Aasta
tagasi proovisin esimest korda SUP lauaga sõitmist ja see meeldis
mulle väga. See oli võrratult vabastav kogemus – meri, päike,
tuul, avarus ja mina selle kõige keskel ning sees. Sealt jäi minu
sisse soov olla ise sellise laua omanik, kuid aeg läks edasi ja soov
elas lihtsalt oma elu, sest ma ei võtnud midagi täpsemalt ette, et
seda lauda enesele lähemale tuua – ma ei unustanud, kuid mul oli
nii palju teisi uusi ja huvitavaid hetki, mida läbi elades kogeda.
Sel
reedel randa minnes tõstis mees autost ühe suure kummalise kuju ja
erinevate lisanditega koti välja - ma arvasin selle sisu ära –
mitte mina üksi ei saanud, vaid terve meie pere sai ühe SUP laua
omanikeks. Esimesel õhtul oli tuul liiga tugev ja ka järgmisel
päeval tundus, et merele minek jääb ära, kuid soov uuesti
sõitmist kogeda võitis ja ma läksin esimesena proovima, et kuidas
siis on - seal olid rõõm, natuke värisevad jalad, hooti tormav
tuul ja avarduv meri ning üsna paras kogus hirmu – kas ma jõuan
õigele kaldale tagasi. Laud on kui pähklikoor, mis kandub lainetega
ühes edasi. Ankrut ei ole, mida põhja visata, et saaks hetke puhata
ja olla, sest kui vaiki jääda, siis viib vool enesega kaasa –
kiiresti ja kaugele.
Uuel
päeval ja teisel korral läksin vaikusega sihtmärgi poole teele,
kuid tagasi tulles ilmus tuul ja asus vastu seisma – kolm korda
viis ta lauda ise ümber keerates mind tagasi st mina aerutasin, kuid tuule jõule vastuhakk oli
jõuetu. See oli hetk, kus tundsin, et ega midagi polegi teha – ma
olen seal, kus olen ja kõik on nii nagu on. Tundsin hirmu mere
suuruse ja sügavuse ees, hakkasin väsima. Toetust andis teadmine,
et kaldad on kahel pool ja kuhugi ma ikka välja jõuan. Tõusin
põlvedele ja hakkasin laulma, oma enese viisi ümisema, mul oli
enese toetus ja ma jaksasin uuesti, sest olin enesele sihtmärgi
seadnud. Tuul puhus vaiksemalt, lained ei seisnud teel ees ja ma
liikusin edasi soovitud suunas – jõudsin kohale.
Taas
tuli uus päev ja valitud sai teine rand ning enne sõitma minekut
vaatasin You Tube-st SUP lauaga sõitmise kohta ühe video ja sain
natuke targemaks – mitte meistriks, sest õppime toimub kogedes ja
merel on iga hetk uus ning erinev nii nagu minagi. Läksin kolmandat
korda teele ja taas tuli tagasi pöörates tuul ette ning väsisin
vastu rühkimast, kuid jõudsin soovitud kaldale. Mõtlesin, et täna
ehk enam mitte ... , kuid mehega oma kogemusi jagades andis ta
soovituse, et pole mõtet lainetele ega tuulele vastu sõdida –
tuleb mõelda ja olusi ära kasutada.
Täna
käisin kolm korda lauaga merel ja soov üha uuesti sõitma minna on
alles, sest see, mida ma kogen merel olles ei ole see, mida kaldalt
vaadates näen – see on tõeliselt ilus, suurejooneline ja
maagiline meri ühes taeva ja maaga ning mina olen kõige selle sees.
Viisin pisema poja laua peal seda kõike kogema – jagasime ühes
oldud aega – see oli mõnus ja soe retk. Ka teised pereliikmed
kogesid oma enda kogemusi merel liuglemise, lainete ja tuule ühise
aja sees. Mina olen tänulik uue vaatenurga kogemise võimaluse eest
ja ma sõidan ning õpin edasi ...
Väljas on suur suvi ja käes on punaseks küpsenud maasikate aeg. Ostes
endale kuhja, suure kuhja lõhnavaid marju, täidan ühe lapse aja
sees täitumata jäänud soovi – süüa tervetest maasikatest
lihtsalt oma kõht täis - püüan täita oma tühjaks jäänud klaasi.
Ajas tagasi vaadates mäletan, et kõikjal olid maasikad limiteeritud
ning ma ei saanud neid kunagi nii palju süüa, et minu sisse oleks
jäänud teadmine, et marjad ei lõppe otsa ja ma võin neid võtta
täpselt nii palju, kui minu sisse ära mahub ja enamgi veel. Jah, ma
sain küll maasikaid, kuid minu sees oli siiani uskumine, et neid
saab alati jaopärast, sest mul endal ei olnud neid ning need, kes
võimaldasid maasikate söömise, pidasid olulisemaks neid muul moel
realiseerida – säilitada maasikad järgnevate päevade jaoks. Suur
suvine maasikate aeg tähendas magusat toormoosi Kirde saia viilu
peal – ikka oli saia rohkem kui moosi, kuid sai oli tavalise
argipäeva tavaline roog, aga moos mälestus kättesaamatutest
maasikatest.
Jah, ma saan tagavarade kogumise mõttest aru ning ma püüan olnut
ja inimesi mõista – mõistangi nende teguviisi – see on täiesti
okey, kuid seal ajas, lapsena olles, oleksin ma ometi tahtnud
vähemalt ühe korra saada loa, süüa nii palju maasikaid, kui mina
ise valin ja tahan. Ühel suvel, 21 aastat tagasi, sain vist esimest
korda selle võimaluse, sest ootasin tütart ja mul oli õigus rauale
ning headele vitamiinidele – see oli vettpidav põhjus, miks astuda
välja uskumusest, et maasikad on toormoos külmkapi külmas
kättesaamatus kõhus. Sealt edasi sõin maasikaid rohkem, kuid
säilitamine ja hoidistamine olid endiselt tähtsamad, kui niisama
söömiseks jäetud kogus. Viimased aastad olen söönud maasikaid
kilode kaupa ja jätnud hoidmise kõrvale, kuid ometi ka sel aastal
elustus minus mälestus lapsest, kes ei saanud seda, mida ihkas.
Minul on võimalus ja ma täidan oma soovi, kuid sellest ei piisa,
sest lapse tass on endiselt täitmata.
Kui inimene tunneb ennast ohvrina, siis on kusagil keegi, kes on
süüdlane selles, et inimene ei saa seda, mida ta tahab. Inimesel
võis olla ja ta võis saada mida iganes, kuid ta ei lepi sellega, sest
ta usub, et tema on väärt enamat. Tema jaoks on temale vajalik
puudu ja seega on ta jäänud ilma. Inimesel on vaja teadmist, et
tema pole saanud, sest siis on ta kannatanu ja tal on endast nii
kahju – ta on ohver, kellele on tehtud liiga. Inimene ei vaata otsa
oma enese elule, kui parimale võimalikule, sest tema vaatab Maailma
poole ning nõuab enamat kui tal on - ta loodab, et teda päästetakse
tema enda elu seest ja käest ning talle antakse see, mida tema
tahab.
Inimene viriseb tüütult pinisedes, käiates ja korrates oma linti.
Ta hoiab virisemisega eneses ohvri energiat üleval, sest ta usub, et
kord saab ta oma kannatamise, kui tehtud töö eest, preemiat.
Virisemine on Maailmale tõestamine, kuidas inimene ei saa seda, mida
tema tahab. Vingumine käib teistele närvidele, kuid see jätkub,
sest nii maalib inimene oma halvast ja viletsast elust käega
katsutavalt elava pildi – tal on seda endale vaja, sest siis ta
näeb seda tegelikkusena.
Hoolimata vee olemas olemisest ja kogusest on viriseja klaasis vett
alati puudu, sest seda on vähem. Tervikust puudu olev osa tähistab
saamata jäänud kogust – inimene näeb seda, mida ei ole. Kuidas
saab täita klaasi, lisada sinna see, mida olemas ei ole – tühi
ruum tähendab tühjust - kestvat olematust. Tühjus on turvatunde
puudumine, milles kõneleb hirm, et inimene võib ka olemas olevast
ilma jääda, sest mida vähem on vett, seda rutem saabub aeg, mil
klaas saab tühjaks. Hirmus sees olles elab inimene kohas, kus kõik
on juba otsa saanud ning sellepärast elab ta pidevas puuduses -ükskõik, milline vee hulk tema klaasis ka olemas on, ei kustuta see kunagi lõplikult tema janu. Inimene vajab lisa, nähtvalt pidevat vee juurde kallamist, et
vältida joodava otsa lõppemist. Inimeses on hirm, et ta ei saa
vajadusel vett juurde, kuna tema ise ei suuda alati iseendale vee olemas
olemist tagada – elu tuleb temani läbi teiste inimeste, kellel on
vastutus ja kohustus inimese elu heaolu tagamise eest.
Inimene viriseb, et see, kellel on rohkem või parem, jagaks enda
oma, annaks talle lisaks, sest nii usub inimene saavat võimaluse
kindlustada oma turvalisus. Inimene ei taha kulutada oma aega selle
saamiseks, mille teine saab talle kohe ulatada. Kui teine tuleb ja võtab inimese klaasi täitmise enese ülesandeks ja midagi juhtub, siis tuleb tollel teisel tagada, et inimene saaks soovitu. Teise poolt astutavad sammud, et leida lahendus inimese klaasi täitmiseks, on lubadus anda ja oma lubadusi peab täitma ning seega on inimesel õigus nõuda, et teine hoolitseks tema heaolu eest ning teeks seda inimesele sobival moel ja kohe. Inimene ei taha tunnistada,
et tal on olemas, olemas olev vee hulk ega seda, et ta saaks ise
leida lahenduse vee hulga suurendamiseks, kui ta vaid tahaks. Inimene teab seda, kuid ta usub,
et tegelikult vajab ta enamat, kui see, mis tema ise endale anda
suudab. Inimene usub, et tema ise võib ebaõnnestuda ja jäädagi
ilma, sest tema sees on suur hirm - muutes ise oma olevikku rikkuda
ära oma tulevik.
Vinguva viiulina virisemine on katse sundida, ebameeldiva häälega
mõjutades, teist tegema seda, mida inimene ise ei taha teha, sest ta
kardab ära rikkuda oma tuleviku. Inimene jätkab teise tunnete
saagimist, sest tahab kätte saada selle, mida endale ihkab. Kuidas
saab inimene öelda iseendale, et tema ise ei andnud endale soovitut,
kui jättis end vajaminevast ilma. Inimesel on vajadus anda vastutus
oma klaasi täitmise eest kellegi teise õlgadele, sest siis ta ei
pea tegema seda, mida ta ei taha ega muretsema selle üle, kas ja
kuidas saab ta soovitu – tema saab täidetud klaasi ega pea
otsima teed kaevule ja lahendust, kuidas sellest vett välja vinnata – tema saab vabalt mängida ja teha seda, mida ta tegelikult teha tahab .
Siis saab inimene, lapsena olles, olla laps iseenda poolt antud
tähenduses ning juba hiljem, suureks kasvanuna, olla vaba iseenda
poolt valitud elu elama, olles vaba tüütutest kohustusest iseenda elus ning
kartmata värvideta argipäeva hallust ja kaose külmi tuuli – teha täiskasvanu rasket tööd – olla täis kasvanu.
Hoides ohvrina meeles kõik oma ilma jäämised täidab inimene
võimaluse korral, korvates olnut, oma tassi, kuid tass ei täitu,
sest tass ei ole olnud kunagi tühi – vett on seal tõesti nii
palju, kui seda on, kuid tühjust ei ole seal kunagi olnud, sest
inimese tass on alati ääreni tema enda elu täis. On olnud ja on täis
kõike seda, mis päriselt olemas oli ja on – kõike seda, millest
inimene mööda vaatas, varjas teiste ja enese pilkude eest, kui
keeras ennast ümber ja jättis olemas oleva enda selja taha peitu.
Mina ei saanud tervetest maasikatest kõhtu täis süüa, kuid ma
sain magusat toormoosi pehme Kirde saia peal – võtan endas vastu
selle, mida ma tegelikult sain – oma eluga täidetud klaasi –
proovin suhkrust maitset, tunnen hurmavat lõhna, naudin saia ja
moosi koos olemist minu keelel – see kõik oli reaalselt olemas, maitses, kestis ja täitis kõhtu ning meeli ... ja nii jätkus maasikaid ka minu
homsesse päeva.
Seni, kuni inimene hingab viimast korda sisse ja viimane eluõie
kroonleht langeb, on võimalik oma elu elamist nautides kogeda, sest
seni on inimesel olemas ja alles ELU-ga täidetud klaas.
PS mõistsin, miks ema ostis maasikaid täpselt nii palju, kui ta ostis. Tänasel päeval on keeruline sellele vastusele tulla - transport. Emal oli kaks kätt, kaks last, vajalik söögikraam ja rahvast pungil ühissõidukid palaval suve päeval ...
Mina,
Inimesena, vajan mälestusi, et siduda end ühte Ajas olnud
iseendaga, ühendades juba ära olnut olevaga ning asetada enda sees
tallele see, milline ja kes olen mina Aja sees olnud. Minu mälestused
on minu enese poolt kirjutatud - Minu Aja Loo-ga Raamat. See on
subjektiivne mätas, millelt vaadates olen endasse salvestanud valikuliselt
selle, mis minu teel on minule oluline olnud, mida ma ei vaja enam
see kustub ja kaob aegade tuultes. Mina vajan mälestusi, et läbi
mäletamise öelda endale, et mina olen juba varem olemas olnud. Ma
elan hetkes, kus on see, mis on siin ja praegu, kuid minu sees
on nii palju kaasas kõike seda, kõigest sellest, mis on juba ära
olnud – see on selline mina, inimesena, keda enam ei ole, kuid
ometi on ta omal moel olemas, sest mina olen olemas.
Mälestus
on minu poolt kogetud tunde jäädvustus, mida usun või tean end
kunagi hiljem vajavat - ma tahan mälestust enese sees alles hoides
omada võimalust, et vajadusel saan oma tunnet korrata ja anda läbi
selle endale võimalus enese hoidmiseks, rahu loomiseks enese sees ja
tasakaalu taastamiseks Aja teel. Vahel sirvin oma raamatut, et
külastada möödunud aegu ja kontrollida seda, mis on minu mälu
sees veel alles. Teiste seas on seal mälestusi, mis meenutavad, et hoiatada ja
on mälestusi, mis ootavad oma aega, et selginedes ja settides hajuda
siis, kui olen ennast mõistnud ja iseennast iseendas vastuvõtnud.
Elavas
hetkes võin vaadata tagasi ja haarata oma mälestuste järele, võtta
arhiivist toimik ja sirvida endasse salvestunud pilte, milles olevad
sõnad, helid, puudutused, lõhnad ja hääled elustavad tundeid,
mille sisse saan astuda. Kui ma ei mäleta mälestusi, vaid minu sees
on hämarusse peitunud tunne, siis tuleb see Aja seest kaasa, vere
sees sosinal rääkides või keha kaudu Aja sisse avanedes, eelmiste
elude lugusid elustades - need mälestused ilmuvad piltidena
unenägudes või meditatsioonides. Minu sisse jäid ja jäävad,
Ajast jäänud, jäljed puudutustest, mis ei elustu piltidena, sest
on mälestused aegadest, kus ma ei hoidnud sidet iseendaga ja mind ei
olnud kohal ja kehas, sest ma ei suutnud enam tunda – habras
inimene oma kehas olla oli valus, sest inimese sees oli suur hirm
surma ees - teadmine, et järgmisel hetkel tuleb kogeda elatava elu
kaotust.
Läbi
mälestuste astusin juba ära olnud Aega ja tõin sealt kaasa
salvestunud tundeid, kuid kui ma ei kõndinud neist läbi, et olla
teadlikult käesolevas hetkes, vaid kaotasin sideme enda Ajaga, siis olin taas tundena möödunud ajas ning elasin ühel ajal, ühes ajas, kahe ajana.
Kolasin ajaloo kolikambrites ja mul oli halb olla, sest möödunu, rusuv elutu raskus, oli siin, täiesti tavalises argipäevas, minuga
kaasas. Avasin tolmunud toimiku, sest vajasin abi ja selgust, mida ja
miks ma tunnen – see oli Pandora laeka avamine enese sees – ma
kadusin, sest elustasin üha uuesti juba ära olnud aega, kasvatasin
tunnet aina suuremaks, et saaksin ometi aru, mis jäi tookord
tegemata ning miks ma seda tunnet siin ja praegu vajasin. Kuid tundes
olles jooksin tunde eest ära, sest ma kartsin seda, mis juhtub edasi
– millega lugu lõppeb – ma ei ärganud üles ega näinud, et
möödunud Aja lugu lõppes juba ammu, sest mina olen iseendana siin
tänases päevas.
Aastaid
nägin ma unenägusid, kus SS sõdurid lähenevad minu kodule, minu
sees kasvas hirm, sest teadsin, et kohe kohe on nad kohal ja astuvad
tuppa. Neid unenägusid nägin ma erinevates kodudes, mis ei olnud
möödunuga muul moel seotud, kui ainult mina ja minu kodu
mõiste. Täna sain aru, et see oli Aja Loo kordamine. Eelmine elu
lõppes Saksamaal, kus juudisoost SS ohvitser viidi kodust
hukkamisele. Mehe, sakslasest naine andis ise oma abikaasa üles.
Mehe ja naise Hinged kohtusid siin selles elus ning „mehel” tuli
Inimesena mõista oma „naist” ja läbi selle sai ta võimaluse
lahti lasta salvestatud mälestusest, mida ta siiamaani, meeldetuletusena, enese kehas tundena alles hoidis.
Minu
teele astus raamat, mis kõneleb sügavalt ja valusalt tolle tumeda,
pruuni värvi aja, mälestustest - sõnades elustuvate piltidena. Ma
tajusin, et sõnad ei kajanud enam minus vastu ega äratanud tunnet,
mis unenägude sees kaasas käis. Mõistsin, et näen ära olnud lugu
kõrvalt, mitte enam ohvri silmade läbi, vaid Inimesena, kes kuulab
ja näeb ka teist, nö veriste kätega süüdlast, Inimesena. Oma eelmiste elude seotusest rääkivat lugu lendu lastes kõndisin teel
edasi ja võtsin täie teadlikkusega vastu oma koha süsteemis.
Mõistsin oma ülesannet siin selles ajas ja siis, ma ei vajanud enam
ohvri rolli – ohver on see, kes ei võta enda osa eest, Aja Loos,
vastutust ja usub, et tema peab lõputult saama, sest tal ei ole
kohustust vastu anda ega maksta teise AJA eest. Võtsin enese sees
vastu teadmise, et see tasu, mis minul Ajale tuli maksta ja see tasu,
mis minule Aja poolt maksti, olid mõõdetud Ajas tasakaalu hoides. Mina ei olnud enam võlgu ja minule ei oldud enam võlgu - oluline oli, oma elust õppides, AJA mõistmine.
Varem
muutsid piltideta valged laigud mind ettevaatlikuks, sest häiris
teadmatus, miks ei ole salvestunud hetki. Uskusin, et see oli
kaotatud aeg, mille üle minul puudus kontroll, sest mind nagu ei
olnud olemas seal ja siis ning see aeg oli minu teest puudu. Enam see
ei sega, sest mul ei ole vaja nähtavat seotust möödunuga – ma
olen siin, tänases päevas ja see on elav reaalsus. Mälestused on
Minu Aja Loo-ga Raamat, mida saan soovi korral lugeda, kui küsides
küsimusi vaatan endasse ja leian enese seest vastused.
PS
Lahti laskmine, loobumine, vabaks andmine jne ei tähenda seda, et
olnu kaob, sest seni, kuni ma ei ole mõistnud seda, miks ma vajasin
seda, mis minus oli, seni ei toimu tegelikku vabanemist. Kui minu
sisse jääb alles vajadus, siis otsin ma uue lahenduse, kuidas oma
vajadust täita ja teen tõsist tööd, et oma lubadusest kinni
pidada ning kannan endas süütunnet, kui tean, et tegelikult pole
õnnestunud. See, mida ei ole enam vaja, see kaob iseenesest, sest
seda pole enam. Iseendale tuleb Aega anda - anda Aega oma elu elada.
Ühe
Inimese elu on üks pisikene kild Hinge kasvamise teekonnast. Hing
valib oma raja ja taas inimesena sündides võtab ta oma elu vastu,
kuid maapind on kõva inimese jalge all, õhk harjumatult kriipiv ja
avar vabadus asendunud inimese hapra keha piiratud võimetega. Elule
kasvades avastab inimene endas tunded ja oma sündi valuna kogedes
võtab ta tunded endasse ning kõnnib tunnete sees magades edasi.
Inimene magab alles, sest selgus ja teadmine on vahetunud tunnetega,
mille sees ujudes ja enese kadumise ees hirmu tundes rabeleb inimene
lainetes ekseldes ise oma allika vee sogaseks.
Kui
Inimene kogeb oma sündi Valge Valguse kingitusena, siis on tunded
tema võimalused ja vahendid, kuidas Maailmas kõndides ja ennast
avastades iseennast uuesti luua ja Hingena kasvada. Sünnimaade
vahelised kaugused, rahvused, sugu ja eluks antud Aeg on erinevate
värvide kaskaad, mis aitab üles leida ja avada Hinge varjatud ning
salajased sopid, pannes proovile inimese oskuse, ärkvel püsides,
kasutada talle antud võimalusi Hingena edasi kõndimiseks. Hing
kõnnib maa peal seni, kuni tema loomise allika vesi on selge ja ta tunneb ennast peegeldusi vajamata kõiksuse osana.
Kõik
see, mis täna juhtumata jääb jõuab kohale homme. See müstiline homme on päev, mis
käegakatsutavana terendab silmapiiril, milleni kohe ulatume või
kuhu lükkame ootama selle, millele tänases veel aega ei ole. Homne
päev on kui Buratino imedemaa – see on tulevik, mis saabub just homme,
kuid jättes täpsustamata millal, sest homme tuleb iga päev peale
tänast päeva.
Inimene
kogeb muserdavat paigalseisu, kui ta hoiab kinni lapse rollist ja
võtab oma teel kohatud õpetajaid enda pihta ja pinda käivate
lapsevanematena, kelle sooviks on teda muuta, painutada või murda
oma suva ning tahte järgi. Lapsevanemad on kui lõhkumist vajavad
haiget tegevad seinad, kes seisavad takistustena tema teel. Inimene
saab haiget, sest tema ise viskub vastu seina, kui tahab takistust
muutuma sundida. Lapse rollis olles hoiab inimene end kaitses ja
seisab temani jõudvale vastu, sest võtab saabuvat kogemust
isiklikult - oma ärganud tunnete sees magades, kogeb inimene Maailma
vastuhakku - inimene usub, et tema teab Ise ja on oma Elu tark ning
seega ei vaja ta õpetajaid vaid vanemaid. Vanem on see, kes
hoolitseb ja teeb piisava jonnimise korral ise ära – õpetaja on
see, kes seisab inimese kõrval, kuid sammud jätab inimese valida ja
enese astuda.
Mõistes
õpetajate olemust ja võttes vastu õpilase rolli astub inimene
tunnete seest välja ja vaatab oma lugu kõrvalt. Ta näeb mutsreid
ja seoseid ning enese ja õpetajate osa oma teel ning saab aru, et
õppimine on tema enese tee – see on iseenda elu elamine ja oma
valitud teel kõndimine – inimese tee ei ole kellegi teise jaoks
ega pärast, sest kõik see, mida inimene teeb ja on, see kõik on
temale endale ja tema sees temaga ühes. See on inimese enese poolt
endale antud ja vastuvõetud kingitus iseendale - Inimese Elu tee on,
kui elamusõpe iseenda elu elades iseennast elava materjalina
kasutades.
Kui
võimalustest saavad takistused teel ja inimene näeb, et edasi
viivaks lahenduseks on samm tundmatule maale, siis tuleb Hirm ja
sosistab inimesele kõrva – Ära astu, sest Sina ei saa seal seda,
mida Sina tahad, vaid edasi astudes saad Sa selle, mida Sina ei taha!
Inimese sees kasvab hirm, kui ta usub, et astutud sammule järgnev
tulevik on hirmutav teadmatus ning tema turvaline Maailm võib seal raamide
purunedes kokku kukkuda – see on teadmine, et ta pole veel oma tiibu
lennuks avanud, vaid ootab enese valmimist, kuid hirmu sees elades ei
vaata inimene endasse, sest ta ei taha oma hirmu olemas olemist
tunnistada ja ta ei vaata ka Maailma, sest ta ei taha hirmu enda sees
üles äratada – seega seisab ta paigal ja pigistab oma silmad, oma
enese elu ees, tugevasti kinni.
Inimene
usub, et kui ta vaikib ega avalda ennast, kui ta seisab ega liiguta
ennast, siis ta ei reeda ennast, sest ta ei vali ega astu ning seega
ei saa ega ole ta õige või vale ja tema elus ei muutu mitte midagi
– kõik jääb muutumatuna paigale, siis kui tema ise suudab vaikivana
paigal seista. Kuid Maailm tema ümber liigub ja vaheldub vahetades
nägusid ja ilmeid ning see häirib inimese vaikivana olemist, ta
tõmbub kössi, et muutuste tuul ei leiaks teda üles ega näeks
temas takistust, mille peal oma oskusi näidata või jõudu proovida
– inimene kardab, et ta võib murdudes edasi astuda.
Inimene
ise valib oma teele takistuse, kui tema sees on hirm, et astudes jääb
ta endale olulisest ilma – inimene kardab kaotada iseenda – ta
valib takistuse, et küpseda täis. Inimene valib endale „õpilase”
rolli ja ta tahab, et takistusest saaks talle „õpetaja”, kes
ütleks ette, kuidas ja mismoodi tuleks teha ja olla ning millised on
õiged inimese elu elamise reeglid. Hirm inimese sees kasvab üha
suuremaks, inimene jääb oma hirmu varju peitu, sest ta tõmbab
ennast kokku, et muutuda pisemaks. Inimene usub, et tema elu ongi
ainult selles paigas ja tema osaks on kuuletudes leppida.
Elureegliteks saavad raamid, mille ta iseenda jaoks ise endale võtab,
sest ta teab, et just nende sees püsib ta paigal – need on tema
enese hirmud, mis hoiavad teda ühes kohas paigal ja takistavad edasi
astumist, sest need hirmud elavad tema sees ja tulevad kaasas, kui ta
astuda proovib.
Kui
inimene kõnnib täis kasvamise poole, siis temas suureneb vajadus
proovida ise, kuidas tema oma elu elab ning leida iseendast sündivaid
lahendusi teel kohatud väljakutsetele. Inimene tahab proovida,
kuidas tema ise oma elu muuta saab, oskab ja suudab – ta on valmis edasi astuma . Hirm tuleb ka siin temaga kaasa – inimesel on vajadus
teha vahe, enda nö uue Mina ja vana elu vahele. Ta soovib endast
maha jätta selle osa, mis püsis muutumatu takistusena tema teel
ning hoidis teda kinni ja paigal. Vana seisev turvalisus muutub
ahistavaks takistuseks, kui inimeses on hirm, et oma vana elu kaasa
võttes ei saa tema muutnud elu uueks jääda. Kui võimalustest saab
takistus teel ja inimene on oma hirmude sees küpsenud, siis ta
soovib oma elu raamide sees muuta, kuid ta mõistab, et tema olemine
ei suuda sundida takistust e „õpetajat” muutuma ja seega jõuab talle ühel hetkel kohale, et temal endal tuleb edasi astuda. Tema hirmudest on saanud hüppelaud uude hetke.
Inimene
teab, et tema elu muutub, kui ta astub edasi, sest seal kohtab ta
uusi võimalusi, mis paigal seistes temani ei jõuaks – tema ise
läheb neile vastu ja ütleb „Tere!” - ta võtab positiivse
rahuga endas vastu teadmise, et seal ja siis paistab, mis tulemas ja
kuidas on. Astudes edasi teab inimene, et ta saab uuesti astuda ja
valida, sest tal on tiivad ja tema saab lennata, kui ta tõuseb taeva
alla, et uute kauguste poole suunduda.
See
on lapsest täiskasvanuks kasvamise teekond, kui Maailmal pole enam
piire, kartlik ettevaatus ja pärssivad hoiatused jäävad seljataha,
sest inimeses on olemas kõik see, mis tal siin Maailmas olla saab –
see on tema ise. Inimene ise loob ja kujundab oma elu. Inimene läheb lendu, sest ta soovib
maitsta elu, et proovida muutumistest ja enese vastuvõtmisest
tulenevat oma elu elamise maiku. Inimene näeb oma teel ust, ta avab
selle ja astub uude algavasse olevikku. Inimene ütleb endale –
Mina tahan astuda, et kogedes vastu võtta kõik see, mis saab siis,
kui ... - Mina tahan astuda, et proovida oma elu elamist!
Mida
suuremaks ja vanemaks laps kasvab, seda enam soovib ta kogeda iseenda
loodud Maailma, astuda ise mööda enese valitud teed – see on
iseseisvumise ja täis kasvamise teekond. Sellesse uude Maailma
kuuluvad vastutus ja kohustus iseenda ning iseendaga seotu ees ja
eest. Inimene läheb tööle, valib kaaslase, loob pere ja elab oma
elu nii nagu tema oskab. Kaaslase valik ei ole juhuslik, sest see on
õppimise teekond, mille sisse mahub palju ja erinevat. Suhted on
eriilmelised ja muutuvad vastavalt partnerite enese kasvamisele,
ootustele, vajadustele jne. Ühe suhte sees on mitu tasandit ja igal
inimesel mitu nägu.
Inimene
läheb suurde Maailma õppima ja kogema seda, mida ta veel ei tea,
oska ega enese seest üles ei leia. Kaks inimest, kui kaks
täiskasvanut, kellest üks on Naine ja teine Mees, seotakse ühte
ning neist saavad partnerid elus. Rollid on ette antud, kuid
lahendused sünnivad inimeste seest ja üllatuseks võib saada see,
et ühe rollinime taga on tegelikult tegu inimesega, kes vaatab
kaaslast kui „laps” ja võtab teda kui oma „vanemat”.
Märkamatult saab tervikust ühele partnerile tema vajadusi täitev
suhe – suhtes töötab ja otsib lahendusi see külg inimeses,
milles jäi lapsena vajaka, millele ei olnud väljundit.
Võiks
öelda, et mis siis, ehk see ei muuda palju, kuid tegelikult muudab
küll, sest partneri rollilahendus lapsena tähendab mõlema jaoks
palju enamat ja vähemat, kui kahe võrdse täiskasvanu suhe. Elu
kaaslased ei saa ühisel teel kokku ega mõista teineteist, sest
kõndides erinevatel radadel, kõnelevad nad erinevaid keeli ja
suunduvad iseenda soovist ning missioonist lähtuvate sihtpunktide
poole. Mees või naine, kes on vanuse poolest küll täiskavanu, kuid
ühe osaga endast endiselt lapsepõlve radadel käimas ei ole veel
valmis ega võimeline siduma ennast tervikuna tervikusse. Partner on
nende võimalus saada saamata jäänu, jätkata olemist peatatud
hetkest, elamist kohas, kust pole edasi astutud, sest oodatakse
tähelepanemist, vajatakse midagi, mis täidaks tühjust.
Partnereid
seob kokku ühes valitud tee, kuhu antakse endast osana see, mis on
valmis siduma, sest selle täitmist oodatakse vajaduse rahuldamiseks.
„Laps” ootab, et talle antakse, sest tema näeb, oma elu peeglist
vaadates, ennast lohutamatu lapsena, kellele on Aja sees liiga tehtud
ning ta tahab seda, mida tal ei olnud või siis temalt ära võeti.
Partner on talle emaks või isaks, kuid keeruline on olla abielus
mehega, kes näeb naises Ema või naisega, kes näeb mehes Isa.
Täitmata
vajaduse vaatenurgast vaadates suhtutakse partnerisse, kui oma
vanemasse, kuid isa ja ema täidavad lapse elus teistsugust rolli,
kui seda teeb mees või naine. „Laps” on partneriga koos, sest
vajades teist hoiab ta nende sidet, kuid iseseisvuda soovides lõhub
ta suhet. „Laps” tahab sidet, et saada vajaminev, kuid ta ei taha
suhet, sest ta vajab vabadust. Inimene justkui magab ega pole üles
ärganud ega märganud, et ta on küll lapsepõlvest väljakasvades
füüsiliselt edasi astunud, kuid vaimselt näeb ta, enda suhtes
vastaspoolega, endiselt seda teemat, mida ta ei ole lapsena endas ära
lahendanud. Tema enese lapseaja rahuldamata vajadustest lähtuvad
hirmud ja soovid on suuremad, kui tema täiskavanuna elamise
terviklikkuse tarve. Inimene ei võta vastu sõna Meie, sest tema
käib oma Mina radadel ja näeb Maailma läbi enese lohutamata ja
lahendamata jäänud valust sündinud pisarate.
Need
osad, millega inimene ennast sidemes ei seo, kasvatavad suhtes
rahulolematust ja sealt kasvav mõistmatus lõhub suhet. Partnerid ei
saa aru, kuidas teine ei saa temast aru – naine ei saa aru, miks
mees ei näe teda Naisena või mees ei saa aru, miks naine ei näe
teda Mehena. Ei saa tunda end mehe või naisena, kui tuntakse ja
väljendatakse ennast lapsena ega saa näha vanema asemel partnerit
selles, keda vaadatakse lapse silmadega. Alateadlikult on teine
inimene aseainena valitud täitma eneses haigutavat tühjust – see
on mürk vee asemel, mis uimastab, kuid ei kustuta janu. Kuidas saab
suhe rahuldust pakkuvalt toimida, kui mõlemad magavad avasilmi ega
näe mustrit. Selles suhtes on tõusud ja mõõnad, pettumus ja
lootus, unustada püüdmine ja enesepettus – suhe töötab omal
moel, kuid abielu sildi all mängitakse hoopis teist lugu – vanema
ja lapse lõpetamata jäänud mängu.
„Laps”
ei ole ennast veel kõiges vastu võtnud, ta ei ole vaadanud ennast
ausalt, sest tema täiskasvanu elu on seal, selles ajas, kus ta on
üksi ilma „vanemata.” „Laps” tahab oma „vanema” käest
saada seda, mille jaoks ta usub endal õigus olevat ning seal kõrval
tahab ta iseenda poolt loodud Maailmas oma isiklikku elu mängida –
seal, kuhu vanematel asja ei ole. „Laps” tahab esimesena saada
kätte selle, mis temal saamata on jäänud ja alles seejärel võib
ta vaadata seda, missugusena ja kuidas mujal lood käivad ning
milline on vastasugupool, kes ei ole enam ema või isa aseaine.
Suhtesse
toob tülid kaasa vaatenurkade erinevus, sest see, mis naise ja mehe
vahel oleks jagamine ja ühine vastutuse võtmine, on „lapse”
seisukohalt tüütu kohustus, mida temal enesel vaja ei oleks, sest
temas on tung eralduda ja kasvada lahku, mitte kanda ühist koormat,
sest „lapsena” suhtele vaadates ei ole see tema enese loodud
Maailm, kuna tema on selle sisse asetatud ja ühes kaasa võetud.
„Laps” ootab, et tuleb keegi teine, kes lahendab ära, võtab
vastutuse ja muudab tema enese elu paremaks, sest see keegi teine
teab, suunab, ütleb ette ja teeb ära - vastutab ise terviku eest,
milles tema kaasas käib. „Lapse” täis kasvamine ongi
iseseisvudes suhte lõhkumine ja lahti laskmine, et seista ja ise
õppida, kuidas tema tiivad kannavad.
Partnerite
vahel toimib see osa, milles ei saadud seda, mida lapsena vajati –
seda osa hoitakse, sest see toidab vajadust. Vastu võetakse see osa,
mida varem ei olnud, muu on üleliigne ja sekeldusi loov lisand.
Saadav osa ei aita täis kasvada seni, kuni seda võetakse kui enese
õigusena ja tasuna suhtes püsimise eest. „Laps” ei näe enese
osa täiskasvanute suhtes ega mõista omapoolse panuse tähtsust.
„Laps” võtab suhtest selle, mida ta vajab – ta ei näe seost
oma panuse ja enese parema tuleviku nimel, sest enesest mitte lähtuv
tegemine on teiste jaoks ja pärast sundusena kaasaskäiv kohustus –
see tuleb tema olemise ja aja arvelt.
„Lapse”
mõistes võib teine ilma või välja jääda, kuid tema peab saama
oma ning soovi korral võib enese osa endale hoida. „Laps” ei
jaga partneriga seda osa, kus ta on vanemast juba iseseisvunud, sest
see on tema enese elu iseenda jaoks. „Vanemat” ei võeta, kui
enese poolt valitud kaaslast kogu eluks, sest ta on juba olemas olev
suhe, mille sees mängitakse lapse ja vanema rolle üha uuesti läbi,
et täis kasvada. „Laps” usub, et tema järel tuleb ikka keegi
teine, kes lahendab, lõpetab ja korraldab – see on keegi teine,
kes vastutab.
Täiskasvanu
teab, et tema ise on esimene ja viimane, tema otsib lahendused ja
võimalused, kuidas need ellu viia. Tema teab, et teiste jaoks ja
pärast tegemine on ühise osa hoidmine, sest ta näeb seost ja teab,
et sellest sõltub tema enese heaolu. Tema mõistab sideme seotust ja
toimimist, mitte lihtsalt andmise ja võtmisena vaid ühise
jagamisena.
Hirm on külm ja kõle, see on paanika hetkel, kui õhk hakkab otsa
saama. Hirm on jäine hingus, mis verd tarretades jätab alles ainult ühe
tee, selle, mida mööda peab astuma, et ellu jääda. Külvates
hirmuseemneid tahetakse teiselt inimeselt võtta vabadus vabalt
valida – alles jääb ellujäämisinstinkt.
Inimene kardab hirmu, sest talle tundub, et hirm on suur ja võimas,
lainena rulluv ja enda alla mattev loodusjõud. Inimene on loonud oma
hirmust pooljumal, kellest ta usub, et soovi korral neelab too
inimese alla, kui liigutada ennast valesti või anda väljahingates
märku sellest, et ollakse elus. Kuid tegelikult on hirm vaid üks
tunne, valik valikute hulgast, mida inimene vajab oma teel käies. Hirmud
on inimese sees olles üksteisega nii läbi põimunud, et pole aru
saada, kas enne oli hirm või kartus, milline oli esimene hirm ja
kust algab viimane hirm. Inimene on oma hirmud enda sisse ära peitnud
nii, et kui ta vajab hirmu jõudu edasi astumiseks, siis elustuvad
vanad salvestused ja sisselülitudes toovad kaasa hirmude mere. Sel
hetkel ei mäleta inimene enam, et ta vajas hirmust saadavat jõudu
hüppamiseks, sest ta tegeleb ellujäämise nimel hirmude eest
põgenemisega, uskudes, et ta tunneb hirmu selle ees, millisena ja
kuidas jõuab temani Maailma vastus, tema poolt valitud sammule ja
arvab, et sellest vastusest sõltub kogu tema edasine elu.
Erinevate hirmude sees ja all on hirm olla „Mina Ise” - olla ise
oma olemuse väljendusena – inimene tahab astuda, et edasi minna ja
ennast realiseerides anda endale võimalus, olles parim „Mina”,
luua parim elu iseendale. Kuid sageli seab inimene astudes esikohale
selle, millise mulje ta endast jätab. Milline on õigem tee, kas
astuda iseendana või sellisena nagu usutakse, et eesmärgi –
parema tuleviku - nimel peab olema. Tulevik, mis sõltub teistest ei
ole see sama, mis sünnib inimese vabadest valikutest, vaid sellest,
kui hästi ta suudab ennast, hirmuga hirmutades, hirmu sees elades
kontrollida.
Inimeses on hirm kogeda iseenda poolt loodud olevikku. Tema sees on
hirm, et tema parim pole olnud piisav, et tema jaoks parim olevik
saaks realiseeruda. Inimene ei usalda iseennast, sest ta tunneb hirmu
oma ettearvamatuse pärast. Inimene tahab Maailmale näidata ennast
ilusa ja heana, et saada preemia olemise eest – see ei ole vabadus
olla „Mina Ise” - vaid tõsine töö, et luua endast töötav
kuvand. Inimese sees on hirm kogeda pettumust, sest kui Maailma
vastus ei ole selline, mida ta ootas, siis tuleb tal uuesti astuda ja
seega vajab ta taas hirmu jõudu, et hüpata, kuid inimene vajub,
peatades astumise, hirmude merre, selle asemel, et kasutada oma hirmu
hüppelauaks tulevikku – see on mustri kudumine seni, kuni inimene
ei kuula ega näe iseennast.
Hirmuga iseenda hirmutamine
Mina ei armastanud inimest sel hetkel, kui tundsin tema ees hirmu,
sest hirm sundis mind põgenema, vastu astuma või jalge ette heites
kuuletuma. Hirmu käes ma ei avanenud ega olnud rahus, vaid
reageerisin enese valitud moel, valides selleks viisi, millest
arvasin, et see aitab minul edasi püsida. Hirmu tundes ei olnud ma
vaba, sest olin põgenik, kel polnud kodumaad, kuna enese ees hirmu
tundes kaotasin armastuse enese sees. Hirmuga silmitsi seistes
haarasin päästja järele, otsisin seda, mis osutuks päästvaks
käeks ja tõmbaks mind, minu enese loodud kujutluste soost välja.
Hirm aitas kasvatada usku, millegi või kellegi vastu, muutes tolle
suuremaks kui elu, sest mulle tundus, et kellegi teise käes on võti,
mis avab ukse ilusamasse paika, kui see, kus asusin.
Valisin hirmu kohas, kus tundsin, et mina pole hoitud, sest ma ei
uskunud, et minule jagatakse armastust iseendana olemise eest.
Kartsin, et tähelepanu, mis mulle Maailma astudes osutatakse, ei
võta mind vastu, vaid tõrjub tagasi – uskusin, et minu elu
pealtvaatajad eiravad või teevad mind maha ega kuula minu olemist.
Hirm lõi minu sisse värina, ebameeldiva olemise, mis aitas astumise
asemel hüpata, et teha ära see, mille tegemist vältisin.
Olles kohas, kus teadsin, et minu poolt tehtavast sammust sõltub
minu enese tuleviku kvaliteet, vajasin hirmu, et hüpata. Hirmu
eesmärk oli tõsta minus adrenaliini taset ja lennutada mind
seejärel eesmärgi poole, kuid Inimesena kõndides jäin hirmu sisse
kinni hetkel, kui võtsin endasse hirmu selleks, et takistada ennast
tegemast seda, mida tegelikult tahtsin teha. Sellest, et iga minu
samm enese tuleviku poole toob kaasa Maailma vastused, teadsin, et
mina ei suuda oma saabuvat tulevikku kontrollida, kuid ma sain ja
seega püüdsin iseennast kontrollida ja nii ma külvasin ise enda
sisse hirmuseemneid. Enda sees hirmu tallel hoides ei kasutanud ma hirmu jõudu hüppamiseks vaid mina ise hirmutasin ennast hirmuga
peatuma. Hirm takistas mind ka endale tõtt rääkimast ja
sellepärast ei leidnud ma enese seest üles seda, mida ma tegelikult
teha tahtsin – ma ei teadnudki, et mina ise olen hirmu taga peidus
ja minus on hoopis soov astuda edasi, selle asemel, et hirmu käes
hirmu tunda Ma ei saanud aru, milline on hirmu osa minu valikutes, ma
ei mõistnud seda, miks ma vajasin hirmu – hirm lihtsalt oli
konstantne suurus minu sees ja elus.
Mina ise ei lasknud oma hirmudest lahti, sest arvasin need olevat
minu enese muutumatud osad, kuid täna mõistsin, et hirm on üks
minu poolt valitud tunne, mille jõudu ma vahel vajan. Sain aru, et
astudes Maailmale mulje jätmiseks, loon enese parema homse asemel
Maailma jaoks paremat tulevikku. See on loomulik, et mina ei saanud
ennast usaldada, kui lõin oma tulevikku Maailmale mulje
avaldamiseks, sest siis sai olevikuks selline „minu elu”, mis oli
Maailma soove täita püüdes loodud. Kuidas ma sain ennast usaldada,
kui astudes ei lähtunud enda huve silmas pidades. Mina ise hoidsin
ennast hirmuga paigal, sest siis ei saanud ma, vabalt valitud
valikust lähtuvalt, uut sammu enese tuleviku loomiseks teha. Hirmu endasse võttes kaotasin armastuse, sest hirm on armastus ELU kõverpeeglis.
Kas Sa tead, kuidas Sina ise märkamatult lood oma elusid? Sa kõnnid
oma teedel ja kohtad lugusid, millest Sinul puudub kogemus ja Sa
lausud endamisi – vaat seda sooviksin näha, kogeda, puudutada.
Kuid võib juhtuda, et nähes lugu keerad Sa pilgu teisale, sest
nähtut Sa oma ellu küll ei tahaks, kuid mõttes oled Sa juba asetanud
ennast loo sisse ja tundnud elavalt tunnet, mis Sinus kasvab, kui
Sina ise oled selle loo sees.
Pealtnähtud lood puudutasid Sind, sest Sa tundsid tunde tõmmet ning
siis, ühes Sinu elu loos, on Sinule antud võimalus proovida, kuidas
on, kui Sina tunned ...
Aeg
tõi teele kohtumise ja mina tegin nii nagu valisin teha – mina ei
vastanud tervitusele - kuid ma ei tundnud ennast hästi, sest võtsin
kokkupuutest kaasa teadmise, et väljaspoolt vaadatuna - mina ei
käitunud viisakalt. Tundsin enese sees pahameelt, sest teine seisis
seal, kus ta oli, mina reageerisin ja tema vaatas pealt. Mõttes
sõitlesin enesega, et oleksin pidanud suutma teistmoodi käituda
sellepärast, et ilusam välja paista. Kuid ma ju ei tahtnud, sest
tegelikult olin endaga kooskõlas, sest see, kuidas ennast sisimas
tundsin, see paistis ka välja. Mina ei olnud rahul, sest kahtlesin
enese õiguses, kui lubasin endale iseendana olemise, sest olin
ebaviisakas olnud – mind sai võrrelda teistega ja mina erinesin.
Teistele võis anda kiituse, sest neist jäi hea mulje – nemad olid
viisakad. Kuid, kas siis sisemus polegi tähtis, kui olulisem on see,
kuidas suudame oma välise külje ilusa ja heana hoida?
Väikesest
peale saame teele kaasa ja õpime selgeks kohustuse, vastates ja
kombeid järgides, olla teiste vastu viisakas. Viisakus tähendab,
kontakti luues või vastuvõttes, ühendava silla loomist inimeste
vahele. Kuid just sellest sündis minu sees sisemine konflikt – kui
mina ei tundnud ennast teise inimesega ühes olles turvaliselt, siis
vältisin sideme loomist, sest see tähendanuks teisega kaasa
astumist ja andnuks talle märgi, et ta võib lähemale tulla. Ometi
tundsin endas sundust olla viisakas, kuid kuidas seda teha, kui ma ei
taha olla avatud ja teist vastuvõtta.
Vaatasin
endasse, et näha, mis on sõnade „viisakas” ja „kohusetundlik”
taga ning leidsin sealt järgmised sõnad „avalik hukkamõist” ja
„karistus”. Kusagil oma elus olin kogenud avalikku hukkamõistu
hetkel, kui olin alasti tunne, sest ei suutnud või ei tahtnud
ennast, nägu vahetades, teiseks muuta ning sellele järgnes
karistus. Võtsin endasse uskumuse, et mina ei või olla Mina, kui
mina olen tunne. Ma olin samastanud ennast tundega, mis minus teise
inimese vastu kasvas ja kosus, sest ma ei suutnud või osanud tunnet
endast eristada.
Minu
sees on olnud kohustus kui käsk – olla teiste vastu viisakas –
hoolimata sellest, mida ma teise inimese vastu tunnen ja kuidas mul
iseendas olla on. Oli aeg, kus minult nõudvalt oodati viisakat
käitumist isegi siis, kui teine inimene oli teinud minu vastu teo,
kuid ikkagi eeldati minult nö normide täitmist, kuid need normid
lähtusid nõudjate endi maailmavaatest, aga minu sisse jäid jäljed
ja minu enese poolt ehitatud raamid.
Teise
inimese viisakusest lähtuv samm oli minu jaoks kui kohustus vastata,
sest mina nägin teise sammus eeldust, et mina astun talle vastu. Ma
ei saanud sel hetkel üksi ja eraldi otsustada, sest teine seisis ja
vaatas seda, mida valin teha ja kuidas käitun. Minu sees oli sundus
olla korralik ja vastata, kuid ma ei tahtnud järgida kohustust, vaid
soovisin vaba olla, et ise valida. Kuid nähes teist astumas tundsin,
et minule ei olnud vabadust jäetud - kas teha enese soovi järgi ja
minust jääb inetu, kuid ebaviisaka ning käituda mitte oskava
inimese mulje või sundida end vastates näitlema valena. Kuid nende
valikute vahel valides ei olnud ma enesega rahul ega tundnud ennast
iseenda sees hästi.
Just
see, minu sees olev sisemine konflikt, muutiski sellised kohtumised
keeruliseks, sest mul tuli kiiresti otsustada selle üle, kuidas
käituda ning korraga sai valida ainult ühe valiku. Kuna mõlemad
ning ka kolmas valik – astuda naeratades vastu - tundusid olevat
valed, siis ma ei tahtnud teise inimesega kohtuda seni, kuni uskusin
end leidvat töötava lahenduse või siis loota jätkuvalt heale
õnnele, mis ei viiks meid kokku.
Võtmeks
sai mõistmine, mis oli minu antud tähendus „viisakas olemisele”
ja sellest, et nö vaenlasega kohtudes lähtusin oma tundest, mis oli
solvumisega peatatud ajas kaasas ning see oli olnud igakordne põhi
ja lähtekoht, milles kaalusin oma reageerimise valikut. Minus oli
protest ebaõigluse vastu, et pidin suutma olla see, kes ma selles
hetkes ei olnud ning tegema seda ainult sellepärast, et teine
inimene oli ka Maailmas olemas – see oli justkui tugevam argument,
millega sundida mind viisakas olema. Ma pidin igakord teisega
kohtudes üha uuesti tema olemas olemisega leppima. Mina ei tahtnud
võtta teist naeratades vastu, sest minus oli uskumus, et nii tehes
oleksin nö vaenlasega ühte seotud, kuid mina ei tahtnud teist oma
ellu, ma tahtsin vaba olla. Minu reageeringus oli selge sõnum –
mina loon nähtava piiri, mis seisab seinana teise inimese ja minu
vahele.
Kas
olla ilus, aga vale või olla aus, kuid käituda valesti – see
olnud võitlus minu enese sees, millele kohtudes keskendusin. Ma ei
ole enam ajas, kus keegi teine saab mind lihtsalt sundida astuma
enne, kui mina ise seda tahan. Minul on luba olla selline, milline ma
valin olla. Mina ise annan endale loa olla ja astuda siis, kui mina
ise olen selleks valmis. Minul on luba, sest ma annan endale loa –
see lause vabastas mind raamide seest.