Mis veel võimalik on

 

Enam ei tee ...,

Enam ei lähe ...,

Enam ei ole ...,

Enam ei ... -

Enam Ei - on automaatne ennastkaitsev reaktsioon. See on juhis iseendale. Enam Ei - on inimese poolt valitud otsus, et vältida teatud tunde kogemist. Öeldes iseendale - Enam Ei! – kaitseb, keelab ja kontrollib inimene ise ennast. Inimene usub, et kui ta – Enam Ei ..., siis ei tule kordust ja ta ei pea seisma hetkes, milles ta koges tunnet, millega tema toime ei tulnud.

Enam Ei – on raamid, mis hoiavad vale väljas. Enam Ei - võtab eneselt vabaduse, sest oma otsuse täitmiseks tuleb inimesel teha kõik, mis võimalik, et vältida taaskordust. Enam Ei – on muster – hirm, ootus, lootus, kaotus, pettumine – järgneb uus Enam Ei otsus.

Enam Ei - on poole valimine, sest kui on teada, mida enam ei tee, kuidas ja kellega enam ei ole ning kuhu enam ei lähe, siis jääb alles selle vastas olev pool, kuidas võib olla, kuhu tohib minna, kellega saab olla ja mida lubatakse iseendal teha. Tulevik on turvalisena määratud olema. Kuid see, vastas olev pool, kasvatab pingeid, sest selle peab kätte saama ja sellele tuleb püsima jääda. 

Inimese tunded, mis ärkavad enese sees, pakuvad talle väljakutseid ja võimalust loole uus vaatenurk valida, kuid valides - Enam Ei - inimene põgeneb eest ja võitleb vastu. Inimene ei peatu ega mõtesta toimunut enne Enam Ei-d. Tema tundis tunnet ja reageeris seda kustutavalt. Olnut ei saa olematuks teha, kuid korduvad kogemused, et kordused on võimalikud, sunnivad inimest valima käepärase lahenduse ja see on - Enam Ei ... .

Ollakse, kui seesama väike laps, aegadetaguses ajas, kus vanemad või õpetajad andsid, ühe inimese täis kasvamise jaoks, oma panuse. Seal olid olukorrad ja juhtumised, milles laps koges, tegi, väljendas midagi ja kuidagi. Vahetu kogemine ja tagajärjed ei olnud alati kõige paremad nii enese kui ka teiste jaoks. Selle jaoks, et laps Enam Ei teeks, oleks, läheks, väljenduks jne sai talle teele kaasa pakitud teadmine - ähvarduste, õpetuste, suunamiste, keeldude, käskude, palumiste, äraostmiste näol – „Kui Sina ..., siis ... - seega ära ENAM tee, ole, väljendu!” Erinevad olukorrad, mida lahendati ära keelamistega.

Miks võtta iseendalt vabadus ära? Miks jätkata ise enese keelamist ja oma käskude täitmist? Miks jätkata tuleviku turvaliseks kindlustamist, ennetades oma hirmu veel enne, kui see üldse kätte on jõudnud?

Inimene ei luba endal avastada olevat hetke, vaid ta skännib välist ja iseennast, et teada saada, kuidas ta peab selles hetkes olema ja mida tegema. See on enese kontrollimine, sundimine ja kohustamine. Sellise käitumise vastu tõuseb protest, sest on olemas midagi kindlat, mida peab tegema - ees on juhised ja joonised. Need on mustrid, mida korratakse. Muster on välja joonistatud - üks samm viib teiseni - kui on, siis tuleb. See on tee, mille otsad on ühendatud, sest muster kordub ja seega tuleb vana lugu tagasi. Mustri kordaja ei näe teed, mis viiks teda loost välja. 

Proovin, maitsen, kogen hetke, milles olen, sest sellist ei ole veel olnud. Kaob vajadus kontrollida tulevikku ette ära, sest see, mida ei tule ega saa olema, seda ei tule ega ole nagunii. See, mis tuleb ja saab olema, see tuleb nagunii. Võtan ise ennast vastu - kogen Maailma ja iseennast võimaluse ja kingitusena. Olen kordumatu, sest sünnin enese loominguna olevas hetkes. Julgen olla vaba ja luua ise ennast sellisena, millisena avastan veel võimalikuna olevat.

Marianne

28.04.2022.a

Hing jäi kinni

 

Laps, vahel,

kogeb enese sees valu.

Hing jääb kinni,

sest Maailm puruneb,

kaitsev ring laguneb -

jäävad järele rusud

ja nukker üksindus.

See, lapsest suurem

ja palju tugevam,

just see ainus,

kes olemas,

et lapse jaoks

hirm jääks kaugele

ja hoitud oleks olemine -

see, inimene,

lapse vastu astub -

oma käe tõstab,

oma teo teeb,

oma sõna heidab.

Laps kogenud on,

et kui tema tegu

või olemine

pahaks saab liigitatud,

siis sellele järgneb

hukka mõist

ja karistus.

Teo teinud suur,

lapse mõõdupuu järgi,

on paha,

kuid palju väiksem,

ise üle ei saa kõrguda

ega karistusi määrata.

Laps,

valuna olles,

saadab teele soovi,

et suur kogeks ise

ja seeläbi mõistaks,

mida ta tegi.

Kui teod jätkuvad,

siis laps

abi saab fantaasiatest -

ettekujutused sellest,

mida ja kuidas,

kogedes ja tundes,

suur saab karistatud -

see on pide,

mis aitab edasi elada.

Kuid liiga sageli,

need lapsed,

kes soovinud

suurele karistust,

selle soovi

enese sisse ära peidavad,

et see välja ei piiluks

ja selle omamise eest

tagajärjed jääksid kogemata.

Väikese tõlgendus oma elule -

suur inimene

hülgas teda hetkel,

mil astus teoga

oma enese lapse vastu -

vägivalda kogenud laps usub,

et see juhtus,

kuna tema ei ole väärtus.

Enese pärast,

vanema vastu minnes,

suurest saab vaenlane,

sel moel

üksi jääb väikene -

ta enese otsusega

on mõistetud olema see,

kes on Hüljatu.

Hilisemas ajas,

kõik teed viivad Rooma -

enese loo algusesse tagasi -

enese Hüljatuna kogemine

on vaatevinkel

ka uute lugude tõlgendamisele.

Enese lood

on teekonnal kaasas -

teravdatud pilk näeb,

ergas taju tunneb,

hilisema aja lugudes,

sedasama,

mida ise sai kogetud.

See inimene,

kes oma hilisemas ajas,

tunneb vajadust teisi päästa,

on see,

kes vajas päästmist.

See, inimene,

kes oma hilisemas ajas

astub vastu

valele ja ebaõiglusele,

on see,

kes päästab

ise ennast minevikus.

See, inimene,

kes oma hilisemas ajas,

ajab taga õiglust,

on see,

kes vajab otsust -

vanem saab oma karistuse.

End hüljatuna kogev inimene leiab ennast järjepidavalt tegemas seda, mida vajanuks ise, seal aegade tagusesse ajas, kuid ta kogeb üha uuesti, et hoolimata oma tegudest, tema ei saa, oma möödunud kogemust ennetavalt, ära päästetud ega ka õigeks mõistetud oma soovi eest vanemat karistada. Inimene kogeb ikka ja jälle, et teda on hüljatud. Ta vajab, kogeb ja teeb seni, kuni ta ei mõista iseenese lugu.

Marianne

27.04.2022.a

Hea võidab halva

 

Ära ...,

palun ära .. !

Kuidas saad Sina,

jätta olnu seljataha

ja sõber olla vaenlasega?

Tema võib ju korrata,

oma teo jälle

uuesti teha!!!

Ära unusta ega andesta!

Ära unusta ära!

Pea meeles!

Tema peab karistada saama,

ta ei tohi pääseda,

andestuse ega unustusega vabaneda.

Ei, Sinu lugu

ei ole minu oma,

kuid Sinu lugu

nagu oleks

minu oma,

sest see,

mis tehti Sinule,

see oleks kui

tehtud ka minule.

Mina,

pealt vaadates,

osa sain

ja kogesin -

enese aja ja loo,

puudutust,

ise endas,

tundsin.

Kord oli,

kord kogesin,

ära unustanud

seda mina ei ole

ja sellepärast taas

eneses tundsin.

Ülekohus,

hoolimatus,

pole õigust

ega ausust.

Olen kaotaja,

olen ohver -

kes seaks õigluse jalule?

Ära anna alla

ega teist põske

keera ette,

palun võitle,

võitle vale vastu.

Palun karista,

et teo tegija ei pääseks,

ega õigena elada saaks.

Tema ju tegi

Sinule haiget,

oli halb

ja ebaõiglane.

Miks ja kuidas Sa võid -

temale andestada?

Hülga ta,

külma kätte jäta,

eira teda -

ära kunagi unusta

olnut ja tehtut.

Palun, maksa minu eest kätte -

see on lohutus ja pai ajas -

ehk nii leian rahu üles,

kui jalule saab seatud õiglus,

siis võin kergemalt hingata -

hea see võitis halva.

Marianne

26.04.2022.a

Kui Mina ei saa

 

Küllap tead seda ängi,

kui abitult,

vastu klaasi lenneldes,

jääb vabadus

teisele poole

ning jõu võtab tõdemus -

Mina ei saa ...

Millel veel on mõtet,

mida tahtmist teha,

kui on nii,

et ei saa -

see on justkui lõpp,

oleviku ots

ja aja äär -

teed ei ole enam.

Kui usun,

et Mina ei saa,

siis tegelikult -

Mina ei taha.

Mina ise ei taha

olevatel tingimustel

ja kogemiste vältimiseks -

see on ise enese valik

ja kinnitatud otsus,

kuid ometi tundub,

see - saa matus -

teiste pärast ja tõttu.

Iga inimese elus

on olemas teised,

keda EI SAA ära muuta,

on kogemised

mida EI SAA ümber teha,

just nendest lugudest,

võtame enesega ühes -

MINA EI SAA.

Tegelikult ju saab

mingil moel jätkata,

mingil moel teisiti,

kuidagi ja midagi,

ette võtta ja teha -

võimalused on olemas

ja erinevad teed

jätkuvalt alles.

Kuid mida tegin mina?

Robinal tulid otsused,

olukorra lahendused,

kuidas ära lõpetada

olevas kogemine

ja kuidas,

kunagises tulevikus

korraldada,

korduva kogemise

vältimine.

Neist,

kelle pärast,

said vaenlased -

see on veendumus

enese sees -

Hoia eemale,

ole valmis,

enneta,

kontrolli

ja reageeri! -

see on,

tunnetevarjudes

ja ka päevavalguses,

sõja pidamine.

Peatun

ja võtan

ise ennast vastu -

ei ole nii,

et juhtus

ega teise pärast -

see on vaatenurk,

et saaksin olla ohver.

Enese poolt tehtud valikud

ja vastuvõetud otsused

on tegelikult need,

mis viisid mind sinna,

kus olles ja mida tehes

toimus ja kogesin.

Mina ise olen enese lugude autor.

Marianne

25.04.2022.a

Samm, mis viib edasi

 

Kui ei näed teed, mis viib edasi, siis alusta enese harutamisest – loo endast sündivat.

Marianne

23.04.2022.a

Kes ma olen

 

Sõda ei ole mõttetu ega maha visatud aeg, kuigi see on veriselt valus ja ülekohtuselt vägivaldne aeg. Sõda ei lähe iseenesest mööda ega ära. Sõda kestab, kui inimene valib, enese kaitsmiseks, hirmu. Erinevad sõjad on erinevate inimeste hirm erinevates variatsioonides. Sõda on pendel, mille paneb liikuma inimese poolt valitud, hirmust ajendatud või hirmule vastu astuvad, otsused ja teod. Sõda ehk vägivald on jõud, mis on suunatud kellegi või millegi vastu. Sõda kestab, kuni ollakse, kellegi või millegi vastu – inimene on sõjas, kui ta usub, et kusagil ja keegi on tema vaenlane.

Sõda on nende inimeste lahendus, kes ei julge ise endasse vaadata. Need on inimesed, kes usuvad end olevat, kellegi või millegi ohvrid. Võimust ja vahenditest sõltuvalt valib selline inimene sõjaliigi ja suuruse. Inimene valib sõja, et hävitades oma vaenlase, kustutada ära oma hirm.

Sõda on uskumuste küsimus, sest see on aeg, mil inimesed küsivad ise endilt - „Millesse ma usun? Mis on minu tugevus? Millest või kellest saan jõudu? Mis või kes mind aitab?” Kogedes, ehedalt sõja puudutust, kaotab inimene oma turvatunde ehk oma usu, sest ta ei saa aru MIKS - Miks on/oli selline kogemus temale vajalik?

Kui inimene laseb lahti oma hirmust, kas seda sammu aitas astuda uskumine või teadmine? Sõda puudutab inimesi, kellel on aeg leida vastus küsimusele – KES ma olen? See on enese teadvustamine - enesele tähenduse andmine.

 

Inimeste aja loos on sõdadel väga oluline roll - sõja aeg on käes siis,

kui on olemas inimene, kes usub, et ilma sõjata ta ei saaks olla see – KES ma olen,

kui on olemas inimene, kes usub, et ilma sõjata ta peab jääma olema see – KES ma olen,

kui on olemas inimene, kes ootab kedagi, kes ütleks ette või seda märki, mis annaks

talle teada selle – KES ma olen.

Ükskõik, kui uskumatuna või valusana sõjakogemus ka kogeda ei tundu - kõigel ja kõigil on oma aeg, koht ja ülesanne.

Marianne

22.04.2022.a

CUM MANU - Mitmenaisepidaja

 

Erinevate Maade

tähtsad ninad,

poolt või vastu olles,

üksteise järgi

sõna saades,

seisukohti võtavad.

Valjusti räägitakse,

sõnadega tõestatakse,

näpuga näidatakse,

asju ära keelatakse,

hirmuga ähvardatakse,

vihaga vastu astutakse -

Lõpetage ära

see mõttetu sõda!!!!!

Sõda mõttetu ei ole,

sest sõdivad pooled

OMA mõtet omavad -

üks peab sõdima,

sest tahab midagi saada,

teine peab vastu sõdima,

sest temal tuleb

vabana olemise eest võidelda.

Selle loo algus

ei ole tänases päevas -

siin, keelud ja käsud,

soovi ära ei kaota

ega jätkamise vajadust lõpeta.

Riigi Pea

on oma

riigi avalik nägu -

sama energia

elav väljendus.

Tegu on riikide erinevusega,

ea ja vastutuse võtmisega -

ühel pool jonniv laps,

kes peab oma tahtmise saama.

Teisal vanem,

kes targem ja teadvam.

Vastamisi seisavad

hävitav ja lõhkuv

ning vastutav ja korrale kutsuv -

lapse kasvamise jaoks

lugu kestma jääma peaks -

kuid, kas see tähendab,

et lapsel on luba

pähetulevaga jätkata?

Riik, nimega Venemaa,

tahab kätte saada vabaduse,

sest ta on kade -

ta ei taha näha seda,

mida tal endal ei ole,

ega seda,

kuidas tema ise

oma elu ei ela.

Kui laps ei saa seda,

omades mida,

ta saaks ise kogeda,

siis ta teistelt võtab

ja enese omaks teeb.

Kuid, kui ta ei saa endale,

siis teist haavab

või teisele kuuluva

katki teeb -

ta ära lõhub peegli,

millest enese kaotust

valus vaadata.

Venemaa, 

kui riigi, vajadus

on olla õige,

sest ta ei taha

vastutust võtta -

ise ennast,

ikka veel,

vastu võtta.

Riik nimega Venemaa

eitab oma tegusid,

valitud olemisi -

ta ei saaks olla

enese jaoks õige,

kui ta ei valetaks,

ega oma tõde

välja ei mõtleks.

Selle Riigi Pea,

oma sõnades,

maa suureks

ja võimsaks puhub -

see on väline fassaad,

mis maalitud värvidega -

Potjomkini küla.

Riik, nimega Venemaa,

on mitme naise pidaja -

enese nimega nimetades,

ta allutatud maad,

Cum Manu abielu sõlmides,

on enese omaks teinud.

Venemaa -

oma naisi ega lapsi,

ei armasta ega austa,

vaid vahenditena kasutab.

Sõdurid,

kui riigi lapsed

seda teevad,

mida tahavad,

sest neid ei keelata

nende tegusid hukka

ei mõisteta -

nad saavad õiguse.

Pea seisab ja praalib,

ähvardab ja õudusi maalib -

„Olen Sinu Hirm -

karda, murdu,

alla anna,

tahtmised täida!”

Puudutust kogenud maad proovivad lugu lahendada nii nagu oleks teisel pool joont adekvaatne ja vastutust võttev täiskasvanu, kuid tegu on jonniva ja oma tahtmiste täitumist ootava lapsega.

Sõda kestab, sest tegemist on erinevates vanuseastmes olevate riikide kasvamise looga - ühise konstellatsiooniga. Erinevate Riikide Peade, kui oma riigi nägude, ülesanne on, olnud ja olevas ajas tehtud ning tehtavate tegude ja valitud sammude eest vastutuse, kui ise enda vastu võtmisega.

Marianne

21.04.2022.a

Kahetsus

 

Me koos olime,

kõrvu seisime,

siis mõistsin -

mujal olla soovisid -

meie ühine hetk

oli kaotus Sinule.

Kui kogesin,

et minuga ühes

ei olnud Sul hea,

siis ma tahtsin

Sinule meeldida.

Et tõsta enese väärtust,

siis endale kuuluvat näitasin,

et köidaksin,

siis ise ennast jagasin,

pingutasin,

et olla õige,

ennast vajalikuks tegin,

olin vaikne

ja jalust ära,

lobisesin,

et tühjus saaks täidetud.

Ma ei mõistnud,

et kui ise olid valinud

ja minuga nõustunud,

siis MIKS

ma Sinule ei meeldinud?

Miks enam ma ei olnud

Sinu jaoks väärtus?

Miks ühes oldud aeg

ei olnud kingitus?

Ise ennast hülgasin,

kui Sinu jaoks

ise ennast lõin -

kuulasin ja jälgisin,

meeldida püüdsin -

kõik endast andsin.

Sellest tava sündis,

kaasas harjumus kõndis -

olema pean väärtus,

suutma meeldida,

olema õige,

et ühes olija,

ühes olemist,

ei kahetseks.

Sündis uskumus -

minust ei piisa,

ühes olemise eest

tuleb maksta -

pidin leidma tasu,

mis hoiaks

teise inimese

minu elus alles.

Ühes olles,

tajudes teises kahetsust,

kogen hülgamist -

uue võimaluse korral

mind ei oleks valitud.

Marianne

20.04.2022.a

Ühes - ühe supi sees

 

On selge see,

et ma ei pahanda

lume ega vihmaga,

ei põhja põuda

ega tuult siuna -

sellel tegevusel

puudub mõte.

On nii nagu on,

elu elan

ja loodus on

nii nagu see on.

Kuid inimesed,

need inimesed,

on teised -

nende huvitavad teod

ning olemised

mind häirivad

ja tundeid

väljendama saavad.

Siis,

kui on kasutada võimalus -

inimesi saaksin

peatada tegemast,

takistada olemast -

seega ei oleks

soovimatuid tundeid

ega vale kogemist.

Kuid siis,

kui ei ole võimalust,

kui ei ole suutlikust

ega jõudu suuremat,

siis olen seotud.

Seotuna tunnen,

vastu ja pihta,

puutuvaid puudutusi,

tõkkeid ja häirimisi.

See ongi see,

mis oma enese

rahu sees

olla ei lase,

sest ühes olles,

ühes ja sellessamas

kohas ja ajas - 

koos oleme ühes jamas -

supi sees,

kui tunnete keemias,

teineteise vastu põrkumas.

Marianne

19.04.2022.a

Sõnade pidavus

 

Välja öeldud või kirjapandud sõnad ei ole absoluutne ega igavene tõde. See, millisena ja kuidas neid kuuldakse, loetakse ning tõlgendatakse, sõltub lugeja või kuulaja poolt, sellel ajahetkel, valitud vaatenurgast.

Marianne

14.04.2022.a

Isiklikult võetud lood

 

Kas Sina oled valmis, ausalt ise endale, vastama, kui mitu korda päevas Sina oled ametis, iseenese sees, iseenda tunnete maha surumisega? Oskad Sa üldse öelda, kui sageli valid Sina tegeleda oma tunnete eest põgenemisega, nende eiramisega, kustutamise püüdega? Kas Sa paned oma sellist tegevust tähele?

See on tegevus, millega oled omal moel ära harjunud ja see on saanud Sinu igapäevase elu osaks, sest Sa justkui pead seda tegema, kui lugu ei puuduta ainult Sind, vaid veel kedagi teist – küsimus on just tolle teise poolt valitud enese väljenduses. Teine teeb ja on ning Sina, sealsamas kõrval, koged eneses tunnet, mida oled otsustanud varjata, ära kustutada või välja vahetada, kuid see ei õnnestu – tunne tuleb ikka ja jälle tagasi, sest Sina ei kohtu oma tundega, vaid reageerid sellele vastu.

Kuidas saab üks lugu tõusta teemaks, kui on ju olemas sõnad ja seega saaksid Sa ennast väljendada – öelda ära selle, mida tunned. Sind takistab hirm - Sina ei saa sellele teisele öelda seda, mis Sind häirib, sest kardad vastust. Võib-olla oled küll öelnud, kuid see ei ole lugenud – lugu ei ole lahenenud. Kuna Sina ei saa teist inimest ära muuta – tema on enese poolt valitud väljendus, siis usud endas ja veenad ise ennast, et Sina oled see, kes peab oma tunnet eitama ja see tähendab, et Sina ei tohi tunda. Just selle tõttu, põhjendad ise endale, miks teisel on õigus valida oma käitumine/ väljendumine, kuid Sinul seda ei ole.

„Mina ei saa! Mina ei tohi! Mina pean!” - keelad ise endal tunda, kuigi võiksid samal ajal ise ennast aktsepteerida. Sõnadega – Pean/ Pead – surud, justkui teise pärast, ise ennast alla. Lahendusena, proovid ise ennast kontrollida, et Sina ei reageeriks valesti st, et tunne välja ei paistaks. Selle tunde, mida tunda ei tohi st ei saa, vahetad teise tunde vastu välja – vaikid solvunult, tunned pahameelt, jonnid sõnades ja tegudes jne. Väljendad ise ennast välja, sest tegu on ebaõiglase olukorraga - teisel on õigus ja vabadus valida ning olla nii nagu ta valib olla. Sama on ka Sinul.

Enese ebaõnnestuv kontrollimine – enesele liiga tegemine – viib vastumeelsuseni teisega koos olemise ees. Teine on justkui vaenlane, kelle pärast Sina ise, teed iseendale liiga. Teisal, selleks, et vältida teise „huvitava” väljenduse kogemist, tõttad ette ära siluma, muutma ise enda tegevust ja olemist. Sellel hetkel, kui teine väljendub, leiad iseendale teise tegevuse ja koha – väldid aktiivset olukorda, kuid tunne on tuntav nii nagu oleksid teise kõrval kogemas.

Miks Sa ei väljenda enese tunnet? Lihtne vastus – Sina kardad vastust, mis näitaks selgelt, et teine ei arvesta Sinuga – Sinust ei hoolita. Oled kogenud, et teine teeb edasi või mossitab ja pahandab, sõnade ja tegudega, vastu, sest Sinul ei ole õigust teda keelata. Oled kogenud, et teine võtab lugu isiklikult ja reageerib oma tunnetega – kui ta ei sobi sellisena nagu on, siis usub ta end olevat, enese uskumuse järgi, – vale, paha jne - kuid teine ei taha selline olla. Kardad kohata sõda, kui Sinu sõnu, isiklikult võttes, tõlgendab teine, et tema ei tohi olla tema ja seega, kogedes ebaõiglust, astub Sinule vastu.

Kogetav pahameeletorm on tolle teise vastu meel, et tema peab, kellegi teise pärast, ise ennast kontrollima hakkama. Mõtlema ette ja valima enese väljendust, kuid seda tehes kaotama oma vabaduse. Seega astub ta, tunnetega sõdides, Sinule vastu või jätkab väljakutsuvalt oma tegevust, sest tema ise on iseendale tähtsam, kui see, kuidas keegi teine ennast tema kõrval tunneb.

Sina koged abitust ja väiksust ning tundeid, mis segavad olemist. Kuid, kui Sina tunned, siis on see Sinu teema ja seega üritad Sina ennast ümber muuta, sest teisel on ju õigus isikuvabadusele. Kuid oma tunde mahasurumisega – ehk käsuga - lõpetada tundmine - võtad ise endalt vabaduse. Teine ei vali muutust, sest temale ei ole seda vaja. Temal on harjumus, vajadus või soov, millest ta ei loobu ja seega ta ei hooli sellest, kuidas temaga koos olemine/ elamine teisele kogeda on.

Ärge võtke isiklikult, see tähendab – ärge sõdige tunnetega teine teisele vastu. Kas peab või ei pea arvestama? Kui tähtis on teise põhjendus? Kumb on tähtsam? Kas soov on põhjendatud? Kust üldse jookseb piir, mis märgib arvestamise ja mittearvestamise vahe? Kui oluline on teise inimese heaolu enese kõrval? Kui kaua peab taluma, kuna teine ei taha teistmoodi olemist valida? Kumb pool on see, kes peab ennast muutma? Mitte kumbki ei pea – väljenduse valik on valiku võimalus.

Oma kogemise saab sõnadega välja öelda, sest teise väljendus, ühises ruumis, on teise valik, kuidas väljenduda. Kõik ei olegi sobiv ega teisi arvestav. Teisel on õigus teada ja seejärel valida – võtta vastutus iseenda väljenduse tagajärgede eest. Sinul endal on õigus öelda ja võtta vastutus iseenda sammu ees. Teist ei saa ära muuta, kuid saab välja öelda selle, mis häirib, sest see toimub ühises ruumis ja seeläbi on mõlemal õigustatud ootus, et teineteisega arvestatakse. Ühises ruumis ei ole iga sõna ega väljendus hea. Vastukarva tegevus ei ole ühes olemist hoidev ega suhet toetav.

Tunde mahasurumise, ära keelamise, ära kustutamise mõttekeerdkäike järgides, oled solvunud iseenda peale, sest Sinu tegevus kannab endas sõnumit – teine on tähtsam ja olulisem, kui Sina ise oled ja seega, võtad teise olemist isiklikult ka siis, kui Sa ei ütle sõnadega välja seda, mida endas tunned ning ka siis, kui koged vastu astuvat reageeringut. Ütlemata jättes ei anna Sa teisele võimalust valida ega teadmist, et ta on vastutav iseenda väljendusvalikute eest. Öeldes, austad iseennast, ei sunni ise ennast olukorraga leppima ega enesele kaitsvat tunnet appi valima. 

PS Kui Sinus on tunne – vali kohtumine oma tundega.

Marianne

13.04.2022.a

Saamise saamatus

 

Miks veel ei ole?

Miks veel ei tule?

Noh, kas saab või ei saa!

Selle jaoks,

et oma tundeid vältida

tuleb ise ennast aidata

ja seega pean saama,

kuni veel ei ole saanud!

Olen avaldanud soovi,

olen tahtnud muutust,

olen küsinud saamist -

olen hämmingus,

et kohe ei ole tulnudki,

et kohe ei ole saanud olemagi.

Kasvab kannatamatus,

närib kärsitus,

levib rahutus -

selle taga on hirm,

mis suurenemas 

iga sekundiga -

mina ei saagi,

jään ilma,

ei suuda õnnestuda.

Kas ma küsisin valesti,

kas ma tegin, kuidagi teisiti,

kas saaksin vahetada,

tagant kiirustada,

vajadusel ära parandada?

Kohe peab olemas olema,

sest kohe pean saama,

sest kohe tahan kogeda -

kui lõpuks olen kogenud,

alles siis olen omanud -

enese meel ja tahe

kiiremini liiguvad,

kui sammud saavad astutud.

Olen tahtnud,

kohe väga tahtnud,

kuid, mida mina ise,

tahtmise täitumise

jaoks olen teinud,

millised sammud

reaalselt astunud,

et saaks olema

päris päriselt -

ja saaksingi ise kogeda?

Marianne

12.04.2022.a

Tunde asendamine

 

On minule see

üsna harjumuspärane,

et olen valmis,

vastu regeerides Sinule,

koheselt tegutsema,

et tasandada, päästa,

ümber suunata -

kuid seda tehes,

püüan vaigistades,

takistada Sind

oma tunnet tundmast.

Sina, täis kasvamise jaoks,

vajad hoopiski

oma enese aega ja kohta,

kus oma tunnet kohates,

olla temaga ühes -

proovida, et maitsta

ning seejärel

ise otsustada,

kas tahad või ei taha

alles ja eneses hoida

või oled valmis

lahti temast laskma.

Sina harjusid ära sellega,

et mina reageerisin

ja teise tunde

asemele andsin -

lohutasin või riidlesin,

kohest vaikust nõudsin

või asendust pakkusin -

minu tegevuse peale

Sina vaatenurga ära vahetasid.

Saad olla vihane,

minu vastu,

saad olla ohvrina,

minu pärast,

saad uue mängukanni,

minu süütundest,

saad kasutada jonni,

minu vastupanu murdmiseks -

see tähendab,

et tähelepanu teisale juhtides,

said voolusängi,

millesse suunata ise ennast.

Sina ise valisid

oma tunde,

kui lahenduse

ise enese jaoks,

kuid mina olin see,

kes vahele segades,

loo muutis sogaseks.

Hiljem,

omi tundeid tundes,

jääd ootama

ja vajama,

midagi või kedagi teist,

kui lülitit,

kes Sinu olemise

ära muudaks.

Asendatud tunne

ei ole otsus,

mis tehtud enese vaikuses -

vaid reageerides,

vastusena reageeringule -

loed, kellegi või millegi teise,

oma enese tunde autoriks.

Sina otsid,

välisest Maailmast,

tõuget, kui juhatust,

enese olemise suunamist -

lahkelt abi annavad

inimesed, kes vastu reageerivad

ja lahenduse majja toovad

nii mitmedki asjad.

Lohutust saad söögist,

heaolutunde uuest lelust,

vaigistuse televiisorist

mõtete kaotuse telefonist,

pinge vabanemise enese rahuldamisest,

unustuse kurgust alla voolavast,

rahustamise välja puhutavast suitsusõõmust.

Õpisid kogemusest,

et saada see,

mis tuleb pärast,

on vaja olla see 

või teha seda,

millele reageerib keegi teine.

Sellise lahenduse valinuna,

ei kohtu oma tundega Sina,

vaid vaigistades oma tunde,

välja vahetades selle,

annad enesele asenduse -

uut tunnet valides

jääb vastutus

kellelegi teisele.

Marianne

11.04.2022.a