Inimene, kes vajab enesega seonduvas muutust, kuid ei saa/ ei oska/ ei suuda seda enesele vajalikul viisil anda ega õigel moel teostada – läheb Maailma muutma. Mida kaugemale ta läheb ja, mida suuremalt ta seda teha üritab, seda olulisem on talle muudatus enesega seonduvas/ vahetus keskkonnas. See inimene tahab, et tema poolt tehtud muudatused suudaksid panna muutuma selle koha ja/ või inimese, kus ja/ või kellega ühes ta ei saanud/ osanud olla iseendana. Mida suuremat tõestatud muudatust inimene vajab seda suurem on olnud tema enese kaotus.
Enesele kaotatud kogemused tähendavad elamist ja olemist kohas, kus inimese parim ei leidnud siirast ega sellist kogemust võimendavat tunnustust – tema enesena olemas olemine ja sammud puudutasid, kellegi teise tundeid – riivasid haavu, mis ei olnud paranenud. Valu kibedus moonutas naeratusi ja levis allhoovustes kõikjale - see tõi kaasa selle, et tema osaks sai vähendav ja piirav tähelepanu – ei lubatud kasvada sellel, mille olemas olemisega toime ei tuldud – inimese siira uhkuse ja avala rõõmuga enese üle - see oli pealt nägemine, et inimene koges ennast vabana ja teda ei takistanud mitte miski.
Inimesed, kes häbenevad ennast või kardavad olla valed või usuvad enese väärtusetust või peidavad eneses „musti” tundeid, vajavad endale rolli, mis võimaldab kõike seda, mida ja kuidas iseendana olevana ja elavana ei saada või ei ole võimalik olla. See roll peab andma võimaluse olla avalikult heaks kiidetud ja tunnustatud tähelepanuga üle kinnitatud – siis saab tunda uhkust ja olla rõõmus - see olen Mina.
Ennast mingi kindla rolliga samastanud inimese ebaõnneks on ka teistel inimestel enesena väljendumisele ja olemisele õigus – see tähendab, et paljutki saab kattuda ja nii mõndagi oskab/ teeb/ suudab keegi paremini või toimetab too teine üleüldse sellisena ja sellistes sfäärides, kuhu rollist kinnipidaja ei oska/ ei julge astuda ega millisena ennast luua.
Sünnib võrdluse momente ja, kui inimene ei saa kinnitust enesele, kui rollile – enesele vajaminev tähelepanu saab osaks teisele või seda ei olegi saadaval - siis ta kogeb ennast ebakindlana ja vähemana – temalt oleks justkui tema Mina ära varastatud. Kuid, kes ta on siis, kui tal ei ole rolli ja mis saab tema osaks siis, kui tema, iseendana, välja paistab - on ehe hirm enese pärast.
See tähendab, et selle asemel, et enda isikupärast ja ainulaadsust tundma õppida ja seejärel sellisena väljendada – hakkab rollist kinnihoidja seda teist, keda ta enda rollile ohuks peab, vähendama kõigis neid kohtades, kus nad on koos või teine saab, kasvõi potentsiaalselt, ohuks olla. Tegevuse eesmärgiks on näidata ja tõestada kõigile neile, kes mõlemale tähelepanu saavad jagada, millises rollis on too teine. Eesmärgiks on näidata kõigile, selgelt ja täpselt, et kellele mingi roll kuulub. Põhjuseks ja selgituseks - minu Mina ei saa olla teise oma – tolles on sellele vastupidised jooned ja sisu.
Edukalt on töö õnnestunud siis, kui too teine samastatakse neid ümbritsejate poolt või, mis veel parem – too samastab ennast ise selle rolliga ja võtab ise, endaga, midagi ette – alustab enese varjamise ja moonutamisega, tunnistab enese vähemust, tegeleb tähelepanu poole püüdlemisega ja enese tõestamisega, vajadusel ka sõjaga. Kõik reaktsioonid, mis tõestavad ja näitavad konkreetsete rollide olemas olemist, teevad mängust reaalse tõe.
Huvitav on see, et sellise loo mõlemad osapooled tunnevad ennast kiusatutena ja näevad teist kiusajana – teise tegevuses on oht iseendale. Mõlemad tahavad õigust iseendale – üks oma rollile, kui Minale – teine ausale ja ehedale iseendale. See on nokk kinni ja saba lahti olukord, sest sellise mänguga ühinedes ei ole lootustki, selles keskkonnas ja enesele rolli kindlustava inimese kõrval, saada võimalust olla iseendana. Sellises olukorras säilib alati oht - enese, kui Rollimina ja enese, kui eheda Mina kaotusele – mida on võimalik, teiste tähelepanu alusel, omada, seda on võimalik ka kaotada. Hirm jääb saatma ühes olemise hetki ja sunnib võimendama oma Mina enesele säilitamise lahendusi.
Mõlemad inimesed lähevad Maailma ja proovivad seda muuta – üks vajab kinnitust enesele, kui rollile ja teine ehedale iseendale. Esimene tahab ja vajab tõestust, et tema roll kuulub ainult temale – teine tahab ja vajab tõestust, et tema ei ole selles rollis, mis temale anti ja millisena teda näidati ja vaadati.
Seni, kuni inimene võitleb rollile, kui valele iseendale, vastu ja proovib olla tõestatult erinev – ta jätkab rollide Maailmas – tegelikkuses ei ole tal vaja, kellelegi, midagi tõestada ega ette näidata – tal tuleb lihtsalt olla ausa ja eheda iseendana – olla ise uhke enese üle ja rõõmus enesena elamise vabaduse ja võimaluse üle.
Teiste haavad on nende teiste teema – need on nende endi lahendamata teemad – neid teisi ei pea parastama ega neid pea ka haletsema – neid saab mõista – on olemas midagi, mis takistab neid enesega kohtumast ja iseendana elamast – ausus ongi kõige valusam – see on nagu jääkülm vesi, mis lööb, vette hüpanu, hinge kinni – hingata on raske ja on oht uppuda enesesse suletud tunnete sisse.
Rollimina, kui enesele turvaline rüü, on alasti oleva inimese kaitsereaktsioon – kes teda austaks ja tunnustaks, kui ta on kaotanud enese õige näo ja enesele vajalikud jooned. Tema tunded saavad teda kätte – tal ei ole mitte kuhugi peitu pugeda ja kõik näevad teda sellisena nagu ta on – see tähendab - ta oli siis, kui ta ei tulnud enesele olulise inimese tähelepanu/ tegevusega toime – teda vaadanud ja nimetanud pilk ning teda kohelnud tegevus ei näinud temas väärtust ega vaadanud teda tunnustavalt.
Ta oli iseendana ja seega, et vältida kordumist, ta peab olema teine - inimese lahendus on Rollimina, kui ta elab keskkonnas ja inimes(t)ega ühes, kus ja kes ei näe ega mõista enese teed inimesena kasvamisena - ennast tuntakse ja teatakse veana/ valena/ häbina. Seega puudub neil teadmine, et möödunu ei jää alles - see saab teise tähenduse, kui inimene valib olevikus, teadlikult, teise lahenduse/ teistsuguse võimaluse - jäetud jälgede järgi on näha tema teekond.
Marianne
17.09.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar