Inimest õpetatakse iseendaga tegelema – ole teadlik oma tunnetest, räägi tunnete keeles – tunnetega kirjeldades. Seda selleks, et siis seda inimest mõistetakse ja nähakse enese osa – elatakse kaasa, tuntakse kahjutunnet, kogetakse süütunnet – toetatakse, võetakse vastutus, lubatakse ennast parandada, kui asitõendid on nähtavale toodud.
Inimest õpetatakse konflikte vältima – ära mine isiklikuks, ära süüdista teist. Selle lahenduse eesmärgiks on – ära tekita teises tundeid, millega too toime ei tule. Inimene peab näitama ainult enese osa loos – mina tunnen ja mina kogen – justkui ta oleks üksinda selle jama sees. Tema esitluse peale teine alles vaatab, kas ja kuidas ta üldse inimese kannatuse teega ühineb.
Need on vajalikud lahendused, kuid siiski pealiskaudsed ja tegelikkust mitte lahendavad. Need tagavad, et inimesed jäävad kinni oma tunnetesse – nad seisavad õiguse eest oma tundeid tunda – see tähendab inimeste keeles – tundeid välja elada selles ruumis, kus need tunded alguse said või ilmnevad. Kuid see ei tähenda tundega edastatud infoga vahetut ja täpset tegelemist.
Tunde välja elamise vajadus on tunnetega kaasnev nähtus – inimene edastab endale sõnumi energiana – tunne jääb alles ega kao ära, kui inimene ei ole selle sõnumit, enesele, vastu võtnud. See tagab, et kurbus jääb alles, viha jääb alles, solvumine jääb alles, pettumus jääb alles, kadedus jääb alles, lootusetus jääb alles seni, kuni vajadus tunde järele jääb alles.
Inimesest saab rikkiläinud masin, kes saadab endale üha uuesti samanimelisi sõnumeid, kuid inimene ei vali neid mõista, sest tema tegeleb sõnumit edastanud tunde nime, sisu ja energiaga – ta suunab oma tähelepanu tunde alla surumisele, ülekirjutamisele, välja vahetamisele, reaalsele välja elamisele ja peale selle otsib ta oma tundele autorit – huvitav, kuidas saab tema enda sõnum, iseendale, olla, kellegi teise oma. Kuid ometi ta usub, et need erinevad lahendused võtavad temalt tunde ära – muudavad tema energia talutavaks/ positiivseks – temal on enesena parem olla.
Selle tulemusel, et inimene väldib tegelikkust, toimuvad tema kehas muutused – haigused, kasvajad, moondumised, valud jne. Need on valesti lahendatud protsessi tulemused – kuhugi peab kuhjuv ja seisev energia endale välja elamise sängi leidma ja mingil moel peab endale edastatav sõnum lisa väljendusvormi saama – see avaldubki füüsiliselt nähtavana ja kogetavana ning ka vaimsete teemadena. Ega ka siis õiget teed valita - siis tulevad mängu tabletid ja rohud ja arstid, kes aitavad tegeleda tagajärgedega.
Selle tulemusel, et inimene keeldub endaga täpselt tegelemast, tema suhted teiste inimeste ja Inimeste Maailmaga on keerulised ja tema ise on kaotanud iseenda. See inimene, kes ei vali olla aus – ta ei vali kuulata ega mõista iseennast - muudab ennast – ta teeb enese elu huvitavaks – ta valetab enesele ja teistele – tema ise valib olla vale – ta alustab ise mänguga ja/ või ta ühineb, kellegi teise mänguga, mille eesmärgiks on – mina/ meie ei ole aus(ad) – mina/ meie ei räägi sellest, kuidas tegelikkuses on – mina/ meie eitame tegelikkust ja vaikime tegelikkusest – mina räägin/ meie räägime asjadest nii nagu väidame/ sõnadega tõestame, et on – seda ka siis, kui teod, tunded ja sõnad ei lähe üksteisega kokku.
Suhtes ja suhtluses kisub jamaks siis, kui üles tõuseb tunde teema – üks ei mõista teist, sest üks ja/ või mõlemad ei mõista ise ennast. Inimeste tundehügieen on puudulik – koos on lapsed, kelle vanemad on neid saatnud või nad ise on asunud isiklikku ja eraldi toimuvat elu elama ja vanemad ei ole enam, lastele vajalikul hetkel, lahenduseks – lapsed ei saa neilt tundeabi ega oma tunde väljenduse järel isiklikku alles jäävat objekti.
Jama tähendab seda, et tundereaktsioonidel on tagajärjed – teine või ise ei ole nõus kogema ennast ja/ või teist. Osaks saav tähelepanu, tundega tegelemise eest, ei ole õige – see ei toeta ega kaota tehtut – see nõuab, et ollakse kohal ja vastutatakse enese eest – üksinda ning täie naha ja karvadega. See on ebameeldiv ja seda välitakse – laps ei ole mõistnud enese osa enesega seotud lugudes – tema keeldub teemat töötlevas/ lahendavas protsessis osalemast.
„Edukamalt” tullakse toime nendes suhtlustes ja suhetes, kus puuduliku tundehügieeniga inimesed kasutavad ühesugust lahendust – nende lahenduseks on vaikida sellest - mida ei taheta tunnistada/ mille olemas olemist peetakse valeks ja häbiks/ mida ei nähta enese osana/ mida peetakse enese õiguseks, kuna on olemas vajadus. Justkui vaikiva kokkuleppe alusel ei räägita tegelikkusest – see maskeeritakse, värvitakse, nimetatakse teiseks.
Nende inimeste tundesõjad toimuvad selle eesmärgiga, et, jõudu demonstreerides, nimetada see, kelle tõde on tõesem – kellel oli sel korral õigus oma tunde välja elamisele ja selle omamisele – korraga saab selle õiguse ja võimaluse üks – teine on teisele vahendiks. Kumbki ei võta enese tunde eest vastutust ega aktsepteeri teise õigust iseendale. Kumbki ei väärtusta iseennast - inimesed ei ole suhtes Inimestena – tunnetega tegelemise hetkel on nad nende rollidena, millise tähelepanuga neid vaadatakse ja olema nimetatakse – samastatakse ja samastutakse.
Sellistes suhetes sõditakse enese eest – isiklikud huvid on mängus ja olulised – ühine ei ole oluline, sest ei mõisteta enese osa selles – laps oli ühisega seonduvast eemal – tema võttis ja kasutas talle osaks saavat/ võimaldatut. Ühine kuulus ja selle kvaliteet oli täiskasvanu teema, kes vastutas – laps ei mõistnud ega näinud, et tema panus oli/ oleks olnud oluline ja, et tema ise oleks saanud tegelikkuses, midagi muuta ja ka enesega seonduvat muuta, kui ta oleks enese tunnetega ise tegelenud ja ka vanemaga, kui inimesega, ja tema tunnetega arvestanud.
Kordades keerulisem on nendes suhetes, kus üks osapool ei taha nõustuda/ leppida eelnevate lahendusega – tema soovib endaga seonduvat ja ühist parandada – tema soovib vastutada ainult isikliku ja enese osa eest ühises ja sama ootab ka teiselt – eesmärk on selles, et mõlemal on ühes hea.
Ühe ausus ja tegutsemine, teise eesmärkidest erinevalt, tähendab sõda ja toob kaasa kriisi – mõlemad kogevad ennast valena. Seni, kuni ei ole olemas ühist eesmärki, rahu ei sünni – mõlemale peab olema oluline sama – suhte olemas olemine peab olema samasuguse tähenduse ja väärtusega.
Ühes jätkates, kuid erinevat soovides, ei ole kellelgi hea – mõlemad valetavad endale ja teisele ning, kui muutuse soovija enam ei jaksa ja ta keeldub ennast allutamast ning ka vastustaja keeldub valele tõele allumast ja nõuab endale tunde väljaelamise õigust, siis tõusevad tunded pinnale ja selle asemel, et ühist teed astuda, ollakse teise vastu ja lükatakse teda endast eemale – seistakse üksinda – mis ongi tõsi – sel moel valinutena ongi inimesed sellises suhtes üksinda – neil ei ole tugevust – teine ei seisa nende kõrval.
Inimestena kasvamine õnnestub valutumalt neis suhetes, kus mõlemad on ausad – räägivad asjadest nii nagu need on – tegelevad tegelikkusega – vaatavad otsa enese mustritele, süüvivad tunnete infosse ja annavad endaga seonduvast/ toimuvast teda – neid huvitab ühine teekond – oluline on ühes olemine ja ühes kasvamine – ühise enama loomine – täie potentsiaali avamine, kasutamine ja väljendamine - eheda iseendana elu elamine.
Marianne
11.09.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar