Enese kohandumisele antud aeg

 

Olevas, oma möödunuga tegeledes, kiigub inimene üles ja alla – ta on emotsionaalne pendel. Möödunu selginemine ja mõistmine toob kaasa vabanemise kergenduse, mis ei ole kooskõlas olevaga – argipäev ja selle kordused hoiavad inimese muutust vaos – möödunust vabanenud energia põrkub olevaga ja sumbub selle sisse – seal ei ole sellele kohta.

Ennast paremini aitab tunda see, kui minna paigal püsivast argisest ära ja anda endale uus kogemus – uus koht ja tegevus, mis tavalisest erinevad – uute maitsete, värvide ja helide kogemise ning uutel teeradadel kõndimisega saab olla kooskõlas eneses aset leidva protsessiga – iga uus võimalus ja kogemus kinnitab uue info enese kohta.

Möödunu mõistmine tähendab vanast infost lahti laskmist ja senise uuena nägemist – seda uut on väga raske väljendada ja eneses hoida siis, kui argine aeg on rutiin ja harjumused, mis on olnud mõjutatud enese möödunust – samad mõtted, samasugused tegevused ja samasisulised järeldused – enese möödunu energia on kõiges selles.

Selle jaoks, et muuta enese reaalsust, on vaja kinnistunud informatsiooni – uus selgus ja kõrgus ei ole kohe tavaline normaalsus – sellega tuleb harjuda ja ise ennast ning ka teisi, sellega harjutada. Uuele tuleb anda koht ja väljendus, et sellest saaks reaalsus – sellise iseendana olemist tuleb proovida, maitsta ja omaks tunnistada ning ka teistele nähtavaks teha ja sellisena kogetav olla.

Valimata uut ja jäädes kohale, valdab enese meelt kurbus ja kehas avaldub raskus – see on kaotuse kogemuses püsimine – enese ajas jäetud jäljed on seljataha maha märgitud ja neid ei saa enam teiseks muuta – jäädes paigale ja andmata endale võimalust muutuseks – antakse endale sõnum, et midagi ei muutu ja enese olevat teiseks muuta ei saa.

Möödunu mõistmine andis muutuse kogemuse, kuid paigal püsiv olev kaotas selle ära – pendel viis kõrgele üles, kuid argine tegelikkus kukutas algsest veel sügavamale - see kõrgus, millele oli tõustud, oli kõrgem senisest ja seega oli langus, kordades, kiirem, pikem ja sügavam. 

See on energeetiline kogemus - enese muutunud energia ei suuda muuta ega mõjutada enesega seonduvat – need ei ole kooskõlas ja need ei tasakaalustu, uut kõrgust keskmeks võtvalt, vaid selleks, et vanaga kontaktis olla ja sellega koos olemises osaleda, tuleb ennast, uuest reaalsusest, vähendada ja madaldada.

See on kogetav raskuse, jõuetuse ja turvalisuse puudusega – see tähendab, et väga palju on seda, mis meenutab möödunut – see on sama sisuline ja samal moel kogetav, sest enese info ei ole sama nende teiste omadega, kes enesega samas – enese selguse värskus tähendab alles hajali olemist ja kestvat segadust – seda ei saa üheselt edasi anda – vana energia valinud ei saa sellest samal moel aru – see on nende jaoks ohtlik ja häiriv – seega nad vastustavad selle.

Ennast ümbritsev on enese Mina laius – see on kõik see, milles nähakse osa olevana ja kogetakse osa saavana. Paine, suutmatus, süü kogemine on korduv kogemus - Mina ei tee midagi, Mina ei muuda midagi, Mina ei õnnestu – see on enesele info andmine, et väline ei peegelda iseendas aset leidnud muutust – seal ja selles ei ole seda näha – seal on kõik nii nagu ennegi, kuid ise ei olda enam sama ja senine ei ole enam enese tegelik valik – see on vale.

Enese teekond tähendab enesele võetud kohustusi ja enese kanda olevat vastutust – enese olevast ei saa jalga lasta ega saa seda, kellelegi teisele, ära anda – enese teekonda tuleb edasi käia. Seda tuleb teha enesega kooskõlas olevalt ning enese ja kogetava kohta informatsiooni andes – olla see, kes ja millisena ollakse ja sellisena olemist jätkata ka siis, kui ümbritsev paneb vastu ja proovib vana kehtimas hoida.

Möödunu ja oleva kohtumise punkt on mõistmine – seda vana, milles ja kuidas elasin, oli minule vaja selleks, et mina ise ennast mõistaksin ja enesega mitte sobivat enam ei valiks. See, et see kestis ja kõikjale ulatub, on pikale veninud õppimise teekonnaga kaasnev - enesele vajalik õppematerjal ja enese poolt kirjutatud konspektid. 

Möödunu mõistmine tähendab senisest välja kasvamist – klass ja teema, mida oli kordama jäädud, on läbi kõnnitud. Selle jaoks, et enese sees aset leidnud muutus väljenduks olevas – tuleb õpitut kasutada ja see ise endale luua. 

Mitte keegi ei anna teist Maailma, senise, asemele ega võimalda teistsuguse argipäeva kasutamist – ise tuleb oma sammud sinna maani astuda ja selline Maailma ise endale luua. Seda ei saa siis, kui istuda paigal, kogeda raskust ja näha, et teed edasi ei ole. 

Vana ei saa ära kaotada - vanast iseendast ja enese senisest ei saa lahti öelda - see kõik jääb alatiseks enese teekonna osaks. Vana valeks nimetamine ei ole lahendus - see nimetab ka enese vääraks. See inimene, kes ei ole jõudnud enama mõistmiseni, ei ole vale - ta on see inimene, kes kasutab iganenud, puudulikku ja teiste eesmärkide alusel koostatud infobaasi.  

Uus mõistmine ja teine teadlikkus tähendab, et inimesel tuleb senine infobaas korrastada ja uute teadmiste alusel kasutatavaks teha. Mõistmine ei tähenda enese kasvamist - enese poolt tehtud sammud ja ise läbi elatud kogemused annavad võimaluse kasvada - enese teadmisi järele proovides, neid üle kontrollides ja olulist kinnistades, on näha inimesena kasvamise teekond. 

Uuest teadlikkusest tulenevate sammude tegemiseks tuleb leida enesele eesmärk, anda endale tegevus ja kinnitada oma pilk, millelegi sellisele, mis näitab juba teoks tehtud muutust ja selle kõrvale luua järgmised muutused. See on enese Mina tegelikkuses.

Marianne

02.07.2025.a

Enesena olla saamise võti ei seisne teise tähelepanus

 

Siis, kui väljas puhub marune tuul ja see tõukab ning sasib Sind – siis Sa ei võta seda isiklikult, kuigi tuul teeb liikumise raskeks. Pigem naerad selle väljakutse peale. Siis, kui meri lainetab tormiliselt ja Sina oled paadis, mis näib haprana ja mille edasi liikumine on raskendatud - kuigi see puudutab Sind isiklikult, siis Sa ei vihasta mere peale – võid tunda end halvasti, loksumise tõttu, kuid tegeled kursi hoidmisega ja jätkad oma teekonda või valid, mere rahunemist oodates, teha peatuse.

Mere ja tuule väljendused ja puudutused ei vii Sind emotsionaalselt tasakaalust välja, pigem need toetavad Sinu väljendust ja Sa tunned ennast ühendatuna – mühad ja tormled samal moel – kõigud kaasa ja puskled vastu – osaled, sest naudid väljakutset ja osa saamist. Tead, et mõlemale on koht ja aeg olemas – meri ja tuul ei ole Sinu vastu ega Sinu pärast sellised – Sinu ja Sinuga seonduva muutmine ei ole nende eesmärk.

Siis, kui Sinuga samas on teine inimene, kes tormleb ja marutab, enese põhjusel või Sinule reageerides, siis on üsna tõenäoline, et Sina võtad teda isiklikult. Näed end osana teise väljenduses, usud end olevat põhjuseks – tunned end halvasti, sest teise energeetiline väljendus mõjutab Sind. Tunned end häiritult, sest teise energia lainetus on Sind puudutanud ja see puudutus on Sinu tasakaalu paigast ära lükanud.

Mõjutuse hetkel on halb olla ja vahetu kogemusega kaasneb segadus enese sees - see seisund kestab, sest alguse paugule järgnevad järellainetused nii nagu oleks ootamatu ja ehmatav maavärin aset leidnud. Nii see ongi. Ennast ümbritsenud turvaline tervik kärises katki ja Sa ei suuda/ ei oska olukorda ära lahendada ja turvatunnet enesele tagasi anda – Sina ei saa ennast tagasi muuta ega toimunut meelest kõrvaldada. Mälus on pildid, sõnad, helid, puudutused ja pilgud, mis ei lähe meelest. Enese sees vormuvad laused, mis hoiavad loo alles. Sina oled häiritud – Sina oled endiselt häire seisundis.

Sina oled endiselt tasakaalust väljas, sest Sinul ei ole anda enesele informatsiooni, et Sinu sees avatuna püsiv lugu saab teistsuguse lõpetuse – Sina tead, et tormiliselt väljendunud inimesega seotud lugu jäi mööda läinud hetke ja see ei muutu teiseks – sellest loost ei tule välja kahte rada, mis saavad üheks – teie teed, ja versioonid aset leidnust, jäävad eraldi kulgema ja siis, kui Sa uuesti selle inimesega kohtud, siis Sa tead, et tema ei ole Sinu inimene – tema ei arvesta Sinuga ja tema ei hoia ühist, Sinu jaoks turvalisena.

Emotsionaalselt häiritud olek on enese möödunu tagajärg – kui Sina oled olnud see laps, kes on kogenud vägivalda ja ära tõukamist ja välja jäetust ja hülgamist, siis see tähendab, et Sinu kontakt Ema/ Isa/ Olulise teisega on olnud häiritud, katkendlik ja emotsionaalselt ärevaks tegev. See tähendab, et Sina oled olnud laps, kes oli võtnud vastutuse, täiskasvanuga ühte siduva kontakti eest, enese kanda – seesama, ühenduse töökorras olemise ja enesele vajaminevana tagamise, vajadus on põhjus, miks Sina ise, suure inimesena, seod ennast teise inimesega ja selle tulemusena tunned ise ennast halvasti.

Teise inimese väljendus on tema enda valik – põhjus selleks on temas endas. Piltlikult öeldes võib kujutada endale ette, et teine on kui suud maigutav kala, akvaariumis või klaasi alla suletud kärbes. Teine on eraldi oma ruumis – sealt ei ulatu tema hääl ega füüsis Sinu lähedale. Reaalses elus saab endale öelda, et teise energeetiline keha ei sulandu Sinu omaga – tema oma järgib tema kontuure ja tema poolt edastatu ja nähtavaks tehtu püsib tema piiride sees.

Kergem öelda, kuid raskem teostada – seda eriti siis, kui ollakse teise inimese tähelepanust sõltuvuses ja kasutatakse uskumust, et teine suudab muuta enese elu võimalusi ja selle kogemist. See on emotsionaalne seotus, mis on füüsilisena kogetav – teise väljendus, mis ületab tema piire, puutub vastu ja lükkab paigast ning takistab enese jaoks õigel ja vajalikul moel olemast.

Emotsionaalne seotus tähendab võimetust ise ennast teisest eraldada ja eraldi olevana kogeda – teine on justnagu endaga ühes ja teda ei saa enesest ohutusse kaugusesse asetada – teine on isiklike piiride sees. Sellise nägemuse taga seisab iseenda vana harjumus – enese vahetus keskkonnas, enesele pööratud tähelepanuga loodud kontaktile avanemine, sellele pühendumine ja selle hoidmisele suunatus – Mind nähakse - Minuga suheldakse - Minul on tähelepanu - Mina hoian seda, sest Mina vajan seda.

Tähelepanust sõltuvuses olevale toob vale tähelepanu kaasa vajaduse see ümber teha, et seda oleks hea ja neutraalne kogeda. Kui see vahetus hetkes ei õnnestu, siis sellest ka see jätkuv info edastus enese sees – kahekõne iseendas - enese poolt, tagantjärele, lausutud sõnad peaksid andma teistsuguse tulemuse – see on lootus, et edastatud info alusel tähelepanu muutub, sest teine, seda kasutades ja sellega nõustudes, muudab ise ennast ja enese poolt edastatavat tähelepanu.

Kvothe teadis Tuule nime, et tuult enese valikul suunata ja enesele vajamineval moel kasutada. Teise inimese suunamiseks ja vaigistamiseks ei piisa millestki, kui selle inimese sees on tundeenergia, mida tema ise soovib vallandada ja suunata – inimene ise valib, kuidas ennast nähtavaks teha ja enese vajaduste järgi kasutada – see on Mina olen selline` olemine, mis otsib kinnitust, sest inimesel on olemas Nimi, mida kõva häälega lausuda ja temaga ühte siduda ei tohi.

See inimene, kes reageerib enese ja teise piire ületavalt, on kohanud informatsiooni, mida ta enese kohta teada ja tunnistada ei taha. Selle asemel pöördub ta välja, et ennast teatavaks ja nähtavaks teha ja sel moel enesega seonduvat muuta. Põhjus peitub selles, et tema sai tähelepanu osaliseks, mis osutas sellise tema Mina olen selline` olemist, mille vastu ta protestib ja, mida tõeks tunnistama ei ole nõus. Seega vajab ta enesele Mina olen selline` kogemuse andmist, mis muudaks teda – seega vajab ta iseendale teise inimese, kontrollitud ja suunatud, tähelepanu – sellest ka piire ületav kontakt.

Piire ületava kontakti põhjuseks on teise inimese energia ja ruumi kasutamise tahe – teise ruum ja energia on füüsiline suurus, mis annab võimaluse kasvada – kasvatada ise ennast, enesele vajamineval moel, suuremaks ja mõjuvamaks – olla nähtaval olevana ja reaalselt kogetavana teise Maailma sees selleks, et too teine näeks, näitaks ja tunnistaks tõeks selle, millisena inimene nüüd olemas on.

See on see Mina ja Mina pendel – selleks, et mitte olla üks, tuleb olla teine ajal, mil mõlemad on enese Minad, moonutatud ja vääristatud kujul – see, millise Mina-na suudetakse ennast nähtavaks teha, saab lava endale. Hea, aus ja õiglane, kuid ohvrina kannatanud Mina kasutab viha, vägivalda ja kavalust, et enese õige Mina lavavalguse kätte asetada, peale seda, kui ta on enese seljataha laastatud maa maha jätnud.

Selle inimese, kes näeb ja kogeb ennast – enese jaoks ära seedimatu Mina olen selline` olevana - lahendus on kasvada teist vähendades – tähelepanu pöörates, talluda see teine maha, et teise peal tehtud sammudest ja teise vastu tehtud tegudega, tõusta vähemast enamaks. Sõnaline, hääleline, kehaline väljendus on intensiivselt väljendatud tähelepanu, mille eesmärk on teist, enesele, allutada, suunata ja kontrollida.

Mõistmine - See, et teine reageerib Sinule ning annab teada, et justkui Sina oleksid sellise vastuse ära teeninud – kui teine väidab, et Sina oled mingisugune konkreetne nimetus – kui teine osutab küsitavaks ja valeks Sinu oleva ja Sinu poolt endale valitud väljenduse – kui teine teeb seda füüsiliselt tajutava energia kasutamisega – siis ei tähenda see seda, et selle informatsiooni väljendus ja sellise reageeringu põhjustaja oled Sina.

Teise väljendus ja teise poolt edastatud info annavad teada selle trepi astme, kuhu tema püüab oma sammu teha – teine saab jõu, et kasvada siis, kui tema poolt käsitletu väheneb. See ei ole, ühiselt valitud, aega viita aitav mäng ega ühine jalutuskäik – Sina ei muutnud teist ja teine ei muutnud Sind – tema muutis ennast, sest temal oli eesmärk, mille selline väljendus pidi tagama – see kõik oli tema ise, enese jaoks.

Enese eesmärgi saavutamiseks tahtis teine kasutada Sinu energiat. Seega suunas ta Sind siis, kui Sinule osutas ja ka ise ennast nähtavaks tegi – Mina olen/ Sina oled – need on rollid, kellele on ettenähtud kindel ampluaa ja võimalused ja väljendus ja asend rollide hierarhias. 

Nõustudes teisega, alludes teisele, võideldes teise vastu ja tõestades ennast – oled ühendanud energia ja teine on saavutanud oma eesmärgi – Sina annad oma energia teise käsutusse ja teine kasutab seda Sinu vastu – sellest ka see häirituse tunne – Sina, kui laev, oled võõrastes kätes ja kuuletud teise juhistele, sest Sinu enese kompass Sinule teed ei näita.

Kuigi Sina ei valinud sama, siis kohtasid Sa enesega sama – tähelepanust sõltuvuses olev inimene koges, enesele sobimatu tähelepanu osaks saades, emotsionaalset häiritust ja ta kaotas tasakaalu – tema Mina ei olnud enam tema Mina – Sinu tähelepanu, tema tõlgenduses, näitas teda teistsugusena.

Seega vajas ta enesele Mina olen selline` olemist, mis andnuks talle kindla pinna jalge alla – oskamata oma emotsioonidega toime tulla ja ise ennast, talle teatavaks saanud, infost eraldada - vajas teine endale rolli, mis pidi kaotama ebamugavuse ja taastama enesekindluse. 

Enesele rolli andmine tähendas teatud kindlaid samme ja teatud kindlal tasemel kontakti – teine vajas emotsionaalset ühendust – tunnete informatsiooni edastavat ja vastu võtvat tähelepanu. Selle lahenduse kasutamise taga peitub teadmine, et muutus, teises, toob kaasa muutuse endas - see on enese ja teise kohta käiva informatsiooni tõestus.

Sellist lahendust kasutav inimene ei kasva inimesena - ta ei tule eneses ja enesega seonduvas aset leidvaga toime, sest tal puudub enese sisemine kindlus ja enese kohta teadlikkus – ühene Mina olemine. Seega viib ta loo enese seest välja – see annab talle parem enesetunde ja tagab kogemuse, et tema kontrollib enesega seonduvat – kui väljaspool teda on kõik kontrolli all, siis tema ise ei muutu ja tema ei koge endas. See on võimuvõitlus ja enese kehtestamine - eesmärk vaigistada, vabandama sundida, ära kaotada - see on taktika ja tehnika, et enam ei korduks ja enese kaotust enam kogema ei peaks.

Mõistmine – teise tähelepanu oli suunatud Sinule, kuid see ei olnud Sinu tegelikkuse nägemine ja nähtavale toomine – see oli info edastus, mille alusel, suunata Sind, teisega ühinema ja ühenduma – teise poolt valitud moel ja tasandil.

Segaduse ja häirituse põhjustas see, et Sinu enese info, iseenda ja teise ja asetleidva kohta ning ühenduva enese tase, olid erinevad teise omast. Sinu enese jaoks oli see vale sagedus ja vale info – kuna see oli teise mäng ja valik, siis Sina ei saanud seda enese jaoks õigeks teha – see tähendab, et Sina ei saanud seda enese tegelikkusega kooskõlla viia – Sina pidi ise ennast madaldama ja vähendama, et teisega ühel ja samal tasandil olla.

Mõistmine – Sina ei saanud muuta enese poolt kogetud selliseks, et mõlema poolne kontakt leidnuks aset inimeste tasemel – rollide tase oli teise valik ja tema poolne juhtimine, temale soovitud suunas ja moel – see ei olnud kahe võrdse tee.

Sellistes situatsioonides, võttes teise ühenduse vastu ja nõustudes Mina olen/ Sina oled mänguga, jääd Sina alati vähendatuks ning sellest kõrgemale tõusmiseks ja enese paremana nähtavale tõstetuna kogemiseks, vajad teisest üle olevat jõudu ja teise nõusolekut. Saad selle siis, kui allutad teise, tugevama rolliga või kui oled teise jaoks sobiv, st teine enam ei survesta, sest saab ennast vajamineval moel näha ja kogeda. Sa ei saa seda siis, kui teine on otsustanud, et tema vajab Sinu üle kontrolli. Teadmine – sel moel valiva teisega teostatud suhe jääbki selliseks – pendeldavaks Mina-de vahel.

Kogemusest õpitu on informatsioon tuleviku jaoks - Kui enese jaoks ja oleva kohta olulise info teada andmine ei anna kohta võrdsetele ja ei saa konkreetset vastust, vaid see sunnib jätkama info edastust ja tõestama selle õigsust ning enese nähtavaks tegemise õigust – siis see annab teada, et sellel, kelle käest vastust oodatakse, on teised plaanid. Info erinev käsitlemine ja kasutamine annab teada, et teine ei ole huvitatud sama taseme koostööst - tema tee on Mina olen selline` püüdmine ja vältimine.

Teadlikkus – teise vastus on matemaatiline tehe – tehtud samm/ välja toodud info häiris teise tasakaalu ehk muutis tema Mina – käivitus/ eesmärk/ lahendus/ teostus. Teise poolt kasutusele võetud lahendus ei ole Mina ega ole see Minu – Mina ei ole prügikast ega see, kes on Vale, lahingus Minu Mina nimel. Eluterve lahendus – enese eraldamine ja ühinemisest keeldumine. Olulise sõnumi ühekordne ülekordamine – edastamine ja seejärel kontakti lõpetamine, kui on näha ja kuulda, et teine on emotsionaalselt häiritud tasemel.

On üsna tõenäoline, et see inimene, kes tahab ennast tagasi saada, vajab kontakti Minu Mina ära kaotajaga – ta teeb endast oleneva, et see kontakt kestaks ja täidaks tema eesmärki. On väga tõenäoline, et seda on ebamugav kogeda – tunneteenergia kasutamine, vähendaval eesmärgil, on ühises olevas tasakaalu rikkumine – iseolemise rahu asemel on kaos ja sõda.

Kui sellisest olukorrast ei saa kohe ära minna ja sellist situatsiooni ei saa kohe teiseks muuta, siis tuleb kasutusele võtta teadlik enesekaitse - Peegel, Valge Valgus, Sisemine rahu, Enese sisse ära minemine – enese energia sulgemine. 

Peegel – kõik see energia, mille teine teele saadab, peegeldub temale tagasi – tema ise tabab ennast – tema energia valgub tema juurde tagasi. Pimedus kohtab Valget Valgust – valgus peatab pimeduse ja loob oma olemisele ruumi, kus rahus olla. Teadlik rahu – see on selge ja ühene mõistmine, mida teine on tegemas – teisel on oma eesmärk ja sellele valitud lahendus. Ära minemine – situatsiooni seljataha jätmine ja enese energia sulgemine - seda ka siis, kui teine on samas. Enese energia puhastuseks on võimalik paluda Valget Valgust.

Marianne

01.07.2025.a

Aeg on enesele valetamine lõpetada

 

On hetki, mil kaks inimest suhtlevad ja jagavad informatsiooni, kuid see ei ole hea ühes olemine – ühele osalejale jääb sellest hetkest vähendatu ja ära kasutatu kogemus. On üsna tõenäoline, et ta on segaduses ega saa päris täpselt aru, mis see oli, mis just äsja aset leidis. Ta osales, milleski, mis ei andnud temale võimalust iseendana ja paremana olla – teda suunati nii nagu tema ise ei valinud  ja temale osutati sel moel nagu tema ise olnud.

Segadus ja häiritus tähendab, et inimesega manipuleeriti – tema sisemine kompass oli kindlalt kursilt kõrvale kaldunud, sest ta osales teise inimese mängus – tema kohal olekut kasutati ära ja teda ennast kasutati vahendina, kellenagi kogemiseks ja millegi saavutamiseks. Temaga seonduvalt toodi välja info, millega ei olnud midagi peale hakata – see ei olnud toetav, parandav ega lahendust otsiv – see oli osutav ja otsustav.

Sina oled raha peal väljas! Sina ei kuula kunagi! Sina teed asjast suure numbri! Rahune nüüd maha! Sina oled väärtusetu! Sina oled/ Sinu tegu on naeruväärne! Sinule on ajupesu tehtud! Vaata nüüd ennast, milline Sina oled! Sinuga ei pea arvestama! Sina oled allapoole arvestust! Kes Sina selline oled, et tuled minul seda ütlema! jne.

Selliste väidetega kohtumine viib aju lühisesse ning inimene tahab ennast õigustada ja enese motiive/ valikuid/ samme selgitada – ta tahab enese kohta lisa informatsiooni anda, et tema kohta tehtud väidet muudetaks, et teda nähtaks ja koheldaks teistsugusena. Inimene tahab jõuda kontaktini teise inimesega – ta tahab olla teisega võrdne ja vabaneda osutamise, kui lõpliku otsuse tegemise, alt.

See ei õnnestu, sest teine ei taha muutust ega muuta – see on teise poolt valitud mäng, mida teine juhib. Uue ja täpsustatud info andmine kohtab valikulise vastuvõtu – see, mis ühineb teoksil olevaga, seda kasutatakse sinna – see, mis ei sobi mänguga, see heidetakse kõrvale või nimetatakse valeks.

Sellist kohtlemist on raske taluda, sest see info, mida kasutatakse ja millisena seda välja näidatakse, osutab - Sina oled selline` olemisele. See mõjub halvavalt, häirivalt, ehmatavalt, solvavalt, vähendavalt, hirmu süvendavalt, sest nende sõnadega käivad kaasas reaktsioonid, otsused, karistused, välja jätmised ja välja naermised – välja öeldud info annaks justkui õiguse sel moel käituda ja sellisena kohelda.

Just osaks saava kohtlemise, kuid ka võimetuse pärast, enesega seonduvat muuta – see, välja toodud ja olema loodud, Sina oled selline`, halvasti ja ennast lõhkuvalt mõjubki. Teise poolt loodu on miski, mis milleski läheb, kuid kõiges ei lähe inimesega kokku – seal on vägivaldseid ühendusi, vääriti tõlgendamisi ja tahtlikult teisiti mõistmisi.

Ühises välja toodud ja nähtavale seatud - Mina olen selline` kohtab inimese protesti ja tahet, selline nägemus iseendast, ära kustutada. Sellest ka see vastu vaidlemine ja vastu seismine ja lisainfo andmine, kuid, kuna teisel on tahe ja eesmärk, siis enesest ei piisa – teise info on iseloomustav, paika panev, osutav – jälle, alati, ikka – Sina teistmoodi ei ole/ Sina teistmoodi ei vali/ Sina teistmoodi ei saa/ Sinuga teistmoodi ei ole võimalik.

Kui selgelt ja loogiliselt mõelda, siis saab aru, et tegemist on teise inimese hinnangutega, tema mõõdupuu järgi ja kavatsustest lähtuvalt – kuid selgelt mõelda ei ole võimalik, sest teine torkab osavalt ja osutab salvavalt – justkui nõgestega kõrvetaks paljast ihu – inimene tahaks ennast kõikjalt kaitsta, kuid kätest jääb väheks ja kunagi ei tea, millist kohta järgmisel hetkel tabatakse ja, kui kaua seda töödeldakse.

Kui Mina olen selline, siis on nii/ kui Mina olen selline, siis on naa - teise tähelepanust sõltuvuses olev inimene soovib ulatuda enese pendli teise poole peale – selleks, et olla enese teine Mina, tuleb saada teistsuguse hinnangu osaliseks – eesmärk on kogeda vastupidist tähelepanu, et olla iseendana õige, enesena heaks kiidetud, ise olevana tunnustatud.

Teise inimese tähelepanust sõltuvuses oleval inimesel puudub eneseteadlikkus ja ta kaotab enese selguse – tema sünnib ja kaob teise tähelepanu alusel – ei ole vahet, mida ta enese kohta teab ja, kuidas iseendana valib olla - ta on sellisena nagu teda nähakse ja koheldakse – ta protestib vastu, kuid ta ka lepib sellise iseendaga, kellena ta, osaks saava tähelepanu alusel, olla saab.

Teise inimese tähelepanust sõltuvuses olev justnagu vajub sohu, sest tal ei ole enese teed jalge all – tema ei näe seda, sest teise sõnad ei näita selle olemas olemist – teise tähelepanu näitab seda iseennast, kellena oma teed ei kõnnita - sellist inimest ei ole olemas. Sellise iseenda vastaspoolel olla püüdmine tähendab sellise iseenda loomist, mis vastab ette antud tingimustel, kuid ka see ei ole kooskõlas enese tegelikkusega.

Enese tegelikkuse kaotanud inimene on suureks kasvanud laps, kes tuleb enesele osaks saanud möödunust – teise inimese tähelepanust sõltuvuses olemine tähendab, et inimene omandas selle informatsiooni, mis oli temaga seotud keskkonnas teatavaks/ nähtavaks tehtud ja temaga ühes olevate inimeste kasutuses/ käsutuses.

Need inimesed näisid autoriteetidena, kuid tegelikkuses olid nad autokraadid – lapse elu ja lapsega seonduvat muutev võim oli nende inimeste käes, kuid nad ei olnud selle positsioonini, inimestena, kasvanud – nad kasutasid olukorda ära – nad vähendasid ja karistasid ja iseloomustasid last siis, kui tundsid hirmu oma kohast ja võimust ilma jääda – see oli siis, kui neid nähti ja nendega suheldi inimestena – laps tegi ennast nähtavaks võrdsena ja andis teada, et temal on isemääramise ja iseendana olemise õigus – lapse informatsioon, iseenda ja teise ja aset leidva kohta, oli tõene.

Selle jaoks, et Mina ja Mina pendlist vabaneda, tuleb vastu võtta tõde - mõlemas neis oli mind, kuid ei kumbki olnud Mina. Tegelikkus seisneb selles, et kogu see aeg oli olemas üks ja seesama inimene, kuid temast toodi, vastavalt eesmärgile ja olukorrale, nähtavale ainult teatud küljed – ühel juhul paremad ja teisel juhul halvemad – mõlemad võimendatult – mõningad osad ka olematult ja moonutatult.

Eristamine andis võimaluse vältida ühte ja teist – enese eraldamine justkui kaotas ära selle osa iseendast, mis jäi tähelepanu alt välja. See oli mugav siis, kui tähelepanuta jäid pahemad osad ja kehvemad küljed. See oli häiriv siis, kui just need välja toodi ja need valdavaks said – määrasid seonduva ja osaks saava – võimetus ulatuda teise iseendani.

Selline valikuline vaade andis võimaluse vabaneda vastutusest – Kui Mind, sellisena, ei nähta ega nähtaval ei tooda, siis Mind, sellisena, olemas ei ole – siis, kui Mind sellisena ei ole, siis Mina valesti ei tee ega ole - sest Mina olen selline`, kelle teod on õiged ja kes saab hea tähelepanu osaliseks.

Selline valikuline vaade mõjus halvavalt ja lammutavalt – Kui Mind paremana olemas ei ole, siis Mina ei saa parema kohtlemise osaliseks – ükskõik, millisena Mina valin olla ja mida ning kuidas valin teha, Mind saab kõiges valeks, häbiks, halvaks, kõlbmatuks nimetada ja seejärel, sellisena kohelda.

Inimese kasvamise teekond nii nagu oleks juba oldud ja kogetud, et on kohustus olla ette antule koheselt vastav ja ette kirjutatud tingimuste kohaselt õige. Kuid ega manipuleeriv inimene ole kasvatamas ja toetamas inimest, tema teekonnal – manipuleeriv inimene kasutab teise inimese olemas olemist enese huvides ära – laps andis vanema/ õpetaja/ kasvataja tähelepanule suuna – oli põhjustaja ning tagas vanemale/ õpetajale/ kasvatajale vajamineva tähelepanu – oli publikuks ja enese kogemise võimaluse – Mina olen selline` - lapse eesmärgipärane kohtlemine andis, teda käsitlevale, enese olemisele tõestuse ja iseenda välja näitamise võimaluse.

Manipuleerimise mõistmise aluseks ja mõjude kaotamiseks, on esmane samm – teise loomingust tegeliku enese eraldamine ja teise infoväljast eraldumine – Teise info ei ole Mina – teis(t)e poolt välja toodud Mina-d ei ole Mina.

Oluline on mõistmine, et teise inimese informatsioonil ja käitumisel on eesmärk – see on teise inimese tunde väljendus, iseenda välja elamine ja nähtavaks tegemine ning enese sees oleva välja oksendamine ja mitte sobiliku iseenda kustutamine – see on teise poolne enese kaotamise ja iseenda loomise katse, mida teostatakse suunavalt ja allutavalt – See on Mind, kui inimest, vähendav tegu, sest see surub kindlasse rolli ning võtab iseolemise ja ise määramise õigused.

Sellise käitumise ja info eesmärk on osutada, millelegi sellisele ja mõjuda sellisena, mis murendab töödeldava enese kindlust ja enese selgust. See võtab ise olemise vabaduse siis, kui vallandub hirm ollagi selline ja jäädagi selliseks, millisena nähtavale tuuakse ja, kellena koheldakse.

Automaatne ja loomulik soov, olla teine ja teistsugune, suunab töödeldava pendlisse – osaks saav kinnitab teise külge, sest ärkab vajadus teise tähelepanu järele, et kogeda ja näha, osaks saava tähelepanu saatel, ise ennast teistsugusena – seega on vaja, teisele, ise ennast tõestada ja teistsugusena näidata – enese ja enesele osaks saava muutus toimub läbi teise – teise tähelepanu on võti.

Selline muster on möödunud ajas kasutuses olnud selgitus ja käitumise tavalisus – selle põhjuseks on sisseharjutatud vägivald, mida nimetati ja näidati normaalsusena – osaks saanud suhtumine, kasutuses olnud suhtlemine, osutatud tähelepanu, täide viidud füüsiline ja vaimne vägivald, mille põhjuseks nimetati, selliseid väljendusi kogenud, laps.

Tõde – see inimene, kes osutades millelegi, mis teeb küsitavaks, kellegi teise motiivid, valikud ja otsused – tegeleb isiksuse lammutamisega, et kaotada ära see, mis temale ei sobi ja kasutada seda, mis temale sobib ning panna käsitletavat uskuma sellise, tõega manipuleeriva inimese poolt loodud, iseenda tõepärasusse. See on tervikust, millegi konkreetse välja võtmine, et osutada olemist, kui paika pidavust – käsitlemist teostava tähelepanu on tõestus, mis kinnitab sellise olemise üle.

Möödunu mõistmine – Mind ei kasvatanud/ õpetanud Inimene, suure algustähega – mind kasvatas/ õpetas inimene, kes vajas endale rolli/ rolle, et kaotada ära enese Mina olen selline` olemisi, millisena ta olla ei tahtnud/ ei suutnud. See inimene pendeldas enese Mina ja Mina vahel, mis sündisid ja kadusid temale osaks saava tähelepanu alusel. Tema jaoks ei kehtinud, enesest vähema puhul, mõistet - võrdne ja teine inimene.

Selles kohas, kus on olemas see teine, kes toob, intensiivselt ja suunatult, esile mingi kindla info, on oluline vahe tegemine, kas see on konkreetse info vahetus – juurde küsimine ja selguse otsimine või see on kindla - Sina oled selline` olemisele osutamine. 

Esimesel juhul on normaalne jätkata kontakti ja anda informatsiooni lisaks, et jõuda ühesuguse arusaamiseni. Teisel juhul on mõistlik lõpetada kontakt ja igasugune info vastu võtmine ja välja andmine – see ei vii mitte kuhugi, sest sellel ei ole seda eesmärki – teise jaoks on oluline kontakt ja ühendatud energia - see on tema lava ja võimalus, käsitletava arvel, ise ennast kogeda ja luua.

NB!!! Aeg on enesele valetamine lõpetada - aeg on tunnistada, enese kohta kasutusel olnud, vale kehtetuks. Mina olin Maailma parim laps - see keskkond, kus ma olin ja elasin ning need inimesed, kellega ühes olin ja elasin, ei näinud ega näidanud mind sellisena - see oli nende valik ja lahendus - see ei olnud mina ega minu tõde.

Marianne

30.06.2025.a

Meele liigutus

 

Nii mõnigi kord muutub inimese meel siis, kui ta räägib enesele osaks saanust, enesega seondunust, kõnnib möödunu teeradadel, astub sisse ustest, seisatub maapinnal või elab olevas läbi sedasama, mis ja kuidas möödunus oli või olemata jäi. Inimese meele liigutus toob sageli kaasa pisarad, väriseva hääle, enese varjamise, paigast ära oleva seisundi – tasakaalutuse.

Tasakaalu kaotamine tähistab möödunu ja oleva kohtumist – need saavad inimeses kokku ja ta on mõlemas korraga. Möödunu, mis kõneleb olevas, tähendab, et - sealses jäi midagi olulist pooleli/ sinna jäi midagi olulist maha/ sealses aset leidnu elati üle, kuid seda ei elatud läbi.

Inimese tasakaalu viib paigast enese Hinge osakesega kohtumine – enese suletuna püsinud energia avaneb enese sees ja see lainetab üle oleva – on nii nagu oldaks tagasi enese möödunus. Möödunu helid, värvid, maitsed, lõhnad, kogemused, tunded – korraga on väga palju informatsiooni, mis lendleb ringi ja inimene reageerib, teda ärritavale ja äratavale, suletuna seisnule ja varjudes püsinule.

Inimene on kohal oma olevas, kuid see häirib ja segab teda – olevas vastamine, olevale tähelepanu pööramine ja reaalsuse kohal olemine, takistab avanemist ja enese informatsiooni vastu võtmist ja sellega üheks saamist. Oleva aja nõudmised sunnivad ennast sulgema ja varjama, sest enesega toimuv ei sobi sinna, sellele iseendale ei ole sealses kohta.

Inimese Hinge osakesed räägivad enese aja loost – need on kohad ja ajad, kuhu on jäänud osakene iseendast. Enesega kohtumine vajab vaikust, rahu ja turvalist keskkonda – võimalust olla, tajuda ja tunnetada – elada läbi see informatsioon, mis avaneb ja räägib enese kohta nii mõndagi.

Enese Hinge osake on suletud möödunu – see ei ole enesega üheks saanud. Möödunu vabastamine tähendab enese möödunust vabastamist - see tähendab enese vastu võtmist – see, seal ja siis, olin Mina/ see, seal ja siis, oli Minu/ see, seal ja siis, juhtus Minuga/ Mina ise kõndisin enesega seonduvast, enese poolt kogetust, enesele osaks saanust läbi – enese mõistmise ja möödunu mõtestamise teekond tähendab erinevate aegade iseenda ühendamist iseendaga.

Marianne

30.06.2025.a

Enese olevasse ärkamine

 

Väikese lapse Maailm – kui tema laiendatud Mina - tähendab kõike seda, mis ja kuidas on tema ümber – siis, kui temaga seonduv on turvaline, siis tunneb ka tema ennast turvalisena. Vahetu ei tähenda alati ja ainult vahetut – turvaline peab olema kõik see, mis ulatub lapseni – kõik välises olev, mis suudab lapsega seonduvat muuta ja mõjutada, peab olema turvaline ja seda peab saama turvalisena kogeda.

See inimene, kes tunneb ennast turvatundest ilma jäetuna ning keda teiste valikud ja tegemised suudavad mõjutada, paneb enesega seonduva piiri paika üsna kaugele iseendast – tema laiendatud Mina haarab enese sisse kõiki neid ja kõike seda, mis ulatub temani – ka kaude. Ta näeb ja kogeb ennast seotuna ja sellest tulenevalt võimetuna enesega seonduvat muutma – kuna tema ise ei saa vabaneda sellest, mis ja kes on tema jaoks vale, siis tal tuleb kõike seda suurust kontrollida, et olla ette valmistunud ja ise enese jaoks valet ära hoidmas.

See on keskkond ja teised, kes ei arvesta, oma valikuid tehes ja samme astudes ja ennast väljendades, selle inimesega – see tähendab, et on teadmata, milline saab olema tema järgnev hetk – mis, inimese olemises ja tema poolt valitus, muudab tema endaga seonduvat – milline kohtlemine tema osaks saab ning mis jääb tema jaoks alles siis, kui ta ei ole sobiv või õige või kui ta teeb ennast, inimesena, nähtavaks ja vajab sellisele iseendale tähelepanu.

Vajadus, välistada eksimine ja vältida valena olemist, räägib sellest, et tegemist on keskkonna ja inimestega, kus ja kellega ühes ei ole ruumi kohanemisele, kohandumisele ja kasvamisele ega olemas oleva ja selles olijate tasakaalustamisele – ollakse, ühte võetud, rollis olevana, kuid sellel rollil puudub oluline väärtus ja ühes olemine sõltub teise huvist ja teda kohustama panevast survest, kuid see ei ole inimestena kohtumise ja koos olemise koht – kui ette antud rollist kinni ei pea või teine peab enamana panustama või ei saa ise ennast vajaminevana kogeda, siis muutub suhtumine – survestatakse ette antud rolli järgima ja ette nähtud rollist kinni pidama või siis koos olemist ei valitagi – võimaluse avanedes seda välditakse.

Lapse vajadus, kontrollida enesega seonduvat, tuleneb tema olevast – temal puudub see inimene, kes looks, lapse jaoks, turvalise keskkonna ja hoiaks seda, üheselt ja kindlalt, olemas olevana – mida suurem on enese Mina laiendus, seda ebaturvalisem on lapse vahetu lähedus. Turvalise ruumi vajadus tähendab, et lapse vanem ei ole turvaline ega anna, turvalise ruumi kohta, tõest informatsiooni – vanem, oma tegude ja sõnadega, näitab ja väidab, et see on olemas ja saab lapsele osaks, kuid laps ise ei saa sellest samal moel aru ega koge seda sellisena.

Tegelikult tähendab turvatunde puudus tõsiasja, et lapse ühendus vanemaga oli ebaturvaline – vanem kasutas koos olemist selleks, et vähendada last ja väljenduda vägivaldsena – lõhkuda ühendust, suruda last rollidesse ja elada ennast välja. Turvatunde puudus lähtus sellest, et oli olemas koos olemine, kuid laps vajas sellist koos olemist, milles olnuks võimalik kogeda rahu ning kindlat ja ühesena püsivat ühendust.

Vajadus kestis, sest olemas oli teadmine enese olulisuse puudumise ja iseendana olemise tähtsusetuse kohta – vanemaga ühes olemist sai kogeda siis, kui see andis vanemale vajamineva kogemuse ja Mina olen selline` elamuse – ühes ei saanud olla siis, kui laps oli vanema jaoks vale, ebameeldiv, ebamugav – raskesti käsitletav ning vanemale ei sobinud see Mina olen selline`, millisena ta ise ennast nägi ja koges. 

Laps oli ebamugav ja vale siis, kui ta ei kinnitanud vanemat tollele vajaminevasse/ sobivasse rolli, vaid tõi nähtavale inimese, kellena nähtavaks tulekut vanem ei tunnistanud - vanema mõistes see oli Mina olen selline` olemine, kui roll, mida ei tohtinud ega saanud olemas olla. Laps lõhkus ühenduse vanemaga - vanem oli lapsega koos rollina ja, kui ta ei saanud, lapse käest, enesele vajamineva rolli kinnitust, siis ta valis rolli, millele laps pidi andma kinnituse - see oli Mina olen selline`olemine, mis saavutati vägivalla, vähendamise, manipulatsiooni teel.

Vajadus, turvalisuse järele, kestis, sest vanem oli ennast lapsest eraldanud – vanem oli seotud rollina ja rollidega, kuid ei inimesena, kuid laps oli kohal tervikuna -– seega oli tegemist erinevate läheduse astmete ja suhte sisuga - vanem sai ilma lapseta olemas olla, kuid laps ilma vanemata mitte – vanem sai lapsele Ei öelda, kuid laps ei saanud vanemale Ei öelda. 

Ühises ruumis olemas oleva ja koos olemise kohta kehtiva informatsiooni erinevus andis lapsele teada tema osaks saava reaalsuse, kuid ta ei mõistnud seda põhjani välja ega osanud enesele vajaminevat lahendust anda - tema ise ei saanud muuta enese läheduse astet, sest laps vajas vanemat, enese vajadustest lähtuvalt - kuid laps ise ei saanud muuta vanema läheduse astet, sest vanem ei allunud tema kontrollile.

Ise enda eest seisev laps kasvab suureks ja tema teadmised iseenda kohta jäävad samaks – vajadus, anda endale turvaline keskkond, tähendab, et inimesel tuleb vältida neid kohti, kus on olemas see teine, kes ei arvesta inimesega – see teine on olnud ära tõukavalt/ välja jätvalt/ ükskõikselt/ tunnetega reageerivalt/ vahetanud rolle/ surunud rollidesse/ näidanud üleolekut ja kõike enesele kuulumas.

Need kohad - mis kuuluvad kellelegi/ mille, keegi on enese omaks nimetanud/ kus tuleb enese olemas olemist õigustada/ kus tuleb oma koha või kuulumise pärast võidelda/ kus tuleb ise ennast vaigistada/ kus enese energiat tuleb anda vähema loomiseks/ kus enese olemas olemist kasutatakse ära enese vastu – need kohad ei ole turvalised, sest neid ei saa, enese jaoks, turvaliseks teha.

Enesele turvalisuse tagamiseks ja andmiseks tuleb - enesele kuuluvast/ võimalikuna olevat kohast, ise ära minna, ise välja astuda - teise vastu olles - ise enda eest seista ja ise ennast teisest eraldada – see kõik tähendab, et iseennast tuleb enesele vajaminevast ilma jätta – ise tuleb ühendus katkestada ja ühes olemine ära lõpetada.

Enese valik ja iseendale jäänud samm tähendavad enesele osaks saava kaotuse kogemist ja nägemist – see teeb haiget ja kaotab turvatunde - justkui see oleks ainus koht Maailma sees, kus enesele vajaminev on võimalik.

Klammerdumine selle külge, mis teeb iseendale haiget ja on kogetav vägivaldsena, tähendab, et käivitunud on vana muster – selle alus on teadmine ja nägemine, et - Minul on olemas. Ei ole vahet, milline ja kuidas täpselt – peaasi, et on olemas.

Enese alalhoiuinstinkt tuletab meelde, et olemas on enese jaoks olulise ja vajamineva kaotuse kogemus – info, et Minul on olemas, annab märku, et tegemist on samalaadse olukorraga – vajadus on alles ja vajaminev on võimalik – see ei saa täidetud siis, kui vajadust täitev koht kaob - seega tuleb seda alles hoida ja sellest kinni pidada. 

Inimese ees ja sees on kaks vastandlikku ülesannet, millest tähtsamaks saab see, mis tagab traumaatilise kogemusega lapsele vajamineva - ühenduse olulise teisega. See on vana aja info ja piiratud teadlikkus – varases eas lapse oma – Mina pean, sest minul teist võimalust ei ole - mina ise endale anda ei saa/ mina ilma ei saa/ mina, kellegi teise käest ei saa – seega ei olnud lapsel, siis ja seal, anda enesele teadmist, et teisiti on võimalik ja teistsugune lahendus on olemas.

Möödunud aja jäljed - soov ja vajadus vältida ebaturvalisi olukordi ja inimesi - anda endale võimalus kogeda enese ümber turvalist ruumi ja iseolemise vabadust. Mitte ainult, et inimene ise hoolitseks turvalise koha ja terviku eest, vaid ka see teine/ teised, kes samas, teeksid sama – oluline on, et ühes olijatel oleksid ühesugused väärtushinnangud ja samasugused eesmärgid ning ühine oleks, samal moel, oluline kõigile.

See tähendab valikut minna sinna, kus kõik osalised on võrdsed ja keegi ei hakka isiklikke reegleid kehtestama ega ise enese seadusi määrama ega olemas olijaid, enese mängu ja süsteemi jaoks, kasutama – info andmine, et see ei sobi või too võiks olla teisiti, leiab ära kuulamise ja saab vastuseks arvestamise.

Turvatunde kaotus olevas – olevas ajas avaneb möödunu – see sama liigutus, sama hääl, sama lõhn, samad sõnad, sama toon, sama tähelepanu, sama eesmärk – see on hetk, milles võib avalduda möödunu põhi – kogu, kunagi kogetud, vägivalduse ampluaa kõige hirmsama ja valusamani välja.

Möödunu kordus ja selles sisalduv – on teadmata, kui sügavale ja kaugele tagasi minnakse - see tähendab tardumist, külmumist, õigustamist, seletamist, meelitamist, lobisemist, ära minemist, vaikimist, agressiivsust – see on vahetu reaktsioon ja olukorda kontrollida/ muuta püüdmine.

Ärevus, pinge ja lahenduse kasutamine kestavad senikaua, kuni taastub normaalsus – ohumärk kaob ja ohtlik väljendus lõppeb või see kestab nii kaua, et sellega harjutakse - sellest saab uus normaalsus. Peale seda ei ole see koht, see koos olemine, see teine - kunagi enam sama, mis enne tegelikkuse paljastumist – selles kohas, selles teises, selles koos olemises peitub, alatiseks, oht – see on teadmine, et - See/ too seal ei ole minu jaoks turvaline.

Turvatunde vajadus püsib nendes kohtades ja koos olemistes, milles toimub, kontrollimatult ja kontrollile allumatult, ohusignaali sisse ja välja lülitumine. Need on koos olemised ja kohad, milles ja kus kasutatakse vähendamist ja vägivalda ning muudetakse läheduse astet, kuid peale seda ollakse nii nagu ei oleks midagi olnudki. Need on kohad ja koos olemised, kus ja milles väidetakse, et hoitakse ja toetatakse, kuid siis tehakse haiget ja eraldatakse endast.

Vägivalla ja vähendamise kasutamine, kuid selle eitamine ja teiseks nimetamine, tähendab tegelikkuse moonutamist ja varjamist. See inimene, kes manipuleerib informatsiooniga – see varjab, moonutab ja valetab. Kohas, kus inimese ausus ja tema tegude selgitus, annaks, nende kogejale, teadliku võimaluse valida enese kohal olemine ja valikud selles, et hoida ära enesele osaks saavad tagajärjed – selles kohas valetamine tähendab, et temalt on see võimalus ära võetud – temale valetatakse, sest see, mida ja kuidas väidetakse, et on tema jaoks olemas, ei ole seda - see inimene, kes manipuleerib, ei ole kunagi turvaline – ta ei ole samas ega toeks ega ole ühes olemist hoidmas.

Sellisesse teise panustada tähendab ennast enese poolt antust ilma jätmist – see ei ole enesele samasuguse tähelepanu, võimaluse ja toe vastu saamine. Selline teine peab silmas vahetust – kaubanduslikku ja pealesunnitut – enesega sarnast ühesolemist saab kogeda siis, kui olla teise jaoks õige – siis, kui anda teisele kogeda ennast, tema kohal ja osa olemise eest, vajaminevana ja väärtuslikuna vastu.

Manipuleerimist võimaldav keskkond ja seda teostavad inimesed ei ole suunatud iseenda muutumisele ega iseendaga seonduva muutusele – nad ei ole suunatud suhete tervenemisele ega inimesena kasvamisele, sest nende eesmärk on teine – vabaduse asemel suletus, võrdsuse asemel eraldatus, aususe asemel varjamine, toetuse asemel karistamine, turvatunde asemel ärevuses hoidmine, ühtsuse asemel terviku lõhkumine ja gruppide moodustamine – see tagab enesele vajamineva ja võimaldab, enese jaoks, valeks nimetatust eemale hoidmise, selle välja jätmise/ välja saatmise, selle kontrollimise.

Laps, kes kogeb turvatunde puudust, suunab oma tähelepanu sellele, kes temalt turvalisuse ära võttis ja seega saab selle temale tagasi anda – laps hoiab oma tähelepanu sellel, kes on võimeline turvatunde ära võtma ja seega võimeline selle, lapse jaoks, alles hoidma. Laps näeb ja teab, et temaga seonduva põhjus peitub väljas – Minul on siis/ Mina saan siis/ Minul ei ole siis – sest ja siis, kui see teine.

See teine on enese laiendatud Mina, kes peab käituma ja olema ja valima lapsele sobivalt ja lapse jaoks õigelt – nende vahel on nabanöör, mis ühendab kahte üheks ja samaks, kuid laps ei koge ega näe ennast samana – teine ei vasta lapsele vajaminevalt – nende vahelist ühendust hoidvalt – laps ei ole teise jaoks oluline – laps ei ole teisele sama.

Tegelikkus – lapses aset leidev reaktsioon on tema enese tõlgendus – väline on miski, millesse laps kuidagi, ja millegi alusel, suhtub ja suhestub. Oluline on see, miks ja mis toimub lapse sees – senikaua, kuni põhjus on teises ja tähelepanu püsib sellel teisel, ei kõnni laps enese teel. Ta ootab enesele vajaminevat sellelt teiselt – ta teeb selle teise enesest tähtsamaks ja ise ennast teisest vähemaks.

Väljas saab ja võib olla, mis ja kuidas iganes – põhiline on see, kuidas inimene seda ise kogeb ja, mida see temaga teeb – millise info inimene ise endale annab. Mina ei ole turvalises kohas/ Minuga ühes on minule mitte turvaline inimene/ Minuga ei arvestata – see kõik on oluline informatsioon, mille alusel kunagine laps tunneb ja näeb ise ennast abituna, üksikuna, ohvrina, hirmununa, alla jäävana – enesele antud teadmise alusel teeb laps ennast, enese informatsiooni alusel, tõeks – tema on vähem, tema sõltub teisest, temal puuduvad vajaminevad lahendused.

Tõde on, et teine võib ja saab teha ja olla, mida ja kuidas iganes – see tegemine ja olemine saab ja võib olla valus ja hirmutav. Inimesel tuleb anda, iseendale, tema jaoks paika pidav info - Mina olen enese tugevus ja mina ise leian olukorrast väljapääsu – Mina ise ütlen ennast välja/ Mina kasutan enese jaoks vajaminevat abivahendit/ Mina ise astun teisest eemale - muudan läheduse astet/ Mina ise lõpetan kontakti/ Mina ise lähen minema.

Mõistmine – teise kasutuses olev info on see, mille alusel see teine teeb oma otsuse – teine valib enesele iseenda. Inimese info iseendale – Mina ei sõltu teisest - Mina ei värise osaks saava hirmus ega karda enesele olulise kaotust – Minu tähelepanu on minul endal ja minu kese on minus – Mina ei ole selle teisega üks - Mina ei pea seda teist valvama ega tema ees hirmu tundma ega ise ennast vähendama - Selle teise kaotus, sellest teisest eraldi olemine/ eraldumine ei ole minu elule ohtlik.

Teisega seotus põhineb, sama tasandilisel, emotsionaalsel ühendusel – enese peegeldusel – vanem annab lapsele tagasiside – vanem on lapse Mina - vanem väljendab tundeid, mida laps tunneb – vanem reageerib lapse tundeid lahendavalt – last mõistvalt ja toetavalt – laps sulandub vanemasse – laps vabaneb pingest, hirmust, ärevusest, erutusest, teadmatusest jne - tema on teisega üks ja temal on teisega turvaline koos olla – laps kogeb turvatunnet enese sees justnagu oleks tema ise enesele vajaminevad sammud astunud - tegelikult ta seda tegigi, kuid vanema toetusel.

Turvatunde puudus tähendab, et emotsionaalne ühendus ei töötanud vajamineval moel – peegel valetas/ tagasiside ei olnud asjakohane/ toetus ja sulandumine jäid ära/ vanema emotsioonid ei olnud kooskõlas lapse omadega – vanem ei vastanud lapse rõõmule, positiivsusele ega lapse poolsele kontakti võtmisele ja selle alles hoida püüdmisele – vanem keeldus lapsest.

Vanem oli vägivaldne, külm, ükskõikne, vihane, eirav – laps ei tulnud selliste reaktsioonide seedimisega toime - ta koges ja nägi neid ning arvas ennast nende põhjuseks olevat – laps uskus, et tema ise põhjustas sellised reaktsioonid – nende allikas peitus lapses, kuna vanem vastas lapsele.

See tähendas, et lapses olid tunded, mis ei leidnud kinnitust ega vastust – laps koges ja edastas tundeid, mis muutusid vanema väljenduses teiseks – last ümbritsev foon ja sisu vahetusid. Turvatunde puuduse taga peitub vajadus, et enese peegel oleks õige - teise väljendus oleks enesega kooskõlas – et läheduse pakkumine ei kohtaks eemale tõukamist, et naeratus ei kohtaks viha, et rõõm ei kohtaks jäätavat vaikust, et olulisuse teada andmine ei kohtaks valetamist.

Uskumusest tulenev lahendus - iseennast tuleb korda teha ja paremaks muuta, et peegel näitaks õigesti. Püüd olla vajamineva emotsiooni peegeldus – püüd anda alus teistsuguseks reaktsiooniks. Kohustus suruda ennast maha ja olla nähtamatu – peita ära enese emotsioonid, et neile ei vastataks nii nagu ise ennast kogeda ja näha ei taheta. Peab ühinema teise emotsiooniga – teine avaneb ja alles seejärel saab samana olla/ peab samana olema. See on põhjus, miks inimesed ennast kaude välja elavad – teise loos saavad nad selleks võimaluse.

Ühes olemisel põhinev eeldus ja sellest tulenev ootus – vajadused võivad täituda ja võivad täitumata jääda. Vastuseta jäämine ja vale vastuse saamine toob kaasa ehmatuse, ärevuse, turvatunde kaotuse. Vastuseta küsimus – Mis on pildil valesti? Lapse tasand – See teine, kellega seotud ollakse, põhjustas enese sees kogetu – see teine andis vale vastuse – See ei olnud minu peegeldus! 

Suur inimene – Enese sees kogetu on minu enda poolt valitud reaktsioon – põhjus, miks see selline on, on minus endas. Teine oli osaline, kuid minus olev muundaja, olemas olevate andmete alusel ja minu poolt valitud tõlgenduse põhjal, andis suuna, kuidas seda teist, iseennast ja enesele osaks saavat näha ja kogeda – see oli automaatne lülitus.

Automaatne lülitus tähendab, kogu loo eest, vastutuse enesele võtmist. Enesele antud selgitus - Teise väljenduse põhjus oli ja on minus – näitab ühendatust ja samastumist. See on võimetus mõista, et teine võib ja saab valida, enese reaktsiooni, iseendast tulenevatest põhjustest lähtuvalt – teise väljendus ei peegelda tagasi – teine on eraldi seisev süsteem – teise reaktsioon on tema enda valik ja tema enese info.

Tegelikkuse mõistmine - teise reaktsioon ei kaota ega muuda ära seda, mis on Minus ja Kes olen Mina – kui mina olen rõõmus ja naeratan, siis teise vihane pilk ja solvav sõna ei ole mina ja selle ei ole põhjustanud mina. Kui teine ei ühine minu naeratusega, siis ei pean mina ennast „korda tegema” ja minuga ei ole midagi valesti – mina ei pea oma naeratust ära kustutama ja ise ennast varjama.

Vajadus kogeda, teise inimesega seotuses, teatud tulemust – vajadus vältida, teise inimesega seotuses, teatud kogemust – loob pendli, mis välistab teistsugused võimalused ja valikud – alles jääb enese jaoks vale vältimine ja vajamineva kogemuse poole püüdlemine – kui ei ole üks, siis on teine – seega, et omada vajaminevat tulemust, tuleb olla pendli õige poole peal ja vältida seda teist poolt.

Vastused küsimustele - Mida see minu jaoks tähendab/ Miks ja mis on minule oluline/ Mida mina võin kaotada/ Mis minu osaks saab/ Mida mina ei saa/ Mida ja kuidas mina pean? - annavad inimesele teada, miks, temale, tema enda teekond ei meeldi – ühese ja kindla vastuseta olemine ja enesele antud sihtmärgini jõudmata, on protsessi kestmine ebameeldiv ja ebamugav, sest kõik on võimalik ja muutuv ning see tähendab turvatunde puudust – enese jaoks olulise kaotus/ kättesaamatus on tõenäoline.

Turvatunde puudus tähendab, et valdavaks saab teekonna ära lõpetamise soov – on vajadus jõuda tulemuseni, et lugeda lõppenuks ja olla selguses ja eneses üks – hirm on olla teise inimesega seotud ja jõuda samasuguse tulemuseni välja – teine on olemas, teine on oluline, teisega tuleb arvestada, kuid see teine ei ole enese tugevus – teine ei panusta ühisesse ega hoia ühist – teine valib iseenda ja kõnnib enese teel – teine ei vaja, kui ei ole tema jaoks oluline – teine laseb lahti ja muudab senist lähedust/ kaotab ühenduse.

Enese eraldamise soov tähendab, et olemas olev informatsioon põhjustab ärrituse – vaja on saavutada turvalisus, sest see koos olemine on koht, kus teine vahetab ennast tagasi – teine loob ühenduse ja siis kaotab selle/ teine annab teada, et ühendus on oluline ja siis ütleb/ näitab, et see ei ole seda – seejärel taastab ühenduse ja kinnitab selle olulisust, et siis teha samm eemale ja jälle kokku.

Ühese ja selge teadmise puudumine tähendab kindlusetunde tagamise võimetust ja ebakindla aja kestmist - see tähendab ärritatud seisundis püsimist – ärritaja on kogu see aeg olemas. See tähendab, et on võimetus ennast turvaliselt tunda – ei ole sellekohaseid märke, et saaks endale sellekohase informatsiooni anda ja häire kustutada.

Vajaminevate märkide puudumine tähendab, et neid on vaja otsida ja luua – vajaminev on vaja enesele ettekujutada sellest, mis on olemas – ebaturvaline teine tuleb turvaliseks ja ühendust hoidvaks kujutada. Tuleb vaadata seda, mis annab põhjuse seda uskuda – vaadata ei tohi seda, mis toob tõe nähtavale.

Ärritus toob kaasa pinge, ärevuse ja hirmu – seega on vaja seda aega, milles saab rahulikult olla – see tähendab, et ei toimuks tagasilülitumisi – kui olevas selline võimalus puudub ja olukorrale lahendust ei ole, siis sellest järeldub, et parem oleks teadmatus ja info puudus, kui teadmine. See toob kaasa vajaduse selle aja järele, milles tegelikkus püsis veel varjudes – lahendus näib olevat turvalise möödunu ühendamine ohutu olevikuga nii, et vahepealne periood kaoks ära. Raskus peitub selle, et ohutu olevik ei ole veel kätte jõudnud.

Turvatundest ilma jäänud inimene ei taha kõndida seda teekonda, mille tulemus on sama – tema on üksinda seal, kus teine oli temaga koos. Teist ei ole, teine on jalga lasknud. Teine teadis juba alustades, mille jaoks ta ühes olemist vajas – seega ei olnud see, koos olemine, ühes/ ühte kõndimise loomulik areng ja ühes kasvamise teekond – teine tahtis midagi kindlat ja see oli tema maksimum. Seni andis ta mõista, et on seotud ja näeb olemas olevat, kuid see oli öeldud ja tehtud maha rahustamiseks, valvsuse uinutamiseks, tema sõnade ja tegude uskumiseks – enese külge kinnitamiseks, et tagada enesele - Mina olen selline` olemise võimalus.

Ühes astumise võimaluse tegelik info on olemas selle teekonna alguse meetritel – Millisena mina saan olla/ Mis ja kuidas on minule võimalik/ Mis on teise eesmärk/ Kas teine on kooskõlas oma tegudes, sõnades ja väljendustes/ Mis on ja milles seisneb ühine/ Kas mina saan ise ennast, inimesena, nähtavale tuua ja sellisele iseendale tähelepanu/ Kas teine teeb ennast inimesena nähtavaks või ta kasutab rolle ja püüab/ väldib enesele, kui Mina olen selline` tähelepanu?

Vastused neile küsimustele aitavad selgeks saada enesele võimaliku – see on oluline, et ei valitaks teekonda, millel valetatakse, et ollakse ühes ja samas, kuid ei olda – vastuolud, arusaamatused, varjamised, valetamised toovad välja teadmise, et eesmärgid on erinevad ja inimesena ollakse selles suhtes üksinda.

Mõistmine – teise inimesega saab ja võib olla ühes, kuid see ei tähenda selle teisega ühise terviku loomist. Mina ja Sina = Meie (mingite ühiste nimetajate alusel) – tähendab mingi sarnasuse või ühise joone olemas olemist, kuid see ei tähenda selle võimaluse maksimumi – inimestena, teineteisele suunatud ühendust.

Kohtustus, teise jaoks olemas olla, ja enese vajaduste täitmise ootus räägib lapse tasandist – see räägib vajamineva ühenduse ja turvalise koha puudusest minevikus – laps näeb samasuguseid nimetajaid ja kogeb olevat nii nagu möödunus. Lapsele pööratud tähelepanu tähendab kontakti taastumise hetke – laps klammerdub, et hoida see alles ja takistada selle muutumist – laps on õigena ja suhet hoidvana – ta edastab enese informatsiooni ja ootab teiselt sama vastu – nii nagu möödunus kontakt katkeb, sest last on liiga palju ja valesti – teine ei astunud suhtesse, vaid kasutas olemas olevat võimalust või oli selleks sunnitud, kohustusest tulenevalt.

Suure inimesena, teisega koos olemise algus või selle jätkumine, ei tähenda ega too kaasa, möödunud aja lapsele, vajaminevat lähedust, vaid võõraid või mingil moel tuttavaid inimesi – koos olijate põhi ei ole sama teisega, kuigi neid ühendab mingi x nimetaja. See, et teine on enesega ühes ja x nimetaja alusel sama, tähendab, et hoolimata naeratusest ja ühistest teemadest või ükskõiksusest ja negatiivsusest see ei ole emotsionaalne ühendus – see ei ole möödunud aja lapse emotsionaalsete vajaduste lahendus ja laiendus.

Möödunud aja traumad tähendavad oleva aja ja möödunu alateadlikku ühendamist – see on energeetiline ruum, mis asub teisal ja, milles olevate näod on teised, kuid mille sisu on sama. Sama on ta kehtiva informatsiooni tõttu – seda ei ole muudetud – inimene ei ole andnud endale uut ja tegelikkusega kokku käivaid teadmisi kasutada. Ta ei ole aru saanud, kellena ta reageerib ja mille peale ta seda teeb ning miks tema lahendused ja otsused on just sellised – vastuse saamiseks ja nende mõistmiseks on vaja ärgata enese olevasse.

Tegelikkus – lähtekoht on see, et midagi ja kuidagi ei ole olemas – kokku saamine ja koos olemine tähendab, et aset leiab ukse avamine kuhugi ja olema saab mingil moel – kõik on võimalik – nii miinus, kui ka pluss märgiga kohtumine/ koos olemine. Olev ja olema saav ei pea kaasa tooma energia muutumist – see saab püsida neutraalse ja selgena – iseendast teadlikuna olevana.

Ei ole olemas seda, kuhu ei ole kõnnitud. Ei ole olemas seda lähedust, mida ei ole, selgelt ja üheselt, nähtavaks tehtud. Ei pea koos olema, kui seda ei ole hea kogeda. Ei pea võtma vastutust teise osa eest, loos ja seotuses – vaid ainult enese oma eest – see on ainus koht, mis on muudetav ja vaba võimalus, mida saab ennast müümata kasutada. Lubatud on tunda kurbust ja läbi elada kaotusevalu, kui olemas on olnud võimalus, kuid see ei toonud kaasa seda, mida taheti kogeda ja enesele anda. 

Oluline on, teisele osutamise ja panustamise asemel, enese sees selgelt sõnastada, mis on see, mis reageerima pani/ paneb - ärevusest kantud ja hirmust lähtuvad reaktsioonid põhinevad teadmatusel ja suutmatusel. Küsimuse - Mis on see, miks minu turvatunne häiritud sai? - vastus annab võimaluse iseennast mõista, enese emotsioonid vallandada ja enesele vajaminev lahendus anda.

Sageli piisab sõnastamisest ja emotsiooni läbi elamisest - piisab enese mõistmisest - see on enesega ühes olemine ja iseenda toetamine - enese jaoks olemas olemine. See on see punkt, milles laps vajas teist inimest - kui teine seda ülesannet ei täitnud, siis laps nägi ennast üksinda olevana ja abita jäetuna - sellest tuleneva emotsionaalse häirituse põhjustaja oli teine - laps jättis vastutuse enesega seonduva eest teisele - ta jäi ootama seda teist, kes seda ülesannet täidaks ja lapse jaoks vajamineval moel olemas oleks.

See laps, kes on enese möödunus kinni, näeb enesele saabuvat vabadust siis, kui temaga ühes on see teine, kes pöörab lapsele tähelepanu ja, vältimatust x seotusest tulenevalt, täidab temale jäetud kohtustust - võtab vanema rolli kanda ja on lapsele vastav peegel - siis, kui laps väljendab kiindumust ja ühes olemise soovi, siis vanem vastab talle - kui laps vajab toetust ja selgust, siis vanem vastab talle - kui laps kogeb kasvamise ja olemise raskusi ning väljendab ennast, siis vanem ei ütle temast lahti.

Laps ei mõista, et vanem on inimene, kes ei pea olema lapsega sama - siis, kui vanem ei vali, ei oska, ei nõustu lähemat lähedust valima, siis ei ole võimalik ka temale lähemale pääseda - nende vaheline kaugus on rollide ühendus ja inimeste vaheline side jääb loomata - lapsel on õigus seda informatsiooni kasutada ja enesele, iseendale sobiv kaugus valida ja selle juurde ka jääda.

Marianne

29.06.2025.a

Meie ei räägi - Meie vaikime

 

Inimeste eludes on lugusid ja teemasid, millest ei räägita – need on olemas, neid kogetakse, neist ollakse mõjutatud – kuid vabatahtlikult neid ei avata ja teadlikult ei astuta nende sisse. Need lood ja teemad toovad kaasa häbi, hirmu, segaduse, viha, vastikuse, solvumise, ärevuse jne. Need lood ja teemad on pooleli jäetud teekonnad – neis ei minda lõpuni ja põhjani välja, sest keegi on kunagi ja kusagil nii otsustanud – keegi valis, et tema konkreetse teema ja looga ei tegele – ta tegi selle üheselt selgeks ja tema info võeti teatavaks.

Perekondades ja suguvõsades on olemas lood ja teemad, mida ei arutata ega harutata, vaid neid salatakse ja neid puudutavaid välditakse ja nende avajaid vaigistatakse, kuid ometi need kulgevad kaasas ja mõjutavad elavaid. Teemad, mis ei ole selginenud ja lood, mida ei ole lahendatud, on energeetiline info, mis mõjutab kõiki neid, kes selle süsteemiga on seotud.

Vaikimine ja varjamine tähendab välja jätmist – tervikust jäetakse sinna mitte sobivad osad välja. See tähendab, et luuakse ilustatud väline ilme ja pannakse kokku kõigile vaadata sobiv pilt, mis moonutab tegelikkust. Selline olen Mina – sellised oleme Meie – kellelegi ei ole õigust halvustavalt vaadata ega paha sõna öelda – ei jäeta võimalust hukka mõista ega välja jätta – ei ole olemas informatsiooni, mis seda võimaldaks teha.

Sel moel kaob ära suguvõsa ja perekonna teekond, sest kaovad ära inimesed – inimeste poolt jäetud jäljed kustutatakse ära – alles jäävad rollide täitjad – inimeste, tuunitult, õigustatud, ilusamad, õigemad ja paremad pooled. See tähendab, et nendes suguvõsades ja perekondades ei ole kohta valule ega kaastundele ega toetusele ega inimesena kasvamisele ega vastutuse võtmisele – kuna ei ole inimest, kes oleks teisele haiget teinud või teise vastu ülekohtune olnud, siis ei ole ka seda, kes oleks sel moel kogeda saanud ja, kellel oleks õigust, haiget saanud enesest, teada anda.

See inimene, kelle kohta ei tohi tõtt rääkida, kahestub – teades, mida ja kuidas veel ja päriselt, vaadatakse suunatult seda, mida saab ja peab – kuid ega see kaota ära seda, mis ja kuidas olemas on. Inimesed, kellest luuakse paraadfoto, jäävad iseendana alles – nende teod ja valikud jäävad alles – teised puutuvad nendega kokku – kõik see saab samas olijate osaks, kuid nad ei tohi sellest rääkida ega seda välja näidata – nemad peavad iseendast vaikima ja suhtuma tegijasse nii nagu too soovib ennast näha ja esitleda või on kombeks.

See inimene, kes ei tohi enese/ enesega seonduva kohta tõtt rääkida, kahestub. Tema saab rääkida sellest, mida ja kuidas temale lubatakse ning tema tohib olla nähtaval sellisena, millisena see võimalik on. Ta ei saa rääkida sellest ega näidata seda, mida ja kuidas olemas ei ole - teine, haiget tehes ja vähendades, ei tee seda, sest too teine ei nõustu enese kohta käiva infoga ja sellel teisel on olemas need teised, kes ütlevad, et see teine ei ole seda teinud või Meie ei tunnista seda tõeks - Sina valetad ja mustad, levitad laimu ja väljamõeldisi.

Haiget saanutele, vähendatutele, välja jäetutele ei jäeta sellistes perekondades ja suguvõsades kohta – neid nagu ei olekski olemas, sest nende inimeste ülesanne on vaadata teisiti, kogeda teisiti, rääkida teisiti – nende kohustus on vaikida sellest, mis ja kuidas ei sobi ning rääkida ainult sellest, mis sobib ja ühineb ette antuga – seega, nendega ei juhtunud ja nende osaks ei saanud - kui nad väidavad teisiti, siis nad valetavad ja liialdavad ja said valesti aru või olid, enesele osaks saanus, ise süüdi - see oli neile paras ja nende endi poolt välja teenitud - nendega teisiti ei saanud.

Perekonnad ja suguvõsad - kus ei ole kohta inimese valule, kus inimesele ei anta toetust, kus inimene ei võta vastutust - ehitavad ennast ümber. Suguvõsa/ perekonna ajalugu vaikib valest ja jätab eneste seast välja selle, kes meenutab tehtut ja kes toob nähtavale teistsuguse tegelikkuse – inimesed, kes on kogenud valu ja vähendamist, kuid ei ole saanud kogeda terviku toetust ega luba, enese loo nähtavale toomiseks, ehitavad endale oma süsteemi, milles nad saavad oma valule ja haiget saanud Mina-le koha anda.

Ümber ehitatu/ enesele kujundatu sees, neile osaks saav, annab neile õiguse sellest teada anda ja seda välja elada ja selle eest vastutust võtma kohustada ja osaks saanu eest toetust kogeda. Ülekohus ja valu, mille nad avavad ja välja näitavad, ei ole oleva aja oma – see on möödunusse jäänu, kuid nüüd on neil olemas koht ja võimalus, kus sellisena olemas olla ja sellisele iseendale tähelepanu saada.

Olevas ajas on see ülekohus, sest kahjutasu nõutakse, valu ja ülekohtu kogemise kohast tunnustust vajatakse ning pretensioonid esitatakse valedele osalistele – need ei ole nende teod ega ole nemad seda põhjustanud – tegelikud osalised ja tegelikud vastutajad on inimese möödunus – need on nemad, kes valisid vaikida, varjata, valetada – inimese möödunus on need, kes vältisid vastutust – vahetu ja ka kaudne osalemine ning vaikimine, teades tegelikkust – näitab kätte need, kes on vastutavad.

Suguvõsa Last takistab, õigete vastutajate poole pöördumast, teadmine, et tema seljataga ja temaga ühes ei ole kedagi, kes vastutuse võtaks – see tähendab, et süsteem on katkine – Lapse jaoks ei ole olemas kedagi, kellele anda see, mis ei kuulu temale – ei ole tugevaid ega oma kohal seisjaid, sest ei ole inimesi, on rollide kandjad ja, kui rollile ei ole ettenähtud või rollis olija ei nimeta seda enese omaks, siis ei saa seda ära anda – kellelegi peab kuuluma ja kellelegi peab kanda jääma, seega jääb laps üksinda, iseendaga – teised on, vastutusest vabanenuna/ vabastatutena, enesele ehitatud Maailmades ja süsteemides.

Suguvõsapuu ei tähenda rollidele ehitatud lava – inimese seljataga ja temaga ühes seisavad inimesed, nimede ning oma teekonna alguse ja seda lõpetavate numbritega – siis, kui suguvõsas/ perekonnas inimesi nähtavaks ei tehta, kui suguvõsas/ perekonnas inimesi nähtavale ei lubata, kui inimesed ise, suguvõsas/ perekonnas, ennast inimesena ei tunnista – siis jäävad alles rollid, mida saab vahetada ja millest saab keelduda – siis see tähendab, et enese nimeliste kohtade pealt ollakse ära astunud ja vastutus ei kuulu teo/ sammu tegijale, sest see ühendus kustutatakse ära siis, kui too ei nõustu sellise iseendaga.

Siis, kui inimene, ise, on tema jaoks olulisele teisele, midagi konkreetset teatavaks teinud või see teine on, ise, inimese kohta, midagi teada saanud – info puudutab teise kohta räägitut/ otsustatut/ seonduvat või siis on nende ühises, millestki olulisest teada antud, mis ei pruugi sellele teisele sobida ega tollele hea kuulda olla – see on tõde, kuid selline, millest tavaliselt vaikitakse, et mitte äratada teises tundeid või ei öelda välja, et teatakse ja nähakse tegelikkust.

Siis, kui see teine, seejärel, vaikib või läheb teemast mööda või jätkab samas vaimus, justnagu ei oleks midagi olnudki – seda teemat välditakse või vähendatakse või seda keeldutakse arutamast - siis jääb painama teadmatus, mis toob kaasa ärevuse – Mis minuga juhtub? ja Mis minust saab? Ärevus lähtub vastuseta küsimustest, sest ei ole teada, kuidas teine tegelikult suhtub ja, mida ta ette võtab.

Alateadlik soov on teha midagi sellist, mis paneb seda teist seotust üle kinnitama ja lähedust välja näitama. Alateadlik soov on teha, midagi sellist, mis annab sellele teisele teada, et hoitakse tema poole ja ollakse temaga koos. Meelitamine ja õigena olemine, enese kasulikkusele osutamine ja teise väärtuse tõestamine. Sellise käitumise taga on enesele olulise info puudumine ja möödunud aja kogemused – tõde ja ausus tõid kaasa tagajärjed – lükati eemale, keelduti ühisest, solvati ja sähvati, vaigistati, nimetati valeks, võeti ära senine roll, sest anti teine roll kanda.

Nähtavale toomisele ja välja ütlemisele järgnenud reaktsioon oli selline nagu inimene ise oleks midagi valesti teinud ja kuidagi vale olnud – teema ei olnud see, et oli olemas ja kõik teadsid, kuid vaikisid – vaid see, et olemas olevast ja aset leidvast räägiti ausalt ja avalikult. 

Kellegi kohta ausalt ja avalikult rääkimine tähendas seda, et inimene tehti nähtavaks iseendana ja tal ei olnud, millegagi, ennast katta ega varjata - perekonna/ suguvõsa uskumus andis teada, et teda häbistati - teda ei päästetud ega säästetud tema tegudest - temale ei jäetud rolli, mille taha ta oleks saanud ennast varjata.

Häbi tähendab avalikku häbistamist ja hukka mõistmist ning räägib järgnenud karistamisest. See annab teada, et inimesele, kes oli midagi teinud või kuidagi olnud, ei leidunud toetust. See räägib sellest, et inimesele ei antud toetust ega mõistmist - tal ei olnud, selles keskkonnas, võimalust kasvamiseks ega enesega seonduva mõistmiseks - tema jaoks ei olnud olemas neid, kes oleksid näinud temas enamat ja, kes oleksid kõndinud temaga kaasa. 

Ühe häbi tõi kaasa ka teiste häbistamise - Meie nime määrimise. Häbi sundis enese peale mõtlema ja valest lahti ütlema ning suguvõsa/ perekonna ajaloo ümber kirjutama. Häbi olemas olemine, suguvõsas/ perekonnas, tähendas seda, et lahti öeldi ka sellest inimesest, kelle tegusid ja olemisi näidati, kellegi teise manipuleeriva info alusel, valedena ja karistust väärivatena. 

Suguvõsa/ perekond võimendas aset leidnut - valedel alustel välja heidetule ei antud kohta ega mõistetud teda õigeks, sest nendest asjadest ja sellistest lugudest ei räägitud, kuna oma aja ohvri loos osales ka teine sama suguvõsa/ perekonna liige - oma võimaldas ülekohtu teoks tegemise - oma ei päästnud ega säästnud oma, sest tahtis omale seda, mis oli teisel - oma tahtis, et oma viidaks minema - oleks saanud teisiti, kuid teistmoodi lahendust, isiklikest eesmärkidest lähtuvalt, ei valitud.

Kui ja kuni aset leidnust ei räägita, kui ja kuni inimeste kohta tõtt ei räägita, siis seni inimesi nähtaval ei ole - kehtib rollide aeg. Inimesel, kelle veri räägib häbist siis, kui tuleb iseenda sammude ja iseendaga seonduva eest vastutus võtta, on raske tõusta ning valguse kätte astuda ja enese poolt jäetud jälgede juurde seista ning öelda - See siin olin ja olen Mina! 

See on raske, sest inimesel puuduvad eeskujud ja informatsioon, et just see lahendus on normaalne ja tervikuks siduv. Vastutuse võtmine – Siis, kui Mina teen oma sammu ja siis, kui Mina olen osaline ja siis, kui Mina saan osa, siis olen Mina vastutuse kandja – aus info on normaalne ja asjakohane, et oleks olemas teadlikkus ning et ei jätkuks, et muutuks, et vahetataks suunda – vastutuse võtmine tähendab, et inimene teeb ennast nähtavaks – tema seisab ja võtab enese osa eest vastutuse - see ei jää, kellegi teise kanda.

Enese eest vastutust võttes selgub, et enese osa ei ole üldsegi nii suur ega hirmus, kui see tundus ja kogeda oli - see ei ole seda, kui selles ei ole teiste tegusid ega teekonda sees - selles on ainult enese poolt jäetud jäljed, mis näitavad inimesena kasvamist ja enese teadlikkuse suurenemist siis, kui ollakse ise enese möödunust edasi kõndinud ja oma kogemustest õppinud.

Marianne

26.06.2025.a

Üks samm enesest eespool

 

Ikka ja jälle on nii, et inimese sammud, tema olevas ajas, toovad kaasa ühte ja teist – alati ei ole võimalik kohe ja täpselt ja õigesti, kuid samas ei ole aega, et tagasi võtta või kohanduda/ kohaneda või teise tulemuseni jõuda, sest enne saab läbi või muutub või võetakse vastu otsus, mis teostatakse.

See tähendab, et olevast saab minevik, mida ei ole võimalik muuta, kuid selles minevikus jäetud jäljed juhatavad inimeseni – iseenda sammudel on tagajärjed. Alati ei jää möödunu maha selguse ja tasakaaluga – sellest tulevad kaasa ülesanded, mida inimene, ise, endale täita annab. Ülesannete eesmärgiks on - suutmata muuta minevikku, muuta olevikku nii, et enese tagajärjed ei muudaks enesega seonduvat ja enesele osaks saavat.

Siis, kui inimene kogeb ärevust või paanikat, siis on üsna tõenäoline, et see on koht, milles tal on kaks või enam ülesannet korraga käsil. Ärevus ja paanika lähtuvad sellest, et need ülesanded ei ole omavahel kooskõlas – neid ei ole võimalik üheaegselt täita, sest need suunavad inimest vastupidistele radadele – inimesel tuleb valida, kellena ja mille jaoks ta oma sammu teeb.

Hirm, potentsiaalselt enesele osaks saavast ja võimalikuks osutuvast enesega juhtuvast, annab teada, et olukord on ebaturvaline ja sellest tulenevalt tuleb midagi ette võtta – inimesel tuleb anda endale juhised, kuidas saavutada turvatunne ja anda endale informatsioon, et oht on möödas.

Ärevus ja paanika on ise ennast takistavad seisundid ja aju lühisesse laskmise variandid – vastandlikkus tähendab, et ei ole ühte ja selget juhist ning seega ei saa midagi konkreetset ette võtta – kõik variandid on valed või teostamatud või samaväärsed – midagi olulist kaotatakse ja seda ei saa enesele korvata.

Ärevus takistab magama jäämist ja magamist, kuigi on uni ja on väsimus ja on võimalik magada. Ärevus ei lase keskenduda – mõtted on hajevil ja suunduvad, kontrollimatult, ennast häirivate teemade rajale. Ärevus teeb võimatuks lõõgastumise – ei ole võimalik rahus olla ja paigal seista – inimene peab andma endale mingi tegevuse, mis annab tema, kontrollimatult kasvavatele ja segadusi tekitavalt kuhjunud, emotsioonidele füüsilise väljenduse ja/ või suunab tema tähelepanu, mehhaanilisel/ füüsilisel teel, teisale.

Ärevus sunnib, jätkuvalt, möödunusse tagasi vaatama – inimene ise hindab ennast ja kontrollib üle oma samme – millised sammud ta jättis teele ja mis on nende tagajärjed - kas ta jättis midagi olulist tegemata, kas teda oli liiga, kas ta oli vale, kuidas teda kogeda oli, kuidas temasse suhtuti – millist informatsiooni tema kohta, temale endale, teada anti või teistele edastati. Inimene tegeleb enesele osaks saava tuleviku ette kujutamisega ja teiste inimeste otsuste/ valikute ära arvamisega.

Inimene käib üle, enese poolt, välja öeldud sõnu ja vormib neid uuesti ja teistsugusel kujul, et anda edasi oma tegevust ja valikuid selgitavat ja põhjendavat ja õigustavat informatsiooni. Ta kuuleb vastu öeldud sõnu ja näeb endale pööratud pilke ja vaatab teise poolt tehtut, et veenduda enese valikute õigsuses – need on olnud enese infoga kooskõlas või teise poolt põhjustatud. Enese sees proovib inimene veenda seda teist, et too ei olnud erapooletu ega asjakohane – tolle teise motiivid ja eesmärk on see, mis ei lase inimesel õige olla.

Ärevus kasvab üle paanikaks siis, kui kõik näib olevat vale ja mitte midagi sellest informatsioonist, mida inimene ise endale teada annab, ei säästa teda olema saavast ega päästa teda ära tema reaalsusest – kõik nähtavale toodu ja kasutusele võetu viitab tagajärgedele, mida inimene ise ei saa muuta ega teiseks teha – tema olev muutub – temaga seonduv muutub ja tal ei ole anda endale lahendust ega väljapääsu.

Hirm, mis avaldub ärevuse ja paanikana, tähendab, et inimesel ei ole selget ja kindlat Mina olemist – temal ei ole ühest ja pidavat pinda jalge all. Selline seisund näitab, et ollakse inimeseks olemise ja rollide Maailma vahele pidama jäänud ja inimene vajab rollide Maailmas osaks saava muutuse, kui enese kaotuse, vältimist.

Inimene ei kaota oma põhirolli, mis teda teis(t)ega ühte seob, kuid ta kaotab mingi liite või nimetuse, sest tema kohta võetakse kasutusele teistsugune liide/ teine nimetus, kui info edastus – Sina oled selline ja seda selline olemist, Sinu poolt astutud sammude tõttu, ei ole võimalik enam muuta. Info salvestati infobaasi ning see saab järgneva aluseks ja väljenduseks.

Hoolimata sellest, et põhiroll jääb alles, sest seda ei saa keegi väärata, on see muutus kogetav põhirolli kaotusena, sest inimesena olemise vabadust piiratakse, tema võimalused, ühes olles ja ühes olemise suhtes, muutuvad ja tema suurenenud kaugus teis(t)est kaotab turvatunde – ta on, kuid tema ei ole enam, samal moel, oluline – tema võib ka olemata jääda – tema tegelikkusega seonduv ei ole oluline, sest tema põhiroll ei ole enam argument – uus ja kasutusele võetud info määrab ja põhjustab.

Ärevus ja paanika tähendavad, et inimesel puudub teadmine – milline roll on temale kätte saadav, millisesse rolli teda surutakse, millises tal olla ei lubata, millisena teda nähtavaks tehakse. See kõik räägib sellest, et tema ei kontrolli olukorda – temaga seonduv sõltub, kellestki teisest – sellest teisest, kes omab suhet, mis põhineb rollidel, kuid milles puudub inimeste tasandi ühendus – inimene ise ei saa seda suhet endale tagada – ühine ja ühes olemine sõltuvad teisest.

Enese kaotuse hirm tähendab, et inimene püsib emotsioonide poolt loodud pinnal ja liigub kaasa nende lainetuses - ta kardab enesele osaks saavat ja iseenda kaotust – Mina ei saa, Mina pean, Minul ei ole, sest Mina enam ei ole. Hirm sunnib inimest otsima tõendeid ja argumente selle kohta, et tema on enese vääriline ja iseendana olemise jaoks õigustatud subjekt – tema peab saama ise ennast vajamineval moel kogeda, nähtavaks teha ja olema, sellisena, teis(t)ega ühte olema lubatud.

Rollide Maailma lahendus – selleks, et iseendaga seonduvat muuta või muutust vältida – st endale vajaminev roll saada/ oluline roll alles hoida – inimene peab, midagi ja kuidagi, tegema, et tõestada ära enese olulisus ja väärtus – tema peab kasu tooma ja tema peab oma olemas olemist õigustama – ta peab, kellegi teise poolt vaadatuna ja kontrollituna, õige rolli liite/ õige nimetuse, kui rolli vääriline olema.

Selle ülesande vastas poole ülesanne - inimene vajab enese valiku vabadust/ aega enesele/ enese infoga kooskõlas olemist ja enesele vajaminevat muutust, kuid see tähendab, et siis tal ei ole ette näidata kasu toomist ega enese tõestust. Enese valinuna ei saa ta enesele vajaminevat rolli tagada – tal jääb üle vastu võtta see, mis ja kuidas teine otsutab. Inimese jaoks, kellele on oluline seotus teisega, on enese valimine välistatud.

Kohas, kus tõuseb üle dilemma – Mina pean, sest mina vajan ise ennast, kui rolli/ Mina tahan, sest mina olen Mina - rollidest väljaspool olevana – tuleb ise ennast üles äratada ning lõpetada ärevuse ja paanika seisundid, kui olulise otsuse tegemise vältimine, selleks, et lükata oma valikut ja järgmist sammu edasi või teostada ennast, mingil moel ja läbi mõtlematult, lootuses, et see lõpetab järjest talutamatuks keriva pinge.

Oluline on mõista, milles enese ahistus seisneb ja teha vahet, millest enesele antud ülesannete erinevus lähtub – kas tegemist on rollide vahelise ühenduse või inimeste vahelise seotusega, mis ootab mõtestamist ja olemas oleva korrastamist.

Kui see on rollidel ja nende liidetel põhinev ühendus, siis see ei ole koht, kuhu on võimalik inimesega seonduvat ja isiklikku, kui rollide välist, sisse tuua ja sisse segada – see põhjustab korratuse ja enesele osaks saavad tagajärjed. Kui see on inimestena seotud ühendus, siis see on koht, kus saab enese ja ka teise, kui inimesega seonduva, välja tuua ja sellele on olemas koht ja aeg, sest selles ühenduses, see on oluline.

Inimest, tema enda ja kellegi teise rollidele vastavust ja rollide jooniseid üle vaatama sunnib enese kasutuses olev seletus – Kui mina ise oleksin olnud teistmoodi, siis oleks praegu teisiti/ siis ma ei peaks kartma enese tagajärgi. Ebakindlus tähendab vajamineva informatsiooni puudust või olemas oleva vastuolulisust – inimene ei tea ega ole kindel enese olulisuses teisele ja läheduse astmes teisega – see ei ole üheselt ja selgelt paigas, sest see muutub ja ka kaob.

Ilma selgete juhisteta ja isegi ka siis, kui need on olemas, inimene ei tea, kui palju temast on/ oli lubatud, soovitav, õigustatud – tema kogemused ütlevad ette, et temal ei ole luba eksida, temale ei jäeta aega tasakaalustamiseks ega kohandumiseks ega parandamiseks – tema peab olema kohe – temale teist võimalust ei anta. Tema sammu ja valiku ja olemisega nähtavale toodu on info, mille alusel pannakse temaga seonduv paika ja see jääb sinna – muutumatuks ja parandamatuks.

Rollide Maailmas mõjub rolli vahetus ukse sulgemisena ja on kogetav kauguse suurenemisega – uus roll kaotab senise, sest muudab olemas olevat. Suhted, mis põhinevad põhirollidel, kuid milles ollakse teisendatud rollidena, ei tähenda lähedust ega anna kindlust ja neid ei ole võimalik kogeda turvalisena – rollide vahetus ja kaotus muudab enesega olevat ning ära olnut ennast ei saa enam tagasi – teine ei vali olla sellele rollile partner ega teha sellisena inimest nähtavaks.

Iga kasutusele võetud roll annab ja lisab infot - Sina oled selline/ Mina olen selline – olemiste kohta. Iga - Mina olen selline - on infobaas inimese kohta – tema on selline ja tema ei muutu, sest tema oli sellisena ja tegi seda. Kasutusel on nii see – Mina olen selline – millega inimene on nõus ja millisena ta olla tahab ning samas on olemas see – Mina olen selline – mis ei ole temale vastuvõetav või iseendale sobiv – see on teis(t)e kasutuses olev info, mis hoitakse alles ja tuuakse välja siis, kui on aeg rolle kindlustada või endale tahta.

Rollid järgivad inimese teekonda, kuid need on temast lahus – tema kasvamine, muutused ja mõistmised, inimesena, ei lähe arvesse, sest rollid on piiratud ja selgesisulised – need on kõigile üheselt mõistetavad ja neid järgima suunavad – võta kanda ja ole sellisena – siis, kui Sina oled sellina, siis Mina saan olla selline.

See koht/ koos olemine, mis kohandub ja muutub ette tulevaga ning arvestab olulise ja vajaminevaga, kasvab inimes(t)ega ühes. See koht/ koos olemine, mis ei arvesta kõigi osaliste ega tegelikkusega, põhineb rollidel ning on kellegi Minu Oma, mida teis(t)el ei ole võimalik kujundada ega muuta – ollakse kasutatav osatäitja teise loos.

See koht/ koos olemine on selle inimese oma, kes omab seda suhet – see ei ole kahe võrdse ja samaväärselt olulise inimese koos olemine, vaid see põhineb ühe osapoole otsusel – on siis, kui tema selle valib – ei ole seda siis, kui tema seda ei vali. Mis siis, et tegemist on põhirollidest tuleneva suhtega ja veresidemest tuleneva seotusega – seda ei ole võimalik teostada ega kogeda, kui see teine seda koos olemist teostama ei ole nõus – tema ei vali inimest, tema valib rolliteisendite alusel.

Ei ole vahet, millise koos olemisega tegemist on - inimene ei kao ära, inimene kohandub, inimene valib sammud, inimene elab üle ja lahendab – möödunu aitab mõista ja kasvada inimesena – möödunut on võimalik kasutada enama loomiseks olevas – see ei tee möödunust lõksu ega häbi, sest selles on näha inimesena kasvamise teekond.

Suhe ja seotus, mis põhineb rollide teisenditel, tähendab, et inimesena olemine ja inimese nähtavale toomine kaotab koos olijate läheduse ja toob, enese nähtavale toonule, kaasa tagajärjed – rollist ilma jäämise, rollis olemise võimetuse, rolli vahetuse. Põhjuseks on see, et ta astus teisele liiga lähedale - ootas ja vajas teiselt enamat, kui too oli valmis andma – ei võimaldanud enese kasutamist – ei lasknud mängul samal moel jätkuda. 

See tähendab, et inimene kaotas selle, mis temale oli antud rollide mängus, kuid see ei olnud seesama, mida tähendas mängust väljas olemine – temal ei ole seal seda, mida ja kuidas temal ei ole kunagi olnud - mängija ei vali inimeste tasandit, sest tema on huvitatud mängimisest – seega valib ta endaga ühte selle või need, kellega ta saab rollides olevana ja rolle vahetavana nähtavaks tegemist kogeda – kontrollitud moel - Mina olen selline – enesele tagada.

Rollide Maailmas ilmneb inimesel vajadus, et temaga seonduvad lood oleksid üheselt selged ja paika pidavalt ja püsivalt kindlad – see tähendab, et ta vajab inimestena olemist ühiseks aluseks – temal, kui inimesel on väärtus, mida ei ole vaja tõestada ega millele üle kinnitamist oodata – teda ei vähendata ega sunnita ennast vähendama, et sobituda rolli ja olla kontrollitav.

Inimeste Maailmas on vigade parandus võimalik ja enesega seonduv, vastavalt tegelikkusele ja inimese vajadustele, muudetav – ta ei pea olema kohe ega vastama, kellegi teise tingimustele - see on teekond, mis ei ole mõeldud läbi saama ega lõppema - eilne ja homne ei tähenda eraldi seisvaid suurusi ega lõpetatust ja kättesaamatust, vaid ühte osa tervikust. 

Rollide Maailmad kõnnivad inimestega kaasas nende mineviku tõttu - need on kohad, kus inimesed võimaldavad endale möödunu läbimängimisi - siis ja seal nad ei saanud olla, mingil kindlal moel, Mina olen selline - kuid nüüd nad saavad. 

See - Mina olen selline - on möödunu muutja - kui inimene oleks oma möödunus olnud selline, siis ei oleks tema osaks saanud ja tema kogema pidanud - kui inimene on olevas selline, siis tema möödunu ei kordu. Inimene, kes jääb vältima möödunu kordust, vajab enesele turvalist Maailma - see on see koht, kus tema saab olla kindel ja kontrollitud - Mina olen selline.

See - Mina olen selline - on möödunu muutja - inimene oli siis ja seal selline, kuid tema sellisena olemist ei tunnustatud ega nähtud - teda tehti nähtavaks ja koheldi teistsugusena. Seega hoiab ta oma - Mina olen selline - olemisest kinni ja ootab sellisele iseendale tunnustust ja iseenda sellisena kohtlemist. Mis siis, et see olevas ajas tõsi ei ole - tema on ühendanud ajad ja vajab enesena olemist ning keeldub seda rolli, kui endale kuuluvat Mina ja samasugust tähelepanu, kellelegi teisele andmast.

Kui selle Maailma sees on olemas see keegi, kes möödunus põhjustas valusa kogemuse või oli selles osaline, siis see keegi ei ole olevaga kooskõlas ja temale ei anta võimalust muutuda - see keegi on vajalik konkreetsena - Sina oled selline - sest see on inimesele olulise - Mina olen selline - üle kinnitus. Sellele teisele ei ole, selles loos, kohta inimesena - teda kasutatakse vahendina. 

Selline Maailm on suletud koht, sest ka enesele Mina olen selline olemist vajav ei ole selles kohas inimesena - seda on ta mujal - enesele kuuluvas Maailmas ja enese poolt dikteeritud Mängus on ta võimendatud Mina olen selline. Kuid, kui see on üks ja ainus koht ja viis, kus temaga koos olemine on võimalik, siis see on vägivaldne ja vähendav koos olemine ja elamine - see ei ole suhe ja lähedus, mida enesest teadlik ja ennast väärtustav inimene enesele valib - nii raske ja võimatuna, kui see ka näib - sellest suhtest tuleb välja astuda ja seda seotust ei ole eluterve teostada.

Marianne

25.06.2025.a