Vihamõru frustratsioon

 

On olemas nemad, kes ei saa määrata ära ega ole õigust neil takistada ning halvustavalt vähendada seda, kuidas elan ja valin mina, kui mina ei tee oma tegevusega liiga ega vähemat – ei riku teadlikult tasakaalu, vaid loon enamat - kõgile. Jah, nad on olemas, kuid nemad ei ole minu algus ega minust sündinu – nemad on omadel teedel. Nemad ei ole minu poolt loodud ruumi osad ega selle hoidjad, kuigi nad võivad näha enesel õigust ning proovida sisse tungida ja seda hallata. Neid ei ole minu ruumi sees. Nendes voolavad tunded ei voola läbi minu – see ei ole nende tee.

Kõigil, kes kunagi sündinud, ei ole enesest sündinuid – neil ei ole enese järel tulevat põlve. Neil on anda, kuid neil ei ole, kellele edasi anda. Neil on vajadus luua enesest enesele - iseennast, kuid nad ei saa ennast sellisena luua. Neist ega neile ei sünnita. Need, kelle tee edasi ei lähe, on omal moel segaduses – neil puudub väljund – see oma, kes on neist saanud alguse – nägemine, et nemad jätkuvad. Nemad on peatuv tee – lõpetav punkt.

Vahel nad saavad osa sellest, mis on teistel – nendega jagatakse – antakse võimalus olla osa, anda ja vastu saada. Luua ennast ja enamat – saada enama osaliseks. Nad kannavad rolle, mida muidu nendes kooslustes ei oleks. Nad on toeks, kui ei olemas teisi, kes muidu oleks. Nad on saatmas, kui on keegi, kes ei vali enese kohustust kanda. See on nende võimalus olla plussiks ja lisaks.

Vahel nad saavad osa, kuid tahavad enamat või saada teisel moel. Vahel nad tahavad endale sama, mis teisel - võtavad enesele õiguse käsutada ja kasutada teise poolt loodut nii nagu oleks see oma. Määravad ja kritiseerivad – alateadlik katse kõrvaldada ja kukutada see, kelle teele nad ennast kinnitanud või kutsutud on. Nende teod tulevad tahtmisest osa saada, kuid mitte vastutust kanda ja vastust anda.

Kuna nemad ei ole algus ega ka alguse poolt loodud ega ka algusega ühinedes tervikusse liitunu, siis ei ole neil vastutust/ kohustust olevat alles hoida ega sellele enama loomise ees. Seega ei tule neil mõelda sellele, kuidas olev kestab edasi või millisena toimib seni, kuni neid seda vajamas või reaalselt osa saamas ei ole. Seega ei tule neil mõelda sellele, mida tähendavad, tervikule, nende valikud ja teod. Kui nad ei hooli, kuidas oli enne ja mis saab pärast, kui astuti tuppa või sealt välja, kui saadi koosolijate poolt ühiselt loodust osa. Siis selline valikuline lähenemine toob endaga kaasa tagajärgi – kogemisi ja kogemusi neile, kelle ühises ruumis nad külaliseks käivad.

Kui külalised tahavad osaleda, et osa saada, siis tuleb neil järgida reegleid, piire ja austada ühes olijaid - kõiki. Osaledes ei saa nad seda, mis olemas on, endale – nad saavad loa koos olla, kui selleks on luba küsitud ja antud – külalised võivad tulla, et siis ära minna.

Käiakse külas, ollakse ja antakse enesest, et anda võimalus olevale kogeda, saada ja luua enamat. Kuid vahel, siis kui tunded tulevad mängu, saavad neist, kellel külas käidi ja kellele ulatati enesest võimalusi, korraga võlglased ...

Marianne

29.09.2023.a

Viha ohjes

 

Kiusamine, mis tähendab teise vähendamist – teise kõigutamist sellest, mil moel ja kuidas on too valinud iseendana olla – on väga levinud käitumise viis. Seda märgatakse tavaliselt nn peab kohtades – lasteaias, koolis, töökohas, õuel, kuid seda võib ja saab esineda ka perekondades ning suguvõsades. See võib kanduda ühest põlvest teise – järeltulevad võtavad eelneva(te)lt mängu üle. Ollakse ühiselt, ühe oma, olemise vastu. Vahel jätkatakse ka uute nägudega vana mängu, et jõutaks algusesse tagasi.

See vastu olemine on kogetav võimetusena oma olukorda selles keskkonnas parandada. Ei olda võrdne – ei olda austatud ega tunnustatud iseendana. Selle nõutud, soovitud, oodatud, näidatud parema iseendani, kellena olemine ehk lõpetaks, vastu olevad, teod ja sõnad, ei ulatuta, sest sellist tulemust ei oodata, kuna tegelikult ei ole see selle tegevuse eesmärk. Vähendamine tähendab soovi kaotada – olematuks muuta. Kuna enese tunnetega ei tegeleta, siis peab kaduma see, kellega seoses tunded tulevad.

Väites, et teisiti tehes/ olles, ennast teiseks muutes ning ka sõnades või võrdlustes ette näidates, et on olemas tee ja lahendused, kuidas teostada – on, kui selge lubadus, et siis olukord ehk kohtlemine muutub. Kuid ei muutu. Kui küsida endale tuge, et kasvada või protestida vägivalla vastu, siis valitseb ümberringi vaikus – rolliühendused kaovad. Tõstes ennast kõrgemale – näete olen ju olemas ja ei ole selline - olen olemas ja kannatan – palun aidake – käige oma sõnade järgi – saadetakse teele õlakehitus või seatakse uus tähis, milleni tuleb jõuda või lisatakse märge, mis tuleb suuta kustutada. Enesekaitse soovile – olen võrdne. Tõstatatud teemale – vaadake, mida teie teete. Ei tule vastust, mis mõistaks ja lahendaks. Enese elus, kui lõksus olemine, sest ise ennast ei saa ega suuda selles keskkonnas aidata – sobivaks muuta.

Päris elus näeb selline kohtlemine välja, kui tunnetest saadetud põrgu. Kui mõistsin, et olen kiusatu, enese päritolu perekonnas, siis nägin õudusega kogu seda käidud teekonda, milles oleks võinud olla teisiti – kui mina oleksin valinud muutuse teha varem. Kogesin seda aastakümnete pikkust tegevust tahtliku ja eesmärgipärase tegevusena. Nägin enese õuduseks, et need, kes olid kõrval seisnud ja pealt näinud, olid vaikides nõustunud tegevusega – ikka mina ise ka. Ja seal oli ka neid, kes olid oma panuse lisaks andnud, et selline olukord saaks jätkuda ja kiusanud ise ka.

Ei olnud nii olnud, et ma ei oleks oma olukorda proovinud parandada – läbi aja olin üritanud seda teha. Hoolimata oma püüdlustest ja teema tõstatamisest ning enese vaatenurga näitamisest, ma ei leidnud mõistmist ega toetust – ise tegid, ise oled süüdi, midagi ei ole valesti, mis mina sinna parata saan – kõlasid vastu. Täiesti tõsiselt tundsin, et minust ei piisa, sest mina ise ei saanud oma olukorda selles keskkonnas ära parandada – valik oli, kas jätkata vaikides ja leppides või välja astuda. Oli aeg, mil ma valisin leppida, kuid enam ei – täna kõnnin, läbi lugude, enese sees.

Minu elu selles, oma päritolupere, keskkonnas nägi välja sellisena. Ühise nimetaja järgi seotud keskkonnas levitati kallutatud ja halvustavat infot. Seda, mis ei olnud tõde, kuid näis tõesena. Infoga kohtujad ei küsinud selgitust, põhjusi ega tegude tausta. Seda ei olnud soovigi teha, sest ei tahetud mind inimesena näha, vaid veana ja valena. See oli kiusamine.

Alguses ühe ja seejärel teise kiusaja poolt minu vastu suunatu oli ühisest eraldi tõukav - tegu oli teistega valitust selgelt erineva kohtlemisega. Kirsiks tordil oli ümbritsevatele ja ka minule endale mõista andmine, et kui mina oleksin teinud teisiti ega oleks olnud nii selgelt vale, siis oleks teisiti tehtud ja oldud, kuid kuna mina ei olnud, siis too ei saanud – tema oli sunnitud selline olema. Parema olemise/ kohtemise oleksin pidanud välja teenima – ma ei teeninud, sest mina ei tähendanud väärtust - mina vähendasin kiusajat - vähendasin talle osaks saavat. Kuna olin tunnistatud valeks, siis tähendas see justkui võimetust koos olla – see oli põhjus, et minna eemale ja ära.

Tegelikult ei olnud kiusaja valinud kunagi teha tööd selle nimel, et tegelikkuses saaks olema parem – kõigile. Enesele teada oleval põhjusel oli ta valinud kiusamise teostamiseks taktika – mitte anda selget, suhet hoidvat ja edasiviivat, infot. Mitte anda minu kasutusse seda, mis aidanuks mul olla parem - anda ja luua enamat - ka iseennast.

Mina leppisin sellise käitumisega, sest tundsin ja nägin ennast süüdlasena – kartsin hülgamist – enese tegude tagajärge. Kartsin ühendava rolli kaotust, sest siis ma ei oleks mitte kunagi saavutanud õige ja hea olemise. Teise kohale jäämiseks, minu enda vastu suunatud käitumisega nõustumine, näis olevat ainus lahendus. Pidin olema – suutma olla – sest ka ümbritsevad näisid kiusaja käitumist heaks kiitvat.

Kiusamisega nõustujad näisid, vaikides pealt vaadates, nägevat mind samal moel, kui kiusaja väitis. See suurendas negatiivsust ja võimendas kiusamist. See oli hukkamõistjade ühine koor – mind ei nähtud inimesena – iseenda tervikuna - vaid väljatoodud vaatenurki – spetsiaalseid kilde, mis õigustasid kiusaja käitumist ja valikuid. Mina nägin neid ka – nad olid minus olemas, kuid tervikust eraldi kistuna need suurenesid ja vähendasid kõike muud seda, mida Mina tähendasin.

Oi, kuidas ma vajasin tuge – selget ja nähtavat, et need samad, kes samas keskkonnas mõlemaga koos, annaksid kiusajale teada, et see ei ole okey. Ja minule võimaluse olla samaväärne – minu poolne info on aktsepteeritav ja kallutamata vastu võetud. Mina ei ole see, kes halvem, viletsam, ebaõigem, ülekohtusem, nii nagu prooviti panna uskuma. Ma olen ühes ka siis, kui ütlen välja, et selline olemine ei ole hea – mind ei jäeta välja. Just sellist kohtlemist ma vajasin. Ei saanud.

Selline piiratus – parema eneseni jõudmise võimatus – tähendas vahel ka soovimatust olemas olla. Milleks olla, kui ma ei suuda olla – õnnestuda. Vähendasin ise ennast. Kiusaja oli saavutamas oma eesmärki - et mind ei oleks iseendana tunnustatuna olemas selles keskkonnas, milles me koos olime. See oli suur ruum, mille nurgas oli jäetud koht, kus pidin püsima – seal tohtisin olemas olla, kuid vaid temale meelepärasel ja tema poolt heakskiidetud moel.

Kiusamine loob kiusatus uskumise – mina olen keegi või miski, kuid ei Mina - iseendani ei ulatuta. Vaikijad nõustuvad ja abipalve eirajad võimendavad. Kui ei nähta endale vajadust, siis ollakse veendunud samas, kui ei nähta võimalust, siis kardetakse enese pärast. Sel moel vähendatakse olevat ühes.

Võtan vastu selle, mis tuleb – seda, mida ei ole, ei ole nagunii. See, kuidas on, on nagunii. Küsimus ja võti on olnud selles, kuidas, millisena ja kellena mina ise olin valinud ja valin edaspidi iseennast näha. Olin olnud valinud olla see, kellena lubati olla, sest olin kartnud olla see Kes ma olin olnud. Võtsin vastutuse enese tegude eest. Jah, mina tegin seda ja teist. Võib olla tegin veel ühte ja teist. Tol korral tegin millegi pärast. Tean, et täna ei ole ega tee. Olen edasi kasvanud. Süüdistades, tänast mind, ei ole tegu sellega, kes tegi – rääkida saab minevikus tehtust – ühisest minevikust – kuulates mõlema lugu.

Mõistmine, et üksinda ei saa kahe inimese vahelist suhet töökorda teha – siin on vaja mõlema ühist ettevõtmist ja tahet. Saan anda info – vajan tuge, ei saa üksinda hakkama. Need, kes on kõrval, saavad anda kiusajale edasi teadmise – Hei, Sina tõlgendad vähendavalt ja ebaõigelt. Minule - Meie näeme – Sind Sinuna – Sa ei ole see, kellena Sind näidata püütakse.

Mina ei pea nõustuma ja sellest tulenevalt ka kiusajaga koos olema, kui ta ei vali oma käitumist muutu. Võin kohtuda - teha koostööd, kuid enne annan selgelt teada enese piirid ja austava käitumise soovi. Enesekaitse langetamine - enese välja ütlemine ei ole eluohtlik – mina ei sõltu kiusajast – minu Kes olemine ei sõltu tema suvast. Olin soovinud näha ennast ohvrina – tunnustatud ohvrina - teise teiseks muutmine ei näinud sõltuvat minust. Tegelikkuses sõltus küll - seni, kuni mina ise valisin kaasa mängida ja kiusatu ehk vähendatu rollis olla, püsis tema kiusajana paigal - andis oma osa, et mina saaksin ise ennast vähendada - ära kaotada - teha seda uskudes, et kõik, mis ja kuidas öeldi, näidati ja tehti, oli tõsi.

Kirjutasin ühele kiusajale kirja, teisele ei saanud, sest tema on juba teisel pool, ühele kaasanõustujale andsin oma muutunud seisukohad teada, ennast ümbritsevatelt küsisin tuge – andsin edasi info, et nüüd on vaja enamat – seista minu kõrval ja olla nähtavalt olemas ning toeks. Seisti ja näidati enda tuge. Kiusaja saatis vastu vähendamist pungil oleva kirja - kõik see, mis sai eelnevalt väljakirjutatud, oli sõnadena sinna kirja pandud.

Jätkan teekonnal kõndimist ega tea, mida järgnev kaasa toob – huvitavaid kogemusi kindlasti.

Marianne

28.09.2023.a

Viha varjus kõndinu

 

Kogesin pojaga seonduvat, kui enese oma, sest mina ise olin see, keda oli kiusatud ehk vähendatud - mind ei olnud valitud mõista ega minu teed toetada – mitte ainult eilses, vaid ka tänases olin jäetud, teiste hukkamõistu ette, üksinda seisma. Ega ma kohe sellest ise aru ei saanud, et tegemist oli just minu looga – vaja oli veel midagi lisaks, et astuksin, avatud silmadega, sisse - enese loo sisse.

Soomes on sari „Duudsonid tulid külla” – kamp natuke karvaseid ja pööraseid mehi, kes proovib, erinevate provotseerivate näidete ja väljakutsetega, peresid nende muredes aidata. No vot, seda saadet me siis laupäeva õhtul vaatasimegi. Selgus, et oli olemas kolmelapselise pere ema, kes, enese hirmu ja kogemuste tõttu, oli jätnud ära laste nn sõbrasünnipäevad – tema kartis, et mitte keegi ei tule kohale ja lapsed kogevad pettumust. Vaat siis, milliste valikuteni võivad enese hirmud saata ja mida tehakse kaitsmaks iseennast – läbi laste tuleks kogeda enese aega – taaskord enese loos astuda.

Vaatasin saate lõpuni - midagi minus liigatas – midagi haakus ja kõnetas. Natukene kahtlusi tekitas ja mõtlema sundis - kas mina olin midagi sarnast teinud. Vastus tuleb siis, kui ollakse valmis seda vastu võtma. Vahel ma teen öösel või varahommikul tööd – selginenuna kõnnin lugudes edasi. Laupäeva öö oli pea lõpumeetritel, kui kella viie ajal, unest välja sirgusin mõistmisega – mind kiusatakse. Vaatasin avatud silmadega enese teele ja tõdesin, et mina olin kiusatu tänases päevas – kestvas olevikus ja see oli kestnud aastakümneid. Olin olnud ja olin kogenud, kuid ei olnud sellest aru saanud.

Enne, kui lähen enese looga edasi, põikan korraks veel mõistmise juurde, et olin, oma iga lapse puhul, reageerinud erinevatele kiusamistele ja nähtavale ülekohtule, natuke rohkem, kui teo sündimise hetke info tegelikult ette näitas. Tuleb tunnistada, et olin reageerinud no ikka palju rohkem, sest ma kaitsesin iseennast. Läbi laste oli puudutatud minu enese lugu – mina tahtsin lõpetada, ära lõpetada, kõik need võimalused, mis olid teinud ja näisid tegevat ülekohut ja liiga. Kaitsta ise ennast lõpuks ära. Aidata ise ennast.

Kuid ega see jõud ja otsustavus, millega ma teemadele lähenesin ja valele vastu astusin, alati ja kõiges halb ei olnud. See andis mulle jõu seista vastamisi ja öelda välja – Nii ja sel moel ei ole hea. See andis mulle jõu seista paigal ja jätkata, kui vastu tulid rünnakud või ei tahetud midagi ette võtta. See andis mulle tugevuse olla toeks, sest ma teadsin, et mina olen viimane kants ja lapsed seisavad minu selja taga – kui mina ei seisa omal kohal ja nende eest, siis ei ole kedagi teist, kes seda teeks. Seega ma olin ja seisin nii nagu nägin vaja olevat.

Tõdemine, et mind oli aastakümneid kiusatud, mõjus kergendust toovalt – andsin lõpuks ometi nime toimunule ja toimuvale, kuid samas tõi see kaasa šoki – mitte keegi ei olnud kunagi mitte midagi öelnud – ei kaitsnud ega lõpetanud. Oldi, kõrval seistes ja pealt vaadates, vaikitud ning toimuvat normaalseks peetud. Ega see veel sellega polnud piirdunud – oldi kiusajaga ühinetud ja teda, tema tegudes, toetatud – suurendatud ülekohut veelgi.

Vajasin tuge ja toetust – tõeliselt nähtavat reageeringut – mind mõistetakse – mind toetatakse – mind hoitakse – mul on õigus öelda välja oma sõnad ja ma jään ellu ning teistega ühte – mulle ei keerata selga ega valita vaikida või öelda, et ise oled süüdi või, mis meie teha saame.

Selleks, et ma veel sügavamale sisse astuksin, ma ei saanud sellist soovitud kogemust, kuigi ütlesin oma sõnad välja ja need olid nähtavalt olemas. Kõik oli üsna sama nagu aegu varem – reaktsioonid olid samasugused. Ma seisin oma sõnadega üksinda – see, mida olin pidanud olemas olevaks, oli illusioon – ma olin ja jäin üksinda. Nägin mitte midagi tähendavat ega lubavat kurba emotikoni, sõnu – Sa oled tugev! ja kogesin ka vastu suunatud viha, et valisin tundeid tunda – avada ja näidata haavatud ennast. Lisati veel ka need viimased killud – ise oled teinud ja mis mina teha saan.

Mitte keegi ei näinud minu lugu minu mätta otsast – see ei puudutanud teisi, välja arvatud seda, kellega seisin ühes – teda puudutasid minu tunded. Kõik elasid oma maailmade sees ja tegelesid oma argipäevaga. Kedagi ei häirinud ega sundinud peatuma tõdemine – meie hulgas on kiusatu, sest meie hulgas on kiusaja. Tõlgendasin seda nii, et tegele ise oma looga, astu ise oma loo sees – see ei ole meie oma.

Taas tuli mul tõdeda tõsiasja - selleks, et ise oma lugudest läbi kõndida, tuleb mul saada vajaminevad kogemused – ja nii nagu ikka - teised lahkelt aitavad – igaüks annab selle, mida ja kuidas tema saab anda – Aitäh kaasteelised! - kõlab naer läbi südamepisarate.

Astusin pahameele eest ära. Läksin üksinda teele ja lasin lahti kurbusest – ma ei loonud seda enam, sest minule ei olnud seda vaja – üksindus ei olnud hirmus – ma olin üksinda, sest see tähendaski seda, et ma olen üksinda – olen üks, sest mina olen tervik ja see on minu tugevus. Maailm näis avarduvat ja ma kõndisin sinna, kuhu tee viis. Ütlesin pühaks märgitud maa serval ja peal, et võtan vastu selle teekonna, mis on minu ja kõnnin sellel, makstes hinna, mis see mulle maksma läheb. 

Tõusin jalgeile seisma – enam ei näinud ma ennast nurgas konutamas ega kujutanud kõike enesega ühte ruumi olema, nähes sel moel nii meeletut tühjust ja hulka inimesi, mida ja keda ei suutnud ma kontrollida ega hallata. Olin seisnud varjus ja kössis - tõustes, jalgeile, tõdesin – Mina olen – Mina olen olemas. Minu kogemused – minu lugu.

Ainult sõnades võib öelda, et siiski on lihtsam, kui kiusamine toimub ühes ja piiratud keskkonnas, kus ollakse võrdsed – kokku on saadud ja tuldud sellepärast, et kõik peavad või teevad sama, nagu näiteks lasteaed, kool, töökoht, mänguõu. Nende kohtade ja sealsete inimeste juurest saab ära ja eemale minna, vahetada välja ning saada jõudu teadmisest, et kord saab aeg, seal ja selles, läbi. Saab küsida tuge ja lahendusi, sest selleks on olemas õigused. Tõeline elu näitab ja tõestab sageli midagi muud – kogemused on valusad ja toetust ning abi ei leita või ei anta. Seega ei ole ka seal lihtne.

Kuid siiski on kordades raskem lugudega, kus kiusatu ja kiusaja on ühe ja sama perekonna/ suguvõsa liikmed. Topelt raskem on, kui lood kanduvad ajas edasi - läbi erinevate põlvkondade. Enese veri on enese vere vastu – ära ja lahti ei saa. Tuleb olla ja kesta, sest peab ju – ollakse ühte sündinud ...

Marianne

27.09.2026.a

Viha sünnitab vaenlase

 

Mida kaugemale algusest kõndida, mida kauem ülekohtust või ebakõlast vaikida, seda segasemaks supid keedetakse – ei ole eristatavaid detaile – kõik näib olevat sama värvi, tegu ja maitsega. See toob kaasa selle, et ei ole võimalik selgelt tunnistada, mille ja kellega on tegu – üks suur jamana tunduv segadus kõik.

Ema viimastel meetritel oli hetk, mil valisin välja öelda, et kõik ühine ei olnud hea – kõik tema valikud ega otsused ei olnud minule head kogeda. Ütlesin ka, et selles koolis, kuhu ta mind aastateks ära saatis, ei olnud minul hea – mind kiusati seal. „Sina ise kiusasid ka!” - kõlas koheselt vastu. Need vastu heidetud sõnad olid kui löök – osutamine minu pihta. Sina ise ehk Mina ise - mida oli või saanuks vastu ja enesekaitseks öelda.

Ema ei avanud ennast ega võtnud vastu, et mind hoida – ma kukkusin. Ma ei leidnud mõistmist ega toetust, sest ma ei näinud väärivat seda. See turvaline paik, mis pidanuks minul olemas olema, ei osutunud olemas olevaks – oli olnud illusioon.

Ma ei mäleta tollest kooliajast mitte ühtegi ülekohtust tegu, mida oleksin teiste vastu teinud. Kuid ma mäletan enese kaitsetust ja üksindust. Erinevaid hirme ja väljajäetust. Erinevaid vägivaldseid tegusid. Neli ja pool aastat tõsist ellujäämist. Minul ei olnud seal hea. Mul ei olnud turvalist inimest ei koolis ega ka kodus. Ainus turvaline tunne tuli ja oli ühes raamatutega. Igakordne kaane avamine, avas selle Maailma, kus ja millel ei olnud midagi pistmist olevaga.

Nii nagu nüüd, sellel kevadel, vajasin ka tookord ja peale sedagi, avatud ja turvaliselt hoitud ruumi enese kogemustele – austavat tuge sellele Minu-le, kes oli kogenud kiusamiseks nimetatud kohtlemist. Ma ei vajanud ega oodanud süüdistamist ega kohtumõistmist minu eelneva(te)le või järgneva(te)le tegevus(t)ele. Kuna mäletasin, siis olin kogenud midagi sellist, millega ma ise toime ei tulnud – minu tunded olid segased ja peitsid ennast minu eest.

Iga kiusamise lugu oli nagu pisikene lühilookene - see algas kusagilt ja lõppes kusagil. See tähendas, et mina olin kogenud lugu, mis algas selle tegevusega, mida tõlgendasin kiusamisena ja lõppes kiusamisena tõlgendatava tegevuse lõppemisega. Neid, nn lühilugusid, sai nende ja järgnevate aastate jooksul kokku liigagi palju. Nad ei olnud üksikud täpid, vaid foon minu elule – eksisteeriv osa – kogemused ja neist jäänud jäljed olid loonud uue Mina.

Ema tugi oleks tähendanud kaitstud olemist, et avaneda, selgineda ja alles seejärel vaadata lugu ka teiste nurkade poole pealt. Ei ainult seda, et mina tegin ja siis teine tegin või, et mina olin ja siis teine ka oli. Süüdlase ja ohvri roll samal ajal. Ema ei aktsepteerinud ega näinud põhjust – olla Ema haiget saanud ja tuge vajavale Lapsele. Ta valis kalgi ja külma olemise – tema oli oma otsuse teinud ja ei valinud kohtuda minuga, kui Inimesega. Tema enese tundeteod takistasid tal avanemast – tema kaitses ennast minu eest – tema otsus oli ju määranud minu tee.

Ema ei võtnud vastutust enese osa eest – ei jaganud ennast, kui inimest – ta jäi lõpuni enese jaoks kindlaks. Tõde on selles, et esimese klassi alguses ta ei tulnud minuga toime – tal ei olnud piisavalt ressursse, et mõista ja jõuda minuni. Mis oli põhjus, et oli olemas tagajärg. Tema leidis lahenduse – kusagilt/ kellegi abiga sai ta, mind südamehaigeks tunnistava, paberi ja selle alusel oli mulle olemas koht sanatoorses koolis. Vabadusse pääsemist mõõdeti seal kooliveeranditega.

Kui ma ka selle teema tõstatasin, siis jäi ta ka siin kindlaks. Olid ja oled haige – see oli kinnitav väide ära saatmisele. Miks ära saatmisele – see oli, täiskasvanuid pealt kuuldes teada saadud, otsus. Nende sõnade kirjutamine surub mu lõuapärad kokku – ma ei mõista. Aastaid olen tundnud ennast vähemana – mina ise ju. Kuid samas on ka trots ja jonn ning haprus ja lootus – soov mõistmise ja toetuse järele. Mina ei ole lootusetu – mina saan ja oskan olla parem, kui mulle anda tõeliselt võimalus. Aus võimalus – mitte petlik illusioon, mille tagataustal on otsus, mida ei ole siiani keegi ära muutnud.

Vahel on raske ära tunda kiusamist ehk teisisõnu inimese vähendamist – ei osata näha tegude ja sõnade taha – ei taheta näha, et tegevus on eesmärgipärane ja sihilik – kardetakse enese osa pärast loos – mina ise ju kunagi tegin ja olin. Kunagi võis see nii olla, kuid loeb edasine tee ja tänane päev. Kui ollakse eilsest edasi kasvatud ega ole korratud, siis on seljataha jäetud, kuid sellest ei piisa, kui see, kes kunagi koges enese vastu, ei pruugi olla unustanud, vaid maksab enese eest, omal moel, kätte – läbi aegade – ka tänases päevas –  ennast õigustades, kuid ei õigustatult, vaid ülekohut tehes ...

Marianne

26.09.2023.a

Viha maitsega sõnad

 

Nädal tagasi kirjutasin lapse kooliõpetajale ja samas ka koolijuhatajale informeeriva kirja. Andsin teada kiusamise kasvamisest koolis. Tõin välja, et minu poeg tunneb ennast halvasti, kuna ei leia iseendana heakskiitu – ta tunneb, et peab olema ja tegema teisiti, kui on, et olla teatud seltskonda vastuvõetud. Lisasin, et poja hirm oli kasvanud nii suureks, et ta kartis olla nähtavalt koos ja tegemistes selle poisiga, keda jäetakse tahtlikult välja enamuse poolt. Ta vältis võimalusi ja peab olemisi, kuna tundis viha selle poisi vastu – ta oli jõuetu, sest hirm enese pärast oli kasvanud nii suureks. Tema ei tahtnud olla see vale, kes on enamuse poolt valeks nimetatuga koos.

See, mis kirjale järgnes, oli kui hea näide inkvisitsiooni kohtust. Õpetaja kutsus minu poja enese juurde – küsis küsimusi ja kiusajate nimesid ning seejärel, ilma poega ettevalmistamata ja temaga koostööd tegemata, alustas kiusamise vastast tegevust. Ta asetas selle, kes koges endaga seondunut kiusamisena, enese kiusajatega vastamisi. See laps, kes kartis paljastada iseennast, sest uskus, et iseendana on ta vale ja seega pidi suutma meeldida ja õige olla. Pidi nüüd julgema öelda välja iseenda tõe – temal ei ole selle või tolle teisega hea, sest ta on kogenud nende poolset kiusamisena. Et väljakutse oleks tõeline, siis ikka 5x järjest nn õiguse mõistmise ees seismist.

Sellisel moel asja lahendamiseks ei küsitud luba ega nõusolekut pojalt ega samuti teistelt lastelt. Ei kuulatud ära tundeid, ega jagatud tuge, vaid küsiti nimesid. Vaja oli tõestada, kellegi õigus ja süü. Vaja oli tõestada – oli tõendite esitamise ja ära kuulamise aeg. Õpetaja hindas, kas tegu vastas kiusamise kriteeriumidele. Üks väitis ja teine eitas ja heitis tagasi - Sina ju ... aga mina ju ei. Aga Sina ise!

Keegi ei peatunud, et peegeldada tundeid – mõista seda, mida kogetu tähendas lapsele, tema või teistele nende tähenduses Millisele hirmule see tõepõhja kinnitas ja süvendas. Selle asemel otsiti ohvrit ja süüdlast. Vajati süüdlast, sest too pidi võtma vastutuse, st kuulma otsust ja lubama, et tema enam ei tee. Siis saanuks õpetaja lugeda oma töö edukalt tehtuks.

Kaks tundi möödusid sõiduna ameerika raudteel. Kiusatu koges ennast ohvri ja süüdlasena, sest ta kuulis vastusena abipalvele – Sina ise kiusasid ka. Teda ei proovitud mõista, et ta saaks ise ennast mõista. Talle ei jäetud ruumi, et avaneda, sest tal tuli ennast kaitsta – see tähendab sulgeda ja olla valmis rünnakuteks. Ühel ja samal ajal laual olevad vastandid andsid signaali, et siis, kui ollakse ise olnud kiusaja rollis, oleks tehtu justkui vastu tegemine ning seetõttu lubatud ja õigustatud. Kuigi need ei pruukinud olla seda väidet tõestavas järjekorras ega ka samal ajal. Enese poolt tehtu ei tee olematuks ega võrdsusta enese poolt kogetut.

Minu telefon võttis vastu protokolle – sellega räägiti, poeg tegi ise ka, mõlemad nägid asja mänguna – kiusamist ei esinenud. On selgitatud, vabandatud ja teema lõppenuks loetud. Nagu konveierlindil tuli neid ülevaateid. Lõppu sadas veel õpetaja märkus - terve nädala on poeg olnud tundides rahutu, allumatu ja öelnud abiõpetajale - "Haista ... !" Kujutasin endamisi ette, mida ja kuidas poeg pidi ennast tundma. Ja mina ise olin ju selle ukse avanud ja nüüd olin kaugel, kuid ei tema kõrval – ei saanud toeks olla. Kaitsetus ja süütunne – mina ise. 

Poeg elas selle päeva üle ja teab nüüd olulise info varjamise tagajärgi – kogudes enda sisse väljarääkimata hetki, kasvavad need nii suureks, et neid on raske lahti harutada. Need teevad haiget, sest on iseenda tunnetega läbi põimunud. Need on enese tunded, mis jäävad läbi töötamata - enese tunnete vastu ei saa, kui neid ei tunnistata ega nendega tegeleta – ära ei tunta, nimeliselt nimetata ja lahti ei lasta. Selle jaoks ongi vaja peatuda ja mõtestada toimunu – väljas ja sees.

Talle selgus, et samal ajal, kui rääkimata lugude kuhi kasvas, jõudis tema ise teha ühte ja teist. Päevad olid ju erinevad ja seega ei pruukinud ka tema enese kõik teod olla head või õiged. Kui siis, aegu hiljem, hakkas enesele õigust tahtma ja rääkis kõik välja, siis oligi kõik segamini - ega teise ammune tegu tollele meenunud, kui värskelt oli tema ise kogenud kiusamist või saanud võimaluse näidata tehtut sellisena. Sõnad seisid sõnade vastu, sest ega keegi sisse ei näinud ega ka kõige täpsemalt kõike mäletanud. Tundeid mäletati, kuid neid ei nimetatud.

Poeg oli päevast väga väsinud - liiga palju oli üleelatud. Ta mäletas tagasi, et ta ei suutnud, osanud ega tahtnud kõigile kõike välja öelda. Ta teadis, et oli neid, kes väitnuks vastu ega võtnuks vastutust. Ta ei julgenud ennast kõiges avada, sest teadis, et selle jaoks ei oleks antud seal kohta - teda ei oleks mõistetud. Ta lootis, et jääb tulevikus ellu ja tahtis ruttu arvutimaailma mängima minna - ta soovis kinnitust sellele, et on ühes - heakskiidetud ja gruppi vastuvõetud.

Kirjutasin õpetajale, et tänan teda kiire reageerimise eest ja ka seda, et nüüd teame laiemalt infot ning saame pojaga rääkida ka tema enese tegudest ja tegemata jätmistest koolis. Samuti andsin tagasisidet, et poeg oli väsinud ja kõike oli olnud liiga palju ja liiga kiiresti ning, et ta ei tundnud ennast turvaliselt ega andnud kõige kohta täit infot. Vastu tuli lakooniliselt, et poeg näib tundvat end koolis hästi ning õpime üksteist tundma ja asjad lahendatakse rääkides. 

PS Kiusamine = mängimine. Suvel nägin ühte sellist „mängulist” kiusamist pealt, seega saan tõdeda, et kui kiusamist nähakse mängimisena, kuna selle taga ei ole tundetõuget, siis on teo motiiviks igavus – adrenaliini vajadus ja ereda, äratava ja elus olevana tunda andva tunde otsimine. Mängus on võlu – elus mänguasi reageerib erinevalt – ette ei ole teada, kuhu kõrgustesse või sügavustesse see välja viib. Põnevus ja närvikõdi – võimalus ennast proovile panna. Kui veel mitmekesi ollakse, siis saab seda mänguasja visata ühelt teisele ja puudutada samal ajal ka selja tagant.

PS Oleme pojaga seotud – tema elus toimub – mina saan osa, sest olen osa - lugu enese ajast avaneb ja ma lähen tagasi sellesse situatsiooni, kus olin mina samana nagu tema nüüd. Aeg anda aega, et harutada ise ennast ja kõndida läbi ning lasta enese lood lendu. Ja nii ma siis olengi taas kõndinud ja põlenud tuhaks enese lugudes ...

Marianne

25.09.2023.a

Kauge läheduse valusad jäljed

 

Inimene nimetab ennast Mina – mina olen, mina teen, mina oman. See, mis ja kes on Minu – see on Mina. See Minu Mina on enese laiendatud Mina. Laiendatud Mina võib olla kõik see, mida ja keda inimene peab iseendaks (õigusega endale kuuluvaks) – teised inimesed erinevas läheduseastmes, enesele kuuluvad asjad, paigad, hooned, enese poolt loodu ja kasvatatu ning ka kohustuslikud kohad (kool, lasteaed, töö, perekond) või kursused, seltskonnad, kus ta valib või peab käima ja nii kummaline, kui see ka ei ole - iseennast.

Selleks, et tunda iseennast turvaliselt, tuleb näha ja hoida ennast ümbritsev Minu Mina, kui üks terviklik ruum, turvalisena. Igal inimesel on see ruum erineva suuruse ja sisuga. Mõni inimene käib ja kulgeb ringi – ta on rahul, no peaaegu, kõigega – miski ei näi teda puudutavat ega häirivat – ta püsib oma rahus ja tasakaalus. Tema sobib ja sobitub kõigega - talle ei loe teiste tujud ega valitud tundeolemised – need ei ole tema ega käi tema pihta. Tema jaoks on Maailm üks võrratu paik ja enese elu väärtuslik ja õnnelik kogemus.

Samas on olemas üks teine, kes käib ringi ja põrkab kogu see aeg kuhugi vastu ning temaga juhtub alailma ühte koma teist. Tema kogeb Maailma ebaturvalisena ja ülekohtusena. Temale tehakse liiga – tema on ohver, kes peab oma eluga, kuna teist ei ole antud valida, leppima ja kannatama. Tema püüab teha oma elu turvaliseks. Elada seda õigena, et vältida valet. Tema proovib ka kõiki teisi, päästes, õpetades, kontrollides, sundides, teha (muuta) õigeks, et tema ei peaks kogema valet.

Tema peamine ülesanne on hoida ennast turvaliselt kaitstuna. Selleks ehitab ta müürid vale ette, jätab maa vahele ja läheb ära kõigest sellest ja kõige selle juurest, mida ja keda ta ei suuda turvaliseks teha, kontrollida ega muuta. On väga valus ja katkiseks tegev kogemus, kui kaotatakse järjekordne Minu – turvaline maalapp või kaitsev sein enese ümbert – järele jääv üksindus ja hüljatus saavad vältimatult kätte.

Ebaturvaline olemine tuleneb sellest, et ei nähta võimalust, mil moel õnnestuda – enesel ei ole ressursse, millega ja kuidas suuta tagada enese turvalisus. Informeeriv sõnum - elu on ohus, sest puudub turvatunne, on energeetiliselt paranemata haav enese aja loost. Kunagi on olnud haavata saamine kohas, kus oldi olnud hoitud ja see tekitati selle inimese poolt, kellega ühes ja kelle poolt tunti olevat hoituna.

Inimese alguses on Ema see lapse esimene Mina – teda ta näeb ja kogeb iseendana - Minu oma. Alguses ei näe laps erinevust ega vahet, kuid ajajooksul ta õpib, läbi oma kogemuste, et ühe asemel on kaks eraldi seisvat tervikut. Kuid, kui laps, üsna oma alguses, kogeb traumaatilist hetke, mil ema ei ole mingil põhjusel lapse jaoks turvaline, siis vajab ja otsib laps ikkagi kaitset ja oma, kuid kui ema seda ei anna ega taga, siis laps on üksinda ja ta näeb enese elu ohus olevana. Kui selline situatsioon kordub, siis alateadvuses on laps, ka täiskasvanuna, kes viibib samalaadses situatsioonis, kogu see aeg ohus.

Laps tõmbub enesekaitseks enese sisse – see on viimane võimalus, kuhu peitu pugeda. Kuid tegelikkuses näeb see välja nii nagu oleks ta ühe suure ruumi nurka varju pugenud. Ta näeb ennast ümbritsevat Maailma ja iseennast selle sees olevana. See kõik, mis on tema ümber – inimesed, asjad, seinad, energiad – kõik see, mis on ja mida ta teab ning tajub endaga ühes olevat, moodustavad ruumi Minu Mina - just selle ruumi sees tunneb ta ennast ebaturvalisena.

Ema ei kadunud ära - ta oli endiselt olemas, kuid laps ei pääsenud enam tema lähedale - ta koges ennast selgelt väljas ja eraldi olevana. Ema poolne hülgamine mõjus lapsele, kui ema ootamatu ära lahustumisena – laps tardus, sest tal puudus korraga see turvaline ruum, mille ema oli loonud tema ümber. Ema ei olnud enam ruumi hoidmas, kuid laps ei olnud veel enese piire tundma õppinud ega vastu võtnud – tema oli ja nägi ennast ikka veel kõiges selles, mis enne oli turvaline olnud – Minu väljaspool iseennast. 

Ega ema ei pruukinud olla ainuke ega ka esimene oluline, kes lapse ümbert või kõrvalt ootamatult lahustus. See võis olla ka keegi teine lähedane või sõber ja hiljem, täiskasvanu ajas, kallim või armastatu. Selline kogemus võis jätta jälje ka kusagil eelmises ajas ning kanduda lahendamiseks kaasa - selle elu keegi kordas seda, et lugu ühendada ja avada. 

Kuna, ennast ebaturvaliselt kogev laps näeb ümbritsevat enese osana, mida ta ei suuda hallata ega endale sobivaks muuta, siis läheb ta ähvardava ohu eest ära, poeb varju või hakkab vastu. Iga ohtlikuna näiv liigutus, tegu või inimene, suurendavad ebaturvalist olemist. Kõigele ohtlikule tuleb astuda vastu, püüda seda hoida kontrolli all või peita ennast ära nii, et enam teda ei nähta, tema ise ei näe, ei kuule ega tunne midagi.

Mida haavatavana laps ennast kogeb seda suurem on tema laiendatud Mina – see on kõik see, millega tema PEAB koos elama, olema ja toime tulema – enese elu osad ning enese, kuid ka teiste valikud ja nende tulemused. Kogu jõud, energia ja mõtted lähevad selle ruumi turvaliseks tegemisele. See on täiesti titaanlik ettevõtmine, sest väga raske on seda tõhusalt ja toimivalt teha. Sest kõik see, mida ja kuidas teised, selle Mina Minu sees, teevad ja on, puudutab vastu ja mõjutab olemist. Kõige juurest ja kõigega ühest ei saa ära minna, sest peab ühes olema – peab, kuna ja kuni nemad ja see on olemas. Tulemus on see, et kõik, mida ja keda peab, kuid ei taha, võib viia situatsioonini, mis toob kaasa ebaturvalise kogemuse. Väljapääsu ei näi olevat.

Enesest suurema Minu Mina-ga inimesed vajavad väga turvalist ruumi ja toetavat ning hoidvat koos olemist. Kui nad leiavad sellise võimaluse, kas või killukese, siis nad tahavad korduvat kogemist ja klammerduvad külge – teevad, erinevail viisidel, kõik, et see jääks ja kestaks. Kui nad leiavad selle lohutavas toidus, narkootilises aines või joogis või mingis tegevuses, siis nad peavad seda saama - suutma enesele anda ja tagada.  Kui neil seda ei ole, siis kasvades ehitavad/ ostavad/ otsivad nad selle ise endale – enese pühamu, rahu, vaikuse, turvalisuse. Kui nad kasvavad ja loovad pere, siis kõik see, mis on minu oma peab olema Mina. Turvaline olemine enese ümber. Kui nad ostavad enesele või omavad midagi (kedagi), siis seda ei tohi kasutada ega puudutada see, kes ei ole oma ja on ebaturvaliseks nimetatud.

Selline toimine ja nägemus tähendab vastu põrkeid ja ebamugavaid tundeid. Need, keda nähakse ruumi kuuluvatena, ei taha olla allutatud ega kontrollitud. Nemad tunnevad seda eneste ruumi tungimisena, isiklikult võtmisena ja ebaõiglusena – neile ei ole ruumi jäetud – ei vabadust, õhku ega isemääramise õigust. Selleks, et ühes ja vastuolusid tekitamata toime tulla, peavad nad suutma olla sobivad ja andma endast, et ohustatu ennast hästi tunneks.

See, kes vajab seda suurt ruumi enese ümber, on hädas. Tema näeb kõiki neid ja seda, kellega ja millega ta ühise ruumi moodustab, enese osadena, mis ei pruugi alluda. Ikka ja jälle kogeb ta, et ei suuda hoida ennast kõige selle ümber, mis on Minu Mina, nii, et ruum oleks turvaline. Ikka ja jälle poeb ta nurka – eemale ja eraldi olema, kuid tema olemine ei parane, sest teised on ikka tema turvapaiga sees – tema näeb neid seal olevatena.

Mida rohkem ta ennast kaitseb ja põgeneb, seda rohkem saab ta haiget ja seda pisemaks jääb tema nurgakene, sest teiste ohtlikud teod ja ähvardavad sõnad näivad tungivat talle liiga lähedale. Mitte keegi ei ole täiesti turvaline ega oma – igal teisel on meeles ainult tema ise ja sellest tulenevalt on too ohtlik. Kuid iga ebaturvaline hetk tähendab ohtu elule ja kohustust koheselt reageerida - tegutseda selle võimaluse annulleerimise nimel. Tuleb teha tööd, sest peab hoidma ühes, koos, tervikuna, hoituna – ise ennast kaitstuna.

Suur ruum taandub enese väikseimaks osaks – iseendaks. Turvalisus iseendale. Inimene võib luua turvalise ruumi ümber teiste, kuid see ei tähenda võrdusmärki - nemad ei ole Mina. Mina ollakse ainult mina ise. Selle sisse ei kuulu ega saa tõsta, kedagi või midagi teist. Kõik muu on väljaspool iseennast. See Mina, mis on enese ruum ja koda, on enese mõtted ja väljendused – sündimine seestpoolt välja. Mina olen tähendab, et ei pea olema seotud ega kinnitatud ega omama, sest olemas olles, on vajalik olemas – inimene loob ise ennast.

Marianne

22.09.2023.a

Kuidas ja kellega ühes

 

Oma ruum – see on see koht, kus mina olen mina. Oli aeg, mil lubasin enese poolt loodud ja hoitud ruumi – maa peale ja seinte vahele – inimesed, kes ei austanud mind. Nemad ei pidanud lugu minu otsustest, teest, soovidest ja rahu pühadusest. Nemad astusid sisse, sest mina ise olin andnud selleks loa – näinud neid osana ja ühes olevatena – minule kuuluvast ja minu poolt loodust, osa saavatena.

Kui nad tulid ja olid, siis tundsin ennast halvasti, sest vahel nad valisid, olles, enesele tundeid, mis lõhkusid olevat katki, takistasid vaba voolamise ja tõukasid mind enesest eemale – justkui välja sellest, milles olin. Nad ei austanud olemas olevat, sest nad ei austanud mind loojana, kuid olemas olevat ei oleks ilma minuta olnud olemas. Kui nad kohal olid, siis tundsin ennast halvasti – pildis oli midagi valesti – ma ei tahtnud neid enese kõrvale. Oli hirm, sest ma ei teadnud, millal ja mille peale nad vastu reageerivad – olevat arvustavad.

Nemad tulid ja olid, sest neid oli kutsutud ja oodatud. Nemad tulidki, sest tundsid kohustust ja samas ka kontrollimise ja millestki osa saamise vajadust. Omal moel nad maksid saadava ja enese huvides kasutatava eest – nii nägid nad enesel õiguse olevat. Nad olid ja said osa, kuid nad ei kogenud saadavat enamana, vaid eneselt vähemaks võtvana. Toetamine, et aidata enamat luua, näis ära kasutamisena – see, mis anti, ei jäänud neile ega kasvatanud neile kuuluvat, vaid minu oma. See jäi – mis oli minu, see jäi minuga.

Kui oldi vabast tahtest andnud, siis välja nägi see ostmisena – õigusega väljenduda vastu ja kohelda mind enese vastumeelsete tunnete märklauana. Olin alati mingil moel vale, sest ei teinud ega olnud nii nagu õigeks peeti. Ma ei vastanud ootustele – investeering tõi kaasa pettumused. Ma ei allunud, kuigi olin alistunud.

Nendel oli olemas nende õigus ja nii nad siis tulidki – astusid, kui poriste jalgadega, oma vastukarva mõtete ning enese tõekspidamiste ja nimetatavate otsustega, otse minu rahu ruumi sisse. Mina ise olin avanud ukse ja tundsin ennast seetõttu kaitsetuna – minul ei olnud veel ühte turvalist ruumi, kuhu teiste tunnete eest ära astuda või varjule minna – seda kohta, kus iseendana olles õige olla – olin selles, kuid mul ei olnud seal seda rahu, mida vajasin.

Minul oli õigus omale, kuid ma ei näinud seda, st uskusin, et minul ei olnud õigust. Sellest tulenevalt ma ei saanud oma olukorda parandada – ei olnud võimalik nendega ühes olevat ära parandada, sest nad ei teinud koostööd – nemad ei näinud vajadust – see ei olnud nende eesmärk – nemad ei olnud loojad. Ei olnudki, kuid nad käitusid nii nagu olnuks nad jumalad - õige tulemuse nõudjad. Kuid ei nemad maksnud minu tee eest - mina ise, astudes oma samme ja kogedes teekonda, maksin iseendaga.

Mõistmatust tekitas ka tõdemine, et olemine Meie, pidi andma ju õiguse olla osa ka nende omast, kuid sellest jäeti mind välja – ma ei pääsenud ligi ega saanud osa. Nende turvalisse paika – nende poolt loodusse - mind sisse ei kutsutud, seda minuga ei jagatud. Nad ei ühendanud enese oma, selle minu poolt nähtud, ühise Meie sisse. Kogesin seda hülgamisena, välja jätmisena, takistuse ja suletusena – oli äng – lootusetus, et on Meie, mis ei ole kõigile meile.

Hoolimata oma tegelikest tunnetest astusid nad minu Meie sisse või valisid selle osi enesele meelepärasel ajal ja moel. Tõid kaasa negatiivsuse ja vastumeelsuse ning seda õhkus neist ja nad laotasid seda ise veel laiemalt laiali – nähtud pealispind ei läinud kokku tegude ning sõnade seest ja nägude tagant väljapaistvaga ning mujal ja seljataga räägituga. Sellest hoolimata lubasin teha ja olla nii nagu nemad valisid olla ja ennast väljendada – tundsin ennast kohustatuna ja võlglasena. Selle tõttu ei olnud minul julgust öelda selgelt välja - see, mis on, ongi minu, just minu moel ja see ei kuulu ega allu neile – mitte kunagi.

Varem ma ei mõistnud, et mina ise olin enese õiguse ära andnud – nägin tervikut, ühes nendega, perena, kuid seda see ei olnud. Uskusin, et see, mis on minu, on ja peab olema Meie. Kuulsin meeles kõlavaid sõnu, mis määrasid mind sel moel valima. Nii tuleb teha, nii on õige – teisiti valides olnuksin ülekohtune, isekas ja seega vale. Sellest tulenevalt näis teistel olevat õigus osa saada – osa olla. Kuid ma ei mõistnud, miks nad ei olnud õiged – miks nad ei tunnustanud ega hoidnud minu poolt loodut.

Ühes olemine tähendas erinevaid tundeid, kuid inimesed ei valinud enese tunnetega tegeleda ega lahendada toimuvat ühiselt, vaid ise ennast teineteise eest kaitstes, vastu ja välja astudes. Ühes olevad valed tähendasid kasvavat pinget. Oli sunnitud kontroll enese ja teise üle. Oli kaitsetuse tunne kõige sügavamal ja õrnemas kohas – sel moel ei olnud minul paika enese jaoks.

See, mis ja kuidas oli ja on olemas, on olemas tänu minule. See ruum, eile seal ja täna siin, on loodud läbi minu ja just selletõttu ei saa mind kõrvale tõugata, välja jätta ega olulisust olematuks pisendada. Sel moel teostati ja teostatakse ülekohut ja kasutatakse justkui omastades ja siis jälle jättes – ei ole ühist vastutust.

Seistes, enese kohal, võtta vastu enese vastutus ja viia läbi enese ruumi korrastamine – kes on looja, kes on ühes, kellega ühes on turvaline olemine ja jagamine. Kus, kuidas ja kellega ühes näen end – turvaliselt - olevat. Korrastan enese ruumi – juhatan sellest välja need, kes ei kuulu sinna sisse. Minu valik, kuidas oma elu elan ja põhjused, miks just sel moel oma valikud teen.

Paika panud piirid, reeglid, õigused – kellele on koht antud. Looja poolt loodud ruum on looja vastutus ja hoidmine, alles ja olevana, iseendale ja neile, kellele loomiseks ja hoidmiseks see loodud on. Elu teeb ikka korrektuure – kõik ei jää samaks, neist, kes kord olid ühes, võivad saada mingil ajal külalised. Nemad ei ole ruumi osad, kui nad ei panusta selle ühise, olemas olemise, alles hoidmisele ja kasvamisele.

Tore, et tulite ja käisite külas – nüüd on teil aeg ära minna – saate sisse astuda, kui olete koputanud ja luba küsinud, kuid alles siis, kui olen nõusoleku andnud, on teil võimalus astuda sisse. Loa saate siis, kui austate ruumi loojat ja hoidjat – tunnustate mind ühes minu õigustega määrata, kes, kuidas ja mil moel võivad minu ruumi külalisteks olla. See, et on luba osa olla, ei anna õigust määrata, mil moel ja kuidas olemas olev saab olemas olla.

Tunnen ennast turvaliselt ja hoituna – olles enese ruumi looja – minu loodu on minu – mina vastutan ja hoian ning loon. Neid inimesi ega lugusi, mis selle sisse ei kuulu st kellele kohta ei ole antud – ei ole selle sees.

Marianne

21.09.2023.a

Vaba voolamine

 

Vahel tuleb selleks, et ise edasi kesta, öelda Ei. Ei ütlemine ei ole just lihtsamate killast, sest selle eesmärk on midagi lõpetada, kedagi takistada, millegi tegemist keelata, kellelegi ära öelda. Ei äratab ja kasvatab tundeid. Seda sõna ei mõisteta, seda ei valita mõista, sellele protesteeritakse vastu. Sellest tulenevalt on lihtsam öelda Ei sellele, kes ei ole oma ja ehk on selgelt vale, et üldse omaks saada. Raskem on teha vahe enese ja selle teise vahele, kellega ühes ei ole hea, kuid, kes sisaldub ühenduses, millesse ollakse ühendatud. Ei ütlemine puudutab selletõttu vastu – see jõuab eneseni tagasi.

Tundsin ja nägin tarvidust öelda EI, kuid ometi tundsin ennast sellepärast süüdlasena – oli hirm olla taas vale - ehk ma ei tohtinud, ehk ei olnud mul luba ega õigust, ehk oleks tulnud veel proovida ja kuidagi-midagi ära teha, ehk olnuks mõistlik, tagajärgedele mõeldes, vaikida ja leppida. Kuid olin jõudnud mõistmiseni, et ükskõik, kuidas ma ka prooviksin ära parandada iseennast või olnut, et saada luba olla õige - lugu ei muutu ega parane.

Olin uskunud, et kui mina oleksin, teeksin ja saaksin midagi-kuidagi teisti, siis ma ju muutuksin ja muudaksin sellega. Kuhjaga oli toodud näiteid, mida ja kuidas õigeks ei peetud – nii ei tohtinud, sel moel oli vale, sellel moel äratasin viha, sellepärast kogeti pettumust jne. Vastu paiskunud ja välja näidatud tunded sisaldasid hoiatusi ja keelde.

Loomulikult ma püüdsin – proovisin olla, teha ja näida, täpselt nii nagu see Vale vastaspool olema pidanuks. Kuid, hoolimata oma püüdlustest, ma ei saanud olema ega ulatanud Õige olemiseni. Vajusin kössi ja tundsin ennast lootusetuna - ma ei õnnestunud, mina ei olnud meelepärane – ma ei meeldinud ega sobinud – tekitasin ikka ja jälle teistes, neile, sobimatuid tundeid.

Oleks võinud ju mitte püüda ja pingutada, kuid ometi ma tahtsin uskuda võimaluse olemas olemist, kuid ometi valisin olemas olevat infot vältida – valisin seda teisiti tõlgendada – ma ei vaadanud sellele otse otsa. Kartsin olla vale, kartsin midagi kaotada, jääda üksinda – seista teiste hukkamõistva tähelepanu ees – olla kõigile nähtavalt eraldi ja väljas. Eraldi ja väljas olemine kandsid endas sõnumit - Too seal ei ole Meie – too on Meile vale – hoiame temast ühes eemale! Ometi oli just see minu elu argipäev – see eemale hoidmine ja välja jätmine.

Üks elu suurimatest hirmudest on olnud võimalus olla vale – kuid tegelikult ma ju olingi kogu see aeg vale – ei olnud väärtus, vaid kohustus – ei olnud enamat, vaid alati vähendavana. Ega seda vastumeelsust ka ära peidetud – see paistis välja traagelniitidest, kumas läbi tegudest ja sõnadest. Kuna eneste algust ei saadud valida, siis ei saadud vältida ka ühes olemist seni, kuni oli käes võimalus ise valida – siis see teostati.

Kogesin vastuvõetud otsuseid ebaõiglusena ja ülekohtuna. Olemas oleva vastuvõtmist takistades, et vältida, ennast tõestades, et muuta – mina reageerisin – vastu ja eest ära. Põrkasin vastu ja sain pihta – oli valus, sest ei muutunud. Enesekaitseks tahtsin valetavatest nägudest eemale – katkestada ühendus, et vältida ühendatusega seonduvat, keerata selg ja mitte enam näha, minna väga kaugele ära – leida see koht ja need inimesed, kus ja kellega ühes olen õige. Kuid olemas oli teadmine, et enese eest ei saa ära põgeneda – olemas olles, jäin seotuks.

Jäin seotuks, kuid sain öelda Ei – sellistel tingimustel mina enam mängida ei vali. Sain öelda ja ütlesin ka välja - EI. Samas uskusin, et öeldes EI, tuleb see ära põhjendada. Justkui seista kohtu ees, kellele tõestada ära oma õigus. Huvitava vaatenurgana tundus, et seda õigust tuli küsida neilt, kellest soovisin eemale. Sõnad pidid andma mõista ja näha nii nagu mina toimunut ja toimuvat nägin ning kogesin. Vajasin seda mõistmist, sest muidu tulnuks kohata hukkamõistu – näha seda, kuidas mind peetakse ebaviisakaks, saamatuks, ebaõiglaseks, ära kasutajaks, hülgajaks, taas valeks jne. 

Soovisin, et EI kuulja näeks samad sõnad endas. See oli pendel – kui ei ole mina, siis on teine ja vastupidi – kui ei ole teine, siis pean olema mina. Kuid ei pea olema nii, et üks peab olema õige ja teine vale – mõlemal saab olla oma tõde – oma õige vaatenurk.

Ühendatuse tähendus on vool – voolu takistades kasvab energeetiline pinge – koguneb pais kõigest sellest, mida läbi ei lasta. Selleks, et saaks minna, tuleb ennast avada – läbi lubada. Kuid ei võeta vastu seda, mis näib valena – seda on halb kogeda. Tõuseb tõrge – Mina ei taha, et see minust läbi läheb! – keeld tähendab, et ollakse voolule vastu reageerinud.

See, mis tuleb ega ole oma, see läheb – see ei jää. See, mida kogetakse ja nimetatakse valeks, ei tähenda, et see muudaks või selle abil muudetaks. Omal kohal olemine tähendab voolule vaba sängi - seda, et vaba vool oleks tagatud. Seega ei ole lahenduseks muuta ennast teistele või tulevat enesele sobivaks ja siis nõustuda selle alla neelamisega - jäämisega. Ei nimetata ega reageerita - ei takistata voolu – energia voolab – ühises vooluringis see, mis tuleb, see ka läheb.

Teekonnal saadu eest tuli maksta, sest minu poolt ulatatut ei võetud vastu – mina ei saanud voolata läbi andjate, kuna sel moel see ei olnud minu voolusäng ega ühendatus ...

Marianne

20.09.2023.a

Läheduse kaugus I

 

Vahel teisele antakse,

heast südamest jagatakse,

kohustust tuntakse,

edasi aidatakse,

teed toetatakse.

Vahel teed risti lähevad -

üks teisest kaugemale

eemale ära triivitakse -

see, mis teise ja teisel

see ei ole enam oma.

Vahe maa

tähendab muutunud perspektiivi -

vahele jäänud maa

enese poolt antu suurust kasvatab -

eemalt vaadatuna

ära antu kaotusena näib,

alles ei jäänud,

sest see kõik on läind.

Eneses kahetsus -

Miks ma üldse andsin,

tegin ja olin -

olin arutu!

Teise pihta süüdistus -

Kuidas teine võis,

too mind ära kasutas -

minult vähemaks võttis -

minule ei jäänud alles -

tänamatu too oli!

Justkui olnuks antul hind küljes,

justkui olnuks teise üle õigus,

justkui tähendanuks andmine,

millegi või kellegi päriseks ostmist.

Kuid,

kui teisele anti,

siis teine selle enesele sai

ja ise otsustas,

mis sellega tegi

või kuidas kasutas.

Mis on see,

mis kaotati

ja mille suurust

taga leinatakse -

enese nägu -

Mina olemist -

oldi ju hea,

oldi ju lahke,

oldi ju õige,

oldi ju vajalik,

oldi ju osaline -

kui teine kasutas,

siis ennast nähti suuremana,

siis ennast tunti paremana -

kuid vahele jäänud maa

enese väärtust kahandas

enese hinnangut pisendas.

Marianne

19.09.2023.a

Mahavaikitud

Me õpime

ja me õpetame

mitte kohtama -

me õpime vältima

nii teiste,

kui ka enese tundeid.

Oleme viisakad

ega räägi tagamaadest,

väldime lõpuni välja,

ja lõpetame enne,

kui paljastame ennast.

Vaikime ja eitame,

mööda vaatame,

olematuks proovime manada,

süüdistame ja süüd näitame,

teiste kanda tahame anda,

et ise vabalt kõndida,

kuid pakku ei pääse

meist keegi.

Tahame ise ennast muuta,

proovime ka teisi muuta

ja meeldida püüame,

et õigel moel sobida -

ümber sõnastame,

poolelt sõnalt peatume,

näiliselt naeratame,

silmad langetame

ja selja keerame,

et ei nähtakse sisse.

Muutused on tähtsad,

muutmised on vajalikud,

et olla osav

ja olla paindlik -

mitte äratada

teise ega enese tundeid -

iseenda tagajärgedega kohtuda.

Iseenese tagajärjed

on vältimatud,

sest sellel hetkel,

kui on võimalus,

olemas olevat

ja meile antvat,

infot koguda -

me kuulame 

enese tunnet

ja seega kaob 

kõik väline -

muu ei ole oluline -

meie ise vaid.

Vastutus,

see tähendab kohustus,

mis tuleb kanda

teise tunnete eest -

kuid see on Mina Pean!

et ellujääda -

see ei ole

hoopiski see tee,

et tahaksime

ise ennast

ära lahendada -

mõista,

et läbi kõndida

oma enese tee.

Sel moel,

meie ise,

oma kandamit kasvatame

ja kõik selle,

mille lahendamist väldime,

me üht ust sulgedes

kuhugi järgmisesse

kaasa võtame -

valmistame ette

erinevaid näitelavu

ja kaasnäitlejate rivi

me kindlalt täiendame.

Võtame eneselt vabaduse,

sest tööle suundume -

veel läbi kõndimata teid -

enese mahavaikitud tundeid

me läheme kohtama.

Marianne

18.09.2023.a

Laudadele altpoolt lähenedes

 

Suviste seikluste sisu on proovida erinevaid maitseid, kogeda uut ja ulatuda veel seni nägematuni. Kõndida heas ja meeldivas. Astuda sisse ustest, et kohtuda, proovida ja osa saada. Suvistes päevades ja ka öödes on väga palju erinevad võimalusi külastada, mängida, süüa, puhata, seigelda, lõõgastuda. Valik on minu, millal ja kuhu lähen ning, mida proovin.

Kui lähen ja olen, et kogeda, siis mitmesugused muusad kõnelevad. Kuid ega ainult valmistatud toit räägi. Kuid ega ainult vahetu inimkontakt puuduta. Kuid ega ainult interjöör endas hoia. Kõik need ja veel teisedki erinevad energiad saavad üheks ja osa saaja enese embuses hoiavad.

Seigeldes, selles suves ringi, on kasvanud vastuse otsimine küsimusele – kas teenusepakkuja on mõelnud iseennast teisele poole letti. Kas ta on päriselt istunud toolidel ja laudade taga ning söönud ja joonud kasutusel olevatest nõudest enese poolt pakutavat? Kas ta on ise proovinud seda, mida ja kuidas ta annab üle selle, millele raha ootab vastu? Sest sel hetkel, kui raha on vahetanud omanikku ja tõustakse lauast ning astutakse uksest välja, ripub õhus küsimus – mis ja milline see oli, mille sain enese poolt antavale vastu. Ega ainult naeratusest või viisakatest sõnadest piisa – neid ulatavad ju mõlemad.

Olen söönud nii, et jalad on toiduprügisel põrandal, laud liikumas igal liigutusel, põrandad kleepuvad – minu jalanõud jäävad kinni, seinad või nurgad laua kõrval – minu silmade kõrgusel või käe puudutuse kaugusel on mustad – see kõik tekitab stressi. Vaja on, ühe osa endast, sulgemist, et mitte näha seda, mis ja kuidas on vale – jah, minu jaoks.

Kogedes koristamatust, neid logisevaid laudu, mittemidagi ütlevaid toite, mis on justkui ära tapetud, ükskõikseks väsinud nägusid ja vaikust või kõledat viisakust. Tõuseb küsimuseks – miks – mis on pakutava teenuse eesmärk. Sellistes kohtades ma ei tunne, et mina, inimesena, olen oodatud. Minu raha võetakse vastu ja mina sain toidu/ teenuse vastu, kuid see ei toida, sest see pole elamus, selles ei ole sära – see on kvantiteet, kuid ei kvaliteet.

Vaadates vastu koristamatusele – pikaajalisele - tõuseb küsimus, et miks harjutakse ja lepitakse ebapuhtusega. Vaadates otsa toidule, mis ülehinnatud, kui maitseb talutavast keskmisest vähemana – olen nõutu, et kas see nüüd ongi siis, see parim võimalik. Kui selline ja samal moel oli olemas eile ja on ka täna, siis miks endiselt on laudade taga istujaid ja leti ees järjekorras seisjaid ning viisakalt tänajaid. Vist proovitakse olla mõistvad. Vist tahetakse anda võimalust. Vist ei nähta teist valikut. Vist vaadatakse mööda. Vist ei tõsteta teemat – las olla see, mis ja kuidas on.

Kuid mina ei vaata mööda ega kiida heaks, et las olla - valin mitte tagasi minna, sest miks peaksin taas kogema, et inimesel on liiga kiire, et olla inimene ja, et ta on väsinud, et näha mind ja, et ta ei jaksa või ei näe vajadust koristada, ja, et seda kõike on talle liiga palju ja, et tal ei ole põhjust panna taldrikule maitsvamat ega enamat, kuid ikkagi ta ootab raha enese poolt pakutavale vastu.

Minul on valik olemas, sest see mustus, segadus ja ükskõiksus kõneleb enamast – austuse puudumisest inimese vastu, ka kohapidaja ja toiduvalimistaja enese vastu. Need erinevad energiad, mis on selles kohas, need kõik on olemas ka selles toidus/ teenuses, mille eest maksab see, kes valib nõustuda olemas olevaga.

Marianne

16.09.2023.a

Kaaluvad keeled

 

Vahel

inimesed

ebaõiglust

ja ülekohut

pealt näevad,

kuid ei vali midagi teha -

nemad ei vali reageerida

ega oma sõna sekka öelda,

et ebaõiglus peatada,

et ülekohus lõpetada.

Või siis,

käsi laiutades,

nad justkui vabandavad -

Mina ei sekku,

pole minu asi -

jätke mind vahelt välja.

Või siis,

näivad uskuvat,

et teod ja sõnad

mis tehtud

ja välja öeldud

on põhjusega -

ju siis

nii oli välja teenitud.

Või siis,

õigustavad -

et tollel,

kes tegi

on raske

ja on palju kanda -

ärme temaga pahanda

ja teda takistades keela.

Vist usuvad,

et head teevad

või ennast kaitsevad

või midagi väldivad,

kui pealt vaadates

ja kõrval seistes,

ülekohtu ja ebaõiglusega,

vaikides nõustuvad.

Ei anta toetust

ega looda enamat -

Pole Minu asi! -

kuid sel moel

nad tehtut võimendavad -

üks saab teha,

mida tahab teha

ja teine kogeb

üksijätmist

ja kaitsetust,

sest kõik see

toimub

ühe ja sama

Meie sees -

oma on see,

kes teeb

ja oma

peaks olema ka see,

kes kannatab.

Isiklikud huvid on mängus -

üks on rohkem oma,

kui teine -

see, kes lähemal

ja kellest sõltutakse,

sellega nõustutakse

ja tolle tegusi

kahtluse alla ei seata -

tollele tuleb meeldida,

et iseennast säästa.

Marianne

15.09.2023.a

Traumade järelainetus - kohal oleku kontroll - rolliteadlikkus

 

Inimest lükkab tagant olema, tegema, valima, nõustuma, alistuma, vaikima, kannatama – ilma peatumata ja mõtlemata - õud ja hirm – sest, siis enam ei ... - enam ei ole. Millegi olulise kaotus tundub olevat hirmsam, kui vabadus teisiti valida. Seega, jätkatakse masinlikult ja järjekindlalt seni, kuni ähvardav oht näib olevat peakohal ja enese muutumatus paistab vältivat vältimatut. Just sellepärast jäädaksegi kinni suhtesegadusse, kuigi seal ei ole austust ega hoitust ega vabadust enesele, vaid halvustamine, põlgamine, nimetamine, füüsilise/ vaimse vägivalla osaks saamine. Ei olda võrdne – vähendatakse ja näidatakse ning tõestatakse valena ja väärtusetuna olemist. Püsitakse seotuna teise „head tegeval” tahtel.

On õige, et kui ei tehta ega jätkata vanal moel, siis ei ole enam seda, kuidas oli, sest on kuidagi teisiti. Teisiti olemine tähendab seda, et lõpuks ometi nähakse seda, mis ja kuidas on kogu aeg olemas olnud. Mis on see, mida inimene kardab kaotada – päriselt kogedes teada saada, kuidas on, kui ta on kaotanud iseenda – rollis oleva iseenda. Kui ta ei jätkaks, vaid laseks lahti, siis ta ei ole ju enam ühendatud – mis saab siis, kui teda ei valita enam ühte olema – kuid just rollipartneri kaotus tundub maailma lõpuna, sest siis ei saa inimene enam olla see KES, kes ta oli ja ta ei tea, kuidas saada ennast tagasi, et taas olla – olemine, rollis olevana, tundub olevat kõige olulisem eesmärk.

On üsna tavaline, et ennast kaotada kartev inimene usub, et temal tuleb olla ja jätkata kõiges selles, mida ta ei taha kogeda ja ka sellisena nagu teda koheldakse, kuigi tema ei taha – see ei ole tema. Enesekaotuse hirm on põhjus, miks tema peab, ükskõik mida või kuidas, et saavutada mäetipp – olemas olemine. Inimene kannustab ennast tagant, sest ta on öelnud iseendale - Mina ei ole see, kes osutub valeks. Mina ei tee nii nagu halvad teevad. Mina ei ole see, kes hülgab. Mina ei ole see, kes lõhub suhte. Mina õnnestun ja näitan, et olen väärt! - ja seega tuleb tal ennast tõestada. Ta tõestab ennast enesele ära, kogu see aeg, kui ta pingutab ja iseendaga maksab, kuid ei sellele, kellega seotust kardab kaotada. Tolle silmis ta ei muutu – too hoiab teda endiselt ärevuses ja hirmus – kohe, kui inimene on vale – näeb ja tunneb ta ennast eraldi olevana.

Kõik ei jää samaks, sest nn valed olemised muutuvad. Seega ei tea inimene ette, mis ja kuidas võib osutuda valeks. Kaotada kartev inimene näeb iseennast ja oma elu valede olemiste, valikute, tegude jne rägastikuna – temas on kõike – on valgust ja on pimedust. Rollikaotust kartev inimene vajab tunnustamist – enese nähtavat ja sõnalist nimetamist – siis saab ta selline olla. Inimene ei taha olla valguse vastand – olla Halb, Inetu, Vale, Õel, Kade, Pettumust äratav, Hülgaja, Lõhkuja jne. Ta tahab – tema peab olema see valguse pool – Hea, Tubli, Andekas, Oluline, Väärtuslik, Vajalik, Osav, Sõbralik jne. Peab olema selle silmis, kellega seotusest kardab ta ilma jääda.

Segases suhtes on erinevatest omadustest saanud nimetajad – ainult üks olemine korraga. Neist on saanud erinevate pendlite vastaspooled, sest on uskumine, et kui ei olda üks, siis ollakse teine. Seega tuleb saavutada õige pool, kuid, hoogu juurde andes, ei jääda ju õige poole peale pidama ja, kuna teise tähelepanu on suunatud vigadele, siis ei õnnestuta – inimest ei nimetata õigeks ja sobivaks.

On võimalik, et pendeldav inimene on pealt näinud, kuidas keegi, kunagi, kuidagi oli ja midagi tegi ning seejärel näinud pealt tollele osaks saanud halvustamist, hülgamist, karistamist, vägivallaga kostitamist. Inimene ei taha kogeda sama – seega tema ei tohi olla/ teha samamoodi. On võimalik, et just nii on pendeldavale inimesele ikkagi öeldud ja ta on jäänud uskuma oma olemist. Just olulise rollisuhte raames on ta kuulda saanud tundeenergiaga öeldult – Sina oled ... – ja uskunud end olema jäävat. Meeletu hirm ja pakku pääsematuse tunne – enese kaotus.

Väikene laps tunneb ennast emaga ühes olevana – nad on üks ja sama – on uskumine, et ema tahab lapsele head – on tema poolt ja jaoks. Kuid vahel tuleb ette, et ema pöördub lapse vastu ja see toob kaasa mõistmise, et ei oldagi üks, vaid kaks väga erinevat inimest. Võib-olla, et selline kogemus sündis kasvatuslikul eesmärgil – ema õpetas vastutustunnet ja tasakaalustamist. Kuid võib-olla, et see oli traumaatiline kogemus – ema nimetas ja hülgas oma lapse teadlikult – ühendas ennast selles hetkes lahti – tema sõnad ja teod näitasid, et ei ole vahet, mis lapsega juhtub või kuidas olema saab – ema ei olnud Ema.

Kogemus, et ei oldagi seotud või võib kaotada seotuse, jätab oma jälje. Kui ema jätkas emarolli täitmist ilma selgituste ja lapse (no ja ka enese) tunnetega tegelemata, siis valitses lapses segadus. Kui lugu kordus, siis hirm süvenes – kui ei ole Ema, siis ei ole Last. Laps tahab ellujääda ja selleks otsib ta lahendusi, kuidas. Kindlasti loob ta enesele uskumused, mis põhjendavad toimunut ja ehitab käitumismustrid, et vältida kordumist ning otsib lahendusi, kuidas parandada oma Maailm – st Ema – ära. Laps usub, et Ema kaob, kui tema on vale – kui minul ei ole ema, kes on Minu Ema – siis Mina ei ole Laps, kes iseendana sobib.

Inimesel on vahel keeruline tunnetada teise olemas olemist st näha iseennast rollis olevana, kui teine on lavalt lahkunud või seisab seal muutununa. See juhtub siis, kui rollipartner on ootamatult kaotanud ühendava rolli – Emast sai Tunne, või inimene on ennast sulgenud teise ees – valinud vaikimise – rolli nagu ei olekski, või teine on kaotatud lahkunu näol või ollakse küll Maailma sees olemas, kuid teed on lahku viinud. Erinevad muutused tähendavad, et ollakse edasi, kuid teistmoodi moel – juurde on tulnud nt sõna eks või lesk või töötu, on ennast väljavalatud tundena või keeratud selg. Rollid ja seotus on olemas, sest rollipaari ühendus jääb olema ka siis, kui teist ei ole, enam või ka veel, laval või ollakse laval, kuid nähtavalt ja tuntavalt teistsuguse rollis.

Lavadel mängitav jääb omamoodi ju ikkagi mänguks – erinevate väljenduste võimaluste paigaks, kuid teineteist ja ka iseennast mõista ning segadusi aitaks ära hoida, kui antaks teisele ja ka iseendale teada, kellena, kui kaua ja miks valitakse (valiti) väljenduda. Head mõtted ja soovid ununevad, kui tunded, tahtmised ja vajadused kõnelevad. Sageli näeb see välja nii, et üks muudab, enesele teada oleval põhjusel, ühepoolselt mängureegleid – otsustab, millisena väljenduda ning kas üldse ja kui laialdaselt ühendust hoida ja millise sisuga seda täita. Selleks, et mängule vinti juurde keerata, too ei selgita muutust või ei ole nõus tehtud otsust ümber vaatama. Tema on ja tema sellisena valib olla.

Sellist kohtlemist kogetakse võimetusena oma olukorda muuta – rolliühendust ei saada enesele sobivaks ega vajaminevaks tuunida. On, sest kogetakse olevana ja järelikult tuleks kohaneda olemas olevaga. Selgub, et enese üle pingutamine ega samana jätkamine ei loe, sest vastu saadakse ja järele jääb ainult see, mis enesel on ning, mida ja kuidas teine valib anda ja olla. Eluliselt ehmatav kogemus, et too teine valib iseendast lähtuvalt, kuid ei koostööd tehes ega kaaslasega arvestades – tema Mina on olulisem, kui Meie. Üks näeb lugu Meie-na, kuid kogeb teist eraldiseisva Mina-na, kellel on piirid ees ja neist ei saa enam üle ega ümber – teisele lähedale ei pääse.

Ei saa öelda, et rollisuhtes toimuvad muutused tuleksid ettehoiatamata - info muutuse kohta on olnud õhus ja olemas. Kuid, kui seda ei osatud või ka tahetud kuulda või näha, vaid prooviti teise muutumist vältida – meelt muutma panna, siis kukkumine on valus. Ja tulevadki sõnad, mis vormistavad uskumuse – Mina ei õnnestunud. Minust ei piisa. Mina olen vale. Ollaksegi vale partner, kui teine vahetab ühendava rolli näiteks Viha või Ägeduse või Vaikuse või Karjuva Kurjuse vastu. Seni, kuni rolli pole tagasi või teiseks vahetatud, on ühisel laval samad inimesed nendena. kellena nad seal valivad olla.

Üks inimene võib väljenduda kümnete, kuid ka sadade erinevate rollidena. Tal võivad olla rollipartnerid, kuid ei pea olema. Tavaliselt inimene näeb ja tunneb ennast rollis olevana, kui tal on partner olemas – ta sünnib koostöös – teise olemas olemine ja tegevus nimetab ja/ või annab kinnituse. Justkui kontsellatsiooniväljal, kus öeldakse – Palun ole ... - ja ollaksegi seni, kuni kanda võetud rollist lahti lastakse ja väljalt lahkutakse.

Kuid tuleme tagasi selle hetke juurde, mille kogemine tähendas ehmatust ja millest jäi (keha)mällu traumaatiline jälg. Siis ei palutud olla ega oldud ka ettevalmistunud selleks, et hetk tagasi oli olemas Ema, kuid tema asemel oli korraga kohal keegi, kes muutununa ei olnud enam sama – see uus tegutses, väljendus ja võttis vastu otsuseid nii nagu Ema kunagi ei olnud teinud ega olnud – kõik oli vastupidises tähenduses – hoidmisest sai hülgamine, armastusest sai põlgamine, tunnustamisest sai naeruvääristamine, austusest sai alandamine. Kui üks kord ei jäänud ainsaks, vaid sellele järgnes mitmeid, siis kuidas, peale seda, oma ema sõnu uskuda, tema otsuseid hea tahtena näha – tema armastust suuta kogeda?

Nii nagu ikka selles äraspidises ja väljakutseid esitavas Maailmas – kõik lood on millegi jaoks vajalikud ja korduvad seni, kuni inimene iseenda sisse vaatab – mida lugu temale ja tema kohta ütleb. Just sellepärast nn komistatakse samasuguste situatsioonide ja inimeste otsa, kus toimub ja kes kohtleb just nii nagu keegi kunagi seda tegi. Point ei ole selles teises, vaid iseendas – Mina ja minu lugu.

Võimetus luua ennast paremana. Võimetus luua ennast enamana. Võimetus olla iseendana. Ise olemine tähendab õigust ja võimalust olla erinevana – heana ja halvana on tõlgendatavad vaatenurgad. Hirm – hirmud – hirmutavad kogemused. Lastes lahti enese hirmudest ja sundusest – Pean, sest muidu Mina olen ..., kuid siis Mina ei ole ...! Maailm ei lõppe ega kuku katki ja mina ise ei kao ära. Olen endiselt olemas.

Olen teadlik rollidest ja valitud väljendustest. Ühe rolli raames saab ja võib väljenduda erinevalt, ka vaikimine ja mitte kohtumine on rolli kandmine. Rolli tajumisel on tegemist ühenduse intensiivsuse ja ühendatuse ulatusega – läheduse astmega – mida, kui palju ja millal ning millepärast edastatakse ja vastu võetakse. Saadud ja eneses leiduva info tõlgendustest lähtuv, teadlik, kuid ka alateadlik ning võimaluste kohane valik – kui palju panustatakse ja millises ulatuses ressursse (ka ise ennast, oma oskusi ja aega ) nn ühise jaoks kasutatakse.

Valitud ja saadud rollinimed jäävad olema – need on ja on olnud minu Mina olemised – kellegi suva ei saa neid ära võtta või teise vastu vahetada ega mind teiseks olema nimetada – mina ise valin olemise – olen kasvõi Printsesse, Metsamoor, Pilvelaev, Rõõmurullike jne ja saan ning võin olla ka ülbe, kade, vihane, eemale hoidev, rõõmus jne – need on minu hetkelised ja mööduvad tunded, mis ei tähenda võrdusmärki minu ja tunde vahele.

Erinevad muutused on okey. Erinevad tunded on okey. See on loomulik kohanemine ja edasi astumisele vastu seismine – ehk ikkagi, äkki ikkagi – on lootus jäävusele – alles jäämise vajadus, sest on hirm astuda ja olla iseendana. See, mis oli, see oli ära – seda ei ole enam, sest on olemas see, mis on – olnust on saanud, loomuliku arengu käigus, midagi uut – on see, mis on loodud olema.

Olen olemas ja ka rollina olemas – mina ise valin millisena. Kui tundsin, et ei saanud rollina olemas olla või ei olnud ruumi väljenduste vabadusele, siis tähendas see, et ma ei saanud olla endisena ja kartsin luua ennast vahetult sündivana – oli hirm, sest turvalist olemist ei olnud – mind oli nimetatud Valeks – ei selleks Kes olen, vaid selleks Kellele taheti rollipartner olla. Kuid see ei näinud välja võrdsete kohtumisena, vaid minu olemist vähendavana ja seda väljanaervana. Tundsin sundust muutuda, tundsin hirmu enese kaotuse pärast – olin olemas, kuid mind ei nähtud - mind vaadati teistsugusena.

Ehmatus ja proov ennast kaitsta – ma ei tahtnud olla teisele vajalik roll, kuid tundsin jõetust seista iseendana ja korraga ma nagu ei olnudki keegi, sest minus ei olnud jõudu ega näinud ma lahendust, kuidas teha või valida oma samm. Tundsin survet - Pean, sest siis saan! Pean, sest siis olen! - olin ju seotud ja võisin ühenduse kaotada. Tundsin vajadust iseendana olemist kaitsta, kuid teine ei tahtnud minust midagi kuulda – tema vajas lava ainult iseendale, et olla ja väljenduda ning seejärel lahkuda. Oli vajatud, vaid kohta, kus ja kõrvale seda, kelle pihta oma tunded välja elada.

Teine valis rolliühenduses, mitte laia ühenduse, vaid kindla tunderollina olemise ja tõi välja vaatenurgad, et hoida mind enese jaoks sobivas asukohas ja kauguses – võimalus väljenduda enese jaoks sobivana. Ta ei olnud valmis tegelema oma tunnetega – nägema ise ennast ja vaatama otsa oma hirmudele. Lõhutud ja laastatud maa – vahe oli vahel – sellel, mida enam ei olnud ja sellel, mis oli – oldi, kuid tegelikult ei ulatutud endiseni ega oldud seotud olevaga. Hirm teise ees - temaga koos ma ei ulatu iseendani - muutun/ muudetakse. Eesmärk on kohal oleku kontroll - enese rolli teadlikkus.

Marianne

13.09.2023.a