Mitte
kuidagi ega mitte millegagi ei ole võimalik tõestada, teisele
inimesele, enese olulisust ja väärtust, kui too ei ole osanud/
valinud seda ise näha – see tegevus oleks enese aja asjatu
raiskamine, sest see ei muuda olevat olematuks.
Enese
tõestamine on kui enese müümine – vaata seda ja seda, on
võimalik see ja see, oskan nii ja naa, minuga koos on sel moel
võimalik – kuid, milleks enesega kaubelda ja proovida ise ennast
müüa, kui enese olulisus ja väärtus ei kasva õigete vaatajate
silmade olemas olemisel ega kao nende puudusel.
See
inimene, kes ei ole valmis teist inimest, Inimesena, tunnustama,
määrab teise vajalikkuse, kui väärtuse, selle hinna järgi, kui
palju, temale, koos olemine, selle teisega, maksma läheb ja kui
palju ta enesele, selles seotuses olles, vastu saab – see on
tehing, milles kaup vahetub kauba vastu ja inimesega, kui inimesega,
ei ole siin, midagi pistmist.
Väärtuse
vajalikkus tuleneb möödunust, kus ühes olemise kehva kvaliteeti
põhjendati sobimatusega ja/ või ühes olemisest keelduti valena
olemise tõttu - laps ei sobinud emale, õde ei sobinud õele, ema ei
sobinud isale, kooliõde ei sobinud kooliõele, inimene ei sobinud
suguvõsale/ valitsevale võimule - oldi ühes, kuid ei oldud koos,
sest teine oli ebamugav või ebahuvitav või leidus temas mõni muu
põhjus, et teda valeks tunnistada ja ära saata või karistada.
Inimene
oli olemas ja oli osa, kuid ta soovis teistsuguse kogemuse osaliseks
saamist. See tähendab, et ta ei nõustunud enesele osaks saavaga -
ta ei võtnud vahetut ja mingit kindlat kogemust vastu. Temas oli
soov muuta enesega seonduvat - muuta ennast ümbritsevat keskkonda
enesele vajalikul moel. Temal oli soov avardada ja enamat kogeda
enese jaoks suletud keskkonnas.
Suutmata
seda teostada tähendas see inimese jaoks vägivaldset kogemust –
tema ise ei olnud otsustanud ega olnud endale valinud osa olemist/
osalemist – tema eest oli otsustatud - tema pidi sunnitult ühes
olema. See tähendab tõde - muuta ei saa - ära minna ei saa – igapäevaselt tuleb näha
seda ja kokkupuutuda sellega, mida ja kuidas peab ning mida ja kuidas ise kogeda ei saa.
Ära
ostmine, väärtuse tõstmine, vajalikuks tegemine, tähelepanu
otsimine - lahendused, kuidas saada enesele vajalikku tähelepanu.
Kuid soovitu täitumise asemel olid enese lahendustel vahetud
tagajärjed – välja tuli vastupidine tulemus - pingutatus,
teesklus, valetamine, vastu meelsus, eemale tõukamine, eraldi ja
välja jätmine. Senise tegelikkuse teostamine võimendatud kujul.
Inimeses süvenes vajadus omada õiget kogemust, sest tema osaks sai pealt
nägemine, et on võimalik teistmoodi, kuid, kuna temal endal see ei
õnnestunud, siis ta vajas selgitavat põhjust ja töötavat
lahendust, mis lõpetaks selle olukorra ja annaks talle vajamineva –
turvalise olemise ühes – temaga seonduv ei muutu ega vahetu välja
– ta on oluline ja enesena tunnustatud.
Sellise vajaduse taga on kunagine kestev traumaatiline kogemus – teistsugune nn õigeks määritletud
kohtlemine oli mingil hetkel olnud olemas - see kadus/ ilmus ja kadus
taas ilma selgelt välja toomata põhjustel või selle põhjuseks nimetati inimene ise.
Tõde
- põhjus oli inimeses ja temaga seonduvas. Tõde - põhjus oli ka
teises ja temaga seonduvas. Ka teine ei saanud keskkonda muuta ega
ära minna – ka tema tahtnuks seda enese jaoks sobivaks muuta. Kuid
tema mõte, muutusest, lähtus sellest, et ta ei tahtnud teist enesega
ühte olema – tema tahtis enesele teise vaba keskkonda - tema tahtis koos olemise/ elamise kohustusest vabaneda, kuid ei saanud seda teostada.
Kuid väärtuse
kaotanud inimene soovis sama keskkonda, samu inimesi, kuid
teistsugusel moel koos olema – eesmärkide erinevus tõi kaasa
erinevad lahendused ja kogemused. Kiusaja ja kiusatu - ühe ja sama loo kaks külge - selles loos kogesid mõlemad ennast kiusatutena ja teist kiusajana - mõlemad kogesid ennast vähendatutena ja teist enese vähendajana - koos olemine tagas vähema loomise ja enese vähemana kogemise. Koos olid rollid, kuid ei inimesed - roll tähendas piiratust ja vabaduse puudust.
Vägivaldsed suhted jätavad järele jäljed – sageli on need
traumaatilised kogemused, mis justkui jäävad kestma – inimene on
nad üle elanud, kuid ta ei ole neid läbi elanud. Inimesel on olemas
kogemus, milles, kohal olles ja/ või tagasivaadates, inimene ise või
keegi teine ei olnud tema jaoks olemas nii nagu ta vajas – ta teab,
et kui tema ise ja/ või see teine oleks möödunus midagi olulist
teinud teisiti, siis tema ei vaevleks tagajärgede käes.
Tagajärjeks on tema tunded, millest ta vabaks ei saa – need
elustuvad ja piiravad ning kurnavad teda – ta ei tea ette, millal
tunne tuleb ja kui kaua see kestab – ta kukuks justkui läbi
klaasist põrandate, mis osutuvad lagedeks – temal ei ole olemas
väljapääsu – ta on lõksus, sest ta püüab võidelda tunnete
tundmise vastu – sel moel võitleb ta sellesama info vastu, mida
tunded talle edastavad ja tulemus on see, et tema ise ei mõista
ennast ega enese lugu.
Traumaatiline mälestus tähendab, et inimene ei ole oma möödunuga
rahu teinud - ta tahab möödunusse tagasi minna või seda uuesti
läbida, et olla parem ja anda endale töötav lahendus – ta otsib
võimalust teostada muutus – olla see väljendus, millisena ta siis
ei julgenud/ ei osanud olla – ta tahab anda loo teisele osapoolele
teistsuguse info – näidata ja anda kogeda ennast teistsugusena –
julgemana, tugevamana, nutikamana, sõnaosavamana, kindlamana,
selgesilmsemana, jõulisemana, enda eest seisvamana jne.
Seni, kuni ta ei saa seda teha. Seni, kuni loo teine osapool ei ole
kohal ega ole huvitatud looga tegelemisest. On inimese sees
tundeenergia, millele ei ole reaalset väljundit. Ta ei saa seda
füüsiliselt kuhugi suunata. Ta ei saa teisele ennast näidata –
ise ennast välja rääkida ja ise ennast teostada. Senikaua, kuni
tema vajadus ei täitu, istub ta tunnetekarusellil ja, vahetades
tundeid, kui atraktsioone, keerutab ja pööritab ta enesele tiire
peale - ta ei lahene, sest tal ei ole kinnitust, et ta on lahenenud.
Inimene vajab reaalset ja töötavat teadmist – mina ise seisan
enese eest - mina ise kaitsen ennast – mina ise ei lase valel
sündida – mina näen tõde ja reageerin sellele vastavalt. Selleks
on vaja vahetut kontakti, milles anda teada, mis ja kuidas oli,
tookord, teises ja endas vale – siis oli inimene vale, sest ta ei
saanud olla õige, kuna siis ei olnud tal enese paremat mina ega
kõiki andmeid – ta sai enese jaoks olulise info siis, kui lugu oli
pooleli ja/ või juba möödas – tal oli võimalus toimuvat ja
ennast mõista ning sellest endale teada anda siis, kui ta sai ennast
koguda ja andmeid töödelda – siis oli hilja, sest lugu oli läbi
ja seda ei saanud olematuks teha ega teistsugusel moel lõpetada –
kuid tunded tulid ja jäid.
Tunnetekarusellil istumine ja nende tundmisega tegelemine on
möödunust kaasas oleva loo üks pool – see on asendustegevus,
sest see, millega inimene tegelikkuses toime ei tule, on tema enese,
kui energia teema. See energia, mis on kogunenud erinevate tunnete
läbi lappamise tulemusel – sellele ei ole voolusängi ega
lahendust, kuni ei ole olemas reaalset võimalust ennast välja
elada.
Inimesel on teema, sest temas on teema – temas on energia pais,
sest inimene ei ole valinud endale väljundit – tema ise ei ole
valinud enesele vormi ja sisu ega kaugust selle inimese/ nende
inimestega, kellega seoses tal traumaatiline mälestus elavana
sisemuses ringi kolgutab. Ta tahaks olla ühte moodi, kuid ta peaks
olema teist moodi – ta ei tea, milline väljendus valida – see
tähendab, et ta suhtleb, kui ta peab, kuid ta ei ole teadlikku –
enese infol põhinevat – valikut reaalselt ja/ või enesekindlalt
teoks teinud.
Inimene, kes ei ole ennast positsioneerinud, ei taha teostada enese
muutust - ta tahaks olla selline nagu ta oli enne sündmust või
sellisena, millisena ennast kogeda tahab – ta tahab olla vaba, ehe,
loov, avatud, kontakti hoidev ja teisele inimesele suunatud, kuid
enese info annab talle teada, et selle inimesega ühes tuleb temal
olla olukorda kontrolliv ja jälgiv, teise eest suletud, valmis
kontakti lõpetama ja toimuvat katkestama.
Inimese info annab talle teada, et teine ei vali olla teadlik
iseendast ega aus – tollel on oma eesmärgid ja kasud mängus –
teine vahetab rolle vastavalt enese vajadustele, tegeleb inimese
vähendamisega ja ei hoia neid siduvas ühises tasakaalu ega panusta
suhte kvaliteeti.
See teine on, sest on kohustatud olema – see tähendab, et lõdva randmega võtab too selle, mida ta vajab ja teeb teoks selle, kuidas tahab ega pöördu
tagasi, et enese tegude ja nende tagajärgede eest vastutust võtta
ning vajadusel kasutab võimalust enese tundeid välja elada nii nagu
oleks inimene tema jaoks prügikast.
Inimene sooviks tagasi muretust ja usaldust, tahaks kogeda ühte
hoidmist ja toetavat ning tunnustavat tähelepanu – teine võtab ta
vastu ja nad on koos enamat, kui üksinda - kuid see ei ole võimalik
– loo teine osapool ei arvesta inimese ega tema infoga ega ole
avatud dialoogile ega tunnista oma tegelikke eesmärke. Temaga koos
on inimene üksinda enam, kui kahekesi koos.
Vabadust vajavat inimest ahistab teadmine – teisega suheldes ei ole ta enam kontakti hoidev ega parim võimalik, vaid piiratud välises,
et olla parim võimalik enese suhtes – ettevaatus ja tähelepanu on
saadetud ühendava rolli eesmärgist lähtuvalt – ei enamat. Varem
oli lugu iseenesest mõistetav ja loomulik, kuid sellest sai kunstlik ja iseenda olemist piirav segadus.
Möödunus oli olemas vabadus, võimalused, ühendus – nüüd tuleb
ennast teadlikult tagasi hoida, suletuna olla ja siduva rolli
piirides püsida - ei enamat, sest see teine ei austa inimese isiklikke piire.
Inimene ei saa sellist muutust teostada naeratades ja muretult
lobisedes – see suhtlus ei ole enam selle taseme seotus. Selline
muutus tähendab enese kaotust – inimene ise ütleb EI tähelepanule
ja võimalustele, mida arvas endal olemas olevat, kuid tegelikkuses ei
olnud – ta sulgeb ennast ja muudab selles rollis väljendumist,
kuid see ei kaota teda ennast ära.
Öeldakse, et anna teisele võimalus – mine tema juurde ja ole
temaga koos – olge ühes – äkki siis, kui teine näeb ja kogeb
vahetult, ta valib teisiti – muudab enese poolt valitud väljendust
ja lähedust ning eesmärke. Selline lootus on enese pettus –
teisel oli koguaeg võimalus olemas, kuid tema valikud näitasid, et
tema ei vajanud muutust ega teistsugust lahendust – temal ei olnud
teema – tema ei võtnud enese muutust isiklikult – talle selline
olemine sobis/ tema sellist just vajaski.
Inimene oli saanud kogeda end olulisena ja hea tähelepanu osaks saanuna,
sest teise kasutuses oli olemas naeratus ja valikus head sõnad, kuid
need oli pealispind, mis ei olnud tegelik põhi – see ilmnes huvide
ja rollide konflikti hetkel. Teine muutus ja muutis ennast
naeratusele ja sõnadele vastupidiseks – ta oli vastu ja ebaõiglane
– kaks, kes samas, ei olnud ühes ja samas loos ja kohas võrdsed – teise tegevus andis teada, et tema tahtis inimest vähemana ja väärtusetuna
näidata sellepärast, et ennast tõsta ja paremana näidata/ kogeda.
Inimese enese rahu häirib teadmine, et teine on, hoolimata lahendamata
toimunust, samal moel valmis, kohtudes, naeratama ja lobisema, kuid
inimese jaoks on see vale. Inimene vajab kontakti, mille eesmärgiks
on anda teisele info – ära ole vale – ära valeta minule –
näita ennast sellisena nagu päriselt oled ja valid.
Naeratava teisega kohtudes on inimese sees tunne nagu oleksin tema ise vale või temas endas viga, kui tema ei naerata teisele avatult vastu ega jaga
temaga seda hetke rahus. Olev ei muuda möödunut ja olemas olevat
infot – seega lähtub inimene tegelikkusest – ta ei vali endale
valetada – see tähendab, et ei päästa ennast vale tähelepanu
käest – teist nähakse heana ja sõbralikuna, kuid teda halva ja
ebaõiglasena - inimene valib ausa iseenda ja seisab enese infoga
ühes.
Eneses kahtlemine, kui toimub enesele väljenduse valimine, on selle
möödunud aja tagajärg, milles lugusid ja tundeid ei lahendatud –
öeldi välja ja tehti ühte koma teist, kui avati enese tõde ja
paisati välja enesesse kogunenut, kuid siis jäeti lugu sinnapaika,
kuni keegi enam ei tahtnud või ei saanud ning siis riisuti naeratus
ja välja paistisid salvav keel ning lõrisevad lõuad.
Sellises
kohas pidi edasi elama, sest seal jätkus argipäev. Olevas on see
vana harjumuse ja uue teadmise vahel, alateadvusest tõusvate udude
ajel enesest ebateadlikuna olev, valimine. Valetamise lõpetamine tähendab, et nüüd on olemas teadmine - mina
ei ole enam vana – mina ei saa ega vali vanal moel – see oleks
enesele vastu astumine ja iseenda hülgamine läbitöötamata tunnete karusellile.
Vägivaldses suhtes ja keskkonnas jäetakse lood pooleli, inimesed ootele ja tunded valla - seal ei ole kohta selgusele, aususele, vastutuse võtmisele ja enamat loova lahenduse otsimisele - seal ei valita inimest, vaid rolli, jõudu ja võimu, mis tähendab, et kasutusel on valed, varjamine ja enesest mitte teadlik olemine.
Sellel peeglitagusel maal, kus kõik paistab päris ja tundub ehe, inimene ei kasva Inimesena - see ei ole see lugu, mida seal mängitakse. Peeglitagusel maal puudub vabadus - peegeldav klaas moonutab, on õrn ja puruneb kergesti kildudeks, mis teevad ihu katki ja panevad südame pisaraid nutma. Selleks, et sealsest maailmast välja astuda, tuleb osata ja julgeda EI öelda kõigele sellele, mis vähendab - tuleb EI öelda ka sellele inimesele, kes on, kõige lähedasema inimesena Maailmas, kõige kaugem inimene Maailmas siis, kui ta valib peeglitaguse Maailma enese südamesse.
See inimene, kes on olnud osa vaimset/ füüsilist vägivalda
kasutavast keskkonnast, kes on osalenud vaimset/ füüsilist
vägivalda kasutavas suhtes, kelle jaoks oleks vaimne/ füüsiline
vägivald endiselt tema elu osa, kui ta jätkaks selles keskkonnas/
suhtluses osalemist. Sellel inimesel on vaja läbi töötada olnu –
enesega toimunu/ enese poolt kogetu/ enesel kasutusel olnud mustrid/
iseenda tunded ja lahutada enese osa teiste omast ning luua, enese
jaoks, uus normaalsus – see Mina olemine ja keskkond, mille poole
ta teadlikult püüdleb ja enesele reaalsuseks seab.
Elamine vägivaldses keskkonnas/ osalemine vägivaldses suhtes oli
selle inimese vahetu reaalsus, kuid see reaalsus ei olnud kunagi ega kuidagi tema
normaalsus, kuigi talle võis nii näida või seda, talle, sellisena esitleti – see inimene, kes õpib iseendana olema ja tunnustama
enese väärtust – harjutab uuel moel elamist, valides ise endale
väärtushinnangud, keskkonna ja inimesed, kellega koos on võimalik
see normaalsus, mis on enesest lähtuv ja enesele oluline – tema
enda normaalne reaalsus.
Tulles kusagilt ja olles teel, kuhugi, on inimesel kaasas enese
möödunu - teda seovad rollid ja mälestused – temas on olemas
möödunu Mina ja oleva aja Mina ja ennast uuena formuleeriv Mina.
Seesama inimene võib ja saab põrkuda kokku vana ajaga – tema loo
teine/ teised osalised elavad endiselt Maailmas ja mingitel
asjaoludel võivad nende teed ristuda või seljataha jäänud
möödunust mõni sõnum või telefonikõne saabuda. Teda võidakse
üles otsida ja teda võidakse püüda kombata ning vanasse mängu
haarata. See tähendab, et tal tuleb enesega eel töö ära teha –
läbi mõelda, et selgelt välja öelda – Minu piirid paiknevad siin ja seisnevad selles - Mina olen see ja selline
– Mina valin sel moel – Minu väärtushinnangud on sellised.
Enesest mitte teadlik aeg tähendas, et inimene sukeldus sisse, kui
olukord aset leidis või situatsioon teda osalema tõmbas – ta
reageeris olevale ja toimis vahetult – ta ei olnud planeerinud ega
paika pannud, mil moel ja kuidas – ta elas nii nagu tema osaks sai.
See tähendas kogemusi, mida ei olnud hea kogeda ega mäletada – ta
ei suutnud viia ennast enesele vajamineva/ soovitud iseendaga ühte –
ta valis vanast – harjumuspärast või proovis ka uut, mis veel ei
kandnud, sest seda ei olnud välja töötatud ega läbi harjutatud.
Kahjuks või õnneks ei saa õppetunde vabalt ja piiramatult valida –
järgmise proovini võib minna aega või seda ei pruugi saabudagi –
inimese jaoks vajaminevat lava valmis ei seata ja osalised
vastaspartnerite rolle kandma ei hakka – materjal on inimese
sees ja inimene ise teeb endaga tööd – kõik toimub vahetult ja konkreetselt enese
sees.
See teekond, uue reaalse normaalsuseni, tähendab ka seletamatut
ärevust tagataustal – inimesel on alateadlik hirm, et talle
helistatakse või saadetakse sõnum – temaga luuakse kontakt, kuid
ei sellepärast, et oleks temale mõeldud ja temaga suhelda soovitud,
vaid hoopis millegi muu pärast – info, küsimus, asjakohatu huvi,
kellegi teise poole püüdlemine.
Selline kontakt tähendab inimesele, kes soovib pooleli jäänud loo
lahendamist ja enesega seotud suhtluses iseendale pidava pinna tagamist ja selgeid piire, narrimisena –
see on ilma jäämine olulisest - vajaminevast rahust – avatud ja
vabast ühes olemisest.
Inimene, kes on teekonnal, tahab tähelepanu enesega seotud teemale,
kuid sellele ei ole kohta ega aega – kontakti võtja eirab seda
soovi. Inimene kogeb enese piiratust - tema tahab suhtlust, kuid ei
sel moel – tema ei ole kaugust hoidva, kuid toimiva suhteni
kõndinud. Tema tahab, et temaga seotud suhte olulisus ja tervis on suhtlemise alus -
siis alles tuleb muu – mitte, et võeti ühendust ja sellepärast
peab teise mänguga kaasa minema – rääkima nii nagu möödunust
alles jäänud ja olevas kestvat teemat ei olekski. Teisel ei näi olevat, kuid temal on.
Uut normaalsust loovale inimesele on mõistetamatu - Kuidas mina saan
olla oluline, kui see, mis ja kuidas on minule oluline, ei ole seda
teisele? Sel moel ei saa seda väitvad sõnad tõesed olla, sest
armastust ja hoidmist ei ole, kui inimesele, kui inimesele, öeldakse
EI ja selgitust otsiva küsimuse peale väidetakse, et inimene ise ei mõista ega saa
aru, kui temasse hästi suhtutakse ja temaga suhelda tahetakse.
Selline teguviis on üks vaimse vägivalla vormidest - inimesele
antakse lootust, et tema vajadus, armastuse ja hoidmise järele, täidetakse - teda proovitakse panna uskuma, et tõde on sõnades,
kuid ei reaalsetes tegudes. Teda proovitakse teisele õigel moel tähelepanu
pöörama panna - tegelikkuses on kontakti võtmise ja sõnade
lausumise põhjuseks see, et teise on vajadus konkreetse tähelepanu
ja enesele vajaliku rolli ning sellisena väljenduse järele.
Tõde - sel moel teostatud suhtluses ei ole inimesele, kui Inimesele, kohta – see
on rollis olemise võimalus, kuid ei enamat – inimest õngitsetakse
rollisööta alla neelama ja möödunus toimunud mängus jätkama – Agressiivse
Ohver/Päästja ja Süüdlase mängus peab vajalikul määral osalisi
olema ja need osalised peavad enesele jäetud/ võetud rollis
osalema.
Konksu allaneelanud, armastuse ja hoidmise näljas, inimene püüab enesele lubatu poole ka siis, kui talle näidati selle olemas olemist, kuid temale seda ei anta - ikka ja jälle leitakse mingi süü, miks ta seda väärt ega väljateeninud ei ole - kuid ta saaks seda kogeda, kui ta oleks teis(t)e mängija(te) meelest õige.
Selline reaalsus ei ole normaalsus - see ei ole koht, milles oodata seda, mida olemas ei ole ja anda ei kavatseta - selles mängus ei ole armastavale ja hoidvale tegelikkusele kohta - see on mäng konkreetse olemise ja tähelepanu nimel - inimene on seal ja selles vahendiks, kellegi teise huvides.
Sellistele kontakti võtmistele EI ütlemine saab vägivaldset suhet ja seotust mitte valivale inimesele reaalseks normaalsuseks - see on enese teadlikkuse ja selguse teekond, mis ei ole ülekohus, vaid enese heaolu eest vastutava inimese täiesti mõistlik ja loogiline valik.
Tunne,
nimega Häbi, tuleb mängu siis, kui inimene ise ja/ või teda ümbritsevad
ei mõista tema teo põhjust – ta ei ole justkui normaalne, kui
tema teole ei näi olevat selgitust või seda vahetus keskkonnas ei
aktsepteerita. Teda mõistetakse või tema ise mõistab ennast,
suunavate õpetuste tagajärjel, hukka – osa inimesest on ära
keelatud, sest see ei ole õige ega hea – selle osa olemas olemine
on häbi – seda tuleb häbeneda ehk teiste eest varjata ja enesele
keelata.
Enesest
osa ära keelamine tähendab väidet - häbistatud ja hukkamõistetud
inimese teole ei ole olemas inimlikku selgitust ega temale endale võimalik leida
inimeste seast toetust. Häbistatud inimese tegu on võrdsustatud
inimese, kui tervikuga – temast öeldakse lahti – ta pannakse
põlu alla.
Põlu
alla pandud inimene on see inimene, keda teda ümbritsev keskkond
mõistab hukka – selles inimeses ei nähta inimlikkust – tema tegu
või teod on pahad – ta lükatakse eneste hulgast välja, et ta ei
kahjustaks nende teiste mainet või ahvatleks neid halvale teele või oleks nende vastu halb. See
tähendab, et selles keskkonnas puudub inimlikkus ja mõistmine –
seal varjatakse enese mõtteid ja tegusid – seal ei vaadata enda
sisse, valgust kasutades.
Valguse
keelamine tagab teadmise - ennast tuleb häbeneda – kuid see
tähendab, et eneses ei tohi ega saa selgust leida. Selline inimene
häbeneb ise ennast – justkui oleks paha vaim teda tagant sundinud
või tema sees selline pimedus peidus, mis on võimeline sellisteks
tegudeks. Kirik nimetab seda nähtust inimese langemiseks – inimene
ei ole enese kõrgusel – ta ei ole inimlik, sest temas on
teistsugused jooned peidus – paha avaldub inimese kaudu – paha
võttis võimust inimese üle ja see võib korduda.
Inimene,
kes ei ole avanud enese teadlikkust ega võtnud ennast vastu – ei
ole tõstnud ennast valguse kätte ja ulatanud iseendale kätt. Kuid,
kui ta on seda teinud, siis tal ei ole vaja häbeneda ega hirmu tunda
enese avalikuks tulemise pärast – tema on enese sisse vaadanud ja
ise ennast mõistnud – tal on inimlik põhjus olemas ja ta teab,
miks tema sellist lahendust/ väljendust/ olemist kasutas.
Enese valguse kätte tõstmine tähendab, et inimene julgeb iseendana olemas olla ja ausalt ning
avatult Maailmale silma vaadata – tema on oma õppetunni läbinud –
ta ei ole Häbi – tema on Inimene.
Elus
tuleb ette, et vanem ei panusta oma lapsega suhtlemisesse – on nii
nagu tema ise tahab ja valib. Vanema ressurss on piiratud ja ta püsib
rajal, kui hoiab enesega seonduva kontrolli all – selline lahendus
välistab läheduse ja süvenemise, sest see tähendaks enese kõrvale
asetamist ja 100% teise jaoks olemas olemist - sel moel oleks teine tähtsam iseendast.
Teise
jaoks olemas olemine tähendab selle teise kuulamist ja mõistmist
ning valmis olekut selle järgi valima ja lahendusi pakkuma. See
tähendab, et mõni asi võib tulla enese arvelt ja ka siis ning sel
moel, kui ise ei taha ega näi saavat. See tähendab, et ennast tuleb
muuta – pidurdada, loobuda, vältida – enesega tuleb tegeleda, et
enese motiive ja vajadusi mõista ning, mis veel olulisem - enesele valetamine tuleb lõpetada – kuid see kõik näib, enesele, enese
eluks vajaliku vabaduse keelamisena.
Vanem
ei ole nõus vähendama ennast, oma lapse arvelt, kohas, kus mõlema
heaolu on mängus. See tähendab, et andes, seal oma lapsele, jääb vanemale
alles vähem – talle jääb vähem, sest tal oli juba vähem –
tema näeb ja kogeb ennast samasuguse lapsena, kellele ei antud ja
kelle jaoks ei oldud ega olnud olemas.
See tähendab reaalsena näivat kogemust, et teine laps takistab teda enda
jaoks olemas olemast - selline lugu saab sündida kohas, kus ilmneb huvide konflikt - vanem on vahetanud oma Vanema rolli Lapse rolli vastu ja tal puudub enese pidav
alus ja teadlikkus täiskasvanud Inimesena ja oma lapse Vanemana.
Selline
käitumine tähendab, et vanemas on vajadus, mis ei ole täidetud –
enese lapsega seotud teemades ilmneb selle vajaduse täitmata jäämine
taas – vanem vajab enesele vajalikku kogemust, et tema kõrval
seistakse ja temal on enesele vajalik tugevus olemas siis, kui tema
on nõrk, abitu, hirmul, väsinud, segaduses – tema elab selle
hetke üle, sest ta saab koormat jagada või selle hetkeks maha
panna. Vajaminev kogemus - ta ei vastuta kõige eest ja saab ära
minna või loost välja astuda siis, kui tema ise seda vajab/ tema ise sel moel
otsustab.
Selline
vanem ei seisa oma lapse kõrval ega ole talle toeks – selline
vanem ei ole lapse tugevus, sest selline vanem jätab lapse siis, kui
toimub ressursside jagamine ja on käes vastutuse võtmise koht –
igaüks püsib oma rollis ja lähtub loosse või lahendab lugu
sellest lähtuvalt. Selline vanem pöördub oma lapse vastu ja näitab
välja ning tõestab enesele tehtud ülekohtu olemas olemist ja
suurust.
Sellel
hetkel ta ei ole Vanem oma Lapsele, vaid haiget saanud inimene ja
enese õigust tõestav Laps, kes ei taha seda, mida ta peab – enese
vabastamiseks, tagajärgede, kohustuste ja kogemuste eest, asetab ta
„süü” ehk vastutuse lapse õlgadele – vaadaku see, kuidas too on oma
vanemaga toimuva eest vastutav ja süüdi – kui last ei oleks
olemas või ei oleks sellisena olemas, siis vanem ei peaks ega
vanemal tuleks tegeleda sellega, millega ta ei taha ega pea. Vanem
pöörab loo pea peale – ta annab lapsele enese rolli siis, kui
tema vajab Lapse rolli.
Laps
ei mõista sellist lahendust, sest tema on selles loos Laps – vanem
valis tema tulemise – vanemal on olemas oskused, teadmised,
vastutus ja ligipääs ressurssidele. Vanem otsustab lapsega seonduva
üle ja vanem on see, kelle poole laps pöördub enese teemade ja
raskustega – seda ka siis, kui vanem ei ole teda kuulanud ega
mõistnud – laps edastab, tunnetekeelega ja kasutada oleva sõnavara
ning füüsilise väljendusoskusega, oma info vanemale.
Kui
vanem sellest keeldub ja vastutuse Lapsele jätab, siis ei ole
Lapsel, kedagi teist, kelle poole pöörduda – kuid ega ta saagi seda teha, sest see, mis nende kahe vahel toimub, on nende kahe vahelise kommunikatsiooniga kaasnev -
see on rollide sõda. Vanem ei küsi endalt – Kes ma olen siis, kui
... ? ja Laps ei mõista, kes ta on siis, kui vanem ei ole korraga
tema Vanem, vaid see keegi teine, kes näitab Last, kellegi teise
rollis olevana ja vajab lapselt seda, mida tollel ei ole anda.
Vanem,
Lapsena, suhtleb oma lapsega tunnetekeeles ja ta teeb seda selle aja teadlikkusega, millal ta enese, kui Lapse rolli kaotas. Tema kaotas oma rolli siis, kui tal ei olnud enam oma Ema/ Isa, kellega koos ta oleks oma rollis edasi kasvanud ja järk-järgult enese eest vastutuse endale võtnud - tal jäi rollimäng pooleli.
Ta mängib seda edasi siis, kui kunagised vajadused endast teada annavad - kuid ta ei näe seda situatsiooni enese kasvamise võimalusena, sest tal puudub eneseteadlikkus - talle näib, et tema elu on ohus, kui ta ei saa olla temale kuuluvas rollis ja see tähendab, et ta astub vastu sellele, kes tema rolli endale võtab - seega ta ei saa olla Vanem oma Lapsele siis, kui see segab tema mängu ja on ohtlik.
See tähendab, et kommunikeerides oma lapsega, elab ta vahetult välja neid
tundeid, mis on tema enese info temale endale – ta ei taha peatuda ega seda
infot kuulata ega selles sisalduvat teadmist vastu võtta. Selles kõlavad
sõnad – Mina Ise - sunnivad vastu protestima ja enese kibedust,
valu, viha ning solvumist välja elama, et enese elu elamisega toime
tulla.
Tema jaoks on lahendus olemas - tema vajab selle Lapse rolli, kellel on Vanem olemas - vanem on vastutav temaga ja temas toimuva eest - tema, kui peatunud aja Lapse Mina Ise, ei olnud vastutav veel selliste asjade ja teemade eest - tema on Laps, kellel peab olemas olema enese vabadus iseendale - temal on õigus lahendusele - enese jaoks vale ja ebamugava annab ta Vanema kanda. Seega reageerib ta oma lapsele vastu tunneteinfoga - mina ei pea, mina ei ole vastutav - tegele ise endaga.
Keegi on selles segaduses süüdi st vastutav toimuva eest - vanem, kui täiskasvanu, on vastutav, et suhtlus toimuks reaalsete rollide vahel ja vanem oleks oma lapsele Vanem - sel moel saab laps olla Laps ja läbida oma loomuliku arengutee.
Selleks, et elu oleks huvitavam ja väljakutse suurem - vanem ei lase käest oma võimalust ennast säästa ja päästa - seega kaob vastutuse mõiste ja jääb järele lahendus - tuleb leida süüdlane, kes ei saa luba ega toetust endale kuuluvas rollis ega iseendana olla, vaid võtab endale rolli, mis temalle selles kohas ja hetkes antakse ...
Enese
alguses väljendab laps ennast nii nagu see temale võimalik on –
kehaliselt ja hääleliselt. Läheb vaja osavat tõlki, et mõista
sel moel edasi antavat. Vanem üritab ja proovib oma lapsest aru
saada enese oskuste ja mõistmiste alusel. Vahel see õnnestub –
vahel mitte. Laiemas mõistes on lihtsam – söötmine, puhtana
hoidmine, õigel moel riidesse panemine, magamise võimaldamine –
kuid peenemate nüanssidega võib vabalt puusse pannas – seda eriti siis, kui last ei
nähta eraldi oleva isiksusena, vaid põhivajaduste tarbijana.
Laps
annab edasi enese sõnumi – ta on rahul või temaga ei ole kõik
okey – midagi häirib, kuidagi segab, kusagilt valutab. Vanema
vähesed ressursid ja täitmata vajadused ning piiratus – laps
seatakse fakti ette – "Mina ise arvan ja otsustan, mida Sina tahad –
elementaarsed vajadused täidan siis, kui mina nii otsustan ja sel moel, kui see minule sobib!" Rõhk on sellel, et vanemal peab
olema hea ja mugav, mitte lapsel – laps peab sobima vanemale ja kokku tolle võimaluste ning oskustega.
Vanemad on lahendanud oma Last, kui ülesannet, erinevatel aegadel erineval moel. Laps jäeti põllu servale. Laps jäeti hoidjale. Laps jäeti vanemate vendade/ õdede hoida. Laps jäeti lastekodusse või saadeti kaugele kooli. Alati ei olnud aega, vajadust ega kohta – enese elu ja tegemised olid olulisemad. Oli aeg, mil kehtis õpetus – söömine kella järgi, nutule ei reageerita, kookoniks mässimine, kindel režiim – näitamine, kelle reeglitele tuleb alluda ja mil moel on võimalik. See tähendas ja tagas, et Last ei kuulatud ega tema, kui eraldi seisva inimesega, ei arvestatud.
Vanema ja lapse vaheline suhtlus tähendab, et toimub
kahe, erinevas vanuses ja erinevate võimaluste ning teadmistega,
inimese vaheline kommunikatsioon – mil moel ja kui selgelt edastab laps oma sõnumi - mil moel vanem vastab lapse
sõnumile - millise kiirusega ja, kui kvaliteetselt ta olukorra
lahendab. Kas selles on lapsepõhine lähenemine, soe lähedus,
avatud suhtlus, toetava ja mõistva seotuse väljendamine või jääb see kaugeks,
närviliseks, tõrjuvaks ja ootele jätvaks.
Kui
Laps on edastanud oma sõnumi, siis vanema vastuse tagajärjel avaneb lapse sees tunne – rahuolu, lõõgastumine, rõõm või viha, kurbus,
solvumine, hirm. Tunne avaneb olukorra hindamise tulemusel – see on
info, mil moel ja kuidas – see info annab, lapsele, teada temaga seotud olulisest -
kui täpne oli edastatud sõnumi tõlkimine ja, kui vajadusi rahuldav
sellele reageerimine. Laps edastab selle info vanemale – ta
naeratab/ laliseb/ rahuneb/ uinub või prõõkab ja toriseb edasi või ka vaikib – sel moel toimub vahetu suhtlemine.
On
inimesi, kes on nn sõnatu ja väheste võimalustega lapse tasandile
kinni jäänud – nende suhtlus vanemaga/ olulise täiskasvanuga tõkkas – on väga
võimalik, et nad on üleelanud šokki sellest, et nende jaoks
olulist infot eirati või tõlgendati valesti või tehti seda
tahtlikult – laps tajus ebakõla vanemas.
Näiteks - lapse tasandile kinnijäänu võib-olla üle elanud traumaatilise kogemuse, milles tema lähedusevajadus sai karmi reageeringu osaliseks – tema osaks sai vastupidine – laps soovis turvatunnet ja lähedust ning püüdles vanema poole, kuid talle keelati kontakt ja füüsiline lähedus. Vanem oli olemas, kuid ta ei reageerinud üldse või ei teinud seda vajamineval moel või tegi seda vägivaldselt.
Traumaatiline kogemus võis toimuda väga erinevas vanuses - alates kõhusisesest kontaktist, kuni sinnani, kus lapse kasutuses oli enam võimalusi. Kuid jäljed võisid jääda ka teismeeas ja isegi hiljem veel, kuid ka siis oli loo algus sõnatus ja väheste võimalustega ajas. Hilisemad kogemused olid kordused eneses toimuva mõistmiseks, kuid, kui neid, kui võtmeid, mõistmata, said need samal moel inimese katki teha, sest Oluline Teine tõlgendas, ka tahtlikult, inimese jaoks olulist infot, valel moel või nimetas selle valeks - justkui oleks inimene valetanud enese kohta või ei oleks tal õigust ennast väljendada.
Enese
jaoks jahmatav kogemus tähendab, et inimene jääb vaatama seda
teist, kes vastas talle valesti – tähelepanu on sellel teisel, kes
ei tõlgendanud teda õigesti – on segadus, sest tulemus ei ole
kooskõlas sellega, mida ennast väljendanud inimene ootas ja vajas. Selles kohas tõttab, nagu vanasti, temale appi tema tunne – infot vahendama, et olukorda selgitada ja lahendada –
laps mõistab infot ja reageerib vastavalt võimalusele - ta valib tundeenergia – tema ise on vastus teisele inimesele, kui oma vanemale.
Ennast
tundena loov inimene, kes näitab ennast vastusena, ei saa ise ennast
ringi teha ega ära vahetada – tema suhtleb, enesele võimalikuna
olevas vormis, edasi kestvas loos – tema ootab vanema vastust, mis
näitaks ära, et too on teda mõistnud ja reageerib Lapsele vajamineval moel.
See
tähendab, et see inimene, kui Laps, ei kasuta eakohaseid võimalusi, vaid
traumaatilise kogemuse ajahetke omi – sõnatut ja selge info vaest
kommunikatsiooni – temas on teadvustamata vajadus ja nimetud tunded enese sees ning kasutada enese füüsiline liigutamine ja/ või hääleline väljendus. See tähendab ka seda, et ta ei võta vastutust endaga seonduva ja toimuva eest - selles vanuses on see olulise teise ülesanne.
Ühendatud on erinevad ajad ja mõistmised - lugu kestab, sest lahendust ei näi sündivat, kuna kommunikatsioon on häiritud - inimesel puudub kontakt iseendaga, ta ei tõlgenda enese ega talle edastatud infot reaalses ajas vaadatuna ning ta ei töötle ega vasta sellele oleva aja selguse ja teadlikkusega - ta vajab seda, mida ta tegelikult olevas ei vaja.
Inimene näeb ja kogeb, et teda ei mõisteta ja selle tulemusel on tema sees tunne, millega ta ei oska midagi peale hakata - tema on oma vastuse teada andnud, kuid sellele ei ole vastajat - Vanem puudub, sest Oluline Teine ei võta seda rolli enda kanda ning see, kuidas temaga suheldakse, annab talle teada, et tema peab olema rohkem, kui tema seda, Lapsena, on. Temaga suheldakse, kui täiskasvanuga, kuid tema ei näe ega tea ennast sellena - tema ise ei ole veel sinnani kõndinud - tema ei ole ennast üheks tervikuks ühendanud.
Inimese
elus on üsna mitmeid lugusid, mis on jäetud või jäävad mingil moel pooleli. Pooleli jäämine tähendab ka seda, et inimene ise või loo teine osapool ei ole valinud jõuda ühisele
pidavale põhjale, milles nemad mõlemad on võtnud vastutuse enese poolt käidud tee ja osa eest ühises - koristanud ühise toa ära sel moel, et on loodud tasakaal
ja selgus.
Mina
ei taha enam Sinuga koos olla! – Mina ei taha enam Sinuga tegemist
teha! Sellised sõnad võivad ja saavad, mitmeid kordi, inimeste
vahele vahe teha, kuid üsna sageli kostuvad need solvumise ja valu
või ka igavuse tagajärjel – need on hetke väiteid, mis ei jää
pidama, sest inimesed jätkavad koos – neid tõmbab teineteise
poole või nad ei näe teistsugust väljapääsu – nad peavad/ nad
on harjunud koos olema.
Kuid
on kordi, milles, ka lihtsalt vaikides või eemale astudes, öeldakse sõnad, ja need annavad edasi täiesti
tõese informatsiooni – siit ja sellest kohast edasi enam ühist
teed ei valita ega kõnnita – ka selgitusi ja arutlusi enam ei
vahetata. Loo teine osapool on oma otsuse teinud ja inimesel tuleb
see vastu võtta ning ise enese Maailm teise omast eraldada ja ise
enesega toime tulla – koristada ise enese lugu ja luua ise eneses
tasakaal.
Tuleb
peatuda ja ennast peatada – see konkreetne tee lõppes tänasega ja
siia. Ükski varasem lahendus ei aita – enam ei ole olemas midagi, mis tähistaks ühise oleviku ja tuleviku tõeks saamist. Alles jäävad möödunu mälestused
– kõik ja punkt.
Hinga – hinga – see on šokk – mõistus
tõrgub teadet vastu võtmast. Sellist kogemust ei ole olnud –
senised kogemused on teistmoodi lahenduse leidnud – varem on ühine tee jätkunud. On
tundevaikus enne tormi – olemine on kui vaakumis – see on ilma
õhuta hingamine. On segadus – kuhu ja mil moel edasi. On teadmatus, kuhu oma
tähelepanu suunata. On käes olulisest tähelepanust ilma jäämise hetk - see võrdub enese kaotusega.
Veel, vahetatud sõnad ei muuda olema saanu
vormi ega hetkeline füüsiline lähedus uut kaugust. Enam ei ole
üldse midagi ega kuidagi – see on üksinda jäämine sellesse
kohta, kus hetk tagasi oli kahekesi koos olemine.
Vahel tuntakse meelehärmi ja viha inimese järjekindluse pärast, kuid vahel võetakse inimesele lähenemise keeld – too ei tohi teist tülitada
ega tema elu segada – temal endal tuleb iseendaga tegeleda. See
lahendus näib ainuvõimalikuna, kui tüli ja segadust tekitav isik
ei ole rahul olemas oleva ja toimuvaga – on midagi, milles tema
tahab muutust – eluliselt olulise kontakti hoidmine on viis, kuidas
edastada oma sõnumit, et jõuda teistsuguse tulemuseni.
See
inimene ei taha jääda välja ega eraldi, sest tema jaoks on side
elav ja see puudutab teda isiklikult – temas on tunnete ja soovide
ja vajaduste segadus – info võib-olla tõlgendamatu ja selle
edastamises puudub selgus või ei ole sellel sagedusel sellele
vastuvõtjat, kuid too jätkab, sest tunneb ja näeb endiselt seotust.
Looga
seotud tunded on elavad ja, kui inimene ei oska/ ei taha/ ei saa
üksinda nendega tegeleda – lugu puudutab ju mõlemat osapoolt ja
mõlemad on endiselt alles ja see näib võimalusena muutuseks, siis ta vajab seda teist. Kuid teine
keeldub selles osalemast ja inimese lahenduse jaoks kohale tulemast
või ka omal kohal seismast – too teine ei vali iseenda või teise
või mõlemaga kohtuda.
Selline
hetk on nagu lõks – selles kohas saab väljenduse nõudmine –
oleme ja elame läbi koos – teine peab osalema, teine peab aitama
lahendada – teine peab olema vahend selgust otsiva inimese loos. Teine teab, mida ja miks ta teeb - see ei ole eksitus ega viga - see on reaalsus - tema ei vaja seda inimest selleks, et ise ennast sellest teisest lahutada.
Inimese,
kes ei vali vastu võtta tõde, et ühine lugu on läbi ja tema on
see, kellega ei valita koos olla ning, mis peamine – tema on ka
see, kellega ei valita teistsuguse ühenduseni ega ka lahenduseni
jõuda - mingil põhjusel on teine sellise otsuse teinud ja peab
sellest kinni - selle inimese mõistus tõrgub ja ta otsib muutuse
võimalust.
Justkui
meelega, justkui nimme, justkui kiusuga – oluline teine ei vali
sellist kogemust ega elu. Seal ei ole pistmist sellega, et inimene
oleks väärtusetu või ei oleks oluline – seda ei hinnata ega
kaaluta – lihtsalt, see teine on jõudnud punktini, milles teed jätkuvad eraldi
ja kokkupuude on olematu või minimaalne.
Muutuse võimalust otsiv inimene keeldub jätmast enese jaoks olulist vahele - tema ei saa
möödunut ära lõpetada üksinda ega viia suhet teise tasandini.
Tema peab ennast oluliseks ja väärtuslikuks – tema seisab enese
eest – temale on teist vaja – too on oluline. See on
järellainetus ja tunnete kaskaad – enam ei ole valetamist – see,
mis seni püsis peidus on nähtavaks tehtud.
Inimene
tahab jõuda lahendava lahenduseni, sest temas on vajadus kogeda
ennast teistsugusena – temas on vajadus anda endale reaalne
teistsugune väljund – on vajadus lõdvestuda ja vabaneda enese
kaitsmisest ja moonutamisest – on vajadus olla aus põhjani välja.
Näiline
illusioon kustutati ära – järele jäi ausus, kuid see ei ole
tulemus, milleni inimene soovis jõuda. Tema soovis, et seotus jääks
alles, kuid selle hoidmisel ja väljendusel arvestatakse temaga –
suhe jõuaks teistsuguse tasapinna ja kvaliteedini – paremale ja
arvestavale – nüüd oskab ja julgeb ta öelda ennast välja ja
soovib seda teostada, kuid selgus, et temal ei ole seda kellegagi teha.
Teine
ei vali teist tasandit ega kvaliteeti – tema ei plaani endast
rohkem panustada ega ennast muuta – kui tema vale enam ei sobinud,
siis ta sai võimaluse lõpetada mäng ja valida endale vabadus eheda
iseendana ning teoks teha see, mida ta oli soovinud, kuid ei olnud
välja öelnud või teda ei olnud kuulatud. Tema poolt seni panustatu
oli parim ja maksimum, mille ta oli valinud anda.
Sõnad
– Mina enam EI – on reaalne info, millest tuleb lähtuda –
toimuv on ainus ja võimalik, sest midagi ja kuidagi muud moodi ei
ole ega tule. Olemas olev Maailm on saanud reaalsed piirid – enam
ei ole varjatut, kõhklusi ega segadust – valikud on selged ja
nähtaval ja teostatud.
Protest,
enese sees, kuidas saab teine sel moel valida – on loomulik
reaktsioon – eitus ja lootuse otsimine ja lahenduse vajamine –
muutke olukord ära – ärkan üles ja see kohutav olukord on olnud
halb uni. Teise valikut tuleb aktsepteerida ja elada oma elu seda
arvestades. Takistavaks saab lapse mõttemall – peab - teisele ei tohi ega saa EI öelda – sel moel
ei tohi ega saa valida – laps ei tohtinud – tema pidi ka siis,
kui temaga ei arvestatud ega teda kuulatud. Inimene võib ja saab teha teoks selle, mille tema ise valib endale.
Erinevad
faasid – üks on lõpetanud, sest tema ei vali enam jätkata vanal
moel, kuid teine on alles poolel teel, sest temal on olemas eesmärk,
kuhu jõuda. Kuid loo lõpetaja dikteerib, oma valiku teoks tegemisega, ka
teisega seonduva – tema näitab ette ja ütleb välja kõik selle, mida
ja kuidas ei ole võimalik muuta. Kõik jääb ühele väljaku
poolele – teise poolt tõmmatud vahe taha - seal on inimese mängumaa, kus tema saab, enese jaoks, muudatusi teostada.
Inimene,
kes jääb üksinda, püüab anda endale rahu – ta püüab üksinda,
ta üritab kontakti luua/ taastada, ta peidab loo enese sisse, kuna
ta ei saa seda üksinda teha. Talle näib, et tema ei saa seda lõpetada, sest ta vajab
enese nägemist – nõustumist selle enesega, kes ei ole enam
teisega koos – Mina olen ja seisan üksinda.
Tavaline
kinnitus tuli läbi teise – teise tähelepanu tunnustas ja
täpsustas – see on harjumus – suhte olemas olemise kinnitus.
Tõrge – Mina ei voola teises/ Mina ei lase teisel endas voolata –
oleme erimärgilised! – on keeld toimuvat vastu võtmast/ toimuvaga, kui normaalsusega nõustumast. Tegemist ei ole vaieldava normaalsuse või ebanormaalsusega, vaid reaalse valiku ja teostatud otsusega.
Inimene otsib ja vajab, meeleheitlikult, pidavat põhja jalge alla
– teadmist, et mis ja kuidas temale alles jääb – ta ei taha
uskuda, et see, mis ja kuidas on, ongi kõik ja täpselt nii palju
nagu on – enam rohkem ei valita ja vähemaks ei saa 0-st võtta.
Ausa
inimese kõrval saab seista see, kes on aus oma valikus – need
teised, kes seda ei vali, valetaksid, kui nad seda, ühel või teisel
moel, teeksid. Ausus toob kaasa aususe – see teadmine tuleb vastu
võtta ja sellega ühes edasi elada – aususe valimisel saab selgeks
ja nähtavaks tegelikkus – see on seda ka siis, kui see teeb valu
ja jätab üksinda seisma.
Oli aeg, mil kurbus oli minuga üks – see tunne oli kogu aeg
lähedal – see tunne paistis välja minu silmadest ja olemisest –
võib öelda, et olin kurbusest justkui läbi imbunud. Alles äsja
mõistsin, et sügav kurbus tulenes sellest, et ma kogesin ennast
üksinda olevana – kõikjal ja alati.
See tõdemus tundub üsna kummalisena, kui mõelda, et tõeliselt
üksinda olemise aega on olnud äärmiselt vähe – ühe kuu jagu
päevi saab kokku lugeda seda aega, mil ma olen olnud reaalselt
üksinda – sama territooriumi ja elamist ei tulnud siis jagada
mitte ühegi inimesega. See oli aus üksinda olemine.
Minu üksindus tulenes sellest, et olen elanud ja olnud koos
inimestega, kes ise ei olnud valinud mind endaga ühte – nad pidid
olema ja minu elus osalema ka siis, kui see neile ei sobinud ja nad
oleksid teoks teinud teistsuguse valiku, kui see, vaid võimalik
oleks olnud.
Ka mina ise ei saanud valida keskkondi ega inimesi – seetõttu
soovisin ja igatsesin ühes olemise tugevust – ka siis koos
olemist, kui oleks olnud võimalik valida kõigi Maailma inimeste
hulgast – vajasin kogemust, et just siis olen mina see, kes
valitakse välja ja, kellega valitakse ühes olla – vajasin
teadmist, et mina olen oluline.
Need on olnud suletud keskkonnad, milles oli piiratud arv osalisi –
kõik sealsed pidid olema, elama ja toimetama koos, kellegi teise
otsuse ja valiku pärast või enese nn vale valiku tagajärjel. Võisin neis anda
oma parima - olla inimese kõrval ja olla valmis panustama, kuid
teadsin, et sellest ei piisa ega ole kunagi piisanud – on mingi
ühine hetk, milles on kindlus ja tugevus, kuid see kaob - jääb
pealiskaudsus – aus lähedus ja ühes olemine leiab aset seal, mujal, kus mind ei ole.
Üksindus kõndis minuga kaasas, sest ma ei olnud võtnud vastu ausat
tõde – vaba valiku korral mind, kui mind, ei valitaks.
Väljapääsmatus olukorras olles tuli ellu jääda – lugu tuli
söödavaks teha ning enesele tegevus ja tugevus anda. Õige kogemuse puudusest
sai vajadus – Mina ja keegi teine koos on ühine põhi ja ka
tugevus – siis saab ja võib-olla ning tulla ja olema saada, mis
iganes – see Meie jääb alles.
Minu jaoks oluline Meie ei jäänud alles kunagi, sest vajasin enese
puuduse täidetust kohast, mis oli ajutine – see oli ühe projekti
põhine. Vajasin enese puuduse täidetust inimestelt, kes olid
ajutised – nad oli kohal mingiks hetkeks enese elust – meie teed
kulgesid ajutiselt kõrvu või ristusid korraks. Vajasin enese
puuduse täidetust inimestelt, kellel ei olnudki seda anda – nemad ei
valinud, kedagi endaga Meieks – nad jäid alati teadlikult Mina-ks,
kes seismas eraldi kõigist teistest – ka minust. Sellise inimesega
ühes ei saanudki olla seda, mida too endale ei valinud.
Minu vajadus on mõjutanud minu elu – olen näinud ja uskunud, et
oleva hetke olemas olev on ainus – justnagu mujal ei saakski ollagi
ega leiduda. Olen olnud tõeliselt kurb, vihane, solvunud, salvav,
püüdlev, allutav ja allunu, et olev oleks ja jääks alles –
saaks olema, seal ja selles, päris ja ehe kogemus, mis jääb
kestma.
Samal ajal olen teadnud tõde – seda tugevust ja püsima jäämist
ei ole. Minu elus ei ole olnud ühtegi sügavat ühendust – päris
ja ausat Meie-t – minu päritolu perekonnas ja suguvõsas ei ole
olnud ühtegi inimest, kes oleks olnud minu tugevus ja jäänud
seisma minu kõrvale – ei ole olnud seda, kellele oleksin olnud
oluline inimesena. Tõsi on, et olen olnud võetav, jäetav ja
asendatav.
Ma ei ole kuulunud sinna, kuhu kuulun - minul on koht aegade puul,
kuid mul ei ole kohta inimestega ühes – minu eemal olemine ei ole
puudu jäämine ega kaotus – ikka olen olnud üle või kuidagi vale
või kellegi teel ees – olen olnud takistuseks päriselt enesele
valitud elu juurde. See, mis ja kuidas on olnud minuga ühes, ei ole
olnud väärtus ega kordust vääriv – koos elu ja koos olemine
minuga ei ole parim, mis teisele inimesele osaks võis saada - teine ei ole soovinud ületada ega avada ega avastada ennast minuga ühes.
See tõde teeb kurvaks ja hapraks ja vihaseks ja üksikuks – kuid
need on tunded, millega ma väljendan mõistmist siis, kui võtan
vastu olemas oleva info. Olen vajanud kurbust, et anda endale
kaaslane ja teadmine, et ma ei ole üksinda kohas, kus see on käega
katsutav, enesega kogetav ja silmaga näha. Olen vajanud viha, et
mitte murduda, sest minul on tulnud tõe teadmisega toime tulla –
on tulnud üle elada mõistmine, et minul ei ole asendust ega teist
kohta, kus oleks olemas see, mis kustutaks ja teeks olemas oleva
teadmise tühjaks – ühte ei ole võimalik teisega asendada ega
korvata.
Inimese üks raskemaid ülesandeid on EI ütlemine pealispinna
petlikkusele – enesega seonduvale valele. On tõeliselt raske võtta
ära, eneselt, lootus selles kohas, kus on olemas illusioon, et enese
vajadus on või saab olema täidetud – on olemas koht ja on olemas
inimesed, kus ja kes hoiavad üleval näiliselt olemas olevat
samalaadsete toodete ja valedega – see on armastuse ja hoidmise
laadne ühes olemine, kuid ei päris, sest see teeb valu ja see
põhineb valel.
Näiline tegelikkus on sõnade ja tegudega värvitud pealispind, mis
püsib koos traagelduste abil ja on fassaad peidetud tunnetele, välja
ütlemata sõnadele ja teoks tegemata tahtmistele. Inimene, kelles on
vajadus, mis ootab täitmist, tahab uskuda ja loota, et see, mida
tema ise endale näitab/ tõestab ja temale esitletakse ning kuidas
temaga mängitakse, on tõsi või sellest saab kunagi tõsi – ta
saab selle, mida ta vajab – see vajadus on teadmise tagajärg –
selles kohas ja selle inimese/ nende inimestega ühes tema ei saa –
seal ei ole kedagi, kes annaks/ tagaks temale vajamineva.
Seda, mida ja kuidas ei ole – seda ei ole olemas. Seda suuremaks
olen mina ise kasvatanud enese vajadust, mida kauem olen elanud ja
tegelenud enese petmisega ning nõustunud mänguga, millel pole päris
eluga pistmist. See teekond on olnud puudu jäämise aeg – olen ise narrinud ja laskunud teistel õrritada ennast, et püüa edasi ja kannata veel
ning leia töötav lahendus - küll siis saab, minu jaoks, olema.
Mina ei vali enam seda teed – ei vali selles tupikus püsida ega
suletud ukse linki vajutada – minu rada kulgeb teisal juba ammu.
Teiste motiivid, valetada ja varjata, on nende isiklikud valikud ja
on tõsi, et nad ei pruugi oma valikute tagapõhja mõista või
ausalt tunnistada, kuid see on nende isiklik teema – see ei ole
minu vastutus ega muutmist vajava olukorraga ülesanne.
On aus tõde, et kui, teise inimesega koos olemise jaoks - peab
jälgima enese sõnu ja tegusid, selles ühenduses kõigele endast ei
ole kohta, enese poolt öeldut ja olemisi tõlgendatakse oma tahtsi
ja vähendava eesmärgiga, segaduse ja mööda rääkimise
vältimiseks selgitusi ei küsita, ausa ja selge infoga ei nõustuta,
vastu infot ei jagata – sellega manipuleeritakse, teine enese
motiive ei mõista ega tunnista ning vastutust enese sammude ja
tunnete eest ei võta, kasutusel on vaimne ja/ või füüsiline
vägivald, siis selline koos olemine on üks suur jama ja eneselt ära
võetud aeg – see ei ole ennast väärtustav ühes olemine – see
on üksi olemine, sest selles ei ole kohta inimesele.
Inimest teeb hapraks, vihaseks, solvunuks ja kurvaks tagasivaade
enese elule – Mina ei saanud seda – ühte ja kindlat - kogemust –
see näitab ja tõestab, et mind ei armastatud – muidu see oleks
olema saanud. Selline uskumus näib tõestavat enese vähemana
olemist ja väärtusetust – inimene jäi ilma temale vajalikust –
oli hetk ja koht, milles ta vajas seda infot, kuid loo teine osapool
ei edastanud seda – puudu jäänud kogemus oli olnud vajaminev
teave, mis oleks ehitanud silla teisega ühte – Meie oleme koos –
minul on turvaline olla Sinu kõrval – Sina näed minu olemas
olemist ja Sa arvestad minuga – mina olen Sinule oluline.
Lapsepõlve traagika – teadvustamata ja läbielamata trauma tagajärg – enese
sulgemine ja ootele jäämine – vajalikule sõnumile häälestumine
– vajaduse loomine - järjekindel püüd ja meeletu igatsus
kogemuse järele, mis ühendaks enese erinevad ajad – see Mina, kes
jäi, sinna poole turvatunde kaotanud sündmust ja see Mina, kes on
kõndinud/ kogenud ja elanud edasi – vaja on turvalist kogemust, et
haiget saanud Laps usaldaks teisega koos edasi olla.
Vajaduse olemas olemine annab teada, et üks oluline sõnum jäi ajas
saamata - kuigi elu jätkus ühes, siis miski ei olnud enam endine –
on mõistmine, et teisel oli võimalus valida, kuid ta ei valinud
teisiti teha ega olla – teine ei valinud Last/ teine ei valinud Mind – teine valis iseenda. Häirivate tunnete ilmnemise hetkel
valis ja on valinud Oluline Teine alati iseennast.
Lapse ehmatus ja hirm, mida katab viha ja solvumine – mõistmatus
ja loo, enesele, lahti harutamine - justkui oleks teisel olnud õigus
sel moel teha – justkui oleks too tahtlikult teinud, sest Laps andis põhjuse – justkui
teine kaalus ja vaagis ning siis tegi teoks – see tundub nii nagu
oleks teine teinud Lapse vastu – kiuste ja meelega – teisel on
õigus ja luba valida mitte teha vajalikul moel, mitte olla olemas
vajalikul viisil – enese õigusega olla täiega vale.
See ongi murdepunkt – Last vähemana näitav koht – teisel on
olemas enese õigus ja luba enesele väljendus valida – teha seda
ka siis, kui see Lapse jaoks hea ja õige kogeda ei ole. See on
isiklik õigus olla ka leppimatu, vihane, vaikiv, eemalehoidev,
karjuv, põlgav, lööv, naeruvääristav, valetav jne – teine ise
võtab ja annab endale selle õiguse ja võimaluse – enese pärast
ja iseenda jaoks olla Lapse/ teise inimese vastu – olla täiega ja olla ühist lõpetava lõpuni välja.
Mina, enese erinevates aegades ja kohtades, olin endiselt see laps,
kes otsis kontakti, et enda olukorrast teada ja enesele väljundit
anda – teha ükskõik mida, et vältida kestvat tunnetesõda või
vaikust enese ümber ja lükata vältimatut edasi. Olin, kui uppuja,
kes hüüdis appi – kogesin, et olin teisega samas, kuid too minule
päästerõngast ei heitnud – teine tekitas laineid ja keeriseid, mis
ei lasknud mul rahu taastada ning ennast ja toimuvat mõista – tunnetekarusell jätkas
sõitu.
Ehmatav kogemus – mind ei kuulata, minu infot ei võeta tõeselt ja
seda ei peeta oluliseks – minu kogen vahetult - minu elu muutub ja ma ei saa mitte midagi
teha – minu sõnad, info ja tunded ei peata teist inimest – tema
jätkab ja viib oma tahtmise täide. Mina olen teise poolt puudutatud
– Meie olime koos, kuid ma seisan, olen ja jätkan sellest kohast
oma teed üksinda – teine tõestas, et Meie-t ei ole olemas –
teine ei valinud ega vali mind endaga ühte - peale toimuvat ta ei astunud minu kõrvale ega valinud mind mõista.
Hinga – hinga - mina jään ellu - see on lihtsalt šokk - mõistus
keelab tõde vastu võtmast. Need on minu enese tunded, mis ei lase
mul hingata. Toimuv on minu enese ärevus ja hirm ning kaotuse
kogemus. Teine on oma sõnad öelnud/ teo teostanud/ otsuse teinud -
nüüd on minu kord otsustada enesega seonduv – astuda see samm
üksinda – töödelda info ja valida enese järgi ja tegeleda enese
tunnete ja toimuvaga iseseisvalt – mitte keegi ei tee seda minu
asemel.
Möödunust kaasa kõndinud lahendus, mis kandis endas Lapse
traumaatilist kogemust – tolles ajas ei olnud võimalik teostada
vajaminevat – ühendada ennast lahti ja minna ära – ei olnud
võimalik olla võrdne ja kohustada vanemat võtma enese osa eest
vastutust. Olin jäänud kohale ja vaikinud või proovinud teist
mõjutada – tegutseda tulemuse nimel – Anna minule teadmine, et
oled ohutu ja valid mind – Sa ei jäta mind, kui Sa ei tule oma
tunnetega toime või Sa ei karista mind või ei muuda minu elu
sellepärast, et Sina ei vali minuga ühes olla.
Mõistmine, tänase aja teadlikkusega, mina ise ei valiks enam samal
moel nagu oli – see tähendab, et paljut oleks jäänud olemata ja
veel rohkem selliseid hetki oleks jäänud kogemata, kui ma oleksin,
juba aastakümned tagasi, öelnud välja oma EI. Siis ma seda ei
julgenud ega saanud teoks teha - mina ise ei andnud endale õigust - mina ise pöörasin selle ümber - minul ei ole õigust teise pärast – Laps vajas ühes olemist ka siis, kui see oli
tema jaoks vale.
Erinevate traumaatiliste kogemuste olemas olemine ei tee mind
väärtusetuks – olulise kogemuse puudu jäämine ei tähenda, et
justkui oleks ainuüksi sellise kogemuse olemas olemine suutnud uskumuse - olen väärtusetu - paika pidamatust tõestada. Kaalul ei olnud minu väärtus –
see oli tunnete mänguga kaasnenud uskumus – tõde on, et lihtsalt
selline kogemus jäi ära. Teine inimene ei valinud seda endale –
enese pärast.
Traumaatiliste kogemustega kohad ei ole, kui kivid kaelas ega
raskused teel - positiivsele vaatele tuginedes tuleb tõdeda, et see
on olnud ainuvõimalik teekond – just sel moel oli olemas võimalus anda
endale hääl ja väljendus. Isiklik kasv - EI ütlemise harjutamine
ning enesena olemise tõde ja julgus – EI ütlemine enesele ja
enesega mitte sobivale.
Kuidas ja mis moodi öelda Olulisele Teisele EI – hirm
tagajärgede pärast - võimalikud kaotused ja kogemused. Kuid, kui mõelda
sellele, et enese EI sai öeldud keskkonnale ja inimeste tegevusele/
väärtushinnangutele, mis on samasuguse sisuga nagu narkootikumid ja
alkohol ja tubakas - see, et keegi teine peab neid normaalseks ja
harrastab, ei tähenda, et sellise tegevusega peaks kaasa minema ja
ise tarbima hakkama lihtsalt sellepärast, et siis on ühine tegevus
ja nähtav ning kogetav ühendus olemas.
Ennast vähendav tegevus ei ole ju iseenda ega ühine
tugevus – see on selgelt inimest ja inimlikku vähendav, midagi
olulist asendav tegevus või enesele, olulise väljaütlemise ja
väljendamise keelamise üleelamiseks, antud lahendus. Enese EI on aktsepteeritud ja täiesti õige, kui teise poolt teostatav/ välja pakutav on ennast, ühist ja inimest vähendav.
Jah - saab öelda, lisaks endale, sellele, mis ja kes loob enamat - ühes olemine on põhi - seistakse päriselt üksteise kõrval ja ollakse päriselt enese ja teise jaoks olemas - mõlemale on koht olemas - Sina ja Mina oleme Meie, sest meie ise oleme selle koos olemise endale valinud.
Iga pere, koha, maja, suguvõsa, küla ja ka inimese enda sisse saab
mingi lugu, möödunust, olla kinni jäänud – olev/ olevad, olevas
ajas, mängivad selle võimendatult elavaks, sest tõkestatud energia
tahab jõuda väljundini – takistuse eemaldamiseni ja lahenemiseni
– mõistmise ja vaba voolamiseni.
Vaba vool tähendab, et iseennast või kedagi teist ei ole enam
valeks nimetatud ja ära keelatud sel põhjusel, et säilitada
varjudesse peidetu ja seda kattev hea nägu – enam ei valetata,
sest on valitud ausus. Ausus tähendab, et tunnistatakse möödunus
tehtut ja nähakse selle tagajärgi olevikus ning võetakse vastutus
tasakaalu taastamise eest.
Laps saab sündida perekonda ja suguvõssa – laps saab vahetada
lasteaeda/ kooli/ mängurühma - inimene saab vahetada elukohta/
töökohta/ riiki - kinnisvara saab vahetada omanikku - kuid need
sündmused ja muudatused ei pruugi tagada kohta kohalikus süsteemis
– maa võtab vastu ja nimi kirjutatakse registritesse ja inimene on
reaalselt olemas, kuid enne kohal olnud inimesed, kui koondunud energia, ei tee ruumi ega
anna nõusolekut – nende sees on sisemine protest.
Kui inimene on kohal ja ta tahab anda oma parima – olla parema
võimalikuna sellega ühes, millega ta koos on – ta tahab tõsta
olemas oleva energeetilist taset – tema on selleks võimeline.
Kuid, kui talle ei anta selleks võimalust – teda takistatakse ja
keelatakse ning ta peab valima enesele mitte omast ja teda
madaldavat, siis ta kogeb frustratsiooni – ta vajab väljundit
enesele, kuid selles kohas on see teda piirav – ta ei taha ennast
luua piiratuna ja vähendavana – ta tahab olla avatud ja vaba
voolamisele.
Keskkond, mis ei taha muutuda, teeb endast kõik võimaliku, et hoida
enda jaoks vale sobivates raamides ja kindlate reeglitega piiratuna.
Muutuse vastu protestiv keskkond ei näe inimest, kelles on võimalust
enamaks, vaid kindla rolli esindajat. Enese jaoks vale inimene on
võimalik nimetada rolli ja selle läbi anda tollele ning ka
kõikidele teistele teada, et too on teistest vähem ja kindlalt
paika pandud ning määritletud. Kindel roll teeb nn ohtlikust
inimesest väiksema ja konkreetsema – sellise inimesega on võimalik toimeteda ja toime tulla ning see tõestab enese õigust senisele iseendale, mida ei
ole vaja muuta.
Arengu vastu tõrkuja negatiivsed uskumused ja salatud tunded näivad
toovat muutust loovas/ toovas inimeses esile negatiivsed jooned – tõrkuja näeb teises
seda, mis tõestab, et tema ei pea seda teist kuulama, tolle sõnu
tõesena võtma ja tolle teise ettepanekute või ideedega kaasa
minema – neil ei ole ühist eesmärki. Välja otsitud ja esile
tõstetud vale on põhjus võitlusele, vastu olemisele, enese
kaitsele, kuid sellega peatatakse loomulik areng ja isiklik kasv, milles mõlemad
osapooled kohanevad – mõlemast võetakse parim ja ühendatatakse
see ühiseks.
Loomuliku arengu takistamise tulemus on seisev vesi – muutumatu
enese alles hoidmise jaoks on vaja peatada vool, tõe mitte nägemise
jaoks on vaja tumedat vett, muutusi sooviv energia tuleb summutada –
sellise inimese tähelepanu tuleb suunata teisale – anda talle
ülesanne tegeleda iseendaga – on kohustus vaadata enese vigu,
valena olemist ning püüda tõestada enese õigust olemas olemisele ja iseendale ning teenida ära
teiste luba ja heakskiit.
See tagab, et inimene hakkab küsima nõusolekut, ootama heaks
kiitmist ja luba – ta ei vali enam kõike ja vabalt – ta tegeleb
enesekontrolliga ja eneses kahtlemisega ning eneses vigade
otsimisega. See tagab, et kaob enese selgus ja tõde – inimesel
kaob kontakt iseendaga – teised annavad temale ja nimetavad tema
väärtuse – on teod, väljendused ja olemine, millega ollakse
nõus. Muutuse vastu seisjad on edukalt selgeks teinud, mis on
lubatud ja mis mitte siis, kui inimene on treenitud kuulekaks ja
alluvaks.
Vanad ei anna uuele kohta tema, kui individuaalse ja teistest erineva
inimese järgi – nad annavad, oma süsteemis, talle koha, mida
teised ei taha ja ka selle, mis aitab vanadel oma positsioone
säilitada – see roll on kooskõlas, vanadele nende, Minu Oma
säilitamiseks ja kontrollimiseks – vana ei taha oma privileegidest
ja tähtsusest ilma jääda.
See tähendab, et uuele, kui inimesele, ei ole kohta – ta on
olemas, kuid olemas olevate inimeste poolt paika pandud süsteemi
tema jaoks ei avata – temaga põrkutakse või kohtutakse, kui on
vältimatu olukord või on huvi kindlaks teha tolle ohutus või kui
peab või kui enese tunded vajavad lahendust. Vanadel on kõik
vajalik olemas – nemad ei vali enesele lisaks.
Keskkond, mis ei ole valmis muutuma, ei võta kuulda ega vali näha
seda, mis näitab muutuse vajadust – kellelgi on selles kohas halb
– on olemas ühed, kes saavad enesele kinnituse ja vajamineva,
kellegi teise arvelt. Inimesed, kes kardavad Minu Oma pärast, ei
liiguta ennast – neil ei ole vaja sammu astuda – nemad hoiavad
toimuva kontrolli all – nemad on paigas ega ole valmis oma Maailma
muutma.
See tähendab, et nad järgivad mustreid ja kordavad möödunut.
Nemad ise võivad olla rahul ja leppinud saatuse, kui paratamatusega
ega pane ehk tähelegi ebavõrdsust, mis ilmneb siis, kui väljaspoolt
tuleb keegi lisaks – siis on näha, kuidas nende mustrid välja
näevad ning kuidas ja mille alusel toimitakse.
Pealtnäha võib olla kõik tore ja välja paista ilus, kuid see,
milline on kohaliku keskkonna eesmärk ja tegelikkus, selgub siis,
kui inimene soovib selles kohas kasvada – kas keskkond toetab tema
kasvu ja astub kaasa või vähendab/ surub maha ja hoiab tagasi –
proovib peatada arengu. Muutust soovinu peab olema vanade jaoks õige,
sest ühe muutumine tähendaks muutust ka eneses ja enese loo
ümberkirjutamist – tuleb tõdeda, et kõik ei ole olnud puhas ega aus
– tunded tõusevad pinnale ja vanad armid kirvendavad.
Inimene ei saa muutuda enesele vajalikus suunas, selles keskkonnas,
mis nimetab sellise tegevuse valeks ja seejärel hülgab tema, kui
vale. Põhjuseks see, et energia tõstmine tähendab valgustatud ala
ja teadlikkuse suurenemist - valgus toob nähtavale inimeste
saladused, häbi ja valu – madalal hoitud energiaga keskkonnas elav
inimene usub, et tema ei ole armastust väärt, kui teda, inimesena,
nähakse – tema üle mõistetakse kohut selle eest. See tagab, et
inimene elab, kuid ta ei väärtusta ennast, sest teda ei väärtusta
inimesena, vaid kindlate rollide esindajana.
Lugu möödunust on kui supp, mille parim enne tähtaeg sai juba ammu
ümber – üks kindel lugu sai aegu tagasi läbi, kuid kokku
keedetud supist keedetakse üha järgmisi suppe, sest on olemas selline
harjumus ja vajadus. Teadlikult uut otsust ei ole tehtud ja uut valikut
ellu ei ole viidud - seega on jätkunud vanad lood justkui uutena ja seega
ei ole uuel lool olnud pidavat põhja ja vana jama on jalutanud kindlalt
kaasas – uue loo sügavuse on määranud ära ülekeedetud suppide kihtide arv ja kestva mustri põhjaks on jäetud vana lugu.
Ei saa muutuda ega muuta, kuna siis kaoks möödunu ja tuleks täiesti uus Maailm üles ehitada ja selle ehitamises osaleda ning vastutus, enese ja enesega seonduva eest, enda peale võtta. Tuleks olla aus iseenda ja möödunud aja põhjani välja.
Igal inimesel on oma elule ootused ja lootused – need on soovid,
vajadused, unistused, kuid ka kohustused ja ülesanded kogeda ennast
ja endaga seonduvat. Üsna sageli on inimesel olemas siht, kuidas ja
mil moel tema elu kulgeb – on valmis vaadatud ja mõeldud, kuidas
tema elu olema saab – mida see sisaldab ja kuidas välja näeb.
Tavaliselt on selles pealt nähtud ja vahetult kogetud elemente –
olemas olnu kordus uues, paremas ja täiendatud versioonis – on
võetud üle see, mis ja kuidas oli hea ja sobiv – on muudetud ära
see, mis ja kuidas ei sobinud. Kuid vahel on inimene nagu tühi leht
– temale osaks saanu on kaugel sellest, mida ta sooviks korrata ja
ega ta luba seda endale või ei saagi ta seda teoks teha – tal
tuleb ise oma tee valida ilma eelkäijate vahetu osaluseta.
Inimene näeb võimalust enesega seonduvas – ta näeb enese ulmale
rollipartnerit või partnereid – ta joonistab teekonna ja näeb ennast sellel
kõndimas – ei iseendana, vaid rollina – selles rollis saab ta ennast kogeda ja olla selline/ sellisena nagu ta vajab ja soovib. Ta saab kogeda
seda, mida, kuidas ja mil moel tema ise endale veel ei ole saanud.
Tema saab kogeda tähelepanu – tema isik tõuseb nähtavale ja ta
on väärtuslikum, kui seni. Sellisena ta ei pea kogema raskusi,
halba ega ebaõnne – ta on hoitud ja ta on armastatud. Seega valib ta välja kindla rolli, kuid soovib sellest kindlaks määratud kogemust endale, kui
inimesele või mingi teise rolli kandjale.
Rollide mängust osa võtmine ei tähenda, et inimene saaks endale
sellise rolli, millele ta on panustanud – ta võib küll saada
selle rolli nime või aseaine – selles on olemas samasuguseid jooni
ja võimalusi, kuid see ei ole seesama. Vigur seisneb selles, et ta
saab selle, millesse ta ise panustas ja ise teoks tegi – see saab
reaalselt tema elus olema, kuid loo teine osapool ei ole prints
valgel hobusel või unistuste printsess, sest alles siis, kui lugu
saab tõeks, mõistab inimene, mida ja kuidas ta tegelikult soovis
endale.
Tegelikkuses oli tal juba teele minnes selge, kuidas saab olema ja
mille ta saab – tema tunded olid talle tõe teada andnud, kuid tema
lõi käega ja hoidis oma võimalusest kinni ning jätkas lootuses,
et ta suudab endale soovitud teekonna ellu viia. Olles vahetult
osalemas ja osa saamas reaalsusest, tabab inimest pettumus – teda
on petetud – enesele lubatu ei olnud õige – temale vajalikud
kogemused jäävad olemata või need on, kuid nende eest tuleb maksta
hinda – teistsugused kogemused tulevad lisaks.
Kui naine ja mees kohtuvad ning erineval moel füüsilist ja/ või
vaimset armastust jagavad, siis nad võivad koos olla erinevates
rollides – abikaasadena, armukestena, armastajatena, sõpradena,
voodikaaslastena – üks roll ei välista teist, kuid tõde on, et
üks roll ei pruugi tagada teist.
Voodisse võib sobida, kuid Naiseks ei võeta. Naiseks võib sobida,
kuid ei saa olla esimene – too on olemas ja möödunu kõnnib
mehega kaasas. Voodisse võib sobida, kuid lastele Isaks ei vali
olla. Voodisse võib sobida, kuid ainult hetkeks. Voodisse jõudnud
naine annab ära enese au ja loodab parimat - seks sai olema, laps sai olema, tähelepanu oli – kuid Abikaasa ja Naise rolli ei saanud. Au visati prügikasti.
Enesele kaotatud kogemusega inimene on oma elus pettunud – sooritus
ei õnnestunud/ panus ei kandnud vilja - ta ei saanud kunagi seda
rolli, mis oleks teinud temast väärtuse ja taganud temale, kui
inimesele, vajamineva. Ta vajas rolli, sest tema väärtus, enesena,
oli kadunud juba ammu – see juhtus siis, kui ta õppis selgeks
rollide maailma olulisuse ja nägi enesele võimalikkust ainult
selles – tal oli vajadus ja ambitsioon – anda enesele eilsest
parem elu.
Pettunud inimene ei usu, et kogetu oli parim, mis temale selles
suhtes võimalik oli – siis, kui ta valis oma tee, laotus teekond –
pandi paika temale vajalikud õppetunnid, mis said võimalikuks just
nimelt selles loos. Pettunud inimene on solvunud, kellegi või
millegi peale – tema väärtust ei hinnatud väärtuslikuks ega
vääriliselt – see tõestab kõigile, et tema, ilma õige rollita,
ei ole väärtuslik – ilmajäämine õigest - Naise/ Abikaasa rollist - andis vastu
teise rolli – Vallasema.
Inimene, kes teab enese väärtust, võtab oma kogemuse vastu, kui
õppetunni ja võimaluse – see on tema teekonna üks osa – see
oli kogetud võimalus, kuidas on võimalik olla – sealt ja sellest läheb
tee edasi. Inimene, kes ei usu enese, kui inimese, väärtusesse,
võtab oma õppetunni vastu, kui karistuse – tema teekond rollide maailmas lõppeb
ära – ta ei ela kättesaamatut Rollimina kaotust üle, sest ta ei saa kaotada enesel juba olemas olevat rolli.
Väärtuse õppetund ei saagi edukalt teoks saada kohas, kus inimene
kogeb enese, kui rolli ja inimese, väärtust. Selle jaoks on vajalikud reaalsed kogemused, kuidas ta ei ole väärtuslik, et vajaminevat rolli omada
ning kuidas ka temal endal ei näi olevat väärtust. Inimesel tuleb,
enese väärtus, leida üles ilma teiste poolt osutatud õige
tähelepanuta – mida sügavamale on ennast trambitud, seda pikem on
teekond valguse kätte.
Väärtusetuks ei tee inimest see, kuidas teised teda kohtlevad või
millise tähelepanuga teda kostitavad või kuidas teda nimetavad või
millest ilma jätavad – väärtusetuks nimetab ennast inimene ise,
kui ta tõlgendab kõike seda, mis talle osaks saab – teda
vähendavana. See on enese kaitse lahendus ja põhjendus - kui tema
oleks väärtuslik või omanud õiget rolli, siis oleksid senised
kogemused jäänud olemata. Valu kogenud Laps usub sel moel.
Inimeste Maailmas on väga tavaline, kuidas
ühtäkki kindel keegi ei ole enam väärtus inimesena siis, kui ta
kaotab oma väärtuse rollina. Ta ei ole väärtus siis, kui ta ei
taga oma rollipartnerile võimalust iseennast õigena kogeda – laps ei
saa olla väärtuslik/ armastatud/ hoitud Laps, kui tema Ema ei ole
tema jaoks vajalikul moel õige - sellise Emaga koos ei ole hea olla – selline Ema
ei ole kvaliteetne - selline Ema on Vale.
Laps, selle jaoks, et kogeda ennast õigena vajab endale õiget Ema - õige kogemuse pakkuv Ema tõestab ära selle, et Laps on väärtuslik. Õige Laps pakub oma emale õige kogemuse Emana ja tõestab sellega, et tema Ema on väärtus. Vale kogemus - iseenda valena kogemine näib võtavat inimeselt väärtuse ära ja ta ei näi seda tagasi saavat enne, kui teda on väärtuslikult koheldud selle poolt, kes seda varem ei teinud.
Laps hindab oma Ema, kui rolli kvaliteeti ja
sooritust, enese puuduste ja vajaduste järgi. Ometi annavad, alguse
tunded üsna täpselt Lapsele teada, mis on temale võimalik ja kuidas tema elu kulgeb
– mida on ja kuidas mitte. Sealt, kus ei ole, ei ole seda võtta.
Lapse väärtus ei seisne Ema kvaliteedis ja vastupidi ikka ka. Kui
see teema on õhus ja oluline, siis see ongi nende konkreetsete
inimeste õppetund – ennast väärtusetutena kogevad inimesed
annavad teineteisele võimaluse mõista enese ülesannet - oskust näha ja hinnata
inimese väärtust kindla rolli taga.
Minu Ema oli inimene, kellele Ema roll oli ainult üks roll tema paljudest väljendustest. Selle rolli sooritus ja väljendus näitas tema oskusi, väärtushinnanguid ja ressursse, kuid see ei näidanud ära seda, et ta oleks olnud väärtusetu inimene - mina olin ainult üks osake temale osaks saanust - ta jagas minuga ainult murdosa oma elust.
Minu, kui kogemusega kohtumine ja koos olemine ei tähendanud, et mina oleksin olnud väärtusetu - ema hindas ja koges mind enese oskuste, võimaluste ja vajaduste alusel. Me mõlemad väärisime teineteist - õpilane ise valib endale õpetaja - selles rolliseotuses olime me mõlemad Õpetajad ja samal ajal ka Õpilased. Teoks saanu oli selle hetke parim võimalik - oskused ja panustamine.
Väärtusetud inimesed jäävad ootama, millal neid väärtuslikuks nimetatakse, et alles seejärel ennast vaba iseendana kogeda. Enese teekonda mõistnud inimesed jätkavad vabadena petlikust ootusest ja lootusest - nende väärtus seisneb nende olemas olemises ja enese elu elamises.
