Mitte kuidagi ega mitte millegagi ei ole võimalik tõestada, teisele inimesele, enese olulisust ja väärtust, kui too ei ole osanud/ valinud seda ise näha – see tegevus oleks enese aja asjatu raiskamine, sest see ei muuda olevat olematuks.
Enese tõestamine on kui enese müümine – vaata seda ja seda, on võimalik see ja see, oskan nii ja naa, minuga koos on sel moel võimalik – kuid, milleks enesega kaubelda ja proovida ise ennast müüa, kui enese olulisus ja väärtus ei kasva õigete vaatajate silmade olemas olemisel ega kao nende puudusel.
See inimene, kes ei ole valmis teist inimest, Inimesena, tunnustama, määrab teise vajalikkuse, kui väärtuse, selle hinna järgi, kui palju, temale, koos olemine, selle teisega, maksma läheb ja kui palju ta enesele, selles seotuses olles, vastu saab – see on tehing, milles kaup vahetub kauba vastu ja inimesega, kui inimesega, ei ole siin, midagi pistmist.
Väärtuse vajalikkus tuleneb möödunust, kus ühes olemise kehva kvaliteeti põhjendati sobimatusega ja/ või ühes olemisest keelduti valena olemise tõttu - laps ei sobinud emale, õde ei sobinud õele, ema ei sobinud isale, kooliõde ei sobinud kooliõele, inimene ei sobinud suguvõsale/ valitsevale võimule - oldi ühes, kuid ei oldud koos, sest teine oli ebamugav või ebahuvitav või leidus temas mõni muu põhjus, et teda valeks tunnistada ja ära saata või karistada.
Inimene oli olemas ja oli osa, kuid ta soovis teistsuguse kogemuse osaliseks saamist. See tähendab, et ta ei nõustunud enesele osaks saavaga - ta ei võtnud vahetut ja mingit kindlat kogemust vastu. Temas oli soov muuta enesega seonduvat - muuta ennast ümbritsevat keskkonda enesele vajalikul moel. Temal oli soov avardada ja enamat kogeda enese jaoks suletud keskkonnas.
Suutmata seda teostada tähendas see inimese jaoks vägivaldset kogemust – tema ise ei olnud otsustanud ega olnud endale valinud osa olemist/ osalemist – tema eest oli otsustatud - tema pidi sunnitult ühes olema. See tähendab tõde - muuta ei saa - ära minna ei saa – igapäevaselt tuleb näha seda ja kokkupuutuda sellega, mida ja kuidas peab ning mida ja kuidas ise kogeda ei saa.
Ära ostmine, väärtuse tõstmine, vajalikuks tegemine, tähelepanu otsimine - lahendused, kuidas saada enesele vajalikku tähelepanu. Kuid soovitu täitumise asemel olid enese lahendustel vahetud tagajärjed – välja tuli vastupidine tulemus - pingutatus, teesklus, valetamine, vastu meelsus, eemale tõukamine, eraldi ja välja jätmine. Senise tegelikkuse teostamine võimendatud kujul.
Inimeses süvenes vajadus omada õiget kogemust, sest tema osaks sai pealt nägemine, et on võimalik teistmoodi, kuid, kuna temal endal see ei õnnestunud, siis ta vajas selgitavat põhjust ja töötavat lahendust, mis lõpetaks selle olukorra ja annaks talle vajamineva – turvalise olemise ühes – temaga seonduv ei muutu ega vahetu välja – ta on oluline ja enesena tunnustatud.
Sellise vajaduse taga on kunagine kestev traumaatiline kogemus – teistsugune nn õigeks määritletud kohtlemine oli mingil hetkel olnud olemas - see kadus/ ilmus ja kadus taas ilma selgelt välja toomata põhjustel või selle põhjuseks nimetati inimene ise.
Tõde - põhjus oli inimeses ja temaga seonduvas. Tõde - põhjus oli ka teises ja temaga seonduvas. Ka teine ei saanud keskkonda muuta ega ära minna – ka tema tahtnuks seda enese jaoks sobivaks muuta. Kuid tema mõte, muutusest, lähtus sellest, et ta ei tahtnud teist enesega ühte olema – tema tahtis enesele teise vaba keskkonda - tema tahtis koos olemise/ elamise kohustusest vabaneda, kuid ei saanud seda teostada.
Kuid väärtuse kaotanud inimene soovis sama keskkonda, samu inimesi, kuid teistsugusel moel koos olema – eesmärkide erinevus tõi kaasa erinevad lahendused ja kogemused. Kiusaja ja kiusatu - ühe ja sama loo kaks külge - selles loos kogesid mõlemad ennast kiusatutena ja teist kiusajana - mõlemad kogesid ennast vähendatutena ja teist enese vähendajana - koos olemine tagas vähema loomise ja enese vähemana kogemise. Koos olid rollid, kuid ei inimesed - roll tähendas piiratust ja vabaduse puudust.
Marianne
30.09.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar