Hei Sina, kes Sa täna olemas oled ja seda loed - see tee siin vahetab rada - eilsest alates on minu uued ja vanad lendulastud lood loetavad uuel lehel - WordPressi lehtede seas. See blogi siin on veel avatud, kuid uusi siia enam juurde ei lisandu - need lähevad lendu uuest pesast, mis alles kujuneb ja
kasvab.
Tänane lehvitus kannab järjekorranumbrit 845 - pikk ja huvitav tee on käidud - aitäh Sulle, kes oled mind sellel teel saatnud - siin või sealpool helendavat ekraani olles oled Sa oluline teekaaslane olnud - AITÄH Sinule!
Mina ise hoidsin iseennast paigal, sest ei usaldanud astuda – mina
ise ei lubanud võtta endal vastu Maailma, mida tean, et ei suuda
kontrollida. Maailma kontrollimiseks on vaja õiget tähelepanu, sest
see tagab vahendid, millega kindlustada endale tulevikus vajaminev.
Õige tähelepanu saamise kindlustamine on võimekus ise kontrollida
oma tulevikku. Õige e vajalik tähelepanu on lahendus, mille kaudu
saan anda endale selle, mida mina vajan – usu, et homme on minul
tulevik olemas.
Kaotades vajaliku tähelepanu tahan seda tagasi, sest see oli
reaalsena olemas. Hirmutav tundub otsida uut lahendust ja just
sellepärast leinan kaotatut ning ütlen iseendale – Mina olen
ilma! - see annab võimaluse seista paigal. Mina ise ütlen, et jäin
ilma, sest tegelikult tahan mina jääda tähelpanu alt välja –
siis ei nähta seda, et ma ebaõnnestusin. See on vaatenurga vahetus
– peidan „tõe” endasse versus otsin uut lahendust – öeldes,
et ebaõnnestusin, usun - homme kaotan uuesti, sest minust ei piisa –
see on pidepunkt põhjas püsimiseks.
Mis mõte on minna ja astuda, kui tulevikku ei ole. Ma ei saa leida
lahendusi ega anda endale vajaminevat, kui minul pole õiget tähelepanu.
Teiste tähelepanu on vajalik tugi, mis juhatab edasi kohtades, kus
mina ise olen ebakindel ja ei oska, sest ei tea veel – ma ei ole
neid hetki läbi kogenud ja seega pole kindel, et alati tuleb peale tänast
tulevik – tee viib siit edasi.
Mina vajan teiste tähelepanu, sest see annab mulle selle, mida mina
vajan – usu turvalisse tulevikku. Seda uskudes saan teha täna
seda, mida teen – see annab tulemusena tähelepanu - järelikult
olen mina täna õige ja täna tehes saan võimaluse teha seda ka
homme – ei pea otsima uut – seega on mul olemas kindel ja
turvaline tulevik.
Kogen, et saadaval tähelepanul puudub sisu – see on põgus
puudutus, mis riivab möödaminnes – jätab küll jälje, kuid ei
täida. Läbi õige tähelepanu saan endale tunde, mille tahan endale
tundmiseks anda – mina vajan seda, et mul oleks iseenda sees hea
olla, sest see kustutab tunnet, mille tundmisega mina toime ei tule.
Vale tähelepanu tähendab, et teine kuulab, mulle tähelepanu
osutades, iseennast, et saada läbi minu endale see, mida tema enesele
vajab. Ta ei kuula ega näe mind, et anda mulle see, mida mina vajan
– sellist tähelepanu, et mina ise saaksin täidetud. Me kasutame
teineteist ja oleme vahendid teine teise jaoks. Olen tähelepanunäljas
– vajan õiget tähelepanu, läbi mille saan mina ise ennast
kogeda. Mina vajan Maailma peegeldust, et näha seda, kuidas mina
olin – vajan võimalust korduseks.
Küsimus, millele ei leia vastust – kust saada vajalikul määral
õiget tähelepanu, mis annaks mulle selle, mida vajan. Teiste
tähelepanu on heitlik ja seega elab minus uskumus, et tuleb esimesel
ehk ainsal korral osata suuta olla õige, sest see on tähelepanu
enesel hoidmise lahendus ja mina saan võimaluse korduseks. Mina
tean, et eksides tuleb leida uus võimalus, kuidas endale tähelepanu
püüda ja minu sees on hirm, et ma ei õnnestu. Minu elus on asjad
ja küljed, mille püsimine ja korrashoidmine sõltuvad teiste
tähelepanu kaudu saadud vahenditest ja seega mul tuleb iseennast
müüa, sest ma vajan seda, et minu poolt antav tulemus peab meeldima
teistele - teiste sõnad, pilgud, toon on hinnang minule.
Tänapäeva Maailmas on tähelepanu valuuta, mille vastu saab seda,
mida endal ei ole, mida ise ei saa või ei oska iseendale anda. Samas
on tähelepanu see, mille eest tuleb põgeneda – luua endale oma
vabadus, sest tähelepanu võtab vabaduse iseendana olemiselt –
õige tähelepanu eest tuleb ennast müüa ja vahetada. Tuleb osata
olla selline, kes suudab ja oskab püüda vajalike inimeste
tähelepanu – nende inimeste, kes maksavad oma vahenditest teise inimese kogemise eest.
Katki teeb see, kui olla ja teha, kuid ei saa – puudub oskus –
kui tehtav ei sobi, siis ei sobi ka inimene. Küsimus on selles,
kuidas teha seda, mida teine vajab nii, et too tahab selle eest
maksta, kuid mina tahan teha seda, mida mina vajan, aga teine tahab
seda, mida tema vajab. Tähelepanu jagamine võtab iseendaga olemise
aega ära - kuidas jagada seda, mida minul endalgi ei ole. Minus on
puudus, seega tahan endale – minul ei ole midagi vahetada.
Kas mina müün ennast või seda, mida teen – mina ei saa teist
mina, kuid ma saan luua erinevaid tulemusi – jäädes tähelepanust
ilma usun, et mul tuleb luua uut mina, kuid tegelikult saan võimaluse
valida seda, millisena mida loon – luua läbi enda uus tulemus.
Mina olen vale seal, kus teen seda, mis on minule vale. Mina loon
ennast seal, mis sobib minule – seal on minus vabadus luua läbi
iseenda – seal ma ei pea ise ennast kontrollima, et suuta luua
tulemust, mida on teistele vaja. Seal teen seda, mis muudab mind paremaks
ja ma kõnnin enese teel.
Kuidas tulla toime tähelepanu kaotusega – mida tähendab
tegelikult tähelepanu inimese jaoks – mida see annab ja millest
ilma jätab ...
Ma olen peopesal hoituna ja korraga on eesriie minu ja Maailma vahel
– ma olen nähtamatu ja tunnen ning tean sügaval endas kõike,
mida minul ei ole – mina ise ei saa anda endale seda, mida mina vajan –
kõik on poolik ja ma ei saa iseennast ega oma Maailma korda teha.
Pean leppima sellega, mis on olemas, kuid see ei täida, sest mina
leinan selle kaotust, mida minul ei ole. Ma tean, mida vajan, kuid ma
ei saa seda, sest ei ole minu võimuses seda iseendale anda.
Ma ei tea, kuidas saada seda, mida minul ei ole – ma vajun
sügavamale oma kaotusevalu sisse. Mina leinan, et ei minul ei ole –
mina olen jäänud ilma. Kaotasin tähelepanu kohas, mis kinnitas
minu sügavaimat baashirmu – mina ei suuda kontrollida iseenda
Maailma ja seega ei suuda ma kontrollida välist Maailma – minust
endast ei piisa vajaliku tähelepanu alles hoidmiseks.
Tähelepanust ilmajäämine kinnitas, et minust endast ei piisa
iseendale vajamineva tagamiseks. Mina olen olemas, kuid see ei ole
minu edasi kestmiseks küllaldane. Mina olin kohas, kus leidsin, läbi
tähelepanu, võimaluse anda endale vajaminev, kuid siis jäin
sellest tähelepanust ilma, sest mina ei suutnud hoida seda alles.
Mina otsin, kuid ei leia teist kohta, kust samasugust tähelepanu
endale tagada ja seega ma ei leia toimivat st õiget lahendust.
Mul oli lahendus, kuid selle nurjumine muudab mind hapraks, sest see
oli ajutine – mulle anti, kuid siis lõpetati see ära ja ma
kogesin, et sealt enam ei saa. Selle tähelepanu kaudu sain võimaluse
kontrollida oma Maailma – see lõi minu sisse turvatunde – mina
suudan hoolitseda iseenda eest – mina astun, olen ja teen ning saan
selle eest mulle vajaliku vastu. Ma ei tea, mida mina saaksin veel anda vahetuseks,
kui minust endast ei piisa siis, kui mina olen vahend loomaks
iseendale tulevikku.
Mina tahan ise anda endale selle, mida vajan – mina usun, et pean
seda tegema, kuid kogesin, et ebaõnnestusin. Kaotusevalus ei näe ma seda, et tegelikult ei olnud koht piisav, vaid usun, et mina ise
polnud hea, sest mina uskusin end suutvat Maailma kontrollida.
Tähelepanu fookuses olemine andis kinnituse, et suudan läbi
iseenda kontrollimise kontrollida Maailma – mina annan oma parima
ja saan parima vastu – seega on püsiv tähelepanu kindlustatud.
Täitsin reegleid, kuid lugu lõppes sellega, et jõudsin algusesse
tagasi – mul ei olnud enam ja ma ei teadnud, sest ei näinud teed
ega võimalust, kust ja kuidas endale õiget tähelepanu tagada.
Tähelepanu tähendab, et mina saan endale vajamineva ning selle
kaotus tähendab, et ma ei saa tagada iseendale tulevikku – seega
puudub mul hetkest väljapääs ja ilma selle nö õige ukseta pole
õiget teed edasi – on paigalseis – on masendus - on depressioon
– see on sügav väljapääsuta hetk, kus leinan kaotatut ja saan
pidevat kinnitust oma hirmudele, sest ma näen kaotustejada – see
kinnitab ja tõestab - tulevik libises peost.
Minu samm täna võib viia kaotuseni homme – astudes ma ei tea, kas
saan seda enesele lubada. Mina ise jätan ennast täna ilma, et mitte
kaotada oma tulevikku – mina jätan astumata ja enese paigal
hoidmiseks vaatan kaotuste jada - suurendan hirmu ja kontrollin
ennast tundega – ma ei astu, et vältida veel suuremat kaotust –
selle kaotust, millega usun, et suudan Maailma kontrollida -
iseennast – selle alles hoidmiseks pean olema täna paigal.
Maailmas on olemas see, mida vajan, kuid ma tunnen hirmu, et mul
tuleb selle eest hiljem maksta – kui ma praegu ei suuda ise maksta,
siis, kuidas saan seda teha tulevikus – kui mul siin ei ole, kuidas
mul siis seal on – ma ei näe lahendust, sest minul ei ole õiget
tähelepanu. Mina tahan, sest vajan enamat kui minul on – kuid ma
ei näe lahendust, kuidas seda läbi iseenda luues endale saada –
kuidas luua tasakaal, et saaksin läbi selle andmise, mida mina teen,
vastu selle, mida mina vajan – kuidas kindlustada õige tähelepanu,
kui ma ei oma kontrolli ei saamise, koguse ega tulemuse kvaliteedi
üle.
Mina ise hoian oma tähelepanu kaotusel, sest siis seisan paigal ja ei astu oma tulevikku – mul ei ole mõtet minna, sest mitte miski ei jää püsima – kõik kordub ja mul tuleb uuesti kaotust kogeda. Ma ei vaata seda, et mina olen tänasesse päeva jõudnud – alati on leidunud lahendus, mis on viinud mind edasi – mina ise olen tänasesse päeva kohale jõudnud. Mina unustan ära, et leitud lahendus oligi vaid üks episood, kuid tähelepanu kaotuses tundus, et kaotasin kõik, sest see võrdus korraga kõigega – uskusin, et õige tähelepanu oleks lahendanud ära kõik selle, mis oli korrast ära. Pealispinnalt viis läbi kordunud korduste sügavale välja.
Võtan oma elu ja ise ennast vastu – ma lähen ja proovin, annan
endale ja Maailmale võimaluse. Võtan vastu oma elu hetke ja kogen
seda, mis on. Ma lasen lahti iseenda kontrollimisest - kindlustada,
siin ja praegu, enesele tulevik – minu elu on täna, siin selles
hetkes.
On päevi, kus külmkapis on järelejäänud lõpud, millestki
sellest, mis varem oli lõuna või õhtusöök. On olemas justkui
kõike ja tegelikult ei midagi, sest seda, millest jätkub ühele, ei
saa jagada kolmele. On päevi, kus lahenduseks saab sobivatena
tunduvate asjade ühte panemine ja sinna teise ning kolmanda lisamine
– luues ühisest suurem kogus, millest jätkuks kolmele.
Tänaseks on maitseainete lisamisest saanud katseeksitus meetod –
kõike võin ja saan lisada, kuid ma ei tea kunagi täpselt, kuidas
kõik kokku kõlab, sest mina ise ei söö teistele tehtut ja tihti
ei proovi ka – juhus juhatab tulemust.
Täna oli päev, kus kõik see, mis oli eraldi söödav, lõi kokku
jama, mis maitses ketšupiga timmitult nii enam vähem, kuid lisa
tahtma ei meelitanud ja mõte uuesti söömisest kutsus nooremas
protesti esile. Suuremad kinnitasid viisakalt, et kui midagi teist ei
ole, siis õhtul võetakse ja süüakse, sest see on olemas - kogu
lugu ju sellest algaski, et oli olemas ...
Minul oli ja on valik – kui ise tegin ega söö, siis ei pea ka
teised sööma seda, mida nemad iseendale ei valiks, kui on valida.
Lõppude lõpp läks lõpuks koerale, kelle arvamus jäi saamata,
kuid saba lehvis ja saadu kadus kausist. Õhtuks tegin
lehttaignapirukaid mitmes variandis ja need kiideti heaks – kadusid
kiirelt taldrikult, sest lõuna oli olnud kesine.
Kui Sina ei taha oma teel edasi astuda, siis ütled Sina iseendale ja
Maailmale, et Sina ei saa seda teha sellel, teisel või kolmandal
põhjusel. Sina ise valid endale kohad ja valikud, mis ei lase Sinul
edasi minna, sest need hoiavad paigal ja neis ei sünni edasi viivaid
lahendusi. Sa ootad, et keegi teine võtaks, Sinule sobivat lahendust
otsides, vastutuse Sinus ja Sinuga juhtunu eest – tuleks, looks ja
teeks ära – parandaks Sinu ja Sinu Maailma ära.
Sa võid öelda – Jah, mina tahan! - kuid küsimus on selles –
kuidas Sina valid seda teha. Kas lahendus peab Sinuni jõudma väljast
tulles sisse või kasvab see Sinu seest välja. Kas ootad, et enne
oleks väljas ja siis saab ka sees olla või on see Sinu sees ja siis
on see kõikjal.
Üks armas Inimene on küsinud minu käest mitmeid kordi, et miks ma nii või teisiti teen ja öelnud, et seda vastust tean ainult mina ise.
Seega, täna tunnistan
ausalt üles, et vahel näen nii selgelt valusat alastust Maailma
sees ja oskan näpuga ette näidata, kuid ei tunne sedasama endas
ära – ma ei näe iseenda päästikuid vaid reageerin ehedalt.
Avastasin
endas uskumuse, mis põhineb ammustel kogemustel – kohas, kus oli
võimalus, et mind võrreldakse teise inimesega, käivitus minus
automaatselt reaktsioon – olla parem. See oli vajadus näidata
ennast paremana selle kõrval, kellest sai minu jaoks potentsiaalne
oht - temal oli võimalus võtta endale, minult ära, minule vajalik
tähelepanu. Mina ise valisin võrdluse, et tõestada enese paremust,
sest uskusin – see, kes on üle ja parem, see saab tähelepanu
endale.
Samuti
kõndis minu sees kaasas enese hoidmise jaoks valitud lahendus -
kohas, kus kogesin, et teine saab endale selle, mida minul ei ole,
siis seda saadavat maha tehes andsin endale tunde, et ma ei tahagi
seda – tõestasin iseendale, et parem oli ilma olla.
