teisipäev, 18. september 2018

Ühine ruum – Meie






Meie on selles ruumis,
kus kokku puutuvad
me kehad ja käed,
kus lähedalt möödume,
tajume, tunneme, kogeme -
teineteisele reageerime,
sest oleme seotud.

Üks sõna,
vastuvõetud otsus
ühise ruumi lõi,
kus seisame koos
ja oleme Meie.

Millise muusika taustale,
millised värvid seinale
me täna valime?
Kas seisame koos
ja oleme Meie
või enese eest
ja iseenda pärast
iseolemise nimel
ennast vabaks võitleme?

Lähedal olles
kokku puutudes,
peeglisse vaadates,
keda näeme,
kas iseennast
või teist?

Tehes oma samme,
kas tõukume või peatame,
toetame või hülgame,
kõrvu kõnnime
või lahku astume.

Kui ütleme,
et halb on olla,
millest mõtleme,
kas eraldi ühte
või koos olevat kahte?

Kui halb on ühel,
kuidas on siis teisel,
kui sisekliima
on Meil ühine?


Marianne

18.09.2018.a

esmaspäev, 17. september 2018

Kui saba oli veel Vajadusepõhise Maailma ukse vahel





jagamine

Minu lood sünnivad läbi kogemuste, aga kui mul ei ole veel kogemust, siis tuleb minu teele koht, kus ma saan selle, et mõista ennast ja Maailma ning seejärel, teemat endast väljakirjutades, läheb järgmine lugu lendu. Ma soovisin aega endasse vaatamiseks ja teed, millel kui rännakul kõndida ja ma saingi aja ning sain ka tee – soovid täituvad. Algul tundus, et mind on karistatud ja hüljatud, kuid siis mõistsin, et mulle on antud kingitus - hetk endale. Aeg endasse vaatamiseks on hetk, mis kestab seni kuni olen mõistnud, kuid ajaliselt on ta erinev ning ka läbitud tee pikkuseks on lõpmatus või üks silmapilk, mis oleneb sellest, millal ma endasse kohale jõuan. Rännaku teekond iseenesest ei ole raske, ta on füüsiliselt tehtav, kuid keeruliseks teevad selle aja, olgu see siis tund või paar, päev või kaks, tunded, mis minu sees kasvavad, võimendudes nii, et täidavad kõik mu meeled ja värvivad Maailma seni kuni otsustan, et nüüd aitab – ma ei uju enam tundes vaid ronin välja, seisan kaldal ja vaatan ennast ning oma lugu kõrvalt.

Iga lugu on kusagilt alguse saanud, kuid ta on ka ise omamoodi algus, sest siit võrsub uus teadmine ning samal ajal on ta alati ka vana lõpp, sest ta on järg eelnenule ning ühtlasi on ta  ka kokkuvõte ja vahepeatus. Täna olen kolmandat nädalat taas Eestis, üksi iseendaga. Esimene nädal oli väga keeruline aeg, tundeid kasvas ja võsus, neist sündisid lood, mis ei oleks kusagil mujal avanenud ja ma leidsin lahendused teemadele, mis ulatusid väga sügavale minu sisse – aegade algusesse. Ma avastasin, et läbi aja on olnud mulle keeruliseks väljakutseks rollide sisu muutus, mitte nende kaotus vaid just see, et rollid muutuvad ajas. Kuid minu jaoks oli oluliste rollide muutus võrdne sellega, et ma jään neist ilma – ma ei osanud kohaneda, et toime tulla iseenda ja teise inimeste tunnete ning käitumisega. Need olid minu elus kohad, kus minu ees avanes kui kuristik, mida ma ei osanud ületada ja ainus lahendus tundus olevat lahkumine. Nüüd sain aru, et mitte keegi ei võta minult rolli ära, kui ma ise sellest ei loobu, sest roll jääb alles ka siis kui inimesed muutuvad. Küsimus on rolli sisus, selles, mida mina ise või teine inimene rollilt ootame ning see, kas võtame oma rollisisu kui üht võimalikku rollilahendust paljudest ja laseme inimestel inimestena olla – muutuda, kasvada, lahendada rolli omas võtmes või asume nõudma, et iga roll peab meid rahuldama nii, et saame selle, mida vajame. 

Siit jõudsin järgmise tee algusesse – Vajadused. Ma sain aru, et minu alateadlik Maailm on alles vajadusepõhine – ma oli kinni jäänud sinna aega, kus olin veel väga väike ja minu vajadused olid elulised – neist sõltus minu ellujäämine. Kasvades olin õppinud erinevaid käitumismustreid, et toime tulla, kuid ma polnud mõistnud, kust mind segavad tunded kasvavad ning miks ma käitun ja tunnen nii nagu seda valin teha. Seisin kohas, kus mõistsin Miks?, kuid mul puudus kogemus, mille alusel kasvada. Sain aru, et kui loon uue tee, siis see on uus muster mitte lahendus. Keeruline, kuid vabastav hetk minu enese jaoks oli, kui sain aru, et ka nüüd, olles täiskasvanu on minu vajadused, mis sõltuvad teistest inimesest, eluliselt tähtsad. See ei lugenud, et tegelikult nad seda ei olnud, kuid minu alateadvus hoiatas, et vajaduste rahuldamata jätmine on oht minu elule ja taas kasvas minus pinge, sest vajadused vajasid kohest lahendust ja ma ujusin tunnetes olles rahulolematu, ärevuses ja abitu.

Ma lasin teemal olla. Loo settides sõnastasin põhivajaduse – usaldada Armastust ja seejärel otsisin endas pilti, milline, kus ja kuidas ma seal kauges ajas olen. Kui nägin ennast kookonisse suletuna loote asendis, siis mõistsin, mida mul tuleb teha, et ma saaksin edasi minna - tuleb ärgata, tõusta ja Maailmas ringi vaadata. Abitu lapsena ootasin lahendusi välisest, sest ma ei uskunud endasse ega teadnud iseenda võimeid – olin paigal ja ootel. Kasvades mõistsin, et mitte keegi peale minu enese ei keela mul otsida lahendusi ja proovida uusi võimalusi, kui katsetan, siis õpin tundma oma võimeid, kasvab usaldus enese vastu ning edasi kõndides leian selle, mida vajan. Vajadus on ju inimese soov tagada enda heaolu, just tahe tunda end hästi suunabki tegutsema ja otsima lahendusi ning selleks tuleb tõsta pilk sissetallatud teelt, vaadata ringi, et kogeda, õppida ja avastada uusi võimalusi ning jätkata oma teekonda.


Marianne

17.09.2018.a

reede, 14. september 2018

Inimese Eluraamatu kaanele on kirjutatud Armastus – Meditatiivne rännak vol 34





Sa oled Laps, kes lebab käed hoidmas ennast, oled turvalises kookonis – iseenda sees ja tead, et on olemas Maailm ja oled Sina ning Sinul on elulised vajadused. Sul on hirm, et kui Sa ei saa seda, mida vajad, siis Sind ei ole enam. Sinu vajadused on niidid, millega oled Maailma külge ühendatud. Sa vajad Armastust, kuid Sa ei tunne ega taju teda. Sinu Maailm on vajadusepõhine – Sa saad selle, mida vajad siis, kui Sind vajatakse, kui pole vajadust siis pole ka Sind vaja.

Sa oled kookoni sees ennast nii väikeseks kerinud kui vähegi võimalik. Sul on hirm, et mis saab siis kui Sa oled suurem, sest kui Sind on rohkem, siis on Sul ka vajadusi rohkem. Sa usud, et kui Sa ei liiguta ennast, siis energiat ei kulu ja vajadusi ei teki, Sa lihtsalt oled ja hoiad ennast. Sa oled silmad sulgenud ja lebad vaikselt, sest Sa tead, et kui Sind on vaja, siis tullakse ja äratatakse Sind üles, Sa annad selle, mida Sinult oodatakse ja seejärel saad vastu selle, mida Sina vajad. Sa tunned end unustatud mängukannina, kes oli kord uus ja huvitav, kuid nüüd oled aegunud. Sa hoiad ennast kaisus, sest üksinduse vaikuses ei ole kedagi teist Sind hoidmas.

Sa tead, et on olemas sõna Armastus, kuid sa ei mäleta seda ja seega ei mõista Sa selle sõna tähendust. Sinu Maailma sõna on Vajadus, sest Sinul on vaja elus püsida. Sõna on üks lehekülg Sinu Eluraamatust, mida Sa üha uuesti loed. Sa ei tea, et selle raamatu sees on olemas ka teised leheküljed, et selle raamatu sisu on palju kordi suurem, värvilisem ja elulisem. Sa ei tea, et Sina ise oled see, kes oma raamatut kirjutad, loed ja tõlgendad. Sinu tunne on energia, mõte on tähendus, uskumine on pidepunkt, kuid teadmises on vabadus. Sa ei ole vaba, sest Sinul on kogemus, kus teadmisest ei olnud kasu – Sinul oli valus, valu hirmutas, see tegi üdini haiget – usaldades Armastust said Sina haiget. Kui Sulle teeb Maailmas elamine haiget, siis turvaline varjupaik ei ole selle Maailma sees vaid Sinu sisemuses, kuhu Sinu sisemine Laps sulgus kookonisse - Sina vaatad ja koged üha uuesti tunnet enese sees – loed jätkuvalt ühte lehekülge oma Eluraamatust.

Sa ei ole vaadanud Maailma läbi oma südame ja seega Sa ei teadnud, et kui Sa läbi südame vaatad, siis peegeldud Sa Maailmast iseendale vastu sellisena nagu Sa oled, kuid Sina oled vaadanud Maailma läbi oma tunde, läbi oma vajaduste. Sa ei ole vaadanud oma Eluraamatut väljast ja nii ei teadnud Sa, mis sõna on kirjutatud selle kaanele - Armastus. Sa oled lugenud ühte ja sedasama lehekülge, mis on juba olnud ja möödunud – see on Sinu mälestus hetkest, kus Sa olid veel väga väike ja vajasid teisi, kuid nüüd oled Sa suur, kes näeb kaugemale ja sügavamale. Sinu südames on Armastus, mida oled hoidnud enesele, enese jaoks. Usalda avaneda ja luba Armastusel enese sees voolata. Lase Armastusel ulatuda kõikjale, kus on seni olnud vajadus, Armastuseta oled Sa olnud kui veeta kõrb. Sa puudutad Maailma Armastusega, Sa hingad, kuuled, näed ja tajud Armastust.

Armastus on Sinu Maailmas ja kuhu iganes Sa vaatad, peegeldub Armastus Sulle vastu. Kui Sa võtad vastu selle Armastuse, mida Sa Maailmas näed ja tajud, siis see on kingitus Sinule, sest see on Sinu enese oma, sellel on koht Sinu sees ja Sa ei vaja Armastuse tundmiseks kellegi heakskiitu ega luba. Sa arvasid tänaseni, et Sinul ei ole selleks õigust, sest uskusid, et see Armastus, mis Sulle Maailmast vastu peegeldus kuulus teistele või oli kellelegi teisele mõeldud. Tänasest Sa tead, et see Armastus, mida Sa Maailmas näed ja tajud on Sinu, sest Sina peegeldad selle sinna, Sina oled Inimene, kelle Eluraamatu kaanele on kirjutatud Armastus.

Kui Sa nüüd enese sisse vaatad, siis näed Sa seal Last, kes on püsti tõusnud, avastab ja vaatab ennast ning Maailma. Laps tantsib liblikatega koos, sest Sinu sees on muusika, on helid -Sinu sees on elu. Sina oled Armastus ja Armastus on Sinu elu. Sa näed ja tajud Armastust endas ja Maailmas ning Sa tead, et Sa mõistad selle sõna tähendust, sest Sa oled teda kogenud ja nüüd tunned ta ära. Vaadates Maailma läbi südame on Armastus värviline kaleidoskoop, mis moodustab üha uusi mustreid ja kõikjal kuhu Sa vaatad on Elu ja Ilu, sest Armastus on võlukunst, mis muudab kõik, mida või keda ta puudutab, Armastuseks.

Sa arvasid, et keegi peab tulema ja õpetama Sulle Armastuse keelt, et Sa oskaksid selles keeles rääkida ja lugeda ninbg tunneksid ta ära, kui teda Maailmas kohtad. Sa soovisid, et keegi õpetaks Sulle Armastuse Võlukunsti, et Sina saaksid Maailmas Armastusega elada. Mitte keegi ei saa Sulle õpetada seda, mida Sa ei usu. Mitte keegi ei saa Sulle õpetada Armastust, sest Sina ise oled Armastus – kõik see, kuidas Sa valid olla ja teha, täna ja alati ning siin ja kõikjal. Sina lihtsalt ei uskunud, et see oledki Sina ise, kes Sulle Maailmast vastu peegeldub – nii puhas, ilus ja üdini Armastust täis.

Nüüd Sa naeratad, sest Sa tead, et see on nii – Sa oled seda alati teadnud, kuid nüüd Sa lubad endal olla. Sina oled Eluraamat, Sinu sees on nii palju erinevaid ja huvitavaid lehekülgi. Iga leht saab läbi loetud, sellele eelnes eelmine ja järgneb uus, keera julgelt lehti ja avasta kui põnev Sa oled. Lehekülgedel on kirjas Sinu elu ja Sina ise oled kaaned raamatu ümber, Sa võid raamatu alati kinni panna, et lugeda kaanele kirjutatut võid ennast sirvida, kuid Sa ei pea raamatu sisse kinni jääma.

Armastus ei ole mitte kunagi valus. Valu tuleb läbi tunde, mis kasvab, kui Sinu sees olnud vajadusele andis Maailm vastuse, mis jättis Sind üksi seisma ja Sa tunned hirmu enese pärast ning Sa ei tea, kuidas olla või mida teha – sel hetkel alustad Sa uut teekonda ning valu on vaid üks hetk, see on Sinu kogemus, mis talletub Sinu Eluraamatusse.

Valu on valitud olek. Inimene vajab valu, et hoida ennast uue kogemuse eest, kui tal puudub usaldus, et Maailm annab talle selle, mida ta vajab. Kui Maailm ei anna inimesele seda, mida ta vajab, et too saaks ennast hästi tunda, siis inimene tunneb, et Maailmas pole Armastust. Kuid Maailma vastus inimese vajadusele oli TÕDE – Sa ei ole abitu, Sa oled olemas, tõuse üles ja astu ISE!

Sinu ümber siin Maailmas on Inimesed, kellel on omad Eluraamatud, kõik nad on erinevad, kuid kõigi nende kaantele on kirjutatud üks ja seesama sõna - Armastus ja seda näevad ning mõistavad lugeda kõik need, kes vaatavad ja loevad Maailma läbi oma südame, läbi Armastuse.


Marianne

14.09.2018.a



kolmapäev, 12. september 2018

Kes on kelle jaoks vajalik – Kui 47 aastane avastab, et minu „Mina” on vaid minu Maailma keskpunktiks





Kui laps sünnib siia Maailma, siis on tal ema vaja, kes tema vajaduste eest hoolitseb – teda elus hoiab. Laps kasvab teadmisega, et tema on oma ema maailma keskpunkt, sest tema heaolust sõltub ema oma ja tema vajadused on emale täitmiseks - ta tunneb, et see on tema õigus, sest ta on oluline. Kui laps kasvab suuremaks siis ta avastab, et ema maailma sisse mahub palju rohkem kui ainult tema, ta kogeb, et tema vajadused ei ole enam nii olulised ja tal tuleb õppida enese heaolu eest ise vastutama. Laps õpib tundma, et on olemas tema Mina ja on teiste inimeste Minad ning need on erinevad – tema vajadused ja heaolu ei võrdu teiste omadega. See on loomulik areng ja käib kasvamise juurde.

Kuid vahel ei kasva Laps vanemast lahku vaid ta lahutatakse emast veel enne kui ta on mõistnud erinevate minade, vajaduste ja heaolu olemust. Tema lapsepõlves oli hetk, kus ta avastas, et tema oli küll olemas ja tal olid elulised vajadused, kuid ema ei pööranud neile tähelepanu. Lapse turvatunne sai riivatud, sest ta ei teadnud, kuidas oma vajadustega ise toime tulla ning ta tajus, et tema ise ei suuda ega oska iseenda heaolu eest vastutada. Lapse sees oli uskumus, et tema heaolu on Maailmale oluline ja seega on ka tema vajadused teistele olulised, kuid need jäid rahuldamata ja Laps oli abitu. Kui laps emast lahutati, jäi tema sisse arusaam, et kaks Mina moodustavad koos ühe – Lapse Mina, sest tema on ju Maailma keskpunkt.

Lapse alateadvusesse jäi muster, mis käivitub täiskasvanu eas siis, kui Laps on olukorras, kus tema heaolu tundub sõltuvat teisest inimesest ja tal tuleb viibida keskkonnas, mida ta ise ei suuda muuta, et tagada kontroll oma vajaduste rahuldamiseks. Selles kohas kasvavad temas ebamäärased tunded ja tal on iseendana väga halb olla. Ta on abitu, sest ta ei saa mitte kuidagi teist inimest muuta ega sundida teisiti käituma, et too teeks või oleks nii, et Lapsel oleks hea ja turvaline olla. Laps saab uuesti valusa kogemuse, et ta ei ole oluline, sest teine ei rahulda tema vajadusi.

Täiskasvanu, kelle sees on selline Laps, käib Maailmas ringi uskumusega, et teised on seal olemas tema jaoks ja pärast. Kui ta kohtub, suhet luues, teise inimesega, siis tema jaoks liitub teise Mina tema omaga ja moodustub üks tervik - Lapse Mina ning sellele ühisele Minale on kõige olulisem Lapse heaolu. Tal ei tule pähegi, et teisel on oma soovid ja tahtmised, sest teise Mina ei ole tema jaoks olemas - Laps laienes, kasvas ja teine sai tema osaks. Laps usub endiselt, et teised inimesed tulevad tema Maailma selle jaoks, et temal oleks hea olla, et tema vajadustest saavad teiste inimeste vajadused, sest ta usub, et nii koos olles saab ta selle, mida vajab ja tema heaolu on tagatud. Lapses on veendumus, et teistel on teda vaja, sest tema heaolust sõltub nende heaolu, kuid täiskasvanuna saab ta ikka ja jälle haiget, kui avastab, et teda ei ole vaja, sest teised tulevad ilma temata toime ja elavad ilusasti edasi ka siis, kui teda nendega ei ole. Lapse sees on abitult jõuetu viha, kui teine inimene ei lahenda tema vajadust. Laps ei saa päris tõsiselt aru, miks ei ole tema vajadused teisele olulised, sest kui ta annaks Lapsele selle, mida too vajab, siis tunneks Laps ennast hästi ja ka teisel inimesel oleks tema kõrval hea olla.

Laps ei taha selliseid inimesi oma ellu, ta väldib ja eirab neid, kui kohtub siis on tema sees üks okas, mis torkab ja tuletab olnut meelde. Laps mäletab, et tema vajadus ei olnud sellele inimesele oluline ja tema sees on teadmine, et teine ei vaja teda ega taga Lapse heaolu ka siis, kui Lapse elus on Lapsele oluline vajadus. Selline inimene ei ole Lapse jaoks usaldusväärne, sest ta ei suuda teist kontrollida ja seega on tema turvatunne koos olles ohustatud. Laps sooviks hõivata teise Mina ja teha selle enese osaks, et kontrollida ühist Mina ja tagada sellega oma vajaduste rahuldamine, kasutada ühiseid ressursse enese hüvanguks ja ta usub siiralt, et sellega ühes tagab ta ka teise heaolu, kuid tegelikult ta ei tea ega näe teist, sest on ju ainult üks Mina – tema oma.

Kui Lapsel on halb olla, siis ta räägib ja seletab, mis talle ei sobi, kuidas temal on vaja, et oleks suhtes teisiti, kuidas teine peab muutuma - ennast muutma, et tema heaolu oleks tagatud. Laps on küll ealiselt täiskasvanu, kuid sellise käitumisega on ta ikka kui abitu imik, kes nutab ja laliseb: „Tehke nii, et rahuneksin, siis on teil hea olla!” Lapse sees on alles uskumus, et lahendus tema teemale tuleb läbi teise, kes on tema vajadust mõistnud ning kuna ta on koos olles kohustatud Lapse heaolu eest vastutama, siis ta annabki Lapsele selle, mida too vajab. Laps võib jonnida, uksi paugutada või ära minna, kuid see ei lahenda tema mustrit.

Lapsele tundub lihtsam olla üksi, siis ei sõltu tema heaolu kellestki teisest ja üksinda olles võtab täiskasvanu vastutuse enda eest endale ja rahuldab oma vajadused ise. Kuid suhetes ja olukordades, kus ta võib sõltuda teistest on keeruline ja Laps ei tea, kuidas tagada oma vajadused, kui need pole teisele olulised, kas käituda ja olla kui üksi, kuid milleks siis suhe. Usaldades ja lootes võib uuesti haiget saada ja pettuda, seista tundes, et ta pole oluline, kui tajub, et teise inimese heaolu ei sõltu tema omast ja Lapse vajadused polegi esmatähtsad.

Lapse sees on alles uskumine, et tal hea olla ja hüved olemas siis, kui teisel inimesel on teda vaja, kui ta on tema juurest puudu. Koos olles on ta olemas läbi teise, sest ta on Maailmas sellepärast, et teda vajati. Tema sees on alles tunne, et ta ei saa koos olles ise oma olukorda muuta, sest on abitu ja peab leppima sellega, mida teised talle annavad. Ta võitleb enda koha ja enese eest, kuid Maailm ei ole ainult vajadusepõhine - on vajadus tuleb inimene, kes lahendab, kui pole vajadust siis pole inimest vaja.

Laps sooviks õppida selgeks uue käitumismustri, et tulla toime, kuid see ei ole lahendus. Kas: „Ma olen Sinuga, kui Sa vajad mind ja tagad minu heaolu” või „Ma olen Sinuga, sest mina vajan Sind, minu heaolu on minu enda teha, kuid ma tean, et koos on mul parem.” Lapsel tuleb kasvada sisemiselt, et jõuda sellises olukorras lapse tasandilt täiskasvanu omale, see on vaatenurga vahetusele ja mõistmisele järgnenud muutumine.

Laps vajas Maailma sündimiseks ja suureks kasvamiseks oma ema, sest ilma temata ei oleks teda olemas olnud. Inimesed, kes Lapse ellu astuvad, tulevad selleks, et Lapsel on neid vaja, sest siis saab tema olla see, kes ta teisega koos olles on – kui tal on Ema, siis tema saab olla Laps jne – Laps ise vajab seda tunnet ja teadmist, et teine inimene on tema elus olemas. Suhetes kasvanud tunnetest edasi kõndides avastab Laps endas seest selle Maailma, mida ta läks suurest Maailmast otsima.

Laps ei saa muuta ega sundida teisi muutuma, ta saab otsida lahendust läbi enese. Laps teab, et ta on Maailmas olemas ja selle tõestuseks ei vaja ta teisi, kuid ta vajab teisi, et kogeda ja tunda seda, mida teised talle anda saavad. Laps vastutab iseenda ja oma heaolu eest. Täiskasvanuna on tal õigus valida, kus ja kuidas olla, kui turvatunne ei ole tagatud, siis on tal õigus ära minna ja valida koht, kus on turvaline ja hea olla. Iga inimene on olemas Maailmas ise iseenda jaoks.


Marianne

12.09.2018.a



teisipäev, 11. september 2018

Päikese kuldsed kiired





Päikese kuldsed kiired
sügistormis murdusid,
langenud lehtedena
maale poetusid.

Suvesoojuse värvid
tuules lendu läksid,
kollaste kuhjadena
nüüd rohul säravad.

Tule korja,
pihku püüa,
tuppa kaasa
saad suve viia.

Kuldkollane valgus,
helge mälestus -
suvi on laual vaasis
ja toas on soojuse hingus,
kui sügis vihmana
taevast voolab alla.


Marianne

11.09.2018.a

esmaspäev, 10. september 2018

Armastuse sees, ühes


Suhe on kui maja, mis võib olla kahele kodu, kus on turvaline, hubane, mõnus ja hingele omane olla. Aja jooksul kogume suhtesse läbielatud tundeid, laome virna heidetud sõnu kui mõttetut kola, tüdineme vanast ja kulume teineteise vastu puutudes. Vana võib olla armas, kuid vahel ka tüütu ja raske. Aeg-ajalt tülitseme ja väsime ning keerame selja, kuid siis tunneme, et tahame koju tagasi minna ja läheme teise juurde, kuid teda ei ole, sest ta on just jalutama läinud ning teinekord jalutame ise, oma mõtetes ja tunnetes, ega ole kodus. Käime kokkusaamata kõrvu ja mööda, sest oleme haiget saanud südamed.

Kuid ühel hetkel jõuame koos koju, kohtume ja näeme teist taas sellisena nii nagu kunagi ammu ning see on ütlemata hea ja rõõmus olemine – oma kodus, kahekesi koos, armastust tundes ja jagades, ühes olles.

Marianne

10.09.2018.a



pühapäev, 9. september 2018

Kui elust lahkumine tundub ainus tee - Usku kaotades jääb alles Teadmine






Inimene on seotud läbi oma erinevate rollide erinevate inimestega ning ta elab, on, teeb ja annab üsna palju oma elust teiste jaoks ja pärast, samuti sünnivad tema sees rollides olles vajadused, mille täitmist ta oma rollipartneritelt ootab. Inimene on alati inimene, ta on seda nii rolli sees kui sellest väljas olles, kuid aeg-ajalt ta samastab ennast rolliga ja defineerib ennast sellena. Olles ennast olulise rolliga samastanud, siis võib ta tunda ja tajuda, et tema kui inimene ja tema kui roll on üksteisest lahus, sest ta tunneb, et tema kui Inimese heaolu ei ole rollipartnerile oluline ja seda teadmist on tal raske taluda. Selles kohas inimene vahel murdub, sest kui tal kaob usk enese vajalikkusesse ja järeldades sellest, et ta ei ole enam inimesena väärtuslik, leiab ta, et ainus lahendus valust välja astumiseks on elust lahkumine.

Inimesel on läbi elu mitmeid rolle, kus ta teab, et tema inimesena jääb tahaplaanile, sest tema roll on ülesanne, mida ta peab täitma ja lahendama ning selle eest laekub talle üldjuhul materiaalne tasu ja see on okey, sest sellised on selle rolli reeglid. Lähedastes suhetes, aga on andmine ja tasu saamine mitmetasandiline. Hoolitsus teise füüsiliste vajaduste eest – soojus, katus, toit, asjad – on tavaliselt raha küsimus ja enamusele tagatud, kuid vaimne heaolu seal, kus on mängus tunded on mitmeid kordi keerulisem. Kui materiaalses rollis on inimese rollilahenduse väärtus mõõdetav palgas, siis vaimses plaanis vajab ja tajub inimene oma heaoluks ning väärtuse mõõdupuuks erinevaid tasusid.

Suhtes olles on aluseks usk, et inimene on oma partnerile oluline ja seega on tema heaolu tagatud, sest kui tema olemas olemine on teise jaoks oluline, siis partner ju hoiab teda ja annab endast kõik selle jaoks, et inimesel oleks hea olla, sest ta usub, et siis on ka partneril hea olla. Kuid kui inimene seisab nüüd kohas, kus ta näeb ja tunneb, et tema heaolu ei ole teisele enam oluline, sest partner vajab muutusi või teisi lahendusi, mida tema anda ei saa või ei oska, siis ta ei tea enam, mida teha. Roll võib püsida, sest see on veel vajalik, kuid inimene tunneb end väärtusetuna. See, kes ta oli ja mida andis ei ole enam see, mida temalt oodatakse ja vajatakse. Inimene usaldas oma heaolu rollipartneri kätte, aga tundes, et ta ei ole enam teise poolt hoitud Inimene murdub, läheb katki, sest tema Maailm pole enam endine. Ta ei näe mõtet elada, sest see, mida ta arvas endal olemas olevat - kindlat usku, et tema roll ja selle sisu on muutumatuna tema maailmas edasi - on temalt ära võetud.



Kindel usk, et tal on see roll olemas, kaob, sest teise käitumises on teade, et roll ei püsi muutumatuna ja võib ka kaduda, sest ilma partnerita pole seda rolli. Inimene tunneb, et kui teine ei vaja temaga, sellisena nagu ta inimesena on, koos rollis olemist, siis on ta inimesena ebaõnnestunud, sest pole suutnud olla nii väärtuslik, et teine tahaks teda enesele hoida. Inimene vaatab endasse ja tajub enese sees tühjust, valu suurus märgib tema kaotuse ulatust. Inimene teab, mida ta on endast andnud ja kuidas olnud, kuid siis on ta hetkes, kus sellest teise jaoks enam ei piisa. Inimene tahaks muutumatuna rollis edasi püsida nii, et tal säilib kindlus partneri olemas olu kohta, sest läbi selle on tagatud tema enese heaolu, kuid tal ei ole enam kindlust ja seega kaob turvatunne ning on teadmatus, mis temast edasi saab. Inimene võib proovida läbirääkimisi pidada, et parandada oma rollis püsimise tingimusi, kuid need ei õnnestu, kui partneril pole soovi panustada endisel moel rolli, mida ta sellisel kujul enam ei vaja.

Inimene ei näe oma elul mõtet, sest tal pole enam eesmärki – partner ei vaja suhet endisel kujul ja ta ei tea, mida oma eluga peale hakata. Ta tunneb, et tema rollis olemise tasuks on valu, tema inimeseks olemine pole väärtus, et tema tunnete, vajaduste ja heaolu eest hoolitsetaks. Vanas rollilahenduses olles olid reeglid paigas ja see oli kindlus, mille varjus turvaliselt elada, kuid muutust vajades ja ellu viies liikus kõik paigast ja mitte miski ei tundu enam kindel olevat. Inimesel ei ole enam seda, mis oli, sest selles kohas tundub olevat sügav tühjus, mis tõmbab teda endasse. Inimene tunneb, et ta on vaikuse vatis ja segaduse udus, kus ta ei kuule ega taju midagi muud kui kaotusest tuleneva valu hääletult rebestavat lõpplikkust. See ongi katki minemise kohta, kus sünnib muutus, kui inimene tardub, siis ta vajub põhja, kui aga leiab iseenese nimel jõu ja põhjuse siis ujub läbi pisarate välja, kaldale jõudes seisab omil jalgeil – roll muutus või kadus, kuid Inimene inimesena on alles. Ta läbis õppetunni, sai kogemuse, tundis võimsaid tundeid ja ta elab edasi, kohtab ning valib uusi rolle ja partnereid – Aeg liigub edasi ja Inimene ühes temaga.



Rollid on inimese elus selleks, et ta saaks tunda ja kogeda seda, mida ta üksi olles ei saa. Rolli aluseks on see, et inimene on seotud läbi rolli teise inimesega, kelle jaoks ja heaolu tagamiseks saab ta anda endast parima mida suudab, sest ta usub, et nii on tagatud tema enese heaolu ja ta tunneb ennast väärtuslikuna. Inimene muutub, kasvab ja liigub edasi, see on elu loomulik osa. Sama loomulik on see, et rollid tema elus ei püsi muutumatutena. Rollid võivad alles jääda või kaduda, kuid muutununa soovib või tunneb ta vajadust neid muuta. Tema uus Mina kohaneb ja kohanduning vajab uusi lahendusi, sest vana rollilahendus ei sobi enam, inimene ei soovi enam anda või vastu võtta seda, mis suhe varem vajas, andis või kuidas toimis. Nii nagu Inimene kõnnib rollides olles oma isiklikku teed teevad seda ka rollipartnerid ja nii tuleb ka inimesel seista kohtades, kus tema rollipartner vajab ja muudab rollilahendust või loobub rollist. Kui rolli reeglid ja lahendused muutuvad, siis see on hirmutavalt avar vabadus, kus hoolitsevat tuge, kindlat põhja ja kaitsvaid seinu pole ning nüüd tuleb Inimesel ise otsustada, kas hoida võideldes kinni vanast mudelist, mis enam ei tööta või muutuda ja muuta rolli sisu – Kas partneriga rollis olemisel on suurem väärtus, kui rollist väljas olemisel? Rolli muutumise hetkel, kui inimesele tundub, et mitte midagi enam muuta ei saa, sest vana enam ei kehti ja tehtu ei loe, siis selles kohas saab luua uue rollijoonise, see on võimalus minna koos edasi, küll teisiti, aga ikkagi teineteise elus olemas olles.

Inimene ise annab endale teadmise, et ta on väärtuslik, sest inimene teab, et ta elab ja on alles ka siis, kui tal rolli ei ole. Jah, tal ei ole seda, mis rolliga kaasas käis, kuid tal ei ole ka neid tundeid, mis rollis olles kasvasid. Inimene võib rollist lahti lasta, kuid seda tehes ei lase ta endast lahti – tal on alles vabadus Inimesena elades valida iseendana iseendale oma tee.


Marianne

09.09.2018.a



reede, 7. september 2018

Kui oluline ei ole enam oluline – Kas rollide rohkuses on Inimene väärtuslikum





Mis on see, mida inimene ihkab ja tahab omada, mida rohkem tal on seda uhkem, mida nimekam seda kuulsam ta on. Kus on see koht, kus sünnivad ülevad tunded ja kasvavad kannatused, millest kirjutatakse luuletustes ja tehakse filme. Kus on see paik, kus inimene tunneb ennast vajalikuna, sest ta on kellelegi oluline – tema olemas olemine loeb ja muudab ajalugu. Kus on see koht, mida ta kardab kaotada nii, et tunneb hirmu hülgamise ees, sest ei taha ilma ega välja jääda. See on roll, need on rollid inimese elus ja neid on tal palju.

Inimene astub rolli juba sündides ja sealt edasi omab ta neid kuhjaga, valik on suur ning kirju ja ta proovib nii palju kui soovib ja suudab. Rollid käivad kui tiitlid kaasa, neid loetakse üles ja pannakse kirja. Inimese väärtus tundub suurenevat, mida rohkem tal olulisi rolle on: „See inimene on see ja see!” Inimene tundub muutuvat, kui ta rolli astub, talle justkui lisandub midagi erilist ja ainult sellele rollile iseloomulikku. Rollis olles kasvavad inimeses ootused ja sellest tulenevalt ka vajadused ja siit edasi saab alguse, kas ülevus või kannatused. Kui inimene kaotab oma rolli või see võetakse temalt ära, siis kaotab ta osa endast või kui ta samastas ennast rolliga, siis ka iseenda. Vahel muutub roll suuremaks kui inimene, elab juba oma elu või saab tema sisu määravaks, kas elada või mitte.

Igas rollis on inimesel vähemalt üks partner, kuid on ka neid rolle, kus tal on mitmeid kaaslasi. Ilma partnerita poleks ka rolli. Erinevates rollides erinevate inimestega erinev sisu – see on elu, see on mäng, mida inimene mängib rolle omades ja vahetades, et kogeda tundeid ja rahuldada oma vajadusi. Inimene on suurim mängur ja rollid on tema vahendid saamaks seda, mida ta siis õppima tuli. Ilma rollita ei ole kogemusi ega sünni sügavaid tundeid – ja just need muudavad inimese elu huvitavaks, vaheldusrikkaks ja õppetunde läbivaks tõukeks.

Inimene võtab oma rolle tõsiselt, pingutab nende nimel, tahab omada ja säilitada selle iseloomuliku, mis rolli sees on või sellega kaasas käib. Roll annab inimesele tunde, et ta on väärtuslik, sest tal on kaaslane, kes annab talle selle, mida ta ootab ja vajab ning kelle jaoks saab ta realiseerida oma parema mina. Ülevus, kui inimesel on hea, sest teisel on temaga hea või teine on nii hea, et tema tunneb end kui taevas olevat. Kannatus, kui kasvavad rahuldamata vajadused, siis tundub, et teisele pole inimese heaolu oluline, seega ta pole vajalik, järelikult ei ole ta väärtuslik ja tal on selles rollis piinavalt halb olla.

Kas inimesel on oma rollis hea olla, kas see on see, mida ta ka päriselt tahab omada? Kui roll toimib, siis inimene tunneb end hästi, sest ta saab selle, miks tal seda rolli vaja läks – õnnelikul moel. Kui roll toob kaasa valu, siis inimesele tundub, et ta on inimesena ebaõnnestunud, sest tal ei tule välja, ta ei oska luua ja anda endast head – kuid ka see on see, miks tal seda rolli vaja läks. Võib olla inimene ei peaks oma rollidest jõuga kinni hoidma, sest kõik rollid ja partnerid ei sobigi ühte. Kokku saadi ja koos oldi eesmärgi nimel – kogemus - ja see saadi sealt ka siis kui valus oli. Roll on mäng ja mängu ei saa üleliia tõsiselt võtta. Kannatused sünnivad, kui inimene tahab jõuga kinni hoida seda, mis ei tööta. Ta ootab ootuses ja esitab nõudmisi kohas, kus ei leidu seda, mida ta vajab, sest kui see oleks seal tema jaoks olemas olnud, siis ta oleks selle saanud. Kui ta oleks oma rollipartneriga teises rollis, siis tal ei oleks kunagi selliseid ootusi, mis kasvatavad purunevaid lootusi, sest siis oleks see täiesti teine roll muutunud sisuga. Rollist väljudes ei ole inimesel enam kunagi teisele inimesele, rollist tulenevaid vajadusi ega ootusi, sest need võtab ta endale siis, kui oma elus, rolli astudes, mängu alustab.

Inimene käib ja vahetab oma rolle, valib ja vahel ka ei saa oma partnereid valida, muudab mängu reegleid, muutub ise ja muudab oma elu – rollid ei jää samaks, kõik muutub, sest see on mäng. Rollide sees ja nendest väljas on Inimene, inimene suure algustähega, roll ei anna juurde ega võta vähemaks seda, mis tema enese sees olemas oli ja on. Seega, kui inimene kardab kaotada oma rolli teadmata, mis temast siis saab või kes ta on – ta on alati keegi, sest ta on ja jääb Inimeseks.


Marianne

07.09.2018.a

kolmapäev, 5. september 2018

Kas suhtes on tunded ühe poole isiklik asi või ühine teema





Usun, et ka Sina oled seisnud hetkes, kus räägid teisele inimesele olevikust, sellest, mida Sinul just siin ja praegu vaja läheb. Kõneled talle sellest, mida soovid, et teie ühises suhtes teisiti oleks ja kuidas teine Sind selles aidata saab. Teine kuulab Su ära, kuid ütleb, et ta ei saa Sulle anda seda, mida soovid, sest kunagi ütlesid/ valisid/ tegid Sa midagi sellist, et tema astus ühe tunde sisse ja jäi tundesse kinni ning just see on põhjus, miks Sina ei saa täna temalt seda, mida vajad. Teine inimene on jäänud koos oma tundega suhte minevikku ja soovib Sind sinna tagasi viia. Teine ei ole Sinuga kaasa kõndinud, vaid on jäänud seljataha maha ja sellepärast Sinu sees kasvaski vajadus teie suhet parandada, sest ta ei seisnud Sinu kõrval, Sa tajusid teise eemalolekut ja Sinu sees süvenes puudus temaga koos olemise järele.

Siin, olevikus, viib ta Sind tagasi sinna, kuhu tema maha jäi, et näidata Sulle oma tunnet, kuid Sina ei mõista, mis on Sinul pistmist tema looga, sest see juhtus juba nii ammu ja ei peaks tänases päevas oluline olema. Sa oled häiritud, asud ennast kaitsma ja õigustama, sest tunned, et Sind rünnatakse ja Sinult oodatakse midagi, millest Sa aru ei saa, mis see olema peaks. Sa tajud, et teine tahab, et Sina oleksid süüdi, vastutav tema tunde eest, kuid Sina ei taha süüdi olla ega teise tunde eest vastutust endale võtta ja nii kohtuvadki, siin olevikus, kaks erinevat tunnet – Sinus täna kasvanud ja teise inimese ammune tunne – ning teie suhe läheb keeruliseks. Teine inimene ei ole Sinu kõrval ega aita Sind tänases päevas, sest viib Sind üha tagasi, teie ühisesse minevikku. Kuidas lahendada tunded ning ühendada minevik ja olevik? Teil mõlemal on omad vajadused, ootate mõistmist ja tahate lahendada seda, mis oma elus ja suhtes paigast ära on. Sina tahad tänasest edasi minna, aga teist see ei huvita, sest temal on üks ammune tunne, mida ta täna Sulle näitab. Ta ei ole seda lahendanud ega vabaks andnud, sest on kogu aeg oodanud seda hetke, mil Sa pöördud tähelepanuga tema poole ja ta saab oma tunnet Sulle näidata. Sinu kunagine tegu/ sõnad/ valik andsid teisele inimesele põhjuse, millega ta sai käivitada oma tunde, mida ta ise oma ellu sel hetkel vajas. Kas Sinul siin ja praegu saamata jäänu on siis karistus või tasu kunagise teo eest?

Kui teine jäi Sinust maha, ootele oma tundega, siis ajas võis teie vahel olla kõike ja enamgi veel, kuid teine inimene ei tunne ega tunnista seda, sest teda torkab ammune okas hinges, sest kord Sa tegid haiget, kui jätsid ta tundega tundesse üksi ja ta ei usalda Sind ennast hoidma. Teisel on vaja kindlust, et Sa enam haiget ei tee, kui ta usaldab tulla ja Sinu kõrval seista. Kui Sina soovid teda oma tänasesse päeva, siis tuleb Sinul ulatada oma käsi ja öelda need sõnad, mida teine soovib kuulda, lohutada ja mõista teda. Tunne, kuhu teine inimene astus oli temale vajalik ja tema oma, kuid suhtes olete te kahekesi, kui teine jääb nüüd üksi seisma ja tal tuleb oma tundega üksinda toime tulla, siis on ta suhtesse üksi jäetud.

Nii või teisiti on lähedases suhtes inimesel teisele inimesele omad ootused ja kindlasti vajadus teadmise järele, et ollakse teise poolt turvaliselt hoitud. Sinus ei ole ootusi, kui Sa ei vaja teiselt midagi, sest seisate eraldi teedel, Sa ei sirutu tema poole ja Sul ei ole vaja tema mõistmist ega toetust. Sul on teadmine, et ta on olemas, aga te ei ole seotud vaid olete vabad, täna kohtusite, homne pole oluline. Kuid suhtes on oluline tänase päeva kvaliteet, sest siin sünnib kindlus, et ka homme olete koos. Inimeste erinevusest ja vajadustest lähtuvalt kasvab ikka ja jälle uusi tundeid ning taas annab ühe poole sõna/ tegu/ valik teisele põhjuse astuda vajaminevasse tundesse. Oluline on mõistmine, et see, kes andis põhjuse oli osaline ja sellest, kuidas tundest ühiselt edasi minnakse, sõltub see, kas usaldatakse seista kõrvu või jäädakse üksi ja eraldi – kuidas ollakse tugevam, kas koos või üksinda.

Teise tundeid vaadates tunned end süüdi ja soovid ennast õigustades ning kaitstes distantseeruda -
tunne on teise inimese isiklik asi! Kuid teine tahab, et sa võtaksid tema tunnet isiklikult, teeksid enda osaks, lahendaksid ära, sest tal on üksi tundena tunde sees halb olla. Mida pikem oli maa, mil üksi kõnniti, seda suurem on eraldatus teie vahel. Teine võib tunde endasse matta ja mõelda, et proovime uuesti, kuid unustamine ega peitmine ei muuda tunnet olematuks, mida sügavamale ta mattub ja vajub, seda valusam ja lõhkuvam on tunde pinnale tõusmine ja lahendamine inimestele ja suhtele. Teise inimese väljatoodud tõendid Sinu käitumise/ sõnade/ valiku kohta on Sinule tõestamiseks: „Minul oli õigus oma tundele!” Sinu poolne mõistmine: „Jah, ma saan aru ja tunnistan, et Sinul oli õigus, sest Sa vajasid oma tunnet. Mul on kahju, et tundes olemine Sulle nii raske oli ja et Sa seal ennast üksikuna tundsid, kuid nüüd olen ma siin Sinu kõrval, hoian ja lohutan Sind!”

Olevikus on omamoodi arvete õiendamise koht, valu eest tasumise tund. Teine inimene sai Sinu tähelepanu, kui Sinus kasvas soov leida lahendus oma vajadusele ja nüüd ta jagas Sinuga oma valu sügavust ja suurust, te ei saa lahendada mõlema tunnet korraga, tuleb alustada minevikust, et jõuda olevikku. Sina aitasid teist, et tema saaks astuda vajaminevasse tundesse, andsid põhjuse, et teine saaks selle, mida ta vajas ning Sina saad aidata tal ka tundest vabaneda. Kui Sina soovid, et teine jõuaks Sinu kõrvale tänasesse päeva, siis tuleb teil ühiselt keskenduda tema tundele. Oluline on mitte minna tunde sisse vaid püsida mõistvalt ja toetavalt tema kõrval, sest teine inimene  tahab kindlust, et Sina seisad temaga koos, tundest lahti lastes vajab ta lohutust tõendusena, et teda on mõistetud. Teisel inimesel tuleb mõista, et kui Sa oled tajunud tema tunnet ja valu suurust ning leidnud endas koha, et öelda: „Sinul oli õigus! Minul on kahju!” siis on tema enese ülesanne lasta oma tundel minna, sest enam pole tarvis teda näitamiseks alles hoida. Sa oled läinud temaga kaasa minevikku, mõistnud ja toetanud teda ning tema enese ülesanne on leida üles põhjus, miks ta oma tunnet vajas, aga see ei ole enam Sinu töö. Tänases päevas Sinu vajadus kaob kui teine astub minevikust olevikku ja seisab Sinu kõrvale.

Me ootame, et meid mõistetakse ja meilt oodatakse, et me mõistaksime - igal inimesel oli ja on Õigus oma tundele, sest ta vajas/ vajab seda oma ellu.


Marianne

05.09.2018.a

esmaspäev, 3. september 2018

Teejuht valu sisse





Kui peegel ümber keeratakse,
katted maha tõmmatakse,
siis kirkas valevas valguses
seisab inimene alasti -
tõe ees.

Kõik tardub,
aeg jääb seisma,
hingamine peatub,
nii valus on,
sügaval häbi,
iseolemise süü
kui hukkamõistetu rüü.

Sellest kohast siin
teed ei lähe edasi.
Valgus peeglis peegeldunul
kõik muu pimedusse mattunud.
Sa näed seda, kes olid
ja aru saad,
et sellisena kui olid
väärt ei olnud
saama midagi muud -
tehtud töö eest
siin on Sinu tasu.

See, kes rebis katte
ja süütas valguse
on kui kohtumõistja,
kelle pilgu all,
teravate sõnade ees
ujud inimesena häbi sees.
Ta ei ulata kätt
ega purret laota.
Tema seisab ja vaatab,
kuis iseendana olemise ees
valus kokkukägardud.

Nii valus on valgus,
nii külm tema kõledus,
teise sõnades peegeldus
tema enese valu
ja hirmu sügavus.
Teise valu sügavuse suurus
on vaadata hirmus,
sest Sina tead,
et Sinu ülesanne
oli juhatada teed,
et ta jõuakski sinna -
tunde plahvatuse keskmesse,
et ärkaks ometi ülesse -
Sina olid tema teejuht valu sisse.


Marianne

03.09.2018.a

laupäev, 1. september 2018

Kas valid jamad oma ellu või lahenduse otsimise tee





Tunnetesse sukeldumine toob endaga kaasa jamad ja pinged, sest tunneme ja oleme tunde sees – elame läbi seda, mida teema meile tähendab, millest ilma jääme, mida kogeme, tegema peame või teha ei saa. Meil on tunne ja seega olemegi see tunne ning kogu meie Maailm on värvunud tunde värvi. Ühele tundele järgnevad teised tunded, sest meil on endast kahju ja siis oleme ohvrid, me oleme vihased ja vajame objekti, keda rünnata jne. See on pikk ja sügav sukeldumine, mis aitab meil oma aega veeta.

Mitte keegi ei päästa meid tunde seest, kui palju ka õnnetut nägu ei teeks või teisi sundida prooviks. Ujume oma tundes üksi ja vajume masendusse, depressiooni kurbusesse. Me võime ka koos teise inimesega tunnete sees ujuda – visata teineteise pihta sõnu ja sõita neil järjest uutesse tundelainetesse sisse, kuid nii kulutame iseenda aega, sest seisame paigal ega jõua kuhugi. Maandame energiat, kurname ja väsitame ennast seni kuni lihtsalt enam ei jaksa, seejärel virutame teise ees või enese järel ukse kinni – eraldades, eraldudes, vabanedes. Tänaseks aitab, mängime teinekord edasi.

Tegelikult on ju meie endi valik, kuidas valime, kas ujume tunde sisse, astume sealt välja või ei lähegi ujuma. Küsimus on: „Mida tahame oma tegevusega saavutada?” - kas aega võita, teist tegutsema panna, iseenda õigust taga ajada, ennast toetada jne, meil on olemas veel sadu erinevaid põhjuseid selle jaoks, et tundega kaasa minna. Meie ise peatame tunde, kui teeme endas selle otsuse, tabame hetke ja paneme tundele piduri peale, sest tunne on emotsioon, mille meie ise soovime ujuda.

Teadlikult teadvustades seisame kohas, kus oleme ja on see, mis meil olemas on ning sellest kohast asume teele hetkel, kui seda soovime. Mis on see, mida me tahame saada? Mida me saame ise teha, et saavutada see, mida meil vaja läheb? Mis on see, mida me saame ise endale anda? Mõttetu ja ennasthävitav on oodata, et teine inimene annaks, muutuks, teeks, oleks või ei oleks. Meil igal ühel on olemas kõik see, mis olemas on ja koos sellega läheme vastu uuele seiklusele, mis algab siis kui valime lahenduse otsimise tee.


Marianne


Soomemaal
01.09.2018.a

reede, 31. august 2018

Mees kingib ühes oma Armastusega Naisele Maailma – Meditatiivne rännak vol 33





Mees, kui Universum, kes on ennast mehena vastuvõtnud ja seisab omal kohal, mõistab oma vastutust Naise ja Laste ees, teab oma ülesannet hoida ja kaitsta Maailma, mille ta on kinkinud Naisele, et Naine saaks selle täita oma Armastuse valguse ja soojusega. Mees seab ja hoiab kindlana piirid ja nii on Maailm turvaline keskkond. Naine vajab turvatunnet, et kasvatada Armastust, mis suureneb jagades. Mees vajab Maailma, et sinna sisse peita pisikene pesa, kus on varjul tema Armastus. Lapsed sünnivad, kasvavad Ema Armastuse soojuse ja valgusega täidetud pesas, mis asub isa poolt kaitstud Maailmas.

Kui Mees ei sea kaitsvaid piire ega hoia turvalist keskkonda, siis toimetab Naine nendes piirides, mida ta suudab ja oskab iseendale ning oma lastele luua ja hoida. Tal on keeruline olla Naine oma Mehele, sest ta peab ühteaegu olema nii Mees, kes turvab, kui Naine, kes jagab. Naine ei saa olla vaba oma loomingus, sest tal tuleb koondada oma jõud hoidmaks piire sisu ümber. Naine ei saa avarduda ja jagada, sest keskendub välisele tegevusele, tal ei ole aega vaadata endasse ja tema sees ei kasva südamerõõmust Armastust, mida jagada.

Kui Mees ei ole kinkinud Naisele oma Armastust, siis ei saa Naine kasvatada seda, mida talle antud ei ole. Mees hoiab Armastuse enda sees varjul. Mees ei usalda Maailma, ta hoiab turvalised piirid enese ümber, sest see on koht, mida ta peab kaitsma, et hoida enesele see, mida ta peab enda jaoks kõige olulisemaks. Mees vajab Naist, et too leevendaks tema pinget, sest Mees on surunud Maailma enese sisse ja selle seal kinnihoidmine nõuab suurt pingutust ja ressurssi. Mehe Maailm, mis on suurem kui Elu, peab ära mahtuma ühe inimese sisse. Naine peab hoidma oma loodud piire paigas ja turvalisena, et kaitsta oma lapsi ja varjuhoidvat Meest. Lahendused tulevad läbi Naise, sest ta asub Mehe kohal, kes ise on kui Laps oma Maailma peitununa ja vajab ning ootab kaitset ega suuda hoida turvalisena Maailma endast väljaspool.

Mehe sees on üks pisikene poiss, kes on tundnud valu ja hirmu ning nüüd vajab turvalist Maailma, mis on suure Mehe sees peidus. Poiss istub, silmad suletud ja käed ennast embamas. Poiss ei tea, et ta on vahepeal suureks kasvanud, Naise võtnud ja Lapsed saanud. Poiss ei tea, et tema ise on Universum, sest ta ei vaata ega näe seda, kes ta on kui ta valib olla. Poiss tunneb ja mäletab seda, kes ta olema pidi, aga olla ei saanud – ta soovis olla kaitstud ja armastatud Laps. Laps ei saa olla Naisele Mees ega Lastele Isa, ta on inimene, kes täidab oma kohustusi, tehes neid teiste jaoks ja pärast. Ta on inimene, kelle Armastus on tema enese sees, ta ei ole usaldanud seda Naisele, et too saaks Mehe jaoks luua Armastuse soojuse ja valgusega täidetud pesa, kuhu Mees saab sisse astuda. Poiss vajab lohutust ja hoidmist, sest ta tahab, et Armastus oleks tema sees – ta ei tea veel, et tema saab olla Armastuse sees.

Mees vaatab enese sisse ja ta ei näe Maailma enda ümber – ta ei näe seda, mis tal olemas on. Ta tajub vaid mõistmatuid, häirivalt segavaid hääli ja tunnetab kokkupõrkeid teistega, kes segavad keskendumist kõige olulisemale tegevusele tema elus – hoida Armastus enese sees teiste eest varjul ja kaitstuna. Mees kaitseb oma Maailma ja selle keset enese sees, kõik väline, ka Naine ja Lapsed on talle aeg-ajalt ohuks, sest vahel nad tahavad tulla ligi, astuda sisse ja saada temast osa, kuid sinna kokkusurutud keskmesse ei ole võimalik mitte kellelgi astuda, isegi Mees ei mahu sinna. Mees teab, et tema sees on Armastus, aga ta ei tunne, et ta sellest osa saaks ja just sellepärast ta surubki ennast kokku ja sisse, et hoida varjul see viimane piisk, mida ta peab oma sidemeks tõelise Armastusega. Mees ei saa välja anda seda, mida ta enesele hoiab, sest ta usub, et jagades peab ta viimase piisa ära andma ja siis jääb ta oma Armastusest lõplikult ilma. Mees ei pea enda ülesandeks hoida Naise ja Laste Maailm turvalisena, sest see, mida tema peab kaitsma, asub tema sees, mitte temast väljaspool.

Kui Mees usaldab oma silmad avada, tajub ja näeb ta, kuidas piirid tema ümbert nihkuvad, Maailm, milles ta elab avardub, värvid ja valgus mänglevad - ta teab, et see kõik, mida ta näeb ja puudutab on tema, sest tema valitseb selle Maailma üle. Mehel tuleb uskuda, et kui ta võtab Armastuse ja tõstab selle enese seest välja, usaldades selle Naise kätte, siis ta saab oma pesa, kus ta on Armastuse leebes lohutuses ja ta saab Universumi, kus valitseda ja Maailma, mida hoida. Mees ise seab Maailmale piirid, kuid need asuvad temast väljas ja nii mahuvad sinna sisse Naine ja Lapsed, terve nende ühine Maailm, mis on Armastuse helget soojust ja valgust täis. Mehe vastutus on olla Mees oma Naisele, Isa oma Lastele – olla Universum oma loodud Maailma ümber. Naise sees on Armastuse pesa ja kui Naine on turvaliselt hoitud, siis täidab ta Mehe kingitud Maailma, Mehe Armastust tundes ja seda üha kasvatades, valguse ja soojusega, hoides enda sees turvalise Armastuse pesa, kuhu Mees mahub sisse, et vajadusel leida lohutust väikesele poisile enese sees. Mees teab, et ta on tugev ja võitmatu, sest tema Armastus on turvaliselt hoituna Naise sees ning nüüd on ta valmis vastu astuma kõigele, mis tema teele tuleb, et hoida ja kaitsta seda Maailma, milles ta ise, tema Naine ja Lapsed elavad.

Kui Mees loob turvalise Maailma, kus tema Naisel ja Lastel on hea olla, kus nad on rõõmsad ja õnnelikud, siis on tegelikult Mehel hea olla, sest ta tajub enese tugevust ja suurust, sest tema teod ja käed hoiavad, ta teab, et on selleks suuteline, sest tema on Mees, kui Universum, kes on Mees oma Naisele ja Isa oma Lastele. Mees on kõik ja tema tugevus on tema Armastuses, mis on tema ümber ja tema on selle sees – Armastava Naise Armastavas südames. Mees loob ja hoiab piirid, Naine täidab Maailma, sest on turvaliselt hoitud ja ta hing avardub luues Mehele Armastusega täidetud pesa, Armastuse sees.


Marianne


Soomemaal
31.08.2018.a

kolmapäev, 29. august 2018

Iga sündinud Laps on Armastuse kingitus – Naised Valges seisavad Lapse eest ja kõrval - Meditatiivne rännak vol 32






Naine ulatab sünnitades oma lapse, mehe kui universumi poole, soovides kinkida Maailmale selle, kes sündis läbi tema. Mees, kui universum ja naise elu keskpunkt võtab kingituse vastu ja annab naisele austusega koha enese kõrval, et koos seista, saata ja toetada ühise lapse teekonda Maailmas. See laps on Armastusega Maailma vastu võetud ja ta on kingitus iseendale, kes armastust kogenuna jagab seda kogu Maailmale - olles kingitusena kingituseks kõigile.

Kui, aga mees kui universum pöördub naisest ära, ei tunnusta naist ega tunnista last, siis see laps on küll sündinud, aga ta ei ole veel Maailma vastu võetud. Tema tee on võitlus iseenda ja oma koha eest, ta on olemas, teda kuuldakse ja nähakse, kuid ta sumbub, sest tema sees ei helise Armastust, mida ta ei kogenud, kui mees jättis oma ülesande täitmata ja ei võtnud tema ema kingitust vastu ega andnud emale kohta enese kõrval.

Kui naine võtab lapse endas vastu, muudab oma elu keskpunkti asetades lapse sellele kohale ja loob ringi vaid neist kahest, siis kogeb laps armastust, ta on hoitud ja saadetud. Kui naine valib tunnete tee, siis ütleb ta lapsest lahti, sest lapse tulek oli pettumus. Naine täitis oma ülesande, kuid oodatud tasu jäi saamata. Naine võib lapse päriselt ära anda või teda küll kasvatada, kuid ta ei tunne, et nad oleksid ühte seotud. Naise ülesanne oli sünnitada laps ja seda ta ka tegi, kuid kuna mees ei võtnud teda ega tema kingitust Armastusega vastu, ei andnud talle kohta oma kõrval ega kinkinud uhkusega last Maailmale siis naine alles otsib oma teed.

Kuidas leiab laps Armastuse, kui isa ei leidnud endas kohta, kust anda ja ema oli Armastuses pettunud. Kuidas saab laps olla kingitus Maailmale, et Armastust kogenuna jagada seda südame helisedes kõigile. Suguvõsa Naised Valges, kes on vanemad kui naine, seisavad lapse eest ja tema kõrval. Nemad võtavad, kui vanemad seda mingil põhjusel ise ei teinud, vastutuse lapse eest endale. Nemad võtavad lapse vastu ja kingivad ta Armastades Armastuse kingitusena Maailmale. Nemad aitavad suguvõsa naist, kes vajab aega ja nii on nad seni lapsega, kuni naine iseenda teed käib ja on ühel hetkel valmis oma kohale astuma. Nemad seisavad lapse eest, toetavad tema teed, avavad uksi, siluvad radu, toovad vastuseid tema teele. Naised Valges räägivad läbi looduse, loomade, taimede, lillede, sõnumite, märkide jne - kõnelevad südame ja lihtsa teadmise keeles.

Kuid füüsiliselt reaalses elus ei ole lapse kõrval justkui kedagi ja nii tunneb ta end üksinda Maailmas olevat, kuid tegelikult on temal ja temaga koos rohkem kui ta ettekujutada oskab. Ta ei oska vaadata naiste piirjooni ega taju nende puudutusi inimeste omadena, kuid nad on tema elus olemas, kuidas muidu seletada kõike seda, mis temaga sündinud on, sest tegelikult on ta kogu aeg hoitud, kaitstud ja armastatud olnud ja oma sisemuses seda ise teadnud. Kuid inimesena on ta oma tunnetes ja õppetundides käivana tahtnud käega katsutavaid ja silmaga nähtavaid tõendeid omada. Laps on end lõhkunud, püüdes saada siin Maailmas seda, mida ta usub, et tal ei ole – Armastust.

Reaalses elus võib argipäev tunduda raske, sest kõik tuleb vaid läbi enda, iseenda eest üksinda seistes. Kuna üks lüli liinis ei tööta, siis ongi suguvõsa energial keerulisem lapseni jõuda ja tema elus osaleda. Sellisel lapsel tuleb tugevam ja osavam olla ning ta ongi seda ega ta muidu sellist väljakutset poleks saanud. Lapsel on olemas kõik, mis tal on vaja, ainult natuke teistmoodi, teisel kujul ja viisil. Laps ei teadnud, et Armastust saab kogeda ja tajuda erinevalt. Tema oli oodanud seda ainult ühest kohast – temale sünnist tuleneva õigusega kuuluvast kohast, kuid kuna ta sealt seda ei leidnud, siis arvas laps, et tema sees ei ole Armastust, kuna tema Maailma ei vastanud talle.

Laps takistab oma teed, kui nutab taga, igatseb ja ootab oma füüsiliste vanemate armastust. Jõuga ei saa võtta sealt, kus seda ei anta. Võib olla tõesti ei leia mees ega naine siin oldud ajaga endas jõudu, et võtta uhkuse ja Armastusega vastu oma laps, kuid teisele poole minnes muutuvad tunded olematuteks, sest seal ei ole need enam olulised ja siis asuvad nad oma kohtadele lapse seljataha ja sidudes end ühte, annavad talle selle, mida siin elus olles ei olnud võimelised tegema - annavad tingimusteta vanemliku Armastusega koha oma südametes, sooviga olla kohal, hoida ja kaitsta oma last. Emal ja isal on oma tee käia, seni seisavad lapse kõrval Naised Valges, kes annavad edasi kõik, mis lapsel on vaja. Lapse tee on selline nagu ta on, ta ei ole üksi ega üksinda, tal on rohkem kui enam, sest tal on kõik, mis Universumil just talle anda on ning see jõuab temani just sellisel kujul nagu ta jõuab. Kui laps tunnetab südamega, kuulab oma hingega, siis ta kuuleb, kuidas loodus, märgid ja sõnumid temaga räägivad - see on lapse helisevale südamele vastu helisev Maailm (sel hetkel lendasid linnud puulatva ja laulsid).

Kui Naised Valges on lapse reaalsus (hele leht langes minu ette), siis naised muutuvad tajutavamaks ja nähtavamaks, nende kohalolu ja jõud kasvavad, sest see, mille olemasolu usutakse ja teatakse ongi reaalselt reaalsuses olemas. Avades sisemise teadmise, võttes Naised Valges iseendas vastu ja andes neile endas koha, siis ei pea naised tulema läbi lapse kaitse vaid Armastusel on vaba vool. Laps tajub, näeb, kuuleb, mõistab ja teab, et Armastus on kõiges ja kõikjal tema ümber, oli eile, on täna ja saab homme olema, on alati temaga koos ja tema sees siin selles Maailmas – laps on Naiste ühise Armastuse kingitusena kingitus iseendale ja Maailmale, Armastusega vastu võetuna Armastust kogenuna Armastust jagamas.

Tuul tuleb ja paitab, lind laulab jutustades lugu, ta toob sõnumeid, leht ja sulg poetuvad märgiks, numbrid juhatavad teed – Maailm on avardunud, sest laps näeb, tajub, mõistab ja kuuleb kõike uuel moel – Armastusega, mis temas heliseb.


Marianne


Soomemaal
29.08.2018.a