Kui laps on väike ja ta õpib
alles ennast tundma, siis vaatab ta neid, kes on tema kõrval. Ta
vaatab neid, kellest ta tagasi peegeldub, sest
teiste sõnad ja pilgud on need, mida ta usub, et need nimetavad ja
määravad teda, sest kui
lapsele nii öeldi või teda selliselt vaadati, siis järelikult on
see tõsi ning see sõna saab tema nimeks ja pilk saatjaks teele -
... muidusleivasööja
...
on see,
kellest pole kasu,
kes ei tooda
ega väärtust lisa.
Muiduleivasööja on see,
kellest pole rõõmu
kelles vaadates ilu.
Ta on koorem,
kohustus, keda taluda,
enda õlgadel kanda,
talle
peab andma,
teda peab üleval pidama,
teda on vastik vaadata,
teda ei peaks olemas olema,
sest ta saab teiste arvelt
ning see, kes annab
jääb ise ilma.
Talle
peab enese oma
ära andma,
midagi vastu saamata,
sest see, mida
muiduleivasööjal on anda
või mida ta teeb,
sellel pole tähtsust
ega kübetki väärtust,
sest seda ei ole kellelegi
vaja.
... ja laps tunnebki, et on
teiste armust ja arvel elamas, tal endal ei ole väärtust ega
tähtsust, sest tema vaataja silmades on – „Parem,
kui teda olemas ei oleks!”
Laps tunneb hirmu, et ta elab võlgu, kuid ta ei saa end kaotada ega
olematuks muuta, sest ta elab ja on. Kuidas
ja kust leida õigustus olemas olemiseks, kui tal ei ole olemas ega
Maailmale
andmiseks mitte midagi muud peale iseenda. Temas on uskumine, et kõik
oleks ja kestaks paremini edasi, kui ta kaoks, siis ei jääks märki
ega tühja kohta, sest ta oli alati üle, ajutine
eksitus, kelle järele
puudus vajadus.
„Mina oli siin enne Sind,
et Sina saaksid tulla
ja olemas olla.
Sa pead mind tänama,
mulle tänulik
olema!”
... kuid
ometi pole ükski tänu
kunagi piisav ...
„Ma ei saa teda olematuks
muuta,
kuid ma võin
teda
vihata,
et saada jõudu
oma elu
elamiseks!”
... aga
viha kasvatab sõna, mille
saab
jõuga enese seest lapse
pihta heita ...
„Kui teda poleks olnud
siis oleks
mulle
Vabadus alles
jäänud!”
Laps tundis, et talle ollakse
võlgu, sest ta pidi elama koos inimesega, kes teda ei tahtnud. Laps
uskus, et ta tuli teiste jaoks, aga neil polnud teda vaja. Laps tuli
õppima iseenda jaoks ja pärast, kuid ta jonnis, sest teadis,
et tema sammud joonistavad
liivale mustri, mis kustub lainetes ja kaob tuulehoogudes – temast
ei jää jälgi, et kord ta oli ja käis ning see teadmine oli
nii raske taluda. Kogu
tema olemas olemise aeg kaob kord olematusesse ning kõigele, mis läbi
käidud, olnud ja tehtud
ei jää nime, kuid ometi
- „See olin Mina!” ja
„See oli Minu elu!”
Laps tunneb
üksindust,
mitte üksi olemist
ega eraldi seismist
vaid inimeste hulgas
üksikuna olemist.
Ta ei näe ega tunne seda,
mis on tema tasu
olemas olemise eest.
Tal on vaid käed,
mis panna enese ümber,
et ise ennast kallistada,
et ise ennast hoida,
et ise ennast armastada,
kui Maailmas on külm
ja ta seisab üksinda.
Kui laps ei ole väärtus
teistele, siis milline on tema väärtus tema enese jaoks? Milline
mõte ja sisu on tehtul? Kelle
pärast ja jaoks ta on ning hingab? Kellele ja miks ta oma olemas
olemise õigust peab
tõestama?
puhas
olemas olemise rõõm, et olen siin ja praegu olemas.
„
... alles siis, kui ... „ on
väga pika ajalooga muster, mille võtame nii hõlpsasti eelnevatelt
põlvedelt üle. Mis iganes põhjusel on kunagi keegi seadnud oma
teele tõkke öeldes – et alles siis, kui ... saan, olen, teen,
tunnen jne ... - ja see on jäänud püsima, sest inimene ei ole
seda ära kustutanud, vaid on jäänud oma lubadusele truuks oodates
üha edasi aega, millal ta saab siis lõpuks ometi olla, teha, tunda
jne.
Oma
teed käies otsisin põhjust, miks ma rõõmu sündimise hetkel
avardudes kägardusin ja tundsin, et mul ei ole ruumi kuhu kasvada ja
nii pöördus rõõm alati valusaks grimassiks. Üleeile ilmusid Alkeemias
minu sõnastatud laused ja ma tundsin siirast rõõmu ning
tänulikkust selle kingituse eest, aga seda varjutas kokku kiskumise
pinge ja ma küsisin endalt Miks? ning sain vastuseks, et ühte
inimest ei ole seda hetke minuga jagamas – ei ole tundmas rõõmu
minu olemas olemise üle. Küsides, Kes on see inimene? - vaatasin
veel sügavamale endasse ja sain vastuseks – ema ei ole. Kui, aga
ema ei tunne rõõmu minu üle, sest ta ei tunne rõõmu iseenda
olemas olemise üle, kuidas siis saan mina olla rõõmus iseenda
pärast ja sealt ka minu muster, et – alles siis, kui ... - see
uskumine oli kandunud pea kõikjale, kus mina ise olin iseendale
rõõmu allikaks olnud.
Ema
ei tervitanud minu tulekut rõõmuga, sest mina ei olnud tema jaoks
puhas rõõm, kuna ta lootis oma elult enamat ja nii seadis ta tõkke,
et alles siis, kui .. ning mina võtsin oma emalt mustri üle ja
lisasin sinna oma uskumise ja see pall kasvas veeredes üha suuremaks.
Kuid mina ei saa ema ja isa otsuseid muuta ega ümber pöörata, sest
need on nende valikud ja nende vahelised teemad. Mina saan endasse
vaadates kustutada oma tõkked ja seda ma ka täna tegin.
Taas
puude keskel olles kõnelesin neile oma avastusest ja sealt läks minu tee edasi. Ma avanesin ja voolasin välja, lubades tõketel minna
mõistsin, et minu sees on olemas puhas olemas olemise rõõm, et
olen siin ja praegu olemas. Olen rõõmus iseenda üle, sest kõik
see, mis minust sünnib on rõõm, mida ma tunnen sündimise hetkel,
sest see olen mina, kes avaneb ja avardub. Ma tunnen rõõmu iseenda
üle, sest olen iseendana olemas. See on minu elu maitse, mida just
praegu kogen – see on hetk, mis on ning see on ehe ja siiras –
see on minu olemas olemise hetk.
Minu
tulevik on veel avamata kingitus – selles lauses on lohutus ja
lootus, et saada jõudu astuda edasi, tugi ja toetus keerulisel
hetkel. See on teadmine, et ees on ootamas midagi uut, põnevat ja
fantastilist. See on kingituse avamise rõõm, et ma leian uuest
saabuvast hetkest iseenda ja tunnen rõõmu, et mina olen selles
hetkes olemas just sellisena, millisena ma valin olla. Mina saan
kingiks uue valiku igal uuel hetkel – see on minu rõõm avastada
ja mängida iseenda värvidega Maailmas, kus ma olen olemas.
Sina,
kes Sa oled nimetu kübe Aegade Ruumist, sündisid inimlapsena. Veest
välja tulek oli Sulle raske, sest õhk kriipis kurku, maapind oli
kõva ning kivine, tuul puhus vastu külmetavat keha – kõiksus oli
saanud endale pidavad piirid, mis ei andnud järele, kui Sa nende
vastu puutusid. Sul tuli läbi kogemuste õppima hakata, kuidas
selles Maailmas elada ja olla, kuidas olla nii, et Sa jõuaksid elus
püsides edasi astuda. Sinu teele tulid tunded, mis vallutasid ja
allutasid, toetasid ja tiivustasid viies Sind taevasse, kuid samas ka
purustasid ja surusid põlvili ahastusse. Siin sai Sinust Inimene,
keda Sa nimetad - „See olen Mina!”.
Sinus
on puudutuse vajadus, ihkad tajuda lainetust ja voogu – „Mina
olen, ma mõjutan!” – Sinises Maailmas olles oli Sina Mina ja Mina
oli Sina – olite meie, kelle vahel puudusid piirid ja oli ühes
liikumine. Seal Sa ei pidanud mõtlema - „Miks olla, Mis on minu
eesmärk?” - seal Sa olid, sest oled olemas. Olles Sinises Maailmas
oled Sa kõikjal ja kõik on Sinus.
Seda
tunnet ja teadmist igatsed Sa Maa peal, kus kõnnid üksinda, kus
teiste sõnad ja teod võivad puudutada valusalt, kus oled vahel
välja jäetud ja kõrvale pandud, kus seinad on vahel ja piirid
teedel ees. Kuid sügaval Sinu sees on teadmine, et oled osa, kuid
teised osad põrkuvad ja tõukavad – te ei sulandu ega lahustu,
sest siin tahavad kõik eristuvalt erineda, et kontrollida oma püsima
jäämist.
Sa
läksid teele kaasas ülesanded, mida lahendada, et tagasi minnes
lahustuda oma teadmisega kõiksusesse. Maa peal Sa ütled - „Mina
pean, sest Mina olen siin olemas!” - Sinises Valguses, aga tead, et
Sa oled, sest oled olemas.
Maa
peal vaatad tunnete sisse ja nende seest välja küsides - „Kas
Minul on hea olla, kas Mina olen tähtis ja oluline?” - see on
tõestus, et oled vajalik ja õigustus olemas olemisele. Sa vajad
tõestust ja õigust, sest otsid oma eesmärki ja rada selleks, et
silmapaista ja eristuda, sest nii oled nähtav ja Sind võetakse
osaks ja omaks ning Sina saad luua terviku nendega, kes näevad Sind
ja tahavad Sinu puudutust tunda või ise puudutada. Sa tahad Maa peal
valida kohta ja viisi, kus, kuidas ja millisena olemas olla, et
proovida, maitsta ja vahetada värve.
Maapealne
elu teeb haiget, sest Sa ei näe teistes iseennast vaid neid, kes on
võõrad ja seisavad Sinust eraldi, kellel on oma piirid ja värvid -
„Kuidas Mina olen tema, kui mina olen Mina? Kuidas ma saan olla
tema, kui Mina olen teistsugune?” Sa tahad, et teine meeldiks
Sinule, tema puudutus peab olema hea, et usaldada avaneda ja võtta
ta vastu.
Maa
peal on uskumine, usaldamine ja tunded – võtad ja jätad, kahtled
ja otsid – see on füüsiline reaalsus ja energia, mis iga inimese
piirides voolab. See on see, mida Sina ei ulatu muutma ega vahetama –
iga inimene on selline, milline ta valib olla. „Mina ei pääse
Sinule ligi, Mina seisan eraldi ja olen üksi.” - see teadmine on
õppimine, et mõista, kuidas olla tervik ja osa, kui seistakse oma
piirides füüsiliselt üksi.
„Mida
Mina saan vastu, kui annan endast?” Sinus on uskumine, et oled nii
nagu tahad, sest see oled Sina ja see on Sinu õigus inimesena. Sinu
püüd kontrollida ennast ja Maailma on vajalik selleks, et püsida
lahus ja eristuvalt eraldi, sest siis on Sinu osal märge juures -
„Mina tegin ja olin, minul on nimi – see olen Mina!” Sa kardad,
et kaod, kui Sinust ja Minust saab meie - „Ma olen nimetu, ma ei
tea, kus Mina algan ja lõppen!” - ja Sa sõdid, sest Sinus on Hirm
lahustuda ja ära kaduda. Mina-na olles tahad Sa olla vaba
vastutusest, et Sina oma olemas olemisega mõjutad tervikut, sest Sa tead, et oled osa kõiksusest.
Sinine Valgus on Alguse Allikas
Mul
on kahju, tule ma pühin Sinu pisarad ja hoian Sind oma embuses ning
annan Sulle sooja ja turvatunde – mina olen Sinu jaoks olemas. Luba
end hoida, lase lahti püüdmisest kontrollida ennast ja Maailma.
Lõdvesta oma keha ja rahusta meeled ning lihtsalt ole. Luba Sinisel
Valgusel ennast hoida, Sa oled osa minust, Sa ei kao ega kuku
tundmatusse.
Sinise
Valguse puudutus lahustab olemas oleva olematusesse jättes alles
vaid olulise – Hinge oma eheduses. Sinus on kergus ja avarus, kui
ulatud kõikjale ilma piiride ja raamideta – Sina oled osa
tervikust. Sa tunned oma olemust voolava ja lainetavana – vabadus
vabana, olemine olemises. Sinus pole kontrolli, kuidas ja millisena
olla, vaid on lihtsalt olemas olemine.
Elades enese arvel oled Sa
enesele võlgu. Sa küll tead, mida vajad, kuid Sa ei anna seda
enesele, sest ikka on kedagi või midagi veel olulisemat, kui Sina ja
Sa tunned, et see kõik tuleb veel enne ära teha, kui eneseni jõuad.
Sa elad võlgu, kui annad ennast laenuks parandades teiste heaolu,
aga enese jätad unarusse. Sa oled tasakaalust väljas, sest Sul ei
ole aega, et peatuda ja ennast hoida ning Sa tunned, et just Sinule
ollakse võlgu, sest Sind kasutatakse ära – Sinult on Sinu aeg
enesele ära võetud – Sa näed rahulolevaid nägusid enese teel,
aga Sina ise oled rahulolematu.
Kelle valik on see, mida, millal
ja kuidas Sa oled, teed või astud? Miks Sa asetad teisi enesest
ette, pidades nende heaolu olulisemaks? Kuid, mis juhtub siis, kui Sa
peatud ning hoiad ennast ja alles seejärel astud, teed või oled?
Kui Sa hoolitsed ja seisad
iseenda vajaduste eest, siis tunned Sa ennast hästi ja paigas olevat
ning samuti oled Sa Maailmaga rahul, sest Sina seisad ise ja tead
ning tunnistad seda, kes Sa oled ja millisena Sa väljendud – nii
valides vastutad Sa enese eest.
Ma
uskusin, et minul jääb alati midagi puudu, sest ma kogesin, kuidas
minul ei olnud, aga nii ei saanud ma jälle seda, mida vajasin. Minus
oli sügav Hirm, mis käivitas kontrollivajaduse kõige selle üle,
mida ma arvasin suutvat kontrollida – ma püüdsin luua kaosesse
selgust – ma pidin looma ja hoidma korda eneses ja enese ümber.
Käsi läks rusikasse, et hoida end pingul ja paigal, hambad surusin
risti, et trotsiga tuult murdes edasi rühkida, kulm läks kortsu –
mina pidin saavutama kontrolli Maailma ja enese üle - ja see oli
raske ning igavesti kestev töö.
Uskusin,
et raha on võimalus luua, mida iganes, kuid raha tuleb ja läheb
ning minu püüd teda omada oli asjatu, sest raha on vaid vahend, mis
täna kehtib, aga homme on väärtusetu. Ma arvasin, et raha toob
rahu minu hinge. Mina ise pidin olema suuteline andma endale kõik
selle, mida ma vajasin, et tuua oma ellu muutused ja luua endale uus
ning ilus elu – kuid nii uskudes tahtsin ma olla valitseja ja panin
raha ülemaks kui ennast, sest ma uskusin, et „Mina saan, olen,
võin kõike, aga alles siis, kui minul on raha!” Uskusin, et alles
siis, kui raha on minu elus olemas, saabub minu ellu rahu, sest siis
on mul kõik võimalused, et muuta oma elu ja teha ennast õnnelikuks.
Hoides
kramplikult kinni sellest, mis juba minu elus olemas oli lõin
enesele illusiooni, et oman kontrolli. Ometi ei olnud mul kõike,
kuid mul ei pidanudki olema, sest see oleks olnud kontroll Maailma
üle – muuta ta endale sobivaks, kuid Maailmas ei ole midagi puudu
ega üle, sest seal on kõik olemas ja nii ei ole ka minus tegelikult
puudust, sest kõik on olemas.
Kuidas
suuta kontrollida tuult või vett, tuld või maad? Näiliselt ja
teatud piirides on see mõeldav, kuid tegelikult ei ole see kuidagi
võimalik. Mina olen osa kõigest, minus on olemas side tule, vee,
õhu ja maaga. Oma kontrolliga püüdsin ma neid enesele allutada,
kuid nii lukustasin ennast ahelatesse, mis takistasid mind ennast.
Energia on vaba, minu olemus on vaba oma väljenduses. Hirmud on
enese ahistamine, millega tegin end maha, piirasin oma vabadust ja
kahtlesin enese jõus. Hing paiskas häälega välja selle, mis oli
jäänud minu sisse kinni, mida olin raskusena endas alles hoidnud,
kui ei lubanud endal olla – iseendana olemas olla - olla voolava
energiana, kus ei ole midagi üle ega puudu, vaid on olemas kõik
võimalused värvidena vaheldudes luua parimat.
Ma
tundsin hirmu raha ees, sest ma uskusin, et raha võib minu Maailma
muuta. Ma kartsin raha ja olin ennast tema eest ära peitnud. Täna
nägin ma oma Hirmu kui sain kingiks hetke, kus astusin hirmu sisse
ja leidsin üles just selle hääle, millega Hirm minust välja
voolas – taas kord teisti, teisest kohast, teisel häälel ja teist
moodi.
Ma
avan pihu ja puhun sealt lendu iseenda, kui sule. Ma lähen tuule ja
valgusega kaasa, peatun kui on vaja ja lendan, kui aeg on õige, kuid
kui jäängi, millegi varju või taha, siis tuule pöördudes ja
valguse liikudes pääsen valla ja olen taas vabana valguse käes -
ma värvin end värvide vahelduses.
Kannatused on kui koorem ja
tõsist pingutust nõudev raske töö. Kannatused on inimlikult
Inimesele
nii omased. Räägitakse, et kannatused kaunistavad inimest – valu
on kui
aupaiste, armid ordenid, murtud olek diplom. „Ära
sega, Mina kannatan!” öeldakse sellele, kes tahab aidata, et
koormat kergendada või elule
teist vaatenurka näidata.
Tegelikult ei ole
tõesti vaja ega mõtet inimest tema töö juures segada, sest
kannatused on inimesele proovikiviks, see on justkui võistlus
iseendaga jaiseenda proovile
panek, tugevuse testimine ja köielkõndijana tasakaalu otsimine, et
näha
kui palju suudab üks inimene enda kanda võtta ning,
kas taoskab
pöörduda tagasi enne,
kui murdub.
Kannatused on inimese katse
tõestada iseendale, kui raskest ja keerulisest olukorrast suudab ta
välja tulla. Kas tal on
võimalik veel sügavamale minna, kaugel on põhi, kas ta ulatub seda
puutuma või jääb ikka
veel natuke puudu enne kui
õhk otsa saab.
Kannatused on võistlus iseendaga
oma elu hinnaga – kui kaua ja kui kaugele on võimalik raske
koormaga kõndida. Kannatades vaatab inimene maha, sest pilk on
suunatud jalge ette sinna, kuhu ta järgmise sammu peab tegema.
Inimeses pole kergust, sest koorem on turjal. Vahel vaatab ta veel
ringi, et kas teised ikka näevad, kuidas ta kannatab. Inimene otsib
endale tunnustust oma kühmus keha ja kannatava näoga ringi käies –
„Vaadake, mida Mina
suudan!” - ja teised hindavad – „Jah, küll ta on ikka tugev
inimene, sest nii palju kannatades ikka veel elus olla on täitsa
imetegu!”
„Ma ei anna alla, sest Mina
ei ole nõrk!” - kannatused on tugevuse tähis. Nad on
adrenaliinilaks sõltlasele, et kui midagi muud ei ole enam
piisavaks väljakutseks ja motiveerivaks tõukeks, siis valib inimene
kannatused – see on töö, millega saab ka
tähelepanu ja võib olla isegi
ausamba eeskujuks teistele - „Tema oli märter!” Inimese
elus pole kergust, sest
iga järgnev samm on eelmisest veel raskem – ainult nõrgad lähevad
sealt, kus on kergem ja lihtsam tee. Kannatused on tugevus, tõestus
elamisest, sest selles on pisarad, valu ja higi – elu on raske
töö, mitte lust ja lillepidu. Kannatustega õigustab inimene oma
olemast olemist.
Inimene võib peatuda ja valida
teisti, kuid ta ei tee seda enne, kui ta nii otsustab. Ta võib
peatuda enne kui ta murdub ja tagasi keerata,
kuid ta võib
minna ka
vältimatu lõpuni, kõndida kannatades oma tee lõppu.
Väliselt ei juhi ega kontrolli
kannatades inimene oma elu, ta laseb elul ja olul minna nii nagu see
läheb. Kuid ometi ta valib, valib selle valiku, kust tee läheb üha
sügavamale ja koorem kasvab. Oma teel on tal üks pidepunkt, millest
ta hoiab kinni, et see veaks teda alla ja hoiaks teda kinni, et ta ei
tõuseks pinnale. Inimene tahab kogeda seda, mis on siis, kui ta on
seal, kus on pimedus tema sees -
valgust sellel teel ei
ole.
Taas üks edulugu kui kõnnitakse
põhjast
välja või üks õnnetu lõpp, mida vaadates tundub, et see oli
mõtetuna elatud elu, kus inimene ei väärtustanud ega hoolinud
endast – nii isekas tegu ja oma elu raiskamine. Kõige selle
pealmise ja nähatava all on tegu, aga
Hinge teekonnaga, kelle tee oma risti kandes tagasi koju on nii pikk
ja tume – see on kogemus, mis saadakse ainult läbides sügavikku.
Inimese pidepunkt, aga Hinge rist
on raskus, mis surub maadligi, sest tegelikult on Hing võimeline
tõusma ja kerguses elama, kuid nii ei ole tal võimalik oma
eesmärgini jõuda, et täita oma ülesanne – leida lahendus
vastusele, mis on peidus tema pimeduse sees. Kui inimene jõuab
vastuseni ja süütab endas valguse, et seda näha, siis avaneb tema
sees teadmine ja ta on vaba, sest ta on kohale jõudnud.
Inimesel on siin Maailmas raske,
sest kõik kogetu läheb läbi enese keha ja vaimu, füüsiline ja
vaimne väsimus, kui koormat on palju ja seda on raske kanda. Raskus
on sõltuvus, mis on ühteaegu nii sõber, kui ka vaenlane – ainus,
kellega koos olles tunnistada teadmist, aga ka see, keda süüdistada
oma kannatustest tuleneva viletsuse pärast. See, mille sisse ja taha
peita ära ennast ja oma süüd enese ees. See, milleta ja millega
elada ei saa ega taha – raskus on Inimene ise väljaspool
iseennast. Sageli võtab Inimene kannatuste raja nii omaks, et
samastab ennast kannatustega, kuid nii kaob eesmärk hämarusse, sest
inimene ei kõnni kannatustest läbi vaid jääb nende sisse kinni.Tõeliselt raske
on ühel inimlapsel hoida end teel ja edasi minna, kui sees on
teadmine, et kergust ja helgust sellel teel on raske kogeda, sest see
ei ole selline
tee.
Hingel endal ei ole vaja nii
pikka ja kannatusterohket teekonda, see on inimese enda tee
iseendani, et vastuvõtta mõistmine, et tema ise valis endale selle
tee. Just see teadmine on raskus, mida inimene ei taha tunnistada,
kuid kui ei tunnista siis õppetund kestab edasi, sest lahti saab
lasta siis, kui ollakse iseennast iseendas vastuvõtnud.
Mida vanem on hing seda sügavamal
tema sees on vajalikud vastused ja sinna ulatumiseks on vaja aina
sügavamale pimedusse kõndida, astuda vastu oma hirmudele ja vaadata
nende sisse – millises ajas ja Maailmas ta ei võtnud vastu
teadmist - „Mina Ise tegin!”
Kui vihma sajab ja inimene saab
märjaks, siis ta kuivatab end ära, kuid kannatuste sees seisab
inimene alasti märja ja külmetavana, sest keegi teine peale tema
enda ei tea ega näe seda, mitte keegi teine ei võta vastutust ega
leia lahendust – inimene ise kuivatab ja hoiab end soojas
süleluses, kui ta seda
valib teha.
Inimese tee on mõista, et kui ta
on võimeline põhja vajuma, siis on ta suuteline ka välja ujuma.
Inimese õppetund on mõista, et ta on võimeline looma oma elu just
selliseks nagu tema ise valib selle elada. See ei ole enesele nö
vigade andeks andmise teekond, sest vigu ja eksimusi ei ole vaid see
on enese ARMASTUSEGA VASTUVÕTMINE, toetus ja mõistmine, et ühe
Hinge teekond koju ongi pikk ja käänuline.
Marianne
14.02.2019.a
Nüüd ma alles mõistan Sind ja Sinu teekonna raskust. Mina mäletan Sind! Marianne
Sinu keha tundub olevat ühes
Maailmas ja ühes ajas. Sa astud ja
oled siin, selles ajas,
hetk hetke järel edasi punktist A punkti B, ühest algusest ühte
lõppu, kuid selles
ajas, aga
teistes
ruumides
paralleelselt oled kui filmis ja käid läbi teisi teid teisel moel –
need kõik
oled Sina astudes valikute ristteedel teistele radadele.
Sa ei oska oma
keha liigutada erinevate
ruumide vahel ning liikuda
ajas edasi või
tagasi, kuid ometi on Sinu elus olemas miljonid
võimalused, muutused ja nö juhused, mida pole justkui
olemas – ruumidel on kokkupuutepunktid -
Sina oled siin jaolles
selles
Maailmas sulad Sa vahel
ühte oma teis(t)e reaalsus(t)ega. Sa ütled, näed, teed või tead
siin midagi sellist, mis ei kõla siinsega kokku, kuid teises ruumis
on see õige, sest just seal see sündis.
Sinu füüsiline keha on siin, aga Sina olid hetkeks teises
reaalsuses ja elasid sealses hetkes – tõmbasid teise ruumi siia
Maailma. Sa arvasid, et kordasid ammust mälestust või eksisid
mõtetes, kuid tegelikult Sa olid ja oled kogu aeg uues sündivas
hetkes uuena, lihtsalt Sina
oled ühel ajal erinevates ruumides,
kui omaette Maailmades
olemas, kuid füüsiline keha on Sul siin, sest siin on Sul ülesanne
käia oma teel edasi. Sinu
füüsiline keha on pidepunkt, mis hoiab Sind selles ajas ja
Maailmas.
Argipäevas elades Sa
ei oska vaadata oma
erinevaid lugusid ühel ajal, seista
justkui ekraanide ees,
aga
siis Sa näeksid, kui palju võimalikke variante Sa ühel hetkel
elades tegelikult
läbi käid. Siin selles ajas ja Maailmas oled Sa käega katsutav ja
füüsiline, siin oled Sa võimeline kogema valu ja erinevaid
tundeid, siin tajud Sa värve ja siin Sa vaheldud – siin tunned ja
koged füüsiliselt kõike seda, mida paralleelsustes ei ole võimalik
teha.
Kui Sul siin Maailmas jäi mõni
tee või suhe pooleli, siis teistes ruumides lähevad need edasi
erinevatel teedel
kõik võimalikel variantidel – valikud on reaalsused,
pöörangupunktid, mida Sina endale valid. Sa võid valida uuesti ja
võid valida ka teise ruumi, kus pooleli jäänud lugu läks kogu aeg
edasi, et
jätkata
teda sealt, kuhu ta jõudnud on. See ongi see, miks Sulle öeldakse,
et KÕIK ON VÕIMALIK!
Sind hoiab paigal see, et Sa
tahad omada, kinnihoida, kindlust, kontrolli, füüsilist reaalsust
ja tundeid, mis värvivad ning muudavad. Kuid
tegelikult oma teadlikkuses Sa näed oma valikute radu justkui
ekraanidelt ja nähtu järgi valid Sa selle tee, kus Sa saad kogeda
just seda, mida vajad/ tahad kogeda – valid selle, mis viib Sind
parimal võimalikul moel edasi.
Iga valik on omamoodi raske või
siis kerge, see oleneb Sinu vaatenurgast, kuid tõeliselt raske on
lahti lasta OMA tunnetest, siinse elu kannatustest, valust, rõõmust,
joovastusest jne – kõige sellest, mis märgib füüsilist
reaalsust. Kuid, kuidas
oleks olla kerge, lubada kõigel minna, tulla ja olla ning libiseda
ühest ruumist teise ruumi, mängida
erinevates ruumides ja valida erinevate iseenda lugude vahel?