Vägivaldsed suhted jätavad järele jäljed – sageli on need traumaatilised kogemused, mis justkui jäävad kestma – inimene on nad üle elanud, kuid ta ei ole neid läbi elanud. Inimesel on olemas kogemus, milles, kohal olles ja/ või tagasivaadates, inimene ise või keegi teine ei olnud tema jaoks olemas nii nagu ta vajas – ta teab, et kui tema ise ja/ või see teine oleks möödunus midagi olulist teinud teisiti, siis tema ei vaevleks tagajärgede käes.
Tagajärjeks on tema tunded, millest ta vabaks ei saa – need elustuvad ja piiravad ning kurnavad teda – ta ei tea ette, millal tunne tuleb ja kui kaua see kestab – ta kukuks justkui läbi klaasist põrandate, mis osutuvad lagedeks – temal ei ole olemas väljapääsu – ta on lõksus, sest ta püüab võidelda tunnete tundmise vastu – sel moel võitleb ta sellesama info vastu, mida tunded talle edastavad ja tulemus on see, et tema ise ei mõista ennast ega enese lugu.
Traumaatiline mälestus tähendab, et inimene ei ole oma möödunuga rahu teinud - ta tahab möödunusse tagasi minna või seda uuesti läbida, et olla parem ja anda endale töötav lahendus – ta otsib võimalust teostada muutus – olla see väljendus, millisena ta siis ei julgenud/ ei osanud olla – ta tahab anda loo teisele osapoolele teistsuguse info – näidata ja anda kogeda ennast teistsugusena – julgemana, tugevamana, nutikamana, sõnaosavamana, kindlamana, selgesilmsemana, jõulisemana, enda eest seisvamana jne.
Seni, kuni ta ei saa seda teha. Seni, kuni loo teine osapool ei ole kohal ega ole huvitatud looga tegelemisest. On inimese sees tundeenergia, millele ei ole reaalset väljundit. Ta ei saa seda füüsiliselt kuhugi suunata. Ta ei saa teisele ennast näidata – ise ennast välja rääkida ja ise ennast teostada. Senikaua, kuni tema vajadus ei täitu, istub ta tunnetekarusellil ja, vahetades tundeid, kui atraktsioone, keerutab ja pööritab ta enesele tiire peale - ta ei lahene, sest tal ei ole kinnitust, et ta on lahenenud.
Inimene vajab reaalset ja töötavat teadmist – mina ise seisan enese eest - mina ise kaitsen ennast – mina ise ei lase valel sündida – mina näen tõde ja reageerin sellele vastavalt. Selleks on vaja vahetut kontakti, milles anda teada, mis ja kuidas oli, tookord, teises ja endas vale – siis oli inimene vale, sest ta ei saanud olla õige, kuna siis ei olnud tal enese paremat mina ega kõiki andmeid – ta sai enese jaoks olulise info siis, kui lugu oli pooleli ja/ või juba möödas – tal oli võimalus toimuvat ja ennast mõista ning sellest endale teada anda siis, kui ta sai ennast koguda ja andmeid töödelda – siis oli hilja, sest lugu oli läbi ja seda ei saanud olematuks teha ega teistsugusel moel lõpetada – kuid tunded tulid ja jäid.
Tunnetekarusellil istumine ja nende tundmisega tegelemine on möödunust kaasas oleva loo üks pool – see on asendustegevus, sest see, millega inimene tegelikkuses toime ei tule, on tema enese, kui energia teema. See energia, mis on kogunenud erinevate tunnete läbi lappamise tulemusel – sellele ei ole voolusängi ega lahendust, kuni ei ole olemas reaalset võimalust ennast välja elada.
Inimesel on teema, sest temas on teema – temas on energia pais, sest inimene ei ole valinud endale väljundit – tema ise ei ole valinud enesele vormi ja sisu ega kaugust selle inimese/ nende inimestega, kellega seoses tal traumaatiline mälestus elavana sisemuses ringi kolgutab. Ta tahaks olla ühte moodi, kuid ta peaks olema teist moodi – ta ei tea, milline väljendus valida – see tähendab, et ta suhtleb, kui ta peab, kuid ta ei ole teadlikku – enese infol põhinevat – valikut reaalselt ja/ või enesekindlalt teoks teinud.
Inimene, kes ei ole ennast positsioneerinud, ei taha teostada enese muutust - ta tahaks olla selline nagu ta oli enne sündmust või sellisena, millisena ennast kogeda tahab – ta tahab olla vaba, ehe, loov, avatud, kontakti hoidev ja teisele inimesele suunatud, kuid enese info annab talle teada, et selle inimesega ühes tuleb temal olla olukorda kontrolliv ja jälgiv, teise eest suletud, valmis kontakti lõpetama ja toimuvat katkestama.
Inimese info annab talle teada, et teine ei vali olla teadlik iseendast ega aus – tollel on oma eesmärgid ja kasud mängus – teine vahetab rolle vastavalt enese vajadustele, tegeleb inimese vähendamisega ja ei hoia neid siduvas ühises tasakaalu ega panusta suhte kvaliteeti.
See teine on, sest on kohustatud olema – see tähendab, et lõdva randmega võtab too selle, mida ta vajab ja teeb teoks selle, kuidas tahab ega pöördu tagasi, et enese tegude ja nende tagajärgede eest vastutust võtta ning vajadusel kasutab võimalust enese tundeid välja elada nii nagu oleks inimene tema jaoks prügikast.
Inimene sooviks tagasi muretust ja usaldust, tahaks kogeda ühte hoidmist ja toetavat ning tunnustavat tähelepanu – teine võtab ta vastu ja nad on koos enamat, kui üksinda - kuid see ei ole võimalik – loo teine osapool ei arvesta inimese ega tema infoga ega ole avatud dialoogile ega tunnista oma tegelikke eesmärke. Temaga koos on inimene üksinda enam, kui kahekesi koos.
Vabadust vajavat inimest ahistab teadmine – teisega suheldes ei ole ta enam kontakti hoidev ega parim võimalik, vaid piiratud välises, et olla parim võimalik enese suhtes – ettevaatus ja tähelepanu on saadetud ühendava rolli eesmärgist lähtuvalt – ei enamat. Varem oli lugu iseenesest mõistetav ja loomulik, kuid sellest sai kunstlik ja iseenda olemist piirav segadus.
Möödunus oli olemas vabadus, võimalused, ühendus – nüüd tuleb ennast teadlikult tagasi hoida, suletuna olla ja siduva rolli piirides püsida - ei enamat, sest see teine ei austa inimese isiklikke piire.
Inimene ei saa sellist muutust teostada naeratades ja muretult lobisedes – see suhtlus ei ole enam selle taseme seotus. Selline muutus tähendab enese kaotust – inimene ise ütleb EI tähelepanule ja võimalustele, mida arvas endal olemas olevat, kuid tegelikkuses ei olnud – ta sulgeb ennast ja muudab selles rollis väljendumist, kuid see ei kaota teda ennast ära.
Öeldakse, et anna teisele võimalus – mine tema juurde ja ole temaga koos – olge ühes – äkki siis, kui teine näeb ja kogeb vahetult, ta valib teisiti – muudab enese poolt valitud väljendust ja lähedust ning eesmärke. Selline lootus on enese pettus – teisel oli koguaeg võimalus olemas, kuid tema valikud näitasid, et tema ei vajanud muutust ega teistsugust lahendust – temal ei olnud teema – tema ei võtnud enese muutust isiklikult – talle selline olemine sobis/ tema sellist just vajaski.
Inimene oli saanud kogeda end olulisena ja hea tähelepanu osaks saanuna, sest teise kasutuses oli olemas naeratus ja valikus head sõnad, kuid need oli pealispind, mis ei olnud tegelik põhi – see ilmnes huvide ja rollide konflikti hetkel. Teine muutus ja muutis ennast naeratusele ja sõnadele vastupidiseks – ta oli vastu ja ebaõiglane – kaks, kes samas, ei olnud ühes ja samas loos ja kohas võrdsed – teise tegevus andis teada, et tema tahtis inimest vähemana ja väärtusetuna näidata sellepärast, et ennast tõsta ja paremana näidata/ kogeda.
Inimese enese rahu häirib teadmine, et teine on, hoolimata lahendamata toimunust, samal moel valmis, kohtudes, naeratama ja lobisema, kuid inimese jaoks on see vale. Inimene vajab kontakti, mille eesmärgiks on anda teisele info – ära ole vale – ära valeta minule – näita ennast sellisena nagu päriselt oled ja valid.
Naeratava teisega kohtudes on inimese sees tunne nagu oleksin tema ise vale või temas endas viga, kui tema ei naerata teisele avatult vastu ega jaga temaga seda hetke rahus. Olev ei muuda möödunut ja olemas olevat infot – seega lähtub inimene tegelikkusest – ta ei vali endale valetada – see tähendab, et ei päästa ennast vale tähelepanu käest – teist nähakse heana ja sõbralikuna, kuid teda halva ja ebaõiglasena - inimene valib ausa iseenda ja seisab enese infoga ühes.
Eneses kahtlemine, kui toimub enesele väljenduse valimine, on selle möödunud aja tagajärg, milles lugusid ja tundeid ei lahendatud – öeldi välja ja tehti ühte koma teist, kui avati enese tõde ja paisati välja enesesse kogunenut, kuid siis jäeti lugu sinnapaika, kuni keegi enam ei tahtnud või ei saanud ning siis riisuti naeratus ja välja paistisid salvav keel ning lõrisevad lõuad.
Sellises kohas pidi edasi elama, sest seal jätkus argipäev. Olevas on see vana harjumuse ja uue teadmise vahel, alateadvusest tõusvate udude ajel enesest ebateadlikuna olev, valimine. Valetamise lõpetamine tähendab, et nüüd on olemas teadmine - mina ei ole enam vana – mina ei saa ega vali vanal moel – see oleks enesele vastu astumine ja iseenda hülgamine läbitöötamata tunnete karusellile.
Vägivaldses suhtes ja keskkonnas jäetakse lood pooleli, inimesed ootele ja tunded valla - seal ei ole kohta selgusele, aususele, vastutuse võtmisele ja enamat loova lahenduse otsimisele - seal ei valita inimest, vaid rolli, jõudu ja võimu, mis tähendab, et kasutusel on valed, varjamine ja enesest mitte teadlik olemine.
Sellel peeglitagusel maal, kus kõik paistab päris ja tundub ehe, inimene ei kasva Inimesena - see ei ole see lugu, mida seal mängitakse. Peeglitagusel maal puudub vabadus - peegeldav klaas moonutab, on õrn ja puruneb kergesti kildudeks, mis teevad ihu katki ja panevad südame pisaraid nutma. Selleks, et sealsest maailmast välja astuda, tuleb osata ja julgeda EI öelda kõigele sellele, mis vähendab - tuleb EI öelda ka sellele inimesele, kes on, kõige lähedasema inimesena Maailmas, kõige kaugem inimene Maailmas siis, kui ta valib peeglitaguse Maailma enese südamesse.
Marianne
28.09.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar