kolmapäev, 2. aprill 2025

Olemas olevale mõtte andmine

 


Sadam ja jaam on olemas olev koht, kuhu, sinna suundunu, jõuab kohale omal kindlal ajal ja lahkub enda ärasõitu tähistava aja saabudes. Küsimus ja konks on selles, mida tehakse selle ajaga ja aja sees, mil ollakse jaamas – kas see on miski, mis kuulub justkui kellelegi teisele või on peale sunnitud seisak ja selletõttu oodatakse selle läbi saamist või on see aeg võetud selleks, et kohal olla, iseendaga ja olevaga ühes olles – olemas olevale on mõte antud - see on väärtuslik aeg iseendale.

Oote jaamas tegeletakse iseenda toimetustega, kuid samas osaletakse teiste tegemistes ja vaadatakse teisi kõrvalt, kuid istutakse ja jagatakse ka lugusid – jutustatakse enese ajast ja loost. Neid lugusid kuulatakse ja hoitakse peopesal. Neid lugusid hinnatakse ja võetakse enesega ühes. Neid lugusid ei usuta ega tunnistata tõeks. Neid lugusid keeldutakse kuulamast ja neis ei valita kaasa kõndida. Osaks saamisele antakse tähendus.

Osade inimeste elu on pakihoidu antud – elatud elud on kokkupakitud – ootamas oma aega ja valmisolekut lahti pakkida, et siis eest leitule otsa vaadata – teisal on tegemist kõrvale tõstetud ajaga – see, mis on möödas on seljataha jäetud, kuigi harjumusest saadetuna võetakse endaga kaasa. Mõni unustab ootele jäetu ja lahkub seda kaasa võtmata – mõni jätab meelega, sest ei pea vajalikuks või ei taha meeldetuletust.

Kuigi inimesed saavad ka ühes sõita ja sama sihtpunkti omada, siis tegelikkuses sõidab igaüks üksinda – igale inimesele on antud oma istekohad ja seisukohad – keegi teine ei saa, tema asemel, sellel kohal istuda ega seista.

Aegade jooksul on väga palju inimesi oma edasi mineku aega oodanud – mõnedest on jäänud ainult kaja, teisest jälg tolmus, kolmas oli nii korralik ja vaikne nagu ei oleks teda olnudki – mõned püsivad ootavate mälus elavatena, kuid teised üsna hämarate ettekujutlustena. Omal moel räägivad kõik lahkunud alles jäänutes enese lugusid edasi – nii mõnigi mõte, lause, lugu kandub ajas edasi ja hoiab juba nimetuks ja näotuks muutunu elava mälestusena alles.


Marianne

02.03.2025.a

teisipäev, 1. aprill 2025

Valiku tegemise valik

 


Andes, teisele inimesele, informatsiooni selle kohta, kuidas ise midagi näeme või teame – siis see võib ja saabki olla tegelikkus – info edastatuse järel ootame, et teine arvestaks selle teadmisega - teine võib ja saabki selle informatsiooni tõeks tunnistada, kuid seejärel ikkagi selle tõe järgi mitte valida - teine valib enesele - teise valik ei muuda tõde ega sellest teadmist - teisel lihtsalt oli rohkem valikuid, kui ainult need kaks - Vale ja Õige, mis puudutasid teatavaks tehtud informatsiooni.


Marianne

01.04.2025.a

esmaspäev, 31. märts 2025

Lõpuks ometi ilma valedeta - Minu aus tegelikkus

 


Viimased kaks aastat oli üsna tavaline, et alustasin oma päeva vanades lugudes kõndimisega – näe see teine seal tegi, näe see teine ise ei olnud, näe see teine jättis siis tegemata, näe selle koha peal see teine valetas jne – sel moel elasin, üha uuesti, enese möödunut läbi – üha uuesti andsin endale informatsiooni, mida pidasin oluliseks - kuid minu tähelepanu oli suunatud, kuhugi mujale ja, kellelegi teisele, kui see, mida, mina ise, tegelikkuses tahtsin iseendale näidata ja öelda.

Jalutasin enese möödunus, kuna ma ei valinud mõista ennast – ikka ja jälle vaatasin kusagil kedagi teist, sest tahtsin, et too muudaks enese poolt kunagi ja kusagil edastatud informatsiooni – kuid vaadates seda teist läks minu enda lugu tasakaalust välja – vajasin üha rohkem seda, mida siis ja seal ei olnud saanud – minu jaoks vajaminevat tähelepanu – mida rohkem vaatasin ajas tagasi seda rohkem sai minu osaks muutumatuks jäänud tähelepanu – seda sai tegelikkuses kogetust kordades rohkem – minu enese lugu tundus mulle lootusetu ja lahenduseta.

Õige tähelepanu puuduse käes vaeveldes avaldusid tähelepanust sõltuvuses oleva inimese tunnused – ma jätkasin vanade lugude sees jalutamist, et otsida neist enesele vajaminevat ja neid, kes saaksid selle anda – otsisin infot, mis aidanuks saavutada vajaminevat tulemust – mida rohkem ma otsisin, seda vähemaks läks minu jaoks õige tähelepanu hulk – mida rohkem ma kaevasin seda enam tõusis tõde päevavalgele.

Vajasin enesele tähelepanu, sest ma ei saanud aru, kuidas ma saan ilma selleta elada – kuna ja kuni ma ei teadnud teisi valikuid, siis ma ei näinud ka teistsuguseid võimalusi – seega pidin saama vajamineva, et olemas olla – olin ju olemas ja seega pidin saama tähelepanu, mis oleks teinud mind nähtavaks – kõigile nähtavaks iseendana – Mina olin ja olen olemas.

Kuna ma ei vajutanud, vanade mälufailide ette mängimise lõpetamiseks, STOPP nupule ega lõpetanud tähelepanu muutuse ja enese vajaduse täitmise ootust, siis ma ka ei võtnud enese tegelikkust vastu – seega andsin üha uuesti enesele informatsiooni, et mina ise vaataksin otsa oma tundele/ tunnetel - Mis on see, mida mina ise endale teada tahan anda – mis on see, mida mina ise tõeks tunnistada ei taha – mis on see, mida mina endiselt vajan, et tegelikkusega mitte arvestada – millist tähelepanu ma ootan ja miks – mis oli see, mida ma vältisin?

Sügise värve on mitmeid – kirjude lehtede vaip katab maad – see on mälestus sellest, mis ja kuidas oli olnud – kuid justkui ikka veel oleks ja kestaks. Pruun ja porikarva hall ning mustjas sünk – see on teadmine, et olnu on otsa saanud – mitte midagi ei ole enam järgi jäänud. Sügist samastatakse kurbusega – kurbus on teadmine, et midagi olulist on läbi saanud, kuid samas kestab ülemineku protsess – vanast uude.

Vanast ei saa kohe uut – midagi olulist tuleb kättesaamatuks tunnistada ja lõpetatuks lugeda – uut veel ei ole ega tea, mis ja kuidas saab siis, kui astutud on välja ja on ka kohale jõutud. Kurbus hoiab inimese enese embuses – see on sõnum iseendale - mina ei ole üksinda – mina saan hakkama – mina tulen toime. 

Inimene annab endale kurbuse – inimene võtab kurbuse enesele seltsiks siis, kui ta on üksinda jäänud – tema on jäetud või ta on ise lahku astunud – teist ei ole enam tema kõrval. Inimene ei tea, kellena ta üksinda on - siinkohal tõuseb draama siis, kui inimene oli samastanud ise ennast mingi rolliga/ teine oli teda rolliga samastanud - koos olemine oli rollidest lähtuv ja rollides olemisega piirduv.

Ülemineku protsess kestab, kuni inimene ei ole jõudnud kohale sinna, kus ta hakkab teoks saanud tegelikkuse järgi elama – protsess saab läbi siis, kui ta enam ei otsi, enese ja/ või kellegi teise kohta, põhjendusi ega vaja põhjusi, miks ta ei pidanuks jõudma käesoleva tulemuseni.

Seni ta klammerdub sinna, mis oli enese loo nõrgim lüli – sinna kohta, mis andis järgi ja eelneva ära lõpetas - see võib olla keegi teine, kuid see saab olla ka tema ise. Inimene proovib leida tõendeid, et anda alus teatavaks ja teoks tehtud otsuse muutmiseks - ka mahasalatud ja valedega kaetud otsus on ikkagi otsus, mis määrab tegelikkuse. 

Inimene klammerdub ka sõnade külge, mis valetasid – need sõnad väitsid tõde, mida ei olnud – need sõnad näitasid valeks selle, mis oli tõsi. Inimesel on lootus et, kui see tõde tuleks nähtavale, siis temaga seonduv muutuks. Inimesel on lootus et, kui need sõnad, mis katsid valet, tehakse päriselt tõeks, siis temaga seonduv muutuks. Seni, kuni on lootust, ta ei pea maha panema jalga sinna kohta, kust tagasiteed enam ei ole.

Täna mõistsin, et oli näinud ennast nii nagu oleksin elavana olevana ära surnud – olin ja olen olemas, kuid mind ei ole tehtud nähtavaks ja mind ei ole valitud vaadata. Sain aru, et olin andnud endale ülesande, mis näis võimatuna – Mina pean õppima elama nii nagu see teine, kes on elus, oleks surnud. Ma ei saanud teda elavaks tunnistada, sest minul puudus see koht ja aeg, kus näha meid koos olevatena – minul ei olnud võimalust saada mind kinnitavat tähelepanu. Ma ei saa seda kunagi, sest teine ei valinud ega nõustunud minuga koos olema – ta jäi enesele kindlaks enese lõpuni välja.

Kurbus on inimese kaaslaseks ajal, mil teine inimene on veel nähtav ja kombatav, kuid ei kätte saadav. Oluline Teine on elusana Maailmas või elustuvates mälestustes, kuid teda ei ole reaalsuses ega ole ta käega katsutav – talle ei saa silma vaadata. See teine saab olla ka kõrval, kuid ta ei vali lähedust ega tunnista omaks - tema lõhub ja kaotab ühes olemist - tema silmavaade ei ole enesega ühte võttev ja hoidev, vaid enesest eemale tõukav.

Kurbus oli minu kaaslane, sest mina olin see laps, kelle kohta tehti otsus – teda Meie ei vali. Mina olin see laps, keda ei tehtud nähtavaks. Mina olin see laps, kellega ei nõustutud. Mina olin see laps, kes jäi, kuid keda ei võetud ega nimetatud omaks - omal moel olin ma, ikka ja jälle, üle ja vale - ma olin, kuid mulle ei olnud inimeste Maailmas nähtavat kohta - mina elasin ja olin nähtaval, nähtavaks tehtuna ja kasutusel rollide Maailmas.

Minuga seotud lugu viidi lõpuni – kui ma rollide mängus enam ei osalenud, vaid soovisin inimesena nähtaval olla ja sellisena tähelepanu saada ja ootasin seda, et teised oma rollide liidetest lahti laseksid ja ennast inimestena nähtavaks teeksid, siis jätkati rollide mänguga ja mind kuulutati elavaks surnuks – eneste eludes olematuks.

See tähendas, et mäng oli jõudnud sinna punkti, kus mind ei olnud enam, reaalsuses, vaja näha ja kogeda – inimesed olid oma valiku teinud – nende poolt valitud rollid, mis olid samastatud inimestega ja, mis imiteerisid tegelikkust, olid jõudnud päriselt paika – neid ei seatud enam kahtluse alla.

Kui mina astusin rollide mängust välja, siis ma enam ei pretendeerinud ühelegi, seal olijatele vajalikule, rollile – minu, kõigile nähtava, sammu teoks tegemise tagajärjel oli olemas reaalne tervik, milles olijad kinnitasid kõikide osalejate poolt valitud rollid tegelikkuseks – mitte keegi, nende hulgast, ei tahtnud teise rolli endale ega tundnud hirmu, et ta jääb endale kuuluvast ilma – rahu saabus maa peale – keegi ei pidanud ärevaid tundeid kogema ega valetama ega ennast varjama – kõik mängus olijad olid inimestena astutud sammude vastutusest vabad – jääjad, kellegi teise sammude kohta, küsimusi ei esitanud ega vastuseid ei otsinud – päriselt ja ainult enesele kuuluv roll oli see, mida nad olid vajanud – see kinnitas nende enese poolt kirjutatud eluloo ja nähtavale tõstetud iseenda tõeks.

Mina olin olnud osaline teiste inimeste mängudes ja nende endi seni lahendamata lugudes – minule oli jäetud vastutus, mis ei olnud minu oma – kord olid olemas Mees ja Naine, kes ei tahtnud seda võimalust, mis neile avanes – see mees ja see naine ei tahtnud minu Isaks ja Emaks saada. Nemad, kumbki eraldi, kuid ka koos - otsustasid oma valiku ja tegid selle ka teoks.

Kuigi minu elu üle tehtud otsuse teostus ebaõnnestus, siis sai minust paratamatus, kuid nende inimeste energeetiline otsus jäi kehtima – see viidi järgmise sugupõlve poolt ellu – teised lapsed päästsid oma vanemad – vale laps oli nendega seonduva vale põhjus – kui valet last ei oleks olnud, siis nende elu oleks parem olnud, sest nende emal ja neil endil oleks siis parem olnud.

Lapsed olid võtnud üle neile teada antud ja nendele näidatud infos sisalduva ja loonud sellest, enese kogemustele tuginedes, uskumuse, mille alusel endale tõde valida ja ka see, mis tuli teoks teha. Ühiselt nõustuti vaatenurkadega, mis kinnitasid mängijatele vajaminevaid rolle – see tähendas kõikide osalejate, kui nende - iseendana kohal olemise ja nende endi tegelike sammude teoks tegijate - eest vastuse minule jätmist ja minu süüdistamist ehk minule jäetud rollile osutamist ja minu, kui teiste ära kasutajaks nimetamist. 

Rollide mängus osalemise käigus, kellelegi teisele antud x väärtus ei tähenda selle teise, kui Inimese, teekonna toetamist ja temale isemääramise vabaduse jätmist, vaid enesele õige ja vajamineva tähelepanu ostmist, et enesele kuuluvas rollis nähtavaks olla tehtud - kui selle teise tähelepanu muutub või kaob, siis nimetatatakse temale antu ebaõiglaselt omastatatuks - ta on selle ära kasutanud, kuid ei ole midagi vastu andnud - õige ja vajamineva tähelepanu tagamine on saaja kohustus - ei ole oluline ega ole väärtus inimene ise, kui selline ja temaga seonduv - tema väärtus seisneb rolli tagamises ja rollis olevana nähtavaks tegemises.

Jah, minule osaks saanu leidis aset minu enda pärast – mina olin olemas ja sain reaalsete kogemuste osaliseks. Kuid mina ei seisnud enese loos üksinda - tegelikkuses ei valinud Mees ja Naine ise minu vanemateks hakata – üks jäi enesele kindlaks – teine kohtus paratamatusega – kuid ei kumbki neist võtnud vastutust selle eest, mis ja kuidas sai nende valiku(te) tõttu minu osaks - mina olin nende kahe inimese füüsilise teo tagajärg – enne oli olnud nende samm ja alles siis sain mina olema.

Ajal, mil minu, kuid tegelikkuses ka minu kaksikõe üle otsus tehti, siis ei olnud teada, milline ja kuidas mina olema saan. Otsuse hetkel oli tegu erinevate asjaolude hindamise ja oma elu üle otsustamisega – kaks täiskasvanut inimest valisid endale vajamineva järgi. Sellel ei olnud midagi pistmist minu, kui inimese, väärtusega – ei olnud ette teada, kas ma olen sobiv ja talutav või mitte - kaks inimest valisid enesele teekondi ja otsustasid, kellega ühes ja kuidas nad valivad kõndida.

See sõnum, et mina võtsin ära isikliku elu elamise vabaduse – oli Ema poolt valitud vaatenurk. See tundus kummalisena kuulata, teades tõsiasja, et suure osa ajast olin ma viibinud mujal – eraldi temast – olnud seal, kus keegi teine vastutas minuga seonduva eest ja keegi teine andis minule vajamineva - kuid jah - nõustun, et minu sünd tähendas senise vabaduse kättesaamatust. 

See, et mina olin seda ja teist, kuid ei olnud nii või naa – oli rollide mängu liidete valimine - sobivate liidetega sai mind nimetada, ära saata, ära anda, karistada, välja jätta, minule/ minu kohta valetada jne – rollid andsid võimaluse enese tõde tõeks teha ja minule osaks saanu minu süüks nimetada – mina ise olin vale ja sellest ka minule sobimatud kogemused.

Kõige selle jama sees kasvanuna olin valinud olla solvunud – minul tuli õppida elama teadmisega – teine ei muutnud oma kunagist otsust - kuigi ta elas minuga ühes ja kõndis minuga koos ja sai minu elust osa – ei kaotanud see ära meie vahelist erinevust - elu ühes teisega oli minu jaoks normaalsus – teise jaoks paratamatus.

Mina olin see, kellel tuli õppida elama teadmisega, et teine ei taha, et mina tema elust osa saan – et teine ei taha, et mina selles osa olen – see õppetund kestis, kuni mina elasin mõistmises, et teine on minu elust osa ja tahtsin, et tema saaks minu elust osa ja kinnitaks tähelepanuga minu olulisuse – see vajadus oli teisele liig ja ülekohus – kuna ma tema alguse vihjetest ja ka selgetest sõnumitest aru ei valinud saada, siis ta andis, ka füüsiliste ja vaimsete vägivaldsete edastustega, sellest teada – mina, sellega, et olemas olin ja teine minuga seotud oli, kasutasin olukorda ehk tema kohal olekut ära – mina ootasin endale vajaminevat tähelepanu ega leppinud sellega, mis ja kuidas minule võimalikuks osutus – mina olin see, kellele oli sellest vähe ja mina olin see, kelle jaoks oli see vale – olin tänamatu ja mind oli liiga palju.

Mina ise, kes ma kõike seda tajusin – elasin üle teise piiride ja üle enese võimaluste – igatsesin ja vajasin ja tahtsin seda, mida uskusin, et pean saama – olin ju olemas ja oli ju olemas, kuid – ei saa see, kellele ei ole valitud anda – ei saa seda, mida sellele inimesele olemas ei ole. Lohutamatu, kuid ka vabastav tõde – mina ise olin valinud elada vales – see oli väga pikk teekond, enesena kasvamist, sinna maani, kus olin valmis ise lahti astuma ja ära minema ning ei kunagi enam kohtuma – varem tundus see hirmsa ja ebaõiglasena, kuid nüüd ausa tõena – on lihtsalt väsimus ja on sügisene kurbus.

Maailm ei saa otsa ega lõppe ära - mina olen olemas, mina olen iseendal olemas - olen alati olnud - kõikjal seal, kus kõndisin, tegin mina ise oma sammud ja ise ennast nähtavaks. Minu olema saamise lugu näitab kõiki, selles osalejaid, nende endina - iga osa olnu sammude vastutus on tema enese kanda. Ühes esimes meditatsioonis, mis ma, 10 aastat tagasi, läbisin - nägin, kuidas minuga seonduv oli pommid Ema jalgade küljes - ma vabastasin ta nendest ja ta hõljus vabana minema - ta ei peatunud ega vaadanud tagasi - ta läks lihtsalt minema.


Marianne

31.03.2025.a


laupäev, 29. märts 2025

Lahti hüpe II – Püsi rollis!!!!!

 


On olemas inimesi, keda saadab suurenenud tähelepanuvajadus – ikka ja jälle aktiveerub neis vajadus mingi kindla tähelepanu järele – nad näevad ja tunnevad, kuidas neil ei ole ja nemad ei saa seda, mida vajavad. Suureneva ärevusega olukorda hinnates ning hirmununa ja kurbusena ja vihana väljendudes saavad nad aru, et neil ei ole seda tähelepanu, mis kinnitaks neid ennast/ nendega seonduvat neile vajamineval moel – neil ei ole kohta, kust seda saada ja neil ei ole kedagi, kes neid sellisel moel vaataks. Neil endal puuduvad vajaminevad võimalused või nad ei ole olemas olevaid valmis kasutama.

Vajaduse suurenemine annab märku, et vajaminevale vastupidine tähelepanu on neil olemas või on neil tõenäosus selle osaliseks saamisel – mida suurem on vale tähelepanemine, seda rohkem on vaja õiget tähelepanemist. Alati ei ole vaja kedagi teist - üsna sageli piisab ka sellest, et inimene ise ennast nn valesti näeb ja vaatab. Inimene ise võtab lahti oma infobaasi ja kasutab sealses olevaid järeldusi ning uskumusi ja sellest temale piisab – suunatud moel enese vaatamise tagajärjel on tal teistsugust tähelepanu vaja – kui inimene on enese infos järjekindel ja paigal püsiv, siis tema ise teistsugust tähelepanu endale anda ei saa – vaja on kedagi teist.

Mingi kindla tähelepanu vajadus ei ole oleva aja vajadus, vaid selle algus on lapsepõlves – tähelepanu vajaduse algus on ajas, mil tähelepanu muutis/ oli võimeline muutma lapsega seonduvat – oli ühte moodi või oli teist moodi - oli enne ja sai olema pärast – kõik ei olnud võimalik/ kõigil ei olnud samal moel võimalik – pidi olema/ ei saanud olla.

Lapse ajas oli näha see, kuidas lapsele osaks saav tähelepanu mõjutas temaga seonduvat. Tähelepanu osutas selle, kuidas ja mil moel oli olevas hetkes ja sageli ka jäi olema – tähelepanu ei muutunud lihtsalt niisama – selle jaoks kasutati, ka välja mõelduid/ vääriti kasutatuid, väiteid ja fakte – selle jaoks, et teistsugune tähelepanu oleks saanud võimalikuks, tuli enne ära tõestada, et ollakse selle teise tähelepanu vääriline – tähelepanu edastaja pidi nõustuma enese poolt edastatava tähelepanu muutmisega.

Kui laps tegi midagi või oli kuidagi valesti või oli lihtsalt olemas, siis talle pöörati tähelepanu, mida ei olnud hea kogeda – vanem elas ennast välja – ta edastas oma sõnumi vägivaldsel ja vähendaval teel. Ta kohtles last nii nagu laps oleks tahtlikult teinud, kätte maksnud, osatanud ja nii nagu laps jääkski selliseks – vanema jõuline sõnum lähtus sellest nagu laps tahakski olla sellisena nagu vanem teda nägi ja näitas või puuduksid lapsel ajud, et mõista ja ise teistsugusena olla/ valida.

Inimene omab, lapseks olemise aja kohta, uskumusi ja järeldusi, mis ei ole tõesed või ei ole võimalikud. See inimene, kes tunneb ja näeb, olevas ajas, enesele vajamineva tähelepanu puudust, pöörab oma pilgu sinna, kus, tema jaoks, pidanuks olemas olema tingimusteta olemine ja saamine. 

See on igatsus enese algusesse, et seal saada kogemus – mina saan endale vajamineva tähelepanu, sest mina olen seal oluline. Seega pöörab inimene oma tähelepanu enese algusega seotutele - ta otsib nende hulgast seda, kes saaks/ peaks teda tingimusteta vaatama - andma temale vajamineva, sest on kohustatud seda tegema - see on lapse argument, mis lähtub järeldustest, kuid ei tegelikkusest. 

Tähelepanu vajadus temas endas räägib sellest, et tegelikkuses jäi tal enese minevikus enesele vajaminevast puudu - suureks kasvanud laps otsib pilguga möödunust seda/ neid, kes ei vaadanud teda, kui last, õieti - suurena esitab ta nõudliku protesti ja tahab, et see saab täidetud. Tema lugu on kurb, sest mitte üks tähelepanu olevikus ei muuda ära tema mineviku kogemust - sealses jääb ta endiselt selleks, kellel jäi vajaminevast puudu.

Tähelepanu järele suunduv igatsus on, tegelikult, teoks tegemata jäänud võimalus – inimene oli laps, kelle jaoks, temaga seotud keskkonnas, mingi kindel tähelepanu jäi puudu – tal oli see olnud ja siis võeti see ära, sest keegi teine sai endale/ tal oli see olnud ja siis see kadus/ tal oli see olnud, kuid siis öeldi, et enam ta ei saa, sest ta ei ole seda väärt või välja teeninud/ tal ei olnudki seda olnud, kuid tema ise oli arvanud või temale oli näidatud, et tal on see olemas, kuid siis ta ise sai aru või talle öeldi välja, et see tähelepanu oli olnud pettus.

Inimese poolt kogetud ärevus, hirm, kurbus, viha, kadedus, lootusetus on kunagise lapse reaktsioonid, mis osutavad tema poolt lahendamata jäänud teemale. Tähelepanust sõltuvuses olemine on ausa ja paika pidava tõe vältimine. Tähelepanuvajaduse olemas olemine tähendab edasi elamist enese jaoks mitte kehtiva infoga – see on jätkuv uskumine ja järelduste kasutamine, et vajaminev tähelepanu oli möödunus olemas – vajaminevad vigurid olid olemas – laps oli ja on olemas – laps tahab enesele kuuluvat, sest ta vajab seda.

Oleva aja tähelepanu vajadus suundub sügavale – inimesel, lapsena, on vajadus jõuda sihile – näha ja kogeda ennast, vajamineva tähelepanu toel, vajamineval moel tähelepanu kogemas. Vajamineval moel tähendab siin seda, et laps vajab tähelepanuga edastatavat informatsiooni, mis annaks talle uue teadmise, mille alusel võtta vastu uus järeldus – ükskõik, kui palju laps ka möödunusse tagasi igatseb ja sealse peale loodab – enese möödunut ei saa muuta – sealses olemas olev info vahetus jäi selliseks nagu see reaalsuses aset leidis.

Lapse vajadusel on nimi – Mina Hoituna/ Mina Armastatuna/ Mina Väärtusena/ Mina Tunnustatuna/ Mina Heana/ Mina Õigena jne- iga selline Mina on olemise vorm – see on nimelise energiana väljendumise vajadus – kuid nimeline energia ei sulandu – see hoiab ennast eraldi ja nähtaval – see vajab, spetsiaalselt tema jaoks olevat, voolusängi - see vajab konkreetset ja kinnitavat tähelepanu ja selle saatel nähtavaks saamist.

Olemas olev vajadus on enesele antud katteta lubadus – see on info, et reaalses/ potentsiaalses keskkonnas ja reaalse(te)/ potensiaalse(te) inimes(t)ega ühes on vajamineva tähelepanu võimalus olemas. Vajadus tähendab enese sõnumit - mina tahan saada/ mina tahan omada/ mina tahan kogeda – seda, seda ja seda minule vajamineval õigel moel.

Vajadusega seonduvat sõnumit omades ootab ja otsib inimene võimalust, kellele seda edastada/ kellele sellest teada anda/ kellelt selle täitmist oodata. Vajadus, mis ulatub läbi aja tagasi, tähendab, et inimene otsib endale Ema/ Isa/ Olulist Teist – ta otsib ja vajab seda, kes võtab ta tingimusteta vastu ja annab talle just selle tähelepanu, mida laps vajab ning ei võta seda temalt ära.

Vajaduse kestmine tähendab jonnimist tegelikkuse vastu – see on kestev vastupanu avaldamine – see on jätkuv, enese ja oma õiguse, tõestamine – Mina olin/ olen väärt ja Minul oli/ on õigus ja Minul oli/on põhjus. See tähendab elamist ootuses – Mina saan/ Minu jaoks on olemas – selle uskumuse teeb tõeks väide - Mina olin seal ja siis Laps - millest lähtub järeldus - Laps saab vajamineva ilma tingimusteta ja seda ei võeta temalt ära. See ongi tähelepanu vajaduse sisu - laps vajab oma reaalsele kogemusele vastupidist tähelepanu.

Inimene, kes usub, et tema vajab, kellegi teise poolt antud, tähelepanu selleks, et enesega seonduvat uskumust muuta/ ise ennast teistsugusena näha ja kogeda/ enesele osaks saavat muuta – see inimene on kasvanud isiklikes huvides, erinevaid ja erineval moel teoks tehtud, manipulatsioone kasutanud inimes(t)ega ühes – selles keskkonnas piisas tähelepanust, et inimesega seonduvat muuta - tähelepanu suutis lapse, kui väikese inimese ära kaotada siis, kui temale suunatud tähelepanu nägi ja näitas teda rollis olevana - nimetas teda rolli – võttis talt rolli ära.

Tähelepanu vajav inimene on tulnud enese ajast läbi rollides olevana – üsna sageli teda, kui inimest, vähendavates rollides olevana – ikka ja jälle jäi tema jaoks puudu sellest tähelepanust, mis oleks näinud, näidanud ja toetanud teda tõstvates ja temale tunnustust andvates rollides – selle asemel, ikka ja jälle, jäid tema osaks rollid, milles ta jäi süüdi, oli vale, sai karistada, teda hüljati, ta jäi alla, teda võis lüüa jne.

Mõistmine – manipuleeriv ehk informeeriv tähelepanu võib muutuda ja/ või kaduda, kuid see ei muuda mind ennast – vajadus, mingi kindla tähelepanu järele, on enesele rolli vajamise/ rollist väljumise järele sirutuv harjumus – vaja on seda teist, kes teeks mind ennast ja minuga seonduvat, minule endale ja ka teistele, õigel moel nähtavaks.

Enesest teadlik olemine ja enesega seonduva tõe vastu võtmine – möödunus oli, tähelepanu toetusel, manipuleerival teisel olemas oma kindel eesmärk - Püsi rollis! Vaheta rolli! - laps ei saa ise ennast välja vahetada – laps saab õppida kogemusest ja teha seda teise inimese toel – laps õpib siis, kui tal on vajaminev info ja isiklikud kogemused olemas ning talle antakse aega läbida kasvamise protsess – kõndida ise oma teekond punktist A punkti B.

Lapsele, kui väikesele inimesele, suunatud teadlik tähelepanu toetab tema kasvamise teekonda – see on vajamineval hetkel olemas ja see näitab valgust ja see ei kao ega muutu – selle eesmärk jääb samaks ka siis, kui see kohustab enese eest vastutust võtma. Manipuleeriv ehk rolli suruv ja selles hoidev tähelepanu kustutab teadlikkuse valguse ega anna võimalust kasvada – vastupidi - see võtab iseolemise vabaduse ja enese info teatavaks tegemise ja selle järgi valimise õiguse. Manipuleerija tõde on õige ja ainus, mis kehtib. Manipuleeriva tähelepanu eesmärk on vähendada seda Inimest, kelle  poole see on pööratud.

Selle jaoks, et ühest kohast teise kõndida, on inimesele vaja tõest informatsiooni iseenda kohta - kus mina olen ja millisena mina olen – miks ja kuidas ma sellise lahenduse kasutusele võtsin/ miks mina sellisele järeldusele toetun/ mida ja kuidas mina ise proovida tahtsin/ mida ma vältida soovisin – mis oli minu liikuma panevaks jõuks. Ausa tegelikkusega nõustumine annab inimesele tugevuse ja näitab tema isiklikku teekonda – kust ja kuidas on ta kõndinud ning kus ja kuidas ja kellena ta seisab ja ise ennast näeb/ näitab/ teadvustab.

Tähelepanu ja informatsiooniga manipuleerimine on isiklikust vastutusest vabanemise ja isikliku kasu saamise katse – see tähendab segaduse loomist – ise ennast ei tehta ausalt ja tegelikkusele vastavalt nähtavaks – vastupidi – jagatakse informatsiooni, kellegi teise kohta/ näidatakse kedagi teist – see on selle teise otsimine ja sellele teisele osutamine, kellele jäetakse vastutus – enese kohta antakse teada, et ise on kõik hästi tehtud, ise ei saanud ega pidanud ja endal ei olnud võimalik, sest see keegi teine oli ja tegi ja võttis võimaluse.

See on mäng rollidega – kui tähelepanu suunamisega piisavalt survestada ja isiklike soovide kohast moonutatud informatsiooni teatavaks teha, siis saavutatakse tulemus - kui see kohe ka ei õnnestu, siis tuleb lihtsalt järjekindlalt jätkata. Manipuleerimine on õnnestunud, kui laps usub tõeks selle informatsiooni, mis temale edastatakse – tema ise hakkab selle tõe alusel ennast nägema - see teine, kes teda näeb ja näidata saab, teab tema tegelikkust – lisaks, sellele, õpib laps enesele osaks saavat ainsaks ja õigeks inimeste vahelise suhtlemise mooduseks pidama ja enesega seonduvate muudatuste lahenduseks kasutama.

Mäng rollidega tähendab, et laps ei ole väikene inimene, kellel on inimese õigused ja, kelle vanemal on kohustus nendega arvestada ja võtta vastutus iseenda, kui eraldi seisva ja teadliku täiskasvanud inimese, eest – olla vanema rollis olev inimene. Enesele õigusi omava lapse asemel on laps, Laps tema vanemale vajamineval moel – ta on laps liitega Hea laps/ Halb laps/ Kasutu laps/ Vale laps/ Tänamatu laps jne – see liide, lapse ees, märgib lapse rolli – see liide annab vanemale õiguse kohelda last vastavalt rollile nii nagu see olekski päris ja tegelik laps.

Laps on ikka laps, kuid see liide muudab temaga seonduvat – sellest saab kordades suurem tõde, kui Lapsest endast. See liide ongi põhjus, miks laps tahab tagasi enese möödunusse siis, kui ta vajab, olevas ajas, enesega seonduvat muutust – tema osaks on saanud tähelepanu, mida kasutades, tema ise on asetanud ennast mingi liite taha või keegi teine on teinud talle teatavaks informatsiooni, mille alusel on tema nimetus muutunud ja tema ise ei saa ennast kätte ega ka tagasi muuta – vaja on teist ja selle õiget tähelepanu.

Manipulatsiooniga kohtudes või seda ise enese peal teostades on oluline äratada ise ennast üles ja olla teadlik toimuvast - Püsi rollis!/ Vaheta rolli! - on mäng rollidega mingi kindla eesmärgi alusel ja nimel – on olemas keegi, kes tahab mingist konkreetsest vastutusest vabaneda ja saada endale seda, mida tal muidu ei ole, mida ja kuidas ta muidu ei saaks. 

Aus üles tunnistus - kasutades ise, enese või ka kellegi teise peal, manipulatsiooni - tähendab see tõde, et iseendal on soov vabaneda mingist kindlast vastutusest – vajaminev tähelepanu annab rolli, mis vabastab ennast iseendale kuuluvast vastutusest. Või on vaja midagi, mida endal ei ole ja mingile rollile toetumine/ kellegi teise kindlasse rolli nimetamine annaks endale vajamineva. Või on enese möödunus olemas see keegi, kes seal jättis oma kohuse täitmata ja nüüd tuleb talle sellest teada anda - peaasi, et on olemas see, kelle poole pöörduda/ kellele vastutus jätta - seejärel jääb üle oodata - oodata võib ja saab ka siis, kui seda inimest elavana ei ole või temaga päriselt koos ei olda.

Oluline fakt, rollide mängu aktiivsena olemise ära tundmiseks, on järgmine – rolli vahetamiseks/ kindlas rollis olemise ja väljendumise jaoks antakse moonutatud, piiratud ja konkreetselt suunatud infot – selle eesmärk ei ole anda inimesele vabadust ega toetada teda õppimisel ja inimesena ehk tervikuna kasvamisel, vaid tegemist on, kellegi meele ja vajaduste järgi olemiseks suunamisega. Manipuleerimine ei näita võimalust iseendana kasvada - antakse teada, et ainus võimalus olukorda lahendada on vahetada rolli/ väljenduda rollis olevana.

Teine oluline fakt – olulise tähelepanu andja ehk see, kes on tunnistatud, millegi alusel, rollide üle otsustajaks – veenab, et tema saab muuta rollis olevatega seonduvat – tuleb tunnistada tema õigust võimule ja tõele, järgida teda ja kuuletuda talle – selle tulemusel ta lubab hoida tähelepanu muutumatuna ja näha temale allujat paremate õigustega rollis olevana – ette hoiatavalt annab ta teada, et tema saab võtta teisele olulise rolli ära ja karistab eksimust, kui talle ei alluta. Sellest tuleneb ka väide, et teine ei saa ilma rollide valitsejata hakkama. Tähelepanust sõltuvuses olev inimene usub selle väite tõeseks ja kuuletub.

Manipuleeriv vanem tegi samal moel - lapse püsiv nälg tähelepanu järele ja tähelepanust sõltuvuses olemine tähendavad tähelepanuga seonduvaid traumaatilisi kogemusi - lapse, lapseks olemise aeg, tähendas rollides olemise ja elamise aega  - tema ise ei saavutanud ega võimaldatud talle kohta ja aega, milles ta oleks ilma liideteta olemas olnud - olnud lihtsalt see laps, kellel on enese õigused olemas - see tähendab ka õigust Emale/ Isale, kes oleksid ja jääksid tema jaoks, temale vajamineval moel, olema - mitte ei vahetaks oma rolli ja sunniks last sellele rollile partneriks. 

Selle asemel kohtles vanem last liitega rollis olevana ja andis talle teada, et lapsel ei ole vanema üle õigusi ehk ei ole õigust kohustada vanemat oma tegelikku rolli tagasi võtma ja selles väljenduma ja selle väljenduse eest vastutust võtma. 

Tõde väänav vanem tõestas, et tema ei pidanud ega saanud lapsega manipuleerimiseks kasutatavat rolli vahetada - laps ise andis põhjuse selles olemiseks. Lapsele antud roll oli, alati, vanema rollist vähem ja laps ise, vanema info alusel, millegi järgi vale - laps ise pidi tõestama enese sobivust paremale rollile - andma vanemale informatsiooni, et ta allub ja kuuletub ja kontrollib ennast vanema poolt antud infole vastavaks tuunides. Selles kohtlemises ei olnud kasvava inimese vabadust ja teekonda, vaid vabadusest ilma jäänud vangi ümbritsesid trellid.

Manipuleerimise eesmärk on suunata, intensiivselt ja vähendavalt, tähelepanuga ette osutavasse suunda ja mingil kindlal moel olema – selle eesmärk on, et Sina kaotaksid ühenduse iseendaga, normaalsusega ja tegeliku reaalsusega - et Sa hakkaksid ise endas kahtlema, ennast häbenema ja valeks nimetama ning ise olemist kartma – et Sa usuksid Sinule tähelepanu pööraja sõnu ja väiteid - et Sa usuksid, et möödunut ehk iseennast ei saa Sina ise muuta, kuna selle jaoks vajad Sa õiget ja kinnitavat tähelepanu – et Sa usuksid, et valeks nimetatud teo tegemise/ valeks hinnatud olemise valimise tagajärjel on Sind kindla liitega rolli nimetatud ja sellest rollist Sina lahti ei saa - Sind ei nõustuta teistmoodi vaatama - tavaliselt tähendab see seda, et selles rollis jääd Sa alati süüdi – st looga seonduv/ seonduvate vastutus on Sinule jäetud.

Tähelepanu suunamise saatel teostatud manipuleerimise eesmärk on, et Sina ise samastaksid ennast mingile kindlale rollile antud kindlate liidetega - oleksid pendel vastaspooltega - Hea Laps ja Halb Laps või Õige Laps ja Vale Laps. Ennast pendlis olevana nähes ja ka kogedes, vajad Sa pidevalt seda teist, kelle tähelepanu hoiab Sind pendli õige poole peal püsivana - see tähendab tähelepanust sõltuvuses olemist ja tähelepanuga seonduva vajaduse süvenemist.

See tähendab, et Sa ei tohi enesele vajamineva tähelepanu andjaga vastuollu minna - pead olema nõus sellega, millise rolli ja selle liitega teine ennast samastanud on, sest kui tema ei saa enesele vajaminevat kinnitust või tunneb ja näeb, et tahad temale kuuluvat rolli/ liidet enesele saada, siis ta kasutab tähelepanu jõudu, et Sind tagasi rajale suunata. Ka tema tegelikkus põhineb tõel, et temale kuuluval rollil on olemas vastaspool ja ka tema ise vajab tähelepanu, mis teda õige poole peal hoiaks nii, et tema ise seda näeks ja sel moel ennast kogeks ning ka ümbritsevatele see näha ja teada oleks.

Tegelikkusega manipuleerivast möödunust alguse saanud harjumus ja enese samastamine mingi rolli ja selle liitega tähendab, et mäng rollidega saab olla juba veres ja sellest ka automaatne reageering näha ja tunda ennast rollis olevana ning üha uuesti ilmneb äkiline vajadus olukorda muutva ehk valest rollist vabastava ja õigesse rolli kinnitava tähelepanu järele.

Saades aru tähelepanu vajaduse sisust ja eesmärgist – mõistad, et kõik enese küljed on olulised, kõik enese sammud on vajalikud – need on Sinu enda, kui terviku, osad ja sammud – mõistad, et üks tegu ei kaota tervikut ära ja mitte üks kogemus ei lõhu tervikut ära - vastupidi - iga samm edasi ja eelmisest erinev kogemus teeb Sind rikkamaks - Sinu enese poolt nähtavaks tehtud teekond näitab ja kasvatab Sind inimesena. 

Manipuleerival/ rollidega sama oleval inimesel puudub teekond inimesena - tema ise ei tee ennast nähtavaks proovijana/ eksijana/ vastutuse võtnuna - ta ei talu, et tema teekonda näidatakse ja nähakse rollist väljas olevana - ta ei ole nõus, et temale näidatakse tema vastutuse suurust ja tema poolt tehtu tagajärjed ühendatakse tema endaga.

Manipuleerija ei näe ega tunnista teise inimese teekonda inimesena - ta ei tunnista möödunust õppimist ja kunagisest enesest edasi kasvamist. Manipuleerija kasutab tähelepanu, et inimese teekond tühistada ja tema sammud valeks nimetada. Põhjus seisneb selles, et inimene ei mängi rollide mängus kaasa ja inimene teeb nähtavaks selle, kes valib rolle ja keeldub enese, kui inimese, vastutusest.

Nähes enese tegelike sammude poolt kõnnitud teekonda ja mõistes ennast tagant tõuganud jõude/ motivatsioone ning tunnistades enese vastutust – Sina tead, et Sinul on alati võimalik senisest edasi kasvada – olla alati parem enese eelnevast  - ka siis, kui see peensusteni ja kõiges kohe välja ei tule. Mõistes enese möödunut ja olles teadlik seal aset leidnu põhjuste kohta, on Sul õigus teha enesele, kui inimesele, vajalikud muutused ja valikud teoks ning valida oma sammud ja olemised ise, mitte kellegi moonutatud ja suunatud informatsiooni alusel. 

Enesena olemiseks ja iseendana väljendumiseks ei vaja Sa kellegi teise tähelepanu - vaja on enese selgust, teadlikkust, olemas oleva informatsiooniga arvestamist ja tegelikkuse põhjal otsuste tegemist ning ausust, julgust, ehedust ja vastutuse võtmist - oluline on, et Sina ise näed ja tead ennast sellisena nagu Sa tegelikkuses oled - vaba ja enese määramise õigusi omava inimesena.


Marianne

29.03.2025.a


neljapäev, 27. märts 2025

Lahti hüpe I - Täis kasvamise protsess

 


Vahel öeldakse, et - inimene klammerdub, kellegi külge – inimene püüdleb tähelepanu poole – inimest on liiga palju, sest ta tahab kõigest osa saada ja ennast kõikjal nähtavaks teha. Selline inimene häirib/ lõbustab/ vihastab temaga ühes olijaid – ta on kannatamatu, ta segab vahel, ta räägib teis(t)est üle ja kogu aeg - kui ta räägib teisest, siis ta tegelikult räägib endast - ta küsib küsimusi ja seejärel jutustab küsimustega/ vastustega seonduvaid, kuid enese kohta käivaid, lugusid ning ootab, seejärel, enese nähtaval olemisele kinnitusi - lisaks kõigele sellele proovib ta ennast vajalikuks teha ja kedagi enesest sõltuma panna.

Selline inimene teeb ennast kogu aeg nähtavaks - teistele ei jää tema kõrval ruumi – teised ei tule nähtuks ega kuulduks – kogu tähelepanu läheb häirijale ja temaga seonduvale – temast saab tähelepanu keskpunkt. Tema peab olema keskel ja kõigile näha, kuna ta vajab, ümbritsevast infoväljast, enesele kinnitust – tema jaoks on vajaminev olemas – teda nähakse ja temaga arvestatakse. Oma pingutustest lähtuvalt ta saab tähelepanu, kuid sellest ei piisa ega jätku – tema ei väsi ja tema tegevus jätkub.

Tähelepanu äratavalt tähelepanu poole püüdlev ja tähelepanu enesel hoidev inimene otsib/ vajab kinnitust iseendale – tegelikkuses tähendab see seda, et temas on mingi teema seni veel lahendamata/ lahenemata. Temas on mingi rahuldamata vajadus, mis avaldub olevas, kuid on kaasas tema möödunust. Pidev, kuid ühesuunaline protsess tähendab, et inimene püsib teadvustamata tegevuses - ta ei peatu ega mõtesta enesega toimuvat.

Nälg, üldise tähelepanu järele, kuid ka teatud kindla ja enese poolt dikteeritud tähelepanu poole püüdlemine, tähendab, et inimesel on olemas nn enese pimedam pool – tema jaoks on olemas tähelepanu, mida ta ei taha kogeda – see on tähelepanu, mille läbi ta ei taha nähtavaks tehtuna olemas olla.

See tähendab, et kui ta näeb võimalust, et just see nn vale tähelepanu on tõenäoline või kaude ilmnev, siis ta aktiveerub – ta loob, esitleb ja teeb aktiivselt ennast nähtavaks sel moel, et, üsna tõenäoliselt, ta vajamineva tähelepanu ka saab. Sageli ei ole olevas ohtu, et ta paljastatakse valena ja sageli ta ei ole teistega koos, et tähelepanu oleks üldse võimalik – piisab tema enese kujutluses toimuvast, kui ta hakkab otsima ja valima ja looma endale võimalusi enesele vajamineva saamiseks.

Selline kontrollimatu ja kõike hõlmav tähelepanuvajadus näitab, et sellele inimesele on kunagi ja kusagil, väga olulises, valetatud – mida sügavam ja pimedam on tema vajadus seda pikaajalisem on olnud valetamise kestmine ja seda eluliselt olulisem on, tema jaoks, see teema, milles talle valetati. Üle võlli minev tähelepanu vajadus annab teada, et inimesega seonduv vale sai alguse kusagil tema lapsepõlves ja üsna sageli kestis aastaid.

Lapsele näidati ja väideti, et tal on olemas see, mida tal ei olnud – temale anti ja siis temalt võeti, tal oli olemas ja siis ta kaotas selle, temale lubati ja siis teda peteti, teda kutsuti õigeks ja heaks ja siis teda nimetati halvaks ja valeks. See kõik kordus – oli, ei olnud, oli taas, jälle ei olnud, sai olema, kuid siis järgnes uus kaotus – kuid ei olnud üheselt ja mõistetavalt selge, miks selline pendeldamine aset leidis.

Vahel tundus, et ühte poolt oli rohkem, kui teist - sellele leidus rohkem tõestusi ja selle sisulisi kogemusi leidis rohkem aset, kuid veel enne, kui ta selle tõe ainsaks ja tõeseks sai pidada - anti talle teada, et ta on hoopis pendli teise poole peal või siis väideti talle, et ta sai valesti aru - talle kinnitati, et tegelikkuses on teisiti - vajaminev on olemas, temale antakse ja tema osaks saab, kuid tema ise ei saa sellest aru - tema ei mõista enese tegelikkust - tema tõlgendus on vale.

Narritud ja petetud laps ei tea, mis on tema tegelik tegelikkus – ta elas keskkonnas, kus kogu olemas olev ja ka temaga seonduv informatsioon ei olnud avalik ega selge ega ühene – ta elas inimes(t)ega ühes, kes valetas(id) ja vahel tundus lapsele, et kõiges – erineval moel teatavaks tehtud informatsioon ei olnud omavahel kooskõlas ega üle kinnitatud – selles olid vastuolud ja augud sees – ei olnud ühest ja pidavat paigal püsivat põhja – olid äärmused ja ehmatused. 

Lapse elus aset leidnu toimus tähelepanu suuruse ja kvaliteedi muutuse ning suunamise saatel – tähelepanu sai olla vali ja järsk ja see võis ära lõppeda ning vaikida, kuid see sai ka meeldiv ja lubav või tõotav olla. Tähelepanu traumaatiliste muutuste saatel kasvatatud lapsest tuleb üsna tõenäoliselt tähelepanusõltlane. 

Tähelepanust sõltuvate oluliste muutuste kogemustega inimene saab võtta, ümbritsevas oleva, tähelepanu juhtimise enese kätte – ta kindlustab endale tähelepanu, mis näitab teda sellena, kellel on, kes on, kes kogeb, kes saab – justkui liblikas lendleb ta vajamineva tähelepanu poole ja püsib selle sees ja kutsub selle esile – Vaadake - vaadake kõik mind - mina olen, mina saan, minul on!

Vajadus on täitmata jäänud lubadus. Tähelepanuvajadusega elav inimene ootab, millal temale antud lubadus täidetakse. Tähelepanuvajadusest lähtuvalt valiv ja käituv inimene väldib tõde – ta ei ole iseenda ja enese ajaga kooskõlas – tema ise annab endale selle, mis kustutab kunagise kaotuse ja tema ise täidab kunagise lubaduse – siis tema ei jää ilma - siis tema ei pea eneses avalduvaid tundeid kogema. Kuid tähelepanu poole püüdlemine ja enesele kindlustamine ja enesel hoidmine tähendab rollides olemist ja esinemist – see tee viib üha kaugemale tegelikust enesest.

Liblika tiivad tuhmuvad ja tuul, mis tegi lendamise kergeks, vaibub siis, kui inimesele vajaminev tähelepanu kaob või muutub – siis saab õhulisest ja säravast liblikast manipuleeriv, agressiivne ja doosi ärajäämise nähtudega sõltlane, kes proovib, erinevaid meetode kasutades, enesele vajaminevat tagasi saada. Kõik see on pealispind, mis ei lahenda inimese sügavuses peituvat – temaga seonduva tegeliku tõe vastu võtmist - selle jaoks, et olla see, kes veel ei olda - tuleb olla see, kes veel ei ole oldud/ kellena veel ei ole oldud. 

Tähelepanu sooviv ja vältiv inimene ei ole vaba - tema pendeldab kahe äärmuse vahel. Pendeldamine tähendab, et inimesel on olemas kaks võimalust, mille vahel valida - ta ei näe enamat. Kuna ta ei näe enamat, siis ta on või tema ei ole - tal on või tal ei ole, kuid see tähendab, et ta ei saa olla teisiti ja rohkem ega vähem - kõik pendlist väljapoole jääv on vale - seda peab eitama/ selle peab valeks nimetama/ selle peab kustutama/ selle peab muutma. 

Enese eest vastutuse võtva iseolemise ja sõltuvusest vabana olemise valeks nimetanuna ei saa inimene valida ilma tähelepanuta olemist ja jäämist - seega ei saa ta vabaneda rollidest. Rollides olevana ei saa ta inimese kasvamise loomulikke arenguetappe läbida - rollidel ei ole neid - muutust soovides tuleb vahetada rolli - ka lapse erinevad ajajärgud tähendavad erinevaid rolle - lapsel ei ole täiskasvanuga samasugust vastutust - lapsel on õigus tema vajaduste täidetusele - kellegi teise poolt teoks tehtuna. 

Seega on vaja seda teist, kes võtab lapse vajaduste rahuldamise enese peale - vōtab enesele rolli kanda. Tähelepanusōltuvuses laps pöörab suunava tähelepanu teisele ja too mõistab mängu ning annab lapsele vajamineva tähelepanu.

Tähelepanust sõltuvuses olija  ei küsi ega otsi vastuseid selle kohta - miks tema sel moel tähelepanu jahib ja vajab ning kust ja millisel põhjusel see vajadus alguse sai - seega ei otsi ta senini mõistmata ja veel üles leidmata informatsiooni ega võta seda ka vastu - tema muster on paigas ja tema elab selles. Tähelepanu toel saab ta olla, olevas hetkes, enesele vajamineval moel - olla, ka täiskasvanud inimesena, see laps, kellel ei ole midagi pistmist tema enda poolt tehtuga - see vastutus jääb, kellelegi teisele kanda.


Marianne

27.03.2025.a


kolmapäev, 26. märts 2025

Sihilik tegu III - Peitust mängides

 


Inimene, kes on tulnud sellisest lapsepõlvest ja kooselust, kus ta oli teisest, enese vajaduste tõttu, sõltuv ja see teine kasutas seda olukorda ära – see inimene tundis ja nägi ennast vähemana ja võimalustest ilma jäetuna. Temal ei olnud selles suhtes sõnaõigust ega vabadust – senikaua, kuni ta vajas teise poolt antavat ega ise vabanenud oma vajadusest või ta ei leidnud endale teistsugust lahendust – seni oli ta vangis.

Selle lapse jaoks, kellel oli vanem, kes justkui täitis vanema rollist tulenevaid kohustusi, kuid samas tegi selgeks, et ta on selleks sunnitud ja laps kasutab seda olukorda ära – selle lapse jaoks oli tegemist vastuolulise informatsiooniga – vanem valis lapse tuleku, kuid ta ei taha lapsega koos olla - vanem valis teda kasvatada/ tema eest hoolitseda, kuid ta ei taha seda teha - vanem ei lõpeta vastuolulist olukorda ära, sest ta ei anna selget vastust – kas ta jätkab, sest tahab/ kas ta ei jätka, sest ta ei taha.

Ilma kindla ja selge vastuseta olev ja elav laps on olukorrast ja vanemast sõltuv – vanem omab nende suhet ja määrab lapsele osaks saava ja lapsega seonduva – laps, ise, ei saa ära minna ja olukorda lõpetada, laps ei saa vanemat säästa ja päästa, sest lapsega seonduvad kohustused kestavad – kellelgi tuleb temaga seonduva eest vastutada ja talle vajaminev anda. Kuna vanem on olemas, siis kedagi teist ei ole ja kellegi teise poole pöörduda ka ei saa.

Omal moel on selline elu põrgu – pidev ärevus ning enese ja oleva kontrollimine – vanema jaoks tuleb olla õige, et too nõustuks edasi olema ja oma rolli kandma – vanemale tuleb, iseenda kontrolli all hoidmisega, maksta, et too ümber ei valiks mõelda. Kasvav laps ei taha ega oska olla, alati ja kõiges, õige – vanema poolt maha joonistatud piiridega rolli surutud – need on piirid, mis ajas ei lõdvene ega ära ei kao, vaid kitsamaks muutuvad ning aina rohkemaid teemasid ja lapse olemisi/ isikuomadusi/ tegusid valeks nimetavad.

Selline elu on kui petva ja pidava põhjata teel kõndimine ja tasakaalu hoidmine, sest vahepeal näib olevat normaalne koos olemine – see on aeg, milles ei tuletata tegelikkust meelde – see on aeg, milles näib, et lood on korras ning vanem on enese ja lapsega rahu teinud – kuid, siis tuleb karm äratus – midagi ei ole muutunud – taas toob vanem välja selle informatsiooni, mis näitab, et ta lapsest ei pea ja temaga koos olemist ei valiks, kui see temale võimalik oleks – mingist korrast alates hakkab vanem teatavaks tegema infot, kuidas tal on võimalik lapsest vabaneda – ta teeb teatavaks, et ta kasutab seda võimalust siis, kui laps ei allu ega kuuletu.

Veel ei tee vanem oma sõnu teoks, kuid ta tuletab enese võimalust meelde – peale lapsega seonduva kohta info andmise hetke läheb vanem süüa tegema ja lapse asju pesema ja soovib naeratades head ööd – elu näib normaalsena ja käib kokkulepitud rollide alusel – kuid samal ajal on lapsel teadmine – kogu see aeg, mil ta võtab vanemalt midagi vastu ja too tema jaoks midagi teeb – tema ise suurendab enese võlga ja teda saab ära kasutajaks nimetada – võla suurendamine tähendab suurenevat tõenäosust, et vanem teeb oma sõnad teoks – laps mõistab, et iseenda olemas olemise ja oma vajadustega lõhub, tema ise, enese jaoks olulise koos olemise ära.

Selline, näilise tõe ja tegeliku tõe vahel, pendeldamine ei ole kellegi vaimsele tervisele hea kogemus, mis siis rääkida lapsest, kes on kordades vähem ja võimetu enesega seonduvat ise ära lahendama. Alateadvuses, tegeliku tõe vastu võtmine tähendab mõistmist, et vanem ei ole oma lapsega koos ega anna talle vajaminevat oma vabast tahtest. See toob kaasa mõistmise, et kui vanem valib paljastada tegeliku tõe, vägivaldsete ja vähendavate emotsionaalsete pursete saatel, siis vanem valetab ja petab ajal, mil ta naeratab, rahus püsib ja nö normaalselt oma rolliga kooskõlas on.

Selliste varjatud, kuid olulise info paljastuste saatel kasvanud laps omandab uskumuse – kui talle öeldakse, et temaga tahetakse koos olla ja tema jaoks valitakse olemas olla - siis talle valetatakse. Kui ta näeb kellegi teise, enese jaoks olulise inimese, selle kohaseid, tegusid ja sõnu, siis tema automaatne tõlgendus protestib nende vastu – ta ei taha näha valet, sest ta ei taha/ ei saa uskuda tõeks seda, mida tal tegelikkuses ei ole/ millele tal kinnitust ei ole.

Inimene, kes on tulnud koos olemisest, kus pidevalt nimetati valeks see, mis ja kuidas oli ning aset leidis – valeks nimetati nii koos olemine ise, kuid ka see, et oli välja öeldud ja näidatud, et seda ei taheta. See tähendab, et jäi selgeks tegemata üks ja ainus paika pidav tegelikkus – puudu jäi info, miks selline valeks ja valeks nimetamine üldse aset leidis – mis oli, sel moel, ennast nähtavaks tegeva inimese tegelik eesmärk ning mida ja kuidas tema ise, tegelikult, endale tahtis ja valinuks.

Inimene, selleks, et enese ja ümbritsevaga rahus ja tasakaalus olla ning teada, mida ja kuidas on tema jaoks olemas – soovib ühest ja paika pidavat selgust. Inimene, olles suhteseotuses, vajab tõestust, et selles kohas on nii nagu tema vajab/ ootab, et see oleks ja on nii nagu temale on öeldud, et see on - kuid ta ei saa ise endale vajaminevat tõestust ja paika pidavust anda – teine peab selle üle kinnitama. Tulles enese minevikust, kus ta oli teisest sõltuv ja talle valetati - olles olevas mingil moel sõltuv sellest teisest, kellega ta seotud on, siis vajab inimene väga selgeid ja paika pidavaid kinnitusi suhte, seotuse ja teise kohta.

Teine peab andma informatsiooni, et hoolimata sellisest olukorrast on nad võrdsed ja mõlema olemine loeb – mõlemad on olulised – mõlema olemas olemine ja nende vaheline suhe on ühes olemise alus. 

Oma eluliste vajaduste tõttu sõltuvussuhtes olnu/ olija vajab kinnitust, et teine ei pea ennast suhte omanikuks – see tähendab, et teine ei dikteeri, kuidas ja mil moel koos ollakse – teine ei kasuta olukorda ära ega ela ennast ebainimlikult ja vähendavalt välja – teine ei ähvarda ära minemise ja ühes olemise lõpetamisega – teine ei nimeta, ühes olles, sellele, kellel ise ei ole või hetkel ei saa, vajamineva andmist enese ära kasutamiseks. Suhte olemas olemise kinnituse vajamine ei ole sõltuvus, vaid suhtesse jäämiseks oluline informatsioon.

Elu ühes sellega, kelle sõnad ei ole vastavuses tema käitumisega – välja näidatud huvi, teoks tehtud kallistus, näol olev naeratus – kõik see näib normaalsusena ja sõnumina – tunne ennast vabalt ja kindlalt – olen Sinuga koos. Naeratus ja kontakti loomine edastab sõnumit, et ennast kaitsta ei ole vaja, eraldi seista ei ole vaja, ainult enesega arvestama ei pea.

Kuid siis selgub, et tuge ei ole, olemas ei olda, turvaline ei ole, info paika ei pea ning tagantjärele kõlavad vähendavad järeldused ja hinnangud. Selgub, et tegu oli pealispinnaga ja korduvate valedega – tegelikkuses haigutas, kõrvalseisja asemel, tühjus ja teise olemas olemise vajamise hetkel tõmmati lihtsalt, tegelikkust kattev, vaip jalge alt ära.

Inimesed, kes on harjunud elama vales ja ebakõlas, edastavad vastukäivat ning midagi muutvat ja midagi ära kustutavat informatsiooni – nad ei mõtle sellele, mida ja kuidas neist välja lugeda annab – neid vaadates jääb vajaka selgusesest – nad ei näita välja ühte ja ainsat paika pidavat tegelikkust. Nad näivad, näitlevad ja valetavad ja väidavad valeks ning eeldavad, et teevad seda usutavalt – teevad seda nii, et nende lubavaid sõnu peetakse tõeks ja valetavat nägu ainsaks.

Katse, sundida sellist inimest paigal püsima, ühena olema ja ausana seisma, jookseb liiva – sest see ei ole võimalik siis, kui inimene valib valetada, ennast isiklikust vastutusest päästa ja enese huvides manipuleerida. Enese huvides valetav inimene varjab enese tegelikkust – see tähendab, et ta lubab teisele selle - mida tema anda ei vali/ mida temal anda ei ole/ mille ta andis, õige tähelepanu eest, laenuks – see tähendab, et ta saab osa sellest, mida ta ei hinda ega hoida taha – ta kasutab võimalust, mis tal on olemas - seni, kuni see on olemas.

See tähendab, et ta petab ja mängib peitust – see tähendab, et ta veab alt seda inimest, kellega ta seotud on – ta kasutab rolli ja sellest tulenevaid privileege enese huvides - kuid ennekõike tähendab see seda, et ta ei ole Valge Inimene – ta ei ole Inimesena nähtav ega ole ta aus, ta hoiab suhtekaaslast sõltuvuses ja ei näe ega tunnista, et tollel oleks olemas vabadus enese määramisele ning enese/ teise/ suhte kohta olemas oleva info teatavaks tegemise ja selle järgi tegutsema/ valima kohustavat õigust.

Enese möödunu mõistmiseks ole enesest teadlik – näe ja mõista enese tähelepanusõltuvust - ära jää kinni nn hea ja enese olemas olemist kinnitava tähelepanu sisse – Sinule pööratud tähelepanu ei tähenda, et nähtaks Sind, kui inimest – tegelikkuses tähendab see seda, et olevat ja Sinuga seonduvat muutev tähelepanu kinnitab Sinu rolli või annab Sulle rolli või võtab Sinult rolli ära – ükski neist, vahetuvatest/ vahetatavatest, rollidest ei ole Sina ise - tervikuna.

Ära hangu manipuleeriva tähelepanu ja naeratava vägivalla osaliseks saanuna – teadvusta tegelikkust – näe enesega ühes olevat inimest ja tema valikuid, mitte tema poolt valitud rolli/ vahetatavaid rolle, kui võimalikkust, et tema ise muutub ja muudab Sinu ja teie vahelise suhtega seonduvat – tea, et ükski tema roll ei ole tema tegelikkus ega põhi – kõik need on võimalused, kuidas Sinuga manipuleerida.

Selle jaoks, et muuta enesega seonduvat, anna ise endale uus informatsioon, mida kasutada – pane ise paika see, mis püsib ja on aus tegelikkus – ära oota sellele manipuleerija kinnitust – ta ei tee seda – temal endal ja tema mängul ning Sinul endal ja Sinu tegelikkusel ei ole samu reegleid ja samasuguseid väärtushinnanguid – teie eesmärgid ja põhimõtted on erinevad. 

Manipuleerija kasutab rolle, et pääseda enese, kui inimese, vastutusest ja kasutada rollidest tulenevaid võimalusi enese huvides. Sina valid ennast nähtavaks teha, inimesena, selleks, et koos olla selle inimesega, kes on võtnud enese eest, ka rollis olevana, vastutuse.

......

Sina andsid minule teada, et Sind tuleb võtta nii nagu Sa oled – see tähendab, et Sa andsid teada, et Sina ei muutu ega muuda, sest Sa ei võta ühtegi, Sinu mänguga kokku sobimatut, informatsiooni vastu ja aluseks. Sina andsid minule teada, et mina olen Sinu jaoks kohustus, sest mina ei ole Sinu valik – see tähendab, et selle tõlgendusega, minu ja meie seotuse kohta, vabastad Sa ennast sellest vastutusest, kuidas ja mil moel oled Sina ise valinud olla, käituda, infot edastada.

Sina andsid minule teada, et mina kasutasin Sind ära – Sinu tõlgenduses tähendab see seda, et kuna Sina pidid, vastu enese tahtmist, seda, mida Sina ise ei tahtnud ja mina kasutasin seda võimalust ära, siis - kõik selle, mille ja kuidas Sina ise valisid minule/ minuga seotutele anda – oli Sinult ära ja vähemaks võtmine – Sinu poolt antu vastuvõtmine oli Sinule ülekohtu tegemine. See tähendab, et Sa ei valinud mind – Sa ostsid minu tähelepanu ja kui ma enam ei näinud Sind, Sinu jaoks õiges rollis olevana, siis muutus senine tehing kehtetuks ja edasine koosolemine/ kokku saamine mõttetuks.

Sina valetasid minule, kui väitsid, et hoolid minust ja mina ise olen see, kes takistab meie suhtlemist – Sina ei ole meie suhte tugevus – Sina hoidsid mind sõltuvuses ja hirmus - hoides alles ja nähtaval info, et Sa ei teosta meie suhet siis, kui mina olen vale st ei ole Sinu jaoks õiges rollis – see on info, et Sina oled pidanud ennast meie suhte omanikuks – minuga Sa ei ole arvestanud - Sinu informatsiooni järgi me ei ole võrdsed ja minul ei ole selles suhtes/ selle suhte muutmiseks õigusi.

Tõde on selles, et tegelikkuse Sa ei ole tahtnud seda, mida Sinule vaja ei ole – Sinul ei olemas ühtegi põhjust, miks Sina tahaksid minuga koos olla – Sa ei ole seda ausalt välja öelnud – selle asemel oled valetanud kõigile, kes küsisid ja kellele tahtsid tõestada, et Sa ei saa minuga koos olla ning, et Sind ei sunnitaks seda tegema - mina, iseendana, olin Sinu jaoks vale – iga Sinu vale vähendas mind, kui inimest. Sina jätsid meie suhte teoks tegemata jätmise vastutuse minule.

Selle jaoks, et Sina ei peaks nägema mind ega kuulma minust, suutsid Sa teha enesest sõltuvaks kõik need inimesed, kes olid meie mõlemaga seotud ja hirmus, et Sa jätad nad ega anna neile enam seda, mida nad vajavad – nad valisid Sinu ja nõustusid Sinu mänguga – see tähendab, et nad tunnevad hirmu, et osutuvad, Sinu reeglite alusel, valeks – see tähendab, et nad on keeldunud informatsioonist, mis näitab tegelikkust – see tähendab, et nad valisid mängu rollidega ja kaotada ennast, kui inimest, kellel on olemas õigused ja enese teadlikkus – rollide Maailma ainsa ja tõesena võttes nad ei mõista vahet teha.

Sa jätsid neile alles vähem, kui vastu andsid, kuid senikaua, kuni nad saavad seda, mida vajavad, nad ei tunnista seda – seda, mida Sina annad, saavad nad ka ise endale anda või keegi teine võib seda teha – kuid Sina ei saa neile kunagi anda seda, mis on asendamatu – mind ja minuga seonduvat ning koos olemist inimestena – neid nähakse ja tunnustatakse inimestena – Sinu jaoks on nad rollide täitjad ja Sinule kuulekad kohustused.

Kuna Sina nimetasid minu informatsiooni valeks ja Sinu süüdistamiseks ning suunasid tähelepanu, tegelikkuselt, minu, tegelikkusest vähendatud, kujutisele. Kuna Sina ei nõustunud enesega seonduvat tõeks tunnistama ega ka mõistma, miks Sina valetad, siis meie teed ei jätku koos – Sina võid jätkata valetamist ja manipuleerimist, kuid mina ei ole enam nõus ise endale valetama ega Sinu valedele vastu sõdima või neid tõeks uskuma – mina ei karda Sind kaotada – ma ei ole Sind kunagi omanud ja meie suhe oli mäng rollidega, mida ainult mina tegelikkuseks pidasin.

....

Inimeste vaheline tegelikkus seisneb selles, et inimesed, kes soovivad ja tahavad koos olla, teevad selle soovi nähtavaks – nad astuvad tegelikke samme – nad annavad üksteisele vajamineva info ja nad võtavad/ küsivad vajamineva info vastu – nende jaoks on oluline see informatsioon, mis aitab neil inimestena kasvada – nad ei hoia ennast ega teist tagasi või rolli surutuna, kuna väidetavalt, neil ei ole inimesena õigusi – selles kohas nad ei pea silmas inimese õigusi, vaid õigust/ tõestust mingile kindlale rollile.

Vaba ja ausat koosolemist valivad inimesed teavad, et vale lõhub suhte ja manipulatsioon viib koosolemise tasakaalust välja – selle asemel peavad nad ausat ja asjakohast ja vahetut informatsiooni oluliseks – nn eksimus ei tähenda karistamist ja hülgamist ja valeks nimetamist, vaid võimalust õppida – see on võimalus mõista ise ennast ja teiste toel – näha seda, kust tullakse ja, miks on senine järeldus/ muster olnud valitud, et seejärel teha teoks oma järgmine samm teisale – vana enam ei kehti, sest seda ei ole vaja. 

Aus, selge ja püsiv toetus ning tunnustus ja tähelepanu inimesele - tähendab, et inimene on selles kohas ja suhtes vaba - talle ei ole vaja rolle, sest ta ei karda enese teekonda inimesena.


Marianne

26.03.2025.a


teisipäev, 25. märts 2025

Sihilik tegu II – Varjatud eesmärgid