Pole midagi keerulisemat ja samas lihtsamat, kui enese tundega saabunud sõnumit mõista. Mina olen kurb – mina kogen kurbust ja seega mina väljendun kurvana. Mina olen vihane – mina kogen viha ja seega mina väljendun vihasena. Mina vajan kurbust, kui protsessi, mis aitab toime tulla, millegi kaotusega. Mina vajan viha, kui jõudu, et toime tulla sellega, mis ei ole minu/ mis võtab liiga palju jõudu/ mida ei saa muuta – kõik see, mida PEAB.
Tundub ju lihtne ja loogiline, kuid üsna sageli paneb inimene, enese mõistmisega, üsna pikalt puusse – tema jaoks ei tähenda tunde tõlgendus ainult ühte ja ainsat tõde, vaid erinevad ja varieeruvad tõlgendused lähtuvad erineva vanuse teadlikkusest – algne tunne ja kõik selle peale kasvanud ja kuhjatu – algsõnumi üles leidmine on järjekindluse ja püsiva tahte tulemus.
Inimese katse keelduda enese sisse süüvimisest - Mina ei taha tunda/ Mina ei tohi tunda/ Mina ei saa tunda – tähendab, et sel moel kaob enese teadlikkus – alles jääb ellu jäämist ehk kindlat rolli kindlustavate tehnikate kasutamine ja möödunust tulenev puudulik tundehügieen – inimene vajab tundena väljendumist ja väljendamist – ta tahab ennast tunda – ta tahab ennast õigena tunda – tema peab ennast õigena ehk õige tundena tundma – selle peab ta saavutama ja sel moel teda õpetatakse enesega toimetama. Kuid enese sõnum iseendale ei ole kunagi „õige” ega poliitiliselt korrektne.
Keerame nüüd vinti peale – inimene on osanud oma tundeinfot täiesti tõsiselt mõista, kuid tema ise ei ole lubanud, endale, sellega arvestada ja seda täide viia – ennast teostada. Kui kunagi ammu info ütles Lapsele, et minu Ema/ Isa ei hooli ega arvesta minuga, siis see oli tõsi – tõestuseks korduv vägivaldne ja ülekohtune kohtlemine.
Olulise info edastamise hetkel leidis aset erinevate infode töötlemine – laps, kogedes enese piiratust, tõdes – mina ei saa olevat muuta/ mina ei saa ära minna/ mina ei vali ära minna. Ta tegi otsuse - mina pean jääma ja edasi olema, kuigi see tähendab, et mina pean kogema. Enesele, kui isikule, ohtu edastav sõnum tuli üha uuesti tagasi, kuid sama järjekindlalt jäi laps oma valiku juurde.
Selleks, et tulla kafkaliku olukorraga toime ja anda enesele välja elamise vorm, vajas laps seda, kes/ mis aitaks tal viha kasvatada – ta vihkas ennast, sest ta põlgas ja häbenes ise ennast, kuid ta armastas oma Ema/ Isa. Ema/ Isa oli valgus – Laps oli pimedus. Lapses ja lapsel puudus väärtus – ta ei saanud olla iseendana st Lapsena, kui tema Ema/ Isa teda sellena ei näinud – tema oli see, keda Ema/ Isa nägi ja nimetas ning kellega parajasti kontaktis oli. Laps võõrandus enesest – teine oli temast olulisem – teise tähelepanu oli, Lapsele, enesest olulisem.
Sel moel valimine tähendab, et hilisemas elus nõustub selline Laps, erineval moel ja erinevate isikute poolt teostatud, kiusamise ja vägivallaga – see on ka vastus küsimusele, miks elatakse vägivaldseks osutunud abielus/ kooselus. Sellist kohtlemist nähakse teise inimese õigusena. Selline kohtlemine on vältimatu paratamatus – inimene ei saa ära minna – tema vajadus, millegi järele, on olulisem, kui temaga toimuv.
Alguse infole lisatakse juurde - hülgamise tunne, sest Vanem on Lapse hüljanud ja üksinda jätnud - solvumise tunne, sest Vanem ei arvesta Lapsega - väärtusetuse tunne, sest Vanem ei hinda ega näe Last iseendana - kadeduse tunne, sest Vanem suhtub, kellessegi teisesse (ka iseendasse) hoopis paremini - võimaldatakse privileegid - hirmu tunne, sest kardetakse olla vale - ärevuse tunne, sest elatakse pidevas hirmus jne.
Need tunded on kõik ühe ja sama pendli üks äär - inimene jääb vajama selle pendli teist äärt - selles suhtes on tal jätkuvalt puudu turvatundest, armastusest, hoidmisest, toetusest, väärtusest jne. Ta kõigub nende kahe ääre vahel, kuid ta ei jää kunagi nn heale poolele pidama. Ta ootab teiselt enesele täidetust - teine on süüdi, et too ei ole Lapse vastu õige. Mitte miski ei püsi ega täida, sest all on teadmine - Ema/ Isa on minuga sellises kindlas läheduses seotud - selles on see ja see ning seda ja seda ei ole - enesele soovitud elu jaoks tuleb ise midagi ette võtta ja see reaalselt teoks teha.
Kui inimene ise ei ole enda, kui Inimese, väärtust endale selgeks teinud ja ei ole seda selgelt välja öelnud, siis ei tee seda mitte keegi – inimene, kes ise ei saa seda teha, ootab seda teda kasutavalt. Seega, nõustutakse osalema selles ja jääma paigale sinna, kus tegeletakse enese, kui inimese, vähendamisega – kantakse pealesurutud ja väärtuslikke rolle, millel ei ole pistmist enesega – koos on inimesed, kellel on vajadused – vajadus omada võimalust kogeda kindlat rolli – korrata lapsepõlve situatsiooni, mida inimene ei ole teadvustanud ega osanud elutervelt lahendada.
Sellisest mängust jäädakse osa võtma, sest tahetakse, et teine võtaks vastutuse enese eest ja ei vahetaks välja seda rolli, milles kokku saadi, kuid samas tähendab paigale jäämine ja mängus osalemine, et teise lahendusele, enese vajadust rahuldada, on vaba tee antud. See tähendab, et seotuse rolli nime all, väljendutakse Lapsena ja vajatakse vastaspoolele Vanemat, kui Last, keda allutada ja, kellele enda jõudu näidata või Vanemat, kellest lahti kasvada, kuid kelle käest ka hoitust ja armastust kogeda – väärtusetu inimene ei saa anda endale seda, mida Oluline Teine peab temale andma ja, kuidas olema.
Tundesegadus tähendab, et enese kasutuses olevad infod on üksteisega vastuolus – ära minemine on ohtlik, sest teine on oluline – Mind ei ole ilma teiseta olemas – meie oleme, läbi rollide, seotud – mina saan ainult siis olla, kui teine on olemas. Kuid kohale jäämine võrdub enese müümisega – Mina kannatan, sest mina ise ei vali teistsugust lahendust - ühes olemine enda jaoks valega, tähendab sõnumit iseendale – mina olen väärtusetu, minu info ei ole oluline – see ei ole oluline teisele – mis veel olulisem – see ei ole oluline iseendale.
Nö elu komistuskivid – oma vanematega/ kellegi teisega sarnased mehed ja naised – on inimesele võimalus, kuidas enese alginfoga kokku saada ja see enese jaoks teadvustada – jõuda enese põhja välja - vahepealne "tõde" on loo enesele söödvaks tegemine ja ära seletamine sellest vaatevinklist, et midagi ei ole muudetav. Alasti tõde on ehe ja sageli ka valus, kuid meeletult vabastav – inimene ei varja seda, mida ta teab ja vajab – ta vaatab enese lugu Hinge Silmadega.
Tundeinfo aus vastu võtmine ja enese tee valimine – Mina ei luba ennast vähendada – mina ise ei vali ennast samastada, kellegi teise poolt lavale asetatud rolliga ja sellisena koheldud saada. Iga minu hetk, iseendana ja ka teadlikus rollis olijana, on oluline ja väärtuslik. Mina jään ellu ka siis, kui ma ei vali enesega ühes keskkonnas olijate, mind ja ühist vähendavate, väärtushinnangutega nõustuda – ütlen selle info koheselt ja selgelt välja – vajadusel astungi eraldi seisma/ jään teistest eemale/ lahkun.
Marianne
12.09.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar