Ei - kuulja jääb enesekaotust leinama – jääb enesetaastamise
võimalust otsima ja ootama. Kuid teise Ei-l ei olnud pistmist minuga
– see oli info, mille teine edastas. Kuid võttes lugu isiklikult –
minu Mina ju, siis peab teine oma Ei ära võtma, ära kaotama –
selle Jaa vastu välja vahetama.
Minu sisse jäi mälestus teise võimust minu üle ja vägivallast
minu vastu. Teise Ei takistas olemast. Jah, tõesti, oli kusagil
alguse ajas hetki, mil teine takistas. EI öeldi sõnade, pilkude,
füüsilise puudutusena – astuti vägivallaga vastu.
Mina ei olnud halb ega olnud vale – teine koges ennast halva ja
valena, kui nägi mind halva ja valena – enese tunnete põhjusena.
Tagajärjeks kõlas EI, mis oli sageli ebaõiglane ja vägivaldne.
Kuna kirvendavad mälestused olid armid valust ja vähemana olemisest
(allajäämisest), siis olin suletud olemas oleva infole – kogesin
ära olnud aja kordusi ja tundsin hirmu, et minust endast ei piisa,
et jääda alles. Mind ei kuulata, mind ei vaadata – minul ei
lubata minuna olla.
Hirm, enese kaotuse ees, sundis koheselt reageerima – ei kuulanud
ega näinud seda, mis ja kuidas oli – Ei lehvis punase rätikuna
või oli langemas giljotiinina – aega ei olnud – tuli reageerida. Uskumus - kui mina midagi ja kohe ei tee, siis Mina kaon.
Keeruline on olla koos inimesega, kes ei vaata ega kuula seda, mis ja
kuidas on, vaid tajub, kuulab ja näeb tundena. Ta reageerib
vastavalt tundest tulenevale ülesandele. Olev ei saa olla ega
tulevikuks üle minna, sest lugu veetakse minevikku – sinna, kus,
EI-d kuuldes, kunagi oma Mina kaotati.
Mis seal minevikus, siis toimus – sõna Ei tõi kaasa tähelepanu
suuruse, väljenduse, sisu muutuse – EI sõna lõpetas õige ehk
minule vajaliku tähelepanu jagamise – selle sisu ja kogus muutus –
see oli tõestus, et minule, olemas oleva Minale, öeldi EI.
Kuna kadusin läbi teise, siis uskusin, et järelikult sünnin ka
tagasi läbi teise. See oli ära vahetunud Mina pilt – ma ei olnud
see Kes ma olin, sest mind nähti teisena. Olin see, kellena teine
mind nägi – sõnade, pilkude ning käskude ja keeldudega lubas/
lasi olemas olla. Palun muuda mind ära! – Palun ütle minule JAH!
See oli igatsus ja vajadus õige tähelepanu järele – kaotatud
enese tagasi saamise lahendus.
Enne, kui ütled EI – st reageerid, et muuta või ära keelata –
peatu ja mõtle MIKS see, mis on, on olemas. Olemas oleval on olemas
PÕHJUS, miks see ON olemas.
Kui majal on kõrgem vundament, siis jääb sinna alla ruum, mida
nimetatakse keldrikorruseks. Kelder annab majale võimalusi lisaks.
Sellest saab koht, millesse paigutada ja asetada. Teha vajalikud toad
või panipaigad, ehitada välja saun, pesuruum, tehnilised
lahendused. Mõned teevad enesele töökohad oma maja keldrisse –
hea ligidal ega pea võõrastele üüri maksma – kliendid tulevad
ise koju kätte.
Vahel on kelder see paik, mis ei kutsu olema. Seal nagu ei ole
hingamiseks õhku ega avarust, vaid on sumbunud ja summutatud olek –
ninaga haistetav on muutunud kombatavaks. Midagi on sinna püsima
jäänud ega ole vabanenud. Midagi on sinna kuhjatud või voolanud ja
nüüd laiutab see laiali. Inimesed küll käivad ja on ning kasutavad vajadusel, kuid nad ei tunne ennast seal hästi.
Keldrisse on settinud selle koha erinevad päevad, mõtted, tahtmised,
vajadused – sõnad, mis lausutud häälega või ainult endas -
varjus hoitud pooled. Sellest on saanud energeetiline elav kogum –
kontsentratsioon sellest, mis on olnud alla surutud või jõuga välja heidetud. See, millele ei
ole leitud või tahetud leida väljundit. Just see haarab ja hoiab
enese embuses seda, kes viibib keldris - justkui oleks või peaks ta olema sama.
Nii
päevapoliitikas, kui ka igapäevases elus on näha, et erinevate
sõlmküsimuste lahenduseks ei ole Soome riigile ning selle elanikele
vaja juurde inimesi, vaid ainult kindlates rollides olijaid ja ainult
ajutiselt – kuni on vajadus. Kindel roll tähendab reegleid ja
piire – sel moel on juurde tulija paika pandud – püsigu selles,
mille jaoks teda vajatakse või millisena tal olla lubatakse. Sel
moel on võimalik kontrollida vastavust ja jälgida rollist
kinnipidamist. Kui siis ei olda ega kuuletuta, siis saab reeglitele
viidata, kohta meelde tuletada ja vajadusel ka rollist ilma jätta.
Inimene,
kes tuleb inimesena ja soovib jääda, tajub teedel takistusi ja
kogeb suletust – tema ei ulatu samale tasemele olijatega, sest,
temale antud rollile vastavana olemist nõudes ja kontrollides, selle
kaotamisega hirmu all hoides, ei ole teda avatud südamega
vastu võetud.
See
on olijate enesekaitse ja tahtmatus jagada – olijate aja mälu
hoiatab, et võõras võtab ära ja segab olevat – muudab jõujooni.
See on kindla vaatenurgaga poliitika - valede inimeste ees hirmu
kasvatades, näidata ennast päästjatena – lubadus teha tööd, et
hoida valed kontrolli all või eemal – see on võimalus, kuidas ise
võimu juures olevaid rolle kanda. Ja ega, siis tulijat alati
vihaselt vaadata – ikka naeratatakse, sest ollakse õpitult
viisakad ja ikka öeldakse Tervetuloa! - see tähendab – Tere, Tule
ja Ole! - antakse luba olla, kuid see ei tähenda vastu võtmist –
enese kõrvale koha andmist.
See,
et olla lubatakse, ei tähenda, et ennast ja juurde tulijat ühes
olijatena nähakse. See on, suomeksi, jänna juttu, sest ega eemal ei
hoita ja eemale tõrjuta, vaid väliste piiride tagant tulijaid, vaid
ikka ka neid endi omasid, kes ei osutugi omadeks, kui ületavad
riigisiseseid piire ja asuvad kõrvale elama. See on jänna juttu,
sest suletud südamete poolt seatud piirid takistavad tulijatel
sulanduda ehk juurduda – neile ei ole kohta selle maa aja loos.
Tulijad
on statistilised numbrid ja vahendid, kuidas lahendada teemasid –
nt rollikandjad, kes teevad tööd, mida pärissoomlased ise teha ei
taha – elamisväärset palka ei maksta või on töö liiga
ebameeldiv ja raske. Hoolimata sellest, et tulija, elades ja olles,
annab omalt poolt ka vastu ja loob enamat, on nende üldlevinud
tähenduseks – ära kasutajad. Neid ei nähta andjatena, vaid
võtjatena – vähendajatena. See on kuvand, millest hoitakse
tahtega kinni – see on teadlik, inimesi eraldava ja eristava
eesmärgiga, tegevus.
Kuna inimest ei nähta inimesena, vaid rollis
olijana, siis suhtutakse tulijasse rollinimest lähtuvalt -
maahanmuuttaja, paluumuuttaja, maan sisällä muuttaja - muuttuja ehk
muutja, mis tähendab, et olijal tuleks muutuda. Inimesi inimestena vastu võttes lubataks neil juurduda, kuid siis oleks nad ju võrdsed nendega, kes olid kohal juba enne ja seetõttu omavad õigust olemas olevale. Seega ei nähta end ühtse perena, kes võtab nn juurdesündinu vastu, vaid õigete ja suletud uste taha jäetavate vale(de)na.
Uue
inimese peaks kuhugi ära mahutama – temale tuleks ruumi teha ja
temaga olevat jagada – see näib enese oma ära andmisena ka siis,
kui iseendal tegelikult vähemaks ei jää – tegu on põhimõttelise
vaatenurgaga. Inimesi juurde ei vajata, sest OMA inimesed on juba
olemas – need, kellega on ühes üles kasvatud ja, keda on
iseendale valitud. Olijatel ei ole inimestest puudus, sest omad
inimesed ja omad pered on ju olemas. Kuna endale ei ole vaja, siis ei
peagi kedagi lisaks ja juurde tahtma ja just seetõttu ka ei taheta.
Rollinime, mis on antud, saab tagasi võtta – millel pole juuri,
selle saab tuul teisale viia - ära.
Vahel tunned, et on midagi ja on kuidagi, millest ei vabane.
Võib-olla, et see pole hea ega pole ka enese oma – midagi on,
kuidagi, asetanud ennast osaks ega taha nüüd ise lahti lasta. Ega
ta just suurt lärmi tee, kuid ta mõjub ja mõjutab – ta ei ole
heatahtesaadik. See on võõras energia osake, mis mingil põhjusel
on seal, kus ta ei peaks olema – võiks mitte olla.
On, kuidas on, lood sellega, kuidas too sai olema. Küsimus on
selles, et kuidas teda enam ei oleks. Võimalus on kasutada looduse
abi ja toetust – küsida puhastust. Sõites mööda teed, mis ei ole
igapäevane – anna puudele võimalus iseennast aidata. Visuaalselt
ja mõttega tööd tehes - anna mööda vilksatavatele puudele ära
see, mida ei soovi omada. Seo nende külge see, millest soovid
vabaneda. Võttes iseendast ja pannes just nagu kleepse, see midagi
väheneb järkjärgult. Kinnitatu peab ja edasi sõites tõmbab puude
jõud veel viimasegi riisme lahti - lõpuks jääb olnu Sinu
seljataha. Täna loodust toetuse ja abi eest – oled pühitsetud
Valgele Valgusele.
Vaatasin ja lugesin, ekraani pealt, sõnu – need ei näinud olevat
õiged, sest olin otsustanud need valeks pidada. Kuulasin sõnade
sisu ja hääletooni – need ei näinud olevat õiged, sest olin
otsustanud need valeks pidada. Vaatasin teise kehakeele ja sõnade
kokkulangevust – need ei sobitunud, sest olin otsustanud need
valeks pidada. Vaatasin teist ja tema tegevust – need ei näinud
olevat õiged, sest olin otsustanud need valeks nimetada. Vaatasin
Maailma – ka see ei näinud õige olevat, sest olin otsustanud
selle valeks nimetada.
Vale tähendas seda, et olin pettunud. Vale tähendas seda, et mind
oli petetud. Mina ei saanud seda, mida või kuidas pidanuksin/
võinuksin saada. See oli ilma jäämine – kaotuse kogemus. See ei
tähendanud seda, et kaotasin olevas hetkes – kaotus kandus kaasa
eelnevast. Kuid iga uus vale kogemine kasvatas kaotuse suurust – seda
tunnet, mida ei olnud teadvustanud ega millest veel läbi astunud.
Kusagil möödunus oli olnud kogemus – mina ei saanud seda, mida
vajasin, pidanuksin saama, uskusin enese jaoks olemas olevat - mina
kaotasin kindluse, sest nähtu ja kogetu edastasid mulle info - Mina
ei ole oluline. Selles hetkes tundsin paanikat, hirmu, ärevust ja
lootusetust – saadud info kõigutas minu Maailma alustalasid – ei
olnudki nii nagu arvasin seda olevat. Tahtsin teistsugust infot –
vajasin seda – vajasin teadmist, et olen oluliselt oluline ja
tähtis.
Nähes seda, mida nägin, vajasin pääseteed - uskumist, et olen ikkagi hoitud ja armastatud, kuid uskumine tõi endaga kaasa pettumused, sest need on ühe ja sama
pendli vastaspooled. Inimene usub seda, mida ta tahab uskuda olemas olevat – talle on
seda vaja – pidet enesele. Uskumine toob kaasa pettumuse, sest usk
ei tähenda olemas olevat, vaid inimese kujutluses loodut. Uskumine
põrkub vastu tegelikkust ja inimene tunneb ennast katki kukkununa –
järgi jäänud killud teevad talle haiget – uskumust ei saa enam
terveks teha, sest saadud info on muutnud selle ebatõeseks - valeks.
Mina ei tahtnud oma uskumusest lahti lasta ja seega, justkui
kahestusin – nimetasin info valeks, kuid alles jäi ka teadmine, et
see on õige. Enesekaitseks astusin samme vale kogemuse muutmiseks -
protestisin ebaõigluse vastu, haletsesin iseennast, leinasin kaotust
– tundsin ennast ohvrina ja soovisin leida ning nimetada süüdlane.
Kuid, kuidas saanuks väline olla süüdlane, kui uskumus oli minu
enese poolt loodud abivahend minule endale.
Kaotuse kogemus ehk vale kogemine - sündis tavaliselt kohas, kus ei
olnud ühes ehk teineteise jaoks olemas olemist – ei olnud ühist
eesmärki – mina ei saanud, sest teine ei tahtnud sama või ei
olnud nõus enesest taganema. See oli tõestuseks, et teine oli
eraldi ja ise. Kuid ainult enesega arvestamine näis isekuse ja
ebaõiglasena. See sai nimetatud valeks, sest see ei pidanud nii
olema - teine oli andnud mõista – andnud teadmise, et olen
oluline, vajalik ja minuga arvestatakse siis, kui mina seda vajan.
Kuidas saanuksin ise ennast aidata, kui olin Mina ja oli Tema –
lahenduseks sai kontroll – enesel olemas oleva ja saadava suuruse
ning kvaliteedi hindamine ja ka tagamine. Selleks, et enesele
tõestada enese turvalisus – vajaduse täitmine vajaduse ilmnedes -
tuli kontrollida enese Mina piiride sisse jäävat – kõike seda ja
kõiki neid, kellest sõltusin või sõltus minu heaolu.
See tähendas pidevat jälgimist ehk info kogumist, et ennast
võimalikuks ohuks ettevalmistada. See tähendas nimetada ja
märgistada vale ning püüdu igat valet korda teha ja ära muuta.
Vajadusel tuli tõusta barrikaadidele ja rünnata, astuda vastu,
õpetada, keelata, käskida, suunata, sundida, tagant lükata ja
paljusõnaliselt rääkides näidata, kuidas on minul halb (teise
valena olemine) ja kuidas saab olema hea (teise õigena olemine).
Olin valinud selle tee, sest oli olemas info – Mina olen siin
selles Maailmas üksinda – ja see tähendas tõde, et mitte keegi
teine ei ole olemas minu jaoks ega pärast, sest kõik teised on
iseenda eest väljas. See oli info, mis traumeeris, kuna kaotasin kindluse ja nii väga kartsin iseenda pärast – senini oli kõik
vajalik tulnud läbi teise – mul ei olnud veel teadmist, et mina
ise tulen toime – mina saan hakkama.
Uskumus tähendas, et veel enne, kui oli sündinud samm või teoks
saanud tegu reaalsuses, oli olnud kujutluses tunne - mina kohe kogen,
minul on olemas, mina saan - sest Mina olen olemas. Tegelikkus -
teise tegu või samm teisale või muutus olemas olevas - tähendasid
toetusest ilma jätmist – kujutluse tiivad said murtud ja oli valus
tõdemus - Mina ei saanud.
Jahmatus ja mõistmatus - kuidas teine nii võib ja sel moel saab –
miks ta ei ole minuga üks. Oli suur ja pelutav hirm – hirm enese
elu pärast – mis saab siis, kui mina ei saa, sest minul ei ole
seda, mida ma vajan, siis kui mina seda päriselt vajan.
Etteteadmatusest tulenev šokk oli kui blokk info vastuvõtmisel –
mina ei tahtnud teada – kui ma ei tea, siis ei ole olemas, kuid ma
ju tean, sest minul on teadmine olemas. Enesekaitse – vajadus hoida
alles mulle minu laiendatud Mina st see teise oma – tulemuseks oli
kontrollivajadus Mina-de ja Maailma üle.
See tõi kaasa selgete piirjoonte ja reeglite vajaduse – minu on
ainult minu – mina kontrollin enesele kuuluvat. Kontroll näis
ainuvõimalikuna, sest tegemist oli kohanemise raskustega – iga nn
valeks nimetatuga kohtumine või valeks tõlgendatud situatsioon
tähendas ehmatust ja alateadvusest tõusvat surmahirmu. Vajasin
turvalist maad enese ja kõige nende või selle vahele, kelle või mille üle
puudus minul kontroll. Kontrolli teostamise suutmatust tõestas teadmine, et teine
ei kuulanud, ei näinud ega arvestanud minu ja minu vajadustega.
Kontrollikaotus – ma ei kontrolli ise ennast, teist ega mitte kui
midagi – ma ei ole seotud, maad ei ole minu jalge all. Sõltun
kellesti või millestki väljaspool mind ennast – ma ei tea ette
järgmist hetke ega tulemust – olen, kuid võin ka mitte olla.
Sõidan, kuid ei juhi – see on ebaturvaline – teadmatus on
hirmutav – kindlana näivat teed pole olemas. Samm välja ja eemale
– kindlusetunde otsimine, soov anda endale teadmine, kuidas järgmisel korral
ära hoida vale ja kindlustada õige – selleks tuli hoida ja tugevdada
kontrolli.
Kõik need lood, mida olin valeks nimetanud, tähendasid tegelikult
alguse info kinnitust – seda, mida ma näha ega vastuvõtta ei
olnud tahtnud – seda pindu minu enese silmis. Just sellepärast ma
tundsingi ennast nurka surutuna ja ahistatuna – vale oli kõikjal
ja kõiges – ikka ja jälle jõudsin ma välja selle sama
tõdemuseni – Mina olen eraldi ja ise – olen ohus.
Tundemere lainetus – paanika – teine või miski oli olnud vale –
oli muudetud ootamatult oma rolli, öeldud Ei, nõutud midagi, tehtud
kuidagi, väljendatud mingil moel – selline olukord tuli lõpetada ja
turvalisus taastada, sest olin uppumas ja seega tuli kaldale jõuda.
Nii ma ei peatunud ega kuulanud ega vaadanud ise ennast ega ka
Maailma – ei kogunud ega tõlgendanud olemas olevat infot –
tormasin ummisjalu ja võtsin vastu kiireid – ära lõpetavaid ja
väljapääsu tagavaid otsuseid – aega ei olnud – elu tuli ära
päästa.
Kartsin tulevikku, sest mäletasin minevikku – oli olemas teadmine
ja seega puudus usaldus. Vajasin vabadust, kuid tundsin sundust omada
kontrolli. Vabaduse sain seal, kus ja nendega, kellega ühes, veel ei
olnud olnud valesid ütlemisi, kohtumisi, üleelamisi – uskumuse
katki kukkumisi. Vajasin puhvreid enese ja ohu vahele – kuid ega ma
teadnud, miks ma vajan ja hoian, mille jaoks ma vajan ja alles hoian.
Sundkäitumine, usaldamatus, ärevus.
Ma ei olnud infot vastu võtnud – ma alles sõdisin ja vaidlesin
sellele vastu – olin solvunud, sest vajasin turvalist Meie-t. Seda
kohta, kus olnuks aega uue teadmisega toime tulla ja veenduda iseenda
oskustes ja toime tulemises – kasvada omas tempos välja. Karm info
oli mind ootamatult tabanud ja välja heitnud.
Kontrollivajadus tähendas turvatunde vajadust ka siis, kui lugu ei
olnud tegelikult elule ohtlik. Teisepoolne ootamatu rollivahetus ei kaotanud
mind ära – mina olin edasi olemas. Teise samm ei tähendanud, et
mina oleksin pidanud suutma teist tagasi muuta, et anda enesele
võimalus jälle olemas olla. Mina olin olemas - teise muutus oli teise otsus ja see ei tulenenud minust, vaid temast endast. Info valikuline tõlgendus sellel esimesel hetkel - lugesin välja selle sõnumi, mida see siis minu jaoks, läbi enese hirmu, tähendas.
On olemas julgus olla ja elada olevas hetkes –
ükskõik, millisena see osaks saab või millega see lõppeb. Elu on improvisatsioon – kõik sünnib, on ja elab hetkes – eelnevat ega
tulevast ei ole, sest iga samm muudab ja loob. On olemas teadmine, et kõik see, mis on järgmiseks sammuks vaja, on olevas hetkes olemas - mina olen ja elan enese loominguna.
Tavaliselt põrgatakse teisest eemale või astutakse tollele vastu
või jäädakse enese sisse mossitama või peetakse plaane, kuidas
tagasi teha, tulevikus vältida või ennast kaitsta siis, kui ollakse
saanud teise inimese käest infot – teine on mingil moel edastanud
mingisuguse teabe. Oli see siis küsitud või mitte, kuid info on
edasi antud ja seda saab kasutada/ tõlkida/ töödelda.
Tavalise, inimeste vahelise segaduse – tüli ja vastuseisu -
keskmes on valikuline info kasutamine ja töötlus. Info on vajalik
selleks, et vastuvõtta otsuseid, kuidas, kuhu ja kas teha oma samm.
Info on oluline, et mõista teise inimese vaatenurka, olukorda,
seisundit ja soove. Info on väga tähtis, et ka meid endid
mõistetaks ja meiega arvestataks. Info on teise teavitamine, et too
oskaks ja saaks arvestada olevaga. Õigel ajal, õige sisuga ja õigel
moel edastatud info aitab suhteid hoida ja edasi arendada – kasvada
ühes, kõiki osapooli arvestades ja toetades.
Kuigi valem – anna esimesel võimalusel selgelt ja üheselt teada
sellest, mida ja kuidas Sinuga toimub või Sinule teada on – tundub
lihtne olevat, siis inimesed valivad sageli raskema tee – elavad
ise oma elu keeruliseks. Mehhiko või mõne muu maa igavesti kestvad
seriaalid on selle ilmseks näiteks – ära räägi sellest, mida ja
kuidas on või tead – varja igal võimalusel - ja jama kestab,
tootjate jaoks edukalt, aastaid või ka kümneid.
Huvitaval kombel ei olegi nii, et infot ei jagataks või me seda
kätte ei saaks. Me saame info, et seda kasutada, kuid me ei võta
seda vastu, mida meile antakse, vaid peatume ja sel moel tuleb selles
kohas loo sisse käänak, kuna see info või selle andmiseviis mingil
põhjusel meile ei meeldinud. Infot, mida me olemas oleval kujul ei
taha, nimetame me valeks – see ei sobi meie plaanidega,
tahtmistega, ettekujutustega ja see lõpetab nii mõndagi või tõukab
alustama teist teed.
Vale info – on enese tõlgenduses - EI olemas olevale. EI ütleb
TundeMina meie sees. Meie sees on olemas tunne, mis liigutas ennast
tuntavalt – meid on puudutatud, kuid ei hästi, vaid ebameeldivalt.
See võis olla hirm, ärevus, viha, kurbus, raev, äng, kaotus,
saamatus, pettumus, lootusetus, kaitsetus, väärtusetus, süütunne
jne, kuid ka enese nägemine nn teise silmade peeglis – meid
nimetati – meile anti roll, mida me ei taha kanda.
Tundes, eneses TundeMina vastusööstu, oleme me reageerinud - andnud
infole ja selle andjale hinnangu ning tahame, et teine vahetataks
info teistsuguseks ja muudaks ennast andmise hetkes söödavaks.
Tahame, et teavet selle kohta, mis ja kuidas on, oleks hea vastu
võtta, et see ei võtaks meilt vähemaks ega vähendaks meid. See ei
sunniks enese sisse vaatama ega ennast valena tundma. Kuid info on
lihtsalt info – selles hetkes edastatav suurus – seda ei saa
ümber teha ega see muutnud ka meid teiseks.
Vahel mängivad inimesed pimesikku – otsi mind üles. Nad ei taha
jagada infot enese ega ka tegelikult olulise kohta. Enese
päevavalgusesse toomine tähendaks alastust ja ohtu, kuid samas võib
info varjamine olla ka relv – on, mida enese jaoks või teise vastu kasutada või
millega teine millestki ilma jätta. Info jagamine tähendaks seotust
ja lähedust, kuid see võib olla just see, mida ei taheta teostada.
Info saamise eest võidakse nõuda ka tasu – maksa enesega või
millegagi, et teada saamine ära teenida. Vahel ei küsitagi, sest ei taheta
kuulda seda, mida kardetakse teise käest teada saada – enese
hirmud võivad saada tõeks.
Ei saa, kui ei ole. Kui ei ole tõeselt ja selgelt edastatud ega
vastuvõetud, siis on saadut keeruline edukalt kasutada. Kõik see,
mis takistab info edastust ja kohale jõudmist, tähendab erinevate
tunnete plejaadi ja toob sageli kaasa tormid. Minnakse isiklikuks ja
inetuks – laotakse välja sõnu ja väiteid, et ennast kaitsta ja
vastaspool väiksemaks suruda – tõsta enese Mina ja vähendada
teise oma. Vaikitakse trotslikult või löödult, sest siis ei jätku,
siis ei lõppe, siis saab läbi. Lõpetatakse ühendused, milles
jagatut võetakse isiklikult ja vaikitakse vajalikust. Nende ja
paljude teiste toredate lahenduste taga on erineva suuruse, tähtsuse
astme ja vastukäiva info segadusest sündinud kaos – ei ole
selgust ega rahu.
Kuidas saab edasi, kui tundub, et õiget ja vajalikku infot justkui
ei jagata – selle asemel valitakse vaikida, vahetatakse teemat,
räägitakse segaselt või minnakse isiklikuks, kuid ei saada selget
vastust oma küsimusele või ettepanekule või ei võeta vastu infot
enese või ühiselt vajaliku kohta. Tõde on ju selles, et tegelikult
info edastus ikkagi toimub – see lihtsalt ei vasta meie ootustele.
Saadav info ei tee selles hetkes meie elu lihtsamaks – tuleb
arvestada teisega, tuleb ise otsus vastu võtta või jätta lugu
ootele või eemalduda teisest. Üks ei saa ja teine ei taha – seega
ei saa vanal moel edasi olla ja uuel moel olemist ei taheta või ei
osata valida. Kestab kaos, et vana saaks lõpetatud ja uus loodud.
Iga segase loo võtmeküsimus seisab selles, mida teha selle teabega
ja kuidas kasutada seda infot, mida meile edastatakse. Jep, kui üks ja ka teine lisab olemas olevale infole tundevärvide volüümi
juurde, siis lihtne lugu muutubki keeruliseks – olemist häirivaks segaduseks. Kuid, kui tunded, uskumused ja muu tore pahn
kõrvale jätta, siis tegelikult saime ju kätte info, mis selles hetkes oli olemas.
Me ei vaidle vastu 2 x 2 -le ega kindlale keemia valemile või füüsikalisele
suurusele ega ka matemaatika teoreemile – kasutame olemas olevat,
et ülesandeid lahendada. Kuid me ei saa teist ega ühist segadust, kui võrrandit lahendada,
kui teise või ka enese poolt antavad suurused või omadused ei pea paika. Seega
ei ole teist ega ühist, vaid on enese otsused enese kohta.
Lugu taandub sellele, et tuleb kohtuda iseendaga iseendas. Kuid see
osutub raskeks, kui inimene ei taha vastu võtta teadmist, et kõik ei
olegi loodud kõigile enamat looma. Inimese sees on traumaatiline
mälujälg sellest, et tema Mina ei olnudki Maailma naba – Maailm
kestab edasi ka siis, kui - Mina tunnen ennast halvasti või Mind nagu ei
olegi olemas.
Inimese tüüpilisim lahendus, enese või enesele olulise jaoks ebaturvalises ja ebaselges olukorras, on see, et ohjad tuleb enda kätte võtta. Tuleb saavutada kontroll olukorra, teis(t)e ja ka enese üle –
erinevail kätteharjutatud viisidel. Kontroll tähendab jõu ja mõõtmete täpsustamist - kes on kellest üle - võim ja suurus tagab vajaliku. Info on üks võimalus, kuidas kontrolli saavutada ja säilitada.
Tean, et ma ei eksi, kui esitan väite, et üsna tõenäoliselt on ka Sinu aegadepagasis lugusid, mida Sa ei ole ära unustanud, st neist ise lahti lasknud. On lugusid, mis meenuvad, sest Sa kahetsed nende lõppusid või keskpaiku, heidad enesele ette tehtut või tegemata jäetut, siunad teist osapoolt, kaebled ülekohtu pärast või vannud vihas kättemaksu, nutad kurbusest või vajud kössi lootusetusest. Kindlasti jäid mõned viisid nimetamata - inimene on leidlik ja sisutab, andes enesele, kogetule ja ümbritsevale eri värvilisi hinnanguid, enese aja tõhusalt.
Mäletad,
oma kooliajast, kuidas närveerisid enne töid ja kuidas vahel
põdesid seni, kuni väljateenitud hinde said teada – siis alles
hingasid välja, sest oli ära tehtud ja seljataha jäetud. Iga
saadud hinne oli ühest küljest midagi kokkuvõttev ja ära lõpetav
ning teisalt lihtsalt üks paljude seast. Pea iga päev tõi uusi
hindeid juurde – see oli tavaline koolilapse elu.
Tavaliselt
oli hinne justkui õpetajate ja vanemate jaoks mõeldud, kuid samas
peegeldas see ka selle hetke oskusi ja teadmisi. Saadud hinne ei
toonud kaasa maailma lõppu, kuigi vahel võis alguses nii näida.
Uus koolipäev ja järgmine klass tõi kaasa järgmised õppetunnid,
mis tuli läbi kõndida, teha ja istuda – kõik jätkus. Iga hinne
jäi seljataha – need ei ole
mälestused tunnetest, mis ujuvad aegajalt pinnale, et äratada
süümekaid tegemata jäänu või kahetsust valesti tehtu pärast - iga hinne oli üks osa enese teekonnast.
Selle
sama nurga alt võib läheneda ka tänasele päevale – Sina saad
ise, erinevate soorituste eest, anda enesele hindeid – nii muudavad
Sinu lood värvi. Hinne vabastab, sest lood ei mõju enam selliselt,
kui tundusid olema jäävat. Tänases ajas hinnet kaaludes selgub, et asjalood ei olegi
olnud nii hirmutavad ega läbi kõndimine kehv – negatiivne alatoon
kaob. Oled olnud hoopiski üsna hea, saavutanud tubli ja arvestatava
tulemuse.
Proovi
– pane endale hindeid – kuid tee seda ausalt. Enese sooritus –
on ära olnud hetke tulemus – on ära olnud loo kokkuvõte. Näed
ise, kuidas rõhk vahetab asukohta ja enesel hakkab kergem – oled
vaba edasi minema – oled jätkuvalt õpilane, kes käimas
elukoolis.
Hinne,
konkreetsele hetkele, vähendab ajaraskust kordades – samanimelised
kordused kaotavad tähtsuse, sest hinne suunab tähelepanu
konkreetsele loole – sellel on algus ja on lõpp ning seega kaob
tunnetekordusest tulenev taak. Korduvad tunded on tundelõksud, mis
neelavad enesesse ja seovad sama nimetajaga lood üheks raskuseks
jalgade külge. Numbreid Sa ei liida ega korruta - need on lihtsalt numbrid, kuigi jah - häid hindeid on ikka hea saada, kuid ega ka koolipoisi kolm tükki küljest võtta ja ka kahest või vähesest ühest saad Sa kindlasti teiste numbrite toel üle.
Kui
vaja, siis jaga häirivalt mälus püsinud sündmus/ kohtumine/ tegu
jne mitmeks – selle eest see hinne ja tolle eest see – tähtsus
väheneb – lahutades ja erinevaid oskusi hinnates lahjendad. Näed, et vabalt
hingamine on võimalik. Enesega ühes elamine ja Maailmaga koos
olemine on võimalik ja tehtav, sest sel moel kaob teise osalise
tähtsus – tähelepanu on suunatud Sinule endale.
Muidugi ja kindlasti oli vahe selles, kuidas keegi ütles või tegi või tegemata jättis - sellele Sa ju reageerisid. Kuid, mis vahet oli selles, mida keegi teine arvas või mõtles – igaüks
tegeleb enese tööga ega ole kohal seal ja selles, kus teise käsi
üle paberi libises. Vaadeldes ja hinnates ise ennast ei ole keegi teine
kohal ega oluline – Sina ise oled enese tähelepanu keskpunktis - kõrvalt vaadatuna.
Sina oled enese õpilane ja oled ise enda õpetaja –
nii ju tegelikult ongi. Kuigi ranitsat kandma ja vahetunnis jalutama enam ei pea - elukool kestab edasi. Vabasta ise ennast, anna enese, ära olnud aja, teadmistele, oskustele, väljendusele, lahendustele ja sammudele hindeid ning jäta need seejärel rahus seljataha, sest järgmised ootavad juba ees.
Saadame liblikaid elevusega – õrn, värviline ja hauralt habras
maailm. Vaatleme eemalt ja tunneme rõõmu, et saame, olemas
olemisest, osa. Lendlevad võluolendid - oi ei, me ei tõtta neid
puudutama, sest inimese ettevaatamatus või kohmakus võib purustada
ulmad. Laseme neil vabalt elada ja lennelda ning täname sõnumi
eest, kui kohtume.
Jah, on ka neid, kes proovivad liblikaid kinni püüda, et oma aega
sisustada ja osavust proovile panna ning ka lähedalt imetleda ja
seejärel taas vabaks lasta. Kuid on ka neid, kes püüavad liblikad
kinni, et ilu ja haprus enesele omastada. Nad naelutavad värvid
stendidele ja täiendavad nimesiltide kogu.
Inimesed teevad teiste inimestega sama. Mõni saadab rõõmu ja tänu
tundva pilguga ning tänab kohtumise eest – mõlemad on, kuid
olemas ei pea olema selleks, et omada. Teised tahavad kohtuda,
ihaldavad ja igatsevad, et teise puudutusest osa saada – olime koos
– tahetakse taas olla koos. Ole minu – ole minuga. Kolmandad
tahavad omada, et omades teist, näha iseennast – hoida kinni –
kindlalt.
Inimene tahab osa saada värvidest ja õrnusest – minu Mina. Läbi
teise olla enamat, kui üksinda osatakse ja saadakse. Teises peituv
miski annab juurde – see lisab ja tõstab. Just sellepärast ei
tohi välist ilu vabaks lasta ega ära anda. Kallis aare on ennast
muutev talisman - anna ennast minule – muuda mind.
Kuid, aja sees, kinni hoitu sära tuhmub – tiivad muutuvad,
koguneva tolmu alla, hapraks ja värvide vähenedes võluvõim
väheneb. Väärtus kahaneb, kui vangistatu enam ei tõsta
kinnihoidja väärtust. Sooviti saada ja omada seda, mida liblikas
tähendab, kuid ei seda KES liblikas on. Soovitakse osa saada, kuid ei
vastu anda – jätta alles vabadus.
See
vaene, vilets, särata ja hüljatud Mina – inimene näeb ja tunneb
ennast sellisena. Hüljatud mina on väljaelamata Mina – see on
kindla rolli kaotus – sellest päriselt ilmajäämine. Roll
kaotatakse mingite kindlate asjaolude tõttu. Rolle kaotatakse ka veel enne, kui saadakse sellisena olemist üldse kogeda. Enese kibestumised
ja kirvendavad armid – mina ei saa, mina ei ulatu, minul ei ole.
Valus on tõdeda, kui ei saada, enam või veel, kätte seda, mis oli
või mida ei ole senini olnud. Inimene tahab kogemust – tahab olla
– tahab lava, millel olla – tahab tähelepanuvalgust, mis näitab
ja tunnustab tema Mina olemas olemist. Hüljatud inimene on, kui
murtud roos – tema on lavata jäänud Diiva.
Tülli
ja lahku ajab, norgu ja masendusse surub, töökohta ja kooli
vahetama sunnib, kaalu ja välimust jälgima paneb, inimese võimetus
olla enesele sobivas, vajaminevas, ihaldatavas ja õigusega kuuluvas
rollis – olla Mina. Ei saada olla, sest puudub partner – puudub
õige tähelepanu. Tülli ja lahku ajab, norgu ja masendusse surub,
töökohta ja kooli vahetama sunnib, kaalu ja välimust jälgima
paneb, inimese võimetus muuta ära see roll, milles teda näha
valitakse, näha tahetakse, olla lubatakse – rollipartner on olemas
ja tähelepanu jagatakse vale Mina olemas olemist alles hoidvalt/ ära
tõestavalt.
Stress,
masendus, depressioon, ärrituvus, viha, sõltuvused, enese
kahjustamised, enesetapud jne – on pikaajalise vale rolli kandmise
tagajärjed. Sellisel inimesel ei ole kohta ega võimalust, kus ja
milles luua ennast säravana, paremana, õigena, edasi kasvanuna -
iseendana. Sellise inimese kanda on jäänud roll(id), mis ei anna
talle jõudu, vaid võtavad vähemaks ning piiravad enesena olemise vabadust.
Selline inimene kaotab igal võimalikul olemise hetkel ise ennast,
sest ta ei saa või tal ei lubata olla see Mina, kes ta oli või olla
tahab. Ta näeb ja tunneb endas olemist, kuid ta ei saa ise ennast sellisena luua – teda ei võeta vastu – talle ei ole partnerit ega osutata
talle õiget tähelepanu.
Tahetakse
olla õiges rollis ja selleks peab keegi teine olema õiges rollis.
Ei taheta olla vales rollis ja selleks ei tohi teine olla vales
rollis. Peab olema õige ja peab saama olla õige. Vajatakse
partnerit ja selleks sünnivad erinevad koos olemised – kohad ja
ajad, kus saadakse üksteise toetusel olla see, kellena tahetakse
olla. Justkui tähendaks koos olemise ainus eesmärk kohustust leida enese või olla teise poolt valitud rollile partneriks.
Selleks, et suhted ja koos
olemised õnnestuksid, tuleb teine st tema Mina vastu võtta ja ühes
mängida – kuid kuna tegu on kahe või enama inimesega ja igaüks
tahab olla see KES ta on, siis mõlemad ei saa alati olla need, kes
nad valivad või valiksid olla.
Kokkusaamise
alguses oleks palju lihtsam seada paika enese ja tunnustada teise
piire, näidata enese nägu(si) ja õppida teinetest erinevates
rollides tundma - kohaneda. Oleks vist küll, kui inimene julgeks,
ise ennast päriselt tunneks/ tunnistaks või edasi ei kasvaks. Kõik rollid, mis ühisel
laval avalikkkuseni jõuavad või seal varjatuna püsivad, ei ole
teadlikult ega head ühendust loovalt valitud. Inimesed ja ajad on
erinevad.
Inimest,
olemast Mina erineval moel, takistab hirm, et kui ta ei ole teise
jaoks õige rollipartner või teda ei võeta vastu enesele vajalikus
rollis olevana, siis ühendus katkeb. Valusate mälestuste jäljed,
sellistest kordadest, muudavad ja suunavad inimese käitumist ja
valikuid. Kõige suurem hirm on kogeda hülgamist – see tähendab
tunnet - mind enam ei ole, sest Mina kaon. Kunagi võis see
tõepoolest tähendada eluohtliku olukorda ja sellise infoga
salvestus kandub läbi enese aja, ka aegade tagant – hoiatama ja
ennast alal hoidma.
Omamoodi huvitav lugu on sellega, et on olemas koos olemisi, milles teisel ei lasta kasvada, olla enesena, valida väljendusi, et leida ise ennast – olla Mina, samas ühenduses, ka teistes rollides olevana. Jah, nähakse küll, et teises on ainest. Jah, kuuldakse küll teise sõnu, et palun toeta mind. Jah, võidaks ka olla, kuid valitakse mitte näha ega olla. Eitatakse, vaikitakse, keelatakse, kästakse muutuda – ennast muuta st roll ära vahetada või ära kaotada – lahti laskmine enese Minast kõlab, kui loobumisena iseendast.
Teist
ei võeta vastu st ei valita olla talle partneriks, kui kardetakse
iseennast kaotada. See, millega toime ei tulda, seda ei taheta ka
kasvatada – kui ei nähta, kui ei vaadata, kui ei toetata, siis
teine ei ole ega saa olla – selle ühenduse sees jääb too samaks
või vähemaks, kuid ei saa olla teise jaoks mingil põhjusel vales
rollis. Reageeritakse teise olemisele vastu, sest kui üks ennast
muudab, siis ei saa ka teine olla enam sama. Kui see teine peab
ennast õigeks – st olemist ainuvõimalikuna, siis on selge, et
väiksemgi muutus tundub tema jaoks valena olevat.
Muutunud või
ennast muuta tahtev teine näib ebaõiglasena, ülekohtusena, sest
muutusele vastu seisev inimene kardab ise ennast kaotada, kui tema
Minal ei lasta olemas olla. See on enese kaitse, sest teine ei taha
vale olla – tema tahab lihtsalt iseendana olemas olla. Nii
katkevadki suhted ja kasvavad mõistmatuseseinad inimeste vahele,
sest ei kohtuta – vastamisi seisavad erinevad rollid, millest ei
sünni teisele rollipartnerit.
Inimene
tahab ja vajab enesele rolli, milles ta tunneb end õnnestuvana –
saada edu elamus - saada tunnustus olemas olemise eest. Inimene ei
taha rolli, mis teda vähendab – takistab enese enamana loomist ega
seda, mis ei ole tema enese valik – ta ei tunne ennast võrdsena,
kui temal pole õigust iseendale sellisena nagu ta veel on või olla
võiks.
Vanem
ei tule toime lapse kasvamisega – iseseisvumisega – enese
leidmisega. Laps ei näe oma vanemat Inimesena, vaid enese jaoks
vajaliku abivahendina. Mees ei talu naise iseseisvuse poole
püüdlemist ega tule toime loomisejumalannaga enese kõrval. Naine
ei näe mehes Meest, kui too ei vasta nn printesessi aja unistustele
ega ole kaanepiltide või teistel olevaga sama või parem.
Enese
olemisele või enesena proovimisele kohatud vastuseis ja sundus
teostada muutus on vägivald vabaduse vastu. Vägivalla tagajärjel
on kergelt sündima uskumus, et iseendana ei tohi olemas olla. Seotus
– kellegagi koos olemine, tähendab enese muutmise kohustust –
kui suudetakse muuta ennast õigeks/ vajalikuks, siis saadakse koos
olla, kui ei, siis ollakse välja jäetud – hüljatud. Nii jäädakse
ühe rolli piiridesse – suhe ei kasva laiemaks – kindlamaks ega
loovamaks – ei kasvata ühes edasi, vaid ollakse sageli lapsepõlve
lahendamata roll – vajadus on kindla teise järgi.
Ka
algusest hiljem võivad ja saavad inimesed enese erinevaid Minasid
proovida ja aktsepteerida. Ka siis, kui suhted on sassis, saab
vahetada ja vastuvõtta rolle – saab kohata Inimest. Ka ühte rolli
saab erineval moel lahendada. Kuid vahel ei õnnestu hoolimata
sellest, kui kõvasti tahetakse ulatuda sama rolli teistsuguse Minani
– ei küündita selle lavani, millel esineda uuena – teistsuguse
rollilahenduseni. Rollilahendus on aegadega paika loksunud ja inimene
ei oska ega ole tal toetust ning ehk ka julgust ennast avastada –
valida valikuid ja proovida ennast teisel moel. Muutus ühises on
ühine muutumine. Hind mängu eest on liiga kõrge – vastu võetakse
isiklikult ja reageeritakse vastu – nimetatakse inimene valeks ja
mäng inetuks. Koostöö puudub – koos olemine teeb haiget.
Ja
siis ongi nii, et ükstapuha, kui palju inimene panustab, ta ei ulatu
kõrgemale iseendast – soovitud rollini – tunnustatud, parema,
ilusama Minani. Sinilind jääb püüdmata, sest rollid vajavad lava
– tähelepanuvalgust ja kindlat rollipartnerit. Inimeste maailmas
on tähelepanu see, mis näib tõestavat olemise ära – seega ei
sünni roll seestpoolt välja, vaid see saab kujundatud väliste
nõudmiste järgi – ollakse marionettnukud, kellel on liigutajad ja
etteütlejad – kuidas peab olema, näima, tegema - reageeringute
puudutused näitavad ära piirid ja reeglid, kohustused ja õigused –
see oled Sina - siin ja praegu.
Mis
seob kokku, kui teist ei ole vaja, et olla see Mina, kellena olla tahetakse? Mis seob kokku, kui
teine ei ole valitud rollile partneriks? Mis juhtub, kui olla vaba tähelepanu sõltuvusest?
Ollakse olemas ka siis, kui teist ei ole, vajalikku rolli toetavalt, olemas, sest inimene ise
valib enese olemise - rolli ja rollilahenduse. Ka siis, kui ei ole rollipartnerit ega tähelepanuvalgust on inimene ikka see KES ta valib Elu laval olla.
Mina olin see Kes PEAB – täiesti tõsiselt – mina ju pidin,
kuidas oleksin saanud teisiti mõeldagi või valida – ei tulnud ju
teistmoodi variant kõne alla, sest ma ei peatunud ega mõelnud.
Kuid, kui nüüd vaatasin otsa sõnadele – MINA PEAN – enese
sees, siis nägin, kui palju olin, mina ise, ennast tagant sundinud
ja takistanud – olin olnud tõeliselt kohusetundlik, tubli ja
püüdlik – põhjaliku hoolega täitnud enesele antud ülesandeid.
Oli vabastavalt, kuid ka kurvaks tegevalt üllatusväärne, kuhu maani ja millesse kõike see
Mina Pean ulatus. Pisimadki ja igapäevased asjad, uskumused ja
tegevused ning rääkimata avalikkuse ees olemised või teistega
suhtlemine, näisid olevat tehtud või tegemata jäetud selletõttu,
et mina ju pidin. Mul ei näinud valikut olevat, sest mina ise ei
olnud endale valikut jätnud – siinkohal tuleb huvitav tõdemus
üles tunnistada – mina pidin, sest tundsin survet – täiesti
kindlalt see surve tuli väljapoolt mind – ümbritsevast maailmast.
Mina pean taga oli tähelepanuga seonduv maailm – mida ma pean
enese tagajärgede tõttu - kes vaatab, kuidas vaatab, kes jätab
vaatamata, kes ütleb, mida ütleb, mida jätab ütlemata, millest ma
ilma jään, mida ja kuidas kogema pean jne ja jne.
Mina pean! – Mina ei pea! Ühest pendli äärest sööstsin teise
äärde - ühel hetkel ei tahtnud ma valida mitte midagi seda, mida
peab. Kõik see, mida sai nimetada kohustuseks, sunduseks, tähelepanu
püüdmiseks, oli vastumeelne ja ahistav. Tahtsin vaba olla –
tahtsin lõppude lõpuks ometi vaba olla, et uusi elamusi kogeda. Ma
ei tahtnud olla kordus ega luua kordusi ega neid korduvalt läbi
kõndida. Iga kohustus ja argise hallusega seonduv tundus mind
piiravana ja ma ei tahtnud enam. Tahtsin avada Maailma ukse ja
lihtsalt minna ning olla, et kogeda seda, mida veel ei olnud olnud.
Enam ma ei tahtnud seda, mida olin tahtnud ja vajanud, sest kõik
see, mida peab, näis mind siduvat kinni – hoidma paigale ja
takistama. Tuli enesele tunnistada, et olin olnud tõeliselt hea
tubliduse ja kohusetundlikuse musternäide. Mina pean! oli olnud
kasutusel ette ja taha – mida kõike ma ei olnud enesel käskinud
teha – sundinud tegema, olema, näima, vaikima.
Oli olnud - mina
pean - sest olin otsustanud karta tulevikku, keelduda otsa vaatamast
olevikule ja häbeneda iseenda minevikku. Mina ise olin see, kes
otsustas, et tuleb ära keelavalt toituda, äärmuslikult kokku
hoida, ennast piitsutades tööd teha, meeldida ja õige olla,
kannatusi taluda, olla püüdlik ja punktuaalselt täpne ning
iseennast alla neelates vaikida ja loomulikult kontrollida – omada
kontrolli kõige võimaliku üle. Pidin, kuid tuleb tunnistada, et
üsna sageli ma ebaõnnestusin või komistasin – enese otsa.
Sel aastal ja sel suvel on olnud olnust erinev. On olnud palju neid
kogemusi, kus minu MINA ei kehti – minu tahtest ei sõltu see, mis
minule osaks saab – millega, millal ja kuidas kohtun - mina ei oma
kontrolli. Maailm ei allu ega lase ennast allutada. On olnud seda,
mida oleksin saanud vältida, kui oleksin teadnud, kuidas saab minna,
kuid ka seda, millele ei ole võimalik öelda EI!
Olen kogenud enese väiksust ja haprust – tundnud sügavat hirmu,
abitust ning teadmatust, kui selgus, mida tähendab sõita, VÄIKESE
paadiga, tuulisel mereveel. Valinud lõbustuspargis järjest
tormisemaid atraktsioone – loksutusi, keerutusi, pöördeid ja
vabalangemist ning taeva poole lennutamist – teadsin ette nende
tulemist, kuid ei teadnud millal ja kuidas on kogeda. Roninud
seikluspargis kõrgetel puudel, kallistanud nende kõikuvaid tüvesid,
kui ootasin oma järjekorda vahetasanditel ning astunud õhku, et
ületada, trossil sõites, haigutav tühjus. Ja loomulikult - ema
surm – enam ei pidanud, sest enam ei saanud – enam ei olnud.
Enesele üllatuseks selgus, et enam ma ei tahtnud omada kõike seda
ja nii nagu omasin või olin arvanud tahtvat. Kõik see, mida
omatakse, tähendab vastutust ja toob endaga kaasa kohustused –
sellel aastal minul ei ole lillepeenardega aeda, ka köögiviljadega
aiamaad ei ole, ka kasvuhoonet ei ole ega ka lemmikuid ei ole. Näib,
et mul ei ole nagu jõudugi hoolitseda kellegi või millegi eest, kes
ise ei tee ega saa, vaid mina pean olema kohal ja jaoks, et see või
too jääks ellu ja kestaks.
Mis juhtuks selle maailmaga, kui mina enam ei pea? Mis juhtuks
minuga, kui mina enam ei pea? Kui enam ei pea, siis ma ärkan üles
ja vaatan ringi selles, mis on ja näen seda, mis ja kuidas on. Siis
ma avastan iseenda, sest elades, Mina pean!, on tulemuseks see, et
mina ei tea, mida ja kuidas mina ise olen ja tahan. Siis, kui Mina
pean!, keegi ei ütle ette, kuidas peab, siis on segadus ja hirm – mina ju ei tea, kuidas peab. Olin ära kujundatud ja ise ennast ära
kujundanud – peab on õige – õige tulemuse nimel.
Õues kasvavad lilled – need, mis sinna ennast ise külvanud. Õuel
ja põldudel ning metsas kõnnivad või silkavad loomad – nad
tulevad iseendaga toime – me elame kõrvu. Marjad, mis põõsal,
saab ära korjata, kui valin seda teha, kuid saab ka jätta
lindudele. Kas on ikka nii, et remont on pooleli, kui tegelikult saab
ka sel moel majas elada ja vajalikku kasutada – tegu on
vaatenurgaga – muutmise sooviga ja sellest tuleneva survega.
Mina pidin selleks, et jõuda enesele seatud eesmärgini, kuid see
tähendas kohustust ja vajadust lõpetada teekond – pidin jõudma
kohale. Teekonnas ei olnud väärtust ega vabadust – ma ei näinud
sellel ettetulevaid käänakuid ja hargnemisi võimaluste, vaid
takistustena. Kuidas ma saanuks valida, midagi või kuidagi teisiti
– sihtmärk oli seatud ja seega tuli öelda – Mina pean! - et
mitte näha, kuulda, tunda vabaduse ja võimaluste ahvatlusi.
Olen looja ja visionäär ning ma näen võimalusi ja leian
lahendusi, kuidas võiks olemas olla. Samas tean ja kogen ka
valitsevate elamiskommete survet ning kaasinimeste küsivaid või
etteheitvaid pilke – õigesti elamise ootused ja õigena olemise
ette näitamised. Kuid, kellele siis elan – kelle pärast, siis
elan?
Jõudsin vastuseni, et elada tuleb enesega rahus – ausas
rahus – lubada endal näha valikute võimalusi ja neid ka valida. Need, teede algused, mida teekonnal märkan, see, mida elu ja
teekaaslased ette näitavad või kohustuseks seavad, on visioonid –
võimalused, mida valida, kuid ka valimata jätta. Kõike ei pea
valmis looma ja kõigena ega kõigile ei pea olemas olema. Mina ei
pea – mina võin ja saan valida selleks, et leida enese tee, kuidas ja mil
moel olen mina. Ka kõik ülejäänu on olemas ja saab olemas olema - me puutume kokku ning puudutame teineteist - huvitavalt elu huvitavaks loovalt.
Ebamugavused ja häiritud koos olemised. Enese vähendamine ja
teekonna raskused. Enese jõu ja võtmete ära andmised. Iseenda koha
ära andmine – võta endale - seisa ja vastuta ise – tunne ennast
nagu kodus. Ise libisetakse kõrvale – jäetakse ennast iseenda ja
teiste varju – see ei ole mina. Loodetakse, et sel moel vabanetakse
vastutusest ja millegagi kohtumise hirmust. Kui ei ole, siis ei pea.
Hüljatud ja välja praagitud - kõlbmatud. Jäetakse vahelt välja, lükatakse eemale ja ka kõrvalt ära - justnagu ei olekski olemas. Ei arvestata ega peeta lugu. Tahetakse olla - ise - kõikjal ja kõiges. Mina olen - minul saab olema - mina saan olema. Võetakse kohad ja seistakse vales - tehakse liiga. Kustutatakse kohad - ei ole nagu olnudki. Loodetakse, et nii saab parem - nii on enesel kergem - ei tule iseendale otsa vaadata.
Kuid need, kes on väljajäetud ja ära kustutatud, tulevad tagasi - nad sünnivad süsteemi tagasi - tänase aja teadus aitab neid, kes ise ei saa. Tänases maailmas on palju neid, kellel ei ole ja ja nad antakse soovijatele. Lapsed nimetatakse selle suguvõsa nimega, millele nad tagasi antakse. Süsteemide korrastumine on kiirenenud ja selliseid lapsi saab aina rohkem olema. Nad on lugupidavalt oodatud ja nähtavalt austusega vastu võetud.
Inimene ei saa üle ega ümber sellest, et arvestada tuleb süsteemist tuleneva järjekorra, ühendavate
sidemete ja kohtadega – teadmisega, kellena ja kus ollakse. Enese
kohast ei saa vabaneda – ka siis, kui tundub, et ei pea enam,
kohatakse enese kohaga seonduvaid väljakutseid ja ülesandeid.
Samuti ei tuleks võtta kellegi teise kohta enesele ega otsustada/ määrata/ kasutada seda kohta ja sellega seonduvat just nagu enese oma. Teise koht ja ressursid võivad tunduda
ahvatlevad, kuid need loovad enesele vähemat – nn halba karmat –
tagantjärgi lahendatavaid ülesandeid.
See olen mina - teatakse enese nime ja kohta, seistakse omal kohal –
ollakse ennast vastu võtnud kõige sellega, mis see enesele maksma
läheb. Enese selja sirgudes võidakse kohata vastu astumisi ja olemisi – need tulenevad
sellest, et keegi teine tunneb ennast ebamugavalt – tema ei saa
olla enam nii nagu oli harjunud – tal ei ole enam seda ressurssi,
mida enesele kuuluvana pidas – teisel tuleb ennast ära nihutada,
kokku tõmmata, kuid see tähendab muutusi ja need ei pruugi
vastuvõetavad olla, sest maksta tuleb ju kõigil iseendaga.
Kõik on omavahel seotud ja kõike enesel ei ole - on andmine ja on võtmine - on edasi andmine ja on enese seljatagant vastu saamine/ võtmine - oluline on oleva vaba liikumine. Pinget kasvatab ja tasakaalutust loob - edasi andmata jätmine, vastu võtmata jätmine, enesele jätmine. Tunded takistavad teed - enese kaitse ja lahingud - Mina olen Minu Oma.
Seda, mida tundub vaja olevat, küsitakse ja selle kasutamise eest
tasutakse kokkuleppelise hinna. Kui tasakaalustavat tasu ei ole
määratud, siis jääb kasutamise vastutus enesele – see, mida
teisel vähendatakse, selle eest tuleb mingil moel kunagi ikkagi
maksta. Kui hinda ei taheta määrata, sest sel moel saab jätta
teise võlglaseks ja sõltuvaks, siis võib see olla ahvatlev
võimalus astuda lõksu. Sel juhul aitab, ei öelda, teadmine, et
igal supil on oma hind ja tasuta lõunaid ei ole olemas.
Kas Sina oled peremees/ perenaine omas kodus või elavad Sinu elutoas külalised, kes
peavad ennast enamaks kodu omanikust? Kas Sina tead Kes ja kus Sa oled? Kas Sina oled vastu võtnud oma koha ja mõistad oma seotust ära olnu ja tulevaga? Kas Sina teadvustad enese vastutust ja näed kohast lähtuvat ülesannet - elada parimal võimalikul moel?
