See inimene, kes on olnud osa vaimset/ füüsilist vägivalda kasutavast keskkonnast, kes on osalenud vaimset/ füüsilist vägivalda kasutavas suhtes, kelle jaoks oleks vaimne/ füüsiline vägivald endiselt tema elu osa, kui ta jätkaks selles keskkonnas/ suhtluses osalemist. Sellel inimesel on vaja läbi töötada olnu – enesega toimunu/ enese poolt kogetu/ enesel kasutusel olnud mustrid/ iseenda tunded ja lahutada enese osa teiste omast ning luua, enese jaoks, uus normaalsus – see Mina olemine ja keskkond, mille poole ta teadlikult püüdleb ja enesele reaalsuseks seab.
Elamine vägivaldses keskkonnas/ osalemine vägivaldses suhtes oli selle inimese vahetu reaalsus, kuid see reaalsus ei olnud kunagi ega kuidagi tema normaalsus, kuigi talle võis nii näida või seda, talle, sellisena esitleti – see inimene, kes õpib iseendana olema ja tunnustama enese väärtust – harjutab uuel moel elamist, valides ise endale väärtushinnangud, keskkonna ja inimesed, kellega koos on võimalik see normaalsus, mis on enesest lähtuv ja enesele oluline – tema enda normaalne reaalsus.
Tulles kusagilt ja olles teel, kuhugi, on inimesel kaasas enese möödunu - teda seovad rollid ja mälestused – temas on olemas möödunu Mina ja oleva aja Mina ja ennast uuena formuleeriv Mina. Seesama inimene võib ja saab põrkuda kokku vana ajaga – tema loo teine/ teised osalised elavad endiselt Maailmas ja mingitel asjaoludel võivad nende teed ristuda või seljataha jäänud möödunust mõni sõnum või telefonikõne saabuda. Teda võidakse üles otsida ja teda võidakse püüda kombata ning vanasse mängu haarata. See tähendab, et tal tuleb enesega eel töö ära teha – läbi mõelda, et selgelt välja öelda – Minu piirid paiknevad siin ja seisnevad selles - Mina olen see ja selline – Mina valin sel moel – Minu väärtushinnangud on sellised.
Enesest mitte teadlik aeg tähendas, et inimene sukeldus sisse, kui olukord aset leidis või situatsioon teda osalema tõmbas – ta reageeris olevale ja toimis vahetult – ta ei olnud planeerinud ega paika pannud, mil moel ja kuidas – ta elas nii nagu tema osaks sai. See tähendas kogemusi, mida ei olnud hea kogeda ega mäletada – ta ei suutnud viia ennast enesele vajamineva/ soovitud iseendaga ühte – ta valis vanast – harjumuspärast või proovis ka uut, mis veel ei kandnud, sest seda ei olnud välja töötatud ega läbi harjutatud.
Kahjuks või õnneks ei saa õppetunde vabalt ja piiramatult valida – järgmise proovini võib minna aega või seda ei pruugi saabudagi – inimese jaoks vajaminevat lava valmis ei seata ja osalised vastaspartnerite rolle kandma ei hakka – materjal on inimese sees ja inimene ise teeb endaga tööd – kõik toimub vahetult ja konkreetselt enese sees.
See teekond, uue reaalse normaalsuseni, tähendab ka seletamatut ärevust tagataustal – inimesel on alateadlik hirm, et talle helistatakse või saadetakse sõnum – temaga luuakse kontakt, kuid ei sellepärast, et oleks temale mõeldud ja temaga suhelda soovitud, vaid hoopis millegi muu pärast – info, küsimus, asjakohatu huvi, kellegi teise poole püüdlemine.
Selline kontakt tähendab inimesele, kes soovib pooleli jäänud loo lahendamist ja enesega seotud suhtluses iseendale pidava pinna tagamist ja selgeid piire, narrimisena – see on ilma jäämine olulisest - vajaminevast rahust – avatud ja vabast ühes olemisest.
Inimene, kes on teekonnal, tahab tähelepanu enesega seotud teemale, kuid sellele ei ole kohta ega aega – kontakti võtja eirab seda soovi. Inimene kogeb enese piiratust - tema tahab suhtlust, kuid ei sel moel – tema ei ole kaugust hoidva, kuid toimiva suhteni kõndinud. Tema tahab, et temaga seotud suhte olulisus ja tervis on suhtlemise alus - siis alles tuleb muu – mitte, et võeti ühendust ja sellepärast peab teise mänguga kaasa minema – rääkima nii nagu möödunust alles jäänud ja olevas kestvat teemat ei olekski. Teisel ei näi olevat, kuid temal on.
Uut normaalsust loovale inimesele on mõistetamatu - Kuidas mina saan olla oluline, kui see, mis ja kuidas on minule oluline, ei ole seda teisele? Sel moel ei saa seda väitvad sõnad tõesed olla, sest armastust ja hoidmist ei ole, kui inimesele, kui inimesele, öeldakse EI ja selgitust otsiva küsimuse peale väidetakse, et inimene ise ei mõista ega saa aru, kui temasse hästi suhtutakse ja temaga suhelda tahetakse.
Selline teguviis on üks vaimse vägivalla vormidest - inimesele antakse lootust, et tema vajadus, armastuse ja hoidmise järele, täidetakse - teda proovitakse panna uskuma, et tõde on sõnades, kuid ei reaalsetes tegudes. Teda proovitakse teisele õigel moel tähelepanu pöörama panna - tegelikkuses on kontakti võtmise ja sõnade lausumise põhjuseks see, et teise on vajadus konkreetse tähelepanu ja enesele vajaliku rolli ning sellisena väljenduse järele.
Tõde - sel moel teostatud suhtluses ei ole inimesele, kui Inimesele, kohta – see on rollis olemise võimalus, kuid ei enamat – inimest õngitsetakse rollisööta alla neelama ja möödunus toimunud mängus jätkama – Agressiivse Ohver/Päästja ja Süüdlase mängus peab vajalikul määral osalisi olema ja need osalised peavad enesele jäetud/ võetud rollis osalema.
Konksu allaneelanud, armastuse ja hoidmise näljas, inimene püüab enesele lubatu poole ka siis, kui talle näidati selle olemas olemist, kuid temale seda ei anta - ikka ja jälle leitakse mingi süü, miks ta seda väärt ega väljateeninud ei ole - kuid ta saaks seda kogeda, kui ta oleks teis(t)e mängija(te) meelest õige.
Selline reaalsus ei ole normaalsus - see ei ole koht, milles oodata seda, mida olemas ei ole ja anda ei kavatseta - selles mängus ei ole armastavale ja hoidvale tegelikkusele kohta - see on mäng konkreetse olemise ja tähelepanu nimel - inimene on seal ja selles vahendiks, kellegi teise huvides.
Sellistele kontakti võtmistele EI ütlemine saab vägivaldset suhet ja seotust mitte valivale inimesele reaalseks normaalsuseks - see on enese teadlikkuse ja selguse teekond, mis ei ole ülekohus, vaid enese heaolu eest vastutava inimese täiesti mõistlik ja loogiline valik.
Marianne
28.09.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar