teisipäev, 31. august 2021

Inimene sõltlasena aseainete Maailmas


 

Sinu elus on olnud ning on asju ja tegevusi, mis käivitavad Sinu sees tugevaid reaktsioone, samuti leidub seal inimesi, kellega ühes olemine ei loo alati enamat. Nende asjade, tegevuste, inimestega seoses tunned Sa enese sees hirmu – kardad kaotada, midagi või kedagi – kardad jääda millestki ilma. Sellise olukorra kogemine ei tee Sinust paremat, sest see ei ole hea olemine. Sa tunned ja kasutad ennast vihasena, ärritununa, relvana, ohvrina, allaandjana – need ja paljud teised võimalused on Sinu erinevad lahendused, kuidas vältida selle tõeks saamist, mida Sa kardad juhtuvat.

Sinu elus on olnud väga palju selliseid hetki, mil oli võimalus kohtuda oma tundega, olla selle sees, elada see, läbi astudes, läbi ja lasta seejärel oma tundest lahti – see oleks olnud lihtsalt üks kogemus teel, oma elu maitsmine – oma tundele nime andmine. Kuid Sina ei kasutanud oma võimalust olla vaba, vaid õpitud lahendust, millega sidusid ennast tunde külge kinni.

Sinust on saanud sõltlane - Sinul on aseainete sõltuvus. Aseained on ained, mis kustutavad näiliselt midagi ära. Nende asjade omamine/ tarbimine, tegevuste sooritamine, vajalike inimeste õige tähelepanu ja nendega seonduv materiaalne/ hüvede/ vajalike tunnete maailm, vaigistavad soovimatu tunde. Oled sõltuvuses, sest vajad midagi, millega asendada nö halb nö heaga.

Kui olid veel väike ja kukkusid ning said haiget, siis jagati Sinule lohutust. Kui kaotasid midagi ära, tegid katki või jäid hoopiski millestki ilma. siis anti lohutuseks, kuid tegelikult tunnete vaigistamiseks - aseaine. Sellesama mudeli võtsid Sa oma kasvatajatelt üle - kui hiljem, suuremana, kogesid tundmatu, kuid hirmutava tunde puudutust ja kartsid seda tunnet enese sees, siis andsid lohutuseks aseaine – selle, mis oli võimalik. Lohutuste ja aseainete maailmas ei õppinud Sa oma tunnetega kohtuma – Sina ise jätsid oma õppetunnid kõrvale. Tunded ei kadunud ära, need kõndisid kaasas ja igal pinnale kerkimise hetkel vajasid taas lohutust – oma aseainet.

Sõltlasena Sa müüd ise ennast, et tagada enesele vajaminev. Sina võitled enese eest, et saada enda kätte see, mis peab olema Sinu. Kui vaja, siis kavaldad, varastad, petad, lööd, valetad – sõjas on kõik lubatud. Sõltlasena oled Sa sõjas. Aseaine vajadus teeb sõgedaks, pimedaks, tundetuks. Sõltlasena on Sinu ainus eesmärk see, mille Sina ise endale andnud oled - on vaja täita oma vajadus – see on elutähtis ülesanne. Vahet ei ole, millise aseaine lõksu Sa jäänud oled, kas see on aine - söök, jook, ravim, narkootikum jne, tegevus – seksimine, sport, filmid, autosõit jne, inimene - kelle olemas olemine või läbi, kelle saad vajamineva – need kõik on erinevad vahendid, mille omamine/ tarbimine tagab vajamineva, kuid tegelikkuses asendamise.

Küsi eneselt - Kas omamine/ kogemine teevad Sind paremaks? Miks Sa tegelikult valid enesele seda, mis ei loo Sinus endas enamat? Miks Sina ei taha lahti lasta aseainest? Mida aseaine saab Sinule anda? Mida aseaine Sinuga tegelikult teeb? Mida ja kui palju oled Sa valmis maksma, et tagada saamine ja omamine? 

Teadvusta, et aseainet tarbides/ omades rahuldad nälga, kuid ei leia rahuldust – aseainega ei saa ennast täita. Selline tegevus on Sinu vahetuskaup – kui Sina ei saa soovitut, siis annad asenduse - Sina saad anda selle, mida on anda, kui vajad. Kui alguses oli hirm, sest Sa ei teadnud, miks Sa tunned ja kuidas enam mitte tunda, siis aseainetest sõltuvusse sattununa oled muutunud masinaks - käivitud ja reageerid, tarbides vaigistad. Rahu ega vabadust ei saabu, sest oled tegevuses vajamineva omamise ja laovarude täiendamisega ning kõigele lisaks on erinevatel aseainetel huvitavalt erinevad tagajärjed.


Marianne

31.08.2021.a

reede, 27. august 2021

Sõnade mõte - Räägid teisele, kuid tegelikult iseendale

 


Vahel tunned pärast vestlusi ennast väsinuna ja tühjana, kasutasid küllaga sõnu, erinevaid värve ja enese jõudu, kuid ei suutnud ära tõestada, edasi viia, ära lõpetada. Jalad jäid kinni sinna, kus olid olnud – lahti ei saanud ja lendu ei pääsenud. Jäi järele väsimus, liiga liigutanud suu ja ületöötanud näolihased – hoolimata jõu koondamisest ja keskendumisest, pingutus ei viinud lugu edasi.

Kui teine, küsis – Mida tahad öelda, mis on sõnade mõte? - siis said vihaseks. Teise sõnad ärritasid – Kuidas ta aru ei saa, miks ta ei mõista? - pingutasid veel, näitasid sõnadega ette. Rääkisid sellest, mida tundsid, näitasid ära olnud ajas olevat teed – seda, millepärast ennast selliselt tundsid. Kuid ei öelnud välja seda, mis oli peidus selle all, mida sõnadega väljendasid. Ise ei mõelnud, mida mõtlesid, kui ütlesid. Rääkisid kaudselt, värvidega illustreerivad pildid maalisid. Sa muudkui rääkisid ja rääkisid, sest sõnade taga oli mõte, kuid see kadus sõnade tulvas. 

Sõnad mulisesid, neist sai vaht ja lõpuks praht. Mõtted olid ja läksid lendu, kuid seda põhjust, miks sai kõneldud, ei saanud välja öeldud. Ei peatunud ega endalt küsinud – mis on see, mis sunnib tagant, ütlema ja endast kuhjaga välja valama seda, mida tunned ja mida ei tunne, mida tahad ja mida ei taha. Ise ei saanud iseendast aru ja seega ei selginenud – jäi eneselegi mõistmatuks see, milline ja milles oli jutu iva. Rääkisid teisele, kuid tegelikult iseendale – vajasid selgust - ise enda mõistmist - kuid, kuidas saab kuulaja mõista, kui rääkija ise endast aru ei saa ...


Marianne

27.08.2021.a

neljapäev, 26. august 2021

Sõltuvus on inimese nõrkus

 



67-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/94414825/soltuvus-on-inimese-norkus

Suhted, mis ei tee inimest paremaks, on sõltuvussuhted. Nendes olles ta ei vali olla helgem – kõrgemas sageduses. Sõltuvussuhtes olles, inimene justkui ei saa olla parim võimalik, sest tema sees on vastamisi seisvad tunded – mingil põhjusel ta vajab seda suhet, kuid mingil põhjusel ta ei taha sellist suhet. Ometi hoiavad inimesed selliseid suhteid alles, sest nad tunnevad hirmu vajaminevast ilmajäämise ees. Säilitatakse sõpru, kaaslasi, abielu, püütakse meeldida oma vanematele, lastele ning sugulastele ja nii seistaksegi sageli küsimuse ees, kuidas suuta olla helge sellega, keda tegelikult ei valiks, kui ei oleks nii nagu on.

Inimene vihkab enese nõrkust olla sõltuv ja põlgab enese hirmu seista üksinda. Inimene vihkab olukordi, millesse ta on lõksu jäänud ning temas kasvav viha pöördub vastas seisja poole ja tolle vastu, sest just too on süüdi selles, et inimesel on halb olla – too teine ei ole inimese jaoks sobiv ega õige. Nii väga tahetaks, suhtes olijate vaheline, õhk selgeks ja hingatavaks klaarida, kuid ei saada – inimene ise ei luba enesele seda teha. Inimesega käib kaasas vanarahva tarkus - Vanasse kaevu ei sülitata, kui uut ei ole veel olemas. Nii kantakse oma elus kaasas koormana suhet, milles peab näima, tegema, olema ja andma nii, et püsiks alles see, mida tegelikult ei taheta, kuid, mis annab inimesele selle, mida ta vajab.

Enesele vajamineva säilitamine sunnib inimest olema sellisena, kes ta tegelikult ei ole ega taha olla. Sõltuvusuhetes ei olda iseendana. Ollakse kui laval ja mängitakse valitud rollilahenduses – see ei ole vaba olemine, sest inimene loob ennast teise jaoks ja teisele näitamise pärast. Inimene ei luba enesele olla vaba, sest sellise olemise tulemus on ettearvamatu – suhe ei pruugi vastu pidada inimesele, kui iseenda väljendusele.

Sõltuvussuhte valinud inimene on iseendana luku taga, kuid see on vägivald enese vastu. Inimesest saab ülekohtu käes kannatav ohver. Süüdlaseks jääb suhte teine pool, sest tolle teise pärast kogu see näitemäng ju käib. Vabana olemise jaoks peaks inimene olema vaba, kuid vabadust ei saa ta enesele lubada, sest inimene kardab kaotada vajaminevat, kuid vajaminev tähendab teist inimest ja kui see teine inimene ise ei ole „õige”, siis just sellepärast peabki suhtest sõltuv olema vale st inimene ei saa olla vaba – see on suletud ring.

Suhtes olles tuleks eneselt küsida – kas suhtes olles kardetakse midagi kaotada. Kui kardetakse kaotada teist inimest st temaga seonduvat, siis ollaksegi sõltuvussuhtes. Sõltuvussuhtes olev inimene ei usu olevat oma elu looja, sest ta näeb ise ennast ja teist vahenditena. Kartes endale vajaminevast ilmajäämist ei näe inimene iseennast kunagi tervikuna. Seega just teise olemas olemine ja/ või olemisest tulenev lisaväärtus on vajalik selle jaoks, et inimene saaks tunda ennast tervikuna. Inimene ei näe ennast tervikuna, sest ta on osa enesest andnud hirmule – hirmu kodu on inimese sees. Olles ise tervikuna ei ole inimesel põhjust tunda hirmu kaotada läbi teise tulev/ saadav – temale ei ole seda vaja. Sõltuvussuhe on õppetund, mida inimene ei taha läbida – ta ei julge suhtest lahti lasta ja seista üksinda st iseendana, ta ei taha jätta vajaminevat vastuvõtmata ja luua iseendast iseendale – sõltuvussuhtes olev inimene ei väärtusta ega austa enese loomingut – ise ennast.


Marianne

26.08.2021.a

kolmapäev, 25. august 2021

Siira huvi enese vastu tõkestab iseenda hirm

 



Tunneme huvi välise ja suure Maailma vastu, kuid see avastusretk, millised me ise oleme, on tõkestatud häbi, süütunde, ärevuse, hirmuga – Mida ma enese sees peidan? Mida minuna – sellisena olemine tähendab? See ei ole huvitatud huvi, vaid asjaosalise subjektiivsus – millise hinnangu peame leitud tulemusele andma, kas olema aus, ütlema läbi lillede või salgama maha. Milline on õige otsus, millisel on vähem valesid tagajärgi?

Ise ennast uurides tõuseb hulk küsimusi - Kas ja kui olen, siis, mida see tähendab – kas olemine määrab olema? Miks olen? Kuidas mitte olla sellisena nagu olen? Kuidas suuta/ osata olla õige – see õige, milline peaksin mingil põhjusel olema? Kuidas varjata teiste eest ära see, mida enese seest leidsin? Inimesel puudub julgus olla aus, olla ehe, olla iseendana – ta on iseenda ja teiste tunnetega kõrvetada saanud.

Iseendaga koos olles ja elades tahame ise ennast muuta, kujundada, varjata – sellest saab võitlus ja planeeritud käitumine, mustrid ja eitused – kontrollitud ja peale sunnitud käitumine. Seda tehes puudub austus enese vastu. Leitud kõrvalepõiked „normaalsusest” võtavad julguse enese sisse ja veelgi lähemale astuda. Paneme käed kõrvadele ja silmad kinni – sulgeme ise ennast iseenda eest. Kui ei näe, siis ei ole, sest seda, mida ei tea, seda ei ole olemas ja nii võime kergemalt hingata – mina ei ole. Kuid inimesena tahame/ ei taha, vajame/ ei vaja, oleme puuduses ja ülekülluses – tunneme tundeid ja reageerime tunnetega. Avaneme tahtmatult ja tahtlikult – kasutame ise ennast relvana, objektina, vahendina, sest võtame ise ennast ja teisi isiklikult.

Kuidas olla enese vastu austav ja siiralt ning toetavalt huvitunud enesena olemisest – Vau, mida ma tegin, kuidas valisin teha ja öelda! – See on nii lahe, milline mina olen! Kuidas olla heatahtlik, toetav ja naerusuine, kui oma elu elamine ei olegi kuiv ja eksimusi karistav eksam? Kuidas lubada olla sellisel iseendal nagu oleme, olevas hetkes sellisena olemas? Austus ja armastus oleva vastu – vastu võtmine sellisena nagu olev on – see ei ole halb ega hea – ollakse olemas iseendana. Vaatenurga vahetus vahetab vaatamise vaatenurga - valitud nurgast tulenevate järelduste tegemise ja hinnangute andmise. Mis see on, mille inimene kaotab, kui ta valib olla iseendana? Inimene kardab enese sees üles ärkavaid ning tuntavalt iseenda vastu põrkavaid ja pihta tulevaid tundeid - inimene kardab iseenda tundeid - olla vale tundena.


Marianne

25.08.2021.a

teisipäev, 24. august 2021

Aja hambad

 


Aja hambad purevad,

lausa nähtavalt järavad -

ajaga kaasas olev

mureneb ja laguneb,

tükkideks pudeneb

ja aja lõppedes,

maha jääb musta mullana

või aevastama ajava tolmuna.


Vaikselt ja märkamatult

algab lagunemise algus -

olev saab ilusa värvuse -

erinevais värvitoonides

samblarohelist,

roostekarva vaske

pronksjat oranzi -

aja paatina on hinnaline.


Vanaduse halluses

värvid tuhmuvad,

kunagine tugevus

aja kadudes

läheb kaotsi.


Aja jälgede haprus -

ettevaatamatu liigutus,

vihmavee valing,

jäise lume raskus,

tuulehoo tormakus -

oli, enam ei ole -

aeg ajast sai jagu -

tuleb tuul ja jäljed pühib.


Marianne


24.08.2021.a

esmaspäev, 23. august 2021

Elul ei ole peatust

 


Elul ei ole peatust – see algab, jätkub, kestab ja lõppeb. Inimese elu on aeg erinevate numbrite vahel. Inimese aeg on piiratud – see ei kesta igavesti. Vahel pöörleb inimene kui orav rattas ja näib, et tema ise ei saa valida, millal tema ise valiks astuda või peatuda. Kuna inimeste Maailmas on ajad paika pandud, siis need – kinni pandud ajad - lükkavad inimest astuma, tegutsema või sunnivad paigale. Inimese elu aeg on saanud piirid – puudub vabadus, ajatu hetk enese jaoks. Ajapuuduses elav inimene alustab oma järgmise sammu tegemist hetkel, mil selle tegemise aeg on tegelikult juba läbi saanud.

Inimese elus puudub vabadus – olemine – sest täidetakse tühjust – aega sinnamaani, kuni algab või lõppeb järgmine ajatähis. Oodatakse, et olev saaks läbi või järgmine alguse. Ajaga hädas olev inimene on tegevuses – aja täitmisega, aja ootamisega – tema teel on stopperid, mis näitavad alustamise ja lõpetamise hetke ega jäta valikuvabadusi. Ollakse teel, mis on nähtavalt märgitud juba ette. Ajatähistega tähistatud teel kõndides kontrollitakse aega ja iseennast. Aja kaotanud inimesel ei näi kunagi aega jätkuvat – enese aega ei ole enese jaoks olemas.

Inimene ei saa olla rahus – temas ei ole rahu, sest ta ei tohi unustada, kui kaua aegade vahe või vahede vahele jääv aeg kestab. Ta ei saa st ei tohi tagajärgede hirmus unustada asju, mida ja millal ta peab ära tegema ning just see võtabki olemise vabaduse. Inimene peab ise ennast kontrollima, et tema peab piiratud aegadest kinni. Inimene ei saa lubada enesele kaotada ajataju – aja pikkust ja selle üürikest hetke. Ta peab jõudma kohale, olema kohal ja minema ära õigeaegselt. Tal tuleb jätkuvalt arvestada ja arvutada. Sobituda ja sobitada iseennast aega – see ei ole loomulik, vaid vägivaldne, kuid inimene on osa ja seega terviku toimimisest sõltuv – reeglid, kohustused ja hulk erinevaid kellaaegu.

Hetkel, mil inimene mõistab, et ta on kaotanud oma aja – see sai läbi elatud ja seega ära kulutatud, haarab inimest kurbus ja ta tunneb, et kõik on olnud ja on mõttetu. Inimene ei tunne kergust ega ole tal tiibu edasi astumiseks, sest kaotatud ajas ei olnud valgust, mis annaks jõudu edasi olemise ja minemise jaoks. Inimene ei näinud selles ajas olemises väärtust – oldud aeg ei olnud hinnaline kingitus – oma aega ära andes jäi õiglane vahetuskaup tegemata. Inimesel ei ole mälestust, mille helgus tõstaks ta kõrgemale argipäeva halluse ja tavaliste kohustuste seest. Ei olnud seda hetke enesele, mis olnuks jäägitult – Minu aeg Minule. Seda hetke ei olnud, sest inimene ei tundnud endas sellist tunnet ja seega ei saanud ta sellise tundega mälestust kaasa võtta.

Kuidas valida enesele olemise aeg – see aeg, mil on aega kohal olla ja olemas olla? Kui inimene ei saa valida (näiliselt) aegade algusi ja lõppe, siis saab ta valida, kuidas ta valib olla selles ajas, mis talle on antud kasutada. Kas ta valib elada selle teiste jaoks ja pärast või on see aeg, mille ta on andnud enesele – kas tal on aega olla oma aja sees kohal?

Oma teedel tormates ja oma elu kiirustades elades, näib inimese aeg seda rutemini otsa saavat, mida enam ta kiirust juurde lisab – ükskõik, mida ta teeb, on tema aeg juba enne otsa saanud. Aega ei saa jätkuda, sest seda ei olnud olemas juba siis, kui ta teele läks. Inimene on valinud vaadata oma elule, kui ära olnud ajale.

Ajatu hetk on hetk, mil ei ole vahet, millal see otsa saab. Ollakse seal, kus ollakse ja aega on. Aeg, mida ei kardeta kaotada ega ära kulutada, ei näi otsa saavat – seda jätkub, see jätkub – inimesel on aega, et olla. Hetkel, mil inimene tunneb, et ta on valmis ja lõpetanud selles ajas olemise, ongi aeg teha järgmine samm ...


Marianne

23.08.2021.a

pühapäev, 22. august 2021

Loovaid tegemisi



Järgmine projekt sai täna peaaegu valmis - Ala-terassile lisaks sai täna ehitatud ka Üla-terass. Puudu jäid veel viinamarjataimede jaoks vajalikud kastid-vannid. Tegemist on vallale kuuluva ranna ja saunaga, mille toimimise ja  korrashoiu eest vastutab vabatahtlikest koosnev mittetulundusühing. 

Oma loomingu elluviimisele kaasa aidanud inimesed nimetasid mind sõnaga - Arkkitehti.


Marianne

22.08.2021.a

reede, 20. august 2021

Valides ühed saadakse ühes ka teised - Katsetus

 


Nii kergelt tuleb üle huulte – Tegin vea – see tõdemus tundub inimesele Maailma lõpuna. Kui seistakse katkises hetkes, mille algus ulatub ära olnud aega – hetke tagasi, eilsesse või ka aastate taha, siis jõutakse järelduseni – seal, alguses ja/ või sellel teel tegin vea(d). Enese poolt tehtud vigu on raske taluda, sest enese poolt tehtud sammude tulemust ei saa olematuks muuta – mäletatakse seda hetke, mil tajuti lõpplikkust.

Kui küpsetatud kook või hoole ja püüdmisega tehtud söök läheb aia taha, siis naerdakse enese üle või põetakse natuke – see läheb mööda – järgmine õnnestumine kustutab eelnenu – enesekindlus ja uhkus tõstavad jalgele seisma. Ise enda parim võimalik – leppida asja või tehtuga – leppida enese poolt elatud eluga.

Katsetus, katsetamine, kuidas õnnestub. Igapäevaselt tavalised tegemised on kord nii kord naa – need korduvad homme ja ülehomme ning on mitmeid võimalusi, kuidas lahendada, asendada või jätta hoopis tegemata. Kuid osade katsetuste kordamise jaoks ei näi ühe inimese eluajal aega jätkuvat. Mõned võimalused võivadki jääda ainsateks kordadeks ning just seetõttu kõlabki sõna – viga – sai tehtud see, mida ei saa uuesti teha - ei saa oma mälestust ära parandada.

Erinevate vaate nurkade pealt vaadatuna peaks ühe inimese elamise aeg olema üsna pikk aeg, kuid samas ka üürikene hetk ning sellesama aja sees olles tundub vahel, et sajandist pikem on just nimelt kestev hetk. Keeruline on elada seda aega kahetsusega, etteheidetega, süütundega – häbiga enese oskamatuse ja suutmatuse pärast. On tahtmine õnnestuda, olla edukas, tunda ennast võidukana ja enese üle uhkena. Kuidas olla, kui vigu teinuna ei ole justkui õigust st põhjust olla?

Elu on kogemuste kogemine – elukestevõpe ja see nn viga on õppetund, mille tulemus ei peagi olema inimese jaoks õige tulemuse omamine, vaid mõistmine. Mitte erinevais vormides kahetsemine, vaid enesega rahu tegemine ja olnul minna lubamine – edasi astumine. Kuid, inimene on üks huvitav mutukas, kes selle asemel, et tunda kergust enesele lähemale jõudmise üle, tahab TUNDA häid tundeid. Kuid, headel tunnetel on olemas vastaspool – need tunded, mida ei taheta kogeda - valides ühed saadakse ühes ka teised.

Marianne

20.08.2021.a

teisipäev, 17. august 2021

Elusad asjad

 


Andke mulle,

tooge minu kätte,

kui kuu ja tähed -

elusad asjad -

teised inimesed

on minule mängukannid.


Elusaid asju,

kui malendeid

näitelavale paikka sean -

mänge mängin,

planeerin ja kavandan,

hoian, kui tahan,

kui enam ei,

siis minema nipsutan.


Haiget teha tahan -

see igavene valu,

mis enese sees,

saagu nähtavaks -

keegi teine,

minu silmade all,

selle käes vaevelgu.


Tahan katki teha,

lõhkuda laiali

naeratavad näod -

panna nad paluma,

roomama ja anuma -

tahan valge mustaks värvida,

Maailma kõigile

võimatuks paigaks moondada.


Enese elu

ei saa ära vahetada

ega kuidagi teiseks teha -

mängin elavate inimestega

ruletti ja skatti -

enesele lõbuks

valin neid teha katki.


Kui keegi vastu astub,

siis põgenen ja peitu poen -

ei julge silma vaadata -

ise endale otsa vaadata -

lõputu tühjus,

otsatu pimedus,

valu ääretus -

välja valamata pisarad.


Olin hapramast hapram,

kui elu lihtsalt võttis

ja niisama enese lõbuks

minu elu kildudeks kukutas.


Haavatuna kõndides,

jälgedena maha

jäävad punased pisarad,

mina ei oska

ise ennast ära parandada,

mina ei oska,

ise ennast terveks teha.


Peidan enese ära,

õlgu kehitades

ja igavusest haigutades

valin olla Mefistofeles -

kirbe naeratus huulil

täringuid veeretan

ja järgmise elava asjaga

oma aega veedan -

seni kuni mängin

ja pealt vaatan -

mina ei tunne -

mina enese sees,

midagi ei tunne.


Marianne

17.08.2021.a

esmaspäev, 16. august 2021

Inimene on Inimene

 


On tõeline väljakutse olla inimese vastu Inimene ka siis, kui inimene on ja sellisena nagu ta on, mitte valida olla siis, kui tahetakse või vajatakse, et ta oleks.


Marianne

16.08.2021.a

pühapäev, 15. august 2021

reede, 13. august 2021

Maa jõud – elusad võtmed

 


Kui maa sisse on jäänud kinni energia, mis soovib vabaneda, siis selle sama maa peal mängitakse läbi veel lõpetamatata lugusid – seal elavad inimesed elavad oma elusid lugude sisse kirjutatuna. Neil kõigil on oma osa täita – mõned on kõrvalosas ja taustal, kuid üks või mõned enam on peaosalised, kellel on võimalik lahendada lugu – nemad on loo elusad võtmed.

Nö „õiget (id)” inimest(i), puudutab lugu kõige enam, sest just tema/ nemad avavad loo – loovad ühenduse loo algusega. Kuna inimesed ei ole teadlikud, et käsil on suur konstellatsioon ja kuna mitte keegi ei ole nende käest kirjalikult ega suuliselt nõusolekut küsinud ega loo raame ühes nendega lavale paika pannud, siis nad ei mõista, miks ja mis toimub. Nad võitlevad loole vastu – otsivad erinevaid võimalusi ja lahendusi, kuidas oma elu parandada ning seda tehes, nemad ise, annavad loole jõudu juurde – lisades oma energiat, teevad nad seda üha rohkem enese omaks, kuid energiat kasvatades lõhuvad nad ise ennast.

Tundub, et ükskõik, mida valides või kuidas tehes, need inimesed ei saa selles paigas oma elu rahulikult, st enese soovide kohaselt, edasi elada. Nende elu on paiga peal paigas senikaua kuni nad avavad ennast ja vana aeg laheneb. Nad võivad teha katseid minna mujale, teha igasuguseid plaane, kuidas pealispinda lahendada, et ometi kord midagi muutuks, kuid nad ei õnnestu. Lõpuks tundubki, et ainus võimalus on ära minna – viia oma keha mujale. Kuid ära minemise ja olemise teedele tulevad seinad ette – tee viib avatud loo juurde tagasi.

Kui sellises kohas elav inimene ei näe enam oma elust väljapääsu ja muutub apaatseks, siis on ta kui elav seisma jäänud aeg. Just seesama aeg, mis tema jalge all avanes. Inimene justkui lahustub seisvas ajas ja seda olemist on väga raske taluda – abiks tulevad erinevad, poest või apteegist ostetavad, meelerohud. Kui inimene ei näe enam võimalust, kuidas tema saaks edasi elada, siis mingil moel valib ta selle aja lõpetada – lahkuda teisele poole.

Loo sees olev inimene võtab lugu isiklikult ja jätkab tunnete tundmist. Kuna lool ei ole nähtavat konstellööri, kes toetaks ja juhataks, lisaks abi või teeks pausi, siis inimene ei tea, kuidas ennast aidata. Ajasegaduses olles ta ei tee koostööd iseenda ega maaga – ta ei kasuta enese ega maa jõudu. Inimene on resonaator – võimendi – vahend – masin. Elava masinana elades kustutab inimene oma Hingevalguse ja tähtsaks saab Mina lugu – ta peab võitlust oma Mina nimel – Mina olen ..., Mina tahan ... , sest Mina ei ole ..., Mina ei saa ... . See ei ole võitlus välise ega võõraga, vaid ise endaga – inimese Inimesena kasvamise teekond.

Looga seotud inimesel on sellises kohas paha ja raske elada, lõpuks lausa väljakannatamatult võimatu. Läbi oma tunnete liigub ta üha sügavamale – lähemale loo algusele – sealne energia on vana, seisev ja hämar – seal ei ole selgust ega kergust, õhku ei jätku. Kui inimene peatuks ja kuulaks ise ennast, milliseid sõnu ta oma loo kohta kasutab – just nendes on loo lahendus olemas – see, mida maa vajab, et inimene teeks selle jaoks, et lugu leiaks lahenduse ja vana energia lahustuks olematusesse.

Kui inimene eraldab tunnetest peamise mõtte ja lubab endal rahus olla. Palub maalt tuge ja lihtsalt on, siis avaneb selgus – see, mida on vaja teha. See ei tähenda suurt füüsilist tööd, vaid oma energia teadlikku suunamist ja vaatenurga muutmist. Enese energia, ilma olevale vastuvõitlemata, ühendamist ühisesse energiasse ja selle kaudu aegade ühendamist – maa sees olev lugu avaneb valguse käes, selgub veel tegemata samm ja leidub lahendus, kuidas seda teha. Inimene on kanal, milles voolab aegade energia ja inimene suunab oma tähelepanuvalguse valitud lahenduse sammudele, astub need ja lugu leiab lahenduse.

Kui inimene ei ole võtnud vastu iseennast ega oma teed, siis ta ei ole kasvanud iseendani. Ta on suure iseenda sees alles väiksena, tema ise on oma teadmiste sees - segaduses. Võttes ennast vastu ja kasvades täis, on teadmised tema sees ja ta leiab need üles ja näeb võimalusi, kuidas neid kasutada.


Marianne

13.08.2021.a

neljapäev, 12. august 2021

Nime vägi II - Heal lapsel mitu nime

 


Sündides saab iga laps endale nime. Tänapäeva maailmas koosneb inimese nimi kahest poolest. Esimene on vanemate poolt mingil põhjusel valitud nimi(ed), teises pooles on kirjas suguvõsade ajalugu ja muutunud elutee valikud. Iga nimi on sõna(d) ja igal sõnal on oma tähendus. Oma nime(de)s on inimese lugu, jõud ja vägi.

Nimi saab paberitesse kirjapandud, kuid edasises ajas vahetatakse see sageli suupärasema vastu välja. Justkui peaks inimene jääma peitu, varjuma paha eest, et õiget nime ei valita kasutada. Inimesel võib oma aja jooksul olla ühe asemel mitmeid erinevaid nimesid. Mõned neist jäävad päriselt külge ja saavad omamaks kui teised – inimesel meeldib nendega seoses olnu või olev. Mõnes paigas ja seltskonnas ei hoolita õigest nimest, vaid luuakse või antakse uus. Oma nimi jääb osaliselt või tervikuna kasutusest välja – valitakse ise endale oma tee. Ei ole nii, et vahetus tuntav ei oleks. Oma tee jääb vastuvõtmata, kui oma jäetakse kõrvale. Antakse ise oma vägi ära.

Vahel inimene kasvab oma nimeni – korraga tundub lühendatud või käänatud nimi valena ja sobimatuna. Enese sees on ühtäkki selgus – see nimi – see olen mina. Iga nimi toob kaasa oma loo – tee, millel kõndida. Nime vahetus on kui tuule suuna muutus – laevuke loovib uuel kursil ja inimene avastab enese uusi külgi, kui kohtub selliste elu külgedega, mida enne ei olnud kui olemaski.

Iga nime vahetus vahetab vaatenurki enese teel. Iseloomu väljendused ja elutee erinevad tahud – inimese valikud, milline valitakse olla. Kas jääda lapsepõlve lembenime või lühendatud moonutise juurde – üks on turvaline, teine harjumuspärane – kuid, milline on oma, see päris? Tahetakse enesele kaasa seda, mida nimi enese jaoks tähendab või vaikitakse sellest, mida tunnistada/ mäletada ei taheta.

Oma nime kandmine on vastutuse võtmine. Kasutusel on kahest või enamast nimest koosnev üks nimi, kahe nime paar või teineteisega kõrvu olevad nimed – esimene on ühe terviku osad, teine ühe terviku kaks külge, kolmandas on, kui erinevad inimesed ühes. Üht osa nimest kõrvale jättes, jäetakse osa enesest kõrvale, ei kasutata täit potentsiaali – on hirm enese jõu ja väe ees. Jäädakse sellega, mis tundub turvaline.

Minu eesnime saab poolitada kaheks eraldi olevaks nimeks. Lapsepõlves kasutati, vaid ühte poolt - Mari – pere, kodu, sõbrad – see olin Mina. Täisnimi tundus kõva ja vale. Mina ei olnud see, kes oleks olnud Marianne – mina ei näinud ega tundnud ennast sellisena. Täisnimi oli kasutusel minust väljaspool – see oli ametlik pool – kool, töö, tunnistused, paberid – see ei olnud ihaldatav ega uhke pool – mina ise oleks ei valinud sellega kaasnevat enesele. Justkui olnuks elu õige nime all liiga keeruline, raske ja ebaõiglane.

Minu teel on olnud mitmeid nimetamisi – jäänud külge hüüdnimesi – välimus pärast, juhtumiste tõttu, halvustamise ja eraldamise jaoks. Need olid kui hoobid ja osatamised, millest ei saanud lahti ega eest peitu pugeda – ei olnud avalikus ruumis kohta, kus iseendana seista. Olin, sest reageerisin vastu – võpatasin, vastasin, pöörasin ära. Need nimed ei austanud, vaid liigitasid ja narrisid – tegid haiget ja olid valusad kuulda.

Oli aeg, kus õpetajad kasutasid perekonnanimesid ja mina kogesin seda vägivallana enese vastu – see ei olnud mina, keda kutsuti tahvli ette. Ma ei kogenud austust ega hoidmist, vaid külma ja kalki Maailma, kus olin asjana, sest see nimi ei olnud oma.

Nimetuna nimetatuna olin kui kell, kes ei tiksunud, sest polnud üles keeratud. Oli ootus, vaikus, minu aeg seisis. See ei olnud mina. Teadsin oma „nimesid” ja kuigi ma ei tahtnud, siiski reageerisin – olin võtnud omaks osatamise – see olin mina häbistava märgiga. Ma ei saanud teiste suud sulgeda ega iseennast tagasi nõuda – nähke mind minuna. Olin olnud teiste silmade jaoks hüüdnime tähendus ja järelikult jäingi st pidin olema, sest minu enese väärtus, iseendana, kadus ka minu enese silmis.

Kõndisin läbi ja lahendusteni, kui võtsin iseennast vastu ja valisin olla tervik. Ajal, mil alustasin kõndimist enesele lähemale, jõudis korraga kätte hetk, kus tundsin – nüüd olen Marianne – valisin olla tervik. Ma ei kahelnud ega lausunud ootamatul hetkel enam teisiti. Võtsin vastu kõik selle, mida Mariannena olemine tähendas ja ühes võis tuua. Valitud tee, valitud nimega. Kuigi ega ma teadlikult ju ei teadnud eesootavat – nime vahetus oli lihtsalt kerge ja loomulik.

Tänane perekonna nimi on järjekorras kolmas. Esimesed kaks on jäänud justkui kaugele aega. Kõige esimene ei olnud uhkus ega oma – olin, sest pidin olema. Seda ei kuuldud kunagi õigesti, sellest tuletati väljendeid ja see asus nimekirja alguses – olin vastajana alati esimene või teine. Omal moel see ei olnudki õige, sest jäin ema nimele. Isa ei võtnud vastu ja seega tema suguvõsast ma osa ei saanud – olin ja olen osa olemata osa ja see külg on tänase päevani kusagil aja sees, aja teel. Olin ja olen olnud emapoolse suguvõsa oma, kõndinud selle teedel ja kohanud ning lahendanud sellel olevaid ülesandeid, pooleli olnud lugusid.

Teine, teine nimi, oli elu muutus, uus algus, valgus ja tähelepanu, kuid ka kohustused ja etteunistatud ning raamatutest loetu ja päris elu kokkupõrkamine. Elus ei saa alati niisama lihtsalt keerata ette uut lehekülge või vahetada köidet. Enese sammudest tulenevad tagajärjed, oma iseloom ning vajadustest või vastumeelsustest sündinud tunded on kogu-aeg kaasas. Valitud valikud olid kirjapandud ja nähtavalt loetavad – minu enese elu minu enese poolt kirjapanduna – ühes ja samas raamatus.

Kolmanda nime enesele võtmine sai tõuke vanema poja soovi tõttu. Tema jaoks oli õige ja turvaline, et koos elavad inimesed peavad täiesti koos olema st abielluma. Uus nimi tõi kaasa uued küljed ja enese lood avanesid seni nägematust küljest. Kannan nime, kuid see ei ole mina – pigem on see selle Maailma tähis ja jaoks.

Nimed, millega olen olnud nimetatud ja ka ise ennast nimetanud, on minu aja loos kirjas - teetähised. Lapsepõlve pooliku nime edasised kasutajad ei tundu tahtvat võtta mind minuna vastu. See on nende poolne püüd hoida aeg paigal, nende eneste Maailm endisena. See ei ole enam turvaline ega mugav paik – see ei ole mina tänases ajas. Need nimed on minus, sest neid ma kandsin, kuid tänaseks olen igast eelnevast edasi kasvanud. Elamas oma tänast elu. Kuid ka siin on minul nimi, vaid üks nimi - Marianne – ma ei tea selle kõiki külgi ega hoia sellest kinni – kasutan seda, sest see on mind täna teistest eristavana olemas, kuigi õigem on öelda lihtsalt - Inimene.


Marianne

12.08.2021.a



kolmapäev, 11. august 2021

Isekate inimeste isekate tegude puudutused

 


Inimeste teod saavad külge isekuse sildi siis, kui need on kellegi mätta otsast vaadatuna ebaõiglased. See keegi näeb, et tema jääb ilma, kui teine saab. See keegi teine peab tegema, kui teisele jääb vabadus alles. Sellel kellelgi teisel pole olemas hetkel, mil teisel on päriselt olemas.

Just sellisel hetkel, kui ei taheta pealt vaadata ega enese ilmajäämist kogeda, siis mõeldakse või öeldaksegi teisele – Oled isekas! See tähendab, et too, isekas inimene, mõtleb ainult iseenese peale, annab iseendale, omab ise, ei jaga ega anna teisele – ei ole samasugusena, kui see keegi teine on.

See keegi teine tahaks vahetada kohad, kuid ei saa ja sellest teadmisest tulenevalt ta ei taha pealt vaadata teise kättesaamatut omamist. Olla isekas tähendab teises äratatud tundeid – oma elu ohvrina kogemist. Isekas oskab ja seega saab elada oma elu õigesti – saab ja omab seda, mida sellel teisel ei ole. See on see, mida see keegi teine tahaks ka ise sel samal hetkel kogeda.

Sageli valitakse sellise, ohvrina kannatmise, olukorra lahenduseks tekitada oma sõnade, pilkude ja kehakeelega isekas inimeses süütunne, et nii saada võimalus õiglus jalule seada. See on katse viia pilt Maailmast tasakaalu st korrigeerida seda nii, et see keegi teine ei tunneks enam ennast ebaõiglaselt ilmajäetuna. Isekas inimene peab lõpetama oma tegevuse, jagama omatavat või maksma kahjutasu kannatuste eest.

See on huvitav vaatenurk – sellel kellelgi teisel on sees tunded, millega tema ise toime ei tule ja ennast ohvrina tundes leiab ta enesele ohvri – süüdlaseks valib ta nimetada iseka teo teinud iseka inimese ...


Marianne

11.08.2021.a

teisipäev, 10. august 2021

Nimel on vägi, kui inimene ise oma nime ei riku

 


Nii sageli hülgab inimene ise oma jõu, jätab kasutamata oma väe ega võta iseennast vastu – ta ei kasuta enese Nime – seda päris oma ja õiget. Ometi osatakse olla uhked ühe nime üle – Eesti - minu Maa, minu Toit, minu Loodus jne, kuid enese nimi – see suure väega sõna leiab samasuguse lühenduse ja muutuse, kui oma emakeele vastu hoolimatuna olles saab kõnekeeles, mis iganes sõnast enesele sobivam varinat. Justkui poleks aega või viitsimist öelda sõnu välja – võetakse olevalt jõud ja vägi, järele jäävad nuditud lühendid.

Inimese nimi(ed) on tema enese lugu, tee ja ülesanded – jõud ja vägi. See võib olla keeruline tee käia, mitte just kõige kergemate killast kogeda ja kaasas olevat lahendada ning nii jäädakse kinni lapsepõlve hellitavate, suupärasemate lühendite või nicknamede juurde – nimetamiste juurde. Need on inimeste ümbernimetamised - justkui oleks kusagil olemas üks kuri, kes ei tohi õiget nime kuulda – tegelikult ei taheta ise oma nime kuulda ega selle nimeline olla või selle nimelisena oma elu kogeda.

Moonutatud ja seega valesid nimesid kasutavatel lähedastel, sõpradel, õpetajatele, töökaaslastel, oleks justkui õigus inimene teiseks nimetada – mugandada inimese nimi enesele suupäraseks, kuid tegelikkuses narrida, sest sellisel moel käitudes ei austata inimest ega tema väge. Inimeste nimesid pisendatakse, peidetakse, hüljatakse avalikult ja igapäevaselt ning siis küsitakse iseendilt ja teadlastelt – Miks inimesed on katki? Inimeste jõud, vägi ja teed ongi katki, kui ollakse ise valinud või vaikimis nõustutud sellega, et oma nimes peituvat väge ei kasutata.


Marianne

10.08.2021.a

esmaspäev, 9. august 2021

Ajas kadunud nimed - Ajatelje lõpetamata lood - Meditatiivne rännak vol 45

 


Aegade sees on lood Naistest ja Meestest, kelle algused on kirikuraamatutesse kirja pandud. Neil kõigil on olnud oma alguse tähis - nimi ja number - kuid edasi jäi vaikus – aega lõpetavaid numbreid ei järgnenud ja nii jäid need lood pooleli. Numbreid ei saadud üleskirjutada, sest neid ei teatud – Mehed ja Naised olid jäänud oma teedel kadunuks - ilma nimeta inimestel ei olnud nimelist kohta. Aegade teel on ikka veel, ajas kaotatud nimedega, pooleli olevaid lugusid – ollakse oma aegades kinni, sest kusagil on midagi jäänud lõpetamata. Maa kannab endas ja annab edasi nende Meest ja Naiste lugusid – inimesed, kes elavad neis kohtades, mängivad üha uuesti läbi pooleli olevaid lugusid, et ükskord ometi mõistetaks vaadata, millest lugu jutustab – mitte tormata ise ennast kaitsma - tundma.



Gertrudi lugu

Sina olid ja Sinul oli olnud, kuid korraga ei olnud Sa enam keegi. Sina olid naine, kes toodi teisalt jahisaagina kaasa. Seljataha, kättesaamatusse kaugusesse, jäid nimi ja suguvõsa toetus. Sind võeti ja lapsed sündisid – pojad kõlbasid – nemad võeti ja viidi. Tütart ei tulnud – kedagi hingele paituseks ei jäänud. Oli olnud ja enam ei olnud – kohta Sinule ei antud. Sinust ei jäänud elavat mälestust, kivi ega kohta – Sina ei elanud siin oma nime all. Sinust jälge ei jäänud, kuid ometi jäid maha rajad ja sünnitatud pojad. Veri oli, see kandus ajas edasi ja ühes sellega ka Sinu lugu.

Aja sees oli olemas elav lugu, kuid sellel puudus algus. Energia ei saanud voolata, kui polnud tervikut. Ilma nimeta ja Sinule kohta andmata oli lugu lõpetamata. Sina püsisid varjudes – Sa ei saanud lahkuda. Olid kusagil ja kõikjal – olemata olles olid Maas ja tuules olemas.

Sina ei vaja Meest ega tema nime. Sina oled Ema ja Sina tead, kes on Sinu esimene poeg. Mine ja seisa tema seljataha. Võta sisse oma koht. Lausu oma nimi aegade teel ja Sina saad nähtavaks. Ühendades ennast energiana ühtsesse võrku, leiab energia nüüd tee ning voolates läbi Sinu, jõuab see Sinu loo algusesse – ring saab loodud.

Omal kohal seistes süütad Sa Hingevalguse. Ära olnud ajas Sina ei saanud seda, mida vajasid. Sina olid omal kohal ja selline oli Sinu lugu – Sina andsid oma osa. Seda mõistes võtad oma elu vastu – Sa oled selle eest oma hinna maksnud. Nüüd on Sul võimalus edasi minna.

Sa kohtud Mehe ja teie ühiste poegadega. Mõistad, et oma elus on igal ühel oma osa ja ülesanded. Kõik ei ole nii nagu elavas hetkes tundub ja läbi oma tunnete näib. Mees hoiab Sind nii nagu ta elus seda ei teinud ja ta kummardab Sinu ees. Pojad hoiavad Sind hellalt ja tõstavad Su troonile ning laotavad kauni ja sooja keebi Sinu õlgadele. Sina oled osa ja oled hoitud. Sinu meel leebub, süda avaneb inimestele ja Maailmale. Oma elu, kui võimaluse eest tänulikkust tundes, lubad Sa enesel iseendaga rahu teha. Kuid veel enne, kui Sina edasi lähed – on Sinul üks töö teha.

Oma ajas kasutasid Sa tugevaid - jõuga sõnu. Sina sõnasid – ütlesid välja – et Sinu järele tullakse ja Sinu eest makstakse kätte. See oli Sinu lohutus ja pidepunkt, mis aitas jalgel püsida ja oli valgusekiir pimeduses. Sinu keha oli võetud, vaim muserdatud – sõnade jõud oli ainus lohutus otsatu valu ja ülekohtu sees. Sinus oli soov kuulda oma nime. Sina vihkasid neid, kes Sind kasutasid, kuid Sind ei näinud. Sina kasutasid viha jõudu ja vihaseid sõnu – maksid enese moel kätte. Kuid vabadus ei saabunud. Sina läksid ära, kuid ei saanud ära minna – olid seotud – sõnad sidusid Sind Maaga ühte.

Maa kannab endas sõnadega külvatud hirmu – „Võõras tuleb relvaga õiglust looma – selle eest, kes jõu ja valega siia toodi, makstakse kätte – kunagi tullakse Oma tagasi nõudma.” Sinu sõnad külvasid omas ajas hirmu – hirmu tulijate ees – võõras inimene tähendas ohtu. See hirm püsis ajast aega, põlvest põlve kandus edasi sõnum – „Ole valvel, kaitse ennast – võõras on vaenlane – tema maksab kätte vanemate tehtud tegude eest.”

Sinu omasid ei tulnud kunagi. Sina jäid ootama, et keegi tuleks – leiaks Sind üles ja saaks teada, ütleks välja Sinu nime ja lõpetaks pooleli oleva loo – Sinu nimi saaks kirja oma aja lõpetavad numbrid. Need numbrid on kirjas aegade raamatud – need olid seal juba siis, kui Sina läksid teele – need said nähtavaks hetkel, mil astusid – ületasid raja.

Nüüd, omal kohal olles, Mehe kõrval ja poegade seljataga seistes – annad Sina oma sõnad vabaks – Sinul ei ole neid enam vaja – Sinus ei ole viha - Sinul ei ole vaenlast. Maa ei hoia enam ära olnud lugu alles – seda ei ole enam vaja – hirm lahustub ja tulija on on Inimene.

Sa hingad välja ja tunned vabanemist - oma elu vastu võttes, oled Sa iseennast vabaks andnud. Lõpuks ometi oled Sa taas keegi - Sinul on nimi - Sina oled Gertrud W. Aegade teel on Sinul oma koht olemas ja nüüd saad Sa edasi minna. Tuul viib Su enesega ühes ja Maa hingab välja, kui Sa kui paitades üle laotuse lendad - hüvasti ja head teed - Alguse Allikal ootab järgmise loo algus ...


Marianne

09.08.2021.a

reede, 6. august 2021

Mina ei taha

 


Miks valid öelda – Mina ei taha! – veel enne, kui oled proovinud, kas Sina tahad ...


Banaani-jogurtikook

Seekord leidus kapis maasika-jogurtit ja laua peal liiga pruune banaane – valisin retsepti, kohendasin ja valmis ta sai.

Taigen

2-4 banaani

300 gr jogurtit

4 muna

300 gr kaerajahu 2/3 - kookosejahu 1/3

2 tl küpsetuspulbrit

2 tl vaniljesuhkrut


Kaunistuseks

2 banaani

2 spl siirupit

Pane ahi 180 c peale soojenema. Koori banaanid ja tee need puruks kahvli või saumikseriga. Lisa banaanidele munad ja sega, lisa jogurt ja sega. Lisa saadud massile kuivained ja sega. Määri lahtikäiv koogivorm või või kookoseõliga. Vala taigen vormi ja kaunista pealt banaanidega. Küpseta 30-40 min. Määri peale siirup ja lase mõned minutid pruunistuda 200 c juures. Lõika lahti jahtunult ja serveeri koos jäätise või vaniljekastmega. Tegin koogi nelja banaaniga, võid vähendada kogust, kui see tundub liiga banaanine.

Tagasiside

noorem poeg ja tema sõber sõid kooki vaniljejäätisega ja kiitsid väga. Vanemale pojale ei avaldanud eriti muljet. Abikaasa ütles, et see on kui banaan teise konsistentsiga ja oli söögiks pakutavaga rahul.


Marianne

06.08.2021.a

neljapäev, 5. august 2021

Energia sagedus on konstellatsiooni väli




Olen olnud, teinud, näinud ja tundnud – ei ole kerge tee olnud. Täna astusin loost välja ja vaatasin kõrvalt – selgemaks sai. Aegade tagused lood on sügavad ja pimedad. Neis olev energia on võimas ja haarab endasse – ammune lugu tundub täiesti enese oma olevat, sest kõik juhtub ja toimub elavas hetkes. Võtmeks oli vaatenurga vahetus, kui mõistsin, et minule NÄIDATI seda viimast, ehmatavalt puudutanud, juhtumit.

Aja lugu kulmineerus, kui sõitsime ühe inimese õue peale, et osta seda, milles olime kokkuleppinud ja avastasime, et olime tema jaoks algusest peale valed – meie olime võõrad. Mitte miski ei lugenud – meid oli oodatud ja piirid ette tehtud, kuid hoolimata kohtumist ettevalmistanud kavast oli inimese hirm temast enesest suurem. 

See oli ehmatav, häiriv ja nõutuks tegev kogemus – me ei saanud aru, miks just meid selliselt koheldi. Loo mõistmise jaoks nägin sedasama inimest kohalikul suurüritusel ennast rahva hulgas täiesti vabalt ja koduselt tundvana ning kuulsin vahetuid muljeid temast, kui sõbralikust ja kohanevast inimesest. Vaatsin oma tunnetest mööda, vaatasin lugu, kui lugu ennast – mida see esindas, millised märksõnad seal olid ja leidsin vastuse. Tegu ei olnud lihtsalt inimeste vahelise mõistmatuse või eripäradega, vaid elava Aja looga – selle Maa Aja ja Inimeste looga.

Erinevates Maailmades, erinevates maades, erinevates kohtades on olemas avatud ja suletud kohad, kõrgemad ja madalamad energiad. Sarnane tõmbab ligi sarnast – loob ehk taastoodab ise ennast samana. Mida rohkem on samasuguseid, seda suurem on selle nimelise energia hulk. Selles energias avalduvad selle sageduse, veel lahendamata, lood – taas luuakse ja korratakse. See on ühendus aegade teel – minevik, olevik ja tulevik ühes. See on side, mis toob olnu tänasesse päeva ja seda mööda saab ajas tagasi minna. Üks ja ühine konstellatsiooni väli.

On kerge olla seal, kus leidub heledus ja avarus, kuid on raske olla seal, kus sügavuse pimedus on lähedal ning kuna selget valgust on vähe, siis hämaruse sees, kui unes olles, mängitakse läbi Aja sisse peidetud ja ununenud lugusid. Võetakse neid omadena, minnakse kaasa ja lastakse ennast tunnetel sõidutada – ollakse osa taasloomisest – loo alles hoidmisest. Magatakse ühiselt ühist und ja ollakse, kui ämblikuvõrkku kinni takerdunud. Pole selgust ega teed, on katkised valikud. Muster kordub jalgade all.

Sageduses on nii nagu on – seal avaneb uks loo sisse, sest just sellest saab võti, mis avanenud lugu mõistes ja lahendades, olnust läbi astudes, loob ukse loost välja. Ma ei mõistnud, miks ja mis siin suuremalt toimub, tundsin puudutusi endas ja kaitsesin iseennast ning pidasin lahinguid. Madalam sagedus – Aja lood on meie jalge alla ja siin elavad inimesed on kui resonaatorid, mis võimendavad olnut nii, et sellest saab olev ja minevik kestab seni, kuni kaasamängimise asemel astutakse kõrvale ja mõistetakse olla vaatleja rollis – ollakse seotud, kuid lugu ei ole päris enese oma.

Maa soovib terveneda – tulgu uued, et vana saaks lahti lasta vanast – läbi aegade toimuvad üha uued ja uued katsed. Vajatakse uusi, kuid kardetakse võõraid. Lahendus peaks leiduma uues energias, kuid vana lugu ei lahene seni, kuni see ei ole lahenenud – vana energia vabanenud. Uued tulijad mõjutavad tasakaalu, kuid seda ei saa piisavalt rohkem, et muuta tasakaalupunkti asukohta, sest Maa on vanas sageduses, milles taastoodetakse hirmu sellesama võõra ees, keda ollakse ise siia kutsunud.

Kuidas saaks võõrast oma? Senikaua, kuni inimestes on tunded, et tulija võtab olnutelt, midagi ära – vähem jääb järele, muudab oma olemas olemisega liiga palju või valesti, tema nähtav ja tuntav olemas olemine hoiab üleval hirmu tundmatu ees ning tulija ei tohiks olla/ tunda ennast vabana, vaid peaks olema tänulik ja alandlik – ei võta inimene inimest vastu – sõnad on õpitud pealispind ja tulija jääb võõraks. Hirm võõra ees on ajaga kaasas olnud läbi aegade. Maa tasakaal on paigast ära, sest Maa lapsed ei ole võrdselt olulised ega väärtuslikud. Mõned oleksid justkui asjad ja vahendid.

Võõrast saab Oma ehk Osa ajas, mil tulija on inimesena kingitus, mitte rahakoti täide või tööd tegev vahend. Tasakaalupunkt nihutatakse ajas ja sagedust muudetakse ajal, mil inimesel inimesena on väärtus. Kõigil ja kõigel, mis/ kes on olemas, on aeg olla olemas. Kõigi jaoks on olemas oma koht seal, kus ollakse ja sellise iseendana, millisena ollakse. Kõik olijad ja olev on oluline ja vajalik – terviku osad. Kui jätta osad välja, siis tervikut ei ole ja energia ei saa voolata, et ise terveneda. Maa räägib Inimesega, kuid inimene tunneb tunnetega - ta ei ole avanud oma südant, sest hirm, võõra ees, sunnib olema enesekaitses ja ennast kaitsva inimese jaoks saab inimesest inimesele vaenlane - see võõras, kes pole oma.

Küsi eneselt, mida Sina kardad – mis võib ja saab juhtuda, kui Sina ise lubad enesel olla vaba – Sinul ei ole vaenlasi ja seega ei ole vaja ise ennast kaitsta? See, mis juhtub, „juhtub” nagunii - see on Sinu enese valitud tee ja õppetunnid sellel. Selle eest, mis tuleb, ei päästa ega säästa iseenese - InimHinge, kui ühe osa tervikust, eitamine.


Marianne

05.08.2021.a



kolmapäev, 4. august 2021

Inimese näoline Hing



 

Soovin, et oleks olemas selline inimene, kes mõistaks minu tundeid ja olemist – saaks aru, kuidas on olla minu nahas. Kuid ometi saan vihaseks, kui teine ütleb – Mina mõistan Sind – kuid ta ju ei mõista, sest ta ei tunne sedasama. Kui ta tunneks samamoodi, siis oleks minul ju kergem – me oleksime kui üks ja see, mis on minu, sellest saaks meie ja minule jääks alles pool - vähem. Kuid mina tunnen, et olen selles tundesupis üksinda – kõik on minu ja minus ning mitte kellelegi ei lähe see päriselt korda.

Mina vihkan Maailma, sest teistel ei näi seal samasuguseid raskusi olevat ja minu olemine ei puuduta neid. Teen järelduse, et nemad ei hooli minust, sest nad ei aita ega toeta. Selle asemel loovad hoopis vahed vahele. See kannab endas sõnumit – Ära tule! Ära puutu! Ära tule sellisena nagu oled! Inimesed loovad nähtvad vahed vahele, tõmbuvad eemale ja kasvatavad sõnadega seinad ette. Inimesed kaitsevad iseennast, sest nad ei taha minu tundeid kogeda – kokkupuutudes tunneksid ka nemad.

„Tule ja ole meiega ühes, kui tuled oma tunnetega toime. Kuid seni kaua, kuni ei tule, mine ja ole mujal, meie Meie seest väljas.” Tajun seda tundekülmusena – mind ei mõisteta ega toetata, järelikult ei hoolita ja hüljatakse nähtavalt – mina ei saa olla Meie. Mina ei saa osa sellest, mis on Meie sees – minule ei jagata ühist aega, et kogeda ühiselt head ja halba, kogeda ühiselt häid tundeid, naeru, nalju, sõbralikkust, hoolimist ja hoidmist, sest kui on teistes, siis koos olles oleks ka minu sees.

Kui ma näen, et kõrval on teised, kes on ühes, siis tahan olla sellest osa, et lülitada ennast tundma, jagada ja vahetada oma tundeid – olla seotud ühisesse võrku – see on minu TundeMina vajadus. Kui olen kellegi kõrval ja see keegi prõmmib oma kõvade, nurklike ja häirivate sõnadega, tegemistega, olemisega minu vastu, siis ta tahab, et võtaksin osa st looksin Meie ja lahendaksin/ lahjendaksin tema tunde ära. Lülitan ennast vastu seisma – vastama teise eemalehoidmiseks või lülitan ennast välja – tundekülmaks, et mitte reageerida vastu või pihta, olen enese sees enese kaitses, sest ei taha olla teise tunne.

Justkui peaksin, oleksin sunnitud või tahaksin teise tundes olemise ajal tund(m)a sedasama. Kuidas ma lahenen, kuidas teine laheneb? Kuidas valida olla teine tunne? Miks ma ei vali olla? Justkui ei saaks ega oskaks ise – lüliti on mujal, lahendus kusagil väljas, võti kellegi teise käes.

Tunne sama – on käsk ja appihüüd. Mõista mind – see on see, millisena Maailma näen. Tundega kaitsen ise ennast tunnete eest – TundeMina lülitused. Tunne sama, siis oleme üks. Ometi ma ei salli seda, kui teine tunneb sedasama, sest see oleks kui osatamine, kui viha vaatab vastu vihale, solvumine solvumisele, vaikus vaikusele ... - minu tunne kasvatab sarnast ja ühise meiena olles, me mattume kui laviini alla ja võitleme enese eest ja teise vastu, sest ei näe muud väljapääsu, kui teine tuleb sundida tundmist lõpetama.

Olen okkaline, sest ma tean, et teine ei hoia mind – temal ei ole selle jaoks aega. Teine ei anna oma aega, et õpiksin ise oma tunnetega toime tulema. Teine ei ole ega jää kõrvale – tema läheb ja jätab. Ta ütleb ette, kuidas peaks või ei tohiks tunda. Teise sõnade järgi on raske teha, sest sellisena ma ei oska olla – see ei ole veel mina. Ma ei näe teed sellise iseendani, vajan saatmist – kaasteelist. Kuid mina olen ju saadetud – minus on hing – mina olen Inimese näoline Hing.

Maailm, jagades oma tähelepanu, ütleb tähelepanuvalguses seisjale – Sina oled, sest meie tunneme – meie anname Sinule võimaluse olla selline ja tunda seda, mida meie tunneme – oleme ühes olles olnud Meie ning saanud osa – kui Meil on olnud hea, siis Sina saad tunda ennast hea, ilusa ja õigena – kui Meis on kasvanud valed tunded, siis Sina saad tunda ennast valena.

Mina igatsen ja vajan tundeid. Kogen hoolimatust, kui minul ei aidata enese jaoks vajalikke tundeid tunda st ei tunta nähtavalt, et mina saaksin tunda peegeldusena. Minu sees on vajadus hea ja olulise tunde järgi – ma olen olnud ja teinud ning nüüd palun andke mulle minule kuuluv tunne – minul on õigus sellele. Näen, kuidas teistele jagatakse sellised võimalusi, justkui nemad oleksid õigemad või paremad. Mina jään kõrvale, välja ja ilma.

Justkui ilma teisteta ma ei saaks olla ega tunda. Ilma teisteta olen üksinda ja eraldi – mina ise astun üksi ja eraldi olema, sest teine on võimalik vaenlane. Tundekülmuse käes olles tunnen, et teine ei reageeri õieti – ta hoiab mind enesest eemal. Teine võib öelda – Mina mõistan Sind – kuid ta ei mõista, sest ta laseb mul olla see tunne, milline ma ei taha olla ja selline olemine ei ole hea. Kuidas tema saab mõista, kui mina ise ei mõista ise ennast? Tean, et ma ei taha olla, kuid ometi mina ise hoian kinni sellisest olemisest – minus on vajadus, kuid ma ei leia vastust küsimusele miks, sest reageerin tundena.

Teisel ei ole aega ega tahtmist, et luua turvaline ruum, kus ma ei kaoks, ei oleks nimetatud ega tõkestatud või tagantlükatud. Vajan aega – vastu reageerimisest vaba aega, et vaikuses ja hoidmises olles leida üles käest lipsanud tee. Seni loon ennast üha edasi tundena, sest see tundub olevat ainuke lahendus, et võideldes, enese nimel teiste vastu, hoida teisi enesest eemal selleks, et teiste tunded ei puudutaks mind st nad ei ärataks üles minus peituvaid tundeid ja minu sisse jääks alles enese jaoks vajalik koht ja aeg iseendale varjus ja vaiki olemiseks.

Mõista mind - palun ole minu peegelpilt – selline õige, mis aitab mul vajaminev olla. Palun ära ole vale – selline, milline mina ei taha olla – selline, kust ma ei näe ennast hea ja ilusa – nii ma ei saa olla ilus ega hea. Ühes olles näitab vale peegelpilt Sinu tunnet, kui minu süüd ja kohustust. Sina ei hoia mind – Sina tunned ennast minu kõrval valesti ja seega mina ise olen vale. Sina oled minu käes katki kukkunud ja valad end välja koleda ning ebameeldivana.

Sina ei ole Mina ja Mina ei ole Sina – Sinul on vaja olla see tunne, mille oled endale appi valinud. Tahan, et vajutaksid nuppu ja lõpetaksid tundmise, selgineksid ja oleksid õige ja ilus peegeldus. Tegelikult ma ei vaja peegeldust, vaid aega ja hoidmist – saatmist, kuid oma jonnimises ma ei ole sellega nõus, vaid vajan peegeldust - tunnet.

Mina ei taha, et teine tunneks end minu nähes nii nagu mina ei saa võimalust tunda – minu jaoks ei ole loodud võimalust ega antud aega, kus tunda – teine on minu asemel – teine on justkui võtnud ära minule kuuluva – olen ilma jäetud, järelikult väljas ja hüljatud. Saadava tähelepanu hulk suurendab tunnet – mina olen nii palju, nii ilus, nii hea – valguse pöördudes kukun sügavikku – enese loo vastaspoolele ja mina ei saa enam olla! Olemine tundub nii kättesaamatus kauguses – üles tuleb leida võimalus, kuidas saada õige tähelepanu endale tagasi, siis mina olen jälle – olen tähelepanust sõltuvuses.

Kui juhtub, et suudan/ oskan olla õige ja tähelepanu on minul, siis see ei rahulda ega toida mind – ma olen selle juba ette kaotanud, sest olen kogenud selle üürikest hetke ja petlikkust – see ei jää kestma. Mitte miski, mis on väljaspool mind ja mida mina ise ei suuda kontrollida, ei ole kindel ega püsiv. Seega peitub välises oht ja minu vastas seisja on potentsiaalne vaenlane – ka mina ise. Tähelepanu ei ole loodud olema minu jaoks ega pärast.

Lähen välja ja olen ühes, et saada võimalus olla. Ma ei vali minna ja olla, kui tean, et seal ja siis ma ei saa enesele sellist võimalust – mind ei leia sealt, kus see on teiste päralt. Kes päästaks, kes lahendaks, kes annaks võimaluse olla? Valin kõrvale ja ühte Minu inimesi, neid, kellega ühes saan olla, kes aitavad olla, kes näevad mind soovituna. Mina ei vali ega taha olla koos nendega, kes ei näe ega väärtusta mind minuna – peegelduse muutmiseks pean, nendega ühes olles, oskama olla õige, sest iseendana olen vale – ma ei näe iseendana olles neis sellist iseennast, millisena soovin olla, tunda – need on valed peeglid.

Ometi komistan ma just nende otsa – astun, olen ja tunnen – vau, olen leidnud kui kodu – olen õigena, ilusa ja heana – iseendana, kuid siis tuleb prauh – nende samade peeglite pildid vahetuvad ja ma tunnen ning näen ennast teiste hoolimatuse tõttu taas inetu ja valena. Minule tehakse haiget – sulgun, kaitsen, põgenen. Ma ei taha vaadata lugu, sest tunnen – tunne olen mina ise ja mina ei saa lasta endast lahti.


Marianne

04.08.2021.a

teisipäev, 3. august 2021

Peo pesa peal

 


Hoian ise ennast

kokkupigistatud

rusika sees -

mina ei usalda

iseennast

ega Maailma.


Mina ei julge

peopesa avada -

tuul võib viia lendu,

liigutus mõtlematu

maha kukutada.

Olen õrn ja habras,

elu võib murda,

juhus katki teha.


Rusikas käed

on võitleja käed -

mina ei luba elul tulla

ja mind puudutada -

mina ise

ei anna iseendale

luba, et astuda ...


Vajan tunnet, et olen hoitud selle jaoks, et tunda ennast turvaliselt. Kuid, kui nüüd järgi mõelda ja ausalt tunnistada, siis tegelikult ma ju olengi hoitud, kuid enese tunne ütleb, et nagu ei oleks ka, sest minu seest võib leida ärevust, nukrust, viha, kurbust, kadedust, ängi, kiuslikkust jne. Mina ise olen need tunded enesele valinud, kui olen tundnud ennast üksinda, abituna, hüljatuna, väärtusetuna, hirmununa.

Ma ju ei oleks selline st ei tunneks ennast sellisena, kui mina oleksin hoitud. Minus elab uskumus, et hoituna olles mina ennast sellisena ei tunneks ega oma elu elamist kogeks. Ometi ma tean, et olen hoitud, kuid see teadmine ei vabasta mind – minu keha on kui müür ja vangla, mille sees olen vangis – olen vangi mõistetud.

Kuidas ja millisel hetkel tunneksin end hoituna st võtaksin vastu teadmise – mina olen saadetud? See sünnib siis, kui ma lõdvestun ega hoia üleval ühtegi kaitset. Ei sunni ennast olema, tegema, näima, väljenduma, iseennast kontrollima – ma ei reageeri vastu ega lahenda ette ära ega püüa olnut ära parandada. Võtan iseendalt vabaduse, kui reageerin tunnetega – mina ise ühendan ennast kõikusest lahti hetkel, mil valin olla tunne. Olen olemises – sulan olemas olevasse – olen ühenduses kõigi ja kõigega – iseenda aja algusega.


Avan oma pihu -

olen peo pesa peal -

väljahingates õrnalt

viib tasane vool

lendu mind sealt -

olen vabaks andnud ennast ...


Marianne

03.08.2021.a