Rändurile, kes Sa täna lähed teele

Atsile

Sa kõnni mööda radu,

mis on Sinu.

Kui tuleb aeg minna,

siis keera sinna,

kuhu jalad viivad,

kus on kergus ja tiivad.

Väldi ette öeldut,

maha joonistatut,

teiste ja enese kordust.

Sa silmad ava,

Sa südamega kuula.

Jah, tee pole alati sile

vahel on pilkaselt pime,

kuid käänaku lõpus

algab uue algus.

Kui puu seisab ette,

kui tee lõppeb vette,

kui maa saab otsa,

kui enam ei jaksa,

siis ära ikkagi peatu.

Kuni Sinu süda lööb,

jalg astuda jaksab

seni uut avasta

imelist Maailma kallista,

kõike elavat armasta.

Lõpetamise kurbusest,

pääsemise rõõmust

nüüd silmad pühi,

võta kott ja edasi rühi.

Marianne

21.06.2018.a

Ema tugevus seista lapse tunnete käes – vahel ma lihtsalt läheksin ära, kui saaksin

Laps on nutikas, arukas, kaval jne – ta on nii paljut ja enamgi veel – kui ta vaid valib seda olla. Kui ta oma tunde sisse läheb, siis on ta seda üleni. Vanemaga põrkudes soovib ta leida lahendust, et vähendada sisemist pinget ja nii suunab ta selle kellegi teise pihta ning tavaliselt on selleks tema ema.

Kas lapsel on õigus teha emale haiget? Kas vanem on kohustatud taluma kõike lapse nö täiskasvanuks kasvamise ilus? Kui palju peab lubama oma tundeid väljavalada, lasta lõhkuda, lüüa sõnadega riivata?

Igal inimesel on tunded ja aegajalt on igal ühel nendega keeruline toime tulla. Ma ei võta isiklikult, kuid kisa teeb kõrvadele haiget ja löök füüsilist valu. Ma saan aru, et lapsel on raske ja ta tahab, et vanem teeks nii, et seda tunnet enam tundma ei peaks ja ta saaks taas laps olla. Kuid ka lapsel on vastutus oma tunnete eest, seda isegi siis kui tunne on suurem, kui tema ise.

Laps kisab, kui tunne enam tema sisse ära ei mahu. Ta jonnib, kui ta ei taha päriselt seda, mida ta peab. Vanem on ju vanem, jah ma tean, et ema peab olema tugev, imeinimene, suutma, oskama, jaksama, tahtma – sest laps on ju minu enda valik, minu enda peegel – kuid kõik need on sõnad, sisu on igapäeva elus.

Kui imeline on lapsega olla, kui kõik sujub, on mõistmine, jagamine, suhtlus, piiride austamine – on üks tervik. Vahel on meeletult raske, kui tervik muutub teravikuks, mis torgib nii valusalt ja sunnib mind olema kohas, mida ma tegelikult sel hetkel ise endale ei valiks. Mis mõttes ma tegelikult tahaksin, et järgmised 15 min soovin kuulata kisa ja trampimist, järgmised 15 min valimatult valatud huvitavaid sõnu, et siis lendavad uksed ja asjad, on põhjatu vaikus ja eiramine – ma ei valiks neid hetki, kuid nad on minu elus lihtsalt sellepärast, et olen ema.

Ma saan aru, mõistan, kuid vahel on minu elus hetki, kus ma ei saa anda lapsele teadmist, et olukord laheneb, kohe muutub ja on teisiti, sest ka mina ise olen olukorras, kust tahaksin juba ära, kuid pean veel ootama, kellegi teise käiku. Kuid lapses on viha siin ja praegu, sest tema sõltub minust ja tema teeb minu elu nii „huvitavaks”, sest mina olen tema silmis tema tunnete põhjustajaks. Ma võin rääkida, põhjendada, seletada, kuid laps sulgeb oma kõrvad ja ei kuula seni, kuni pinge temas püsib.

See on küll vaid üks kild päevast, kuid see on hetk minu elust. Koht, kus minul on halb, kus ma ei jaksa olla ega taha teha seda, mida minult kui emalt nõutakse – seista viimase kantsina, kaljuna, mille vastu tunnetega pekstakse.

Jah, ma karjun vahepeal vastu – olles lapse peegel – hetk, kui tunded kasvavad üle pea ja ma suunan need lapse pihta, et ta ometi lõpetaks ja mina saaksin olla. Ma tõstan häält kui ma ei taha olla olukorras, kus ma pean olema, sest olen ju ema. Jah, ma olen seda, kuid enne, pärast ja ka sellel ajal olen ma mina ise. Olen inimene, kellel on oma valikud ja nii valin ka mina vahel, et ma ei kuula või lähen lihtsalt teise tuppa ära. Jah, vahel ma ei ole mõistlik täiskavanu, kui mina ei taha olla olukorras, kus ma pean tegelema teise inimese tunnetega, kuigi ta ei tule veel ise nendega toime ning otsib lahendust läbi minu.

Tavaliselt on emade võluvõtmeks see, et nad mõtlevad ette, sillutavad juba enne teed, lahendavad teema enne selle tekkimist. Kuid kogu aeg ei jaksa ette elada, vahel tahan olla lihtsalt hetkes. Olla iseendas kohal, kuid siis sõidetakse täiega sisse, keeratatakse inimvaljuhääldi põhja ja tungitakse isiklikku ruumi tunnete lahingut pidama. Kui selliseid hetki pole haruldusena üks või kaks, vaid on mitmeid ühes päevas, vahel tunnis, kui väga viltu veab, siis vahel lihtsalt enam ei jaksa.

Emaks olemine on tõesti üks huvitavaid väljakutseid esitav keeruline malemäng – teekond, kuidas lihtsalt olla üks ema ühele lapsele. Ma tean, et see „ilu” käib ühe inimese suureks kasvamise juurde, kuid mina ei ole veel valmis kasvanud, olen küll vanuselt vanem, kuid kasvan üha edasi ja ka minus möllavad tunded otsivad aegajalt lahendust. Nii ei olegi mul mõnikord lihtne taluda või leppida olukorraga, kus ma pean ema olema, kuigi see on kunagi minu enda valik olnud ning nüüd ma siis hoolitsen kasvades, kõndides, vahel ka komistades oma „Roosi” eest, sest mina vastutan tema eest.

Marianne

20.06.2018.a

Oled Oraakel

Vaadates Vaikuse Valgesse Valgusesse, kus joonistuvad värvidest pildid, näed Sa algust, kust kulgeb tee. Sa näed seda, mida Sinul sel hetkel on vaja teada ja mõista, et ära tunda. Sa näed ise ennast iseendas, sest oled ise enda Õpetaja.

Marianne

19.06.2018.a

Mis juhtub inimesega, kelle elus on ülemäära „Mina Pean” sundust

Inimene on tervik, ta on üks energiasüsteem, kelles on kaks erinevat poolt – kaks vastandit – üks on rahustav ja teine liigutav pool. Energia, mis nende kahe sünergiast taasluuakse, kasvab ühest poolest välja teiseks, et taas esimeseks muutuda. See, mida on rohkem annab endast sinna, kus on vähem, mida vajatakse juurde ning nii toimib pidev süsteemi tasakaalustav protsess. Kuid inimese elus on hetki, kus tema energia ei muundu teiseks vaid taasluuakse üht samanimelist energiat ja kahele poolele, mis muidu on ühendatud, on justkui sein vahele ehitatud. Ühte energiat, mida temast endast üha taasluuakse, saab liiga ja teist, mis seisab ning ei muundu jääb puudu.

Inimene, kelles on liiga rahustavat energiat sulgeb end vaikuse kookonisse. Ta on enamasti paigal, sest ta peab sundima ennast liigutama. Ta ei soovi lasta ennast häirida, ta väldib kokkupõrkeid välisega, sest see tegevus nõuab energiat, mida temas on vähemuses. Tegevus, mis taastoodab energiat mõjub talle veel enam rahustavalt nii, et tekkida võivad apaatia ja tardumus, suurendades seisakut, millest on üha raskem end liikvele sundida. Inimene, kelles on liiga liigutavat on kõigile kuulda ja näha. Ta on pidevas rahutuses, mis muudab teda närviliseks. Tema peab ennast sundima paigale ja rahulikuks jääma. Tema otsib konflikte, et liigsest energiast vabaneda. Tegevus, mis annab energiat juurde mõjub temale nii, et inimesest võib saada justkui pöörane Duracelli jänes.

Kõigile on tuttavad väljendid – maandamine ja laadimine – soov ühest energiast vabaneda või teist juurde saada. Kuid tegelikult on inimeses energiat piisavalt, sest ta on võimeline seda ise enda jaoks juurde tootma ja liigset ära kulutama ning nii võib energiahulka ära andes või juurde võttes teha seda liigselt, suurendada veelgi puudust. Töötavas süsteemis mõistlikus koguses on see okey, kuid seal, kus süsteem on korrast ära võib see esimesel hetkel küll rahustavalt mõjuda, kuid sein, mida pole ära lammutatud hoiab endiselt pooli lahus ja taas toodetakse ühte liiga.

Töötavas süsteemis see, mida toodetakse kulub ära ja peale puhkust on taas valmisolek edasi tegutseda. See sünnib iseenesest ja loomulikult, ilma tagant sundimata, Liikumine on vaba ja voolav, ei ole teemasid tekitavalt üle ega puudu, sest kõik, mis sünnib on pidevas liikumises ja muutumises. See ei ole väsitav ega kurnav vaid positiivset enesetunnet loov ja hoidev. Negatiivsus, mis võib sündida, laheneb kiiresti ja kaob jälgi jätmata.

Inimese keha ja rakud hoiavad oma mälus seda, kuidas süsteem peab töötama, millist energiat on vaja taastoota. Paigalseisu on vaja, et ennast alalhoida – varjuda kaitseks. Liikumist on vaja, et ennast alalhoida – rünnata kaitseks. Kaks toimetuleku lahendust, et ennast kaitsta ja elus püsida. Inimeses tekitab rahulolematust liigse üleküllus või puuduses oleva poole vajadus ennast taasluua, et süsteem töökorda seada ja tasakaal taastada. See on inimese sisemine tarvidus end liigutada või paigalseista, sisemine sund rahuneda või edasi tormata. Tegutsemisega soovitakse ülemäärane energia ära kulutada, kuid energia ei lõppe vaid aktiviseerub nt toiduga üha uuesti. Paigalseisuga soovitakse end lõpuks ometi välja puhata, kuid hoolimata piisavast lebamisest seda ei juhtu, toiduga tahetakse energiat juurde anda, kuid näljatunne püsib kuigi kõht on punnis ja raske. Süsteem lükkab inimest tegutsema ja nii otsib ta alateadlikult läbi oma tegevuse moodust, kuidas tasakaalustuda, kuid mingil põhjusel ei tule see tal hästi välja. Inimene ei saa seda, mida ta vajab, sest ta ei tea, mida ta tahab. Inimene ei tee seda, mida tahab, sest ta ei tea, mida ta vajab. Ta kulgeb puuduse tekkimiseni, saadav või ära antav energia hulk on liiga suur, süsteem ei tule selle ümbertöötamisega toime ja enese alalhoidmiseks kasvatab uuesti liigset.

Seina, kahe poole vahele, kasvatab lause „Mina Pean!” Inimene, kelle elus on ülemäära seda, mida ta peab tegema, vajab ja üha taastoodab energiat, mida ta on õppinud nendes teemades ellujäämise nimel kasutama, nii ta tormleb lõhkudes liigutavas pooles või on vaikivana paigalpüsides rahustavas pooles. Süsteem töötab sel hetkel režiimis, mille aktiviseerib sõna „Pean”, see on kehamälu automaatne lülitus. Kohas, kus inimene ei näe vabatahtlikust ja iseendana olemise vabadust, sest kusagil on keegi teine, kes otsustab, määrab ja suunab, kelle jaoks peab olema, tegema, elama nii nagu ise ei taha. See on ümbritsev keskkond, süsteem, milles inimene oma igapäevast töö- ja eraelu teostab. Koht, kus väline sekkub, kehtestades oma reeglid ja arvates end teadvat, mis on teisele parim, summutades protestidest hoolimata inimese püüdluse endale vajalikku küsida/ otsida.

Võti, mis avab seina kahe poole vahel on teadlikkus, millega tuleb süsteemi käigus hoida, suunata, ennast, jälgida ja kuulata. Iseennast tuleb teadlikult hoida, andes seda, mida kehale, vaimule ja hingele on vaja, et homne päev tuleks elusam. Inimene on teadlik olend, kellel on vastutus iseenda ees ja eest. Inimene kujundab ja loob ennast üha uuesti ise. Oluline on teadmine, miks ta teeb seda, mida ta teeb ja teadvustamine, mis on tema tegevuse(tuse) tagajärg eelkõige tema enda jaoks.

Inimene teeb seda, mida ta tahab, sest ta teab, mida ta vajab. Inimene saab selle, mida ta vajab, sest ta teab, mida ta tahab.

Marianne

17.06.2018.a

Ääretu avarus

Ääretu avarus on see,

kui käsi välja sirutades

ei puuduta kellegi õlga,

ette ei jää seina.

Ääretu avarus on see,

kui tee ei lõppe

vaid kulgeb teadmatusse,

silmapiir vaob kaugusesse.

Ääretu avarus on see,

kui südant avades,

valu lendu lastes,

viha lahustades,

kibedust mee sisse kastes

oma suu vead naerule.

Marianne

13.06.2017.a

Elegiaania

Kutsusin Sind kaasa

ühte rada kõndima,

lihtsalt mehe ja naisena

üheskoos olema.

Avasin rääkides enda,

lubasin sisse vaadata,

soovisin Sinuga oma elu jagada -

Sina vastasid vaikusega.

Sel hetkel oleksid võinud

võita terve Maailma.

Sel hetkel oleksid võinud

kingiks südame saada.

Kui Sa vaid oleksid öelnud

selge ja kõlava häälega:

„Jah, mina soovin seda!”

Kui Sa oleksid sirutanud

vaid oma käe välja.

Kuid Sina jäid istuma,

suu lukku panduna,

jalad kinni kammitsetuna,

sest Sina ei soovinud seda ...

... nii läksin edasi üksinda.

Tunded kasvasid

ja mõtted võrsusid -

„Hea küll, kui Sina teed nii,

siis Mina valin teisiti!”

Päev edenes,

emotsioon lahtus,

uus lugu paberile veeres

ja solvunud meel jahtus.

Hiljem selgus,

et Sinu valik oli õige.

Sellest päevast sai kingitus - 

Minule endale.

Marianne

12.06.2018.a

Luulekevad 2018.a

Esimene raamatukaante vahel ilmunud paberile trükitud lugu....

Loodus ise poetas end lehele ...

Marianne

11.06.2018.a