Inimese elus on nii palju teemasid, mida ta ei ole enese jaoks mõtestanud – läbi töötanud ja teadliku otsuse/ tegevuse valinud. Inimene jätkab justkui autopiloodil vanas mullis ja harjumuste orjana – see on tuttav teekond muutuva Maailma sees – dekoratsioonid vahetuvad – inimesed vananevad, kolivad ühest kohast teise, remondivad seinu ja sisu, vahetavad töökohti ja kaaslasi, saavad lapsi ja kannavad lisanduvaid rolle – kuid mustrite tee jääb samaks.
Mingil kummalisel kombel kõnnib inimene mõningaid teid, kui suletud ringe, milles kordub sama. Seal aset leidev ei pruugi meeldida ega sobida, kuid seda ei muudeta – seda võetakse paratamatusena – nii on olnud ja sel moel jääb. Need on mängukaartidest ehitatud majad – kui teha muutus või võtta, midagi, kusagilt, vähemaks või lisada juurde, siis ei pruugi need enam püsti seista – inimene vajab neid maju, kui enesele olemas olevat kohta – seal saab ta rollis olla – seal peab ta rollis olema – ta on seotud.
Kaardimajakesed on ehitatud ühes olnud inimeste poolt – inimesed on omi elusid tõsimeeles läbi elanud, kuid nad on mänginud – nad on mänginud ühist elu. Nad ei ole ehitanud ühiselt vundamenti, millel maja saaks püsida – nad on astunud, sündimise ja liitmise/ liitumise järjekorras, sisse ja seadnud end kuhugi – lisanud juurde võimalikuna olevat ja enesel vajaliku või selle, mida neilt oodati/ nõuti. Nad ei ole, majade sees ja jaoks, saanud kõike teha ega nad ole valinudki ka kõike teha.
Need majad on suguvõsad ja perekonnad, kes ei näe üksteises oma tugevust ega austa kõikide olemas olemist ja olulisust. Need on kohad, mis peavad täitma liikmete vajadusi ja olema olemas, et nad saaksid kogeda end rollis olevatena – koht, kust saada enesele lubatu ja tõotatu – tähelepanu ja täidetus.
Need on kohad, kus inimesed kogevad võimaluste puudust ja sundust – neid on kohustatud elama vastumeelselt, osalema vastumeelses ja kandma vastumeelset – nende käest ei ole küsitud ja nemad ei ole nõusolekut andnud – nemad ei ole saanud valida mängus osalevaid kaaslasi ega kohti, kus majad asuvad ega neis elamise võimalusi. Nad on piiratud – neil puudub enese jaoks sobiv ja õige väljund, keskkond ja rollipartner(id). Nad ei vali muuta ega muutuda – nad valivad kasutada.
Elu perekonnas ja suguvõsas tähendab suhtlust erinevate, kuid samanimeliste, inimeste vahel. Suheldakse siis, kui saadakse kokku, käiakse läbi või elatakse koos. Näib, et need on suhted – inimesed on ju seotud ja neist jäetud jälgedes seisavad mälestused ühisest möödunust. Mõned neist ongi suhtelaadsed seotused – inimesed on jätkanud koosolemist ja läbikäimist – nad teavad teise teed ja jagavad ennast ja endast – kuid teatud piirini – nad ei ulatu teineteiseni – vahet tegev kaart on vahel.
Suhtlused on, kuid sageli on need pigem harjumused, mis ei seo tugevalt ega hoia ühes – need kestavad senikaua, kuni ei ole raskusi ega vastukäimisi - siis kaob ära põhjus ja vajadus – ei ole tegelikku ühist põhja. Ei ole vahet, et teine on olemas ja temaga saab ühes olla – ei taha, ei pea, ei vali – ei ole mugav. Kui ei ole mugav, siis see tähendab, et ei tehta tööd ühes olemise nimel – keeldutakse tööst iseendaga – iseenda osa nägemisest loos.
Kellegi teise valed valikud kasvatavad ahvatlust minna mujale. Mujalt leitakse teistsugused võimalused, mis köidavad uudsuse ja kergusega – seal ei ole, midagi veel sündinud ega tehtud. Alles on algus, kus kõik naeratavad ja hoiavad enda Mina-sid tagasi – on meeldivad ja hoidvad ja sõbralikud ja püüdlikud. Seal saab ise valida ja doseerida, sest keegi ei oota midagi – ollakse rõõmsad uue näo üle – ta on huvitav ja uudne – tema ei tea teistest ja teised ei tea temast – kõikide paremad omadused ja ilusamad vaated saavad võimaluse ilmneda.
Selleks, et olla mujal, tuleb minna vanast ja valest ära – tuleb elada ja käia mujal. Olla seal, kus on hea olla – osaks saav tähelepanu on õige ja enesega ühes olijad on enese poolt välja valitud. Enese elu on enese poolt valitud ja teostatud – selles saab teha muutusi ja muudatusi – seal ja selles on vabadus olemas – seda soovitakse alles hoida ja paremana kogeda – selle nimel ollakse valmis panustama.
Vahel toovad teed tagasi – kohustused või südametunnistus sunnivad kohale minema ja kaardimajakeste ustest sisse astuma. Ka siin on lahendus olemas – see, kes on ära läinud ja kadunud olnud – distantsi pidanud ja enesega seonduvat varjul hoidnud – saab luua endale positiivse elamuse - olla oma suguvõsas/ perekonnas külaline – kohale saabudes saab ta kõigi positiivse tähelepanu osaliseks – see on kui võimas magusa laks.
Mitte keegi ei vaata viltu ega nori möödunu pärast või heida ette vahele jäetud maa pikkust – kõik mõistavad, et see on üürike hetk – teised ei dikteeri ega vali ega pretendeeri – nendele pakutakse võimalust – jagada hetke. See võetakse vastu ja asutakse mängima – ehedaid emotsioone kogema – saab olla hea ja kogeda heana – küll meie oleme toredad – küll mind on hea kogeda.
Istutakse ühiselt maha ja külaline saab kogeda huvi ja tähelepanelikkust – temalt küsitakse, temal lastakse rääkida ja teda kuulatakse – see on 100% kvaliteetsest tähelepanu. Seejärel astutakse uksest välja ja ollakse kadunud nagu suits, et siis ilmuda ootamatult välja ja olla taas see, keda kõik tervitavad ja kallistavad. Selline taktika tagab, et ei räägita millestki raskest, ebameeldivast ja tegemata jäetust ning kahtlastest valikutest. On ohutu ja tüüne pealispind.
Kauem koos olla ei valita, sest sellega ei tulda toime – seda ei valita kogeda - ühise alles hoidmise nimel tööd ei tehta – ühist põhja ei ole. On mälestused ja tavad, et koos tuleb olla ja kokku tuleb saada. Koos olemise, kui terviku, nimel ei panustata – kokkusaamine on enese elust kõrvale põikamine. See on parajaks timmitud hetk, mis elatakse üle – see tähendab - talutakse ära.
Kui ei ole ühiseid tegemisi, raskuste jagamisi ja ühiste hetkede kogemisi – siis sellisele teisele toetuda ei saa – külaline on külas käija – temaga majapidamise asju ei aruta ja toimetulekut ei haruta – see ei kuulu pidupäeva juurde. Enesest ausalt ei räägita – sellele ei ole kohta ega aega ega kuulajat. Teemasid ühes ei lahendata – möödunu segadused jäävad harutamata, ilma vastuseta küsimused õhku rippuma.
See tähendab, et suguvõsa, perekond on koht, kuhu astutakse külalisena sisse ning enne magusa ja joovastava odööri lahtumist astutakse taas sealt välja. Jääjatel tuleb tõded - sõin ja jõin seal minagi, kuid suhu ei saanud midagi! Argipäev läheb edasi – kõik elavad oma elusid seal, kus nad seda valivad teoks teha.
Ja siis, vahel, saab kellegi kodust taas see kaardimaja, kust tullakse enesele täidetust saama - olijad laovad ennast hetkeks kokku ja mängivad ühes olemist - Meie. Kui uks on külalise või külaliste järgi sulgunud, siis jääb järele reaalsus - üürike hetk oli positiivne sõõm suitsu - maitsestatud e-sigaret. Ühised kopsud köhivad, sest neil ei ole õhku hingata - ühes olemine ei tähendanud armastuse jagamist, vaid positiivset näitemängu.
Marianne
05.09.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar