Valguse valgusel III –Iseennast kaitstes enesekaitses olles

 

Meie tunded on enesekaitsemehhanism, millega reageerime sisemisele puudutamisele – teised teevad, meie tunneme enese sees. Meie tunneme, sest võtame isiklikult st me loeme Maailma enese poolt antud tähendustega. Tähendused viivad tõlgendustest tulenevate lahendusteni. See on meie endi poolt valitud käitumine – reageerime teiste puudutustele oma erinevate aegade erinevatele arenguastmele vastavalt vastu. Ennast kaitstes reageerime nii nagu olime, nägime ja mõistsime Maailma ajal, mil meie sisse salvestus sügavaim Hirm – Mina ei ole olemas.

Enese sees, all pool pealispinda, oleme me valvel. Oleme andnud enesele ülesande – Kaitse ennast! Miks või mille eest, seda me enam ei mäleta, kuid ülesanne on meie sees alles, ka läbi aegade kaasas. Meie ise oleme ennast kaitsmas, sest teised, meie ühise Maailm sees, on meile ohtlikud. Tuleb astuda eemale, et olla nähtavalt eraldi. Selleks, et ennast hoida, tuleb olla teistest lahus – olla üksinda. See on uskumine, et kui me näeme meid eraldavat vahet, siis teised ei ulatu meid puudutama. Mitte keegi ei ulatu meid seestpoolt puudutama.

Meil ei ole, me jääme ilma. Me ei saa, me jääme ilma. Me ei taha seda, mis meil on, kuid me ei saa sellest lahti. Me PEAME olema-elama nii nagu on ja me võitleme selle vastu, et kaitsta iseennast. Tegelikult on meis hirm, et me ei saa elada edasi nii nagu elame. Me ei saa elada edasi nii nagu elame, sest me PEAME tegema muudatuse. Me Peame elama, kuid me kaitseme iseennast, et me ei peaks tundma, kui meie peame tegema seda, mida meie ei taha.

See on meie eneste protest selle vastu, millega me ei taha leppida – iseenda sündimine, oma vanemad, teiste valitud kool, sugu, aeg, rahvus, maa ja me ise. Me ei saa valida kellena ja seega me võtame isiklikult.

Me vaatame iseenda sisse – mida Maailm meie jaoks tähendab, sest seal, enese sees, on MINA TUNNEN ja seega me ei vaata lugusid väljast ega küsi MIKS Maailm valis olla või teha nii nagu too seda tegi? Miks oli teisel enese pärast või jaoks vaja olla või teha? Teeme teiste lood eneste omaks, sest kohal olles ja puudutustele vastu reageerides sekkume, et iseennast kaitsta.

On asju, mida meie ei saa oma erinevatel aegadel muuta ega vahetada, kuid me saame valida MILLISENA me valime ise oma elu elada.

Marianne

22.10.2020.a

Valguse valgusel II – Need teised

 

Kahest sai üks ja ühest sai kaks. Koos olles sai alguse üks ja ühes olemisest sai eraldi kaks. Me ei saa teiste sisse ja seega oleme väljas. Unustasime ära, et meie ise tahtsime tulla ja olla. Unustasime ära, et meie ise valisime tulla ja olla. Seega vaatame tagasi ja otsime sissepääsu. Kuid kõik see, mis oli, on olemas – see oleme meie ise – iga inimese sees on olemas kõik see, mis oli, on ja tuleb.

Teised – on need teised, kes on nähtavalt ja tuntavalt meist eraldi. Me ei näe valgust nende sees, vaid varje suletud akende taga. Vaatame väliseid fassaade, mis puudutavad vastu või astuvad eest ära. Me ei tunne, et oleksime üks ja seega usume end olevat jäänud üksinda.

Oleme ühteseotud, sest tunneme teiste puudutusi ja näeme, kuidas teiste sammud muudavad ühe ja sama Maailma jooniseid. On küll mõistmine, et oleme üks, kuid ometi näeme iseennast teistest nähtavalt eraldi seismas. Me oleme üks, kes on ühes, kuid me ei taha olla teistega üks, sest nemad ei ole Mina, nemad ei ole sama – teised ei ole Mina Ise seal väljas.

Meis on teadmine, et oleme üks, kuid me tahame ühes olles eraldi olla, sest meis kõigis on vajadus kaitsta iseennast – hoida ise ennast teistest eraldi, sest nii saame me hoida iseennast alles. Me ei õnnestu olema üks, sest kõikide, pealtpoolt vaadatud, oma ühiste siltide ja nimetajate alla ning sees tegutseme me küll nö hea ühise olemise-loomise nimel, pärast ja jaoks, kuid selle varjus, kõige ühise sees olles, kaitseme me iseennast nende samade teiste eest ja pärast.

Kui on oht enese alles olemisele ja haiget saamisele, siis me tunneme selgelt, et oleme üksi – iga teine on väljas enese eest. Tunded mõistavad inimesed eraldi olema. Meie katse olla eraldi, luua turvaline tsoon enese ümber, lõppeb nurjumisega, sest teised tulevad ligi ja puudutavad vastu – vool täidab tühimikud. Meil ei ole aega, et enesena olla. Me tegeleme enesekaitsmisega. Tähelepanu püüdmine on enesekaitsmine.

On valus, on raske ja me ei leia vastuseid. Kui vaatame ringi - näeme võimalusi, kuidas olla, kuid need on valitud viisid, need ei ole meie enese olemine, sest me ei pea olema see sama, kui väljas ollakse. Me oleme väljas olemas sellisena, millisena me sees oleme – enne on sees, siis väljas. Miks me ei leia teed enese sisse? Miks tunneme, et oleme olemas väljaspool iseennast. Näeme teisi, kui enese osasid ehk ise ennast väljas pool iseennast – kuid ometi me ei saa seal, nende teistena, olemas olla.

Marianne

21.10.2020.a

Valguse valgusel I - Tänase aja valu

 

Me kõik vajame enesele tähelepanu. Kuid üle kõige vajame me seda nn õiget tähelepanu, mis hoiaks ja täidaks meid. Oleks just täpselt see, mida enesele vajame. Me oleme sarnased, kuid me tahame eristuda, sest just nii saame võimaluse püüda tähelepanu enesele. Kuid ometi me otsime Maailma seest sarnaseid – otsime neid, kes oleksid, mõtleksid, tunneksid nii nagu meie ise seda teeme. Kuna me vajame osana olemist, siis otsime enesele sõpru, lähedasi, hingekaaslasi. Otsime neid, kes mõistaksid meid ka ilma sõnadeta, sest tunnevad sedasama. Otsime neid, kes näeksid meid, sest tunnevad ühendavat sidet - oleme sarnased. Nii loome, võimaluste avanemisel, enestele sarnastest koosnevaid Maailmu, mille sees olla hoitud ja turvas.

Kuid see, kes on sarnane, on just nagu sama ja me ei eristu samasuguste hulgast. Me vajame eristumist, sest vajame tähelepanu iseendale – me otsime ise ennast väljaspool iseennast. Seega otsime seda, kes saaks meist aru, sest tunneb seda sama. Just nimelt sama, ei erinevalt. Erinevus vajab kohanemist, arvestamist, jagamist, olemas oleva ümbervaatamist. Erinevus loob piirid vahele ja kasvatab seinad ette. See tundub olevat isekus, kui on - „Aga Mina ... ?!”

Kui tunneme, et meil ei ole, siis meil on vaja. Kui me vajame, siis me otsime vajaminevat. Kui me ei tea selle nime, mida otsime, siis vajame tähelepanu, sest see on kui valgus, mille paiste soojendab ja toetab ning seega on lootus, et leiame vajamineva üles ja saame selle enesele. Saadav tähelepanu on kinnitus – oleme olemas, sest meid nähti. Me otsime seda osa iseendast, mille usume olevat kaotanud, sest me ise ei näe seda. Tähelepanuvalgus annaks justkui väljast poolt osa meist endist meile.

Kuid tähelepanu tuleb ja läheb. See leiab meid, kui äratame piisavalt huvi ja püüame selle kinni, kuid me kaotame selle, kui pole enam huvitavad. Tähelepanu saamiseks tuleb väljaspoole ennast olemas olla – teha midagi Maailma nimel ja jaoks. Tähelepanu püüdmisest saab sõltuvus, sest see ei jää ega püsi. Ilma tähelepanuta jäädes oleme üksi. Ilma valguseta olles tunneme külma ja on pime – oleme hüljatud. Meie käest on lahti lastud ja me oleme jäänud Ü K S I N D A.

Usume, et seda, mida väljas ei ole ega näe, seda ei ole meie sees – ilma tähelepanuta ei ole meil Valgust. Kuid Valgus = Armastus - see on sõnum, et oleme hoitud. Vajame Maailma tähelepanu, et olla valguse käes, kuid tegelikult vajame valguse sees olemist. Olles Valgus enese sees – oleme Valgus – oleme Algus. Me oleme unustanud, et oleme Valgus, sest meie ei ole teinud rahu enese olemas olemisega. Oleme võtnud omaks uskumuse, et tähelepanu on võimalus olla osa valgusest, olemata ise Valgus.

Marianne

20.10.2020.a

Suletud silmad

 

Mina ei vaata otsa ega silma sisse -

Mina ise peidan iseennast

ära enese sisse.

Otsa vaadates oleksin alasti,

ilma kaitseta jäänuna

astutaks kui minu sisse.

Vaatan kõrvale

või sulgen oma silmad.

Olen küll kõrval ja olemas,

kuid mina ei paota ust

ega näita iseennast -

Mina ise ei ava iseennast.

Marianne

19.10.2020.a

Naabritel on naabritest naabrid

 

Naabrid on aia või nurga taga,

on külje peal või teisel pool teed.

Olgu linn või alev või küla

naljalt naabriteta seal ei ela.

Keegi kõnnib, kusagil räägib,

kuid seda ei tea ega näe,

kes ta on või mida ta teeb,

sest varjatult pilkude eest

elavad naabrid

oma majade-õuede sees.

Kui aiad võtta vahelt

või puud ja põõsad

langetada maha,

siis oldaks peopesal -

kõikide elu kõikide ees

ja just sellepärast

kasvavad puud ja põõsad,

kõrguvad aiad

uudishimulike silmade ees.

Ollakse küll kõrvu

käimas, elamas, olemas,

kuid ikkagi elatakse varjus,

sest seda ei teata,

miks ja mille jaoks.

Kui ka üle aia nähtaks,

või põõsa tagant kiigataks,

siis ikkagi ei teataks

mitte kui midagi

peale kõige selle,

mida lahkelt oletatakse

ja iseenda järgi arvatakse.

Kui ka ära arvataks,

siis ikkagi ei teataks,

mida mõtleb või tunneb

naaber oma elu elades.

Naabrid on kui televiisorid,

mis vahel pilti näitavad,

kuid siis hääle ära unustavad.

Teisal on mõnd kõnet kosta,

kuid pilt läks teel kaotsi,

seega tegevusest ei saa osa.

Nii, et naljaga pooleks,

televiisorit ei ole vaja koju osta,

kui omad naabreid ja

ka naabrite naabreid ...

Marianne

18.10.2020.a

 

Aja teisendatud mudelid – kontsellatsioonid inimese igapäevases elus

 

56-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/suhted/perejasobrad/aja-teisendatud-mudelid-kontsellatsioonid-inimese-igapaevases-elus?id=91362431

Inimeste elusid huvitavaks muutvad lood on suured ja väiksed kontsellatsioonid ehk erinevate süsteemide korrastamised. Olles osa annab ja saab inimene osa. Selleks, et ühtesid aidata annavad teised oma osa – korrastades ühe inimese süsteemi korrastavad teised samal ajal enese oma, sest inimeste kunagiste tegude tagajärjed on need põhjused, miks on nüüd nii nagu see on.

Inimene kordab oma elus samu mudeleid, milles ta kord on juba olnud. Ta ehitab uuesti üles oma elu hetkede kordusi, sest tema sisse jäänud vajadus peaks saama samasuguses kohas täidetud. Inimese alateadvuses on mälestus, kuidas ja kes kunagi olid, selles ajas, kui oli. Seega otsib ta oma elus kohta, kus sarnaste nimetajate olemas olemisel ehitada üles liikuv pilt, mille sees usub ta enesele vajamineva saavat.

Inimene teisendab mudeli, sest siis on tal raamid, mille sees avaneb tunne ja ta astub enese loo sisse. Mudeli taasloomiseks tulevad tema ellu inimesed, kes osalevad osatäitjatena tema konstellatsioonis. Tundena olles jääb inimene loo pealispinnale ja lahendab, iseennast mõistmata ja olevikku isiklikult võttes, segadust, mida tema ise jätkuvalt korraldab.

Inimene võtab teisi osatäitjaid isiklikult, sest just nende olemas olemise pärast tundub kõik üldse toimuvat – kui neid ei oleks, siis ju ei oleks ega peaks. Inimene tunneb nende teiste vastu viha, sest nendega koos olemine teeb temale haiget. Inimeses on vajadus olla koos, kuid sageli ei tule ta sellega toime – tal on tema tunded. Inimese tunded kasvavad teistega koos olles nii võimsateks, et inimene usub – teised tulid, et teha temale haiget. Inimene, ennast kaitstes, ei näe, kuidas olla avatud ja võtta tänuga vastu need, kelle abiga saab tema süsteemi korrastumine võimalikuks, sest just selle jaoks ongi lavale vaja neid, kes on inimese nimetamata tegelikult tema poolt juba nimetatud selleks, et etendus saaks alata ning lugu nähtavaks.

Inimest ajavad segadusse uued nimed, näod ja kohad – kõik peaks olema ju uus, kuid ometi võetakse käsile vana lugu uues kuues. Tõlgendus jääb inimese teha, kas ennast ja lugu mõistes tänada kaasnäitlejaid või valida uksepaugutamine ja Mina Tunnen reageerides astuda uuele lavale, kus uute nägude ja nimedega seda sama „vana jama” korratakse. Taas jääb inimesel üle eneselt küsida - Miks? ja tunda ennast oma elu ohvrina, kellel kohe üldse ei vea.

Uus lugu ei tähenda alati uut lugu, vaid uut võimalust, kuidas valida astuda. Inimene, vaata oma korduvat lugu ja sealseid nimetajaid, osalejate isikud ei ole olulised. Kui tavalises teatris jäävad nimed kavalehele ja näod muudetakse grimmi abil teiseks, et lugu oleks pealtpoolt vaadates mõistetav, siis Aja konstellatsioonis on pealne pool segadusse ajavalt teine, vana lugu pinna all ja ridade vahel varjus.

Ilma seda teadvustamata samastab inimene uue vanaga, kannab tunded üle ega saa aru, miks kõik lihtne korraga nii keeruliseks muutus ja hoolimata tema püüdlustest selgust ei saabu. Inimene nõuab enesele, sellest uuest, kunagi saamata jäänud vana – tahab kogeda lahendust ära olnud ajale. Inimene tahab, et uues hetkes sündiv annaks talle tagasi rahu ja vaikuse – tunnetest vaba vabaduse.

Uutel ei ole anda seda, mida inimene vajab – oma tunde vajaduse täitmist. Nemad on elusad kaasnäitlejad, mitte asjad isiklikuks kasutamiseks. Kuid selleks, et elu huvitavam oleks, on neil kõigil eneste lood kaasas, mis segavad veelgi vett. Inimene ei saa nende teiste käest vajaminevat rahuldust, sest olevikus toimuv ei muuda ära olnud loo sisu. Inimese enese käes on võti, tema enese mõistmine ja olnu vastuvõtmine avab minevikule tee ja laseb energia voolamist takistaval minna.

Kui võtta mudel ja vaadata nimetajaid, siis mustrist eristub lugu ja on aru saada, et osatäitjad ei ole olulised, tähtis on see, mis tuleb nendega koos olles, koostöös, nähtavale. Kuid inimene ei tea, et on lavastus ja see on juba alanud. Märku andvat signaali ega teadet pole olnud. Siin ei kirjutatud kavalehte ega tehtud kokkulepet, sest see oli seal, selles teises ajas, mida inimene ei mäleta.

Tänase päeva võimalused

„Katseklaasis viljastatud, doonorite abil saadud, või adopteeritud lapsed on need lapsed, kes on kunagi kusagil maha salatud, ära antud või kõrvaldatud – neile ei antud omal ajal omas süsteemis neile kuuluvat kohta. Need lapsed on olemas olnud, kuid neid nagu poleks kunagi olnud. Üle aegade tulevad nad tagasi ja võtavad endale kuuluva koha vastu ja saavad olla osa süsteemist - nad on nähtavatena ja nimetatutena olemas.

Osad nende laste vanematest olid kunagi kusagil, ühes teises ajas, nende samade laste vanemad, kuid, mis iganes põhjusel jäid need lapsed tookord, ilma neile kuuluva nime ja kohata, oma süsteemist välja. Nüüd nende vanemad ei saa võib-olla füüsiliselt oma lihaseid lapsi, kuid nad saavad vastu võtta oma süsteemi kuuluva lapse, kes tuleb avalikult vastu võtta ja kellele tuleb nähtavalt temale kuuluv koht anda. Väljast sündinud lapsed on iseenda ja oma vanemate õppetunnid - võimalus taastada süsteemis tasakaal – hinged üle aegade seovad ajad ühte.”

Ühe inimese ühe elu sees on üsna mitmeid konstellatsioone erinevatest aegadest - need on tema enese tunnetega loodud segadused, mis ootavad korrastamist. Kaasnäitlejad tulevad inimese tunnete pärast, kuid mitte tunnetest lähtuvate tahtmiste pärast. Nad tulevad tunnetest vaba astumise jaoks – et Aeg saaks voolata. Inimene tahab, et teised oleksid olemas tema tunnete kustutamise või täitmise jaoks, kuid teised tulevad ja on, sest inimese kunagise teo tagajärg on segadus süsteemis, mis temal endal tuleb korda teha – olles osa on inimene osa.

Marianne

16.10.2020.a

Inimene on kes või on ta mis– Millisena see Kes või Mis valib olla

 

Maailmas ja enese sees on nii palju erinevaid asju, mida inimene ei mõista, sest ta ei tea tähendusi ega näe alati piltide sisse ja sõnade taha. On olemas see, mis on olemas, nii nagu see on olemas. Inimene tunneb hirmu nende asjade ees, mida ta ei tea. Inimene tunneb hirmu kaotada Maailm, mida ta tunneb. Inimene tunneb hirmu muutumise ja paigalseismise ees. Inimene tunneb hirmu, et tuleb aeg, mil ta ei ole enam see, kes ta on – ta ei saa olla teine.

Inimene on kes ja on see, millisena ta valib olla. Inimene on Kes, sest tema sees on see, kes valib seda, millisena inimene on, vastavalt sellele, Kes või Mis on juhipositsioonil ja kelle eesmärki täidab inimene. Võib ja saab hirmu tunda teadmatusest ja enesekaotusest tuleneva ohu ees, kuid see ei takista olemast sellel, mis on ega tulemast sellel, mis tuleb. On teadlikkus – inimene ei maga, vaid on üleval, kui ta teeb vahet, millisena olles on tema Aeg uni.

Inimene on energiana osa süsteemi energiast. Ta on erinimeline ja samanimeline vastavalt süsteemi eesmärgile – tunded on iseenda vooluring. Enese koht ja olemas olemise Aeg on suur vooluring. Olles autopiloodil valib inimene tunded. Olemas olles valib ta teadlikkuse, mis on suurega ühes – olles osa, annab ja saab inimene osa – on üks.

Inimene on voolamas või valib olla takistus, kui reageerib voolule tundena, et iseenda sees puudutust tundes, ise ennast voolust eraldades kaitsta. Inimene usub juhuseid või teab nende puudumist. Sellel, millel on määratud aeg see saab olema. Kui pikk või lühike see aeg saab olema on inimese valiku küsimus – on Mina Tunnen, siis lõputu – olles vool, siis üksainus silmapilk - Ajatuna olev Aeg, milles mängida tundevärvilisi lugusid.

Inimese sees olev Kes või Mis võivad vahetuda. Oleneb vaatenurgast, kas see on okey või ei ole. Vahetuste lood olenevad ka kokkulepetest – soovi eest omada ja olla tuleb maksta. Kui enesele küsitakse ja võetakse vastu võimalus olla, midagi võimsamat, siis tuleb selle jõu kasutamise eest maksta. Tuleb ära anda osa enese ruumist, sest sinna tuleb tolle jõu omanik, see Kes või Mis, asemele. Kuid sellel teisel on oma eesmärgid ja see ei ole enam inimese vaba olemine, vaid teise ülesannete täitmine.

Vahel küsib inimene enesele juurde, sest ta tahab suuta mõjutada teisi inimesi – saada oma tahtmine väljaspool iseennast – sundida kedagi teist tegema seda, mida inimese Mina Tunnen tahab. Valiku vastuvõtmisel annab inimene osa oma Valgusest ära, vahetab selle halli hämaruse vastu välja ja ta ei ole enam enese sees vaba seni, kuni ta valib otsustada - võtta oma elu vastu sellisena nagu see on. Inimene astub oma hirmu sisse – kaotada olemas olev – see on hirm oma surma ees, et inimesel ei ole ja ta ei saa enam olema.

Inimesel on see, mida ta ei taha, kuid ta ei saa sellest lahti öelda, sest siis jääb talle alles ainult tema ise – üksinda on ta see, milline ta julgeb olla. Inimene maksab iseendaga sellepärast, et olla selle teise abil enamat, kuid ta ei ole ega loo enamat, sest ta on tööriist, kellel on kasutada teatud võimalused ja vahendid.

Kõrvalseisja saab tahtmise korral aru, Kes inimese sees juhtpositsioonil on. Selle inimese hääl muutub ja tema ise on kui masin, mille seest voolab välja sügavusest pinnale tõusev hääl ja lugu. Just nimelt voolab välja kui laine, mis tahab kuulaja uinutada ja allutada. Sea, enese ja hääle vahele mõtetes tõke, peegel, valgus, rista sõrmed vasakul käel ning ära voola sõnadega kaasa. Lase neil olla ja hajuda. Ära võta neid endasse ega reageeri neile.

Mida kauem saab hääl vabalt voolata, seda võimsamaks ta muutub – kasvab selle tahe haakida kuulaja enese külge. Mõtle, et see on üks selle Maailma reklaamimees, kes tegeleb reklaamitööga – neid on ju palju ja erinevaid. Kui saad, siis tee suunamuutus, et kõnetades inimest, vahetuks temas juht. Kui saad, siis lõpeta viisakalt ja konkreetselt hetk. Küsi enesele Valge Valguse kaitset ja puhastust Valges Valguses. See oli ja on lihtsalt üks võimalus, mille üks inimene on valinud olla. Lase selle olla – tema ise maksab iseenda valiku eest.

Maailm on selline nagu see on, mis on võimalik või vajalik – see on selle sees olemas. On huvitavad vaatenurgad, millest huvitavad inimesed huvitavalt vaatavad. See on inimese otsus, millisena, kuidas ja miks ta valib olla. Uus otsus ei kuulu täitmisele seni, kuni vanast ostusest ei ole lahti lastud – eesmärgid on erinevad. On Mina, sest Mina Tunnen või on mina olen, see on olemine.

Igal ühel on õigus valida, kuidas ja millisena luua enesele oma Maailm ja kust nurgast, kuhu vaadata. Saab ja võib ükskõik kui palju tõestada või püüda oma vaateid selgitada, kuid iga inimene näeb ja teab seda, mida ta on otsustanud uskuda. Inimeste poolt valitud nurgad on maailmavaadete, lahku viivad, erinevused.

Marianne

15.10.2020.a