Inimesed elavad oma eludes – vahel nad kohtuvad teistega – kõnnivad, kellegagi koos – elavad, kellegagi koos. Mingitele kokkupuutepunktidele toetudes nimetavad inimesed ennast Meie. Tundub ja näib ja ka väidetakse, et Meie on kõik need, kes Meie sisse on ühendatud – kuid ometi saavad inimesed olla Meie, kuid tunda ennast üksikuna ja näha ennast välja jäetuna.
See on teadmine, et Mind ei kutsuta sinna, Minuga ei jagata seda, Minu juurde ei tulda, Mind jäetakse kõrvale, Minule ei anta teada. Inimeste isiklikud elud kuuluvad neile, kuid vahe tegemine tuleb nähtavale ka siis, kui tegemist ei ole isiklikuga, vaid kõiki ühendatuid puudutavaga – kõigil on õigus, kõik on võrdsed, kõigi elusid puudutab.
Miks nad käituvad nii nagu Mind ei oleks olemas – aga Mina ju olen. Vajadus olla olemas, teistega koos ja teistele lähedal – vajadus olla nähtav, et kutsutaks, et mäletataks, et ei eirataks, et ei unustataks. See on tähelepanu vajadus – Mina olen ju ka olemas – nähke Mind - tehke Mind nähtavaks.
Pidev eiramine ja välja jätmine võrdub pideva hülgamisena. Hüljatud inimene vajab informatsiooni – tema vajab nägemist, kuulmist, kogemist – korduvat ja üle kinnitavat – Mina olen ühes, Mind kutsutakse, Minuga jagatakse, Mind otsitakse, Mind vajatakse, Mind oodatakse – Mina olen oluline.
Inimene, kes kogeb hüljatust, otsib lähedust, ühes olemist, tuletab ennast meelde, hoiab kontakti, püüdleb lähemale, püüab olla huvitav ja meeldiv, tahab omada tähelepanu äratavaid/ enese väärtust tõestavaid asju, teeb ennast kasulikuks ja proovib soove/ tahtmisi/ vajadusi ära arvata, tõttab parandama halba olemist/ paha tuju, tõttab enda peale võtma teist tabanud raskusi - kuid kaotab ennast ka ära, et teda üles otsitaks – kuid kaob ka ära, et mitte enam näha ja kogeda.
Iga tähelepanu otsiva tegevuse ja lahenduse tõukeks on kogeda enesele vajaminevat – just Mind oodati, just Mind nähakse, just Mind vaadatakse, just ja ainult Minuga tahetakse olla, just Mind kardetakse kaotada, just Minu pärast ollakse rõõmus, just Minuga aset leidev toob kaasa vajaduse toetada ja hoida Mind nii, et Mina enam ei kogeks, et Minul enam ei oleks – Minu elus aset leidev toob kaasa tahtmise muuta, et Minule raske/ Minuga seonduv muutuks paremaks, helgemaks, kergemaks – Mina loen ja lähen korda, Minule vaja minevalt ja olulises.
Vajadus – olla ühte võtmise jaoks nähtav – ei kao, kui põhi informatsioon ei muutu - see ei muutu, kui seda ei muudeta. On tavaline, et hülgamist kogev laps elab vägivalda kasutavas ja normaalseks pidavas keskkonnas. On tavaline, et vägivaldses keskkonnas elav laps on üle, vale, tüliks, häbi – kasutusel on informatsioon, et ilma lapseta on kõik ja kõigil parem. On loogiline, et häirivat elementi ei oodata, ühte ei kutsuta ja ühes ei võeta – probleeme pole vaja juurde toota.
Ühisest elust, ühes oldud ajast lähtuvalt, võib ja saab, pealispinnal, toimuda, mis iganes, kuid põhivajadus ja sellest tulenev ülesanne – Mina näitan ja tõestan, et Mina olen olemas – jääb alles ja aktiivseks – pidev tähelepanu vajadus jääb aktiivseks – seega inimene otsib ja püüab tähelepanu.
Ennast hüljatuna kogev ja välja jäetuna nägev inimene vajab tähelepanu - samas on selle sama inimese sees hirm, kohata tähelepanu – näha ära tõukavaid, keelduvaid, häbistavaid, hukka mõistvaid, hülgavaid reaktsioone. Kogeda selgitusi, miks ei saa ja miks ei ole vaja – inimene ise põhjustab endale osaks saava – Sina oled selline, Sina oled see – ära tule, ära ole, mine ära, Sind ei ole vaja – Mina/ Meie ei taha Sind näha ega kogeda.
Tähelepanu vajadus ja tähelepanu hirm tagavad pideva ärrituse ja ärevuse seisundi – inimesel puudub turvatunne ja rahu – tähelepanu, mida inimene vajab, saab teda tappa. Lahendamata ja lahendamatu olukord toob kaasa vaimse ülepinge ja emotsionaalse häirituse – sellest sünnivad vajadused ja lahendused, et ollakse sunnitud ja kuidas ise ennast maandada ja aidata. Laps, kes on üksinda jäetud, kasutab õpitut, pealt nähtut ja enesele võimalikku.
Hülgavas ja eraldavas keskkonnas edasi viibimine ja, enese, teis(t)ega seotuse oluliseks pidamine, hoiavad lapse töös – tähelepanuni jõudmine, sellest kinni hoidmine ja kergenduse, kuid ka hirmu tundmine – tähelepanust pääsematus ja selle vältimine/ selle kogemuse talutavaks tegemine/ selle tagajärgedega toime tulla püüdmine. Kunagi ei tea ette, milline tähelepanu pööratakse ja millal see teiseks muutub.
Pidev vaimne ja füüsiline häiritus hoiab inimese, ka aastakümneid, ühes ja samas tsüklis – inimene on tähelepanust sõltuvuses, sest tema on häiritud tähelepanuga kaasnevast informatsioonist – Mina tunnen ennast hästi/ Mina tunnen ennast halvasti – Mina vajan tähelepanu/ Mina väldin tähelepanu – Mina olen olemas/ Mind ei ole olemas.
Pendel – ühest ääremusest teise – mõlemad variandid annavad erinevaid ülesandeid ja sunnivad kasutusele võtma erinevaid lahendusi – mõlemaga seonduvad oma vajadused – Mina PEAN seda ja Mina PEAN teist – puudub vabadus ja valiku võimalus – ellu jäämiseks ja edasi kestmiseks tuleb kustutada tulekahjut, et tagada enesele vajaminev - rahu, hingetõmbepaus, turvatunne, kindluse tunne = Mina olen nähtav, Minul on kontakt teis(t)ega.
Tsükliteks jaotunud elu tähendab, et inimene ei peatu ega võta vastu enese jaoks võimatuna näivat informatsiooni – Mina olen, kuid Mind ei ole – Mina kuulun, nende inimeste juurde ja nendega kokku, kuid Mina ei kuulu nende juurde ega nendega kokku. See tähendab, et teised ise valivad/ teine ise valib, millal on võimalik ja põhjust koos olla, millal mitte. Seda ka elulistes ja olulistes asjades, milles ei peaks vahet tegema ega välja jätma.
Mina olen, kuid Mina ei ole - see on enese Mina kaotus ja enese Mina surm – Mina ei ole, sest Minul ei ole – Minule ei ole võimalik – teised moodustavad teise, elulisema ja sügavama lähedusega, ühenduse – sellest jään Mina välja – sinna sisse Mind ei lasta, ei kutsuta ega ühendata – kuigi sealseski jagatakse seda informatsiooni, mis puudutab ja mõjutab ka Mind - kuid Mina ei saa seda kasutada, kuid Mina ei saa seda suunata, kuid Mina ei saa seda muuta.
Mõistmine – omaks nimetatud ja peetud inimeste jaoks ei ole Minuga ühes olemine oluline. Ei ole oluline olla kohal, olla koos, olla lähedal ja jagada seda hetke, mis ei kordu kunagi – olgu see raske või õnnelik.
See tähendab, et tegelikult, teis(t)ega, koos olles – olen Mina üksinda. Ühendus, Minuga, ulatub ainult teatud maani ja see on kõik, siis tuleb sein ja suletud uks vastu – on külmus, põlgus, ähvardus, solvamine, vaikus, välja naermine, valed.
Mina ise võin, ja saan, enese elu ukse avada ja sellel oodata – anda teada, et olen ühes – kõiges, kuid siis saab selgeks, et - Minu poolt jagatust osa võtmine ja Minu poolt pakutus kohal käimine - ei tähenda, et see oleks väärtus ja oluline – oluline sel moel, et tähistada ühendust ja hoida ühist. Ei – see lähtub kohustusest ja mingist vajadusest või enese rolli Mina kinnitusest. Kuid kohustuse saab kõrvale jätta, vajaduse lahenduse saab ka mujalt ja rolli Mina saab ka kellegi teisega kinnitada.
Mõistmine - inimesed ei vali inimest – Mina olen see inimene, keda teised inimesed ei vali. Roll ei ole ühise alus – rollid on toonud inimesed kokku, kuid inimesed ise valivad ja otsustavad, kellega ja kuidas nemad oma elu seovad.
Ise ennast, kui Mina – rollina teades ja üles tõstes – see on enese Mina ära tõestamise ja ühenduse alles hoidmise katse – vaadake – see on olen ju Mina - Tütrena, Õena, Lapsena, Õelapsena, Emana.
Siis, kui inimene on teinud oma valiku, siis ei ole rollile rõhumisel mõtet – see teeb ainult endale haiget. Enese mõistmine – Mina nägin ühendust ja hoidsin seda seal ja selles, mis see oli Minu järgi, kuid teised ei valinud ega hoidnud sama, kuid nad väitsid ja käitusid, headel hetkedel nagu nad oleksid samas ja oleksid tegemas sama.
Halbade hetkede tõde oli valus, kuid see oli aus. Teise inimese valik ei ole viga – seda ei pea ära parandama – seda tuleb täiesti tõsiselt võtta – seda arvestades tuleb enese sammud teoks teha – vähemalt sama kaugus või veelgi kaugem, vähemalt sama sisu või veelgi tühjem. See ei ole karistamine ega ähvardamine, vaid enese elu elamine – enese kasutusse antud informatsiooni alusel.
Vägivalda kasutava inimese jaoks on tavaline anda enda sammuga kaasnenule hinnang – solvusid, oled liiga tundlik, olid ära teeninud, ise põhjustasid, said valesti aru, lase nüüd olla, uhke oled – rõhk ja tähelepanu on suunatud vastusele nii nagu see oleks vale, liigne, ülekohtune.
Kahjustatud psüühikaga inimene, kes on harjunud tähelepanu sõltuvuse pendliga, hakkab ise endas kahtlema ja enese vastust valeks pidama – teine ju tahab, kuid Mina ise ei lase – teine ju ei teinud midagi, kuid Mina olen tundlik – teine ju ei tahtnud, kuid Mina ei arvesta selle informatsiooniga.
Enese süü uskumine ja eneses põhjuse nägemine on märk sügavast sõltuvusest ja elutähtsast tähelepanu vajadusest – see tähendab, et inimene võtab kasutusele, kogu loo kohta käivast informatsioonist, selle, mis teda aitab – teine TAHAB/ TAHTIS/ TAHAKS MINUGA OLLA – mis siis, et tegelikult mitte, mis siis, et enesega samal moel mitte – vaimselt ja füüsiliselt väärkoheldud inimene kuulis ja sai enese kasutusse sõnad, mida tema vajab – Minuga tahetakse koos olla.
Marianne
03.03.2026.a
