neljapäev, 22. oktoober 2020

Valguse valgusel III –Iseennast kaitstes enesekaitses olles

 


Meie tunded on enesekaitsemehhanism, millega reageerime sisemisele puudutamisele – teised teevad, meie tunneme enese sees. Meie tunneme, sest võtame isiklikult st me loeme Maailma enese poolt antud tähendustega. Tähendused viivad tõlgendustest tulenevate lahendusteni. See on meie endi poolt valitud käitumine – reageerime teiste puudutustele oma erinevate aegade erinevatele arenguastmele vastavalt vastu. Ennast kaitstes reageerime nii nagu olime, nägime ja mõistsime Maailma ajal, mil meie sisse salvestus sügavaim Hirm – Mina ei ole olemas.

Enese sees, all pool pealispinda, oleme me valvel. Oleme andnud enesele ülesande – Kaitse ennast! Miks või mille eest, seda me enam ei mäleta, kuid ülesanne on meie sees alles, ka läbi aegade kaasas. Meie ise oleme ennast kaitsmas, sest teised, meie ühise Maailm sees, on meile ohtlikud. Tuleb astuda eemale, et olla nähtavalt eraldi. Selleks, et ennast hoida, tuleb olla teistest lahus – olla üksinda. See on uskumine, et kui me näeme meid eraldavat vahet, siis teised ei ulatu meid puudutama. Mitte keegi ei ulatu meid seestpoolt puudutama.

Meil ei ole, me jääme ilma. Me ei saa, me jääme ilma. Me ei taha seda, mis meil on, kuid me ei saa sellest lahti. Me PEAME olema-elama nii nagu on ja me võitleme selle vastu, et kaitsta iseennast. Tegelikult on meis hirm, et me ei saa elada edasi nii nagu elame. Me ei saa elada edasi nii nagu elame, sest me PEAME tegema muudatuse. Me Peame elama, kuid me kaitseme iseennast, et me ei peaks tundma, kui meie peame tegema seda, mida meie ei taha.

See on meie eneste protest selle vastu, millega me ei taha leppida – iseenda sündimine, oma vanemad, teiste valitud kool, sugu, aeg, rahvus, maa ja me ise. Me ei saa valida kellena ja seega me võtame isiklikult.

Me vaatame iseenda sisse – mida Maailm meie jaoks tähendab, sest seal, enese sees, on MINA TUNNEN ja seega me ei vaata lugusid väljast ega küsi MIKS Maailm valis olla või teha nii nagu too seda tegi? Miks oli teisel enese pärast või jaoks vaja olla või teha? Teeme teiste lood eneste omaks, sest kohal olles ja puudutustele vastu reageerides sekkume, et iseennast kaitsta.

On asju, mida meie ei saa oma erinevatel aegadel muuta ega vahetada, kuid me saame valida MILLISENA me valime ise oma elu elada.


Marianne

22.10.2020.a



kolmapäev, 21. oktoober 2020

Valguse valgusel II – Need teised

 


Kahest sai üks ja ühest sai kaks. Koos olles sai alguse üks ja ühes olemisest sai eraldi kaks. Me ei saa teiste sisse ja seega oleme väljas. Unustasime ära, et meie ise tahtsime tulla ja olla. Unustasime ära, et meie ise valisime tulla ja olla. Seega vaatame tagasi ja otsime sissepääsu. Kuid kõik see, mis oli, on olemas – see oleme meie ise – iga inimese sees on olemas kõik see, mis oli, on ja tuleb.

Teised – on need teised, kes on nähtavalt ja tuntavalt meist eraldi. Me ei näe valgust nende sees, vaid varje suletud akende taga. Vaatame väliseid fassaade, mis puudutavad vastu või astuvad eest ära. Me ei tunne, et oleksime üks ja seega usume end olevat jäänud üksinda.

Oleme ühteseotud, sest tunneme teiste puudutusi ja näeme, kuidas teiste sammud muudavad ühe ja sama Maailma jooniseid. On küll mõistmine, et oleme üks, kuid ometi näeme iseennast teistest nähtavalt eraldi seismas. Me oleme üks, kes on ühes, kuid me ei taha olla teistega üks, sest nemad ei ole Mina, nemad ei ole sama – teised ei ole Mina Ise seal väljas.

Meis on teadmine, et oleme üks, kuid me tahame ühes olles eraldi olla, sest meis kõigis on vajadus kaitsta iseennast – hoida ise ennast teistest eraldi, sest nii saame me hoida iseennast alles. Me ei õnnestu olema üks, sest kõikide, pealtpoolt vaadatud, oma ühiste siltide ja nimetajate alla ning sees tegutseme me küll nö hea ühise olemise-loomise nimel, pärast ja jaoks, kuid selle varjus, kõige ühise sees olles, kaitseme me iseennast nende samade teiste eest ja pärast.

Kui on oht enese alles olemisele ja haiget saamisele, siis me tunneme selgelt, et oleme üksi – iga teine on väljas enese eest. Tunded mõistavad inimesed eraldi olema. Meie katse olla eraldi, luua turvaline tsoon enese ümber, lõppeb nurjumisega, sest teised tulevad ligi ja puudutavad vastu – vool täidab tühimikud. Meil ei ole aega, et enesena olla. Me tegeleme enesekaitsmisega. Tähelepanu püüdmine on enesekaitsmine.

On valus, on raske ja me ei leia vastuseid. Kui vaatame ringi - näeme võimalusi, kuidas olla, kuid need on valitud viisid, need ei ole meie enese olemine, sest me ei pea olema see sama, kui väljas ollakse. Me oleme väljas olemas sellisena, millisena me sees oleme – enne on sees, siis väljas. Miks me ei leia teed enese sisse? Miks tunneme, et oleme olemas väljaspool iseennast. Näeme teisi, kui enese osasid ehk ise ennast väljas pool iseennast – kuid ometi me ei saa seal, nende teistena, olemas olla.


Marianne

21.10.2020.a

teisipäev, 20. oktoober 2020

Valguse valgusel I - Tänase aja valu



 

Me kõik vajame enesele tähelepanu. Kuid üle kõige vajame me seda nn õiget tähelepanu, mis hoiaks ja täidaks meid. Oleks just täpselt see, mida enesele vajame. Me oleme sarnased, kuid me tahame eristuda, sest just nii saame võimaluse püüda tähelepanu enesele. Kuid ometi me otsime Maailma seest sarnaseid – otsime neid, kes oleksid, mõtleksid, tunneksid nii nagu meie ise seda teeme. Kuna me vajame osana olemist, siis otsime enesele sõpru, lähedasi, hingekaaslasi. Otsime neid, kes mõistaksid meid ka ilma sõnadeta, sest tunnevad sedasama. Otsime neid, kes näeksid meid, sest tunnevad ühendavat sidet - oleme sarnased. Nii loome, võimaluste avanemisel, enestele sarnastest koosnevaid Maailmu, mille sees olla hoitud ja turvas.

Kuid see, kes on sarnane, on just nagu sama ja me ei eristu samasuguste hulgast. Me vajame eristumist, sest vajame tähelepanu iseendale – me otsime ise ennast väljaspool iseennast. Seega otsime seda, kes saaks meist aru, sest tunneb seda sama. Just nimelt sama, ei erinevalt. Erinevus vajab kohanemist, arvestamist, jagamist, olemas oleva ümbervaatamist. Erinevus loob piirid vahele ja kasvatab seinad ette. See tundub olevat isekus, kui on - „Aga Mina ... ?!”

Kui tunneme, et meil ei ole, siis meil on vaja. Kui me vajame, siis me otsime vajaminevat. Kui me ei tea selle nime, mida otsime, siis vajame tähelepanu, sest see on kui valgus, mille paiste soojendab ja toetab ning seega on lootus, et leiame vajamineva üles ja saame selle enesele. Saadav tähelepanu on kinnitus – oleme olemas, sest meid nähti. Me otsime seda osa iseendast, mille usume olevat kaotanud, sest me ise ei näe seda. Tähelepanuvalgus annaks justkui väljast poolt osa meist endist meile.

Kuid tähelepanu tuleb ja läheb. See leiab meid, kui äratame piisavalt huvi ja püüame selle kinni, kuid me kaotame selle, kui pole enam huvitavad. Tähelepanu saamiseks tuleb väljaspoole ennast olemas olla – teha midagi Maailma nimel ja jaoks. Tähelepanu püüdmisest saab sõltuvus, sest see ei jää ega püsi. Ilma tähelepanuta jäädes oleme üksi. Ilma valguseta olles tunneme külma ja on pime – oleme hüljatud. Meie käest on lahti lastud ja me oleme jäänud Ü K S I N D A.

Usume, et seda, mida väljas ei ole ega näe, seda ei ole meie sees – ilma tähelepanuta ei ole meil Valgust. Kuid Valgus = Armastus - see on sõnum, et oleme hoitud. Vajame Maailma tähelepanu, et olla valguse käes, kuid tegelikult vajame valguse sees olemist. Olles Valgus enese sees – oleme Valgus – oleme Algus. Me oleme unustanud, et oleme Valgus, sest meie ei ole teinud rahu enese olemas olemisega. Oleme võtnud omaks uskumuse, et tähelepanu on võimalus olla osa valgusest, olemata ise Valgus.


Marianne

20.10.2020.a





esmaspäev, 19. oktoober 2020

Suletud silmad

 



Mina ei vaata otsa ega silma sisse -

Mina ise peidan iseennast

ära enese sisse.

Otsa vaadates oleksin alasti,

ilma kaitseta jäänuna

astutaks kui minu sisse.

Vaatan kõrvale

või sulgen oma silmad.

Olen küll kõrval ja olemas,

kuid mina ei paota ust

ega näita iseennast -

Mina ise ei ava iseennast.


Marianne

19.10.2020.a

pühapäev, 18. oktoober 2020

Naabritel on naabritest naabrid

 



Naabrid on aia või nurga taga,

on külje peal või teisel pool teed.

Olgu linn või alev või küla

naljalt naabriteta seal ei ela.


Keegi kõnnib, kusagil räägib,

kuid seda ei tea ega näe,

kes ta on või mida ta teeb,

sest varjatult pilkude eest

elavad naabrid

oma majade-õuede sees.


Kui aiad võtta vahelt

või puud ja põõsad

langetada maha,

siis oldaks peopesal -

kõikide elu kõikide ees

ja just sellepärast

kasvavad puud ja põõsad,

kõrguvad aiad

uudishimulike silmade ees.


Ollakse küll kõrvu

käimas, elamas, olemas,

kuid ikkagi elatakse varjus,

sest seda ei teata,

miks ja mille jaoks.


Kui ka üle aia nähtaks,

või põõsa tagant kiigataks,

siis ikkagi ei teataks

mitte kui midagi

peale kõige selle,

mida lahkelt oletatakse

ja iseenda järgi arvatakse.


Kui ka ära arvataks,

siis ikkagi ei teataks,

mida mõtleb või tunneb

naaber oma elu elades.


Naabrid on kui televiisorid,

mis vahel pilti näitavad,

kuid siis hääle ära unustavad.

Teisal on mõnd kõnet kosta,

kuid pilt läks teel kaotsi,

seega tegevusest ei saa osa.


Nii, et naljaga pooleks,

televiisorit ei ole vaja koju osta,

kui omad naabreid ja

ka naabrite naabreid ...


Marianne

18.10.2020.a

 

reede, 16. oktoober 2020

Aja teisendatud mudelid – kontsellatsioonid inimese igapäevases elus

 


56-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/suhted/perejasobrad/aja-teisendatud-mudelid-kontsellatsioonid-inimese-igapaevases-elus?id=91362431

Inimeste elusid huvitavaks muutvad lood on suured ja väiksed kontsellatsioonid ehk erinevate süsteemide korrastamised. Olles osa annab ja saab inimene osa. Selleks, et ühtesid aidata annavad teised oma osa – korrastades ühe inimese süsteemi korrastavad teised samal ajal enese oma, sest inimeste kunagiste tegude tagajärjed on need põhjused, miks on nüüd nii nagu see on.

Inimene kordab oma elus samu mudeleid, milles ta kord on juba olnud. Ta ehitab uuesti üles oma elu hetkede kordusi, sest tema sisse jäänud vajadus peaks saama samasuguses kohas täidetud. Inimese alateadvuses on mälestus, kuidas ja kes kunagi olid, selles ajas, kui oli. Seega otsib ta oma elus kohta, kus sarnaste nimetajate olemas olemisel ehitada üles liikuv pilt, mille sees usub ta enesele vajamineva saavat.

Inimene teisendab mudeli, sest siis on tal raamid, mille sees avaneb tunne ja ta astub enese loo sisse. Mudeli taasloomiseks tulevad tema ellu inimesed, kes osalevad osatäitjatena tema konstellatsioonis. Tundena olles jääb inimene loo pealispinnale ja lahendab, iseennast mõistmata ja olevikku isiklikult võttes, segadust, mida tema ise jätkuvalt korraldab.

Inimene võtab teisi osatäitjaid isiklikult, sest just nende olemas olemise pärast tundub kõik üldse toimuvat – kui neid ei oleks, siis ju ei oleks ega peaks. Inimene tunneb nende teiste vastu viha, sest nendega koos olemine teeb temale haiget. Inimeses on vajadus olla koos, kuid sageli ei tule ta sellega toime – tal on tema tunded. Inimese tunded kasvavad teistega koos olles nii võimsateks, et inimene usub – teised tulid, et teha temale haiget. Inimene, ennast kaitstes, ei näe, kuidas olla avatud ja võtta tänuga vastu need, kelle abiga saab tema süsteemi korrastumine võimalikuks, sest just selle jaoks ongi lavale vaja neid, kes on inimese nimetamata tegelikult tema poolt juba nimetatud selleks, et etendus saaks alata ning lugu nähtavaks.

Inimest ajavad segadusse uued nimed, näod ja kohad – kõik peaks olema ju uus, kuid ometi võetakse käsile vana lugu uues kuues. Tõlgendus jääb inimese teha, kas ennast ja lugu mõistes tänada kaasnäitlejaid või valida uksepaugutamine ja Mina Tunnen reageerides astuda uuele lavale, kus uute nägude ja nimedega seda sama „vana jama” korratakse. Taas jääb inimesel üle eneselt küsida - Miks? ja tunda ennast oma elu ohvrina, kellel kohe üldse ei vea.

Uus lugu ei tähenda alati uut lugu, vaid uut võimalust, kuidas valida astuda. Inimene, vaata oma korduvat lugu ja sealseid nimetajaid, osalejate isikud ei ole olulised. Kui tavalises teatris jäävad nimed kavalehele ja näod muudetakse grimmi abil teiseks, et lugu oleks pealtpoolt vaadates mõistetav, siis Aja konstellatsioonis on pealne pool segadusse ajavalt teine, vana lugu pinna all ja ridade vahel varjus.

Ilma seda teadvustamata samastab inimene uue vanaga, kannab tunded üle ega saa aru, miks kõik lihtne korraga nii keeruliseks muutus ja hoolimata tema püüdlustest selgust ei saabu. Inimene nõuab enesele, sellest uuest, kunagi saamata jäänud vana – tahab kogeda lahendust ära olnud ajale. Inimene tahab, et uues hetkes sündiv annaks talle tagasi rahu ja vaikuse – tunnetest vaba vabaduse.

Uutel ei ole anda seda, mida inimene vajab – oma tunde vajaduse täitmist. Nemad on elusad kaasnäitlejad, mitte asjad isiklikuks kasutamiseks. Kuid selleks, et elu huvitavam oleks, on neil kõigil eneste lood kaasas, mis segavad veelgi vett. Inimene ei saa nende teiste käest vajaminevat rahuldust, sest olevikus toimuv ei muuda ära olnud loo sisu. Inimese enese käes on võti, tema enese mõistmine ja olnu vastuvõtmine avab minevikule tee ja laseb energia voolamist takistaval minna.

Kui võtta mudel ja vaadata nimetajaid, siis mustrist eristub lugu ja on aru saada, et osatäitjad ei ole olulised, tähtis on see, mis tuleb nendega koos olles, koostöös, nähtavale. Kuid inimene ei tea, et on lavastus ja see on juba alanud. Märku andvat signaali ega teadet pole olnud. Siin ei kirjutatud kavalehte ega tehtud kokkulepet, sest see oli seal, selles teises ajas, mida inimene ei mäleta.


Tänase päeva võimalused

Katseklaasis viljastatud, doonorite abil saadud, või adopteeritud lapsed on need lapsed, kes on kunagi kusagil maha salatud, ära antud või kõrvaldatud – neile ei antud omal ajal omas süsteemis neile kuuluvat kohta. Need lapsed on olemas olnud, kuid neid nagu poleks kunagi olnud. Üle aegade tulevad nad tagasi ja võtavad endale kuuluva koha vastu ja saavad olla osa süsteemist - nad on nähtavatena ja nimetatutena olemas.

Osad nende laste vanematest olid kunagi kusagil, ühes teises ajas, nende samade laste vanemad, kuid, mis iganes põhjusel jäid need lapsed tookord, ilma neile kuuluva nime ja kohata, oma süsteemist välja. Nüüd nende vanemad ei saa võib-olla füüsiliselt oma lihaseid lapsi, kuid nad saavad vastu võtta oma süsteemi kuuluva lapse, kes tuleb avalikult vastu võtta ja kellele tuleb nähtavalt temale kuuluv koht anda. Väljast sündinud lapsed on iseenda ja oma vanemate õppetunnid - võimalus taastada süsteemis tasakaal – hinged üle aegade seovad ajad ühte.”


Ühe inimese ühe elu sees on üsna mitmeid konstellatsioone erinevatest aegadest - need on tema enese tunnetega loodud segadused, mis ootavad korrastamist. Kaasnäitlejad tulevad inimese tunnete pärast, kuid mitte tunnetest lähtuvate tahtmiste pärast. Nad tulevad tunnetest vaba astumise jaoks – et Aeg saaks voolata. Inimene tahab, et teised oleksid olemas tema tunnete kustutamise või täitmise jaoks, kuid teised tulevad ja on, sest inimese kunagise teo tagajärg on segadus süsteemis, mis temal endal tuleb korda teha – olles osa on inimene osa.

Marianne

16.10.2020.a

neljapäev, 15. oktoober 2020

Inimene on kes või on ta mis– Millisena see Kes või Mis valib olla

 




Maailmas ja enese sees on nii palju erinevaid asju, mida inimene ei mõista, sest ta ei tea tähendusi ega näe alati piltide sisse ja sõnade taha. On olemas see, mis on olemas, nii nagu see on olemas. Inimene tunneb hirmu nende asjade ees, mida ta ei tea. Inimene tunneb hirmu kaotada Maailm, mida ta tunneb. Inimene tunneb hirmu muutumise ja paigalseismise ees. Inimene tunneb hirmu, et tuleb aeg, mil ta ei ole enam see, kes ta on – ta ei saa olla teine.

Inimene on kes ja on see, millisena ta valib olla. Inimene on Kes, sest tema sees on see, kes valib seda, millisena inimene on, vastavalt sellele, Kes või Mis on juhipositsioonil ja kelle eesmärki täidab inimene. Võib ja saab hirmu tunda teadmatusest ja enesekaotusest tuleneva ohu ees, kuid see ei takista olemast sellel, mis on ega tulemast sellel, mis tuleb. On teadlikkus – inimene ei maga, vaid on üleval, kui ta teeb vahet, millisena olles on tema Aeg uni.

Inimene on energiana osa süsteemi energiast. Ta on erinimeline ja samanimeline vastavalt süsteemi eesmärgile – tunded on iseenda vooluring. Enese koht ja olemas olemise Aeg on suur vooluring. Olles autopiloodil valib inimene tunded. Olemas olles valib ta teadlikkuse, mis on suurega ühes – olles osa, annab ja saab inimene osa – on üks.

Inimene on voolamas või valib olla takistus, kui reageerib voolule tundena, et iseenda sees puudutust tundes, ise ennast voolust eraldades kaitsta. Inimene usub juhuseid või teab nende puudumist. Sellel, millel on määratud aeg see saab olema. Kui pikk või lühike see aeg saab olema on inimese valiku küsimus – on Mina Tunnen, siis lõputu – olles vool, siis üksainus silmapilk - Ajatuna olev Aeg, milles mängida tundevärvilisi lugusid.

Inimese sees olev Kes või Mis võivad vahetuda. Oleneb vaatenurgast, kas see on okey või ei ole. Vahetuste lood olenevad ka kokkulepetest – soovi eest omada ja olla tuleb maksta. Kui enesele küsitakse ja võetakse vastu võimalus olla, midagi võimsamat, siis tuleb selle jõu kasutamise eest maksta. Tuleb ära anda osa enese ruumist, sest sinna tuleb tolle jõu omanik, see Kes või Mis, asemele. Kuid sellel teisel on oma eesmärgid ja see ei ole enam inimese vaba olemine, vaid teise ülesannete täitmine.

Vahel küsib inimene enesele juurde, sest ta tahab suuta mõjutada teisi inimesi – saada oma tahtmine väljaspool iseennast – sundida kedagi teist tegema seda, mida inimese Mina Tunnen tahab. Valiku vastuvõtmisel annab inimene osa oma Valgusest ära, vahetab selle halli hämaruse vastu välja ja ta ei ole enam enese sees vaba seni, kuni ta valib otsustada - võtta oma elu vastu sellisena nagu see on. Inimene astub oma hirmu sisse – kaotada olemas olev – see on hirm oma surma ees, et inimesel ei ole ja ta ei saa enam olema.

Inimesel on see, mida ta ei taha, kuid ta ei saa sellest lahti öelda, sest siis jääb talle alles ainult tema ise – üksinda on ta see, milline ta julgeb olla. Inimene maksab iseendaga sellepärast, et olla selle teise abil enamat, kuid ta ei ole ega loo enamat, sest ta on tööriist, kellel on kasutada teatud võimalused ja vahendid.

Kõrvalseisja saab tahtmise korral aru, Kes inimese sees juhtpositsioonil on. Selle inimese hääl muutub ja tema ise on kui masin, mille seest voolab välja sügavusest pinnale tõusev hääl ja lugu. Just nimelt voolab välja kui laine, mis tahab kuulaja uinutada ja allutada. Sea, enese ja hääle vahele mõtetes tõke, peegel, valgus, rista sõrmed vasakul käel ning ära voola sõnadega kaasa. Lase neil olla ja hajuda. Ära võta neid endasse ega reageeri neile.

Mida kauem saab hääl vabalt voolata, seda võimsamaks ta muutub – kasvab selle tahe haakida kuulaja enese külge. Mõtle, et see on üks selle Maailma reklaamimees, kes tegeleb reklaamitööga – neid on ju palju ja erinevaid. Kui saad, siis tee suunamuutus, et kõnetades inimest, vahetuks temas juht. Kui saad, siis lõpeta viisakalt ja konkreetselt hetk. Küsi enesele Valge Valguse kaitset ja puhastust Valges Valguses. See oli ja on lihtsalt üks võimalus, mille üks inimene on valinud olla. Lase selle olla – tema ise maksab iseenda valiku eest.

Maailm on selline nagu see on, mis on võimalik või vajalik – see on selle sees olemas. On huvitavad vaatenurgad, millest huvitavad inimesed huvitavalt vaatavad. See on inimese otsus, millisena, kuidas ja miks ta valib olla. Uus otsus ei kuulu täitmisele seni, kuni vanast ostusest ei ole lahti lastud – eesmärgid on erinevad. On Mina, sest Mina Tunnen või on mina olen, see on olemine.

Igal ühel on õigus valida, kuidas ja millisena luua enesele oma Maailm ja kust nurgast, kuhu vaadata. Saab ja võib ükskõik kui palju tõestada või püüda oma vaateid selgitada, kuid iga inimene näeb ja teab seda, mida ta on otsustanud uskuda. Inimeste poolt valitud nurgad on maailmavaadete, lahku viivad, erinevused.


Marianne

15.10.2020.a



kolmapäev, 14. oktoober 2020

Kuidas mina olen, kui mina täna valin olla ...

 


Inimene soovib olla õnnistatud, et see, milline tema on ja see, mis temaga ühes on Maailma sees kaasas, oleks kingitus iseenda ja ka teiste jaoks. Inimene soovib, et temaga ühes olemine võetakse tänu ja mõistmisega vastu ning sellise enese olemise eest lubatakse tal olla selline, milline ta valib olla, sest just sellise iseendana olemise pärast saabki ta olla see, milline ta on.

Inimeses käib kaasas hirm, et ta peab ära muutuma sellepärast, et olla aktsepteeritud ja heakskiidetud. On hirm, et tema peab olema, oskama olla, kuidagi keegi teine. Laskma iseendast lahti, andma ära iseolemise vabaduse ja olema valmis kuuletuma, järgima, vaikima – keegi teine kusagil ütleb ette – mida ja miks.

Inimesel on olemas valik ka siis, kui valikuid ei näi enam olevat – KUIDAS ta valib teha seda, mis näib vältimatu ja sundus. Inimesel ei ole vaja valida enesekaitsmiseks vastuseisu, vaid temal on olemas mänguline võimalus – Kuidas mina olen, kui mina täna valin olla ...


Marianne

14.10.2020.a

teisipäev, 13. oktoober 2020

Kuidas kasutamata ära kasutada

 


Nii nagu enese argises päevas, kui on käes vaba hetk, teeb inimene ära need asjad, mille jaoks muidu pole aega jäänud. Hoolitseb ühtede ja teiste veel tegemata jäänud tegevuste lõpule viimise eest. Samamoodi on inimese sees, kui keha ei vaja kaasamõtlemist ega tahtmistega liigutamist, siis on mõtetel vaba voli tulla ja minna. Vaikuse tühjuses ilmuvad kohale need lood, mis pole saanud lõpetatust ja nüüd on olemas vaba hetk need ära mõelda. Inimene alustab oma mõtetega tööd, reageerib oma lugudele tunnetetasandil nii nagu oleks kohe vaja kusagile minna ja midagi reaalselt ära lahendada. Inimene soovib anda enesele meelerahu, kuid see rahu läheb üha kaugemale, libiseb vaikusega ühes käeulatusest välja.

Mõtetega ühes, mõtete sees seigeldes, iseennast kaitstes ja lahendusi otsides, kasvab inimeses pinge - energia kogub võimsust. Inimene ise kasvatab oma tähelepanu suunates enese sees oma tundeid – tema ise keerab neile volüümi peale selleks, et kasutada tundeenergia jõudu oma lugude lahendamiseks. Inimese mõtetes on teema(d), mis ootavad mingisugust lahendust, et inimene otsustaks ära, mida ja kuidas ta valib teha. Kuid need teemad on sellised, mis on tundejälgedena inimese sees ja ta ei saa neid teisi, kellega ühes lugu salvestus ega neid kohti, kus ta toimetas – kohe ja enda tahtmise järgi kasutada ega käsutada ning see teeb lugude lõpetamise tema jaoks keeruliseks. Inimene tahaks vaikust ja rahu enda sisse, kuid ta on iseennast, justkui raadiot, kõvasti karjuma keeranud ega suuda enam enese tunnete hääli vaigistada ja siis, otsib ja vajab inimene seda, mis aitaks valla pääsenud tunded enesele allutada või ära lämmatada. Inimene tahab kaotada ära hääled enese seest.

Inimese sees on energeetiline pinge, mida ta ei oska maandada. Ta kasutab võimalust kasutada teist tegevust – pöörab enese tähelepanu ühelt tegevuselt teisale. Inimene kasutab õpitud lahendusi – ta võtab telefoni või telekapuldi, sest siis ei mõtle ta iseennast segavaid mõtteid, vaid läheb kaasa sellega, mis värvidena ekraanidel vahetub. Ta annab enesele söögi, et anda maandust ja keskenduda maitsetele ja kogustele.

Kõik need on välised ärritajad, mis hoiavad inimest näilises tegevuses, kuid neid kasutades inimene ei tee teadlikke valikuid, vaid ta valib nende kasutamise, et iseennast tasa lülitada. Kuid keerulisem on olla ja luua kontakt iseendaga – teha vahet iseendal ja oma tundel. Kuidas olla siis, kui on ja on, kuid korraga enam ei taha, sest on soov mitte tunda. Meeleline olemine muutub, kui enesele näilist tegevust anda, kuid füüsilises kehas pinge püsib, sest sinna sisse salvestub ära kulutamata energia. Inimene ei tunne ennast rahulikult, ta on ärritunud ja kärsitu, ta ei suuda keskenduda ning uni ei tule – tema keha ei suuda rahuneda ega paigal olla. Inimene oli küll paigal, kuid oma mõtetes seigeldes kasvatas ta oma tunnetega ühes energiat ja oli valmis tegutsema, kuid samal ajal soovis magama jääda, et välja puhata. Inimese sees püsib pingefoon – kõik see energia, mis mõtetega ühes sai kasvatatud, et pooleli olevad lood ära lõpetada, see ei leidnut väljundit.

Kuidas kasutamata ära kasutada? Inimene vaigistab oma meele, et see ei taastoodaks ehk kasvataks energiat, mille ära kulutamisega ta parajasti toime ei tule. Inimene tunnetab iseennast, loob kontakti teadliku iseendaga ja lõpetab oma lugudele tunnetega reageerimise. Inimene lubab energial voolata - „Minul ei ole vaja iseennast kaitsta. Minul ei ole vaja midagi ära lahendada ega ette võtta. Mina luban enesel olla, luban iseendal lihtsalt olla ja kõigel, mis minus ja minu ümber on, takistusi loomata voolata.”


Marianne

13.10.2020.a

esmaspäev, 12. oktoober 2020

Tunnetena reageerides muudame ennast nähtavaks

 


Tunnetena reageerides muudame ise ennast nähtavaks, sest vahetame enda värvi ja eristume. Olles vabana voolamas oleme vooluna vooluga ühes ja meid, küll olemas olles, just nagu olemas ei olekski. See, mis tuleb, see läheb. Astudes voolule ette või tõmbudes tast eemale reageerime tuntavalt ja tekitame liikumises tõrke ning meid pannakse tähele st me kogeme vastu reageerimist.

Plaaniga vältida me tõmbame enesele ligi, sest meie ise loome enese ümber tühja ruumi, mis voolu poolt täitudes puudutab meie vastu. Plaaniga enesekaitseks väline voolamine tõkestada, me astume tegelikult sõtta, sest meie ise astume vastu ja pihta ning sellega suurendame ohtu enesele. Seda, mida me ei taha, selle me saame.

Kui tahame midagi saada, kuid vanast lahti ei lase, siis ei loo me vaba ruumi, kuhu uus saaks tulla. Kui tahame midagi saada, siis tegeleme puuduse loomisega – ütleme iseendale – „Mina vajan, sest minul ei ole!” Kui tahame enesele saada seda, mida näeme enesest väljaspool, siis see seal tuletabki meelde, et meil seda ei ole. Ütleme iseendale – „Minul ei ole ja seega mina vajan!” - ja seetõttu meil ei olegi, sest meie ise kinnitame iseendale, et meil ei ole ja me jätkuvalt vajame.

Mida rohkem teeme pingutusi selle nimel, mida me tahame, seda kaugemale see meist läheb. Vajades ja tahtes tegeleme ja toimetame enese peegelpildis. Arvates, et teeme kõik endast oleneva, et saada enesele vajalik lükkame soovitu tegelikult veelgi kaugemale. Peeglisse vaadates on sealne parem meie vasak ja just sellepärast on meie tegevuse tulemus vastupidine soovitule.

Uskumine versus teadmine. Me usume, et me saame soovitu ja me usume, et me jääme sellest ilma. See on enese teadmine, et soovitu saamiseks valitud samm võib tuua küll võidu, kuid samas olla ka kaotus ja meie sees on hirm, millega valmistame iseennast juba kaotuseks ette. Me nii väga tahaksime uskuda oma võitu, aga meie ise ei luba enesel uskuda, et nüüd ja kindlasti võidamegi, sest siis tuleb iseennast saamata jäänu pärast lohutada või leida süüdlane. Me usume ja loodame, et nüüd ... ja äkki ... ning oleme valmis liblikatena lendu tõusma, kuid meie ise tunneme hirmu ja keelame enesele lendamise – me ei tea ega näe ette, mis tegelikult tuleb. Me ei näe valitud kaardi teist külge enne, kui oleme edasi kõndinud.

Tegelikult on meis kõigis olemas teadmine – meil on olemas ja saab olema kõik enesele vajalik – iseendana kasvamise teel. Kuid meie ise tahame uskuda, et ei ole nii nagu on, sest me tahame seda, mida meil ei ole sellepärast, et me ei taha seda, mis meil olemas on.


Marianne

12.10.2020.a

pühapäev, 11. oktoober 2020

Väljast sündinud lapsed - Olemas olemata olemas olles

 


Katseklaasis viljastatud, doonorite abil saadud, või adopteeritud lapsed on need lapsed, kes on kunagi kusagil maha salatud, ära antud või kõrvaldatud – neile ei antud omal ajal omas süsteemis neile kuuluvat kohta. Need lapsed on olemas olnud, kuid neid nagu poleks kunagi olnud. Üle aegade tulevad nad tagasi ja võtavad endale kuuluva koha vastu ja saavad olla osa süsteemist - nad on nähtavatena ja nimetatutena olemas.

Inimese kunagise teo tagajärg on see põhjus, miks on nüüd nii nagu on. Osad nende laste vanematest olid kunagi kusagil, teises ajas, nende samade laste vanemad, kuid, mis iganes põhjusel jäid need lapsed tookord ilma neile kuuluva nime ja kohata oma süsteemist välja. Nüüd nende vanemad ei saa võib-olla füüsiliselt oma lihaseid lapsi, kuid nad saavad vastu võtta oma süsteemi kuuluva lapse, kes tuleb avalikult vastu võtta ja kellele tuleb nähtavalt temale kuuluv koht anda. Väljast sündinud lapsed on iseenda ja oma vanemate õppetunnid - võimalus taastada süsteemis tasakaal – hinged üle aegade seovad ajad ühte.


Marianne

11.10.2020.a



laupäev, 10. oktoober 2020

Mudeli teisendamine – Süsteemi remondibrigaadid

 


Inimene kordab oma elus samu mudeleid, milles ta kord on juba olnud. Ta ehitab uuesti üles oma elu hetkede kordusi, sest tema sisse jäänud vajadus peaks saama samasuguses kohas täidetud. Inimese alateadvuses on mälestus, kuidas ja kes kunagi olid, selles ajas, kui oli. Seega otsib ta oma elus kohta, kus sarnaste nimetajate olemas olemisel ehitada üles liikuv pilt, mille sees usub ta enesele vajamineva saavat.

Inimene teisendab mudeli, sest siis on tal raamid, mille sees avaneb tunne ja ta astub enese loo sisse. Mudeli taasloomiseks tulevad tema ellu inimesed, kes osalevad osatäitjatena tema konstellatsioonis. Tunnetena olles jääb inimene loo pealispinnale ja lahendab, iseennast mõistmata olevikku isiklikult võttes, segadust, mida ise jätkuvalt korraldab.

Inimene võtab teisi osatäitjaid isiklikult, sest just nende olemas olemise pärast tundub kõik üldse toimuvat – kui neid ei oleks, siis ju ei oleks ega peaks. Inimene tunneb nende teiste vastu viha, sest nendega koos olemine teeb temale haiget. Inimeses on vajadus olla koos, kuid sageli ei tule ta sellega toime – on tunded. Inimese tunded kasvavad teistega koos olles nii võimsateks, et inimene usub – teiste eesmärk on, teda hoidmata, teha temale haiget. Inimene ei näe, kuidas olla avatud ja võtta tänuga vastu need, kelle abiga saab tema süsteemi korrastumine võimalikuks, sest just selle jaoks ongi lavale vaja neid, kes on inimese nimetamata tegelikult tema poolt juba nimetatud selleks, et etendus saaks alata ning lugu nähtavaks.

Inimest ajavad segadusse uued nimed, näod ja kohad – kõik peaks olema ju uus, kuid ometi võetakse käsile vana lugu uues kuues. Tõlgendus jääb inimese teha, kas ennast ja lugu mõistes tänada kaasnäitlejaid või valida uksepaugutamine ja Mina Tunnen reageerides astuda uuele lavale, kus uute nägude ja nimedega seda sama „vana jama” korrata. Taas jääb tal üle eneselt küsida - Miks? ja tunda ennast oma elu ohvrina, kellel kohe üldse ei vea.

Uus lugu ei tähenda alati uut lugu, vaid uut võimalust, kuidas valida astuda. Inimene, vaata oma korduvat lugu ja sealseid nimetajaid, osalejate isikud ei ole olulised. Kui tavalises teatris jäävad nimed kavalehele ja näod muudetakse grimmiga teiseks, et oleks lugu pealtpoolt vaadates mõistetav, siis Aja konstellatsioonis on pealne pool segadusse ajavalt teine, vana lugu pinna all ja ridade vahel varjus.

Ilma seda teadvustamata samastab inimene uue vanaga, kannab tunded üle ega saa aru, miks kõik lihtne korraga nii keeruliseks muutus ja hoolimata tema püüdlustest selgust ei saabu. Inimene nõuab enesele sellest uuest kunagi saamata jäänud vana – tahab kogeda lahendust ära olnud ajale. Inimene tahab, et uues hetkes sündiv annaks talle tagasi rahu ja vaikuse – nimetust tundest vaba vabaduse.

Uutel ei ole anda seda, mida inimene vajab – oma tunde vajaduse täitmist. Nemad on elusad kaasnäitlejad, mitte asjad isiklikuks kasutamiseks. Kuid selleks, et huvitavam oleks, on neil kõigil eneste lood kaasas, mis segavad veelgi vett. Inimene ei saa nende teiste käest vajaminevat rahuldust, sest olevikus toimuv ei muuda loo sisu. Inimese enese käes on võti, tema enese mõistmine ja olnu vastuvõtmine avab minevikule tee ja laseb takistusel minna.

Kui võtta mudel ja vaadata nimetajaid, siis mustrist eristub lugu ja on aru saada, et osatäitjad ei ole olulised, tähtis on see, mis tuleb nende koos olles koostöös nähtavale. Kuid inimene ei tea, et on lavastus ja see on juba alanud. Märku andvat signaali ega teadet pole olnud. Siin ei kirjutatud kavalehte ega tehtud kokkulepet, see oli seal, selles teises ajas, mida inimene ei mäleta.

Loo jätkudes või lahenedes ning lava vahetudes vahetuvad kaasnäitlejad ja inimene tunneb, et mitte miski pole jääv ega kindel. Pole midagi millest kinni hoida ja liivakellast variseb aeg olematuks, kui kell on keeratud Aega mõõtma. Seda, mis oli, korrastudes enam ei ole. Takistuse kadudes on voolul ees seisnud lugu kadunud, seda ei ole enam vaja. Seda, mida enam alles ei ole, seda ei ole võimalik kinnihoida. On kurbus üksinduse kaaslaseks, sest kõik on nii üürike, põgus ja igavikku kaduv.

Inimese elu sees on üsna mitmeid konstellatsioone erinevatest aegadest - need on tema enese tunnetega loodud segadused, mis ootavad korrastamist. Kaasnäitlejad tulevad inimese tunnete pärast, kuid mitte tunnetest lähtuvate tahtmiste pärast. Nad tulevad tunnetest vaba astumise jaoks – et Aeg saaks voolata. Inimene tahab, et teised oleksid olemas tema tunnete kustutamise jaoks, kuid teised tulevad ja on, sest inimese kunagise teo tagajärg on segadus süsteemis, mis temal endal tuleb korda teha – olles osa on inimene osa. 


Marianne

10.10.2020.a




reede, 9. oktoober 2020

Nimelise energiana tähelepanust sõltuvuses – Vajadus kasvatab vajadust

 


Mina ise ei tahtnud anda oma tähelepanu sinna, kust ma ei saanud tagasi seda, mida mina vajasin. Teadsin, et minu enese tähelepanu on toetav jõud ja sellest sai minu jaoks vahetuskaup. Kohas, kus mina ise andsin, kuid nähtavalt tagasi ei saanud, oli see minu jaoks ära andmine, sest ilma vajalikku vastusaamata jäi minule alles vähem ja seega polnud see õiglane vahetus. Oli uskumine, et andmisele peab järgnema nähtav tagasisaamine.

Sain aru, et olid olemas kohad, kus mind ei sidunud teistega mitte midagi peale tähelepanu jagamise – kui andsin ja sain, siis tundsin, et olin seotud, kui andsin ja ei saanud, siis ei tahtnud ühes olla. Selle tulemusena ma ei tahtnud jagada oma tähelepanu neis kohtades, kus olles olin kogenud, et võisin jääda tagasisaamisest ilma. Seal oli küll olemas tähelepanu jagamine, kuid minule seda alati ei jagunud. Ise seda tahtmata, tahtsin ise olla edasi seotud, sest ma nägin, et need on tähelepanu jagunemise-vahetamise kohad – seega oli seal minu jaoks olemas võimalus. Seega, ikkagi edasi olles ja uuesti andes, hoidsin justkui ise kinni kohast, mis minu uskumuse järgi ei hoidnud mind. 

Nendes kohtades olles kasvas minus viha, sest mina ise sundisin ennast – „Mine ja anna, sest mina pean andma!”, kuid õiglase vahetuseta tundus see enesele kuuluva lihtsalt ära andmisena ja seega tegin mina ise iseendale liiga. Olin ohver, sest minu poolt antaval oli ju väärtus, mida mina sel hetkel nähtavalt tagasi ei saanud. Mina ise vajasin iseenda jaoks õiget tähelepanu ja seega vajasin vahetust, kuid alati vahetust ei toimunud ja hoolimata oma tunnetest sundisin ma taas ennast takka – Mina pean andma!

See, mis jäi ära antavale vastu saamata, süvendas puudust, sest minus olev vajadus jäi rahuldamata. Korduv ilmajäämine ja sellest tulenev rahulolematus märkis jätkuvat puudust ja sellest tulenevalt püsis eesmärk – minul tuli kõigest hoolimata leida võimalus, kuidas ennast täita. Eneses olev vajadus oli kui laps, keda rahuldades rahustada. Eneses olevas segaduses seigeldes ma ei mõistnud, et vajadus on tegelikult tunde tähis. Vajadus võrdus januga, kuid veepuudus ei ole ju tunne, sest vesi on elamiseks vajalik allikas. Kuid ometi muutus tundest tuleneva vajaduse täitmine eluliselt tähtsaks, sest enne selle ära rahuldamist ehk oma eesmärgi täitmist, ei saanud ma vabalt edasi minna. Oli ülesanne, mis oli kõigest muust tähtsam ja seega kuulus see täitmisele.

Mina pean, minul on vaja, mina ei taha, mina tahan, mina ei tee, mina ei anna jne - see on tundetasand, milles olles reageerisin vastupuudutavale, enesekaitsmiseks, protesti või nõudmis(t)ega. Selles kohas oli kõik must ja valge – kas oli või ei olnud – kas sain või ei saanud. Kui oli vaja, siis PEAN saama, kui ei tahtnud, siis PEAN suutma eemale hoida. Kasutasin sõna PEAN, sest mõlemad on kohtustused ehk käsud iseenesele, mille täitmiseks vajasin viha jõud. Need olid enese otsusega vastuvõetud ja enesele täitmiseks seatud eesmärgid, mille täitmist mina ise kontrollisin – läksin iseenda nimel iseenda vastu. Ma ei olnud vaba voolama. Tundus, et valikut ei olnud, sest tundena olles olin valinud olla nimeline energia.

RÄNNAK

„Seisan jalad maas, käed ümber enese hoidmas. Olen ja hoian. Kasvan ja avanen. Näen iseennast puuna. Seisan Maailma sees. Oma sisemise pilguga libistan, kui skännides, enese sees alt üles ja ülevalt alla. Panen tähele värve ja takistusi. Olen Maailmaga üks – päike jagab soojust ja valgust - saades osa minust, maa jagab toetust ja toitu - saades osa minust, vesi jagab kosutust - saades osa minust, tuul jagab kergust - saades osa minust – mina olen Hing, kes seob ühte Maa ja Taeva ja Vee ja Tule – olles ja saades osa, annan mina oma osa.

Igaüks annab selle, mida saab enesele liiga tegemata anda. See, mis meie vahel liigub, ei ole alati silmaga nähtav ega kaaluga mõõdetav kaup kauba vastu vahetus, vaid seotus ja ühendus olemas oleva ja justkui olematu vahel, silmaga nähtava ja silmaga nähtamatu vahel. See ei ole ära andmine ega ära võtmine, vaid võimaluse olemas olemisel olemas oleva jagamine – see on ühine energia, mis voolab seal, kus on aegruum.

Minul ei oleks kui ei oleks olnud. Kui mina ei oleks saanud, siis mind siin ei oleks. Mina olen saanud osa, seega olen täna olemas. Kui MINA PEAN ja MINA TAHAN, siis mina ise takistan voolamist ja seega ei saa minust ära minna ega minu sisse tulla – mina ise ei loo enese sisse vaba ruumi, kui ei luba minna ja mina ise loon puudust, kui ei luba tulla. Olles osa on olemine, et minna, olles osa olen tulemine, et olla.

Minu tänases päevas on olemas kõik minule vajalik – mina olen hoitud.


Kui minus on tunnetest tulenevad eesmärgid, siis on minus vajadus konkreetse millegi järele ja seega mina ise ei anna iseendale luba vabana vastu võtta seda, mis minu jaoks, osana olles, Maailma sees olemas on. Seda teen enesekaitse sildi all, kuid tegelikult Mina Tunnen pärast ja jaoks. Mina ise annan oma vabaduse ära ja mina ise hoian iseennast vangis tunnete tasandil, kui teadlikkus magab. Usun, et Mina Pean olema ja Mina Pean tegema selleks, et kindlustada enese olemas olemine. Kui mina ei suuda oma tunnet rahuldada, siis kasvatan eneses energiat ja ma ei saa iseendaga mitte midagi peale hakata – mind ei ole enam – on TUNNE. Pean suutma täita tundest tuleneva vajaduse, et saada tagasi iseendana olemine.

Minul oli ülesanne kindlustada enese jaoks vajamine, et vajaduse korral oleks vajaminev juba olemas.Tegelikult tähendab varu kogumine mitte paremat võimalust tulevikus, vaid vajaduse loomist käesolevasse hetke – siin sünnib vajadus, sest siin ma vajan, sest siin ma otsin ja kogun üha suuremat kogust, et hoida eneses alles kõik „vajalik”. Ise tegelikult teadmata, millal, mida või kui palju ma üldse vajan. Just sellepärast kasvas, hoolimata juba olemas olevast või saadavast kogusest, minu sisse puudus, sest oli vajadus täita nähtamatu tühimik, mille suurust mina ise ei teadnud. Ma ei mõelnud, miks ega mõistnud, mille jaoks, vaid mina vajasin, sest minul oli vaja – mina olin otsustanud luua enesekaitseks Maailma, kuhu tee ei olnud veel laotunud – mina ise ei olnud piisav.

Seega ootasin ma oma vajaduste täitmist neis kohtades, kus tähelepanu jagatakse nähtavalt ja uskusin, et sealt on võimalik saada vajaminev. Seega pidin sealt saama enesele vajaliku koguse iseendas oleva mõõdupuu järgi mõõdetuna. Tegelikult lõpmatult, sest mitte ükski kogus ei oleks suutnud kustutada seda hirmu, selle üle, mida ei olnud veel olemas – oli ülesanne - kaitsta ennast homses päevas.


Marianne

09.10.2020.a

neljapäev, 8. oktoober 2020

Nimelised energiad XI – Mina ju andsin

 


Vahel seisab inimene hetkes, kus ta tunneb enese pihta käivat ülekohut ja ta kahetseb enese poolt tehtut – MINA JU ANDSIN – tema on küll teinud, endast andnud, jaganud – kuid tal ei ole enam seda, mis oli ja tal ei ole seda, mida oleks pidanud vastu saama. Endast andmine oli inimese uskumus, et tema tulevik on kindlustatud – täna annab, seega homme saab vastu. Ta andis, kuid homse saabudes ei olnud seal seda seda, mida tema vajas. Inimene tundis, et temale oli jäänud palju vähem, kui oli selle väärtus, mille ta endast-endalt ära oli andnud. Oli olev hetk vähemaga, sest inimene polnud suutnud kindlustada enese olevikku.

Inimesel on üks pudel, mis on suletud. Selle pudeli sees on õhk, mis sinna sisse jäi. Inimene võtab kaks silti, kirjutab ühe peale enda nime ja teisele kellegi teise oma. Ta võtab need sildid ja kleebib ühele ja samale pudelile, kuid erinevatele kõrgustele. Inimese nimega silt märgib seda osa õhust, mis kuulub temale. Teise nimega silt eraldab tollele kuuluva õhu. Üks pudel, üks kogus õhku, kuid osa sellest justkui ei kuuluks enam inimesele.

Sama toimub inimese sees. On üks energia – see inimese oma. Ühel hetkel inimene otsustab, et annab mingil põhjusel enda omast osa teisele – annab ära oma energiat, nimetades selle teisele kuuluvaks. Inimene usub, et kui ta annab, siis ta järelikult ANNAB-ki ÄRA ja seega jääb temale vähem. Selles kohas, kus inimene tunneb, et temale on liiga tehtud, ta mõõdab ja kaalub enda poolt ära antut ja näeb enda sees, et see suurus on temale kuuluvast puudu – see on see osa energiast, mis kannab tolle teise nime.

Andmine - see on vaid sõna, kuid sõnadel on tähendused. Öeldes iseendale – Mina andsin endast .. – on inimene ise märkinud osa endale kuuluvast energiast mõtteliselt teise omaks ja ta tõsiselt tunnebki, et temal on alles vähem. Kuigi tegelikult on inimese energia endiselt tema sees ja seda ei ole seal vähem ega rohkem, on seda tema jaoks ikkagi vähem, sest inimene usub, et selle puuduva osa saab ta tagasi alles siis, kui teine selle NÄHTAVALT temale annab. Kuid ega too teine tea, et inimene on endale kuuluvale pudelile tema nime kleepinud ja ega too sealt seda õhku endale ära võtta ju ei saakski ja seega ei ole tollel teisel põhjust ega kohustust, midagi endale kuuluvast ära anda.

Inimene saab kasutada enese energiat – enese aega, oskusi, teadmisi – selleks, et ise luua iseenda jaoks enamat ning selle tegevuse käigus loodu saab ta vahetada selle vastu, mis selle vastu võimaluse korral antakse – energiate nähtavat tasakaalu saab otsida ja luua inimese poolt loodu vahetamise hetkel. Inimesel on võimalus vahetada sõnad ANNAN/ ANDSIN ÄRA – sõna – KASUTAN/ KASUTASIN vastu. Inimene ISE kasutab eneses olemas olevat, enesel olevat, et luua seda, mida ta oskab.

Kui inimene on tagasi selles kohas, kus ta varem tundis, et andis iseendast ära sellele, kes võttis ja seega kasutas teda ära, siis nüüd on inimesel võimalus vahetada tegevuse tähendus ja loo sisu muutub. Inimene tegi/ teeb selle jaoks, et ise kasutada iseendas olemas olevat enese jaoks – inimesel on võimalus luua iseennast enese jaoks ja sellega ühes loodul on väärtus, mida ta saab vahetada.

Kui antakse, midagi nähtavalt ära, siis võib loobuda sõnadest – Annan ära! - see tähendab vähemaks andmist, kui teine võtab olemas oleva endale. On võimalus öelda – „Mina vahetan selle, mis on olemas, selle vastu, mis on võimalik.” Ka asjadest, mõtetest, lugudest, tunnetest tühjaks jäänud vabal ruumil on olemas oma väärtus.

Kasutades enese oskusi saab inimene enesele kogemuse - kuidas on, kui ollakse ja kui ollakse, siis, millisena ollakse. See, mille inimene loob, võib nähtavana olemas olla ja selle saab ta vahetada vajadusel/ võimalusel kokkuleppelise väärtuse vastu. Kui inimene mõõdab enese poolt tehtut ja kaalub ära antu kogust, öeldes – Mina ju andsin ära! - siis tahab ta vastu saada seda, mis on tema sees sel hetkel tuntavalt puudu – inimene vajab vastu seda, mille järgi on temas vajadus. See ei loe, mis ja kuidas oli siis, kui oli - inimese sees on uskumus, et sellelt, kellele tema oma sõnadega ANDIS, on inimesel õigus saada vajadusel vastu täpselt seda, mida tema sel hetkel vajab. Inimene ise loob, energiat nimeliselt nimetades, enese sisse segadusi ja ei mõista, miks on nii nagu on.


Marianne

08.10.2020.a




kolmapäev, 7. oktoober 2020

Tähelepanust sõltuvuses III – Kuidas ja milliseks saadav tähelepanu mind lülitas

 


Kord otsisin viha kasvatamise põhjust ja arvasin, et kusagil minus või minu ümbruses on miski või keegi, kes seda vajab. Uskusin, et mina olen vaid vihaenergia tootja, kellegi teise jaoks. See on väga huvitav vaatenurk, eks ole. Vihatunne elas minu sees justkui eraldi minust, mina ei mõistnud miks, kuid tundsin, et pean oma viha ülalhoidma ja kasvatama. Selgus, et minul endal oli viha vaja.

Nüüd otsisin endast ja enese ümbert tähelepanuvajaduse põhjust, sest sain aru, et minus on SUUR VAJADUS tähelepanu järele. Vastus peitis ennast minu eest, sest selle jaoks, et teemat lahendada oli tarvis üles leida põhjus – Mida tähelepanu saamine ja sellest ilmajäämine minu jaoks tähendavad? Mida sõna TÄHELEPANU minu poolt antud tähenduses tähendab?

Vastus oli olemas – õige tähelepanu muutis mind paremaks. Õige tähelepanu oli see, mis näitas mind paremana. Vale tähelepanu ehk õigest tähelepanust ilmajäämine oli see, mis muutis mind halvemaks. See on huvitav uskumus – saadav tähelepanu suudab MUUTA mind ära. Kas minul siis selgroogu ei olnudki ega jalgu kindlalt maas, kui uskusin, et muutun teiste pilkude all? Just sellepärast ma iseennast halvasti ja õnnetuna tundsingi, kui tähelepanu jäi saamata või see oli kesine – mina ei tahtnud halb olla. Kuid ometi ei tee saadav tähelepanu ega selle hulk mind ei paremaks ega halvemaks.

Mina ei tahtnud olla halb ja seega vajasin jätkuvat ja suurel hulgal õiget tähelepanu, et muutuda paremaks – saada enesele võimalus olla parem. Minust endast ei sõltunud justkui mitte midagi – alles teiste tähelepanu andis loa tunda ennast paremana. Mida tähendas sõna parem minu jaoks ja millest või kellest pidin saama olla parem?

Milline kunagise paha teo tagajärg jättis minu sisse nii sügava jälje, et ma uskusin, et kui mina saan õige tähelepanu, siis olen andeks saades halvast tagasi heaks muutunud. Milline oluline hetk see oli, kus ma tundsin, et saadav tähelepanu osutas minu halvana olemise suurust? See, mind mittetoetav, tähelepanu keerati tollal teisale ja mulle ei antud minule arusaadaval moel andeks. Mind ei vaadatud sellise hinnanguga, et oleksin päriselt tundnud, et vot nüüd sellest hetkest olengi uuesti parem, kui seal vahepeal olin. Mis peaks andma mulle selle mõistmise, et saadav tähelepanu pole mind paremaks ega halvemaks muutev lüliti?

Saladused – meie kõigi sees on peidus varjatud saladused – sellised Mina-d, kes on olnud oma tegude eest hukkamõistetud. Need on olnud teod, mida ei saa olematuks teha ega ümber muuta – me oleme need päriselt teinud. Ükskõik, kui kõvasti tahta või vabandada – ära kustutada neid ei saa.

Kuidas mina saaksin siis olla parem, kui mina olen olnud ja teinud? Mina ei saanudki ju, sest mina olin ju olnud halb – samastasin teo iseendaga ja polnud minu võimuses ennast äravahetada, et kindlustada muutumine. See teadmine oli minu sees sügaval alles. Tehtud tegu käis minuga ühes – kui kord olin teinud, siis võisin uuesti teha – abstraktne hirm – mina ei suuda iseennast kontrollida või mul ei ole valiku võimalust. See ei tundu reaalne, kuid see on enesemõistmine - jah, võib küll nii olla, et mina võin teha.

Tunded – nende käes vangis olles ja teadlikkuse magades, reageerin tundena. Selles kohas ei olegi teist valikut, kui olen ära valinud. Tundeenergia on see, mis on võimul ja dikteerib endast lähtuvalt. See teadmine on minu sees olemas ja sellest tulenebki hirm, et mina võin olla ja teha seda, mida enam muuta ei saa. Minu ajas on hetki, mil pimedus on valitsenud ja minu siht on olnud Maailma pärast vastu reageerida, et lahendada tundest tulenev ülesanne – eesmärk, mille nimel kasvatasin energia ja millest lasin lahti alles siis, kui olin ära teinud ja tegu oli ära olnud. Kuidas vastu võtta teadmist, et mina ei saagi ära muuta seda, mis on olnud?

Minu tegu, mille samastasin iseendaga, ei tähenda mind, vaid minu poolt tehtud sammu selles ajas, selle teadlikkusega, mis minul seal oli. OLI – see oli ära, see on möödas, sest see sai tehtud, ära. Aegade taguses hetkes oli üks pisike tüdruk, kes istus nurgas ja ootas lootuse kaotanuna aega, mil teda kinnihoidev nurk ära kaob. Kuid nurk ei kadunud ära, sest nurka kustutavat õiget tähelepanu ei tulnud ega tulnud. Tähelepanust sai lüliti, et ma mäletaksin, miks selle saamine sai mind muuta, kuid ometi ma ei mäletanud seda, mille jaoks oli õige tähelepanu oluline ja vajalik.

Tähelepanu saamine tähendas, et olen parem ja võin nurgast välja tulla. Tähelepanust ilma jäämine tähendas kunagise teo juurde tagasiminemist ja nurgas ootamist, millal antakse märku, et võin sealt ära minna. Tähelepanu vajadus oli teadmatus selle aja pikkuse üle, mil mul tuli veel halb olla seni, kuni mind paremaks muudetakse.

Mina ei tahtnud olla halb. Mina tahtsin muutuda – ootasin, et tähelepanu muudaks mind ära, lõplikult paremaks, et lõpuks saaksin uskuda, et nüüd olengi hea ja enam ei ole vaja edasi-tagasi lülitusi. See ei lugenud, et kasvasin ja muutusin, sest mitte keegi ei tulnud tagasi ega öelnud, et vot nüüd enam ei ole vaja – nüüd usutakse minu muutumist ja kõik on täpselt nii nagu enne, kui mind ära muudeti. Teiste tähelepanu oli hinnang, mis andis märgi – siis ja sel juhul olen, siis ja sel juhul ei ole. Mina ise võtsin enesele selle uskumuse, sest siis ma ei vastutanud enne, vaid sain osaks tagajärje. Tundena reageerides astusin endast sammu teisale, sest minu ja tunde vahel on vahe. Mina ei olnud tunne, kuid tundeenergias tehtud teo tagajärg oli minu teo tulemus. Kuidas võtta vastutus teo eest, mida  ei tohtinud karistuse hirmus teha, kuid tundena olles pidin enese jaoks tegema? 

Mina ei kõndinud teiste kingades. Minu teod, valitud käitumine on olnud minu enese valik ja teades, et mina võin teistele liiga ja haiget teha, valin teadlikkusega, mis minus sel hetkel on. Ma ei hoidu vastutamast enese tegude eest ega põgene hirmust karistuse ees. Mul ei ole vaja, enese kontrolli all hoidmiseks või sealt vabastamiseks, teiste hinnangute pitsereid. Mina tean, et minu teemad on minu enese lahendada ja ma ei otsi lahendusi teiste pihta puudutades. Mõistan iseennast ja teisi lahutavaid piire – meie ei ole Meie ehk minu väline Mina. Mina Tunnen oli see, mis juhtis minu tegu, minus olev vajadus andis ülesande ja see oli olulisem, kui miski muu sel hetkel – tunde sees olles on tundetasand teema lahenduse paik.

Mina olin seal, mina tõesti tegin, kuid minu tegu oli ära. Mina ise valin seda, millisena valin igas oma hetkes olla - kas teen seda teadlikult või tundena reageerides – ja ometi on see parim võimalik, mis ma selles hetkes oskan-suudan-saan olla – edasi kasvades õpin.


Marianne

07.10.2020.a

SEOTUD LOOD 

Tähelepanuvajadus on suurim sõltuvus Inimese teel

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/12/tahelepanuvajadus-on-suurim-soltuvus.html




teisipäev, 6. oktoober 2020

Tähelepanust sõltuvuses II - Ühe Maa ja Ilma lapsed

 


Tähelepanu on oma energia lisamine olemas olevale, kui tahame seda muuta või kasvatada. Kui keegi pöörab millelegi oma tähelepanu, siis vaatavad ka teised selles suunas ja kui millelgi hoitakse püsivalt oma tähelepanu - mõeldakse, räägitakse, tegutsetakse selle vastu või poolt, siis see ongi energia eesmärgipärane kasvatamine.

Inimene ise vajab tähelepanu, kui temal on eesmärk – kasvatada eneses energiat, et olla võimsam ja kasvada edasi – teha teis(t)e energia toel suurem muutus, kui ise usutakse olevat võimeline seda suutvat – väline puudutus saab sisemiseks jõuks. On kogemus, mida soovitakse enesele ja sellest saab eesmärk – kui see on välise tähelepanu toel tehtav välise tähelepanu jaoks mõelduna st enese jaoks vajatakse mingil põhjusel muudatust endast väljaspool, siis oma eesmärgi saavutamiseks vajataksegi iseendale suurt hulka tähelepanu väljastpoolt.

Ühe Maa ja Ilma lapsed kutsuvad end eri nimedega ja loovad eneste jaoks erinimelised katused, mille all erinevatest vaatenurkadest vaadatuna ajada oma mätta rida ja teha seda selle sama ühe ning sama Maa ja Ilma nimel, pärast ja jaoks. Iga nime taga on väidetavalt parem sisu, kui teistel. Iga eesmärk väidetavalt õilsam ja ilusam, kui teistel. Ühe ja sama Maa ja Ilma sees on erinevad ühed, kelle vastas on nood teised, kes vaatavad teisiti, sest usuvad ja näevad teisiti – ja nii on see iga teise poole pealt vaadatuna.

Kui kellegi teise nimi on parajasti tähtsam ja kõrgemal, sest saab enesele suurema tähelepanu, siis varjus oleva nime taga olijad ei ole rõõmsad, sest nemad ei saa sinna, kus on teised, sest seal on nood teised ees ja on seega võtnud ära nende koha ning võimaluse. Midagi tuleb kusagil muuta, midagi tuleb kusagil teisiti teha, et parem võidaks, ilusam saaks särada ja õigem tulemus annaks soovitu. Selleks tuleb kellelgi kusagil peatuda. Selleks tuleb keegi kusagil peatada.

Keeruline on leida erinevate nimede tagustele ühine tee. Tahe on sundida kedagi teist muutuma ja nii suunatakse tähelepanu sellele, mida see keegi teine enam teha ei tohiks, et kõikide ühise pilgu all, kõikide ühine tähelepanu suudaks selle ära peatada. See on jõu kasutamine, sest see, kes on kõikide pilgu all see nö halb, ei taha iseennast sellisena näidata ega ise vaadata ja ta kasutab oma võimalusi astuda näpuga näitajatele ja häbistatu vaatajatele vastu. Tuleb sõda nähtavana ja nähtamatuna, sest seni kuni kellegi isiklikud tunded on mängus, keegi ühe poole võites kaotab. Sellises olukorras ei ole koostööd ega muutused ole püsivad. Tulemusi saavutavad need, kes omavad suurema koguse tähelepanu toel suuremat energeetilist jõudu.

Erinevaid sõdu pidades on kõik pooled tegevuses ja kogu-aeg toimub midagi, kuid Maa ja Ilm liigub täpselt nii palju, kui ühtedel on jõudu neid teisi, vastu protestijaid, edasi või tagasi liigutada. See on kui kiigel kiikumine. Kui kiik liigub jõudu kasutades ühele poole, siis oma raskusega alla tulles, liigub ta teisele poole tagasi. Kõik osapooled teevad tõsist tööd – kiik muudkui kiigub edasi ja tagasi. Kiigel kiikujad ei saa kiikumist lõpetada ega maha tulla, et kõndida Maa pealsel teel, mis viiks neid päriselt edasi.

Mida kõvemini tehakse tööd, et saada enesele soovitu – peatada teise liikumine või liigutada teine eest – seda kõvemini kiik kiigub. Ühel hetkel tõuseb inimestes vajadus peatada kiik enese pärast, kuid ka seda ei saa teha, sest seisma jäädes oleks see alla andmine ja teised saaksid oma tahtmise. Nii kiigub kiik järjest suurema hooga ja lõpuks lendab see üle võlli. Kes veel jaksab see hoiab kinni, kes ei suuda see kukub maha ja saabunud segaduses on uue tee algus või suudab kiiremini reageeriv püüda tähelepanu enesele.

Inimesed vajavad erinevaid nimesid, sest kõik nad vajavad enesele tähelepanu - „Ära vaata seda, millisena mina ise ennast näha ei taha, sest siis vaatan ka mina nii ja siis olen mina sellisena olemas. Vaata seda, millisena mina iseennast näha tahan, siis näen ka mina ise ennast sellisena. Vaata Minu Maailma – anna minule oma tähelepanu, siis minul on olemas see millega ära tõestada, et minu Maailm on õige – see ongi olemas, sest Sina näed seda ja oled ühes minuga selle sees. Kui mina ei saa tähelepanu, siis ei ole olemas seda Maailma, mida uskusin, et olemas olles see saab olla olemas.”




Kuid, kuidas saavutada Maa ja Ilma muutus ilma käskudeta muutuda ja kuidas loobuda tähelepanu vajadusest oma säravatele Minadele? Kas vaatame seda, mida muuta ei saa või seda, kuidas leida lahendus? Kuidas leida ühine koht, kust minna ühiselt ühisele teele? Suunates tähelepanu sellele, mida muuta ei saa, on viha kasvatamise koht, sest muutmise jaoks vajatakse jõudu – kuidagi on vaja suuta teisi muutuma panna. Inimeste viha taga on nende enese hirm, et iseenesele soovitud muutust saavutamata tuleb teha ja olla nii nagu need teised seda tahavad.

Kas lahendus võiks olla vabas voolamises, milles ei lõhuta ega nõuta, vaid kasutatakse võimalusi ja vajadusel muudetakse enese vaatenurka – suunatakse ise oma tähelepanu raja loomisele ja alustatakse ise sellel kõndimist. Miks oodata selle parema ja õigema homseni, kui juba täna on igal inimesel võimalus teha seda, mida on temal endal võimalik teha juba täna – ei suurte sõnadega ega klantspiltidega, vaid päriselt – oma samme ja tegusid tehes - mitte kellegi teise vastu ega pihta käies, vaid ise, iseenda voolu takistamata, vaba energiana voolates.


Marianne

06.10.2020.a

esmaspäev, 5. oktoober 2020

Tähelepanust sõltuvuses I – Teised annavad vajamineva

 


Ma ei väsi imestamast, kui fantastiliselt keerukaid mustreid ma oma tunnetega iseenda sisse olen loonud ja selle jaoks, et algusesse tagasi jõuda, tuleb ennast kui sassiläinud lõngakera lahti harutada ja teha seda tunnetest tunnete sisse astudes - kõverpeeglist teed otsida. Sellel teel on pisaraid ja on naeru, kui leian üles  need ühed „õiged” või need teised õiged vaatenurgad iseendale ja iseenda poolt ehitatud Maailmas iseenda jaoks tunnetega värvitud Maailmale ...

Kui soovisin enesele seda, mida mina enese Maailmas ei näinud, siis uskusin, et selle saamiseks vajasin teiste tähelepanu – see, mida soovisin pidi nii saama võimalikuks. Teised, vaadates mind, justkui kasvatasid vajamineva. Kasutasin iseenda energiat teiste tähelepanu äratamiseks ja püüdmiseks – minus oli vajadus ja seega töötasin teiste puudutamise nimel. Kuid see ei garanteerinud tulemust, sest kui mina hoolimata kõigest tähelepanu ei saanud või see ei jäänud kestma, siis ei olnud mul endiselt seda, mida vajasin ja enesele antud eesmärgi nimel iseenda energia veel võimsam kasutamine muutus ennast lõhkuvaks kohtustuseks – Mina pean!

Otsisin Maailmast ja iseendast seda, mis võiks olla töötav lahendus, sest mina pidin leidma võimaluse, et osata-saada-suuta teha seda, mis tagaks tähelepanu. Selleks, et suurendada vajamineva energia hulka, et kasvatada enese suutlikuse jõudu, tegin seda enese arvelt. Mina ei näinud ega kuulnud midagi muud, sest minul oli ülesanne, mille enesele andsin – Mina pean, sest Mina tunnen! ja seega vajasin enesele vajaminevat tulemust. Vajatava tähelepanu näol tahtsin saada mind toetavat energiat. Kuid miks see pidi tulema väljastpoolt? Miks mina ise ei osanud ega saanud enesele vajaminevat anda?

Takistuseks oli see, et mina ise ei uskunud iseendasse. Maailmas ja ajas on olnud kohti ja hetki, kus minust ei ole piisanud – mina ise ei ole iseendale suutnud tagada vajaminevat. See uskumus takistas olemast ja tegemast, sest teised olid selle uskumuse järgi minust üle ja paremad. Veel enne seda, kui teine üldse otsustas, mida või kuidas, tuli minul suuta olla tema jaoks meelepärane ja vajalik, et kui lõpuks saabub otsustav valiku hetk, siis olin juba hoolitsenud iseenda eest – teine oli saanud – järelikult pidi olema minu kord saada. Olen olnud teis(t)e teenistuses – ennetades ja valmistudes, mõeldes ette ja üle - just seda olen olnud tegemas, sest see on olnud üks ammune muster minu sees. 

Iseenda eest hea seismine ja hoolitsemine on teiste vajaduste ennetamine. Ja seega selleks, et saada ehk anda enesele vajaminev, oligi vaja neid teisi, kellele anda, et nemad annaksid vastu. Olin enese selle järgi ära jaganud, mida ise sain-suutsin-oskasin ja mida mitte. See, mis oli enese võimuses, oli minu enese teema, kuid selle jaoks, milleks ise „võimeline” ei olnud, pidid olema väljas need vajalikud teised ja nende poolt saadav õige tähelepanu.

Ükskõik, kuidas on lood läinud - olen saanud või olen jäänud vajaminevast ilma – tulemus on ikka olnud üks ja see sama. Minule, minu sisse, on jäänud rahulolematus, sest minul ei olnud teis(t)ega kokkulepet, et kuidas ja miks. Minu otsus on olnud minu enese sees olev lahendus, mis ei ole teisi siduv ega kohustav. Teised on olnud süüdi, sest mina olen näinud ennast ohvrina. On olnud sügav solvumine ja pahameel, et oli nii nagu oli. Mina ei suutnud muuta Maailma ja iseennast ei osanud, sest ei näinud teist teed. Oli hetki, kus tahtsin kuidagi teisiti teha, olla – proovisin, kuid püsivalt ei õnnestunud. Muster oli kui mugav saabas, millega kõndida sissetallatud rööpas ja süüdistada kõiges kedagi teist. Mina ei saanud saada seda õiget, vajaminevat väljast, sest mina ise ei teadnud, mida mina vajades tegelikult otsisin. Seega, võisin teiste jaoks või pärast, olla enne ükskõik kui vinge või hea, kuid see ei lugenud eesmärgi seisukohalt. Enesest „ära andmine” oli enese energia nimetamine kellegi teise omaks ja see kasvatas vaid tasakaalutust, sest minule jäi enese mõõdupuu järgi pea alati vähem - teine pidi tasakaalu taastamise jaoks minu poolt ära antu enda omast NÄHTAVALT minule tagasi andma. Tagasiantava väärtus ja suurus kahanesid ka pärast hetkelist rahulolemist tagasi närivaks puuduseks - vajadus jäi püsima.


Marianne

05.10.2020.a