neljapäev, 31. august 2017

Mäng Tõega - Mis pidi laseme oma Tõel paista




See, mis kord teisele teed, tuleb ringiga tagasi. Minu kogemus sellest kui suhtest kaob Tõde.

Minu Tõde on minu Elu – see, kuidas olen, mõtlen, käitun, räägin – elan. Välja paistab see, kuidas mina oma Tõde kasutan, mida varjan, suurendan/ pisendan, millel lasen välja paista – see on mäng teiste mänguritega. Tõde on miljoni erineva näoga - millise rolli täna valin ja kuidas selle välja mängin. Tõe mäng on keeruline ja raske, sest see on kui raamitud kastis oma osa etendav nööridega juhitav nöörideta nukk. Nööri otsad olen ulatanud sellel, kellega mängin ja nüüd, püüdes ära aimata teise poole tõmmet, et jätta mulje loomulikkusest – proovin liikuda vastavalt teise astutud sammule ja soovile. See tähendab pidevat pinget, valmisolekut, iseenda salgamist ja meeldida püüdmist.

Mille olen ma teinud iseendale nii oluliseks, mida ma kardan, et oma Tõe taha peidan omamise või saamise soovi, mida kauem suudan varjata, seda suuremaks kasvab Vale. Teine inimene muutub vahendiks minu tahtmise saamisel. See on mäng peidetud poole ja ausate vastuste vahel. Koht, kus küsitakse küsimus ja vastates lasen oma Tõel paista nii, et jääks mulje, kestaks roll ja lootus saada see, mida soovin. Kui ei tabata, saan edasi mängida, seni kuni teine pool ütleb, et aitab – nüüd on kõik, mina selles mängus enam ei osale.

Igal ühel on oma Tõde ja inimene ise teab, millist osa ta sellest kasutab, peidab või muudab. Tõde on erinev. Ausus on üks – see, mis on hingepõhjas – see on suurem kui Tõde. See on universaalne ja Hingedele näha. Hingedega ei mängita, sest nemad teavad Tõde, mis on Tõde.



Nüüd ajas tagasi vaadates ja olles kogenud mõlemat poolt, suudan iseendale tunnistada, mida mina olen teinud. Kuidas mina lasin oma tõel paista, mida see mulle tähendas, mida kaasa tõi ja kuhu välja viis. Ma tegin tol ajal seda, mida pidasin ainuvõimalikuks. Nii lihtsalt oli. Ma ei mõista end hukka, sest hirm kaotada ja soov omada olid suuremad kui mina.

Ma ei mängi enam, sest ma ei tunne enam hirmu, et kaotan. Mina seisan oma jalgadel, vastutan ise oma olemise eest ning oskan ja suudan iseendale luua ja anda seda, mida soovin. Ma ei küsi ega oota Maailmalt iseenda hüvesid ega ilusta oma Tõde, ei peida teda varjudesse ega valedesse. Ma luban olla endal mina ise, ei püüa olla teistele meelejärgi, et saada neilt seda, mida nendega kaasas käib. Ma ei anna enam teistele võimu, sest ei oota neilt andmist. Ma ei kaota, sest ei karda, et keegi jätab mind ilma või hülgab. Mina olen vaba ise olema ja looma.




Marianne

31.08.2017.a

kolmapäev, 30. august 2017

Kui Tibupoeg läheb lendu




Kui esimene laps läheb kodust teele,
siis emal tõmbuvad silmad veele.
Pilgus mööda tõtanud aastate samm,
peost libiseb nii ruttu suureks kasvanud pihk.
Koju jäävad pildid, mis meenutavad hetki,
kannid, mis vennale mängida jäetud
ja esimene pisemast pisem kleit.

Laudast toon mune ja peenrast võtan kartulid,
kapi varudest valin selle, mis sobib
uude algusesse, uude kohta, uuel moel.
Poetan kastidesse asju, mis emana arvan,
et vaja veel läheb ja laps puudu oleva leiab,
kui järgmisel hommikul avastab,
et kõik see, mida kodust kaasa ei võtnud
tuleb iseendal poest kohale tuua.

Kotid ja kastid on autosse laotud
ja pere seisab õue peal reas.
Pisike Tibu täna läheb lendu,
et kasvada suureks, otsida ja luua,
iseendale Maailmas koht ja ruum.
Mida öelda ja anda veel kaasa
lapsele, kes suureks on saanud,
neiule, kes nüüd on minemas,
noorele naisele, kes alustab teed.
Saan anda ema musi hoidma ja saatma,
teadmise, et mina olen kohal ja olemas.

Veel mõned kallid, hetk hoidmist,
auto signaali saatel, kaob mäe taha peitu,
lehvitavad käed jäävad seisma ja taskusse poevad.
Täna siin õue peal üks Maailma läks suurele teele ...

Ja juba õhtuses kõnes kõlavad laused,
mul on seda veel vaja ja tollest on puudu,
kui koju tulen, siis sellegi võtan kaasa.


Marianne

30.08.2017.a

teisipäev, 29. august 2017

Kas Sina oled proovinud Merd muuta, aga teist inimest



Sa kõnnid Merega kõrvu – ta on Sinu kaaslane. Sa ujud temas - Meri kastab Sind märjaks. Sa sõidad ta peal - tema kannab Sind. Sa astud veest välja, Meri jääb merena seljataha ja Sina kõnnid iseendana edasi. Sa võid küll Mere kaldajoont muuta, muule ehitada ja kanaleid kaevata, kuid Mere tõelist olemust Sina muuta ei saa. Meri ja Sina, te mõjutate üksteist, aga te olete ja jääte nendeks, kes te olete.

Mis täna juhtus, et Sa enam Merega rahul ei ole? Veel eile nautisid tema lainete loksumist, vetevärvide vaheldust ja soolaste piiskade maitset huulil. Täna oled Sa rahulolematu. Meri ei ole piisavalt soe, et saaksid ujuda. Sinu kingad said märjaks, kui kõndisid ta kõrval. Meri ei vaigista pinda siledaks, et Sina saaksid peegelduda. Sa soovid, et Meri oleks Sulle meelepärane. Sa soovid, et ta teeks nii nagu Sina tahad. Sina soovid, et Meri muutuks.

Oo, Sa oled pahane, sest Mere pärast on Sinu jalad märjad ja nüüd on Sul külm ning halb olla. Sa oskad veel sadu põhjendusi üles lugeda, mis kõik Meri on teinud selle jaoks, et Sina tunneksid end praegu nii nagu Sa tunned. Kui Meri end vaid muudaks, siis oleks Sinuga jälle kõik korras. Sina tead ja oskad öelda, mida Meri selle jaoks tegema peab. Sa võid ja oskad talle sada soovitust ning õpetust anda. Meri peab Sind kuulama, sest Sina tead, mis on õige. Sinu jaoks on õige kui Meri muutub.

Sa võid Mere kaldal oma hääle kähedaks karjuda, kõvasti jalgu trampida või raevunult teda lüües, proovida talle selgeks teha, kui palju haiget ta Sinule teeb, olles lihtsalt tema ise. Sinul on valus, sest halb on olla ja Sind saab parandada vaid Meri, kes peab muutuma.

Oot, aga mis tegelikult juhtus? Miks Meri Sulle täna ei meeldinud? Mis on Sinus nii muutunud, et Meri Sind häirib? Mis on Sinus eilsega võrreldes teisiti? Mis Sinu sees toimub, et Meri on Sulle nii ärritav kui ta on iseenda moodi? Kas Sa tõesti usud, et suudad muuta Mere olemust? Kuidas ja miks said Sinu jalad tegelikult märjaks?

Keeruline on vaadata iseendasse ja proovida tunnetada seda, mis enda sees toimub. Mõista, et täna on Sinu vajadused ja soovid teised, Sinu emotsioonid on muutunud ja ka Sinus on olemas vaid Sulle iseloomulikud tujud. Proovi sõnastada iseennast, kirjeldada ausalt, kuidas Sinuga tegelikult on. Võtta vastutus iseendana olemise eest. Kui Sinul on halb, siis mida võtad ette, et enam ei oleks. Kui Sina ei soovi enam olla kohas, kus oled, siis mida saad Sa selle jaoks teha. Kui Sinu jalad said märjaks, siis kuidas saad Sina selle kordumist tulevikus vältida. Kas annad vastutuse Merel, et tema pärast on Sinul halb või iseendale. Kas tunnistad, et läksid lainele liiga lähedale või polnud Sul kummikuid jalas või täna ei ole lihtsalt Sinu ja Mere ühine päev. Keda saad Sina muuta - täna vaatad ja tunnetad Sa Merd teise pilguga, sest Sina ise oled muutunud.

Meri on oma olemuselt vesi, säilitades iseenda, mis iganes kujul või vormil ta on – meri, jõgi, oja, tiik, allikas, piisk, jää, lumi, vihm jne. Inimene on oma olemuselt armastus, kes säilitab iseenda, mis iganes kujul või viisil ta oma armastust oskab, suudab või saab väljendada. Meri on alati merena olemas, igapäev erinevalt seesama, kuid ta on olemas. Sina oled iseendana olemas, justkui samasugune, kuid ometi nii erinev ja ikka Armastusena olemas. Sina ise saad muutuda. Sina võid valida erinevaid valikuid, olemise viise ja samme selleks, et Oma Elu elada.


Marianne

29.08.2017.a

laupäev, 26. august 2017



Kui  mõnikord on minus midagi vajaka või puudu, siis ma söön. Söön  rohkem kui tarvis. Otsin seda, mis oleks hea. Süües täidan iseennast, annan endale heaolu ja mõnu tunde. Saadan sõnumi, et olen turvalises kohas ja ma hoolin iseendast.


Marianne

26.08.2017.a

reede, 25. august 2017

Taevased delfiinid ja käidud teekond – Meditatsioon vol 12




Taevased delfiinid ujuvad taeva avaruses. Sa näed neid, sest nad on olemas, sukeldudes pilvedesse, kaovad nad silmist, et taas laotuse pinnale tõustes oma taevast teekonda jätkata.

Sa tunned tasast pai moodi kõditust. Sinu sõrme- ja varbaotstest veerevad pisikesed mullikesed mööda keha laiali. Üks väike mullike mullitab kõhus ja Sul on mõnusalt kõdi. Sinu suunurk kerkib, nägu läheb muigvele, nüüd kihistad, valjult rõkatad ja juba Sa lagistad naerda. Sa lõkerdad nii, et mulle sünnib, kasvab ja koguneb aina juurde ja juurde. Naerumullid muudavad Sind kergeks ja Sa suudad õhus lennelda, Sa saad oma soovile vastavalt liikuda, sest Sinus loob ja laulab naeruhelin.

Näe, Sind ootab taevane delfiin. Õrnalt ninaga tonksates kutsub ta Sind endaga lendama. Õnnelik naeratus näol, mullid mõnusalt kõhus kihisemas, kallistad Sa kohevpehmet vahusinist delfiini. Sa ütled: „Oo ja, ma tulen. Olen seda hetke nii kaua oodanud!” Sa hüppad talle selga ja langed kui pehmele padjale. Sul on turvaline ja kindel olla. Algab Sinu taevane teekond.

Sina ja delfiin sukeldute pilvedesse, neist läbi liueldes ja kõrgustesse tõustes, avaneb Sinu silmade ees maapind, millel on kujutatud Sinu, sünnist tänaseni, käidud teekond. Sa näed, kui sirgelt või kõveralt on Sinu rajad kulgenud. Sa näed, kui sügaval orgudes või kõrgel mägedes Sa oled astunud. Sa näed kohti, kus oled puhanud või otsustamiseks peatuse teinud. Sa vaatad, kuidas oled ringiratast tammunud või tagasi sammunud ja nüüd näed, mis takistas Sinu edasi minekut. Sa näed, kui siledal või konarlikul teel oled Sa kulgenud. Sa vaatad kohti, kus Sa oled rajalt eksinud olnud või lihtsalt silmini rohtu sattunud nii, et rada oli aimatav, kuid Sa ei leidnud seda. Sa näed kohti, kus Sa vajasid teiste abi ja toetust. Sa näed teid, kus Sinu kaasteelised või õpetajad Sinuga koos astusid ja vahel ka teed valgustades rada näitasid. Kõik see on ülevalt näha.

Delfiin kannab Su teerajale lähemale. Sa näed, et iga verstaposti juures on valik prillidega. Valik, mis oli ja on alati olemas olnud. Seal on need, mille hulgast oli Sul võimalus valida ja see, mida Sina kasutasid – prillid, mis näitavad, millise tunde ja emotsiooniga Sa oma teekonda läbisid, vaatasid ja endas kandsid. Nüüd saad Sa neid uuesti proovida, et mõista iseennast ja taas tunda, mis tunne Sul oli kui Sa neid kandsid. Sa saad ka teisi proovida, et tunda erinevust. Sa näed, kuidas tumedad toonid toovad varjud esile, muudavad Sinu sammu raskemaks, varjavad kivid ja konarused, mille taha varvas nii lihtsalt kinni jääb. Sa näed, kuidas heledad toonid avardavad silmapiiri, mahendavad tundeid, toovad kergust ja õhulisust Sinu sammudesse. Sa mõistad, et prillide valik on Sinu enda valik ja vastutus.

Tõustes teeraja kohal kõrgemale, viib delfiin Sind ühe taevase puu alla, kus Sa saad selja vastu puud toetades näha filmi. Kui Sa soovid, siis on Sul täna võimalus vaadata üht osa oma teekonnast. Seda kohta, kus Sa pidid valima mitme valiku hulgast. Sa valisid oma, kuid Sinus on tänase päevani kahetsus, mis oleks võinud olla, kui Sa oleksid valinud teisiti. Nüüd saad Sa selle võimaluse, et näed oma teekonda peale teist valikut. Näed, kuidas ja kuhu see oleks kulgenud. Seejärel on Sinu enda otsustada, kas teed rahu oma valitud valikuga või kannad südames, nähtud, teise valikuga teekonda. Vali nüüd mõttes see mitme valikuga koht. Vali nüüd see teine valik ja Sinu ees rullub lahti pilv, millel näidatakse filmi Sinust ja olemata jäänud teekonnast.

Olles ära vaadanud filmi olemata jäänud teekonnast, näidatakse nüüd Sulle seda, kuidas Sinu teekond tegelikult kulges. Sa näed seda, mis päriselt sündis. Oma teerada vaadates Sa nutad ja naerad. Sa tunned suurt kurbust ja rõõmu. Sa tunned viha ja helgust. Kõige olulisem, mida Sa näed, on see, et Sa oled alati hoitud olnud. Sinu valikud ja teed on olnud ainult Sinu enda hinnata – Sind ei ole kunagi hukkamõistetud. Sa oled alati olnud, oled ja saad olema mõistetud ja armastatud, sest Sina oled Sina ise – oluline oma olemas olemisega.

Sa liugled delfiini seljal üle maa. Sinu silmapiiriks on Maailma äär. Lage ja piire ees ega ümber ei ole. Sa saad paitada pilvi, puudutada puude latvu ja tornide tippe. Sa saad joosta võidu tuule ja lõvidega. Sa saad ühe hetkega astuda kevadest talve ja õhtust hommikusse. Sina oled Armastus, sest Armastuses on kõik võimalik ...



Marianne

25.08.2017.a


esmaspäev, 21. august 2017

Hingelaulusulg




Hingel on lugu, oma laul laulda,
see viimane niit, mis seob ja köidab,
kasvanud tiivad veel kinni hoiab.

Sulg poetub, läheb lendu,
otsima seda, kes kuulaks,
kes oleks lihtsalt olemas,
sel hetkel kui voolab lugu,
mis puhastab hinge.

Minu pihku poetus tasase paiga,
üks väike hingelaulusulg
ja ma kuulsin lugu,
milles peitunud pisar
puudutas mind.
Selles loos tajusin hinge,
kes laulis oma teest.

Mis oli jäi siia,
mis tehtud sai kirja,
ülesanne, mis antud sai täidetud,
hinnaga, mille maksis hing.

Lugu lauldes lõdveneb niit,
sõlm jookseb lahti,
tiivad avanevad.
Jäise lume valendav kirkus,
tiivalöögi kajas mägede hääl.
Kotka silmas peegeldub
avarduva aegruumi ukse
paokil olnud hetk, mil
Hing läks teele.

Mina olin sidemetest, seostest vaba,
miski ei hoidnud ega köitnud kinni.
Mina ei mõistnud hukka ega süüd,
sest mina ei käinud sellel teel.
Olin kohal, et laul saaks tiivad ja lugu looks.
Ma läksin ja mälestust kandis hingelaulusulg mu peos.


Marianne

21.08.2017.a

pühapäev, 20. august 2017

Mul on nii kahju ja valus – ühe varjus kõndinud hinge mälestus




Hing, mis oli katki murtud, veel enne kui ta siia sündis,
pooleks, tükkideks tehtud, mitme paigaga paigatud,
Hing, kel polnud kodu ega kohta,
keha, mis elas võõrsile kandununa,
otsides võimalust, kuidas tagasi minna,
et seejärel uuesti tulla ja olemas olla.
Tema kõrvad kuulsid sosinaid,
kuid hing ei laulnud ja süda ei mõistnud,
sest ta ei olnud veel kordagi armastanud.

Kaose sõdurid, hirmu seemned,
sündinud surmaga surema.
Elanud filmis, mis rääkis homsest,
kus ei olnud tänast ega olemist.
Lootus pääseda, kui sõrm vajutab Restart -
reaalse Maailma päästikut, pulti,
gaasipedaali, noapidet ...

Millal hing ärkab, kus ja kuidas,
kas enne või pärast ...
Kes pühib pisarad, kes suudab ja jaksab,
kes saaks aru, et nii valus on ...
Mul on kahju, sest ma ei tea, kuhu jäi armastus.
Tema silmad ei näinud elu, sest ta kõndis varjus ...


Püüdes mõista

Marianne

20.08.2017.a

reede, 18. august 2017

Kiiremini, kõrgemale, kaugemale - kes võidab valimised




Valmisolek valituks saada

Mida kiiremini jooksed seda kõrgemale hüpates kaugemale maandud – kas nii? Mille nimel Sa pingutad, keda teenid ja kelle heaoluks rassid? Teed kõike seda, et jõuda lõpuks pärale sinna kuhu suundusid – eesmärgile, mida silme ette maaliti ja tulemustasule, mida lubati.

Keegi kusagil ütles, et kõigepealt tuleb ära teha see ja see, siis liigud edasi. Seejärel teed nii ja nii, siis jõuad sinna ja saad auhinna. Soovid? Vaata, kui ahvatlev paistab tulemus, nii lahedalt räägitakse ja täiesti tehtav ning kättesaadav. Kõik on ju paika pandud, ära tähistatud ja üles kirjutatud – ainult alusta ja anna oma energia sellele, kes skeemi lõi.

Sa jooksed nii kiiresti, et jõuad endastki ette. Sa oled ilus, tark ja tore ning see pilt, mis Sinust maalitakse ja üles pildistatakse on veel palju kordi ilusam. Sa oled võimas, sest tunned, et kõik on võimalik. Sa lihtsalt oled, räägid ja usud, et unistuste tulevik on kohe olevikuks saamas. Sinu ümber on inimesed, keda Sa ei tunne ega tea, kuid oled neid kusagil näinud - need on need teised, nende teiste plakatite pealt, kes ka pingutavad oma auhinna nimel.

Sinu Mina on tee peale jäänud, ununenud või maha kukkunud. Kui oled kohal ja avad silmad, siis ei tea, kus Sa oled ning, miks Sa seal oled, sest oled leht, kellegi teise loos, teivas, kellegi teise hüppekastis. Selle teise inimese maalitud tulemus Sinu kujutluses, osutus paberist seinaks, mis rebenes kui oma võidukarikat haarata püüdsid.

Sa pead ise tahtma ja soovima. See peab olema Sinu enda tee ja eesmärk, millele Sa annad oma energia, nii jõuad Sa tulemuseni iseendana iseendaga koos. Edu Sulle!


Minule tehti ettepanek, kuid ma ei valinud seda teed.


Marianne

19.08.2017.a

Kui olen teinud oma otsuse ...




jagamine

..., siis olen kui punkti pannud, sest Mina otsustasin sel hetkel nii. Otsus oli lõplik ja edasikaebamisele ei kuulunud. Kindel sein, mis tähistas ja lõpetas teed. Püsiv tugi, millele oli võimalik toetuda. Teema, mille võis seljataha jätta. Lahendus, mis muutis elu justkui lihtsamaks. Piirid ja raamid, mis hoidsid mind ja Maailma eraldi. Iga otsus tundus nii lõplik ja kinni hoidev.

Eile raamatukogust tulles tabasin end mõttelt, et ma tegin ju otsuse, et teatud liiki raamatuid hetkel ei loe, kuidas ma siis nüüd ühe sellise laenutasin. Sel hetkel kangastus pilt lukku keeratud uksest – oma otsuste kinnitamisega olen tee edasiste valikute juurde sulgenud. Ma vaatasin uuesti seda, mida polnud varem näinud. Kasvas lugu otsustest minu elus.

Kui olen teinud otsuse, kas siis uuesti valida ei või? Kas pean leppima ja kramplikult tõestama enda meelekindlust, et kord otsustasin ja nüüd jään endale truuks - näitan Maailmale, et oma sõna ja otsust ei muuda ega murra. Kui palju otsuseid olen ma teinud, mis seisavad seintena teedel ees. Kui palju on neid, mis piiravad ja keelavad uuesti või teisti proovida. Kui palju jäikust ja jõudu on vaja, et hoida seisvaid otsuseid. Ma olen olnud otsustest kinnihoidmise meister.

See on kasvatanud minus jonnakust, kindlameelsust ja tahet. Otsuste jõul olen jõudnud edasi. Neist kinnihoides olen seisnud paigal ja liikumatult. Neid tõestades olen iseenda ning Maailmaga lahinguid pidanud. Otsused on takistanud teemasid, olukordi ja inimesi teise pilguga vaatamast. Otsused on olnud minu tee tähised, minu enda sisemised lepingud iseendaga ja mina ise olen nende hoidja, muutja, vabaks andja ja lahti laskja.

Mina valin mitte teha otsuseid, vaid valikuid, erinevate uuesti valida võimaldavate valikute vahel. Küsimus on vaatenurgas, otsusega panen end kinni, valikuga jätan vabaduse. Vabana uues päevas uut kohates valin ja muudan, kuid vanaga kohtudes on otsuste hoiakud olemas ja kiirustades ei märkagi, kui olen juba öelnud, teinud ja käitunud, kuigi oli olemas uus valik. Ma usun, et nüüd taban hetke ja mõistan, et kunagine otsus ei kehti täna, siin ja praegu ning minul on võimalus valida. Vabana valikut valides võib juhtuda, et jään oma varasemale valikule kindlaks, kuid võin seda muuta või teha lihtsalt korrektiive. Kõik on liikumises, ei ole seisvaid seinu ega jäiku piire ega katkenud teid. Otsusekindlus – seisev energia – kehaline jäikus või valiku vabadus – voolavus – painduvus ja liikuvus. Minu tuju ja tunne on hetkel selline ja valik vastav, mõni aeg hiljem on emotsioonid ja tuju muutunud ning ka minu valik võib muutuda, kuid ei pea ...

Lihtsalt kaunis lugu Sinu päeva
https://www.youtube.com/watch?v=MQfiQPp9s3Q



Üks mälestus otsuse muutmisest käib tuulekellade kohta. Oli aeg, kus pidasin neid kurjuse kuulutajateks – ameerika filmides tähendas õuduse tulekut tühi veranda, kiikuv kiiktool ja tasane tuulekellade hääl – ei mina neid oma koju ei too. Ühel hetkel muutsin vaatenurka. Sel hetkel sai d kellad uue tähenduse, nad on puhastajad ja kaitsjad – ma tõin neid koju ja veel päris palju. Ma kõlistasin tuppa tulles ja välja minnes, no ikka tõsiselt tegelesin nendega. Hetkel on mul päris mitu tuulekella, kuid nad on elu loomulik osa, kui lähen vastu, siis helisevad, kui on kaua vaikinud, siis pühin tolmu. Õues paradiisiõunapuu all heliseb tuulekell tuulega kaasa ja ei oma tähendusi vaid on loodusega koos sündiv heli.


Marianne

18.08.2017.a

kolmapäev, 16. august 2017

Kogu Maailma sõnad - aga, kuidas Mina oma elu elada soovin ... II



Sulle, kes Sa sõnu endas peidad

Sõnad on Sulle antud, et saaksid end väljendada, jagada iseennast iseendale omasel moel, et anda edasi see, kuidas Sina Maailma näed ja tunned.

Sa tead kõike seda, kuid on ühed sõnad, mida Sina ei kasuta – need on Sinu sees peidus. Sinu välja ütlemata sõnad söövad Sind ennast, sest nad soovivad üks kord ometi välja pääseda. Sina hoiad suu kinni, kui paotad, siis räägid „ilmast ja tervisest” või naerad kaitsvalt, kohmetult, pilkavalt, nukralt – no, mis nüüd mina. Vaikuse müürid püsivad kaitsvalt ümber selle, mille hoiad endale.

Sa kardad lõhkuda iseennast, oma sõnadega tunnistada iseenda valu olemas olemist. Need on küsimata küsimuste välja nutmata pisarad – Miks? Milleks? Kuidas? Siin nutad Sa kurbusest, kaotusest, ilma jäämisest – justkui oleks Sind päikselisest toast välja tõstetud ja uks Sinu ees seisaks jätkuvalt kinni. Sa arvad, et midagi ei ole võimalik muuta - Mis on olnud, see oli ja nii ka jääb. Soovid muutust, muuta, muutuda .....

Terve Maailm teab kogu Maailma tõdesid, soove, tahtmisi, reegleid jne. Kuid seda, mis käib Sinu kohta tead, tunned ja oskad vastata vaid Sina ise. Ma tean, et Sa ütled – sellel pole mõtet, sest mis muutuks? Kõik võib olla ja mitte olla, kuid kas Sina tead vastust küsimusele – aga, mida Mina soovin? On olnud hetki ja kohti, kus Sinu käest seda küsiti, oodati vastust ja jagamist – Sina vaikisid, kuid sõnad Sinu seest otsisid väljapääsu.

Mis iganes kohas kus, kellega ja mis moodi Sa hetkel oled, on Sinu küsimus – aga, kuidas Mina ise soovin oma elu elada? Sinu käes on kõik Maailma sõnad ja Sina saad neid kasutades iseenda elu elada, lausudes sõnu, mis on tõesed ning kohtudes sisemise ja välimise piiril on välja öeldes ühtsed ja ühesed.


Marianne

16.06.2017.a

Kogu Maailma sõnad – aga, kuidas Mina oma elu elada soovin ... I




Sõnad on kui energiapallikesed, mida Sa lausud,
viskad, poetad, heidad, tulistad, sosistad ja lennutad.
Sõnu loobid, lihtsalt lõdva randmega välja neid kannad,
vahel mehe ausõna kinnitust tõestama annad.
Vahel puterdad, komistad ja kokutad,
vahel tummana sõnatuks jääd.
Sõnadest võib tulla puudus või teisalt
lobisedes, laterdades ääretult, matvalt üle voolad.
Sõnadega märgistad, omastad, võidad või kaotad.

Sõnadel on tähendus, sisu ja mõte, vahel ka tagamõte.
Sõnades on elu – kõik see, mis Sul on anda,
mida oskad, suudad ja tahad välja kanda.
Sõnad on udu, mille sisse peidad ja varjad,
millega hämad, katad ja kustutad.
Sõnad on laul, millega tõstad ja kasvatad,
lood ja taevasse lennutad.
Sõnad on valud, milles Su pisarad,
kurbus, kaotus ja lein.
Sõnad on tunded, kellena elad, oled ja näid.

Sõnadega ilustad, suurendad, värvid ja varjundad.
Sõnadega pisendad, kahandad, olematuks kustutad.
Sõnadega lõhud ja lammutad, ilgud ja irvitad.
Sõnadega paitad, kallistad, armastad, sügav soojalt liigutad,
toetavalt edasi viid ja uusi tiibu kasvatad.
Sõnadega pilkad, halvustavalt põlgad,
maha sõtkuvalt pihuks ja põrmuks materdad.
Sõnadega kord eksitad, teerajalt eemale meelitad.
Teinekord juhatust jagades uusi radu näitad.
Sõnadega lohutavalt, õrnalt hoidvalt, pisarad palgeilt pühid.

Mis on see, mis on Sinu sõnade taga ja ees?
Mis on see, mis oli Sinu sees, enne kui sõnasid?
Mis saab pärast kui sõna välja ütlesid?

jätkub


Marianne

16.08.2017.a

pühapäev, 13. august 2017

Ootamine




Olen kohal, siin selles hetkes.
On vaid vaikne tasane voog.
Hing ihkab muutust ja erksust.
Heidaks, siis kingad ja lendaks liblikana 
sinna, kuhu raudlinnu tiivad
mind ühel päeval kohale viivad.
Kuid ometi seisan ma siin
 ja ikka ei ole veel seal.
On ootus, on olemine, on teadmine
ja ikka veel on ootamine...



Marianne

13.08.2017.a

neljapäev, 10. august 2017



Seitse  tähte on taevasõelas ja tänase seisuga 10  minu avaldatud lugu Alkeemias...

Kõik on võimalik...

Marianne
10.08.2017.a



Sina ja Mina pingpongi mängud V - Kui Sina ütlesid Minule ei...

Vahel tundub, et tee on juba sile ja tasane, kuid siis leiab varvas konaruse, mille taha komistan ning taas tuleb pilk varvaste ette viia, et veel üks teema lahendada, sest kusagil kriibivad mõned mälestused nii, et on inimesi, kes saavad värvingu ja varjundi, millest oleks võinud juba ammu lahti lasta...



Kui Sina ütlesid Minule Ei, siis ei saanud Mina seda, mida soovisin ja Mina samastasin end vastusega – öeldes Ei, ütled Sa ei Minule – järelikult ei ole Mina oluline. Laps, Minu sees, ei saanud soovitud kanni. Minu Mina võimendus kordades ja seal ei olnud Sinu tahtele kohta, sest laps Minus, tahtis sel hetkel just seda. Mina tahan, kuidas saab, siis Minule Ei öelda? Kas Mina ei saagi kõike ja alati? Ja Mina sain vihaseks, iseenda sees, kogu Maailma ja Sinu peale, sest Mina jäin soovitust ilma, kuna Sina soovisid nii. Ilma jäämist häbenedes proovisin lugu eirata, teha nägu, et minu küsimist ega juhtunut pole olemas olnudki ja Mina lubasin, et ei küsi Sinu käest enam mitte kunagi midagi - see oli Minu viis olukorraga toime tulla.

Sa keeldusid ja põhjendasid – Sinu õigus ja valik. Kuid Mina olin pettunud ja solvunud – kuidas said Sina Minule ära öelda. Minu sees oli tee juba rajatud ja Sinu osa sellesse antud. Nüüd pidin uuesti mõtlema ja uut lahendust otsima. Miks Mina, siis varem ei vaadanud Sind, kui vaid üht võimalust mitmest? Miks olin kindel, et Sa ütled Jah? Mugavus, kergema tee otsimine – kindlasti.

Nüüd ma tänan Sind. Aitäh, et Sa ütlesid Ei! Nii tuli Minul edasi kõndida, otsida ja uute lahendusteni jõuda. Aitäh, Mulle endale - Minu püsivusele edasi minna! Minu sees on Minu laul, mis voolab ning ta leiab endale ikka ja jälle endale oma raja, viisi ja väljundi.


Marianne
10.08.2017.a


Vahel tundub, et tee on juba sile, kuid siis leiab varvas konaruse, mille taha komistan ning taas tuleb pilk varvaste ette viia, et veel üks teema lahendada, sest kusagil kriibivad mõned mälestused nii, et on inimesi, kes saavad värvingu ja varjundi, millest oleks võinud juba ammu lahti lasta...

laupäev, 5. august 2017



Pole olemas õigeid ega valesid  otsuseid - on teekond, mis teel kohatud valikutest valikuid tehes, kulgeb täpselt nii nagu Sa selle ise lood. Üks otsus ja hammasrattad haakuvad, moodustades uusi radu. Kõnnid, teed uue otsuse, ja järgmised hammasrattad kohtuvad, pöördele järgnevad uued rajad, uued võimalused.


Marianne

05.08.2017.a

reede, 4. august 2017

Mina olen täpselt iseenda moodi




Mina olen täpselt iseenda moodi. Ma võin küll sarnaneda, kuid teist minusugust ei ole olemas. Mina olen üks ja ainuke - kordumatult isemoodi. Ma võin teha, olla või käituda nii nagu teised, kuid ma ei suuda, oska ega saa olla kunagi keegi teine. Mina saan olla ainult mina ise.

Ma olen alati soovinud kõndida seal, kus teised ei käi, teha seda, mida teised ei tee, teha nii nagu vaid mina loon. Ma soovin astuda kõrvale kordustest, olla üks ja ainus. Ja, vahel on see paistnud jonnaka põikpäisusena. Ja, ma olen tõestanud, et ma suudan, olen ja teen – tõtates endastki ette, et minna, olla ja teha, sest mina ju saan kõigega hakkama. Olen tormanud tegema, küsimata iseendalt, kas see on ka minu tegelik rada. Just minu põikpäisus ja kohusetunne hoida kinni asjadest, mille võiks vabaks anda ja lahti lasta, on olnud teema läbi aegade. Seega tunnistan ennekõike iseendale – Mina suudan teha asju, mida mina soovin teha, täpselt iseenda võimete kohaselt, energia ja jõuga, mis minus reaalselt olemas on. Kui mina olen otsustanud, et soovin muuta suunda, katkestada või lõpetada tegevus, siis on see täiesti okey, sest ainult mina tean, kuidas ma suudan, oskan ja tahan olla.

Aastaid arvasin, et soov erineda on minu puudus, kuid nüüd saan aru, et olen vingemast vingem. Minu erinev olemus on minule omane, see ei ole miinus ega pluss, – see lihtsalt on nii. Ma ei vaja remonti ega parandust - mina võin muutuda, kui ma seda ise soovin. Kohtunud iseendaga tean, kes ja milline ma olen, ma ei peida end enam iseenda ja Maailma eest. Ma ei sunni enam ennast tegema seda, mida ma ei taha, olema see, kes ma olla ei soovi ega saa ning olema seal, kus ei ole minu süda.

Ma tean, et kõndides teiste hulgas, taga või juhatusel, olles üks nende seast ning saades mõjutatud erinevatest energiatest, ei kuule ma iseennast vaid lahustun teistesse või kaon endasse vaikima, et siis plahvatusega taas eraldi rajale suunduda. Ja, ma võin kõrvuti käia kui tunnen, et koos on hea ja rada meid mahutab. Ma ei soovi jagada rada, mis on mõeldud ühele, kus käib võistlus, kes saab ette, kes sörgib sabas.

Vahel küsin endalt ikka veel, et kui ilus ja tore ma tundun, kui aus olen ja uksi iseendasse avan. Vahel veel peatun, et mõttes kontrollida, kas teised on minuga nõus, kas see, mis kirja saab, paistab ka välja või tundub ainult mulle nii. Vahel tundub, et teised on paremad hindajad – teadjad, kui mina ise. Siiski, minu jaoks ainus teadmine on sisemine tõde, kas nii on või ei ole. Paberile kirjutatu on minu enda jaoks aus ja tõene.

End peeglis vaadates näen ma inimest, kelle ise olen kujundanud, loonud ja kasvatanud - ma näen iseennast sellisena nagu ma olen. Minu näos paistavad minu pisarate, naerude, aastate, kurbuse ja tujude jäljed. Oma keha olen voolinud kui skulptor, jättes sinna oma liikumise, toidu, sünnituste, aastate, kukkumiste, salvestunud mälestuste, tunnete ja pingete jäljed. Minu kõnd on minu sisemine rütm. Minu sees on mulle omane heli ja viis. Ma näen ennast sellisena, millise tundega iseenast vaatan. Kui näen puudusi, siis need ma olen, kui näen tervikut – iseennast kõigega, mis minus ja sellega, kes ma olen, siis olen ma täiuslik/ täielik - Mina olen iseenda looming ja ma vaatan end armastusega,

Elu pole tõsine võitlus/ võistlus vaid rada erinevate päevade, tujude, soovide, tegemiste ja lihtsalt olemise vahel kulgedes, peatudes, tagasi vaadates või ette rutates. Iseenda moodi iseenda teed kõndides, olen ma jõudnud kaugemale kui kunagi varem – ma olen iseendasse kohale jõudnud. Olles iseenda moodi ja vastutav oma erinevusest tulenevate soovide ja tehtud otsuste eest, olen ma vaba, sest luban iseendal olla iseendana. Ootamata väliselt luba, heakskiitu või vastutuse võtmist minu olemise eest. Ainult mina ise saan tõeliselt ja ausalt armastada iseennast oma erilise olemas olemise eest.



Marianne

04.08.2017.a

neljapäev, 3. august 2017



Alati  on olemas üks hetk ja inimene läbib selle oma valitud kiirusel ja  tundel - astutud sammuks võib kuluda üks silmapilk või mahutab ta endasse terve igaviku.


Marianne

03.08.2017.a

kolmapäev, 2. august 2017

Teekond, kus juhusele puudus koht




On kohti ja hetki, kus täna saab kokku eilsega ...

Hommikune teekond linna, mis merele väravaks. Tänav, mis lõppemas, küsin kingitust autole peatuseks – kaks autot lahkuvad, tehes ruumi meiegi jaoks. Näe, läheme sinna tee lõppu, et vaadata kindlust, mis paistmas puude varjust. Astun õue, kõnnin kivisel teel, tõstan pilgu, vaatan maja ja kaks aega kohtuvad minu sees. Pisarad voolavad, nad lihtsalt poetuvad üksteise järel. Panen päikeseprillid ette kui nutan hääletult teiste inimeste vahel ja ees. Ma tunnen ja tean, et see on koht, kus kord seisin aastasadade eest. On vaja jõudu, et vaikselt olla kui sisemust raputab torm. Pisarate vees puhastus energia, mis liikvele läks. Võti keeras ja see, mis eraldi peidus püsis, nüüd minuga üheks on saanud. Ammuse elu valu ja mälu vabanes – Armastus eilsesse maha oli jäänud, selles viimases pilgus, mis aknal naisekuju riivas ...


Marianne

02.08.2017.a

teisipäev, 1. august 2017

Erinevate sageduste tekitatud segadused ...




Kõik elus ja eluta võngub ning mõjutab ümbritsevat erinevatel sagedustel. Mida tundlikumaks muutume seda rohkem erinevaid sagedusi tajume. Maailma hääled ei ole enam müra vaid me suudame eristada erinevaid toone ja kõrgusi. Müra sees viibides võime olla nüristunud nii, et üldine vool viib meid kaasa – me lainetame, kõigume ja oleme justkui kõik kõigest või tunneme, et meil on ebamugav olla, teadmata, mis seda põhjustab või, kuidas seda vältida. Erksalt ümbrust tunnetades ja iseennast kuulates tajume selgelt, kuidas väline meid oma sagedustega mõjutab.

Nii lihtne, kuid mõttetu on soovitada: ära ole, ära tee, ära tunne, ära mõtle. Miks? Hetkel meie sees olev sagedus on lihtsalt selline nagu ta on ning see annab värvingu kõigele meie elus. Muutes sagedust, suudame muuta oma tunnet ja olemist. Tuleb mõista, et on halb ning me peame soovima muutust. Järgmisena on vaja tuvastada mõjutaja, kas on see väline või oleme see meie ise. Seejärel tuleb otsida enda jaoks sobivat sageduse tõstjat – muusika, koht, tegevus, mis iganes suudab positiivsust, helgust ja kergust tuua (ei mõtle mõnuaineid ega sõltuvusi). Välise mõjutaja korral tuleb võimalusel temast eemalduda, mitte minna temaga kaasa, ega samastuda – aitab lause „See ei ole mina.”

Mina olen teadlikult hakanud tajuma raamatute, helide, kohtade, asjade, inimeste jne sagedusi. Seda juhul, kui olen loonud ühenduse või kui väline suudab mind mõjutada. Muutusi tajun meeleoluga, nt mind valdab tunne, mis ei ole minu hetke olemisega seotud või kõik minu ümber saab teise värvingu, mis ei ole mina.

Mulle nii väga meeldib youtube avarus ja vabadus valida. Kuulata seda, mis kannab ja toetab, kui nii ei ole, siis liigun edasi. Ma ei loe enam kõiki raamatuid lõpuni. Võin kaane sulgeda peale kolmandat lehekülge, poole pealt või lõpu eel – kui tunnen, et selle sagedusega raamat ei tõsta ega toeta on ta minu poolt lõpetatud. Mina valin, millise sagedusega koos saan või soovin olla.

Jagamine

Kerge on kirjutada, kuid raske saavutada. Raamatust või helidest tuleneva sageduse saab vähese vaevaga vahetada, kuid igapäevane eksam on oma laste kasvamisega kaasnevate perioodidega toime tulemine.

Eile rääkisin telefonis tütrega, kui pisem (4aaastane) ennast nähtavaks ja kuuldavaks soovis teha. Tegin kõik, et keskenduda tütre jutule, kuid samal ajal füüsiline mina vahetas, segajat eemale tõrjudes, sageduse ärrituse peale. Kõne kestes kandus ärritus ka tütre peale: mis üürikorter, mis sõbrad jne. Telefoni käest pannes küsisin, et - mis see nüüd oli? Taipasin, et tütrega on kõik korras, kuid mina oma muutunud sagedusega ei suutnud kuulata teda mõistvalt ega toetavalt. Mõistes toimunut muutus sagedus ja taas oli rahulik olla.



Täna taas nö tavaline päev, kus pisemal on igav ja seega soovib ta meie tähelepanu. Suuremad tahavad oma teemasid arutada, kuid pisem teeb selle võimatuks. Lisaks on veel aktuaalne tema põrandat kattev mänguasjade kiht. Neli erinevat inimest, neli sagedust, neli muutuvat muutjat. Ausalt oli väga raske - ärritus, viha, soov kõik väljalülitada, ära lõpetada. Kui välja ei tee, kas siis olukord lõppeb - ei saa lõputult eirata. Kus saan ise olla? Ära minna või teised ära saata? Võtsin asju ühe kaupa. Suuremad sõitsid linna omi asju tegema. Väiksemale selgitasin uuesti tema enda osa lelude koristamisele ja hoidmisele. Tuletasin meelde, et tema asjad ei ole minu teema, kuid need segavad mind, kui ma olen tema peale pahane. Sagedust oli väga raske üles viia. Tegelesin koristamisega, seejärel istusin õue, käesolevat lugu kirjutama.

Ma tunnen, et kergemini muutub sagedus kui ma olen alles oma tegemistes kinni, siis sõidavad teised omadega sisse ja kaasaminek toimub hetkega. Olles välise jaoks kohal, olen iseenda teemad lõpetanud ja saan toimetada muutumata. Kokkulepped omale ajale on huvitavad, sest tavaliselt tahab just siis pisem, midagi eriti tähtsat edasi öelda...


Marianne

01.08.2017.a