Üsna kummalisena võib tunduda väide, et see inimene, kes tõsimeeli
väldib tähelepanu, tegelikult, väga vajab tähelepanemist. Tõuseb
ju õigustatult küsimus - kuidas ta võib seda tahta, kui tema ise
valib olla märkamatu ja sulanduda tausta ning kui talle antaksegi
võimalus olla nähtaval ja saada kogu olemas oleva tähelepanu
osaliseks, siis kaotab ta kõnevõime, punastab või kahvatab ning
soovib olla hoopis teisal, kui seal, kus ta on. Tähelepanu justkui
kõrvetaks teda ja tema olemine tardub paigale ning temas on kohene
vajadus, et tähelepanuvalgus kaoks ja ta saaks olla varjus ning teda
ei nähtaks/ vaadataks enam.
Palju mõistetavam tundub olevat selle inimese tähelepanu otsimine,
kes segab vahele, häirib oma käitumisega teisi, räägib valju
häälega üle, käitub väljakutsuvalt, isegi lööb teisi, kasutab
ülesärritavaid sõnu jne. Too, kõigile nähtavalt nähtaval olija,
saab erineva tähelepanu osaliseks, sest ta on aktiivselt selle nimel
tegutsemas. Ta võitleb enese eest, sest selliselt käituv inimene
kohtab hukkamõistu ja takistamist. Ta ei jäta järele ka siis, kui
korduvalt keelata ja ka karistada – seega tundub olevat selge, et
ta vajab tähelepanu.
Ärritav inimene tegutseb aktiivselt ja nähtavalt ning seega saab ta
kindlustatult tähelepanu osaliseks, kuid loo teeb huvitavaks see, et
tegelikult on tema see inimene, kes ei taha enesele tähelepanu
saada. Ta on valinud oma nn huvitava käitumise ja tegemised just
selletõttu, et ta tahab ja ka ei taha tähelepanu saada. Kaks
vastandlikku käitumist ja kaks vastandlikku soovi. Kui inimene tahab
ja samas ka ei taha, siis mida ta tegelikult tahab? Ta tahab olemas
olla – Inimesena – ise endana.
Kui inimene on tähelepanuäratavalt midagi tegemas või kuidagi
väljendumas ning sel samal hetkel temast käest küsida – Kas Sina
tahad tähelepanu saada? Siis vastab ta enamasti Ei. See vastus tuleb
kiiresti üle huulte. Inimene on häiritud ja ehmatanud, justkui
oleks ta paha pealt kinni püütud. Tähelepanu oleks kui vale tahta,
ebaõige seda soovida, pahe tunnistada oma nõrkust.
Iga inimene saab omal moel mingi tähelepanu osaliseks. Tähelepanu
saamine ja jagamine käib inimesena elamisega kaasas - tähelepanu on
suhtlusvorm. Tähelepanu on ka sõltuvus ja vajadus. Tähelepanu
justkui muudab inimest – see on võluvahend kasvatavamaks ja
vähendamaks midagi inimeses. Iga inimene vajab tähelepanu – ta
vajab enese jaoks õiget tähelepanu. Mis on õige tähelepanu ja
kuidas on olemas vale tähelepanu?
Inimene tuleb oma lapsepõlvest ja võtab sealt enesega ühes oma
vanemate oma nii nagu nood omakorda kandsid edasi oma vanemate oma.
Kuigi erinevates aegades, kuid siiski üsna sageli, on olnud tavaks,
et laps ei tohtinud oma olemas olemisega tähelepanu äratada. Ta
oli, kuid teda nagu ei olnud. Ta ei olnud see, kes ta oli – ta tegi
seda, mida kästi. Ta oli sellisena, millisena pidi olema. Ta võttis
vastu selle, mis oli tema osa. Valikud, mida ta valis, ei olnud
sageli vabad – ta tegi nii nagu temalt seda oodati. Tahtes
väljendada ise ennast, võis ta kuulda – „Ära tee, Lõpeta ära, Jäta kohe järele, Ära sega, Ole vait,
Mine teise tuppa, See ei ole sinu asi, Sinu käest ei küsita, Mida
sina ka tead! jne”
Laps oli vahend – vanemate tuleviku kindlustaja. Laps ei tohtinud
äratada vanemates ebasoovitavaid tundeid. Laps pidi tagama õige
tähelepanu st vanemad pidid tema kaudu saama kogeda seda, mis tegi
neid paremaks, õigeks ja ka rikkamaks. Vanemad said hinnangu, kui
laps ei olnud küla ja naabrite meelest hästi kasvatatud. Laps ei
tohtinud avalikus ruumis teha midagi, mis sinna ei sobinud ja teisi
häiris. Laps oli see, kes rääkis siis, kui kana pissis. Kui laps
ei teinud ega olnud nii nagu pidi, siis otsustati, et küll kask
kasvatab ja paju painutab ning teati, et see, kes hirmuta kasvab, see
auta elab – seega jäid jäljed.
Iga suur inimene on olnud kord väikene laps ja väga palju on temas
erinevat seda, mis on saanud just tema lapsepõlvest alguse või
kandunud läbi eelnevate ajapõlvede temani. Seega on olulised
järgmised küsimused. Millise tähelepanu osaliseks me oma
lapsepõlves saime? Kui me kõndisime enese avastamise radadel ja
proovisime, kuidas on kui .. , siis millise tähelepanu osaliseks me
saime? Kas tähelepanu jagati enesena olemise otsimist toetades või
hoopis karistades enesena olemise eest? Millised armid meisse
tähelepanu jagamise hetkedest jäid? Millised helged hetked meile
osutatud tähelepanusoojusest meis säilivad? Millist märki kannab
meie jaoks tähelepanu – kas tähelepanu tähendab positiivset või
negatiivset kogemust? Kas meie alateadlik reaktsioon on tähelepanu
püüda või seda vältida?
See, mis oli lapsepõlve võimsaim kogemus, selle võtab inimene
endaga ühes ja seda uskumust kannab ta endaga kaasas. Kui tema sisse
jäänud tähelepanujälg on positiivne, siis on ta avatud ja kohtab
oma elu põneva ootusega. Ta ei varja ise ennast, vaid on vaba olema.
Kuid, kui võimsama jälje jättis negatiivne tähelepanu, siis õppis
inimene vältima nö valet tähelepanu. Sügaval tema sees on
teadmine, et ta ei tohi tähelepanu äratada, vaid peab suutma
märkamatuks jääda. Seega on selline inimene suletud ja ettevaatlik
– ta on valmis ise ennast kaitsma, ka iseenda eest. Tema Maailm on
täis teda vaatavaid silmi. Maailma tähendab vaenlasi ning seda, et
tema on selle sees ohver ja hüljatu.
See inimene, kes püüab, oma huvitava tegevusega, nähtavalt
tähelepanu, ei tohi tegelikult, ühe kindla, tähelepanu osaliseks
saada. Üks varjab teist – see tähelepanu, mille ta oma aktiivse
tegevusega pälvib, on tähelepanu, millega ta toime tuleb. Selle
varjus on olemas see teine, mille saamist ta ei talu – see osutab
teda selliseks, millisena ta olla ei taha. Mida tõenäolisem on vale
tähelepanu oht, seda rohkem tegutseb ta selle nimel, et saada
vajamineva ehk varjava tähelepanu osaliseks. Temal on eesmärk täita
ja seega püsib ta nähtaval ning on tegutsemas vahendeid valimata.
Tähelepanu vältival, nähtamatuks jääda soovijal, on käimas
ellujäämisstrateegia – tähelepanu teeb temale haiget. See
inimene, kes väldib tähelepanu, ei taha seista sellises hetkes, mil
teda nähakse ja vaadatakse. Ta usub, et siis nähakse tema sisse,
sinna kohta, kuhu tema ise ei ulatu ja tema tume saladus tuleb
päevavalgele – seal on peidus tõde – ta on halb, kole, vale,
väärtusetu ja/ või häbi – teda ei peaks olemas olema.
Tähelepanu osaks saamine on tema jaoks, kui korduv surm, sest tema
teel on olnud pilgud, sõnad ja teod, mis väljendasid, teda
vaadates, teda madaldavat tunnet – ta ei kogenud armastust ega
toetust, vaid viha, põlgust, süüdistamist, halvustamist,
väljanaermist, ükskõiksust, hülgamist, ära tõukamist jne.
Selline inimene kaotas ise ennast hetkel, mil ta ei olnud veel Mina –
ta ei olnud enese teadlik. Tal ei ole iseennast. Tal on olemas
tähelepanus väljendunud otsus ja sellest on saanud tugev uskumus.
Aeg veereb edasi ja inimese algsest vajadusest on saanud harjumuslik
käitumine. Inimene ise ei teadvusta, miks ta teeb seda, mida on
valinud teha – tema reageerib ohule, oma ärganud mälestusele,
alateadlikult. Loomulikult toob tema käitumine endaga kaasa
tagajärjed. Sellisest käitumisest saab tema väline nägu –
kuvand, mis katab sisemuse ja muundub üldistavaks – Mina olengi/
Tema ongi – selline! Kui juba ollakse, siis ongi selline olemine.
Tähelepanu püüdev või vältiv inimene vajab tähelepanu, mis teda
toetaks ja julgustades avardaks, kuid ta on loobunud olemast tema
ise, sest tema enesehinnang omab sellist uskumust, et tal ei ole
võimalik iseendana teistsuguse tähelepanu osaliseks saada. Ta on
ette ära kaotanud.
Siis on vaja ausust ja julgust, et tunnistada ise endale - tegelikult
vajatakse tähelepanu ja see on okey. Siis on vaja julgust, et
avaneda ja öelda välja see, millist tähelepanu ei taheta kohata –
mida see teeb, milliseks see inimese tema enese silmades muudab. Siis
on vaja veel suuremat ausust ja enese sisse vaatamaist, et leida üles
see, millist tähelepanu tegelikult kogeda soovitakse. Seejärel on
võimalik leida lahendus, kuidas on võimalik seda enese
ressurssidega saavutada. Ausus ja avatus on alus – enese tee,
iseendas, iseendana edasi.
Tähelepanu ootuses, vajamises ega püüdmises ei ole midagi
häbiväärset, halba ega keelatut. Tähelepanu ootus on inimesele
omane vajadus. Tähelepanu on midagi, mille peale teadlikult mõelda
ja ise ennast vaadelda ning enese seest vastuseid otsida.
Millist tähelepanu Sina vajad? Miks Sa vajad tähelepanu? Millisest
tähelepanust jääd Sa ilma ja millist Sina ise ei taha? Millisena
Sina ise ennast inimeste tähelepanu käes näed? Millise kogemuse
osaliseks soovid saada? Millise ei? Kuidas Sina ise saad ise ennast
toetada?
Sina, kes oled tähelepanu püüdmas ja Sina, kes oled tähelepanu
vältimas, – peatu ja küsi enese käest – Mida tähelepanu
saamine Sinu jaoks tähendab? Millist tähelepanu Sa väldid? Miks?
Millele suunatud tähelepanu Sa vajad? Miks? Kuidas teha võimalikuks
see tähelepanu, mis näeb Sind sellisena nagu Sina enese sees oled?
Milline on Sinu parim Sina ise?
Marianne
18.03.2022.a