Iga pere, koha, maja, suguvõsa, küla ja ka inimese enda sisse saab mingi lugu, möödunust, olla kinni jäänud – olev/ olevad, olevas ajas, mängivad selle võimendatult elavaks, sest tõkestatud energia tahab jõuda väljundini – takistuse eemaldamiseni ja lahenemiseni – mõistmise ja vaba voolamiseni.
Vaba vool tähendab, et iseennast või kedagi teist ei ole enam valeks nimetatud ja ära keelatud sel põhjusel, et säilitada varjudesse peidetu ja seda kattev hea nägu – enam ei valetata, sest on valitud ausus. Ausus tähendab, et tunnistatakse möödunus tehtut ja nähakse selle tagajärgi olevikus ning võetakse vastutus tasakaalu taastamise eest.
Laps saab sündida perekonda ja suguvõssa – laps saab vahetada lasteaeda/ kooli/ mängurühma - inimene saab vahetada elukohta/ töökohta/ riiki - kinnisvara saab vahetada omanikku - kuid need sündmused ja muudatused ei pruugi tagada kohta kohalikus süsteemis – maa võtab vastu ja nimi kirjutatakse registritesse ja inimene on reaalselt olemas, kuid enne kohal olnud inimesed, kui koondunud energia, ei tee ruumi ega anna nõusolekut – nende sees on sisemine protest.
Kui inimene on kohal ja ta tahab anda oma parima – olla parema võimalikuna sellega ühes, millega ta koos on – ta tahab tõsta olemas oleva energeetilist taset – tema on selleks võimeline. Kuid, kui talle ei anta selleks võimalust – teda takistatakse ja keelatakse ning ta peab valima enesele mitte omast ja teda madaldavat, siis ta kogeb frustratsiooni – ta vajab väljundit enesele, kuid selles kohas on see teda piirav – ta ei taha ennast luua piiratuna ja vähendavana – ta tahab olla avatud ja vaba voolamisele.
Keskkond, mis ei taha muutuda, teeb endast kõik võimaliku, et hoida enda jaoks vale sobivates raamides ja kindlate reeglitega piiratuna. Muutuse vastu protestiv keskkond ei näe inimest, kelles on võimalust enamaks, vaid kindla rolli esindajat. Enese jaoks vale inimene on võimalik nimetada rolli ja selle läbi anda tollele ning ka kõikidele teistele teada, et too on teistest vähem ja kindlalt paika pandud ning määritletud. Kindel roll teeb nn ohtlikust inimesest väiksema ja konkreetsema – sellise inimesega on võimalik toimeteda ja toime tulla ning see tõestab enese õigust senisele iseendale, mida ei ole vaja muuta.
Arengu vastu tõrkuja negatiivsed uskumused ja salatud tunded näivad toovat muutust loovas/ toovas inimeses esile negatiivsed jooned – tõrkuja näeb teises seda, mis tõestab, et tema ei pea seda teist kuulama, tolle sõnu tõesena võtma ja tolle teise ettepanekute või ideedega kaasa minema – neil ei ole ühist eesmärki. Välja otsitud ja esile tõstetud vale on põhjus võitlusele, vastu olemisele, enese kaitsele, kuid sellega peatatakse loomulik areng ja isiklik kasv, milles mõlemad osapooled kohanevad – mõlemast võetakse parim ja ühendatatakse see ühiseks.
Loomuliku arengu takistamise tulemus on seisev vesi – muutumatu enese alles hoidmise jaoks on vaja peatada vool, tõe mitte nägemise jaoks on vaja tumedat vett, muutusi sooviv energia tuleb summutada – sellise inimese tähelepanu tuleb suunata teisale – anda talle ülesanne tegeleda iseendaga – on kohustus vaadata enese vigu, valena olemist ning püüda tõestada enese õigust olemas olemisele ja iseendale ning teenida ära teiste luba ja heakskiit.
See tagab, et inimene hakkab küsima nõusolekut, ootama heaks kiitmist ja luba – ta ei vali enam kõike ja vabalt – ta tegeleb enesekontrolliga ja eneses kahtlemisega ning eneses vigade otsimisega. See tagab, et kaob enese selgus ja tõde – inimesel kaob kontakt iseendaga – teised annavad temale ja nimetavad tema väärtuse – on teod, väljendused ja olemine, millega ollakse nõus. Muutuse vastu seisjad on edukalt selgeks teinud, mis on lubatud ja mis mitte siis, kui inimene on treenitud kuulekaks ja alluvaks.
Vanad ei anna uuele kohta tema, kui individuaalse ja teistest erineva inimese järgi – nad annavad, oma süsteemis, talle koha, mida teised ei taha ja ka selle, mis aitab vanadel oma positsioone säilitada – see roll on kooskõlas, vanadele nende, Minu Oma säilitamiseks ja kontrollimiseks – vana ei taha oma privileegidest ja tähtsusest ilma jääda.
See tähendab, et uuele, kui inimesele, ei ole kohta – ta on olemas, kuid olemas olevate inimeste poolt paika pandud süsteemi tema jaoks ei avata – temaga põrkutakse või kohtutakse, kui on vältimatu olukord või on huvi kindlaks teha tolle ohutus või kui peab või kui enese tunded vajavad lahendust. Vanadel on kõik vajalik olemas – nemad ei vali enesele lisaks.
Keskkond, mis ei ole valmis muutuma, ei võta kuulda ega vali näha seda, mis näitab muutuse vajadust – kellelgi on selles kohas halb – on olemas ühed, kes saavad enesele kinnituse ja vajamineva, kellegi teise arvelt. Inimesed, kes kardavad Minu Oma pärast, ei liiguta ennast – neil ei ole vaja sammu astuda – nemad hoiavad toimuva kontrolli all – nemad on paigas ega ole valmis oma Maailma muutma.
See tähendab, et nad järgivad mustreid ja kordavad möödunut. Nemad ise võivad olla rahul ja leppinud saatuse, kui paratamatusega ega pane ehk tähelegi ebavõrdsust, mis ilmneb siis, kui väljaspoolt tuleb keegi lisaks – siis on näha, kuidas nende mustrid välja näevad ning kuidas ja mille alusel toimitakse.
Pealtnäha võib olla kõik tore ja välja paista ilus, kuid see, milline on kohaliku keskkonna eesmärk ja tegelikkus, selgub siis, kui inimene soovib selles kohas kasvada – kas keskkond toetab tema kasvu ja astub kaasa või vähendab/ surub maha ja hoiab tagasi – proovib peatada arengu. Muutust soovinu peab olema vanade jaoks õige, sest ühe muutumine tähendaks muutust ka eneses ja enese loo ümberkirjutamist – tuleb tõdeda, et kõik ei ole olnud puhas ega aus – tunded tõusevad pinnale ja vanad armid kirvendavad.
Inimene ei saa muutuda enesele vajalikus suunas, selles keskkonnas, mis nimetab sellise tegevuse valeks ja seejärel hülgab tema, kui vale. Põhjuseks see, et energia tõstmine tähendab valgustatud ala ja teadlikkuse suurenemist - valgus toob nähtavale inimeste saladused, häbi ja valu – madalal hoitud energiaga keskkonnas elav inimene usub, et tema ei ole armastust väärt, kui teda, inimesena, nähakse – tema üle mõistetakse kohut selle eest. See tagab, et inimene elab, kuid ta ei väärtusta ennast, sest teda ei väärtusta inimesena, vaid kindlate rollide esindajana.
Lugu möödunust on kui supp, mille parim enne tähtaeg sai juba ammu ümber – üks kindel lugu sai aegu tagasi läbi, kuid kokku keedetud supist keedetakse üha järgmisi suppe, sest on olemas selline harjumus ja vajadus. Teadlikult uut otsust ei ole tehtud ja uut valikut ellu ei ole viidud - seega on jätkunud vanad lood justkui uutena ja seega ei ole uuel lool olnud pidavat põhja ja vana jama on jalutanud kindlalt kaasas – uue loo sügavuse on määranud ära ülekeedetud suppide kihtide arv ja kestva mustri põhjaks on jäetud vana lugu.
Ei saa muutuda ega muuta, kuna siis kaoks möödunu ja tuleks täiesti uus Maailm üles ehitada ja selle ehitamises osaleda ning vastutus, enese ja enesega seonduva eest, enda peale võtta. Tuleks olla aus iseenda ja möödunud aja põhjani välja.
Marianne
20.09.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar