Inimese elus on kuhjaga neid hetki, mida tal on keeruline kogeda.
Seal on kohtumisi, mida ei unustata – neis kogetud puudutused
viivad teda tasakaalust välja. Seal on vastukäimisi, mis justkui ei
jäta valikuvõimalust, vaid sunnivad vastu reageerima. Seal on sõnu
ja tegusid, mis riivavad ja põrmustavad nii, et inimene tunnebki end
murduvat ja katkisena, näeb ennast halva ja inetuna. Inimene tunneb
ehk talle tundub, kuna enne, olemist mõjutanud hetke, paistis
olemas olevat rahu ja vaikus, et tasakaal, temas endas või tema ja
ümbritseva vahel, kadus. Olemas oleva vahel olev kommunikatsioon sai
häiritud – tunnete poolt põhjustatud tõrge takistas info
edastamist, vastuvõtmist ja töötlemist.
Puudutus viis tasakaalust välja – lükkas liikuma, kõikuma,
võbelema, pendeldama. Kuid, kas see, et inimene enne seisis justkui
paigal, üldsegi tähendas tasakaalus olemist või oli see hoopis
peatus või ootus või varjumine. Võib-olla ei olnudki tasakaalu,
vaid oli paindes või pöördes olemine – kunagise loo tagajärjel
paigast ära olemine. Puudutus viis, tasakaalust väljas oleva,
inimese liikuma – vastu reageerima.
Öeldakse, et läks tasakaalust välja – inimene kaotas rahu ja oli
närvis ning erutatud. Ei olnud tema ise – käitus ettearvamatult
ja kontrollimatult. Inimene valis tunnete keele ega mõistnud enam
seda, mida ta kuulis ja nägi väljas, sest ta tundis seda, mis oli
peidus tema sees. Tasakaalu kaotanud inimesele öeldakse – rahune
maha – leia rahu. Ärritunud inimene ärritub sellise soovituse
peale veelgi, sest see tähendaks, millegi sellise tegemist, mis ei
ole selles hetkes justkui võimalik. Lõpeta olemine! - tundena väljenduv inimene ei
oska ise ennast tundest lahutada.
Mida tähendab tasakaalus olemine? Kas seda, et ei lasta enda olemist
teistel häirida? Kas seda, et ei alluta puudutustele ega suhestuta?
Ei suhestuta – tähendab, et ei looda suhet – välditakse
kontakti või mängu vastu võtmist. Suhet vastuvõtmast takistab
hirm tasakaalutuse ees – tunnete avaldumine ja nende tagajärjed.
Mängu vastu võtmata jätmine tähendab, et ei soovita olla teise
poolt valitud rollile rollipartneriks. Isegi siis, kui ei valitagi
ühte ega teist, võib rahu kaduda – inimene jääb jälgima,
olukorda ja ise ennast kontrollima, situatsiooni ohutust hindama ning
plaane tegema – ta reageerib enese sees, et olla ette valmistunud
reageerima.
Ei ole tasakaalu – ei ole enese rahu, sest tuntakse tunde liigutust
enese sees. On hirm enese poolt vastu astutud sammude tagajärgede
ees. Kardetakse enese ja teise tegu või sõnu. Nn valed sõnad või
tegu võivad avada inimese sees oleva suletud loo. Mälestusse on
jäänud elav jälg – see on pooleli olev lugu – see ei ole
tasakaal, vaid peatatud hetk. Kardetakse kunagise kordust. Ometi on
mälestus meenutuseks seotud rätisõlm – selle hetke ootamine,
milles on aega, ollakse teadlik, saadakse ja osatakse oma lugu läbi
kõndida, et ise ennast mõista ja vabaks anda.
Kogemus – inimese poolt astutud samm kohtas vastu reageeringut, sest rollipartnerile
ei meeldinud/ sobinud sõnad, tegu, toon, olemine, väljendumine. Inimene tõlgendas toimunut ohtlikuna – tema poolt edastatud info ei
jõudnud teiseni – teine ei mõistnud ega kuulanud INIMEST. Teine ei
tahtnud kuulda ega saanud näha – ta valis reageerida isiklikult,
sest ta võttis kuuldut ja nähtut isiklikult – pihta käivana.
Salatud tunne tõusis pinnale ja lükkas tegudele.
Oli olnud näiline rahu – vahele sobitunud rahu, mille purustas
uinutatud tunde ärkamine. Ei olnud olnud tasakaal, vaid oli olnud
hirmutav ootus, et millal saabub kohale kordus. Ometi oli olnud
lootus, et seda ei saabu. Ometi oli olnud uskumus, et kordus on
välditav. Inimene oli teostanud enese üle kontrollitud valvet ja
see ei tähendanud tasakaalus olemist, vaid tasa olemist – ise enda
vaikivana hoidmist.
Tegu oli häiritud kommunikatsiooniga – mõistmist ei olnud, sest
enese tunded takistasid selgelt ja täpselt mõistmast seda, mida
öeldi ja mida nähti. Kommunikatsiooni takistas tundehäire –
tunne häiris – inimene ei mõistnud ise ennast. Tunnetest
tulenevalt võeti vastu otsuseid – loodi vigane fail –
tõlgendati, et teine on vale - eluohtlik – seega vajati kaitset
- seega rünnati vastu või välditakse. Välditakse ja/ või rünnatakse
seda, kes oli kohal - süüdlast, kes justkui põhjustas toimunu. Välditakse sarnast
situatsiooni – olukorda, milles võib korduda.
Inimest, kes laseb iseenda selgust ja olemist tunnetel häirida, ei
ole mugav kogeda, sest temaga ühes on kommunikatsioon häiritud.
Tõrkeid suhtlusesse tekitavad temas peituvad tundepäästikud, mida
ta ise ei teadvusta või siis eitab. Tunded takistavad inimest
peatuda, vaadelda ja mõista. Kuna tundesegaduses tõtatakse
reageerima ja olukord ei saa sellest selgemaks, siis kasvab segadus
üha suuremaks – lool ei ole saba ega sarvi – puudub väljapääs.
Üks tunne vahetatakse teise vastu, sest ei taheta sogaseks
keerutatud allika põhja vaadata – iseenda ja oma tunde seost näha.
Tunde poolt häiritud seisund tähendab, et ei ole ega tule rahu
– ei võeta aega, kus toimuvat eemalt vaadelda – enne sünnivad
teod ja otsused, mis takistavad iseenda ja ka teise mõistmiseni
jõudmist. Kuna puudutus oli olnud vale – ei sündinud hea tunde
kogemust - siis takistatakse teise energia eneseni jõudmine –
katkestatakse ühendus. Ei anta ega võeta vastu. Ollakse kaitses ja
kaitsel. Kõik seonduv on ohtlik ja seda tuleb vältida - vale tuleb
elimineerida.
Oluliseks märksõnaks on kohandumine – oma elus ja olus kohanemine
– iseenda tundmine ja tunnetamine. Tasakaalu kaotaval inimesel on
raskusi muutustega toime tulemisel. Tema elu turvalisus seisneb
mustritel, kätteõpitud joonistel ja tunnete vältimiseks/
kustutamiseks vastuvõetud otsustest tulenevate ülesannete
täitmisest. Pidev kontroll, enese elu ja olu üle, tähendab
järjepidavat turvalisuse eest võitlemist.
Tasakaalutus on see aeg, mil inimene tegutseb valitud tundena -
hirmutava kogemuse ootusest ja selle vältimisest või kohesest
lõpetamisest tulenevatest ülesannetest lähtuvalt. Tunnete
segaduses olev inimene ei anna välja selget infot, sest ta kardab
vastu reaktsiooni – kontrollimatut enese oma ja teadmatut teise
oma. Kui kardetakse tagajärgi, siis valitakse vaikida sellest, mida
peidetakse. Ei räägita sellest, mis jääb varjule tunnete alla. Ei
räägita aiast, vaid aia august – kuid iga inimese nn augud on
erinevate suuruste, tekke põhjustega ja asukohtades – enese
vigased failid.
Vigane fail tähendab, et ei töödelda seda, mida tegelikult
kuuldakse ja nähakse, vaid hoopis seda, mida tahetakse kuulda ja
näha – vajatakse, et hoida enese kunagisi otsuseid alles. Seega ei
tegeleta vaatlemisega – vahetult sündiva info töötlusega, vaid
tõlgendamisega, kas see on ohtlik või mitte. Selline tegevus on
vajalik kunagise häiritud kommunikatsioonist jäänud jälje tõttu
– suletud ja nimetu tunne. Mida otsitakse seda ka leitakse, kuid,
kuna tõlgendus ära olnud ajas, ei tähenda sama olevas, siis
selgust ei sünni. Konfliktid ja nende tüüplahendused korduvad –
elatakse ise oma elu keeruliseks.
Info, mida saadakse, ei pruugi inimesele alati meeldida ega sobida.
Ta ei pruugi sellest ka aru saada, kui kasutusel olevad sõnad ja
nende mõisted on erinevad. Ta ei vali seda vastu võtta, kui see
tundub käivat tema pihta – isiklik ja tahtlik. Need on võimalused,
mis toovad kaasa tõrkeid info töötlemisel. Häiritud
kommunikatsioonist sünnivad vigased failid, mis takistavad enese
vabadust.
Tasakaalutus tähendab, et tunded tõusevad üles ja tõstavad tormi
– otsused, tegutsemine ja valitud olemine tehakse tundena, teise
tunde kustutamiseks, ülekirjutamiseks või selle vaigistamiseks.
Sageli on tundepäästiku olemas olemise taga kunagine trauma –
Minu elu on ohus, sest ...! Võttes lugu isiklikult on aeg küsida
enese käest – Mida ma kardan? Mis võib minu elu ohtu seada? Kas
see peab ka tänases ajas paika?
Tasakaal on selgus enese sees– inimene mõistab ja tunnetab ise
ennast, ei reageeri enese sees – iseenda vastu, tõugates,
vaigistades või põgenedes välja. Selgust aitab luua ja hoida selge
info – oskus ja soov teha vahet infol ja tunnetel, iseenda ja ka
teise omadel. Kui on käes aeg teha peatus – ei reageerita, vaid
vaadeldakse. Vaadeldakse, et saada selged lähteandmed – mõista nähtut ja
kuuldut.
Kui ikkagi ei mõista öeldut, siis, keskendudes edasi viivale
lahendusele, saab küsida täpset ja konkreetset lisa. Kui on segadus
ega jõua sammu pidada, sest tempo on enese jaoks liiga kiire, siis
tuleb võtta aeg maha ja teha peatus – jätta lugu hetkeks kõrvale,
et koguda ennast ja kohaneda toimuvaga. Rahunedes ehk tasandudes
lõppeb tundereaktsioon ja inimene näeb ennast tundest eraldi
olevana – ta tunnistab oma tunnet ja nimetab selle – mõistab
seda, mida tema ise endale on tahtnud öelda.
Marianne
19.04.2023.a