teisipäev, 18. september 2018

Ühine ruum – Meie






Meie on selles ruumis,
kus kokku puutuvad
me kehad ja käed,
kus lähedalt möödume,
tajume, tunneme, kogeme -
teineteisele reageerime,
sest oleme seotud.

Üks sõna,
vastuvõetud otsus
ühise ruumi lõi,
kus seisame koos
ja oleme Meie.

Millise muusika taustale,
millised värvid seinale
me täna valime?
Kas seisame koos
ja oleme Meie
või enese eest
ja iseenda pärast
iseolemise nimel
ennast vabaks võitleme?

Lähedal olles
kokku puutudes,
peeglisse vaadates,
keda näeme,
kas iseennast
või teist?

Tehes oma samme,
kas tõukume või peatame,
toetame või hülgame,
kõrvu kõnnime
või lahku astume.

Kui ütleme,
et halb on olla,
millest mõtleme,
kas eraldi ühte
või koos olevat kahte?

Kui halb on ühel,
kuidas on siis teisel,
kui sisekliima
on Meil ühine?


Marianne

18.09.2018.a

esmaspäev, 17. september 2018

Kui saba oli veel Vajadusepõhise Maailma ukse vahel





jagamine

Minu lood sünnivad läbi kogemuste, aga kui mul ei ole veel kogemust, siis tuleb minu teele koht, kus ma saan selle, et mõista ennast ja Maailma ning seejärel, teemat endast väljakirjutades, läheb järgmine lugu lendu. Ma soovisin aega endasse vaatamiseks ja teed, millel kui rännakul kõndida ja ma saingi aja ning sain ka tee – soovid täituvad. Algul tundus, et mind on karistatud ja hüljatud, kuid siis mõistsin, et mulle on antud kingitus - hetk endale. Aeg endasse vaatamiseks on hetk, mis kestab seni kuni olen mõistnud, kuid ajaliselt on ta erinev ning ka läbitud tee pikkuseks on lõpmatus või üks silmapilk, mis oleneb sellest, millal ma endasse kohale jõuan. Rännaku teekond iseenesest ei ole raske, ta on füüsiliselt tehtav, kuid keeruliseks teevad selle aja, olgu see siis tund või paar, päev või kaks, tunded, mis minu sees kasvavad, võimendudes nii, et täidavad kõik mu meeled ja värvivad Maailma seni kuni otsustan, et nüüd aitab – ma ei uju enam tundes vaid ronin välja, seisan kaldal ja vaatan ennast ning oma lugu kõrvalt.

Iga lugu on kusagilt alguse saanud, kuid ta on ka ise omamoodi algus, sest siit võrsub uus teadmine ning samal ajal on ta alati ka vana lõpp, sest ta on järg eelnenule ning ühtlasi on ta  ka kokkuvõte ja vahepeatus. Täna olen kolmandat nädalat taas Eestis, üksi iseendaga. Esimene nädal oli väga keeruline aeg, tundeid kasvas ja võsus, neist sündisid lood, mis ei oleks kusagil mujal avanenud ja ma leidsin lahendused teemadele, mis ulatusid väga sügavale minu sisse – aegade algusesse. Ma avastasin, et läbi aja on olnud mulle keeruliseks väljakutseks rollide sisu muutus, mitte nende kaotus vaid just see, et rollid muutuvad ajas. Kuid minu jaoks oli oluliste rollide muutus võrdne sellega, et ma jään neist ilma – ma ei osanud kohaneda, et toime tulla iseenda ja teise inimeste tunnete ning käitumisega. Need olid minu elus kohad, kus minu ees avanes kui kuristik, mida ma ei osanud ületada ja ainus lahendus tundus olevat lahkumine. Nüüd sain aru, et mitte keegi ei võta minult rolli ära, kui ma ise sellest ei loobu, sest roll jääb alles ka siis kui inimesed muutuvad. Küsimus on rolli sisus, selles, mida mina ise või teine inimene rollilt ootame ning see, kas võtame oma rollisisu kui üht võimalikku rollilahendust paljudest ja laseme inimestel inimestena olla – muutuda, kasvada, lahendada rolli omas võtmes või asume nõudma, et iga roll peab meid rahuldama nii, et saame selle, mida vajame. 

Siit jõudsin järgmise tee algusesse – Vajadused. Ma sain aru, et minu alateadlik Maailm on alles vajadusepõhine – ma oli kinni jäänud sinna aega, kus olin veel väga väike ja minu vajadused olid elulised – neist sõltus minu ellujäämine. Kasvades olin õppinud erinevaid käitumismustreid, et toime tulla, kuid ma polnud mõistnud, kust mind segavad tunded kasvavad ning miks ma käitun ja tunnen nii nagu seda valin teha. Seisin kohas, kus mõistsin Miks?, kuid mul puudus kogemus, mille alusel kasvada. Sain aru, et kui loon uue tee, siis see on uus muster mitte lahendus. Keeruline, kuid vabastav hetk minu enese jaoks oli, kui sain aru, et ka nüüd, olles täiskasvanu on minu vajadused, mis sõltuvad teistest inimesest, eluliselt tähtsad. See ei lugenud, et tegelikult nad seda ei olnud, kuid minu alateadvus hoiatas, et vajaduste rahuldamata jätmine on oht minu elule ja taas kasvas minus pinge, sest vajadused vajasid kohest lahendust ja ma ujusin tunnetes olles rahulolematu, ärevuses ja abitu.

Ma lasin teemal olla. Loo settides sõnastasin põhivajaduse – usaldada Armastust ja seejärel otsisin endas pilti, milline, kus ja kuidas ma seal kauges ajas olen. Kui nägin ennast kookonisse suletuna loote asendis, siis mõistsin, mida mul tuleb teha, et ma saaksin edasi minna - tuleb ärgata, tõusta ja Maailmas ringi vaadata. Abitu lapsena ootasin lahendusi välisest, sest ma ei uskunud endasse ega teadnud iseenda võimeid – olin paigal ja ootel. Kasvades mõistsin, et mitte keegi peale minu enese ei keela mul otsida lahendusi ja proovida uusi võimalusi, kui katsetan, siis õpin tundma oma võimeid, kasvab usaldus enese vastu ning edasi kõndides leian selle, mida vajan. Vajadus on ju inimese soov tagada enda heaolu, just tahe tunda end hästi suunabki tegutsema ja otsima lahendusi ning selleks tuleb tõsta pilk sissetallatud teelt, vaadata ringi, et kogeda, õppida ja avastada uusi võimalusi ning jätkata oma teekonda.


Marianne

17.09.2018.a

reede, 14. september 2018

Inimese Eluraamatu kaanele on kirjutatud Armastus – Meditatiivne rännak vol 34





Sa oled Laps, kes lebab käed hoidmas ennast, oled turvalises kookonis – iseenda sees ja tead, et on olemas Maailm ja oled Sina ning Sinul on elulised vajadused. Sul on hirm, et kui Sa ei saa seda, mida vajad, siis Sind ei ole enam. Sinu vajadused on niidid, millega oled Maailma külge ühendatud. Sa vajad Armastust, kuid Sa ei tunne ega taju teda. Sinu Maailm on vajadusepõhine – Sa saad selle, mida vajad siis, kui Sind vajatakse, kui pole vajadust siis pole ka Sind vaja.

Sa oled kookoni sees ennast nii väikeseks kerinud kui vähegi võimalik. Sul on hirm, et mis saab siis kui Sa oled suurem, sest kui Sind on rohkem, siis on Sul ka vajadusi rohkem. Sa usud, et kui Sa ei liiguta ennast, siis energiat ei kulu ja vajadusi ei teki, Sa lihtsalt oled ja hoiad ennast. Sa oled silmad sulgenud ja lebad vaikselt, sest Sa tead, et kui Sind on vaja, siis tullakse ja äratatakse Sind üles, Sa annad selle, mida Sinult oodatakse ja seejärel saad vastu selle, mida Sina vajad. Sa tunned end unustatud mängukannina, kes oli kord uus ja huvitav, kuid nüüd oled aegunud. Sa hoiad ennast kaisus, sest üksinduse vaikuses ei ole kedagi teist Sind hoidmas.

Sa tead, et on olemas sõna Armastus, kuid sa ei mäleta seda ja seega ei mõista Sa selle sõna tähendust. Sinu Maailma sõna on Vajadus, sest Sinul on vaja elus püsida. Sõna on üks lehekülg Sinu Eluraamatust, mida Sa üha uuesti loed. Sa ei tea, et selle raamatu sees on olemas ka teised leheküljed, et selle raamatu sisu on palju kordi suurem, värvilisem ja elulisem. Sa ei tea, et Sina ise oled see, kes oma raamatut kirjutad, loed ja tõlgendad. Sinu tunne on energia, mõte on tähendus, uskumine on pidepunkt, kuid teadmises on vabadus. Sa ei ole vaba, sest Sinul on kogemus, kus teadmisest ei olnud kasu – Sinul oli valus, valu hirmutas, see tegi üdini haiget – usaldades Armastust said Sina haiget. Kui Sulle teeb Maailmas elamine haiget, siis turvaline varjupaik ei ole selle Maailma sees vaid Sinu sisemuses, kuhu Sinu sisemine Laps sulgus kookonisse - Sina vaatad ja koged üha uuesti tunnet enese sees – loed jätkuvalt ühte lehekülge oma Eluraamatust.

Sa ei ole vaadanud Maailma läbi oma südame ja seega Sa ei teadnud, et kui Sa läbi südame vaatad, siis peegeldud Sa Maailmast iseendale vastu sellisena nagu Sa oled, kuid Sina oled vaadanud Maailma läbi oma tunde, läbi oma vajaduste. Sa ei ole vaadanud oma Eluraamatut väljast ja nii ei teadnud Sa, mis sõna on kirjutatud selle kaanele - Armastus. Sa oled lugenud ühte ja sedasama lehekülge, mis on juba olnud ja möödunud – see on Sinu mälestus hetkest, kus Sa olid veel väga väike ja vajasid teisi, kuid nüüd oled Sa suur, kes näeb kaugemale ja sügavamale. Sinu südames on Armastus, mida oled hoidnud enesele, enese jaoks. Usalda avaneda ja luba Armastusel enese sees voolata. Lase Armastusel ulatuda kõikjale, kus on seni olnud vajadus, Armastuseta oled Sa olnud kui veeta kõrb. Sa puudutad Maailma Armastusega, Sa hingad, kuuled, näed ja tajud Armastust.

Armastus on Sinu Maailmas ja kuhu iganes Sa vaatad, peegeldub Armastus Sulle vastu. Kui Sa võtad vastu selle Armastuse, mida Sa Maailmas näed ja tajud, siis see on kingitus Sinule, sest see on Sinu enese oma, sellel on koht Sinu sees ja Sa ei vaja Armastuse tundmiseks kellegi heakskiitu ega luba. Sa arvasid tänaseni, et Sinul ei ole selleks õigust, sest uskusid, et see Armastus, mis Sulle Maailmast vastu peegeldus kuulus teistele või oli kellelegi teisele mõeldud. Tänasest Sa tead, et see Armastus, mida Sa Maailmas näed ja tajud on Sinu, sest Sina peegeldad selle sinna, Sina oled Inimene, kelle Eluraamatu kaanele on kirjutatud Armastus.

Kui Sa nüüd enese sisse vaatad, siis näed Sa seal Last, kes on püsti tõusnud, avastab ja vaatab ennast ning Maailma. Laps tantsib liblikatega koos, sest Sinu sees on muusika, on helid -Sinu sees on elu. Sina oled Armastus ja Armastus on Sinu elu. Sa näed ja tajud Armastust endas ja Maailmas ning Sa tead, et Sa mõistad selle sõna tähendust, sest Sa oled teda kogenud ja nüüd tunned ta ära. Vaadates Maailma läbi südame on Armastus värviline kaleidoskoop, mis moodustab üha uusi mustreid ja kõikjal kuhu Sa vaatad on Elu ja Ilu, sest Armastus on võlukunst, mis muudab kõik, mida või keda ta puudutab, Armastuseks.

Sa arvasid, et keegi peab tulema ja õpetama Sulle Armastuse keelt, et Sa oskaksid selles keeles rääkida ja lugeda ninbg tunneksid ta ära, kui teda Maailmas kohtad. Sa soovisid, et keegi õpetaks Sulle Armastuse Võlukunsti, et Sina saaksid Maailmas Armastusega elada. Mitte keegi ei saa Sulle õpetada seda, mida Sa ei usu. Mitte keegi ei saa Sulle õpetada Armastust, sest Sina ise oled Armastus – kõik see, kuidas Sa valid olla ja teha, täna ja alati ning siin ja kõikjal. Sina lihtsalt ei uskunud, et see oledki Sina ise, kes Sulle Maailmast vastu peegeldub – nii puhas, ilus ja üdini Armastust täis.

Nüüd Sa naeratad, sest Sa tead, et see on nii – Sa oled seda alati teadnud, kuid nüüd Sa lubad endal olla. Sina oled Eluraamat, Sinu sees on nii palju erinevaid ja huvitavaid lehekülgi. Iga leht saab läbi loetud, sellele eelnes eelmine ja järgneb uus, keera julgelt lehti ja avasta kui põnev Sa oled. Lehekülgedel on kirjas Sinu elu ja Sina ise oled kaaned raamatu ümber, Sa võid raamatu alati kinni panna, et lugeda kaanele kirjutatut võid ennast sirvida, kuid Sa ei pea raamatu sisse kinni jääma.

Armastus ei ole mitte kunagi valus. Valu tuleb läbi tunde, mis kasvab, kui Sinu sees olnud vajadusele andis Maailm vastuse, mis jättis Sind üksi seisma ja Sa tunned hirmu enese pärast ning Sa ei tea, kuidas olla või mida teha – sel hetkel alustad Sa uut teekonda ning valu on vaid üks hetk, see on Sinu kogemus, mis talletub Sinu Eluraamatusse.

Valu on valitud olek. Inimene vajab valu, et hoida ennast uue kogemuse eest, kui tal puudub usaldus, et Maailm annab talle selle, mida ta vajab. Kui Maailm ei anna inimesele seda, mida ta vajab, et too saaks ennast hästi tunda, siis inimene tunneb, et Maailmas pole Armastust. Kuid Maailma vastus inimese vajadusele oli TÕDE – Sa ei ole abitu, Sa oled olemas, tõuse üles ja astu ISE!

Sinu ümber siin Maailmas on Inimesed, kellel on omad Eluraamatud, kõik nad on erinevad, kuid kõigi nende kaantele on kirjutatud üks ja seesama sõna - Armastus ja seda näevad ning mõistavad lugeda kõik need, kes vaatavad ja loevad Maailma läbi oma südame, läbi Armastuse.


Marianne

14.09.2018.a



kolmapäev, 12. september 2018

Kes on kelle jaoks vajalik – Kui 47 aastane avastab, et minu „Mina” on vaid minu Maailma keskpunktiks





Kui laps sünnib siia Maailma, siis on tal ema vaja, kes tema vajaduste eest hoolitseb – teda elus hoiab. Laps kasvab teadmisega, et tema on oma ema maailma keskpunkt, sest tema heaolust sõltub ema oma ja tema vajadused on emale täitmiseks - ta tunneb, et see on tema õigus, sest ta on oluline. Kui laps kasvab suuremaks siis ta avastab, et ema maailma sisse mahub palju rohkem kui ainult tema, ta kogeb, et tema vajadused ei ole enam nii olulised ja tal tuleb õppida enese heaolu eest ise vastutama. Laps õpib tundma, et on olemas tema Mina ja on teiste inimeste Minad ning need on erinevad – tema vajadused ja heaolu ei võrdu teiste omadega. See on loomulik areng ja käib kasvamise juurde.

Kuid vahel ei kasva Laps vanemast lahku vaid ta lahutatakse emast veel enne kui ta on mõistnud erinevate minade, vajaduste ja heaolu olemust. Tema lapsepõlves oli hetk, kus ta avastas, et tema oli küll olemas ja tal olid elulised vajadused, kuid ema ei pööranud neile tähelepanu. Lapse turvatunne sai riivatud, sest ta ei teadnud, kuidas oma vajadustega ise toime tulla ning ta tajus, et tema ise ei suuda ega oska iseenda heaolu eest vastutada. Lapse sees oli uskumus, et tema heaolu on Maailmale oluline ja seega on ka tema vajadused teistele olulised, kuid need jäid rahuldamata ja Laps oli abitu. Kui laps emast lahutati, jäi tema sisse arusaam, et kaks Mina moodustavad koos ühe – Lapse Mina, sest tema on ju Maailma keskpunkt.

Lapse alateadvusesse jäi muster, mis käivitub täiskasvanu eas siis, kui Laps on olukorras, kus tema heaolu tundub sõltuvat teisest inimesest ja tal tuleb viibida keskkonnas, mida ta ise ei suuda muuta, et tagada kontroll oma vajaduste rahuldamiseks. Selles kohas kasvavad temas ebamäärased tunded ja tal on iseendana väga halb olla. Ta on abitu, sest ta ei saa mitte kuidagi teist inimest muuta ega sundida teisiti käituma, et too teeks või oleks nii, et Lapsel oleks hea ja turvaline olla. Laps saab uuesti valusa kogemuse, et ta ei ole oluline, sest teine ei rahulda tema vajadusi.

Täiskasvanu, kelle sees on selline Laps, käib Maailmas ringi uskumusega, et teised on seal olemas tema jaoks ja pärast. Kui ta kohtub, suhet luues, teise inimesega, siis tema jaoks liitub teise Mina tema omaga ja moodustub üks tervik - Lapse Mina ning sellele ühisele Minale on kõige olulisem Lapse heaolu. Tal ei tule pähegi, et teisel on oma soovid ja tahtmised, sest teise Mina ei ole tema jaoks olemas - Laps laienes, kasvas ja teine sai tema osaks. Laps usub endiselt, et teised inimesed tulevad tema Maailma selle jaoks, et temal oleks hea olla, et tema vajadustest saavad teiste inimeste vajadused, sest ta usub, et nii koos olles saab ta selle, mida vajab ja tema heaolu on tagatud. Lapses on veendumus, et teistel on teda vaja, sest tema heaolust sõltub nende heaolu, kuid täiskasvanuna saab ta ikka ja jälle haiget, kui avastab, et teda ei ole vaja, sest teised tulevad ilma temata toime ja elavad ilusasti edasi ka siis, kui teda nendega ei ole. Lapse sees on abitult jõuetu viha, kui teine inimene ei lahenda tema vajadust. Laps ei saa päris tõsiselt aru, miks ei ole tema vajadused teisele olulised, sest kui ta annaks Lapsele selle, mida too vajab, siis tunneks Laps ennast hästi ja ka teisel inimesel oleks tema kõrval hea olla.

Laps ei taha selliseid inimesi oma ellu, ta väldib ja eirab neid, kui kohtub siis on tema sees üks okas, mis torkab ja tuletab olnut meelde. Laps mäletab, et tema vajadus ei olnud sellele inimesele oluline ja tema sees on teadmine, et teine ei vaja teda ega taga Lapse heaolu ka siis, kui Lapse elus on Lapsele oluline vajadus. Selline inimene ei ole Lapse jaoks usaldusväärne, sest ta ei suuda teist kontrollida ja seega on tema turvatunne koos olles ohustatud. Laps sooviks hõivata teise Mina ja teha selle enese osaks, et kontrollida ühist Mina ja tagada sellega oma vajaduste rahuldamine, kasutada ühiseid ressursse enese hüvanguks ja ta usub siiralt, et sellega ühes tagab ta ka teise heaolu, kuid tegelikult ta ei tea ega näe teist, sest on ju ainult üks Mina – tema oma.

Kui Lapsel on halb olla, siis ta räägib ja seletab, mis talle ei sobi, kuidas temal on vaja, et oleks suhtes teisiti, kuidas teine peab muutuma - ennast muutma, et tema heaolu oleks tagatud. Laps on küll ealiselt täiskasvanu, kuid sellise käitumisega on ta ikka kui abitu imik, kes nutab ja laliseb: „Tehke nii, et rahuneksin, siis on teil hea olla!” Lapse sees on alles uskumus, et lahendus tema teemale tuleb läbi teise, kes on tema vajadust mõistnud ning kuna ta on koos olles kohustatud Lapse heaolu eest vastutama, siis ta annabki Lapsele selle, mida too vajab. Laps võib jonnida, uksi paugutada või ära minna, kuid see ei lahenda tema mustrit.

Lapsele tundub lihtsam olla üksi, siis ei sõltu tema heaolu kellestki teisest ja üksinda olles võtab täiskasvanu vastutuse enda eest endale ja rahuldab oma vajadused ise. Kuid suhetes ja olukordades, kus ta võib sõltuda teistest on keeruline ja Laps ei tea, kuidas tagada oma vajadused, kui need pole teisele olulised, kas käituda ja olla kui üksi, kuid milleks siis suhe. Usaldades ja lootes võib uuesti haiget saada ja pettuda, seista tundes, et ta pole oluline, kui tajub, et teise inimese heaolu ei sõltu tema omast ja Lapse vajadused polegi esmatähtsad.

Lapse sees on alles uskumine, et tal hea olla ja hüved olemas siis, kui teisel inimesel on teda vaja, kui ta on tema juurest puudu. Koos olles on ta olemas läbi teise, sest ta on Maailmas sellepärast, et teda vajati. Tema sees on alles tunne, et ta ei saa koos olles ise oma olukorda muuta, sest on abitu ja peab leppima sellega, mida teised talle annavad. Ta võitleb enda koha ja enese eest, kuid Maailm ei ole ainult vajadusepõhine - on vajadus tuleb inimene, kes lahendab, kui pole vajadust siis pole inimest vaja.

Laps sooviks õppida selgeks uue käitumismustri, et tulla toime, kuid see ei ole lahendus. Kas: „Ma olen Sinuga, kui Sa vajad mind ja tagad minu heaolu” või „Ma olen Sinuga, sest mina vajan Sind, minu heaolu on minu enda teha, kuid ma tean, et koos on mul parem.” Lapsel tuleb kasvada sisemiselt, et jõuda sellises olukorras lapse tasandilt täiskasvanu omale, see on vaatenurga vahetusele ja mõistmisele järgnenud muutumine.

Laps vajas Maailma sündimiseks ja suureks kasvamiseks oma ema, sest ilma temata ei oleks teda olemas olnud. Inimesed, kes Lapse ellu astuvad, tulevad selleks, et Lapsel on neid vaja, sest siis saab tema olla see, kes ta teisega koos olles on – kui tal on Ema, siis tema saab olla Laps jne – Laps ise vajab seda tunnet ja teadmist, et teine inimene on tema elus olemas. Suhetes kasvanud tunnetest edasi kõndides avastab Laps endas seest selle Maailma, mida ta läks suurest Maailmast otsima.

Laps ei saa muuta ega sundida teisi muutuma, ta saab otsida lahendust läbi enese. Laps teab, et ta on Maailmas olemas ja selle tõestuseks ei vaja ta teisi, kuid ta vajab teisi, et kogeda ja tunda seda, mida teised talle anda saavad. Laps vastutab iseenda ja oma heaolu eest. Täiskasvanuna on tal õigus valida, kus ja kuidas olla, kui turvatunne ei ole tagatud, siis on tal õigus ära minna ja valida koht, kus on turvaline ja hea olla. Iga inimene on olemas Maailmas ise iseenda jaoks.


Marianne

12.09.2018.a



teisipäev, 11. september 2018

Päikese kuldsed kiired





Päikese kuldsed kiired
sügistormis murdusid,
langenud lehtedena
maale poetusid.

Suvesoojuse värvid
tuules lendu läksid,
kollaste kuhjadena
nüüd rohul säravad.

Tule korja,
pihku püüa,
tuppa kaasa
saad suve viia.

Kuldkollane valgus,
helge mälestus -
suvi on laual vaasis
ja toas on soojuse hingus,
kui sügis vihmana
taevast voolab alla.


Marianne

11.09.2018.a

esmaspäev, 10. september 2018

Armastuse sees, ühes


Suhe on kui maja, mis võib olla kahele kodu, kus on turvaline, hubane, mõnus ja hingele omane olla. Aja jooksul kogume suhtesse läbielatud tundeid, laome virna heidetud sõnu kui mõttetut kola, tüdineme vanast ja kulume teineteise vastu puutudes. Vana võib olla armas, kuid vahel ka tüütu ja raske. Aeg-ajalt tülitseme ja väsime ning keerame selja, kuid siis tunneme, et tahame koju tagasi minna ja läheme teise juurde, kuid teda ei ole, sest ta on just jalutama läinud ning teinekord jalutame ise, oma mõtetes ja tunnetes, ega ole kodus. Käime kokkusaamata kõrvu ja mööda, sest oleme haiget saanud südamed.

Kuid ühel hetkel jõuame koos koju, kohtume ja näeme teist taas sellisena nii nagu kunagi ammu ning see on ütlemata hea ja rõõmus olemine – oma kodus, kahekesi koos, armastust tundes ja jagades, ühes olles.

Marianne

10.09.2018.a



pühapäev, 9. september 2018

Kui elust lahkumine tundub ainus tee - Usku kaotades jääb alles Teadmine






Inimene on seotud läbi oma erinevate rollide erinevate inimestega ning ta elab, on, teeb ja annab üsna palju oma elust teiste jaoks ja pärast, samuti sünnivad tema sees rollides olles vajadused, mille täitmist ta oma rollipartneritelt ootab. Inimene on alati inimene, ta on seda nii rolli sees kui sellest väljas olles, kuid aeg-ajalt ta samastab ennast rolliga ja defineerib ennast sellena. Olles ennast olulise rolliga samastanud, siis võib ta tunda ja tajuda, et tema kui inimene ja tema kui roll on üksteisest lahus, sest ta tunneb, et tema kui Inimese heaolu ei ole rollipartnerile oluline ja seda teadmist on tal raske taluda. Selles kohas inimene vahel murdub, sest kui tal kaob usk enese vajalikkusesse ja järeldades sellest, et ta ei ole enam inimesena väärtuslik, leiab ta, et ainus lahendus valust välja astumiseks on elust lahkumine.

Inimesel on läbi elu mitmeid rolle, kus ta teab, et tema inimesena jääb tahaplaanile, sest tema roll on ülesanne, mida ta peab täitma ja lahendama ning selle eest laekub talle üldjuhul materiaalne tasu ja see on okey, sest sellised on selle rolli reeglid. Lähedastes suhetes, aga on andmine ja tasu saamine mitmetasandiline. Hoolitsus teise füüsiliste vajaduste eest – soojus, katus, toit, asjad – on tavaliselt raha küsimus ja enamusele tagatud, kuid vaimne heaolu seal, kus on mängus tunded on mitmeid kordi keerulisem. Kui materiaalses rollis on inimese rollilahenduse väärtus mõõdetav palgas, siis vaimses plaanis vajab ja tajub inimene oma heaoluks ning väärtuse mõõdupuuks erinevaid tasusid.

Suhtes olles on aluseks usk, et inimene on oma partnerile oluline ja seega on tema heaolu tagatud, sest kui tema olemas olemine on teise jaoks oluline, siis partner ju hoiab teda ja annab endast kõik selle jaoks, et inimesel oleks hea olla, sest ta usub, et siis on ka partneril hea olla. Kuid kui inimene seisab nüüd kohas, kus ta näeb ja tunneb, et tema heaolu ei ole teisele enam oluline, sest partner vajab muutusi või teisi lahendusi, mida tema anda ei saa või ei oska, siis ta ei tea enam, mida teha. Roll võib püsida, sest see on veel vajalik, kuid inimene tunneb end väärtusetuna. See, kes ta oli ja mida andis ei ole enam see, mida temalt oodatakse ja vajatakse. Inimene usaldas oma heaolu rollipartneri kätte, aga tundes, et ta ei ole enam teise poolt hoitud Inimene murdub, läheb katki, sest tema Maailm pole enam endine. Ta ei näe mõtet elada, sest see, mida ta arvas endal olemas olevat - kindlat usku, et tema roll ja selle sisu on muutumatuna tema maailmas edasi - on temalt ära võetud.



Kindel usk, et tal on see roll olemas, kaob, sest teise käitumises on teade, et roll ei püsi muutumatuna ja võib ka kaduda, sest ilma partnerita pole seda rolli. Inimene tunneb, et kui teine ei vaja temaga, sellisena nagu ta inimesena on, koos rollis olemist, siis on ta inimesena ebaõnnestunud, sest pole suutnud olla nii väärtuslik, et teine tahaks teda enesele hoida. Inimene vaatab endasse ja tajub enese sees tühjust, valu suurus märgib tema kaotuse ulatust. Inimene teab, mida ta on endast andnud ja kuidas olnud, kuid siis on ta hetkes, kus sellest teise jaoks enam ei piisa. Inimene tahaks muutumatuna rollis edasi püsida nii, et tal säilib kindlus partneri olemas olu kohta, sest läbi selle on tagatud tema enese heaolu, kuid tal ei ole enam kindlust ja seega kaob turvatunne ning on teadmatus, mis temast edasi saab. Inimene võib proovida läbirääkimisi pidada, et parandada oma rollis püsimise tingimusi, kuid need ei õnnestu, kui partneril pole soovi panustada endisel moel rolli, mida ta sellisel kujul enam ei vaja.

Inimene ei näe oma elul mõtet, sest tal pole enam eesmärki – partner ei vaja suhet endisel kujul ja ta ei tea, mida oma eluga peale hakata. Ta tunneb, et tema rollis olemise tasuks on valu, tema inimeseks olemine pole väärtus, et tema tunnete, vajaduste ja heaolu eest hoolitsetaks. Vanas rollilahenduses olles olid reeglid paigas ja see oli kindlus, mille varjus turvaliselt elada, kuid muutust vajades ja ellu viies liikus kõik paigast ja mitte miski ei tundu enam kindel olevat. Inimesel ei ole enam seda, mis oli, sest selles kohas tundub olevat sügav tühjus, mis tõmbab teda endasse. Inimene tunneb, et ta on vaikuse vatis ja segaduse udus, kus ta ei kuule ega taju midagi muud kui kaotusest tuleneva valu hääletult rebestavat lõpplikkust. See ongi katki minemise kohta, kus sünnib muutus, kui inimene tardub, siis ta vajub põhja, kui aga leiab iseenese nimel jõu ja põhjuse siis ujub läbi pisarate välja, kaldale jõudes seisab omil jalgeil – roll muutus või kadus, kuid Inimene inimesena on alles. Ta läbis õppetunni, sai kogemuse, tundis võimsaid tundeid ja ta elab edasi, kohtab ning valib uusi rolle ja partnereid – Aeg liigub edasi ja Inimene ühes temaga.



Rollid on inimese elus selleks, et ta saaks tunda ja kogeda seda, mida ta üksi olles ei saa. Rolli aluseks on see, et inimene on seotud läbi rolli teise inimesega, kelle jaoks ja heaolu tagamiseks saab ta anda endast parima mida suudab, sest ta usub, et nii on tagatud tema enese heaolu ja ta tunneb ennast väärtuslikuna. Inimene muutub, kasvab ja liigub edasi, see on elu loomulik osa. Sama loomulik on see, et rollid tema elus ei püsi muutumatutena. Rollid võivad alles jääda või kaduda, kuid muutununa soovib või tunneb ta vajadust neid muuta. Tema uus Mina kohaneb ja kohanduning vajab uusi lahendusi, sest vana rollilahendus ei sobi enam, inimene ei soovi enam anda või vastu võtta seda, mis suhe varem vajas, andis või kuidas toimis. Nii nagu Inimene kõnnib rollides olles oma isiklikku teed teevad seda ka rollipartnerid ja nii tuleb ka inimesel seista kohtades, kus tema rollipartner vajab ja muudab rollilahendust või loobub rollist. Kui rolli reeglid ja lahendused muutuvad, siis see on hirmutavalt avar vabadus, kus hoolitsevat tuge, kindlat põhja ja kaitsvaid seinu pole ning nüüd tuleb Inimesel ise otsustada, kas hoida võideldes kinni vanast mudelist, mis enam ei tööta või muutuda ja muuta rolli sisu – Kas partneriga rollis olemisel on suurem väärtus, kui rollist väljas olemisel? Rolli muutumise hetkel, kui inimesele tundub, et mitte midagi enam muuta ei saa, sest vana enam ei kehti ja tehtu ei loe, siis selles kohas saab luua uue rollijoonise, see on võimalus minna koos edasi, küll teisiti, aga ikkagi teineteise elus olemas olles.

Inimene ise annab endale teadmise, et ta on väärtuslik, sest inimene teab, et ta elab ja on alles ka siis, kui tal rolli ei ole. Jah, tal ei ole seda, mis rolliga kaasas käis, kuid tal ei ole ka neid tundeid, mis rollis olles kasvasid. Inimene võib rollist lahti lasta, kuid seda tehes ei lase ta endast lahti – tal on alles vabadus Inimesena elades valida iseendana iseendale oma tee.


Marianne

09.09.2018.a