Kui küsida toetust, siis see antakse. Tundesõnumi erinevate tasandite mõistmiseks sain kogemuse – meie sõitsime peateel autoga, kõrvalteelt keeras ette üks teine auto – meie vähendasime natukene kiirust eeldades, et teise auto juht kiirendab ja liikumine sujub – selle asemel tuli teine auto järjest lähemale – ja korraga tundsin ma elavat Hirmu, sest teise auto kapott oli vaevu mõne meetri kaugusel - siis vajutas mees pidurit ja olukord sai kontrolli alla.
Jep – esimesele hetkel keerasin oma tähelepanu mehele – tema oli süüdi, et mina hirmu tundsin – tema ei vajutanud pidurit ega hoidnud olukorda kontrolli all – minul oli võimalus tema peale vihane olla ja oma hirm, sel moel, teise tundena välja elada. Siis olin vihane ka teise juhi peale, et miks tema vastutust ei võta ega vabanda – omal moel mind korda ei tee – tema vabandus kaotanuks hirmu, kui hoiatuse tuleviku jaoks – teine enam ei tee – ta mõistab minu tundeid ja arvestab minuga.
Mõistsin, et see oli pealispind ja enesega mitte tegelemine. Seejärel vaatlesin olukorda täiskasvanu selgusega – olukorra hindamine, teise tegevuse eeldamine, enese info mitte välja ütlemine – mina ei olnud võtnud vastutust toimuva eest. Mõistsin, et see ei ole ka nüüd see, miks Hirm ennast ilmutas. Vastus oli lihtsaimast lihtsaim – hirm saatis sõnumi – Hallooo – häireee - tee nüüd midagi – liiguta ennast ometi ja võta midagi konkreetset ette, sest enese elu on ohus! Ei ühtegi teist viga ega süüdlasi – lihtne ja konkreetne ning enesega piirnev sõnum - Hirmu ei olnud enam vaja.
Teine näide – avalikus saunas oli inimene, kes oli valjuhäälne ja haises alkoholi järele – ta otsis kontakti ja esitas erinevatele inimestele küsimusi, et leida enesele suhtluspartner ja saada sel moel võimalus nautida ennast. Mina vältisin teda, korra hoidsin kätega kõrvu kinni ja siis läksin ära ujuma – kui ta mind tagasiteel kohtas ja oma küsimuse esitas, siis ma vastasin sobivasti ühe sõnaga ja läksin edasi.
Ma olin valinud oma käitumise, kuid ma tundsin ennast, sellepärast, halvasti ja ärevalt – ma ei olnud hea olnud. Avalikult vaadeldava inimese hirm – milline ma teisele paistan, kuidas mind tõlgendatakse – millised tagajärjed see minule kaasa toob. Viha selle teise vastu, et ta ei olnud, minu jaoks, õige ega sobiv – ta ei kontrollinud ega teinud ennast korda. Solvumine, et mina pidin sellises olukorras olema ega saanud enesele sobivat keskkonda tagada. Varjasin ennast, sest ma ei tahtnud, et need tunded välja paistavad ja mind määrivad.
Aus info – mina olin avalikus saunas, kus kõigil, pileti ostnutel, oli õigus olla – mina ei omanud privileege – kõik oli nii nagu oli – mina vajasin aega ja kohta iseendale – mina olen enesele oluline – mina soovin, et minule oluline kogemus on kvaliteetne – minu enese valik, kuidas lahendan – jään või lähen ära - ei ole mõtet jonnida ega pirtsutada, keegi lugu korda ei tee - st privaatset sauna ei taga, kui mina ise sellist endale ei borneeri.
Kolmas näide – eile helistas kauge sugulane ja õnnitles tagantjärele – küsis paar kohustuslikku küsimust, millele vastasin napisõnaliselt – mina ise midagi vastu ei küsinud – olin just kirjutamas ega soovinud enesesse liigset infot.
Üks küsimus, millele vastamisele eelnes hetk viivitust ja tagantjärele lainetust oli – Mida Sa tööks teed? Vastasin, et kirjutan lugusid inimestest ja nendega seonduvast – sellest, millest nad ise ei vali rääkida või aru ei saa, kuid mis on oluline ja, mille tagajärjed kõnnivad ajas kaasas. Ta küsis paar küsimust lisaks ja kommenteeris enese mätta otsast.
See selleks – mina kasutasin mõni hetk hiljem võimalust ja süüvisin enese sisse – minu käitumist ja vastuse valikut oli suunanud eeldatav tähelepanu. Ma ei tahtnud ausalt öelda, mida ja miks ma teen – hoiatasin ennast, et see võib kaasa tuua tagajärjed - mind ei mõisteta – tööd ei hinnata – seda ja minu valikut arvustatakse - tähelepanu ei ole toetav ega tunnustav ega siiras.
Sellepärast väljendusi konkreetsena, tõrjuvana, suletuna, ennast kaitsvana, iroonilisena ja õigustavana. Minu hirm takistas mind olemast vabana ja avatuna – see mõjutas kogu vestlust – ma ei nautinud seda – see oli, midagi vältimatut, mis tuli üle elada.
Süüdistasin, enese tunnete pärast, mõttes teist - et ega ta minust nagunii hooli ega ta nagunii tõsiselt huvitatud olnud – vaatasin seda ja teist, mida ja kuidas ta ütles ja üleüldse pole ta minu elus millegagi osa olnud – ainult sünnipäeva õnnitlus, kui meelde tuleb ja kaastunde avaldus, kui ema möödunud aastal suri. Põhjendused, miks minu reageering oli sobiv ja vajalik - näitasin ennast kannatavana ja vähemana.
Kõige taga oli minu enese uskumine – minu töö ei ole väärtuslik ega hinnaline, sest mitte keegi ei tõesta seda – ma ei saa sellekohast tähelepanu ja ma olin kindel, et ka tema vaatab seda sellisena. Ma ei tahtnud saada haiget, kui avanen ja räägin selle põlemisega nagu ma oma lugusid läbi elan ja välja kirjutan, kuid siis saan vastuseks tühjuse või vähendamise.
Minu enda põhi oli puudu – minu enese kindlus – minu enese otsus – mina ja minu töö on parim, mis osaks võib saada – minule on minu töö oluline. Selle enese tõeks tegemine tähendab, et ei ole vahet, mida ja kuidas keegi teine arvab ja ütleb – see on tema arvamus enese oskustest, tasemest ja vajadustest lähtuv – ei mina ega minu.
Huvitav eks ole, kuidas enese tõde muutub ja muudab enesega toimunut ja toimuvat. Enamus nn salajasi tundetõdesid käibki tähelepanu kohta – millist tähelepanu ja miks inimene tegelikkuses vajab. Kadedus – teisel on olemas vajalik, mida inimene vajab või usub, et ta peab omama, et vältida valet tähelepanu ja kogeda õiget – saada luba olla endana olemas, kogeda täidetust, olla väärtuslik jne. Viha - inimest ei nähta õigena ja temale vajalikul moel - ta vajab, kuid ta ei saa seda enesele tagada, kuid ilma selleta ei ole tal kindlust ja turvatunnet - ta ei julge seista iseendana. Hirm - inimest vaadatakse ja kogetakse valena - sellel on tagajärjed, mis mõjutavad tema enese elu pöördumatult - ta vajab teda õigena nägevat tähelepanu - ta vajab enesele toetust, et julgeda olla Mina Ise.
Marianne
12.09.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar