Sügise värvide pillerkaar

 

Sügis tuli õuest tuppa,

sügise värvid tulid õuest kaasa.

Viimased mustikad

siniseks värvisid näpud ja suu.

Pärlitena punased pohlad

korvipõhjas veeresid kõrinal.

Seened kaaslastest puhtaks pühituna,

pannile ühes või ja küüslauguga,

kokku said kuhjatud.

Nii nagu sügis õues,

vihmade sajus ja tuulte rajus,

määrdub lõpuks

porikarva ja luitunud pruuniks.

Nii ka köögis,

punased-kollased-valged seened

oma värvikuued kuhugi kaotasid

ja panni peal ühtlaselt

mitmes toonis pruunikarva moondusid.

Sügise värvid tulid tuppa,

sügise lõhn hõljus ninna,

kui seentega ühes

kahvel suuvahet käis.

Marianne

25.09.2020.a 

Nimelised energiad X - Inimese aja nähtavad jäljed Aja sees

 

Kui laps on vahel tüütu, siis antakse talle mingi ülesanne, millega ta saab aega viitvalt tegeleda. Kui inimesel on energiat justkui ülearu ja ta ei oska enesega mitte midagi peale hakata, siis saadetakse ta kuhugi, midagi tegema. Inimesele anti tema tunded, et tal oleks millega tegeleda ja oma aega veeta ega jääks mahti pead tõsta, et küsida – Miks või mille jaoks?

Tunnetega ühes sai inimene enesele Maailma, mida luua ja milles elada. Nii, see inimene siis elab ning teeb tööd iseenda ja oma tunnetega. See on argine reaalsus – all on maa, üleval taevas ja keskel inimene ise. Lihtne ja selge. Tunded loovad tema Maailma segaduse ja seda segadust ta lahendab. Tunded loovad tunde ja selles tundes ta elab. Inimene on tegevuses – tal on millega oma aega veeta.

Inimene on energia, kes oskab iseennast kasutada erinimeliste tunnete loomiseks. Inimesele anti tunnete nimed, nende tähendused otsib ta ise ja loob ise enda jaoks. Tundub, et kõik on selge, sest nii on ju olnud. Nii on harjutud ja elatud. Tunnetest kõnelevad nähtavad jäljed inimeste aja loos.

Kui energia on olemas, siis oma teadmisi kasutades on võimalik teda kasutada, et teha selle abil midagi – muuta teda millekski. Praegusel hetkel muudab inimene ennast kui energiat tunneteks – see on lahendus, mis oleks kui alateadlik oskus. Inimeste algusest peale tavaline tegevus. Tahab tunda, ei taha tunda – see on ring, mille sees saab lõputult tegevuses olla.

Kellele on vajalik, et inimene loob tundeenergiat, kuid ei kasuta ennast energiana enamaks? Inimene ei tea seda, milleks ta tegelikult võimeline on. Energia saab alles inimese tundes enesele Nime ja tähenduse, millest tulenev eesmärk annab täitmiseks ülesande. On olemas erinevad nimed ja tähendused. Millised on need nimed ja tähendused, mida inimene veel ei tea? Ta ei tea, sest ta ei vaata sinna, kus on teadmised. Inimene on olnud ametis sellega, millega kõik olid juba enne teda ametis – ülesandega, mis on inimestele antud. Kellega ja mille jaoks mängitakse ehk elatakse Maa peal? Kelle mäng on Elu maa peal?

Inimene tõstab oma Mina troonile. Enese jõu ära andmine on võimu andmine tunnetele. Tunded on jäljed, mis on inimesele eluliselt olulised ja vajalikud – need on suunatud vaatenurgad. Kui inimesele öelda, et homme enam ei ole, homme enam ei saa, siis tõuseb protest – Miks? Kuidas? On kahju. On alles ja alal hoidmise soov. Kui kõike seda enam ei oleks, kui seda reaalsust sellisena enam ei oleks – mis siis oleks ja kuidas siis oleks? Kui ei oleks enam enese poolt jäetud nähtavaid jälgi maas – neid tundeid ega nendega värvitud Maailma ...

Marianne

24.09.2020.a

Nimelised energiad IX - Tunnete Maailma eesmärk on süsteemi korrastamine

 

Läbi aja on inimeste aegades on olnud kõike – seal on olnud püsivat rahu ja tüünet vaikust ning seal on olnud kuhjaga segadust, rahutust, üksteise vastu ja pihta käimist, kuid üle kõige on olnud tundeid, mis värvivad inimeste Maailma – värvivad inimesed tundevärviliseks nii seest kui väljast. Tunded on need, millega ühes olles, endas kandes ja endast luues, vaigistatakse oma meeled või lõhutakse vaikus.

Inimesed on nähtvalt käinud ja käimas oma teedel. Hinged on olemas, kuid neid nagu poleks. Inimene ja Hing on ühes. Hing tuleb, enesega ühes on enese aja lugu ja lood, mis ei ole veel lõppenud, sest nende sees on segadus – keegi on oma kohalt ära astunud või keeldunud oma kohta vastu võtmast. Hinged tulevad tagasi ja saavad kokku, et süsteemi korrastada. Hinge aja ja inimese elu eesmärk on süsteemi korrastamine, et energia liiguks vabalt voolates. Selle jaoks, et süsteemi korrastada on vaja energiat – tunnete energiat.

Inimene avastab energia eneses oma tundeid tundes. Tunded ei tule ettehoiatades ega nimesilti käes hoides. Ei, nad on ühel hetkel kohal ja inimene tunneb. Ta ei tea, mida ja miks, kuid ta tunneb ennast kuidagi erinevalt - hästi või halvasti. Energia temas on muutunud, kuid kuni inimene ei tea tunde nime ei oska ta oma energiat käsitleda. See elab vabalt tema sees, tehes seda, mida heaks arvab – olles, kasvades ja vaibudes. Inimene ei tea, mida teha ja ta ei taha olla tema ise, sest ta ei taha tunda – iseennast tunde käes olevana tunda. Kuid inimene on energia – tunnete energia on üks osa tema võimetest ja ta õpib oma teel käies neid tundma, nimetama ja kasutama.

Hinge ülesanne on korrastada, jälgida, juhendada ja õpetada inimesi süsteemi korrastamisel. Inimene oma tunneteenergiaga on võimeline looma süsteemides muutused. Inimene, kasutades tunde nime, suunab oma tähelepanu tundele ja kasvatab energiat, mida kasutab loomisel – kirjutab mustreid e erinevaid ühendusi. Inimese võimuses on luua teadlikult teadvust kasutades, kuid sageli ta lihtsalt teeb midagi, teadmata isegi – miks, kuidas ja millepärast – teeb seda, mis peaks lõpetama soovimatu tunde tundmise või andma talle vajaliku tunde kogemise.

Süsteemi nö sassi minemise hetkel kirjutati programmi muudatus - loodi kõrvale juhatava tee ja see tehti inimese poolt tunneteenergia jõudu kasutades. Tundeid valides ja neid endas kasvatades luuakse kaoses lühis, et vanade ühenduste õhkulaskmise järel valitsevas segaduses luua selgus ja uued ühendused ning teed. Kui jõgi voolab vanas voolusängis, siis ta ei saa sealt lihtsalt teisale voolama hakata – inimese tundemustritega on sama lugu – need on sügavad ja sissetallatud rajad. Sellepärast tulebki luua tunnetega kaos ja selles lühis ning kirjutada uus programm.

Nn tulnukaid otsitakse väljast, taevaruumi avarustest, tulemas maa poole ja peale. Tulnukad on ettekujutustes targad ja salapäraselt võimsad jumalad, kes asuvad seal ülal ja väljaspool inimesi. See, mis on ülal, see on ka all ja see, mis on väljas, see on ka sees. Inimese sees on vastused. Inimene on energia süsteemis, mis iseendas olevat energiat kasutades loob energeetilisi muutusi ja muudab olemas olevat vastavalt oma teadlikkusele ja nimelise tunde enesesse salvestamise arengutasemele vastavalt – sellest sünnivad kõrvalekalded ja energia voolamist takistavad lahendamata jäänud lood.

Inimene, inimese Mina ja Hing. Inimene kasvab iseendana – Inimesena - temal on võimalus õppida oma tunneteenergiat teadlikult kasutama. Inimese Mina loob segaduse – see on tundeenergia, mis on kui kõikvõimas džinn, kes on pudelist pääsenud ja elab oma elu oma tahtmiste ja vajaduste järgi. Hing on Inimese kõrval – ei jäta teda üksinda ega ilma toetuseta, kuid inimene ise seab ja valib oma sammud. Teadmata seda isegi korrastab inimene üht suurt ning kõikjal ja kõiges olevat süsteemi – Igavikulist Aega. Alles õppides ja Ise teadmist täis olles, ei taha inimene võtta enese eest vastutust – Mina on võimul – aeg oleks justkui alanud inimese endaga ja lõppeks tema järel ära – Mina see on suur ja võimas Maailm. Kas inimene on Aeg Inimesena või tundena Mina - vaatenurga vahetus on energia nime vahetades voolusängi vahetus.

Marianne

23.09.2020.a

Nimelised energiad VIII - Perbetuum mobile – igiliikurist inimene

 

Inimene on perbetuum mobile ehk igiliikur ja ta on seda seni kaua, kuni ta elab. Inimene ise on energia, kes taastoodab energiat, tema ise säilitab ja ise kasutab seda. Inimene on võimeline olema erinevate nimedega energia – tunnete nimedega energia. Inimene ise valib endale tunde ning siis kasutab selle nimelist energiat oma vajaduste-tahtmiste täitmiseks. Muutes oma vaatenurka muudab inimene energia nime. Inimene reageerib, kas sisemisele või välisele puudutamisele, energiana energiatele – liigub kaasa või tõuk(u)ab eemale – tahab kogeda või ei taha kogeda.

Inimese Hing on energia läte. Inimese elu on oma elu kogemine energiana. Inimese keha on, kui energeetiline skafander, millega Hing saab maa peal elada. Hing on võti, mis avab inimese südame – annab võimaluse võtta vastu Inimese eluga kaasa tulnud ülesanded – need on õppetunnid Inimese elus. Kui kiiresti ja kuidas need omandatakse on inimese Inimesena kasvamise teekond.

Inimesel on oma teel kaasas Hingega ühes tulnud õppetundidest ja omaenda otsustest tulenevad eesmärgid selle kohta, mida tema tahab oma elus kogeda ja nende eesmärkide täitmiseks vajabki ta nimelist energiat. Energiale nime andes loob ta eneses vajaliku fooni, et lahendada endale võetud ülesandeid. Kuigi see tundub juhuslik olevat, kuidas inimene kasutab iseennast, et olla madalamas või kõrgemas energias – valides olla Mina, et täita selle soove või valides olla nimetu energia, et voolata kõiksusega ühes ja olla teadmine, siis see ei ole seda. Kuid inimene sageli ei tea või ei tahagi teada seda, milleks ta Inimesena elades tegelikult võimeline on.

Inimene kasutab ennast ja kogeb, kogedes õpib ta ennast kasutama – looma enese väljendusena iseennast. Inimene kasutab eneses olevat jõudu – annab oma energiale tunde nime – „Mina olen ... energia” ja läheb selle energiaga ühes, et kogeda. Kuid, kui selle protsessi ajal ta ei saa enam st ei taha enam oma tunnet tunda, siis sõdib ta voos olemisele vastu. Ta tahab voolusängist välja või peatuda. Inimene muudab oma olekut vahetades nime, kuid sõdides vastu või eirates ta ei vaheta seda, vaid kasvatab olemas olevat tunnet, sest ta näeb seda Maailmas ja tunneb seda endas. See, mida inimene Maailmas näeb, see on seal olemas ja ta reageerib sellele ning teeb seda selle nimelise tundeenergiaga, mille ta reageerimiseks endasse valis.

Nii nagu inimene tunneb soojust ja külmust, nii tajub ta teises olevat energiat ja tõmbub selle poole või tõukub. Külmus on suvel jahtuv – see on meeldiv, kuid talvel jäätav – see on ohtlik. Soojus soojendab – see on meeldiv, kuid kuumus kõrvetab – see on ohtlik. Inimene võib olla teistega koos või teistest eraldi, kuid tajudes enese olemas olemisele ohtu, ta põgeneb. Kuid enese tundeenergia sees olles ta ei saa iseenda eest ära põgeneda, sest kui ta märgib enda ja oma tunde vahele võrdusmärgi, siis ta tunneb, et tunne on tema ise.

Kõik võib-olla või mitte olla, küsimus on inimese valikus, kas ta reageerib puudutustele või mitte ja millise nime ta reageerides oma energiale valib. Energia valik sõltub tema enese tajumisest, kas kogetav energia on ohtlik või mitte - kas inimene otsustab ennast kaitsta ja/ või ründab vastu või jääb rahulikuks. Kui ei ole soove ega tahtmisi, siis on olemine. Kas see on vegeteerimine, kui tunded ei käivita inimest? Millist energia nime ta sel hetkel kannab ja milline on sel juhul tema ülesanne?

Inimene on see, milline ta valib energiana olla ja see on valitud selleks, et täita ülesannet, mida tema ise on endale andnud. Inimene kasutab eneses olemas olevat energiat nii targalt, kui tema Mina või teadmine seda otsustavad teha. Inimene vaatab Maailma ja valib, kas ta tahab või ei taha kogeda. Inimene tunneb endas ja valib, kas ta tahab või ei taha kogeda – ta võib olla kõik, kuid ometi on ta see energia, mis toetab selle ülesande lahendamist, mille ta on iseendale andnud ja tema valiku edukus sõltub sellest, kas see läheb kokku või erineb sellest ülesandest, mille ta Inimesena sündides endale kaasa on saanud.

Kui Inimene tervikuna suudab-oskab energiana olla, siis, kuidas ja miks ta ise seda enese sees killustada tahab – tema ise suudab iseenda energiat oma mõtetega muuta, kasvatada ja kahandada. Inimene ei austa Hinge, kui ta ei oska armastada ise ennast – inimene tahab seda, mida ta valib tahta – kuid tema ei taha elada oma elu ülesandena, mis aja seest kaasas on. Tema tahaks olla hetkes, milles olles oleks kõik soovitu juba tema käes olemas – tema ei taha olla sellepärast, et ta on olemas, kuid oma elu elaval inimesel on õppetunnid kaasas.

Milline on tänane eesmärk? Inimene võib küll tahta või enesele öelda mina pean, kuid temas on see energia, milles ollakse eesmärgi nimel. Kui inimene tahab endas olemas olevale energiale vastu astuda, öeldes -Mina tahan! Mina pean! - siis lõhub inimene ise ennast – ta tahab ära või astub vastu või proovib jõuga ulatuda soovituni, kohustuseni – see kõik tuleb enese arvelt, sest inimene ei saa olla seal, kus teda ei ole, sest ta ei ole see, milline ta ei ole. Inimene võib valida olla mujal ja tahta teha midagi muud, kuid ta ei saa seda teostada seni, kuni temas oleva nimelise tundeenergia ülesanne on lahendada tundest tulenevat eesmärki.

Inimene saab öelda enesele – „Mina olen ... energia” ja ta ongi. Olles mõistnud, et tema ise valis endale tunde, saab ta küsida, mis on see, mida ta tahab kogeda ja ta mõistab, mida ja miks on ta tegemas. See on koht, kus peatuda, et valida, kas olla teadlik energia või nimeline energia. Inimene teeb ja astub, et kogeda iseennast loomas, kuid kui ta ei kasuta oma võimalust muuta energia nime, siis seisab ta paigal ja kordab iseennast – kõnnib mustrites. Võti on selles tundes, mida inimene iseendas tunneb, kas ta kogeb seda kasutades, iseennast luues, vabadust või vajadust luua enese jaoks kindel tunne, mida ta endasse vajab. Inimesel on olemas tunnete nimed, kuid ta ei oska neid energiatena ise endas luua. Ta küll proovib, kuid tulemuseks saab selle, mida ta ei vaja – tundena reageerimise tagajärjed.

Inimene ei leia iseenese sees üles kohta, kus tunne asub – ta usub, et Maailma puudutus äratab selle tema sees üles – enne peab olema nähtvalt väljas see, mis lülitab inimese nö tööle ja siis inimene saab olla ja kasutada tundeenergiat. Inimene ei erista enam ise ennast oma tundest. See Mina, keda ta enese tähistamiseks kasutab, on tegelikult tema erinevate tunnete kogumik. Oma teel on inimene kaotanud iseenda, kui samastas iseennast oma tunnetega – „Mina tunnen, seega Mina olen tunne.” Kuid tunnetel on erinevad nimed ja tundeid saab enese sees vahetada. Inimene, kes peaks oskama-suutma-saama iseenda tundeid juhtida on andnud tunnetele võimu enese üle – tunded juhivad inimest - öeldes Mina - räägib tunne ..

Marianne

22.09.2020.a

Elulised teema IV - Energia ja mälestused

 

Füüsilised hääled on energia, mis on võimeline meis tundeid kasvatama, sest me reageerime neile – võttes justkui endasse, me sulandume nendesse. Häälega väljaöeldud sõnad võtame enda sisse – mäletame neid tunde kaudu. Sõnad käivad meiega ühes – teevad pai ja toetavad või, kui piitsaga lüües karistavad ja tõukavad ise ennast kaitsma. Tunneme ennast kaitsetult, sest nähtamatut häält enese seest välja võtta ei saa ning ära kustutada ei oska. Võime panna küll käed kõrvadele, kuid me teame seda, mis on väljaöeldud ja seega me ei unusta ära, sest meie ise hoiame need sõnad enese sees alles.

Meie ise oleme võimelised lisama igale sõnale, pilgule, liigutusele tunde juurde. Lisame tunde, mille leiame ise enese seest – nii, et tegelikult me reageerime ise enda tunde peale. Jah, teisest õhkub ja teine tormleb või võngub, kuid see, mis toimub meie enese sees, on meie enese Maailmapilt ja reaktsioon sellel.

Kui teine tuleb liiga ligi ja puudutab füüsiliselt, siis tunneme seda oma kehaga ja mäletame puudutust endas, siis kuuleme sõnu ja mäletame nende puudutust endas. Meie mälestuse sees on peidus kogetud hirm, et ei suutnud välist hoida enesest eemal. See on hoiatus, et mäleta – ära unusta. Enesekaitseks loodud uskumus – kui oleksin teisiti teinud-valinud-olnud, siis ei oleks minuga juhtunud. Kordame uskumust st kasutame seda lahendust, mis tookord oleks pidanud meid aitama, et vältida tagajärgi. Pendeldame mineviku ja oleviku vahel, oleme tasakaalust väljas, sest reageerime veel enne, kui oleme olevas hetkes jalad maha toetanud. Hüppame hirmu poolt ette veeretatud rongile ja sõidame ära sealt, kus oleme. Mälestusest saadud nimelise tundeenergia jõuga reageerime tänases päevas. Läheme tagasi, et tulla tagasi - et kaitsta täna iseennast ära olnud ajas sündinud lahendusega.

Võime silmad ja kõrvad sulgeda selleks, et mitte näha ega kuulda, kuid ometi me teame, sest usume end teadvat, mis ja kuidas oli ja on – me mäletame tunnet. Mälestuses olles saab energia enesele jõu ja tähenduse, kuid me ei mäleta tunde nime ega alguse tähendust ja meis on segadus. Igal meie tundel on mitu erinevat tähendust – esimene on algne, mille lõime esimese ja/ või teise sama tunde kogemise peale. Selle peale ehitame järgmised tähendused – uute kogemuste tõlgendused, õpitud või sooviga tähendused selle kohta, milline antud tunne peaks olema.

Me ei leia enese segaduses lahenduse võtit, kui otsime vastust selle ukse tagant, mis on peale ehitatud tunde tähendus – selle tagant ei avane me enese sisse – loo algusesse. Mälestusega aktiveerime tunde, tundega ühes tuleb uskumus, mis annab edasi käitumisviisi, kuidas reageerida, et ei korduks ja sealt leiame lahenduse – kui mõistame oma kunagist otsust, siis näeme teed, kuidas lõpetada iseenda poolt valitud iseendale antud ülesanne. Seega, küsi enese käest – Miks mina pean tegema seda, mida uskumus ettekirjutab? Mida mina ise ei tahtnud kogeda? Kuidas mina ise pidin selle ära hoidma? Millised olid otsus, lahendus ja eesmärk?

Marianne

21.09.2020.a

Elulised teemad III – Mina ei suuda muuta oma Maailma

 

Kusagil oma ajas otsustas üks inimene, et õhk, mida ta sisse hingab, teeb talle haiget, sest ühes sellega tulid tema sisse kaasa tunded, millega ühes olemine oli halb. Haigeks tegev õhk oli neis ruumides, milles ta elas või käis. Seal oleva õhu hingasid enese seest välja need inimesed, kes ei tundnud iseennast oma elu elades hästi. Nende inimeste pead olid plaane täis, kuidas iseennast teiste eest kaitsta, kuidas teha nii, et teised ei saaks neile haiget teha. Nendest inimestest õhkuvatest tunnetest kasvanud pinge oli nähtavana ruumis ja õhu sees olemas. Inimeste käitumine ega olemine ei olnud iseennast ega üksteist hoidvad ja toetavad, vaid võimalusel ennastkaitsvalt ründavad või enese lõbuks teistega mängivad.

See inimene ei tahtnud seal olla, ta ei saanud ära minna, sest ta ei saanud ka enese elus olevat aega ära muuta. Ta ei tahtnud teiste sarnaseks muutuda. Tema valis olla väljas üks ning enese sees olla see, milline ta ise oli ja seega ta ei tohtinud ümbritsevat õhku sisse hingata, sest siis ei oleks temal olnud enam kohta, kus turvaliselt varjus olla.

Uskumus – Mina ei suuda ümbritsevat Maailma muuta. Mina ei ole piisav.

Otsus – Mina ei taha saada osa, seega ma ei ole osa.

Lahendus – Ei hinga õhku sügavale enese sisse.

Eesmärk - Mina ei saa olla see, milline ma olen – mina pean olen see, milline ma ei ole – peidan ise enda ära, ka iseenda eest – Mina ei tunne.

Tavaliselt suutis ta iseennast kontrollida. Kontrollida seda, kui palju ta hingab ja millal, mida tunneb ja mida mitte. Kiiresti liikudes ta ei suutnud ega saanud, siis jäi õhust puudu, sest seda oli liiga vähe. See oli pinnapealne ahmimine. Keha oli tulnud talle appi ja ta ei saanud enam sügavale sisse hingata – ei saanud õhku enese sisse hingata. Kui inimene usub, et miski teeb talle haiget, siis ta jääbki haigeks, et ta saaks nähtvalt haigust ravida – siis ei ole vaja oma tunnet tunda.

Inimesel oli külm, sest väljas ei olnud armastuse soojust ja ta ise ei osanud enese sisse armastust tuua. Inimene ei saanud enne olla sees, kui ei olnud väljas, kuid väljas ei olnud seda, mida ta vajas, seega ei olnud seda ka tema sees. Temal tuli iseennast muuta, et suuta kaitsta iseennast – sulgeda ennast tunnete eest enese sisse, kuid tema sees oli hirm, et ta unustab ära, kuidas on olla see, milline tema ise on. Tema vajadus turvalise koha, armastuse ja hoidmise kohta võttis kopsudest osa enese alla – tema ise oli enese sees varjus ja vajas armastuse sooja õhku.

Elu läks edasi ja vahel unustas inimene hoopiski ära, et temas on vajadus iseennast kaitsta ja ta kõndis täiesti rahulikult. Kuid siis olid tema elus kohad, mis tõukasid teda tagasi oma uskumuse sisse ja nii lugu kordus ning kordus ning kordus. Lõpuks tema ise ei mäletanud enam oma otsust ja ta ei teadnud, et tema enese käes on võti oma enese vabadusse.

Mina olen täna suurem kui see, kes ma olin aegu tagasi. Mina ise saan täna otsustada, kellega koos ja kuidas olen. Õhk, mida ma sisse hingan, ei tee minule haiget. Need olid minu enese tunded, millega ma tookord toime ei tulnud. See oli minu enese hirm, et aeg teeb mind katki ja minul ei ole väljaspool iseennast kohta, kus minu jaoks oleks armastus olemas. Tookord ma ei näinud ega tundnud armastust – mina ise ei lubanud iseendal tunda. Valisin endale raamatud – turvalise Maailma, mille sees olla, et tunda sealsete tegelastega ühes olles nende tundeid. Need lood algasid ja lõppesid kaantega – mina ise olin võimeline neid avama ja sulgema – oma tahtmise ja aja valimise järgi.

Mina ei lähe katki ega kao ära, kui minu sees on tunded. Mõistan, et kõikide tunnete tundmine on minule lubatud ja ma võin nende sisse astuda, et tunda täiega. Nii, nagu valides tunnet tunda, saan ma valida aja, mil tundest välja astuda – mitte keelata tunde tundmise enesele, vaid sellest välja astuda, kui olen lubanud enesel tunda. Mina ei arva, et pean suutma Maailma muuta. Minu Maailma muuta tahtmine oli enesekaitse, et see, mis seal sees toimub, ei kasvataks minu sees tundeid. Olemas oleva olemas olemine – see on, sest see on olemas. Mina ise olen olemas ja erinevad tunded on Maailma sees olemas – mina ei ole tunne – mina ise valin tunda või mitte tunda sel hetkel, kui mina usun, et minul on vaja tunda ...

Marianne

20.09.2020.a

Elulised teemad II – Enese liigutamine ühest kohast teise

 

Liigesed on liikumine, enese liikumine ühest kohast teise. Valu seisab ette ja ütleb – „Ära tee! Ära mine! Seisa paigal ja lihtsalt ole!” Enese elus iseenese poolt valitud sammudele järgnev on teinud iseendale haiget.

Liikuvus ja painduvus – oma elu puudutavates vaatenurkades. Liigesed – jäikus – kindel ja kivisse raiutud vaatenurk – mina ei ole tuulelipp. See, mis kord on ära valitud, otsustatud, vastuvõetud – see jääb paigale.

Mida mina ei saa teha, seda mina ise ei taha teha – aitan iseennast ja leian mooduse, kuidas mina ei pea tegema seda, mida ei taha ja siis, mina ei saa, lihtsalt ei saagi.

Uskumus – Mina ei õnnestu. Mina ise ei saa. Mina ei ole piisav.

Tähendus - Mina ise ei suuda iseennast õnnelikuks teha, sest mina ei saa päriselt anda enesele vabadust valida, et mina ise ei saaks teha seda, mida teen enese arvelt.

Otsus – pean hoidma iseennast paigal.

Lahendus – liigesed lähevad paiste, moonduvad ja minul on valus ennast liigutada.

Enese elus ei ole kergust ega vabadust muuta meelt ja suunda, et elada elu elavas hetkes. Turvaline ja kindel on siis, kui kõik on ette ära otsustatud ja paikka pandud. Vabadus toob kaasa tagajärjed – mina ise ei saa ennast hoida ja kaitsta vastu tuleva eest, kui mina lähen ja teen ja olen ja elan seda läbi, mida pole veel olnud ja tehes nii nagu veel ei ole teinud. On võimalus hoida ise ennast paigal, paiga peal kinni – valu peatab, liigesed ei liigu ega allu – otsustatud, tehtud.

Mina ei taha võtta omaks võimalust, et olemas võib-olla  ka teisi vaatenurki, et see, millesse mina usun ei ole ainus võimalik võimalus. Minu sees on hirm – oleksin olnud ..., kui oleksin olnud ... - kuid mina ei olnud. Mina ise olen iseenda valikute tagajärg. See on enese vastuvõtmine – valisin, tegin, olin nii nagu seda tegin. Maailm ei tee haiget, elamine ei tee haiget – mina ise olen valinud iseendale haiget teha, kui hoidsin iseennast iseenda eest – „Mine, et saada soovitu, mida mina ei saa, sest mina ei ole kunagi enese jaoks piisav!”

Minul ei ole vaja iseennast takistada. Minu enese uskumused ja otsused, aja sees, on erinevad huvitavad vaatenurgad. Kui mina astun sammu, siis olen ära eelmisest, juba teises kohas ja sealt avaneb hoopis teine vaade. Minul ei ole vaja hoida iseennast kinni eelmises sammus, mind ei ole seal – olen siin, kus mina olen ja vaatan Maailma ja iseennast sellest kohast. Minu enese elu elamine ei ole tõsine ega raske töö. Mina luban enesel naerda ja olla vaba valima ja oma enese elu elama, sest seda, mis on siin ja praegu, ei ole enne olnud ja seda, mis tuleb, see on veel olemata ja see, mis on olnud, see on ära olnud.

Annan vabaks iseennast vangistava otsuse. Olen vaba valima, olen enesega ühes ja võtan vastu oma elu selle hinnaga, mida see mulle maksab – minul on olemas kõik see, mida minul on vaja – see olen mina ise.

Sisemusest tõuseb protest ja meeles kasvab trots – on aga ... , sest tahaks veel, sest on veel enam vaja. Kõik muu saab kaduda ja kõige muu juurest saab ära minna, kuid iseenda juurest ei saa – mina ise olen iseendaga kõikjal ühes ka siis, kui mina ise ennast ei taha või iseennast hinnata ei oska. See ei ole kurb paratamatus, vaid minu võimalus siin ja praegu, kuidas mina ise lahendan oma enese elu elamist – mina teen seda parimal võimalikul moel – selle hetke teadlikkusega, mis täna minul olevas hetkes on. Mina ei lähe ega tee enese arvelt, öeldes – Mina pean! Astun siis, kui mina ise olen selleks valmis. Annan enesele aega, et olla ja loon ruumi, milles olla. Olen kohal ja elan selles hetkes, milles mina olen ja elan.

Marianne

19.09.2020.a