Nädal tagasi kirjutasin lapse kooliõpetajale ja samas ka koolijuhatajale informeeriva kirja. Andsin teada kiusamise kasvamisest koolis. Tõin välja, et minu poeg tunneb ennast halvasti, kuna ei leia iseendana heakskiitu – ta tunneb, et peab olema ja tegema teisiti, kui on, et olla teatud seltskonda vastuvõetud. Lisasin, et poja hirm oli kasvanud nii suureks, et ta kartis olla nähtavalt koos ja tegemistes selle poisiga, keda jäetakse tahtlikult välja enamuse poolt. Ta vältis võimalusi ja peab olemisi, kuna tundis viha selle poisi vastu – ta oli jõuetu, sest hirm enese pärast oli kasvanud nii suureks. Tema ei tahtnud olla see vale, kes on enamuse poolt valeks nimetatuga koos.
See, mis kirjale järgnes, oli kui hea näide inkvisitsiooni kohtust. Õpetaja kutsus minu poja enese juurde – küsis küsimusi ja kiusajate nimesid ning seejärel, ilma poega ettevalmistamata ja temaga koostööd tegemata, alustas kiusamise vastast tegevust. Ta asetas selle, kes koges endaga seondunut kiusamisena, enese kiusajatega vastamisi. See laps, kes kartis paljastada iseennast, sest uskus, et iseendana on ta vale ja seega pidi suutma meeldida ja õige olla. Pidi nüüd julgema öelda välja iseenda tõe – temal ei ole selle või tolle teisega hea, sest ta on kogenud nende poolset kiusamisena. Et väljakutse oleks tõeline, siis ikka 5x järjest nn õiguse mõistmise ees seismist.
Sellisel moel asja lahendamiseks ei küsitud luba ega nõusolekut pojalt ega samuti teistelt lastelt. Ei kuulatud ära tundeid, ega jagatud tuge, vaid küsiti nimesid. Vaja oli tõestada, kellegi õigus ja süü. Vaja oli tõestada – oli tõendite esitamise ja ära kuulamise aeg. Õpetaja hindas, kas tegu vastas kiusamise kriteeriumidele. Üks väitis ja teine eitas ja heitis tagasi - Sina ju ... aga mina ju ei. Aga Sina ise!
Keegi ei peatunud, et peegeldada tundeid – mõista seda, mida kogetu tähendas lapsele, tema või teistele nende tähenduses Millisele hirmule see tõepõhja kinnitas ja süvendas. Selle asemel otsiti ohvrit ja süüdlast. Vajati süüdlast, sest too pidi võtma vastutuse, st kuulma otsust ja lubama, et tema enam ei tee. Siis saanuks õpetaja lugeda oma töö edukalt tehtuks.
Kaks tundi möödusid sõiduna ameerika raudteel. Kiusatu koges ennast ohvri ja süüdlasena, sest ta kuulis vastusena abipalvele – Sina ise kiusasid ka. Teda ei proovitud mõista, et ta saaks ise ennast mõista. Talle ei jäetud ruumi, et avaneda, sest tal tuli ennast kaitsta – see tähendab sulgeda ja olla valmis rünnakuteks. Ühel ja samal ajal laual olevad vastandid andsid signaali, et siis, kui ollakse ise olnud kiusaja rollis, oleks tehtu justkui vastu tegemine ning seetõttu lubatud ja õigustatud. Kuigi need ei pruukinud olla seda väidet tõestavas järjekorras ega ka samal ajal. Enese poolt tehtu ei tee olematuks ega võrdsusta enese poolt kogetut.
Minu telefon võttis vastu protokolle – sellega räägiti, poeg tegi ise ka, mõlemad nägid asja mänguna – kiusamist ei esinenud. On selgitatud, vabandatud ja teema lõppenuks loetud. Nagu konveierlindil tuli neid ülevaateid. Lõppu sadas veel õpetaja märkus - terve nädala on poeg olnud tundides rahutu, allumatu ja öelnud abiõpetajale - "Haista ... !" Kujutasin endamisi ette, mida ja kuidas poeg pidi ennast tundma. Ja mina ise olin ju selle ukse avanud ja nüüd olin kaugel, kuid ei tema kõrval – ei saanud toeks olla. Kaitsetus ja süütunne – mina ise.
Poeg elas selle päeva üle ja teab nüüd olulise info varjamise tagajärgi – kogudes enda sisse väljarääkimata hetki, kasvavad need nii suureks, et neid on raske lahti harutada. Need teevad haiget, sest on iseenda tunnetega läbi põimunud. Need on enese tunded, mis jäävad läbi töötamata - enese tunnete vastu ei saa, kui neid ei tunnistata ega nendega tegeleta – ära ei tunta, nimeliselt nimetata ja lahti ei lasta. Selle jaoks ongi vaja peatuda ja mõtestada toimunu – väljas ja sees.
Talle selgus, et samal ajal, kui rääkimata lugude kuhi kasvas, jõudis tema ise teha ühte ja teist. Päevad olid ju erinevad ja seega ei pruukinud ka tema enese kõik teod olla head või õiged. Kui siis, aegu hiljem, hakkas enesele õigust tahtma ja rääkis kõik välja, siis oligi kõik segamini - ega teise ammune tegu tollele meenunud, kui värskelt oli tema ise kogenud kiusamist või saanud võimaluse näidata tehtut sellisena. Sõnad seisid sõnade vastu, sest ega keegi sisse ei näinud ega ka kõige täpsemalt kõike mäletanud. Tundeid mäletati, kuid neid ei nimetatud.
Poeg oli päevast väga väsinud - liiga palju oli üleelatud. Ta mäletas tagasi, et ta ei suutnud, osanud ega tahtnud kõigile kõike välja öelda. Ta teadis, et oli neid, kes väitnuks vastu ega võtnuks vastutust. Ta ei julgenud ennast kõiges avada, sest teadis, et selle jaoks ei oleks antud seal kohta - teda ei oleks mõistetud. Ta lootis, et jääb tulevikus ellu ja tahtis ruttu arvutimaailma mängima minna - ta soovis kinnitust sellele, et on ühes - heakskiidetud ja gruppi vastuvõetud.
Kirjutasin õpetajale, et tänan teda kiire reageerimise eest ja ka seda, et nüüd teame laiemalt infot ning saame pojaga rääkida ka tema enese tegudest ja tegemata jätmistest koolis. Samuti andsin tagasisidet, et poeg oli väsinud ja kõike oli olnud liiga palju ja liiga kiiresti ning, et ta ei tundnud ennast turvaliselt ega andnud kõige kohta täit infot. Vastu tuli lakooniliselt, et poeg näib tundvat end koolis hästi ning õpime üksteist tundma ja asjad lahendatakse rääkides.
PS Kiusamine = mängimine. Suvel nägin ühte sellist „mängulist” kiusamist pealt, seega saan tõdeda, et kui kiusamist nähakse mängimisena, kuna selle taga ei ole tundetõuget, siis on teo motiiviks igavus – adrenaliini vajadus ja ereda, äratava ja elus olevana tunda andva tunde otsimine. Mängus on võlu – elus mänguasi reageerib erinevalt – ette ei ole teada, kuhu kõrgustesse või sügavustesse see välja viib. Põnevus ja närvikõdi – võimalus ennast proovile panna. Kui veel mitmekesi ollakse, siis saab seda mänguasja visata ühelt teisele ja puudutada samal ajal ka selja tagant.
PS Oleme pojaga seotud – tema elus toimub – mina saan osa, sest olen osa - lugu enese ajast avaneb ja ma lähen tagasi sellesse situatsiooni, kus olin mina samana nagu tema nüüd. Aeg anda aega, et harutada ise ennast ja kõndida läbi ning lasta enese lood lendu. Ja nii ma siis olengi taas kõndinud ja põlenud tuhaks enese lugudes ...
Marianne
25.09.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar