. Siis, kui kõhus oldud ajas on olnud üleelamisi, ennast ümbritsevas aset leidva tõttu, siis on lapsel juba kaasas pagas, milles sisalduv ilmneb tema nähtava teekonna algusest peale.

Tunded tulevad sõnumeid tooma – situatsioonis ja kogemuses sisalduv informatsioon on samasisuline – laps annab enesele osaks saavast ja enesega seonduvast iseendale teada. Peale sündimist on lugu muutunud – nüüd on laps võimeline enamaks – füüsilised reaktsioonid, mida ei saa eirata – last ei saa kõrvale jätta – lapsega peab olema ja lapse jaoks peab olema.

Siis, kui laps annab teada oma vajadustest, siis saab ta abi lähedal olevatelt. Segasest olemisest ja sõnatust teada andev laps ootab lähedal olijalt vastust selle kohta, mida laps vajab selleks, et tema rahu taastuks. Lähedal seisev annab seletuse ja lahendused – tema võtab lapsega seonduva eest vastutuse, selles osas, mida ja kuidas laps ise ei saa ega oska.

Siis, kui lapsel on juba olemas kogemus välises asuva teise osatähtsuse kohta ja korraga jääb see oluline lüli ära või töötab tõrgetega, siis hakkab laps vajama - seda teist, kes oleks tema jaoks olemas ja on töökorras.

Siit saab alguse tähelepanu sõltuvus – on vajadus anda teisele teada, et endaga on midagi valesti või midagi leiab enese sees aset – on füüsilised ja on vaimsed teemad. On vajadus äratada teise tähelepanu. On vajadus omada teist. On vajadus tagada enesele vastav. On vajadus omada seda teist, kes mõistab ja tõlgendab ja lahendab õigesti – nii nagu laps tundis, mõistis ja vajas.

Vajadus saab alguse ja kasvab ajas selle tõttu, et lapsega koos olija eirab, vastustab ning keeldub mõistmast ja arvestamast lapsega toimuvat ja lapsega seonduvat. Teine võib ära käia ja ära olla ning teine saab endiselt olemas olla, kuid ta ei reageeri koheselt, teeb seda viibega, karjub lapse peale, lööb teda, sakutab, raputab, vaikib, teeb tahtlikult valesti või jätab vajaduse lahendamata.

See tähendab, et laps ja teine on samas, kuid erinevatel tasanditel – laps, oma sõnumiga, ei ulatu teiseni sel moel, et teine selle rahus ja vabadusega vastu võtaks. Lapse asjakohane kutse, märku andmine, küsimine saab vastuseks mitteadekvaatse reaktsiooni – see ei ole vastav lapsele – see ei lahenda lapse teemat ära – see põhjustab järgmise teema.

Laps vajab teistsugust kohtlemist ja enesesse suhtumist, kuid ta on sõltuv – kedagi teist ei ole ja laps ise ei saa. Laps, kes seisab enese eest, püüab ennast ära seletada, et saavutada enesega vastav reageerimine. Laps, kelle osaks on saanud karm kohtlemine, püüab, mitte vajades, tähelepanu saada – Mina olen õige/ sobiv – Mina ei vaja/ ei tekita probleeme. Laps teeb seda selleks, et vältida negatiivset kohtlemist, kuid ega tema teemad sellega lahendatud saa. Laps vaigistab ise enda – ta ei küsi teise käest ega anna tollele märku – ta on üksinda – ta otsib lahendusi enesele võimalikust – tema ise ja ümbritsev.

Tunded, mis sellises olukorras tulevad sõnumeid tooma, annavad teada lapsele osaks saavast tegelikkusest. Minule on võimalik see/ Minule ei ole seda/ Mina vajan sel moel, kuid selles kohas ei ole see võimalik/ Minule on oluline see, kuid sellega ei arvestata.

See on enesega seonduva kaardistamine – vajadused ja võimalused, ümbritsevas võimalik, lähedus teisega ja teisele olulisus, mingid teised lahendused ja võimalused, kellegi teise olemas olemine, enese ressursid ja tugevused, kuidas olla ja saada ise. Tunded on info kogumise tööriist, et nende töötlemise järel panna paika enese valikud, võtta vastu enese otsused ja astuda ise enda samm.

See laps, kes suletud süsteemis olevana, vajab enesega seonduvale lahendust ja otsib enesele osaks saavast välja pääsu, võtab kogu loo eest vastutuse enese peale - Mina olen olnud vale ja teinud valesti – Minul ei peaks olema vajadusi, Mina ei tohi teise käest küsida, Mina ei tohi teha enesest teise teemat.

Vastutuse võtmine tähendab, et lugu läheb valedesse rööbastesse. Tõde on selles, et last on sinna suunatud – teise inimese osa ja põhjused on välja jäänud, kõrvale jäetud ja teiseks muudetud. Lapse vajadused on kohased – teine ei taha nendega tegeleda/ teine ei taha seda teha siis, kui laps vastust ootab/ teine ei taha olla lapse jaoks see, kes lapsega arvestab ja lapse jaoks olemas on. Laps ja tollega seonduv on teise jaoks valed ja ülekohtused.

Tegelikkus – lapsel on õigus enese ja enesega seonduva kohta käiva info edastamisele ja sellele, et seda informatsiooni võetakse tõesena ja sellega arvestatakse nii nagu laps sellest teada annab – ilma põhilist muutva tagasideta ja olulist teiseks tegevate lahendusteta.

Algne teema – kahe inimese vaheline seotus - lapse olulisus ja lähedus teisega – sõltumine sellest inimesest, kes kasutas seda olukorda kurjalt ära, sest tegi lapse enese tähelepanust sõltuvaks – saad siis, kui Mina otsustan – saad selle, mille Mina otsustan – saad sellisena, millisena Mina valin. Mina sõnumi edastamine – Mina olen oluline – Mina olen tähtis – Sina sõltud Minust – anna teada, et mõistad ja kuuletud.

See lugu toob kaasa tagajärjed – sellele loole järgnev on kaasuv – seda ei oleks saanud olema, kui ei oleks olnud seda kohta, kus pidi andma endale teistsugused lahendused, asendama teist ning kompenseerima vajamineva. Jäi ära eluterve kasvamise periood – vajadused, mis on elulised ja olulised, leiavad aktsepteeriva ja väärikust säilitava vastuse. Selle asemel vaadati loole vääriti ja aktsepteerimatult – pole õigust ise ennast tähtsaks teha.

Selle loo kõige raskemine mõistetav tagajärg on see, et inimene on teinud ise endale selgeks - Minu tunded ei tähenda enam enesele olulist informatsiooni, vaid midagi sellist, mis vajab teise sekkumist – tunded vajavad teise inimese tähelepanu, sest need on seisund, mis vajab muutuseks/ muutmiseks/ lahenduseks teistsugust informatsiooni – seisund muutub siis, kui info on muutunud – teisel tuleb edastada/ nähtavaks teha teine informatsioon.

See tähendab, et inimene on jäänud väga väikese lapse tasandile kinni – tema tegeleb enese jaoks sõnastatud vajaduse ilmnedes sellele vajamineva lahenduse tagamisega. Iseenda infotunni sisse on vaja teist inimest, kes võtaks vajamineva lahenduse tagamise enda kanda – teine mõistab ja tõlgendab, mida inimene tunneb ja vajab – teine annab täpselt formuleeritud tagasiside - teine arvestab ja annab õige lahenduse.

Möödunus tähendas see seda, et - kui oli palav, siis võeti riideid vähemaks – kui mähkmed olid märjad, siis vahetati need ära – kui kõht oli tühi, siis söödeti see täis – kui tunti hirmu või igavust või valu, siis lohutati, tegeleti, otsiti üles põhjus. Teine oli olemas vajamineval moel – põhjus leidis sellise lahenduse nagu laps ise oleks selle ette võtnud ja teoks teinud.

Vaimne, ühe ja sama tasapinna ühendus tähendab avatud, takistusteta ja moonutusteta mõistmist – õiget tagasipeegeldust. Vaimsel tasapinnal suhtlemise võimetus tähendab, et kogu info edastuse võimalus on suletud, info võetakse vastu takistustega ja seda tõlgendatatakse moonutustega – tulemuseks valel moel teostatud tagasipeegeldus. Laps teab, et tema ei oleks sellise lahenduse valinud ega ise sel moel teoks teinud – see ei lahendanud tema teemat ära, see tõi kaasa tagajärjed.

Olevikus tähendab see seda, et – kui tuntakse kurbust, siis tahab inimene, et teda lohutatakse – kui tuntakse valu, siis inimene ei taha, et tema üle nalja tehakse – kui tuntakse hirmu, siis tahab inimene, et teda ei jäetaks üksinda.

Inimene otsib sedasama, mida möödunus – enese mõistmist ja enesega arvestamist, kuid tegeledes tagajärjega, jätab ta otsa vaatamata sellele, mis on kurbuse, valu ja hirmu põhjus – kus on algus, mille kohta tunne toob sõnumi.

Tunde keeles edastatud sõnum tähendab, et inimene ei ole teadlikult olevas hetkes, ta ei ole informatsioonile avatud, ta võtab vastu seda valikuliselt/ rollis olevana, temale edastatud info on pealis pinnal moonutatuna, edastajal/ nähtavaks tegijal on varjatud eesmärk ja tegevus käsil. See on väikese lapse info kogumise tasandi sõnum, mis haarab endasse ka lapse jaoks varju jääva ja tema eest varjatu.

Alateadvusesse kinnistunud reaktsioon on enesele antud lahendusest sündinud mustri käivitumine - enesega seonduva tähenduse vajadus suunab lahenduse automaatsust – aktiveerunud tunne tähendab, et inimese Mina tunneb häiritust – seega on vaja Olulist teist, et too annaks kinnituse, seletuse, toetuse – oluline on, et teine saaks aru – see ei ole inimese jaoks õige informatsioon – tema ei ole sellega arvestanud/ see ei sobi temale/ temal ei ole sellega midagi peale hakata/ see sunnib teda tegudeks, mida ta ei taha teha/ see näitab teda sellisena, kes ta ei ole- kellena ta olla ei taha. Oluline on, et teine teeb muudatuse ja edastab inimesele õige ja sobiva info.

Möödunud aja vajadus, mis on üle võtnud uusi valdkondi, kuid mille sisu on sama möödunuga – traumaatiline kogemus – vale tasandi ühendus, enesega mitte arvestamine, hoolimatus, eiramine, vägivald. Möödunu vajadus tähendab, et inimene kukub tagasi möödunusse – Mina sellisena, Teine sellisena – teise osa Minu loos.

Täis kasvamine - Mina olen eraldi seisev ja autonoomne üksus – Minul ei ole vaja teist, et enese kohta olulist teada saada või enesega toimuva kohta kinnitust saada. On täiesti ohutu ja normaalne, ise ja enese sees, käia kogu enese poolt vastu võetud ja kokku kogutud info töötlemise protsess läbi, et jõuda enesega kooskõlas oleva otsuseni.

Mõistmine, et automaatne vajadus, tähelepanu ja enese jaoks olemas oleva teise järele, tähendas signaali - Minu teema, mis vajab teise osalust = Teise teema. Teise puudu jäämine ja/ või teise tõrkumine käivitasid tunded, mis tõid kohale informatsiooni selle kohta, mis ja kuidas on või ei ole enesele võimalik – teise olemas olemine ja teise töökindlus.

Möödunu hetked – laps andis endast teada, kuid teist ei tulnud, teine ei reageerinud, teine reageeris valesti – teine ei lahendanud lugu ära. Minu sees – Minu teema – Mina ei vaja enesele laiendatud Mina. Minu teemad on Minu teemad.

Selles kohas läheb vägivaldsest minevikust tuleva inimese teekond rappa – need Minu teemad, mille eest tema vastutuse võtnud on, ei tähendas kõiges ja tervenisti tema teemasid. Inimene ei saa üksinda ära lahendada ühist. Inimene ei saa ära lahendada teise inimese isiklikke komistuskive. Vägivaldset ja manipuleerivat käsitlust kogenud inimene usub, et tema peab ühise korda tegema, tema peab teise jaoks õigena olema ja tema vastutab ühises aset leidva eest.

Laps, kelle elulised ja arenguga kaasnevad vajadused seatakse kahtluse alla ja nende saamiseks esitatakse tingimused, arvab, et temas endas on sees see viga, miks temale olulise lahendus sellisel moel aset leiab. Laps vajab sellelt, kes on rollide ühenduse tõttu see, kes lapsega seonduva eest vastutab ning kes on andnud teada/ mõista, et peab seda tegema ja on seda tegemas.

Enesest märku andnuna – Mina vajan, Mina vajan teisiti, seda Mina ei taha - ei võta, teine, lapse informatsiooni vastu ega tõesena – Sina said, Sina ei peagi saama, Sina oled tänamatu, tee siis ise. See tähendab, et lugu on läinud tavapärasest Ema/ Isa/ Lapse suhtlemisest mujale – vanem edastab lapsele informatsiooni - mida on muudetud/ millel on varjatud eesmärk/ mida ei edasta see, kellega koos ollakse/ mida ei edastata sellele, kellega koos ollakse.

See tähendab, et vanem ei nõustu enesele osaks saavaga – tema tahab/ vajab midagi teisiti ning ta ei ole võtnud vastutust, vaid täidab kohustust. See tähendab, et vanem on rolliMinana – tema teadlikkus iseendast on Mina olen selline` - kui õige Mina olen` kinnitust ei ole ega tule, kui teistsuguse Mina kohta on info, siis vanem tahab enese lugu õigeks teha – enne, kui tema ise, midagi teeb või kuidagi on, lapse jaoks ja lapse pärast, peab laps andma vanemale vajamineva Mina kinnituse.

Inimene saab jääda sellisest lahendusest sõltuvusse – ta jääb kordama ja ise looma sellist situatsiooni, kus laps peab temale vajamineva kinnituse andma – inimene on Hea/ Austust vääriv/ Tubli/ Toetav/ Töökas Ema. 

Kõik see näitab, et inimene ei ole ise endast teadlik – tema Mina on muutuv ja muudetav teiste poolt. Inimene ei ole võimeline võtma vastu tõest informatsiooni – ta ei ole valmis võtma vastutust enese poolt tehtu ja tegemata jäetu eest. Selle asemel annab ta info, kuidas teda, vastu vaidlematute faktide alusel, tuleb vaadata ja kohelda – Sina oled söögi, peavarju ja riided saanud – Sina oled selle kõik ära kasutanud – vaadates Mind ja rääkides Minu kohta teistsugust juttu, oled tänamatu – oled vale, sest valetad. Inimene, kes võitleb Õige Mina nimel ja Vale Mina vastu, kasutab vähendamist ja vägivalda – vaimne teema lahendatakse füüsilisel teel.

Vägivaldne kohtlemine ja vähendav suhtumine tähendab, et elulistest vajadustest ja ühes olemise headest tavadest saab kaup ja relv. Loo teine osapool annab teada, et tema, lihtsalt ja niisama, ei pea – tema valib siis, kui laps on tema jaoks sobiv ja õige – kui laps tunnistab vanemat õigena ja käitub temaga vastavalt.

See on olukorra ära kasutamine – sõltumine, elulistes ja olme vajadustes ning võimetus ära minna, toob kaasa detovtšina – suurem inimene kasutab pealt nähtut ja enese peal kogetut – ta kordab enesele osaks saanut ning keeldub enese kontrolli all olevaid ressursse jagamast. Inimliku ja austava käitumise kogemine ei ole enam õigus. Inimene annab ja loob endale põhjuse, mille alusel saab haiget teha, vaimselt ja füüsiliselt – seda tegevust ei ole õigus temale keelata ega teda tegemast takistada.

Selline käitumine tähendab, et sel moel valiv ja väljenduv inimene on kinni väga sügaval möödunus – tema ise vajab enesele õiget tähelepanu ja enese sees olevale segadusele lahendust. See tähendab, et oleva aja Laps peab olema, oleva aja suure inimese jaoks, Oluline teine, ajal, mil laps ootab selle sama inimese, kui Ema/ Isa, käest ise sama – ootab ja vajab ka vanemaga seonduva info töötlemise jaoks.

Selle asemel, et vaadata lugu olevas ajas, oleva aja rollide alusel ning lahendada kogu olemas oleva info alusel – teeb vanem ühisest loost isikliku – sellest saab tema süsteem, milles Ema/ Isa rollis olev inimene tõestab ja omab enesele õigust ja iseendale tähtsust – tema on vaieldamatult Oluline – teised peavad temaga arvestama – teised ei saa temast mööda vaadata.

Sama möödunuga – laps oli, kuid temaga ei arvestatud, temast vaadati mööda, teda jäeti ilma, teda sunniti, temaga oldi vägivaldsed. Lapse kohta kasutusel olnud info ei olnud vastavuses lapse vanusega, lapse teadlikkusega, lapse tegelikkusega – lapse kohta oli kasutusel informatsioon, mis võimaldas temale valitu ja osaks saava ning kaotas ära võimalused, kuidas laps oleks saanud olla kooskõlas enese tegelikkusega.

Enese eest vastutuse võtnud inimene teab, kes, tema ise, teatud suhtes/ teatud loo sees on – õigused, kohustused, vastustus – ühine 50% ja 50%, isiklik 1-100% - sõltub vanusest ning teadlikkuse ja oskuste baasist. Oluline on inimese analüüsivõime ja isiklike sammude eest võetud vastutus – info vaba vool – sissetuleva info, takistuste ja moonutusteta, töötlus.

Info koos Sina suunaga – Mina tahtsin, kuid Sina ei võimaldanud – Sinu pärast Mina ei saanud – Sinu pärast Mina pidin. Mängus on enese tunde häirituse väljendamine – selle asemel, et anda info, mida tegelikult mõeldi ja öelda taheti – Minul on Sinuga ebamugav, ebaturvaline – Mina tunnen ennast halvasti ja sellepärast ei taha Sinule hea olla – Mina tahan Sinule tagasi teha – Mina tunnen ennast halvemini ja näen ennast Sinust vähemana – Mina ei taha Sinuga koos olla – Mina olen väsinud – Mina ei julge ära öelda, kuid ei taha olla/ teha jne.

Ka Sinu suund, mis on üle võlli lennanud, on pärit möödunust – Sinu osa Minu loos – see on seal olemas. Vägivaldse keskkonna omadus – ükskõik, mida ja kuidas ollakse teise vastu ja teisega seonduvas teinud – teine ise põhjustas selle. Võimetus jõuda, ühises loos, mõlema osapoole eraldamiseni - sel moel, et teine on loo sees olemas ja sellena, kelle rollis ta teisega seotud on – teine tunnistab enese sammud enese omadeks ja nende tagajärjed enese vastutuseks, et rikutud tasakaal taastada.

Üle võlli tähendab, et Sina ja Mina lugu lahendatakse pealmisel pinnal – vaieldakse selle üle, kelle informatsiooniga peab arvestama ja, kelle omaga mitte. Mõlema omaga arvestama ei pea, sest see rikub selle mängu ära – see mäng on mõeldud olulisima ja tähtsaima välja selgitamiseks ning ära tõestatud tulemuse järgimiseks. 

Seega tegelevad kõik sellega, et proovivad enese ja/ või kellegi teise Olulisust ja Tähtsust ära tõestada ning üritavad, kellegi teise tähtsuse vaidlustada ning olulisuse tühistada. Kui Oluline on välja selgitatud, siis on mäng läbi. Kaotaja taastab tasakaalu – näitab, et tema info oli ja on vale ning, et selle oluliseks nimetamine ja sellega arvestama sundimine oli teis(t)ele liiga tegemine.

See tähendab, et see teema, mis põhjustas alguse, jääb lahendamata. Tahtes ühises loos selgust saada, käivitub automaatselt Tähtsuse ja Olulisuse Mäng – Sina - teise poole pööratud näpp tõlgendatakse süüdistamiseks ja ülekohtuks, mis annab võimaluse võtta kasutusele manöövri – ollakse Ohver, sest tehakse liiga – järelikult on teine Süüdlane, kes peab loo korda tegema – võtma vastutuse enese kanda. Ohver saab kasutada vägivaldseid ja manipuleerivaid võtteid, et sundida süüdlaseks nimetatut Süüdlase rolli.

Lapse sõnumis – Sinu osa loos – mida laps edastab möödunud aja Emale/ Isale ja/ või oleva aja Olulisele teisele - tähendab, et möödunus oli kogemus – Mina ei olnud oluline – Minu tähtsus vähenes – Minul oli hirm iseenda toimetuleku pärast – Mina ei saanud üksinda – Mina vajasin Sind – Mina sõltusin Sinust. Mina olen oluline = Minu jaoks on olemas see, mida ja kuidas Mina vajan.

Olevas ajas möödunu avanemine tähendab alateadvuse poolt ettepandud silmaklappe – inimene kogeb ennast väga väikese lapsena ja näeb enese vähenenud olulisust – alasti ja ehe hirm, mis toob kaasa möödunud aja lahendused, asendused ja kompenseerimised. Seda kõike selle asemel, et võtta vastu kogu informatsioon ja näha, enese loos, enese vastutust – oleva aja suurusele vastavalt.

Enese vastutus on aru saada, et teisele ei ole seotus, sellisel tasandil, oluline – ei ole samal moel tähtis. Enese vastutus on aru saada, et teine ei taha koos olla. Enese vastutus on aru saada, et teine annab moonutatud ja tõele mitte vastavat informatsiooni. Enese vastustu on võtta olemas olev informatsioon vastu ja mitte sundida, teist, seda muutma.

Täpsustamaks (võimaluse olemas olemisel), nähtavaks tehtut, võib ja saab üle küsida, et kas see ongi see, mida ja kuidas teine mõtles, et tema ise tahab ja vajab, et oleks. Teisele võimaluse andmine, et kinnitada või järele mõelda, et seejärel avatud ja aus vastus anda. Teisele võimaluse andmine tähendab informatsiooniga tegelemist ja selle tõeseks tunnistamist.

Üle küsimine ja teisele tähelepanu pööramine on koht, kus saab panna metsa – möödunus eitas vanem enese tegelikkust – ei tunnistanud otse ega avalikult – väitis, et andis ja tegi – et nagu on ja tema tahab. Väitis, et laps ise on tekitanud raskusi ja kui laps on õige, siis saab too vanemaga ühes edasi olla. Vajadus sundis uskuma ja jätkama nii nagu oleks vajaminev olemas ja nähtaval püsinud informatsioon valeks osutunud.

Pealispinnal öeldud sõnad, ilma neile vastavate sammudeta, maksavad palju – kui neid tõeks uskuda, siis see tähendab sulgeda ennast suhtesse, milles teisel on võimalik vägivaldne ja manipuleeriv olla.

Mitte üks ühendus ja mitte üks teine ei saa olla hinnalisem enesele osaks saavast kohtlemisest ja suhtumisest. Vägivaldne seotus tähendab, et kunagi ei olda teisega sama ega võrdne – alati vähem ja haavatav – teine omab seotust ning võib teha seda, mida ja kuidas tema tahab – tema olulisus ja tähtsus annab temale selle võimaluse, mida ta kasutab siis, kui näeb enese Minale ohtu või tähelepanu sõltuvusest tingitult tahab Minale kinnitust saada.

Enese vastutus on teha vahet reaalsel vägivallal ja sellel, mida tõlgendatakse vägivallana – Ei ja piirid. Teine teab enese kohta ja enese võimalusi, kui on näha, et teine tegeleb enesele olulisega (on andnud selle kohta ka märku) – siis Mina ootan, kui info on oluline, kuni teisel on aega Minule.

Kui teine on andnud teada, et selles kohas ta toetab, kuid teises kohas ta seda ei tee, sest see ei ole temale võimalik, kuid ta saab aru ja mõistab teekonda – teine tunnistab lähedust ja ühenduse olulisust. Siis on enese vastutus Ei-lise vastuse peale mitte solvuda – solvumine on enesega mitte arvestamise ja läbi rääkimise võimetuse kogemine. Suure inimesena solvumine tähendab väikese lapse tasandit ja Mina olen selline` kaotust – seega on oluline teadvustada – kes, kelle peale ja miks solvus.

Inimene on sõltuv tähelepanust - tähelepanu vajaduse ilmnemine tähendab, et inimene tahab enese kogemuse kogeda läbi, tähelepanu saatel – Sinu kogemus, Sinu tunne, Sina oled kurb/ vihane/ õnnelik – Mina näen ja Mina mõistan. Tähelepanu vajaduses ilmneb õige peegelduse vajadus.

See ei tähenda, et inimene oleks siis, teise tähelepanu saatel, rohkem kurb/ õnnelik/ vihane. See lihtsalt tähendab, et temaga, kui väikese lapsega, on siis lood õigesti – teine on temaga, teine ja tema ühendavad ennast – tema on teisele oluline – teine täidab oma funktsiooni. See on olulise hetke ühes jagamine – teine saab temast aru, teine mõistab teda – ollakse lähedased – rollide ühendus on olemas olevale infole, mida ei muudeta ega vastustata, avatud tasandil.

Möödunus oli ühes olemine suhtlus, mis püsis välises – püsis pinna peal – sees toimuvat hoiti varjus. Seda seni, kuni keegi vallandas tunnetekarusselli – Mina, Minuga toimuv, sest Sina – aita Minul leida lahendus – tee midagi, et Mina enam ei peaks tundma st enese sees häiritust kogema – tee midagi, et Minul oleks võimalus asendada üks tunne teisega. Kõik see, selle asemel, et mõista enese lämbumise süüd – esimese tunde sõnumit.

Vägivaldse ja manipuleeriva seotuse olemas olemisest annab teada see, kui saadav tähelepanu pidurdab tegeliku teekonna – inimene jääb ühendatust ja Mina olen selline` olemist vajama/ nautima ega pruugi edasi kõndida. Tema jaoks oluline on tähtsuse tunnistamise kogemus – seotus on olemas ja töötab õigel moel.

Tegelik, inimesena kõnnitav, teekond tähendab seda, et kui tunde sõnum jõuab kohale, siis tuleb teha peatus – Mis on see, mida Mina endale ütlen – Mis on see, mida Mina, enese/ enesega seonduva kohta, teada sain – Mina oskan seda/ Mina kohtasin raskust/ Minule meeldib see/ Minule on Minu osalus oluline/ Mina ei saa teisega arvestada/ Minule valetatakse/ Minul tuleb otsus teha/ Mina ei ole teisest samal kaugusel/ Teine ei arvesta Minu infoga jne.

Enese kohta käiva info vastu võtmine tähendab enese mõistmist – enesest aru saamine ilmneb välja hingamisega – keha vabaneb kinni hoitud situatsioonist – sellele järgneb ilma vajaduseta edasi minemine – ei ole vaja asendada ega kompenseerida ega teisega ühendust moodustada – info oli enese kohta ja enesele – enesega terviku moodustamine ja kogemine – rahulolu, vaikus, rõõm.

Pooleli jäänud teekonnad tähendavad oskamatust, jätkata, ja võimetust, tegelikkusele vastavat informatsiooni situatsiooni juurde lisada. Need on sellised lood, mille kohta on otsus tehtud – Minu viga, Minu vastutus, et tulemus selline sai. Mõistmine – kogemus sai selline – see ei olnud tulemus – Mina ei jää ega jäänud selliseks nagu selles kogemuse olema saamise ja kogemise hetkel olin – Mina ise olen sellest kogemusest ja seal kasutusel olnust edasi kasvanud.

See on mõistmine – Minus ei ole ega ole olnud viga – möödunus olid Minu jaoks olemas sellised võimalused ja valikud – olevas on võimalik teisiti. Mina ei jäta vastutust teisele. Teine asub väljaspool Mind – Mina saan olla teisega seotud, kuid Mina ei ole teisega ühendatud – Mina olen eraldi suurus – Mina seisan teisest eraldi. Mina töötlen enese informatsiooni iseenda teadlikkuse alusel ja teen seda iseenda jaoks - Minu tunne on Minule oluline - see vabastab, sest hoiab Mind õigel kursil ja tegelikkusega arvestavalt.

Marianne

11.10.2025.a

Suhtlemise tasand II - See ei ole nii nagu näib

 

Perekond tähendab erinevaid inimesi ühte siduvaid rolle. Inimestel võivad lähedaselt siduvad rollid olla kanda, kuid need ei päde, kui inimene seisab, teisest, kaugemal kaugusel ja vaatab loole teistmoodi – tema ei tee sellest loost enese tõtt, temas ei ole neid tundeid, neid soove, neid vajadusi, mida rollide ühendus eeldab olevat või annab võimaluse anda, jagada ja vastu võtta. Temal ei ole neid üldse või ei ole konkreetse inimesega.

Erinev läheduse aste ja erinev olulisus on tuntav ja nähtav – teine ei ole enesega sama – teiseni ei ulatu, teise peale ei saa kindel olla, teine kaob ära, teine muutub teiseks - Miks Sina Minu elus oled, kui Sina ei vaata ega kohtle Mind, Minu rolli, kui iseendaga, vastavalt, ei anna Minule lubatud Maailma ja selle võimalusi?

Ühes olemisse suhtumise erinevus toob kaasa tasakaalust väljas olemise – ühte ainsat ja paika pidavat selgust ei ole. Räägitakse, et on olemas, näidatakse, et on olemas, kuid tegelikkuses ei ole võimalik, millelegi ega kellelegi kindel olla. Vaheldumine tähendab kaotuse kogemusi – hoolimata sellest, et järgmisel hetkel saab olemas olla – on olemas teadmine, et järjekordne kaotus/ ära võtmine leiab aset.

Igas vanuses inimene vajab kindlat korda ja pidavat põhja – selgust - Mis on see, mis on olemas, tema jaoks, tegelikkuses. Vägivaldses keskkonnas on üks ja ainus asi, millele saab kindel olla – korduv vägivald, korduv vähendamine, korduv valu tegemine, korduv lahti ütlemine, korduv ilma jätmine – informatsiooni vahetus tähendab kahe vahelise ühenduse kindlates raamides hoidmist – info edastust, mõlemale, võimaldav kontakt ja lähedus on võimalik füüsilisel tasapinnal.

Vägivaldses keskkonnas on vaimne ühendus kasutusel manipualtsioonide teostamiseks – vaimne lähedus ja sõnadeta ühendus ei ole saavutatav – kaks ei moodusta tervikut – hoolimata füüsilisest lähedal olemisest jäävad kaks alati eraldatuks ja käsitletav, ennast töötlevale, mõjutatavaks.

Vaimne ühendatus tähendab teise häält enese peas ja sees – teine suunab, sunnib, kontrollib, vaatab pealt, naerab välja, keelab ära, nimetab teiseks, osutab valeks jne – see toob kaasa vajaduse eraldada ennast teisest – füüsiline lähedus teeb selle võimatuks. Teine ja tema poolt valitud info edastus teevad käsitletavast ilma filtriteta vastuvõtja. Vaimne tasapind on haiget tegemiseks ja vähendamiseks kasutusel.

Vaimne tasakaalutus – häiritud ja segane olemine. Iseendale ja teisele, tunnetega pikitud, informatsiooni andmine – sageli on see mõistetamatu ja segane ja suunav ja vähendav ja vägivaldne. Minul ei ole. Mina ei saa. On korrastamise vajadus – on pidava põhja ja töökorras seotuse vajadus, selles kohas, kus ollakse koos, kindlate rollide alusel ja pärast.

Võimetus olla enesega kooskõlas – nõutakse kindlal moel suhtumist, inimesse, keda enese kõrval ei ole – ei ole sellisena, kellena too ennast näha ja kogeda tahab, kellena olevana informatsiooni annab ja ise ennast ära tõestanuna väidab.

See ei ole Minu kogemus – Sina ei ole selline, Minu jaoks. Manipuleeriv juhatus õpetab asju nägema tegelikkusest erinevalt – väide otsib tõestust, mida ei ole anda. Õpetus kinnistab – sõnad osutavad, mis ja kuidas on olemas – reaalsuses aset leidev on valesti tõlgitav. Kirjeldavad sõnad ei toida ega kata – teod teevad haiget ja hülgavad.

Miks Meie oleme koos? Miks Mina pean Sinuga koos olema? Miks Meie saame kokku? Kelle vajadus see on? Missuguse info alusel Meie seda teeme? Ka see on tegelik tõde ja valik? Kui Sina Mind ei taha, miks Sina, lõplikult, ära ei lähe? Miks Sina Mind tagasi võtad? Millal Sina tõtt räägid?

Mina pean – ette on antud juhised, kuidas peab olema/ kuidas pean olema – kuid, kui ei tule välja – kuid, kui ei õnnestu – kuid, kui Mina olen, aga Minuga ei olda. Manipuleeriv keskkond õpetab tõest mööda vaatama – juhendab tegelikkusele mitte vastama – see toob kaasa iseenesestmõistetavuse – Mina olen = Minul on. Seda ka siis, kui olemas olev informatsioon annab teada, et ei ole ega saa olema.

Inimene ei tea enne, kui tema ei ole järgi proovinud – seega ei tea ta ette, millisena ja kuidas – alles peale järgi proovimist ja valiku teoks tegemist selgub temale võimalik. Inimene, kes ei ole õppinud enese teed mööda käima ja eneses aset leidvat tõeks tunnistama, on jätnud inimesena kasvamise tee rohtuma.

Selline inimene on harjunud panema kedagi teist vastutama – tema ise annab endale informatsiooni, kuidas keegi teine tegi tema vastu, kuidas kellegi teise pärast on temaga valesti, kuidas keegi teine ei täitnud enese kohust. Tema otsib endale lahendused, kuidas anda vastutus, kellelegi teisele – tema vabastab ise ennast, enesele ebamugavast ja vastumeelsest – küsib lahendused, kasutab manipulatsiooni ja võimalusi, saadab ära, annab ära, keelab ära, lõpetab ära.

Inimene, kellele vanema roll ei tähenda oodatud ja iseendale olulist teekonda – on võtnud kanda kohustuse, kuid jätnud kõrvale vastutuse. Mina pean, kuigi Mina ei taha. Inimene, kes on vanema rollis ja seotud rollipartneriga, mida ja keda tema ise ei taha – ei võta endaga seotut vastu – ta on ja saab olla pealispinnal, kuid ei enese tões – seal ei ole teist temaga ühes.

Võimetus, viia ennast enese tegelikkusega kooskõlla, väljendub ärritusena, vihkamisena, kadedusena, raevuna, vaikusena, tähelepanuta jätmisega, tähelepanu survega, ära minemisega, vägivallana – need on häiritud olemise väljendused. Ikka ja uuesti enesele antav sõnum - Mina pean, kuigi Mina ei taha – toob kaasa infole vastavad reageerimised.

Üks logisev ja ebakorrapäraselt/ vastupidiselt töötav ühendus muudab kogu süsteemi. Enesega seotud teisest keeldumine ja avatud ühenduse sulgemine, viib süsteemi tasakaalust välja – see toob kaasa ümber tegemised, asendamised, ümber minemised, ühe poole valimised, ümber nimetamised, informatsiooni valikulisuse ja muutmise, vigase kommunikatsiooni, vägivalla jne.

Selle asemel, et lahendada enese sees peituv teema, tegeletakse enesele, teisest eraldava, pidava põhja ja tasakaalu loomisega – ühisest tervikust tehakse eraldi seisvad süsteemid. Enesele vale jäetakse enesega seonduvast välja – suletakse kahe vaheline uks. Eraldatus annab võimaluse muuta enesega seotut enesele vastavaks – distants ja vabadus.

Inimene, kes ei ole täis kasvanud, on enese, kui inimese, teekonna ja vastutuse mõistmises jäänud kinni lapse tasandile – peale Mind tuleb veel keegi, Minu asemel on keegi teine, Minu jaoks ollakse olemas, Mina ei pea vastutama, Minuga seonduv tehakse korda.

Täis kasvamata inimene näeb ja mõistab ennast teisega koos ja ühendatud olevat – on olemas teine, kes on temaga ja tema jaoks olemas. Seda ka siis, kui ta ei ole enam füüsiliselt laps - tema vaimne teadlikkus näitab talle temaga seonduvat nii nagu see oleks tõsi. Füüsilisel tasapinnal leiab aset suutmatus teha enese, kui lapse, tegelikkus tõeks – teist ei ole, teist ei tule, tagajärjed jäävad enesele.

See ei ole just parim stardipositsioon, millelt uut teekonda alustada – seni lahendamata ja mõistetamatuks jäänu tuleb, varem või hiljem, lagedale – laps on konkurent iseendale olulisele ja vajaminevale – võimetus, jätta ennast kõrvale ja seista lapsega ühes (st mitte olla kõige olulisem), tähendab enesele olulisest ilmajäämist – enesele kuuluva koha lapsele andmine toob kaasa kibestumise, viha, kompenseerimise vajaduse – lapse tähelepanu õigel moel suunamine – enesele Olulisuse andmine - Minul on = Mina olen.

Inimesed on õppinud püsima pinnal – erinevate rollide näod, väljendused ja joonised. Mina ühendused teise Minaga – füüsilisel tasapinnal. Füüsiline on nähtav ja kogetav – see on reaalne, muudetav ja allutatav suurus. Vaimne ehk mentaalne tasand on kättesaamatu ja peidus – seda ei saa kätte, kuid seda ei saa ka kõrvale jätta – see on sisemine hääl, mis ei näi alluvat enese kontrollile.

Vägivaldses seotuses on teisel suurem jõud, et käsitleda käsitletava mõistust ja mõistmisi, kui tollel endal. Vaimne vägivald on füüsiliselt tajutav – keha väändub seespoolt – ennast ei saa aidata, teist ei saa enese seest välja. Selleks, et olla Mina, tuleb suuta jätta teine väljapoole ennast ja kaitsta ennast teise eest.

Vaimne tasand tundub olevat Mina, keda teisele ei näidata või teisele näidata ei tohi. Minu Mina Minu sees – teine ei saa seda kätte, teine ei näe Minu tegelikkust, teine ei taha näha Minu tegelikkust. Segane informatsioon.

Füüsilisel tasapinnal teostatav ja hoitav seotus tähendab seda, et enese, kui terviku, tasakaal on paigast ära – füüsilise väljenduse võimalus on olemas, kuid vaimsele tasapinnale avatud ja kahepoolset ühendust teostavat partnerit ei ole.

See toob kaasa selle, et vaimseid teemasid lahendatakse füüsilisel pinnal – tõstetud hääled, kõrvetavad pilgud, haiget tegevad sõnad, löövad käed, vaikimine, ära pööramine, välja jätmine, ära tõukamine. Kõik need on vaimse häirituse väljendused – see on informatsioon, mida ei osata/ ei valita/ ei saada rahulikult ja selgelt välja öelda.

Olulist informatsiooni justkui ei võeta teistmoodi kuulda – sellele on olemas adressaat, kuid see ei tee kuulmagi või ei kuule nii nagu öeldakse, sest kuuleb enesele vajamineval moel. Vägivaldses keskkonnas ei jõuta rahus info vahetuseni ega tegeliku ühise nägemise ja mõistmiseni. Informatsioon on relv ja sõdimise vahend.

Inimesed panevad paika, et füüsilist keha ei saa, kellegi teisega jagada. Füüsilise keha omamine ja ainsana, selle kasutamine tähendab truuduse märki – Mind ei reedeta – ainult Minu jaoks on olemas. Vaimne pool jäetakse kõrvale – Vaiki, vaigista ennast, muuda ennast - Mine ära, mine mujale ja tegele ise endaga, otsi enese teemadele lahendusi mujalt – ära Mind sega. Sel moel lahutatakse üks tervik kaheks – lõhestatud saab nii inimene, kui ka ühendus.

Enese sisse varjatut, teine ei tea ega näe. Keha võib anda kasutada, et ise ka kasu saada või sunnitult teeselda. Mõtetes saab, kedagi teist või midagi muud valida ja mõelda. Enese mõtete ja tegelikkuse sisse ei ole teisel võimalust tulla – tõde saab teise, kuid ka enese eest, varjata. See on õpitud lahendus, kuidas tulla toime vägivalda kasutavas keskkonnas – aju lülitati välja, keha suutis taluda – mõtetes sai ennast mujale viia ja teistsuguse kogemuse anda, kogemusele teistsuguse tähenduse anda.

Vaimne ühendus ja avatus on sügavaim ühes olemise kogemus – Mina mõistan Sind ka ilma sõnadeta – Mina olen Sinuga sama – Meie oleme üks. Vägivaldses keskkonnas on vaimne petmine lubatud – isiklikele teemadele ja isiklikule elule tuleb lahendust otsida mujalt ja iseseisvalt. Kui inimene ei näe ega mõista ega võta vastu, enesega lähedaselt koos oleva teise, salajasi soove, õhkavaid unistusi, komistuskive, nõrgana olemisi, teekonda inimesena - siis on ta pinna pealne – siis on see suhtlus - siis see on füüsiline väljendus ja kontakt.

Vaimselt täis kasvamata jäänud inimene on enese teekonna tulemus – Mina olen selline` olemine, mis on kinnitatav/ ära võetav/ ära kaotatav/ ära muudetav välise tähelepanuga ning sisaldab kas ühte või teist – parem/ õigem Mina ja halvem/ valem Mina. Ühes on omadused ja tähendused, mis tagavad parema kohtlemise ja tähelepanu – teises on need, mis toovad kaasa häbi ja halvustava tähelepanu.

Võimetus ja mõistetamatus on olla üks – tervikuna – iseendana, kelle sees on näha kogu enese poolt astutud sammude rida ja teoks on saanud kõige enese poolt oldu ja tehtu eest vastutuse võtmine – enesele on antud teadmine – Mina, mis ei lagune ega muutu, kellegi tähelepanu suunamise ja informatsiooni edastamise mõjul. Ei lagune, kuid on võimeline ausat, enese kohta käivat, infot vastu võtma ja töötlema ja järeldusi tegema.

Täis kasvamata inimene on teatud kohtades jäänud lapse tasandile - siis, kui on raske ja ebamugav, siis Mina ei pea – Mina, enesele antud rollina, ei pea – keegi teine peab vastutama. Täis kasvanud inimene teab, et – Mina ise olen viimane – peale Mind, selles kohas/ selles valikus/ selles töös/ sellel teel, ei tule ega ole kedagi – Mina võtan vastutuse, kõnnin läbi ette võetud teekonna ja lõpetan ise oma sammu ära.

Laps põrkab raskuselt tagasi ja ootab kedagi teist – laps saab pahaseks, kui lugu ei lähe nii nagu tahetud või ülesanded, konkreetne töö ja enese poolt ette võetu, võtavad enam, kui arvatud ja tahetud. Lapse reaktsioon lähtub tõdemusest – Mind on üksinda jäetud, Minule ei tule keegi appi – laps vajab viha, et suuta toime tulla ebaõiglase kogemuse ja enesest suurema koormaga.

Laps leiab lahenduse ja annab endale põhjuse – see on temaga seotu, kes konkureerib temaga ühele ja samal rolliMinale. Vanem, kes kasutab last enesele raskena kogeda olevate emotsioonide vallandust võimaldava objektina, suhtleb lapsega füüsilisel tasapinnal – vaimset kasutab manipulatsioonide teostamiseks ja informatsiooni muutmiseks – see tähendab, et ausus ja avatus ja ühendatus jäävad selles tasandil ära.

See tähendab, et suletud tasand saab kaasa tuua ebameeldiva ja valuliku üllatuse – füüsiline lähedus ja füüsiliselt teostatav lähedus võivad osutuda valeks – tegelik lähedus on kordades kaugem – teise keha on olnud samas ja füüsilised reaktsioonid on olnud nähtavad ja kogetavad, kuid vaimselt ollakse mujal ja teistmoodi ja teisega – siis, kui füüsiliselt on võimalik olla Meie, kuid vaimselt seda ei olda, siis on tegelikkus Mina ja Mina – inimesed on eraldatud.

See tähendab, et laps, kes soovib tervikuga ja terviklikuna ühendatud olla, leiab ennast vanemast ära lõigatuna ja vanema poolt ära tõugatuna – tema ei ulatu vanemani – nad on koos ja nad on samas, kuid ühendus ei tähenda suhet, vaid pealis pinnale jäävat suhtlust.

Vanem on võimeline, vaimselt ja füüsiliselt, lapsele haiget tegema ja teda enesega ühte mitte lubama. See tähendab, et laps kogeb, hoolimata vanemaga koos olemisest, üksindust ja hüljatust. Vanem ei võta teda vastu – nad on erinevatel tasapindadel.

Soov ja vajadus pidava ühenduse järele – tähendab, et laps jääb vägivaldsesse seotussese ja selle mustritesse kinni. Laps võtab sellist suhtlemist ja informatsiooni edastamist ja enesele osaks saavat normaalsusena. Tema võtab vanema malli üle – Mina olen selline` ühel ja teisel moel.

Hirm olla iseendana ja häbi, tunnistada enese sammud iseenda omadeks, sunnib otsima ja vajama tähelepanu, mis kinnitab ja näeb teda vajamineval moel – paremat kohtlemist ja paremat tähelepanu võimaldaval moel.

Vägivalda normaalsuseks pidamine ja enese kahestumine tähendab, et täis kasvamine on pooleli jäänud. Selleks tuleb ületada vahele jäänud maa – minna tagasi enese möödunusse ja kõndida sealt, igat sammu nähtavaks tehes ja vastu võttes, olevasse. Mina – see ei tähenda õudusi ega häbi, vaid kasvava inimese teekonda.

Täis kasvanu leiab töötavad lahendused ise – tema teab, et tema, iseendana, on tervik – temale ei ole asendust ega kedagi juurde vaja – tema toetub enese ressurssidele ja oskustele. Vajadusel otsib abi või ostab teenuse. Enese samm on enese valik. Iseendaga seonduv ja enesele valitud seotus on enese valik. Enese info iseendale ja enesega seotule – Mina tean Kes Mina olen – Mina annan sellest teada ja kinnitan oma sammudega - Mina panustan täiega – Mina ei jäta enese osa ja teekonda teisele.

Marianne

10.10.2025.a