Oli aeg, mil kurbus oli minuga üks – see tunne oli kogu aeg lähedal – see tunne paistis välja minu silmadest ja olemisest – võib öelda, et olin kurbusest justkui läbi imbunud. Alles äsja mõistsin, et sügav kurbus tulenes sellest, et ma kogesin ennast üksinda olevana – kõikjal ja alati.
See tõdemus tundub üsna kummalisena, kui mõelda, et tõeliselt üksinda olemise aega on olnud äärmiselt vähe – ühe kuu jagu päevi saab kokku lugeda seda aega, mil ma olen olnud reaalselt üksinda – sama territooriumi ja elamist ei tulnud siis jagada mitte ühegi inimesega. See oli aus üksinda olemine.
Minu üksindus tulenes sellest, et olen elanud ja olnud koos inimestega, kes ise ei olnud valinud mind endaga ühte – nad pidid olema ja minu elus osalema ka siis, kui see neile ei sobinud ja nad oleksid teoks teinud teistsuguse valiku, kui see, vaid võimalik oleks olnud.
Ka mina ise ei saanud valida keskkondi ega inimesi – seetõttu soovisin ja igatsesin ühes olemise tugevust – ka siis koos olemist, kui oleks olnud võimalik valida kõigi Maailma inimeste hulgast – vajasin kogemust, et just siis olen mina see, kes valitakse välja ja, kellega valitakse ühes olla – vajasin teadmist, et mina olen oluline.
Need on olnud suletud keskkonnad, milles oli piiratud arv osalisi – kõik sealsed pidid olema, elama ja toimetama koos, kellegi teise otsuse ja valiku pärast või enese nn vale valiku tagajärjel. Võisin neis anda oma parima - olla inimese kõrval ja olla valmis panustama, kuid teadsin, et sellest ei piisa ega ole kunagi piisanud – on mingi ühine hetk, milles on kindlus ja tugevus, kuid see kaob - jääb pealiskaudsus – aus lähedus ja ühes olemine leiab aset seal, mujal, kus mind ei ole.
Üksindus kõndis minuga kaasas, sest ma ei olnud võtnud vastu ausat tõde – vaba valiku korral mind, kui mind, ei valitaks. Väljapääsmatus olukorras olles tuli ellu jääda – lugu tuli söödavaks teha ning enesele tegevus ja tugevus anda. Õige kogemuse puudusest sai vajadus – Mina ja keegi teine koos on ühine põhi ja ka tugevus – siis saab ja võib-olla ning tulla ja olema saada, mis iganes – see Meie jääb alles.
Minu jaoks oluline Meie ei jäänud alles kunagi, sest vajasin enese puuduse täidetust kohast, mis oli ajutine – see oli ühe projekti põhine. Vajasin enese puuduse täidetust inimestelt, kes olid ajutised – nad oli kohal mingiks hetkeks enese elust – meie teed kulgesid ajutiselt kõrvu või ristusid korraks. Vajasin enese puuduse täidetust inimestelt, kellel ei olnudki seda anda – nemad ei valinud, kedagi endaga Meieks – nad jäid alati teadlikult Mina-ks, kes seismas eraldi kõigist teistest – ka minust. Sellise inimesega ühes ei saanudki olla seda, mida too endale ei valinud.
Minu vajadus on mõjutanud minu elu – olen näinud ja uskunud, et oleva hetke olemas olev on ainus – justnagu mujal ei saakski ollagi ega leiduda. Olen olnud tõeliselt kurb, vihane, solvunud, salvav, püüdlev, allutav ja allunu, et olev oleks ja jääks alles – saaks olema, seal ja selles, päris ja ehe kogemus, mis jääb kestma.
Samal ajal olen teadnud tõde – seda tugevust ja püsima jäämist ei ole. Minu elus ei ole olnud ühtegi sügavat ühendust – päris ja ausat Meie-t – minu päritolu perekonnas ja suguvõsas ei ole olnud ühtegi inimest, kes oleks olnud minu tugevus ja jäänud seisma minu kõrvale – ei ole olnud seda, kellele oleksin olnud oluline inimesena. Tõsi on, et olen olnud võetav, jäetav ja asendatav.
Ma ei ole kuulunud sinna, kuhu kuulun - minul on koht aegade puul, kuid mul ei ole kohta inimestega ühes – minu eemal olemine ei ole puudu jäämine ega kaotus – ikka olen olnud üle või kuidagi vale või kellegi teel ees – olen olnud takistuseks päriselt enesele valitud elu juurde. See, mis ja kuidas on olnud minuga ühes, ei ole olnud väärtus ega kordust vääriv – koos elu ja koos olemine minuga ei ole parim, mis teisele inimesele osaks võis saada - teine ei ole soovinud ületada ega avada ega avastada ennast minuga ühes.
See tõde teeb kurvaks ja hapraks ja vihaseks ja üksikuks – kuid need on tunded, millega ma väljendan mõistmist siis, kui võtan vastu olemas oleva info. Olen vajanud kurbust, et anda endale kaaslane ja teadmine, et ma ei ole üksinda kohas, kus see on käega katsutav, enesega kogetav ja silmaga näha. Olen vajanud viha, et mitte murduda, sest minul on tulnud tõe teadmisega toime tulla – on tulnud üle elada mõistmine, et minul ei ole asendust ega teist kohta, kus oleks olemas see, mis kustutaks ja teeks olemas oleva teadmise tühjaks – ühte ei ole võimalik teisega asendada ega korvata.
Inimese üks raskemaid ülesandeid on EI ütlemine pealispinna petlikkusele – enesega seonduvale valele. On tõeliselt raske võtta ära, eneselt, lootus selles kohas, kus on olemas illusioon, et enese vajadus on või saab olema täidetud – on olemas koht ja on olemas inimesed, kus ja kes hoiavad üleval näiliselt olemas olevat samalaadsete toodete ja valedega – see on armastuse ja hoidmise laadne ühes olemine, kuid ei päris, sest see teeb valu ja see põhineb valel.
Näiline tegelikkus on sõnade ja tegudega värvitud pealispind, mis püsib koos traagelduste abil ja on fassaad peidetud tunnetele, välja ütlemata sõnadele ja teoks tegemata tahtmistele. Inimene, kelles on vajadus, mis ootab täitmist, tahab uskuda ja loota, et see, mida tema ise endale näitab/ tõestab ja temale esitletakse ning kuidas temaga mängitakse, on tõsi või sellest saab kunagi tõsi – ta saab selle, mida ta vajab – see vajadus on teadmise tagajärg – selles kohas ja selle inimese/ nende inimestega ühes tema ei saa – seal ei ole kedagi, kes annaks/ tagaks temale vajamineva.
Seda, mida ja kuidas ei ole – seda ei ole olemas. Seda suuremaks olen mina ise kasvatanud enese vajadust, mida kauem olen elanud ja tegelenud enese petmisega ning nõustunud mänguga, millel pole päris eluga pistmist. See teekond on olnud puudu jäämise aeg – olen ise narrinud ja laskunud teistel õrritada ennast, et püüa edasi ja kannata veel ning leia töötav lahendus - küll siis saab, minu jaoks, olema.
Mina ei vali enam seda teed – ei vali selles tupikus püsida ega suletud ukse linki vajutada – minu rada kulgeb teisal juba ammu. Teiste motiivid, valetada ja varjata, on nende isiklikud valikud ja on tõsi, et nad ei pruugi oma valikute tagapõhja mõista või ausalt tunnistada, kuid see on nende isiklik teema – see ei ole minu vastutus ega muutmist vajava olukorraga ülesanne.
On aus tõde, et kui, teise inimesega koos olemise jaoks - peab jälgima enese sõnu ja tegusid, selles ühenduses kõigele endast ei ole kohta, enese poolt öeldut ja olemisi tõlgendatakse oma tahtsi ja vähendava eesmärgiga, segaduse ja mööda rääkimise vältimiseks selgitusi ei küsita, ausa ja selge infoga ei nõustuta, vastu infot ei jagata – sellega manipuleeritakse, teine enese motiive ei mõista ega tunnista ning vastutust enese sammude ja tunnete eest ei võta, kasutusel on vaimne ja/ või füüsiline vägivald, siis selline koos olemine on üks suur jama ja eneselt ära võetud aeg – see ei ole ennast väärtustav ühes olemine – see on üksi olemine, sest selles ei ole kohta inimesele.
Inimest teeb hapraks, vihaseks, solvunuks ja kurvaks tagasivaade enese elule – Mina ei saanud seda – ühte ja kindlat - kogemust – see näitab ja tõestab, et mind ei armastatud – muidu see oleks olema saanud. Selline uskumus näib tõestavat enese vähemana olemist ja väärtusetust – inimene jäi ilma temale vajalikust – oli hetk ja koht, milles ta vajas seda infot, kuid loo teine osapool ei edastanud seda – puudu jäänud kogemus oli olnud vajaminev teave, mis oleks ehitanud silla teisega ühte – Meie oleme koos – minul on turvaline olla Sinu kõrval – Sina näed minu olemas olemist ja Sa arvestad minuga – mina olen Sinule oluline.
Lapsepõlve traagika – teadvustamata ja läbielamata trauma tagajärg – enese sulgemine ja ootele jäämine – vajalikule sõnumile häälestumine – vajaduse loomine - järjekindel püüd ja meeletu igatsus kogemuse järele, mis ühendaks enese erinevad ajad – see Mina, kes jäi, sinna poole turvatunde kaotanud sündmust ja see Mina, kes on kõndinud/ kogenud ja elanud edasi – vaja on turvalist kogemust, et haiget saanud Laps usaldaks teisega koos edasi olla.
Vajaduse olemas olemine annab teada, et üks oluline sõnum jäi ajas saamata - kuigi elu jätkus ühes, siis miski ei olnud enam endine – on mõistmine, et teisel oli võimalus valida, kuid ta ei valinud teisiti teha ega olla – teine ei valinud Last/ teine ei valinud Mind – teine valis iseenda. Häirivate tunnete ilmnemise hetkel valis ja on valinud Oluline Teine alati iseennast.
Lapse ehmatus ja hirm, mida katab viha ja solvumine – mõistmatus ja loo, enesele, lahti harutamine - justkui oleks teisel olnud õigus sel moel teha – justkui oleks too tahtlikult teinud, sest Laps andis põhjuse – justkui teine kaalus ja vaagis ning siis tegi teoks – see tundub nii nagu oleks teine teinud Lapse vastu – kiuste ja meelega – teisel on õigus ja luba valida mitte teha vajalikul moel, mitte olla olemas vajalikul viisil – enese õigusega olla täiega vale.
See ongi murdepunkt – Last vähemana näitav koht – teisel on olemas enese õigus ja luba enesele väljendus valida – teha seda ka siis, kui see Lapse jaoks hea ja õige kogeda ei ole. See on isiklik õigus olla ka leppimatu, vihane, vaikiv, eemalehoidev, karjuv, põlgav, lööv, naeruvääristav, valetav jne – teine ise võtab ja annab endale selle õiguse ja võimaluse – enese pärast ja iseenda jaoks olla Lapse/ teise inimese vastu – olla täiega ja olla ühist lõpetava lõpuni välja.
Mina, enese erinevates aegades ja kohtades, olin endiselt see laps, kes otsis kontakti, et enda olukorrast teada ja enesele väljundit anda – teha ükskõik mida, et vältida kestvat tunnetesõda või vaikust enese ümber ja lükata vältimatut edasi. Olin, kui uppuja, kes hüüdis appi – kogesin, et olin teisega samas, kuid too minule päästerõngast ei heitnud – teine tekitas laineid ja keeriseid, mis ei lasknud mul rahu taastada ning ennast ja toimuvat mõista – tunnetekarusell jätkas sõitu.
Ehmatav kogemus – mind ei kuulata, minu infot ei võeta tõeselt ja seda ei peeta oluliseks – minu kogen vahetult - minu elu muutub ja ma ei saa mitte midagi teha – minu sõnad, info ja tunded ei peata teist inimest – tema jätkab ja viib oma tahtmise täide. Mina olen teise poolt puudutatud – Meie olime koos, kuid ma seisan, olen ja jätkan sellest kohast oma teed üksinda – teine tõestas, et Meie-t ei ole olemas – teine ei valinud ega vali mind endaga ühte - peale toimuvat ta ei astunud minu kõrvale ega valinud mind mõista.
Hinga – hinga - mina jään ellu - see on lihtsalt šokk - mõistus keelab tõde vastu võtmast. Need on minu enese tunded, mis ei lase mul hingata. Toimuv on minu enese ärevus ja hirm ning kaotuse kogemus. Teine on oma sõnad öelnud/ teo teostanud/ otsuse teinud - nüüd on minu kord otsustada enesega seonduv – astuda see samm üksinda – töödelda info ja valida enese järgi ja tegeleda enese tunnete ja toimuvaga iseseisvalt – mitte keegi ei tee seda minu asemel.
Möödunust kaasa kõndinud lahendus, mis kandis endas Lapse traumaatilist kogemust – tolles ajas ei olnud võimalik teostada vajaminevat – ühendada ennast lahti ja minna ära – ei olnud võimalik olla võrdne ja kohustada vanemat võtma enese osa eest vastutust. Olin jäänud kohale ja vaikinud või proovinud teist mõjutada – tegutseda tulemuse nimel – Anna minule teadmine, et oled ohutu ja valid mind – Sa ei jäta mind, kui Sa ei tule oma tunnetega toime või Sa ei karista mind või ei muuda minu elu sellepärast, et Sina ei vali minuga ühes olla.
Mõistmine, tänase aja teadlikkusega, mina ise ei valiks enam samal moel nagu oli – see tähendab, et paljut oleks jäänud olemata ja veel rohkem selliseid hetki oleks jäänud kogemata, kui ma oleksin, juba aastakümned tagasi, öelnud välja oma EI. Siis ma seda ei julgenud ega saanud teoks teha - mina ise ei andnud endale õigust - mina ise pöörasin selle ümber - minul ei ole õigust teise pärast – Laps vajas ühes olemist ka siis, kui see oli tema jaoks vale.
Erinevate traumaatiliste kogemuste olemas olemine ei tee mind väärtusetuks – olulise kogemuse puudu jäämine ei tähenda, et justkui oleks ainuüksi sellise kogemuse olemas olemine suutnud uskumuse - olen väärtusetu - paika pidamatust tõestada. Kaalul ei olnud minu väärtus – see oli tunnete mänguga kaasnenud uskumus – tõde on, et lihtsalt selline kogemus jäi ära. Teine inimene ei valinud seda endale – enese pärast.
Traumaatiliste kogemustega kohad ei ole, kui kivid kaelas ega raskused teel - positiivsele vaatele tuginedes tuleb tõdeda, et see on olnud ainuvõimalik teekond – just sel moel oli olemas võimalus anda endale hääl ja väljendus. Isiklik kasv - EI ütlemise harjutamine ning enesena olemise tõde ja julgus – EI ütlemine enesele ja enesega mitte sobivale.
Kuidas ja mis moodi öelda Olulisele Teisele EI – hirm tagajärgede pärast - võimalikud kaotused ja kogemused. Kuid, kui mõelda sellele, et enese EI sai öeldud keskkonnale ja inimeste tegevusele/ väärtushinnangutele, mis on samasuguse sisuga nagu narkootikumid ja alkohol ja tubakas - see, et keegi teine peab neid normaalseks ja harrastab, ei tähenda, et sellise tegevusega peaks kaasa minema ja ise tarbima hakkama lihtsalt sellepärast, et siis on ühine tegevus ja nähtav ning kogetav ühendus olemas.
Ennast vähendav tegevus ei ole ju iseenda ega ühine tugevus – see on selgelt inimest ja inimlikku vähendav, midagi olulist asendav tegevus või enesele, olulise väljaütlemise ja väljendamise keelamise üleelamiseks, antud lahendus. Enese EI on aktsepteeritud ja täiesti õige, kui teise poolt teostatav/ välja pakutav on ennast, ühist ja inimest vähendav.
Jah - saab öelda, lisaks endale, sellele, mis ja kes loob enamat - ühes olemine on põhi - seistakse päriselt üksteise kõrval ja ollakse päriselt enese ja teise jaoks olemas - mõlemale on koht olemas - Sina ja Mina oleme Meie, sest meie ise oleme selle koos olemise endale valinud.
Marianne
23.09.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar