neljapäev, 25. veebruar 2021

Valguse valgusel

 


Ajal, mil inimene hakkab küsimusi esitama ja oma rada otsima, on ta süüdanud küünla. Oma senisel teel peatuse teinud inimene tunneb eneses hirmu, sest ta ei tea oma uskumuste, mustrite ja tunnete segaduses, kuhu ta peab minema, kuidas ta peab olema ning missugusena ta peab oma elu elama.

Inimene kardab seda, mida ta näha võib. Seda, mida ta kogeda võib. Seda, mida ta kaotada võib. Seda, mida ta tunda võib. Seda, mida ta muuta ei saa. Inimese hirm on küünlaleegi võbeluses - kuidas hoida alles seda, mis võib iseenda ettevaatamatuse tõttu kustuda.

Inimene hoiab kinni enesekontrollist ja sõnast „Pean!”, sest sel moel usub ta suutvat seda, iseenda sees lootust kasvatavat, leeki põlemas hoida. Inimene näeb valgust enesest väljaspool olevat ja seega ta ei oma kontrolli selle üle ega ole tal usku enesesse, sest on teadmine – valgus võib juba järgmises hetkes kustuda.

Inimene vajab valgust, mis näitaks ümbritsevas Maailmas seda teed, millel tema saab astuda. Inimene hoiab küünalt enese käes ja selle valgus valgustab üht väiksest osa kõigest olemas olevast. Muu kaob hämarusse, moonutavate varjude sekka ja peitub pimeduse rüppe. Inimene ei näe ega tea, kus oma jalg maha panna.

Ületades enese hirme, kui kõrgeid mägesid, vaadates enese sisse, kui sügavusse, kasvab inimeses julgus ja tahe edasi astuda. Inimene on süüdanud laterna, milles põlev valgus on kaitstud vihma ja tuule eest. Valgus põleb tugevamalt ja säravamalt ning selle sõõr on suurem. Inimene saab, kobamata valguse ja pimeduse piiril, edasi astuda, teha oma järgmine samm kindlalt.

Inimene, nähes olevat valguses, mõistab Maailma ja iseennast. Varjude ja hämaruse pelutav tants on kadumas öhe. Olles valguse hoidja on inimene osa valgusest – ta näeb iseennast iseendana. Võttes oma lugudelt hämarusekatte kustutab valgus varjud ja inimene seisab iseenda ees nii nagu ta on – ta on teadlik iseendast.

Edasi astununa ja iseendale märkamatult on Valgus leidnud koha inimese sees – Inimene ise on Valgus. See, mis oli suletud, on nüüd avatud. See, mis oli ära peidetud, on nüüd nähtavana nähtaval – Inimene iseendana iseendale.


Marianne

25.02.2021.a



kolmapäev, 24. veebruar 2021

Õpetaja ja õpilane

 


Inimese iga samm on õppetund. Õpilane valib iseendale õpetaja ja õpetaja valib enda olemise ja vahendid, kuidas õpilane saab oma õppetunni iseseisvalt läbida. Õpetajaks olemine ei tähenda ettekujutlustes olevat ranget, kuid heatahtlikult toetavat inimest, vaid parimat võimalust, kuidas ja mil moel inimeselaps on valmis oma õppetunni vastuvõtma.

Õpetaja ega lapsevanem ei ole oma õpilase ega lapse loojad, vaid nad on võimalused, kuidas inimeselaps saab kohtuda oma õppetunniga. Õpetaja ja õpilane kohtuvad teineteisega, kui iseendaga – täpselt nii nagu nad on valmis avanema ja ise ennast vastuvõtma. See tee, mis saab läbi käidud, see õppetund saab läbitud.

Igaüks on oma enese looja ja omal kohal seismine st oma elu elamine, ei tähenda, et selle eest ja pärast ollakse üksteisele võlgu. Selleks, et olla tunne, peab inimene olema vahend. Võlad käivad inimestega kaasas, kui nad, olles oma tunnete kätte vangi jäänud vahendid, mängivad süüdlase ja ohvri mängu erinevate aegade ja elude sees. See on mäng, et hoida teist alles ja teisest kinni selle jaoks, et teid pooleli jättes vältida õppimist - vahetada oma vaatenurka - on õpetaja ja on õpilane. Kuid, kellel on julgus lõpetada ennastkaitsev tegevus, seista omal kohal ja öelda - Jah, mina võtan iseenda vastu.


Marianne

24.02.2021.a

teisipäev, 23. veebruar 2021

Inimeste Maailmas vahetatakse kasutud ja katkised vahendid välja

 


Inimeste Maailmas on inimesest saanud vahend ja inimene ise ei usu ega mäleta, et tema ise on looja. Inimeste Maailmas mõõdetakse ja kaalutakse inimese tulemust ning efektiivsust, sest on oma olemas olemise õigustamise ja tõestamise aeg. Inimese tähtsust ja vajalikkust mõõdetakse selle järgi, kui suure tähelepanu ja materiaalse tasu osaliseks tema sõnad ja teod saavad ning sellest pildist justkui selgub tõde, kas ta on ennast ära õigustanud ja tõestanud või mitte. Seega on tähtis inimese kui vahendi vajalikkus, kuid mitte see - missuguse iseendana elades on inimene ise õnnelik ja iseenda sees tasakaalus.



Inimeste Maailmas mäletatakse, loetakse lehtedest ja vaadatakse ekraanidelt katkiste inimeste lugusid. Need inimesed on katki, sest nad ei ole osanud, saanud või suutnud oma elu vanal moel enam edasi elada. Need inimesed on olnud vahendid, kes pidid igal oma järgneval hetkel saavutama uue kõrguse - eelmisest iseendast veel parema tulemuse. Maailmale ei lugenud see, kuidas või mis hinnaga võit saavutati – tähtis oli tulemus – see, kas oli või seda ei olnud. Tänases Maailmas on katki need inimesed, kes ei jaksa enam olla vahendid või on käes see aeg, mil neid, kui kasutatuna kasutuid, enam ei vajata.



Inimene, vahendina, kukub katki ja kaotab usu ning lootuse, kui teda ja tema elu senisel kujul enam ei vajata. Inimene ei tea, mida teha, kui tema olemas olemisel kaob eesmärk, mida täita. Inimene annaks ja teeks, kui temasse edasi usutaks ja tema poolt antav oleks alati piisav. Kuid inimeste Maailmas on nii, et ühed väsivad ja jäävad vanemaks ning uued kasvavad peale või inimene ise ei suuda, oska ega jaksa alati kõike, kuid ebavajalikuna teda ei vajata – inimeste Maailmas vahetatakse katkised või kasutud vahendid välja.


Inimeste Maailmas kehtib raha. Kuid see, kes maksab, tahab näha reaalset tulemust ja alles seejärel on ta nõus vastu andma. Seega tuleb inimeste Maailmas jõuda kõigepealt tulemuseni, sest selle alusel saab määrata palga või auhinna. Iga pooleliolev teekond tuleb lõpule viia – jõuda võidukalt finišisse, sest tulemuse ootajatel on õigus tulemust nõuda ja huvitaval kombel usuvad nad, et neile ollakse võlgu, kui inimene ei suuda talle seatud eesmärke täita. Eksinud inimene, vigase vahendina, peab andma vastuse, võtma vastutuse ja leidma tee, kuidas ise ennast ära parandada, et saavutada tulemus.



Inimeste materiaalses Maailmas imetletakse teekondi tagantjärele. Inimese teekonda tunnustatakse alles siis, kui ta on oma olemas olemise ära tõestanud. Õigustanud seda sellega, et tal on ettenäidata enese poolt tehtud võidukas(d) tulemus(ed). Kui tulemused on seda väärt, siis pööratakse inimesele tähelepanu, vaadatakse tema ajas tagasi ja saavutatu märgitakse ära ning jagatakse edulugu teistega. Kuid, kui püünele tõstetul uusi ja paremaid tulemusi ettenäidata ei ole või need ei sobi, siis on inimene ohver ja süüdlane, sest saavutamata tulemuse eest saab ikka kedagi süüdistada. Seega on inimene oma elu ja asjaolude ohver, kes kogeb ebaõiglust, kui tema ei õnnestu hoolimata sellest, kui pühendunud ja töökas ta on – inimene, iseendana, ei ole tulemuslik, kui inimene, vahendina, ei suuda ise endale vajaminevat tagada.



Kas inimene on looja või vahend? Kas inimene naudib ja maitseb seda, mida, missugusena ja kuidas ta teeb ja elab või näeb ta ainult finiši linte, mida kummis rinnaga peab suutma esimesena puudutada? Vahend usub, et tema eesmärk on olla vahendaja st toota kellelegi ja midagi vajalikku. Looja teab, et tema ise on see, kes on enese looming. Loojale ei ole tähtis tulemus, vaid teekonna olemus ja selle kogemine – teel olemine. Ometi just selles peitubki inimeste Maailmas konks, sest kui inimene on alles teel, siis tal ei olegi ettenäidata iseennast ära tõestavat tulemust. Sest, mida ja kuidas saab inimene ära tõestada, kui ta otsustab vahetada, muuta või valida, sest elab oma elu hetkes – eelmine tee ehk tulemuse saavutamine jäi suunda vahetades ju pooleli. Kuid ilma tulemusteta ei maksta inimeste Maailmas raha ja seega ei saa inimene tasuda oma elamise eest arveid. Ellujäämise nimel tuleb inimesel osata olla vahendina, kellegi teise eesmärgi täitmiseks. Inimene peab andma oma panuse, et saada eluks vajaminev vastu.



Kuidas olla looja, kellest on saanud vahend ja kes ei leia enam teed iseendani, seda kuuleme ja näeme, kui säravaid tulemusi andnud inimeste edulood vahetuvad esikaantel katkiste enesehävituslugude vastu. Nähes iseennast vahendina ja elades oma sassis tunnetes, on inimese sees tühjus, sest tema olemise kasumlikkust saab mõõta ja hinnata. Mis kasu on inimesest, kes on iseennast ära kaotanud ega tea enam, kust, kuidas ja kuhu tema tee edasi läheb?



Inimesel, vahendina, tuleb vastata tingimustele ja sobituda raamidesse, et suuta elada oma elu tulemuslikuna elades. Vahendil tuleb õnnestuda esimesel ja igal järgneval korral, sest tema on, oma olemas olemise eest, oma loojale võlgu. Kui vahend tahab st vajab enesele, siis tuleb tal kõigepealt suuta/ osata anda teisele ja seejärel vaadatakse ning hinnatakse tulemuse järgi, mida ja kui palju on inimesel õigus saada. Seega usub inimene, et tema ei tohi eksida ega peatuda, et otsida teist teed ja küsida iseendalt – Kuidas ja missugusena mina ise soovin oma elu elada?



Vahendi olemas olemise eesmärk on olla kellegi teise oma, sest igal vahendil on looja, kes on teinud valmis enesele vajamineva, et seda enese jaoks kasutada. Olles vahend, ootab inimene seda aega, mil ta saab olla päriselt vaba – olla eesmärgita vaba st lülitada iseennast, kui vahendit välja. Just selletõttu istub ta õhtuti tuimana teleka ees või suitsuses baaris. Kasutab iseennast uimastavaid ja oma tundeid tuimestavaid vahendeid. Joob ennast iseenda elu unustamise jaoks pildituks või sööb endale preemiat lubades külmkapi tühjaks. Kummutab ühe pudeli teise järgi tilgatumaks. Inimene vajab seda kõike, et suuta oma järgmist päeva alustada – olla olemas ja elada taas, kellegi teise pärast ja jaoks.



Inimene, kes ei usu vabadusse olla oma elu looja, hoiab kangekaelselt kinni oma igapäevaelust – teeb hoolimata kõigest edasi seda, mille eest temale on oldud nõus maksma. Kui inimene usub, et tema ise ei oska, saa või ei suuda olla looja, siis vajab ta seda, kelle jaoks ja pärast saab ta olla vahend, sest keegi teine annab/ tagab inimese igapäevaeluks vajamineva. See on vahendite Maailm, kus on peremehed, kes jagavad heaolu vastavalt oma sulaste suutlikusele anda/ tagada tulemus.



Kui inimene enam ei õnnestu, sest tal ei tule välja või ta enam ei taha. Kui inimene ise ei naudi selle tegemist, mida ta teeb ja ta ei näe iseennast selles, mida ta loob, siis on aeg peatuda, et vahetada vaatenurka ja muuta oma eesmärki. On aeg leida üles see inimene ja elu, milles ollakse ise ja nähakse iseennast. Kuid inimese peatumist ja oma elu muutmist takistab hirm – kuidas julgeda teha samm selle poole, mida inimene ise veel ei näe. Hirmu tundev inimene ei mäleta enam seda, mis tunne oli olla looja. Ennastkaitsev inimene hoiab kinni iseendast, kui vahendist – on oma elu elamine teiste ja pärast jaoks.




Oma tundest tulenevat ülesannet, kui oma olemas olemise eesmärki täites saab inimesest iseenda jaoks vahend. Tundemina võtab juhtimise üle ja inimene on masin, kes käivitub mõtlemata, miks ta teeb seda, mida ta teeb. Tundena olles ei ole inimene looja, kellel on vabadus olla ja kulgeda, vaid vahend, kelle olemas olemisel on ainult üks eesmärk – kasutada oma tundeid, et unustada oma olemus – olla looja.



Inimene võib ja saab iseendalt küsida – Kas selle eesmärgi, mis mind liigutama pani, lahenduseks olen valinud olla looja või vahend? Kas olen looja, kellel on loomise valikute vabadus või vahend, kellele on jäänud üks eesmärk, mida täita? Kas mina ise loon iseennast oma hetkes või usun, et olen vahend, kelle jaoks vajaminev tuleb läbi teiste? Kas ma olen teadlik iseendast või täidan tunnetest tulenevaid ülesandeid? Kas minu elu on karistus ja ülekohus ohvri ja süüdlase mängus, kus Pean Mina Ise või on minu elu, iseeenda võimalus olla ja kogeda oma elu elamist siin ja praegu?




Kuidas olla looja - see on vaatenurga vahetus. Kui olulised on teised, siis peab inimene suutma olla väärt, piisav ja tulemuslik – saavutama vahendina teiste jaoks ja pärast. Kui inimene ise on oma elu kui iseenda looja - ta on Valgus, Alguse Allikas ja Maailm, siis on kogu Maailm inimese ees valla.


Marianne

23.02.2021.a




esmaspäev, 22. veebruar 2021

Nael

 


Küsimus ei ole selles – mis, miks, kuidas või kui palju naela otsas ripub – vaid selles naelas endas, mis seina sees on.


Marianne

22.02.2021.a

pühapäev, 21. veebruar 2021

Valge Valguse jõul puhastumine

 


Hoia ise ennast, kasuta Valget Valgust lainena. Algusepunkt on Sinus ja Sinu seest avanedes läheb valgus kui lööklainena laiali. Sina oled üleni Valge Valgus. Astu samm ja ütle - Me ei ole enam ühes - Sina oled seal - Mina olen siin.


Marianne

21.02.2021.a

laupäev, 20. veebruar 2021

Ootel seisnud ajad

 


Ootel seisnud ajad on kõik need kohad minu aegades, kuhu mina olin jäänud ootele. Oodates vaatama kellegi või millegi poole, et saada vastus, mis lõpetaks pooleli oleva. Olen ise jätnud pooleli, olen olnud ootel, sest uskusin, et alles saadav vastus annab mulle vabaduse tagasi. Mina ise valin, millal ja kuidas – seega valin täna vabaduse ja lähen teele.

Ootel oodanud lood on läbi - ütlen mina ise täna – mina ise lõpetan vaikusetühjuse, keeran iseennast ümber ja teen esimese sammu enese poole tänase ajas. Lasen lahti iseenda poolt loodud takistustest – mälestused, tunded, haigused, märgid kehal – lasen lahti kõigest sellest, mille mina ise lõin iseendast iseendale, et mäletada kohti ja põhjusi, kuhu ja miks olin jäänud ootele – need on vastused, miks ma ei saanud edasi astuda.

Kõigis nendes kohtades olen seisnud seljaga enese tee poole. Need on olnud minu teed takistavad sõlmed minu enese aegades ja teedel. Minul ei ole neid enam vaja – ma ei oota, sest mul ei ole vaja oodata – ma ei ela ega kõnni oma mälestustes. Mina ise valin, millal lõpetan ootamise ja astun – teen seda nüüd ja praegu. Mina ei ole ohver ega süüdlane, minule ei olda võlgu ja mina ise ei ole võlgu. Võtan oma elu vastu nii nagu see on. Olen maksnud ja maksan selle hinna, mis see mulle maksab. Ütlen – Mul on kahju! Mina tänan! - keeran selja ära olnud ajale ja astun.

Tean, et see samm, mille teen, on vajalik. Tean, et minu poolt elatav elu on vajalik. Tean, et minu poolt loodav on vajalik. Ajas aeg tasakaalustub ja mul ei ole rohkem ega vähem, kui ma oma õppetundides vajan. Minul on olemas kõik see, mida oma järgmise sammu jaoks vajan – nii „hea” kui ka „halb”, mis aitab astuda – toetab sammu tegemist – nüüd on see hetk käes. Mõistan ja võtan vastu – teen oma sammu iseenda teel iseendast iseenda loomise poole.


Marianne

20.02.2021.a

reede, 19. veebruar 2021

Oma elu loojana elades

 


Võlg on võõra oma, sest võlgu olemine on enesele mitte kuuluva kasutamine. Kui inimese elu on antud võlgu, siis kellele see kuulub? Kes omistab inimese elu? Inimene ise omistab oma elu teisele, sest siis on tal olemas keegi, kelle pärast ja jaoks ning inimene ise saab mängida süüdlase ja ohvri mängu.

Kui ei ole inimese oma, siis ei ole temal vastutust kanda. Kui ei ole inimese oma, siis ei ole temal võimalusi muuta. Võlgu oleva inimese osaks on kohustused ja töö tegemine, sest võlg on võõra oma – inimese elu on teise oma. Inimene ise on iseenda jaoks see võõras, kellele tema ise on võlgu.

Olles olemas teise jaoks ei ole inimesel väärtust iseenda jaoks - tema väärtuse nimetab ja hindab see, kellele ta on võlgu. Inimene on vahend toomaks sisse vajaminevat, kuid olles asi, mille väärtus sõltub enese vastu saadava hinnas ja suuruses, ei suuda ta täita puuduse tühjust iseendas. Vahendina ei ole inimene ise oma elu looja.

Peremees ja sulane on rollid inimese sees. Tundeminadeks jagunenud Maailm, millel on kadunud kese. Inimene on peremehena andnud ja sulasena võtnud iseendale ülesande – Pean olema väärtuslik! See on inimese lahendus, kuidas täita oma eesmärk – tuua kasu oma elu omajale, et suuta olla kasulik iseendale.

Mida inimene saab siis, kui ta on väärtuslik? Mis on tal sel juhul olemas? Mida inimene enam ei pea kogema, kui ta on väärtuslik? Inimene ei pea tundma eneses hirmu kohata tühjust enese sees – see on hülgamise hirm. Kes teeb inimese elu korda ja terveks, kui ei ole nii nagu inimene seda soovis? Kes vastutab ja kes parandab oma elu elamise vead?

Inimene hülgab ise ennast, kui tema ei ole ega suuda olla väärtuslik. Ta võtab iseendalt vastu andami ja hoiab iseennast, kui ta on ja oskab olla väärtuslik. Inimese väärtus vahendina ei seisne selles, et tema olemas olemine on võimalus, vaid selles, kuidas ja millega ta tõestab oma olemas olemise väärtust – kui ta toob sisse ja toodab kasu peremehele, siis saab ta sulasena selle, mida tema vajab – uskumuse, et peremehele vajalikuna on ta väärtuslik ja too ei hülga teda – tema vigane elu saab parandatud ja õigeks seatud.

Inimene teeb ja astub siis, kui on olemas vajalik tulemus, sest muidu võib ta jääda ilma. Inimeses on hirm teha oma samm enne, kui on olemas just temale määratud nähtav tulemus. Sammule järgnev vastus peab olema koheselt ja käegakatsutavalt saadaval. Inimene ei usalda iseennast ega Maailma ja inimene ise hülgab iseennast, kui ta ei ole väärtuslik või tema väärtus on kaheldav.

Vahend on väärtusetuna väärtusetu – seda ei ole katkisena, kasutatuna ega kasutuna vaja. Vahendi võib välja vahetada ja minema visata. Vahendi võimed on piiratud, sest tema loomisel oli kindel eesmärk – ta tehti valmis, millegi jaoks ja pärast ning ta peab suutma oma elu elades selle ülesande täita. Seega, on vahend senikaua oma loojale võlgu, kui ta ei suuda oma elu elades olla väärtus oma kasutajale - oma olemas olemisest kasusaajale.

Teadmine – Olen hoitud! - inimene ise on olemas igas oma sammus, mida ta iseendana iseendast iseendale loob. Inimesel on vabadus luua, kui ta on valmis olema oma elu looja - kogema ja vastuvõtma. Olles oma elu looja ei jäta inimene iseennast maha ega astu enese seest välja iseennast hindama ja arvustama. Inimesel, kui loojal, ei ole iseennast kellegagi vaja võrrelda, sest kõik, mis temast sünnib, saab alguse elavas hetkes, kestes senikaua, kuni saab tehtud järgmine samm, valik, muutus, otsus. Inimese iga samm on võimalus olla, luua, astuda, tunda, maitsta, kogeda, vahetada, muuta, nautida, kuulata, näha, õppida, proovida – elada oma elu loojana.


Marianne

19.02.2021.a