Reede, 23. september 2022

Ellujäämise plaan

 


Anna mulle põhjus

Sind tundena kohata,

et suuta

loobuda sellest,

mida Sina saad anda.


Anna mulle põhjus

Sind vihata,

siis saan jõu

lahku astuda,

et pettumusest ennast säästa.


Anna mulle põhjus

Sind karta,

siis saan tõuke

joosta eemale,

et ennast valu eest kaitsta.


Anna mulle põhjus

Sind põlata,

siis saan tõusta

ja Sinust üle kõrguda,

et ennast võimsamana tunda.


Anna mulle põhjus

Sind pilgata,

siis saan seista

ja Sulle otsa vaadata,

et ise ennast paremana tunda.


Anna mulle põhjus,

hirm hüljata,

siis julgeksin loota,

et saan soovitu.


Anna mulle põhjus

Sind usaldada,

siis saan tuge

jääda paigale,

et tulevat ise kogeda.


Anna mulle põhjus

oma tunne muuta,

see välja vahetada,

et ise ennast päästa,

et ise ennast säästa,

et ise ennast kaitsta

kaotuse eest,

mida olen kogemas ette.


Marianne

23.09.2022.a

Neljapäev, 22. september 2022

Sündimise kogemus

 


Kui teised on koos, kuid mina olen nähtavalt üksi, siis on see välja jätmine. Kui lähedale astudes või mööda kõndides, tehakse vahe vahele, siis on see eemale tõmbumine. Kui olemas olevat ei jagata, see tähendab, et ei looda ega hoita sidet, siis on see eraldatus.

Algusest sai alguse hülgamisehirm - kuid, kelle oma see on. Ammuste aegade tagune mälestus on niit, mis ühendab ajad – kannab, olnust, olnu olevikku.

Kui löök pihta oli energias jõud, mis eraldas ja lõikas läbi ühenduse – tõukas välja. Olen langenu – ma ei tea, kas olin/ olen ohver või süüdlane ega seda, kas see oli/ on ülekohus või karistus.

Minult võeti valgus – sündisin Inimesena. Olen vangis inimese keha sees – ma ei ole enam kõikjal ega kõiges – ma ei ole valgus ega jumal. Olen hüljatud. Olevik tundub igavikulisena, sest see kestab.

Kuidas põgeneda enese eest, kui ei saa välja enese seest? On kaks ühes – ühena või eraldi seisvatena. Eraldi seisvatena on see hirmust kantud suletus - vastu hakkamine - Mina on suur või alistumine - enese eitamine. Koos olles on see sümbioos - enese vastuvõtmine.


Marianne

22.09.2022.a



Kolmapäev, 21. september 2022

Kohustuslik paber

 


Inimene istus laua taga

ja oli elav inimene -

jutt oli inimlik ja mõistetav -

ei olnud kusagil katastroofi

ega ka buldooserit tellida vaja.


Inimene istus arvuti taha

ja ametliku dokumendi

valmis kirjutas -

kõik leitu,

ametlikus keeles,

kirja pani.


Ametlikul paberil

on kirjas külmad faktid,

konkreetsed ja ühesed sõnad,

milles pole soojust ega elulist,

neil pole kaasas inimlikku seletust -

kirja on pandud,

vaid „puhas tõde”.


Kastides on ristid,

ja teisal kokkuleppelised märgid,

mis olles küll tõsi,

ei ole tegelikult kogu tegelikkus,

sest igaüks

loeb kirjapandut

läbi omaenese mõistmise,

teadmiste,

ettekujutuse,

hirmude,

eituste,

soovide.


Paberil kirjas on üks,

kuid tõlgendada

saab seda kõike

erineval moel.


Leitud ebakõlade nimekiri

tundub kohutav,

kargavad silma puudused,

sest välja on toodud

parandamist vajavate

kohtade nimekiri -

see tähendab,

aegade jälgedes,

teha tulevad töid,

see kõik tähendab arveid,

väljamakstavaid summasi,

enese aega ja kulu.


Sõnadest kumab läbi,

et vana on liigagi vana

ehk vanasti küll õigesti ehitati,

kuid tänaste nõudmiste järgi,

saab kogu lugu vaadata teisiti -

tuleb uuendada,

tuleb muuta,

tuleb vahetada -

kuidas teha,

maja säilitades,

100 pikka aastat,

olematuks

või hoopis teiseks.


Vana,

on tänase mõõdupuu järgi,

liiga vana,

ta uuest erineb -

on teistsugune.


Panga jaoks erinevus

ei ole voorus,

pank see vahendab raha

enese mõõdupuude järgi,

pank ei ole

lihast ega luust inimene,

vaid seaduste

ja kriteeriumide kogum -

kalkuleeritud numbrid.


Kohustuslike paberite järgi,

objekte ja subjekte

hinnatakse -

kui puhtad on paberid,

kui suured on võimalused

ja kui tõenäosed kaotused -

tulemus,

mis edasise tee,

kas tõkestab

või avab,

välja prinditakse.


Kui ei vea,

siis ei saa,

kui veab

siis saab -

heakskiidu -

palju õnne

teie lotopilet

tõi teile kaasa võidu

saate osta kodu

ja laenu tasudes,

uut elu elama asuda.


Marianne

21.09.2022.a

Teisipäev, 20. september 2022

Eelkäija – Teel kõndija – Järeltulija

 


Korjasin küla kõnnitee ääres ploome, mis olid puu pealt rohule pudenenud. Pensionipõlve pidavad tänavanaabrid olid jalutuskäigul ja astusid ligi. Mees ütles, et tema mäletab, kuidas aegu tagasi, nii umbes kümmekond aastat varem, kohtas ta täpselt sellesama kohapeal meie eelkäijat, sedasama tegevust tegemas.

Tookord oli samuti olnud rohkelt ploome ja neid oli jagatud lahkelt ka teelkäijatega. Kordasin olnut ja kallasin pool ämbritäit päikesekollaseid ploome nende kotti tühjaks. Vahetasime veel mõned sõnad ja juba nad jalutasidki taas edasi.

Tundsin enese sees soojust – olin kogenud aegade puudutust – mind oli ühendatud olnuga. Nägin ennast ajateljel olevana – olin jätnud sinna jälje. Aeg läheb edasi, ikka omal moel ja senikaua, kuni kasvavad ploomipuud, võivad kohtuda sellesama kohapeal tänavanaabrid ja meie järeltulijad. On üsna tõenäoline, et sel hetkel saavad kõlama sõnad - Mina mäletan, kuidas ...


Marianne

20.09.2022.a

Esmaspäev, 19. september 2022

Pisaratega pikitud naer



Inimese parim võimalik tähendab üht tõeliselt huvitavat kogemust. Mõistan, kuid tunnen eneses. Tänaseks olin kohalikuga pea kõik ühendused lahti sõlminud (kinnisvara veel sekka ei loe), järele oli jäänud üks elav ühendus – kohalik vana aeg.

Kaks ja pool aastat olin, ühes köögis istudes ja vahel tänavatel jalutades, pea iga nädal kohtunud 91-aastase naisega. Siin nimetatakse sellist koos käimise vormi – jalutussõpradeks. Möödunud aja jooksul olime seigelnud mitmetes lugudes – naine oli jaganud minuga oma elu aega.

Täna hommikul helises telefon ja teisel pool oli see naine. Tõsise meelega teatas ta oma pika arutelu tulemuse – tema pidukleidi ja villaste sokkide kadumise taga pidin olema mina. Ahaaah. Ta teadis ka seda, miks ma olin seda teinud – vea nimi oli kleptomaania ja seda omavad inimesed lihtsalt peavad varastama. Ohoooh!!!

Jah, tean, et selliseid hetki esineb ja sarnastele järeldustele tulevad üle maailma väga paljud eakad – nende lähedased või muidu tuttavad võtavad nende asju isiklikult. Pihta käivad süüdistused, tegelikult ju laim ja alusetu otsus. Kuid tegelikkuses on see enese kaitse – lahendus, kuidas hoida oht enesest eemale.

Mind ajas naerma, kuid ikka nutma ka - miks mina????? Kobasin enese sees – oli hirm seista, „valgustavas” valguses, avalikkuse ees. Tundsin hirmu selle üle, et kui ta siis läheb ja räägib kohatud inimestele seda, mida ta minust usub, siis, mida need teised, minust mõtlevad. Tegelikult võivad ju kõik, igal hetkel, rääkida kellestki teisest just seda, mida tahetakse ning kõik võivad mõelda kõike nn oma rikutuse astemest lähtuvalt.

Argumenteerisin ja soovitasin ära kadunud asjade otsimiseks abi küsida. Otsus jäi pidama. Nägin, et sõnade vahetamisel edasist mõtet ei olnud. Jõudsin oma jutuga sinnamaani, et enam ma ei vali tema koju minna. Selle peale tuli kiiresti vastu, et kohe-kohe oled nagunii ära minemas. Kah õige. Lõpuks ütlesin talle lihtsalt – Aitäh ja Kiitos tuli vastu ka tema poolt. Head aega sai lausutud ja telefonikõne lõpetatud – läksime laiali.

Vot, see oligi nüüd see, parim võimalik, kogemus, kuidas Sauvo lasi minust lahti – anti võimalus ja mina ise ühendasin iseennast lahti – olen vaba minema sinna, kuhu tee edasi viib.


Marianne

19.09.2022.a

Laupäev, 17. september 2022

Südamekoda

 


Kus on kodu,

milles avaldub kodu,

mis teeb ühest kohast kodu -

kodu see on koda -

oma südamekoda.


Kodu on keskkond,

enese kindlus

vabana olemise võimalus -

enesena avaldumise väljendus.


Iga olemas olev koht

on omaette isiksus,

igas kohas

on olemas see,

mida teisal ei ole.


Kui silm näeb

ja on tahtmine omada,

kas siis – hiljem,

olen ma rahul 

ja elan enesega rahus?


Milline argipäev on olulisem,

milline kaotus vähem hoomatavam,

milline olemine vajalikum,

milline ilmajäämine tundub võimatuna?


On hirm,

et äkki ikkagi selgub,

et see polnudki see -

võib-olla ma ei tunne

ise ennast nii hästi

ja avaldun alles seal,

siis, kui on hilja -

kogedes kaotusi.


Ei tahaks minna ja olla,

seal ja selles,

kus tuleb leppida selle valega,

mida muuta ei saa.


Mis on olulisem,

kas vältimatu

ja eluliselt olulise lähedus

või privaatsus ja vabadus?


Mida saan ühes,

mida ei ole teises,

mida ja kuidas pean

ühes või teises -

kas ma ikka päriselt tahan?


Otsust teha on keeruline,

sest kui enese sees

on varjul olnud igatsus,

rahuldamata vajadus,

kas siis valik

on siht selle täitmiseks

või päris asjalik kaalutlus?


Kui ei ela üksi,

vaid meid on kokku enam,

siis on meil igaühel

olemas omad soovid,

kuid peidus ka hirmud.


Kas oma soovi täita püüdes

olen õiglane?

Kas teen ühele või teisele

ülekohut mõnel moel?


Mis on täpselt see,

mis sobib kõigile?

Kus on see õige,

kus on hea kõigil?


Otsustamise hetk läheneb

ja valik teha tuleb -

välja saab valida ainult ühe

ja selle ühe sees

alguse saab argipäev ...


Marianne

17.09.2022.a

Reede, 16. september 2022

Võõra vara

 


On oma või ei ole oma - omamise ja mitteomamise vahel jookseb piir. On ja ollakse siinpool – on ja ollakse sealpool. Oma ja mitte oma vahele tõmmatakse eristav joon, istutatakse hekk või ehitatakse turvaline aed ümber. Selle sisu sätitakse ja silutakse – pannakse näitamiseks välja – Vaadake, mida mina oman! Aedade sees olev on sätitud ja seatud, kuid aedadel on tagused ja ääred, mis käest lastud. See, kahe vaheline erinevus, torkab silma ja riivab.

Maa kuulub alati kellelegi, maal on omanik olemas. Kuid mõnikord omatav ei ole nagu kellegi oma – see tundub hüljatuna ja mahajäetuna – hoolest ilma jäetuna. Riigile, vallale, linnale, firmale jne kuuluv on omand ja sellel on omanik olemas, kuid juriidiline isik ei tähenda alati füüsilist reaalsust. Riik või vald või linn ei tule ise kohale, et taguste või väljajäävate eest kõikjal hoolt kanda. Ametnik, kes kabineti sees, ei näe sealt seda, mis nurkades, tee äärtes või aedade taga – see ei ole tema rida.

Uhked majad ja ilusad aiad on hallides ja prügistes raamides – prügi peatub piiril, koera kaka hallitab pervel, jäätmaal kõrgub umbrohi, see lamandub ja kuluna kollendab, kasvav võsa võtab võimust. Iga päev läheb keegi mööda, kuid ei peatu, sest see lugu ei peata – see seal ei ole oma. Võõras on mure võõra omanduse pärast.

Kui keegi ka teema tõstatab, siis leidub ikka neid, kes tõttavad kaasa hurjutama ja pead vangutama – miks ei tehta, miks tehakse, miks keegi ei reageeri, miks ... . Puudub tahtmine, võimalused, ressursid, ka vajadus. Las loodus olla ehe ja loomulik – see on õige, kuid sellel puudub võlu, kui selle sees on inimese poolt lisatu – prügi, mis sinna kukutatud ja ega koer võta ise enese jälgi kaasa.

Mööduja vaatab väljast sisse ja nii näeb tema seda, mis on hoitud ja korda tehtud. Olija vaatab seestpoolt välja ja tema näeb seda, mis väljas pool oma – seda eikellegimaad. Ka ilma maad omamata saab maa eest hoolt kanda – hoida puhtana ja ilma sinna kuuluvata. Saab astuda piiridest üle ja teha korda ka raamid – mitte selle jaoks, et teistele näidata, vaid just nimel sellepärast, et iseendal oleks hea looduses olla ja selle ehedusest, rahu, osa saada.


Marianne

16.09.2022.a