Inimesel on olemas suhe/ inimene osaleb suhtluses – selles jääb puudu konkreetsest olulisest – inimeses on vajadus, mis annab sellest puudujäägist teada. Selles suhtes/ suhtluses olles jääb ta kogema puudust, sest tema vajadus ei saa seal täidetud. Olles edasi ja suheldes edasi tuleb leida kompenseerimise võimalus – temal endal tuleb leida lahendus, kuidas kustutada nälg eneses.
See on suhte ja suhtluse mõtestamise koht – mis on oluline – millega ollakse nõus ja kuhu maani ollakse nõus. Mis annab teada, et enam ei ole okey – ei ole okey siis, kui ühes olemine tuleb enese arvelt – inimene ei saa seal ja selles olla, Mina ise, ilma lahinguta – teda viisakalt ja austavalt kohtlemisest ning tema reaalsetest vaimsetest/ füüsilistest iseendana kasvamise soovidest, on saanud talle vajadus, sest see ei ole selles suhtes enam normaalsus, vaid teise poolt teostatav ja teisele pealesunnitud valikuline kohtustus, mida too ei pea valima siis, kui too ise ei taha/ ei pea õigeks/ ei näe vajalikuna.
See tähendab, et selles suhtes/ suhtluses ei ole inimene võrdne teisega - ta on vähem. See tähendab ka seda, et tal ei ole tundetasandipartnerit – teine ei ole tunnete aktiveerumise hetkel inimese kõrval ega ka seismas omal kohal – teine on sellise kogemuse vastu – teine keeldub osa olemast, osa saamast ja enese tunnete osa eest vastutust võtmast.
Teine ei tegele enese tundehügieeniga – ta ei ole valmis ise ennast avama ega enese sisse vaatama. Talle ei sobi, et tema tunnetest ja tundetegudest räägitakse ausalt nii nagu need on – tema õigus, mille ta on enesele taganud, suhtes olles, on see, et temal on õigus elada ennast seal välja – seejärel raputada ennast puhtaks ja minna edasi nii nagu ei oleks ta midagi valesti teinud ega kuidagi valel moel olnud.
Ühist edasi minemist peatades ja tähelepanu, teise „isiklikule õigusele”, kui ebaõiglusele suunates ning seejärel koostööd oodates – kostub teise poole pealt vastu – Mina ei teinud midagi valesti - Sina ise põhjustasid minu reaktsiooni – tegele nüüd iseendaga ise – ise tundsid ja ise oled süüdi – mina ei vali Sinu jaoks ja pärast olemas olla ega Sinu tundeid enesega lahendada – mina seisan iseendaga, sest minule tehakse praegu liiga – mind esitletakse ja vaadatakse pilguga, mida ei ole hea kogeda!
Selline vastus tähendab, et teine ei vaatle oma tundeid ega näe nende tegelikke põhjusi, eesmärke ja tagajärgi – ta keeldub oma tundeid omamast, avamast ja nendega tööd tegemast. Ta usub, et tema ei pea seda tegema – temas puudub oleva aja teadlikkus – tasand, milles ta oma tundeid ja nendega seonduvat tõlgendab/ väljendab, on Lapse oma.
Suhtes on konfliktne segadus, sest tegemist on rollide segadusega – öeldes välja, kuidas ja mis ei ole, teise käitumise/ väljenduse juures, inimese jaoks okey – on inimene olnud teise jaoks vale – tema ei ole Lapse rollis ega vali olla Vanema rollis – see tähendab, et ta on jätnud teisele ise kanda ja ise vastutada iseenese isikliku osa eest loos.
Kuid, kui teine valib automaatselt/ tahtlikult enesele Lapse rolli, siis see tähendab, et tema tunded on suuremad temast endast – tema vajab, enesega ühes olema, temale kuuluvat ehk kuuletuvat Vanemat, kes võtab vastutuse Lapse eest ja ütleb, et – Nojah, ei ole midagi! - Laps saab loa edasi mängida. Kuid, kui teine valib enesele automaatselt/ tahtlikult Lapse rolli, siis see tähendab, et tema vajab, enesega ühes olema, teist Last, kelle saab allutades muutuma sundida ja sel moel tolle „valed nõudmised” kõrvaldada.
Teine proovib järjekindlalt kumb variant läbi läheb – ta pommitab ühega ja teisega ning vahetab enese väljendust vastavalt olukorrale ja soodsate võimaluste nägemisele. Need lahendused olid talle möödunus võimalikud/ need lahendused omandas ta vahetult kogedes ja pealt nähes.
Siis, kui veel ei ole selget enese teadlikkust ja teine on tähtsam iseendast, tähendab see seda, et inimene võtab kogu lugu isiklikult – ta tunneb, et tema on väärtusetu – tema ise on süüdi – tema on vastutav teise osapoole käitumise ja tunnete väljenduse eest. Kuid temas tõuseb protest – tema ei taha olla väärtusetu/ tema ei taha olla süüdi. Väärtusetu olemine tähendab, et temal ei ole õigust iseendale. Süüdi olemine tähendab halvustava ja nimetava tähelepanu käes üksinda seismist – teine on temaga ühes, kuid teist ei ole tema kõrval.
See on kunagise traumaatilise kogemuse jälg – Laps ei olnud Vanemaga võrdne – Laps oli ja jäi üksinda seisma – Vanem ei näinud enese osa ega võtnud vastutust toimunus. See tähendab, et saamata jäi kogemus, milles Vanem oleks astunud Lapse kõrvale ja oleks olnud temaga koos - Meie. See tähendab, et saamata jäi kogemus, milles Vanem oleks seisnud Lapse kõrval ja olnud temaga sama – Vanema samasisuline tundetegu ei olnud saanud samasuguse negatiivse ja eraldi jätva tähelepanu osaliseks. Mitte ühelgi juhul ei olnud olemas Meie-t ega võrdsust - möödunust jäi lapse sisse vajadus olla iseendana õige ja tunnustatud ja väärtuslik.
Möödunu kogemus tähendab erinevaid tundeid – erineva infoga sõnumeid iseendale. Inimene, kelle sees elab möödunu jälg, teab, et teisel on oma osa loos. Seega suundub tema pilk teise poole – see tagab, et esimesele tundesõnumile lisandub teine ja kolmas tunne ehk enamgi veel – järgmised tunded on enese algtunde tõlgendused - mitte mõistetud/ vastuvõtmata jäetud sõnumi katmine/ asendamine/ kustutamine.
Möödunus võimatuna näiv lahendus, kuidas lõpetada ülekohus ja seista enese eest – Laps ütleb Vanemale välja oma info ja jääb ellu. See hirm kandub ajas kaasa - Kuidas mina teisele ütlen seda, mida ja kuidas mina vajan – kuidas teine sellele reageerib – kas teine arvestab minu infoga – kas teine võtab arvesse ja muudab oma väljendust/ otsust/ käitumist – kas tema on minu jaoks õigel ja vajamineval moel olemas – kas minu, kui Lapse/ Inimese, austav kohtlemine saab olema normaalsus?
Selleks, et vabaneda möödunust ja kasvada iseendani, inimene proovib edastada oma sõnumit sellele, kes kohtleb teda vähendavalt – ta teeb seda mitmeid kordi – ta teeb seda erinevate tundesõnumite infot kasutades. Ta ebaõnnestub seni, kuni peab seda teist, kes temaga ülekohtuselt käitub, enesest tähtsamaks ja olulisemaks – seni, kuni Laps kardab kaotada Olulist Teist.
Möödunu jäljed avanevad – alateadlik Lapse tasandiga reageerimine enese infole vastu tulnule – inimene kasutab Lapse rolli siis, kui ta tunneb ärevust ja hirmu, sest teisega toimunud ootamatu muutus ei ole teda hoidev – teise poolt edastatud info muutis suhtluse sisu ja tähendust – teine ei olnud enam normaalne – teine oli vahetanud enese väljendust ja rolli.
Teine käitus ja kasutas tehnikat, mis ei näinud/ ei näidanud inimest Inimesena ega neid ühendava rollis olijana. Teine surus inimest hoopis teistsugusesse rolli – teine nimetas ja joonistas välja, kedagi teist, kuid see ei olnud see inimene ega teda teisega ühendav roll. Teine keeldus inimese infot kuulamast/ kasutamast. Teine tegi oma otsuse, toimunu ja inimene isiku kohta ning tuleviku jaoks, valedel alustel, kuid kinnitas, et see on tõsi – teine tegi selle nii nagu inimene oleks olnud selles rollis, mille teine talle andis. Lisaks sellele jättis teine oma osa loost kõrvale – teine näitas ja väitis, et tema vastu tehti – teda kasutati ära – tema oli selles loos Ohver.
Selline teine, kes valib, tema kohalolekut vajavas olukorras ja enese vastutust võtma nõudvas situatsioonis, Lapse rolli, käitub ebaadekvaatselt – tal on oma eesmärk – tema poolt valitud rolli väljenduse ja lahendusega ei saa olulist teemat arutada ega harutada. Hoolimata sellest, kes ta on, tuleb talle Ei öelda ja sellest situatsioonist ära minna – olukorra alles hoidmine on ülekohus enese vastu. Selle hetke olulisim sõnum iseendale – see, et teine ei vali mind, Inimesena, ei tähenda, et minu elu oleks ohus – minu elu ei ole ohus – mina olen iseendana olemas ka siis, kui teine ei vali mind, minuna, näidata ja näha.
Möödunu mälestus – enesest ei piisa, sest Lapse võimalused on piiratud – tähendab, et avanenud on tundesõnum - „Appi – minu elu on ohus – teine on hirmutav ja minust üle – ta vähendab mind ja keeldub mind, minuna, nägemast st minu infot kuulamast ja vastu võtmast – mina ei saa enam iseendana olla. Ellujäämiseks tuleb valida see roll, kellena teine mind näeb ja kellega kontaktis on nõus olema." See on uskumus - ainult sel moel säilib seotus.
Möödunu aja tõde – kuigi koos olid Laps ja Vanem, kes oli täiskasvanu, siis tegelikult oli ka Vanem, tunnetega teostatavas lahingus, Lapse tasandil ja keeldus valimast Täiskasvanu oma. Oleva aja tõde – selliselt valiva inimesega ühes olemine tähendab vältimatuid konflikte. Selliselt valiv inimene ei teadvusta enese tehnikat ega taha leida teistsugust lahendust – ta ei tee vahet enese erinevatel rollidel ja iseendal, kes neid rolle endale valib – talle meeldib olla Suur Laps – tal on olemas võim ja ta kehtestab ennast ja ta ei vastuta, sest talle on kõik enesele vajalik lubatud – see on lahendus, kuidas tema suudab enda jaoks – tundeid äratavast valest üle ja vale vastu olla.
Enese erinevate tundesõnumite tõlgendus – Minu elu on ohus – tähendab, et selles suhtes mina ei saa olla Mina – mina ei saa olla Laps, sest minul ei ole Ema/ Isa - mina ei saa olla Inimesena, sest minu kõrval ei ole Inimest - mina ei saa olla iseendana nt Naisena, sest teine ei ole iseendana nt Mehena. Järelikult olen Mina ohus, kui teine on valinud enesele rolli, mille partnerina mina ei väljendu/ kellena mina ei ole nõus olema.”
Pead olema minu rollile partneriks, sest mina tahan saada/ pean saama iseendale, kui enese tunnetele, vaba väljenduse! – see on, vastutuse jagamise hetkes toimuv, vastutust vältiv ja oma tunnetele, kui iseendale, õigust nõudev tehnika. See on enese tunnetes süüdi nimetatu Lapse rolli asetamine/ surumine – põhjus on selles, et seda Last saab kohelda samal moel nagu kunagi varem kohtles Vanem seda inimest, kes sellist lahendust enese vajaduse täitmiseks vajab – see on võimalus olla enesele soovitu/ enesele vajalik – rollid on vahetunud - Vanem allub Lapsele.
Inimese sisemine Laps vajab õigel moel tähelepanu, et kogeda ennast vajalikul moel. Kuid inimene, kes koges Lapsena puudust ja vajas endale, kui Lapsele, vabastavat väljendust, ei ole täis kasvanu, vaid endiselt Laps, kes ei vastuta enese tundetegude eest – Vanem ei õpetanud talles sellist lahendust, sest Vanem ise ei teinud seda - Vanem ei näidanud, kuidas võtta oma osa eest vastutus ja olla täiskasvanu.
Laps, kes tegelikkuses soovib olla väärtuslik ja oluline laps, vajab tähelepanu enesele, kuid ei enesena kasvamiseks, vaid enese suuremaks ja tugevamaks ja julgemaks kasvatamiseks - möödunus Vanemale võrdseks olemiseks, kuid oma äraspidisel moel teostab ta selle nii, et ta kasvatab end Vanema rolli valitud Lapsest suuremaks - ta allutab teise endale.
See, kes on valmis teisele haiget ja valu tegema ega näe seda, on Laps, kes tahab tagasi teha - ta tahab, et teine tunneks seda, mida tema koges - sel moel on ta õigluse jalule seadnud. Inimene, kes on kogenud valu, vägivalda ja hirmu, ei taha seda kogemust teisele - ta ei vali selliseid lahendusi, sest need ei muuda möödunut - tema kannab ise enese teed.
Marianne
09.09.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar