neljapäev, 30. juuni 2022

Hetk enesele anna



Jalg on juba sirutunud välja,

et samm teha ära,

käsi on haaramas

seda, milleni ulatub -

oled valmis,

enese meelest,

teele minema.


Istu minu kõrvale,

hinga välja ja ole,

vaikus las kõneleb.

Käed soojaks tee

ja aseta kõhule -

lihtsalt ole.


Unusta enese soovid,

ka selle tahtmise,

mida ego soovib,

ka selle sihi,

kuhu vajadus kibeleb,

ka selle tee,

mille mustriks oled laotanud.


Lihtsalt ole

ja kuula,

kuidas vaikuses

keha sinuga kõneleb,

kuidas hing Sinule

sõnumi saadab.


Kui oled kuulnud

ja eneses mõistes,

sõnumi vastu võtnud,

siis täna ja teele mine.


Marianne

30.06.2022.a

kolmapäev, 29. juuni 2022

Konstellatsiooniväli – Nähtamatu saab nähtavaks

 


Võimalus - Mida Sa näha tahad? Leia endale, esindajateks konstellatsiooniväljale, sobivad esemed loodusest või toast. Vali välja see esimene, kes takistab vabana olemist – sundmõtted, vajadused, kaotused, ära ütlemised, hülgamised, halvasti ütlemised jne. Vali ese, mis esindab seda inimest või sündmust ja aseta see, enese ees olevale, väljale. Kui on ka teisi, keda lugu puudutab, siis aseta ka tema/ nemad omadele kohtadele.

Võimalus - Pane paika oma isa ja ema. Kui Sinust on vanuse poolest vanemaid vendi või õdesid, siis ka nemad. Kui järjekord on Sinu käes, siis leia endale koht süsteemis. Lisa järgnevad õed/ vennad. Kui tajud, et kusagil peab veel keegi olema, kuigi teda ei ole Sinu teadmiste järgi olemas, siis vali talle/ neile esindaja(d) ja aseta sellesse kohta, kus see õige tundub.

Nüüd on käes Sinu kord. Vali enese esindaja ja vaata, kuhu Sina ise selles loos paigutud. Vaata enese ees olevat välja ja hinga. Mis sõnad sulle keelele tulevad, kellele kinnitad oma pilgu, keda Sa vaadata ei taha. Millised tunded tahavad pinnale tõusta. Olles iseendas, oled ka väljal ja teisedki on seal. Sinul on võimalus küsida, välja öelda ja liikuda. Valiku valinuna ja sammu teinuna, peatu ja hinga – tunneta seda, mis toimub Sinus ja mis toimub väljal – kui Sina teed oma sammu, siis teeb seda ka keegi teine. Te olete seotud.

Lugu hargneb kõiksusega seotud väljal, seal ei ole kohta õige ega vale arutelul ega kättemaksul – on töö iseendaga. On vastutus ruumi hoidmise ees. Teistele ei tehta liiga ega ülekohut – see ei ole kättemaksmise koht. See, mis tehtud vastu, see tõuseb enese vastu. Siin ei ole kohta enese ega maailma kontrolli all hoidmisel. Olles väljal, tunned enese sees ja samas näed ennast kõrvalt– mustrid ja tunded, mis olid segi ja sassis, selginevad – avaneb, alateadvuses, see, mis on seotud väljal oleva looga.

Vali kaugusi ja vaatenurki. Hinga ja tunneta endas. Tajud teisi ja iseennast. Tajud, kui keegi tahab liikuda kuhugi poole. Tee üks samm korraga – liiguta korraga, vaid loo ühte esindajat. Iga tehtud sammu järgi peatu ja hinga. Tajud järgmisi sammud – üks samm viib järgmiseni. Võib ilmneda vajadus lisada, kellelegi tuge juurde või vahetada esindaja ese, valimata jäetute hulgast olevaga, välja – kasvamine suuremaks või kahanemine väiksemaks või uus etapp. Olles väljaga ühenduses, tajud, mida, millal ja kuidas on vaja teha. Konstellatsioon on nagu tants, mida tantsides luuakse nähtamatu nähtavaks.

Looga lõpuni jõudes, lase väljal olla, kuni oled hingates mõistmise ja teadmise vastu võtnud. Keha hingab välja. Seejärel kustuta väli – korja asjad kokku – neist on taas saanud asjad.

Pannes väljale üles selle süsteemi, millesse Sina ise kuulud, näed Sa, enese ees ja tunned enese sees, seda kohta, mis on Sinu – võta see vastu. Sa kuulud. Sina, olles osa, saad ja annad oma osa – olles omal kohal on energiaring tervik.


Marianne

29.06.2022.a


teisipäev, 28. juuni 2022

Viimane piisk - Laps hülgas oma vanema



Kui laps on kogenud oma ema või isa tundepurset, siis ta on laps, kes on saanud trauma. Seega on tema see, kes vajab hoidmist, lohutamist ja kohta turvalises Maailmas. Hoolimata oma püüdlustest, ei koge ta ennast kunagi päriselt hoituna ega lohutatuna ning ta ei leia endale turvalist kohta seni, kuni ta pole oma ema ja/ või isa vastu võtnud. Laps on oma koha ise maha jätnud - ennast hüljatuna kogev inimene on hüljanud oma vanema(d).

Laps ei seisa, oma vanema kõrval, kõrval oleva inimesena, kes mõistaks, miks toimus see, mis oli. Tundega pihta saanud laps mõistab oma vanema hukka, sest too oli ju see, kes teostas ülekohut. Laps ei näe ega tunne, et tema vanem on see, kes vajab tuge ja hoidmist ajal, mil enese elu elamine on väljakannatamatult keeruline. Laps peab meeles ega unusta hetke, mil tema Maailm muutus – oli enne ja on pärast. Olnut tagasi ei saa ja olevat ära kaotada ei taha. Traumaatilise kogemusega laps valib olla solvunud ja haiget saanud laps ka siis, kui tema ise on suur – see on kirbelt kibe valu suure inimese sees.

Jah, vanem on see, kes on suurem ja kogenum. Kuid, kas see tähendab, et ta oskab ja suudab, saab ja teeb alati õigesti kõike, kõigi mõõdupuude järgi? Suur on see, kellel on kaasas oma elukogemused ja ülesanded. Suur ei ole igas oma hetkes suur – tal on minevik kaasas – omaenese aja valusad jäljed.

Suurel on olnud, oma elule, ümbritsevale ja kaaslastele, värvilised ootused, toitvad lootused, edasiviivad unistused, maailmavaadet määravad uskumused. See, mis elab ja sünnib inimese kujutlustes, ei taga ega tähenda realiseerumist päris elus. Seega on suur see, kes ei jaksa alati olla see, kes on valmis kõiki ja kõike korras hoidma ning vastutama kõigi ja kõige eest. Ka suur vajab kohta, kus olla hoitud ja turvas. Sageli tal ei ole seda. Sageli ta ei leiagi seda. Liiga sageli on ta sellest ilma jäänud.

Sõnad, mis voolavad välja, on tõlgendus sellest, kuidas enese elu elamine tundub ja enese sees olemist kogetakse. Tegu, mis käib, kellegi vastu või pihta, on vastuhakk omaenese elule, väljakutse Maailmale. Ahastav ja mässav vastu hakkamine, kuid ka oleva seinu lõhkuv ja purustav tegu, on katse päästa iseennast enne, kui elumerelained lõplikult neelavad alla.

Vanem püüab nii kaua, kuni on võimalik, olla tugev ja saada hakkama, sest tema kohustuseks on olla, olevas hetkes, see, kes on täiskasvanu. Kui karikas on juba ääreni täidetud, siis ei mahu sinna enam juurde. Sageli on just laps oma süütus, kuid vahel ka ära kasutavas, isekuses see, kes lisab viimase piisa. Sel hetkel, kui vanemast saab väikene laps, kes kogeb valusat ja lõplikku kaotust - ta murdub. Murdudes tuleb päevavalgele traumaatilise kogemusega laps aegade tagant. Laps kohtub lapsega, kes peab olema suurem ja tugevam, kui ta seda on.

Kahjuks saavad puruneva inimese kildudega pihta teised. Killud haavavad ja poevad naha vahele. Kild aitab, haavatul, meeles pidada ja mäletada – ära unusta ära – pea meeles. Laps ei oska või ka ei taha vaadata oma ema ja/või isa sisse – näha teda inimesena. Inimesena, kellel on „vead”. Inimesena, kes ei oska, suuda ega ka saa olla kogu aeg õige ja ilus. Laps ei taha endale valet ja vigadega vanemat – tema tahab parimat – just temale sobivat, vajalikku ja õiget. Traumaatiline kogemus tähendab enese, kui lapse ja oma vanema kaotust – enam ei ole oma kohta süsteemis. Solvunud laps ei võta ise ennast ega oma vanemat vastu – see ei ole tema lugu, sest vanem oli see, kes ütles, tegi ...

Traumaatilise kogemusega suur laps otsib endale abi, erineval moel. Vahel talle tundub, et ta on iseennast juba äralahendanud ja kõik peaks olema korras. Enam ei ... , kuid ikkagi ... . Kui ise ennast on mõistetud – leitud üles eneses oleva loo algus, siis saabub omal moel rahu. On teadmine, miks ja kuidas – enam ei pea otsima ega vastu võitlema või eneses kaevama. Iseennast on tervendatud, kuid ei olda veel paigas – oma kohal, kohal. Laps ei ole astunud tagasi oma vanema juurde – ta seisab ikka veel eraldi.

On aeg minna tagasi oma vanema juurde, kes jäi murdununa seljataha. Olla tema kõrval ja vaadata teda Hinge silmadega. Mõista valu, vaeva, pisaraid, tööd ja näha kaotuse kogemust. Olla oma vanema kõrval inimesena, kes toetab inimest ja hoolib teisest inimesest. Ema ja isa on lihtsalt inimesed, nii nagu isegi ollakse, kelle jaoks ema või isana olemine on vastava rolli täitmine – üks osa endast, kuid ei tervik. Parim võimalik oligi parim võimalik – alati oleks saanud veel hullemini olla, kuid ei olnud.

Selle jaoks, et suur inimene saaks olla tervik ja paigas, tuleb tal astuda oma kohale tagasi – võtta oma vanemad vastu sellistena nagu nad on – see on minu Isa, see on minu Ema. Näha ja tunda ennast oma vanematega ühes olevana - mina olen oma vanemate Tütar/ Poeg - kohale jõudnuna hingata välja.


Marianne

28.06.2022.a



 

esmaspäev, 27. juuni 2022

Tõke enese teel - Hüljatu otsimas oma kohta


Näen iseennast teistest eraldi seisvana. Olen otsustanud olla eraldi, sest minus ei ole ega oma ma seda, mis tähendaks väärtust – mina ei kasvata lisa. Seega, ma ei luba enesel minna, olla ja kasutada teistele kuuluvat, kui ma ei saa anda vastu seda, mille jaoks olen valmis – tunnen hirmu, et olemise eest küsitav tasu saab olema enese oma ära andmine.

Ise hoian teisi endast eemale, sest ma ei ole kindel, kas ma olen oodatud. Tahaksin minna, kuid jalg ei tõuse maast lahti. Keha tõmbub teiste poole, kuid ikkagi keelan ise ennast. Minus on hirm vaikuse ees. Pilkude ees, mis keelavad olemise. Pilkude ees, mis võtavad mind vastu küsimustega – Kas Sina oled õige? Kas Sinul on õigus tulla ja olla? Kardan olla vale, kui ei oska või ei saa olla õige. Kardan, et purunen, kui tuleb välja, et olin oodatud. Selle sõnumi kogemine kasvataks viha enese vastu, mis pöördub teiste pihta. Kui iseenda kivikõvana hoidmine hajuks, siis vajuksin kokku. Ma ei julge proovida, kas keegi püüaks kukuva minu kinni või olid sõnad, mis lausuti, vaid sõnad.

Miks Sa tulid? - Sina ei kuulu siia. Vahel nagu ei kuulugi kuhugi. On koha otsingud. On koha segadus. Kui ei tea seda, kes ja kus ma olen, siis on vajadus kuuluda kuhugi, et olla keegi ja kusagil. Siis on hirm olla hüljatud – kogen ennast hüljatuna, sest ma ei ole oma kohta vastu võtnud. Millist? Ma ju tahan kuuluda ja olla oma. Just selle tahtmise tõttu, olen enese sees ja kõikjal valmis olema ja kuhugi kuuluma ja just seetõttu teeb Maailm haiget ja selle vastupuudutused tõukavad mind lainetavate tunnete sisse uppuma.

Tule, astu seltsi, liitu kuhugi, loo oma enese perekond – anna ise endale koht süsteemis, et olla, anda ja saada osa. Kuid enamus kohti on välised, näilised ja haprad, sest neid saab võtta, jätta ja neist välja arvata. Küsimus on selles kohas ja süsteemis, millele ja mille sisse ma sündisin – Kuid, kas ma tunnen ja näen, ise ennast, selles osana? Kui ei, siis on aeg küsida enese käest – Miks? Otsida ise ennast üles, otsida enese algus üles – Miks mina ei näe ennast sellel kohal seisvat? Mis mind, takistab?

Pidevad koha otsingud - Palun võtke mind – palun omage mind! Üsna sageli jäädakse oma kohast ilma, kui vanem(ad) on vale(d) ja/ või vanema(te)st on saanud vaenlased. Sel juhul astutakse olevast ja piiravast eemale, et anda võimalus õigetel eneseni jõuda. Ohu tõttu astutakse, ühise Meie seest, välja – vaenlasega ühes elamine on eluohtlik. Selleks, et olevat kontrolli all hoida, keeratakse ise ennast ümber – seljatagune ei ole olnud turvaline. Ennast kaitstes ei olda koos ega kõrvu, vaid vastu. Süsteemis liikuva energia vool on häiritud – mina ise olin loonud tõkke enese teele.


Marianne

27.06.2022.a



pühapäev, 26. juuni 2022

Õpilast, kui õpetajat otsimas

 


Kui Sa otsid õpilast, keda õpetada paremini ja õigemini elama, siis tegelikult otsid Sa õpetajat, kes aitaks Sinul, iseendasse vaadates, iseendaga kohtuda.


Marianne

26.06.2022.a

laupäev, 25. juuni 2022

Selle suve töö

 



Inimesele,

elamise eest,

palka ei maksta,

lihtsalt,

olemas olemise eest,

tasu ei anta.


On teada tõde see,

et midagi saades,

tuleb vastu anda

ja vahetus see

peab saama õiglane.


Inimene,

püüdes paremini,

püüdes tublimini,

kui kujundujuja,

oma elu elades,

kujundeid valib

ja poose võtab.


Kui inimene,

keeldub vastu võtmast

oma enese elu

sellisena nagu see on,

kui inimene,

keeldub leppimast -

siis ta protestib,

siis ta protsessib.


See on jonn,

on vastuhakk,

kui ta vaatab

kõike seda,

mida valeks nimetab,

kui ta kogeb

kõike seda,

mis vastu puudutab.


Kui on valesti

ja on vastu,

siis on kõike liiga palju -

korraga

on kõike liiga palju,

et inimene,

oma elu kogedes,

enesega

rahu teha suudaks.


„Ma ei taha,

mina ei taha -

jätke mind rahule!

Tahan astuda välja,

kõndida ära eemale.


Olla seal,

kus on vabadus.

Olla seal,

kus on võimalus -

olla,

lihtsalt olla."


Kuid,

kui oma elu elamine 

on alles pooleli,

siis rahu ei ole 

ega vaikust sünni.

Jääb üle tõdeda -

"Olen suvetööle jäetud!"


Võtmeküsimus on selles, kuidas võtta parimana vastu see, mis on enese parim - enese loodud, elu iseendale.


Marianne

25.06.2022.a



neljapäev, 23. juuni 2022

Peeglite peegeldus



Siis, kui

ennast halvasti tunneme,

sellele põhjuse leiame

ja, tundega ühes, tõdeme -

Mina huvi ei ärata.


Mida tähendab see väide,

et huvi ei tuntud -

teine inimene ei peatunud,

peopesale ei võtnud

ega südamega vaadanud -

ta ei peegeldanud

mind minule tagasi.


Vastuseid küsimustele -

Miks peegel mind ei märganud?

Miks mina peeglile ei sobinud?

Miks peegel mind ei peegelda? -

ei jagata.


Need välja mõtleme ise,

läbi oma hirmude

ja tunnete

justkui näime

põhjuseid teadvat.


Iseennast tunneme halvasti,

sest ise ennast süüdistame -

on kusagil viga,

on kusagil valesti,

sest me ei kõlvanud,

sest meid ei tahetud -

valguseta jäänuna,

oleme hüljatud.


Peatu ja ole -

mind minule

peegelda -

tahan ise ennast

peeglist näha -

ilusana,

heana,

õigena,

paremana.


Tähelepanu vajadus

on õige peegli puudus -

hirm näha ennast koleda ja valena -

soov näha ennast õige ja ilusana.


Marianne

23.06..2022.a

esmaspäev, 20. juuni 2022

Vaatenurga kõrgused

 


Me üsna sageli

täiskavanuna olemise

lapse rolli

vastu vahetame.


Välise vaenlase eest

ise ennast sulgeme,

ta omale kuuluvast

välja lükkame.


Solvunud oleme,

viha tunneme,

jalgu trambime,

ülekohtu vastu

jõuga protestime -

iseenda sees

ja enese ees,

abitud oleme.


Täiskasvanu,

oma elu elades,

teed välja ja edasi otsides,

olevas olevat lahendab -

tal on vastutus

ja selge teadmine -

Mina ise

olen enese autor!


Teistel süüd ei lasu,

kui ta kohe ei õnnestu

või vastukäimisi kogeb

ja selletõttu

eneses tundeid tunneb.


Laps, see vajab tuge,

laps, see ootab tuge,

et keegi teine,

kusagil, midagi teeb

ja Maailm korda saab.


„Minu tunded,

need ei ole minu rida -

võttes mind kanda

minule jäta Maailm,

mis muretu -

ise olemise vabadus

olla sellisena

nagu tahan ja valin.


Kui pahurdan ja pipardan,

siis see on olemise viis,

et puudutatu reageeriks,

mind rahule jätaks,

hea olemise

tagasi tooks.”


Laps on see,

kes ei näe

ise ennast -

tema, 

ise enda sees,

tunneb,

tema ei saa

muuta ise ennast -

sest tema ootab,

et Maailm oleks see,

kes ennast ära muudaks.


Marianne

20.06.2022.a

pühapäev, 19. juuni 2022

Jäikus



Hoian enese elu

iseenese rusika sees -

huvitavad mustrid,

mis peidus mu sees,

takistavad liikumise,

raskendavad liikuvuse.


Kaob paindlikkus,

selg valu teeb -

peab määratult,

peab kohustatult,

peab korduvalt.


Ise ennast murran,

kui ise ennast paigal hoian,

kui ise ennast sunnin

ja takka piitsutan.


Nii,

oma enese elu,

mina siis elan

ja selg,

mis jäikusest pinges,

ikka ja jälle

valu teeb.


Marianne

19.06.2022.a



reede, 17. juuni 2022

Kus kohas Sina seisad?

 



Inimeste maailmas võib ja saab juhtuda huvitavaid lugusid. Üks üsna huvitav lugu avaneb, kui inimene annab enda oma ära kohas, kuhu ta ei kuulu. Inimene kasvatab enese sees segadust ja lükkab ise tasakaalu paigast, kui ta annab, ära oma, süsteemile, kus talle ei ole antud kohta või talle küll on see antud, kuid tema ise on selle hüljanud või ei ole seda vastu võtnud.

Sellise andmise korral kogeb inimene ise nn igavest puudust, sest ta ei toida enese energiasüsteemi – seda, millest ta tegelikult on ja saab osa. Andes, annab ta välja ja ära – teisele süsteemile. Kui inimene annab ära ühes olemata ja ilma küsimata, siis ei ole välisel vastutust jagada enese süsteemile kuuluvat sellest väljapoole jäävatega. Andja kogeb sellist vastuvõtmist kaotuse ja ilmajäämisena – see väärtus, mis oleks võinud luua iseendale enamat, kahandas enesele kuuluvat.

Inimesele antakse või tema ise valib endale või saab ta sündides või perekonnaseisu vahetades kaasa erinevaid rolle. Mõned rollid on elava energiaga täidetud, sest neis, andes ja võttes, sünnib enamat. Kuid osad rollid on energiat neelavad ja inimest kurnavad kohad. Inimene tunneb, sellises rollis olles, kohustust pidevalt anda ja ennast tõestada, sisemist rahulolematust, mitte mõistmist, enese vajadustega mitte arvestamist ja süvenevat vajadust, õige ehk ennast toitva, tähelepanu järele. 

Sellest, mis rollipartnerite vahel, sellistes rollimängudes, jagatakse, ei piisa enama loomiseks. Inimene on väsinud ja vananeb, sest ta ei jaksa sellises suhtes elavana olla – enese jaoks energiat ei jätku. Inimesel on halb olla, kuid ta ei saa ära minna ega välja astuda, sest ta on ju osa. Selliselt ühes olemist kogev inimene on millegipärast süsteemist väljas, kuigi temal endal on usk, et ta on osa või talle on öeldud, et ta on ühes ja ta kuulub kokku.

Kumb variant valida – pole kohta antud või ei ole vastu võtnud. Vastu võtmine tähendab vastutuse võtmist – jagamist – osa olemist. Kui nähakse vastas seisjaid, kellega ühes olles kaotatakse, siis on tegemist enesekaitsega ja ohu vältimiseks seisab inimene väljaspool süsteemi. Inimene, kes andes, püüab teha ennast süsteemile vajalikuks - kardab hülgamist. Ükskõik, kui halb ka enese olemine on - inimene vajab endale kohta ja seda, mida ta usub olevat võimalik omada või enesele juba kuuluvat, sellest hoiab ta kinni. Inimene, kes toidab võõrast süsteemi, kui ta näeb ennast selle osana või soovib saada selle osaks, tunneb ennast üksikuna ja näeb eraldi olevana ...


Marianne

17.06.2022.a



neljapäev, 16. juuni 2022

Elu hääled

 



Võin vaiki püsida,

varju ja kokku tõmbuda,

kuid elu,

see ei peatu -

käib kõrval melu edasi.


Mööduvate autode müha,

minemiste ja tulemiste sammud,

naeru ja jagatud sõnu,

lind kusagil laulab,

tuul lehti sasib -

Maailm siin elab.


Hääled,

hääled,

kõrvu need kanduvad

ja vaikse vaikuse

ära lõhuvad.


Meel võngub kaasa,

lendab siia ja sinna,

pingis pallina,

heliredeli järgi,

teeb hüppeid -

madalamast kõrgemani

ja ka tagurpidi,

naljapärast vahele

segadust luues.


On hetki,

kus mitte üks hääl,

enese rahu ei riku

ja on hetki,

milles otsin juhtmeid,

mida välja kiskuda seinast -

andke vaikus tagasi -

Maailm on täis elu -

ärge elage

seda nii valjusti.



Marianne

16.06.2022.a




kolmapäev, 15. juuni 2022

Hüvasti jätmise aeg

 


Siis on käes aeg,

enesel öelda -

Head Aega -

kui lahkuja,

ühest ajast,

läheb ära

teise aega.


Maha jäävad need,

kellega kohtuti ajas.

Jääjate kohus

on loo lõpp vormistada

ja kaasteeline,

oma mõtteis

ja viimsel saatmisel,

teele saata.


Valgus süüta

ja olnut mälesta -

olnut mäleta,

kuid lahti lase -

luba lahkunul minna.


Marianne

15.06.2022.a




teisipäev, 14. juuni 2022

Elav kaotus

 


Iga inimene on osa inimeste Maailmast ja suurest süsteemist. Olles osana, saab inimene teistelt ja annab teistele. Kohustuste ja ootuste täitmiseks, soovide ja tahtmiste täitumiseks, tuleb inimesel jagada oma aega, ise ennast, enesele kuuluvaid vahendeid, teadmisi jne perega, töökaaslastega, sõpradega, naabritega, ühiskonnaga jne. Nii mõnigi küsimusesõlm laheneks inimese elus, kui ta mõtleks selle peale, kuidas ta tõlgendab endast või enese oma ära jagamist/ andmist.

Kui inimene annab enese arvelt, siis tähendab see tema jaoks seda, et kuna ta peab mingil põhjusel andma, on tegemist temalt ära võtmisega, omale kuuluva kaotusega ja sellest ilma jäämisega. Selline andmine loob tema sisse puudust – sellest saab alateadlik mõtteviis. Inimene näeb, kuidas tema oma kaob ja seda jääb järjest vähemaks. See seob olnu olevaga – inimesele tehti ja tehakse ülekohut, tema oli ja on ohver.

Kaotustejada tagajärjel puudust kogev inimene hoiab kinni sellest, mis on oma – oma on enese Mina ja sellest sõltub enese ellujäämine. Sellise vaatenurgaga inimene ei saa kunagi, endast antavale, vastu täpselt seda, mida ta vajab, sest muidu ei oleks enam kaotust ega puudust. Andmine ei tähenda tema jaoks osa olemist – Annan, sest saan anda – vaid ülekohtu kogemist - Pean andma, sest olen seotud, kohustatud, vähem. Sellise vaatenurgaga inimene on loonud endale pendli – Pean andma versus Mina ei pea andma.

Kaotusi kogev inimene püüab luua endale Maailma, kus tema ei pea enam enda oma ära andma. Selline maailm tähendab turvalist paika – seal ei ole kohustusi, kellegi ees, seal ei ole, kellegi poolseid nõudmisi, seal ei esitada arveid, seal saab olla oma rahus – kõik on kontrolli all, sest vale jääb väljaspoole enese oma. Sellises maailmas elav inimene on eraldanud ennast kõigist neist, kes võiksid või saaksid esitada soove või nõudmisi temale kuuluva kohta. Rahu saabub, kui inimene omab teadmist – Mina ei pea andma.

Sellise vaatenurgaga inimene hoiab teised enesest eemale – ta ei küsi endale ega võta teiste oma vastu.Teistelt saamine ja neile kuulunu vastuvõtmine tähendavad, tema jaoks, haavatavust - võla kogumist – selle eest tuleb oma ära anda. Temas on hirm eksida ja sundus ennast turvas hoida. Ta teeb selgelt vahet, kus on teistele kuuluv ja enese oma. Potentsiaalsete vajajate või nõudjatega ühes olemine tähendab ärevust ja pidevat kontrolli.

Loomulikult on selliselt käituda valinud inimese tagataustal trauma – jälg kogetust. Andes ei saanud ta vastu seda, mida vajas. Enese valiku eest makstav hind oli tema jaoks liiga suur – ta ei ole võtnud enese tegu vastu – ta ei ole võtnud ise ennast vastu. Inimese eluenergia neeldub kohas, kus ta toidab ehk hoiab elavana enese kaotust.


Marianne

14.06.2022.a



esmaspäev, 13. juuni 2022

Tunne on kõne enesega



Kui tuntavalt elavat ja olemist segavat tunnet ei ole veel vastuvõetud – teda ei ole nimetatud ega teda avatud, siis ei ole mõtet rääkida sellest, mis oli tunde ärkamise põhjus. Vaatenurga vahetus tähendaks sel hetkel tunde ehk iseenda valeks nimetamist – enese ära keelamist.

Veel vastuvõtmata tunne on peatus – ise ennast on jäetud ootele sinna aega ja kohta, kus lahendamata lugu alguse sai. Seega, osa enesest ei ole kasvanud sellest kohast edasi. Vanuse numbrid vahetuvad, kuid tunde põhjus ja loo tähendus on peatunud aja oskus mõista ja sealne uskumus.

Tunnete tasandil avatakse suletud lugu ikka ja jälle, sest enese tee pakub selleks hulganisti võimalusi – iseenese kordused, sõnumid läbi teiste. Vaata ja lahenda – inimesele ulatatakse võtmed, kuid too sõdib vastu. Inimene reageerib justkui Maailmale, kui tegelikult iseendale, vastu ning teeb seda pealispinnal – inimene keeldub põhja vajumast.

Kui varjatud lugu avatakse ja tundele, st iseendale, on antud luba olla see tunne, millisena on valitud olla, siis lõpetab inimene enesele vastu astumise ja segadus laheneb – enam ei ole Mina olen .. , vaid oli. Inimene saab teha sammu edasi ja tagasi vaadates ei ole lool enam sellist tähendust nagu see senini oli olnud. Tunnet ei ole enam vaja, sest ise ennast on mõistetud ja vastu võetud. Tunne on inimese kõne iseendaga.


Marianne

13.06.2022.a



laupäev, 11. juuni 2022

Täites enesega tühjust

 


Vahel on aegu, mil inimese elus näivad asjad toppavat ja vastu käivat. Ootamatud väljaminekud kasvatavad miinust eelarves. Välja võivad ilmuda mööda lastud arved. Kusagil saadakse trahvi või tuleb millelegi lisa maksta. Majapidamise ja enese jaoks vajalikud asjad lähevad üksteise järel rikki, katki või kaovad ära. Sama lugu võib juhtuda enese tervise ja vaimse heaoluga. Inimene maksab ja tasub, kuid tasakaalu ei ole – rohkem läheb välja, kui tuleb sisse. Sissetulekute pool on nutune – plaane ju oleks, kuid need ei teostu. Tööd tehakse, kuid selle eest makstav tasu jääb ikkagi väheseks.

Midagi on kusagil valesti, sest see, mis toimub, ei peaks nii olema – midagi on paigast ära. Miks Mina – kõlab inimese peas lause, kui ta kogeb oma elu ja sellega seonduvat karistusena, ülekohtusena, ebaõiglasena, liiga tegemisena – selgelt on näha ja tunda, et tema jääb ilma ja on kaotaja. Inimene tahab uskuda, et keegi on teda kurja pilguga vaadanud, sõnadega või mõtetes halba soovinud. See oleks põhjus, mis annaks selgituse ja kogetavale tähenduse. Keegi ja kusagil - asetab loo lahenduse enesest väljapoole.

Vahel inimene annab endast või enda oma ära. Ta jagab, midagi, kellegagi. Teeb baaris välja, võtab kellegi teise ülesande enese peale, maksab teise inimese arve ära, laenab raha välja, kuigi teab, et seda tagasi ei saa, võtab enesele vastutuse teise heaolu eest, tõttab midagi või kedagi muutma/ ära päästma jne. Inimene kasutab enese ressursse enese arvelt, kuid tehtu tulemus ei ole tema oma - tema ei saa vastu energiat, mis tasakaalustaks tema enese loo.

Andes endast või enda oma ära kohas, kus seda ei küsitud ning saajal oli tegelikult olnud võimalus võtta ise vastutus enesega seonduva eest, tuleb saadud kasu eest kellelgi ikkagi maksta. Ära andes sellele või sinna, kes või kus ei ole küsinud ega seega võtnud vastutust vastu võetava eest, kaob energeetiline tasakaal ja selle taastamise ülesanne lasub sellel, kes andis. Andja tasub andmise eest. Tema maksab ise enese omaga – kaotuse kogemusega – reaalselt vähenevad, kuluvad, kaovad - raha, tervis, asjad.

Andes endast selle, mida ei ole küsitud, ei ole kedagi, kes võtaks vastutuse jagada, enesest ja oma, edasi või tagasi – tühjus neelas energia – see ei peegeldu ega jagune – sellest ei sünni lisa. Kui elu ei näi pakkuvat enam võimalusi, vaid jäänud on kohustused, tasumist ootavad arved ja tervis kaob käest, siis tuleks peatuda ja vaadata enese ümber ringi – kui palju tühje auke enese teel või kõrval on. Kui palju on seal sellist, mida on tehtud ja ära antud, kuid mille eest tuleb, jätkuvalt vastutades, luua ise enamat - täita loodud tühjust enesega.


Marianne

11.06.2022.a

reede, 10. juuni 2022

Raja algus

 


Kui inimesele ulatada puhas ja valge lõuend ning öelda, et loo midagi – raja algus, siis ehmatab inimene ennast sageli lukku. Nähtavat teed ju ei ole. Midagi, millest kinni haarata, eemale hoida või ära kasutada, ei ole. Kui kõik on võimalik, siis kuidas, kust ja mil moel alustada? Kes ütleks või näitaks ette, kuidas luua ise ennast väljapoole iseennast?

Sageli on inimene enesega puntras, sest ta on loonud eneses kujutluse, kuidas on ning kuidas saab olema ja täpselt sellisena see peab sündima. Rada märgitakse maha ja ükskõik, mis ette võib tulla – sihi poole ollakse teel – kasutatakse emotsioone ja tahtejõudu – nimetatakse ise ennast energiaks, et kasutada iseennast, kui vahendit, saavutamaks vajaminev tulemus.

Inimene rõhub ise ennast. Ta vajab kontrolli, et joonis saaks järgitud ja täidetud. Ta peab olema kuulekas, suutlik, õnnestuma. Ta ei tohi kõrvale kalduda, sest oma plaani järgi jõuab ta lõppu siis, kui on etteantud punktid läbinud. Teist teed ei ole. Teisi õigeid valikuid ei ole. Elu koputused, uksele, ajavad ta segadusse – vabadus ei ole võimalik kohas, kus inimene teostab enese üle kontrolli.

Puhas leht on loomise vabadus, kuid see ehmatab, sest selles on etteaimamatu oht. Inimene usub, et tema saab abi, kui ta seab enesele raamid – Mina pean tegema ... , mina pean saama ... , minul peab olema ... . Kindel tee, olemine ja ülesanded, mida järgida, tunduvad olevat turvalised.

Maailma avarus on hirmutav, sest võimaluste rohkus on tarretav. Kui jooned on paigas, siis kindlustab inimene enese jaoks õige. Õige tähendab valede kogemiste vältimist. Olles õige puuduvad valed tagajärjed. Kuid, kuidas luua olematust olev, kui tulemust ei tea ega näe ette? Kuidas saab teele minna, kui tulemus võib ja saabki olla vale?

Avades ise ennast, tehes oma liigutuse ilma õigeid ning valesid võimalusi analüüsimata ja tagajärgi kaalumata – sellisena nagu see selles hetkes sünnib ja siis - järgnedes iseendale, valida keha, meele ja olevas hetkes olevaga ühes liikumine. Enese tunnetus – enese vabadus – enese väljendus – enese sünd.

Loomulikult puudutab jalg ühel hetkel maad, riivab käsi kedagi või midagi, keegi või miski astub, omal moel, ette või vastu - reageerides ümbritsevale - põhjustades reaktsioone - toimub seotuse kogemine - tagajärjed. On inimese enese valik, millisena ta tagajärgi kogeb - kaotuse või võimalusena. Kaotusevalu tähendab tee lõppemist - võimalus ei sea piire. Kaotus kasvatab hirmu ja sunnib, ise ennast kontrollides, võtma iseendalt vabaduse - enese päästmise nimel võetakse vastu otsused ja määratakse täpsed ülesanded - see on joonis, mida peab järgima. Võimaluste nägemine jätab alles vabaduse - olnu oli ära - see oli ära. Olemas on olev ja selles sünnib olemine.


Marianne

10.06.2022.a

neljapäev, 9. juuni 2022

Loo avaldamine

 


On olemas küsimusi, mida me ootame. Tahame kuulda luba andvaid sõnu, sest vastus kibeleb keelel. Tahame avada ise ennast, et rääkida ära enese lugu.

Kuid on olemas ka küsimusi, mida me kardame. Vahel me soovime, et mitte kunagi ei saabuks seda hetke, milles lausutakse sõnad – Miks ... ? - ja oodatakse vastust. Kardame välja öelda seda, mida enese sisse peidame.

Kardame enese vastusele järgnevat tegu, sõnu, otsust. Otsime võimalust, kuidas vastata nii, et vastus oleks õige. Proovime juba ette sättida sõnu ja vastata nii, et oleksime ka peale vastust õiged. Tunneme hirmu, kui õige olla ei saa - meie ise oleme ise ennast juba süüdi mõistnud.

Küsimuse kõlamine ei ole kohtumõistmise hetk – see on vabanemise võimalus. Küsides antakse meile võimalus, jagades oma lugu, astuda oma hirmust läbi ja võtta ise ennast vastu.


Marianne

09.06.2022.a

kolmapäev, 8. juuni 2022

Pesast väljumine

 


Alguse ulmad,

pehmed põsed -

tuleb aeg,

mil need päevad

kaugele jäävad.


Kes küll selle 

lapse ära vahetas?

Kes on see,

kes elab kõrval?


See,

kes kodust väljas

oskab olla

ja käituda,

see kodus lahinguid peab,

üle õla sõnu viskab,

tüüdatuna lahkub

välja või ukse taha -

elamise jäljed

jäävad maha.


See, 

kes oli väike,

sellest suur on kasvanud -

väike kõndis ühes,

suurel lahkumine seisab ees.


Looduse kurbmäng -

kui aeg on lähedal,

siis selle jaoks,

et kinni ei hoitaks,

vaid välja lükataks -

kallutatud käitumiseviise valitakse.


Marianne


08.06.2022.a

neljapäev, 2. juuni 2022

Joone peal

 



Mõnikord

ka vanemad

ära väsivad,

oma „rihma” 

lõdvaks lasevad

ja ise enda olemise

välja elavad.


Sageli on just laps see,

kes pihta saab tundega -

ei, alati ei meelega,

kuid ikkagi

on seda

ehmatavalt valus kogeda.


Laps oma elu kogeb

ja loo enesele tõlgib,

enese ea

ja mõistmise kohaselt -

sõnum võib olla

ka selline -

Minu ema/isa mind ei taha!


Selline kogemus,

see sugune uskumus,

elult ära võtab võlu -

Mina ei oleks pidanud sündima.


Sõnad need kustutavad oleva -

Olen,

kuid mind ei ole.

Olen süüdi, et olen.

Olen,

kuid tuleb olla nii

nagu ei olekski.

Olen,

kuid tuleb olla nii,

et suudaksin

oma ema/ isa veenda -

mind tahtma panna,

et saaksin loa

elada.


Kaks,

kes kootud ühte,

ühes olles,

vahel teisele

haiget teevad,

vahel teise poolt

valusalt puudutatud saavad.


Jäävad jäljed -

mõlemasse -

häbi ja süü,

valu ja süüdistus -

lahe kahe vahel.


Lapse vanemal on õigus tunnetele.

Lapsel on õigus oma tunnetele.

Mõlemas on vajadus

hoidmise, mõistmise ja armastuse järele.


Marianne

02.06.2022.a

kolmapäev, 1. juuni 2022

Okaskroon

 



Tuled ja oled -

üksinda oled,

enese teel astud.

Seal, enese jäljed

seljataha jätad,

ise koged ja lood 

läbi enese lood.


Ka üksinda olles,

eel olnute

ja järele tulevatega,

oled ühendatud

ja kokku seotud.


Sidemed,

mis nimelised,

tunnete sõdades

räbalduvad,

pingule tõmmatutena

vahel purunevad.


Oled,

kuid ei ole.

On,

kuid ei ole.


Katkiste inimeste

verevad okkad

enesele sõrme

torkavad -

olematus haiget teeb.


Marianne

01.06.2022.a