pühapäev, 19. jaanuar 2020

Astmete vaheldumine





Kadus aegade hämarusse
ja unustuse hõlma see,
millest kord lugu sai alguse -
oldi ajas ja kohas,
mis parasjagu oli käes,
kui väljapääsuta mullis
kõigi tunnetes ujuti sees.

Vead ükshaaval üles loeti,
oma panust tõestati,
ise olemise vabadust õigustati,
kuid milleks kõik see -
rusikatega vehkimine,
sõnadega pihta loopimine,
meelde jäävad okkad ja pisarad,
solvumine ja alla jäämine -
lugu ise otsa ei lõppe.

See kõik oli vaht,
pinnale ujunud praht,
mis ummistas voolu
ja takistas vaate -
tuletasin enesele meelde,
miks ja milleks kord läksin teele,
milleni mina ise tahtsin jõuda.

Kas minul üldse
oli alles soov
ning võimalus
oma eesmärki täita
või oli aeg
end ise vabaks võtta,
uuesti valida
ja taas teele minna.

Loost oli saanud võitlus,
et hoida alguse lugu alles,
tegelikult – see,
millega läksin teele
oli läbikäiduna
aega tagasi lõppenud -
see siin oli uus
ja juba järgmine.



Eelmine seisis seni pooleli,
sest sellest mina ise
hoidsin kõvasti kinni.
Täna iseennast mõistsin
ja ise ennast vabaks lubasin,
nüüd tean, et mina ise
saan uuesti valida,
et seejärel otsustada,
kas uues loos üldse
kõndimist soovin jätkata -
see oleks küll minu lugu,
kuid mitte ainult -
mina valin enese loo iseendale.

PS pildil oleva puu vanus oli 150 - 160 aastat.

Marianne

19.01.2020.a



laupäev, 18. jaanuar 2020

Haiget saanud Mina -de sõda




Rusikas käed taovad
inimese kummis rinnale -
Mina ..! Mina tegin ..!
Mina olin ..! Minaaaa ..! -
kõrvus ja Maailma sees
kumiseb, kõmiseb ja kajab -
Mina! Mina! ja Mina!



Üks heidab ühe sõna,
teine viskab teise -
käib sõnasõda,
kasvab nördimuse udu,
sest mõistmatuse äng
täidab inimeste sugu.
Kainus ei jahuta päid,
sest igas ühes on oma
katki hõõrdunud
verilihal vermetest
tulenev valu.



Üks tuli ja astus,
teiste varvastel tallus,
tegi torkavalt haiget,
esimene või viimane piste,
siis katki lõikas paise -
voolas tulise auruna välja
kõikide katkine Mina -
haiget saanud ja õrn,
sest vastukarva silitades
selle pihta sai puudutatud.



„Hoian kinni enese Mina-st,
sest see olen ju Mina -
selle eest lähen tulle
ja astun võitluse sisse!”
Mitte keegi ei taha,
et teine tuleks
ja kõva häälega ütleks,
näpuga torgates näitaks -
„Sina olid ja tegid
ja seega Sinu Mina
teisiti tegema
ja olema peaks!”



Mina-d said haiget,
inimesed mõõtmetelt kasvasid -
ise ennast suuremaks kasvatasid,
et oma õrnu ja hapraid,
isekaid ja iseolemise Mina-sid,
teiste eest ja käest,
varju ja embusesse võtta.



Teiste Mina-d olid
ähvardavalt suured
ja inimesed tõestasid,
kõike üksipulgi üles lugesid -
kuidas ja mida
nemad kõike on teinud,
sest see annab õiguse,
maksab kinni
iseolemise vabaduse,
et mitte teha seda,
mida teha ei taha,
sest see tunnistaks seda,
et ühe inimese Mina
jääb teise Mina-le alla.



Rusikas käed
taovad kummis rinnale -
„Siin sees olen Mina!
Kui olen teinud
kõike toda ja seda
ning rohkemgi veel,
siis miks peaksin Mina
andma teisele seda,
mida Mina ei taha -
teadmist kõikide ees,
et teise Mina
saab end tunda
suurema ja võimsana,
kui suudab panna minu Mina
tegema seda,
mida tahab tema Mina.”



Inimesed ei jaksa
teisi kuulata ega vaadata,
sest kõrvus ja enese sees
trummeldab ohuna
Mina! Mina! Mina!
Inimestes on füüsiliselt valus,
sest oma teel käies kaasas
on tohutult suur väsimus -
Mina pean! koorem
on nii raske kanda,
et inimene ise peab
ise ennast edasi kandma.


Marianne

18.01.2020.a

reede, 17. jaanuar 2020

Inimene tahab teise inimese sees tundeid äratada, et saada võimalus ise ennast kogeda




Oli aeg, mil sündisin Maailma ja avastasin kõike läbi iseenda – olin algus ja lõpp ühes. Mina ise äratasin endas tunde ja mina ise kogesin seda - kui tegin ja olin, siis tundsin rohkem ning nautisin elusana oma elus osalemist. Kasvades õppisin, et minu sees peituvad kahetised tunded – ühed, mille järele kasvavad minus vajadused, sest mul on hea nende sees olla, kuid lisaks on seal veel need teised tunded, mis mõjuvad muserdavalt ja lõhkuvalt, sest need tulevad ja viivad endaga ühes ning mina ise muutun selliseks, milline minul on keeruline olla.

Oma kogemustest õppisin, et minu tunded tulevad ja kaovad koos teiste inimestega, kes vaadates puudutavad mind. Mina õppisin uskuma, et minu tunded ärkasid sellest, kuidas teised mind kogesid, kui mind nägid ja minusse vaatasid – nemad äratasid tunded, mida vajasin või varjasin, minu sees üles. Mina õppisin, et oma tunnete tundmiseks vajan tähelepanu või nende vältimiseks pean hoiduma teiste inimeste poolsest tähelepanemisest.

Nüüd kõnnin Maailma sees uskumisega, et teise inimese tähelepanu tähendab, et mina äratasin tema sees tunde. Mina tahan, et suudaksin teise sees äratada ilusa ja hea olemise, et seejärel kõike seda ise enda sees kogeda. Kuid minus on teadmine, et mina ei suuda teist inimest ega tema tunnet kontrollida ning see kasvatab minu sees ärevust, ebakindlust ja hirmu. See on pelutav teadmine, et kui mina peaksin vajama mingit kindlat tunnet või vältima soovimatut tulemust, siis mina ise ei suuda teise sees olevat tunnet muuta ega teist teisti tundma sundida - seega mina tean, et alati on võimalus - mina ei saa seda, mida mina vajan.

Tähelepanu küsimine, vältimine ja saamine tähendab sisemist tasakaalutust, sest otsin vastust ja töötavat lahendust, kuidas olla ja teha nii, et mina ei saaks läbi tähelepanemise minus vastumeelsust tekitavat tunnet ja kuidas teha nii, et mina saaksin endale positiivse tunde kogemise. Minu sees on uskumine, et kui äratan teise sees hea, siis ta tuleb tagasi ja tahab mind uuesti kogeda – mina saan tähelepanu ehk iseendale vajamineva tunde, mis ärkab teise poolt saadetud valguse käes – ja mina saan ise ennast uuesti kogeda. Selline on Maailm, milles käies usun, et teised on minu tunnete autorid.

Teise inimese reaktsioon on minule teadmine vastusena, millise tunde mina tema sees äratasin. Mõistes, et tähelepanu jagati minu pärast ja jaoks, tahan teist uuesti kohata, kuid saades aru, et teine tegi seda enesele mõeldes, siis pettun ja hoian eemale. Mina protestin, kas või jonnides ja otsin üles kõik põhjused, miks vältida kohti, tegemisi ja inimesi, kus kardan kogeda tunnet, millega mina toime ei tule, mis tähendab tegelikult seda, et mina ei talu vajaminevast tundest ilma jäämist. Ma olen nagu avali laps, kes ootab head ja pai – mina lähen, kõnnin Maailmas ja saan - puudutan vajaminevat tunnet, näen enese sees, et see on Maailmas olemas, kuid ma ei saa täidetud, sest seda jääb väheks või ei anta seda tunnet minule. Ma tunnen enda sees, et saadavast tähelepanemisest minule ei piisa, sest tähelepanu jagamise tõlgendus on erinev – mina annan oma vajadusest lähtuva tähenduse – selle, mida tahan või ei taha enda sees kogeda.

Kui astun ja lähen ise ennast läbi teiste kogema, siis on minu vajaduste täitmiseks teiste inimeste poolt saadava tähelepanu kogus ja kvaliteet otsustava kaaluga – suunan oma tegemise ja olemise teistele inimestele, sest usun, et pean suutma iseendaga köita teiste tähelepanu ja oskama panna neid tahtma mind kogeda ja seda võimalusel veel ning veel kord, et anda minule see tunne, mida mina vajan – nautida iseenda kogemist.

Kui ütlen, et mina ei tule tunde tundmisega toime, siis tähendab see seda, et mina pean tegelema selle tundega, mis minu sees kasvab ning ma ei saa kogeda seda tunnet, mida ise tahan – elan uskumisega, et mina ise ei saa valida, sest minus olev tunne on teise inimese reaktsioon sellele, kuidas tema mind koges. Kui minus on ärganud negatiivse fooniga tunne, siis on see minu sees, kuid mina tahan selle seest välja – mina ei taha iseennast sellisena kogeda. Hea ja ilus tunne saab minuga üheks ja minul on hea iseendana olla ning ma tahan võimalust, et ise ennast sellisena uuesti kogeda.

Kui astun ja lähen, sest tahan ise läbi iseenda iseendale anda, siis on minu tähelepanu suunatud iseendale, sest tegutsen iseenda jaoks ja pärast – lähen ja kogen ise ennast, iseennast avastades ja nautides - olen algus ja lõpp ühes.



Marianne

17.01.2020.a



neljapäev, 16. jaanuar 2020

Eilsesse tagasi vaadates





Ajas edasi liikudes vaatan tagasi. Rahus oleku hetkel kõnnin läbi olnut ja peatun tunnetel. Vaatan ja puudutan, meeltes liigub meeldetuletus täitmata jäänud vajadustest – kasvatan rahulolematust. Näpin mõistmist, et juba ära olnud hetkes oleksin saanud endasse tunde, mida vajasin. Rahulolematuna vaatan tagasi ja näen, kuidas keegi teine või miski muu oleks pidanud/ võinud teha teisiti – mina oleksin saanud tunde, mida võinuksin juba kogeda. Kasvab pahameel teise pihta, sest mina jäin ju ilma – teise pärast ja tema süül.

Tähelepanu on sellel, kuidas teine ei andnud minule vajaminevat – elan ja kõnnin Maailmas, kus selleks, et ise endas tunda vajan teist inimest, kes kingiks minule hetke, milles saan iseennast kogeda.


Marianne

16.01.2020.a



kolmapäev, 15. jaanuar 2020

Mina ei taha! - jonnin enese sees





Tugevatel tunnetel polekski enam nagu kaitseid peal ega pidureid ees, kui voolab, siis täiega nii, et kogu väline Maailm kaob ja tunne on minu ümber uueks Maailmaks kasvanud. Kogen tundeid nii ehedalt, et minust endast saab tunne ja siis, ma kogen ise ennast.

Minu sees oli jonniv protest astuda edasi – miks peaksin lammutama Maailma, mis hetkel seisis paigal ja paigas. Teadsin, et esimesele sammule järgneb segadus, kus näilisest korrast saab kaos, mille sees tuleb ehitada üles uus Maailm. Mina protestisin, sest kartsin, et peale tehtut ja läbielatut saab valmis Maailm selline, mis ei ole minule okey – seal ei ole seda, mida tahan enese ümber näha, et ise tunda ennast hästi.

Tundsin endas sundust astuda ja kohustust luua kaos, et jõuda järgmisesse hetke. Teadsin, et minu taskus ei ole piisavalt vahendeid, et luua enese tahtmiste järgi soovitud Maailm – kui minul ei ole olemas praegu, siis milleks kogu see tee st tunnetest läbi kõndimine, kui ma ei saa soovitut ka siis endale tagada. Mina ei otsinud lahendust – kuidas, sest mina ei tahtnud jõuda sinna, kus Maailm oleks paigas olles vale, sest siis ma tahaksin selle seest ära, kohale jäämine tähendaks ju leppimist kaotusega – vaatamist otsa sellele, mis ei olnud teele minnes minu valik – parim võimalik ei olnud minule parim. Mina tahtsin anda endale kindluse ja teadmise, et astudes saan täpselt selle, mida mina vajan – mina ei kontrollinud tulemust – mõistsin, et mina olin kaotanud kontrolli.

Jonnides keeldusin edasi astumast ja seisin paigal, et oodata seni, kuni Maailm alluks taas minu kontrollile. Kontrollipuudus tähendas ohtu tunda tunnet, millega mina toime ei tule ja seega ei tahtnud ma astuda sammu tundmatutesse vetesse, kus võib kõik võimalik olla ja seal ei suudaks mina ennast hoida ega kaitsta. Jonnimine oli tegevus, millega takistasin iseennast astumast, sest kui oleksin sammu teinud, siis oleksin juba alustanud teed ja seega võinuks olla lootusetult hilja - mul tuleks kõndida lõpuni välja.

Jonnides olin ohver ja minus oli lootus, et olles, oma elu elades, kannatav kangelane, väärin selle eest tasu. Jonnimise ajal võib äkki, midagi juhtuda ja mina ei peagi ise kõndima enne, kui tulemus on kindlalt paigas. Jonnides ei võtnud ma vastutust iseenda eest – mina tahtsin, et keegi teine teeks midagi teisiti ja mina saaksin otse minna hetke, mida kogeda soovin. Keeldusin vastuvõtmast teadmist, et minul ei ole iseenda poolt kontrollitavat tulevikku. Mina ei kuulanud ega tahtnud kuulata ühtki põhjust, kuidas ja miks mina ise saan - mina teadsin, et minul puudub kontroll oma tunnete üle, mis minus võivad ärgata.

Jonnimine on kätteõpitud lahendus – see on ootus paigalseistes, et lihtsalt juhtuks ära, minust väljaspool ja mina ei teeks, astuks ega valiks midagi kontrollimatut - mina lihtsalt saaksin selle, mida tahan omada ja tunda. Jonnides protestin – Mina ei taha! minna ja kogeda seda, mis päriselt juhtub - elada ise oma elu just sellisena nagu see minu poolt valmis saab elatud.


Marianne

15.01.2020.a



esmaspäev, 13. jaanuar 2020

Huvitatavalt liikumapanev jõud inimese elus




Inimene, seades endale eesmärgi, milleni ta tahab oma elus ulatuda, määrab ise endale preemia, et selle eest teha tuleviku nimel seda, mida ta oma elus kogeda ei taha.


Marianne

13.01.2020.a



Tunnetega kõrvetada saanud inimene





Alkeemias avaldatud 47 lugu


Inimest paneb liikuma tahtmine tunnet kogeda. Eesmärgiks, mille nimel pingutatakse ja mille poole, vahel ka vahendeid valimata püüeldakse, on tahe anda endale soovitud tunde tundmine. Viha pöördub selle vastu, ka iseenda, kelle või mille tegevus(etus) võib takistada inimest oma eesmärgile jõudmast. Sel hetkel tundub inimesele, et valitud tunde kogemine on talle eksistentsiaalselt kõige olulisem, sest tema elu saab edasi jätkuda alles peale seda. Peale oma tahtmise saavutamist algab vabadus – elada oma elu iseenda moel.

MINA TAHAN on teadmine, et inimene suudab, iseenda tahtmise järgi, luua muutusi või peatada muutused iseendast väljaspool. Mina TAHAN – inimene muutub jõuks, kui vaja siis vahendina relvaks, et suuta saavutada oma eesmärk – luua ise ennast väljaspoole iseennast - „Minu tahtmine sündigu – nii nagu minu sees olgu ka Maailmas minu ümber!”

Inimene öeldes – Mina tahan! - mõtleb – Mina tahan, et Maailm oleks Mina! Sel juhul ei oleks Maailmas ohtu tema vabadusele. Inimene kardab kaotada st allajääda, kui kellegi või millegi muu tahe on tugevam kui tema enda oma, sest ta teab, et tema on välisega ühte seotud. Inimene tahab vältida võimalust, et tema peab kogema tunnet, millega tema ise veel toime ei tule. Inimene peab saama oma tahtmise, sest ta on otsustanud, et alles peale valitud tunde kogemist saabub lõpetatus ja tema saab oma vabaduse tagasi – tema on eesmärki täites oma sihtpunkti jõudnud.

Tunded tõusevad inimeste seest, riiu ja võitlusena, inimeste vahele, sest küsimus on viisis – KUIDAS – mil moel inimene ennast teostab. Kui ta vaatab eesmärki, siis ei näe ta teed, sest oma tähelepanu sihtmärgil hoides tahab ta iga hinna eest ja kohe sinna jõuda – kõik vahepealne on segav ja mittevajalik. Kuid seal vahel ongi Inimese TEE kui selline. Tema teekond, millel kõndides õpib ta oma kogemustest, õpilase ja õpetajana, kaasteeliste ja iseenda eludes ühteseotuna olles. Inimesed liiguvad ühes, samm sammu järel edasi – jõudes sügavamale ja kaugemale, lähemale iseendile.

Seotus muutub ahelateks, sest teised inimesed paistavad seisvat ise olemise vabaduse teel ees – seega tuleb see võimalus elimineerida – on Mina ja on Minu tahtmine – sest inimesel tuleb jõuda kohale iseendana elamise vabadusse. Sellest kaobki küsimus – Kuidas kõndida? - alles jääb tahe ära kogeda, et läbida maa lõppu. Inimene ei näe vabadust oma teel, vaid see on seal kaugel, peale kõike seda, mis tema ja vabaduse vahel seisab. Seal, tee lõpus, saab ta lihtsalt olla, sest tunnete kogemised jäid teele. Oma teed käies on inimene ise ja ka teised segavateks faktoriteks – see on elu, mille peab ära kogema. Teekond ei tundu kingitusena, vaid alles eesmärgi seljataha jätmine on tähistamist väärt sündmus, sest oma tee kogemine tunnetena on lõputu küünlapäevana paigalseis.

Mina tahan tunda ja Mina ei taha tunda – oluliseks muutub, kuidas ära tunda see, mida ei taheta tunda, et siis tahta endale seda, mida inimene ise tahab st lubab iseendal kogeda. Inimene ei taha olla kohas ega koos nende inimestega, kus ja kellest ta teab, et need saavad äratada temas tunde, mida ta tunda ei taha, sest ta teab, et tema ei tule sellega veel toime. Inimene võtab isiklikult ja enese pihta käivalt ning käivitab Mina TAHAN!, kui ta saab tunnetega kõrvetada – ta reageerib, sest tema ise tahab endale tunde valida.

Inimene ei salli neid inimesi, kes ei anna talle võimalust kogeda seda tunnet, mida tema tunda tahab. Ta on oma ellu kogunud, Mina tahan! järgides, need inimesed ja kohad, kes seal on - eesmärgiga kogeda tundeid, mida ta lubab endal tunda, sest siis ta teab, et tal on see võimalus ja ta usub, et see on tema õigus. Inimene tunneb endas kraapivat ärritust nende inimeste pihta, keda ta ei suuda näha ega ära unustada – need on need inimesed, kes ei ole teda hoidnud, vaid on oma nö hoolimatuse või tahtmisega sundinud inimest soovimatut tunnet kogema – teda tundega kõrvetanud. Inimene ütleb – too seal tegi talle haiget või tegi teda katki – teise inimese tahtmine jäi peale, kui tema pidi tundma enese jaoks valet tunnet ja seega jäi ta ilma selle tunde kogemisest, mida ta iseenda arvates vajas.

Tegelikult valib inimene ise, öeldes Mina Tahan!, endale tundeid, mille kogemist ta naudib või millega toime tuleb. Inimene ei talu ega taha, et teised talle soovimatuid tundeid jagaksid, mis siis, et ka sel juhul on tegelikult tema ise need kogemused iseendale valinud. Inimene seab oma ellu eesmärgid – sihid – mida ta on otsustanud endale valida, et siis selles kohas või selliste inimestega saada soovitud tunded kätte ja seega ütleb ta – Mina TAHAN!

Kohas, kus inimene ei saa kogeda seda tunnet, mida ta oli otsustanud end kohe saavat, peatab ta solvudes enese sees aja. Kunagiste otsuste täitumata jäänud eesmärgid on kui pingule tõmmatud nööride otsad, inimene ise ei ole oma otsustest lahti lasknud, sest tema ise ei ole seda iseendal lubanud teha. Sihile jõudmata tunneb ta hirmu, mille soovib kaotada – inimene kardab, et tema lood lõppevadki just selliste lõppudega, kus tema peab iseendale ütlema– Mina ei saa seda tunnet kogeda! Seda enesele öeldes kasvatab inimene endas tunde, mis aitab selle hetke mällu salvestada, et see meeles pidada ja mitte ära unustada.

Öeldes iseendale – Mina saan! - annab inimene sellega iseendale lubaduse, et tema saab seda tunnet kogeda ja seda tehes loob ta enesele puuduse. Inimene loob enese sisse vajaduse, et läbi selle täita tundmata tundest jäänud tühjust. Ta ütleb iseendale – Mina vajan seda tunnet! - ja seega teeb ta enese sees otsuse – Mina saan! – ja sellest tuleneb eesmärk, mis ootab täitmist. Vajadust endas kandes püüab inimene luua iseenese ellu kordusi, et kordustes taasluua juba ära olnud hetke, mis lõppeksid seekord teise tulemusega, sest alles soovitut tunnet kogedes saab ta oma eesmärgi lõppude lõpuks täidetuks lugeda.

Kuid kordused ei aita, sest need ei täida inimest - temast ei piisa, et suuta ära muuta juba ära olnud hetke. Ükskõik kui kõvasti ta nõudvalt „Mina Tahan!” enese sees hüüaks, see ei muuda minevikus toimunut. Inimene otsib, kordusi luues, võimalust - KUIDAS saada endale see, millest ta ilma jäi, et anda iseendale luba olla vaba, püüdmata enam iseennast, eesmärgi nimel kontrollida.

Mina ei saa! – Mina saan! - Mina tahan! Hoides kinni sõnadest - Mina ei saa st Mina jään ilma – pole selles kohas lõpetatust, sest tunne kestab seni, kuni inimene laseb sellest lahti, kuid lahti laskmine oleks allaandmine ja iseendale antud lubaduse murdmine. Inimese sees on protest võtta vastu teadmine, et oligi see, mis oli ja seda, mida ei olnud, seda ei saagi selles hetkes kunagi olema. Inimeses on hirm kogeda armastuse puudumist – Mina saan selle, mida mina tahan, sest ma vajan seda! - see oleks tõestus, et tema on armastatud ja hoitud.

„Mina ei saa – mina ei ulatu siit edasi ja ei saa kogeda tunnet, mille tundmise jaoks ennast avasin – mina ei saa seda, mille pärast tulin ja astusin. Ootused täitumisele – Mina tahan! ja Mina ei taha! – rahulolu ja rahulolematus - enese kaitsmine ja iseenese eest seismine, et enam ei tunneks või saaksin vajaminevat tunda. Keegi teine annab ja võtab tunde – avab minu sees ukse – äratab tunde üles – mina vajan armastust, sest mina ise ei tunne armastust iseenda sees ära – ma olen kaotanud, sest tunnen hirmu, et ilmajäetuna olen armastusest ilma jäänud. Teine ulatub mind puudutama, ulatub sügavale minu sisse – mina olen haavatav, minule saab haiget teha – mina TUNNEN kõike enese sees.”

Inimene kasutab ärganud tunnet mälestuse loomiseks. Tema seob sõlme, et hoida ära olnu olevaga ühes. Inimene ei julge tundesse vaadata, sest aegu varem tundega kõrvetada saades kaotas ta usu, et on armastuses hoitud - siis poleks ta tundnud enese sees seda, milleni tema ise ei suuda ulatuda. Tunne oli kõikjal tema sees ja tema ise ei saanud selle seest välja.

„Tule ja võta ära! Anna minule minu rahu tagasi! Sina ei hoidnud minul käest ega aidanud tunde seest välja. Üksi mina ei tule toime, sest kardan ennast ära kaduvat ja ilma Sinuta ei ole minul mitte kedagi, kes saaks mind hoida. Sina ulatusid minuni, kui puudutasid, kuid Sina ei võtnud ära minnes mind kaasa – mina jäin oma tunnete sisse – mina õppisin, et ei saa Sind usaldada. Mina unustasin armastuse suuruse ja ma ei näinud, et Sina andsid mulle minu enda kingituseks – mina nägin seda, mida mina tundsin.”

Kui inimene oli tunde sees, siis ta uskus, et on Maailma sees üksinda ja ta ei usaldanud enam armastust, seega otsustas ta kontrollida seda, mida, millal ja kuidas tema ise lubab endal tunda – inimene lõin enese sisse iseenda üle kontrolli, sest tema sees oli hirm tundeid kogeda. Need kohad, kus inimene otsustab enese sees - Mina saan! sest Mina tahan! - on kohad, kus inimene ei suuda iseenda tunnetega seonduvat ega toimuvat kontrollida.


Marianne Umborg

10.01.2020.