Enese alguses väljendab laps ennast nii nagu see temale võimalik on – kehaliselt ja hääleliselt. Läheb vaja osavat tõlki, et mõista sel moel edasi antavat. Vanem üritab ja proovib oma lapsest aru saada enese oskuste ja mõistmiste alusel. Vahel see õnnestub – vahel mitte. Laiemas mõistes on lihtsam – söötmine, puhtana hoidmine, õigel moel riidesse panemine, magamise võimaldamine – kuid peenemate nüanssidega võib vabalt puusse pannas – seda eriti siis, kui last ei nähta eraldi oleva isiksusena, vaid põhivajaduste tarbijana.
Laps annab edasi enese sõnumi – ta on rahul või temaga ei ole kõik okey – midagi häirib, kuidagi segab, kusagilt valutab. Vanema vähesed ressursid ja täitmata vajadused ning piiratus – laps seatakse fakti ette – "Mina ise arvan ja otsustan, mida Sina tahad – elementaarsed vajadused täidan siis, kui mina nii otsustan ja sel moel, kui see minule sobib!" Rõhk on sellel, et vanemal peab olema hea ja mugav, mitte lapsel – laps peab sobima vanemale ja kokku tolle võimaluste ning oskustega.
Vanemad on lahendanud oma Last, kui ülesannet, erinevatel aegadel erineval moel. Laps jäeti põllu servale. Laps jäeti hoidjale. Laps jäeti vanemate vendade/ õdede hoida. Laps jäeti lastekodusse või saadeti kaugele kooli. Alati ei olnud aega, vajadust ega kohta – enese elu ja tegemised olid olulisemad. Oli aeg, mil kehtis õpetus – söömine kella järgi, nutule ei reageerita, kookoniks mässimine, kindel režiim – näitamine, kelle reeglitele tuleb alluda ja mil moel on võimalik. See tähendas ja tagas, et Last ei kuulatud ega tema, kui eraldi seisva inimesega, ei arvestatud.
Vanema ja lapse vaheline suhtlus tähendab, et toimub kahe, erinevas vanuses ja erinevate võimaluste ning teadmistega, inimese vaheline kommunikatsioon – mil moel ja kui selgelt edastab laps oma sõnumi - mil moel vanem vastab lapse sõnumile - millise kiirusega ja, kui kvaliteetselt ta olukorra lahendab. Kas selles on lapsepõhine lähenemine, soe lähedus, avatud suhtlus, toetava ja mõistva seotuse väljendamine või jääb see kaugeks, närviliseks, tõrjuvaks ja ootele jätvaks.
Kui Laps on edastanud oma sõnumi, siis vanema vastuse tagajärjel avaneb lapse sees tunne – rahuolu, lõõgastumine, rõõm või viha, kurbus, solvumine, hirm. Tunne avaneb olukorra hindamise tulemusel – see on info, mil moel ja kuidas – see info annab, lapsele, teada temaga seotud olulisest - kui täpne oli edastatud sõnumi tõlkimine ja, kui vajadusi rahuldav sellele reageerimine. Laps edastab selle info vanemale – ta naeratab/ laliseb/ rahuneb/ uinub või prõõkab ja toriseb edasi või ka vaikib – sel moel toimub vahetu suhtlemine.
On inimesi, kes on nn sõnatu ja väheste võimalustega lapse tasandile kinni jäänud – nende suhtlus vanemaga/ olulise täiskasvanuga tõkkas – on väga võimalik, et nad on üleelanud šokki sellest, et nende jaoks olulist infot eirati või tõlgendati valesti või tehti seda tahtlikult – laps tajus ebakõla vanemas.
Näiteks - lapse tasandile kinnijäänu võib-olla üle elanud traumaatilise kogemuse, milles tema lähedusevajadus sai karmi reageeringu osaliseks – tema osaks sai vastupidine – laps soovis turvatunnet ja lähedust ning püüdles vanema poole, kuid talle keelati kontakt ja füüsiline lähedus. Vanem oli olemas, kuid ta ei reageerinud üldse või ei teinud seda vajamineval moel või tegi seda vägivaldselt.
Traumaatiline kogemus võis toimuda väga erinevas vanuses - alates kõhusisesest kontaktist, kuni sinnani, kus lapse kasutuses oli enam võimalusi. Kuid jäljed võisid jääda ka teismeeas ja isegi hiljem veel, kuid ka siis oli loo algus sõnatus ja väheste võimalustega ajas. Hilisemad kogemused olid kordused eneses toimuva mõistmiseks, kuid, kui neid, kui võtmeid, mõistmata, said need samal moel inimese katki teha, sest Oluline Teine tõlgendas, ka tahtlikult, inimese jaoks olulist infot, valel moel või nimetas selle valeks - justkui oleks inimene valetanud enese kohta või ei oleks tal õigust ennast väljendada.
Enese jaoks jahmatav kogemus tähendab, et inimene jääb vaatama seda teist, kes vastas talle valesti – tähelepanu on sellel teisel, kes ei tõlgendanud teda õigesti – on segadus, sest tulemus ei ole kooskõlas sellega, mida ennast väljendanud inimene ootas ja vajas. Selles kohas tõttab, nagu vanasti, temale appi tema tunne – infot vahendama, et olukorda selgitada ja lahendada – laps mõistab infot ja reageerib vastavalt võimalusele - ta valib tundeenergia – tema ise on vastus teisele inimesele, kui oma vanemale.
Ennast tundena loov inimene, kes näitab ennast vastusena, ei saa ise ennast ringi teha ega ära vahetada – tema suhtleb, enesele võimalikuna olevas vormis, edasi kestvas loos – tema ootab vanema vastust, mis näitaks ära, et too on teda mõistnud ja reageerib Lapsele vajamineval moel.
See tähendab, et see inimene, kui Laps, ei kasuta eakohaseid võimalusi, vaid traumaatilise kogemuse ajahetke omi – sõnatut ja selge info vaest kommunikatsiooni – temas on teadvustamata vajadus ja nimetud tunded enese sees ning kasutada enese füüsiline liigutamine ja/ või hääleline väljendus. See tähendab ka seda, et ta ei võta vastutust endaga seonduva ja toimuva eest - selles vanuses on see olulise teise ülesanne.
Ühendatud on erinevad ajad ja mõistmised - lugu kestab, sest lahendust ei näi sündivat, kuna kommunikatsioon on häiritud - inimesel puudub kontakt iseendaga, ta ei tõlgenda enese ega talle edastatud infot reaalses ajas vaadatuna ning ta ei töötle ega vasta sellele oleva aja selguse ja teadlikkusega - ta vajab seda, mida ta tegelikult olevas ei vaja.
Inimene näeb ja kogeb, et teda ei mõisteta ja selle tulemusel on tema sees tunne, millega ta ei oska midagi peale hakata - tema on oma vastuse teada andnud, kuid sellele ei ole vastajat - Vanem puudub, sest Oluline Teine ei võta seda rolli enda kanda ning see, kuidas temaga suheldakse, annab talle teada, et tema peab olema rohkem, kui tema seda, Lapsena, on. Temaga suheldakse, kui täiskasvanuga, kuid tema ei näe ega tea ennast sellena - tema ise ei ole veel sinnani kõndinud - tema ei ole ennast üheks tervikuks ühendanud.
Marianne
26.09.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar