65-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/93833727/hulgamise-hirm-on-kaotust-kartva-inimese-hirm
Hülgamise
hirm on see hirm, millega iga inimene on mingis oma aja hetkes kokku
puutunud. See on hirm kaotada enese jaoks see võimalus, läbi mille
saadakse see, mida vajatakse enese alles olemise jaoks – vajadused
täidetakse, lahendused leitakse, tunded lahustatakse. See on hirm
kaotada võimalus, kui võluvõti, mis muudab Maailma tagasi õigeks
ja heaks – annab tagasi hea olemise.
Inimene
kogeb hülgamist sõnade ja tegude kaudu. See juhtub siis, kui need
ei ole ühesed – ühel pool on, kuid teisal ei ole. Inimene lubas
sõnade järgi endal uskuda, et tema on hoitud, kuid siis kaotas oma
usu tegude järgi või juhtus see vastupidi või eile oli olemas, kuid täna enam mitte. Inimene uskus, sest talle lubati,
kuid koges hülgamist, sest näiliselt olemas olevat ei olnud olevas
hetkes olemas.
Hülgamine
tähendab, et seistakse enese jaoks nähtavalt ja tuntavalt üksinda
ning eraldi. Selline kogemus kinnitab inimese uskumust, et tema
olemas olemine ei ole oluline. Sel hetkel avaneb pimedus, mis haarab
inimese endasse ja inimene ei tea, kas sellel on olemas äär ja kas
tema leiab selle üles. Inimene ei tea, kas selline tunne jääb kestma nii, et tema
ongi jäävalt.
Mina
olen hüljatud – on inimese uskumus, mis kestab. See lause on kui
kinnitus, mis saab üha uue ja uue kinnitava korduse. Mina olen,
Mina olin – mina tundsin ... . Mina tundsin - ei tähenda jäävust,
vaid ühte hetke, valitud võimalust teiste hulgast. Mina olen - on
otsus, mida inimene kannab enesega kaasas ja ta loob üha uusi
olukordi, et saada enesele selle kohane kinnitus. Kuidas nii? Inimese
poolt valitud vaatenurk andis ja annab just sellest nurgast lähtuva tähenduse
kõigele, mis seostub hülgamise ja hoidmisega. Inimesel on ees kui
prillid ja kasutada sõnadest märksõnad, mis näitavad talle tõde
st tõestavad oma uskumust. Inimene ei vali, kuidas on või veel
võiks olla – otsus on juba olemas ja see kehtib.
Lapse
Maailm puruneb kildudeks sel hetkel, kui ta tajub end olevat see, kes
ta oma hirmus kardab tõeks saavat – Mina olen ... - tundub nii
lõplik ja jääv. Tundega üksi jäämine, tundes olemine, tundena
väljendumine – laps ei leia sellest teed välja, sest see on Mina
Olen. Laps ei tea ega tee vahet oma tundel ja iseendal – on
tundemina ja on mina. Laps ise valis olla, kuid ta ei tea seda, et
tema on oma tunde autor ja temal endal on võimalus valida ja
vahetada oma olemist. Küsides iseendalt – Miks mina valisin olla
hüljatud? Mida see minule annab? Mida hüljatuna olemine väljendab
ja tähendab?
Nimeta
mälestused, hämaras minevikus, on kui sisemised paised, milles on
ühest väikesest killust alguse saanud kääriv protsess. Suletud
ruumi suletud sisemine pinge kasvab järjest tugevamaks.
Kontsetratsioon – tähelepanu keskendumine ühele ja selle osa kaal
kasvab teistega võrreldes, et ühel hetkel lõhkeda ja välja
purskuda st puhastuda. See on võimas protsess, milles on koos
segadus ja häiritus ning kõik kohad on täis ära olnud aega –
enese tugevat tunnet täis. Selles hetkes on - Mina olen ... -
suurem, kuis see mina, keda inimene teab ennast olevat. Tunnete
segadusest saab tundesõgedus.
Hoidmine
ei tähenda seda, et alati on olemas st pidevat nähtavat kinnitust
oma uskumusele. Hülgamist kogenud lapses on hirm, et temale olulist
teist ei ole tema jaoks olemas ja seega ta ei saa seda, mida vajab.
Sellest tulenevalt vajab ta, oma hirmu tundes, kohe ja nähtavat
kinnitust, et ta on hoitud. Laps vajab tagasi turvatunnet, et tema
olemine loeb ja seega on ta oluline st ta saab selle, mida vajab, sel
hetkel, kui tema tunneb vajadust ja väljendab oma soovi.
Laps
valib enese aitamiseks jonni ja solvumise – Mina tahan! Mina pean!
Laps valib selle lahenduse, mis peaks tagama soovitud tulemuse. Ta
teeb oma valiku eakohase oskuse, kord juba töötanud lahenduse järgi
või kordab pealt nähtud võimalust. Jonniv ja solvunud laps astub
eraldi, et ta oleks nähtav ja väljendab oma ohvrina olemist nii, et
vanem tunneks ennast süüdlasena ning tuleks ja teeks lapse Maailma
korda.
Sellist
kogemust omav suureks kasvanud inimene ongi jäänud enese sisse
üksinda. Kogemus tänases viib ta, läbi oma mälestuste, tagasi
aega, mil ta eraldi astumise otsuse tegi. Seega näeb ja tunneb ta
ennast endiselt eraldi olevana ja valib tänases ajas sama lahenduse,
et ükskord ometi leida lahendav lahendus ja laps saaks ära olnud
ajas eraldi olemise ära lõpetada.
Täiskasvanu
mõistab, et on olemas erinevad vastused, olukorrad ja hetked, sest
võimalusi on palju ja nende valimine ei tähenda hülgamist ja
kindlasti hüljatuna olemist, vaid inimeste erinevaid vaatenurki ja
eneste tundeid. Kui küsimise, st vajaduse, peale ei saada soovitut,
siis on võimalik astuda oma järgmine samm ja otsida teist teed.
Küsimus on selles, kas küsitu/ oodatu on vajaduse täitmiseks või
edasi viiva tee toetuseks? Vajaduse täitmist otsides jääb inimene
kinni sinna, kus ta usub endal olevat õigus või nähtav võimalus
saada. Seega oodatakse ning otsitakse lahendust, kuidas
potentsiaalset vajamineva andjat andma panna. Edasi minemiseks peab
suutma teist inimest muuta/ mõjutada/ sundida – jonniva ja
solvunud lapse lahendused sünnivad selle eesmärgi täitmiseks.
Kui
inimene mõistab, et tema on iseenda autor ja lahendused on tema
enese valida, siis ta ei jäta ennast kinni aega ja kohta, kus tee
lõppeb seisva seinaga, vaid otsib ja valib ise oma tee läbi iseenda
– Maailm on võimalusi ja lahendusi täis. Inimene ei karda enam
kaotust st kaotada seda võimalust, mille leidis ja nüüd justkui
omades proovib erineval moel sealt enesele vajaminevat saada. Laps
ootab senikaua, kuni tema saab, sest ta peab saama vajamineva, siis
ta ei ole hüljatud.
Inimesel
on vabadus olla ja valida, sest ei ole olemas ainult üks võimalus,
vaid neid on lõppematu arv ja need saavad nähtvaks, kui lasta lahti
oma hirmudest – Mina olen ... ja seega pean ..., et enam ei oleks
... . Kellegi teise käes ei ole enda olemist ja nimetamist muutvaid
võluvõtmeid. Ootuses oodates on mõistmine – mitte keegi ei tule
ära päästma ja hülgamine kestab. Laps ei saa ega oska iseennast
aidata, sest tema lahendused tulevad läbi teiste.
Ära
olnud ajas seisev ja solvunud laps, ootab vabandust, lohutust, tasu
selle eest, et tema on pidanud ootama. Laps on oodanud, sest tema
vajab oma olemise lõpetamiseks, enese tähenduse ja mõõdupuu
järgi, märguannet, mis annab talle kinnituse, et teda on mõistetud
ja nii enam ei tehta – enam teda ei hüljata.
Kui
palju mälestusi, kui palju ootamisi tuleb läbida veel enne, kui
inimene jõuab tagasi algusesse. Kõik need enese sisse salvestunud
hetked, kannavad hülgamise hirmu st hüljatuna olemist – see on
tume ja eneses hoidev hirm. Hirmul laps on kibestunud suur inimene,
sest Maailm ei oota teda kunagi järgi st ei paranda vana viga ära.
Kuid laps ise ei astu kaasa st ise vastutades omal teel, sest ta ei
ole veel valmis selle jaoks.
Ei
saa kaotada seda, mida olemas ei ole, kuid ometi hülgamise hirmuga
ühes elades kogetakse üha uuesti kaotust – olen hüljatud. See on
oma enese usu, et ollakse hoitud, kaotus, sest ise vahetatakse see
välja – olen/ ei ole – usun/ ei usu. Kui on nii, siis ollakse,
kui naa, siis ei olda. Uskumisi omav inimene ei seisa jalad kindlalt
maas – ta ei ole vastuvõtnud teadmist – tema on hoitud, sest
tema on olemas ja seega on kõik võimalik – inimene ise loob oma
reaalsuse.
Otsi
üles, see ootama jäänud laps iseendas ja läbi avanenud mälestuste
astu tema juurde. Nüüd, ise ennast mõistes, hoia ja soojenda last
st iseennast ja sulata enese otsus. Seejärel, ühes ning ühte
kõndides, kasva tänasesse päeva. Sina oled üks ja valmis tegema
oma järgmist sammu oma teel – tee see nüüd ja ära olnud aeg lahustub olematusesse.
Marianne
20.06.2021.a