Aega on seljataha jäänud omajagu – olen sellest läbi kõndinud. Täna tundub, et kogu aeg oli kuhugi vaja minna ja midagi teha – paigale ei saanud jääda – elu tahtis elamist – ennast tuli tõestada, midagi tuli kinni püüda ja omada, millegi eest tuli põgeneda, midagi tuli salata ja varju jätta - kuidagi tuli toime tulla kõige sellega, mille olin endale valinud tähtsaks teha.
Minule on oluline kord – asjad on selged ja nad asuvad oma kohtadel – nad ei kaota enese väärtust ega muutu omatahtsi – nad on olemas sellisena nagu nad on. Minule on oluline selgus – lood on selged ja lahendatud – neid on võimalik mõista lõpuni välja – neis ei ole pimedaid nurki ega moonutatud infot. Minule on oluline vabadus – olev on reaalsus ja sellest läheb tee edasi – kusagilt ei ole välja ronimas uut ja veel ausamat „tõde”, mis muudaks oleva kahtlaseks ja möödunu mõttetuks.
Enese teelt olin kaasa võtnud Valu, sõnade, tegude ja tunnete vigastustest, ja Solvumise, mis katmas ennast, kui häbi. Olid olemas ja teekonnalt meeldejäänud – näited ja väited ja pilgud ja teod - enese vähendamise põhjused – need ei andnud alust, enese, kui väärtuse, olemas olemisele. Olin ise, kuid teised olid mind määranud, määritlenud ja nimetanud – mina ise ei olnud eneses selgusele jõudnud ega iseendana seisma õppinud. Olin kartnud kaotada seda, mida mina kunagi ei omanud.
Ühine elu ei olnud hea – selle kvaliteet oli nigel – inimesed ei muutunud ühes olles paremaks – ei endale ega ka teis(t)ele antud võimalust, sest iseenda osa, lugude võimalikuks saamisel, keelduti nägemast. Keegi teine oli teinud ja sellepärast oli olema saanud.
Kui inimesed ustega prõmmisid ja ühisest välja astusid, siis ei tähendanud see korda, selgust ega vabadust - ühine elamine jäi koristamata. Koristajaid välja ei ilmunud, sest möödunut vajati, kui õigustust ja põhjendusi – sealt sai võtta, ühte ja teist, et kasutada seda enese kannatuste ette näitamiseks ja enese õiguse tõestamiseks – ikka oli liiga tehtud ja vähemaks oli võetud.
Koristamata tuba tähendas, et möödunu elas olevikus edasi – justkui toimunuks kõik vahetult ja äsja – see oli põhjus, miks ei saanud ühes olla ega ilma sõjata kokku saada. Enese ja teiste salatud ja kirvendavad tunded olid vermeile kraabitud ja neile ei antud võimalust paraneda – nende olemas olemist taluti, kui ei kohtutud või suudeti, valeks nimetatud teist, kontrolli all hoida.
Mina nägin ennast olevikus ja möödunus – mina soovisin selgust, korda ja vabadust – mina ei olnud kõige autor ega põhjustaja – mina olin osaline just täpselt samal moel nagu teisedki – kogu vastutus ei olnud minu kanda – mina ei olnud süüdlane inimes(t)ega toimuvas, kuid mind jäädi süüdistama, et oleks olemas keegi, kes vastutaks tunnete eest, millega inimesed ise, järjekindlalt, toime ei valinud tulla ega tegeleda otsustanud.
Mina soovisin olla, ühises Maailmas, üks ja ainus – see mina, kes ja milline ma tänases olen. Edastasin minule teada oleva info, seisin oma kohal ja ootasin teisi tagasi - teemaks vastutuse võtmine/ jagunemine/ jagamine. Teised ei valinud kohale tulla – nemad vältisid kohtumist ja ühise suurpuhastuse ette võtmist – nemad ei olnud valmis oma rolle kaotama ega ise endaga kohtuma.
See ja selline ei olnud enam minu valik - mina ei mänginud enam kaasa – otsisin ise ja andsin endale lahenduse.
*****
Asetu kuhugi, kus Sinu ümber on ruumi ja võimalus olla rahus. Avatud silmadega tähista, ennast ümbritsevas, kindla suurusega ring. Loo sellesse energiaväli. Seisa püsti ja selles ringis sel moel, et Sinu ees ja seljataga oleks vaba ruumi.
Nüüd kujuta enese ette konkreetne inimene – ütle selge ja kõva häälega välja selle inimese, kellele oma süsteemis koha annad, täis nimi ja teid ühendavast rolliseotusest tulenev rollinimi.
M. A. - Ema – Mina, Marianne Umborg - Sinu tütar - tänan Sind, Ema, meie ühise loo ja ühise teekonna eest. Mina tänan iseennast selle kogemuse eest – see on minu õppimise teekond, mis ei määra mind. Väljal on meie ühine lugu – Valge Valguse toel eraldan sellest enese, kui Tütre ja Inimese osa – see on minu ja see olen mina – mina võtan selle, kui oma õppetunni vastu.
Ema – Sinu kanda jääb, meie ühisest loost, see osa, mis kuulub Sinule, kui Emale, Naisele ja Inimesele – need lood ei ole mina ega minu. Kui meie ühises loos on teisi, kelle osad jäävad väljale, siis need on nende kanda – need ei ole ei minu ega Sinu.
Mina, Tütrena, võtan Sind, Emana, vastu ja Mina annan Sinule koha oma seljataga – oma vasaku õla taga. Mina tänan.
*****
Ole hetk paigal ja hinga rahulikult. Kui toimub sügav välja hingamine, siis on rännak läbi saanud ja toimunu vastu võetud ning lõpetatud. Plaksuta käsi ja raputa ennast, kui unest virgudes. Tee mõned sammud ja, kui tarvis, siis joo leiget vett või teed.
Kui selles loos, mida soovid korrastada, on teisi, siis jätka sama mudeli järgi. Kui ei ole/ enam ei ole, siis lõpeta väli – kutsu oma energia tagasi ja puhasta, enesele sobival moel, ennast ja ümbrust. Pese käed külma jooksva veel all ja kindlasti joo - süüa soovitan kerget või sellega mõni hetk oodata.
Võid tunda väsimust ja nukrust, võid tunda rõõmu ja kergust, võid tunda emotsioonide puhangut ja äkilisi tunnete sööste - need on loo/ lugude järellainetused. Soovitan minna loodusesse - ujuma, metsa, kividele kõndima, küünla süüdata - kasutada nelja elemendi võimu ja väge, et lahustada kogetu ja eneses kantu - anda endale aega ja toetust vabaneda ja sirguda.
Marianne
06.09.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar