Igal inimesel on oma elule ootused ja lootused – need on soovid, vajadused, unistused, kuid ka kohustused ja ülesanded kogeda ennast ja endaga seonduvat. Üsna sageli on inimesel olemas siht, kuidas ja mil moel tema elu kulgeb – on valmis vaadatud ja mõeldud, kuidas tema elu olema saab – mida see sisaldab ja kuidas välja näeb.
Tavaliselt on selles pealt nähtud ja vahetult kogetud elemente – olemas olnu kordus uues, paremas ja täiendatud versioonis – on võetud üle see, mis ja kuidas oli hea ja sobiv – on muudetud ära see, mis ja kuidas ei sobinud. Kuid vahel on inimene nagu tühi leht – temale osaks saanu on kaugel sellest, mida ta sooviks korrata ja ega ta luba seda endale või ei saagi ta seda teoks teha – tal tuleb ise oma tee valida ilma eelkäijate vahetu osaluseta.
Inimene näeb võimalust enesega seonduvas – ta näeb enese ulmale rollipartnerit või partnereid – ta joonistab teekonna ja näeb ennast sellel kõndimas – ei iseendana, vaid rollina – selles rollis saab ta ennast kogeda ja olla selline/ sellisena nagu ta vajab ja soovib. Ta saab kogeda seda, mida, kuidas ja mil moel tema ise endale veel ei ole saanud.
Tema saab kogeda tähelepanu – tema isik tõuseb nähtavale ja ta on väärtuslikum, kui seni. Sellisena ta ei pea kogema raskusi, halba ega ebaõnne – ta on hoitud ja ta on armastatud. Seega valib ta välja kindla rolli, kuid soovib sellest kindlaks määratud kogemust endale, kui inimesele või mingi teise rolli kandjale.
Rollide mängust osa võtmine ei tähenda, et inimene saaks endale sellise rolli, millele ta on panustanud – ta võib küll saada selle rolli nime või aseaine – selles on olemas samasuguseid jooni ja võimalusi, kuid see ei ole seesama. Vigur seisneb selles, et ta saab selle, millesse ta ise panustas ja ise teoks tegi – see saab reaalselt tema elus olema, kuid loo teine osapool ei ole prints valgel hobusel või unistuste printsess, sest alles siis, kui lugu saab tõeks, mõistab inimene, mida ja kuidas ta tegelikult soovis endale.
Tegelikkuses oli tal juba teele minnes selge, kuidas saab olema ja mille ta saab – tema tunded olid talle tõe teada andnud, kuid tema lõi käega ja hoidis oma võimalusest kinni ning jätkas lootuses, et ta suudab endale soovitud teekonna ellu viia. Olles vahetult osalemas ja osa saamas reaalsusest, tabab inimest pettumus – teda on petetud – enesele lubatu ei olnud õige – temale vajalikud kogemused jäävad olemata või need on, kuid nende eest tuleb maksta hinda – teistsugused kogemused tulevad lisaks.
Kui naine ja mees kohtuvad ning erineval moel füüsilist ja/ või vaimset armastust jagavad, siis nad võivad koos olla erinevates rollides – abikaasadena, armukestena, armastajatena, sõpradena, voodikaaslastena – üks roll ei välista teist, kuid tõde on, et üks roll ei pruugi tagada teist.
Voodisse võib sobida, kuid Naiseks ei võeta. Naiseks võib sobida, kuid ei saa olla esimene – too on olemas ja möödunu kõnnib mehega kaasas. Voodisse võib sobida, kuid lastele Isaks ei vali olla. Voodisse võib sobida, kuid ainult hetkeks. Voodisse jõudnud naine annab ära enese au ja loodab parimat - seks sai olema, laps sai olema, tähelepanu oli – kuid Abikaasa ja Naise rolli ei saanud. Au visati prügikasti.
Enesele kaotatud kogemusega inimene on oma elus pettunud – sooritus ei õnnestunud/ panus ei kandnud vilja - ta ei saanud kunagi seda rolli, mis oleks teinud temast väärtuse ja taganud temale, kui inimesele, vajamineva. Ta vajas rolli, sest tema väärtus, enesena, oli kadunud juba ammu – see juhtus siis, kui ta õppis selgeks rollide maailma olulisuse ja nägi enesele võimalikkust ainult selles – tal oli vajadus ja ambitsioon – anda enesele eilsest parem elu.
Pettunud inimene ei usu, et kogetu oli parim, mis temale selles suhtes võimalik oli – siis, kui ta valis oma tee, laotus teekond – pandi paika temale vajalikud õppetunnid, mis said võimalikuks just nimelt selles loos. Pettunud inimene on solvunud, kellegi või millegi peale – tema väärtust ei hinnatud väärtuslikuks ega vääriliselt – see tõestab kõigile, et tema, ilma õige rollita, ei ole väärtuslik – ilmajäämine õigest - Naise/ Abikaasa rollist - andis vastu teise rolli – Vallasema.
Inimene, kes teab enese väärtust, võtab oma kogemuse vastu, kui õppetunni ja võimaluse – see on tema teekonna üks osa – see oli kogetud võimalus, kuidas on võimalik olla – sealt ja sellest läheb tee edasi. Inimene, kes ei usu enese, kui inimese, väärtusesse, võtab oma õppetunni vastu, kui karistuse – tema teekond rollide maailmas lõppeb ära – ta ei ela kättesaamatut Rollimina kaotust üle, sest ta ei saa kaotada enesel juba olemas olevat rolli.
Väärtuse õppetund ei saagi edukalt teoks saada kohas, kus inimene kogeb enese, kui rolli ja inimese, väärtust. Selle jaoks on vajalikud reaalsed kogemused, kuidas ta ei ole väärtuslik, et vajaminevat rolli omada ning kuidas ka temal endal ei näi olevat väärtust. Inimesel tuleb, enese väärtus, leida üles ilma teiste poolt osutatud õige tähelepanuta – mida sügavamale on ennast trambitud, seda pikem on teekond valguse kätte.
Väärtusetuks ei tee inimest see, kuidas teised teda kohtlevad või millise tähelepanuga teda kostitavad või kuidas teda nimetavad või millest ilma jätavad – väärtusetuks nimetab ennast inimene ise, kui ta tõlgendab kõike seda, mis talle osaks saab – teda vähendavana. See on enese kaitse lahendus ja põhjendus - kui tema oleks väärtuslik või omanud õiget rolli, siis oleksid senised kogemused jäänud olemata. Valu kogenud Laps usub sel moel.
Inimeste Maailmas on väga tavaline, kuidas ühtäkki kindel keegi ei ole enam väärtus inimesena siis, kui ta kaotab oma väärtuse rollina. Ta ei ole väärtus siis, kui ta ei taga oma rollipartnerile võimalust iseennast õigena kogeda – laps ei saa olla väärtuslik/ armastatud/ hoitud Laps, kui tema Ema ei ole tema jaoks vajalikul moel õige - sellise Emaga koos ei ole hea olla – selline Ema ei ole kvaliteetne - selline Ema on Vale.
Laps, selle jaoks, et kogeda ennast õigena vajab endale õiget Ema - õige kogemuse pakkuv Ema tõestab ära selle, et Laps on väärtuslik. Õige Laps pakub oma emale õige kogemuse Emana ja tõestab sellega, et tema Ema on väärtus. Vale kogemus - iseenda valena kogemine näib võtavat inimeselt väärtuse ära ja ta ei näi seda tagasi saavat enne, kui teda on väärtuslikult koheldud selle poolt, kes seda varem ei teinud.
Laps hindab oma Ema, kui rolli kvaliteeti ja sooritust, enese puuduste ja vajaduste järgi. Ometi annavad, alguse tunded üsna täpselt Lapsele teada, mis on temale võimalik ja kuidas tema elu kulgeb – mida on ja kuidas mitte. Sealt, kus ei ole, ei ole seda võtta.
Lapse väärtus ei seisne Ema kvaliteedis ja vastupidi ikka ka. Kui see teema on õhus ja oluline, siis see ongi nende konkreetsete inimeste õppetund – ennast väärtusetutena kogevad inimesed annavad teineteisele võimaluse mõista enese ülesannet - oskust näha ja hinnata inimese väärtust kindla rolli taga.
Minu Ema oli inimene, kellele Ema roll oli ainult üks roll tema paljudest väljendustest. Selle rolli sooritus ja väljendus näitas tema oskusi, väärtushinnanguid ja ressursse, kuid see ei näidanud ära seda, et ta oleks olnud väärtusetu inimene - mina olin ainult üks osake temale osaks saanust - ta jagas minuga ainult murdosa oma elust.
Minu, kui kogemusega kohtumine ja koos olemine ei tähendanud, et mina oleksin olnud väärtusetu - tema hindas ja koges mind enese oskuste, võimaluste ja vajaduste alusel. Me mõlemad väärisime teineteist - õpilane ise valib endale õpetaja - selles rolliseotuses olime me mõlemad Õpetajad ja samal ajal ka Õpilased. Teoks saanu oli selle hetke parim võimalik - oskused ja panustamine.
Väärtusetud inimesed jäävad ootama, millal neid väärtuslikuks nimetatakse, et alles seejärel ennast vaba iseendana kogeda. Enese teekonda mõistnud inimesed jätkavad vabadena petlikust ootusest ja lootusest - nende väärtus seisneb nende olemas olemises ja enese elu elamises.
Marianne
19.0.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar