esmaspäev, 31. detsember 2018

See on vaid üks kogemus





jagamine

Täna hommikul vaatasin FB-s teiste jagamisi ja tundsin, kuidas sees kasvas häiritus – minul ei ole, mina ei saa, mina jään ilma. Esimesena käivitus enesekaitse – panen kinni ja ei vaata enam, siis ei näe ega tea, mis ja kuidas teistel on. Ma võin end küll eraldada, aga see ei too ju lahendust, sest olen uudishimulik ning soovin inimeste tegemistele ja rõõmudele kaasa elada ning neid siiralt tunnustada. Selle õppisin ma selgeks, et eraldan teisi vaadates oma tunded, otsin üles ja vaatan ainult seda, miks teise inimese tehtud jagamine talle endale oluline oli ja sellest lähtungi, ei anna hinnangut ega arvusta – inimene asetas end peopesale kui ütles: „See siin olen mina!” - ja see on julgus ja ausus, mida toetada. Kui ma hoian end eraldi ja väljas, siis ühel hetkel olen ikkagi kusagil sees või millegi ees seismas ning siis vaatan ja kogen ikkagi. Järelikult tuleb endasse vaadata ja küsida Miks? ma täna ennast just nii tundsin.

Käisin koertega jalutamas ja kuulasin ennast, otsisin sõnu ja mõistmisi. Sain aru, et olen ennast hooletusse jätnud. Ma ei ole end hellitanud, toetanud ega tunnustanud nii nagu oleksin võinud ja saanud teha. Olen ennast, kui vahendit võtnud. See, mis minul endas puudu ja vajaka jäi seda märkasigi väljas ja tahtsin ka kogeda. Minu sõnum endale – palun hoia ennast, hoolitse iseenda eest ja tunnusta selle eest, mis on olnud ja on.

Seejärel jõudsin ühe ammuse küsimuse vastuseni – Miks inimene vaikib kangekaelselt kohas, kus ta seisab teise inimesega vastamisi ja käes on hetk, kus saaks veel suhet hoida ja parandada? Kui inimene otsib teist inimest, kellele ta saaks endast rääkida, siis ta otsib enesele peeglit, kust peegelduda. Ta soovib, et teine teda kuuldes ja nähes tõlgiks talle seda, mida ja kuidas teine inimene teda näeb. Selle inimese sees on segadus ja ta ei leia end üles või ehk ei oska seda. Mis iganes põhjusel ta seda ka teeb, siis ikkagi on tal siht leida teine inimene, kes suudaks ja oskaks teda näha. Kui inimene vaikib, siis ta ei taha ennast näha. Ta hoiab ennast suletuna, et see, mis on tema sees, jääks varju ka tema enese eest. Ta ei taha ennast läbi teise vaadata. Tal on põhjus, miks ta keeldub oma peegeldusest.

Tänase päeva vabastav lause tuli mõni aeg hiljem – see on lihtsalt üks kogemus. Vaadates teiste inimeste jagamisi, siis need on nende inimeste kogemused, mis on nende jaoks nii olulised, et nad soovivad neid teistega jagada. Minu enda elu praegu ja teadmatus, kus elan homme on ka ainult üks kogemus. See ei ole lõplik ega jääv, vaid üks maitse, heli ja jälg – siit läheb tee edasi. Mida iganes ma arvan, et pean kogema või vajan enda jaoks, igatsedes seda – need kõik on erinevad kogemused. Vastu sõdides ja tõestades, miks ma ei vaja ega taha, seisan ma vastu uue kogemuse kogemisele. Põnevil või lihtsalt olles, olen ma valmis tervitama uut kogemust, et temaga koos hetk veeta.

See siin on minu kogemus minu teel, Sinul on Sinu kogemus Sinu teel – minul ei saa olla Sinu oma ega Sinul minu oma, sest igal inimesel on ainult temale ainulaadselt omased kogemused.





Minu viimane kogemus, kus olin elevil uue proovimisest, kuigi see tundus algul ohtlik ja hirmutav, oli esimest korda mäesuuskadega sõitmine. Alustasin väikesel mäel, aga isegi seal tundus laskumine liiga kiire olevat, kuid siis sõitsin üles ja tulin 60m pealt erineval moel suuski ja jalgu keerates alla. Ma ei kukkunud ja hirmu ka väga ei olnud – ma soovisin nii väga kogeda, kuidas on, kui mina seda kõike teen ja siis ma tegingi.

Marianne


31.12.2018.a



pühapäev, 30. detsember 2018

Teadmatus on olemine vaikuses






Sa seisad Aegade Ruumis ja Sind ümbritseb tumesinine taevas, milles säravad miljonid tähed. Iga täht on sõna, mille valides algab teekond. Sa oled ja Sinu sees on hirm, sest ootel ja paigal olles kestab hetk, milles on teadmatus. Sa ei tea ega näe, mis saab edasi. Sinul ei ole veel sihti, mille suunas samme seada ega teemat, millele lahendust otsida.

Teadmatus on olemine vaikuses. Kas sirutada käsi, teha oma valik ja puudutada ühte tähte või hoida pihk avatuna ja loota, et ehk maandub üks mööduv täht just sinna. Kas lasta juhusel otsustada või ise valida? Mis takistab Sind valikut tegemast?

Sa ei vali veel, sest loodad, et Sinu eest valitakse ja täht, mis lendab üle taevalaotuse avab ühe, just Sinule vajaliku ukse ja sealt lähebki Sinu rada edasi. Kardad, et ise valides muudad oma elu keerulisemaks, teed selle palju raskemaks, kui oleks olnud siis, kui oleksid mallanud oodata. Kas siis tuleks oodata või ikkagi asuda tegutsema?

Kui oled valinud, siis on tegu juba tehtud ja Sa oled liikumas edasi ning ühel hetkel saabub selgus ja Sa näed, mis tuleb ja sedagi, mis oleks võinud juhtuda. Sina kardad kahetust, kui pead tõdema, et valitud valik sai valusam, aga teine tee tundub kõrvalt vaadates ilusam. Sina ei tea, kuhu tee keerab ja mis ootab järgmise käänaku taga ees. See on teadmatus, sest Sa ei tea, mida tunned kui koged seda, millega kohtud. Kas tuled toime ja pead vastu või vangud ja väsid tundmast. Usud, et hea on ette teada, sest siis oled Sa valmis, ei ole ootamatusi ega ehmatavaid juhtumisi. Kui tead, kas siis oled valmis minema ega tahagi vastu sõdida ja midagi muuta? Kui oled teadmatuses, siis Sa ei tea, sest kõik lihtsalt tuleb ja on.

Teadmatus on vaikus, keegi pole veel ilma prognoosinud ega sadamat välja valinud. Tuuletutel vetel seisad ootuse vaikuses – mis saab ja juhtub edasi? Mis on õige, kuidas on turvaline – usaldada, et tuul tõuseb ja lükkab paati edasi või keerata võtit ja käivitada mootor ning alustada sõitu – kuid kuhu. Teadmatus kestab kuni oled paigal ja ootad. Kes astub esimesena, kas Sina tähe poole või tuleb täht, kes valib Sind välja – millist kogemust soovid kogeda – see siin ongi Sinu valiku koht ja siit läheb rada edasi tervitamaks saabuvat kogemust.


Marianne

30.12.2018.a

PS Kirjutasin loo hommikul ja pärastlõunal linnas jalutades kohtusin loo pildiga ...

laupäev, 29. detsember 2018

Seebimullid nii haprad ja õrnad





Sõlmi otsad
ja lõpeta teema,
astu temast välja
ja lase tast lahti.

Vaata kuis
sillerdav seebimull
läheb tuules lendu -
see oligi lugu,
mis Sinus vindus.

Ta on siin
ja siis plõks
läheb katki.
Teda enam ei ole -
näilisena olev
olematuks sai.

Lood, mida
eneses suuremaks puhud
näpuga katki torka -
plõks ja plõks
käib hele plaks.

Vihmasagar käib üle maa
ja põse märjaks sajab -
on seebimullid
haprad ja õrnad
püsima ja alles
nad ei jää.


Marianne

29.12.2018.a



reede, 28. detsember 2018

Elu peeglitagusel maal





Ühe peatüki lõpus seistes hoiad Sa käes üht täitunud soovi, kuid Sa ei taha seda, sest see ei tundu olevat see, mida Sinul siin selles hetkes vaja läheb. Sa tunned end petetuna, sest Sinu soov ei läinud täide, kuigi ometi said Sa selle, mida teele asudes soovisid. Miks Sa ei tunne enam oma soovi ära? Miks see, mis Sul käes on, ei ole Sulle enam oluline?

Teele asudes tegid Sa valikute valikust valides otsuse, midagi uut kogeda ning Sa sõnastasid mõttes oma soovi. See oli midagi, mida Sul veel ei olnud, kuid Sa olid valmis selle soovi täitumiseks kõndima. Sa läksid teele tuleviku poole, aga teel olles kõndisid Sa olevikus ja kogesid reaalsust, sest kohtusid Maailmaga ning selle käigus tuli Sinul kohaneda ja kohanduda. See ei olnud kerge, sest Sinu sees hakkasid erinevad tunded kasvama, kui Maailm ei võtnud Sind pehmete patjade ja sillutatud teedega vastu, vaid seal ootasid Sind nurgad, mille vastu end ära lõid ja käänakud, mis eksitasid teelt ning siis soovisid Sa toimetulekuks uue soovi. Sellest uuest soovist hoidsid Sa kõvasti kinni ning temast sai Sinu päästerõngas, mis hoidis Sind vee peal.

Sinu uus soov lähtus sellest, et saaksid enesele selle, mida Sa selles hetkes, kus Sa pidid olema, edasi püsimiseks vajasid ning Sa uskusid, et selle saamiseks on Sinul kõik õigused olemas. Maailm vastas Sulle ja pakkus Sinule tuge, et Sa saaksid täidetuna kätte oma esimese soovi, aga Sina olid astunud juba peeglitagusele maale ja seal hoidsid Sa kinni ümberpööratud soovist – esimese soovi vastandist.

Peeglitagune maa on see maa, kuhu Sa oled pagendanud tunded, mida Sa ei saanud, ei tohtinud, ei jaksanud või ei osanud lahendada sel hetkel, kui nad Sinu sees kasvasid ja nii jäid nad lahti laskmata. Tunnetest rasketes kohtades rääksid Sa endaga veenmaks end tundeid ümber pöörama, sest tundsid, et ellujäämiseks pead teistsugune olema ja teisti tundma. Argipäevas on need tunded peidetuna varjul, kuid peeglitagusel maal olles endasse vaadates näed neid õigetpidi.

Kui Sa läksid teele, siis kõige selle sees, mida Sa teel olles kogesid, kordas Maailm üht ammust lugu, dekoratsioonid ja inimesed olid teised, kuid sisu jäi samaks. Tolles juba olnud loos oli koht, kus Sa solvusid ja peatasid Maailma muutumist oodates aja, siin ja praegu läksid Sa sinna tagasi ning sellest sai eksam, kus proovisid järgi, kas nüüd kõnnid Sa tundest läbi ja edasi või peatad uuesti solvudes aja ning kordad taas mustrit. Kui Sa seisad nüüd tee lõpus ja Sinu käes on täitunud soov, mida Sa ei taha, siis ei ole Sa tundest läbi kõndinud vaid ootad Maailma tagasitulekut.

Käesolevas hetkes peatatud aeg on katse muuta läbi oleviku minevikku. Sa hoiad kinni oma uuest solvumisest, kuid tegelikult oli lava üles seatud, et Sina saaksid tunda ära oma tunde ja kõndida temast läbi. Soov, mis ei täitunud peaks vabastama Sind tänase päeva solvumisest ja sellepärast Sa ei vajagi enam seda soovi, mille teele minnes sõnastasid. Saadud kogemuse käigus kõndisid Sa peeglitagusele maale, kus pöörasid ennast ümber ja nüüd usud, et see ongi reaalne olevik. Sa vaatasid peatatud aja sees oleva tunde seest välja, kuid oleksid pidanud vaatama tunde sisse. Sa seadsid rõhu sõnale KUIDAS Sina said tulemuse, mitte sellele, et jõudsid tee LÄBITUD. Sa ei suuda lahti lasta sellest, mida tundsid, kui kogesid Maailmaga kohtumist.

Esimene soov puudutas Sind ja seda, mida Sa soovisid endale. Teele minnes Sa ei soovinud Maailma muuta, kuid teel olles lausutud soov oli kantud mõttest, et suudaksid ise Maailma muuta või siis sundida Maailma muutuma. Muutustega ja muutmisega toimetulekuks vajasid Sa energiat ja selleks pidid Sa kasvatama tundeid, millest tuge saada. Ümberpööratud soovist sai Sinu teele takistus, millega pidid toime tulema, et edasi kõndida. Temast sai tõke teele, sest uue soovi all, mida Sa hoidsid päästerõngaga üleval oli esimene soov, mille järgi kulges tee. Sa võtsid omaks sõna PEAN, sest kui Sa pead kõige selle sees olema, mis Sind takistab, siis on Sul õigus oma tunnetele ja teadmisele, et Maailm peab muutuma, et Sinul oleks hea olla.

Pean on koht, kus kasvatad läbi selle sõna tunded, et toime tulla sellega, mida Sa ei taha kogeda. Sa hoiad mõtetega kinni sellest, mida Sinul ei ole või mida Sa ei saa, sest nii kindlustad tunnete olemas olemise endas ja see ongi see, miks Sa tahad seda, mida Sul ei ole või Sa ei saa. Teel kõndides täitus Sinu esimene soov ning selles Sa ei tahtnudki tegelikult seda, mida Sa ei saanud või Sul ei olnud. Sa ei tunne oma soovi ära ega pea teda omaks seni kuni oled läbi tunnete teise sooviga seotud ja ootad Maailma tagasi. Kui Sa jõuad oma ammuse loo juurde ja ennast mõistes lased oma solvumisest lahti, siis sedasama tuleb teha ka siinse looga, aga see on ju palju keerulisem, sest lugu on värskem ja solvumine on Sinule nii omane ...




Marianne

28.12.2018.a

teisipäev, 25. detsember 2018

Vaadates läbi aja aegade taha, et mõista iseennast tänases päevas – Elu Naisena





Sina, kes Sa täna siin seisad, ei ole vaid siin ja praegu, Sina oled see, kes on üks igas ajas, igas kohas ja igas hetkes. Sinuga koos Sinu sees on ühel hetkel kõik eelnenu, olev ja tulev. Sa ei mäleta seda, mis oli ega tea, mis tuleb ja olevikus järgneb uus hetk teisele, kõik möödub kadudes igavikku, kuid samas on kõik kogu aeg selles ühes olevas hetkes olemas. Sügaval sinu sees on mälestuste kogumik, mis asub Sinu keskmes – sealt algab ja sinna sumbub lainetus, mis mõjutab Sinu tegemisi ja olemisi nii, et Sa sellest vahel arugi ei saa – Miks juhtus(b) ja toimus(b), mis oli ja on – Sina oled elav mineviku mälestusena olevikus kõndiv tulevik.

Läbi aegade on peetud naist ja meest eristavaks jooneks naise võimet sünnitada, kuid naist eristab mehest see, et naine on Naine. Ema ja abikaasa – need on rollid, osad elust, mille alus on naiseks olemine. Naine võib neid rolle valida ja nendes olla, kuid ta kannab endas teadmist iseendast kui Naisest, kes otsib igas rollis oma tõelise olemuse väljundit ja kui ta ei leia teed endani, siis ta hakkab nii alateadlikult kui ka teadlikult kõrvaldama oma teelt neid märksõnu, mis takistavad tal endaga kontakti leidmast, sest ta tahab kohtuda Naisega endas.

Naise keha on Sinu kui Naise väljendus, see ei ole loodud ega mõeldud vaid sünnitamiseks. Sinu keha on just selline nagu see on, Sinule omase sisu ja välimusega, sest Sina oled Naine – tervikuna üks. Siin selles kohas on Sinu sees kõik naised, kes Sa oled aegade algusest lõpuni – see on ühine teadmine ja tunne, mida endas kannad. Sina ja Sinu keha ei ole vahendid, et ühiskond saaks selle, keda või mida tal vaja on. Sinu keha on Sinu kodu Naisena, Sinu süda on Sinu kui Naise koda.

Teekond - Veri on valu, mis toob häbi

Sina oled Naine, kuid Sa häbened Naiseks olemist. Sa ei taha vaadata ega kogeda seda, mida Naiseks olemine endaga kaasa toob, sest see muudab Sind aeg-ajalt teiseks, toob endaga kaasa läbi valu vere, mis voolab Sinu seest välja määrides kõik, millega kokku puutub punaseks. Punane on märklaud, mis püüab pilke ja äratab tähelepanu ning nii ei nähta seda, kes Sina oled vaid seda, mida see tähendab. Vere algus on enne ja pärast koht, kus lapsepõlv jäi seljataha ja astuda tuli uude Maailma. Sinna, kus naised mõõtsid Su keha sobivust laste kandmiseks, mehed kompasid silmadega lahti riietades Sinu vormuvat keha. Vere algus viis pilgu Sinult Sinu kehale. Sinu vabadus ja õigus iseendana olla muutus karmiks mänguks elus, kus müüdi Sind või müüsid ennast kui vahetasid oma keha parema tuleviku nimel.

Sa vaatad peeglist oma nägu ja kaetud keha – riideid ja ehteid – see on see, mis Sinule meeldib ja seda Sa naudid, sest selles on ilu, sära ja uhkus enese üle. Sinu keha sisemised saladused on hämaruse varjus, seal on häbi ja takistus, sest veri tähendab valu ja lõppu, kui lapse süda enam ei löö. Veri tähendab tumedat saladust, mida endas hoiad. Veri on kontrollile allumatu, sest Sina ei saa teda keelata ega käskida. Veri oled Sina ise iga kuu teatud ajal. Veri määrib valged linad - no, mis on seal ilusat, kui ta paistab alasti olles kõigile silma. Väline haav seotakse kinni ja sellele puhutakse peale, kuid Sinu sisemist verd ei taha keegi näha.

Veri tähendab katki olemist, sest kusagil on haav, millest ta välja voolab – Sinu kehas on ava, kust see tuleb. Sa paned ette sidemed ja tampoonid, kuid see ei peatu enne, kui aeg on käes. Sinus on ava, mis viib Sinu sisse, kohta, kuhu Sa ei näe ega puutuma ulatu. Sa pead vere varjamiseks ta peatama, et mitte keegi ei saaks aru, mis ja millal Sinuga toimub - see on hügieen ja ühiskonnas elamine. Kuidas Sa saaksidki kõndida, kui verinired kleepuvad jalasäärtel ning istudes jäävad Sinust jäljed – verega määritud maa. Veri on häbi, millega ei taha ega tohi teistele silma paista ega lõhnaga ninna ulatuda, sest see, kes Sind puutub võib saada määritud, kuid ometi võib verest saada ka Sind kaitsev sein, milles asuv uks jääb vahel suletuks. Veri, mis on punane ei tundu puhtana, ta lõhnab ja tema sees on surm peidus. Ta viib Sinust välja selle, kellest oleks võinud elu kasvada.

Kui voolab veri, siis Sa tunned rõõmu, sest Sa ei jäänud rasedaks, kuid kuidas Sa tohid selle üle rõõmustada. Sa keelad selle tunde endale, sest enda olemas olemise tõestuseks pead Sa sünnitama, sest Sinu keha on vaid vahend – ja nii Sa koged, et Sinu emakas on põhjus, miks Sina oled Naine. Kui Sinul sünnib laps, siis Sa muutud Emaks ja Sul on põhjus ja õigus olemas olla. Sa võtad omaks teadmise, et Sinu seest on sündinud teine inimene, kes ütleb Sulle:”Ema” ja kuna laps on nüüd Maailmas olemas, siis temast saab Sinu kui Naise kohustus ja vastutus – tee, millel astud üksinda, sest tunned end olevat igavesti seotud

Naisena astud Sa Ema kohale ja jääd sinna, kuid Naine on tegelikult palju enamat, kui ainult Emana olija. Naine oled Sina ise, kellel on Naise süda ja Sinu hing väljendub selles kehas Naisena. Emakas on emaks olemise kese. Kus, aga on Naise keskpunkt, see pidepunkt, mille ümber tiirleb Sinu ülejäänud kosmos. Sina Naisena – kuidas ja mil moel? Miks Sinu emakas ei taha enam Sinu sees püsida? Mida ta Sulle ütleb? Miks Sina teda enam ei taha? Mille saad tagasi, kui teda enam Sinus ei ole?

Sina saad tagasi vabaduse oma keha üle, sest siis Sa ei ole enam objekt, mida vanemad saavad müüa ja mehed osta. Sa ei ole enam kaup, millel on aegumistähtaeg ja parim enne kuupäev. Emakas ja veri ei seostu Naiseks olemise võlude ja iluga. See on hämarus ja koda ühele teisele elule, kes tuleb läbi valu ja seisab Sinust eraldi. Sa tahad astuda Maailmas läbi enese valikute, siis kui Sa seda vajad ja ihkad. Sa ei taha olla tagasilükatud siis, kui Sa määrid Maailma, sest ka siis oled see Sina – Naisena. Sinus on võimsus jääda ellu ja astuda edasi, kuigi oled katki, puhastudes pidades matust kaotuse üle – lein, mida tunneb ema süda. Naise hing soovib puhta kalliskivina sädemeid pildudes Maailma vallutada.

Kui Sina oled olemas Ema väljendusena, siis Sinu kese on emakas – Sa tunned ja vaatad Maailma läbi emaka. Sa soovid omada kontrolli oma keha üle, et suuta ise määrata ja muuta oma Maailma – Sa soovid kontrolli oma emaka üle – raseduse ja vere üle. Sina ei saa seda teha, sest Sa ei ulatu temani, aga kui emakas asuks Sinust väljaspool, siis ehk oleks see võimalik ja nii oled Sa alateadlikult surumas emakat enda seest välja ja emakas muutub üha raskemaks, sest emadus on koorem, mis tuleb endast välja võtta selleks, et jõuda Naiseni endas. Kui emakat Sinu sees enam ei ole, siis ei saa Maailm kontrollida Sinu õigust oma kehale. Sa oled kandnud endas programmi – kui oled Naine siis pead sünnitama Sina elad Maailmas, kus Sina ei ole keegi, kui Sina ei ole Ema või Abikaasa.

Sa jäid kinni ja samastasid ennast Ema rolliga. Sa võtsid omaks teadmise, et nüüd oled ja jäädki Emaks. Kui Sina ei usalda oma olemist, vaid vajad selleks Maailma kontrollimist, siis Sa tahad, et asjad oleksid ja juhtuksid väljaspool Sind. Seal saad Sa proovida Maailma muuta, olla kohal, kuid vajadusel ära minna. Enda sees toimuvast Sa ennast lahutada ei saa ja seega Sa enda üle kontrolli ei oma – Sina ei kontrolli oma verd. Kui Sa püüad kontrollida Maailma, siis võtad Sa Mehe rolli endasse. Mees oleks hoidmas turvalist Maailma Naise ümber, kes asub selle keskmes. Sinu emakas laskub alla, sest Sina Naisena oled valinud täita Mehe osa – oled kaks ühes.

Emaks olemine on üks valik, ainult üks osa Sinu teekonnast. See ei määra ega nimeta Sind ümber, vaid annab Sinule Naisena võimaluse kogeda ja näha Maailma just sellest vaatenurgast. Sinu ülesanne on õppida, kuidas on olla Naine. Kuidas on, kui Sa ütled ja tunned:„Mina olen Naine!” See on Sinu teekond, kuidas Naisena olles kõiges Naisena väljenduda.


Marianne

25.12.2018.a



esmaspäev, 24. detsember 2018

Jõuluvalgus




Härmas kuuse hõbedasel oksal
küütlevalt säras üks pärl.
Sellelt vastu peegeldus
täies hiilguses ja ilus
see, kes vaatajaid võlus.
See olid Sina mu armas,
selles värvilises Maailmas
jõuluvalguse sees.

Head ja naerusuist Aega soovides

Marianne

24.12.2018.a


pühapäev, 23. detsember 2018

Kui Sina tahad, kas pead või valid





Ükskõik kui tõene
on Maailma vastus Sinule
Sina hakkad vastu,
sest ja kui kuuled -
Sina ei saa, vaid
Sina PEAD oma elu muutumiseks
ise tegema ja astuma.
See sõna käivitab tunded,
millega ennast kaitsed
ja Maailma vastu sõdid.

Kus üks tee saab otsa
seal pole äärt ega serva,
kust vaadata alla,
pole eesseisvat seina,
mis takistaks astuda -
sealt algab veel tundmata,
alles avastamata maa.

Kui tee kohale toob
kõik kokku kuhjub,
üksteise otsa
kasvatab koorma.
Seisad avaruse ees,
kardad astuda,
sisse tundmatusse hüpata.

Seisad ja vaatad,
seisad ja ootad,
et lennuk tuleks
või laev, mis päästaks,
Sind üle ja läbi viiks,
siis ei peaks tundma
ja ise kogema.
Oma elu muutmata
nii elu muutuks,
sest Sina tahad jõuda sinna,
kus elu oleks muutunud juba.

Siin on koht,
kus on enne ja pärast.
Teadmatus hirmutab.
Jättes vana,
et uude astuda,
midagi tuleb ära anda,
midagi tuleb ära jätta,
midagi muud tuleb,
kuidagi teisiti teha,
kui see, millega harjunud juba.
Kas tõesti nii jõuad kohale
kohta, mida soovid omada,
et seal muutununa elada?

Sa tahad, et Maailm hoiaks
Sind nii kaua oma embuses,
kuni pinged lahtuvad
ja oled vabaduse kerguses
valmis edasi astuma.

Lennuk ei tule

ja valge laev ei saabu.
See on Sinu valik,
millise otsuse teed
ja mille jätad selja taha.
Kuhu paned maha
oma esimese jälje
üle tundmatu välja.
Ise tuleb astuda
ja läbi minna,
kaasa teha
ja tunda.

Aeg saab otsa,
tuleb hüpata,
et ujuma hakata
ja iseenda eest vastutada,
sest Sina ainsana
tõeliselt hoolid,
kuidas ja millal
Sa järgmisesse peatusesse jõuad.

Kuhu Sa mõtled oma raja,

kas üles taeva alla
või maa peale maha?
Kui Sina ise tahad,
siis, kas pead või valid?
Millal saab olulisemaks
uue rajamise väärtus?

Ära jäta mind maha,
mul käest võta,
et koos astuda -
kui vaim toetab keha,
siis sünnib uus rada,
sest Sinu Maailm ei lõpe,
kui üks tee saab otsa.
Sa ei kuku üle ääre alla
ega kao tundmatuse sisse.

Sa võtad turvarihma
ja uue raja algusesse kinnitad.
Sa ronid ja turnid,
vahel jalge alt kaob pind,
Sa tühjust haarad,
taeva ja maa vahel kõlgud.

Armastades ennast
südame ligi ja põue soojuses
end oma peopesal turvas hoiad,
nii murdumise raskel,
käega löömise lootusetuse hetkel
iseennast edasi kannad.


Marianne

23.12.2018.a



neljapäev, 20. detsember 2018

Iga inimlapse sees on suur igatsus ja soov – suuta oma puudutusega muuta Maailma





Ust avades ja enese seest välja astudes kohtud Sa Maailmaga, sest te puutute kokku. Kõike, mis Sind ümbritseb võtad Sa vastu nii nagu see on, sest Sina astud Maailma sisse. Alguses mängid Sa sellega, mis Sinu ümber olemas on, mida ei ole selle mõtled ja lood Maailma – Sa lisad ja täiendad olemas olevat. Sinu tulek muutis Maailma, kuid Sina ise ei muuda, veel mitte.

Alguses koged, et kõik on nii nagu on, sest see on olemas, kuid siis avastad endas, kui Maailm muudab või muutub Sinu tahte peale, muutmise võime ja Sulle hakkab see mäng meeldima. Sa proovid, kuidas ja milliseks suudad Sa Maailma muuta. Kasvades koged, et ümbritsevad inimesed proovivad Sind kasvatamise nime all endale ja ühiskonnale sobivas suunas muuta – Sul ei lasta ega lubata alati olla selline nagu Sina valid olla. Sa hakkad end kaitsma, Sa õpid kasutama tundeid, et luua enesele sobiv Maailm.

Sa reageerid Maailma puudutustele proovides teda ise muuta või muutusi peatada. Tulemuste saavutamiseks kasutad Sa erinevaid tundeid, sest tunded on Sinu strateegiline lahendus oma eesmärkideni jõudmiseks. Sa proovid tunnetega mõjutades muuta väliskosmost, kuid seda tehes põrkud Sa teiste inimestega ja lood kaose enese sees, sest Sinu tunne elab ja võimutseb Sinu sisekosmoses ning seetõttu on Sul enese sees halb olla.

Kuid Sa otsid üha edasi, proovides ja katsetades, kuidas mõjutada Maailma enese ümber muutuma soovitud suunas ning tunded on Sinu energeetiline jõud, mille abil pead vajadusel lahinguid, et Maailm Sinu ümber oleks Sinule sobiv. Muster sünnib, kui Sa oled leidnud endas tunde, millega varem õnnestusid ja nüüd proovid seda uuesti kasutada, kuid see ei tööta enam. Mustri käivitumise tulemuseks on see, et tunne, mis on Sinu sees olemas, neelab Sind endasse. Tundeenergiat kasutades muudad Sa ennast tundeks, kuid Sa ei oska või ei suuda tunnet iseendast lahus hoida - Sa oled oma tundega samastunud ning just sellepärast on Sul eneses halb olla – Sina vajad igat oma tunnet, kuid Sa ei taha iga tunde sees olla.

Suuremaks kasvades kasvab Sinus vajadus muuta Maailma, et ümberkorraldada ja ehitada see enese jaoks turvaliseks paigaks. Sa otsid ja leiad vigu enesest ja Maailmast, näed seda, mida tahad parandad, sest soovid ennast ja Maailma muuta sobivalt sobituvateks. Muutumine ja muutmine ei ole Sulle enam mäng vaid tõsine töö, sest Sa pead tõestama enese õigust ja võimekust muuta Maailma enese näo järgi, kuid Sinu ümber on inimesed, kes soovivad seda sama ja nii te võitlete, peate teineteist läbi tunnete vaadates ja tundeid kasutades sõda – kes kaotab, kes jääb peale - te usute, et vaid võitja saab elada enesele meelepärases Maailmas. Sina valisid sõja oma tunnetega, kui kogesid, et Sa ei suutnud oma Maailma muutumist kontrollida – see on teadmine, millega Sa ei suuda leppida. Soov Maailma muuta on üha uuesti korratav katse see teadmine ümber lükata, et tõestada iseendale ja Maailmale oma võimu ja õigust saada see, mida tahad, siis kui seda vajad.

Sa võtad Maailma muutumist isiklikult, kui tunned ennast puudutatuna. Nähes teise inimese Maailma muutvat sammu koged tunnet, et Sina jäid mängust välja, kuid Sa soovid olla osaline ja tõestada, et ka Sina suudad Maailma muuta, sest Sa usud, et Sinul on see oskus olemas. Tunnistad ja tunnustad neid, kelle Maailma muutmise kunst Sulle meeldib. Vaatad mööda või laidad neid, kes ei meeldi, sest nad ei sobitu Sinuga või siis tunned kuis enda king pigistab, sest Sa ei tea, miks Sina nii ei oska. Usud, et kui Sa vaid valid astuda, siis muutub Maailm Sinu ümber nii nagu Sinu parim Mina seda luua oskab. Kuid Sa sõdid Maailma muutumise vastu, kui see tulemus ei meeldi Sulle. Sa usud, et kui Sina suudad panna Maailm muutuma, siis Sina ei pea ennast muutma. Sa ei taha lubada Maailmal olla see, kes ta on, sest tahad teda kontrollida. Sa tahad tuua enese sisse rahu muutes Maailma, sest kui väliskosmoses on lõpuks kõik korras ja seal poole enam midagi ega kedagi muuta, siis saad Sina enda sees iseendana rahu.

Sinu sees on soov muuta Maailma nii, et see oleks tõeliselt nähtav ja tajutav, olles nii tõestuseks, et Sinu tulek oli ja on kingituseks, sest Sina oled väärtuslikuna väärtus kõigi jaoks. Sa soovid, et Sa ei oleks pisike nähtamatu mutter vaid eristudes eriliselt särav täht – igatsed olla see, kelleta Maailm jääks seisma, aga Sina suuda ja oskad päästa hetke.

Sa said haiget ja kasutasid tundeid, kui astudes ei suutnud Sa Maailma muuta – uks ei avanenud seal, kuhu Sa astusid ja nii põrkusid Sa vastu seina, millega kohtusid. Kuid oma jonnis tahad Sa ikkagi ust sinna, kuhu astusid. Sa ei taha ennast muuta ega uut suunda otsida, sest Maailm oli see, kes pidi peatudes Sinule ruumi tegema või muutudes eest ära astuma. Maailm oli endiselt Sinu ümber, kuid Sa tundsid end väljajäetuna, sest ust ei olnud – Sina ei pääsenud sisse ega mahtunud vahele. Sa kogesid, et Sina ei suuda peatada Maailma muutumist ega dikteerida, kuhu või kuidas ta peab muutuma - Sinu tahtest ei sõltunud Maailma valikud.

Sa tunned rahulolu oma olemas olemise üle kui koged, et suudad ja oskad Maailma muuta. Kui oskad seda teha sisekosmoses, siis leiad oma tee ka väliskosmoses üles. Kui valid, et muutuma peab Maailm, siis jääd otsima erinevaid lahendusi astudes tunnete lahingutesse, et suuta sundida Maailma muutuma. Nii on Sinus tahe lõhkuda vana, et ehitada uus juba muudetud Maailm, mis on Sinu enese järgi tehtud, sest siis omad Sa kontrolli tema üle ja Sul on selle sees hea olla – Sul on koht, kus Sinu nägu ja tõde on tõesemad ja õigemad ning seal saad Sa olla Sina ise ja seal usud, et suudad seda Maailma paigal hoida või muuta enesele sobivas suunas.

Sa otsid Maailmas oma kohta, kuhu kuuluda, et olla osa. Sa vajad kohta, millest saaks Sinu pidepunkt, et hoida ennast kinni. Sa tahad erinevate Maailmade sisse ja vahele kuuluda, et püsida turvalises paigas, sest sees olles suudad kontrollida Maailmu. Sa kardad kaotada kontrolli, sest siis kukuksid ja kaoksid olematusesse lahustudes. Pidepunkt on Sulle kinnitus, et oled olemas, sest Sa kardad olla nähtamatu ja ära kaduda, sest kui teised inimesed ei näe Sind ja Sinu puudutus ei muuda neid, siis Sind ei olegi nagu olemas olnud. Maailma muutev puudutus on Sulle endale tõestuseks, et oled olnud ja kõndinud.

Sa kardad, et kui oled nähtamatu, siis ei suuda Sa Maailma oma puudutusega muuta ja nii jääb Sul täitmata ülesanne, miks Sina siia aega ja kohta sündisid. Sa tahad kontrolli Maailma üle, et suuta muuta Maailma, sest nii arvad Sa end täitvat oma osa, kuid Maailmaga kokkupõrgates sünnivad Sinu sees tunded, et Sina vaataksid enese sisse ja leiaksid seal tee iseendani üles. Sina sündisid siia Maailma, et endasse vaadates ennast muuta ning see ongi Sinu ülesanne siin ja praegu.

Kui samm läheb sassi, sest rütm kaob ning liikumine muutub takistustega võitlemiseks, siis soovid lõhkuda raamid ja reeglid, et luua läbi uue alguse endale koht, kus oleks vabadus ja sünergia ümbritseva ning enese vahel – Sinus on soov olla osa, mis liigub tervikus kaoseid loomata. Sa soovid astuda külmast ja varjudest välja ning kogeda tervitusena Maailma vastust, kui tajud, et Sa oled olnud oodatud, sest nüüd oled Sa kohal valguse ja soojuse sees. Muutmine on üks mäng, mille käigus Sul ei ole vaja muuta Maailma, vaid otsida üles võimalus, kuidas luua sinna juurde seda, mida veel ei ole – paremat ja enamat. Leia eneses üles vabadus ja luba endal kontrolli haaramata Maailmas vabalt voolata, lastes iseendal ja teistel olla sellistena nagu te olete. Tea, et Sinu pidepunkt, millest saad hoida, asub Sinu enese sees. Lase Maailmal ja enesel muutuda – see on aeg, milles liigute teineteise kõrval, koos hingates ja astudes.


Marianne

20.12.2018.a

kolmapäev, 19. detsember 2018

Sa vajad igat oma tunnet, kuid Sa ei taha iga tunde sees olla





Sina ise käivitad oma tunde ja Sina ise lased ta vabaks. Seni kuni Sa veenad või kohustad ennast, et Sina pead tundega leppima, ta unustama või peitma ei kao ükski tunne. Sina ise valid, kas tunne jääb Sinu sisse või astud Sina temast välja. Seni kuni hoiad tundest kinni tegeledes tema olemas olemisega püsib ta kindlalt paigas, kuid kui otsustad temast lahti lasta, sest Sinul ei ole teda enam vaja, siis lubad tal minna.

Sa vajad tunnet, kui oled jätkuvalt kohas, kus pead toime tulema sellega, et ei saanud seda, mida just selles kohas vajasid – Sa tahtsid ise muuta või peatada Maailma. Tunne on Sinu strateegia, kuidas selles olukorras toime tulla. Tunnet kasutades ei lase Sa lahti oma õigusest sellele, mida vajasid – see on Sinu tõde, mille nimel pead võitlust Maailmaga – Sina tahad, sest Sa vajad, et oleks nii nagu Sina seda soovid mitte teisiti. Sina näed Maailma nii, et kui lased oma soovist lahti, siis saab keegi teine selle, mida tema tahtis, aga Sina jääd ilma. Sa võitled oma võimu nimel, sest see, kes on tugevam ja kelle tahtmine jääb peale on võitnud – see pead olema Sina, sest Sina oled iseendale kõige olulisem.

Sa tõmbad selge piiri iseenda ja Maailma vahele, et üks pool jääb Maailmale, aga teine, Sinu koht, kuulub Sulle. Maailmaga Sa enda oma ei jaga, Sa tegeled teie vahelise piiri hoidmise ja kaitsmisega. Kui Sa hoiad piiri enese ja Maailma vahel, siis arvad, et Maailma muutumine ei puuduta enam Sind, sest Sina oled tema seest väljas. Kui Sa ei tule oma tundega toime, siis tundub ainus võimalus olevat teine inimene oma elust kustutada, kuid see ei ole tihti võimalik. Siis Sa valid, et eirad teda, et muuta ta enese jaoks nähtamatuks. Piir ja nähtamatus on vahendid, et seista eraldi, sest koos ühes kohas ja ajas olemisega ei tule Sa toime. Sa pead teist jälgima, et näha, mida ta teeb. Selles kohas, kus Sina seisad olete te vastandid, sest kui teine tunneb end hästi, siis Sina koged tundes olemist ja Sul ei ole hea olla, sest Sina hoiad veelgi kõvemini oma tundest kinni, kuna vajad tema toetust ja plaani, et toime tulla, kuid kui teine kannatab, siis lubad enesele õiguse end hästi tunda, sest usud, et Sinu lahendus töötab.

Sa näed, et teise inimese Maailm muutub jätkuvalt ja Sulle tundub, et tema suudab seda muutust kontrollida endale vajalikul moel, sest Sa näed, et temal on hea iseendana olemas olla, aga Sina oled oma tunde sees vangis ja tunned end jätkuvalt halvasti. Sa ei mõista, miks teine inimene saab ja oskab, aga Sina jääd taas ilma ja siis solvud Sa terve Maailma peale.

Sa ei võta vihma ega päikest isiklikult, sest nad tulevad, on ja lähevad, kuid teist inimest võtad küll, sest Sa tead, et ta võib teisti teha, kuid ta vaid valiks nii. Seda teadmist võtad isiklikult, sest Sind puudutab kui ta ei tee ega vali Sinu heaolust lähtuvalt - Sinuga arvestades ja just see puudutabki Sind, sest Sa tunned, et tema valik jätab Sind millestki ilma ning selle puudutuse peale lähed tasakaalust välja, sest Sa ei oodanud sellist valikut ning nüüd pead ise olema või tegema, midagi sellist, mida Sa ise endale ei valiks ega taha teha – Sa pead lahti laskma oma soovist saada see, mida vajasid, aga kuidas Sa siis saad selle. Usud, et kui Sina ei saa, siis saab teine – justkui oleks Maailmas ainult need kaks võimalust olemas.

Sa vajad oma tunnet seni kuni Sinul ei ole uut eesmärki, mis oleks olulisem kui enda õiguse tõestamine, sest kui Sina kontrollid olukorda, siis tuled toime muutuva Maailmaga. Sa soovid võimet muuta Maailma iseendale sobival moel ja ajal, sest Sinu sees on teadmine, millega Sina ei suuda leppida – kord oli hetk, mil Sina ei kontrollinud Maailma, sest Sa ei saanud seda, mida soovisid siis kui Sa vajasid seda. Sinu Maailm muutus läbi selle, et teine inimene ja tema vajadus tulid enne Sind ning Sina said enda oma hiljem või ei saanud üldse – Sa proovid seda teadmist üha uuesti kontrollides ümber lükata, et tõestada enesele ja Maailmale oma võimu, et saad selle, mida vajad, siis kui Sa seda tahad – Sa jonnid. Kuid Sina ei suuda peatada Maailma muutumist ega dikteerida, kuhu ja kuidas ta peaks muutuma, et Sinul selle sees hea oleks olla - Maailm astub omasoodu omal teel ikka edasi.

Tegelikult on Sinu sees suur igatsus ja soov muuta Maailma, teha ta nähtavalt paremaks paigaks läbi iseenda puudutuse ... kui vaid neid segavaid tundeid enese sees ja teel ees ei kasvaks ...


Marianne

19.12.2018.a



esmaspäev, 17. detsember 2018

Vaata, milline Sa oled – Kas Sul häbi ei ole





jagamine

Täna hommikul võtsin vastu teadmise, et ma ei tule ikka veel toime sellega, et inimesed teevad nii nagu nad endast lähtuvalt valivad teha. Minu sees elustusid mälestused, kus nad ei arvesta minu olemas olemise ega rahuloluga. Ma tundsin, et hoian jätkuvalt oma solvumistest kinni, sest mõtted tirisid päevavalgele erinevad lood erinevatest aegadest. Need olid kohad, kus ma oma teel olles olen solvunud ja nad vupsasid üksteise järel pinnale ning ma tundsin end korraga eksinuna ja ma ei teadnud, kuidas leian väljapääsu, milline on lahendus.

Mõtete lend ja tunnete tõusmine on iseenda poolt tehtav kontroll ja proovimine, kas mõni muutust ootav koht, kus tunded on varjudes peidus, on veel alles. Enese sisse sügavale põhja ulatumine võtab aega, sest läbi aegade olen peidetu peale ehitanud erinevad kaitsed, et enam mitte tunda ja mustrid, mis käivitavad mind taas ning olen kokku kuhjanud kõike võimalikku, mis varjaks ja peidaks, lootuses unustades muuta olemas olev olematuks.

Otsisin enda seest kohta, kus olen Maailma tagasitulekut ootama jäädes oma solvumisega aja peatanud. Ma leidsin selle üles. Kord oli aeg, mil ma ei tahtnud ennast vaadata, sest kõrvus kõlasid sõnad: ”Vaata, milline Sa oled! Kas Sul häbi ei ole?” Ma ei tahtnud olla mina, kes on nii häbiväärne, et isegi Maailm ei tahtnud mind vaadata. Mul oli raske oma tunnete segaduses olla. Ma ei teadnud, mida ma tohtisin tunda ja omada, mida mitte. Mul oli enda sees nii halb olla, sest ma ei mahtunud sinna ära, kuid kuhu oli mul astuda. Ma soovisin, et suudaksin selle, kes minu tunded äratas ära kaotada.

Oli hetk, kus minu elu muutus nii tõsiselt, et eraldub selge murranguline piir enne ja pärast vahel. Ma tahtsin nii väga eelnenusse tagasi, et ei kõndinud olevikuga kaasa, aga ma kukkusin eilse ja tänase vahele ning jäin sinna kinni, sest ma vaatasin minevikku, kuna ei tahtnud leppida sellega, mis juhtus – ma ei tahtnud muutnud Maailma astuda – ma peatasin solvudes aja ja ikka veel ootasin pisikese tüdrukuna, et Maailm tuleks tagasi ja jääks minu juurde.

Mina ei tulnud toime Maailma muutumisega, kuigi ma olin osalisena kohal, aga minu käest ei küsitud nõusolekut ega arvamust. Minu tahtest ei sõltunud teise inimese tegu. Ma uskusin, et olen väljavahetatav, sest ei lugenud minu olemas olemine ega tehtu, kuna minu kõrvale tuli teine ja minule tundus, et mind asendati, sest ma ei jäänud ainsaks. Mul oli tunne, et tulija asus minu kohale, sest ta võttis oma osa kõigest, mis enne oli ainult minu oma olnud – minule ei jäänud kohta, sest mina olin segaduses ja ei teadnud enam, mis on minu, mis mitte. Ma solvusin ja tahtsin, et Maailm pööraks aja tagasi sinna hetke, kus muutust ei olnud veel toimunud. Ma soovisin, et Maailm jätaks mulle minu koha alles ja tõmbaks selge piiri minu ning teise vahele, tehes seda nii, et täiesti üheselt oleks kõigile selge, et mina olin enne olemas ja olen ka edasi Maailmaga seotud – kuid minu jaoks seda ei juhtunud.

Minu sees ei olnud kohta teisele, sest ma ei suutnud teda armastada, kuna tema oli süüdi, et minu Maailm ei saanud enam kunagi endiseks. Ma ei tunnistanud tema õigust iseendana olemas olla. Ma nõudsin, et ta oleks Maailmas minu jaoks ja pärast. Ma tahtsin temaga koos olla, et kontrollida tema valikuid ja tegemisi. Ma ei usaldanud temast lahti lasta, sest siis võis ta ära minna ja mind üksi jätta ning ma ei oleks teadnud, mida ta valida ja teha võib. Kuid, kui ma olin temaga koos, siis minule ei olnud kohta.

Tunnete segaduses matsin tunded, kuid nii ma ei tundnud enam ka armastust, mis oleks mind hoidnud. Ma otsustasin, et Maailmas ei ole minu jaoks armastust olemas, sest armastatuna poleks minu Maailm muutunud. Ma nägin ainult seda, mida minul enam ei olnud. Ma ei võtnud vastu seda, mille sain asemele ja nii jäi minu sisse tühjus. Kuid kõik see, mis asemele tuli oli reaalselt minu elus olemas ja ma põrkusin üha uuesti selle vastu ning sain haiget ja solvusin ikka ning jälle. Mul oli häbi iseendana olemise pärast, sest minu sees kasvasid ja võimutsesid tunded, mida ma omada ei tohtinud, aga ma ei tulnud nende taltsutamisega toime.


Tegelikult vajasin tol ammusel hetkel leebet lohutust ja armastust. Ootasin Maailmalt kinnitust sellele, et minu tunded on alati minu jaoks õiged ning, et hoolimata sellest, et minu sees on erinevad tunded ja ma olen vahel elava tunde kehastus olen ma ikkagi hoitud ja armastatud ning mulle ei keerata selga, et mind mitte näha. 

On aeg kasvada lahku ja tõmmata selge eraldav piir minu ja teise vahele, olla ise tervikuna enese sees võtmata sinna teisi, kellega arvan end seotud olevat. Minu kõndimine teel on minu enese aeg ja lugu. Ma otsin uue vaatenurga Maailma muutumisele, senine – ma olen kaitsetu ohu ees, mille muutuv Maailm mulle põhjustada võib - on aegade tagune. Ma kasvan edasi ja täis ning nii leian uue nurga ning ühel hetkel on ta kohal ja ma näen muutunud Maailma ...



Marianne

17.12.2018.a