Kiusatu X - Miks MEIE ei õnnestu kiusamise lõpetamisel

 

Lugu, mis jäi vahele

Vastus küsimusele, miks Meie – lapsed, vanemad, spetsialistid, õpetajad – ei õnnestu kiusamise lõpetamisega, on – Meie kõik tegeleme enesekaitsmisega ja iseennast kaitstes vaatame ühte ning sama lugu erinevate külgede pealt. Sulgeme iseennast haiget tegevate teiste eest ja seisame eraldi.

Kiusaja saab enesele tähelepanu, mis ei tee teda ilusaks ega heaks. Tema kuulab ja vabandab ja läheb, kuid mitte kellelgi pole päriselt aega küsida tunde taguselt lapselt – Mis Sinuga juhtus, kui Sina olid teisega ühes? Kui ka küsitakse, siis oodatakse „õigeid” vastuseid. Kuid, kuidas oskab laps öelda seda, mis on tegelik põhjus, kui tema ise ei saa veel iseendast ega iseendaga toimuvast aru?

Kiusatu saab teravdatud tähelepanu osaliseks ning peab tooma tõendid kiusamise kohta, et tõestada enesele tehtud ülekohtu suurust ja paikapidavust ning suutma näidata ennast selle õigena, kellel on õigus abile ja haavatuna olemisele. Kiusatut ei ole ilus ega hea vaadata, sest tema toob nn olematu teema päevavalgele.

Õpetaja saab ebameeldiva tähelepanu osaliseks, sest vaade on suunatud tema kui õppinud pedagoogi pädevuste hindamisele ning lisaks sellele võetakse temalt ära, enesele kuuluvat, rahulikku aega, kui tema peab, sest on kohustatud, tegelema teemaga, kus võitjat ei tundu olevat.

Lapsevanem tunneb häbi ja ennast süüdiolevat – see on ju tema laps ja seal ei ole õieti vahet, kas tegemist on parajasti kiusatu või kiusajaga. Enesekaitseks viha valides on lootus, et ehk ei olnud kõik nii või oli keegi teine ise süüdi. Oma lapse teod või kannatused näivad määrivat vanema – tema saab koju lapse, kellega kaasas on ülesanne – Tehke korda, siis saate tagasi saata!

Kuidas teha „veaga” laps korda? Kuidas teha korda see, kes mingil põhjusel valis teha seda, mida ta tegi? See on oskamatus tulla toime oma tundega. Kuid tunne avaldub teole eelnevas hetkes või kasvab selles ületamatuks – on päriselt olemas vajadus ise ennast kaitsta selle lahendusega, mis osutub sel hetkel ainuvõimalikuks. Pidurit ei ole, sest ei ole veel oskust või enam jaksu iseennast kontrollida või teisale suunata.

Kellel on aega päriselt ja teadlikult tunda selle jaoks, et iseennast mõista, kui on olnud, kuid lugu lahendades öeldakse – Lõpeta ära! See on üks lahendus, et saaks edasi minna, milles ei peatuta ja seal ei kohta, et kogeda omi tundeid. Me ei saa kiusaja käest kätte vastust, miks tema valis sellise lahenduse – ta ei usalda meid ega näita meile oma haavatust, sest kui laps kordab oma tegevust, siis saab ta külge sildi, mis kinnitab tema vigasust – tunde veaga laps – ja seega saab lapsest ja temaga seonduvast ümbritsevate jaoks probleem. Enam ei ole aega ega kohta selle jaoks, et tegelikult on lapse elus raskusena teema, mida tema ise ei oska, jaksa ega suuda lahendada, sest väike inimene vajab enese jaoks aega ja enesele abi. Kuid aega ei ole, sest toimuv tuleb koheselt lõpetada, et teised osapooled ei peaks omi tundeid kogema. MEIE ei lahenda kiusamist ära, sest kõik osapooled lahendavad, oma tundeid tundes, ühe loo raames väga erinevaid lugusid – iseendi sügavikes elavate tunnete omasid.

Marianne

28.11.2020.a

Kiusatu IX - Ei armasta ja armastan

 

Lugu, mis jäi vahele

Täna mina ei armasta Sind – inimene!

Täna mina ei armasta Sind,

sest Sina oled olemas, kuid vaikid.

Oled olemas, kuid eirad

või lased lendu sõnu,

mis ei ole põhjendus.

„On olnud, alati on olnud,

eelnevad on ellujäänud.”

Kiusatu tunneb, elab ja on.

Tema elu ei kao

ega muutu olematuks,

vaid muudab iseennast tundetuks,

tuimaks selle jaoks,

et tema suudaks minna ja olla seal,

kus tema on kiusatu.

Pilkudes, sõnades, kõlab väide -

"Sina ise oled SÜÜDI!"

Kiusatu olevat ise teinud

ja ise olnud -

andnud ise põhjust

ja seega on alust.

Järelikult on tema ise

enesega toimuva ees süüdi.

Kuidas kaitsta ennast

nende inimeste eest,

kes kutsuvalt ütlevad -

„Tule, meie aitame!

Tule, meie kaitseme!”

Kuid minnes

ja ära rääkides,

mis oli ja kuidas oli,

et too tegi või teine ütles

ja siis saadi haiget,

sest enese sees või pihta tunti -

enese kaitseks ära kaevatakse,

et ise ei tulnud toime,

ise ei osanud olla

ega midagi muuta -

iseendast ei piisanud,

et ise ennast hoida.

Siis tullakse kokku,

kuulatakse ära,

noomitakse ja vabandatakse

ning minnakse laiali -

järgmise korrani.

Kui kaua käib see tants,

edasi-tagasi,

pihta ja vastu -

hups kogematta.

Kas kiusaja kunagi tüdineb,

kiusatu piisavalt vastuhakkab,

uus objekt leitakse

või ei lõppegi ...

Läheb aasta ja teinegi veel,

päevad on pikad -

tuleb olla ja õppida seal,

kus peab olema -

inimest Inimeseks

kasvatavas tehases.

Laps väljast kasvab suureks

ja pealtnäha tundub ta korras,

kuid seest on inimene katki,

sest jäänud on haavad ja armid,

sellest kuldsest õppimise ajast.

Kaasas käivad inimeste sõnad,

mis muutust lubades

ei suutnud muuta

tegelikult mitte midagi.

Tule, õpi olema sellisena

nagu ise oled! -

kuid seda aeg ei jää

või on liiga vähe -

tegeletakse enesekaitsmisega

ja enese teiseks muutmisega.

See on sõda, kus on lahingud,

on rünnakud ja kaitsetaktika -

tugevam jääb ellu

ja kõnnib läbi,

kuid maksab iseenda valuga

oma valusa elu eest hinna.

Täna mina armastan Sind – Inimene!

Täna mina armastan Sind,

sest Sina hoolid ja tõsiselt soovid,

sest iseennast Sina mäletad

või vaatad ja näed oma last,

kui mitte millestki pole olnud abi,

on kaotamas usku inimestesse.

Sina ei vaiki ega mööda vaata,

ei aita kaasa, et varjata ja ära peita,

elavat lugu olematuna ei lase  paista -

Sina kasutad sõnu ja ütled välja.

Kui ka hääl või põlv väriseb

Sina seisad pea püsti ja oled,

oled olemas katkise inimese jaoks.

Oled teise Inimese poole peal

ja seisad kõrval,

et tema päriselt näeks -

tema ei ole jäetud üksi -

see, mida tema tunneb, sest kogeb,

on päriselt olemas

ja sellega tuleb tuleb tegeleda nii,

et seda ei oleks enam päriselt olemas.

Marianne

27.11.2020.a

Tulemise järjekord

 

Tulev saab tulla siis, kui on ära olnud see, mis enne tuleb ...

Marianne

26.11.2020.a

Nii nagu olen tottunut olema

 

Aeg-ajalt taban ennast vastuvaidlemast – see on minu jonnimine. On tahe, et juba olemas olev, mind ümbritsev maailmapilt, oleks teistsugune. Oleks selline, mida mõistaksin, sest oleksin harjunud samade seletuste ja alguse lugudega. Kuid on, sest oli, kuid mina ei tea kõike, mis, kuidas ja miks oli ja on. Tulemus on teine, sest tähelepanu on suunatud teisale ja vaadatud on teisest nurgast. Justkui samasuguste sõnade taga on teine mõte. Justkui samasuguste teede lõpus on teistsugune nimetus.

Jonnin väikese lapsena enese sees, sest tahaksin, et oleks nii nagu Mina Maailma olen tottunut nägema – on nii nagu mina tean selle olevat. Küsides, et proovida mõista, öeldakse – on, sest nii on olnud. Enda seest välja vaadates ei tundu see alati õigem olevat, sest ei ole justkui vajalik ega vahel ka mõistlik – kuid on kunagi olnud ja see on võetud kaasa ning nüüd korratakse – mina vaatan kõrvalt ja pealt, sest ei ole selle ajaga ühes kasvanud ega kõndinud.

Olen abitu ja segaduses, kui sõnad minu ümber annavad teise tähenduse ja mina ei saa neist aru – olen eksinud ja kõrvalejäetud. Olen enese maailma sees olles teisest maailmast välja jäetud. Teiste lugudes ei ole kirjas minu lugu – on joon vahel, mis eraldab lahku. On olnud, kuid mina ei ole olnud. On kaks erinevat aega ühe ja sama aja sees. Vahel tahaks hüüda - Muutke omad vaated ja tähendused ära, siis on minu maailm ühes teie omaga! Siis oleks mõlemail nii nagu see on olnud – üks sõna on üks tee, valik, ja lahendus. Seega oleks selgus ning valitseks üksteise mõistmine ning mina saaksin aru ja minust saadakse aru.

Sellel olemas oleval maailmal on ka mind keeruline mõista, sest mina ise kasutan neile tuttavaid sõnu teisiti. Minu lood ei ole nii nagu nemad on tottunut. Miks peaks teise keelde ümber pandud lugu olema lihtne lugu, kui see ei ole seda ka omas keeles alati ja kõigi jaoks? Tunnen, et vahel tõstetakse eneste jonnist vahe meie vahele. Ei taheta vaadata teise nurga pealt ega mõelda väljaspoolt sisse. Pole vahet kummal pool joont seistakse, kui inimene ei taha iseenda sisse ega iseendale otsa vaadata, siis on iga põhjus hea, et seista vastu või pöörata naljaks või keerata pilk ära või sõnada mõistmatuks. On, sest on olemas. On mõlemad Maailmad olemas, sest kaks erinevat Maad on ühe suure Ilma sees olemas.

Marianne

25.11.2020.a

Vaatenurga vaate nurk

 

Nii kergelt tuleb trots ja pahameel selle vastu, kelle või mille pärast tundub, et enam ei ole võimalik mitte ühtegi sammu teha. Kas küsimus on välises Maailmas või iseenda sees? See oleneb omatavast vaatenurgast, kas üks ja seesama asi on ühtedel põhjustel hea ja ilus või teistel paha ja inetu. Asi või teema ei muutu ega muuda ennast vaatenurga vahetumise järgi, vaid vaatenurk annab tähenduse ja inimene ise muudab oma suhtumist vastavalt oma vaate nurgale.

Marianne

24.11.2020.a

Inimese Jumal, see on Inimene ise - Inimeste poolt kirjutatud, Inimeste poolt tõlgendatud, Inimeste Aja Lugu

 

Hirm, puhas hirm, on võbelev energiakogum, mis on nähtav, kui inimene enese sisse vaatab. Mida inimene kardab? Millal ja miks ta tundis endas hirmu? Kas hülgamishirm on süsteemi või inimese enese muster? Kas Inimene loodi teise inimese poolt ja ta tehakse katki teise inimese poolt ning peale teise inimese sammu teda enam olemas ei ole? Inimene soovib, et see, mis on tema sees, oleks temale endale nähtav temast väljaspool, sest nii usub ta ennast kestvat. Kuid, kes või mis on see inimese Mina väljaspool teda ennast?

Hirmu tundev inimene (kiusatu) heidab põrmu hirmust teise inimese ees, ei ole hardust ega ülevust selles loos – Sina oled tugevam – Mina alistun. Üks inimene on ülim ja üle. Üks on üleval ja teine jääb alla. Öeldakse, et elu ei ole antud kingitusena, vaid on võlg, mida tasutakse kannatusi kandes – tuleb olla alandlik, alla andev. Inimene saab loa olla, kuna või kui teine lubab tal olla ja kui teda enam ei taheta või pole ta õige, siis teda enam ei saa olema.

Inimene ei ole kindel, et tema on oluline – ta uskus seda, kuid kaotas oma usu. Iga kord, kui ta lubas enesel uskuda, siis tuli pettumus – korduv kogemus, et tema ei ole hoitud. Iga korduv sarnasus kinnitas temas olevat mälestust – Mina olen hüljatud! Selliste kogemuste kordus viib jõu ja ühendab lahti, kaotatakse iseennast kinnihoidnud tasakaalupunkt – oma usk, millessegi või kellessegi.

Usu kaotanud inimene on hüljatud inimene ja kogu see aeg, mil ta ootab enese jaoks päästvat märki, sõnumit või valget laeva, ollakse üksinda ja hüljatuna. Ootamise aeg on hüljatuna olemise aeg. Kuid, kaotades oma usu võttis inimene endale teise uskumise, et kui tema ei saa seda, mida vajab sel hetkel, kui tema vajab, siis on ta hüljatud ja järelikult tema ei ole kingitus.

See on ürgne hülgamise hirm inimese sees – inimene saab ja võib üles otsida oma mälust mitmeid aegu ja kohti, mil ta tundis, kuidas teine lasi lahti tema käest. Keeras selja ja läks. Inimeses oli hirm, et ei tule, ole ega saa enam olema – ollakse maha jäetud, sest ei olda kaasavõetud. Side oma hülgamiste hirmuga ulatub inimeste aja loo algusesse tagasi. Seal, sügaval ja pimedas aegade hämaruses, kui mitte miski ei olnud kindel, oli suur teadmatus, sest inimeste aja lugu oli alles alguses. Oli vaja kinnitust, kinnihoidvat pidet – turvalist kordust. Oli vaja kordamisi, et samamoodi tehes nagu oli olnud, saaks taas olema – inimese elu jääks kestma.

Kuigi inimese tänane keha ei ole olnud seal, aegade taguses ajas, on tema sees seesama hirm olemas. Ajal, mil Inimene juba oli olemas, kuid nagu veel ei olnud ja ta koges enesekaotuse hirmu, siis astus ta ammuse aja mustri sisse ja see, mis oli jäetud seljataha, oli tema sees ja ta tundis aegade sisse tagasi – ta oli alguse hirmu sees. Ta ei näinud valgust ega teed – tema oli ära kadununa aja varjude seas. Avades endas ukse, keha mäletab ja inimene tunneb endas vajadust iseennast kaitsta. Hülgamisehirm on see, kui inimesel ei ole olemas seda, mis või kes on tema tugevus. Inimene vajab, et sellel ajal, mil tema ise ei oska, saa või ei suuda, on väljaspool teda olemas see, kes on suurem ja tugevam tema Mina Ise. Inimese tundeminad on iseendast iseendale loodud varikujud – olemata olles olemas olles – soov omada tugevust. 

Inimeses on hirm, et tema enese olemas olemine sõltub kellestki teisest, mitte tema enese sammudest ega valikutest. On olemas kusagil keegi, kes suudab ja saab, kui vaid tahab. Võitjana olemine on oluline olemine, kui Inimene ei ole veel iseenast iseendast üles leidnud. Inimesel ei ole juuri, ta on kübe aegade tuulte ja teiste inimeste meelevallas. Võites on see tema jaoks sõnum, mille saab tõsta kõrgele, et näidata – „Mina olen, olen vastuvõetud ja ühes!” Ka võites saadab inimest hirm, et tema ei saa olla, sest kaotab olemise, kuna keegi teine oli või on üle.

Maailma sees on teised, kellel on õigus inimese üle, sest inimene ei ole alati osa, vaid talle antakse osa siis, kui ta on seda väärt – see teenitakse iseendaga välja. On olemas inimesed, kelle olemas olemist ei peeta osaks ega väärtuseks, mis oleks oluline terviku jaoks. Ühtede olemas olemine on väärtuslikum, kui teiste oma. Ühed omavad positsiooni – nemad on üleval, sest teised, hirmu tundes, tõstavad nad üles ja hoides neid seal, vaatavad alt üles – NEMAD. Teiste otsused määravad inimese elu – poliitika, kasvatus, õpetamine, põhimõtted, reeglid, normid. Inimene peab kuuletuma, sest tema on sõltuv. Tugevama jõud ja suurem toetav tähelepanu annavad teistele justkui õiguse oma tahtmise, ka teiste inimeste üle, täide viia. Jõu tugevus aitab enesenäoliseks luua ja hoida enese kontrolli all Maa ja Ilma koos inimestega – seda tehakse (enese)kaitsmise eesmärgil. Kellegi teise poolt tehtud otsus muudab inimese Maailma – tuleb kuuletuda ja käsku täita.

Inimesed hoiavad enese sees hirmu alles selleks, et mäletada – see on Inimese Aja lugu Inimeste Aja Loos – katkised inimesed, kes ise ei ole olnud kingitused, sest keegi teine on oma olemas olemisega olnud võitja – tänamist pälviv kingitus. Inimesel tuleb oma elu saamise eest teenida ja kummardada, sest keegi teine tõsteti kõikide hulgast välja ja seati kõrgemale üle teiste, et need teised saaksid jätkuvalt tänada saadud kingituse eest – oma elu eest. Kuid, kui saab anda, siis saab ka võtta ja oma elu kaotuse hirm elab inimese sees. Iseenda, teiste eest, kaitsmise nimel on inimesel vaja välist Mina, kes suudaks olla üle inimeste - Jumalat, kes olles kõrgemal, kõrgub üle kõikide.

Hirmus oli ja on olla üksi, hirmutav oli ja on olla ja jääda üksinda. Iseenda alles hoidmine nõudis ja nõuab enamat, kui vahel üksinda jaksatakse kanda. Jumala kuju on inimesel olnud vaja selle jaoks, et oleks olemas ankur väljaspool inimest ajal, mil inimene tunneb ennast üksinda ja hüljatuna. See on soov, et oleks olemas see, kes on inimesest väljaspool inimest alles hoidmas. Erinevate nägude ja värvide Jumal on enesenäoliste Mina-de nimi. Teadmine, et ollakse, sest ON ja sellest tuleneb ka tänamise kordamine – et oleks alles ja olemas, hoidmas inimese jaoks alles, et siis kui on vaja, siis oleks olemas. Sellega ühes käib hirm, et kui ei ole õige, st ei täideta õigeid reegleid, siis hüljatakse ja väljaspool ei ole enam kedagi olemas. Ajas sai välisest olulisem, sest selle rahul ja õigena hoidmine andis enese sisse rahu – inimene on endast andnud ja olnud ning seega saab ta võimaluse vastu – tema ON hoitud.

Ära olnud ajast kulgevad inimeste ajas kaasa igapäevased kordamised, kuid kordustele saab vinti peale keerata – „Ära tee seda, toda ja teist – ei tohi ja pead – pead kuuletuma ja kuulama, sest kuulud sellele, kes andis! See on, inimeses hirmu alles hoides ja seda kasvatades, hoiatamine – kui vihastad välja, siis karistatakse või võetakse ära, sest inimene ise on kübe ja armetu olend, kes elab ja on teise armust. Tänamisega hoitakse eneses alles sidet, pööratakse tähelepanu ja kasvatatakse seda, mida ei nähta, kuid tahetakse näha, sest usutakse inimeste poolt kirja pandud ja tõlgendatud Inimeste Aja Lugu.

Iga inimene maksab ise oma elu eest hinna, mis see temale endale maksma läheb – ta maksab iseendaga iseendale. Tänu ei ole pidev tänamine. Tänades teise teenimine on oma tähelepanu, kui oma jõu ja valguse teisele suunamine – iseenda tee teisele omistamine.

Uskudes ja soovides, et see, kes või mis on väljaspool iseennast iseenda tugevus, annab inimene ise oma jõu ära. Suunates oma tähelepanu enesest välja – kasvatab inimene väljaspool olevat Mina, oma Jumalat, iseendast suuremaks ja tugevamaks, sest ainult nii saab see olla inimese jaoks vajaminev. Suunates oma tähelepanu väljasolevale annab inimene loa ja võimaluse kasutada eneses olevat – märgib enese oma teise omana olevaks. Inimene ise on kodust ära – teist teenimas ja sellepärast on tema sees hügamishirmust tulenev üksindus. Inimene ise on iseennast üksinda jätnud.

Tänapäev on pealispind, mille alla on see, mis on olemas. See, kes oli, see oli. Mis on, on selleks, et tänasena olles saaks homne tulla – iga inimene on osa tervikust. Igal inimesel, kes on olnud, on või saab olema, on oma Aeg olemas olla. See on seesama, kui päevast saab öö ja aastajad vahetuvad – inimese elu on Aeg, inimese Inimesena olemas olemise Aeg.

Inimene on, sest on tema Aeg olla olemas – tema on oluline, sest loeb see, kuidas ja millisena tema oma aja sees elab. Tänan on tänu kõigile ja kõigele, mis olnud, on ja saab olema. Kõigile ja kõigele sellest, millest inimene on, millele annab ja saab osa. Inimese tasakaalupunkt on hingamine. Hingamine sügavale enese sisse ja sügavalt enese seest välja. Inimese kese on inimese sees. See on teadmine – OLEN. Inimene ise on Valgus ja iseendana olemas olemise tugevus – hinga ja avane - täida ise ennast.

Marianne

23.11.2020.a

Uksed on võimalused

 

Võimalused on uksed, millest sisse astudes teeb inimene sammu edasi. Kõik uksed ei jää paigale ega igavesti avatuks. Inimene tunneb jonni eneses tõusmas, sest tema tahab, et uksed oleksid majadena paigal. Ta vajab, et uks oleks olemas ruumina, mis on tema jaoks alati olemas ja ootamas. See on kindlus ja turvatunne.

Uksed ilmuvad ja kaovad vastavalt inimese poolt tehtud valikutele ja sammudele. Olemas on need, mida vajatakse, kaovad või sulguvad need, mida enam või veel ei vajata. Edasise ees, tundmatuse lävel seistes, hirmu tundes, vajatakse püsivust ja seda, et tee oleks nähtavalt olemas ka siis, kui pole veel astutud.

Inimese tee on laotunud, kuid ta ei näe seda, sest muidu ta ei valiks nii nagu rohkem valikuid ei oleks või nii nagu valikuid oleks lõppematu arv või jätaks valimata või võtaks esimese või selle, mis kätte näidatakse või ... .

Inimene valib ja astub ustest sisse, mööda või vastu – on kogemused enese õppetunnid iseenda poolt astutud teel. Seljataga on, jala puudutus teeb nähtava jälje ja ees on ootamas kõik see, mis ootab just teda ees.

Marianne

22.11.2020.a