Info jagamine/ edastamine võib viia inimeste kohtumise/ koos olemise tasakaalust välja - kui ei ole küsitud, siis ei ole seda teadmist soovitud või seda selle inimese käest teada tahetud. Teine ei pruugi olla selleks valmis – see on midagi üleliigset – mängu tulevad tema aeg ja tasakaal ning see, kas temas on soov panustada kuulamisse ja mõistmisesse.
Temale antud nõu on kogus midagi – selle kvaliteet või sisu või kogus ei pruugi tema tasandil edastatud olla – ta on juba teadlik või ta ei saa sellest aru või ta ei näe selles toetust/ head/ väärtust. Hoolimata sellest, millest tema ise peab või mida tema ise teab, peab tema selle nõuga midagi tegema – sobitama endaga või laskma kõrvust mööda või kaitsma ennast selle eest. See tähendab, et kontakt muutub intensiivsemaks ja sügavamaks – isiklikumaks. See tähendab, et alguse rollid ja tähelepanu muutuvad – inimesed ei pruugi enam näida ega tunda end võrdsetena.
Hoolimata sellest, kuidas sõnad kipuvad üle huulte voolama või teadmisi jätkub või tahaks ühes olla - ära anna nõu, mida ei ole küsitud – ära sekku vestlusesse, kuhu ei ole kutsutud – ära ühine seltskonnaga, kuhu ei ole kohta jäetud/ tehtud. See oleks samm üle teis(t)e inimes(t)e piiride – liiga lähedale astumine ja olemas oleva tasakaalu rikkumine.
Kõige sagedamini kohtub inimene üleliigse ja kohatu infoga siis, kui tema telefonile helistavad või talle astuvad, avalikus kohas, ligi müügimehed, kes tegemas oma tööd. Veel sagedamini toimub, sellel hetkel, kohatuna tunduva info jagamist isiklikus ruumis – kodus, koolis, töökohal – kuid ka trennis, saunas, järjekorras jne. Ikka seal, kus inimesed on koos ja mõnel neist jääb aega enesega tegelemisest üle ning ta pöörab mingil põhjusel tähelepanu teisele ja talle piisab, et nad on samas ja teise tähelepanu temale kättesaadav - siis ta loob kontakti ja alustab enesele olulise täideviimist.
Teise poolt edastatud infoga kohtuja ei ole just alati nõus temale kuuluva isikliku aja ära andmisega - temal ei ole ruumi ega aega ega soovi, et tegeleda, kellegi teise infoga ning temale suunatud intensiivse ja konkreetsesse punkti suunava tähelepanuga. Inimesel on õigus ja vastutus öelda, sellisel juhul, EI. Ka teisel inimesel on õigus, samasugusel juhul, ka temale EI öelda. Viisakas nägu ja enese keskenduma sundimine ei tähenda head – teisele ei pea tegema heategu siis, kui edastatav on kaotus mitte kingitus – see ei ole aus mitte kummagi vastu.
Teise tõkestamine ja tema tegevuse lõpetamine on hirmu tekitav olukord – üsna ebameeldiv hetk on öelda teisele inimesele EI. See toob kaasa tähelepanu sisu ja kvaliteedi muutuse – enne oli olemas isiklik eraldatus või huvi, soojus ja ühes olemine, peale seda tõmbutakse eemale ja vaadatakse, kui vaenalasele vastu, sest inimene kogeb seda EI-d isiklikult – ta ei mõista, et see öeldi tema käitumise valikule mitte temale. Kuid, kui inimene tahtis tähelepanu ja soovis ennast mingis kindlas rollis kogeda, siis ta mõistab seda EI-d teda ära keelavana.
EI kaalu vähendamiseks ei ole vaja seda teha tähtsaks, kuigi see on raske, sest selle sõna eesmärk on panna teine peatuma ja oma tegevust/ sõnu lõpetama – vanal moel edasi ei saa. Kuna EI on liikumise peatamine ja teekonna lõpetamine, siis selles kohas raskus mängu tulebki – kuidas minna edasi – kuidas olla ühes edasi.
Inimene kogeb häbi – minule öeldi/mina ütlesin – mõlemal juhul tundub Mina olevat Vale. Mind ei väärtustata/ mina ei ole väärtuslik – minult võeti/ mina võtan teiselt - väärtuse ära. Mina ei saa anda teisele luba/ minule ei anta luba – meie ei saa koos olla – EI seisab meie vahel. EI muutis suhet ja ühist – mälestus jääb alles ja elavana meelde – tundeinfo püsib alles.
EI toob sageli kaasa vajaduse kompenseerida, teisele teda tabanud, kogemus - seletada/ põhjendada/ siluda - see on omal moel, tehtu eest, vabanduse palumine ning enese ohutuks ja sõbraks tõestamine - minul on õigus EI öelda/ ära pea pikka viha. See on teise tunnete eest vastutuse enese peale võtmine - see on enese vähemaks tegemine, sest on hirm teise tunnetega kohtuda - iseenda tunnetega ei osata toime tulla.
EI ütlejale on oluline jalgealune - minu vajadused on olulised/ minu tundeinfo on oluline – mina ütlen oma info välja – mina seisan iseendaga ühes. EI kuuljale on oluline jalgealune – mille peale EI öeldi - miks mina oli tahtnud sel moel väljenduda ja olla – mida see minule andis – miks tähelepanu muutus minule teravalt mõjus – millisena mina ise ennast vaatasin ja kellena kogesin – mida minu tundeinfo minule kõneles – kuidas ja millise teadlikkusega mina seda enesele tõlgendasin?
Kui Ei mõjub raskuse ja valena – mõtle see Ei samasuguseks, kui - Ei, mina ei soovi suhkrut/ Ei, mina ei pane mütsi pähe/ Ei, mina ei võta suuski kaasa. Kogemus - minule öeldi Ei - pane see võrduma samaga, kui teine ei soovinud sel õhtul kinno minna/ teine soovis muusikat vaiksemalt kuulata/ teine valis üksinda jalutama minna. Selgub, et EI ei olegi eluohtlik ega suhet ohtu seadev – see on konkreetne ja täpne info, millega arvestada. EI, rahulik ja asjalik, vastu võtmine hoiab ära edasised valed ja ebameeldivused.
Marianne
08.09.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar