Mäletan
aastakümneid tagasi, kui tookord sai sõbrannaga paika pandud oma
unistuste ja ootuste väline nägu – oma tulevase mehe välimus.
Täna järgi mõeldes, on huvitav - me ei kahelnud selles, et kord ta
saab olemas olema. Mees pidi olema pikk, tumeda peaga ja natukene
tõmmugi – eks ta sinna, selle aja filmikangelaste poole kaldus -
Timothy Dalton, Mr Rochester-ina, oli meid mõlemaid puudutanud.
Teadsime
ka seda, millist marki pidi pulmasõiduks kasutatav auto olema –
Volga, millel kardinad tagaaknal. Auto värvi ma ei mäleta, kuid
kardinatel pidid olema lilled või olid need mummud või olid ühel
ühed soovid ja teisel teised. Kust ja kuhu tuli sõita või, kuidas
meie mehe pidime leidma või mees meid või, kuidas ühine elu pidi
kulgema, seda me ei arutanud. Fantaasia jäi nende kahe ettekujutuse
juurde pidama.
See
oli väline vaatamine – sisemist ei osanud me määratleda ega
olnud sel ka sellisel kujul tähtsust. Mehe õige välimus tähendas
ka sisemist ilu – ühes paketis mõlemad koos. Sama kehtis ka Volga
kohta – valikul sai määravaks see, mida just see automark esindas
– edukust, head töökohta, vahendeid ja võimalusi. Sõbranna onu
oli kusagil juhtival positsioonil tööl ja tema kasutuses oli hall
Volga ning käsutuses ka autojuht.
Isasid
meil kahel, kodudes, ei olnud ja seega puudus vahetu kogemus, kuidas on, kui
ema kõrval seisab mees - isa. Jäi pealt nägemata, milline on
päris elus olev suhe. Mõlemate emad hoidsid isasid saladuses – ei
olnud pilte, jutte ega ka kohtumisi, mis aidanuks luua elusa ja päris
inimese. Ka teiste eludest nägime, vaid pealispindu – argipäev
jäi suletud uste taha. Kui oligi mõista, et kõik ei olnud sile ega
särav, siis meil/ minul ei pidanud nii ju minema.
Aega
on läinud edasi nii umbes kolm tosinat. Teel on olnud erinevaid
suhteid – erinevad rollid ja neis partnerid või igatuste kaugusele
jäänud rollid ja ka enese meelest omatud rollid, kuid, milles
tegelikult partner puudus. Iga suhe ei ole olnud hea ja hoidev. Mõni
oli ahistav ja vale – no ei töötanud sujuvalt – oli takistusi
ja vastukäimisi – pidime olema, sest olime, kuni enam ei olnud.
Ei
ma mõistnud siis, et ebakõla sündis, kui oli roll ja ka partner
olemas, kuid tema või suhe ei olnud minu jaoks õiged, sest need ei
olnud sellised, millised nad pidid olema minu tähenduses –
sellisena nagu mina nad loonud olin – enese sees – juba ette
valmis.
Siinse
kooli kahel esimesel aastal kontrolliti noorema poja terviklikku
arengut. Mõlemal korral esitati talle ka küsimus – Kas Sinul
sõpru on? Esimesel, eelkooli aastal, luges poeg ette need
mängukaaslased, kellega ühised mängud õnnestusid või saadi
koolijärgselt kokku, nende või meie pool. Teisel aastal, kui oli
alanud tegelik elu ehk ellujäämise õppused – suhteid ei jälginud
ega silunud enam õpetajad, vaid lapsed ise valisid ja vahetasid,
kellega ja kuidas olla ühes. Tolle aasta alguses olid suhted
katkised – vahel narriti, ka kiusati ja löödi.
Kui
arst kordas oma küsimust, siis jäi poeg vakka – sõpru ju ei
olnud, sest sõber poleks ju nii teinud. Kuidas tunnistada üles, et
ühtegi sõpra ei ole – mida see enese kohta ütleb? Ütlesin sõna
sekka – oleks mõistlik valida teine sõna, sest sõbra tähendus
on teine, kui olemas olevad suhted klassiõdede-vendadega. Arengu
seisukohalt suhted olid ju olemas – tegu oli koolivendade või
mängukaaslastega, kellega koos käidi koolis ja omal moel ühes
tegutseti, kuid sõbra rollis olijale partnerit, sel hetkel, ei
olnud.
Seal,
enese teises kümnendis, kuid tegelikult pole numbris vahet – igas
vanuses - on olnud teadlikud, kuid ka alateadlikud ootused ja
vajadused enesele, suhetele, rollipartneritele – milline peab olema
– eelduseks oli enese tähendus – mida saan kogeda, kuidas olla.
Küsimus ei olnud partneris, kui inimeses – tollele iseloomulikud
omadused, oskused, tahtmised, harjumused, ettekujutused ja ka
valupunktid, vaid ikka selles, kellega mina olin suhtes – enese
poolt loodud pilt ja rahuldatud või rahuldamata jäänud vajadused,
kaotatud kogemiste purunenud unistused.
Kui
kõrval või vastas oli ema, õde, vend, sõbranna, klassiõde, mees,
töökaaslased, siis pidid nad olemas sellised nagu mina ise, nähtu,
loetu ja igatsuste põhjal, olin nad, nimetavate sõnade taha,
loonud. Kuid, kui nad ei olnud seda, sest loomulikult osutusid nemad
teiseks – pildid ei ühtinud ega inimesed käitunud nii nagu
oleksid pidanud - nemad oli valed ja selleks, et mina ei kogeks oma
segaseid tundeid, vaid saaksin tunda ennast hästi, nägin ma vigu
neis – nemad pidi ennast muutma, et mina saaksin kogeda õiget
olemist.
Esimest
korda abielludes, oli korraga nii palju seda, mida ma ei olnud veel
kordagi kogenud. Oli seda, mis toimis, kuid ka seda, mis ei toiminud.
Olid uued võimalused, mida sain, kuid ka need, mida pidin ja mida ma
ei saanud. Ometi uskusin end suutvat olla õige, sest lõin ennast
abielus oleva naise rollis olles sellisena nagu minul oli ettekujutus
sellest rollist. Kuid see seal ei olnud mina. Mina ise ei teadnud
veel sedagi, kuidas olla naisena, rääkimata sellest, et ma ei
teadnud, kes olin mina - rollide taga – ilma maskideta. Mina ei
olnud veel kasvanud sinnamaani.
Vastukarva
pai kordus, kui ma ei saanud kogeda päris seda maailma, mis pidi
abielludes olemas olema. Proovisin olla õige – luua veel paremat
ettekujutust, et sobida, see pidi tagama õige vastuse. Aeg läks, ma
ei tahtnud enam mängida - trots tõstis pead ja ma ei mugandunud ega
nõustunud enam. Sageli ei tulnud ma oma tunnetega toime, sest ma ei
mõistnud ise ennast. Suhe pidi olema ju selline, kus tunded jäid
heade poole peale. Kõik see, mis ületas nähtamatut piiri, oli
ülekohus ja karistus. Lugu oleks pidanud olema korras - oli ja oldi,
kuid päris elus ei loonud inimesed ühes seda, milleks oli võimalus
olemas.
Tegelikkus
ja tähendus, vorm ja sisu on olnud teised. Hoolimata sellest, et
püüdsin oma erinevaid osi, kantavate rollide lahendusi ja suhteid
partneritega, õigesti hoida, ei oldud minuga ega olnud ka mina ise
iseendaga rahul – rahu ei olnud. Vajasin midagi ja kuidagi teisiti
– seda õiget – et ettekujutus läheks tegelikkusega kokku. Kui
raamat või film ei sobinud, siis sai valida alati teise. Kui
raamatus või filmis oli keegi paha, siis sai ta karistada või palus
ta vabandust ning parandas maailma ära – tegi printsessi
õnnelikuks.
Sama
malli soovisin ja kasutasin ka elus - tuli vahetada rollipartnerit
või elada ilma. Kuid kõiki rollipartnereid ei saa välja vahetada –
ei oma vanemaid, õdesid-vendi ega ka ise ennast. Suhted olid, kuid
ei minu tähenduses. Sama pädes ka vastas poolte peal – ka mina
iseendana, ei olnud rollipartnerina nende ettekujutus, neile
vajaminevas tähenduses. Valede inimeste kokkusaamised jäid
katkendlikeks, kibedate kogemuste ja solvunud pettumuste jadaks. Kui
on, kuid ei ole, siis on nii nagu ei olekski, kuigi olemas olles on
võimalus olemas – saab küll, kui võtta enese valitud prillid
eest ja tegeleda iseenda tunnetega, mitte projitseerida neid
vastaspoolele – pidada partnerit enese tunnete autoriks. Elada
reaalsuses ja teadvustada vahet selle vahel, mida ise oodatakse ja
mis olemas on.
Suhted
ei pea olema enesele peale sunnitud, et need peavad töötavatena
olemas olema, kui nad on olemas. Viisakaks saab jääda, kuid nägusid
ei pea tegema – kasutama maske, mis varjavad tegelikkuse – enese
sees toimuva – selle, millega ei ole rahu tehtud – enese kaotused
ajas – siis, kui ei saadud seda, mida vajati, sest vastas olija ei
olnud õige, vaid oli vale kohal olija.
Ka
kaasa tulnud rollides saab olla aus. Sundides ise ennast olema see,
kellena ei olda, valetatakse kõigile – meil on hästi, me oleme
ühes – meil suhe töötab. Läheb küll üle kivide ja kändude,
tehes teel olijatele haiget, kui peetakse seda alles sellisena nagu
see peab väljast poolt vaadatuna paistma. Hupsis.
Inimesed
ei võta vastutust selle eest, mida ollakse tegemas, sest vaatenurk on
keeratud teisale - on süütunne ja vabaduse iha – leinatakse
kaotust ja tuntakse viha – ma ei taha, kuid pean – pean, kuid ei
oska – suhe ei tööta vajalikul/ õigel moel. On hirm lasta lahti,
anda partner ja ise ennast vabaks. Ei ole ju õige ega õigustatud,
kui hoitakse kinni – seda, mida ei ole – kui ei ole selliselt
töötavat suhet, milles on mõlemal poolel hea olla – koht ja aeg,
milles võimalus olla ja iseendana vastuvõetust kogeda.
Kuidas
kõlaks vastutus - tegeletakse omade tunnetega – võetakse vastutus
enese omade eest endale, antakse tagasisidet ja teada oma soovidest,
vajadustest. Ei vaikita ega kanta kauna, sest inimene, kellel on
halb, kuid, kes ei võta, midagi ise ette, õpib süüdistama teisi
ja ise ennast kaitsma – sulgeb ennast teise eest ja loob Meie sisse
oma Maailma, mis samal moel jätkates, kasvab suuremaks. Jääb alles
Mina – Meie kaob – nii nagu oli ja on sees, see saab nähtavaks
väljas. Suhted katkevad – ei ole ühes olemist, sest sellest on
juba ammu lahti lastud – ajal, mil selgus, et tegu oli valega ja
enese kaotus – enese tähendusest tulenevad vajadused ja igatsused
jäid täitumata ning suhtest tulenevate kohustuste eest makstav hind
oli lõpuks liiga suur kogeda.
On
nii nagu on – vastu reageerimine tähendab rahulolematust olevaga –
saad muuta seda, mida saab muuta – enese vaatenurka, enese
suhtumist – seda Maailma pilti, mille ise oled enesele loonud.
PS
selleks, et elu ikka huvitav oleks ja õppetundide eest põgenema ei
pääseks – selle, mille jaoks oled tulnud ja mida on tarvis
kogeda, et õppida – see ulatatakse Sulle lahkelt kätte – seotus
nende inimestega, kellest pole selles ajas pääsu – rollid ja
rollipartnerid, mis ja kes anti Sinuna sündides Sulle kaasa ...
Marianne
12.10.2022.a