Vabadus lainetel liueldes

Eile mere ääres rannaliival pikutades nägin korraga, kuidas inimesed sõitsid surfilaudadel aerutades kord kaldale lähemale, siis jälle kaugemale – selline liikumisviis tundus nii lihtne ja kergesti teostatav, ma ei näinud pingutust oli vaid liikumine. Loomulikult ma tahtsin minna ja kogeda, sest nägin, mis mind ees ootas - ahvatlev võimalus vabalt lainetel liuelda.

Ma ei ole juba pikka aega midagi nii väga kogeda tahtnud ja nähes uut ning nii ahvatlevat võimalust olin valmis tegutsema. Lauad olid väljalaenutatud ja järjekord ulatus tundide taha nii, et lasin soovil minna – küll teine kord proovin, aga mängisin mõttega osta selline laud ka endale – kui mehed kalal, siis mina merel, kalipso selga ja tehtav.

Päike paistis kuumalt, vesi oli soe ja aeg veeres, märkamatult oli pikana tundunud tunnid otsa saanud ja lauad lebasid ootavalt liival. Ma sain laua ja oma õnnemullis olles läksin merele. Kas ma enne teadsin seda, mis ma tunni ajaga merel õppisin – oh ei. See ei olnudki nii lihtne – tuul, lained ja mina koos, igal oma eesmärk ja rada. Pool tundi oli kadunud enne, kui jõudsin kahesaja meetri kauguselegi. Vahepeal lennutas tuul mind kõrkjatesse ja arvasin, et sinna ma kaongi, kuid välja pääsesin. Aer, kui minu ainus abivahend edasi liikumiseks käes, õppisin kuidas end viia sinna, kuhu soovisin, aga ikka jäi eesmärgist meetreid puudu ja tuul korrigeeris minu rada ikka ja jälle. Kord piisas kergest tõmbest, siis oli vaja tugevamalt ja jõulisemalt läheneda, et edasi liikuda, muidu viis tuul mind omatahtsi ja see lend oli ikka väga kiire ning nullis mitu korda juba saavutatu. Vahepeal tundus, et jäängi põlvedel sõitma, kuid siis tõusin püsti ja jäingi. Hirmus oli ka kui mõtlesin sügavusele enda all, tuule ja lainete jõule, kuid siis keskendusin liikumisele ja soovile edasi jõuda ja jälle ma nautisin oma hetke.

Mulle meeldis see sõit merel, lained, tuul ja vabadus. Ma olin omaette, sõitsin omal moel ja nautisin olemist. Väga lahe kogemus, see tegi mind tõeliselt õnnelikuks ja ma tahan veel kord (ja veel, ja veel) uuesti lainetele minna.

Marianne

Soomemaal

16.07.2018.a

Mälestusest on saanud Kogemus

Talletatud mälestus,

magus-valus elamus,

minu enese kogemus,

ennast avades elustub.

Saan käega katsuda,

sõnadena lugeda,

uuesti läbi elada,

tunnetes tunnelda.

Eemalt vaadatuna

lahti võtta

ja läbi uurida,

iseennast mõistvana,

hellalt toetavana,

aegu vanemana.

Mälestuses olen kurb,

tunnen valu,

peidan häbi,

on mõõtmatult kahju.

Miks nii tegin, olin, ütlesin?

Pole vaja

peita ega varjata,

veel vähem häbeneda,

sest see kõik

on juba tehtud,

on ära olnud,

mööda läinud.

Ausalt, pole vaja

pintsliga värve lisada,

kihte katteks maalida.

Puhastan ära!

Panen värvid särama!

See on minu auraha.

Julgesin teha,

julgen tunnistada,

välja öelda,

paberile panna,

vabaks anda,

lendu lasta -

vaatenurga vahetus,

on mälestusest saanud kogemus

kogemuslugudevestja raamatus.

Marianne

14.07.2018.a

Oma elu Õpilastena ise endist Õpetajate juures

Elu viib meid vahel kokku inimestega, kellega koos tunneme end suhte alguses väga hästi, sest see suhe annab meile võimaluse tunda end olulise ja vajalikuna, me saame seal ennast jagada või teise jaoks olemas olla ning just see ongi hea tunde tekitaja. Me vajame teist inimest oma ellu, et olla tema jaoks olulised, sest tahame olla asendamatud ja ainsad, sest siis meid vajatakse ning ei hüljata. Me vajame teist inimest, et endast rääkida, vähendada oma kandamit ja küsida abi. On suhted, mis jäävad kestma, kuid on suhted, mis muutuvad rasketeks koormateks, mida sooviksime katkestada, kuid ometi hoiame neist kinni, sest me vajame neid või siis vajatakse meid.

Ühest küljest me tahame kuuluda, olla teisele vajalikud ja selle jaoks oleme valmis endast andma, sest seni kuni teine vastu võtab oleme kasulikud. Vahel anname rohkem, kui võimalik, sest oleme sõltuvad vajalikkusest, kuid teeme sellega endale liiga, sest tegelikult ei saa, taha või ei jaksa enam sellisel kujul endast anda, kuid ometi jätkame. Teisest küljest meeldib meile olla seal, kus saame oma koormat kergendada, vähemaks anda, sest meid aidatakse ja kantakse. Klammerdume suhtesse, kus lahendatakse meie elu meie endi eest, lastakse meil mugavalt elada ja seal saame ennast välja valada, tühjaks rääkida, ebameeldivused ära anda. Seal muutume isekamateks, kui saame aru, et teisel on vajadus olla oluline ja meie tegevus annab talle võimaluse seda tunda, kuid tegelikult vajame ka ise seda inimest, kuid ainult seni, kuni ta lahendab meie eest ülesandeid.

Me oleme vajalikud, kuid suhtes on halb olla. Me saame jagada, kuid meil on ikkagi halb olla. Miks? Me jagame teisega, anname talle oma ülesande, kuid ei võta seda inimest endasse, ei kanna teda. Teine võtab vastu ja lahendab meie ülesande ära, kuid teeb seda enese arvelt. Ta soovib, et me võtaks ta vastu ja annaksime talle koha, et ka tema saaks oma koormat kergendada. Kuid see suhe ei ole selliseks loodud ja nii on meil mõlemal koos halb olla. Sellises suhtes ei ole meie jaoks kunagi kohta olnud, meile ei ole ruumi tehtud ja hoolimata sellest, mida oleme suhtesse andnud või sealt saanud oleme me inimesena sellest suhtest välja jäänud. Ja nii me seisame kõrval ja püüame meeleheitlikult sisse pääseda. Esitame teisele nõudmisi, et kindlustada omale kohta. Teine võib proovida meile vastu tulla, leevendada meie fustratsiooni, kuid kuna energeetiliselt meile ruumi pole jäetud, siis me ei saa sellest suhtest rahu ega heaolu tunnet.

Sellised suhted ongi ajutised, hetkelised kohtumised, sest nende eesmärk pole püsima jääda, nad on õppetükid, juhatused, teeviidad, äratused – ja siis minnakse edasi. Sellised suhted on algusest peale tasakaalust väljas olnud, kallutatud andmise või saamise poole, inimestena ollakse teineteisest mööda kõndinud. Sellises suhtes on üks pool olnud kui prügikast ja teine oksendaja nii, et kus on siin ilu või võlu. Kes tahaks päriselt prügikastiga käia, olla koos sellega, kes on näinud teist mida iganes oksendamas. Kes tahaks tõeliselt, et tema sisse oksendatakse, olla vaid anum, kelle pinnalt peegeldub teine ja teada, et selle tagant inimest ennast ei nähta. Seni, kuni me ise enda sisse ei vaata ja ise oma teemasid ei lahenda ega nende eest vastuta, otsime oma ellu prügikaste, et leida koht oksendamiseks või oleme nõus olema teise jaoks prügikastid.

Igas suhtes on olemas energeetiline tasakaalustus ja meil on vastutus maksta saamise eest või küsida tasu andmise eest. Meil on halb kui tahame tasuda, kuid teine ei võta seda vastu või soovime tasu, kuid teine keeldub maksmast. Sellises suhtes on tasakaal paigast, sest oleme võlgu ja ühel hetkel ei saa see suhe enam edasi kesta ning toimub inimeste vaheline kokkupõrge. Põhjus, miks me tegelikult kohtusime oligi jõuda selle põrkeni, et saadud tõukest saadud energiaga suuta muuta oma elu. Me olime oma eluga kohas, kus vanaviisi enam edasi minna ei saanud ja meile saadeti kingitus teise inimese näol, me neelasime sööda alla ja jäime konksu otsa ning lõime suhte (kui oled kibestunud, siis torised siin kohal, kuid kui saad aru, siis naerad, sest mõistmine vabastab), kuidas me oma kingitustega toime oleme tulnud näitab meile meie elu.

Miks võtame teise inimese elu ja elame selles? Miks iseendaga tegelemise asemel anname eluülesanded teisele lahendada? See on meie mugavus ja vajadus. Sellises suhtes on mõlema inimese ülesandeks õppida ise vastuseid otsima, oma teemasid lahendama, piire seadma, vastutama oma tegude ja sõnade eest – igal inimesel tuleb ise oma elu elada. Oluline on iseenda ja teise inimese väärtustamine, austamine ja inimesena nägemine. Me ei väärtusta iseennast ega teist, kui oleme vaid oksendajad. Me ei austa iseennast ega teist, kui lubame end võtta prügikastina. Me ei pea iseenast ega teist inimest oluliseks, kui oleme iseendi ja üksteise vastu hoolimatud. Kuid kuidas me muidu saaksime olla oma elu Õpilased iseendist Õpetajate juures?

Marianne

13.07.2018.a

Minu elus olid kord pöörased neli kuud. Ma kohtusin Inimesega, me mõlemad olime õpetajad ja õpilased nii üksteisele kui iseendile, kuid see oli kui sõit ameerika raudteel, kus mina rööbastena keeldusin, ühel hetkel, rongi sõidutamast ja kui liivaloss vajus kõik kokku. Selle kõige seljataha jätmiseks ja kildude kokku korjamiseks leidsin lahenduse kirjutamises. Täna jõudsin tagasi minevikku, kuid hetke enne meie kahe kohtumist. Käesolev lugu algas ühe teise inimesega kohtumisest, kes sai haiget kui mind uuena nägi.

Aitäh Iren ja Marin, mul on kahju, et ma varem meie suhteid ei mõistnud. Palun vabandust tehtu ja tegemata jäetu eest. Te olete mulle väga olulised, sest te mõlemad puudutasite mind sügavalt. See lugu on kingitus Meile – Väekatele Naistele!

See on meenutus tollest suvest.

„Tule, ma viin Sind kaasa!”

Maantee kulges kaugusesse

põldude ja metsade vahel.

Õhtupäikese kuldses valguses

seisis iidsete puude ahel.

Õhk oli soojusest helde

ritsikas viiulil mängis -

üks lugu oli jäänud meelde,

ilma puhkamata ikka ja jälle

kõndijale saateks esitas.

Tee astuma meelitas,

endaga ühes kõndima kutsus:

„Tule, ma viin Sind kaasa!

Iga meeter siin on kordumatu,

iga hetk siin on unustamatu.

Kogud pilte ja värve,

puhkad krussi tõmbunud närve.

Tule, täna minuga koos!”

Astud looklevale teele,

nii nauditav tegevus on see.

Linn jäi seljataha,

inimesed kodudesse maha.

Sina, aga ikka kõnnid veel,

sest hing ihkab edasi minna

ja jalad viivad Sind sinna,

kuhu pilk ulatub,

kus silmapiir laotub,

iseendale ihatud vabadust

kui sinilindu püüdma,

korraks käegagi katsuma.

Iga sammuga jääb maha

üks argine mõte,

kiirus kaob kehast

ja tee ei lõppe,

otsa ei saa,

ta edasi viib üha,

kui maagiline side,

mis seob teid ühte -

nii ahvatlev on jäädagi teele,

kus silmaga jõuad haarata,

käega tasa puudutada,

elu ei libise

filmilindina mööda

ja sooja kulda

laotab õhtupäike vaibaks Su teele.

Marianne

12.07.2018.a

Mis juhtus minuga, kui ma kaitsesin ennast tunnete eest

Jagamine

Tunnete kontrollimise lugu sündis isiklikust puudutusest. Minu elus oli teise inimesega suheldes konflikt, mille lõppedes ma ei tundnud ennast hästi, sest oleksin justkui midagi valesti ja keelatut teinud. Otsides ebamugavusele lahendust leidsin enda jaoks vastuse. Lugu sai kirjutatud ja lendu lastud, kuid alles peale seda avastasin enda sees iseenda eest varjatud maailma. Kui puhastav vihm käis üle maa ja korraga nägin seda, mida varem ei olnud endale tunnistanud ning hakkasin astuma mööda uut rada, kõndima selle loo teel.

Käis üks mõttelülitus ja korraga mõistsin, kui palju olen ma endale tunnete tundmist keelanud . Üheks põhiliseks mustriks on olnud endale tõestamine, miks ma ei tohi ega miks ei ole minul õigust tunda tunnet, mis sünnib minu sees. Aegade jooksul olen ma iseennast palju petnud, ära rääkinud, musta valgeks värvinud ja pealispinnal seda uskumagi jäänud – olen tõeliselt osav olnud. Kui minus sündis tunne, siis selle asemel, et ennast kaitsta ja hoida, tõestasin erinevaid põhjusi tuues, miks minul ei ole õigust oma tundele ja kui ma hoolimata sellest jätkuvalt või uuesti tundsin, siis süüdistasin ennast – minu sees oli suur vastuolu, konflikt iseendaga. Tegelikult ma ei hoolinud endast, sest minus oli reegel „mina pean” olema, tundma, tegema, käituma, sööma jne nii nagu olen kunagi otsustanud, sest arvasin, et nii on õigem, parem, vajalikum (ei tea küll kellele) ja hoidnud sellest kõvasti kinni, kontrollides oma käitumist ja keelates vaba valiku, sest otsus on juba ammu tehtud. Kui olevik on kontrolli all, siis tulevik on kontrollitav.

Üks suur vastuolu koht minu sees oli tähelepanu ja tunnustuse vajadus. Kui mõni eriti oluline lugu sai tiivad ja lendas Maailma, siis tegelikult olin ma väga õnnetu, kui minu ümber seisis vaikus ja puudus tagasiside. Selleks, et kaitsta ennast tunde tundmise eest, rääkisin endale, et kui ma kirjutan loo endast, siis see on ju minule vajalik ja Maailm ei peagi reageerima, sest mina ju sain selle, mida soovisin – lugu lahendas, avas või kustutas midagi minu sees. Kuid lugu Maailmale kinkides astusin ju sammu edasi ja selle jagamise eest ootasin oma loole tähelepanu, märki, et see, mida teen on ka teiste inimeste jaoks vajalik. Nüüd ma tunnistan ausalt endale, et vajan tähelepanu ja tunnustust, sest see on minu jaoks väga oluline.

Tunde keelamine muutis mind. Kui ma nägin, et teised jagasid seda, mis on nende jaoks oluline ja said või siis ei saanud tähelepanu, olin mina häiritud sellest, et nad julgesid ja tahtsid ennast jagada ning ma teadsin, et neil on selleks õigus. Kuid mina keelasin selle õiguse enda jaoks, sest ei tahtnud kogeda tunnet, mis sündis, kui minu lugudel puudus tagasiside. Tunne, mis minu sees püsis oli jonn, sest lapsikult mõtlesin, et kui mina ei kasuta oma õigust ja siis pole ka teistel sellist õigust ning kuna ma võrdlesin ennast teistega, siis ma ei tahtnud teisi näha, sest siis polnud vaja võrrelda ega tunda.

Tegelikult jätsin ma ise ennast ilma võimalusest saada tähelepanu, anda endale võimalus vähemalt proovida ja ma ei hoolinud sellest, mis on minu jaoks oluline ega otsinud ka teist teed selle vajaduse täitmiseks, vaid jätsin ennast nälga. Teiste julgus tunnistada oma vajadust vajutas minus viha tekke nuppu, et ennast mitte vihata pöördus see erinevates kaitseviisides (mõtteliselt) teiste vastu. Minus oli hirm, mis saab siis kui ma luban endale keelatud tunde, kas ma tulen sel juhul tagajärgedega toime, mis siis üldse juhtub ja kas ma kustutan reegli ning olen korraga vaba.

Alles siis, kui tunnistasin enesele, et minus on vajadus ja ma lubasin endale õiguse proovida erineval moel seda täita, sündis minu sees vabadus küsida: „Miks minu sees kasvab vajadus tähelepanu järele? Kas minus on midagi puudu või üle?”

Mina vajan tõestust sellele uskumusele, et piisav tähelepanu annab mulle õiguse olla Mina Ise, käia minu valitud teel ja see tähendab minu jaoks, et minul oodatakse lisa, sest minu poolt tehtav on oluline ka teiste jaoks – mina puudutan inimesi iseenda olemas olemisega. Mina Olen, sest mind on vaja, muidu oleksin puudu. Tähelepanu on minu peegeldus, et olen äratanud huvi. Vaikuses ma ei peegeldu, sest hääletuses puuduvad sõnad ja minu poolt tehtav pole mõisteva, see ei jõua inimesteni.

Ma olen otsinud ja küsinud, mis on see, mis mind kokku kisub, kui minu elus on väga olulised hetked, kui peaksin tiivad saama, naerma ja rõõmust hõiskama, siis tegelikult kisub minu sees füüsiliselt kokku, nägu moondub grimassiks ja sõnu välja öelda ei suuda, sest siis hakkan nutma ja mul on endast nii kahju. Loomulikult leidsin ma vastuse enese seest – Mina ise ei ole lubanud endal olla uhke iseenda üle, sest mina ise ei ole siiani päriselt tunnustanud ennast. Ma küll tean, et minu elu ja tehtav on tähtsad ja olulised nii minu enese kui ka teiste jaoks, kuid ma vajasin tähelepanu, teiste pilke ja kiitust, et saada seda, mida ma ise endale ei andnud ning sellepärast pole saadud tähelepanust kunagi piisanud ega tunnustussõnad olnud kunagi päris õiged. Ma ei uskunud teisi, sest mina ise pole iseennast ega oma tundeid oluliseks pidanud.

Täna saan ma ausalt, iseendale ja Maailmale, tunnistada ning kõva ja selge häälega väljaöelda seda, mis on minu jaoks oluline. See ei ole keelatud, kui ma seda ise endale ära ei keela ja enda tunnete kontrollist lahti lasen. Minul on õigus igale oma tundele, hoolimata sellest, kui mõttetu, lubamatu, inetu või tühine see teiste arvates on. Mitte keegi ei saa mulle keelata tundeid, isegi mina ise ei saa, sest nad sünnivad ikka ja jälle minu sees. Ma võin küll püüda ennast kontrollida, õppida eirama, varjama, petma, ärarääkima, kuid seni kuni elan värvin endiselt oma Maailma.

Keeran sisemised uksed lukust lahti, lükkan uksepooled valla ja viskan võtme minema. Mina ei pea teiste jaoks elama, sest minul tuleb iseenda jaoks tõeliselt olemas olla.

Kui olevik on vaba, siis tuleviku jaoks on kõik teed valla ...

Marianne

11.07.2018.

Lootuse Liblikas

Kindlasti on Sinu elus olnud keerulisi perioode, ootust millegi täitumiseks, soovitu püüdmist ja siis on lootus Sind aidanud, näidates Sulle, et leidub lahendus ja andnud teadmise, et oodatu jõuab kohe kohale. Sa oled sellest saanud jõudu ja innustust, et edasi kõndida.

Kindlasti on Sulle tuttav tunne, et lootused purunevad kildudeks ja Sul on veel raskem ning valusam olla. Lootus on tulnud kui Sinu narrimiseks, õrritanud ja lahkunud, aga Sina juba uskusid teda, et pikk ootus on läbi ja Sina saad oma ootel olnud eluga edasi minna. Oled olnud pettunud ja löödud, sest lootuse lainehari tõstis Sind valgusele lähemale, kuid siis väsis ja Sina vajusid alla sügavikku. Kindlasti oli Sul siis veel raskem uskuda, lootusele järgneda, silmi tõsta ja kaugusesse vaadates olla kindel, et nüüd juhtub ime ja see hetk on käes, kus unistus saab tõeliseseks ja Sina oled selle jaoks valmis, sest oled kohal ja olemas.

Kuid võib olla polegi lootuse eesmärk kuulutada eesolevat võitu välja, vaid tema ülesanne on veelgi olulisem - ta on abikäsi, mis aitab Sind edasi neil rasketel hetkedel, kui Sina oled murdumise äärel, sest ei usu enam või oled vajumas lootusetuse sohu. Lootus on kingitus, mis annab Sulle mõista, et Sina oled hoitud, et Sind on kuulda võetud ja Sa oled õigel teel.

Vaadates tagasi, näed Sa, kuidas lootus on Sinu elu muutnud ja mõjutanud. Sa näed, millised on need hetked, kui Sina oled temalt tuge saanud. Lootus on antud Sinule, et Sina jaksaksid edasi kõndida ja elada. Sina ei näe ette ega nurga taha ning ei tea, kui pikk ja käänuline on Sinu tee enne, kui jõuad soovituni. Sa ei oska ettekujutadagi, kui erinev võib olla lahendus, kus kõik kivikesed on mustriks laotunud ja Sina oled jõudnud täpselt sinna, kuhu pidid jõudma. Seega on nii loomulik, et Sa vahel väsid ja tunned lootusetust ning siis tuleb lootus, kes hoiab ja kannab Sind edasi,

Lootus on kui liblikas, kes köidab Sinu tähelepanu, äratab Su tardumusest üles ja Sina saadad teda pilguga, soovides oma tiivad avada ja lihtsalt lennata. Sel hetkel Sa saadki tiivad, mis tõstavad Su argipäeva hallusest kõrgemale, toovad hinge kergust, kehale vabadust ja siis Sa astud oma järgmise sammu lootuse valguses, mis paistab valgemaks iga pimeda päeva Sinu elus.

Marianne

10.07.2018.a

Kas öeldes oma tundele „Stopp” on see vaba valik või iseenda käitumist kontrolliv tegevus

Alkeemias avaldatud XXV-s lugu
http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/kas-oeldes-oma-tundele-stopp-on-see-vaba-valik-voi-iseenda-kaitumist-kontrolliv-tegevus?id=82994101

Vahel välistad Sa oma elust inimesed, kellega koos Sa ei suuda oma tundeid kontrollida, kelle sõnad või teod sunnivad Sind reageerima tunnetega, mida Sina endal tunda ei luba või siis ei taha. Proovid küll leida erinevaid lahendusi, mis välistaksid selle hetke, kus seisad taas oma tundes ja oled puudutatud. Sel hetkel vajud tundesse sisse, väljendad end emotsionaalselt ja see on Sinu rektsioon juhtunule. Tunne möödub, kuid Sinul on jätkuvalt paha olla, sest justkui oleksid jälle teinud midagi keelatut.

Sa oled jaotanud oma tunded kaheks – ühed, mida tunda on okey ja need on Sinule lubatud ning siis on seal need teised, mis on negatiivsed ja need oled Sina endale keelanud. Oled kunagi teinud enda sees otsuse ja nüüd tunde tundmise hetkel kontrollid oma otsuse täitmist. Kasutades sõna „jälle” seod uue hetke oma mälestustega – „Jälle ma tunnen seda tunnet! Jälle olen selline!” – Sinu sees pulbitsevad emotsioonid regeerides iseenda käitumisele. Sa annad hinnangu, et oled lootusetu, sest ei saanud hakkama, ei suutnud end rahulikuna hoida, regeerisid negatiivselt, ütlesid või tegid midagi sellist, mida tundest väljas olevad inimesed kunagi ei teeks. Sa uskusid, et oled juba muutunud, kuid nüüd näed, et oled ikka veel endine – see, kes Sa enam olla ei tahtnud ja oled tagasi kohas, kust alustasid oma rännakut, kui valisid muutuste raja. Sa oled ennast veennud, et pead olema ilus ja hea, aga nüüd tunned neid tundeid, milles Sa oled inetu, eemaletõukav ja häbiväärne. Sa justkui ei tohiks enam tunde tasandil reageerida, kuid Sina oled ju inimene ja see on Sinule nii omane, loomulik reaktsioon, sest Sa oled elav, tundeline ja ergas oma elus.

Mitte ükski tunne Sinu sees ei ole hea ega halb – see on informatsioon läbi mille saad Sa iseennast lugeda. Öeldes tundele: „Stopp - see on keelatud!” surud tunde alla, ta ei lahustu vaid salvestub Sinu sisse. Kontrollides oma käitumist, keskendud Sa enese noomimisele ja sellega kasvatad ise enda vastu negatiivsust, see on Sinu paha tuju tekitaja. Kui lubad tundel tulla ja olla, siis aktsepteerid iseennast, austad oma reaktsiooni ja sel hetkel ei keela ega peata ennast vaid proovid endast aru saada, küsides: „Miks ma sedaviisi tunnen?” See on koht, kus saad vaadata, mida tunne Sinuga teeb, mida endaga kaasa toob ja milles ta Sind kinni hoiab. Sel hetkel, ausalt endasse vaadates, saad teada, mis on Sinu jaoks oluline, mida ja miks kaitsed, mida ja miks soovid saavutada, mida ja miks ründad. Sa oled reageerinud tundega, sest Sinu jaoks on midagi väga olulist saanud välise poolt puudutatud.

Sinu tunne käivitub reaktsioonina teise inimese käitumisele, Sa sukeldud tundesse, kuid nüüd ütleb Sinu sisemine kontroll, et see tunne on keelatute nimekirjas ja Sinu käitumine on halb ning korraga oled Sa endaga vastuolus, sest tunned, kuid Sa ei tohi tunda. Ennast keelates ja otsuse täitmist kontrollides annad enesele hinnangu, arvustad oma käitumist ja kasvatad viha enese vastu ja ennast õigustades suunad Sa selle teise inimese vastu, sest Sinu jaoks käivitas tema selle ahela ning järelikult tunned Sa ennast tema pärast halvasti ja läbikukkunult, kuigi tegelikult on selle kõige taga Sinu enese käitumise kontroll ja Sina oled tegelenud algtunde sees teise, iseenda poolt tekitatud tundega ja teema Sinus ei lahene.

Sinu tunne on reageering käesolevale hetkele ja ta on vastus, mis aitab Sind siit edasi. Oluline on see otsus, mis Sa tunde tundmise hetkel teadlikult teed, sest see on Sinu enese valida. See on koht, mis mõjutab Sind järgmisel korral kui tunned end puudutatult – kas tundekäivitusele järgnenud olekus oled kui uus või öeldes sõna „jälle” tassid kaasa kõik eelnenu ja ägad selle koorma all. Tegelikult ei loe ju see, mis oli eile, sest tunne on praegu ja just nüüd on Sinu ees on küsimus, kuidas Sa siin valid olla.

Sinu tunded on kui erinevad värvid emotsioonide paletil ja Sina kasutad neid kõiki, et tuua oma maailma selgust, värvide vaheldust ja eneseväljendust. Sa lubad oma tundel tulla, et saada temaga kontakt ja vaadata, mida ta Sinu sees teeb. Sa annad oma tundele nime, et mõista iseennast, miks Sa just selle värvi valisid ja mida see Sinu kohta ütleb. Sa ei anna enesele hinnangut, ei vali ega määra positiivseks või negatiivseks. Sa ei kontrolli oma kunagiste otsuste täitmist, ei ela kinnitatud reeglite järgi, vaid oled ja valid igal hetkel uuesti uuena.

Marianne

09.07.2018.a