neljapäev, 31. märts 2022

Kauna kandja

 



Kui Sina oled see,

kes kannab kauna,

siis oled Sina see,

kes on saanud trauma.


Elades haavatuna,

Sina oled vajanud viha -

aeg annab arutust -

enese sees mõistmist -

olen haavatud.


Trauma on haav.

See on energeetiline jälg,

keha ja vaimu mälus,

mis vajab paranemiseks

enesele antud aega -

olnu ja enese mõtestamist.


Marianne

31.03.2022.a

kolmapäev, 30. märts 2022

Jalus vedelevad rehad

 


Veel enne kui, kellegagi ühisele teele minnes, kokkuliitvaid sõnu kuulatakse, on aeg välja valida see elu kaaslane. Nüüd tuleb hoolega kaaluda, et hiljem ei kahetseks. Kindlasti ei tohi tormata, muidu võib saada petta. Küllap on enesel olemas soove ja unistusi, milline see õige peaks olema ja milline ta kindlasti olla ei tohi. Sageli kasutatakse näiteid elust enesest – oma isiklikke kogemusi, isiklikust elust. Vahel ei tohi see väljavalitu ema või isa moodi olla ega samade kommetega või pahedega. Seega vaadatakse ette, et ei komistaks, kuid eksimine on inimese näoga.

Kui on ennast teisega kokkuliidetud, siis võib peale roosade prillide ära võtmist selguda, et tegelikult on sellesama reha otsa komistatud. On valitud samasugune mees, kui isa või oli ema. On valitud samasugune naine, kui ema või oli isa. Saatuse huvitav vingerpuss on see, et nn valest lahku minnes ja uut õiget leides, on too peale mesinädalaid veel hullem, kui eelmine – sama ruudus.

Tegelikult on see vale - õige kingitus – see on inimese võimalus lõpetada, et alustada. See ei tähenda suhet, vaid enese lugu – seda jälge, mis on enese sees. Suhe on võti, mis aitab avaneda ja kohtuda ise endaga. Suhtes korduvad ära olnud hetked, korduvad tunded ja see on võimalus astuda kõrvale ning vaadata oma lugu tunnetest väljas olevana. Uues suhtes mängitakse läbi ära olnud lugu, mis kestab senikaua, kuni, selle sisse astudes, sellest läbi kõnnitakse - kohtutakse peidetud või vastuvõtmatu tundega - iseendaga iseendas.


Marianne

30.03.2022.a

teisipäev, 29. märts 2022

Kui mina oleksin ...

 


Kui väiksena olles on olnud inimese elus hetk(ed), mille tulemusena sai(d) alguse uskumus(ed) – Mina olen paha, vale, paks, väärtusetu, inetu, saamatu jne, siis see tähendab, et inimene on ise ennast defineerinud ehk andnud iseendale tähenduse – Mina olen Paha, Vale, Väärtusetu, Paks, Saamatu, Vaene, Hüljatud jne.

Selle jaoks, et muuta oma elu ehk selle kogemise vaatenurka, on inimesel vaja olla oma olemise vastaspool. Sellest tulenevalt on inimese sees vajadus olla Hea, Õige, Väärtuslik, Peenike, Rikas, Osav, Hoitud jne.

Vastaspoolele jõudmine peaks ära lahendama kõik selle, mis elus on valesti. Andma tagasi turvatunde. Olema võluvitsake. Kuid ükskõik, kuidas inimene oma soovis ka õnnestub või soovituna olemist kogeb, ei muuda see ära minevikku – mälestust olemisest - enese kogemust – ega paranda traumat – haava.

Inimene usub, et tema elus toimub pöördeline muutus sel hetkel, mil ta ongi ilus, peenike, rikas jne. Ta tahab väga selline olla ja seega jälgib ta dieete, teeb ületunde, osaleb heategevuses, püüab olla vajalik, tõestab oma õigust. Kuid, kuidas ta saab olla ilus, kui tema ise näeb ise ennast koledana? Kuid, kuidas ta saab olla peenike, kui tema enese jalad tunduvad talle paksud?

Inimene ei saa olla see, kes ta ei ole, sest ta on juba ise ennast ära nimetanud. Inimese uskumus saab kogu aeg uusi kinnitusi, sest tema enese tähelepanu on suunatud sellele, mis tema huvitavat vaatenurka tõestab – nina on liiga pikk, rahakotis ei jätku raha, riided ei lähe selga, keegi temast ei hooli jne.

Tolles ajas, seal lapsepõlves, sai haiget inimese Tundemina. Selle tõttu võttis ta kogetavat lugu isiklikult. Lapse sisse jäi uskumus, sest ainus seletus toimunule, mida ta oskas anda, oli see – kõik ebameeldiv toimus sellepärast KES ta oli – Vale, Paks, Inetu, Vaene, Väärtusetu jne.

Võis olla, et ebameeldivana kogetud vastureaktsiooni põhjustas lapse poolt valitud käitumine. Laps lihtsalt ei mõistnud veel, et tegu oli enese teo tagajärjega ja tegelikult oli küsimus selles, millisena ta valis olla.

Kuid võis ka olla, et küsimus oligi temas – selle hetke soovimatus lapses. Kui laps tundub olevat süüdi vanema, kui ohvri, elu raskustes, siis on hetki, mil vanem oma last ei taha omada, näha ega kuulda. Kui vanem on enese elust väsinud, siis vahel ta väljendab selle, lapse pihta, välja.

Selline kogemus on trauma. Selline kogemus jätab jälje – haava. Haav ei parane, kui viibitakse tunnetetasandil ega mõtestata toimunut. Ollakse haavunud, sest ollakse haavatud. Lapsepõlvest jäänud jäljed on inimese traumaatilised kogemused.

Kui enese teo tagajärg või ka lihtsalt olemas olemine, oli lapse jaoks traumaatiline kogemus – lapse jaoks oluline täiskasvanu nimetas lapse, energeetilise jõuga, KES olema, siis samastas laps ise ennast selle nimega. Kui teine inimene nimetas, siis seega ongi laps teiste nimetada. Uskuv inimene ise ei usu, et temast endast midagi sõltub – tema ei ole vaba oma olemist valima.

Haavatud laps kasvab suureks ja usub endiselt, et viga saab parandatud ja kõik saab olema hästi siis, kui ta on lõpuks see KES, kes on talle antud nime vastaspool. Inimene tahab, õigele poolele, püsima jääda, kuid selle jaoks on vaja kinnitust – vaja on teise inimese poolt antud õiget ehk kinnitavat tähelepanu - ümbernimetamist.

Elu jooksul nimetatakse inimest ka teise nimega, kuid see ei muuda teda ära, sest tema ise ei usu sellisena olemisse, sest muutust on vaja sellesse hetke, mil oli ja mis on möödas. Seda on vaja sellest hetkest jäänud jälje kustutamiseks – enese loo muutmiseks. Haav on olemas, kuni mälestus on energeetiliselt elav.

Inimene ise nimetab ise ennast olema KES. Inimene ise saab vahetada oma olemist. Inimene ise saab valida oma vaatenurka ja anda tähendusi. Inimene ise saab peatuda, kui ta on ütlemas – Mina olen ... et mõista, mida ta oli tegemas – Miks ta valib olla see, kes ta ei ole? Inimene on energia, mis võib väljenduda ükskõik, millise nimega – valik on vaba, kuid küsimus on selles, KES valib olemise – kas teeb seda Tundemina või vaba Inimene.


Marianne

29.03.2022.a

esmaspäev, 28. märts 2022

Vangistatu teekond

 


Olin oma elus

ja ka oma kodus,

kui vang, kes vangis -

pidin olema.


Olid ajad

ja ka kohad,

mil ma ei olnud

Inimene -

olin roll,

see nimeline -

laps, tütar, õde,

õpilane,

vaene sugulane.


Elavate inimeste hulgas

sellist kohta ei olnud,

kus õige oleksin olnud.

Looduses oli rahu,

raamatutes elu -

kaasas seiklustes,

kõrvaltvaataja teiste eludes.


Olin igas oma päevas,

kuid kohal mind ei olnud -

oma elu sees

mina vaba ei olnud.


Minult ei küsitud

ja valikuid ei jäetud,

ei olnud ma oodatud,

olin jalust ära saadetud.


Mind ennast ei nähtud,

see, mina ei olnud,

keda vaadati -

mind ennast,

olemas olles,

olemas ei olnud.


Ma tõesti uskusin,

sest nii eneses tundsin -

mina olin see,

keda ei tahetud.


Kusagil oli päris elu,

kuid seda ma ei kogenud -

mina olin võlglane -

oma elu,

imetud vere 

ja söögi igapäevase -

kinni pidin maksma,

kuid teadmata millega -

omasin uskumust -

mina ei oma väärtust.


Tähelepanu osaks sain,

kuid tähelepanemist ei saanud.

Keegi huvi ei tundnud,

mida tunnen päriselt,

millest olen huvitatud,

mida juba oskan

või ise teha tahan.


Vaadati põlguse ja vihaga,

hirmu ja tülpimusega,

ärritunud olemisega.

Pilkude sees

armastust ei olnud

ega toetust ulatatud,

huvi ma ei äratanud

ega põnevust tõstnud,

ühes ja koos olla

lihtsalt ei soovitud.


Uskusin

et pidin olema

ja teistel tuli taluda,

mind kui risti,

rasket kanda.


Olin, kuid mind ei olnud.

Olin, kuid ise olin kadunud.

Maailma ma ligi ei lasknud,

pinna pealselt elasin.

Elu ei nautinud

ega ise ennast

armastada osanud -

ise ennast ma ei tundnud.


Vajasin vabaks pääsemist -

vabana olemist,

ise enda leidmist

ja enese avastamist -

alles 38-selt

sellele teele astusin

ja kogutud pagasit

läbi kõndima

ja lahti harutama asusin.


Ma vaenlasega ühes elasin

ja kaua kandsin kauna,

sest minu sees oli trauma -

„Ema, miks Sa mind hülgasid?”


Marianne

28.03.2022.a




reede, 25. märts 2022

Inimeste kontrollid

 



Inimesed,

need oma tööd teevad.

Inimesed,

need inimesi kontrollivad.


Olgu see diktatuur

või nimeks tal bürokraatia,

olgu ametis korravalvur

või kõiki kontrolliv inspektor -

oma ametisse sobivaina

kõik nad tööna

sedasama teevad -

nemad inimesi

kontrollivad

ja seega,

selles riigis

või ametiasutuses -

kontrollitud

kontrollivad

kontrollitavaid.



Marianne


25.03.2022.a

neljapäev, 24. märts 2022

Enesena kasvamine – Inimese teekond Inimesena

 


See, mis oli ja on, oli ja on inimese selle hetke parim võimalik. Kuid, milline inimese Mina oli selle parima võimaliku autor – kas see oli tema Tunde Mina st tunne või tema Parim Mina st Inimene?

Inimese parim Mina on see olemine, mis väljendub vaba tahtena teha, selles on ind ja huvi enese proovimisel ja kogemisel ning lahenduste otsimisel. See on vaba voolamine energiana. Üks samm järgneb teisele. Inimene ei tee hirmu ega kohustuste tõttu, vaid on vaba, sooviga kohata ees olevat – luua ise oma olev hetk ja homne päev – luua ise ennast iseendast. Tehes seda nautides hetke, loomist, sündi ja võttes vastu oma kogemused.

Tunded on reageerimine. See on millegi/ kellegi poolt olemine või millelegi/ kellelegi vastu olemine või millegi/ kellegi eest ära põgenemine. Veepinnale langes leht või visati vette kivi - see puudutus tekitas virvenduse või lainetuse. See puudutus oli meeldiv või mitte või jättis ükskõikseks. Kui inimene reageeris puudutusele, siis ta oli teinud sellest kogemusest oma otsused ja sellele järgnes enese väljendamine – valitud tundena väljendumine.

Millelegi tundega vastamine ei ole vabadus ega vaba olemine. See ei ole vaba Inimene, vaid Tundemina, kes vajab erinevaid tundeid, sest ta on vastamas positiivse või negatiivsena, millelegi, mis oli. Tundemina poolt valitud otsused saavad alguse inimese mällu jäänud erinevate tundekogemuste jälgedest. Meeldivat tundekogemust soovitakse tundena korrata. Enesekaitseks astutakse, valele tundekogemusele, tundena vastu või tunnete vallas olles, ollakse soovimatute tunnete eest ära põgenemas. Tundemina ülesanne on luua inimest, kui tunnet – Mina olen KES ehk Mina olen Kurbus, Rõõm, Viha, Kadedus jne.

Kuidas olla see parim Mina – olla Inimene? Inimene otsib ise ennast taga – ta ei tea, milline või kes ta on või mida ta tahab. Loomulikult ei leia ta vastust neile küsimustele, kui tema Tundemina on juhipositsioonil. Vaba voolamine seiskub, kui inimene valib olla tunne. Iseenda kui tunde loomine on kindel ja juhitud tegevus eesmärgi nimel, milles teekonna kvaliteet, sellel läbielatav ja selleks vajaminev on vaid vahendid, sest eluliselt oluline on püütava tulemuse kogemine.

Tunded on uim, milles inimene mugandub ja muutub laisaks. Tunded on miski, mille eest inimene põgeneb või sõdib vastu. Tunded on energia segadus ja inimene lülitab ise ennast tasa – ta võib, kuid ei taha, ei viitsi, ei saa, sest selleks ei ole energiat – tal ei ole või ta ei saa seda nime, millisena ennast luua. Pole põnevust, mis teda toetaks. Ind kaob, kui teda ei võeta Maailmas kingitusena vastu. Ta on segaduses ja ärritunud, kui tal ei ole sängi, milles voolata. Inimese sees on kaos ajal, mil inimene, kui looming, kuhjub ja enesel ei ole väljendusvormi. Oleks, kui oleks ..., kuid ei ole, sest ei ole ... .

Kuna inimene, kui energiasüsteem, ei ole korrastatud, sest ta on valinud tunnete tee ja neist tulenevad tagajärjed, siis on Inimeste Maailmas konfliktid ehk kokkupõrked. Konfliktid on inimese enda poolt loodud takistused – võimalused valida, kuidas leida ise ennast kaosest ja näha teed, mis on oma. Inimene elab Maailmas – ühises energiasüsteemis, kus kõik on omavahel seotud. Seega, ollakse, igaüks omal moel, üksteise jaoks olemas, et iga inimene saaks valida, proovida ja kogeda, õppida iseendast selleks, et leida oma parim Mina. Avastada, milline on olla see, kes ollakse – kingitus iseendale.

Igal protsessil on tulemus. Inimese Tundemina valib tunde ja realiseerib ennast sellisena. Tunnete tee võtab vabaduse, seob sõlmed ja seega tulevad kordused – elus ja ka ajas tagasi tulemised, et leida ise ennast tunnete seest üles ja sõlmi lahti sidudes, vabastada ise ennast. Inimene õpib iseenda kogemustest – ta ei peatuks ega kogeks seda, mida ta ei taha kogeda - ise ennast, kui ei oleks peatusi ega ootamatuid suuna muutusi. Ka murdumised on kasvamised. 

Kui enam ei saa, siis on aeg lasta olevast lahti ja anda see vabaks. See on mõistmine ja vastu võtmine – oli, sest oli – on aeg valida järgmine vaatenurk ja tee läheb edasi. Inimese parim Mina, see on julgus astuda, öelda ja väljendada ise ennast ehedalt - iseendana. Kohata vaikust, paigalseisu ja erinevaid takistusi, kui võimalust olemiseks ja loomiseks – see on küpsemine, hetk enne, kui tee laotub nähtavalt.


Marianne

24.03.2022.a

kolmapäev, 23. märts 2022

Trauma – haav või haavumine

 


Füüsiline ja/ või vaimne trauma on inimese seisund ajal, mil ta on haavatud. Traumaatiline seisund saab olemas olla ka siis, kui inimene ise seda ei tunnista ja väliseid tundemärke näha ei ole. Trauma on, kui energia väljarebimise või energiaga pihta saamise tagajärjel jääb inimese sisse energeetiline jälg - energeetiline haav. See on saadud, millestki enese jaoks olulisest ilmajäädes või millegagi pihta saades. Haava võib saada nii teiste inimeste, kui ka iseenese tegevuse tagajärjena.

Iga haav vajab paranemiseks oma aja hetke. See on protsess, mis inimesel tuleb ise teadlikult läbi käia, et toimunust läbi kõndides saaks, keha või vaimu, mällu jäänud jäljest lahti lastud. Vabaneda haigettegevast energiast st nimetada eraldatud energia teise nimega – ühendada see taas enesega.

Sageli ei ole inimesel oma igapäevases elus sellist aega võtta ja tihti ta ei mõista või mäleta enesega toimunut. Elu läheb omas tempos edasi ning inimene usub, et tema on see, kes peab leppima olnu ja olevaga. Kuid, sõna – leppimine - ei tähenda lahti laskmist – vaid see on paratamatus, kuna oli ja on. Leppimine kasutab väljendeid – „Mis mina teha saan. Minust ei sõltu midagi. Ju see peab siis nii olema.”

Haavatud inimene vajab olevas ajas hetke, et mõista ise ennast – „Mina olen haavatud.” Liiga sageli ei saa inimene ise arugi, mis temaga toimub, sest temal ja tema sees on tunded, kuid tundeid valiv inimene on haavunud. Ta on solvunud ja/ või vihane oma kogemuse peale. Seega inimene lepib, see tähendab, et ta peab nõustuma sellega või tegema seda, mida ta muidu ei valiks enese kogemuseks. Leppiv inimene usub, et oli ka teine võimalus, kuid see ei saanud temale osaks. Teisiti olles, oleks teisiti olnud ja seega nüüd ei oleks ning tema ei kogeks. Haavunud inimese sees on kaotusekibedus, sest midagi läks kusagil valesti, et just tema sellise kogemus osaks sai.

Kui haav ei ole ära paranenud, siis see on energeetilisel tasandil alles. See rebeneb, korduvate kogemuste peale, aeg-ajalt lahti. Inimene ise nokib seda, sest see annab tunda ja seepärast ka ei unune. Haavaga inimene, kes on haavunud, on ettevaatlik ja tal on olemas oma lahendus, kuidas Maailma sees toime tulla. Ta on umbusklik ja ettevaatlik, sest teised inimesed on oht. Ta teostab enesekaitset ning ründab juba ennetavalt või astub vastu – teised inimesed on vaenlased. Ta on alalhoidlik ja alandlik ning teeb ennast kasulikuks ja vajalikuks – teised inimesed on temast üle ja seega sõltub tema olemine neist teistest. Ta vaigistab ise ennast – võttes appi alkoholi, narkootikumid, spordi, töö, tundevaikuse ehk depressiooni jne. Ta lohutab ise ennast – kasutades selleks toitu, alkoholi, seksi, sporti, kiireid autosid, ostlemist jne.

Mõistmine tuleb ja inimene saab olema teadlik, kuidas ja miks, kuid enne tuleb haav ravida – anda enesele armu. Olla tugev, et osata toetada ise ennast ajal, mil ollakse nõrk ja murdunud. Viha takistab leina, sest viha on see jõud, mis aitab edasi astuda ajal, kui peab edasi minema ja elama. Inimene ise saab iseennast parandada. Mitte hädaldamise ega kibestumisega või enese murdmisega, vaid armuga. Inimene anna ise endale armu – ära süüdista ise ennast ega ole enese ohver – võta ise ennast ja oma elu vastu sellisena nagu oled ja see on.

Mõistmine - teadmise vastuvõtmine. See on minu kogemus. See on minu elu. See on minu võimalus. See on minu õppetund. See on minu teekond.


Marianne

23.03.2022.a



teisipäev, 22. märts 2022

Elava fööniksi viimane lend

 



Inimeste Maailmas toimub sõda – Maa peal käivad tunnetelahingud, sest on olemas inimesed, kes tahavad kindlaid tundeid kogeda ja on olemas need inimesed, kes ei taha oma tundeid kogeda. On see aeg, mil vanal moel enam edasi ei saa, sest, tunded oma isandateks tõstnud, inimesed vajasid energia lahenemist. Tunneteuni on vallanud inimesi ja sellest on sündinud kaos. Kaos on purustav jõud - oleva korratult ära lõhkumine, et enam ei oleks – et saaks olema. Purustavat energiat oli liiga saanud ja ei olnud kedagi, kes nimetanuks selle lihtsalt ümber, et see saaks uue nimega sängis voolata. Tänase Maailma vaatenurk on VASTU olemine, astumine, tegemine, minemine, seismine, sõdimine, pilkamine.

Inimest lõhkuvad tunded on hävitav jõud. Tunded valisid sõja, mis vajab ära lõhkumiseks purustavaid relvi. On need, kes enam ei saa, st ei taha ja need teised, kes ei taha, sest ei saa ja nii jäävad järele rusud ning ära kaovad inimesed. Relvad ei tee vahet sellel, kes või mis ette jääb. Katki saab tehtud inimese keha ja meel, maapind, majad ning elav loodus. Tunnetemasinad vajutavad päästikuid – võtavad üksteiselt elusid ära. Pildid on võikad, need on valusad, sest puudutavad vaatajat ehmatavalt ehedalt VASTU.

Fööniksi viimase lennu mõte, tuhaks põledes tulest sündimine, tundub kaunis ja turvaline, kuid kui sama toimub inimes(t)ega, siis kogetakse seda valuna ning see liigitatakse ebaõiglaseks, sest see tundub mõttetuna ja arusaamatuna, sest kuidas saab surm hea ja ilus olla, kui korraga ei ole enam seda, mis oli - Inimene on surmale kaotatud, sest ta on vägisi võetud.

Kaotust kogev inimene tahaks olnut tagasi, et see püsiks vähemalt senikaua, kuni tema on olemas. Kõrval elanud inimestest, turvalisest elust-olust ja omatud asjadest on raske lahti lasta – see oli oma, see oli olemas. Inimene tõlgendab surma, kui kaotust - ta ei näe selles võimalust. Selline mõtegi tundub kohatu ja ebaõiglane – mälestus elavast elab, kuid keegi ei suuda elu tagasi anda. Oli inimene, kes ise enam ei koge ega saa teda enam omada, sest teda ei ole.

Kui inimene kaoks surma hetkel suitsuna taevasse, siis ei oleks olemas seda pilti, mis salvestub mällu – surma brutaalsust, mis teeb selle kogemise valusaks – enese ettekujutus teeb kogemuse ehedaks ja on vahetu. Tagajärjed jäävad elavate kanda – see on meeldetuletus olnust ja nii hoiab inimene minevikust ise kinni. Kaotuse suuruse kogemine on eluline ja kohatu tundub, sel hetkel, mõte rõõmustamisest.

Lohutusena saaks ju olla teadmine, kus ja kuidas on edasi ning lahkunu uues elus elavana nägemine. Kui seda oskust ei ole, siis ei usu inimene selle võimalikkust. Tegu ei ole uskumise, vaid teadmisega. Uskumine on tunnete tee. Teadmine on kõiksusena olemine. Surm on Fööniksi lend – Hinge teekond saab jätkuda – oma nime ja ajanumbritega inimese viimane samm oli järgmine samm teel uue alguse poole. 


Marianne

22.03.2022.a

esmaspäev, 21. märts 2022

Enese võrdlemise võimalus – Olen enese peegel

 


Mina ei tea seda, kuidas Sinul on oma elus läinud – kas ka Sina oled kogenud sellist hetke, mil teise inimese kõrval olles (ei pea reaalselt kõrvu olema, piisab ühest ja samast Maailmast) tunned ise ennast halvasti. Kõrvuti olles on käes see hetk, milles oled Sina ja on too teine ning Sina oled see inimene, kes tunneb iseennast, ise enda sees, halvasti, sest positiivsest või passiivsest olemisest on saanud miinusmärgiga olemine. Saan ausalt öelda, et mina olen ja üsna palju olen - see on olnud aeg, mil ma ei olnud enesest teadlik.

Kõrvuti olles on olemas võrdlusmoment. Mis siis, et seda keegi teine ehk ei näinudki või ei osanud, ei saanud või ei tahtnud vaadata – mina nägin ja mina tundsin – seega oli see olemas. Tunnet tundes, olin mina juba reageerinud ja iseenda aitamiseks ma ei tahtnud, et too teine paistaks minust parem välja. Mina olin see, kes ei tahtnud temast midagi kuulda ning veel vähem teda ise näha. Tahtsin, et juhtuks midagi ja tema oleks see, kes enam ei saaks kogeda seda, mida või kuidas tal oli. Tegelikult vajasin seda, et mina ise, ei näeks meid enam kõrvuti seismas.

Loo tegi halemavaks see, et tundes oma tundeid, uskusin, et mina olen See Halb Inimene, sest inimeste keskel nimetatakse sellist olemist roheliseks kadeduseks. See inimene, kes ei oska või ei taha teise üle rõõmustada või talle kaasa tunda või teda tunnustada või tahab ta ära kaotada, ei leia toetust ega mõistmist, vaid saab hukka mõistmise osaliseks. See on otsus – tunne, mida inimene tunneb, on vale. Sellest on ainult üks ainus libisev samm ja juba inimene usubki, et tema ise on vale. Selle jaoks, et olla õige, ei tohi see, mis on olemas, sellisena olemas olla. Kuid, kui inimene ise on vale, siis ... ?

Kõrvuti seistes, seda ka näiliselt, on võimalus ise ennast kõrvalseisjaga võrrelda. Tähelepanu on suunatud sellele, mis tollel(s) teisel(s) on olemas või too saab või oskab seda, mida enesel(s) ei ole. On selgelt olemas midagi, milles jäädakse tollele teisele mingil põhjusel alla. Võrdlus vähendab inimese väärtust ise enda silmis. Ta usub, et kui tema seda endas tunneb, siis näevad seda ka teised.

Kui inimene tunneb, et tema elus on mingil põhjusel midagi, mida ta peab tegema, oskama, omama, andma või millisena olema, kuid ta ise ei ole seda tegemas, ta ei oska seda või tegelikult ka ei taha, siis võrsuvad temas tunded kohas ja ajal, mil tal on olemas võrdluse moment kellegi teisega. Ta näeb, et tollel teisel on nüüd olemas see, mida temal endal ei ole – tema on millestki ilmajäänud, sest too teine on selle justkui endale saanud.

Võrdlust võimaldav inimene on kui kõverpeegel, millest, ennast halvasti tundev, inimene ise ennast vaatab. Tegelikult on palju olulisem sama selle omamisest või kogemisest see, millise järelduse inimene ise enda kohta teeb – Kui teine ... siis, järelikult Mina olen ... . Uskumus leiab kinnitust.

See on sõda enese sees – olemine, kellenagi, millisena inimene ei taha olla, kuigi tema ise on see, kes on otsustanud, et ta seda on. Seega on paha meel tolle teise vastu, sest tolle teise pärast ju. Paha, pahana olemine, teeb iseennast justkui veel pahemaks. Inimene ei mõista ise ennast, sest temal on tunded ja too teine nende autor.

On aeg peatuda ja vaadata otsa oma uskumusele – Mis on see, mida mina pean? Miks ma usun, et ma pean? Kui ma ütlen, et ma pean, siis tegelikult mina ise ei taha seda, mida sunnin ise ennast omama või kuidas tegema või millisena olema. Pean, on kellegi teise pärast ja jaoks – iseendale ei ole seda vaja, kui oleks võimalus valida. Kui ütlen PEAN, siis järelikult usun, et ei ole valimise võimalust – olen ise enda vang. 

Inimene jätkab Mina PEAN täitmist senikaua, kuni temas on hirm, et kui tema ei ole või ei tee nii nagu tema peab, siis jääb ta ilma sellest, mida tema vajab st tahab. Seega on küsimus - Mis on see, mida mina kardan kaotada? Miks ma müün ise ennast?


Marianne

21.03.2022.a

reede, 18. märts 2022

Tähelepanu valusad jäljed

 


Üsna kummalisena võib tunduda väide, et see inimene, kes tõsimeeli väldib tähelepanu, tegelikult, väga vajab tähelepanemist. Tõuseb ju õigustatult küsimus - kuidas ta võib seda tahta, kui tema ise valib olla märkamatu ja sulanduda tausta ning kui talle antaksegi võimalus olla nähtaval ja saada kogu olemas oleva tähelepanu osaliseks, siis kaotab ta kõnevõime, punastab või kahvatab ning soovib olla hoopis teisal, kui seal, kus ta on. Tähelepanu justkui kõrvetaks teda ja tema olemine tardub paigale ning temas on kohene vajadus, et tähelepanuvalgus kaoks ja ta saaks olla varjus ning teda ei nähtaks/ vaadataks enam.

Palju mõistetavam tundub olevat selle inimese tähelepanu otsimine, kes segab vahele, häirib oma käitumisega teisi, räägib valju häälega üle, käitub väljakutsuvalt, isegi lööb teisi, kasutab ülesärritavaid sõnu jne. Too, kõigile nähtavalt nähtaval olija, saab erineva tähelepanu osaliseks, sest ta on aktiivselt selle nimel tegutsemas. Ta võitleb enese eest, sest selliselt käituv inimene kohtab hukkamõistu ja takistamist. Ta ei jäta järele ka siis, kui korduvalt keelata ja ka karistada – seega tundub olevat selge, et ta vajab tähelepanu.

Ärritav inimene tegutseb aktiivselt ja nähtavalt ning seega saab ta kindlustatult tähelepanu osaliseks, kuid loo teeb huvitavaks see, et tegelikult on tema see inimene, kes ei taha enesele tähelepanu saada. Ta on valinud oma nn huvitava käitumise ja tegemised just selletõttu, et ta tahab ja ka ei taha tähelepanu saada. Kaks vastandlikku käitumist ja kaks vastandlikku soovi. Kui inimene tahab ja samas ka ei taha, siis mida ta tegelikult tahab? Ta tahab olemas olla – Inimesena – ise endana.

Kui inimene on tähelepanuäratavalt midagi tegemas või kuidagi väljendumas ning sel samal hetkel temast käest küsida – Kas Sina tahad tähelepanu saada? Siis vastab ta enamasti Ei. See vastus tuleb kiiresti üle huulte. Inimene on häiritud ja ehmatanud, justkui oleks ta paha pealt kinni püütud. Tähelepanu oleks kui vale tahta, ebaõige seda soovida, pahe tunnistada oma nõrkust.

Iga inimene saab omal moel mingi tähelepanu osaliseks. Tähelepanu saamine ja jagamine käib inimesena elamisega kaasas - tähelepanu on suhtlusvorm. Tähelepanu on ka sõltuvus ja vajadus. Tähelepanu justkui muudab inimest – see on võluvahend kasvatavamaks ja vähendamaks midagi inimeses. Iga inimene vajab tähelepanu – ta vajab enese jaoks õiget tähelepanu. Mis on õige tähelepanu ja kuidas on olemas vale tähelepanu?

Inimene tuleb oma lapsepõlvest ja võtab sealt enesega ühes oma vanemate oma nii nagu nood omakorda kandsid edasi oma vanemate oma. Kuigi erinevates aegades, kuid siiski üsna sageli, on olnud tavaks, et laps ei tohtinud oma olemas olemisega tähelepanu äratada. Ta oli, kuid teda nagu ei olnud. Ta ei olnud see, kes ta oli – ta tegi seda, mida kästi. Ta oli sellisena, millisena pidi olema. Ta võttis vastu selle, mis oli tema osa. Valikud, mida ta valis, ei olnud sageli vabad – ta tegi nii nagu temalt seda oodati. Tahtes väljendada ise ennast, võis ta kuulda – „Ära tee, Lõpeta ära, Jäta kohe järele, Ära sega, Ole vait, Mine teise tuppa, See ei ole sinu asi, Sinu käest ei küsita, Mida sina ka tead! jne”

Laps oli vahend – vanemate tuleviku kindlustaja. Laps ei tohtinud äratada vanemates ebasoovitavaid tundeid. Laps pidi tagama õige tähelepanu st vanemad pidid tema kaudu saama kogeda seda, mis tegi neid paremaks, õigeks ja ka rikkamaks. Vanemad said hinnangu, kui laps ei olnud küla ja naabrite meelest hästi kasvatatud. Laps ei tohtinud avalikus ruumis teha midagi, mis sinna ei sobinud ja teisi häiris. Laps oli see, kes rääkis siis, kui kana pissis. Kui laps ei teinud ega olnud nii nagu pidi, siis otsustati, et küll kask kasvatab ja paju painutab ning teati, et see, kes hirmuta kasvab, see auta elab – seega jäid jäljed.

Iga suur inimene on olnud kord väikene laps ja väga palju on temas erinevat seda, mis on saanud just tema lapsepõlvest alguse või kandunud läbi eelnevate ajapõlvede temani. Seega on olulised järgmised küsimused. Millise tähelepanu osaliseks me oma lapsepõlves saime? Kui me kõndisime enese avastamise radadel ja proovisime, kuidas on kui .. , siis millise tähelepanu osaliseks me saime? Kas tähelepanu jagati enesena olemise otsimist toetades või hoopis karistades enesena olemise eest? Millised armid meisse tähelepanu jagamise hetkedest jäid? Millised helged hetked meile osutatud tähelepanusoojusest meis säilivad? Millist märki kannab meie jaoks tähelepanu – kas tähelepanu tähendab positiivset või negatiivset kogemust? Kas meie alateadlik reaktsioon on tähelepanu püüda või seda vältida?

See, mis oli lapsepõlve võimsaim kogemus, selle võtab inimene endaga ühes ja seda uskumust kannab ta endaga kaasas. Kui tema sisse jäänud tähelepanujälg on positiivne, siis on ta avatud ja kohtab oma elu põneva ootusega. Ta ei varja ise ennast, vaid on vaba olema. Kuid, kui võimsama jälje jättis negatiivne tähelepanu, siis õppis inimene vältima nö valet tähelepanu. Sügaval tema sees on teadmine, et ta ei tohi tähelepanu äratada, vaid peab suutma märkamatuks jääda. Seega on selline inimene suletud ja ettevaatlik – ta on valmis ise ennast kaitsma, ka iseenda eest. Tema Maailm on täis teda vaatavaid silmi. Maailma tähendab vaenlasi ning seda, et tema on selle sees ohver ja hüljatu.

See inimene, kes püüab, oma huvitava tegevusega, nähtavalt tähelepanu, ei tohi tegelikult, ühe kindla, tähelepanu osaliseks saada. Üks varjab teist – see tähelepanu, mille ta oma aktiivse tegevusega pälvib, on tähelepanu, millega ta toime tuleb. Selle varjus on olemas see teine, mille saamist ta ei talu – see osutab teda selliseks, millisena ta olla ei taha. Mida tõenäolisem on vale tähelepanu oht, seda rohkem tegutseb ta selle nimel, et saada vajamineva ehk varjava tähelepanu osaliseks. Temal on eesmärk täita ja seega püsib ta nähtaval ning on tegutsemas vahendeid valimata.

Tähelepanu vältival, nähtamatuks jääda soovijal, on käimas ellujäämisstrateegia – tähelepanu teeb temale haiget. See inimene, kes väldib tähelepanu, ei taha seista sellises hetkes, mil teda nähakse ja vaadatakse. Ta usub, et siis nähakse tema sisse, sinna kohta, kuhu tema ise ei ulatu ja tema tume saladus tuleb päevavalgele – seal on peidus tõde – ta on halb, kole, vale, väärtusetu ja/ või häbi – teda ei peaks olemas olema.

Tähelepanu osaks saamine on tema jaoks, kui korduv surm, sest tema teel on olnud pilgud, sõnad ja teod, mis väljendasid, teda vaadates, teda madaldavat tunnet – ta ei kogenud armastust ega toetust, vaid viha, põlgust, süüdistamist, halvustamist, väljanaermist, ükskõiksust, hülgamist, ära tõukamist jne. Selline inimene kaotas ise ennast hetkel, mil ta ei olnud veel Mina – ta ei olnud enese teadlik. Tal ei ole iseennast. Tal on olemas tähelepanus väljendunud otsus ja sellest on saanud tugev uskumus.

Aeg veereb edasi ja inimese algsest vajadusest on saanud harjumuslik käitumine. Inimene ise ei teadvusta, miks ta teeb seda, mida on valinud teha – tema reageerib ohule, oma ärganud mälestusele, alateadlikult. Loomulikult toob tema käitumine endaga kaasa tagajärjed. Sellisest käitumisest saab tema väline nägu – kuvand, mis katab sisemuse ja muundub üldistavaks – Mina olengi/ Tema ongi – selline! Kui juba ollakse, siis ongi selline olemine. Tähelepanu püüdev või vältiv inimene vajab tähelepanu, mis teda toetaks ja julgustades avardaks, kuid ta on loobunud olemast tema ise, sest tema enesehinnang omab sellist uskumust, et tal ei ole võimalik iseendana teistsuguse tähelepanu osaliseks saada. Ta on ette ära kaotanud.

Siis on vaja ausust ja julgust, et tunnistada ise endale - tegelikult vajatakse tähelepanu ja see on okey. Siis on vaja julgust, et avaneda ja öelda välja see, millist tähelepanu ei taheta kohata – mida see teeb, milliseks see inimese tema enese silmades muudab. Siis on vaja veel suuremat ausust ja enese sisse vaatamaist, et leida üles see, millist tähelepanu tegelikult kogeda soovitakse. Seejärel on võimalik leida lahendus, kuidas on võimalik seda enese ressurssidega saavutada. Ausus ja avatus on alus – enese tee, iseendas, iseendana edasi.

Tähelepanu ootuses, vajamises ega püüdmises ei ole midagi häbiväärset, halba ega keelatut. Tähelepanu ootus on inimesele omane vajadus. Tähelepanu on midagi, mille peale teadlikult mõelda ja ise ennast vaadelda ning enese seest vastuseid otsida.

Millist tähelepanu Sina vajad? Miks Sa vajad tähelepanu? Millisest tähelepanust jääd Sa ilma ja millist Sina ise ei taha? Millisena Sina ise ennast inimeste tähelepanu käes näed? Millise kogemuse osaliseks soovid saada? Millise ei? Kuidas Sina ise saad ise ennast toetada?

Sina, kes oled tähelepanu püüdmas ja Sina, kes oled tähelepanu vältimas, – peatu ja küsi enese käest – Mida tähelepanu saamine Sinu jaoks tähendab? Millist tähelepanu Sa väldid? Miks? Millele suunatud tähelepanu Sa vajad? Miks? Kuidas teha võimalikuks see tähelepanu, mis näeb Sind sellisena nagu Sina enese sees oled? Milline on Sinu parim Sina ise?


Marianne

18.03.2022.a

neljapäev, 17. märts 2022

Enese teadlikkus – võib ja saab olla ka teisiti

 


Enese sõnadel ja tegudel on tagajärjed. Kui valin öelda, teha või küsida, siis tean, et see võib enesega ühes tuua erinevaid, ettearvamatuid ja ka vastukarva puudutavaid tulemusi. Minu ideed, tööd, soovid ja küsimused võivad leida toetust, kuid kohata ka erinevalt väljendatud eitust või ükskõiksust. Minuga seonduv ei ole teiste jaoks prioriteet ega pea neile meeldima või sobima.

Uskumus - Mina olen halb – oli tegelikkuses, moondunud algsest – Minul on halb – huvitavate järelduste tulemusel automaatseks reageeringuks. Kui kohtasin enese poolt valitud väljendusele reageeringut, mis ei olnud minu jaoks toetav ega hea, siis oli mul halb olla – see ei olnud vastus, mida ootasin ja vajasin. Olin teele läinud ja teostasin ise ennast tulemuse nimel. Enese usus sai tulemus olla ainult positiivne vastus. Ma ei olnud teadlikult võtnud vastutust enese sammu tagajärgede eest ning nii ma kogesin kaotusi, olin ohver ja SEE halb inimene. Olin oodanud kindlat moodi olemist, kuid tegelikkuses sain kogeda teisi tundeid.

Jahmatus, solvumine ja enesekaitsmine, sest Maailm oli minu jaoks vale ja minu vastu ebasõbralik. Järelikult olin mina olnud SEE vale inimene, sest ma ei saanud enese jaoks seda, mida vajasin. Olin ebaõnnestunud ja väärtusetu – ise enese hinnang iseenda kohta. Ma ei olnud vale – ma ei olnud iseendast teadlik. Vastused ei olnud need, mida ootasin ja tunded need, mida vajasin – vastused olid need, mida vajasin ja tunded need, mis ootasid – see on olnud enese kasvamise teekond.


Marianne

17.03.2022.a

kolmapäev, 16. märts 2022

See Halb Inimene

 



Kohates, igapäevases isiklikus elus, oma laste reaktsioone, kui neile öelda EI või tahta tegu, siis mulle tundub, et olen halb inimene. Kohtan vastupanu, tahet jätta vastutus võtmata. Tunne laotatakse välja. See põrgatatakse vastu ja pihta. Keeratakse sõnadega pilaks. Eiratakse või protesti saatel täidetakse vastumeelselt ära. Kohustus, võtta enese eest vastutus ja saades osa, anda enesest osa, on karistus – see on isikliku vabaduse piiramine. On uskumine, et olen halb, kui ma ei ole hea. Minul endal on halb olla, kui ma ei ole hea.

Öelda või mitte öelda. Vaikida või kõnelda. On hirm, olla taas see halb, kui minu sõnad vallandavad teises inimeses tunded, millega tema toime ei tule. On halb kogeda iseennast halvana. Mina ei taha olla see halb inimene. Neelan alla. Vaikin. Teen ise ära. Pahurdan. Kogen elu ebaõiglasena. Tunnen viha.

On valik – öelda või mitte. On valik, kuidas, millal ja millisena öelda. Kui jätta üldse ütlemata, siis peaks väljas olema kõik näiliselt korras, kuid enese sees keeb ja ragiseb. Kui öelda, siis tõuseb torm ja segadus, mille lõppu ei tea ette ära arvata. Välja öeldes, sõnade langedes, ei ole enam tagasipöördumist, sest ei ole enam seda, mis enne näiliselt olemas oli.

Kui protestin kogemise vastu, siis olen võtmas mängust osa, sest juba reageerin vastu. Võtan isiklikult, seletan, tõestan, pahandan, õiendan, solvun – ma ei ole halb inimene. Olen astunud välise vastu võitlema, kui too reageerib ning näitab välja, et kogeksin ise ja sellest lähtuvalt enam ei teeks. See on võimuvõitlus. Tähelepanu teisale suunamine – Sina oled see halb inimene!

Halb inimene - see on iseenda või teise nimetamine siis, kui enesega ühes ei ole hea olla. Ei olda halvad inimesed - on inimese tunded, mis valitakse vahenditeks, kui inimene ei taha võtta vastutust eneses toimuva ega enesega seonduva eest.


Marianne

16.03.2022.a

teisipäev, 15. märts 2022

Vaate nurk

 



See, et ei taheta näha, ei tähenda, et ei oleks olemas.


Marianne

15.03.2022.a

esmaspäev, 14. märts 2022

Võim on võimalus olla õige

 


Inimeste Maailmas on inimesi, kes on, seatud/ valitud olema, teistest kõrgemal ja eraldi – nemad on tipus – nad on võimul. Tipus olija omab võimu, kuid võimu omamine ei ole kerge töö. Öeldakse, et võim muudab inimest, kuid tegelikult riietab võim inimese lahti – laotab avalikkuse ette kõik selle, mida too on enese sees varjanud - iseenda.

Omal moel on, võimu omaja, kui Jumal, sest temale on antud ülesanne olla, särada ja valitseda. Vahel, võtab võimu omaja, Jumal rolli, täielikult omaks ja ta ei olekski enam kui surelik inimene – teiste moodi ega nendega ühes. Jumal on täht taevas ja temal on õigus ning võim valida, määrata ning otsustada elude ja olude üle - tema on Maa pealne Jumal. Jumal ei saa olla maapealne Jumal, kui tal ei ole kummardajaid ega tema ees hirmul olijaid. Hirm on see jõud, mis tõstab ta troonile. Paneb ta mäetippu särama.

Tippu tõusmine on raske ja see ei ole kõigile jõukohane. Mitmed tahaksid sinna ulatuda, kuid iga samm, sellel teel, võib osutuda viimaseks – kukkumine kõrgelt on ehmatavalt kiire ja põrmustavalt valus. Tipus on ruumi ainult ühele, seega tuleb takistada teiste tõusmine enese kõrvale – vale võrdlus võib anda tõuke languseks. Tippu jõudes, peab suutma sinna jääda, sest seal saab olla kättesaamatu. Hoolimata enesele ehteks, antud või võetud kullast, on tipus kõle olla - kaaslaseks jääb igavikuline üksindus.

Võimu omajal puudub tänulikkus, ta ei soovi kummarduda elu, kui jõu ja väe, ees – tema, kui Jumal, on olemas ja see olemine on tema õigus, et omada, kasutada, käsutada ja otsustada. Kui Jumal enam ei oleks Jumal - see roll, kes ta on valinud olla, siis ta ei tea, kes ta oleks, sest teda, siis ju enam ei oleks. Seega ta peab olema Jumal, sest see on ainuvõimalik lahendus, et olemas olla. Jumal ei ole inimene, sest Jumal ei saa olla inimene. Jumalana olemine tähendab sära ja see peidab mustad varjud inimese südametunnistusel ja punased plekid tema kätel.

Ennast Jumalaks pidava inimese kunagise teo tagajärg on see põhjus, miks on nii nagu on - olemine Jumalana on tähtsam, kui miski muu. Võimu omaja on Jumal ja seega ta on jumal – see on võimalus, kuidas edasi elada ja olemas olla. Kõrgel tipus olijal on hirm inimeste ees, sest valet on tema teel olnud nõnda palju, et õiget justkui enam ei olegi järele jäänud. Hirm sunnib ise ennast eraldama. Eraldatus, olevast, kasvatab hirmu tavaliste ja päris inimestega kohtumiste ees. Hirmunud Jumal, tagamaks enese turvalisust, hoiab, hirmutades ja ülekõrgudes, inimesi enese kontrolli all ning, et see lahendus paremini töötaks, jätab ta mõõdetava distantsi enese ja teiste vahele – see kasvatab inimestes ebakindlust.

Ebakindlus tähendab teadmatust ja see külvab hirmu. Hirm teeb kuulekaks. Käegakatsutav hirm muudab tipus olija, ka inimese jaoks, jumala suguseks. Võimu omaja on Jumal, seega teised teevad tema jaoks ja pärast, sest tema on olemas, teiste jaoks ja pärast. Julmalt valitseva Jumala ees tuntakse õudust, mitte austust. Surmahirm teeb inimese alandlikult tänulikuks – enese väärtus muutub nulliks, sest enese ellujäämine sõltub vajalikkusest Jumalale ja selle „heast” tahtest. Hirmu tundev alam – on oma olemisele parim võimalik kaitse, mille Jumal saab iseendale anda.

Jumalal on ülisuur tähelepanuvajadus, kuid tema nõrgaks kohaks on see, et hoolimata oma pingutustest, ei suuda ta kunagi saavutada lõplikku ja piisavat kontrolli tähelepanu kvaliteedi ega koguse ning selle jagajate üle. Inimene on see, kes võib ja saab anda Jumalale oma tähelepanu, kuid Jumalal on hirm inimese ees - iseenda, kui tulemuse, nägemise võimalus inimeste silmades, muutub üle jõu käivaks takistuseks, miks Jumal ei saa minna ega inimestega, iseendana, ühes olla. Jumalat ei nähta inimesena, sest keegi ei tea, milline ta inimesena on, sest tema väljund on rollis olemine – Jumala rollis olemine.

Jumal ei vajaks üha suuremat kogust püsivat ja õiget tähelepanu, kui ta ei kardaks ise endasse, kui inimese sisse, vaadata. Jumal elab kaotuse hirmus, sest kui ta oleks inimene, kes on oma rolli kaotanud, siis ei oleks tal võimu. Hirm sunnib teda tegudele. Kõik selle vale, (st inimeste selline väljendus, mis ei ole tema, kui Jumala jaoks sobiv tõlgendus) mis takistab teda õige olemast, tuleb maha vaigistada ja kustutada ära. Jumal kardab ausaid sõnu ja vajalikust tähelepanust ilma jäämist – see võib viia enese, kui rolli, kokkuvarisemiseni. Enese näitamine inimesena oleks, kui hetk enne laviini või tsunami vallandumist. Energia koguneb ja pinge kasvab ning vallandudes on kõik olev kadunud.

Võimul olija omab võimu kellegi ja millegi üle. Ta on omatava maa ema ja valitsetava rahva isa või vastupidi. Mida suurem tükk maad on tema oma, seda rohkem on tal tarvis hirmu. Hirm aitab rahvast kontrolli all hoida – inimesed, olles jumala sõltlased, on vahendid, kes on väärtusetud – nende olemas olemine sõltub jumalast. Inimene usub, et tema on olemas, kuna ja kuni jumal on olemas. Inimene usub, et temal on võimalus olla, kui jumal annab talle loa olla. Inimeste Jumal on, teda ei saa ära vahetada, maha võtta ega ka valeks pidada. See tähendaks ise enda valeks tunnistamist.

Hirmuga allutatud rahvas on suur hulk inimesi, kes mängib oma osa – Jumala olemas olemise jaoks vajalikku rolli. Jumal on see, kes kõnnib kohtumõistmise poole, kuid ta ei tea, millal on käes kohtupäev. Kuni tema ise ei vaata iseennast, kui inimest, ei tohi keegi teda sellisena näha. Kuid enese silmad paljunevad võimu kasvades ja hirm üha suureneb.

Igal Maa pealsel Jumalal on olemas tegu, mida too varjab. See on tegu, mis murdis tema kui inimese – peale seda ei olnud ta enam puhas ja ta kaotas iseenda. Maapealne Jumal kasvab üha suuremaks, mida lähemale jõuab tema murdumine – enese teo vastuvõtmine. Lõppude lõpuks ei ole enam vahet, mida ta teeb, sest see on puhas inerts – tema peab, saab ja tema võib. Oma võimust, kui jõust, kinni hoidmine – see on vajadus kohtuda iseendaga. Aina julmemad teod on tegelikult tema, kui inimese palve – Palun peatage mind! Mida hullem on tegu, seda suurem on tõenäosus, et kord on käes see hetk, mil ta peatatakse.

Millal kadus Jumala inimlikkus? Milline tegu on see, mida ta ei unusta? Milline tegu on see, mis murdis ta inimesena? Inimesena tundis ta õudust, et tema oli see, kes suutis seda teha. Tal on hirm, olla inimene ja vaadata ise ennast kõrvalt. Jumalana ei ole ta vale ja kuna jumalat ei vaadata inimesena, siis ei pea ta nägema ennast läbi teiste sellisena nagu ta oli. Jumala karistamatud sammud on oma kunagise teo kordus – üha suuremas mõõtkavas.

Olev on selle tagajärg, mis oli. Inimeste hirm ja alandlik tänulikkus on see viis, kuidas saavutada see, et ei jääks teist võimalust, kuidas teda vaadatakse. Tema on Jumal ja jumalana olemine on tema võimalus. See, kes on valinud olla Jumal, ei loo endale tulevikku, sest temal tuleb korrata seda olevikku, milles ta on võimul. Kuigi aeg läheb edasi ja eilset enam ei ole, siis Jumal elab minevikus ning teeb üha suuremaid pingutusi, et hoida ilusioon olnust elavana.


Marianne

14.03.2022.a

neljapäev, 10. märts 2022

Lahendus ei ole võti

 


Ei ole mõtet pakkuda inimesele loo lahendust ajal, mil tema tahab olla paigal ja ise ennast kogeda. Lahenduse kasutamine tähendaks katset lükata teda edasi kohast, kuhu ta pole veel jõudnud.


Marianne

10.03.2022.a

teisipäev, 8. märts 2022

Soovide hind

 



Inimese poolt lausutud

või mõttes teele lähetatud

unistavad soovid

täide lähevad.


Ühel või teisel moel,

kõik soovid täituvad -

täiesti tõsiselt

need täide lähevad,

kuid see ei tähenda seda,

et saades kätte

oleks soovitu täpselt see,

mida sooviti enesele

või ka teisele inimesele -

enese soovide tagajärgi,

enese peal kogeda,

palju vähemad tahavad.


Vingerpussi visates

soovidele lisatud saab ühte

ja neis muudetud teist

ning hoopis vähemaks

on võetud kolmandat.

Neljas pöörataks,

kui pea peale

ja see viies,

olemas olles,

lihtsalt vale tundub.


Kusagil ja millalgi,

ühed soovisid puhastust,

teised kättemaksmist,

kolmandad töötegijaid,

neljandad aja veetmiseks

nalja ja lõbu kogemist,

viiendad vajasid

Maailmakorra muutumist,

kuuendad turgu otsisid,

seitsmendad viiruse kaotust vajasid,

kaheksandad iseseisvust soovisid

ja nii edasi,

ja nii edasi.


Koitis see päev,

mil Maailm muutus,

sest vanal moel

enam edasi ei saanud -

ühed tulid ja olemisi segasid,

teised olid ja vastu astusid,

teised eemale põgenesid -

ühe maa rahvast

hävitades ja laiali jagades -

inimeste soovid täide lähevad.


Töötegijaid tuli juurde,

ka kätte sai makstud,

inimeste populatsiooni

taas sai vähendatud,

uued tooted hinda tõusid,

viirus oma tähtsuse kaotas

ning nüüd,

aja veetmiseks,

päris sõjaga

meelt lahutatakse.


Soovi soovides

valmis tuleb olla,

et soovi täitumise eest

oma hind tuleb maksta.


Marianne

08.03.2022.a

laupäev, 5. märts 2022

Sõnade hind

 



Erinevatel inimestel,

inimeste maal,

sõnu olemas on palju -

sõnadega lausutakse,

arutletakse ja põhjendatakse,

tõestatakse ja tahetakse,

noomitakse ja ähvardatakse,

põlatakse ja armastatakse,

toetatakse ja halvustatakse,

trambitakse ja loobitakse,

hoitakse ja hüljatakse,

loobutakse ja võetakse,

kaotatakse ja võidetakse.


Inimene maksab

enese ja teiste

sõnade hinna

kinni iseenda

kogemustega -

igal sõnal

on oma hind.


Sõnad eile alustasid sõja,

sõnad nüüd abi paluvad,

sõnad täna toetust otsivad -

neid sõnu kuuldes,

ka teised tahtsid rääkida

ja oma sõnad välja öelda -

nüüd sõnad,

sõnad, sõnad veerevad.


Kuid sõnade

välja ütlemine

oma aja võtab,

sest sõna saada soovijatest

järjekord on pikk kordades.


Enne ei saa tegutseda,

kui ei ole otsustatud,

enne ei saa otsustada,

kui pole piisavalt põhjendatud,

enne ei saa ära põhjenda,

kui veel kõike

ei ole nähtud ega kuuldud,

enne ei saagi kõike tõendeid näha,

kui lugu pole ära lõppenud.


Enne ei tegutseta,

kui enese varvastel

pole valusalt tallatud

ega pomm tuppa kukkunud

ja lähedane kuulist langenud.


Sõdivad masinad ei oota,

kuni kõigile soovijatele,

kes ootel sõnadega,

on piisavalt jäetud aega -

eesmärk viib neid edasi.


Sõna vajutas sõjardid sisse

ja nii nad seal,

roomikuid lõgistades

alla jäävat purustavad,

elava pihta tuld sülgavad

ja maapealset rahu õgivad.


Saab või ei saa,

pole õigust või on õigus,

toetame või toeta,

väldime või ühineme?


Ühe inimese kaotus

on tõeline kaotus,

sest tema jaoks on juba hilja,

kuid seni veel,

kui elavaid on järel

on olemas aeg tegutseda

ja astuda välja

ning selgelt öelda -

olen inimese poolt

ja tegutsen reaalselt.


Sõnad alustasid

ja sõnad ka loo lõpetavad -

kuid kelle omad

ja millal?


Marianne

05.03.2022.a

neljapäev, 3. märts 2022

Suhtemustri avasõna - Jälle ...

 


On ühe suhte üsna argine päev, kuid kõik ei ole selles nii nagu tavaliselt, mil vastu häirivatel asjadel lastakse olla. Pealtpoolt paistva rahu nimel on suhtes olemas teemad, millest valitakse vaikida, üle libiseda või eitada. Kuid korraga on üks, mõnusat äraolemist segav, teema tõstetud lauale, sest midagi on kordunud. Juba liiga palju kordi on tuntud eneses ja öeldud iseendale – Jälle .. . Selle asemel, et järgida vana mustrit edasi, ei vaigista üks pool enam iseennast, vaid ta peatab käimas oleva, sest tema on teinud enese sees otsuse – vanal moel enam edasi minna ei saa ning selle jaoks tuleb, midagi ja kuidagi teisiti teha.

Otsuse täitmiseks tuleb aeg maha võtta, sest selle jaoks, et ühes edasi astuda, on vaja omavahel kokku saada. Kuid ühe poole otsus ja samm ei tähenda koheselt teise poole otsust ja tegu – teda tabab olukord ootamatult ja ta reageerib vastu. Üks soovib, edasi liikudes, lõpetada mustri kordamine ning selleks vajab ta muutust. Teine tahab seista paigal ning hoida kinni olevast - iseendast - seega kaitseb ta iseennast muutuste eest. Ei saa versus ei taha – mõlemad kohtavad takistust, sest mõlemad tahavad, kuid ei saa. Mõlemad tahavad teineteisele vastupidist ja seega mõlemad leiavad ennast situatsioonist, kus kohtavad vastupanu ega saa soovitut.

Üks ei tahtnud edasi astuda ja tegi peatuse, et küsida - Kas ja kuidas edasi? Üks võttis ette justkui Meie loo, mida teine koges isiklikuna. Ootamatult tabatu tunneb, et teda rünnati ja seega sai kaaslasest vaenlane. Iseenda kaitsmise jaoks tuleb vaenlase pihta tuld anda. Vahenditena valitakse sõnad ja teod, mis haavad. Haavunud inimesed tunnevad ennast haavatutena. Argipäevas avanes sõda, mida pidades, triivitakse üksteisest aina kaugemale – teise kõrvalt ära sinna, kus vastu puudutust enam ei kogetaks. Enese tundeid, iseennast segavalt, enese sees kogedes ja seega lugu isiklikult võttes, olid lõpuks mõlemad ametis oma eneste lugudega.

Isiklikult kogejate olev vaatenurk – Teise pärast oli, peab ja on!

Tunnetesõjas osaleja võimalik vaatenurk – Mina ise olen see, kes otsustas olla ja valis käituda. Mina ise viisin oma otsuse täide. Mina tegin seda iseenda pärast, sest mina olen see, kes on kimpus oma tunnetega.

Suhtes olijate lahendus - See siin ei ole Maailma lõpp, sest kui eelmises hetkes valisin/ otsustasin, siis saan teha seda uuesti. Mina ei pea suunama oma tähelepanu enese haavunud Tundeminale, vaid saan ja võin valida iseenda ning teise mõistmise ja Meie ühise koostöö.


Marianne

03.03.2022.a