Olles suguvõsa teekond

 

Aegade teel on ettetulnud ühte ja teist – kes see teab, millest ja kellest just täpselt algas see lugu, mida tänaseni on mängitud. Inimesed, mudelis, rollidena – osadena tervikust – tunded ja vajadused määramas ja tegudele sundimas – ei ole olnud ühes olemist, vaid osadena, tervikust, koos mudelis mängimas – mudelit elus hoidmas.

Võib küsida, et kuidas see õnnestub, et inimesed kaovad ja järele jäävad rollid – vastus on, et, samm sammu haaval, astudes. Valides pimeduse seal, kus valgus tähendas teekonda eneses – ei valitud ise ennast Inimesena, vaid olemist TundeMinana teenrina, kes peab tagama, et isand ei tohi ennast tundena kogeda. Need on suletud inimesed, kes ei ole valinud valgust enese sisse – väljas peab kontrollitult korras ja õige olema, siis enese pimedus ei ärka üles ega neela alla.

Perekond on suguvõsa vähendatud mudel – kõik aegade rollid on ühes kohas koos. Elavates on koos kõik eelnev, olev ja ka tulev. Igal inimesel, kes on tulnud, on kaasas enese teekond ja tal on kaasas ka suguvõsa tee ja ülesanded. Inimene – perekond – suguvõsa – kõik ühes on kui sibul, mida elavad, oma elusid läbi elades, kiht kihi järel lahti koorivad – pisarad on garanteeritud.

Iga perekond mängib läbi midagi eelnenust – seda midagi, mis on aja sisse kinni jäänud – tunded on ühendamas aegu ja on tagasi toonud nende inimeste Hinged, kellel jäi midagi pooleli või kelle sammude tulemus ei olnud suguvõsa kestma jäämise jaoks õige. Otsus/ otsused, mis kunagi tunnete jõul ja pimeduses tehti, vähendavad kõike ja kõiki – elavatel tuleb kunagine või kunagised lood ühendatuna läbi mängida – lahendada sõlm ja jõuda rahuni – Inimesteni tervikus.

Inimene on Mina, kes ei taha seda, mis tal on – tema tahab seda, mida tal ei ole. Inimene hoiab kramplikult kinni illusioonist, et tema ise ei ole Valgus Kes on Alguse Allikas. Inimene, kes ei näe ega tunnista enese olemust, kummardab Jumalat, kelle ta on enesest kõrgemale tõstnud – selleks on Agressor-Ohver-Päästja rollimudeli omanik. Inimesele on vaja Jumalat – enesest suuremat, kes võtaks vastutuse temaga toimunu/ toimuva eest endale – näitaks selgelt kätte inimesele omistatud rolli ning osutaks süüdlasele, kelle pärast inimene kannatab ja karistaks toda „õiglaselt” ning seejuures, mis peamine, päästaks inimese tema pattudest – tunnetest, mis elavad inimese sees ja nendest tagajärgedest, mis on tunnetesõjaga kaasnenud.

Ajas lood settivad – kaovad segavad sõnad, nägemist häirivad silmapetted ja hämavad joonised – jääb järele algus – lugu alasti eheduses. Seesama AOP mudel ja selles mängijad – nemad, kes kannavad suguvõsa nime, on järele jäänud ja hoiavad kõike alles ning nähtaval – see on nende ülesanne. 

Saab täie tõsidusega öelda, et nad magavad ilmsi – nad ei näe ega taju, mida ja kuidas nad teevad – nad ei näe ega taju, mis nende sammude tagajärjel sünnib. Nad peidavad ennast mudelisse, et mitte kogeda enda tundeid – nad teavad, kes nad mudelis on, kuid nad ei tea, millistena nad Inimestena on. Nad on üksteist rollidega samastanud ja mängust on saanud Elu – mäng on osa kõigest, millest nemad on osa.

Inimestel ja rollide esindajatel on elus erinevad eesmärgid – mängijad vajavad korda ja selgust – senikaua, kuni mäng kestab, nad on olemas ja nad saavad selle, mille eest nad maksnud on. Roll on olulisem, kui vabadus ja valiku võimalused, sest kui mängija seisab Inimesena Maailma sees, siis tal tuleb tunnistada tõde – „Mina Ise – mina ise valisin ja astusin – minu sammude tulemus olen mina ise.” Mudeli mängureeglites on kirjas, kes vastutab inimese, kui loomingu eest ja see annab kogu loole teise vaatenurga ja „päästab” inimese konksu otsast.

Jumal päästab ja säästab selle, kes on tema jaoks õige – tema reeglitele allunu ja kuulekas tema tõele – see tõde on eesmärki kinnitav info, mis näitab ära, kes millist rolli saab kanda ja ka selle, et Jumalat saab ainult üks olla. Jumala soosingu kaotanut nimetatakse langenud ingliks – see on süüdlane, kelle pärast inimene kannatab ja, kelle tõttu võib ta oma koha mudelis kaotada. 

Langenu on see, kes tahab halba ja ahvatleb pahale teele – viib puhta ja särava inimese pimedusse, kus on peidus kõik see, mida ei peeta inimesele kohaseks ja õigeks. Jep, see seal, pimeduse rüpes, on inimene ise, kes ei taha ennast iseendana vastu võtta, vaid tahab hoida lukkude taga ja teiste pilkude eest varjul seda, millisena ta võib ja saab avalduda – olla see Kes, kes ei ole Jumala sarnane.

Mudelis mängija väldib valgust, enese selgust – enese välja näitamist – ta püüab olla õige ja puhas – olla hea inimene reeglite järgi – tema vajadus on kaitsta oma TundeMina – mängija vajab kinnitatud uskumist – tema on Ohver – on see, kes on kellegi teise eesmärkide pärast ohvriks toodud – Ohvri kannatused on õilsad ja ta saab au sisse tõstetud – just sellepärast ta keeldub astumast oma enese loo sisse ja vaatamast oma samme enese teel – need räägivad hoopis teistsugust tõde - tema on iseenda, kui Inimese, oma TundeMina eesmärkide täitumiseks, Jumalale ohverdanud.

Inimene, kes kõnnib edasi – otsib edasi, sest ta soovib kasvada Inimesena edasi. Tee edasi viib loo algusesse tagasi – ajanäitelaval olijad kõnnivad edasi – käies oma teel läbi möödunu – suguvõsa aja loos toimunu. Elavad lähevad kunagisele kuriteopaigale tagasi – nad loovad samasuguse etenduse ja mängivad seda ning selles – keegi ei ütle ette, kui kaua see kestab või millega lõppeb – see kestab täpselt niikaua, kuni valitakse mängida – kuni ei tehta vahet Elul ja mängul. Lugu lõppeb siis, kui ei valita enam mängida – kestab edasi seni, kuni valitakse mängida.

Inimene, kes on otsinud vastuseid ja kõndinud endas, kohtab erinevaid eksameid. Mõni neist on väiksem, mõni suurem – vahet ei ole koguses, vaid selles, mida olemas olev võti avab – milline mõistmine sünnib ja mis selle tagajärjel ära laheneb. Mida rohkem inimene AOP mudelit mõistab ja seda näeb, seda suurem on vana mudelienergia vastupanu – iga samm edasi, mis viib ajas tagasi, aktiveerib üha enam energiat – suurendab agressiooni – uus energia peatab ja piiritleb vana ning vana tõuseb üles enesekaitsele – astub vastu valgusele/ selgele infole.

Sõda rahu nimel – langenud ingel tahab minna tagasi, et näidata enese valgust – mudel takistab tema teed tagasi, sest valgus tooks nähtavale mängijate pimedad pooled. Võti on selles, miks tahab ingel minna tagasi – kas ta tahab tõestada, et ta ei ole süüdlane – et ta on muutunud. Sel moel tagasi minnes on ta ühinenud mänguga ja osaleb lahingus teistsuguse rolli nimel. Talle võib tunduda, et ta ei mängi kaasa ega ole osa mudelist, kuid tema eesmärk annab mudelile jõudu juurde.

See on mõistmine, et mudelimaailma valinu sai jätkata mängu mudelis, kuni valiti temaga kaasa mängida – reageeriti temale vastu – tõestati, et manipuleeritud info ei ole tõde. See on mõistmine, et enese teadlikkusest ei piisanud, sest mudelist oli saanud mäng nimega Elu - mängu jätkumiseks piisas olemas olemisest ning iseenda sees, enese ühes nägemisest teis(t)ega või nendega füüsiliselt ühes kohas olemisest. Ühine kinnitav tähelepanu oli inimese kindla rolliga samastanud.

Süüdlase rollist pääsemine tundus olevat võimalik siis, kui on mindud ajas tagasi – oldud ühes, selles samas möödunud aja kohas, tänase aja inimesena. See oli lootus, et see justkui muudaks möödunu ära – enam ei oldaks enese minevikus see, kes oldi siis, vaid see, milline ollakse tänases. See on soov ühendada ajad – soov näha ja näidata ennast sellisena, kes enam ei vali vanal moel. See ei ole võimalik.

Tee mudelimängust välja läheb läbi tõe – inimene sai olla ja teha siis ning seal – sedasama saab ta teha ka tänases ajas – jah, tema enam ei vali/ ei lahenda/ ei vaja lahendust vanal moel – tema saab teisiti – kuid on tõde, et ta saaks ka tänases päevas, sest ta on olemas. Tunnistades enese minevikku - antakse teada, et tulevikus enam samal moel ei valita. Keeldudes nägemast ja eitades oma minevikku – enese osa sellest – antakse edasi info – kordame – me teeme samal moel.

Need suguvõsad, mis edasise otsuse tegemiseks - vaatavad üle nende harude tegevusi, kus on takistatud energia liikumine ja, milles luuakse, vähendades ühiseid väärtusi ja liikmeid, negatiivsust. Energia on pidevas liikumises – see, mis tuleb, see ka läheb – see energia, mis inimestes ja perekonnas luuakse, läheb läbi teiste – ka läbi eelnenud põlvkondade - ja kui enese vähendamist toimub korduvalt ning selline tegevus saab valdavaks, siis mõjutab see tervikut ja tervik reageerib – tuuakse kokku need, kel oma osa loos – mängige.

Mängitakse, mängitakse tõsiselt – kuid, kui seda tehakse sel moel, et asukohaks valitakse mudelimaailm, siis võib mängima jäädagi. Mõistmaks, milline on perekonna/ suguvõsa haru energia, tuleb vaadata seda, kuidas koos ollakse ja mida koos luuakse – kuhu on ühtsena olles ja väljendudes energia suunatud. Mis on siis eesmärgiks ja, mil moel seda teostatakse. Mis takistab tervikuna olemist ja millise eesmärgi pärast on osad tervikust välja jäetud/ jäänud.

Kui tõusta kotkana üles ja vaadata alla – kokkutulnud inimeste samme – eraldada kõik väline – võtta ära värvilised riided, jätta kõrvale pealispinnal kõlavad sõnad ja vaadata viisakate naeratuste või ükskõiksete nägude taha – mis jääb siis järele – mida tunnevad inimesed enese sees päriselt, kui nad tunnistaksid ausalt üles selle, mida/ kuidas nad teisest mõtlevad/ tema vastu tunnevad – mida nad tegelikult tahaksid öelda, kui nad valiksid olla ausad või, mida nad keelduvad tunnistamast, sest ei taha olla ausad või pelgavad, et paistab välja see, mis näitab neid teistsugusena – millised on nende sammud seal ja selles, mis on päris.

Seal on näha see, kuidas tegelikult koos ollakse ja mida ühes luuakse – mõelge selle peale, kui tegemist on pulmadega või matustega või laste sünni tähistamisega – mida annab suguvõsa kaasa – milline on see energia, seal inimeste sees, mis nad ühiselt loovad olema ja jätkuma. 

Loomulikult tuleb selle ühise töö eest, kellelgi maksta – haldjast ristiema kingitus on edasisele teekonnale kaasa antud ju – inimesed ise loovad oma saatust siis, kui nad valivad, milles, miks ja kuidas nad osalevad. Vastutust, enese sammude eest, ei võta ära see, et ei nähtud või ei teatud või justkui ei osaletud - sammud, mis on astutud, on olemas.

Iga indiviidi, kui terviku, kes on osa ühisest tervikust, teadlikkus on oluline. See on enese eest vastutuse vastu võtmine – iseendana olemine sel moel, et säiliks tervik – kõik on võrdsed ja kõik on olulised. Ka mudelimailmas on vajalik tervik, kuid seda hoitakse koos valedega, info manipuleerimisega – üksteise vähendamisega - seal ei ole vabadust ega Inimesena kasvamiseks ruumi ega kohta. 

Olles olnud osa mängust tuleb teha teadlik füüsiline samm väljakult ära. Samm, mudelist välja, tähendab, et ollakse ja nähakse ise ennast ja ka teisi Inimesena, kui tervikuna, kellel on oma teekond kõndida – see tähendab, et on astutud oma kohale, ja ka kõik teised on asetatud neile kuuluvatele kohtadele, süsteemis – seistakse kõikide olnute, olevate ja järeltulijatega ühte ning vaadatakse kogu loole, Inimesena, Hinge teekonnast lähtuvalt.

See, kes mõistab enese osa suguvõsa aja loos – mõistab, et perekond tähendab inimeste kasvamist koos kõndides – iga liikme kasvamine on oluline, sest see tõstab energiat – see, kes on võtnud vastutuse, annab teada, et tema loob ennast paremana ja annab ka teis(t)ele, enese kõrval, selle võimaluse, tema hoiab olevas möödunut ja tulevast ning näitab tegudega, et ta tõepoolest väärtustab seda, mis on aegade teel loodud – tervikut.

Marianne

16.05.2024.a

Janu enese järele V - See, kuidas mina saan olla mina

 

Inimesele meeldib venitada püksikummi – nagu heas seebiseriaalis, et tehke, mis tahate, kuid ma ei hakka rääkima – no ei räägi sellest, mis on oluline – enese heaolu ja soovid ja tunded ja selgus. No ei räägigi - sinnamaani, kuni enam ei saa/ ei vali/ ei taha/ ei lasta – siis purskub kõik, enese sees hoitu ja rohkemgi veel, välja – tunnete jõul tulvavad välja sõnad, mis tõukuvad, lammutavad ja lõhuvad – vaadake, mis ja kuidas on, kui ausalt rääkida sellest, mis ja kuidas on päriselt.

Sellisele mudelile, et esimesel võimalusel, olulises kohas ja hetkel, olulist infot ei jagata, kõik seebiseriaalid ju üles ongi ehitatud – puudub ausus ja võidutseb moonutatud info – pealispind ei ole sama, mis seesmine maailm – eesmärgid on erinevad. Kannatused, valu, kuhjaga tundeid – huvitavaid pöördeid ja käänakuid tegev mäng vaatajate köitmiseks. Kuid, kes vaatab pealt ja kellele esitatakse etendusi, kui inimesed, just sel samal moel, oma elusid elavad – kaameraid ei ole kohal ja mäng ei lõppe, sest ei ole režissööri, kes näitlejatele stop ütleks.

Ei pea olema olemas, kui ei valitaks luua olema – inimesed vaikivad enesest ja enese kohta käivast, sest see toob üsna sageli kaasa jama – vastu reageering lööb oimetuks, sest tõstatakse küsimus - kellel ja miks on õigus tahta muutust – isiklikku infot võetakse isiklikult – tunded kohtavad tundeid. Ei ole kainust ega rahu, vaid on sõda, sest nähakse loos ebaõiglust – miks teine peab saama seda, mida või kuidas tema ise vastu ei anna – tuuakse välja näited sellest, kuidas teine ei arvestanud, ei hoolinud, ei väärtustanud – alles nüüd avalikustatakse enese salatud info ja tunded.

Seebiseriaal on nähtavaks tehtud Agressor-Ohver-Päästja mudelimaailm – kõigile on jaotatud kindlad rollid ja neist tulenevad võimalused/ ülesanded/ üleelamised, et lugu saaks kesta aastaid. Ekraani pealt on hea vaadata ja kaasa elada teiste teedele, kuid enese elu ei pea ju samal moel elama. Välja rääkimata tõde ei kao ära, kui sellest valitakse vaikida – öeldakse, et parem õudne lõpp, kui lõputa õudus. Kuid, kui valida teha oma samm ja olla aus, siis see ei ole õudne lõpp, vaid edasise tee algus – see, mis kaasneb, on hind, mis tuleb oma vabaduse – olla mina ise, kõigile nähtavalt - eest maksta.

Sellisel moel ei ole minule hea - see teeb minule halba – sel moel valitu ei arvesta minuga. Toimunud on info edastamine – inimesele omaselt tunnete jõul või tunnetele viidates – siis mina tundsin/ siis mina nägin ennast sellisena ja tundsin – kuid mina ei taha tunda ega vaadata. Oot, aga keegi ei taha ennast halvasti tunda – kui info esitus ja sisu ei ole „sobivad/ sobivalt” teostatud, siis valib adressaat protestida, sest ka tema ei taha tunda – miks tema peaks siis, kui teine ei taha.

Ühe inimese poolt välja öeldud info tähendab, et selles hetkes ühine Meie laguneb või siis ilmneb oma tegelikkuses – nähtaval seisavad Mina ja Mina – tähelepanuvalgus suundub isikutele ja see, mis seni oli püsinud varjus/ varjul, on kõigile näha. Näha ja kuulda on see, milline on olnud eesmärk – kas Meie on olnud olemas sellepärast, et iseenda ja ka selle koosluse eest on võetud vastutus ja seega on kõigi kvaliteetne olemine/ väljendumine/ võimalused kõigile olulised või tähtis on olnud see, mida ja kuidas saadakse selle Meie sees iseendale – aus info ega ühise kvaliteet ei ole olnud väärtus, sest enese Mina on olnud olulisem – enesele õige tähelepanu kindlustamine ja vajamineva koha alles hoidmine, selle mudeli sees, on olnud omaette eesmärgiks.

Kui kaks Mina seisavad nähtavatena ja nad on kõrvu või vastamisi, siis algavad läbirääkimised, et jõuda mingi tulemuseni – otsuseni, millal arutelu lõpetatakse ja kuidas saab olema edasi. Lahenduse leidmisel saab oluliseks info - selle edastamine, vastu võtmine, tõlgendamine ja järelduste/ otsuste tegemine. Kirja panduna võtavad need sõnad mingi nähtava osa ridadest, kuid inimeste meeltes toimuvad need tegevused meeletu kiirusega – kuuldud, läbitud, tehtud, otsustatud selleks, et jõuda tulemuseni – eesmärk on jõuda sellesse kohta, kus tähelepanu on seeditav ja segavaid tundeid enam ei ole.

See osapool, kes astub lavale ja ütleb oma sõnad, et see ja see ja see ei ole hea, vajab seda, et teine näitab selgelt välja - ta mõistab seda, mida öeldi ja näeb seda, mis ja kuidas on toimunud – ning seejärel ütleb välja selle, mille eest tema vastutuse võtab – tema sammud möödunus, olevikus ja tulevikus.

Elu ei ole ideaal – see on konkreetsele õpilasele sobiv õppimise keskkond – teekond edasi – tuleb minna sügavamale selleks, et tõusta kõrgemale. Seega on edasiseks võimalikud erinevad variandid. Selleks, et vastas seismine juba alguse meetritel lõpetada, on üsna levinult kasutusel lapsepõlves selgeks õpetatu - palutakse vabandust ja lisatakse, et enam ei tee.

Kuid elu näitab, et selline valik viib sageli samasse kohta tagasi. Vabanduse palumisest on saanud vormel, mis ei kohusta mitte millekski, kuid annab võimaluse tõestada, et midagi ju tehti ja teine tehku nüüd oma samm vastu – andku andeks - st kinnitagu, et too enam midagi rohkemat ei oota – elu jätkub.

Soovin head/ palun vabandust/ mul on kahju/ mina enam ei tee/ mina hoolin/ mina ei tahtnud - on mäng tähelepanuga siis, kui neile sõnadele lisaks ei edastata infot, kuidas ja mil moel looga edasi tegeletakse – jääb ära enese panuse välja näitamine ja teoks tegemine. See on manipulatsioon, sest selliste sõnadega loo katmine on pettekujutelmade loomine ja nende elus hoidmine – usu ja looda – vaata seda, mida ütlen, kuid ära näe seda, mida teen.

Teel lahenduse poole on võimalik ka see variant, et teine ei arvesta sellega, mida talle öeldi ja ta jätkab nii nagu ei oleks mitte midagi olnudki. On võimalik ka see variant, et teine teeb oma käigu vastu - ise oled süüdi ja/või mõtled selle kõik välja - mina ei teinud/ mina ei olnud – Sina ise – vaata endasse ja tegele iseendaga – ära tule mind kiusama ja süüdistama.

Sellised lahendused on kasutusel AOP mudelis mängijatel – need on võimalused, kuidas vastutusest, ehk enese osa eest loos, keelduda. Mudelis mängijale tähendab aus info tema vastu sõja kuulutamist – algas lahing rollide nimel ja pärast. Seega võetakse kasutusele manipulatsioon infoga – sellest saab relv, kuidas saavutada enesele sobiv/ vajaminev tulemus. Seega võetakse kasutusele võim – näidatakse, kes ja mille alusel mingit konkreetset rolli kanda tohib.

AOP mudelis algab lahing jõu kasutamise ja võimu näitamisega – aktiveerub Agressor, kes kasutab, erineval moel, erinevat infot, et peatada see/ vähendada seda, kes lavale astus. Seejärel aktiveerub agressiivne Ohver, kes tõestab ära enese ja/või ka kellegi teise kannatused sellesama info edastaja, kui süüdistaja, poolt teoks tehtutena – selle tegevuse mõte on edastada info, et lavale astuja ei saa Ohver olla.

Ohvri rolli tõestus võib, lisaks jõulistele sõnadele ja tegudele, väljenduda ka ohetes, kehakeeles, iseenda halvustamises ja nimetamises – justkui oleks "süüdistaja" sel moel öelnud ja teinud – Ohver näitleb, täiesti ehedalt ja kannatades, et tema ainult peegeldab tagasi teise sõnu ja mõtteid.

Seejärel aktiveerub agressiivne Päästja, kes tõestab ära, et lavale astujas ei ole väärtust ega ole tal piisavalt ressursse – toimub võrdlemine ja näidatakse välja, mida kõike on lavale astuja endale saanud ja ära kasutanud – see on tõestamine, kuidas on lavale astujat päästetud – ja nüüd tehakse otsus – too on tänamatu – selle tegevuse mõte on edastada info, et teine ei saa ka Päästja olla. Seega ei ole mudeli sees ruumi – üle jääb ainult Süüdlase roll.

Loomulikult ei näinud lavale astuja, enda sammu tehes, ennast süüdlasena – ta ei mõista, kuidas lugu sellise pöörde võttis – ta proovib põhjendada ja tõestada ise ennast. Kuid, mida kaugemale inimene oli lasknud oma lool minna – mida kauem oli ta tõde varjanud - seda suurem on mudeli vastupanu – mudel saab energiat juurde sellest, kui inimene on vastu võtnud mängu rollide pärast – ka rolli vastu olemine on oma energia selle maailma jaoks andmine, sest inimene, nähes ja tundes ennast süüdlasena, vajab teistsugust rolli ja ta mängib kaasa.

Vaba maailma soov - muuda oma käitumist – moondus mudelimaailmas olija jaoks kohustuseks - muuda ennast st vaheta ise ennast, kui rolli ära. Too ei saa aru, miks tema peab ennast ise kontrollima või lubama ennast teisel kontrollida st käsutada – alluma vabade ja võrdsete inimeste ühiselu reeglitele, kui jõule, mis ei lase temal olla ja elada sellise iseendana nagu temal on õigus – tegemist ei ole õigusega inimesele, kui tervikule, vaid mudelimaailmast pärit rolliga, millega inimene ise ennast, ja ka teised teda, samastanud on.

Lavale astuja, kes näeb ennast vabas ning võrdsete maailmas – edastas oma info - see, mis mõjutab teda, see mõjutab ka Meie-t – Mina muutumine on juba muutnud või on muutmas Meie-t. Tema info tähendab, et ta soovib toetust iseendale – ta soovib ühist tähelepanu sellele, mis ei ole tema, kui inimese jaoks hea. Ta tunneb ennast piiratuna – puudub vaba kasvamine. Teise teod ei ole olnud head ega enamat loovad. Teise rolliMina on olnud olulisem – see on kasvanud inimese, kui terviku arvelt.

Lavale astujal oli soov - peatada toimuv ja jõuda tasandini, milles mõlemad on võrdsed. On loomulik, et alguses, kui pikalt on kestnud aeg, mil tunded on värvinud kõike, siis on inimeste sees tundesegadus - on mõistmatust ning vastuolu ja vastupanu – see on viis, kuidas kogunenud auru välja lasta. Koorida pealmisi kihte, et jõuda sisemiste tunneteni ja salajas hoitud haiget saanud iseendani – on soov näha ja kogeda, et Meie on turvaline paik, milles kõigi tunded on lubatud ja vastu võetud.

Inimesed valivad tunda oma tundeid, kuid nad ei vali neid vabaks anda, sest on olemas olulised otsused, mida ei võtud vastu/ mida ei saanud teoks teha – need on oodanud oma aega ja julgust/ jõudu/ otsustavust – siis, kui enam ei pea koos olema/ elama – siis, kui saab ise valida ja oma otsuse päriselt teoks teha – EI öelda/ ära minna/ ukse kinni lüüa/ eemale hoida. Tunded ühendavad ajad – need näitavad kätte inimese jaoks olulised kohad – tee oma otsus ära – anna ise ennast vabaks.

Elu oleks kordades lihtsam, kui inimese sammudele ei järgneks huvitavaid tagajärgi – iga otsus tähendab teoks tehtavat tegu ja sammu, mis jätab jälje – iga inimese samm saab vastuse – Maailm reageerib. See, kes on samastanud ennast rollidemaailmast pärit rolliga, on valinud selle mängu, et anda/ saada endale võimalus elada oma tunded, neid vabaks laskmata, välja sel moel, et tagajärgede eest ei pea vastutama – ei Ohver ega Päästja pea oma tunnete eest vabandama ega neid valla päästes teistega arvestama.

Boonusena tuleb nende rollidega kaasa õigus, et teised teevad enda poolt kõik, et Ohvri ja Päästja rollis olijaid õigesti vaadata ja sel moel aidata neid, tunnete kui iseendi muutmisel, kogeda ise ennast ja olla teiste jaoks paremini talutavad. Mudeli ülesanne ongi toetada neid inimesi, kes ei ole oma tundeid vastu võtnud - mõistnud enese vastutust iseenda ees. AOP mudel on haiget saanud laste lahendus, kes hoiavad valesid tundeid eemal sellest, kes on mudeli omanik ja samal ajal on nad ühinenud Meie ehk turvaring iseendale. 

Just sellepärast ei ole mudeli Meie sama, mis võrdsed ja koos edasi kasvavad inimesed – mudel on võimalus saada, midagi kindlat teis(t)e arvelt – see vähendab, sest tollele teisele jääb vähem võimalusi alles - too peab vastutama, selle jaoks, et Meie oleks elatav keskkond, ka selle eest, kes enese eest ei vastuta.

Mudelis sunnitakse inimest, mudeli jätkumise nimel, tähelepanuga manipuleerides ja jõudu kasutades, kindlasse ja piiratud rolli. Sellepärast saabub mudelis rahu alles siis, kui mudeli omanik on enesele vajalikus rollis ja teised tema õigust tunnustanud ning Süüdlane oma koha vastu võtnud. See tähendab, et läbi rääkimisi ja arutelu ei toimunud – kestis tunnetekarusell sinnamaani, kuni kõik vaibusid omadele kohtadele tagasi.

Läbirääkimised ehk nõupidamine, kuidas ja mil moel edasi, toimub siis, kui Meie on Mina ja Sina, kes on Meie ning on olemas üksteise mõistmine, et järgnev samm, mis viib edasi, saab sündida teine teise toel – aus ja selge info toetab inimese kasvu ja see on oluline Meie alles hoidmise ja kvaliteedi tõstmise jaoks – ühe Mina muutumine muudab Meie-t – sellepärast on oluline, et mõlemad muutuvad samas suunas – kasvavad inimestena.

Inimese kasvamine tähendab enese osa eest vastutuse võtmist – 50% suhte eest ja 100% iseenda eest. See on mõistmine, et enese lugu, mille inimene laval välja ütles, sai toimuda, sest tema oli ja on olemas – mina ise tegin selle ja selle ning mina ise jätsin tegemata selle ja selle, mis aitas kaasa, kuidas ja mil moel sai olema.

Inimesena kasvamine on mõistmine, et oluline on vibratsiooni valimine - tegemist on enese hinnangu ja väljendusega – millisena ise ennast, iseenda sees, nähakse ja millisena kogetakse – tervikuna olles. See on mõistmine, et ollakse väärtuslik – koos olemine ei pea toimuma ja kestma, kui väärtushinnangud on erinevad – oluline ja väärtuslik on Inimene tervikuna ja tema kasvamine, enese teel, vabas ja võrdses Maailmas.

Koos olemise eesmärgi ja olemuse näitab ära, milline on hind, mis inimesel tuleb maksta, et ta selle Meie sees olla saab ja ühte olema võetakse – kas ta peab olema roll ja kaotama iseenda ning muutuma, kellegi teise tunnete taktis või saab ta olla see Mina, kes ta on ja muutuda siis, kui tema ei ole enam see, kes ta oli eile või ka hetk tagasi ning tal on olemas võimalus ja toetus, et väljendada ennast sellisena nagu ta teab ja tunneb ennast olevat. 

Inimesel on õigus austavale ja ausale kohtlemisele ning sellele, et tema infot, tema enese ja suhte kohta, võetakse tõsiselt – ainult tema ise saab öelda, mida ja kuidas miski tema jaoks tähendab – kuidas ja millisena ta kogeb.

Inimene mõistab, et koos olemist ei pea valima, kui see ei ole vaba koos olemine – oluline on õige ja ajakohane info, vastutuse võtnud inimese poolt edastatuna – see tähendab, et ei ole vaja kontrollida selle paika pidavust ega ole info puudust – iga osaline hoiab tasakaalu – mõistab oma väärtust ja olulisust. 

Võtmeks, suhte hoidmisel ja kvaliteedi tõstmisel, on see, kuidas ja mil moel erinevustest sündinud vastuolus lahendus leitakse – kas võetakse vastutus enese osa eest, kas valitakse mõista ja kaasa mõelda ning milline on teekond, millel ühise lahenduseni jõutakse - millised on ühes olijate väärtushinnangud – kus ja milles on põhi - kas see on Mina või on see Meie - milline on ühine eesmärk - see, milles ja mille pärast enamus ühineb – kas see, mida ja kuidas näidatakse, on see, mis on päriselt olemas.

Marianne

15.05.2024.a

Riiukukk osutamas müstiliselt võimsale Teisele

Siis, kui on tahtmine vaadata kellegi poole ja osutada seda teist oma nimetissõrmega - et näe temas on põhjus – temas on algus ja temas on süü ja temas on tagajärg - siis ei ole tahtmist ega nähta põhjust, et vaadata enese sisse – otsa iseenda tundele.

Tunde, kui vea ja ülekohtu tekitaja näib olevat keegi väljaspool iseennast. Jah, tunne on küll enese sees, kuid ei nähta seost ega ole mõistmist, et ise ollakse see endale valinud ja iseenda võimuses on sellega tegeleda – see vabaks anda ja/ või seda muuta.

See uskumus, et enese tunne on kellegi teise oma, on pärit ajast, mil see näis olevat põhjust/ tagajärge ära seletav ilming. Teine tegi ja oli/ teine ei teinud ega olnud - just sellepärast sai tunne olema ja just sellel põhjusel kadus tunne ära. Teise osalus, tunnete loos, näib olevat selgemast selgem.

Müstiline ja võimas on see keegi teine, kes suudab mõjutada seda, kuidas inimene endas ja ennast tunneb/ kogeb/ näeb – piisab ainult sellest, kui teine tahab ja valib, et oleks või enam ei oleks – ja just nii saabki olema – inimene tunneb ennast ja endas teisiti. Just siis see nimetissõrm sirutub ja osutab – Näe, see seal – just see teine on minu sisemuses toimuva autor! Täiesti tõsiselt usutakse, et ollaksegi, kellegi teise looming.

Lisaks sellele valitakse enese väärtust kaaluda selle tundega, mida teine valis luua - eneses ja enesega toimuv annab info selle kohta, kas teine austab/ hoiab/ armastab või ei austa/ ei hoia/ ei armasta. Looja ei oleks ju loonud olema valet – inimest, kes kogeb ja näeb ennast ning keda näevad ja kogevad samal moel teised - halvana/ vihasena/ kurvana/ põlatuna/ süüdlasena jne – siis, kui ta oleks inimest hoidnud ja teda teisel moel kogeda tahtnud.

No vot ja, kui siis ongi nii, et on paha ja on vale olemine, siis on vaja seda teist, kes muudaks sellise iseendana olemise ära. Kasvab pinge ja ilmneb lootusetus, väljendub viha ja näha on enese jõuetus siis, kui teine ei vali mitte midagi – õigesti või üleüldsegi - teha. Kõik see kasvab seda suuremaks, mida enam on tähelepanu suunatud teisele ja sellele tõsiasjale, et teine ei võtagi midagi ette – see tähendab korduvat kogemist, et ise ei saa, enese jaoks, mitte midagi ära teha – no ei muututa ära, sest teine ju.

Jep – kui ise ei vali ja ise ei tee, siis ei sünni sellist iseennast, kellena tahetakse ennast kogeda – ei looda ju ennast sellisena nagu soovitakse/ vajatakse, vaid sellisena nagu on valitud – just sellise vale iseendana. Olev on saanud olema, sest ei ole kuulatud ise ennast – ahastamine ja teisele süü osutamine on olnud enese hooletusse jätmine – vaja oleks olnud enese mõistmist, hoidmist ja iseendaga arvestamist – mina iseendana – mida, miks ja mille jaoks tundena väljendusin – milline on enese sõnum iseendale.

Enesele info andmine – mina tundsin mingit enesena olemist muutvat/ vähendavat tunnet siis, kui ma olin oodanud/ vajanud kvaliteetset, st mind mõistvat/ hoidvat/ toetavat, tähelepanu, kuid olin kohtunud negatiivse tähelepanuga - mind osutavat/ nimetavat/ eiravat/ vaikivat/ vähendavat/ eraldavat – või jäänud tähelepanust üldsegi ilma.

Automaatne alustamine - Mina ei saa, sest teine .. - ümberlülitus – tähelepanu toomine enese sisse – mina tunnen ... - mida ja miks.

Automaatne alustamine – Näe, mida ja kuidas teine .. - ümberlülitus – tähelepanu toomine enese sisse – mina tunnen ... - mida ja miks.

Ahjaa olin tundnud kadedust, kui olin arvanud, et minule pööratakse tähelepanu ja juba ma sirutusin selle poole, kuid siis nägin, et see sai, minu kõrval oleva, teise osaks. Kui tähelepanu oli viidud teisele, siis teise olemas olemine näis olevat põhjus, miks tunne, minu sees, elavnes. 

Ahjaa mina olin tundnud välja jäetust, kui olin vajanud kinnitust, et olen oluline – mõistetakse ja toetatakse minule olulist, kuid siis nägin ja kuulsin, et sellega ei arvestatud. Kui tähelepanu oli viidud teisele, siis teise valik, mis näis näitavat minu väärtusetust/ vähemana olemist, oligi tundunud olevat see põhjus, miks tunne, minu sees, elavnes.

Ahjaa olin tundnud kurbust, kuna olin kogenud millegi olulise kaotust – enam ei olnud nii nagu vanasti – midagi sai või pidi jätkuvalt edasi olema, kuid teistsugusel moel. Kui tähelepanu oli teisel, siis teise valik, mis jättis olulisest ilma ja, kuna teine ei nõustnud oma otsust muutma, oligi tundunud olevat see põhjus, miks tunne, minu sees, elavnes.

Iseenda vastutus enese ees – tunne on info minu enese kohta - ja seega - mina ise leian tee välja ja edasi ning valin lahenduse.

Tundsin ennast pahurana ja ei tahtnud, et mind segataks, sest mina olin väsinud, kuna mina tegin seda ja teist ega valinud puhata. Miks ma ei ole andnud endale vaba aega ega ole hoolinud endast – millise tähelepanuga olin ise ennast vaadanud või arvasin, et teised seda teevad?

Tundsin kadedust, sest nägin, et minul ei olnud seda ja teist, kuna mina ise ei olnud seda enese ellu loonud või ei olnud see minu kohal võimalik. Teisel olev tähendas, et tema osaks sai tähelepanu – mina vajasin samasugust tähelepanu. Miks ma seda vajasin – millise/ millele suunatud tähelepanu tahtsin parema tähelepanuga üle kirjutada?

Tundsin ennast kurvana, sest midagi olulist oli mööda läinud ning ma tundsin ennast vihasena, kuna ei olnud teadnud, et kõik ei jää alles, vaid võib muutuda. Olin suunanud oma tähelepanu sellele, et ma ei õnnestu ega ole piisav – kuid tegelikult oli tegemist tõsiasjaga, et minu valikutel on tagajärjed.

Elav tunne tähendab, et selle loomise põhjust ei ole mõistetud ja/ või selle infoga ei ole midagi ise ette võetud – läheduse piiri ei ole muudetud ja paika pandud/ enesele ei ole antud seda, mida on vajatud/ olemas olevat infot ei ole vastu võetud ja eesmärgiks on olnud seda eitav, muutev tegevus/ ei ole tahetud teadvustada, et olev on enese sammude tagajärg/ ei ole mõistetud, millise tähelepanuga ise ennast vaadatakse ja kuidas nimetatakse ja millisena iseloomustatakse.

Tunne ehk seisund on kestnud, kui mingil põhjusel on oodatud infot lisaks ja seega ei ole, enese sees, enese jaoks, olulist otsust ära tehtud. Kindlasse punkti suunatud tähelepanu on takistanud arengut ja liikumist – alles siis saab, kui enam ei ole/ alles siis saab, kui saab olema - enese hirm, kui teadmatus, on see, mis paneb seisma ja ootama sundivad piirid paika. Vaba ja uudishimulik tähelepanu tähendab, et võib ja saab luua kõike ja kõikjal – ainult vali ja alusta - otsusta alustada teekonda iseendana - enese loominguna.

Marianne

14.05.2024.a

Janu enese järele IV - Tahan ennast tagasi!

 

Need lapsed, kellel on puudu jäänud turvaline ja hoidev Mina enese kõrvalt ja, kes on kasutanud tunde, kui iseenda, muutmiseks teisi lahendusi ( nt peaga vastu põrandat tagumine, näpu imemine, enese rahuldamine, sundliigutused/ tegevused, söömine, löömine jne) on sageli ka need, kes valivad võimaluse korral osaleda Agressor-Ohver-Päästja rollidemudelis – selle mudeli ülesandeks on mudelis osaleja(te) tunnete muutmine talutavateks kogemusteks.

Mudelimaailm püsib elus tänu nendele, kes vajavad enese laiendatud Mina – kedagi/ midagi teist enese tunnetega toime tulemise jaoks. Siis, kui oldi enese alguses, vajati tuge ja mõistmist – et see Mina, kes oli väljas, oleks olemas õigel moel – aitaks lahendada ja laheneda. Väline Mina oli oluline täiskasvanu – see oli inimene, kellega laps oli ennast samastanud – too oli reageerinud vajalikul moel – tulnud, aidanud ja lahendanud siis, kui laps ise ei saanud – lapse soov/ vajadus/ tahe oli pannud teise inimese, lapsele vajalikul moel, tegutsema/ väljenduma.

Jah, ajas on nii, et mida rohkem laps saab ise olema, seda enam ta eraldab ennast sellest, kes ei ole olnud kunagi tema Mina. Läbida tuleb erinevad arenguetapid ja kasvufaasid, mis viivad selleni, et kahele inimesele on täiesti selge, et nemad ei ole enam üks ja seesama – sama teekond nagu lapsel, tuleb kõndida ära ka tema vanemal – tuleb lahutada ennast teisest ja näha ise ennast täiesti eraldi olevana – vanema/ lapse roll on ainult üks võimalus, mida saab erineval moel lahendada, kuid see ei ole iseenda tervik.

Lapsed, kes viiakse keskkonda ja kes elavad sellises keskkonnas, mis ei ole toetav, hoidev ja arvestav, vajavad samal moel välist Mina, kes on lapsest suurem, tugevam, teadjam jne, kui need teised, kellele on antud selline kasvukeskkond ja lähedane. Lapsed, kes ise veel ei oska ja näevad, et nemad ise ei saa, on Elu poolt kõrvetada saanud lapsed, kes leiavad lahenduse – nad kasutavad seda/mida, kes on käepärast – seda teist, kes on enese kõrval. Seda teist last, kes on vähem, kes allub või kes on ka ise valinud sellise lahenduse.

Lapsed on loovad ja leidlikud – nad otsivad väljapääsu, kuid ega töötavad lahendused sünni ainult õhust – lapsed matkivad eeskujusid või nad juba on Agressor- Ohver-Päästja mudelis osalejad – neid on liidetud sinna oma vanemate/ perekonna/ suguvõsa poolt. Nad lihtsalt kasutavad sedasama lahendust ka teistes kohtades, kus tuleb ette situatsioone, millega nad toime ei tule – siis, kui tunded takistavad kohanemast arengust lähtuvaga ja/ või siis, kui muutused nende elus toimuvad ette hoitamata ja/ või siis, kui nad kogevad füüsilist/ vaimset vägivalda – nende piire ületatakse.

Üks on ühene – nad ei ole tulnud toime sellega, mis neile osaks saab – nad ei ole olnud valmis selliseks kogemuseks – sellel hetkel ja/ või sellele järgnevalt on neil olnud vaja kõrvale enamat, kui ise on oldud. Kuid olev väljas ja olev sees ei olnud samal tasemel – see oli olnud vastu olemine – kui ei saa, kuid peab, siis tuleb otsustada. Laps reageerib – tunne on lapse/ inimese väljendusvahend – laps loob ennast tundeenergiana, sest ja siis kui tal on olemas mingi eesmärk/ ülesanne, miks ta seda teeb – on vajadus.

Kasutades iseenda energiat loob laps ennast olema, kuid ta ei tea, kellena ega miks ta sellist lahendust esimesel korral kasutas. Ta ei mõista, mida ta tahtis saada/ mida ta vajas – millist lisa ta enese „suuremalt” Minalt ootas. Oli see kindluse või turvatunde või hoidmise vajadus või ehmatus ja hirm enese pärast või nälg/ janu/ palavus/ külmus/ igavus – mis iganes – kasvõi sügamise või liigutamise või arenemise soov.

Kui laps ise ei saanud, siis oli vaja seda teist, kes lahendaks lapse loo ära. Ilma selle teiseta oli laps see KES - kellel ei olnud, kes ei saanud, kes pidi - olema endisest/ senisest ettekujutusest teistsugune. Loomulikult tähendas selline hetk segadust ja mõistmatust – laps vaatas enese ümber, keda ja kuidas kutsuda - ta tahtis ennast tagasi. 

Lapse edasine tee ja valik lähtus sellest, kuidas ja millisena ta nn enda tagasi sai – milline oli see hind, mille ta maksis, kui teine tuli ja lahendas – kuidas ja millise tundega lapsele reageeriti – tähelepanul oli oma hind.

Mida suuremaks laps kasvab seda rohkem kohtab ta piiride seadmist – selgub, et ei oldagi teisega üks ja ei tahetagi olla kõiges teisega üks – lapse tahtmine ei ole kooskõlas välisega ja vastupidi ka – kõike ei saa, kõike ei pea ja midagi peab, midagi tuleb – tuleb arvestada iseendaga, teistega ja piiridega.

Inimese kasvamine on lahing erinevate piiridega – kas need peavad, miks need olemas olema peavad, kuidas neid vältida/ kustutada/ kasutada – kas ja kuidas teha enese tahe teise omaks või mõista ja arvestada teise piiriga. Loomulikult tähendab see ka enese piiride tundma õppimist – enese nähtavaks tegemist ja piiride ette panemist sellele – kes, mis ja kuidas on vale enese jaoks.

Üsna varakult õpib laps selgeks, et vastutust, enese eest, saab jagada – kõike seda, mida ja kuidas tema ei taha/ ei viitsi/ ei oska/ ise ei vali – ei peagi, sest osa võib kõrvale jätta – täiskasvanu teeb ise ära. Sama lahendus kehtib segadusega enese sees - laps, kes ise on loonud ennast olema tundena ja ei taha ennast sellisena – vajab seda teist, kes vabastab teda tundest – suunab tema tähelepanu teisale/ näeb teda teistsugusena - laps kogeb ennast teistsugusena ja loob ennast teisena. Tähele panemises on „võlu” jõud ja võim – kuid see tähendab ka tähelepanust sõltuvusse jäämist.

Teadlik vanem näitab/ toetab last tema teekonnal iseenda sisse ja tundest läbi ning erinevate võimaluste leidmisel, millisena võib ja saab ennast luua – laps ise valib – vanem tuletab veel meelde, et iseenda valiku tagajärjed jäävad lapse kanda. Mudelimaailmas peab laps olema õige - ei iseendana, vaid Ohvri ehk mudelimaailma agressori pärast ning lapsele jäetud rolli jaoks õigena – Ohverkesonagressor näitab, millisena tuleb olla ja ka tema meenutab, et tagajärjed jäävad lapse kanda, kuid selles mängus on ta teise inimese tunnete eest vastutaja.

Mudelimaailmas osalejana näeb ja õpib laps, et lahendus ja võti on teises – väikese lapse puhul on see moodus mõistetav ja mingites piirides andeks antav, kuid kui samal moel valib täiskasvanu, siis see ei ole hea ega õige – siis see on laps, kes on suureks kasvanud ning kellel on täiskasvanu kohustused ja vastutus, kuid, kes jätab enese tagajärjed, kellelegi teisele.

Erinevus teadlikuma Mina ja Mudelimaailma vahel on selles, et teadlik otsib ja näitab lahendust, et laps mõistaks ise ennast – tema on iseenda autor – ja seega - olukorra eest vastutaja – lahendus on temas. Mudelimaailmas ei lahendata tunnet ära – kuna tunnet välditakse, sest keeldutakse kogemast ja nägemast ennast "valena" - siis seda ei päästeta vabaks ja seega ei saa ka mängijad oma tunnetest vabaks.

Salatud, peidetud ja halvaks nimetatud tunded on kui kuum kartul, mis kõrvetab ja selletõttu proovitakse visata seda, kellelegi teisele, et nimetada tunne teise omaks. Sellised tunded on kui paha ja määriv hais, mis sunnib teisi tunde tundjast eemale astuma ja/ või tema jaoks õigena olema ja/ või tunnete autoriks nimetatut süüdlast eneste hulgast välja lükkama.

Mudelimaailm on teatud hulk inimesi, kes on mängimiseks nimetatud kindlatesse/ vahetatavatesse rollidesse ja keda hoiab ühes ühine eesmärk – inimesed toidavad mudelit oma energiaga – nad loovad ennast sealsetesse rollidesse, sest neile on seda enese laiendatud Mina vaja. Nad ei mõista, et see seal ei ole päris elu – nemad ei kasva seal edasi Inimesena – nad kordavad töötavat lahendust, kui omavad, väldivad, jahivad õigeid/ valesid rolle. Need on rollid, mille õigused, sisu ja omaniku jooned on täpselt ette antud – reeglid on mängijatel selged.

Mudelimaailmas mängijad on need, kelle sees on mõtte krambid. Krampis mõtte taga on tunne, millele pole antud nime ega ole arusaadud põhjusest, miks tunne valiti, mida tunne võimaldas, mille jaoks tunnet kasutati või ei ole valitud selle tunde sisse astuda – kui ollakse Ohver, siis enese vale tunne ei ole enese oma.

Kui inimene kogeb tema tahetele allumatut reaktsiooni – tunnet, mis takistab tema olemist – ta on mingisugusena, kuid ei sellisena nagu ta sooviks olla/ hetk tagasi oli. Kui inimene, kes tahab ise ennast tagasi, siis sirutub tema tähelepanu lahenduse järele, mida ta on kasutanud/ talle on õpetatud – ta vajab teist inimest, kes reageerib teda ära muutvalt või ta vajab seda ainet/ tegevust, mis muudab teda.

See on muster – teatud ühenduste jada, mis tõestab, et laps ise ei ole ennast muutnud, vaid keegi teine/ miski muu on seda teinud – laps teeb selle teise kukil oma sammud kaasa ja voila´ - teema on lahenenud, kuid tema jälgi ei ole näha. Senikaua kuni inimene usub, et teine inimene/ tegevus/ asi muudab teda ära, tähendab see seda, et kõige all on uskumus – teise sõna, tegu, otsus, tähelepanu, eiramine suudavad muuta teda teiseks.

Mõttekramp tähendab, et tundel ei ole põhjust ega nime, kuid inimene on uudishimulik ja ta otsib vastuseid – ta loob endale olukorra, kus kunagine hetk kordub, selle jaoks, et leida vastused – näha enese sisse ja mustrite taha – ta otsib teed välja ja edasi – teised aitavad teda – Ohverkesonagressor teeb kõik endast oleneva, et inimene alustaks teed enese poole.

Mängumaailmas tundub selline lahenduse käik elu lõpetavana – inimene ei saa enesele vajaminevat rolli, kui iseennast kätte – tema peab olema süüdlane. Mängumaailm näeb ja näitab inimest Valena – sellena, kes ta ei näi olevat Inimesena, vaid sellisena, keda on mudelile vaja. See on õppimise koht – Kes ja milline on Inimene ise ja enese sees – miks ta usub peegleid, mis ei peegelda teda sellisena, kes ta on, vaid sellisena nagu ta ei taha olla – olla see osa iseendast, mille ta on nimetanud valeks, tumedaks, inetuks – inimene ei ole võtnud ise ennast vastu.

Olles tervik – on kõik see, mis ollakse ise - enese erinevad osad/ näod/ väljendused – samal moel, nagu ollakse valgus, ollakse ka pimedus – värvid, iseloomustamine ja nimetamine on enese jagamine osadeks – Mina ei tohi/ ei saa olla see ja selline, sest Mina pean olema see ja selline – enese kogemused, õppetunnid, üle elamised – karistused ja ilma jäämised – enese tagajärjed, kuid mitte alati – mudelimaailmas osaledes võetakse enese kanda ka teis(t)e tee(d) ja tunded.

Oluline on mõistmine - tundeid tundev teine ei ole Mina ja teise tunne ei ole minu – mina olen Mina - iseendana - tervikuna. Mina olen täiskasvanu, kes on teadlik iseendast ja on võtnud vastutuse enese sammude eest. 

Marianne

13.05.2024.a

Janu enese järele III – Ära nimeta mind oma tähelepanuga!

 

Last ehmatav kogemus - isiklike piiride ületamine ja nendega mitte arvestamine - tähendab teekonda enese otsuse poole – tuleb määratleda ja paika panna ohutuks tunnistatud vahemaa piir teise ja enese vahel. Kui seda ei ole võimalik olevaks luua ja laps elab vaenlaseks nimetatuga ühes – siis on kogu see aeg tegemist elu ohtu seadva olukorraga.

Kui pinnal ei näi põhjust olevat, siis alateadvuses säiliv info annab oma värvi ja maigu elule-olule lisaks. Kui selline situatsioon kestab pikka aega ja samasuguseid keskkondi/ suhteid on lapse elus rohkem kui üks, siis see tähendab, et ta elab piiratud võimalustega elu ka siis, kui tema piirid saavad olla täiesti tema enda määrata ja välja näidata – on käes aeg, et nendega arvestatakse.

Laps ei näe ennast vabana ja ei ole tal võimalusi, mille hulgast valida siis, kui ta tegeleb enese kaitsmisega. Tema turvalise olemise piirid on väljaspool teda – asjad, inimesed, kohad, väljendused, tegevused, suletud uks, telefon, arvuti, unistused, mõtted, grupp/ selstskond, alkohol/ toit/ suits/ narkootikumid. Need on sellised kogemused ja olemised, mis on teda päästnud ja tagavad turvalise olemise – neid saab kontrollida, need ei ole teda reetnud ja nende sisse saab pugeda ning nendega ühes saab tunda ennast hoituna – väline, vale ja tunded kaovad – ohtlik ei pääse temale seal/ selles ligi.

Laps elab lahinguväljal – ta soovib ohutuks teha ja ohutuna näha enda jaoks olulisi keskkondi ja inimesi. Ta soovib kogemust, et tema seatud piirid peavad – tema sõnast ja jõust piisab, et vale tegevus lakkab ja vale lahkub/ allub/ muudab oma käitumist. Lapse teed saadavad konfliktid ja peitu pugemised, sest teised ei tea tema piire, kui ta ei ole neid välja näidanud ega tegelikkusega kooskõlla viinud – Kes – inimesena/ rollina, kus ja milline on päris tema ning millised on temale kuuluva/ omatava/ vastutuse all oleva välise piirid.

Kui laps ei saa teostada oma EI-d, siis klammerdub ta välises olevate asjade/ tegevuste/ inimeste/ kohtade külge – omaniku instinkt – ainult tema ja ainult temale. Ta ei tule toime jagamistega – et samas on veel keegi, et sama asja/ inimest/ kohta tuleb jagada veel kellegagi, et näiliselt olemas olemine ei tähenda päriselt olemist. See suurendab stressi ja võimendab kontrollivaid jooni ning toob esile suhte lõhkumised/ ära minemised/ asjade purustamised – välja purskuva tundejõuga võtab laps endalt võimaluse, et tema peab olema olukorras/ inimestega/ kohas/ asjadega, mida ei saa ohutuks muuta ega tunnistada – need ei allu tema kontrollile. Laps keeldub sellistes kogemustes nägemast võimalust vabadusse astumiseks.

Kuid Elu annab uued võimalused – loob samasuguse sisuga situatsioonid ja kohtumised, et anda võimalus muutuseks. Saab olema hetk, milles, midagi/ kuidagi toimub ja on aeg välja öelda oma info. Harjunud kombel valib Laps endale seltsiks tunde – mina tunnen, sest teine. Teadlikus aitab mõista ise ennast. Kogedes solvumist, mis tähendab peatuse loomist, tähendab see – selleks, et vaadelda, valiti lugu peatada – toimub info kogumine/ töötlemine – miks/ kuidas mina ja miks/ kuidas teine – seejärel tuleb märkida maha piir.

Kogedes viha, mis annab jõudu olla suurem iseendast ja tulla toime sellega, mida peab, kasvatab laps ennast suuremaks ja tugevamaks, et astuda oma samm ja panna teist kuulama ning enesega arvestama – kehtestada ennast – tõmmata nähtav ja pidav piir teise ette. Kogedes hirmu ja pugedes peitu – jättes oma piire ja ennast nähtvaks tegemata – tõmbub inimene alistunult kühmu. Ta on valmis vastu võtma vältimatu. Ta loodab, et ehk seekordne karistus/ löök ei ole viimast võttev.

Kui olukorra lahendamiseks edastatakse info - minul oli/ on, minus oli/ on, mina kogesin. Siis oodatakse vastust – miks teine tegi ja kuidas/ mida teine valib, peale info saamist, teha ja millisena olla. Oluline on info - mille eest teine vastutab ja kuidas ta selle vastutuse välja näitab/ teoks teeb. Info vastu võtmisest ja järgnevatest vastustest on näha, kas teisega on võimalik koos tööd teha – millised on eesmärgid ja lugu lahendada proovivad käigud – kas vastus tuleb Meie jaoks või on see teise Mina ja teed toetav või on see, teise vastu pöördudes, isikliku Mina pärast.

Esimesena paistab välja see, kas teine kõnnib/ kasvab kaasa – mõtestab ennast ja annab teada enese info – lahenduse võimalusi valitakse rollidest vabadena. Agressor-Ohver-Päästja rollidemudelis olija teeb sammu eemale – see on instinkt astuda tunde tekitajast eemale – soov pääseda ohutule territooriumile, et näha vahele jäävat maad. Seejärel otsib ta lahendust tundeid tundvale iseendale - ta näeb ennast üksinda jäetuna olevana – enam ei ole Meie – on teine, kes tahab midagi ja on tema, kes peab midagi. Olev ei ole ohutu ega turvaline ja sellele tuleb reageerida – info ja jõuga manipuleerivalt – püha eesmärgi nimel on kõik lubatud.

Järelikult on käes rollide jagamise hetk – aktiveerub Ohver, Agressor või Päästja. Reageerija otsib/ vajab selgust – ta tahab teada, kuidas ta peab ja mida ta ei saa – ta tahab teada, et temal on enese jaoks vajalik olemas. Kuni ta ei tea, kas ta kaotab ennast, st oma rolli, või mitte, siis püsib temas ärevus ja paanika, sest ta ei tea, kas talle osutatakse süüdlase roll ja kas ta siis suudab seda vältida.

Võimaluse korral valib ta, nähtavalt ja kõvahäälselt ära tõestades, endale Ohvri rolli, et enese osa kõrvale jätta ja enese eest vastutuse võtmist vältida - sellele võib järgneda rollide/ tähelepanu/ vajaliku saamises muutus. Seega näitab/ väidab ta, et peatuse tegija on süüdi st vastutav – jah, see on manipulatsioon ja agressioon – seega väidetakse – „Sina oled see, kes tekitab segadust ja nõuab - Mina mitte – mõtle ise välja, kuidas ära lahendad ja enese tahtmise täidad ning minu ees vabandad.”

See on lahing tähelepanu nimel – "Vaata mind õigesti – ära näita mulle ega teistele, et olen vale – ma ei tule sellega toime!" Enese aja alguses oli tähelepanu jõud ja suund nimetanud last Kes olema – laps samastati lapse käitumisega/ väljendusega/ teoga/ sõnadega/ välimusega, kuid ka teise inimese uskumusega/ laimuga/ eesmärgiga – see uus nimi, kui uus laps, kaotas olulise ja väärtusliku – Inimese iseendana.

Kui ajas oli olnud nii, et selliseid kogemusi oli rohkem, kui üks ja neid esines erinevates valdkondades/ keskkondades. Kui need olid olnud pikaajalised ja valusad kogemused – ennast jäi üha vähem järele ja turvaliseks tunnistatud kohti/ inimesi/ tegevusi/ väljendusi näis olevat üha vähem. Siis vabadust ja võimalusi ei olnud – elu oli piiratud, sest teised määrasid ja otsustasid – lapse osaks jäi kogeda.

Lapsega sündis huvitav fenomen – ta nägi ja uskus ennast olevat sellisena nagu ta kuulis/ uskus teisi ütlevat/ teda vaatavat/ temast mõtlevat. Mitte teised ei loonud teda, vaid tema ise andis parima võimaliku siis, kui ta valis ennast vaadata sellisena. Kuid ta ei saanud aru, et see oli tema ise – tunne enese sees näitas, et see oli teine – see teine, kes oli astunud vale sammu, öelnud vale sõna, teinud vale teo ja jätnud õige valiku tegemata – teine oli põhjus. Teine pidi vastutama ja Lapse tagasi lapseks nimetama.

"Kui ma teen seda või teist, siis ma ei ole enam Laps, siis ma olen nimetus – kuid ma ei ole nõus sellega, sest mina alati ei tee, kogu aeg ei ole ja mina ei saa midagi olulist, nt häält, välimust, oskusi, rahvust, elukohta, vanemaid, rahalist seisu ise muuta. Kui teine valib näidata ja öelda, siis ma ei ole enam Laps, siis ma olen nimetus, kuid ma ei ole sellega nõus, sest mina ei saa teist ja tema mõttemaailma/ malle muuta."

Vabaduse võimalusteta Lapse traagika – ta ei tea Kes ja kus ja milline on tema – see tema, mida ja keda ei muuda teiste ega enese tähelepanu ja kelle sammude tagajärgede eest vastutab tema ise. Sinnamaani on ta olnud see, kelle roll on talle antud, kelleks ta ise ennast peab ja kellena ta ise ennast näeb – välise tähelepanu õppetundide järgi. Vastutus on olnud loojal – teisel ja asjaoludel – mudelimaailma liidril/ rolli infost lähtuvana – see on uskumine, et laps ise ei saa, midagi muuta – sellisena on ta õige, sest ta ei saa olla enam rohkem vale - Maailma korraldus on kokku lepitud.

Janu enese järele ei ole kadunud – väidetavad piirid on liiga kandilised, näilised raamid liiga jäigad, peale surutavad rollid on liiga piiratud ja energiat madaldavad. Enese otsingud ja iseenda piirid – olukorrad on antud, et inimene õpiks ise ennast tundma ning sellisena ise ennast nägema ja väljendama/ väljenduma.

Kätte ulatatud võimalused ei ole loodud selleks, et kelleltki teiselt midagi/ kuidagi saada – saada õiget vajaminevat tähelepanu, mis aitaks oma rolli kindlustada – kunagine ehmatus oli tähendanud rolli, kui iseenda kaotust, sest rollipartner ei olnud enam endine/ ei käitunud enam endiselt. Kuid rolli ei võetud ära ja iseennast ei kaotatud ära – kõik jäi alles – tuli kohaneda uue ruumiga, muutunud distantsiga, läbi elada oma kogemus teel ausalt ja ise olema.

Marianne

10.05.2024.a

Janu enese järele II - Appi ja aidake - minult võeti vabadus!!!!

 

Huvide konflikt – ühine Meie olemine näib olevat takistatud, kui üks Mina eraldab ennast sellest - ilmneb hetkel, kui suhte üks osapool läheb teise juurde ja ütleb – „See, mida ja kuidas Sina valid teha, ei ole minu vastu hea – mina kogen ennast vähemana.” Edasi algab sageli jama, sest välja valitud sõnad ja lisatud tunded värvivad selle info selliseks, et see näib söömiskõlbmatuna – see, kelle öeldi, valib reageerida vastu/ eitavalt/ häiritult – ta ei vali alla neelata ega öeldu mõtet läbi töötama hakata – tema võtab vaatluse alla enese ja ka teise tunded ning alustab nende lahendamist.

Edastatud info tähendab, et midagi tuleb muuta – teise valikud ei ole olnud head ja arvestavad. Sõnumi sisu - muuda enese käitumist – kõlab sageli süüdistusena, sest sel moel valitakse sellesse suhtuda, kui näidatakse ära, kuidas teise samm mõjutab ja muudab - millest teise käitumise tõttu ilma jäädakse – et kogetakse tundeid, puudub rahu ja vajaka jääb turvatundest. Näib, et otsitakse süüdlast/ tunnetele autorit ja sellepärast kõlabki enamjaolt vastuseks – Ise tegid ka, ise oled süüdi, mina ei pea, mina ei taha! – sest vastu olija kogeb ja näitab välja, et temale tehakse liiga ja temalt võetakse vähemaks.

Vastu reaktsiooni vaadates näib, et esimene justkui tahaks saada teise arvelt, midagi olulist. Õige – tahabki – inimesed, kes mängivad Agressor-Ohver-Päästja rollidemudelis, kogevad sellises situatsioonis, et käivitus mäng ja algas rollide jaotus. Infoga lagedale tulija näitab ennast Ohvrina ja seega jääb järele Süüdlase roll. Ajas on kujunenud nii, et süüdlase osaks saav ei ole hea kogemus ja seega käivitub rollidemaailma lahendus – ilmneb Agressor, kes tahab Ohvri rolli endale ja alustab survestamist ning manipuleerimist, et tõestada ära – tema on see, kellele tehakse liiga – ta on Ohver ja teda tuleb päästa – enese vastutusest vabastada, et tema ei peaks tundma tundeid, millega ta ei vali toime tulla.

Seega on suhet segaseks tegeva loo võtmeks mõistmine - Kes info edastas/ Kes seda kuulis ja mis on nende Kes olijate eesmärk – kas tegemist on mudelimaailmast pärit rolliesindaja(te)ga ja/ või Inimes(t)ega vabast maailmast. Mudelis võetakse infot isiklikult – see vähendab võimalusi, sunnib alistuma, piirab iseolemist ja mis kõige olulisem – nimetab rolli ehk Kes olema, millega inimene näib olevat samastatud – ta ei taha, kuid peab alluma. 

Valest enesest ei saada vabaks enne, kui ollakse ümber nimetatud teise rolli – kuna rollide valik on piiratud ja keegi ei taha olla Süüdlane, siis ei näi inimesel olevat väljapääsu – ta ei ulatu parema rollini – parema iseendani – ta jääb peaaegu ühisest välja ja justkui teistest eraldi, sest sel moel püsib ta kontrolli alla - ta on rollikandjana näha, tema poole saab vaadata rolli kinnitava tähelepanuga ja tõendusi selle rolli kinnituseks leiab, sel moel, ka.

Vabas maailmas nähakse infos positiivset võimalust – enama loomist kõigile, enese kasvamise teekonda ning ühise hoidmist – toetava vastuse ja lahendavate sammudega edastatakse info iseendale ja teisele inimesele – oluline ja väärtuslik. Info olulisust mõistetakse ja seda küsitakse/ oodatakse kõigis neis kohtades, kus see on oluline suhte hoidmiseks, üksteisega arvestamiseks, ülekohtu tegemise vältimiseks.

Mudelis seistakse infole vastu – tõestatakse, et ei pea seda kuulama ega tõsiselt võtma, sest ei olda see Kes, kellele, see näib olevat suunatud ning teatakse, et seda on võimalik muuta ja olematuks teha. Sellepärast näivadki mudelit kasutavad inimesed või sellise valiku teinuga vastas seisu jõudnu, kui tunnetesohu eksinutena – info muutub ja vahetab ka omanikku – miski ei näi pidavat ega hoidvat – selget väljapääsu olukorrast ei tundu – tegemist näib olevat suletud looga, mis on omanikuta tundeid täis.

Rollidemaailmast väljaspool olev vabadus tähendab, et info on ühene, pidav ja uue teabe ilmnedes täpsustuv või möödunu ekslikkust tunnistades, vastutust võttev ja uut teadmist otsiv. Vastutust võttev vabadus ei vaja kontrolli – inimene, kes väärtustab ja vastutab, ütleb ise oma tõese info välja, vajadusel lisab ja teatab muutusest – ta mõistab, et oluline on paika pidava teabe olemas olemine kõigil neil, keda see puudutab.

Mudelimaailmas läbivad mängijad, muutust otsiva infoga kohtumisel, erinevaid faase – eitus/ vaigistamine/ süüdlasele osutamine/ rollides kokkuleppimine ja neist väljumine. Tõusevad tunded – proovitakse neid vältida/ eitada/ teiseks muuta – elatakse teise pihta välja – see on vastupanu rolli, kui valeks iseendaks, nimetamisele. Teisele vajalik näib olevat ohuks iseendale, sest tegemist näib olevat vajaliku rolli ja sellega kaasneva tähelepanu kaotusega.

Konfliktile ei näi olevat lahendust, just sellepärast, et jäädakse kinni kindlasse punkti – nendesse sõnadesse/ mõttesse/ ettekujutusse, mis tähistavad enesele vajaliku rolli kaotust. See on reaalne kaotuse kogemus – teine ei näe/ teise info ei näita mind minuna st rollina/inimesena. Selles kohas valitakse endale toeks tunne – ollakse solvunud, vihane, haavunud, alistunud, kade, raevus, irooniline, kurb jne. Lugu ei leia lahendust – ei ole selget teed iseendani, sest tunne on tee peal ees.

Sellist kaotust tõeseks uskuv inimene on haavunud enese päästja – kõik lahendused on kasutusel – ka teistele haiget tegemine ning ka uuele ja tegelikku olukorda mõista andvale infole kõrvade sulgemine. Temas on tunne, mille põhjuseks peab ta teist – tolle sõnu/ tegu/ otsust. Tal puudub kontakt iseendaga, kui tervikuga – ta vajab õiget rolli, et olla iseendana olemas – st kindlust, et ta kuulub mudelisse ega jää sellest välja – teda ei nimetata igaveseks süüdlaseks. Selle jaoks vajab ta mudelikaaslaste/ peaagressori poolset tuge, infot ja tähelepanu enesele, kui rollile. Ta peab leidma mooduse, kuidas olla õige, vajalik, väärtuslik või kasutama jõudu, et allutada temale kuuluva/ vajamineva rollinime kasutaja.

On keeruline jõuda sellises kohas lahendust toova muutuseni, sest edasi astumist takistavaks faktoriks on hirm – salvestunud tunne ütleb, et elu on ohus – enese päästmiseks on vaja infot, et teine on ohutu/ ohutuks tehtud – too ei muutu teiseks st ei vaheta enese rolli ja muuda sellega lugu, too ei muuda inimest teiseks – ei nimeta teda teise rolli st ei kaota senini olnud rolli, kui inimest, ära.

Selline koht, kus inimene kogeb, et tema ise kaob/ tema roll võetakse ära, on situatsioon, milles toimub läheduseastme muutus mingi sündmuse, otsuse, teo tagajärjel. On vahe vahel sellel, mis oli enne ja sai olema pärast. Selgitust ei jagatud või ei olnud see piisav/ selgelt mõistetav. Üsna tõenäoline on, et see leidis aset lapsepõlves. Selline kogemus tähendas ehmatust ja sisse hingamist – trauma jälge – välja ei hingatud, sest maailm oli ohtlik – vabadus, et olla olemas teada ja tuntud iseendana, puudus.

Laps soovis lahendust – ta edastas oma info, enesele võimalikul moel, et saada/ küsida ise ennast tagasi – ta ootas teise reaktsiooni või tehtu olematuks tegemist, mis kinnitanuks, et tegelikkuses midagi ei muutunud – ta on enesena alles. Inimese kasvamise teekonnal on erineva astmega nn muutmisega muutumisi, kuid tegelikkuses kohanemisega/ toime tulemisega seotud kohti. Mõnikord sai laps ennast tagasi siis, kui ta kasutas manipuleerivaid ja tähelepanu äratavaid võtteid, kuid vahel ta ei saanud, sest muutus oli midagi lõpetav – kogemusi ja kaotusi ei saanud olematuks teha.

Läbielamata enesekaotus on kriisi olukord, mis võib kesta aastakümneid – samm möödunust välja ja edasi on jäänud tegemata. Laps on jahmatanud paigale, sest tegemist on olnud piiride ületamisega – temale kuuluv on ära võetud või teine on seda kasutanud. Tal tuleb paika panna oma uued piirid, kuid selle jaoks on vaja kindlat, paika pidavat ja mõistetavat infot – töödelda seda ning võtta vastu otsus.

Kuid sageli see protsess ebaõnnestub, sest vaenlane on piiride sees – on vaja teha samm kaugemale ja olla eraldi, et elada läbi toimunu, lasta sellel settida ja siis öelda välja enese Mina, kuid elu läheb edasi ja seesama, kes tegi muutuse/ teo/ võttis vastu otsuse, elab ja käitub sel moel nagu ei oleks midagi tehtud/ juhtunud. Too ei mõista oma teo tagajärgi ega ka seda, et vaja on läbirääkimisi, mis ja kuidas saab edasi – millega ja kuidas laps nõustub – mida too vajab, et aidata ennast.

See on keeruline koht, sest lapsel ei ole olemas sellist mõistmist ega ressursse, et ennast aidata – minna ära ja eemale sellest, kes piire ületas – tal ei ole jõudu ega suurust, et panna endast suuremat peatuma ning enesega arvestama. Suurem ei vali vaadata iseendasse ega muuta enese juures – lapsel tuleb seda teha, sest too on vähem ja peab. Seega jäävad ennast hoidvad ja teisele enda väärtust teada andvad pidavad piirid paika panemata – suurem ei tea, millal ja milles ta neid ületab.

Enese selguse poole kasvav laps tahab ja vajab teadmist, et teda koheldakse võrdsena – kui tema annab info – mina olen muutunud – ära vaata ega kohtle mind samal moel ning see ja too ei ole minu jaoks hea – palun muuda oma käitumist - siis sellega arvestatakse ja peetakse tema infot oluliseks ja piiridest lugu. Sellega on lugu nii ja naa – lapse traagika seisneb selles, et ta on laps ja väiksem, kuid vanem on suurem ja tema määrab, sest vastutab ja tahab.

Määravaks, kuidas lugu edasi läheb, saab see, kelle vajadused on olulisemad ja millistena koos ollakse/ elatakse – kas Inimestena või mudelimaailmast valitud rollidena – lapsevanem võib täiesti tõsiselt näha last enesele vajaliku rolli ohustajana või kohustada last olema Päästja, et tagada endale vajalik Ohvri roll ning ka näidata lapsele, et too on Süüdlane, kes oma isekate tahtmiste ja ära kasutamisega teeb vanemale liiga.

Üsna tõenäoliselt kasutab mudelimaailmas kasvanud laps sama lahendust mujalgi ja veel tõenäolisem on, et ta on samastanud ennast väärtusetu Süüdlase või Päästja rolliga, kes püüdleb Ohvri rolli poole, et vabaneda enese jaoks valedest kohustustest ja ülejõukäivast koormast. Selle kõige all on peidus vajadus jõuda tagasi iseendani – selle Lapseni, kes oldi enne muutvat hetke. On vajadus jõuda tagasi iseendani, et anda enesele aega panna paika iseenda piirid ja öelda need välja ning seejärel kasvada sealt edasi.

Mudelimaailmast rolli valinul ja enese sellega samastanul puudub kontakt iseendaga, kuid tal on olemas tunne, mis tähistab möödunus asuvat võtit – võimalus minna tagasi, avada ise ennast ja mõista, mida ja miks ta tundis – anda endale võimalus olla Laps ja lubada kogeda oma tunnet ilma piiranguteta – tunne tõuseb pinnale, sellele saab anda nime ja sisu ning seejärel, mõistes oma kogemust, lasta sel minna ja kasvada sellest kohast edasi.

Nüüd jõuame tagasi sinna, miks täiskasvanud inimeste läbirääkimised ja muudatusettepanekud ei õnnestu – tegemist on mudelimängu valinud lastega, kes keelduvad oma tunnetest – keegi teine on nende autor ja, kes protestivad muutuste/ muudatuste vastu, sest väldivad iseenda, kui kindla rolli kaotust – nad ei tunnista möödunut, kui võimalust – nad ei võta vastutust iseenda ja oma loo eest, vaid vajavad täiskasvanut/ süüdlast, kes vastutaks ja päästaks kordusest. Nad väldivad kordust – taaskordset kogemust, et neist ei piisa, nad jäävad alla, peavad olema valmis ja vaenlasega ühes enne, kui nende piirid on paika pandud ja peatavad teise.

Marianne

08.05.2024.a

Elu mudelis II - Ärkamine vabaduse sisse

 

Erinevad väärtushinnangud – see on enese või ühine põhi, mis peab – see on tase, mis püsib – selle peale ehitatakse ja sealt kasvatakse edasi. Vanast välja ja edasi astununa, ehk Inimesena kasvanuna, tõstetakse energiat – põhi, mis peab, on algusest kõrgemal/ teisalt ka madalamal, sest üha enam on mõistmisi – tase, mis püsib, tähendab enamat, kui oli alguses. Kui, edasi kasvades, toimub uute piiride paika panemine või tahetakse muutust olevas ja tunded tulevad mängu, siis selle aja põhi ja tase on see, millel on peatuma jäädud – sellest allapoole enam ei laskuta – madalamat energiat ja väljendusi ei kasutata ning seda põhja/ taset lõhkuvat ei valita.

Perekonnas ja ka suguvõsas on vahel nii, et kõik need, kes on olemas, ei ole kõigi jaoks ühel ja samal moel olemas. Olijatel tehakse vahet – mõned on inimesed nii nagu inimesed ikka – erinevad küljed ja tegemised – on nii head, kui ka halba, kuid omasid ei jäeta – on sekeldusi ja lahkarvamusi, kuid kõik jäävad alles. Kuid siis on seal mõned, kellele valitakse vaadata Agressor – Ohver – Päästja rollidemudelist lähtuvalt – ei inimesena, vaid kindlas rollis olijana.

Selleks, et mudel oleks töökorras, on vaja teatud rollide esindajaid – neid, kes kokkuleppeliselt ja nõusoleku andnuna mahuvad nimetuse Ohver või Päästja alla, kuid, kes tegelikkuses valivad vahetada oma rolle ja vajadusel väljenduda Agressorina. Enamjaolt on olemas üks – nn peaagressor, kelle huvides mudel on loodud ja kelle tõde ning eesmärke see kannab – teised on sinna liidetud või liitunud.

Mudelis mängijad valivad näha teineteist inimestena, kellel küll on üksteisega vahetevahel raskusi ja erimeelsusi, kuid kõik on vajalikud ja kõigiga minnakse koos edasi. Kuid AOP rollidemudelis on olemas üks selle olulisim liige, kelle kohta samad võimalused ei kehti. Selleks, et mudel saaks olema, on vaja ühist vaenlast ehk Süüdlast, kelle pärast ja kelle tõttu. Mudeli looja ehk peaagressor nimetab Süüdlase. Vahel on see keegi kusagilt mujalt, kuid aegajalt valitakse selleks üks omade hulgast – keegi samast perekonnast/ samast suguvõsast.

See on keegi, kellega on mingi tunnetega seotud lugu pooleli jäänud – mõlemad on pretendeerinud ühele ja samale kohale, näinud ennast, ühes ja samas loos, ohvritena, tundnud ennast teise poolt vähendatutena ning tõenäoline on võimalus, et on toimunud ka teisendamine – on oldud ühe ja sama rollimudeli liikmed, milles peaagressor oli hoopis keegi teine, kuid siis loodi, enese tunnetega toime tulemiseks, selle sisse teine mudel, milles on võimalus saada pealiku ehk Ohverkesonagressori roll endale.

Sel moel oligi kord olnud ning see lugu jätkus, kui selle teise mudeli loojast sai uue aja mudeli Süüdlane – tolle aja lahendus kaotas aktuaalsuse, kui inimesed kasvasid ja asusid erinevatele teedele, kuid mälestused jäid ja omal moel mängiti alguse lugu edasi. See varjutas tagatausta ja määras paljutki. Kunagine allajääja, kes nägi ja koges ennast nii esimese, kui ka teise mudeli ohvrina, tahtis võimu ja kontrolli, et ise dikteerida ja määrata – olla tunnustatud Ohver, kuid tegelikkuses vajas ta kogemust, et tema on, vana aja mudeli peaagressor. Inimeste ja rollide piirid olid hägustunud – mäng oli saanud reaalsuseks ja eesmärk viidi täide – inimene kadus inimese kõrvalt – järele jäi Süüdlane.

Kui minna ajas tagasi ja vaadata mudelite loo algusesse, siis esimesena astus lavale – kahe õe mudel – teine õde sündis peale esimest – teine justkui vähendas esimest, sest oli tervem ja vajalik – poleks ju sündinud, kui esimesest oleks piisanud. Vanem õde tundis ennast viletsamana ja nägi ennast ohvrina – õde võttis temale kuuluva tähelepanu ja hoidmise ära. Mudel sai uue suuna ja sisu, kui õdedest said palju suurema verest punase mudeli osad – need, keda nimetati Vaenlasteks/ Süüdlasteks, kuid kes ise kogesid ennast Ohvritena, keda karistati, kellegi teise tegude eest.

Inimene, kes nimetab ennast Ohvriks, vajab süüdlast – seda, kelle pärast kõik valeks osutatu on olema saanud – tema vastu saab kasvatada viha, et suuta olla enesest suurem ja tulla toime ebaõiglusega. Ebaõigluse alla liigitatakse kõik see, mis on olnud vajalik, kuid millest ollakse ülekohtuselt ilma jäänud – seda ei ole saadud või see on ära võetud. Enesele vajaliku iseenda kaotuse näol on tegemist veel läbi elamata kriisiga - ei ole edasi astutud sellest kohast, kuhu kunagi jäädi siis, kui ei oldud nõus selle rolliga, kelleks oldi mingi ehmatava sündmuse/ otsuse tagajärjel nimetatud ja ei saadud tagasi seda iseennast Kes oli oldud. Tegemist on lapse tasandi ja vastutuse võtmise vältimisega.

Suureks kasvavad inimesed lubati kodumaale tagasi, kuid punane aeg oli jätnud nende sisse oma jälje. Alguse mudel jäi alles – see püsis varjudes ja andis tooni lugudes. Siberis olid mõlemad õed olnud Ohvrid, kuid vanas mudelis oli vaja rollid ära jaotada – kumbki ei soovinud lahti lasta Ohvri nimest – omal moel olid mõlemad õed ennast selle rolliga samastanud – põhjendus enesega toimunule - ja lisaks sellele kasutas üks õde seda, kui võimalust, et oma igapäevaelus toime tulla - abi ja toetuste küsimine riigilt ja töökohast.

Teisena sündinud õde sai lapsed ja moodustas ajas neist oma mudeli – seal oli ta Ohver, kelle lastest pidid saama päästjad, kuid kellest tegelikkuses said uute kannatuste eest vastutajad - süüdlased. See mudel ühendati alguse mudeliga 41 aastat tagasi. Õdede vahel sündis suur konflikt – mõlemad nägid ennast ohvrina, kuid ei toimunu eest vastutavatena – ühes olid nad ühel meelel – teine oli süüdlane.

Teisena sündinud õde soovis olla ainus ja õige Ohver – ta ootas lastelt kuulekust ja päästmist. Mina olin üks nendest – mina kogesin, et minule oli liiga tehtud – täiskasvanud ei vastutanud - ema oli see, kelle sammud ja teod olid muutnud minu maailma juba enne, kuid see, teoks tehtud otsus, et tädi on keelatud, ületas minu nõustumise/ allumise piirid – ema oli süüdi ja mina valisin selleks, et päästa ise ennast, päästa oma tädi – läbi aja tõendasin emale, et tädi on väärt ja on inimene. Ema valis osutada ainult vigadele ja valedele – ei ühelegi heale ega õigele omadusele, teole, väljendusele – tädi oli Süüdlane, kuid ei Inimene. 

Mina ei jätnud tädi - alguses kasutasin valet ja varastasin raha, et sõita tema juurde. Hiljem olin vaba valima ja tädi jäi minu elus olulisimaks inimeseks - osaliseks kõigest ja osa saama igast tähtsamast sammust. Sama jagasin ka emaga, kuid ema ma ei valinud sel moel enese lähedale, sest ema valis, kui nad olid ühes ja samas kohas, sõdida tädiga rollide nimel  - sellepärast, et vältida huvitavaid tagajärgi, tuli, minul ja hiljem ka minu lastel, valida - kes, kus, kuidas ja millal. 

Tädi ei võtnud kunagi oma osa eest vastutust - ta ei näinud oma osa selles, kuidas õelapsed ja hiljem ka õe lapselapsed kandsid täiskasvanute tegude tagajärgi - vajaduste nimel vähendati olemas olevat. Tänaseks on tädi valinud mudelimaailma ja kindla rolli sellest ning allumise Ohverkesonagressorile - minu perekonnaga on selle valiku tagajärjel suhted katkestatud, sest me ei allunud mängule, vaid soovisime vabadust ja muutusi. Jep - nendega ei nõustutud.

Kus on sinna antakse lisa – viis erinevat, kuid peamiselt samade osalistega, AOP mudelit, millest sai ajas üks suur segadus ja milles süüdlased küll vahetusid, kuid sõelale jäi kolm peamist. Mudelid nende loomise järjekorras - ema ja tema õe oma – süüdlane oli teine, ema/ tema õe/ tema perekonna ja punase aja oma – süüdlane oli kindlaks määratud, ema ja tema laste oma – süüdlane vaheldus, minu ja minu õe oma – süüdlane vaheldus ning kõige lõpuks ühendas minu õde kõik mudelid üheks ja määras ühise süüdlase – see roll jäeti minule.

Mängijate jaoks kaotasin mina, Inimesena, väärtuse – minu olulisus seisnes oma rollis püsimises, sest see tagas vajaliku rollide jaotuse ja andis Ohverkesonagressorile turvatunde ja kõige üle kontrolli võimaluse. Selle jaoks, et paigas ja paigal püsiksin, kasutati erinevaid manipuleerimise vorme – info moonutamist, tähelepanu suunamist ja ühes kohas koos olles väga laia spektriga kohtlemist – põhja ei olnud – kõik oli lubatud.

Ei saa öelda, et ma ei oleks tajunud valet ega näinud vahet – inimeste sõnad ja teod ei läinud kokku – oli olemas siledam pealispind, mille pragudest paistsid teistsugused värvid ja sööstsid välja erinevad reaktsioonid. Mina ei olnud võrdne teistega - inimlikkus minu puhul ei kehtinud ja minu info nimetati valeks/ ebaoluliseks. 

Tegemist oli vähendamisega – väärtusetuna näitamise ja kohtlemise aktid selleks, et tagada õigete rollide kandmine. Mina proovisin muuta ja näidata võimalusi, et olla nähtud ja kasvada mudelis inimesena, kuid see osutus võimatuks ülesandeks ja ka enese muutmine, et ulatuda teistsuguse rollini, ei viinud soovitud tulemuseni - õde lõpetas inimeste tasandil suhtlemise, et kindlustada enesele vajaliku rolli allesjäämine ja õukond ühines tema toetuseks.

Kõigile mudelimaailmadele on olnud ühine, et inimesed varjasid ja moonutasid infot, aegajalt esines agressiivseid hetki – kontrolliti rollide paika pidavust, prooviti vahetada rolli või välditi nende vahetust. Omane oli ka see, et ei tegeletud suhete kvaliteedi tõstmisega - enese areng ja iseenda tundmaõppimise vilju ei kasutatud ühise elu parandamise jaoks – inimesi võeti ja jäeti ning koheldi omanditena, kuid ei vabade hingedena. Mudelis seisab elu paigal - korratakse lugu ja sellepärast elasid kõik oma vaba inimese elu kusagil mujal – eraldi mängukaaslastest.

Kui osalised olid mingites kooslustes koos, siis mingil moel oli mudel kogu see aeg töös – mitte üks suhe, nendes mudelis osalejate vahel, ei ole olnud terve ega ole viidud seda sellisele tasemele, et inimene oleks tundnud ennas Inimesena hoituna ja mõistetuna – hirm, olla vale ja jääda enesele vajalikust ilma, tagas kuulekuse ja allumise ka siis, kui rollidemäng ei olnud pealispinnal aktiivne.

Olen teistest alati erinenud – olen ainsana rääkinud ausalt välja selle info, mis minu arust on tegelikult takistanud suhteid ja näidanud inimeste vahelisi vahesid ning lõhkunud tervikut. Seda nimetati süüdistamiseks – olin väidetavalt negatiivne ja ülekohtune. Mitte keegi ei valinud mõista - valiti vältida ja hukkamõista. Ma ei olnud ju mudelimaailma liider, vaid autsaider – see, kes oli süüdi - teisisõnu vastutav teiste tunnete ja neile osaks saanu eest - rollivahetus ei tulnud kõne allagi.

Hoolimata kõigest jätkasin oma kasvamise teed ja ajas settis välja oluline – minu sündimise eesmärk – olen oma suguvõsa kriisi-mänedžer. See on inimene, kes sünnib ülesandega tõsta oma suguvõsa energiat - ühendada möödunud ja tänase aja väärtushinnangud. Minu teekond ja erinevad huvitavad kogemused sellel on olnud õppetunnid selle jaoks, et ma kogeksin ise läbi selle, mis ei ole nii nagu on hea, õige ja vajalik suguvõsa kestmise ja kõrgema vibratsiooniga energia edasi viimise jaoks – möödunu ühendamiseks tulevikuga. 

Olen tunnetanud ja töötanud kogutud info läbi ja lasknud oma lood lendu - lõin failid selleks, et mängus osalejad saaksid võimaluse mõista enese ja teiste mängitud lugu ning teha vahet endal, kui erinevate rollide esindajatel ja päris iseendal. Iga inimese tee on tema enda valida ja saatus enese luua.

Üleeile ja eile toimusid kaks tõsist eksamit – vana aeg ja mina kohtusime – mudelienergia proovis oma hambaid ja näitas enda tegelikku palet. Ma kõndisin sellest kõigest läbi ja olen oma järjekordsed eksamid sooritanud – kohtudes, enese kogemustega kaugemast ja lähemast minevikust – valisin vabaduse ja enese väärtuse. Mõistsin, et olen vaba – olen olemas, kuid ma ei pea kuuluma sisse ega vahele. Oluline olen mina ise – ei kindel roll, vaid iseenda olemas olemine – järgmine samm sünnib minust sinna, kuhu ise valin astuda.

Mõistsin, et kui ma läheksin ja osaleksin seal, kus on teised, kes mängivad edasi, siis ma annaksin oma panuse mudelimaailma energia alles hoidmiseks. Mõistsin, et kuigi tegu võib olla olulise koos olemisega ja inimesed näivad koos olevatena, siis tegelikult seni, kuni mudelimaailm on alles, siis see mõjutab kõike ja kõiki. Kui omad valivad teha vahe omade vahele ja nad ei ole tegelikkuses üks ning sõnad ja teod ei ole samad, siis ei pühitseta rõõmu ega toetata leinas, vaid hoitakse alles ja antakse edasi vana – ühise väärtushinnangud lähtuvad mudelimaailma rollide alleshoidmisest ja neisse nimetamise loogikast ning põhi on olematu – sõjas on kõik lubatud.

Vähendades seda teist, kes seismas samas, kuhu ka ise ollakse sündinud – näidates ja koheldes teda kindlas rollis olijana, kuid väärtusetu Inimesena - vähendatakse ise ennast. See tegevus lõhub tervikut ja see tähendab, et ei austata eelkäijaid, ei hinnata olijaid ega mõelda järeltulevate põlvede peale - see ei ole minu valik ega lähe kokku minu väärtushinnangutega - täna hommikul tõmbasin järjekordse selge piiri mudelimaailma ette - mina ei vali kaasa mängida suletud loos.

Marianne

07.05.2024.a