neljapäev, 20. veebruar 2020

Uutele radadele kõndima asudes




Hei Sina, kes Sa täna olemas oled ja seda loed - see tee siin vahetab rada - eilsest alates on minu uued ja vanad lendulastud lood loetavad uuel lehel - WordPressi lehtede seas. See blogi siin on veel avatud, kuid uusi siia enam juurde ei lisandu - need lähevad lendu uuest pesast, mis alles kujuneb ja kasvab.



Tänane lehvitus kannab järjekorranumbrit 845 - pikk ja huvitav tee on käidud - aitäh Sulle, kes oled mind sellel teel saatnud - siin või sealpool helendavat ekraani olles oled Sa oluline teekaaslane olnud - AITÄH Sinule!


Marianne

20.02.2020.a



kolmapäev, 19. veebruar 2020

Õige tähelepanu II – tähelepanu kogemise näiline vabadus





Mina ise hoidsin iseennast paigal, sest ei usaldanud astuda – mina ise ei lubanud võtta endal vastu Maailma, mida tean, et ei suuda kontrollida. Maailma kontrollimiseks on vaja õiget tähelepanu, sest see tagab vahendid, millega kindlustada endale tulevikus vajaminev. Õige tähelepanu saamise kindlustamine on võimekus ise kontrollida oma tulevikku. Õige e vajalik tähelepanu on lahendus, mille kaudu saan anda endale selle, mida mina vajan – usu, et homme on minul tulevik olemas.

Kaotades vajaliku tähelepanu tahan seda tagasi, sest see oli reaalsena olemas. Hirmutav tundub otsida uut lahendust ja just sellepärast leinan kaotatut ning ütlen iseendale – Mina olen ilma! - see annab võimaluse seista paigal. Mina ise ütlen, et jäin ilma, sest tegelikult tahan mina jääda tähelpanu alt välja – siis ei nähta seda, et ma ebaõnnestusin. See on vaatenurga vahetus – peidan „tõe” endasse versus otsin uut lahendust – öeldes, et ebaõnnestusin, usun - homme kaotan uuesti, sest minust ei piisa – see on pidepunkt põhjas püsimiseks.

Mis mõte on minna ja astuda, kui tulevikku ei ole. Ma ei saa leida lahendusi ega anda endale vajaminevat, kui minul pole õiget tähelepanu. Teiste tähelepanu on vajalik tugi, mis juhatab edasi kohtades, kus mina ise olen ebakindel ja ei oska, sest ei tea veel – ma ei ole neid hetki läbi kogenud ja seega pole kindel, et alati tuleb peale tänast tulevik – tee viib siit edasi.

Mina vajan teiste tähelepanu, sest see annab mulle selle, mida mina vajan – usu turvalisse tulevikku. Seda uskudes saan teha täna seda, mida teen – see annab tulemusena tähelepanu - järelikult olen mina täna õige ja täna tehes saan võimaluse teha seda ka homme – ei pea otsima uut – seega on mul olemas kindel ja turvaline tulevik.

Kogen, et saadaval tähelepanul puudub sisu – see on põgus puudutus, mis riivab möödaminnes – jätab küll jälje, kuid ei täida. Läbi õige tähelepanu saan endale tunde, mille tahan endale tundmiseks anda – mina vajan seda, et mul oleks iseenda sees hea olla, sest see kustutab tunnet, mille tundmisega mina toime ei tule. Vale tähelepanu tähendab, et teine kuulab, mulle tähelepanu osutades, iseennast, et saada läbi minu endale see, mida tema enesele vajab. Ta ei kuula ega näe mind, et anda mulle see, mida mina vajan – sellist tähelepanu, et mina ise saaksin täidetud. Me kasutame teineteist ja oleme vahendid teine teise jaoks. Olen tähelepanunäljas – vajan õiget tähelepanu, läbi mille saan mina ise ennast kogeda. Mina vajan Maailma peegeldust, et näha seda, kuidas mina olin – vajan võimalust korduseks.

Küsimus, millele ei leia vastust – kust saada vajalikul määral õiget tähelepanu, mis annaks mulle selle, mida vajan. Teiste tähelepanu on heitlik ja seega elab minus uskumus, et tuleb esimesel ehk ainsal korral osata suuta olla õige, sest see on tähelepanu enesel hoidmise lahendus ja mina saan võimaluse korduseks. Mina tean, et eksides tuleb leida uus võimalus, kuidas endale tähelepanu püüda ja minu sees on hirm, et ma ei õnnestu. Minu elus on asjad ja küljed, mille püsimine ja korrashoidmine sõltuvad teiste tähelepanu kaudu saadud vahenditest ja seega mul tuleb iseennast müüa, sest ma vajan seda, et minu poolt antav tulemus peab meeldima teistele - teiste sõnad, pilgud, toon on hinnang minule.

Tänapäeva Maailmas on tähelepanu valuuta, mille vastu saab seda, mida endal ei ole, mida ise ei saa või ei oska iseendale anda. Samas on tähelepanu see, mille eest tuleb põgeneda – luua endale oma vabadus, sest tähelepanu võtab vabaduse iseendana olemiselt – õige tähelepanu eest tuleb ennast müüa ja vahetada. Tuleb osata olla selline, kes suudab ja oskab püüda vajalike inimeste tähelepanu – nende inimeste, kes maksavad oma vahenditest teise inimese kogemise eest.

Katki teeb see, kui olla ja teha, kuid ei saa – puudub oskus – kui tehtav ei sobi, siis ei sobi ka inimene. Küsimus on selles, kuidas teha seda, mida teine vajab nii, et too tahab selle eest maksta, kuid mina tahan teha seda, mida mina vajan, aga teine tahab seda, mida tema vajab. Tähelepanu jagamine võtab iseendaga olemise aega ära - kuidas jagada seda, mida minul endalgi ei ole. Minus on puudus, seega tahan endale – minul ei ole midagi vahetada.

Kas mina müün ennast või seda, mida teen – mina ei saa teist mina, kuid ma saan luua erinevaid tulemusi – jäädes tähelepanust ilma usun, et mul tuleb luua uut mina, kuid tegelikult saan võimaluse valida seda, millisena mida loon – luua läbi enda uus tulemus. Mina olen vale seal, kus teen seda, mis on minule vale. Mina loon ennast seal, mis sobib minule – seal on minus vabadus luua läbi iseenda – seal ma ei pea ise ennast kontrollima, et suuta luua tulemust, mida on teistele vaja. Seal teen seda, mis muudab mind paremaks ja ma kõnnin enese teel.


Marianne

19.02.2020.a

teisipäev, 18. veebruar 2020

Õige tähelepanu I - tähelepanu kaotust kogedes





Kuidas tulla toime tähelepanu kaotusega – mida tähendab tegelikult tähelepanu inimese jaoks – mida see annab ja millest ilma jätab ...

Ma olen peopesal hoituna ja korraga on eesriie minu ja Maailma vahel – ma olen nähtamatu ja tunnen ning tean sügaval endas kõike, mida minul ei ole – mina ise ei saa anda endale seda, mida mina vajan – kõik on poolik ja ma ei saa iseennast ega oma Maailma korda teha. Pean leppima sellega, mis on olemas, kuid see ei täida, sest mina leinan selle kaotust, mida minul ei ole. Ma tean, mida vajan, kuid ma ei saa seda, sest ei ole minu võimuses seda iseendale anda.

Ma ei tea, kuidas saada seda, mida minul ei ole – ma vajun sügavamale oma kaotusevalu sisse. Mina leinan, et ei minul ei ole – mina olen jäänud ilma. Kaotasin tähelepanu kohas, mis kinnitas minu sügavaimat baashirmu – mina ei suuda kontrollida iseenda Maailma ja seega ei suuda ma kontrollida välist Maailma – minust endast ei piisa vajaliku tähelepanu alles hoidmiseks.

Tähelepanust ilmajäämine kinnitas, et minust endast ei piisa iseendale vajamineva tagamiseks. Mina olen olemas, kuid see ei ole minu edasi kestmiseks küllaldane. Mina olin kohas, kus leidsin, läbi tähelepanu, võimaluse anda endale vajaminev, kuid siis jäin sellest tähelepanust ilma, sest mina ei suutnud hoida seda alles. Mina otsin, kuid ei leia teist kohta, kust samasugust tähelepanu endale tagada ja seega ma ei leia toimivat st õiget lahendust.

Mul oli lahendus, kuid selle nurjumine muudab mind hapraks, sest see oli ajutine – mulle anti, kuid siis lõpetati see ära ja ma kogesin, et sealt enam ei saa. Selle tähelepanu kaudu sain võimaluse kontrollida oma Maailma – see lõi minu sisse turvatunde – mina suudan hoolitseda iseenda eest – mina astun, olen ja teen ning saan selle eest mulle vajaliku vastu. Ma ei tea, mida mina saaksin veel anda vahetuseks, kui minust endast ei piisa siis, kui mina olen vahend loomaks iseendale tulevikku.

Mina tahan ise anda endale selle, mida vajan – mina usun, et pean seda tegema, kuid kogesin, et ebaõnnestusin. Kaotusevalus ei näe ma seda, et tegelikult ei olnud koht piisav, vaid usun, et mina ise polnud hea, sest mina uskusin end suutvat Maailma kontrollida. Tähelepanu fookuses olemine andis kinnituse, et suudan läbi iseenda kontrollimise kontrollida Maailma – mina annan oma parima ja saan parima vastu – seega on püsiv tähelepanu kindlustatud. Täitsin reegleid, kuid lugu lõppes sellega, et jõudsin algusesse tagasi – mul ei olnud enam ja ma ei teadnud, sest ei näinud teed ega võimalust, kust ja kuidas endale õiget tähelepanu tagada.

Tähelepanu tähendab, et mina saan endale vajamineva ning selle kaotus tähendab, et ma ei saa tagada iseendale tulevikku – seega puudub mul hetkest väljapääs ja ilma selle nö õige ukseta pole õiget teed edasi – on paigalseis – on masendus - on depressioon – see on sügav väljapääsuta hetk, kus leinan kaotatut ja saan pidevat kinnitust oma hirmudele, sest ma näen kaotustejada – see kinnitab ja tõestab - tulevik libises peost.

Minu samm täna võib viia kaotuseni homme – astudes ma ei tea, kas saan seda enesele lubada. Mina ise jätan ennast täna ilma, et mitte kaotada oma tulevikku – mina jätan astumata ja enese paigal hoidmiseks vaatan kaotuste jada - suurendan hirmu ja kontrollin ennast tundega – ma ei astu, et vältida veel suuremat kaotust – selle kaotust, millega usun, et suudan Maailma kontrollida - iseennast – selle alles hoidmiseks pean olema täna paigal.

Maailmas on olemas see, mida vajan, kuid ma tunnen hirmu, et mul tuleb selle eest hiljem maksta – kui ma praegu ei suuda ise maksta, siis, kuidas saan seda teha tulevikus – kui mul siin ei ole, kuidas mul siis seal on – ma ei näe lahendust, sest minul ei ole õiget tähelepanu. Mina tahan, sest vajan enamat kui minul on – kuid ma ei näe lahendust, kuidas seda läbi iseenda luues endale saada – kuidas luua tasakaal, et saaksin läbi selle andmise, mida mina teen, vastu selle, mida mina vajan – kuidas kindlustada õige tähelepanu, kui ma ei oma kontrolli ei saamise, koguse ega tulemuse kvaliteedi üle.

Mina ise hoian oma tähelepanu kaotusel, sest siis seisan paigal ja ei astu oma tulevikku – mul ei ole mõtet minna, sest mitte miski ei jää püsima – kõik kordub ja mul tuleb uuesti kaotust kogeda. Ma ei vaata seda, et mina olen tänasesse päeva jõudnud – alati on leidunud lahendus, mis on viinud mind edasi – mina ise olen tänasesse päeva kohale jõudnud. Mina unustan ära, et leitud lahendus oligi vaid üks episood, kuid tähelepanu kaotuses tundus, et kaotasin kõik, sest see võrdus korraga kõigega – uskusin, et õige tähelepanu oleks lahendanud ära kõik selle, mis oli korrast ära. Pealispinnalt viis läbi kordunud korduste sügavale välja.

Võtan oma elu ja ise ennast vastu – ma lähen ja proovin, annan endale ja Maailmale võimaluse. Võtan vastu oma elu hetke ja kogen seda, mis on. Ma lasen lahti iseenda kontrollimisest - kindlustada, siin ja praegu, enesele tulevik – minu elu on täna, siin selles hetkes.


Marianne

18.02.2020.a



esmaspäev, 17. veebruar 2020

Pisikeste meeste unistused lähevad täide

Selline oli




Selle asemele tuli







Sinna elama asus sugupuuga Hugo Weasly


ja peresse saabus huvitav aeg, sest see uus lugu puudutab kõiki ...



Marianne

17.02.2020.a

pühapäev, 16. veebruar 2020

Kui oli olemas vähem





On päevi, kus külmkapis on järelejäänud lõpud, millestki sellest, mis varem oli lõuna või õhtusöök. On olemas justkui kõike ja tegelikult ei midagi, sest seda, millest jätkub ühele, ei saa jagada kolmele. On päevi, kus lahenduseks saab sobivatena tunduvate asjade ühte panemine ja sinna teise ning kolmanda lisamine – luues ühisest suurem kogus, millest jätkuks kolmele.

Tänaseks on maitseainete lisamisest saanud katseeksitus meetod – kõike võin ja saan lisada, kuid ma ei tea kunagi täpselt, kuidas kõik kokku kõlab, sest mina ise ei söö teistele tehtut ja tihti ei proovi ka – juhus juhatab tulemust.

Täna oli päev, kus kõik see, mis oli eraldi söödav, lõi kokku jama, mis maitses ketšupiga timmitult nii enam vähem, kuid lisa tahtma ei meelitanud ja mõte uuesti söömisest kutsus nooremas protesti esile. Suuremad kinnitasid viisakalt, et kui midagi teist ei ole, siis õhtul võetakse ja süüakse, sest see on olemas - kogu lugu ju sellest algaski, et oli olemas ...

Minul oli ja on valik – kui ise tegin ega söö, siis ei pea ka teised sööma seda, mida nemad iseendale ei valiks, kui on valida. Lõppude lõpp läks lõpuks koerale, kelle arvamus jäi saamata, kuid saba lehvis ja saadu kadus kausist. Õhtuks tegin lehttaignapirukaid mitmes variandis ja need kiideti heaks – kadusid kiirelt taldrikult, sest lõuna oli olnud kesine.


Marianne

16.02.2020.a


laupäev, 15. veebruar 2020

Kuidas valid Sina edasi astumise





Kui Sina ei taha oma teel edasi astuda, siis ütled Sina iseendale ja Maailmale, et Sina ei saa seda teha sellel, teisel või kolmandal põhjusel. Sina ise valid endale kohad ja valikud, mis ei lase Sinul edasi minna, sest need hoiavad paigal ja neis ei sünni edasi viivaid lahendusi. Sa ootad, et keegi teine võtaks, Sinule sobivat lahendust otsides, vastutuse Sinus ja Sinuga juhtunu eest – tuleks, looks ja teeks ära – parandaks Sinu ja Sinu Maailma ära.

Sa võid öelda – Jah, mina tahan! - kuid küsimus on selles – kuidas Sina valid seda teha. Kas lahendus peab Sinuni jõudma väljast tulles sisse või kasvab see Sinu seest välja. Kas ootad, et enne oleks väljas ja siis saab ka sees olla või on see Sinu sees ja siis on see kõikjal.


Marianne

15.02.2020.a

reede, 14. veebruar 2020

Ise ennast teistega võrreldes




Üks armas Inimene on küsinud minu käest mitmeid kordi, et miks ma nii või teisiti teen ja öelnud, et seda vastust tean ainult mina ise.

Seega, täna tunnistan ausalt üles, et vahel näen nii selgelt valusat alastust Maailma sees ja oskan näpuga ette näidata, kuid ei tunne sedasama endas ära – ma ei näe iseenda päästikuid vaid reageerin ehedalt.

Avastasin endas uskumuse, mis põhineb ammustel kogemustel – kohas, kus oli võimalus, et mind võrreldakse teise inimesega, käivitus minus automaatselt reaktsioon – olla parem. See oli vajadus näidata ennast paremana selle kõrval, kellest sai minu jaoks potentsiaalne oht - temal oli võimalus võtta endale, minult ära, minule vajalik tähelepanu. Mina ise valisin võrdluse, et tõestada enese paremust, sest uskusin – see, kes on üle ja parem, see saab tähelepanu endale.

Samuti kõndis minu sees kaasas enese hoidmise jaoks valitud lahendus - kohas, kus kogesin, et teine saab endale selle, mida minul ei ole, siis seda saadavat maha tehes andsin endale tunde, et ma ei tahagi seda – tõestasin iseendale, et parem oli ilma olla.


Marianne

14.02.2020.a