Enese elupuule jäetud järjekordne aastaring sai täis – üks number muutus ja nüüd tuleb meeles pidada, et vanuse number on vahetunud. Ärkasin varahommikul, enne päikesetõusu, selle peale, et keha oli liiga kuum – uni ei tulnud tagasi ning mina jäin oma mõtetes ja tunnetes selgust tegema. Tegin enesega tööd – otsisin enese seest vastuseid – nii nagu tavaliselt siis, kui midagi nimetut, mis on juba kohal, on veel kinni püüdmata.
Enese aja loo eest jalga ei lase – enese reaalsus on enesega ühes. Minu sünnipäev muutunud Maailmas – mida see minu jaoks tähendab – enam ei ole möödunut - peale aastakümneid huvitavat elu olen lõpuks enese isiklikud piirid paika pannud ja ei vali enam endist ja ei nõustu enam kõige ja kõigiga. Ei nõustu enam ka kõigi õnnitlusetega – valin ise, kellelt sõnad vastu võtan ja, kelle ees ust ei ava.
Minu sünnipäev on minu päev – see on isiklik ja oluline – see tähistab ja pühitseb minu sündimist. Minule on oluline - kuidas, mille eest ja millal mind õnnitletakse ja kes seda teeb. Minul on õigus öelda EI, kui minule edastatu ei ole kvaliteetne ja selgelt on näha, et selles puudub soov olla minuga koos rõõmus ja õnnelik – on sõnad, kuid ei ole soovi jagada minu päeva.
Mina ei pea vastu võtma ega tänama selle eest, mida tehakse, sest usutakse, et seda peab tegema – õnnitleja tahab seda teha isiklikel põhjustel. See on temale, tema enda tähtsaks tegemine – tema esile astumine – see inimene näeb selles teos ennast – tema saab enesele soovitud kinnituse – Mina olen ... - Mina olen õige, hea, tore. Tegemata jättes näeks ta ennast valena või alla jäänuna – õnnitlus tähendab tõestust temale endale.
Aastaid tundsin ennast halvasti, sest ma ei öelnud ennast välja – ma ei olnud öelnud EI, kuigi teadsin õnnitlevate sõnade sisu. Mina ju tahtsin ka õige olla ega mitte näidata ennast valena ja nõrgana. Kui teine tahtis, siis tema pidi saama seda, mida tahtis – mina ei julgenud ära keelata, sest ma ei tahtnud konflikti ja teine ei oleks mõistnud minu soovi.
Seega - vastasin Aitäh! ja tundsin ennast, seda tehes, halvasti – olin ennast reetnud – ma ei olnud tõtt öelnud siis, kui mind õnnitles inimene, kes muidu vältis mind, kes valetas minu kohta, kes keeldus minuga suhteid lahendamast, kes mõnikord naeratas ja, siis tundepurskega ennast teiseks muutis ega vabandanud kunagi, kes puudus minu argipäevast enese tahtmise pärast ja kes oli saatnud mind pikalt juba sajand tagasi ning, kelle sõnad olid öelnud, et minus puudus igasugune väärtus.
See inimene ei mõistnud, et õnnitlemine oli osa tema agressioonist – vaimne vägivald. Janu, ennast tõstva tähelepanu järele, oli sellele teisele olulisem, kui see, mida ja kuidas ta oli valinud teha – kvaliteet ei olnud oluline – võimalus, ennast ise näha, oli vajalik. Tema samm tähendas, et ta oli teinud minu arvelt ennast tähtsamaks – tema kasutas võimalust, mille minu olemas olemine talle andis – sel moel astus ta üle minu isiklikest piiridest, sest temale ei olnud ega ole selleks luba antud – ta ei ole sel moel lähedane, kellega rõõmu ja isiklikku jagada.
Otsustasin, et minul ei ole põhjust tunda süümekat – süüdi olemist, kui teine nimetab mind, kes ma olen enese väärtuse välja öelnud ja piirid teatavaks teinud - tänamatuks, ebaviisakaks, tundekülmaks, sotsiaalselt ebaküpseks ja minu teo teda solvavaks.
Tõlgin temale tema sõnad ära – ärritus ja viha tõuseb, kui tähelepanusõltlane ei saa talle vajaminevat tähelepanu – ei ole kinnitust, mis annaks talle teada, et ta on Õige, Oluline, Hea, Tore. Pendlil kõikuja, ilma õige tähelepanuta jäädes, tunneb automaatselt, et ta on nende sõnade vastas pool ja tal on vaja enese viha, et selle uskumusega toime tulla ja süüdlast, kelle pärast ta tunneb end halvasti.
Mina ei ole ainus, kes sellise agressiooniga kokku on puutunud ja kes ei ole julgenud öelda välja – Mina ei luba Sinul endale õnne soovida. Inimene kardab kaotada seda, mida tal ei ole – ta kardab tõmmata vahele piiri, millest enam üle astuda ei tohi. Ta kardab seda teha, sest siis ei saa ka tema ise seda piiri ületada – ta kardab olla Olulise Teise jaoks vale – ta reedab enda, ta laseb endale haiget teha, kuid ta ei ütle Ei – ta jätab endale alles lootuse – kontakti teisega – kuid ta keeldub tunnistamast reaalsust - inimene, kes päriselt austab, armastab ja hoolib, ei tee teisele, vägivalda kasutades, haiget ega lõhu, vähendvaid lahendusi kasutades, ühist – sel moel valija ei ole huvitatud mõlemale osaks saava kvaliteedist, vaid oma vajaduste täidetusest.
Õnnitlused ei ole lihtsalt formaalsus ja kohustuse täitmine – on inimesi, kellelt ei ole soovitav „häid” sõnu vastu võtta ja nende eest aitäh öelda – Lumivalgukese poolt hammustatud õun nägi pealtnäha väga ilus ja isuäratav välja – tõsised tagajärjed jäid tema enda kanda.
On oluline kuulata enese tundeid ja tajuda enese reaktsioone – on eluliselt oluline teada, et loeb tegelikkus - loeb energia, millega sõnad teele saadetakse ja loeb see, mida need sõnad katavad ja loeb see pilk, millega, sisimas, sõnade saajat vaadatakse ja loeb see, milline on tegelikkuses teostatava eesmärk - see kõik puudutab ja elab oma elu - sellele kõigele on õigus öelda täiesti rahulikult ja asjalikult - Mina EI võta vastu - Mina Ei ole see, kellele neid sõnu edastatakse!
Marianne
10.09.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar