Rändav Hing on nimetu kübe aegade ruumis

Kui hing sünnib inimesena Maailma, siis on siin paika pandud rekvisiidid ja teetähised, need on punktid, mida ta peab läbima, et jõuda lähemale enese mõistmiseni. Inimese teele astuvad kaaslased, kellega suhetes suheldes sünnib dialoog ja nii algab etendus „Mäng nimega Elu”, kuid tekstiraamatuid ei ole kellelegi kätte jagatud, keegi ei näe astutava sammu tulemust ette ega tea, millega, kus ja kuidas lood lõppevad – see siin on kõik puhas improvisatsioon, kus valitakse hetk hetke järel olemas olla. Astudes lavale mängib inimene oma suurimat rolli siin Maailmas, esitades ja esitledes ennast Mina-na - lahendades ja täites vaikust ning iseennast, valides värve, kogemusi, tundeid ja samme.

Oma Mina tundma õppimine, kasutamine ja kogemine toimub suhetes teiste Mina-dega, luues nii ühe uue rolli - Meie – koha, kus Mina ja Mina koos olles võivad kanda nime Meie – see on kahte ühte siduv sõna. Parema rollilahenduse nimel käib inimene ringi, et kogeda, kohtuda ja suhelda teiste Mina-dega, sest nii näeb ta peegeldustest seda, mida tema Mina-s on või ei ole, millist kogemust ta soovib või ei taha saada, elab tunnetes ja leiab lahendusi oma teemadele ning mõistmisest kasvab teadlikkus, see on teadmine, mis saab ja jääb tema osaks.

Meie on roll, mida mängivad kaks Mina koos. See on üks keerukamaid rolle inimese elus, sest selle sees on koos kaks erinevat Mina, kelle ülesanne on moodustada ühine Meie. See on tõeline väljakutse ja õppetund, kuidas astuda ja mängida Meie-na nii, et see oleks mõlemale Mina-le vastuvõetav, meeldiv ja rahuldust pakkuv ning, et rolli sisu, lahendus ja joonised looksid ühiselt midagi enamat, kui üksi olles.

Meie-na on kaks Mina pistetud ühte kotti, mille sees, kotihüpet tehes, ühiselt edasi liigutakse. Selleks, et tulemuslikult edasi minna peaksid kaks Mina olema Meie-na ühes, sest keeruline on meetreid läbida või finišisse jõuda, kui rabeletakse enda Mina tõestades ja oma suunda omal moel taga ajades kuulmata ja nägemata teist inimest. Pigem kukutakse ja tehakse nii teineteisele haiget ning ühiselt saavutatud tulemus jääb kesiseks ja rollis olemine muutub ebameeldivaks ning vastuvõetamatuks. Enda eest seistes, et soovitud suunda liikuda, loob Mina enesele piirid, sest üksi suudab ta kiiremini edasi minna, kuna teab, mida ja kuidas teha, sest ta tunneb ja kontrollib ennast, aga teist Mina mitte.

Inimene valib rolli, olla Mina-na Meie sees, sest usub seal saavat seda, mida tal enesel ei ole või siis jagada seda, mida tal on. Ta soovib kogemust, kuidas luua iseendast väline Mina tervik, et tema erinevad küljed ja loovus leiaksid läbi loomingu oma olemuse väljenduse, et see, milline on Mina inimese sees, saaks nähtavaks nii, et ta ise saab seda näha ja kogeda.

Kahe Mina ühine Meie ei pruugi anda Mina-le kõiki soovitud võimalusi, et täita oma vajadusi või kasutada erinevaid külgi. Meie kannab endas seda iseloomulikku, mida need kaks Mina saavad teineteisele anda ja see ei olegi tihti see, mida tahetakse ja oodatakse. Kuna etenduse kulg on ettearvamatu, siis on seda ka ühe Meie sisu, kahe Mina ühine tulemus on üllatus ja kunagi ei tea, kas kingiks on eurone kleeps või säravad briljandid.

Inimene kasutades erinevaid rollilahendusi peidab oma Mina teiste eest, varjates oma soove, unistusi ja vajadusi. Ta ei vaata teist Mina, sest ei taha temaga kohtuda – ta väldib kohtumise puudutusest jäävat jälge. Inimene vaatab teise inimese pealispinda, jäädes kinni omaenda tunnetesse, mis teiselt vastupeegeldudes inimese sees kasvasid. Ta samastab teise, kas negatiivse või positiivse tundega, mis temas teisega kohtudes kasvas, kui see oli hea, siis ta soovib uuesti kogeda, kui ei, siis ta hoiab eemale. Inimene ei vaata teise Mina, sest see, mida ta ei näe, seda pole olemas ja nii ta ei pea seisatuma, et kogeda tunnet ning mõtlema Miks? - ta on vaba edasi minema.

Kohtumine on peatus, hetke peatamine, kus inimene arvab, et ta peab suhestuma. Ta ei vaatle lihtsalt teise Mina olemist, kui pilvi taevas või puid, sest nende puhul ta ei mõtle, kas ja kuidas nad teda puudutavad, sest nad on seal, kus nad on – ei tule vastu ega kaasa ja inimene on vaba tulema, olema ja minema. Inimeste Mina-d reageerivad üksteisele ja tunded kasvavad ning vallutavad neid, vaatlusest liigub lugu kogemisse ja sünnib suhe, sest inimese sisse jääb jälg, mälestus teise puudutusest kasvanud tundest – tunne, et teine Mina tuli ja astus tundena tema Mina sisse ning nii sündis Meie.

Inimene loob kontakti teise Minaga oma oskustest lähtuvalt. Ta soovib hoida kontakti, et vabaneda energiast või seda saada. Ta soovib katkestada kontakti, et hoida teist endast eemal. Ta soovib hoida alles oma vabadus olla olemas endale sobival moel ja nii, et teine ei takistaks tema teed. 

Rändav Hing on nimetu kübe aegade ruumis, kus ta on osa nähtavast tervikust, kuid inimesena olles tundub talle, et ta on eraldi Mina-na seistes nähtav, sest inimese sees olles on ta nähtamatu. Inimene hoiab ja kaitseb oma Mina, sest ta ei taha teiste sisse lahustudes ära kaduda ega teist endasse võttes kaasas kanda. Inimene tahab olla see, kes ta on, et ta tunneks ja näeks ennast iseendana – olla Mina - suurimas rollis, mida ta Maailmas mängib ja see on roll, millest ta hoiab kinni, et olemas olla. Inimene soovib kogu hingest: „Palun vaata minu Mina, sest nii saad Sa osa minu hingest!” Ta ootab tagasisidet oma rollile, et teda on nähtud ja mõistetud.

Inimesena kõndides näeb Hing oma olemas olemist läbi nende, kes teda näevad ja sellepärast ihkab Hing Meie sees olla, et olla osa nähtavast tervikust. Kui välised Meie-d mingil põhjusel ei õnnestu, siis loob inimene sideme iseenda Minaga, moodustades nii ühise Meie, proovides ennast nii endale nähtavaks teha. Inimene vajab Meie-t, et luua side teise inimesega ja läbi selle kohtuda teise sees olev Hingega, et näha ja tunda ennast Hingena, mäletada oma olemust. Hing näeb teist Hinge rollide, tunnete ja Minade taga, ta ulatub sügavale, kohta, kus on peidus üks kübe aegade ruumist. 

Marianne

Soomemaal

13.11.2018.a

Milline on minu päris Mina

Inimene tuleb Maailma ja on siin Minana. Ta kõnnib ringi inimesena teiste inimeste seas. Ta on üksi, kuid vahel tahab ta olla seotud, et olla kellegagi koos Meie - kaks Mina ühes. Kuid ta ei taha olla kõigi inimestega ühendatud, on need, kellega ta peab koos olema, on need, kellega ta tahab koos olla, on need, keda ta ei soovi enese lähedale ja need, keda ta ei märkagi, sest nad ei kohtu.

Side on seotus kahe inimese vahel ja läbi selle voolab energia, mida antakse, võetakse ja jagatakse. Inimene ise loob sideme teise inimesega, kui too astub sellele teritooriumile, mida inimene samastab iseendaga. See võib olla mõni ese, teine inimene, tegevus, koht jne, see on midagi, mis samastab neid ja läbi selle seob. Kõik inimesed, kellega inimene ennast seob, ei loo temas positiivset tunnet ja just seetõttu ei taha ta nendega seotud olla, kuid ometi ta tunneb, et neid ühendab miski. Inimene on teisega seotud, kui tunneb, et tollest teisest sõltub tema heaolu nii, et too saab mõjutada tema olemist. Inimesel on tema vabadus, kuid selles kohas, kus on see side, on vabadus näiline, kui inimene soovib tegelikult oma ellu muutusi, siis seal ta ei saa neid teostada. Ta tunneb, et selleks, et side lõhkuda ja eraldi seista, peab tema või siis teine sellest kohast ära minema.

Kui inimene samastab ennast temast väljaspool seisvaga, siis ta tunneb, et teine tuleb tema sisse, kui too astub sellele territooriumile, mis on inimese väline Mina ja siis on inimesel enda sees halb olla. Kuid tegelikult teine ei saa tema sees olla – inimene ise võtab teise mõtteliselt enda sisse ja loob ühise Meie. Kuid kõik, mis tundub Meie-na, kuigi olemas on ühine nimetaja, ei ole tegelikult Meie. Inimene ise, lähtudes oma soovidest ja vajadustest, konstrueerib oma mõtetes Meie – loob sideme enda ja teise inimese vahele.

Inimesel on oskus luua ühepoolne side ja hoida seda elusana. Ta annab sellesse sidemesse oma energiat, kuid ta ei saa sealt vastust, sest tegelikult pole kohta, kus energia saaks voolata nii, et tõeliselt jagada ja vastu saada. Inimene liigutab ja jagab enese sees energiat, nimetades seda ümber: üks osa kannab teise inimese nime, see on see, mida ta soovis ära anda ja teine osa on see, mis temale endale jääb. Kuid nii tehes on inimese sees justkui ühes kohas energiat üle ja teisal puudu – inimene on iseennast tasakaalust välja viinud. Seda tundes pöördub ta vihaga teise inimese poole, kellega tal on side, sest too ei võta ega anna vastu ja inimene ei mõista, miks side ei toimi. 

Side, mida inimene oma reaalsuses näeb ei toimi, sest tegelikkuses ei ole seda kahepoolsena olemas. Kõik toimus inimese sees ja Maailmas, sest tema ise rekonstrueeris sideme ning nüüd koges, et see ei tööta ning siis ta tundis, et peab olema kohas, kus tal on halb olla, sest tema pole tähtis kuna tema heaolu ei ole teise jaoks oluline. Inimene tundis, et ei vaja seda Meie-t, aga ta usub, et peab seal olema, sest on teisega seotud ja nii on tema vabadus näiline. Inimene usub, et loodud side katkeb alles siis, kui tema ja teine lähevad lahku ja enam ei kohtu, sest siis ei ole teist enam tema Mina sees ning nii ei ole ka ühist Meie-t. Ta saab olla Mina alles siis, kui saab seista nähtavalt üksi ja eraldi.

Keeruline on olla Meie, kus Meie on moodustunud küll ühe sarnase nimetaja alusel, kuid hõlmab ainult osa Mina-st, kuid inimene soovib seal tervikuna olla. See on okey juhul, kui ta mõistab ja võtab teadlikult seda, et siit siiani ja selle ajani oleme Meie, aga muus osas seisame eraldi, sest oleme vaid hetkeks teekaaslased. Kuid elukaaslased, kes on omal valikul kaaslased elus, võiksid ometi omada sidet teise Minaga, kuid ka siin on erinevused mängus, sest kui inimene samastab ennast asjade, kohtade, teiste inimestega ning paneb need ühise Meie sisse, siis talle tundubki, et ta on seal Mina-na paigas. Kui siis teine Mina tunneb, et ta ei kohtu ega näe Meie sees teist Mina, siis on see sellepärast, et nende Mina-de tähendus ja sisu on erinevad. Milline on nö päris Mina, kas see, millisena inimene arvab end olevat, kas see, millisena ta näib või see, kes ta on, kui valib teadlikkuse ja milline neist millal, Meie sees, Minana on?

Kuidas siis olla ühine Meie nii, et see rahuldaks mõlemat Mina, olles kohaks, kus mõlema heaolu on oluline ja paitus sünniks päripäeva ning ühiselt jõutakse soovitud eesmärkideni nautides koosolemise võlu. Kõndides kõrvu, toetades ja toetudes, astudes ühes ja oodates vajadusel teist järele, kohanedes ja kohandudes. Lubada endale ka koos olles olla Mina, kuid teada, et ollakse Mina ühise Meie sees ning teada, et oluline on Meie sees olles näidata oma teadlikku Mina ja soovida siiralt kogemust kohtuda Meie sees teise Mina-ga.

Marianne

Soomemaal

12.11.2018.a

Nii kerge on hukka mõista

Vaadates oma tunnete käes vangis olevat inimest ära mõista teda hukka, vaid vaata teda toetusega, sest Sa mõistad, et ta võitleb oma vabaduse eest, kui ta otsib ennast tunnete seest ja alles õpib ennast tundma. Inimesel on tõeliselt raske, sest tunnetes olles on ta elustunud tunne ja see, kellena ta väljendub on puhas Hirm iseenda kaotuse ees, sest ta ei näe teed, millel edasi kõndida, sest mõistmise valgus pole veel suutnud tunnete pimedusest läbi murda. Inimene otsib, läbides oma õppetükki, lahendust, kuidas astuda oma tundest välja, vaadata end kõrvalt ja mõistmise läbi vabaks saanuna edasi minna.

Sina ju tead, mis tunne on olla tunne ja Sa mäletad väsimust, kui  oled tundest läbi tulnud ning kergust, kui mõistad, et Sa oled alles.

Marianne

Soomemaal

11.11.2018.a

Mis on see, mida minul ei ole

Kui kedagi teist midagi tegemas, kogemas või omamas nähes kasvab Sinu sees Sind häiriv tunne, mis võib väljenduda vihana teise vastu, siis tea, et Sa nägid seda, mis teisel on olemas, aga Sinul ei ole. Sinu sees on alateadlik igatsus kogeda, omada või teha seda sama, mis teisele osaks sai. Sa oled igatsenud kogemust, et tunda, mis on siis, kui ... ja nüüd, nähes reaalsena seda, mida oled endale soovinud, siis torkas Sind ammune valu, sest usud, et kui see sama oleks Sinu osaks saanud juba varem või täna, siis Sinu elu oleks parem, ilusam ja kergem.

Sa tajud Maailma ebaõiglasena. Sa väldid teise seltsi kui see võimalik on, sest ta meenutab Sulle nähtud pilti ja tunnet Sinu sees. Sa tunned ebamugavust temaga kohtudes ja koos olles ning Sa tajud, et peidad eneses viha tema vastu, kuigi Sul nagu ei ole selleks põhjust, aga Sa otsid teises vigu, et leida see põhjus, mis õigustaks Sinule Sinu tunnet. Sisimas istub Sinus pisike paharet - Vimm, kes soovib, et juhtuks midagi, et teine ei saaks tunda rõõmu sellest, mis tal on. Tegelikult Sa ei taha ega soovi teisele midagi halba, vaid Sa vajad kindlust, et Sa ei näeks uuesti seda, mis teisel on, aga Sinul mitte.

Kohtudes teisega kogesid Sa valu olemata jäänu kaotuse pärast. Reageerima pani Sind hirm, et Sa pead oma elus leppima teadmisega, et Sinule selles kohas või ajas ei saa kunagi osaks samasugust kogemust ning Sa pead selle teadmisega edasi elama ja lahendused, mis oleksid võinud Sinu elu muuta, ei tule väljast, vaid Sul endal tuleb leida endast lähtuvad lahendused – need sammud, mida Sina ise saad ise enda jaoks teha – Sina ise oled oma sammu valija ja astuja.

Kui Sa koged sellist hetke, siis ära vaata teist, vaid enese sisse, küsides endalt: „Mis on see, mida minul ei ole, aga mida olen soovinud omada, kogeda või teha?”

Marianne

Soomemaal

10.11.2018.a

Mis või Kes olen Mina

Ma olen oma teel kõndinud läbi kogemuste, kus elasin Meie pärast kohtades ja erinevatel viisidel, mida ma ise endale poleks valinud – ma pidin käima või tegema kaasa, sest olin Meie sees – kohtades, kus minu eest ja minu jaoks otsustati ning valiti. Ma ei tahtnud olla koos nende inimestega, kellega pidin olema, sest mulle tundus, et minu heaolu ei olnud neile oluline ja läbi selle jõudis minuni sõnum, et mina ei olnud tähtis.

Ühel hetkel seisin vastamisi teadmisega, et minu Mina ei ole ühise Meie sees olles kõige tähtsam. Ma vajasin teadmist, et Mina olen tähtis, sest olin ennast samastanud oma Minaga. Kui olin Meie sees ja tundsin, et Mina ei ole esikohal, siis võrdus see sellega, et minul oli selles kohas halb olla ja ma valisin teistest eraldi seismise. Ma vajasin, et minu väärtus oleks teiste jaoks oluline, sest minu Mina on minule, seega ka Meie jaoks, väärtuslik ja just sellepärast oleksid teised pidanud minust hoolima ning mind hoidma.

Ma ei tahtnud olla kohas, kus ma sõltusin, milleski, kellestki teisest ega kohas, kus minus oli hirm, et keegi teine saab minult midagi ära võtta ega kohas, kus ma ei oma seda kohta, kus ma olen ja mind võidakse sealt ära saata, sest minu seal püsimine sõltub ainult teise inimese tahtest. Ma tahtsin olla väärtuslik, et läbi selle tagada endale kindlus teadmisega, et ma saan jääda ning teha seda nii nagu minule sobib. Iga minu poolt Meie sisse antav panus pidi olema teiste jaoks väärtuslik, et mina tunneksin ennast olulisena – ma tegin ja olin teiste jaoks, et saada oma tasu – kindlus ja väärtus.

Ma vajasin olemiseks kohta, kus mitte kellelgi ei oleks õigust minu heaolu eirata ja, et mitte keegi ei teeks minu turvaruumis tegevusi, mis häiriksid minu olemist. Ma olin ärritatud, kui ei saanud lihtsalt olla, sest pidin kellegi teise tahtmisega arvestama ja ma ei saanud muuta teise tegevuse tulemust, sest teine tegutses vastavalt oma valikule. Ma tundsin hirmu, et minu heaolu muutub kui teine viib oma tegevuse lõpuni, sest ma teadsin, et minu Maailm ei ole siis enam endine, sest midagi oli seal juures, millega ma pidin leppima ja midagi oli seal vähem ning selle olin ma lõplikult kaotanud. Minu käest ei küsitud, kas teise valik on minule okey ja ma kogesin, et ma ei ole tähtis, sest minu Minaga ega minu tunnetega ei arvestatud. Ma olin samastanud ennast oma Mina heaoluga ja just selle tõttu vajasin, et teise tegu ega sõnad ei kasvataks minu sees tundeid, mille sees on minul halb olla. Kui teine oma sammu astudes ei arvestanud minu olemisega, siis ma ei tahtnud temaga koos olla, sest temaga kaasnes oht, et mul tuleb taas tunnetes supelda. Ma ei talunud teiste poolt tehtavaid samme, mis tulid minu jaoks ootamatult ning muutsid keskkonda, milles ma viibisin – ma vajasin aega harjumiseks, et minu Maailm muutub ja hetke, kus öelda välja oma arvamus, kas mulle see valik sobib või mitte.

Ma kasvasin üles sellises keskkonnas, erinevate Meie-de sees, kus minul ei olnud pidet. Minu Mina, mis oleks pidanud olema mulle toeks oli kadunud ja ma õppisin ennast samastama oma vajaduste ja heaoluga. Minu kindlus seisis teadmises, et kui ma tunnen ennast hästi, siis ongi kõik sel hetkel hästi. Ma ei osanud olla Mina, sest ma ei teadnud, milline ma olen – teiste reeglid, käsud ja keelud määrasid mind ja minu Maailma.

Üha uuesti kordasin endale: „Ma olen tähtis, sest olen väärtuslik!”, et ma ise usuksin seda, mida ütlen. Maailm ei peegeldanud minu öeldut sellisel moel tagasi nagu oleksin vajanud, et tunda end tõeliselt olulisena. Ma ei näinud enam ennast vaid asju, mida omasin ja nii samastasin ennast nendega – lugedes üle ja pidades meeles ning arvet - Minu ..., Minu .... Asjad olid nähtavad ja füüsiliselt katsutavad, nii sain ennast nende külge siduda, et olla millegagi koos ja millegi hulka kuuluda – lõin oma Meie-d. Mina olin minu raamatud ja lilled, millega kuulusin kokku, see oli reaalsusest eraldi seisev Maailm, kuhu ma sain ära minna – see olin Mina väljaspool mind ennast - koht, kus minul oli hea olla, sest minule väärtuslik ja vajalik püsis muutumatuna minu juures ja ei sundinud mind olema või tegema midagi minu tahte vastaselt. See oli ja on Maailm, mida soovisin taas kogeda, sest seal olles oli mul hea iseendana olla ja ma sain sealt lohutust ning lootust, et saab ka teisiti kui minu igapäevane Maailm seda oli.

Kõik see, millega ennast välises samastasin oli kaduv ja ära võetav, sellepärast tuli olla valvel ja kaitsta seda, mis või kes Mina olin, teiste eest ja seega ma võitlesin Maailmaga - Mina ..., Minu ..., Mina .., Minu ..., et hoida enesele see, mis oli minule oluline – kõik see, millega ma ennast samastanud olin. Teine inimene võis olla vaenlane, sest ta ei olnud kontrollitav kuna seisis minust eraldi ning nii ei saanud ma tema peale kindel olla, sest ma teadsin, et mina ei ole tähtsaim kuna tema on iseendale olulisem.

Ma olin samastanud ennast oma tunnetega, sest tundes olles ma tunnetasin iseenda olemas olemist. Kuidas olla lihtsalt olles ja teha seda ilma hirmuta, et minu Mina kaob ära, kui tunnen tundeid, mis mind neelavad ja ma ei suuda ennast kontrollida. Mis või Kes olen Mina? Ma ei ole see, mida mul on või ei ole. Ma ei ole see, kes ma olen või ei ole. Ma olen, sest ma olen olemas.

Marianne

Soomemaal

09.11.2018.a

Miks ei saa või kuidas saab, Sinust ja Minust – Meie

Inimene kõnnib Maailmas üksinda ringi ja ta nimetab ennast sõnaga Mina. Inimene on oma Maailmas Mina, kuid siis on seal väljas, teistes Maailmades, teised, kes on ka Mina-d. Inimene otsib oma teedele kaaslast, kellega koos kõndida. Koos käies loovad inimesed ühise Meie – koha, kus kuuluda kuhugi ja kellegi juurde, et mitte olla üksi. Kas inimene valib olla Meie, kuhu kuuluvad kaks inimest või on tema valik tema ja tema Mina, et nii moodustada ühine Meie?

Kui kaks inimest on ühine Meie, siis seal sees on kaks Mina, kes seisavad kõrvu, olles Meie-na või vastamisi, olles Mina ja Mina. Kui kaks Mina seisavad vastamisi, siis inimene kaitseb ennast teise inimese eest, aga ometi defineeritakse end Meie-na, siis sellesse ei panda iseennast, vaid seal, Meie sees, on lapsed, autod, majad, laenud jne – ise seistakse Mina-na edasi. Kui inimene saab küll aru mõistest Meie, kuid ometi on tal enese jaoks vaja põhjendust ja teadmist, et mida tema saab sellest endale, kui ta annab endast osa Meie-le, siis ta ei ole tegelikult Meie, vaid ta seisab kohas, kus on Mina ja teised, kes on Meie sees.

Meie sees midagi tehes võib inimesele küll tunduda, et ta teeb Meie-le, kuid kui ühise Meie sees on tegelikult Sina ja Mina, siis ta tunneb, et teeb oma sammu teise pärast, panustab teise jaoks. Ta ei mäleta ega näe seda, mida see tegemine Meie-le tähendab, ta näeb ja kogeb enese vaeva ning siis tahab ta selle raskuse käest ära saada, sest ta usub, et on selles olukorras ainult teise inimese pärast, sest tema ei oleks seda sammu ise endale valinud. Nii tegutsedes paneb ta teole sildi külge - kas teeb endale, sest näeb enesele kasu või teisele, sest see on see kohustus. Tegu tehes ta ei hooli tegelikult teise heaolust, sest ta juba teeb teisele head sellega, et ta peab tegema teise jaoks seda, mida ta ise ei vaja.

Inimene ei saa olla Meie, kui tal on vajadus teist kontrollida, aga ta ei suuda teist inimest kontrollida ja nii ei oma ta ka Meie üle kontrolli ning seega hirmutab teda mõte olla ühise Meie sees kaitsetuna teise eest. See inimene alles otsib ennast ja vajab teise eest, nende vahele seina, millest teine edasi ei pääseks. Inimesel on Meie sees halb olla, kui Meie ei ole maja, mis on koduks kahele või enamale inimesele, vaid on nimi, mida loosungile kirjutatuna kantakse, kui on vaja jagada ühiseid kohustusi ja ülesandeid, mis tulenevad sellest, et kaks või enam inimest on eristuva grupina koos.

Kui inimene tahab teisega koos olla, siis on seal Meie, kuid kui ta peab koos olema, siis on Mina ja Sina. Kui inimene võitleb ja peab seisma selle eest, mis on temale vajalik, et saada see ühise Meie seest kätte või siis ise endale anda, siis tal ei ole Meie sees hea olla ning ta ise ei valiks seda endale ja astuks sellest võimaluse korral välja, kuid ta on kohustatud seal olema, sest ta on seotud ühise nimetaja järgi.

Inimene soovib olla nii, et tal oleks hea olla, säiliks enesemääramise õigus ja vabadus, et tema vajadused leiaksid lahenduse ning ta ei sõltuks teise tujudest ega suvast anda talle see, mida ta selles suhtes võib vajada.

Kui inimene tunneb, et teine ei hooli temast, siis ta saab sõnumi, et ta pole tähtis, sest see ei loe, kas tal on teise kõrval hea olla ning teda ega tema olemist ei nähta, siis lahendab ta oma teemasid enese sees ja kaitseb ennast teise eest, et vältida haiget saamist, kui teine lõhub hoolimatusest vaheseina. Ennast kaitsvale inimesele on Meie, seni tähendanud, et teisel on õigus inimese elu oma tahtmiste järgi määrata, sundida teda olema ja tegema seda, mida tema ise ei tahtnud, mis käisid tema Mina pihta, tema iseolemise väljendused suruti maha ja ta unustas Armastuse vabaduse. Sellel inimesel on kogemus ajast, mil ta kuulus Meie sisse, kus ta ei tahtnud olla, sest ta tundis, et teda ei vajatud sinna Mina-na - vaid neid sidus füüsiliselt kokku üks ühine nimetaja – see oli valusalt haiget tegev kogemus.

Inimene seisab eraldi, kui ta teeb ühist Meie-t puudutavaid otsuseid ainult iseendast lähtuvalt, ta valib ja ja otsustab nii nagu temale endale on okey, aga siis tõuseb tema sees protest, kui tema poolt tehtu teisele ei sobi – „Mis mõttes, ma ju ainult teise pärast elasin selle eneseohverduse läbi! Ta peab selle vastu võtma ja olema tänulik selle eest, mida pidasin õigeks ja vajalikuks talle anda.” Kuid inimene ei teinud tegelikult seda, mis temale enesele meeldinud oleks ja teine ei saanud seda, mida tema vajanud oleks – sündis mõttetu energiahulk, mis on üle, sest see ei ole otseselt kellelegi vajalik ja see ei kulu ära, vaid kuhjudes kasvatab ülepinget Meie sees.

Kui inimene seisab Meie sees eraldi, siis ta võib, kuid ei pruugi rahul olla sellega, milline ta elu on, aga ta ei pea vajalikuks ennast liigutada või muutuda, sest temale ei ole see vajalik ja Meie heaolu ei ole tema eesmärk. Kui selles olukorras on teisel halb olla ja ta teeb pingutusi, et ühist Meie-t hoida, siis esimene inimene näeb, et teine esitab oma nõudmisi ja võtab neid teise Mina väljendustena enese Mina pihta. Lõpuks seisavad kaks Mina sõda pidades vastamisi ja ei mäleta enam Meie-t, sest ei oska leida ühist teed, et koos edasi kõndida.

Kui Meie sees on sõda, siis on mõlemal seal halb olla, sest ühises ruumis ei ole turvaline ega hea olla. Mina-d proovivad suruda teist endale sobivatesse piiridesse ja raamidesse, ei kuule ega näe teist vaid tunnevad üksteise tundeid eneste sees ja see on piinav kogemus. Sõda on kui mull, millel ei tundu ust olevat, seal ei jätku õhku, et hingata ega ruumi, kus vabalt liigutada – teine on kõikjal ja kõiges – üks Mina on teise Mina sees. Inimesed tõukuvad, et tõmmata ennast teise küljest lahti ja tunda ennast vabana, taas iseendana, oma piiride ja Mina-na.

Ühine Meie ei tähenda seda, et inimesed on üksteise sees, vaid nad on koos kohas, kus nad avavad ennast ja tulevad enese seest välja, et teine saaks võimaluse neid näha ja tundma õppida – nad jagavad oma mõtteid ja tundeid, sest ei soovi jätta suhtesse kohta mõistatamistele ega ära arvamistele. Õppides olema Meie sees nii, et enne astumist küsitakse ja vaadatakse, kas teine saab ning tuleb kaasa. Meie sees olles hoitakse kokku ja seistakse teineteise kõrval ja vajadusel toeks – ma olen Sinuga, sest Meie on meie ühine Maailm, kus Sina ja Mina oleme meiena koos.

Marianne

Soomemaal

08.11.2018.a

Sõnad vahel on liigsed

Meil ei ole mõtet üksteisega vaielda ega sõdida, et tõestada omi või ümberlükata teise sõnu, sest me näeme Maailma erinevalt. Meil kõigil on elule ja nähtustele erinevad mõisted ning sõnadele oma tähendused – Sinu Maailmas on see, mida Sina seal näed ja koged reaalsemast reaalsem, nii samuti on see minu Maailmas. Meie Maailmad puutuvad kokku seal, kus sõnad on liigsed. Kogeme seda hetkel, kui vaatame teineteise silmadesse ja sealt kumab vastu mõistmine.

Marianne

Soomemaal

07.11.2018.a