Läbi
aegade on suguvõsades ja perekondades olnud inimesed, keda on
kutsutud Mustadeks Lammasteks ja nimetatud Süüdlasteks – nad on
jäänud aegade mällu, kui inimesed, kelle pärast teised on
kannatanud – kelle pärast on olemas olema pidanud Päästjad ja
Ohvrid.
Aeg
on kirjutada aja lugu ümber – tuua välja tegelik tõde – see
inimene, keda on nimetatud ja näidatud süüdlasena, on tegelikult
see, kes on olnud ja elanud selleks, et tõsta selle konkreetse
suguvõsa/ perekonna kvaliteeti – tema on olnud valgus, mis on
lõikunud sumbunud pimedusse – olnud tee, mida mööda kõndida
välja sellest, kuhu kinni on jäädud.
Transformatsioon ehk avanemine, mis toob kaasa muutuse ja muudatused – ei ole kunagi lihtne teekond ja seda vähem
nähakse seda võimalusena, kui seda vaadatakse kaotusena – vana ei
taha lahti lasta enesest – ta ei näe enese väärtust muutununa –
tal võib olla halb ja valus, kuid ta ei koge seda teravalt, kui ta ei liiguta, ta usub loodud
uskumustesse ning on kinni jäänud rollide mustritesse - ta
keerab selja valgusele, proovib seda hävitada – valeks nimetada,
välja lükata – ta ei ava endas sama, sest siis oleks näha kõik see, mida ta on varjanud ja kuidas valinud ja seega ta ei ühine teekonnaga –
seal teda enam ei ole – see on enese loodud ettekujutluse Surm, et tõusta Fööniksina tuhast - Inimeseks olemise põhitähendus ei muutu –
see avardub uue dimensioonina.
Läbi
aja on olnud sellel teekonnal kõndimas inimesed, kes on ise alla
andnud või keda on suudetud teiste poolt vaigistada – katkestada
nende teekond. Väga raske on seista kollektiivsele survele vastu –
näha ennast omade seas võõrana ja valeks nimetatuna – kogeda
ennast üksinda olevana ja hüljatuna - omad ei toeta ega hinda seda teed, mis tähendab neid kõiki.
Kui
kõnnitud on sügavale sohu, siis on vaja jõudu ja julgust – näha
ennast Inimesena ja mõista enese väärtust ja vastu võtta enese teekond – tõusta enese
jalgeile seisma ja teha ise oma sammud enese teel - see tähendab, et
ei püherdata enam mudases lombis, vaid vaadatakse olnule ja olevale
ja tulevale enese olemuse kõrguselt otsa.
Päästja
ja Ohver, ulatades käe Süüdlasele, et näiliselt anda tollele andeks tema patud, tõmbavad ta tagasi vana sisse – nende rollide energia ei
võimalda avarduda ja kõrgemale tõusta. Süüdlane, kes on kogenud
transformatsiooni ja kõndinud ise oma teekonna, ulatades,
Inimesena, käe Inimesele – annab võimaluse tõusta jalgeile.
Mida sügavamale oli perekonnas/ suguvõsas süüdlasteks nimetatute enese selgus ja väärtusehinnang tambitud seda suurema jõuga ja võimsamaid lained tekitades uuesti sündinu pinnale tõuseb - miski ei jää puutumata ega paigale - uue sündides vana enam ei ole.
Minu sees oli hirm olla aus – öelda välja enese tõde – oli
kogemus – tegelikult üsna palju kogemusi, et ausa info andmist
kasutatakse minu vastu – seda võetakse lõplikusena, see võetakse
kontekstist välja, seda näidatakse ainult minu tagajärjena –
sellele ei järgne dialoogi, vaid tunnetepurse, halvustamine,
naeruvääristamine, vaikus ja teoks tehtud otsus – karistamine
emotsionaalse külmusega/ tunnete karusellil pööritamisena/
distantsi suurendamisega/ kontakti lõpetamisega. Tõe tagajärjed
tuli enesel kanda.
Koos olemise ja enese, kui Inimese, kvaliteedi tõstmise asemel
selgus, et minu info põhjused ei olnud muudetavad – neid ei
valitud muuta ja nende üle ei valitud aru pidada – neid ei valitud
valguse kätte tõsta – selle asemele pöörati tähelepanu minule.
See kõik oligi see, kuidas ja mil moel teine oli valinud käituda –
see ei olnud eksitus ega muutmist vajav viga – see oli olnud päris,
mis oli kaetud valega, et pehmendada ja ilustada tegija nägu –
tema parim, kuid ei Inimesena, vaid enesele valitud/ talle antud rollis olijana.
Väärtuste hindamise koht – minus oli teadmine, et mina olen
paremat väärt, kui see, mis ja kuidas osaks sai – oli minu valiku
ja kasvamise koht – kui teine ei muutu ega muuda, vaid teatab, et
võtku mina teda nii nagu ta on või ei üldse ja see, mis ja kuidas
ta valib olla, ongi see, mille olen ära teeninud – ei paremat ega
teist moodi – minus ei olevat väärtust, et teisel moel koos
olemisse panustada – siis jäi järele minu valiku tegemine – kas
uskuda ja nõustuda väidetega - kas teades enese tõde, kuid kartes
kaotada ühes olemist, jääda ja vähendada ise ennast - või teada
enese tõde ja valida ennast.
Need olid valusad kogemused – mina olin soovinud koos olla –
eesmärk oli jätkata koos olemist - kuid ma olin soovinud koos olla
paremal moel ja paremini – mõlema jaoks paremal moel – kuid seda
paremini olemist, ka minu jaoks, ei olnud üksinda võimalik
saavutada – teine nimetas parema tahtmise valeks, egoistlikuks ja
tema vastu tehtavaks ülekohtuks – Mina ei hoia Sind kinni, kui Sa
ei nõustu sellega, mis ja kuidas Sulle osaks saab, siis oled vaba
ära minema!
Sõltlaste Maailmas näeb nn suhte parandamine välja tunnete
oksendamisena ja prügikastide kasutamisena – sõltlasest
kaassõltlane teab, et temal tuleb see hetk üle elada – lasta
ennast erinevate energiatega lüüa ja nimetada – taluda ära kohtlemine, mida ja kuidas
teine valib enese „puhastamiseks” enese jaoks talumatutest
tunnetest. Tema peab leppima enese vähendamisega ja lubama enese
kasutamist vajalikul moel – see käib selle mängu - temale jäetud rolli juurde.
Tema peab, sest temast ei sõltu ja tema ei vastuta – väikesed
lapsed lahendavad häirivat lugu liivakastis – vanemaid ei ole, kes
sekkuks ja lahendaks õiglaselt, kes lohutaks ja jagaks turvatunnet,
kes õpetaks ja näitaks ette, kes lõpetaks vale ja annaks lapsele
teadmise, et tema on hoitud ja õige. Teda vajav ja teenindav
sõltlane on selle olematu täiskasvanu eest olemas – tema maksab
iseendaga kinni kinni selle hinna, mis see töö teisele maksma
läheb.
See tähendab, et selline inimene ei kasva Inimesena ega hinda ja
määra enese väärtust – ta ei ütle ega näita välja enese
ausaid piire ja ta ei arvesta teiste omadega – ta ei mõista loo
põhjust ega näe tegelikkust – ta elab raamides ja rollides – ta
muudab ja vahetab enese välist nägu, mis ei ole kooskõlas enese
sees oleva tõega, kuigi sealt võib olla väljanäidatud enese osade
kilde, kuid olulisim ja tervik jääb peitu.
Ta loob ennast õigena/ vajalikuna/ väärtuslikuna olema – olulise
teise soovidele, vajadustele, sõnadele ja väidetele vastavaks –
see tähendab, et ta läheb enesega vastuollu – ta müüb ennast
teise poolt kehtestatud hinnaga – vajadusel annab ta ennast ära ka
ilma hinnata. See tähendab, et ta ei paranda enese kvaliteeti ega
tõsta enese energiat – tükk tüki haaval, ennast kaotades ja ära
andes, tema ise vähendab ennast.
Millestki ja/ või kellestki sõltuvuses olev inimene näeb, oma
äraspidisel moel, talle edastatavas ausas infos vastupidist – tema
tõlgendab seda oma väärtuse vähendamisena ja selle olemas
olemises kahtlemisena – just sellepärast ruttab ta tõestama, et
kui palju on tema panustanud sinna ja tänna, kuidas ja mil moel tema
on olnud ja teinud – kuidas seda ei väärtustata, nähta ega
hinnata – tänamatul tuleb häbeneda ja ennast võlglasena tunda –
vähemana ja väärtusetuna näha.
Selline inimene kogeb talle edastatud infot enese süüdistamisena – millegi tegemata jätmisena ja kvaliteedi vähesusena. Kuid tema ei taha olla
väärtusetu – tema tahab, et teda vajataks – ta vajab kindlat
teadmist, et ta täidab teis(t) e vajadusi ja on seeläbi õige –
ükskõik, mis kvaliteediga see täitmine oleks, mil moel ta valiks
seda teha ja mida ta selle eest vastu tahaks - oluline on, et teine vajab seda ja teda.
Ära antu eest on vaja vastu saada kestvat
tänu ja vaikimist valeks nimetatud tunnetest ja lugu muutvast infost – tema on Laps, kes ei vastuta enese
sammude eest, sest ta täidab, kellegi teise, kohustust, kuna on
sunnitud/ kohustatud teise sõltlase vajadusi täitma – tollel teisel sõltlasel ehk Lapsel ei ole Ema/ Isa ja sellepärast too ise ei saa - kuid ka temal endal, kui sõltlasel, ei ole Ema/ Isa, seega tuleb teise vajaduse täitmine ehk päästmine enese, kui Lapse, arvelt - talle jääb alati vähem.
Hoolimata sellest ta jätkab ega ütle EI, kuni sõltlane teda vajab ja talle õige
tähelepanu pühendab – see tähendab, et ta ei jäta sõltlasele
võimalust kasvada Inimesena – seista omil jalgeil ja astuda enese
teed – ta ei tee seda, sest siis ei oleks kedagi, kes talle tema
väärtust tõestaks. Tal on väärtus kinlda(te)s rolli(de)s
olijana, kuid ei Inimesena – seda hinda ei oska keegi talle öelda
– temal endal tuleb see määrata, kuid siis ta peab olema aus ja
vastutama enese sammude tagajärgede eest – ka möödunus.
Raske on seista kohas, kus tuleb tõdeda, et mitte midagi ei ole
muudetav – ei ole võimalik parandada – tõsta ühes olemise
kvaliteeti – teine ei panusta sellesse – ta ei vali seda – ta
soovib vabaneda – vabastada ennast kohustusest. Ta vajab enese
jaoks õiget õige rolli partnerit – enesele vajamineva/ enesele
kuuluva rollile partnerit – teistsugune lahendus ei tule kõne
alla. Muutust soovinul tuleb mänguväljakut vahetada.
Alguses on solvumine – ei saa ega ole võimalik ise muuta lähedust
– seda ei saa teha, sest ei ulatu teiseni – too on suhtest välja
astunud/ ära läinud – seega ei ole uutel, suhtesisestel, enese piiridel mõtet.
On viha ja on valu – kuidas saab sel moel teha ja valida. On
vastupanu ja enese tõestamine – väärtuse hindamine ja ette
näitamine. On lein enese, kui rolli, kaotuse tõttu. On hirm, sest
on teadmatus, kuidas ja kus edasi. Teine on muutnud olemas olnut
ühepoolselt – jääb üle ainult tõdeda fakti ja kohaneda
sellega.
Sellised kohad, kus info, suhte muutmise kohta, toob kaasa kõike
muud, kui selle suhtekriisi lahendamise ühise tee jätkamiseks –
toob tegelikkuses välja tõe – see toob nähtavale valed – suhet
ei ole – suhe oli olnud olemas ja sellest oli saanud või seda ei
olnudki olemas olnud, sest tegelikkuses oli olemas ainult kahe
inimese vaheline suhtlus, mis näis, mida näidati, mida taheti
uskuda/ kogeda ühes olemist hoidva ja väärtustava suhtena.
Sõltlase tee valinud inimene nimetas armastuseks ja hoolimiseks
vägivalla minu, kui inimese ja indiviidi vastu – minu piiridega
mitte arvestamine/ minu ausa info valeks ja ebaõiglaseks nimetamine/
minu vähendamine ja väärtusetuse tõestamine ning selle info ka
teistele edastamine – olid väidetavalt hoolimise ja hoidmise tõestus.
Minule mitte sobiva kvaliteedi põhjuseks oli see, et tema pidi
taluma koos olemist – minul tuli maksta selle võimaluse ja luksuse
eest, sest mina olevat kohustus ja taak – minus ei olevat vabadust
ega tähtsust – mina ise, ilma temata, ei olevat mitte keegi –
mitte keegi teine mind ei taha ja minus väärtust ei nägevat ega selle olemas olemist saavat tunnistada.
Kui inimene oli väike – ta oli juba iseendana – ta väljendus
iseendana – seejärel ta proovis erinevaid olemisi ja siis ta valis
selle, millisena ta otsustas olla – see ei olnud kusagilt õhust
võetud olemine ega enese tegude mitte mõistmine – tal olid olemas
kogemused ja oskus hinnata ennast ja arvestada erinevate infodega –
ta otsustas kõike seda teades ja valis iseenda - sõltlane valib, kas avalikult või varjatult, vajadusega seonduva rolli.
Sõltlase olemine/ rollina väljendumine tuleneb varase lapseea parima ja halvima iseenda variandi vahel valides või laveerides. Kui inimene on maksimumina 99% hea, tore, abivalmis ja mõistev ning,
mida iganes – kuid, kui seesama inimene, miinimumina 1%, teeb
liiga, vähendab, on ülekohtune ja vägivaldne, siis eelnev 99 ei
kaalu üles ega kustuta ära seda 1 osa – see 1 osa on see, kus ja
milles inimene tõestab enesele oma väärtust, mida ta eelnevas 99
ei saa/ ei oska/ ei suuda kogeda – tal on vajadus selle 1% järgi –
miks ta seda vajab – miks ta ilma selleta ei saa – see seal on
tema, kellel on vajadus, mida see osa täidab ja talle annab. See inimene vastutab selle 1% -na tehtu eest.
Selle inimese kaassõltlased väidavad, et seda osa ei ole, et see ei loe, et sellega ei pea arvestama, et selle osa väljendus on kogeja/ sihtmärgi enda süü - tema ise põhjustas sellise väljenduse, tema ise vallandas sellise reaktsiooni, et tema ise peab ennast korda tegema ja selle inimese vastu õige olema, et tema ise peab vaikima ja taluma - too inimene on vajalik - tema on väärtuslik hoolimata sellest, kuidas ta teeb ja millisena valib olla. Selle inimese väärtustajad ehk vajajad on valmis kõrvaldama vale.
Minul on teadmine, et mina ei saa kaotada seda, mida minus, minul ja
minule ei ole – minu samm ja valik iseendana ei lõhu, vähenda ega
kaota ära armastust – minu olemas olemine avab piiratuse ja toob
kaasa muutuse – valab valguse olnule – põhjustele, miks ja kuidas oli ning näitab teed, kuidas on võimalik elada –
ilma tundepimeduseta valida olla.
Toksilised inimesed on need inimesed, kelle uskumused, väljenduse
viisid, sisemised maailmad, tunnete mudelid ja käitumise mustrid on
kui hingamist takistav sigarisuits, mõistmist ähmastav alkohol ja
käitumist muutev ning tegudele sundiv narkootikum – sõltuvused
määravad inimese üle – sõltuvused kontrollivad ja sunnivad
tagant – sõltuvus võtab ära vabaduse ja kustutab valiku
võimalused.
Toksilised inimesed kannavad oma sõltuvust endas ja annavad seda
nakkust edasi. Nad vajavad teisi sõltlasi ja teenindavaid
kaassõltlasi. Nad jagavad sobivat ja vajalikku tähelepanu ning
näitavad piiratud Maailma võlusid täis imede maana – soove
täitvana, ihasid rahuldavana ja Inimest vähendavaid vajadusi
võimalustena - võta ja tarbi – koge ja saad võimaluse olla
samasugune – sõtluvuse tipp ja naudingu üürike hetk – kuid
mitte keegi ei räägi sõltuvuse põhjast, mida ei ole olemas ja ära jäämise nähtudest, mida ei ole võimalik taluda.
Kui olin üles ärkamas sõltlaste Maailmast ja vajasin muutust
keskkonnas ning ümbritsevates inimestes, et sama, mis ja kuidas
sees, saaks olema väljas, siis keelduti muudatustest ja muutustest –
vajadust ja soovi ei olnud – lahkelt ja toetavalt soovitati astuda
iseenda teele ja kõndida seal üksinda ning jätta teisi rahule -
oma kapriisid ja mõistmatud sõnad, millestki teistsugusest, kui
see, millega oldi ennast samastatud, võisin jätta enda teada -
nendega ei olnud vaja teisi tülitada.
Oh ei ega mulle kõiges EI ei öeldud – minule näidati võimalust,
kuidas saan teistega koos olla – anti elavalt kogeda, milline see
välja näeb. See oli samasugune nagu olin öelnud, et enam ei ole
okey – punkt, milles tegin peatuse ja alustasin, tegelikult küll
jätkasin, teekonda ühisest mülkast välja. Jäin enese juurde ja
soovisin muutust – ka teised jäid enese juurde ja ei soovinud
muutust eneste Maailmas.
Enese selgus tundus mõistmatuna ja enese otsus võimatuna teoks teha
- omad jäid ju seljataha – kuidas mina nad jätan – mõistus
ütles, et jäädes uppunuksin sohu. Hirm näitas eraldi astumist
üksindusena, mis võrdus hüljatuse ja karistusena – teised ei
astunud neile sobivast välja ega kaasa. Kahe Maailma vahel ühist ja
turvalist maad ei olnud olemas.
Oli olnud vale olnus ja oli vale olevas – lava püsis jonnakalt
paigas ja jätkuvalt etendasid osalised endi osasid selleks, et
näidata ette, mida ja kuidas mina enam ei valinud – põhjus ja
selgus peopesale laotatud - kuid seotus hoidis tagasi – oli
tahtmine ühendada mõlemad Maailmad – sai selgeks, et seda saan
ainult enese sees teoks teha – mina ise eilses ja mina ise tänases
– olen olemas üks mina.
Hirmud ja vajadused - enese pettus kõrvades kumisemas – justkui
oleksid kõlanud sõnad – Meie tahame koos olla! – tõusis
lootus, et kui pöördun tagasi - siis saab olema parim ja parem.
Tagasi vaatama sundis rahuldamata vajadus – tingimused selleks olid
pealtnäha olemas - võimalik, et oli ka kunagine kehva kvaliteediga
kogemus olemas. See oli sõltlase vajadus – üha uuesti möödunut
läbi töötades, kui pudelist viimast tilka kummutades, konist
viimast mahvi tõmmates, šokolaadijäätise jälge lakkudes – veel
kord või esimest ja viimast korda kogeda soovitut – vajadus omada
päris mälestust või mälestust korrates mäletada paremini.
Sõltlasega ühinedes ja ise ennast taas kaotades oleksin andnud loa,
et teine võib ja saab jätkata oma tegevust. Möödunusse tagasi
igatsedes ja selle suletud ust kraapides, olin vajanud koos olemist -
olin vajaduse nimel nõustumas sõnadega - kuritarvita mind ainult natukene – rahulda oma
sõltuvust sel moel, et ma ei kaotaks ise ennast. On tõde, et ei saa
vägistada ainult natukene – kui seda on tehtud, siis see on
toimunud – kui seda tehakse edasi, siis see toimub reaalsuses.
Oli hirm, et teisal ei saa – teisiti ei saa ja ei ole teisi, kellega saaks. Teisal saab/ teistmoodi saab ja on olemas ka teised, kellega saab teistsugusel moel - mina ise olin näinud ja kogenud Maailma piiratult ja võimaluste vaeselt. Vanal moel enam ei saa ja ei või – mina ei nõustu sellega. Mind ei saa ja ei või möödunu moel kohelda – sellisena mina enam ei ole ega vali.
Inimeste Maailmas mängitakse mängu – „Mina jätan Sinule mulje
justnagu oleksin Sinu jaoks olemas ja hooliksin Sinust – Sina jääd
uskuma ja panustad oma energiaga nii nagu oleks see tõsi – Mina
toidan Sinu uskumust kübedega – Mina annan Sulle maitsta koos
olemist – enese kogemist, et Sa näeksid ja teaksid, mida kaotad,
kui Sina ei ole õige - Mina olen külm, kauge ja tunnetega mängiv,
et näidata, kuidas on, kui kaotad ja Mind, Sinu jaoks, enam ei ole.
Mina mängin Sinuga – Mina ei vaja Sind – Mina vajan Sinu
tähelepanu õigel moel – Sinu tähelepanu tagab Minule vajamineva
– Mina olen välja mõelnud skeemi, kuidas saan olla ja tagada endale
selle, mida vajan nii, et Mina ei pea maksma selle eest – Sina ise
annad selle minule - Sina vajad Mind rohkem ja sellepärast oled Sina
kuulekas ja alluv. Sina oled iseenda kaotanud, sest Mina olen Sind
enese olulisuses ja vajalikkuses uskuma pannud - Sina usud, et ilma
Minuta ei ole Sind olemas – Sind ei saa/ saaks olemas olla, sest Mina annan/ andsin Sinule võimalus - Mina lõin/ loon Sinu!”
Siis, kui teise vajadusest saab enese vajadus, siis tehakse tööd
teise vajaduse nimel – pühendatakse ennast teisele - ollakse
kaassõltlane, sest ollakse teise sõltuvusest sõltuv. Inimene valib
kaassõltluse ja annab ära oma iseolemise vabaduse selleks, et mitte
olla suhtes/ rolliseotuses üksinda – inimene toetab teist, et
toetuda teisele. See on nokk kinni ja saba lahti olukord – inimene
jääb igal juhul üksinda, sest teine on paaris oma sõltuvusega.
Inimene on selles suhtes üksinda ja kogeb seda varjamatut tõde
hetkel, mil teise sõltuvus astub mängu – sõltuvus on olulisem ja
see tuleb järjekorras enne teda – teine valib ikka ja jälle oma
sõltuvuse. Suhtesse üksinda jäänu, kes kogeb sellist olukorda
hülgamise ja karistusena, valib sõltuvusega nõustuda ja seda
toetada – siis ei ole neid kolm, vaid on neli - kui teine on oma
sõltuvusega paaris, siis on ka inimese elus sõltuvus olemas.
Sõltuvuse olemas olemine tähendab, et suhtepartner on kahe näoline
– ta on ja teda ei ole – kui on üks nägu, siis ei ole teist
kohal. Vahetus võib ja saab toimuda sekundi murdosa jooksul – ilma
ettehoiatamata ja põhjust mõistmata, kuid ka teades, millele ja
miks reageeriti. Vahetus võib ja saab toimuda sisse- ja
väljalülitustena – korduda lühikese aja jooksul. Vahetus võib
ja saab lõppeda – inimene valib olla tervikuna sõltlane –
sellest saab tema loomulik osa – ta ei mõista ega näe enam enese
erinevust – selline on tema personaalsus – vahva ja lõbus, kuid
enesega seotud lähedasi vähendav ja kasutav.
Mängus osaleja, kes usub päris tõsiselt, et tema ja temaga seonduv
sõltub teisest, on püsivas stressis, sest tegemist on, millegi
ühise jagamisega/ ühises osalemisega, ohtlikuks nimetatud teisega.
Selline inimene on ärevil ja olukorda kontrolliv ning kaardistav –
ta on valmis ja on ootel – millisena teine on olemas ja reageerib –
kas ta on õige – kas ta on paaris sõltuvusega või on ta enesena
– kas inimene saab olla iseendana või tuleb tal ühineda sõltuvus(t)e
rahuldamisega.
Stressi süvendab oht enesele – see on mõistmine, et valiku ja
võimaluse korral – sõltlane jätab inimese, kuid ei jäta oma
sõltuvust. Inimene sõltub sõltlasest – seega on too vajalik –
seega on enesele antud ülesanne olla teise jaoks vajalik – on
vajadus olla oluline/ väärtuslik sõltlase mõõdupuu järgi. See
mõõdustik ja kaal ei mõõda ega kaalu inimest, vaid tema
kasulikkust ja õigsust sõltuvuse õigel moel rahuldamiseks.
Kui inimene enam ei täida sõltlast, siis ei ole ta vajalik ega
oluline – temaga koos olemisse ei panustata, kuid nii igaks juhuks
jagatakse aegajalt kübekesi või näidatakse enese teist nägu –
ehk langeb lõksu ja usub taas sõltlase „tõde” või vähemalt
kahtleb eneses. Kui inimene tahab tuua sõltuvuse valguse kätte või
sundida sõltlast oma sõltuvust ja sellega seotud mängu tunnistama
ja selle eest vastutust võtma, siis saab temast oht, mis tuleb
kõrvaldada/ maha teha/ valeks nimetada – minimaliseerida/ püsivalt elimineerida. Valgus
ei tohi ulatuda nende teiste silmi, kes on tagamas sõltlasele
vajaminevat.
Kohtu minuga, kui inimesega – ära kaota mind ära, kui valid oma
sõltuvuse! – see on sõnum, mida Laps ei oska mõtestada ega suuda
välja öelda oma Emale/ Isale/ Tarbijale. Last jääb saatma vajadus
olla Laps/ Inimene – kogeda tähelepanu enesele, kui tervikule –
enesele, kui erinevatele külgedele – kõik on olulised – mitte
ainult see, mis täidab/ rahuldab sõltlast.
Lapsest, kes oli osa sõltlase mängust, saab tähelepanu sõltlane –
ta on inimene, kes vajab enese väärtuse kinnitajat – tema
tarbijat, kes määrab hinna, mida ollakse temaga koos olemise eest
valmis maksma. Ta on valmis astuma enesest ära ja muutma ennast/
madaldama enese energiat ning tegema tegusid, mis ei ole tema – ta
maksab iseendaga kinni sõltlasega koos olemise ja elamise.
Selline Laps külmetab, sest Hinge suudlus ei ole teda puudutanud –
ta jääb igatsema soojust, vajama toetust enese teele ja tunnustust
iseendale – ta vajab kohtumist ja koos olemist Inimesega – tema
jaoks püsivat ja paigal olevat Inimest. Kui ta leiab selle, keda,
millegi alusel, on võimalik samastada möödunus olnuga – siis ta
jääb ootele ja mängib kaasa, et jõuda teistsuguse tulemuseni
välja – teine jääb alles ja püsima, sest tema – Inimesena –
on väärtuslik – tema on olulisem, kui sõltuvus.
Kui üks kord ei õnnestu, siis võib ja saab tulla järjekorras
järgmisi – eriliselt uhke ja tööd nõudev on enese väärtuse
tõestuse ja tõstmise katsete plejaad siis, kui lapsepõlvest on
kaasas enam, kui üks sõltlaste rollipaar – siis on vajadus, olla
väärtuslik ja oluline, kordades suurem – kõik vanad lood on vaja
õige tulemuseni välja kõndida, sest kõigis neis on ta olnud, kellegi teise, sõltuvusele allajäänu.
Tuleb öelda, et üsna sageli inimene ebaõnnestub – teine ei tõsta ega
tõesta tema väärtust Inimesena – see tee tuleb inimesel endal
kõndida – mida suurem sõltuvus olulisest teisest – seda pikem
ja vaevalisem on teekond iseendani. Raske on öelda enesele – Mina
EI vali teist! - kui teine näib olevat vajalik ja suudab mõjutada
inimesega toimuvat nii sisemises plaanis, kui ka ümbritsevas
keskkonnas - sel juhul tähendab Ei iseendast lahti laskmist – mind
enam ei ole. Vana Mina enam ei ole – tuleb luua uus ja terviklik
iseendana olemine – ehitada ise ennast üles.
Mõista, et ollakse seotud sõltlasega ja ollakse ühinenud sõltuvuse
mänguga, aitab reaalsuse tunnistamine – tegelikkuse vastu võtmine.
Mida ja kuidas ja kus ja milles on võimalik muuta/ muutuda – kas
on võimalik ja on olemas vabadus kasvada Inimesena ja parandada
enesega/ suhtega seonduvat ka päriselt.
Kui vaadata avatud silmadega otsa suhtele ning näha ausalt sõltlase
tegude ja sõnade kooskõla/ erinevust, siis ilmneb selgelt, et
sõltlane ei ole pühendunud suhte, enese ega suhtepartneri
kvaliteedi tõstmisele – ühesolemist ei hoita, seda ei valita
parandada, seda ei saa parandada, sest on tingimused, mida ja miks ei
saa või ei pea – võidakse öelda sõnu, kuid neile ei järgne
pidavaid tegusid – võidakse teha tegusid, kuid neil on augud sees
või kõrvalmaik juures.
Kõige eest tuleb maksta – miski ei jää pidama – tunded
võetakse kasutusele ja tähelepanuga manipuleeritakse – sõltlane
ei ole aus ega näe ennast inimesena, kelle sõltuvus on ületanud
piirid – ta nõuab, erinevaid vahendeid kasutades, olemas oleva tähelepanu
enese sõltuvuse rahuldamiseks ja keelab tähelepanu enesele, kui
sellele, kes on vastutav enesega seonduva ja ühises toimuva eest.
Tunnete pimedus – enese sisse lukustatud tunded takistavad nägemast
valgust – enese väärtust ja iseenda teed ilma teiseta.
Lapsepõlves kogetu, olulise teise Inimnäo vahetusega kaasnenu, viib
tagajärgedeni, mil ühel hetkel saab Olulise Teise ära minemine ehk
vahetumine, ka hetkeks, samasuguse kaalu, justkui see sünniks
möödunus – hülgamisel on oht enese elule ja toime tulemisele –
see tagab, et väärtus ei seisne enam suhte kvaliteedis, vaid selle
olemas olemises – teise olemas olemine tuleb kindlustada iga
hinnaga. Enese salatud tunnete pimedus takistab nägemast oma valiku
tagajärgi.
Selle kaotus, mida ei ole saanud omada/ kogeda on valus, sest selles
on olnud lootus ja uskumus, et see on õige – kaotus tähendab
leina, sest ei ole saanud veenduda enese uskumuse paikapidavust ja
ise enda jaoks valida – kas sobib või mitte. Enese väärtus, teise
silmade poolt kinnitatuna, on olnud uskumus, et see olen Mina –
selle Mina väärtus ei tõuse, kui ei olda sõltlase jaoks
väärtuslik ja see ei tõuse kunagi sõltlase väärtusega võrdsele
tasemele, sest siis on olemas oht olla kõrgema väärtusega.
Sõltlasele on vajalik, et kaassõltlane seisaks enese võimete ja
suuruse kohapealt pimeduses.
Seni, kuni seista pimeduses – karta ja tunda hirmu/ häbeneda
ennast ja vihata ise ennast – saab pimedus jõudu – seni saab
pimedus jõudu – tal on lisa. Kui heita eneselt rüü ja seista
valgusena, siis ei saa enam pimedus jõudu – valgus ei ühine
temaga – valgus jääb valgusena alles ka siis, kui pimedus proovib
oma hambaid.
See on okey, kui väärtushinnangute erinedes öelda teisele
inimesele, ka lähedasele - EI. Sõltlasega ei pea koos elama ega
tema sõltuvusest osa saama ega tema sõltuvusest enese elu ja tööd
tegema. Ei ole vahet, kas see sõltuvus on suitsetamine, alkohol, söömine,
tunded, kindel roll, tähelepanu või midagi muud - kui see vajadus kahandab suhte kvaliteeti ja vähendab Inimest, siis see ei pea olema tee, millel astuda – siis saab ja tuleb öelda - mina
ise olen väärt paremat ja mina ise valin enese jaoks võimalusi ja
keskkondi, kellega ja milles olla vaba ja kasvada, Inimesena, edasi.
Enese teel kõndivat inimest saadavad katkiste, solvunute, vihaste,
kadedate, salvavate, üle olevate inimeste sõnastatud väited –
vähendavad ja vähem nägevad – katki tegevad ja kokku kägardavad
– tunde jõuga murdvad ja muserdavad – väärtust maha tallavad
ja ära võtvad – olemas olevat kustutavad.
Miks tema minule nii ütles/ kuidas tema sai sel moel minu vastu
teha? - see tähendab vastuse otsimist küsimusele – Miks tema mind
sellisena koges? - tagasi vaadanuna see ei ole Mina, vaid keegi teine
– Miks see, teise poolt näidatud/ nähtud Mina, erineb minu enda
selgusest?
Iseenda erinev nägemine ja kogemine sellest, kuidas teine esitleb
nähtut ja esitab nägemust – toob kaasa jahmatuse, sest see
tähendab, et teine valetab ja moonutab olevat. Pikaajaline ja samas
keskkonnas olevate mitmete teiste poolne samasugune käitumine toob
kaasa uskumatuse ja hirmu – enese hülgamise ja häbenemise - äkki
teine teab paremine ja õigemini – süveneb kahtlemine iseendas ja
enese selguse teadlikkuses.
Teise poolt edastatud tähelepanu kogemise erinevused tähendavad, et
vahel läheb tähelepanuga edastatav info kokku iseendaga, kuid
teisal see erineb kardinaalselt - Mina ja see Kes ei ole Mina. Õige
tähelepanu vajadus – sõltuvus tähelepanust – kuidas olla õige
Mina ja kuidas vältida/ kaotada seda Mina Kes ei ole Mina. Vajadus
kaotada ära ja varjata enesest seda osa, mis esindab valet poolt –
toob esile vale tähelepanu.
Tähelepanu vajadus – sõnatu ja püüdlev – tagataustal
teadvustamatu kogemine. Soov uuesti kogeda, et sõnastada – miks
see meeldis – mis selles meeldivat oli – mida see tähendas –
millisena ja kuidas inimene ennast kogeda sai. Tähelepanu tõrjumine
– keelduv, vahetust nõudev ja eemale tõukamine – tagataustal teadvustamata
kogemine – soov, mitte kogeda, tähendab, et ei ole sõnastatud –
miks ei meeldinud – mida selles head ei olnud – mida see tähendas
– millisena ja kuidas inimesel ennast kogeda tuli.
Tõdemus – see inimene või see inimene, tundeid valinuna, ei näita
ega näe mind minuna – tal on oma eesmärk/ tal on oma vajadused
mängus – just sellepärast ta ei taha/ ei saa mind näha ega
näidata sellena ja sellisena, kes ja milline olen mina – iseendana
ja tervikuna.
Temal on roll, milles ta tahab väljenduda. Temal on roll, millest ta
tahab vabaneda. Temal on tunded, mida ta tahab välja elada. Temal on
vajadused, mida ta tahab täidetuna kogeda. Tema ei ole avatud ega
kohtu, inimesena, inimesega – tema on koondunud punktiks, mis viib
täide endale antud/ võetud ülesannet. Olemas olev teine on
võimalus ja vahend selle saavutamiseks.
Suhtes, tähelepanust sõltuvusse jäänuna, oma Mina kaotanu jääb
ootama ja vajama ennast tagasi – Kuidas tema, siis ei näe mind -
kui olen veel rohkem ja näitan veel enam, siis ta näeb – kui
ootan ja olen kannatlik, siis saan olla õige Mina! Tegemist on enese
petmisega, eneselt vabaduse võtmisega ja enese väärtuse
vähendamisega.
Mida rohkem püütakse õige olla – seda rohkem näitab teine
inimest valena. Mõistmine – tema ei näita mind – tema näeb ja
näitab ise ennast - enese peidetud poolt – teine vajab, et mina
näeksin teda sellena, kellena ta ennast kogeda tahab – teine
vajab, et mina ei näeks teda sellena, kellena ta ennast kogeda ei
taha. Ta ei vaja mind, kui mind, vaid minu tähelepanu õigel moel.
Õige tähelepanu vajadus tähendab, et tegemist on sõltlas(t)e
sõltuvusega - selline suhe on parim enesena kasvamise koht –
iseenese tõde on selgem eristada, kuid seda on keerulisem teisest
lahutada, sest tegemist on kaassõltuvusega – üht ei saa olla ilma
teiseta – ühe teemat ei ole ilma teise teemata.
Möödunu kogemused tähendavad, et minus oli nõrkus - teadvustamata vajadus - teadvustamata enese kogemise vajadus - teine oli saanud põrkuda ja pihta põtkida – mina olin vormunud tema
vajaduste järgi – andnud talle võimaluse säilitada/ omandada temale vajaminev nägu.
Mina – Inimesena – olen teadlik iseendast ja oman enese
selgust - enam ma ei vali moonduda ega väänduda – seisan enese tugevusena ja
tugevana – mina ei vali enam olla võimalus selleks, et teisel oleks võimalik muuta või
kaotada ennast - kogeda ise ennast vajalikul moel – teisel tuleb õppida arvestama minu piiridega ja tunnustada minu iseendana olemas olemise õigust - teisel tuleb õppida ise endaga
tegelema - mõistma enese vajadusi ja nende tekkemehhanisme ning võtma vastutuse enese astutud sammude ja valitud sõnade eest - need on tema - see ei ole mina ega minu.
„Mina ei ole väärtus – minul ei ole väärtust – mina ei saa
enese vastu seda, mida vajan – mina olen väärtusetu.” See
tundub üsna loogiline järelduste jada olevat. Inimese hind näib
olevat see väärtus, mida teised on valmis tema eest maksma. Ilma
väärtuseta inimese kohta ju öeldaksegi, et tema ise ei väärtusta
ennast – tema ise ei oska ennast hinnata – ta laseb enda ära
kasutada/ ülekohtuselt, vägivaldselt ja vähendavalt kohelda/ ta
lepib paljuga ja ta jääb kinni suh(e)tesse sõltlas(t)ega.
Inimene valib vaikida või näib pidavat normaalseks kohtlemist, mis
talle osaks saab – ta ei ole paremat ära teeninud/ ta ei oska
paremat tahta/ ta ei mõista enamat küsida – ei ole tema võimuses
anda enesele hinnangut ega määrata endale hinda – keegi teine
oskab ja saab seda teha – keegi teine ütleb välja selle, mida ja
kui palju on ta valmis maksma.
Ise endale hinna määranuna võib see liiga kõrgeks osutada ja
inimene saab karistada – teda haavatakse/ ta kukub ninali – uhkus
ajavat ju upakile ja ninakus näitavat häbi puudust. Karistuseks ja
koha kätte näitamiseks koheldakse teda sel moel, mis näib
vähendavat tema väärtust – kahandavat, ehk valeks nimetavat,
tema enese hinnangut – räigemal juhul kasutatakse füüsilist
vägivalda või öeldakse temast lahti – sellise hinnaga ta kaubaks
ei lähe.
Teisal vaadatakse, et inimene ei ole oma Maailmaga rahul – ta
toriseb/ ta arvustab/ ta toob välja näiteid, kuidas keegi teine
tegi ja oli. Tal on olemas info, mille alusel ta ütleb ja näitab
välja selle, mis ja kuidas ei ole tema meelest hea ega õige. Ta on
meister õpetama ja juhendama, kuidas ja mida peaks ning kuidas ja
mida mitte. Ta on ärrituv/ ta on vägivaldne/ ta on stressis/ ta
joob või sööb või suitsetab või tarbib liiga siis, kui Maailm ei
käi temaga taktis.
Inimene peab enese sees vestlust tähtsa(te) teis(t)ega – enese
sees ta seletab ja tõestab, mida ja kuidas teine tegi – ta näitab
ette teise sammud ja teod ja sõnad – sel moel ei olnud õige ega
hea – sel moel ei oleks pidanud ega tohtinud teha. Ta vaatab ja vaatleb ennast
ja teab, et tema sõnad või teod või sammud ei oleks pidanud
kohtama sellist vastust või tema ise sellist vastuvõttu. Kuid ta ei
saa, midagi ega kuidagi muuta – teine tegi eile, teeb täna ja
arvatavasti teeb ka homme – teine ei hinda inimest, kui väärtust.
Inimene upub ja kaob ära teistesse – ta ei saa lahti võrdlus(t)est
ega oma hirmudest – „tõestus materjali” töötlemisest. Ta
kardab, et teise otsus, tema hinna kohta, osutub tõeseks ja pidavaks
– inimene ei saa oma väärtust tõsta teistmoodi, kui temal tuleb
müüa ise ennast – madaldada oma hind teisele sobivaks.
Ei ole nii, et inimene ei teaks oma väärtust – elu tõestab
talle, et ta teab seda – tema ise ei vali ennast enese hinna
väärilisest vastu võtta ja kõigile avalikult välja näidata.
Näib, et enese väärtust on otsitud vale kivi alt – enese väärtus
on teada, kuid seda ei nähta sellena – seda ei tunnistata tõeks,
kui sellel ei ole maksja pitsatit alla löödud.
Enese sees toimuvad kõnelused on olulised inimesele endale –
Halloo – kuula, mis on minul öelda -minul on väärtus – mina
olen rohkem väärt - kui selline kohtlemine/ kui see koos olemine/
kui see keskkond/ kui too või need inimesed – selles kohas ja
nende poolt mina ei ole iseendana väärtustatud. Mina olen endale
oluline – mina ise arvestan endaga – kuulan ise ennast ja teen
vajalikud muudatused!
Kõik on õige ja kõik on selge, kuid inimene ise „unustab” ära
oma väärtuse, kui ta elab keskkonnas ja toimetab ühes inimes(t)ega,
mis ja kes on nakatunud sõltuvusega olulisest teisest ...
Vana seljataha jätmine ei tähenda, et vana oleks maha maetud - enese seest välja võetud ja sellele head aega öeldud, kui seda ei ole avatud ja selle sees olnud lukke lahti tehtud, möödunut mõtestatud ning ise ennast mõistetud.
Vana on seljataha jäänud siis, kui seal olnud tundeid ja lahendusi enam ei valita olevas kasutada - enese selgus ja enese teadlikkus - vana mina ja uus mina on üheks saanud.
