Soovin, et oleks olemas selline inimene, kes mõistaks minu tundeid
ja olemist – saaks aru, kuidas on olla minu nahas. Kuid ometi saan
vihaseks, kui teine ütleb – Mina mõistan Sind – kuid ta ju ei
mõista, sest ta ei tunne sedasama. Kui ta tunneks samamoodi, siis
oleks minul ju kergem – me oleksime kui üks ja see, mis on minu,
sellest saaks meie ja minule jääks alles pool - vähem. Kuid mina
tunnen, et olen selles tundesupis üksinda – kõik on minu ja minus
ning mitte kellelegi ei lähe see päriselt korda.
Mina vihkan Maailma, sest teistel ei näi seal samasuguseid raskusi
olevat ja minu olemine ei puuduta neid. Teen järelduse, et nemad ei
hooli minust, sest nad ei aita ega toeta. Selle asemel loovad hoopis
vahed vahele. See kannab endas sõnumit – Ära tule! Ära puutu!
Ära tule sellisena nagu oled! Inimesed loovad nähtvad vahed vahele,
tõmbuvad eemale ja kasvatavad sõnadega seinad ette. Inimesed
kaitsevad iseennast, sest nad ei taha minu tundeid kogeda –
kokkupuutudes tunneksid ka nemad.
„Tule ja ole meiega ühes, kui tuled oma tunnetega toime. Kuid seni
kaua, kuni ei tule, mine ja ole mujal, meie Meie seest väljas.”
Tajun seda tundekülmusena – mind ei mõisteta ega toetata,
järelikult ei hoolita ja hüljatakse nähtavalt – mina ei saa olla
Meie. Mina ei saa osa sellest, mis on Meie sees – minule ei jagata
ühist aega, et kogeda ühiselt head ja halba, kogeda ühiselt häid
tundeid, naeru, nalju, sõbralikkust, hoolimist ja hoidmist, sest kui
on teistes, siis koos olles oleks ka minu sees.
Kui ma näen, et kõrval on teised, kes on ühes, siis tahan olla
sellest osa, et lülitada ennast tundma, jagada ja vahetada oma
tundeid – olla seotud ühisesse võrku – see on minu TundeMina
vajadus. Kui olen kellegi kõrval ja see keegi prõmmib oma kõvade,
nurklike ja häirivate sõnadega, tegemistega, olemisega minu vastu,
siis ta tahab, et võtaksin osa st looksin Meie ja lahendaksin/
lahjendaksin tema tunde ära. Lülitan ennast vastu seisma –
vastama teise eemalehoidmiseks või lülitan ennast välja –
tundekülmaks, et mitte reageerida vastu või pihta, olen enese sees
enese kaitses, sest ei taha olla teise tunne.
Justkui peaksin, oleksin sunnitud või tahaksin teise tundes olemise
ajal tund(m)a sedasama. Kuidas ma lahenen, kuidas teine laheneb?
Kuidas valida olla teine tunne? Miks ma ei vali olla? Justkui ei
saaks ega oskaks ise – lüliti on mujal, lahendus kusagil väljas,
võti kellegi teise käes.
Tunne sama – on käsk ja appihüüd. Mõista mind – see on see,
millisena Maailma näen. Tundega kaitsen ise ennast tunnete eest –
TundeMina lülitused. Tunne sama, siis oleme üks. Ometi ma ei salli
seda, kui teine tunneb sedasama, sest see oleks kui osatamine, kui
viha vaatab vastu vihale, solvumine solvumisele, vaikus vaikusele ...
- minu tunne kasvatab sarnast ja ühise meiena olles, me mattume kui laviini alla ja võitleme enese eest ja teise vastu, sest ei näe muud väljapääsu, kui teine tuleb sundida tundmist lõpetama.
Olen okkaline, sest ma tean, et teine ei hoia mind – temal ei ole
selle jaoks aega. Teine ei anna oma aega, et õpiksin ise oma
tunnetega toime tulema. Teine ei ole ega jää kõrvale – tema
läheb ja jätab. Ta ütleb ette, kuidas peaks või ei tohiks tunda.
Teise sõnade järgi on raske teha, sest sellisena ma ei oska olla –
see ei ole veel mina. Ma ei näe teed sellise iseendani, vajan
saatmist – kaasteelist. Kuid mina olen ju saadetud – minus on
hing – mina olen Inimese näoline Hing.
Maailm, jagades oma tähelepanu, ütleb tähelepanuvalguses seisjale
– Sina oled, sest meie tunneme – meie anname Sinule võimaluse
olla selline ja tunda seda, mida meie tunneme – oleme ühes olles
olnud Meie ning saanud osa – kui Meil on olnud hea, siis Sina saad
tunda ennast hea, ilusa ja õigena – kui Meis on kasvanud valed
tunded, siis Sina saad tunda ennast valena.
Mina igatsen ja vajan tundeid. Kogen hoolimatust, kui minul ei aidata
enese jaoks vajalikke tundeid tunda st ei tunta nähtavalt, et mina
saaksin tunda peegeldusena. Minu sees on vajadus hea ja olulise tunde
järgi – ma olen olnud ja teinud ning nüüd palun andke mulle
minule kuuluv tunne – minul on õigus sellele. Näen, kuidas
teistele jagatakse sellised võimalusi, justkui nemad oleksid õigemad
või paremad. Mina jään kõrvale, välja ja ilma.
Justkui ilma teisteta ma ei saaks olla ega tunda. Ilma teisteta olen
üksinda ja eraldi – mina ise astun üksi ja eraldi olema, sest
teine on võimalik vaenlane. Tundekülmuse käes olles tunnen, et
teine ei reageeri õieti – ta hoiab mind enesest eemal. Teine võib
öelda – Mina mõistan Sind – kuid ta ei mõista, sest ta laseb
mul olla see tunne, milline ma ei taha olla ja selline olemine ei ole
hea. Kuidas tema saab mõista, kui mina ise ei mõista ise ennast?
Tean, et ma ei taha olla, kuid ometi mina ise hoian kinni sellisest
olemisest – minus on vajadus, kuid ma ei leia vastust küsimusele
miks, sest reageerin tundena.
Teisel ei ole aega ega tahtmist, et luua turvaline ruum, kus ma ei
kaoks, ei oleks nimetatud ega tõkestatud või tagantlükatud. Vajan
aega – vastu reageerimisest vaba aega, et vaikuses ja hoidmises
olles leida üles käest lipsanud tee. Seni loon ennast üha edasi
tundena, sest see tundub olevat ainuke lahendus, et võideldes, enese
nimel teiste vastu, hoida teisi enesest eemal selleks, et teiste
tunded ei puudutaks mind st nad ei ärataks üles minus peituvaid
tundeid ja minu sisse jääks alles enese jaoks vajalik koht ja aeg
iseendale varjus ja vaiki olemiseks.
Mõista mind - palun ole minu peegelpilt – selline õige, mis aitab
mul vajaminev olla. Palun ära ole vale – selline, milline mina ei
taha olla – selline, kust ma ei näe ennast hea ja ilusa – nii ma
ei saa olla ilus ega hea. Ühes olles näitab vale peegelpilt Sinu
tunnet, kui minu süüd ja kohustust. Sina ei hoia mind – Sina
tunned ennast minu kõrval valesti ja seega mina ise olen vale. Sina
oled minu käes katki kukkunud ja valad end välja koleda ning
ebameeldivana.
Sina ei ole Mina ja Mina ei ole Sina – Sinul on vaja olla see
tunne, mille oled endale appi valinud. Tahan, et vajutaksid nuppu ja
lõpetaksid tundmise, selgineksid ja oleksid õige ja ilus peegeldus.
Tegelikult ma ei vaja peegeldust, vaid aega ja hoidmist – saatmist,
kuid oma jonnimises ma ei ole sellega nõus, vaid vajan peegeldust -
tunnet.
Mina ei taha, et teine tunneks end minu nähes nii nagu mina ei saa
võimalust tunda – minu jaoks ei ole loodud võimalust ega antud
aega, kus tunda – teine on minu asemel – teine on justkui võtnud
ära minule kuuluva – olen ilma jäetud, järelikult väljas ja
hüljatud. Saadava tähelepanu hulk suurendab tunnet – mina olen
nii palju, nii ilus, nii hea – valguse pöördudes kukun sügavikku
– enese loo vastaspoolele ja mina ei saa enam olla! Olemine tundub
nii kättesaamatus kauguses – üles tuleb leida võimalus, kuidas
saada õige tähelepanu endale tagasi, siis mina olen jälle – olen
tähelepanust sõltuvuses.
Kui juhtub, et suudan/ oskan olla õige ja tähelepanu on minul, siis
see ei rahulda ega toida mind – ma olen selle juba ette kaotanud,
sest olen kogenud selle üürikest hetke ja petlikkust – see ei jää
kestma. Mitte miski, mis on väljaspool mind ja mida mina ise ei
suuda kontrollida, ei ole kindel ega püsiv. Seega peitub välises
oht ja minu vastas seisja on potentsiaalne vaenlane – ka mina ise.
Tähelepanu ei ole loodud olema minu jaoks ega pärast.
Lähen välja ja olen ühes, et saada võimalus olla. Ma ei vali
minna ja olla, kui tean, et seal ja siis ma ei saa enesele sellist
võimalust – mind ei leia sealt, kus see on teiste päralt. Kes
päästaks, kes lahendaks, kes annaks võimaluse olla? Valin kõrvale
ja ühte Minu inimesi, neid, kellega ühes saan olla, kes aitavad
olla, kes näevad mind soovituna. Mina ei vali ega taha olla koos
nendega, kes ei näe ega väärtusta mind minuna – peegelduse
muutmiseks pean, nendega ühes olles, oskama olla õige, sest
iseendana olen vale – ma ei näe iseendana olles neis sellist
iseennast, millisena soovin olla, tunda – need on valed peeglid.
Ometi komistan ma just nende otsa – astun, olen ja tunnen – vau,
olen leidnud kui kodu – olen õigena, ilusa ja heana – iseendana,
kuid siis tuleb prauh – nende samade peeglite pildid vahetuvad ja
ma tunnen ning näen ennast teiste hoolimatuse tõttu taas inetu ja
valena. Minule tehakse haiget – sulgun, kaitsen, põgenen. Ma ei
taha vaadata lugu, sest tunnen – tunne olen mina ise ja mina ei saa
lasta endast lahti.
Marianne
04.08.2021.a