pühapäev, 31. jaanuar 2021

Teekond enese ajas tagasi – Miks vajab laps lutti

 



Minu loos on lehvinud kõrgel tulipunases kirjas sõna OHT. See sõna oli enesekaitse reageering, mis kõrvetas hoiatavalt teede peal ees olles – ära tule, mine ära, põgene, võitle. Kui olen valinud kasutada sõna OHT inimeste, kohtade ja situatsioonide kohta, siis teed otsiv küsimus on – Kuidas vahetada sõna oht sõna vabadus vastu?

Minu sees on olnud hirm, väga sügaval sees. Küsisin iseendalt - Mida mina kardan? Mis on see, mida mina kardan, et mina ei saa või ei suuda vältida? Mis minuga juhtub siis, kui ma ei suuda vältida? Mis on see, mida ma usun, et pean selle vältimiseks tegema?

Ütlesin oma hirmu sõnadega välja. Toetasin iseennast. Mõistsin ise ennast. Lasin mõttes oma hirmust lahti. See, millest olin kinni hoidnud, ei olnud minu tee. Hirm oli takistus, millega mina ise takistasin ise ennast järgmist sammu tegemast, sest just nimelt minu enese järgmine samm ja selle tulemus oli teadmatus. Minu tee laotus, kui tegin oma järgmise sammu näilisesse tühjusesse. Teadmine – Olen hoitud! - andis jõu ja julguse lasta lahti sellest, mis oli ja teha samm selle poole, mida veel ei olnud.

Pidev enesekaitses olemine ja vajadus/ kohustus selles õnnestuda, pidid tagama turvatunde, et anda enesele sõnum – mina ei ole ohus. Kuid mina kaitsesin oma ajas iseennast edasi, sest minus oli uskumine – olen ohus. Kui olin väike, siis leidsin lahenduse, kuidas anda endale teadmine, et mina olen hoitud. Mul oli lutt – luti imemine lõõgastas ja viis tagasi sinna aega ja kohta, kus olin enese jaoks olnud hoitud. Lutist sai minu hoituse sünonüüm – minul oli, ma imesin ja sel ajal olin turvas.

Ühel päeval võeti minult lutt ära. Midagi ei öeldud ega kuidagi ei aidatud. Minul ei olnud enam lahendust ja ma ei saanud ega osanud anda enesele võimalust, kuidas minna oma ajas tagasi. Olevikus ei olnud, minevikus oli olnud, kuid minul ei olnud enam võtit, et anda iseendale võimalus olla hoitud.

Sel õhtul mind karistati – võeti ööriided ja jäeti alasti ning üksinda. Mina olin teise inimese häbi. Mind ei hoitud ja mina ise ei saanud ega osanud iseennast hoida. Tahtsin oma maailma ära lõhkuda, et olevikust välja pääseda, kuid minus oli hirm ja ma ei julgenud midagi teha. Ootasin seda kohta, millal tullakse ning öeldakse mulle või tehakse minuga. See, mis pidi järgmises hetkes juhtuma, oli teadmatus. Kunagi pidi see hetk ju lõppema ja möödapääsmatu teoks saama.

Olin jäänud sellesse punkti kinni. Võisin teha ja tegutseda, olla vapper ja julgeda – tõestada ise ennast iseendale ja Maailmale, kuid sisimas ootasin ikka veel, sest minust endast ei sõltunud minu edasine aeg. Lutti ei olnud ja minul ei olnud anda enesele turvatunnet – sõnumit, et olen hoitud. Ükskõik, mida ma suureks kasvamise teel tegin, selles lapses seal oli alles see uskumus ja see laps olin mina ise, iseenda sees.

See, mida usutakse, seda saab vastavalt enese otsusele kaotada ja uskuda. Kuidas anda katkisele lapsele teadmine – Olen hoitud! Kuidas saab ta selle endas vastu võtta, kui tema tunneb vastupidist. Laps oli kinni hetkes, milles oli olemas tõestus, et tema ei ole hoitud.

Enese hirmust sai takistus – hirm kasvas teadmatusest selle ees, mis võib lapsega tema järgmises hetkes juhtuda. Hirm kasvatab viha selleks, et saada jõudu juurde, et ise ennast, vastavalt enese oskustele, kaitsta – leida lahendus, kuidas elada järgmise hetkeni.

Olen tervik – minul on vaja, mina saan ja oskan ise ennast aidata – hoian ise ennast ja seega olen hoitud. Ma ei vaja lutti, minul on olemas pöial ja ma olen turvas enese Maailma sees.

Kauges hetkes ei olnud viha, sest seal olin teise inimese häbi. Oma teel olin vajanud viha, kuid ma ei teadnud, kuhu kohta enda ajas ja milleks ma seda vajasin. Nüüd kasvatasin eneses viha, et laps leiaks jõu tõusta ja lõhkuda paigalseis – astuda samm edasi.

Minul on õigus oma tunnetele. Ma ei pea ootama, mina tõusen, astun ja otsin lahenduse. Mina ütlen välja selle, mida tunnen ja selle, mida vajan – teen sammu tundmatusse – aitan ise ennast selles hetkes, milles olen. Kui olen aidanud, siis saan astuda edasi ja seejärel võtta vastu teadmine tänase aja teadlikkusega.


Marianne

31.01.2021.a


laupäev, 30. jaanuar 2021

Mäss

 



Mina ise ei taha rahuneda

ega tasaseks vaibuda.

Tahan üles tõusta

ja relvile asuda -

tahan õiglust,

iga oma valusa hetke

korvamist.

Kõik see,

mis on olnud ja tehtud

peab õigeks saama keeratud.


Ajad, mil mina polnud hoitud

on mälestustes alal hoitud.

On minu enese valu pisarad

õelalt torkavad okkad,

mis ei lase leebuda

ega tasaseks vaibuda.


Tunded,

minu enese tunded

on mäslev segadus,

milles pole korda

ja Mina ise

ei suuda ega saa

enese sisse luua

ega sees tagada korda.


Mina ise ei saa

ega suuda ja oska

ise ennast kontrollida -

mitte miski ei allu,

mitte miski ei kuuletu

ja mina ise

olen iseenda olemise ees jõuetu.


Marianne

30.01.2021.a





reede, 29. jaanuar 2021

Kaks Mina ühe mina sees

 




Kui mina ise, iseenda sees, ei ole tervik, siis jagan ma iseennast ehk ühist ruumi oma tundega. Mida suurem on tunne, seda vähem jääb enesele alles seda kohta, kus ise olla. Olles selles ajas vajan enesele õiget tähelepanu. Saadav tähelepanu peab suutma kasvatada mind suuremaks ja kahandada tunnet. Vajan enesele täpselt sellist tähelepanu, mis tagab tundest tuleneva ülesande täitmise – siis tunne kaob. Seega peab õige tähelepanu osutaja teadma, kuidas mind vaadata, mida ütlema ja tegema, et mina saaksin tunda end enda sees hästi. Tähelepanu jagaja peab minu jaoks õigena olemas olema, sest nii saab ta toetada minu poolt valitud olemist.

Kui minus on tunne ja ma ei leia selle nime või tähendust, siis vajan võimaluse korral tuge, et jõuda selguseni – õpetajat, kelle kõrval kõndida. Kuid, kui mina ise olen tundena, siis otsin leevendavat lahendust. Kui teine on kõrvalt võtta ja olemas, siis on võimalus, et käin tegelikult ühte ja sedasama rada pidi - süvenen tundena. Kuid, kui leian saatja ja olen ise valmis, siis otsin lahendust – teed tundest välja.

Toetav tähelepanu on see, kui teine ei reageeri isiklikult, vaid laseb minul, minu oma sängis, edasi voolata. Teine isiklikult reageerimas on takistus teel, mis ei lase mul olla ega minna. Isiklikult reageerides saab teisest takjas, mis ripub minu küljes, et mina lahendaksin ära tema tunde. Kui mina ei saa enesele vajalikku ehk toetavat tähelepanu, siis mina ise tahan, et teisest saaks takistus, keda isiklikult võttes eest lükata või lõhkuda – suunata endas olev tundeenergia teise pihta, et nii oma tundest vabaneda.

Kuid väljaspool mind ei saa keegi olla minu jaoks 100 % õige ja olles avatud ning nähtaval oma salasoppidega, olen haavatav – võtan ise isiklikult, sest teine on liiga lähedal ja puudutab vastu. Tunne ei lahene, sest suunan iseennast välja – kaitsen ise ennast. Selle asemel, et lõpetada enesekaitsmine ja astuda enese sees edasi st tagasi, võitlen olevikus näiliselt teisega, kuid tegelikult iseendaga. Iseendas olles ning oma ajas tagasi astudes, leian üles alguse ja sealt läheb minu tee edasi.

Kui minu sees on tunnetest sassis segadus, kuid olen teisega ühes ja tema sees on rahu, siis tasanen või kasvan, sest minul on lisaks enese ruumile veel ruumi, kuhu astuda, et tunde eest ära minna või kuhu tundena kasvada. Kuid, kui teise ruum ei allu minu tahtele ja ma jään sellest ilma, siis teine ei ole minu jaoks õigena õige. Õige olles saan vajamineva tähelepanu – just selle, mis aitab minul edasi olla nii nagu mina ise parajasti valinud olen.

Tüli tuleb, kui teine on ise ja eraldi ega jaga minuga oma ruumi st mina ei saa teise ruumi iseenda tahtmise järgi kasutada. Isiklikult võttes ja teineteise vastu võitlejatena moodustame erimeelsetena terviku ehk „meie” - mida ei oleks, kui teist ei oleks. Selle „meie” sees koos olles tuleb mul ennast teise eest kaitsta – sest too iseloomustab, näitab mind vealisena, käsib lõpetada, vahetada olemine – teha seda, mida ma selles hetkes veel ei saa – mina alles võitlen iseenda eest ja nimel – vajan vaba ruumi. Minu vastu tehtavad sammud on teise poolt valitud enesekaitsetaktika, sest tema tahab oma ruumi minust vabastada.

Valides lahenduseks teise ruumi kasutamise ei ole ma iseendas tervik, sest tahan meid ühes olevatena näha ja tunda, et see, mis on minus, oleks ka teises ja just sellepärast aitaks teine mul teed leida. Mina ise ei võta vastutust, sest tahan, et teine lahendaks „meie” loo ära nii, et minul ei oleks vaja enam tunda. Kuid, kui võtan vastutuse, siis vajan tuge ja toetust, abi alguse leidmisel, hoitust ja mõistmist. Võtan vastutuse kui mõistan, et mina olen teisest eraldi, sest teine ei ole minu Mina.

Tegelikult minu sees kedagi teist ei ole – lugude algus on minus ja mina ise olen see Maailm, milles saabub selgus, kui leian tundemina nime ja sõnale tähenduse – see on iseenda mõistmine iseenda sees. Kui näen iseendas – mina ei ole tunne – on see selginemine ja saabub rahu ehk selgus – mina ei kaitse enam iseennast ka iseenda eest. Ma ei varja iseennast enam enese soppides, vaid võtan iseenda vastu – minu tunded on minu enese looming ja nende olemas olemine minu enese valik.


Marianne

29.01.2021.a

neljapäev, 28. jaanuar 2021

Enesekontrollimise vajadus on inimese enese kaitse

 


Ise enda kontrollimise vajadus on inimese enese kaitse. Inimese sees on ärevus, kui ta ei tea ette, mis või kuidas. Seega ta ei tea seda, kas tal tuleb iseennast kaitsta või mitte. Teadmata ette, ei tea inimene, kuidas ta vajaduse korral ise ennast aidata saab. Inimene ei kontrolli olukorda, sest tal ei ole plaani ja seega usub ta end olevat abitu. Võimetus iseennast kaitsta kasvatab inimeses stressi ja see süveneb pikajalise kestmise korral depressiooniks.

Inimestevahelised tülid on enesekaitse suutmatuse ahelad – teine tegi ja oli – seega inimene tundis. Alustatakse olevikust, kuid libisetakse minevikku. Inimene loeb üles kõik need kohad, kus temal tuli iseennast teis(t)e eest kaitsta. Inimene mäletab neid aegu ja kohti, sest seal sai ta haiget, kui ei suutnud iseennast tunde tundmise eest kaitsta. Ta ei taha tagasi minna sinna kohta ega olla koos nende inimestega, keda ei saa usaldada st kellega koos ei tohi lubada iseendal vabalt olla. Inimene ei taha olnu kordust, sest tal on kogemus - tema ei oma kontrolli ei teise inimese, koha ega iseenda üle. Kui inimene ei tea ette, mis tuleb, siis ta ei tea ette, mida tema võib tunda. Seega, et iseennast aidata, tuleb tal iseennast kaitsta juba ette, et olla valmis koheselt reageerima. See ülesanne kasvatab pinget, hoiab ärevust üleval ega luba inimesel rahus olla.

Enesekaitse on Maailma ja enese kontroll ajal, mil inimene ei ole iseendas tervik - tema on ainult üks osa iseendast. Inimene on osa, sest teda puudutav Maailm on, tema sees tunnet äratades, osa inimesest – Maailm on tundena inimese sees. See on kokkusiduv ühendus – Maailma poolne sisemine puudutus, inimese tunde äratus, tähendab tema kohalolekut inimese sees.

Inimene, kes on kogenud, et tema ei oma ei enese ega väljaspool teda toimuva üle kontrolli, on leidnud enese jaoks lahenduse - tema mõtleb ette ja loob iseenda jaoks Maailma, mis on turvaline ja ohutu. Inimene loob enese jaoks täpselt sellise Maailma, kus tema peaks saama mõtlemata, mida ja kuidas olla või tegutseda – seda nimetab inimene iseendana olemiseks, iseenda vabaduseks - see on koht, kus olla vaba enese kontrollist. Selles, enese jaoks loodud, Maailmas saab ta olla selline, milline valib olla st tahab olla ilma piiride ja raamideta.

Mida suurem on see Maailm, mille inimene on enese jaoks loonud, seda suuremat maa-ala tuleb tal suuta kontrollida. Inimene ise on andnud iseendale selle ülesande ja seega püüab ta seda täita. Inimene annab endast kõik, et suuta omada enese poolt loodud Maailma üle kontrolli – see on tema olemas olemise alussammas. Inimese Maailm koosneb iseenda sees ehitatud joonistest. Inimene ütleb ja näitab iseendale ning teistele ette, kuidas peab olema, mida kõike ja millal peab tegema, et vältida seda hetke, kus inimesest saab tunne st ta ei tule iseendaga toime, sest, olles tunne, ta ei suuda iseennast kontrollida.


Lugu loos sees

Üsna sageli panen üles erinevaid postitusi erinevatele lehtedele. Üks ja seesama reha, mille peale koguaeg komistasin, oli vaikusest ja tühjusest tulenev üksindus, kui lugu oli läinud lendu. Ma ei saanud seda, mida vajasin – tunda rahulolu enese sees, vaid olin rahulolematu, sest minu sees kasvasid tunded, millega ühes ei olnud hea olla. Tahtsin ja ei tahtnud luua postitusi – tundsin vajadust, sest need sünnivad minu sammudest, kuid enese kaitsmise nimel – mina ei suuda tulemust ette kontrollida - tundsin sundust need iseendale ära keelata.

Kogesin vaikust ja üksindust, kui laike või kommentaare ei tulnud st teised ei näidanud välja, et nad olid kohal olnud ja vaadanud. See sundis otsima võimalusi, kuidas luua ja jagada neid postitusi, mida laigitakse – see oli ette kontrollimine. Uskusin, et mina jäin vastuseta, sest ei suutnud tekitada/ äratada teistes head tunnet – seda, mida teised tunda tahtnuks ja seega mina ise ei saanud hea tunde osaliseks, sest tervikust osa olles, sain enesele selle osa, mis minule anti. Uskusin, et kui suudaksin anda teistele meeldiva/ vajamineva, siis saaksin võimaluse ennast hästi tunda. Laigid näitasid minu väärtuse suurust terviku sees. Kesise tulemuse korral jäi minule vähem ja enesekaitseks ma ei tahtnud olla ühisest osa st ma ei tahtnud anda tervikule osa endast. Enesekaitseks vajasin selget ja eraldavat joone enese ja teiste vahele – kui suudan teised eraldi hoida, siis neid ei ole minu sees.

Postituste jagamine ja lugude lendulaskmine oli koht, kus mina ei suutnud enesega ühes olevat tervikut (st lehti ja gruppe), iseenda kaitseks kontrollida ja seega ma ei saanud iseendale kindlustada vajaminevat tulemust - õiget tähelepanu. Väidet tõestas see, et mina ei suutnud vältida valet tulemust – vaikust ja tühjust. Sellest, et mina ise ei suutnud oma Maailma st iseennast hoida, tulenes uskumus – Mina ei ole hoitud, sest Mina Ise ei suuda iseennast hoida nii, et suudaksin ise ennast tundena olemise käest ära päästa.”


Tunnetepimeduses ekslev inimese laps usub, et tema ei ole hoitud, sest ta ei suuda hoida iseennast - hoiduda tundmast. Ajas ununeb, miks ta selle otsuse tegi. Alles jääb uskumine ja see ulatub kõikjale – on kontroll kõige võimaliku ja ka iseenda üle. Mida rohkem püüab inimene tõestada, et ta suudab, seda vähem ta seda suudab, sest, mida suurem on territoorium, mida tuleb enese turvalisuse püsimise jaoks kaitsta, seda rohkem peab ta olema valmis tegutsema – selleks, et ise ennast kaitsta, tuleb inimesel tundena reageerida. Kuna tegelikult inimene ei saa ega suuda kõiki ja kõike lõpuni kontrollida, siis selle ülesande täitmisel ebaõnnestub ta üha uuesti – iga väiksemgi ebakõla lööb inimese olemise tasakaalust välja ja inimene saab võimaluse õppida - valida enesekaitse ja harmoonias olemise vahel.

Inimesed, situatsioonid ja kohad, kus ning kellega koos ei ole inimene suutnud iseennast kaitsta, saavad külge sildi - Oht! Võimalusel inimene väldib neid ega mõtle enam, miks ja millepärast ta seda üldse teeb. Ohus elaval inimesel on paaniline vajadus kontrollida iseennast ja Maailma. Oma tundeid vältiva ja kartva inimese kõik teed viivad Rooma st tundeni enese sees. Mida rohkem vajab inimene kontrolli, seda rohkem on ohtlikke paikku ja seda keerulisem on leida rahu. Depressioon on inimese sõnum iseendale – „Tunde tundmine on ohtlik, kuid ma ei saa lõpetada oma tundeid st mina ei suuda iseenda Maailma kontrollida.” Depressioon on inimese poolt valitud lahendus - inimene summutab iseenda, lülitab ise ennast tundetuks – see on suurim enese kontroll, mida inimene teha suudab.


Marianne

28.01.2021.a



kolmapäev, 27. jaanuar 2021

Paaristants nähtamatu paarilisega

 


Inimese tüüpiline käitumine – enesekaitseks reageerides valitakse olla nimeline tunne. Tundena olles korraldatakse enese sees segadus ja seejärel oodatakse/ otsitakse sellele lahendust väljast. Inimene ei oska iseendaga midagi peale hakata ja seega vajab ta teist inimest, kellega ühes moodustada tervik, et valada iseennast välja või lahustuda. Inimene vajab enese jaoks vaba ruumi, kuhu „oksendada” või, kus teisega segunedes taastada eneses tasakaal. Inimene tahab teise inimesega ühes olla, et kasutada puhast ja teisenimelist energiat enese puhastamiseks, et olla iseenda sees tundest vaba.

Kui inimeste Maailmas, inimeste vahel, on käimas katkine lugu, siis on ühes kohas koos kaks tunnete käes vangis olevat inimest. Lugu on pooleli, sest otsitakse tasakaalu iseendi sisse. Üks on teinud ja olnud, teine on olnud ja tundnud. See, kes tundis, tegi oma sammu ja ootab nüüd vastust - teo tegija vastutuse võtmist oma teo eest. Ta ei lähe ära ega astu teisale, sest ta ei tea, kuidas ja kust läheb ühise tantsu joonis edasi. Veel pole selge, millises mustris ja kelle muusika järgi tantsitakse.

Kui iseenda poolt tehtud sammu tagajärg ootab inimese poolset iseenda vastuvõtmist, kuid inimene ei taha kohtuda oma eluga seal, kus ta on, siis ta lööb Maailma ehk ühise terviku sassi. Inimene valib, kuidas ta enesekaitseks reageerib. Üks astub vastu, sest on, iseenese kaitseks, valmis lööma lahingut, et tulev ei tabaks teda seal, kus ta on. Teine libiseb ära, ta ei oota seal, kus ta on. Esimese vastu põrkutakse ja kaitstes iseennast, rünnatakse vastu. Teisal tabatakse tühjust, sest omal kohal olemata on inimene kusagil teisal olemas. Teisal olev inimene on ja teda ei ole ka, sest ta püüab olla nähtamatu, et tulev ei kohtaks teda seal, kus ta on.

Ründaja ei talu ootust, ta teeb ise esimese sammu. Ta ei mõtle ega kavanda, vaid läheb ja tegutseb. Tal on eesmärk – lõpetada toimuv, sest ta ei talu oma kogemuse ootust. Põgeneja ei taha olla kohal ega oodata, et kogeda, mis juhtub ja on. Tal ei ole veel teadmist, mida ja kuidas. Kohal olles tuleks vastureageerida teadmata, kuidas ja mida peab tegema, et tulemus saaks enese jaoks õige ega puudutaks. Seega ta läheb ära ja vaikib nii nagu teda ei olekski – on nähtamatuna iseenda jaoks. Kõrvale ja ära astudes oleks ta kui teises ajas ja kohas, mitte seal, kus tema elu toimub. Ta libiseb oma kohalt ära, justkui öeldes - "Astu ise minu kohale."

Ühise terviku sees oma sammu tehes ja tühjust tabades, proovitakse leida teist inimest üles, sest teine inimene algab sealt, kus esimene lõppeb. Tühjuse täitmiseks püütakse teist enesele reageerima panna, sest on vajadus teha teine inimene iseendale nähtavaks. Suutes teist reageerima panna, on too, ühises loos, oma koha peal nähtavana olemas ja see on võimalus, kuidas tajuda, kus enese ehk terviku piirid on.

Oli ära see, mille tagajärg on käes ja kui küsida inimese käest, miks ta tegi või miks ta oli, siis selget vastust ennastkaitsva inimese käest ei saada. Inimene ei taha seista ega öelda – „Jah, mina ise tegin. Jah, mina ise olin.” Need on sõnad, mille lausumist inimene väldib. Ühel juhul ründab ta vastu, et mitte öelda ja teisal ta põgeneb, et mitte öelda. Enese kaitsmise eesmärgil ei võta ta vastutust iseendana oldud aja eest, sest sel juhul ei oleks kedagi, kes maksaks temale kahjutasu. Vastutust kandes tuleks tal omal kohal seista ja oma enda elu kohata.

Igal katkisel lool on kaks poolt, kaks erinevat vaatenurka. Katkise loo kaks osalist koos olles tervikut ei moodusta, sest ründaja astub oma poole pealt ära – on kohal teise ruumis, et lahingut algatades lüüa teine põgenema ja üle olles panna teda loobuma oma sammu eesmärgist. Omalt kohalt lahkuja, nö nähtamatuks muutuv, läheb ära, et jätta vastutus teisele – kui teda ei ole, siis ei ole ka lugu, sest ei ole kaht, kes on ühes. Vastamisi seistes ühine tervik kaob ja ei ole enam ühist ruumi ning inimene kaotab võimaluse tundest, harjunud moel, vabaneda. Katkine lugu, aga ei lahene ega unune, sest veel lahendamata tunne ei lase seda unustada.

„Mina ei taha! Mina ei pea, sest minul ei ole vaja. Oodates olen nähtav ja see, mis juhtub, juhtub minuga ja ma ei saa iseennast kaitsta – seega ma lähen ära ja olen oma kohalt ära. Kui mind ei ole kohal, siis mind ei saada kätte.” See on inimese poolt valitud enese kaitse taktika, et loo teine pool lõpetaks terviku, mis ei täida vajadusi ega lase rahus olla ja läheks ise ära. Tervikut vajav, kuid vastuseisu või põgenemist kohtav inimene võtab enesele ülesande panna teine oma kohale seisma, nähtavalt olemas olema ja seega ta reageerib, et teist peatada ja õigele kohale lükata või teisal päevavalgele tirida – Siin Sa oled, siin pead Sina seisma. Tundest vabanemise vajadus, soov lõpetada lugu, sunnib inimest lugu jätkama. Loo lõpetab tundest vabanemine. Tunne kestab, sest lugu on pooleli.

Põgeneja ei taha astuda sammu – maksta iseendaga, et taastuks tasakaal. Küll teine pool teeb Maailma korda. Kui saabub rahu, küll ta siis tuleb välja ja on edasi. Põgeneja on oma kohta vastuvõtmata ära seni, kuni ta saab st tahab. Kui ta ei taha st ei saa, siis reageerib. Ei ole vahet, kuidas inimene enesekaitseks reageerib, katkises loos tasakaalu ei sünni. Selleks, et tervik säiliks ja tasakaal püsiks, tuleb sellel, kes teise sammu ootab, teha ise kahed sammud – olla ise olemas ka teise koha peal. Olla ise loo kaks poolt, et olla ühes näilise teisega tervik. Tervikut hoida püüdev ei tea ette, millal teine valib omal kohal olla või mitte olla ega seda, mille peale too oma valiku teeb. Seega, tahtes vältida sõda ja tühjuse kogemist, lõpetab tervikut vajav ära nö enese vabad valikud ja on rahulolematu, sest ta on võtnud teise inimese koha(l) hoidmise enese ülesandeks.

Tervikut hoida püüdev valib enesekaitse – "Kui ma ei tee enam seda, mis teisele ei meeldi, siis ta on kohal ja olemas, sest tean, et kui teen, siis too reageerib. Kui ma ütlen teisele täpselt ette, kuidas ja mida too peab tegema, et oleks õige tulemus, siis saab kõik olema õige.” Seega teeb ta ise ühte ja jätab tegemata teise, sest temas on vajadus säilitada enese jaoks tervik – kui teist ei ole kohal, siis ta ei taju ennast, sest tundena olles ei ole tal iseendas iseenda jaoks ruumi. 

Tajudes tühjust või kohates ründajat kaotatakse tasakaal – soolotantsust saab vastu seis, mida tantsitakse ühes olemata tegelikult ühes. Katkises loos ollakse oma tunnetega teineteise külge seotud – „Ma ei teeks, kui teine ei teeks. Teen, sest teine on olemas ja tegemas.” - see on valitud kaitsetaktika - „Mina olen ohus, sest minu Maailm on ohus, kui tervik on kadunud. Pean säilitama terviku ehk oma Maailma piirid. Kui teine on omal kohal olemas, siis mina tean, kus ma olen.”

Enesekaitse ülesanne on peatada teine inimene, suuta teda teisiti olema panna. Ennast kaitstes otsitakse moodust, kuidas panna teine inimene andma enesele seda, mida vajatakse – tasakaalu enese sees. Inimesel ei ole vaja teist inimest, et näha ja leida iseennast üles. Inimene ise on tervik. Seega ei ole tegelikult vahet, mis toimub väljas ehk piiride taga – see on seal väljas ja on eraldi olev, mitte inimene ise. Olles ise tervikuna olemas ei ole inimesel enesekaitseks vaja tundena reageerida ja seega ei ole tal vaja luua teisega ühist tervikut. 

Inimene saab valida olla ise ilma enesekaitset kasutamata. Tal ei ole vaja valida teise eest ega öelda tollele samme ette – joonistada ühist mustrit – kuidas, mida, millal, kuhu ja miks keegi peab midagi tegema. Iga inimese samm on tema enese valik ja seega on tema sammu tagajärg tema enese vastutus. Inimene teeb ja teine inimene tunneb versus inimene ise valib, mida, millal ja kuidas ta tunneb. Seistes omal kohal – on ta tervik – inimene ise on oma loo algus ja oma loo lõpp.


Marianne

27.01.2021.a

teisipäev, 26. jaanuar 2021

Tänitamine

 


See on tänitamine, kui pillutakse sõnu, mille mõte on käimasoleva loo enesest eemale hoidmine. Tänitav inimene on kui kukk, kes kaagutab, kuid muna ei ole tema tegevuse tulemus. Kui oleksid ... , siis ei oleks, kui ei oleks ... , siis ei peaks ... .

Tänitamine on aja paigal hoidmine, hetke kestmine väldib olevaga leppimist ja edasi astumist. Selle tegevuse eesmärk on, et teine ei unustaks ära, kellel oli ja on õigus, kes teab paremini, kelle tõde on õigem, kes eksis ja kes tegi vea. Sellel inimesele, kes tänitab, on hirm tagajärgede ees. Inimene kardab, et temal tuleb vastutada. Just temal tuleb vastust anda selle eest, et tema enese rollilahendus on ebaõnnestunud – enese valitud valikud oleksid olnud kui valed, sest muidu ju ei oleks olnud ega oleks.

Tänitatakse, et teine ära ei unustaks, et just tema on see, kes peab vastutama ja ennast ära parandama, et mitte kunagi enam ei korduks. Tänitamine on karistus. See on süüdistav kõne selle pihta, kelle pärast inimene ennast ohvrina tunneb. Ohvriroll ei lase tulla teadmisel – Oli see, mis oli ja on see, mis on ning siit läheb tee edasi. Inimeses on hirm seista ja öelda – Mina olin ja mina olen, sest enese sees on lootus - Kui mina ise ei oleks olnud ega teinud, siis ... - kuid inimene ise oli ja tulemus on ...


Marianne

26.01.2021.a

esmaspäev, 25. jaanuar 2021

Öö enese sees – suletud silmadega inimese laps

 

Johan Potma


Lapsed hääletuks jäävad

ja enese sisse sulguvad -

nad pimedat aega kardavad.

Lapsed kardavat pimedust,

põhjatut ja ääretut vaikust,

mille seest tõuseb üles,

kasvab hirmsana välja,

enese sisse suletud tunne.


Enese suletud sisemuses

valitseb nimetu miski -

õhtul, kui on vaikne

ja keegi enam ei käi

on laps jäänud üksi,

on ise endaga üksinda.


Tasahilju lukud avanevad,

suletud uksed lahti vajuvad,

une ja ärkveloleku piirimail

ei ole enam jaksu hoida

ega tugevust seista,

et kinni püsiksid lukud

ja seisaks suletuna

oma enese hirmu täis tuba.


Kui käes on vabadus,

siis kõigel varjatul

on vaba pääs ja voli.

Laps poeb nurka,

peidab ennast ära

iseenda sügavuse sisse.


Laps tahaks enese seest

ja iseenda eest

välja ja pakku pääseda,

et jätta maha tumedus

ja selles liigutavad varjud.


On hirmul suured silmad

ja üha väiksemaks

ja hääletumaks jääb laps -

ta ei saa ära päästa ennast

oma enese hirmu käest,

ta saab sulgeda silmad

oma enese tunde ees.


„Kui mina näen,

kas siis on olemas?

Kui mina tunnen,

kas siis on olemas?

Järelikult olev ei kao

ja mina pakku ei pääse,

sest mina olen ju olemas.”


Hirm käib enese sees kaasas,

ajas suuremaks kasvab,

laps enese sisse kahaneb -

ta hirmule ruumi annab.

Laps eksleb pimeduse sees,

sest on öö tema enese sees -

ta ei ole hoitud,

sest tema ise

ei suuda hoida

ise ennast

enese hirmude eest.


Ka suureks kasvades

on laps väiksena alles.

Enese sees pugenud peitu

ega julge avada silmi,

sest siis saavad tõeks

tema hirmsaimad hirmud.


Suureks kasvanud,

kuid vaikinud laps

ei julge ka ärkvel olles

päris päriselt

enese sees 

silmi avada

ja enese sees

ringi vaadata.


Suletud silmadega laps,

võta enesel käest kinni -

hoia ennast,

hoia ise ennast

ja ava oma silmad,

vaata ja Sa näed

seda, mis on

ja seda, mida ei ole.


Sina ise suudad

oma tunnetega

maalida pildid

kõigest,

mida vaid oskad

endale ette kujutada.

Kõigest ilusast ja heast,

kuid ka kõige

hirmsamast ja kurjemast.

Kujutlustes elustuv

Sinu enese hirm

on püüdnud Sind alla neelata.


Vaikinud laps, 

pimeduse sees,

ei maga -

ta unedes eksleb.

Selleks jaoks, 

et öösel magades,

ise ennast kaitsta,

ta püüab ärkvele jääda,

sest oma unede nägusid 

tema ei taha vaadata.


Oma unenäos magades -

ärka üles,

ärka üles

ja tee silmad lahti

ela oma elu ärkvel olles.



Marianne

25.01.2021.a





laupäev, 23. jaanuar 2021

Kas Maailma vajatakse raha või oodatakse inimest

 


Selle loo kirjutasin soomekeelsena, kui kohaliku valla rahamurede lahenduseks leiti, et maa tuleb tükkideks mõõta ja odava hinna ning värvilise reklaami abil uusi inimesi valda elama kutsuda. Mööda vaadati sellest, kuidas siin elavat inimest siin hoida. Vahetasin valla nime Maailma vastu, sest selles loos ei ole tegelikult vahet, kust inimene tuleb, kuhu ta läheb ja kus ta elab. Inimese väärtus Inimesena on see, millest vaadatakse ka teisal mööda – juurteta inimesed ei juurdu, kui neid ei nähta ega hinnata inimestena.


Reklaam see on ilusad ja värvilised pildid ning suured sõnad, kuid kui palju neis on tõtt ja millisest nurgast on vaadatud, see selgub siis, kui ollakse kohale jõudnud ja elatakse kõige sees. Särav ja kõlav reklaam ning lubadused on üks võimalus, kui Maailma vajatakse juurde maksjaid ja tarbijaid – raha voolamist sisse ja selle liikumist. Kuid, kuidas jääb inimesega, kas Inimest oodatakse Maailma?

Võib ja saab üles lugeda kõik olemas olevad teenused ja materiaalsete hüvede/ võimaluste kasutamine ja loodus – need on tõesti olemas, punkt. Ükskõik, mis põhjusel keegi kuhugi kolib ja oma elukohta vahetab, ei tähenda see ainult materiaalset tarbimist, võimalusi ega valla sissetuleku suurenemist, vaid päriselt ja reaalselt olemas olevaid inimesi – erinevate nägude, nimede ja lugudega. Kuid, kui oodatakse raha, kas siis osatakse või tahetakse siia kolinud/ siin elavate inimestega, midagi peale hakata?

Tulles võetakse inimene viisakalt vastu, sest numbrid tõusid ja suuremaid numbreid inimesed armastavad. Küsimus on selles, kuidas tunneb inimene ennast siin elades? Kas olijana on ta inimeste jaoks päriselt inimesena olemas? Kas seda, kes justkui puudu oli, nähakse ja kuuldakse päriselt ja tema olemas olemisega arvestatakse? Kas registri järgi elanik on number või tegelikult võimalus ja tema olemas olemine vajalik?

Kas Maailmas on inimese jaoks ruumi ja kohta ka päriselt – mitte majade ja korterite tühjust täitma, vaid tõsiselt ühes elama ja olema? Selle jaoks, kes siin elab või kes tuleb, on oluline see, kas ja kuidas saab tema ühte seotud koha ja siinse ajaga, ka siis, kui temal ei ole siin juuri. Seni, kuni vaatenurk on rahal, ei ole inimesel Inimesena väärtust ega tunne too ennast osana. Mitte üks pere ega maa ole ühine pere ega oma maa, kui selle liikmed ei ole võrdsed osad – vastuvõetud Inimestena. Pere, kes ei võta omaks ega osaks, hääbub. Kividele jäävad nimed numbritega ja lood mälestustena. Ehk just siin peitubki vastus, miks jäävad majad tühjaks või neis elatakse nii nagu polekski kedagi nähtavalt olemas - „Tule ja ela. Ela oma elu, kuid ela seda omaette!”

Inimeste Maailmas ei seo inimest inimesega tugevalt ühte loodus, teenused, ehitised. Inimeste südamesoojus, sõnade pidavus ja reaalsed teod on need, mis hoiavad inimest – seda, kes pole veel tulnud, kuid enne kõike seda, kes on siin, täna ja praegu olemas, et tema ei läheks ära ega jätaks kodu tühjaks. Ei ole vaja kõlavaid poliitikute lubadusi ega tühje sõnu, kui neile ei järgne tegelikke tegusid. Kui sellel inimesel, kes on, ei ole siin hea elada, siis ta ei räägi tuttavatele sellest, kui hea koht see Maailm on, vaid, kuidas ta on oma laenude/ kinnisvara tõttu kinni seal, kus ta ei taha enam olla. Seega, kas Maailma vajatakse raha või oodatakse inimesi?

Reklaam on suunatud välja, et täita tühjaks jäänud kohti. Olijatele ei ole neid sõnu ega pilte vaja. Kui keeraks nüüd oma vaatenurga ja võimalused selle Inimese poole, kes täna elab siin – tema on tegelik väärtus, sest tema on päriselt olemas. Kui tema tahab siin olla, sest ta on kasvatanud enesele juured ja Maailm on tema jaoks parim paik, siis on tema see sõna, mis annab kindlust, et siia tasub tõesti tulla, sest kodus - Maailmas, on hea elada ja olla.


Marianne

13.01.2021.a

reede, 22. jaanuar 2021

Teadmine – Olen hoitud

 


Olen hoitud st hoian ise ennast aegade teadmisega, kuid inimesena kasutan neid teadmisi, kui oskusi täpselt nii palju või vähe, kui usun, tunnete rägastikus ekseldes, end väärt olevat. Kardan igat oma järgmist sammu - et mul ei ole kohta, kuhu seda teha - et ma ei tea, kuidas seda teha - et mul ei ole aega seda teha – et minule ei ole jäänud enam võimalust seda teha – kardan oma astumise hetke, hüpet tundmatusse, sest enese sees usun, et mina ei ole hoitud.

Teadmine – Olen hoitud! – annab jõu ja julguse lasta lahti sellest, mis on ja teha samm selle poole, mida veel ei ole.


Marianne

22.01.2021.a

neljapäev, 21. jaanuar 2021

Inimtigude teod – Miks minu asemel ei ole kedagi teist

 


See, millest räägitakse ja on inimese aru saamisele natuke mõistetamatu – erinevad ajad ja erinevad reaalsused ühel ja samal ajal, ühes ja samas ajas, on tegelikult igapäevane nähtus selle suure ja päris Maailma sees. Inimesed elavad ühes nii nagu oleksid nad teineteisest tähtede tagusel kaugusel, asumas erinevatel planeetidel. Nähakse, räägitakse ja on võimalik puudutada, kuid teist inimest ei nähta, sest teda ei ole. Teist inimest ei mõisteta, sest teda ei kuulata. Teist inimest ei ole kuulda, sest temast ei saada aru.

Reaalsused on teised, ollakse eraldi ja seega ei nähta, kuulda ega tunta Hinge kohal olemist ega puudutust. Olemas olevaid inimesi ei ole, sest nii on valitud näha – üks on ühel ja teine teisel maanurgal – inimesed on kui mäed, millel mered vahel. Pole vaja alla tulla ega lähedale astuda, et koos olla, sest seda ei vajata, sest seda ei taheta, sest sellest ei ole puudu ja seega seda ei ole ning olematusest ei ole võimalik osa saada. Inimeste Maailmas on Minu-del ja Meie-del erinevad Maailmad - kes, kellega, millega kokku moodustatud või lahku arvatud. See tundub võib-olla vale, kuid ometi on see olemas – erinevad ajad ja Maailmad, ühes ja samas, ühel ja samal ajal.

Mina-d ja Meie-d on inimese enese otsuste ja valikute järgi valitud ühendused. See, mida vaadates ja tundes, enesele ettekujutatakse, ei pruugi olla päris, sest hoolimata näilisest nähtavast on igal inimesel olemas oma tegelik, ainult enesele kuuluv Maailm, mis koosneb tema enese poolt valitud osadest ja selle sees on inimese turvapaik. Mida suurem on inimese enesekaitse vajadus, seda vähem on tema Maailmas välist ja võõrast, sest iga teine on potentsiaalne oht olemas olemisele.

Kui see, mis on, meeldib, siis ollakse Meie, kuid kui on ebamugav ja ebameeldiv, siis lükatakse see enesest eemale ja asemele astub – Teie ja Mina Ise ning inimene poeb oma Maailma sisse, kui tigu urgu. Kui on ohutu, ollakse urgudest väljas, kui on enesekaitse vajadus, siis astutakse teistest eemale ja ühistest Maailmadest välja – ei ole vastutust ega olda omal kohal. Küll tuleb või leidub keegi teine, kes on ise, kes teeb ära, kes parandab ära, kes seisab ja on – seni ollakse ise ära, vaikitakse, vaadatakse pealt ja kõrvalt. Seda vaatenurka valides on olemas teised ja on nende teemad, nii ei puuduta elu enese vastu. Vaikselt ja varjudes olles ei näidata välja, milline ollakse, mida tuntakse, sest kardetakse vastutust ja omal kohal seismist.

Tänases ajas on palju inimesi, see tundub põgenemist võimaldab teadmine, sest kui on nii palju, siis ei ole tähtsust, kuidas ja kus ollakse, mida tehakse. Kuna inimesi on numbrite järgi palju, siis tõestatakse ära, et kõiki ei olegi vaja – on võimalik asendada, sest võetakse asemele. Inimesest saab oma elu ohver, kes ei taha, saa ega suuda olla, sest ikka ja jälle jõuab ta seinani - „Minu asemel ei ole kedagi teist!” Kõlab süüdistus ja ollaksegi ohver, kui inimene küsib elu käest küsimusi – „Kuidas ei ole? Kas ei ole? Miks ei ole minu asemel kedagi teist?” See on püüd pääseda ja olla oma kohustustest vaba, et teha seda, mida hing igatseb. Kas Hing või tahtmine? Kas tee või vajadus?

Inimteo valik - „Kui saan olla st ei pea tundeid tundma, siis olen olemas, kuid, kui ei saa olla st on tunded, siis ei jää ega ole seal, kuhu mind ei taheta st ei hoita tundeid minust eemal.” Senikaua, kuni on olemas teised ei pea ohver olema, vaid ta saab olla.

Kes ma olen, kus ma olen, miks olen – on vastutuse võtnud inimese teadmine enese sees. Kui enese sees on vastu võetud teadmine – „Olen, sest mina olen olemas ja selles ajas ega selles kohas, ei ole kedagi teist minu asemel olemas. Ei ole olemas kedagi teist, kes saab teha seda, mida mina saan – olla oma kohal nii, et mina olen kohal ja olemas – ei jäta tühjust ega vaikust ega põgene, vaid seisan tugeva ja kindlana omal kohal. Minus ei ole hirmu – see on minu koht, aeg ja olemine. On minu aeg olemas olla. Võtta vastu, hoida ja anda edasi – olles tervik olen osa tervikust.”

Inimese teadmine on Hinge teekond – minu asemel ei ole ega saa olla kedagi teist – ja see on ise enda vastu võtmine.


Marianne

21.01.2021.a

kolmapäev, 20. jaanuar 2021

Iseennast lahti sidunud inimene on iseendale võõras

 


Kui inimene sünnib, siis on ta seal, kus ta on ka siis, kui on raske või paha. See on koht, kus ta on ja elab, sest nii juba on. Kui inimene kolib ära, siis läheb ta sinna, kus teda veel ei ole olnud. Inimene ise valib enesele uue aja ja koha – see meeldib ja ei meeldi ka. Ta ütleb enesele, et proovin ja kui ei taha olla, siis võin uuesti valida, kuid, kui sobib, siis jään. Ta on lahti seotud ja alles liikumises.

Ühest kohast teisale ära minnes, asub inimene elama maale, kus tema on juurde tulija. Inimene ei seo ennast kinni, sest ta on ettevaatlik ja valmis iseennast kaitsma, sest oma jäi maha ja tundmatu võõras on ümberringi. Ta ei tea ega oska kõike, ta elab alles kikivarvukil. Inimene ei ole paigaga osa, sest tema ise ei ole veel osa. Sõna Meie – tähendab Mina ja Teie – lahti seotud inimene on võõras, sest tema ise lahutab ennast olemasolevast tervikust.

Inimese sees on hirm, et keegi tuleb ja ütleb – "See koht ja aeg ei ole Sinu omad. Sinu eelkäijad ei ole siin olnud loojad ja siin olevat ei ole Sinule edasi antud. Oled ise tulnud ja võtnud teiste oma endale. Astunud sisse ja löönud sassi teiste aja joonised." Inimene vaatab ja näeb lugusid – Aa, nemad ju ... , Aa, need teised ju – need ei ole tema enese lood ega oma inimesed. On inimeste elud ja argipäev, mida elatakse eraldi. Puhas hirm tõstab enesekaitse ja loob vahe vahele – on oma Mina ja on teised. 

Ei ole võimalik teada ega mõista kõike seda, mis on uues kohas enne inimest seal olemas olnud. Tema ei ole sellega ühes üles kasvanud. Igas paigas on olemas mitu Maailma ja on olemas mitu tasandit. Loodus on sama, ühine ja mõistetav ning sellepärast oma, kuid inimestega on lugu hoopis teine – nemad on vähe või palju teistsugused, sest nende aeg on ja on olnud teistsugune. Loodusel ei ole väga vahet, kus ja millal inimene käib ja on, mida teeb või ei tee, missugusena ta näib või on. Inimestel on silmad ja kõrvad ning neil on kujutlusvõime ja omad lood kaasa. Nemad ise küsivad ja vastavad ja kui soovivad, siis kõnelevad või vaikivad.

Teiste poolt jagatud ühised hetked jätavad juurdetulija välja, rõhutavad tema eraldi olemist – juurde tulija ei saa ära muuta seda, et temal ei ole olemas seda, mida teistel ja teistes oli või on, ta ei saa seda iseendale lisada. Inimene ise, tahtes eraldi olles olla ikkagi osa, peab looma iseenda jaoks oma Maailma, milles tema on osaline, kuid seal sees ei ole neid teisi, sest nemad ei kuulu sinna sisse ja kui keegi kutsumise peale tulebki uurima, siis on ta ühe hetke külalisena külas. Kui võõral maal elav võõras loob enese jaoks Maailma asetab ta rõhu sõnadele Mina ja Minu, sest inimene saab enese jaoks luua maailma, mis on inimese Mina Maailmana.

Senikaua, kuni inimene ei seisa ega võta vastu oma kohta ajas, ta ei ole osa. Olles koha vastuvõtnud on ta seotud ja ühendatud. Mitte keegi teine ei saa anda inimesele teadmist, mida ta iseendas ei näe ega tunne. Kui inimene näeb kahte erinevat Maailma ja tema seisab teistest eraldi, siis oma sisimas on ta eraldi ega saa kuidagi olla teisest Maailmast osa. Teised ei saa teda võtta ega enesega ühte liita, kui inimene ise ei astu ega tee seda – näha oma olemist inimestega ühes ühises Maailmas ning seista selle Maailma sees omal kohal – võtta olev aeg vastu - võtta endale vastutus iseenda ja Maailmas olemas olemise ees.


Marianne

20.01.2021.a

teisipäev, 19. jaanuar 2021

Mina ja minu Meie

 


Nii sageli kasutame sõnu, millel on justkui üks ja kindel tähendus ning me ise tundume neid just selle tähenduse pärast kasutavat, kuid tegelikult ei mõtle me seda, mida ütleme, pealmist ega nähtavat, vaid teist, kusagilt sügavamalt tulevat - me tunneme enese sees teisiti, kui sõnu välja öeldes kasutame.

Kasutan sõna Meie – see on ühes olemine, kõigile kuuluv, osana olemine. Meie on olnud pealkiri lugudel ja üritustel, et inimesed näeksid, harjuksid ja tunneksid ennast osana. Oli olnud hetk, milles toimuv puudutas mind - inimesed Meie sees ei olnud tundnud ennast olevat Meie osana, vaid väljajäetutena. Omade poolt võõrasteks märgitutena üksi ja eraldi jäetud. See oli koht ja aeg, kus vaatasin enese lugu st tundsin enda sees samu tundeid. Minu teel on olnud mitmeid Meie-sid, millest olen välja jäänud, jäetud, eraldatud – üksi kurbusega ühes.

Kirjutasin ja kasutasin sõna Meie ja nii oli minu jaoks näiliselt see Meie olemas. See oli minu paberil ja arvutis ning paljudel teistel ekraanidel, kuid mina tundsin ennast üksinda, sest minuga ühes, selle Meie sees, ei olnud teisi, päris inimesi. Sain haiget, sest ei saanud aru, miks inimesed vaikivad ega astu nähtavale – mina ju tegin nende jaoks seda, mida uskusin/ tundsin neid vajavat. Hoolimata kõigest, mida tegin või kirjutasin, olin ikkagi võõras ja polnud osa. See tegi kurvaks ja vihaseks, sest sain haiget ja olin üksinda. Kurbus tuleb üksinduse kaaslaseks, kui ei saa või ei ole nii nagu sooviksin, enesele vajan.

Kirjutasin sõna Meie, kuid tegelikult tundsin ise ennast võõrana – mina ei olnud selle Meie osa. Olin loonud kujundi Meie, mis minu jaoks tähendas Teie – teistele tegemist. Nendele teistele, mitte minule. Seda kõike ei olnudki minule endale vaja. Tegin, sest nägin teed – kõndisin ja põlesin. Lood sündisid kogemustest sellel teel, kui tundsin ja põlesin. Sain haiget – sain jõudu. Vahel ei teadnudki, miks teen ja ei tahtnud enam teha. Minu tahe ja tugevus on tulnud sügavalt enese ja maa seest – see on olnud Hinge teekond ajas.

Mina ise olin teinud vahe vahele – mina ise ei olnud ega näinud ennast osana. Mina ei tahtnud ennast siduda, sest kartsin ühte seotuna olla kinni pandud kohta ja aega. Oli hirm, et ühte seotuna pean edasi olema ka siis, kui ma enam olla ei taha. Ei taha, kui on olemas inimesed, kellega ühes olles kasvavad tunded, mida tahaks enesest välja sulgeda ja ära peita. Seega peavad sellised inimesed Meie seest välja astuma. Eemaldades enese kõrvalt ohu olen jäänud üksinda - jõudnud algusesse tagasi. Need on olnud minu õppetunnid, mida mina ei ole tahtnud ära õppida.

Minu sees olev väike laps vajas enesele enesekaitseks Meie-t. Võõras kohas, võõraste inimestega ühes olles tuli luua enese jaoks ennast hoidev koht. Olles osa, olen vajalik ja oluline, mind hoitakse ega jäeta välja ja eraldi. Suur sõna Meie tähendas ühes minuga Meie olemist. See väike laps minus tahtis, et minu poolt nimetatud ühise Meie sees peavad teised jagama minuga seda, mida minul ei ole – andes turvatunde peletama minu hirmu.

Kui laps ei saa seda, mida tahab, siis ta jonnib ja kaitseb iseennast. Ta otsib lahendusi, kuidas vältida oma keerulisi tundeid. Mina lõin oma sõnades Meie justkui kõigile, kuid tegelikult oli see minu oma st Mina Ise. Mina tahtis, et seda mida jagan peavad teised nähtavalt ja kuuldavalt rõõmsalt ja tänades vastuvõtma – siis oleks olnud Meie nähtavalt ja kuuldavalt olemas. See oli minu Mina, kui solvudes jätsin kellegi Meie seest välja, kustutasin ta ära või võtsin oma Meie tagasi – selle tegevuse sõnum oli – see on minu Mina oma. Meie ei olnud Meie, vaid laiendatud minu Mina.

See huvitav vaatenurk on olnud korduv muster minu elus. Olen võtnud teisi enesega ühte olema ja saanud haiget, sest ei ole suutnud neid Meie-sid päriselt nähtavaks teha. Ma ei ole suutnud anda enesele läbi teiste seda, mida mina vajasin - turvatunnet, et olen hoitud ja ühes. Tegelikult ei saa mitte keegi tulla ega olla minu Minaga ühes ja üks. Just sellepärast saingi haiget ja tundsin enese kadumise ees hirmu, sest näiliselt olid teised minuga ühes, minu sees ja puudutasid vastu – Meie olles ei olnud meie vahel piiri. 

Olemas olles ei ole inimene enese sees üks osa tervikust, vaid tervikuna olles üks osa välisest.


Marianne

19.01.2021.a

esmaspäev, 18. jaanuar 2021

Mis maksavad ohvrile maksmata jäänud võlad

 


Tundena olles ei saa inimene lõpetada oma tunnet, sest tunne on energia ja energia on inimene ise. Inimene saab vahetada energia nime ehk anda enesele uue ülesande – valida olla see tunne, mida ta vajab, et vajaminevat enesele tagada. Millelegi reageerides nimetab inimene oma energia. Ükskõik, millise tunde-Minaga ta reageerib, on see enese energia äratamine – see on inimese enesekaitsest tulenev käitumine.

Kui ennast ohvrina tundev inimene saab selle, millest ta oma ajas kunagi ilma jäi, siis tänu ja rõõmu hetk on üsna üürikene. Saadav ei täida teda, sest see on vana võla tasumine. Ohver usub end saavat selle, mis kuulub õigusega temale. „Makske ära, te peate, sest jäite võlgu sel hetkel, kui mina ei saanud!” Oli uskumine, et tasu saanuna on käes rahu tegemise koht ja ees ootab vaba vabadus, kuid pettumus süveneb, sest ohver ei tunne täidetust – ta ei saa möödunud aega olematuks muuta. Möödunud ajast on temas kaasas mälestus – „Teie jätsite mind ilma sellest, mida teie pidite minule andma!”

Inimene ei saa oma mälestusest lahti lasta. Inimene tahaks möödunud aega tagasi minna, et sinna jäänud iseennast lohutada. Anda enesele kingituseks selle, millest kord ilma jäi. See on inimese enese kaitse – „Mina hoian ise ennast!” See on tema katkine lugu ja katkine aeg, sest tema on katkine inimene. Kui mitu katkist lugu, mis alles ootavad vea parandust ja ära parandamist, on jäänud ühe inimese teel pooleli?

Inimene ise on jätnud oma lood pooleli ja iseennast katki, uskudes, et kord tuleb see aeg, mil ta suudab iseennast korda teha. Katkine inimene elab ohvrina, kellel on kaasas ülesanne. See on kohustus, mida täita - inimene peab ise oma katkised Mina-d ära parandama. Seega ootab ta õigeid aegu ja vanade võlgade tasumist – palsamit enese hingele ja koorma kergendust, kuid ta tunneb kurbust, valu, viha, solvumist – mahasurutud tunded tõusevad pinnale. Tulevad need samad tunded, millest katkistes lugudes iseendaga ei räägitud.


Marianne

18.01.2021.a

laupäev, 16. jaanuar 2021

Ajamere kaldaliiv



 

Inimese veel lahti laskmata lood on ajamere kaldaliivale randuvate lainete poolt ammu ära kustutatud. Tahtes oma katkist lugu, ise ennast ära parandades, teiseks muuta, hoiab inimene mälestusi endas – joonistab üha uuesti liivale mustreid. Lugu ei ole, joonis ei jää püsima, aeg kustutab jäljed. 

Millal väsib inimene kordamast, püüdmast olnut taastada, et anda enesele võimalus suuta muuta ära seda, mida olevas hetkes ei ole – minevikku kaotatud iseennast?


Marianne

16.01.2021.a

reede, 15. jaanuar 2021

Inimese lapse hirmu suurus – katkiste aegade lugu

 


Inimese laps on nähtvalt üksi. Tema sees on hirm, sest ta ei tea, kuhu ta kuulub – kus on see koht, milles olles tema on hoitud. Ei ole kedagi ees olemas ega ole ka tema taga seismas. Kuid laps on olemas ja ta tunneb ennast katkise aja sees olevat. Laps kaitseb iseennast, sest kedagi teist ei ole tema jaoks olemas. Ennast kaitstes on laps eraldi ega ole osa – ta ei seisa hoidmas aegade sidet.

Katkise aja loos olev inimese laps mäletab, kuidas oli ja näeb, kuidas on. See teeb valu – „Mina ei olnud piisav, minul ei olnud tulemust.” Ta ei taha vaadata, kuidas tema jälgedes astunud Maailm on katki. Ta tahaks oleviku ära kustutada ja iseennast ära unustada. Teda ei ole, kuid ta ei saa ka ära minna – ta ei ole veel vaba. Tal ei ole olnud jõudu ega valgust, sest ta uskus, et tema oli ja on üksinda teel. Valge Valguse puudutus aitas mõista ja andis tuge – inimese laps nägi teed.

Seni, kuni isa ega ema ole kodus st ei seisa omal kohal aegade teel, tuleb lapsel ise ennast kaitsta. Kui vanemad on omadel kohtadel st inimese laps on nad enese elus vastuvõtnud, on laps vaba olema. Inimese laps on hoitud – temast algab ja temaga lõppeb. Tõustes püsti ja seistes, olles kohal, omal kohal, oma olevikus, saab tulevik tulla. Inimese laps ei ole üksi, ta tunneb seda, kes oli ja näeb seda, kes on. Olles omal kohal, mõistab inimene tervikut, näeb ennast osana, tajub oma vastutust ja terveneb.

Katkiste aegade katkiste lugude katkised lapsed. See on veel vastuvõtmata õppetund - „Olen osa, hoian sidet, võtan vastu ja annan edasi.” Katkine inimese laps usub, nii väiksena kui suurena, et tema on üksi jäänud. Ta on eraldi, sest tema on välja arvatud, jäetud, unustatud. Kuid ta ei ole päriselt üksi, vaid ta on enese sisse oma tundega ühes kinni jäänud. Olles tundena, laps ei taju ühendust, sest tunneb kasvab suuremaks, kui laps ja tema Maailm. Tunne ei jäta teadmisele ega tunnetamisele ruumi ja aega.

Inimene oli olemas ka siis, kui teda veel ei olnud. Inimene on olemas ka siis, kui teda enam ei ole. Ta oli ja on olemas neis, kes olid ja on. Need, kes olid, said minna, sest inimene oli olemas. Need, kes tulid, said tulla ja olla, kuna inimene oli olemas. Võttes vastu oma koha võtab inimese laps vastu selle, mis oli ja on, nüüd on ta valmis hoidma ja edasi andma oleva ja olnu.


Marianne

15.01.2021.a



neljapäev, 14. jaanuar 2021

Inimene inimese vastu - inimene ise ennast kaitsmas

 


See on nelja aasta jooksul 60-s Alkeemias avaldatud lugu 

https://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/inimene-inimese-vastu-inimene-ise-ennast-kaitsmas?id=92275469

Inimeste Maailmas on täna käimas õppetund – teadvustamine, et inimene ei ole inimese vaenlane. Inimene ise on enese jaoks kõik see, mille tema ise oma tundeid uskudes, enesest väljaspoole ja enese sisse, nähtavaks maalib. Tänase aja suurelt kuulutatud tõde kõlab – Inimest kaitstakse inimese eest, sest just teise inimese olemas olemises ja tegevuses peitub suurim oht inimesele. See on Inimeste Aja Loo õppetund peegelpildis vaadatuna – need on katkiste aegade ja katkiste lugude katkised lapsed, kes kogevad oma elu elamist.

Inimesega kaasas on erinevate aegade lood ja neist tulenevad mustrid ehk enesekaitse erinevad strateegiad. Inimene ei ole vaba, kui tema elu peamine ülesanne on ise ennast kaitsta teiste inimeste, Maailma ja ka iseenese eest. See inimene on sõjas ja peab lahinguid. Võitleb oma õiguse eest tunda vajalikke tundeid ja astub vastu või põgeneb, et kaitsta iseennast „valede” tunnete tundmise eest.

Inimese enesekaitse on inimene ise ennast kaitsmas. Kuid, kui enam ei valiks kaitset, kui enam ei reageeriks vastu, kui nüüd lihtsalt oleks. Seda on kergem öelda ja mõelda, kui teoks teha, sest inimese sees on iseenda poolt tehtud otsus – „Minul on vaja ise ennast kaitsta!” Kuidas vahetada see lause vabaduse vastu, öeldes - „Minul ei ole vaja ennast kaitsta!” ning ollagi vaba pidevast valmisolekust, üle- ja vastureageerimisest.

Enesekaitse tähendab, et inimene ei usalda Maailma, inimesi ega iseennast. Inimene umbusaldab, sest kõik lähtuvad enese mätta otsast ja reageerivad koheselt kõigele vastu, et hoida ennast või tõugata teisi eemale. On tahe olla esimene, kes astub ja teeb, et mitte olla viimane, sest jäädi alla. See on muster inimeste sees – usutakse end olevat välise vaenlase ohver, sest tuntakse ja nähakse teise inimese tunde tagajärgi enese sees ja ümber.

Enesekaitse astub lavale kohas, kus on teisiti kui inimene ise tahtis kogeda. Tundeid kogedes või neist hoiduda püüdes kavandatakse eneses strateegiaid. Strateegiate läbitöötamine on lahingute ettevalmistamine ja eneselt vabaduse võtmine, sest on olemas plaanid ja kavad, mis ootavad oma võimalust, et inimene saaks need ellu viia. Oma tegevust ette planeerides tõestatakse enesele, et hoolitakse iseendast - seda peab tegema, sest teised ei hooli. Iseenda väite tõestamiseks peab inimene iseennast iseendale ja ka Maailmale pidevalt tõestama – suutma hoida ja kaitsta iseennast kõige ja kõigi eest.

Seega ei ole inimene vaba ega ole tal lootustki vabadusele – inimene on enese otsuste vang. Tunnetele tunnetega vastates kasvatatakse enestes nimetatud energiat eesmärgiga lõhkuda tunde piiravad raamid, et neist välja pääsedes enesele olemise vabadus luua. Kuid teineteise vastu põrkudes ja järgmisi otsuseid vastuvõttes peetakse oma eludes ja Maailmas sõdu ning vabadust ei ole selles hetkes kellelgi olemas.

Küsimus on selles, kas jätkatakse plaaneerimist, kuidas järgmisel korral peab tegema ja olema või lõpetatakse teadlikult reageerimine ja lastakse olnul minna. Kuid teemadest lahti laskmata ollakse valmis tegutsema ja oodatakse käiku lülitavat märguannet. Usutakse enese sees, et olnu tuleb tagasi ja sarnaste joonte ilmnemise puhul nähaksegi seda, mida näha tahetakse– nii, nüüd läks lugu lahti, sest on aeg, valmis valitud taktikat kasutada, nüüd on selleks võimalus.

Inimene tahab jõuda õige tulemuseni, kui eelmisel korral või kordadel ei suutnud ega osanud ta iseennast kaitsta, siis peab ta proovima uuesti. Kui inimene ei õnnestu, siis ootab ta järgmist korda ja ühel hetkel see tuleb, sest ollakse enese loodud mustris. Inimene usub, et vabadus on olemas siis, kui ta õnnestub. Tegelikult on vabadus olemas, kui avatakse uks mustrist välja st inimesele endale ei ole mustrit vaja – inimesel ei ole vaja iseennast kõigi ja kõige eest kaitsta.

Inimese ennast kaitsvad otsused – PEAN olema parem, ilusam, tublim, osavam, peenem, targem, väärtuslikum jne, sest ebaõnnestuti kuna oldi, mis tegelikult tähendab, et OLLAKSE halb, kole, paks, äparduja, mõttetu, väärtusetu jne. Inimene on andnud ise endale või võtnud omaks teiste poolt antud hinnangu. Usutakse, et kõik see, mis juhtus, saigi toimuda just selle tõttu, et oldi selline või teistsugune, sest kui ei oleks oldud, siis ei oleks juhtunud. Seega peab inimene enese otsusega suutma olla teistsugune – ta vajab seda enese kaitseks.

Raske on vastuvõtta teadmist, et kui inimene oleks olnud oma hinnangu vastaspool, siis tegelikult oleks ka sel juhul juba toimunu toimunud. See oli, sest see oli ära. Inimene on õnnetu, sest ta on ohver - tema on tema. Inimene on vihane, sest ta on ohver - tema ise on süüdlane. Kuidas suuta iseennast iseenda eest kaitsta? Kuidas hoida eemale kõik vale ja suuta iseennast, valena olemise ära hoidmiseks, kontrollida? Planeerides ja kavandades ei ole inimene avatud st vaba, vaid suletud, sest on ennastkaitsvalt ootel enese ja vaenlase vahelise piiri taga.

Olemise muutumise kinnitus on sarnase ehk sama loo teine tulemus, mis kinnitab, et inimene suutis saavutada muutuse, sest ja seega on ta nüüd ilus, hea, peenike, väärtuslik jne. Võites saab ta uskuda, et on, kuid uuesti kaotades teeb ta järgmisi plaane – kui oleks, siis ei oleks, kuidas olla ja teha nii, et saaks olema. Väline vaenlane annab inimesele võimaluse kanda oma tunded teisele üle st süüdistada kedagi teist oma tunnete olemas olemise pärast.

Inimene ise on enese vaenlane, kes ei suuda ise ennast lõpuni kontrollida ega seega saavutada enesele antud ülesannet – kaotada ja vaigistada tunne. Iseennast iseendana olemise tõttu kaotajana tundes usub inimene end olevat ohver. Ennast kaitstes tunneb inimene, kuidas kõik käib tema pihta ja tema ise komistab või põrkub teel eesolijate vastu. Inimese enesekaitse on energeetiline sein, et hoida kõik vale enesest eemal. Enesekaitse on inimese enda energia välistele puudutustele vastureageeriva võrguna ja just sellepärast ei lähegi toredad teemad temast mööda ega jäta puudutamata – inimene ise tõmbab need enesele ligi.

Enesekaitse tõttu ei lahene lood ega olda vabad. Ise seotakse ennast teineteise külge, et võidelda iseenda eest, kuid tegelikult selleks, et õppida teiste energiatest vabana olles ise oma elu elamist. Ennast kaitsvate inimeste loos võitjaid ei ole, sest tehes teisele haiget tehakse ise ennast katki, sest kasutatakse ise ennast kui energiat destruktiivsel eesmärgil. See, mis on nähtav väljas, see on olemas sees – inimene lõhub ise ennast. Inimene on osa kõigest ja kõik on osa inimesest. Inimene on algus ja lõpp, on olemas olevaga üks. Sõdides teise inimese vastu ja kaitstes ennast tema eest, sõdib inimene enese vastu ja kaitseb ennast iseenda eest. Inimene lõhub iseennast kui tervikut, sest seesama, mida ta teeb suures meres, on tal käsil ka väikeses veepiisas st iseenda sees ja vastupidi.

Inimene ei näe teist inimest enesena, sest temas on uskumine – ilma teiseta tema ei kogeks olemise harmooniat lõhkuvaid tundeid. Kuid tegelikult - ilma enese olemas olemiseta ta ei kogeks. Kõik justkui on ja toimub teise inimese pärast, kuid tegelikult on iga inimese olemas olemine teistele inimestele kingitus ja võimalus kogeda oma elu elamist erinevatest nurkadest vaadatuna. Enesekaitse on inimese katse päästa ennast ära iseendas oleva tunde tundmise käest st ta järgib enese otsust lõpetada enese tahtele mitte alluva tunde tundmine ja ellimineerida väiksemgi võimalus selle hetke kordumise ees. Selleks tuleb lõpetada väliste ärritajate ehk päästikute ehk teiste inimeste tegevus ja kui vaja, siis ka nende olemas olemine.

Kui lugu kestab st inimene alles tunneb või seikleb tunde järellainetuses ning tahab tunde kordumist vältida, siis ta jätkab käikude planeerimist ja lahingute kavandamist, kuidas suuta teha nii, et tema oleks kaitstud. Mida inimene kõige rohkem tahab – vältida oma tunnet st teise inimese võimu enese üle. Ohvrina olles otsib inimene lahendust enese tundena tundmise otsese või kaudse võimaluse elimineerimiseks. Vaba inimene näeb erinevaid võimalusi, kuidas proovida, et kogeda voolamisena olemist. Tundena elades vajab inimene tunde jätkumist või põgeneb ning võitleb tunde tundmise vastu – see on inimese enese kaitse, et tagada enesele vajaminev ja vältida see, millega ta toime ei tule. See on enda energiat nimelisena nimetades reageerimine – ise endale piiride loomine. Tundena elades eraldab inimene ise ennast tervikust, kuid tajudes inimene tunnetab – ta on osa kõigest – on teadmine ja on vabadus.

Täna ja praegu, selles ajas ja selles suures sinises Maailmas elavad ühel ja samal ajal oma elu erinevad inimesed, kellel on üks ühine ülesanne. See on katkiste aegade ja katkiste lugude katkiste laste õppetund - „Mina olen osa, hoian sidet, võtan vastu ja annan edasi.”Küsimus on selles, kuidas see koos läbida. Milline on hind, mille me maksame ja kui paljud sellel teel, iseennast iseenda eest kaitstes, oma elus ja elusid kaotavad. Maailm pandi „lukku”, et inimene oleks seal, kus on tema koht ja aeg olla, et olla ja anda oma osa ennast tervendavale tervikule - „Võttes vastu oma koha võtan vastu selle, mis oli ja on, nüüd olen valmis hoidma ja andma edasi olnu ja oleva.”


Marianne

14.01.2021.a