See, millest räägitakse ja on inimese aru saamisele natuke
mõistetamatu – erinevad ajad ja erinevad reaalsused ühel ja samal
ajal, ühes ja samas ajas, on tegelikult igapäevane nähtus selle
suure ja päris Maailma sees. Inimesed elavad ühes nii nagu oleksid nad teineteisest tähtede tagusel kaugusel, asumas erinevatel
planeetidel. Nähakse, räägitakse ja on võimalik puudutada, kuid
teist inimest ei nähta, sest teda ei ole. Teist inimest ei mõisteta,
sest teda ei kuulata. Teist inimest ei ole kuulda, sest temast ei
saada aru.
Reaalsused on teised, ollakse eraldi ja seega ei nähta, kuulda ega
tunta Hinge kohal olemist ega puudutust. Olemas olevaid inimesi ei
ole, sest nii on valitud näha – üks on ühel ja teine teisel
maanurgal – inimesed on kui mäed, millel mered vahel. Pole vaja
alla tulla ega lähedale astuda, et koos olla, sest seda ei vajata,
sest seda ei taheta, sest sellest ei ole puudu ja seega seda ei ole
ning olematusest ei ole võimalik osa saada. Inimeste Maailmas on
Minu-del ja Meie-del erinevad Maailmad - kes, kellega, millega kokku
moodustatud või lahku arvatud. See tundub võib-olla vale, kuid ometi on see
olemas – erinevad ajad ja Maailmad, ühes ja samas, ühel ja samal
ajal.
Mina-d ja Meie-d on inimese enese otsuste ja valikute järgi valitud
ühendused. See, mida vaadates ja tundes, enesele ettekujutatakse, ei
pruugi olla päris, sest hoolimata näilisest nähtavast on igal
inimesel olemas oma tegelik, ainult enesele kuuluv Maailm, mis
koosneb tema enese poolt valitud osadest ja selle sees on inimese
turvapaik. Mida suurem on inimese enesekaitse vajadus, seda vähem on
tema Maailmas välist ja võõrast, sest iga teine on potentsiaalne
oht olemas olemisele.
Kui see, mis on, meeldib, siis ollakse Meie, kuid kui on ebamugav ja
ebameeldiv, siis lükatakse see enesest eemale ja asemele astub –
Teie ja Mina Ise ning inimene poeb oma Maailma sisse, kui tigu urgu.
Kui on ohutu, ollakse urgudest väljas, kui on enesekaitse vajadus,
siis astutakse teistest eemale ja ühistest Maailmadest välja – ei
ole vastutust ega olda omal kohal. Küll tuleb või leidub keegi
teine, kes on ise, kes teeb ära, kes parandab ära, kes seisab ja on
– seni ollakse ise ära, vaikitakse, vaadatakse pealt ja kõrvalt.
Seda vaatenurka valides on olemas teised ja on nende teemad, nii ei
puuduta elu enese vastu. Vaikselt ja varjudes olles ei näidata
välja, milline ollakse, mida tuntakse, sest kardetakse vastutust ja
omal kohal seismist.
Tänases ajas on palju inimesi, see tundub põgenemist võimaldab
teadmine, sest kui on nii palju, siis ei ole tähtsust, kuidas ja kus
ollakse, mida tehakse. Kuna inimesi on numbrite järgi palju, siis
tõestatakse ära, et kõiki ei olegi vaja – on võimalik asendada,
sest võetakse asemele. Inimesest saab oma elu ohver, kes ei taha,
saa ega suuda olla, sest ikka ja jälle jõuab ta seinani - „Minu
asemel ei ole kedagi teist!” Kõlab süüdistus ja ollaksegi ohver,
kui inimene küsib elu käest küsimusi – „Kuidas ei ole? Kas ei
ole? Miks ei ole minu asemel kedagi teist?” See on püüd pääseda
ja olla oma kohustustest vaba, et teha seda, mida hing igatseb. Kas
Hing või tahtmine? Kas tee või vajadus?
Inimteo valik - „Kui saan olla st ei pea tundeid tundma, siis olen
olemas, kuid, kui ei saa olla st on tunded, siis ei jää ega ole
seal, kuhu mind ei taheta st ei hoita tundeid minust eemal.”
Senikaua, kuni on olemas teised ei pea ohver olema, vaid ta saab
olla.
Kes ma olen, kus ma olen, miks olen – on vastutuse võtnud inimese
teadmine enese sees. Kui enese sees on vastu võetud teadmine –
„Olen, sest mina olen olemas ja selles ajas ega selles kohas, ei
ole kedagi teist minu asemel olemas. Ei ole olemas kedagi teist, kes
saab teha seda, mida mina saan – olla oma kohal nii, et mina olen
kohal ja olemas – ei jäta tühjust ega vaikust ega põgene, vaid
seisan tugeva ja kindlana omal kohal. Minus ei ole hirmu – see on
minu koht, aeg ja olemine. On minu aeg olemas olla. Võtta vastu,
hoida ja anda edasi – olles tervik olen osa tervikust.”
Inimese teadmine on Hinge teekond – minu asemel ei ole ega saa olla
kedagi teist – ja see on ise enda vastu võtmine.
Kui inimene sünnib, siis on ta seal, kus ta on ka siis, kui on raske
või paha. See on koht, kus ta on ja elab, sest nii juba on. Kui
inimene kolib ära, siis läheb ta sinna, kus teda veel ei ole olnud.
Inimene ise valib enesele uue aja ja koha – see meeldib ja ei
meeldi ka. Ta ütleb enesele, et proovin ja kui ei taha olla, siis võin uuesti valida, kuid, kui sobib, siis jään. Ta on lahti seotud
ja alles liikumises.
Ühest kohast teisale ära minnes, asub inimene elama maale, kus tema
on juurde tulija. Inimene ei seo ennast kinni, sest ta on ettevaatlik
ja valmis iseennast kaitsma, sest oma jäi maha ja tundmatu võõras
on ümberringi. Ta ei tea ega oska kõike, ta elab alles
kikivarvukil. Inimene ei ole paigaga osa, sest tema ise ei ole veel osa. Sõna Meie – tähendab Mina ja Teie – lahti
seotud inimene on võõras, sest tema ise lahutab ennast olemasolevast tervikust.
Inimese sees on hirm, et keegi tuleb ja ütleb – "See koht ja aeg ei
ole Sinu omad. Sinu eelkäijad ei ole siin olnud loojad ja siin
olevat ei ole Sinule edasi antud. Oled ise tulnud ja võtnud teiste
oma endale. Astunud sisse ja löönud sassi teiste aja joonised." Inimene vaatab ja näeb lugusid – Aa, nemad ju ... , Aa,
need teised ju – need ei ole tema enese lood ega oma inimesed. On
inimeste elud ja argipäev, mida elatakse eraldi. Puhas hirm tõstab enesekaitse ja loob vahe vahele – on oma Mina ja on teised.
Ei ole võimalik teada ega mõista kõike seda, mis on uues kohas
enne inimest seal olemas olnud. Tema ei ole sellega ühes üles
kasvanud. Igas paigas on olemas mitu Maailma ja on olemas mitu
tasandit. Loodus on sama, ühine ja mõistetav ning sellepärast oma,
kuid inimestega on lugu hoopis teine – nemad on vähe või palju
teistsugused, sest nende aeg on ja on olnud teistsugune. Loodusel ei
ole väga vahet, kus ja millal inimene käib ja on, mida teeb või ei
tee, missugusena ta näib või on. Inimestel on silmad ja kõrvad
ning neil on kujutlusvõime ja omad lood kaasa. Nemad ise küsivad ja
vastavad ja kui soovivad, siis kõnelevad või vaikivad.
Teiste poolt jagatud ühised hetked jätavad juurdetulija välja,
rõhutavad tema eraldi olemist – juurde tulija ei saa ära muuta seda,
et temal ei ole olemas seda, mida teistel ja teistes oli või on, ta
ei saa seda iseendale lisada. Inimene ise, tahtes eraldi olles olla
ikkagi osa, peab looma iseenda jaoks oma Maailma, milles tema on
osaline, kuid seal sees ei ole neid teisi, sest nemad ei kuulu sinna
sisse ja kui keegi kutsumise peale tulebki uurima, siis on ta ühe
hetke külalisena külas. Kui võõral maal elav võõras loob enese
jaoks Maailma asetab ta rõhu sõnadele Mina ja Minu, sest inimene saab enese jaoks luua maailma, mis on inimese Mina Maailmana.
Senikaua, kuni inimene ei seisa ega võta vastu oma kohta ajas, ta ei
ole osa. Olles koha vastuvõtnud on ta seotud ja ühendatud. Mitte
keegi teine ei saa anda inimesele teadmist, mida ta iseendas ei näe
ega tunne. Kui inimene näeb kahte erinevat Maailma ja tema seisab
teistest eraldi, siis oma sisimas on ta eraldi ega saa kuidagi olla
teisest Maailmast osa. Teised ei saa teda võtta ega enesega ühte
liita, kui inimene ise ei astu ega tee seda – näha oma olemist
inimestega ühes ühises Maailmas ning seista selle Maailma sees omal
kohal – võtta olev aeg vastu - võtta endale vastutus iseenda ja Maailmas olemas olemise ees.
Nii sageli kasutame sõnu, millel on justkui üks ja kindel tähendus
ning me ise tundume neid just selle tähenduse pärast kasutavat,
kuid tegelikult ei mõtle me seda, mida ütleme, pealmist ega
nähtavat, vaid teist, kusagilt sügavamalt tulevat - me tunneme
enese sees teisiti, kui sõnu välja öeldes kasutame.
Kasutan sõna Meie – see on ühes olemine, kõigile kuuluv, osana
olemine. Meie on olnud pealkiri lugudel ja üritustel, et inimesed
näeksid, harjuksid ja tunneksid ennast osana. Oli olnud hetk, milles
toimuv puudutas mind - inimesed Meie sees ei olnud tundnud ennast
olevat Meie osana, vaid väljajäetutena. Omade poolt võõrasteks
märgitutena üksi ja eraldi jäetud. See oli koht ja aeg, kus
vaatasin enese lugu st tundsin enda sees samu tundeid. Minu teel on
olnud mitmeid Meie-sid, millest olen välja jäänud, jäetud,
eraldatud – üksi kurbusega ühes.
Kirjutasin ja kasutasin sõna Meie ja nii oli minu jaoks näiliselt
see Meie olemas. See oli minu paberil ja arvutis ning paljudel
teistel ekraanidel, kuid mina tundsin ennast üksinda, sest minuga ühes, selle Meie sees, ei olnud teisi, päris inimesi. Sain haiget, sest ei saanud aru, miks inimesed
vaikivad ega astu nähtavale – mina ju tegin nende jaoks seda, mida
uskusin/ tundsin neid vajavat. Hoolimata kõigest, mida tegin või
kirjutasin, olin ikkagi võõras ja polnud osa. See tegi kurvaks ja
vihaseks, sest sain haiget ja olin üksinda. Kurbus tuleb üksinduse
kaaslaseks, kui ei saa või ei ole nii nagu sooviksin, enesele vajan.
Kirjutasin sõna Meie, kuid tegelikult tundsin ise ennast võõrana –
mina ei olnud selle Meie osa. Olin loonud kujundi Meie, mis minu
jaoks tähendas Teie – teistele tegemist. Nendele teistele, mitte
minule. Seda kõike ei olnudki minule endale vaja. Tegin, sest nägin
teed – kõndisin ja põlesin. Lood sündisid kogemustest sellel
teel, kui tundsin ja põlesin. Sain haiget – sain jõudu. Vahel ei
teadnudki, miks teen ja ei tahtnud enam teha. Minu tahe ja tugevus on
tulnud sügavalt enese ja maa seest – see on olnud Hinge teekond
ajas.
Mina ise olin teinud vahe vahele – mina ise ei olnud ega näinud
ennast osana. Mina ei tahtnud ennast siduda, sest kartsin ühte
seotuna olla kinni pandud kohta ja aega. Oli hirm, et ühte seotuna
pean edasi olema ka siis, kui ma enam olla ei taha. Ei taha, kui on olemas
inimesed, kellega ühes olles kasvavad tunded, mida tahaks enesest
välja sulgeda ja ära peita. Seega peavad sellised inimesed Meie
seest välja astuma. Eemaldades enese kõrvalt ohu olen jäänud üksinda - jõudnud algusesse tagasi. Need on olnud minu õppetunnid, mida mina ei ole
tahtnud ära õppida.
Minu sees olev väike laps vajas enesele enesekaitseks Meie-t. Võõras
kohas, võõraste inimestega ühes olles tuli luua enese jaoks ennast
hoidev koht. Olles osa, olen vajalik ja oluline, mind hoitakse ega
jäeta välja ja eraldi. Suur sõna Meie tähendas ühes minuga Meie
olemist. See väike laps minus tahtis, et minu poolt nimetatud ühise
Meie sees peavad teised jagama minuga seda, mida minul ei ole –
andes turvatunde peletama minu hirmu.
Kui laps ei saa seda, mida tahab, siis ta jonnib ja kaitseb
iseennast. Ta otsib lahendusi, kuidas vältida oma keerulisi tundeid.
Mina lõin oma sõnades Meie justkui kõigile, kuid tegelikult oli
see minu oma st Mina Ise. Mina tahtis, et seda mida jagan peavad
teised nähtavalt ja kuuldavalt rõõmsalt ja tänades vastuvõtma –
siis oleks olnud Meie nähtavalt ja kuuldavalt olemas. See oli minu
Mina, kui solvudes jätsin kellegi Meie seest välja, kustutasin ta
ära või võtsin oma Meie tagasi – selle tegevuse sõnum oli –
see on minu Mina oma. Meie ei olnud Meie, vaid laiendatud minu Mina.
See huvitav vaatenurk on olnud korduv muster minu elus. Olen võtnud
teisi enesega ühte olema ja saanud haiget, sest ei ole suutnud neid Meie-sid päriselt nähtavaks teha. Ma ei ole suutnud anda enesele läbi teiste seda, mida
mina vajasin - turvatunnet, et olen hoitud ja ühes. Tegelikult ei saa mitte keegi tulla
ega olla minu Minaga ühes ja üks. Just sellepärast saingi haiget ja
tundsin enese kadumise ees hirmu, sest näiliselt olid teised minuga
ühes, minu sees ja puudutasid vastu – Meie olles ei olnud meie
vahel piiri.
Olemas olles ei ole inimene enese sees üks osa tervikust, vaid tervikuna olles üks osa välisest.
Tundena
olles ei saa inimene lõpetada oma tunnet, sest tunne on energia ja
energia on inimene ise. Inimene saab vahetada energia nime ehk anda
enesele uue ülesande – valida olla see tunne, mida ta vajab, et
vajaminevat enesele tagada. Millelegi reageerides nimetab inimene oma
energia. Ükskõik, millise tunde-Minaga ta reageerib, on see enese
energia äratamine – see on inimese enesekaitsest tulenev
käitumine.
Kui
ennast ohvrina tundev inimene saab selle, millest ta oma ajas kunagi ilma jäi, siis tänu ja rõõmu hetk on üsna üürikene.
Saadav ei täida teda, sest see on vana võla tasumine. Ohver usub
end saavat selle, mis kuulub õigusega temale. „Makske ära, te
peate, sest jäite võlgu sel hetkel, kui mina ei saanud!” Oli
uskumine, et tasu saanuna on käes rahu tegemise koht ja ees ootab
vaba vabadus, kuid pettumus süveneb, sest ohver ei tunne täidetust
– ta ei saa möödunud aega olematuks muuta. Möödunud ajast on
temas kaasas mälestus – „Teie jätsite mind ilma sellest, mida
teie pidite minule andma!”
Inimene
ei saa oma mälestusest lahti lasta. Inimene tahaks möödunud aega
tagasi minna, et sinna jäänud iseennast lohutada. Anda enesele
kingituseks selle, millest kord ilma jäi. See on inimese enese
kaitse – „Mina hoian ise ennast!” See on tema katkine lugu ja
katkine aeg, sest tema on katkine inimene. Kui mitu katkist lugu, mis
alles ootavad vea parandust ja ära parandamist, on jäänud ühe
inimese teel pooleli?
Inimene
ise on jätnud oma lood pooleli ja iseennast katki, uskudes, et kord
tuleb see aeg, mil ta suudab iseennast korda teha. Katkine inimene elab ohvrina, kellel on kaasas ülesanne. See on kohustus, mida täita -
inimene peab ise oma katkised Mina-d ära parandama. Seega ootab ta
õigeid aegu ja vanade võlgade tasumist – palsamit enese hingele
ja koorma kergendust, kuid ta tunneb kurbust, valu, viha, solvumist – mahasurutud tunded tõusevad pinnale. Tulevad need
samad tunded, millest katkistes lugudes iseendaga ei räägitud.
Inimese veel lahti laskmata lood on ajamere kaldaliivale randuvate
lainete poolt ammu ära kustutatud. Tahtes oma katkist lugu, ise
ennast ära parandades, teiseks muuta, hoiab inimene mälestusi endas
– joonistab üha uuesti liivale mustreid. Lugu ei ole, joonis ei
jää püsima, aeg kustutab jäljed.
Millal väsib inimene kordamast,
püüdmast olnut taastada, et anda enesele võimalus suuta muuta ära
seda, mida olevas hetkes ei ole – minevikku kaotatud iseennast?
Inimese
laps on nähtvalt üksi. Tema sees on hirm, sest ta ei tea, kuhu ta
kuulub – kus on see koht, milles olles tema on hoitud. Ei ole
kedagi ees olemas ega ole ka tema taga seismas. Kuid laps on olemas ja ta tunneb ennast
katkise aja sees olevat. Laps kaitseb iseennast, sest kedagi teist ei
ole tema jaoks olemas. Ennast kaitstes on laps eraldi ega ole osa –
ta ei seisa hoidmas aegade sidet.
Katkise
aja loos olev inimese laps mäletab, kuidas oli ja näeb, kuidas on.
See teeb valu – „Mina ei olnud piisav, minul ei olnud tulemust.”
Ta ei taha vaadata, kuidas tema jälgedes astunud Maailm on katki. Ta
tahaks oleviku ära kustutada ja iseennast ära unustada. Teda ei
ole, kuid ta ei saa ka ära minna – ta ei ole veel vaba. Tal ei ole
olnud jõudu ega valgust, sest ta uskus, et tema oli ja on üksinda
teel. Valge Valguse puudutus aitas mõista ja andis tuge – inimese
laps nägi teed.
Seni,
kuni isa ega ema ole kodus st ei seisa omal kohal aegade teel, tuleb
lapsel ise ennast kaitsta. Kui vanemad on omadel kohtadel st inimese
laps on nad enese elus vastuvõtnud, on laps vaba olema. Inimese laps
on hoitud – temast algab ja temaga lõppeb. Tõustes püsti ja
seistes, olles kohal, omal kohal, oma olevikus, saab tulevik tulla.
Inimese laps ei ole üksi, ta tunneb seda, kes oli ja näeb seda, kes
on. Olles omal kohal, mõistab inimene tervikut, näeb ennast osana, tajub oma vastutust ja terveneb.
Katkiste
aegade katkiste lugude katkised lapsed. See on veel vastuvõtmata
õppetund - „Olen osa, hoian sidet, võtan vastu ja annan edasi.”
Katkine inimese laps usub, nii väiksena kui suurena, et tema on üksi
jäänud. Ta on eraldi, sest tema on välja arvatud, jäetud, unustatud. Kuid ta ei ole päriselt üksi, vaid ta on
enese sisse oma tundega ühes kinni jäänud. Olles tundena, laps ei
taju ühendust, sest tunneb kasvab suuremaks, kui laps ja tema
Maailm. Tunne ei jäta teadmisele ega tunnetamisele ruumi ja aega.
Inimene oli olemas ka siis, kui teda veel ei olnud. Inimene
on olemas ka siis, kui teda enam ei ole. Ta oli ja on olemas neis, kes olid ja on. Need, kes olid, said minna, sest inimene oli olemas. Need, kes tulid, said tulla ja olla, kuna inimene oli olemas. Võttes vastu oma
koha võtab inimese laps vastu selle, mis oli ja on, nüüd on ta
valmis hoidma ja edasi andma oleva ja olnu.
Inimeste Maailmas on täna käimas õppetund –
teadvustamine, et inimene ei ole inimese vaenlane. Inimene ise on
enese jaoks kõik see, mille tema ise oma tundeid uskudes, enesest
väljaspoole ja enese sisse, nähtavaks maalib. Tänase aja suurelt
kuulutatud tõde kõlab – Inimest kaitstakse inimese eest, sest
just teise inimese olemas olemises ja tegevuses peitub suurim oht
inimesele. See on Inimeste Aja Loo õppetund peegelpildis vaadatuna –
need on katkiste aegade ja katkiste lugude katkised lapsed, kes
kogevad oma elu elamist.
Inimesega kaasas on erinevate aegade lood ja neist tulenevad mustrid
ehk enesekaitse erinevad strateegiad. Inimene ei ole vaba, kui tema
elu peamine ülesanne on ise ennast kaitsta teiste inimeste, Maailma
ja ka iseenese eest. See inimene on sõjas ja peab lahinguid. Võitleb
oma õiguse eest tunda vajalikke tundeid ja astub vastu või põgeneb,
et kaitsta iseennast „valede” tunnete tundmise eest.
Inimese enesekaitse on inimene ise ennast kaitsmas. Kuid, kui enam ei
valiks kaitset, kui enam ei reageeriks vastu, kui nüüd lihtsalt
oleks. Seda on kergem öelda ja mõelda, kui teoks teha, sest inimese
sees on iseenda poolt tehtud otsus – „Minul on vaja ise ennast
kaitsta!” Kuidas vahetada see lause vabaduse vastu, öeldes -
„Minul ei ole vaja ennast kaitsta!” ning ollagi vaba pidevast
valmisolekust, üle- ja vastureageerimisest.
Enesekaitse tähendab, et inimene ei usalda Maailma, inimesi ega
iseennast. Inimene umbusaldab, sest kõik lähtuvad enese mätta
otsast ja reageerivad koheselt kõigele vastu, et hoida ennast või
tõugata teisi eemale. On tahe olla esimene, kes astub ja teeb, et
mitte olla viimane, sest jäädi alla. See on muster inimeste sees –
usutakse end olevat välise vaenlase ohver, sest tuntakse ja nähakse
teise inimese tunde tagajärgi enese sees ja ümber.
Enesekaitse astub lavale kohas, kus on teisiti kui inimene ise tahtis
kogeda. Tundeid kogedes või neist hoiduda püüdes kavandatakse
eneses strateegiaid. Strateegiate läbitöötamine on lahingute
ettevalmistamine ja eneselt vabaduse võtmine, sest on olemas plaanid
ja kavad, mis ootavad oma võimalust, et inimene saaks need ellu
viia. Oma tegevust ette planeerides tõestatakse enesele, et
hoolitakse iseendast - seda peab tegema, sest teised ei hooli.
Iseenda väite tõestamiseks peab inimene iseennast iseendale ja ka
Maailmale pidevalt tõestama – suutma hoida ja kaitsta iseennast
kõige ja kõigi eest.
Seega ei ole inimene vaba ega ole tal lootustki vabadusele –
inimene on enese otsuste vang. Tunnetele tunnetega vastates
kasvatatakse enestes nimetatud energiat eesmärgiga lõhkuda tunde
piiravad raamid, et neist välja pääsedes enesele olemise vabadus
luua. Kuid teineteise vastu põrkudes ja järgmisi otsuseid
vastuvõttes peetakse oma eludes ja Maailmas sõdu ning vabadust ei
ole selles hetkes kellelgi olemas.
Küsimus on selles, kas jätkatakse plaaneerimist, kuidas järgmisel
korral peab tegema ja olema või lõpetatakse teadlikult reageerimine
ja lastakse olnul minna. Kuid teemadest lahti laskmata ollakse valmis
tegutsema ja oodatakse käiku lülitavat märguannet. Usutakse enese
sees, et olnu tuleb tagasi ja sarnaste joonte ilmnemise puhul
nähaksegi seda, mida näha tahetakse– nii, nüüd läks lugu
lahti, sest on aeg, valmis valitud taktikat kasutada, nüüd on
selleks võimalus.
Inimene tahab jõuda õige tulemuseni, kui eelmisel korral või
kordadel ei suutnud ega osanud ta iseennast kaitsta, siis peab ta
proovima uuesti. Kui inimene ei õnnestu, siis ootab ta järgmist
korda ja ühel hetkel see tuleb, sest ollakse enese loodud mustris.
Inimene usub, et vabadus on olemas siis, kui ta õnnestub. Tegelikult
on vabadus olemas, kui avatakse uks mustrist välja st inimesele
endale ei ole mustrit vaja – inimesel ei ole vaja iseennast kõigi
ja kõige eest kaitsta.
Inimese ennast kaitsvad otsused – PEAN olema parem, ilusam, tublim,
osavam, peenem, targem, väärtuslikum jne, sest ebaõnnestuti kuna
oldi, mis tegelikult tähendab, et OLLAKSE halb, kole, paks,
äparduja, mõttetu, väärtusetu jne. Inimene on andnud ise endale
või võtnud omaks teiste poolt antud hinnangu. Usutakse, et kõik
see, mis juhtus, saigi toimuda just selle tõttu, et oldi selline või
teistsugune, sest kui ei oleks oldud, siis ei oleks juhtunud. Seega
peab inimene enese otsusega suutma olla teistsugune – ta vajab seda
enese kaitseks.
Raske on vastuvõtta teadmist, et kui inimene oleks olnud oma
hinnangu vastaspool, siis tegelikult oleks ka sel juhul juba toimunu
toimunud. See oli, sest see oli ära. Inimene on õnnetu, sest ta on
ohver - tema on tema. Inimene on vihane, sest ta on ohver - tema ise
on süüdlane. Kuidas suuta iseennast iseenda eest kaitsta? Kuidas
hoida eemale kõik vale ja suuta iseennast, valena olemise ära
hoidmiseks, kontrollida? Planeerides ja kavandades ei ole inimene
avatud st vaba, vaid suletud, sest on ennastkaitsvalt ootel enese ja
vaenlase vahelise piiri taga.
Olemise muutumise kinnitus on sarnase ehk sama loo teine tulemus, mis
kinnitab, et inimene suutis saavutada muutuse, sest ja seega on ta
nüüd ilus, hea, peenike, väärtuslik jne. Võites saab ta uskuda,
et on, kuid uuesti kaotades teeb ta järgmisi plaane – kui oleks,
siis ei oleks, kuidas olla ja teha nii, et saaks olema. Väline
vaenlane annab inimesele võimaluse kanda oma tunded teisele üle st
süüdistada kedagi teist oma tunnete olemas olemise pärast.
Inimene ise on enese vaenlane, kes ei suuda ise ennast lõpuni
kontrollida ega seega saavutada enesele antud ülesannet – kaotada
ja vaigistada tunne. Iseennast iseendana olemise tõttu kaotajana
tundes usub inimene end olevat ohver. Ennast kaitstes tunneb inimene,
kuidas kõik käib tema pihta ja tema ise komistab või põrkub teel
eesolijate vastu. Inimese enesekaitse on energeetiline sein, et hoida
kõik vale enesest eemal. Enesekaitse on inimese enda energia
välistele puudutustele vastureageeriva võrguna ja just sellepärast
ei lähegi toredad teemad temast mööda ega jäta puudutamata –
inimene ise tõmbab need enesele ligi.
Enesekaitse tõttu ei lahene lood ega olda vabad. Ise seotakse ennast
teineteise külge, et võidelda iseenda eest, kuid tegelikult
selleks, et õppida teiste energiatest vabana olles ise oma elu elamist. Ennast kaitsvate inimeste loos võitjaid ei ole,
sest tehes teisele haiget tehakse ise ennast katki, sest kasutatakse
ise ennast kui energiat destruktiivsel eesmärgil. See, mis on nähtav
väljas, see on olemas sees – inimene lõhub ise ennast. Inimene on
osa kõigest ja kõik on osa inimesest. Inimene on algus ja lõpp, on
olemas olevaga üks. Sõdides teise inimese vastu ja kaitstes ennast
tema eest, sõdib inimene enese vastu ja kaitseb ennast iseenda eest.
Inimene lõhub iseennast kui tervikut, sest seesama, mida ta teeb
suures meres, on tal käsil ka väikeses veepiisas st iseenda sees ja
vastupidi.
Inimene ei näe teist inimest enesena, sest temas on uskumine –
ilma teiseta tema ei kogeks olemise harmooniat lõhkuvaid tundeid.
Kuid tegelikult - ilma enese olemas olemiseta ta ei kogeks. Kõik
justkui on ja toimub teise inimese pärast, kuid tegelikult on iga
inimese olemas olemine teistele inimestele kingitus ja võimalus
kogeda oma elu elamist erinevatest nurkadest vaadatuna. Enesekaitse
on inimese katse päästa ennast ära iseendas oleva tunde tundmise
käest st ta järgib enese otsust lõpetada enese tahtele mitte
alluva tunde tundmine ja ellimineerida väiksemgi võimalus selle
hetke kordumise ees. Selleks tuleb lõpetada väliste ärritajate ehk
päästikute ehk teiste inimeste tegevus ja kui vaja, siis ka nende
olemas olemine.
Kui lugu kestab st inimene alles tunneb või seikleb tunde
järellainetuses ning tahab tunde kordumist vältida, siis ta jätkab
käikude planeerimist ja lahingute kavandamist, kuidas suuta teha
nii, et tema oleks kaitstud. Mida inimene kõige rohkem tahab –
vältida oma tunnet st teise inimese võimu enese üle. Ohvrina olles
otsib inimene lahendust enese tundena tundmise otsese või kaudse
võimaluse elimineerimiseks. Vaba inimene näeb erinevaid võimalusi,
kuidas proovida, et kogeda voolamisena olemist. Tundena elades vajab
inimene tunde jätkumist või põgeneb ning võitleb tunde tundmise
vastu – see on inimese enese kaitse, et tagada enesele vajaminev ja
vältida see, millega ta toime ei tule. See on enda energiat
nimelisena nimetades reageerimine – ise endale piiride loomine.
Tundena elades eraldab inimene ise ennast tervikust, kuid tajudes
inimene tunnetab – ta on osa kõigest – on teadmine ja on
vabadus.
Täna ja praegu, selles ajas ja selles suures sinises Maailmas elavad
ühel ja samal ajal oma elu erinevad inimesed, kellel on üks ühine
ülesanne. See on katkiste aegade ja katkiste lugude katkiste laste
õppetund - „Mina olen osa, hoian sidet, võtan vastu ja annan
edasi.”Küsimus on selles, kuidas see koos läbida. Milline on
hind, mille me maksame ja kui paljud sellel teel, iseennast iseenda
eest kaitstes, oma elus ja elusid kaotavad. Maailm pandi „lukku”,
et inimene oleks seal, kus on tema koht ja aeg olla, et olla ja anda
oma osa ennast tervendavale tervikule - „Võttes vastu oma koha
võtan vastu selle, mis oli ja on, nüüd olen valmis hoidma ja andma
edasi olnu ja oleva.”
